Seda väidet on väga kerge põhjendada: puud on raagus, lõpmatud väljad lumehangi täis, loodus näib elutuna.
Seda väidet on väga kerge põhjendada: puud on raagus, lõpmatud väljad lumehangesid täis, loodus näib olevat elutu.
Ma arvan, et väikese maakohas elamisel on puudusi rohkem kui eeliseid. Eelisteks on vaikus ja ümbritsev loodus.
Muidugi on poliitilisi ja majanduslikke raskusi, kuid üldjoontes on siin hea elada.
Haritud inimeste seas on alati meeldiv elada.
Väga kahju, et viimaste aastate jooksul on ka haridus muutund rahast sõltuvaks.
Koolides on võõrkeelte õpetamise tase väga palju tõusnud.
Kõigil Eestimaa elanikel on siin hea elada, muidu oleksid nad oma kodupaiga uue vastu vahetanud.
Ma usun, et novelli tegevus toimub umbes neljakümnendate aastate lõpus või viiekümnendate alguses. Arvan nii sellepärast, et novellis on mainitud hobuseid.
Tol ajal olid maal üldiselt kasutusel hobused.
Räägiti rajoonidest, tööle suunamisest, kolhoosidest, sellest, kuidas kolhoosist tuli auto kutsuda, ja isetegevuse ülevaatusest; sellist sõnavara ei oska seostada ühegi muu ajaga.
Halb on see, et sellises olukorras on oma elu elamine võimatu, mingit privaatsust ei ole.
Mehele said selgeks Evi plaanid ja põhjused, miks ta oli tulnud.
Usun, et ta oli vihane ka enda peale ja kõik see kokku viis selleni, et ta saatis Evi autost välja.
Leitakse raha ehitada nn eurovanglat, et vangidel oleksid paremad ja inimlikumad tingimused.
Muidugi on nemad ka inimesed, aga kas on õige pidada nende heaolu tähtsamaks kui vaesuses elava vanamemme oma?
Mõeldakse vist, et kui tuleb Euroopa Liit, läheb elu kohe paremaks.
Kõige parem elu on muidugi nendel, kellel on võimalik need kaks hea elu retsepti ühendada.
Aastakümnendi suhtes võib muidugi eksida, aga siiski arvan, et see oli üsna varsti pärast sõda. Kuid samas ajal, kui elujärg oli juba paranenud.
Peale anonüümsuse puudumise ja ehk veidi igava elu ma rohkem puudusi küll ei tea, ei ole vähemalt kogenud.
Minu arvates, ülikooli haridus määrab siiski üsna palju.
Pealegi on haritud inimeseks saamise protsess nii huvitav ja samas ka raske.
Seega ma arvan, et on ikka hea olla haritud.
Ja mul on ülimalt hea meel, et aina rohkem inimesi väärtustab haridust.
Maainimesed on avalamad, sõbralikumad ja mingil määral naiivsemad kui linnas elavad inimesed.
Seal tunnevad inimesed üksteist ja aitavad alati oma sõpradel eluprobleemidega hakkama saada.
Nii otsustas Evi sünnitada lapse võõras kohas, kus mitte keegi ei tunne teda.
Ta oli ainuke inimene, kes käis lauluproovis, kuigi tal polnud üldse lauluhäält.
Hariduse saamine on muutunud meie elus üha olulisemaks.
Juba lapsepõlvest saadik on lapsed sunnitud võistlema, sooritades eksameid inglise keeles ja matemaatikas, et kõige prestiižikamasse kooli sisse saada.
Haritud olla tähendab minu arvates seda, et inimene peab ennast täiendama kogu oma elu jooksul. Nimelt lugema mitte ainult ilukirjandust, vaid ka teaduslikke töid ja uurimusi, olema pädev paljudes asjades.
Ta peab kõiges eeskujuks olema: käitumises, riietuses ja isegi käekirjas.
Muidugi kui vaadata asja majanduslikust vaatevinklist, siis võib Eestist väga pikalt kirjutada. Kohe läheb meel kurvaks.
Inimene, kellel on oma lemmiktöö olemas, võib minu arvates olla õnnelik nii Eestis kui ka mujal.
Eestimaa on just selline väike maa, millisest ma kirjutasin teisele küsimusele vastates.
Meie elul on mõtet ainult siis, kui meil on mingi eesmärk.
Eestis on piisavalt neid, kes on leidnud oma õnne perekonnast.
Nagu ma juba ütlesin, elu on kallis kingitus, mille eest peab alati hoolitsema. Ei tohi unustada, et teist elu ei tule, midagi paremat ei maksa oodata.
Kõik tahavad olla õnnelikud, aga sellisel raskel ajal tuleb unustada oma unistused ja töötada ning võidelda selleks, et ellu jääda.
Aga takistusi on elus ikkagi rohkem kui inimesel jõudu.
Kõik, mis oli varem, ei eksisteeri enam. Seda lihtsalt ei mäletata.
Nagu igal pool, on ka väikeses maakohas elamisel oma eelised ja puudused.
Kui minu käest keegi küsiks, kas ma tahaksin elada väikeses maakohas, siis ma vastaksin pigem, et tahan.
Linnas on õhk saastatud, puid on väga vähe.
Mis puutub väikeses maakohas elamise puudustesse, siis võiksin öelda, et elamistingimused võivad seal olla halvad.
Hiljem mõistsin, et ta on aus, kõlbeline ja lahke inimene.
Aga ei saa andestada naisele, kes jätab oma vastsündinud lapse haiglasse või riigile! Isegi siis, kui see naine hiljem kahetseb oma tegu.
Mulle tundub, et Lui ikkagi armastab Evit. Kui Lui ei armastaks, siis ei oleks ta jätnud naist mitte haiglasse, vaid kusagile tee servale.
Haritud inimene kindlasti leiab elus oma koha, saavutab edu ja tema unistused täituvad.
Tolerantne inimene ei otsusta kellegi eest, ta võib oma arvamust avaldada, võib vaielda, aga tal on oma kindlad piirid, millest ta iialgi üle ei astu.
Tahaksin ütelda veel seda, et minu arvates on haridus ja kultuur kaks erinevat asja.
Juhul, kui seda sisemist kultuuri ei ole, ei aita isegi haridus.
Nõukogude ajal oli selline süsteem, et kui noor inimene lõpetas kõrgkooli või keskeriõppeasutuse, siis ta suunati ka tööle.
Eeliseks on kõigepealt see, et inimestel, kes elavad maal, on tihti oma maja, aed ja loomad.
Internet, arvuti, mobiiltelefon - need asjad jõuavad maakohta aeglasemalt.
Minu sõpradest käivad paljud tööl. Muidugi, nad võiksid vinguda, et ei jõua korterit osta, kuna teenivad tuhandeid, aga mitte kümneid tuhandeid.
Eakatel inimestel on tänapäeva muutlikus ja kiires elus iseennast leida raskem kui noortel.
Olen sellel teemal palju mõelnud ja koolis keeletundides seda arutlenud.
Peale eriala omandamise annab ülikoolis õppimine tavalistele inimestele võimaluse laiendada oma silmaringi.
Nad on lapsepõlvest saadik harjunud aktiivselt tundma huvi selle vastu, mis nende ümber toimub, selgitama välja erinevate nähtuste algpõhjusi, otsima raamatutest ja elust vastuseid igasugustele küsimustele , kogu aeg õppima uusi asju juurde - mitte selle pärast, et keegi neid sunniks, vaid selle pärast, et see on nende jaoks loomulik.
Linnaelul on palju eeliseid.
Evi ei tahtnud, et keegi oleks saanud teada, et ta on rase.
Maal lähed aga metsa marju ja seeni korjama, võid päevitada, supelda jões.
Eeliseks nimetaksin ma veel seda, et maal on vähe rahvast.
Mees kaotas vist viimase lootuse.
Lui arvas, et kui ta aitab naist, peab Evi talle kõigest rääkima.
Minu arvates ei olnud see tõesti mehe asi ning tal ei olnud õigust rasedat naist õue jätta. Evil oleks võinud iga hetk laps sündima hakata. Väljas oli külm talv.
Minu arvates ei olnud see tõesti mehe asi ning tal ei olnud õigust rasedat naist õue jätta. Evil oleks võinud iga hetk laps sündida. Väljas oli külm talv.
Haridus mängib meie elus väga suurt rolli. Praegu on progressi aeg - kõik täiustub, areneb uus tehnoloogia. Kas seda aega oleks ilma haritud inimeseta?
Kui ma õppisin koolis, siis ei pööranud ma haridusele suurt tähelepanu.
Ma õppisin hästi sellepärast, et mulle oli huvitav see, mis oli minu jaoks uus ja tundmatu, kuid ma ei mõelnud, et see on vajalik mulle edasiõppimiseks.
Ma hakkasin hindama kõiki neid teadmisi, mis ma olin saanud koolis. Hakkasin tõsisemalt õppimisesse suhtuma, sest mõistsin, et mul on vaja haridust saada.
Nüüd õpin Tartu Ülikoolis, kus võib väga head teadmised saada.
Nüüd õpin Tartu Ülikoolis, kus on võimalik väga häid teadmisi saada.
Ülikoolis annab õppejõud meile informatsiooni, mida meil on hea võimalus kasutada oma tulevikus.
Teine inimene ei ole aga kusagil õppinud, kuid temaga võib rääkida erinevatel teemadel. Ta teab väga palju, tal on viisakas kõnemaneer, teda kuulata on lausa lust. Ta on väga palju lugenud ja telerit vaadanud ning teab nüüd paljusid asju.
Minu arust on inimene, kes õpib iseseisvalt, sest tal ei ole võimalust või soovi ülikooli astuda, ka haritud inimene.
Haritud inimene võib olla ka elu mõttes. See on inimene, kes oskab endale alati kasuliku tegevuse leida.
Näiteks inimene, kes müüb turul riideid või puuvilju. Mõned müüvad kogu kauba ära ühe päevaga, mõni ei suuda seda isegi kuu jooksul ära müüa.
Inimene, kellel on teadmised selles sfääris, suudab oma eesmärgi saavutada.
Inimene, kellel on teadmised selles sfääris, saavutab oma eesmärgi.
Tol ajal oli häbi, kui naine sünnitas lapse, kellel polnud isa.
Mees armastas Evit, kuigi ta teda hästi ei tundnud.
Võib-olla mul ei ole õigust. Kuid ma olen kindel, et sellel, kellel raha ei ole, on Eestimaal halb elada.
Kuidas võib hästi elada töötu inimene, kellel on laps haige ja kes ei saa raha puudumise tõttu teda haiglasse viia.
Kuidas saab õnnelik olla laps, kes käib koolis, ja kuna ta riided pole nii head ja kallid kui teistel, siis irvitavad nad tema üle.
Kuidas saab hästi elada see, kes koolis õpetajana või polikliinikus perearstina saab palka vähem kui baaris kelnerina töötav tüdruk.
Kuid on veel palju probleeme, millega me iga päev kokku ei puutu.
Ma rääkisin eile sõbrannaga ja ta jutustas mulle ühe kurva loo.
Kui tuleb välja, et ta on süütu, siis riigil ei jätku vist rahast, et talle iga päeva eest, mis ta vangis olnud on, maksta.
Kui tuleb välja, et ta on süütu, siis riigil ei jätku vist raha, et talle iga päev, mis ta vangis olnud on, kinni maksta.
Tuleb välja, et kui keegi varastab kogu su varanduse, siis sa ei lähe kohtusse sellepärast, et sul pole raha - järelikult sa ei saagi tõestada, et oled kannatanud pool.
Siis ei ole sul kindlasti hea elada enam ei siin ega kuskil mujal.
Näiteks Tanel Padaril, kes Eurovisioonil esimese koha sai, on Eestimaal küll hea elada. Tal on nüüd ka raha teenimine kergemaks muutunud - vanasti sai ta mõnes klubis esinemise eest neli, nüüd küsib juba kaheksa tuhat krooni. Kui lisada veel see preemia, mille meie valitsus talle andis, siis võib järeldada, et sellel inimesel on Eestimaal tõesti hea elada.
Aga see on arusaadav - ta on selle ära teeninud.
Ma arvan, et novelli tegevus toimub natuke pärast sõjaaega. Ma tegin sellise järelduse esiteks sellepärast, et kordub tollest ajast nii tuttav sõna - kolhoos.
Muidu hakkavad inimesed kahjurõõmsalt küsima, kes on lapse isa ja kus ta on.
Maakohas elab vähe inimesi, kõik tunnevad üksteist.
Uustulnuk ei leia aga kohe selles seltskonnas endale kohta.
Autojuht tahtis puhtast südamest naist aidata.
Ta lootis võib-olla, et nad hakkavad koos elama, last kasvatama.
Ma olen siin sündinud ja elan siin juba kakskümmend aastat.
Kui rääkida Eestis elamisest, siis väidavad nad, et siin ei ole eluks normaalseid tingimusi, tööpuudus on suur, haridus ei ole heal tasemel.
Kui rääkida jälle nendest inimestest, kes näevad ainult maailma halbu külgi, siis ma võin ütelda, et nad leiavad puudusi ka ideaalses ühiskonnas, mida ju ei olegi olemas.
Siin võib kindel olla, et kui mees või vend või poeg läheb kaitseväkke, siis ei saadeta teda sinna, kus on sõda.
Probleem seisneb selles, et on raske saada raha tavaliseks normaalseks elamiseks, rääkimata suurest rahast, mille abil võib endale maja ehitada ja iga aasta puhkama sõita.
Heade elutingimuste saavutamiseks on väga tähtis saada kõrgharidus.
Loodame, et ka Eestis olukord muutub ja meil on siin veelgi parem elada.
Tahaks rääkida ka sellest, et Eestis on hea elada välismaalastel, näiteks nendel noortel, kes siin õpivad.
Unustasin kirjutada sellest, et kõige parem on Eestis elada muidugi eestlastel. See on ju nende kodumaa ja kõik siin on tehtud nende jaoks. Nemad saavad teha, ja me peame neid selles aitama, et Eestis oleks kõikidel hea elada.
Tänapäeval leitakse sellise tähtsa asja jaoks alati transport.
Veel oli selles novellis räägitud kolhoosi kontorist.
Veel oli selles novellis juttu kolhoosi kontorist.
Tal oli enda pärast häbi.
Selles oli ju kogu asja mõnu.
Ta ei teadnud vist ise ka, kus ta rasedaks jäi. Tol ajal oli selline olukord kõige jubedam.
Maal on liiga palju raskeid töid ja vähe võimalusi pingeid maandada.
Aga eelisteks on puhas õhk, vesi ja toit.
Ta ei suuda tehtu pärast iseennast mõista.
Ta tundis oma armastuse tõttu mingit kohusetunnet Evi vastu.
Oma armastuse tõttu tundis ta, et tal on mingid kohustused Evi ees.
Nad on oma rahadega siia ehitanud suured ja uhked majad, avanud oma firmad, kust nad saavad suurt tulu.
Tuleb välja, et Eestis on hea elada veel nendel inimestel, kellel on palju raha, sest rahaga sa suudad vist hästi elada ükskõik millises riigis, kui sa muidugi oskad sellega õieti ümber käia.
Välismaalaste miinuseks on see, et nad kõik ei valda eesti keelt sellisel tasemel, et saaks endale taotleda Eesti kodakondsust või õppida mõnes meie riigi kõrgkoolis. Neil on siin hea tegelda eelkõige äriga.
Kui vaadata neid inimesi, kes on Eestis palju aastaid elanud ja mõned on siin isegi sündinud ja üles kasvanud, aga neil puudub Eesti pass ja nende eesti keele oskus on kehv, siis neil on küll siin raske toime tulla.
Eestis on peaaegu kõikide ülikoolide ja kutsekoolide erialad siiski eestikeelsed ja see on muulastele suureks probleemiks.
Nad on ise süüdi selles, et õigeaegselt ei õppinud riigikeelt selgeks, aga nüüd vanemate inimestena on selle saavutamine vägagi raske.
On neid, kes on aru saanud, et kui tahad Eestis hästi elada , pead sa eelkõige selgeks saama just eesti keele ja siis taotlema endale kodakondsust.
Ma olen küsinud oma kursuskaaslaste käest, kelle eesti keele oskus enne ülikooli astumist ei olnud mitte eriti hea, et miks nad tulid just seda eriala õppima.
Nad vastasid, et nad tahavad Eestisse elama jääda ja selleks on ikkagi vaja eesti keelt osata ning nende tuline soov on pärast ülikooli lõpetamist see nende jaoks raske keel selgeks saada.
Eestimaal oleks kõikidel hea elada, kui meie riigiametnikud oleksid oma riigi jaoks rohkem aega pühendanud, aga mitte mõelnud sellele, kuidas saaks endale ametikõrgendust ja palgatõusu.
Tal ei olnud muud võimalust, kui sünnitada laps ja jätta ta riigile.
Kui ilus on varahommik, kui päike alles tõuseb!
Jah, see on küll ilus, aga kuidas tunneb end see inimene, kes peab iga päev nii vara tõusma ja minema näiteks niitma?
Suvel on ikka parem viibida maal kui linnas.
Ma pean silmas noori, kes on sunnitud maal elama, sest neil ei ole võimalust linna pääseda.
Külm ilm, suured lumehanged, pikad õhtud ja ei ole mingit meelelahutust peale raamatu lugemise ja teleri vaatamise. Nii möödubki kõige ilusam aeg inimese elus - noorus.
Tean, et iga maal elav poiss ja tüdruk unistab elada kuskil suures linnas, käia kinos ja teatris.
Evil ei ole meest, ei ole, kes tema eest hoolitseks.
Evil ei ole meest, ei ole, kelle eest hoolitseda.
Ja järsku need Evi sõnad selle kohta, et ta jätab oma vastsündinud lapse lastekodusse!
Võib-olla tunnistaks ta last ja armastaks teda, nagu see oleks tema oma.
Inimene on alati tahtnud targaks saada. Juba iidsest ajast on olnud austatavamad inimesed need, kes oskasid head nõu anda.
Ka kirjaoskajad olid omal ajal peaaegu jumalad, eriti nendele, kes kunagi oma elu jooksul raamatut ei olnud näinud.
Tänapäeval oskavad kõik inimesed nii kirjutada kui lugeda. On mõned vanakesed, kes ei oska, aga neid ei ole palju.
Kõrghariduse all mõistetakse seda, et inimene teab ja tunneb piisavalt hästi oma eriala, nii et tema peale võib kindel olla.
Minu arvates tahavad kõik riigid, et neil oleks rohkem haritud inimesi.
See on just see, mis arendab ühiskonda edasi.
Aga haritud inimene olla ei tähenda ainult seda, et sul on kõrgharidus, vaid ka oskust viisakalt käituda, oskust leida õige vastus küsimusele, õige lahendus probleemile, samuti ka oskust teine inimene tähelepanelikult ära kuulata ja vajadusel teda aidata.
Kokkuvõtteks pakuks sellise valemi: haritud inimene = kõrgharidus + hea kasvatus.
Kuidas saavad edu ja austamise osaliseks need inimesed, kelle diplom ei ole ausalt teenitud, vaid on ostetud?
Niikuinii ei lase konkurents neil ennast pinnal hoida.
Ma arvan, et inimesed, kes on pärit maalt või väikesest maakohast, on palju lihtsamad ja romantilisemad.
Mõnedele ei meeldi, et väikeses maakohas kõik tunnevad üksteist ning kui midagi peaks juhtuma, siis kõik teavad sellest juba järgmisel päeval.
Ma arvan, et eeliseid on maaelul palju rohkem.
Ma olen kindel, et maal elavatel inimestel on tervis palju tugevam.
Ma arvan, et stressi põhjustav linnaelu on muutnud inimese isekaks.
Iga inimene valib oma tee ise.
Vanemad peavad hoolitsema oma laste tuleviku eest.
Tema maailmavaade on laiem ning kui tal on raha, siis tal ei jää midagi muud üle, kui seda elu täiel määral nautida.
Haritud inimene tunneb end selles elus kindlalt, turvaliselt, sest ta seisab kahe jalaga maa peal ning mõtleb ainult enda ja laste tuleviku peale.
Kõiki meid ootab ees pikk ning takistusi täis tee, mida võiks nimetada elulahinguks, sest kui inimene elab üle kõik need ebameeldivused, mis teda ees ootavad, saab ta targaks.
Novelli tegevus toimub kindlasti nõukogude ajal, sest et tekstis leidub selliseid sõnu nagu kolhoos, rajoon jne.
Talve ajal (just sellest aastaajast on kirjutatud novellis) näib küla eriti igavana.
Eeliste hulka kuulub see, et väikeses maakohas läheb elu vaikselt ja rahulikult, ilma mingisuguste takistusteta.
Saab metsas marjul ja seenel käia, kala püüda ning värsket õhku nautida.
Mulle näib, et talve ajal on väike maakoht kõige igavam koht.
Selles pole midagi imelikku, et Lui saatis Evi autost välja.
Just see tunne teeb temast lahke ja hoolika inimese.
Siis tahtis ta rääkida oma armastusest, kuid see jäi ütlemata.
Nii Eestil kui ka Euroopal on oma puudused ja eelised.
Tuleb veel teha palju muutusi erinevates elusfäärides selleks, et inimeste elu muutuks paremaks. Euroopas on juba tehtud samme selles suunas.
Sidemed Euroopaga on meie ajal paremad kui kunagi varem ja seda on tähtis õigesti ära kasutada.
Euroopas on sajandite jooksul kujunenud oma kõrge tasemega kultuur, mis areneb edasi iga aastaga, tekkinud on kombed, mida austatakse ka tänapäeval.
Euroopa Liitu astudes võib Eesti palju õppida arenenud riikidelt ja saada ka vajalikku abi.
Euroopa Liidult saadud raha oleks hea kulutada majanduse arendamiseks ja tugevdamiseks.
Korralik majandus on iga riigi unistus ja suurel määral sõltub sellest ka rahva majanduslik olukord.
Ka tervishoiu alal on vaja seadusi vastu võtta.
Kui oleks võimalus vabalt üle piiri sõita, siis oleks ka võimalus külastada neid riike, kus varem pole käidud.
Inimene võib midagi väga huvitavat leida ka teistes kultuurides.
Kui oleks võimalus vabalt üle piiri sõita, siis need inimesed, kellel puudub töö, saaks endale sobiva töö leida ja saada head Euroopa tasemel palka.
Raha jätkuks isegi selleks, et osta endale oma maja ja auto ning lubada endal mõnikord ka välisriikides käia.
Nendes riikides elavad inimesed kõige paremini.
Ja see toimub sellepärast, et riigi territoorium on suhteliselt väike, elanike arv pole suur ning riik kasutab osavalt raha ja looduse ande.
Eestis on praegusel ajal vähe tehtud turismi alal.
Kui ehitada erinevaid turismibaase, siis hakkavad turistid Euroopast ja ka teistest riikidest külastama meie maad, sest et Eestis on palju kohti, mis võivad pakkuda külastajatele huvi. Eriti puudutab see Lõuna-Eestit.
Selgub, et nii Eestil kui ka Euroopal on midagi, mida saab paremaks muuta.
Keegi ei tea täpselt, millal oleks vaja abi paluda, ja kuni Eesti ja Euroopa vahel eksisteerib side, seni pole põhjust muretseda oma riigi saatuse pärast.
Nende suhte otsustav hetk on siis, kui Lui viskab Evi autost välja.
Kui Evi läheneb elule negatiivselt, siis Lui läheneb elule, või pigem Evi elule, positiivselt.
Mulle meeldib, et linnas saab käia kinos ja teatris.
Kui enam õppida ei tahaks, on ainult linnas head võimalused leida sobivat tööd.
Inimesi on linnas rohkem kui maal.
Elu on maal odavam ning ei ole mõningaid sotsiaalseid probleeme, sellepärast et inimesed on maal solidaarsemad kui linnas.
Minu jaoks on maal elamise suurim eelis see, et meil Hollandis üldse maad ei ole. Iga kord, kui ma lähen maale, sattun ma vaimustusse. Eestimaa on igal aastaajal uskumatult ilus.
Kui Evi ütleb talle, et tema elu ei ole Lui asi ja et neil suhet ei ole, vihastab ta ja saadab tüdruku autost välja.
Kuigi ma saan aru, et te ootate sellel teemal kirjutatud kirjandist midagi sotsiaal-kriitilist, ei saa ma seda esimest lauset kirjutamata jätta.
Üks väike vahe on - teil on hinnad veidi madalamad kui meil. See annab rikka inimese tunde, mitte tunde, nagu oleksin ma vaene üliõpilane.
Sellel inimesel, kellel on raha, kes silmi lahti ei tee ning kes ei loe ajalehti ega ajakirju, on Eestis hea elu.
Ma tulin täna hommikul, nagu te teate, üsna vara siia ja teel siia nägin ma vähemalt kümmet meest, kes olid purjus ja räpased.
Nendel ei puudu mitte ainult raha, vaid ka kõik teised eluvajadused, nagu pere, sõbrad, kodu, töö jne.
Kuna ma näen neid inimesi iga päev, pole mu elu Eestis kõige parem.
Ma hakkasin alles eile mõtlema ja otsima põhjust, miks nende näonahk on teiste inimeste nahast tumedam.
Kui Eesti oleks vaene riik, oleks selline ebaõiglus arusaadavam, aga Eesti ei ole vaene.
Ma tunnen siin mitut noort inimest, kelle sissetulek on mitu korda suurem kui samavanuste inimeste sissetulek Hollandis.
Alles siis, kui kõigi inimeste elu-olu läheb paremaks, võib õnnelikult ilma südametunnistuse piinata ringi vaadata.
Naine ei pea enam oma rasedust häbenedes kuskile kaugele elama ja sünnitama minema.
Hea küll, sa võid oma murega maale elama minna, kui tahad.
Kui aga häbi ja millegi varjamise küsimust üldiselt käsitleda, siis võib vaielda, missuguses kohas on kergem midagi varjata, kas suures linnas või kuskil võõras külas.
Uusi kontakte sa seal ei loonud.
Jaan Kruusvalli novelli juurde tagasi pöördudes tahaks öelda, et küsimus pole siin asukohas, vaid hoopis moraalis: Evi ei või uue mehega õnne saavutada, kui ta oma lapsest - oma minevikust ja võimalikust tulevikust - loobub, ta ei saa siis oma mõtete eest kuskile ära joosta.
See pole naljaasi - sünnitada ja siis laps riigile jätta.
Minu meelest, kui inimene teeb midagi, peab ta selle eest vastutama.
Minu meelest peab igaühel hea olema, kui ta on oma eluviisiga rahul, kui talle meeldib see nišš, mille ta on enda jaoks leidnud.
Elustiili me valime endale ise vastavalt oma oskustele, teadmistele ning tihti ka kasulikele sidemetele.
Mingi lihtne, halvasti tasuv töö on tema jaoks ülim õnn.
Sellist ebaõiglust leidub meil tänapäeval hästi palju. Ning keda tuleks süüdistada, kui üks võimukas inimene teeb, mida tahab, ja teised vaikivad, sest vaevalt paljud neist loobuksid samamoodi elamast?
Eestis elavate muulastega võrreldes on eestlastel natuke kergem paremat töökohta saada ning kõrgemal ühiskondlikul tasandil olla.
Loomulik oli, et näiteks mingi eestlasest müüja läks kooli lastele eesti keelt õpetama, sest seal maksti rohkem.
Praegu on olukord natuke muutunud, inimesed on uue eluga rohkem harjunud, muulased on aru saanud, et eesti keele oskamine on neile vajalik - mitte ainult kohustuslik - ja et edu sõltub just neist endist ning ilma raskusteta pole mitte kuskil võimalik elada.
Enne, kui raskustele alistuda, peaks vähemalt püüdma midagi teha ja olukorda muutma, kui sa ei ole nõus elama nii, nagu elad.
Ainuke asi, mis mind väga häirib, on just see meie ühiskonnas tihti eksisteeriv ebaõiglus, millest me senini üle ei ole saanud.
Nõukogude ajal oli võimalik lasta end kuhugi tööle suunata kohe pärast õppeasutuse lõpetamist (töökoht oli riigi poolt tagatud).
Aga tavaliselt juhtub nii, et linnainimesel on raske maakohta kauaks ajaks elama jääda.
Iga inimese elu on teistele avatud.
Ühiskonna reegleid tuleb seal rangelt jälgida ja ka siis ei saa sa kindel olla, et sinust ei saa uue kuulujutu teema.
Lui mõtles, et ta tundis Evit, Evi jutust aga selgus, et tema küll ei pidanud Luid oma sõbraks ja võõristas teda, ei tahtnud talle seletada, kelle laps see oli.
Luile, kes on maakohas üles kasvanud, tundus veider, et lapse võib niisama riigile ära anda.
See on ju loomulik, et emal peaks olema hea meel last saada.
Arvatavasti autojuht oli juba valmis Evile ütlema, et ta armastab teda.
Võib-olla ta tahtis teha tüdrukule ettepaneku tema laps lapsendada ja Evi endale naiseks võtta.
Ja see valu kohe peegeldus ta käitumises, käitumises, mis väljendas nii valu kui ka viha ja solvumist.
Aga kui meil on näiteks vaja mingit kindlat isikut kirjeldada, siis inimese kohta me võime alati kindlalt öelda, kas ta on haritud või ei ole.
Kas haritud olemine kindlasti peab tähendama ka kõrghariduse saamist?
Vaatamata loetud raamatutele, on inimese kohta raske öelda, kas ta on intelligentne.
Ropud sõnad, räpased riided, joomisharjumus, olemise mõttetus, mis kohe silma paistab - kõik see võib mulje ära rikkuda.
See on just see juhus, mille puhul võib öelda, et haridus ja haritus ei pruugi iga kord üht ja sama tähendada.
Elu pakub inimestele igasuguseid võimalusi, et nad saaksid ennast proovile panna.
Igaüks võib valida, mis talle rohkem meeldib ja millega ta tahab tegeleda. Aga valida on parem, kui sa oled noor ja kui sul on võimalused muuta oma elu.
Igaüks võib valida, mis talle rohkem meeldib ja millega ta tahab tegeleda. Aga valida tuleks parem, kui sa oled noor ja kui sul on võimalused muuta oma elu.
Meie elu ei ole ainult pidu ja lust, vaid see on antud meile ka selleks, et teeksime kõik, mis meist sõltub, et elu oleks parem, huvitavam, meeldivam ja lootusrikkam ning seda mitte ainult meie, vaid ka järgnevate põlvkondade jaoks.
Iga inimene tahab, et tema lapsed elaksid paremini ja õnnelikumalt, kui meie elame.
Inimene õpib kogu elu midagi.
Mida rohkem jõudu ja lootust me raiskame, seda rohkem uhkust ja õnne me tunneme selle üle, mida me saavutame, mida ihaldasime.
Igaühel on väga meeldiv, et ta ise midagi teeb, ja kui see tal õnnestub, tunneb ta end väga hästi ja on uhke.
Kõige tähtsamad asjad nõuavad inimestelt rohkem kannatust, võtavad kõige rohkem jõudu ja aega. Ja kui ikkagi juhtub midagi niisugust, mis paneb meid kahtlema iseendas, siis sunnib see meid edasi tegutsema ja veel raskemate eesmärkide poole püüdlema.
Mina arvan, et kui inimene midagi väga tahab ja teeb midagi, et seda saada, siis ta kindlasti ka saab.
Elada on hea nendel, kes võivad ütelda, et nad on õnnelikud, et nendel on kõik vajalik olemas.
Mõned lahkuvad Eestist, aga teises riigis ei ole nii hea, nagu paistab.
Sarnastes tingimustes elavad inimesed erinevalt.
Meie elu on keeruline ja kui inimene tahab hästi elada, võib ta midagi teha, et elu läheks paremaks ja sobivamaks. Ja kui inimene elab Eestis, peab ta seda tegema siin.
Ta arvas, et need inimesed, kes ei ole lõpetanud ülikooli, ei saa olla targad ja intelligentsed.
Kõrgharidusega inimene ei pea oskama maja ehitada, tal on tähtsamad ülesanded.
Keegi tuntud inimene ütles, et haridus on see, mis jääb alles, kui kõik on ära ununenud.
Väga tihti juhtub nii, et inimene, kes koolis või ülikoolis õppis hästi, ei tule hiljem oma tööga toime.
Igale inimesele on tähtis, et tema eest hoolitsetaks.
Kuidas inimene saab põllutööst rääkida, kui ta ise ei ole töötanud seal ja isegi pole suhelnud seal töötavate inimestega?
Kuidas saab psühholoog rääkida raskest lapsest, inimeste probleemidest, kui ta ise on elanud rikkas peres, kus kõik läks nagu lepase reega ja mitte kumbki vanematest ei võtnud mitte kunagi nina täis?
Õpetajate tunnid on huvitavad ja kasulikud, kuid nende õpetused võivad mõnikord ühest kõrvast sisse ja teisest välja minna, elu õppetunnid jäävad aga meelde aastateks!
See oli aeg, millal kõigest taheti teha ühist varandust. See oli raske aeg selles mõttes, et mitte ainult kinnisvara ja koduloomad ei muutunud ühiskonna omandiks, vaid ka isiklikud asjad ja mõtted.
Teine vastus meeldib mulle rohkem, sest nii saab seda noormeest huvitavamalt iseloomustada, kuid samal ajal ei meeldi ka, sest nii muutub ta nõrgaks inimeseks, kelle süda võib väga kiiresti saapasäärde vajuda.
Võib-olla kartis ta, et kui ta teda aitab, seob ta end tüdrukuga, kelle elus on midagi ebaselget.
Kes teab, mida ta mõtles, istudes autos.
Kes teab, mida ta autos istudes mõtles.
Isegi eluheidik võib hästi elada, kui ta elab inimeste seaduste järgi.
Igaüks arvab, et keegi elab paremini kui tema.
Tihti juhtub niimoodi, et inimesed, kellel kõik on olemas, elavad siiski halvasti.
Niimoodi räägivad vanemad, kelle pojad peksid inimese surnuks.
Olulisem on mõista, miks ta tappis.
Miks inimesed, kellel kõik on olemas, ei ela nii, nagu peab normaalne inimene elama?
Vanad inimesed hakkasid neid tõukama tüdrukust eemale.
Ta mõtles alati, et poiss peab kasvama meheks ja temaga ei tule õrnutseda nagu mõne tüdrukuga.
Ta mõtles alati, et poisi peab kasvatama meheks ja temaga ei tule õrnutseda nagu mõne tüdrukuga.
Lapsed ise otsivad endale tegevust ja otsustavad, kas käia tantsuringis või tarvitada narkootikumi.
Laste huviringid on väga kallid ja sageli ei saa perekond endale seda lubada.
Lapsed on meie tulevik. Ja see, kuidas me elame, sõltub nendest.
Ja kui see olukord muutub, siis kõik inimesed nii Eestis kui ka maailmas hakkavad hästi elama.
Ma ei kahtle selles, et kõik väikese maakoha elanikud mõtlevad samamoodi.
Pole kahtlust, et kõik väikse maakoha elanikud mõtlevad samamoodi.
Suvel annavad ilusad rohelised puud ja värske õhk sulle jõudu.
Talvel katab maad ilus särav lumi, inimesed suusatavad.
Kõik teavad alati, kus sa eile olid, mida tegid. Mõnikord on mul sellest kõrini.
Aga niisugune elu on alati olnud ja ma ei oska öelda, kas väikese maakoha elus midagi muutub või mitte.
Keegi ei oska seletada armastava inimese hinge.
Eestimaal on elatustase keskmine.
Ta ütles, et sellel aastal on riigi poolt makstud välja vähem toetusi ning inimesed tulevad üha paremini iseseisvalt eluga toime.
Aga mitte ainult Ida-Virumaal, vaid ka teistes maakondades on palju selliseid peresid, kellel on väga raske olukord.
Kuigi ma saan sellest hästi aru, et Eestis on väga palju rikkaid inimesi.
Miks nad söövad ja joovad ning riietuvad paremini kui vaesed inimesed?
Ilma nendeta ei saa Eestimaal hästi elada.
Mõnikord käitub elu meiega väga julmalt ning siis on tagajärjed kurvad.
Sellest olen ma juba rääkinud.
Seda ma olen juba öelnud.
Sellepärast tahan lõpuks öelda, et Eestis on hea elada nendel inimestel, kes hakkavad juba varases nooruses oma tööga eesmärki saavutama.
Põhjuseks võib olla enda mitte maksmapanek.
Evi poolt välja öeldud sõnad mõjusid temale šokeerivalt.
Evi öeldud sõnad mõjusid talle šokeerivalt.
Võib-olla tahtiski ta Eviga abielluda, aga nüüd, kui ta sai teada, et Evit ei seo selle paigaga, kus ta elas, mitte midagi, tema ootused luhtusid.
Meie kaasaegses ühiskonnas on väga tähtis olla haritud.
Olla haritud - see tähendab olla laia silmaringiga inimene, keda ei huvita mitte ainult see, mida ta näeb omal maal, vaid ka see, mis toimub välismaal.
Kuid ikkagi on vaja selleks, et haritud olla, ka head haridust.
Lugesin kunagi artiklit ühest mehest, kes sai hariduse Harvardis ja nüüd lööb ta läbi New Yorgis.
Haritud olla tähendab mõnes mõttes olla avatud ja osata neid keeli, mis ei ole nii väga populaarsed.
Haritud olla - see on oskus suhelda inimestega, kellel on meist erinev kultuur.
Haritud olla - see on oskus suhelda meist erineva kultuuriga inimestega.
Lugesin ajakirjast ühest noorest eesti muusikust, kes õpib Londonis.
Kui ühiskonnas on palju haritud inimesi, siis on seal ka kõrgem kultuur ning sellel riigil on suurem autoriteet rahvusvahelisel areenil.
Üldjuhul on haritud olla parem kui mitte haritud ja ma sooviksin küll, et inimesed haritumateks muutuksid. Siis oleks kergem suhelda ja inimesed mõistaksid üksteist paremini.
Haritud inimestel on vaja alati omavahel suhelda. Paigalseis ei ole neile iseloomulik. Nad viivad ellu oma ideid ja selle läbi muudavad ühiskonda, milles nad elavad.
Tollel ajal kehtisid kindlad moraalinormid, millest ei tohtinud üle astuda.
Ka Evi oli suunatud tööle sellisesse kohta, kus meeldivat oli vähe.
Iga aasta, võib-olla üks või kaks korda aastas, oli rajooni isetegevuse ülevaatus, mis sundis külarahvast osalema seltsielus.
Sind ümbritsevad ilus loodus, värske õhk, lahked külainimesed, kes tunnevad üksteist.
Väikeses maakohas on seltsielu ja meelelahutus praktiliselt null.
Iga päev on sarnane eelmisega, tüütu argipäev sööb inimesi seestpoolt.
Autos, teel sünnitusmajja ei kannatanud mees seda välja ja saatis ta autost minema.
Ta pettus Evis ja ei suutnud taluda seda valu, mis Evi temale tegi.
Seetõttu juba koolis mõtlevad lapsed oma tulevikule, õpivad, tuubivad, pingutavad raskeid eksameid sooritades, loodavad edukale ülikooli sisseastumisele.
Kuid kes neist saab kõrghariduse, kes mitte, see on juba teine küsimus ning sõltub täielikult neist endist.
Haritud oled siis, kui need kooli- ja ülikooliaastad ei ole möödunud mõttetult ning mingid tulemused ja teadmised on jäänud pärast õppimist.
Samamoodi alustab värskelt hariduse saanud inimene elus uusi õpinguid, õpib kasutama ja rakendama oma teadmisi.
See ei tähenda, et kõrgharidusega inimesel ei ole vaja rohkem midagi juurde õppida.
Juba iidsetest aegadest peale on inimesed austanud haridust ja neid on tõmmanud haritute poole.
Nondel aegadel oli haritud inimesi üsna vähe, seetõttu neid ka väärtustati.
Praegu aga kohtab haritud inimesi üha sagedamini ning see ei ole enam nii üllatuslik, see on muutunud pigem loomulikuks.
Haritud inimese teadmised aitavad tal igapäevase eluga hakkama saada.
Haritud inimese teadmised aitavad teda iga päev eluga hakkama saada.
Haritud inimene, tänu oma teadmistele, teeb targemaid otsuseid, lahendab kergemini probleeme, ei tee jõhkraid vigu ning püüab alati ennast arendada.
Nad on intelligentsemad, haritu jaoks mängib elus suurt rolli kultuur.
Haritud inimene mõistab teisi paremini, kergemini ja kiiremini, oskab nõrgemaid moraalselt toetada ja aidata.
Haritlane suudab aidata ka riigil üles tõusta.
Väikeses maakohas on elu raske. See on tingitud mitmest asjaolust.
Minu arvates, väikeses maakohas elamisel on rohkem puudusi kui eeliseid.
Mõnikord paneb mind imestama see, missuguse kergusega nad topivad oma nina teiste inimeste asjadesse.
Ainult vaene Lui hoolib temast. Tegelikult on ta Evist sisse võetud.
Kokkuvõtteks ma tahan öelda, et see probleem on ka tänapäeval väga aktuaalne.
Novelli süžee on huvitav ja selline juhtum ei pane mind üldse imestama.
Kuid seda meenutades näib mulle, et see kõlab kuidagi imelikult.
Olla haritud tähendab minu jaoks seda, et inimene peab soovima teistele ai8nult head, olema kasulik ühiskonnale, tegema korralikult oma tööd, hoolimata sellest, kas ta töötab arstina, õpetajana või treialina.
Meie ühiskonnas on praegu selline olukord, et kõrgharidusega inimesed peavad endale leiba teenima, töötades igasugustes kohtades.
Nii ei ole minu arvates kõige tähtsam ka see, et kui inimene on elukutselt arst, treib ta tehases igasuguseid tööriistu.
Mõnikord aga kardan bussis sõites, et saan kõrval istuvalt inimeselt endale mingi nakkushaiguse.
Minu arvates, need inimese omadused on tähtsad kõikide inimeste jaoks, vaatamata sellele, kas nad on haritud inimesed või kas nad peavad ennast haritud inimesteks.
Väikeses maakohas elamisel on nii eeliseid kui ka puuduseid.
Ta ei teadnud, et Evi tuli siia vaid selleks, et sünnitada laps, jätta ta maha ja põgeneda.
Ta ei saanud pidada sõbraks inimest, kes jätab oma lapse maha ja suhtub temasse nagu nukusse.
Igaüks tahab, et teda austaksid sõbrad, tuttavad, kolleegid, aga selleks on vaja olla huvitav suhtleja, olla inimene, kes teab palju põnevaid asju.
Inimesed tahavad endale paremat tulevikku, suurt tulu toovat töökohta, head positsiooni ühiskonnas. Seda on kergem saavutada, kui oled haritud inimene.
Paljud inimesed kardavad oma arvamust kellelegi öelda, sest et see arvamus võib teise inimese arvamusest erineda.
Novellis on juttu kõigepealt mingist kolhoosi kontorist ja see annab kindla vihje selle kohta, millal lugu toimub.
Tal tuleb ise hakkama saada ja otsida transporti, et haiglasse minna.
Mina isiklikult ei valiks kunagi maal elamist, minu arvates on väikeste kohtade puudused palju suuremad kui eelised.
Mul on täna vastuvõtt, kuhu ma pean korralikult riietatult minema.
Tavaliselt ei satu mehed sellistesse piinlikesse situatsioonidesse niisama.
Ta läheb teeb oma auto puhtaks, enne kui ta Evit viima läheb.
Tüdruk, keda ta armastab, hakkab sünnitama teise mehe last.
Ta arvas, et saab Eviga abielluda ja selle lapse eest hoolitseda.
Mõned nädalad tagasi sattusid juhuslikult sama lõunalaua ümber neli sõpra: üks väliseestlane, üks soomlane, üks Eesti venelane ja mina.
Siis rääkis ta oma elust Tartus ja sellest, kuidas ta töötab, et natuke raha teenida.
Tal ei ole praegu võimalik paremat tööd leida, sest need kohad, kus kõrgemat palka pakutakse, on Tartus hõivatud ja ta tahab ülikooli lõpetada, enne kui ta Tallinnasse läheb. Loomulikult, kuhu mujale veel võiks siis minna korralikku tööd otsima!
Siin on suhteliselt palju tohutu rikkaid inimesi, väga palju vaeseid inimesi ja üsna vähe keskklassi inimesi.
Tähendab, ükskõik mida, ilma et oleks vaja pidevalt hindu vaadata ja jätta ostmata enamik asjadest, mida tahaks.
Mis on ühist Eesti ja Ühendriikide ühiskondades? Need on inimeste isekus, see, et igaüks mõtleb vaid enda mugavuse peale ja selle peale, kuidas kiiremini rikkaks saada, suuremat autot osta, uhkemat maja ehitada.
Rikaste ja vaeste elude vahel on nii suur erinevus, et tundub, nagu elaksid nad kahes erinevas maailmas.
See, et kuigi Eesti palkade vaheline erinevus on nii suur, aga kõikidele on ikka sama maksuprotsent määratud, ütleb palju selle ühiskonna rikkamate inimeste isekuse kohta.
Ega see ei huvita mind, ma ei tahaks sellistel aladel tööd tehagi.
Ükskõik, mis tööd inimene teeb, kuu lõpus saab ta kätte normaalse palga, millega ta võib hästi elada. Vist mitte luksuslikult, aga vähemalt mitte ka vaadates pangaarvet ja lugedes päevi, millal järgmine palk tuleb.
Siin Eestis paistab nii, et inimestel on teistsugune arvamus, et tahetakse kõigepealt rikkaks saada, ükskõik missuguse hinna eest ühiskonnas ülespoole ronida.
Mul on sõbrad, kes teevad tööd kaksteist tundi päevas, isegi nädalavahetustel. Mina küll ei saa aru, mille nimel.
Minu jaoks see ei ole mingi hea elu.
Loodetavasti on see vaid väga noore riigi õppimise aeg ja kui ta liitub Euroopa Liiduga, muutub ka kõikide olukord paremaks. Kui seda ei juhtu, ei taha keegi enam Eestisse elama jääda.
Just tol ajal olid Eestis maakondadest saanud rajoonid.
Kogu küla rahvas teab sinust absoluutselt kõike.
Ta tahtis kuulda, et Evi jääb külasse koos oma lapsega.
Mida võib teada üks mees vaesest elust, kui ta ise saab umbes kakskümmend tuhat krooni kuus.
Mida ta teab rahva hädadest, kui ta ei näe neid või lihtsalt ei taha neid probleeme näha.
Oleks huvitav näha, kuidas see mees elaks ühe kuu, kui talle ei maksta mitte kakskümmend tuhat, vaid kaks tuhat krooni.
On eriti vastik vaadata, kuidas meie riigikogu liikmed kaebavad, et neil on väike palk, millest ei jätku elamiseks.
Kelle kohta veel võiks öelda, et tema elu on suhteliselt hea?
Siin sõltub juba kõik inimesest endast: mida paremini ta töötab, seda rohkem raha ta saab.
Aga meie riigis elab peale poliitikute ja ärimeeste veel päris palju inimesi.
Nad elavad keskmiselt, saavad keskmist palka: ma arvan, et niimoodi elada võib.
Need on inimesed, kes on väga raskes olukorras, nendel on abi vaja. Kuidas neid saab aidata?
Aga riigis elab veel mitu sotsiaalset rühma, kes ei ole töövõimelised: lapsed, õpilased, üliõpilased, pensionärid ja invaliidid.
Võtame esimese rühma - lapsed. Meie riik aitab lapsi - annab nendele toetust, mille suurus on naeruväärne.
Need on inimesed, kes võivad töötada ja ise raha teenida.
Toetust makstakse ainult nendele, kes elavad omaette.
Lubatakse teha nii, et tulevikus hakkavad toetust saama ainult need üliõpilased, kelle vanemad elavad ka Tartus? Aga mida siis teha nendel, kelle vanemad siin ei ela?
Ja üldse ei saa praegu ilma vanemate toetuseta elada.
Suurem osa vanematest inimestest saab nii vähe raha, et vaevalt suudab kuidagi ära elada.
Loodame, et valitsuse suhtumine oma rahvasse muutub ja neid ei hakka huvitama mitte ainult oma palk, vaid ka rahva elu.
Üks riik on ainult siis hea riik, kui inimesed seal elavad hästi.
Tekstis kasutab autor ilmekaid talvise looduse kirjeldusi.
Minu arvates valis autor selle aastaaja, et rõhutada rohkem naise olukorda - külm talv ja külm süda, mida keegi ei taha oma armastusega soojendada.
Kui inimesel on vaja rahulikult elada ja teiste inimeste kahjurõõmsate küsimuste eest varjuda, siis väike alev või mingi muu vaikne maakoht on kõige sobivamad elupaigad.
Mulle tundub, et ta oli väga üllatunud naise sõnadest.
Inimene hakkas hariduse vastu huvi tundma juba väga ammu.
Tänapäeva inimene ei ole huvitatud sellest, miks päike paistab, vihma sajab, välku lööb - ta omab juba neid teadmisi.
Ta on asjatundja nii oma erialal kui ka kirjanduses.
Haritud inimene on alati kultuurne inimene: ta käib teatris, muuseumides, kinos, ta jälgib uusi etendusi ja näitusi.
Haritud inimene otsib iga võimalust end täiendada.
Kahtlemata on haritud inimesel kõrgharidus ja diplom.
Arvatavasti on vanemad noored ja nad tahavad lõbutseda, käia teatris ja kinos.
Vanemad arvavad, et ainult nemad võivad olla väsinud.
Vanemad ei kujuta ette, kui raske oleks neil elada ilma vanaemata.
Isa süüdistab vanaema, et ta ei oska last kasvatada.
Isa räägib pojaga nagu täiskasvanud inimesega.
Mina arvan, et Mati isa ei saavutanud oma manitsuskõnega püstitatud eesmärki, sest isa rääkis lapsele arusaamatutest asjadest.
Isa rääkis poolteist tundi ja ei lasknud pojal mitte ühtegi sõna öelda, lihtsalt lõpuks küsis, kas poeg sai kõigest aru.
Lapsed, kes lõpetavad sellel aastal kooli, unistavad ka ülikooli õppima minemisest ja lõpuks kõrghariduse saamisest. Hiljem töö leidmisest.
Iga aastaga on ülikooli astuda raskem, sest inimesed tahavad õppida tasuta, aga riigieelarvelisi kohti on iga aastaga vähem ja vähem.
Iga inimene unistab pärast kooli lõpetamist ülikooli õppima minemisest, aga ülikooli ei astu mitte kõik, vaid ainult parimad.
Aga kõrgharidusega võib ikkagi tööd leida, kui väga tahta.
Kõrgharidus on nende jaoks, kes mõtlevad oma tulevikust.
Minu arust on tüli põhjuseks see, et isa on öelnud vanaemale midagi tema lapsekasvatamisviiside kohta, mis solvas teda, ja kuna vanad inimesed võtavad kõike südamesse, hakkas vanaema üles lugema, mida ta on teinud nende heaks ja kui palju on temast kasu.
Vanaema sõnade põhjal võib oletada, et kogu vaba aja nad kulutavad enda peale. Tekib tunne, et laps sünnitati vanaemale, mitte endale.
Teiselt poolt võib tüli põhjuseks olla see, et vanaema kasvatas last enda vaadete järgi, mis ei langenud kokku vanemate vaadete ja mõtetega.
Ta räägib lapsega keeles, millest laps aru ei saa.
Mati isa peab ennast heaks oraatoriks, kuid see ei aita tal lapsega suhelda, sest väike laps ei oska tema kõnekunsti hinnata.
Mati isa peab ennast heaks oraatoriks, kuid see ei aita teda lapsega suhtlemisel, sest väike laps ei oska tema kõnekunsti hinnata.
See, et isa pidas oma kõnet poolteist tundi, ei räägi sellest, et eesmärk on saavutatud.
See ongi peamine põhjus, miks kõne eesmärk jäi saavutamata. Sellele viitab lapse küsimus, mille ta esitas isale pärast pikka kõnet.
Meie ühiskond jaguneb mitmeks osaks: esimesse ossa kuuluvad inimesed, kellel on kõrgharidus ja kelle elu materiaalne külg jätab soovida, teise ossa kuuluvad inimesed, kellel puudub kõrgharidus, kuid see ei sega neil elada jõukalt.
Kahju küll, et meie tark valitsus kavatseb tulevikus teha kõrghariduse tasuliseks. Mingis mõttes see suurendab kõrghariduse kaalu ja hinda tööturul.
Varsti tuleb uus aeg - aeg, kus kõrgharidus on kõrges hinnas ja keegi ei kahetse oma valikut astuda ülikooli õppima.
Varsti tuleb uus aeg - aeg, kus kõrgharidus on kõrges hinnas ja keegi ei kahtle oma valikus astuda ülikooli, et õppida.
On palju nn erakõrgkoole, kus vastav diplom antakse välja mitte teadmiste, vaid raha eest.
See on küll hirmus asi, kui näiteks üks rikas mees ostab oma pojale kirurgi diplomi, veel hullem on hambaarsti diplom mingi rikkast perest pärit tüdruku käes.
Oleks hea, kui sa kord oled juba omandanud teadmisi ja täiendaksid neid veel mingi kümne, kahekümne aasta jooksul.
Võib-olla kunagi tulevikus, kui ma saan kõrghariduse ja võin jõukal järjel elada, innustab see ka minu õde kõrgharidust omandama, kuid see on veel kauge tulevik.
Tihti just usk päästab inimesi, keda ei saanud päästa nende lähedased.
Ma pean silmas neid surmamõistetuid, alkohoolikuid ja teisi, kes muutsid oma elu just tänu kirikule.
Kuid samal ajal tuleb meeles pidada seda, et religioon toob tihti kaasa ka negatiivseid nähtusi.
Arvan, et tegemist ei olnud mitte religiooniga, vaid need niinimetatud vaimulikud lihtsalt kasutasid usku selleks, et oma aimu saada.
Tänapäeval on tekkinud niisugune olukord, et kui keegi Euroopas kuuleb niisuguseid sõnu nagu Allah, islam, siis meenuvad kohe niisugused sõnad nagu terrorism, veri, sõda, surm.
Nad püüavad näidata, et nad on maailma omanikud.
Seda võib võrrelda näiteks Ameerika vallutajate suhtumisega kohalikesse elanikesse. Loomulikult järgneb sellele vastuseis.
Kuid meie ei mõtle sellest, et kui me oleksime asiaatide asemel, siis meie kaitsevahendid oleksid peaaegu samasugused nagu nendel.
Arvan, et ideaalis peab religioon olema erapooletu ning ei pea sõltuma poliitikast.
Praegu on fanaatilisus levinud eriti islamimaailmas.
Mina usun küll, et on võimalik surra millegi nimel, kuid arvan, et see on alati spontaanne otsus, mis tekib ainult sellistel hetkedel, kui muud valikut ei ole.
Arvan, et see on hullumeelsus, kui lapsepõlvest alates koolitatakse inimesi nii, et nad võiksid igal hetkel oma usu eest surra.
Võib-olla mina eksin, kuid arvan, et me teeme suure vea, kui surume lapsele usku peale.
Arvan, et oleks parem, kui juba lapsepõlvest tutvustataks meid maailma erinevate uskudega.
Populaarsed olid erinevad uskumused idamaadest.
Minu meelest sarnaneb niisugune üleminek reetmisega ning seetõttu oleks parem, kui inimene valiks ise usu ning alustaks nii-öelda puhta lehena.
Kui inimene on usu ise valinud, siis see tähendab, et see on ainult tema otsus ning ta on võimeline ise ka teisi asju valima.
See vähendab ohtu, et inimene sattub edaspidi kellegi surve alla.
Viimasel ajal on suuremad ja verisemad sõjad olnud seotud just religiooniga.
Alati on olnud inimesi, kes kasutavad oma võimu saavutamiseks kõiki vahendeid ning religioon on just üheks niisuguseks vahendiks.
Kokkuvõtteks võib öelda, et vaatamata sellele, et aeg kogu aeg muutub, jääb religiooni positsioon kindlaks.
Kas selle põhjuseks on mingi jumalik algus, mis kaitseb religiooni hääbumise eest, või veel midagi, ma ei tea täpselt.
Arvan ainult, et inimene peab uskuma millessegi.
Religioon muutub selliseks, millisena inimene seda vastu võtab.
Selles esimeses artiklis ma rõhutan halle toone, mis üha sagedamini esinevad meie meedias ja see on muutumas aina tavapärasemaks.
Astunud ülikooli eesti keelt õppima, puutun ma meediaga tihedamini kokku.
Põhiline osa neis on uudistel ja infol, mis ei soodusta ühiskonna arengut ja mõjub isegi teatud mõttes masendavalt.
Inimestel tekkib läbi meedia arusaam, et kõik nad ongi pahad, aga see ei too kellelegi head.
Tavaliselt pööratakse suurt tähelepanu teo tagajärgedele ehk tulemustele, kuid ei analüüsita põhjusi, mis selleni viisid.
On ka ajakirju, mis käsitlevad huvitavalt erinevaid teemasid.
Põhimõtteliselt iga inimene võib leida lugemiseks enda jaoks midagi huvitavat.
Mina aga usun, et meedia kaudu saab inimest kui isikut ja ühiskonda kui tervikut oluliselt mõjutada kas paremas või halvemas suunas.
Oluline on see, kas pöörata rohkem tähelepanu negatiivsetele või positiivsetele asjadele, sest kui aina öelda inimesele, et ta on haige või loll, hakkab ta seda ajapikku uskuma.
Taasiseseisvumisest on möödunud juba kümme aastat ja selle aja jooksul on toimunud mitmeid muudatusi.
Selline on sotsiaalministeeriumi töötajate poliitika, kuid nad ei puutu lastekodude kasvandikega reaalses elus kokku ega tea, mis nendest tegelikult saab.
Kuigi kasvatajad püüavad anda vaeslastele piisavalt armastust ja pöörata neile tähelepanu, jääb sellest ikkagi väheks, kuna lapsi on lastekodus palju.
Tuleb välja, et riik on raisanud oma raha selleks, et kasvatada kurjategijaid.
Oleks vaja muuta kogu lastekodude süsteemi ja võtta eeskujuks teised riigid.
Oleks vaja muuta kogu lastekodude süsteem ja võtta eeskujuks teised riigid.
Oma vanemate poolt maha jäetud laps antakse perekonda, kus ta kasvab nagu pere oma laps.
Inimesed, kes on töötanud kogu elu, peavad vanaduses kannatama rahapuuduse all. See on juba iga, kus tervis pole enam nii hea ning tekib vajadus käia arsti juures ja osta kalleid ravimeid.
Kuigi Eesti on väikeriik, saab ta Euroopale omalt poolt midagi anda.
Eestis on väga tugevad rahvaluule traditsioonid ja sellele on alati palju tähelepanu pööratud. Eriti on olnud tähelepanu keskpunktis laulud.
Mitte tavalised inimesed ei alusta sõda, mitte rahvas ei tõuse rahva vastu. Sõda on nende suurte inimeste, kes seisavad riigi eesotsas, mingi eesmärgini jõudmise viis.
Need inimesed arvavad, et nendel on võim ja õigus teiste inimeste elusid korraldada.
Nad on valmis sammuma peade peal, astuma üle tuhandetest ja miljonitest tapetud inimestest, mitte midagi ära põlates. Eesmärk õigustab vahendeid.
Kes räägib, et sõda pole hirmus, see ei tea sõjast mitte midagi.
Võitlus elu eest ja hirm surma ees - see ongi inimese tõeline loomus.
Õnnelikud inimesed ei ole kunagi näinud ega tundnud sõda. Ärgu nad kunagi seda tundku!
Praegu laste elu on kergem ning palju muretum kui varem.
Riigikogu keelab laste ekspluateerimist, riik hoolitseb vaeslaste eest jne.
Nii võime öelda, et hästi arenenud ühiskonnas on laps erilises seisuses.
Ja mida paremini on ühiskond arenenud, seda rohkem ta hoolitseb laste eest.
Mitte ainult sellepärast, et neil ei ole piisavalt toitu, riietust, ravimeid ning mänguasju, aga ka sellepärast, et nendele ei piisa vanemate tähelepanu.
Inimesed on rahutud.
Täna hommikul nägin ema. Temal läheb ka kõik hästi.
Aga võib-olla ma ei jõua teda näha.
Isa hakkas uue naisega elama.
Nad ostsid endale uue auto ning sõidavad sellega pühapäeviti suvilasse.
Midagi pole enam võimalik muuta.
Nad leiavad ka võimaluse Eestis trenni teha, püüavad imiteerida olukorda, mis võiks mägedes tekkida, et ennast ette valmistada suviseks matkaks Alpidesse, Kaukaasiasse või Pamiiri mägedesse.
Lõkke juures istudes kaebasin oma lühinägelikkuse üle.
Iga matk on nagu uus õppetund, mis toob uue kogemuse ja õpetab, mida järgmine kord kaasa võtta ja mida koju jätta.
Muidu oli mul kogu aeg tunne, et käime ringi ühe ja sama koha ümber, tegelikult kompassi järgi liikusime alati põhja poole. Iga päev läbisime kaardi järgi umbes 15-20 km.
Kõndimine ei olnud raske, palju väsitavam oli vihmasadu.
Ühes kohas pidime ka mööda raba roomama, sest see koht oli väga pehme.
Esimesel korrusel panime ühte tuppa oma telgid kuivama, teises oli meil söögituba.
Me sõime küünalde valgel, sest elektrit majas ei olnud.
Kolmandasse tuppa tegime sauna. Selleks soojendasime lõkkes telliskive, nendest tegid poisid ahju ning peale panid telgi.
Korralikult pesta ei saanud, sest ei olnud puhast vett.
Ilm läks juba paremaks: enam vihma ei sadanud, vahel paistis isegi päike pilvede vahelt.
Igas riigis on midagi huvitavat: ühes on ilusad mäed, kus saab näiteks talvel mäesuuskadega sõita, teises on ilus ja soe meri, kus saab suvel meeldivalt puhata ja päikest nautida.
Teiseks on tõsi see, et igal riigil või linnal on oma ajalugu või side mingisuguste tähtsate ajaloosündmustega.
Inimesed, kes tunnevad huvi ajaloo vastu, eelistavad just neid kohti, kus saab oma silmaga mõnda ajaloosündmustega seotud paika näha.
Mul on hulk tuttavaid inimesi, kes on palju käinud välismaal reisimas ja näinud palju eksootikat, aga Eestimaast pole nad eriti midagi kuulnud.
Ma arvan, et enne välismaareisile minekut tasub natuke kodumaal ringi sõita.
Ma pole palju Eestis ringi sõitnud.
Selle lossi varemetes toimuvad igasugused vabaõhulavastused ja kontserdid.
Kui rääkida osalejate arvust, siis neid on seal tuhandeid.
Kui rääkida osalejate arvust, siis neid on sinna kogunenud tuhandeid.
See üritus on vaatamist väärt ja kui keegi tahab eesti kultuuriga lähemalt tutvuda, siis ma soovitaksin laulu- ja tantsupeol kindlasti käia.
Tallinn on huvipakkuv linn oma vanade ja uue ehitiste poolest.
Need, kellel on huvi vanade aegade vastu, leiavad vanalinnas jalutades enda jaoks palju huvitavat.
Need, kes eelistavad kaasaegsust, saavad vaimustuda linnas ringi sõites, sest linn areneb päev-päevalt nii ehitiste kui ka tehnoloogia osas.
Liigume nüüd veel natuke lääne poole ja jõuame saarteni.
Tasub veel käia ka Kuressaare raekojas.
Selle saare külastamine on mul veel ees, aga näiteks Hiiumaal olen juba käinud.
Hiiumaal on üks linn - Kärdla, kaks alevikku ja sada kaheksakümmend küla.
Umbes kahe päevaga olime juba terve saare läbi sõitnud.
Käisime Kõpu tuletornis, mis on saare sümbol.
On näha, et igal pool on metsad ja nende sees paistab mõnes kohas paar järve.
Mis mulle veel väga meeldis ja mis jäi meelde, on Tahkunas püstitatud mälestusmärk Estonia praamil hukkunud laste mälestuseks. See näeb välja niimoodi, et alusel on praami ahter, aga üleval on suur rauast kell.
Meie giid rääkis meile, et kui merel on tugev torm, siis see kell hakkab kõikuma.
Kell asub mere kaldal ja seda ümbritsevad tuletorn ja tuuleveskid.
Need olid roosat värvi meduusid. Nad olid igasuguse suurusega, kõige suuremate diameeter olid umbes kümme sentimeetrit.
Eesti meduusid on väiksemad kui sooja mere meduusid.
Sellised muljed jäid mulle Hiiumaast.
Tahaks veel rääkida Eesti suvepealinnast - Pärnust. See on tõesti kuurortlinn.
Tekib selline tunne, et suvel keegi ei tööta Pärnus, kõik ainult puhkavad.
Nooruses me ei mõtle kunagi sellest, mida meile on andnud vanemad.
Aga vanemad annavad oma lastele palju. Kõigepealt kingivad nad oma lapsele võimaluse elada.
Mõnikord annab ema oma elu ohverdades elu uuele inimesele.
Tihti annavad vanemad ennast unustades oma lastele magusama tükikese, paremad riided, et lapsel oleks hea. Me peame seda meeles pidama ja olema tänulikud oma vanematele.
Igale lapsevanemale on oma laps kõige parem.
Kõige vähem, mida inimene võib oma vanemate heaks teha: ümbritseda neid oma tähelepanelikkuse ja hoolega, eriti vanaduses.
Eriti peaks olema tähelepanelik tähtpäevadel, sünnipäevadel, et nad ei tunneks end üksildasena.
Sõprus, sõbrustama, sõbralikud - kui toredad sõnad. Kui palju tähendavad need hea inimese jaoks.
Sõprusest on nii palju vanasõnu.
Kui sõpra ei ole - leia, kui oled leidnud - hoia.
Küll on tore, kui kõrval on truu sõber, kes igal hetkel võib aidata sind, anda vajalikku nõu.
Sõprus ei allu ajale, kui selle sõpruse aluseks on usaldus, armastus, ausus.
Ma arvan, et tõelist sõprust kohtab sagedamini meeste vahel.
Muidugi on sõprade vahel tihti tülid, isegi arusaamatused, kuid truu sõprus peab sellele vastu.
Sõber oskab saladusi hoida, rõõmustab sinu üle, sinu saavutuste üle, lohutab sind, tunneb kaasa.
Meenutage filmi kängurust, kes aitas lastel ja täiskasvanutel erinevatest rasketest situatsioonidest välja tulla.
Meenutage filme kängurust, kes aitas lastel ja täiskasvanutel erinevatest rasketest situatsioonidest välja tulla.
Koer hüüdnimega Lassie on laste lemmiktegelane.
Minu lapsepõlve lemmikraamat rääkis koera truudusest oma peremehe vastu.
Sotsiaal- ja kultuurielu traditsioonid edastatakse põlvkonnalt põlvkonnale.
Kõiki tavasid on raske loetleda.
Nüüd ei kaunistata kuuske enam mitte kommide, präänikute, pähklitega, vaid kaasaegsete ehetega.
Mitte vähem huvitavad ei ole jaanipäeva traditsioonid.
Mõnedel pidudel maskeerivad inimesed end santideks ja käivad lauldes ja naljatades ringi.
Sel päeval sõideti saaniga mäest alla, söödi traditsioonilisi sööke.
Nii Venemaal kui ka Eestis peeti pulmi tavaliselt sügisel või talvel.
Minu vanaema, kui ta oli elus, ei lubanud meil midagi teha laupäeviti.
Praegu me saame neid traditsioone säilitada, kahjuks juba ilma vanaemata.
Ühe minu õpilase perekond matkab igal suvel.
Piibel on unikaalne raamat.
Siin räägitakse, kuidas peab mees väljendama oma mehelikkust.
Mis puutub naiselikkusesse, siis paljud peavad seda füüsiliseks, seksuaalseks meelitamiseks.
Piiblis on esitatud head ja halvad näited, mille põhjal võib õppida. Näiteks see, et inimene peab ennast kaunistama mitte ehete vaid heade tegudega.
Piibel annab selget nõu, kuidas lapsi kasvatada.
Lapsi on vaja kasvatada armastusega.
Inimesed on tänapäeval jaotatud rassilisteks, rahvuslikeks, etnilisteks rühmadeks.
Kunagi ma hakkasin seda raamatut lugema mitmendat korda järjest ja see näis mulle igav raamat.
Püüan olla sõnades ettevaatlik, et vältida konflikti.
Kes püüab aru saada käskudest, teeb targalt.
Nendel, kes on siin kaua elanud, pole vaja oma ohutuse pärast muretseda.
Meie rajoonis on palju rohelust.
Meil on laiad aknalauad, kuhu võib panna palju lilli. Emal on kõik aknalauad lilli täis.
Kahjuks asuvad suured ostukeskused meist kaugel ning seepärast käiakse seal tavaliselt 1-2 korda nädalas ja ostetakse kohe kõike vajalikku, nii et ei ole tarvis iga päev poes käia leiva-saia ostmiseks.
Selleks, et võõrad meie juures ei käiks, on meie trepikojad lukustatud.
Kümme aastat tagasi kingiti mulle saksa lambakoer.
Kodu on see koht, kus iga inimene saab puhata, kus teda alati oodatakse ja armastatakse, kus ta on väljaspool hädaohtu.
See on kahetoaline korter, kus elavad minu kõige lähedasemad inimesed - minu vanemad.
Meie kodus on alati päikesepaisteline mitte ainult selle pärast, et meil on oma gaasiküte ning me ise otsustame, mitu kraadi peab olema meie korteris, vaid ka selle pärast, et meil on tõesti head ja soojad omavahelised suhted.
Meie korter on teisel korrusel, mis on väga mugav, sest ei ole vaja muretseda, et katus hakkab läbi laskma või keegi ronib akna kaudu sisse.
Korteris on ainult kaks tuba, kuid nad on väga suured, kõrgete lagedega, mis jätab mulje, et korteris on palju ruumi.
Samuti on meil mugav ja avar köök, kus on alati meeldiv olla.
Meie trepikojas on viisteist korterit, meie naabrid on enamasti pensionärid ja perekonnad täiskasvanud lastega.
Õues kasvab palju erinevaid põõsaid ja puid, mille varjus on eriti meeldiv istuda kuumal suvisel päeval.
Õhtuti ja öösiti valgustavad tänavaid tänavalaternad, mis teeb liikumine ohutumaks.
Minu arvates see elukoht sobib nendele inimestele, kes tahaks elada vaikses ja ilusas kohas, kus kõik on käe-jala juures.
Elamu hallist tellisest välisviimistlus on esteetiliselt igav ja on aastatega muutunud üsna määrdunuks.
Kunagi Euroopa üks ilusamaid linnu Narva oli Teises maailmasõjas peaaegu täiesti ära lõhutud ja sellest ajast saadik ehitatakse siia vaid karpe meenutavaid maju.
Vahetevahel põlevad siiski pirnid läbi või ilmub tõstukisse mõni ebatsensuurne sõna või joonis, aga need probleemid eemaldatakse kiiresti.
Toad on avarad ja ruumikad, mitte ükski neist pole läbikäidav.
Meil on kõigi mugavustega korter, kaasa arvatud Interneti püsiühendus, topelt välisuks ja kinnine rõdu.
Mulle ei meeldi, kui vannituppa on paigaldatud sooja vee boiler.
Algul avanes minu rõdult ilus vaade.
Ja nüüd võime me aknast vaadelda, kuidas toimuvad avariid.
Julgen öelda, et endine koht tundus mulle palju ohutum.
Ma arvan, et minu vanemad tegid õigesti, et ostsid selle korteri ja mind rahuldab, et kõik on läheduses.
Alguses ma ei saanud aru, miks kohta ühiselamus tuleb tikutulega otsida, aga pärast paari kuud siin elamist ilmnes, et kõikidest miinustest hoolimata on siin tore ja vahva elada.
Pisut häirib see, et siin mängitakse tihti hokit ja fännid karjuvad kõvasti, aga see-eest käin ma ise mõnikord seda mängu vaatamas.
Minu meelest, suureks plussiks on see, et korter asub teisel korrusel, sest kui mul on kibekiire, pole vaja lifti kaua oodata.
Aga miinuseks on see, et neljale inimesele on kahetoalises korteris vähe ruumi, kuid seevastu kodus on hubane.
Ma olen kindel, et meil on vedanud naabritega, sest nad on sõbralikud, abivalmid ja korralikud.
Mul endal on väike koer ja ma kardan temaga jalutada.
Minu arvates toimub novelli tegevus II maailmasõja järgsetel aastatel. Sellest annab tunnistust miljöö kirjeldus teoses.
Kõikidel ei olnud veel autosid, külas kasutati veokina hobust.
Tol ajal oli tavaline, et saanud hariduse, suunati inimene tööle.
Tol ajal oli tavaline, et hariduse saanud inimene suunati tööle.
Niimoodi juhtus peategelase Eviga, kes asus kunstilise juhina tööle ühes väikeses külas.
Väikeses maakohas elamise eeliseks on kindlasti see, et inimesed tunnevad üksteist.
Väikese maakoha eeliseks on kindlasti see, et inimesed tunnevad üksteist.
Ei saa teha midagi sellist, mida hiljem võid kahetseda.
Teised inimesed märkavad kõike ja hakkavad seda arutama.
Samuti on maaelu negatiivseks jooneks eraldatus teistest asulatest ja rajooni keskusest.
Pärast aga, kui Evi otsustas ise jalgsi haiglasse minna, pakkus ta oma abi.
Mitu sajandit tagasi, kui sa valdasid prantsuse ja ladina keelt (aadlikuna) või oskasid natuke lugeda (talupojana), võisid ennast pidada juba haritud inimeseks.
Võib arvata, et kui nad saavad diplomi, lõpeb nende haridustee. Aga see on vale veendumus - haridustee alles algab.
Kui haridust ei ole, on raske head töökohta leida.
Aga isegi kõige paremal elukohal on kindlasti nii positiivsed kui ka negatiivsed küljed.
Rääkides minu kodust, tuleb mainida, et ma ei hakka jutustama mitte oma vanemata korterist, vaid minu ajutisest elukohast Tartus.
Sisse astudes sattud fuajeesse , kus saad seinalt erinevaid huvitavaid kuulutusi lugeda.
Mulle ka väga meeldib, et kogu majas on imehea kaitsesüsteem.
Selle probleemi lahendamiseks soovitan alati mobiiltelefoni kaasas kanda.
Kui hakkasin miinustest rääkima, siis on vaja ka rõdu mainida.
Mäletan, kuidas päästsin oma sõbranna sellest, et ta veedaks õhtu rõdul. Nüüd võtame mõne pudeli või toasussi kaasa, et ukse vahele panna.
Õhtul on võimalik nautida ilusat taevast, kus säravad esimesed külmad tähed.
Tubade süsteem laseb meil tunda, et elame nagu väikeses korteris.
Mu praegune elukoht on ühiselamu Tartus.
See sai mulle koduks juba eelmisel aastal ja siiamaani olen sellega rahul.
Välisuks ja uks korrusele käivad lahti magnetkaardiga, pärast ühtteist käib kinni ka peauks.
Elamu on uus ja tubades on eurosisustus.
Lift läheb pidevalt katki ja selle remontimisega venitatakse. Aga mind see väga ei häiri, sest elan teisel korrusel.
Vaadet aknast eriti kiita ei saagi. Ühel pool on tee ja teisel pool avaneb vaade majadele ja kinni kasvanud maalapile.
Mulle meeldib mu elukoht, vaatamata mõnedele probleemidele. Meeldivad ühiselamu asukoht ja õhkkond, mida ei saa minu arvates võrrelda elamisega üürikorteris.
Ja tallinlastel on ka omapäraline mentaliteet - see erineb meie, neli korda väiksemas linnas elavate inimeste mentaliteedist.
Sellepärast paljud inimesed sõidavad Tallinnasse kas elama või õppima, et pääseda uude, paljude võimalustega maailma.
Uuringu aluseks on võetud küsitlus, kust selgus, enamik pealinna noortest mõtleb Tallinnast kui arenevast, ohtlikust ja kasvavast, aga ka tõusvast ja kiirest linnast.
Ja küsitluse tulemus ei erine ka minu ettekujutusest.
Autor tegi õigesti, kui lasi küsitluse läbi viia ainult noorte seas, sest nad on tuleviku inimesed, kes hakkavad tegema tulevikku.
Näitena võin rääkida oma vennast, kes kolis omal ajal Tallinnasse.
Kui ma tema juurde külla läksin, rääkis ta mulle röövlitest, kes ähvardasid noaga ja võtsid rahakoti ja telefoni ära, kui ta õhtul kell kaheksa poodi läks.
Vastus on ilmne ja sellega kaasneb ka oht pettuda oma unistustes.
Artiklis on esitatus intervjuud Eesti ja välismaa suhtekorraldajatega ning näidatud fakte, mille põhjal võib teha järelduse, et suhtekorraldus on ka Eestis vajalik ja areneb kiiresti.
Aga nüüd, kui enamik ettevõtetest on eraisikutel või välismaa firmadel ära ostetud või nende poolt asutatud ja valitseb konkurents, on suur roll ettevõtete suhetel teiste ettevõtetega ja avalikkusega.
Artikli nimetusest on kohe näha, et selle materjali eesmärgiks on reklaamida suhtekorraldusteenuseid, panna inimesed nende vastu huvi tundma ning reklaamida ennast ettevõtetele.
Euroopa tuntud suhtekorraldajat usutakse ja kuulatakse - ükskõik, kas temast on enne kuuldud või mitte.
Intervjueeritav vastab konkreetselt ja asjalikult ja jätab mulje inimesest, kes teab kõike suhtekorraldusest.
Artiklis rõhutataksegi seda, et suhtekorraldus ettevõtetes muutub aina populaarsemaks ja inimestest, kes tahavad seda elukutset omandada, ei ole puudust.
Artiklis on toodud ka Eesti suhtekorraldusturu suurimate tegijate aastakäive, mis on mõnel üle 15 miljoni krooni. Päris hea käive asutuse jaoks, mis müüb ainult oma ideid ja mõtteid.
Seda kõike võib teha suhtekorraldaja ja ettevõttel on lihtsam oma asju ajada, kui nende eest mõned probleemid lahendatakse ja seda tehakse ka professionaalselt.
Põhimõtteliselt annab artikkel päris mahuka ja objektiivse ülevaate suhtekorraldusest.
Arvuti ostsin ma endale alles 19aastaselt ja siis alles sain kasutada kõiki võimalusi, mida see pakub.
Ma olen ka mänginud päevade viisi arvutis igasuguseid rumalaid mänge ja istunud jututubades, aga praegu ma kasutan arvutit suuremas osas filmide vaatamiseks, muusika kuulamiseks ja õppetööks.
Sa lihtsalt paned Interneti käima, lähed jututuppa ja suhtled, kui palju tahad.
Ja mõned inimesed jäävadki istuma arvuti taha, sest nad tunnevad ennast palju mugavamalt kui reaalses maailmas.
On alati lihtsam suhelda, kui sa ei pea inimesele silma vaatama.
Kõige suuremad nendest on arvutimängud.
Iga aastaga muutuvad mängud reaalsemaks ja põnevamaks.
Just hiljuti vaatasin ma ühte väga huvitavat ja mõtlema panevat filmi.
Selle dokumentaalse filmi läbi vaadanud, tuligi mul idee kirjutada toodete kvaliteedist.
Selles filmis pandi kahtluse alla kiirtoidurestoranides müüdava söögi kasulikkus inimese tervisele.
Ameerika Ühendriigid on kõige paksem riik maailmas, kus 60%-l lastest ja täiskasvanud inimestest on liigne kehakaal.
Igal neljandal seal elaval inimesel on probleeme kehakaaluga.
Seal elavatest inimestest on igal neljandal probleeme kehakaaluga.
Nüüd käivad inimesed üha rohkem restoranides, bistroodes ja kohvikutes söömas ja nad ei maksa selle eest mitte ainult oma rahakotiga, vaid ka tervisega.
2002. aasal tegid kaks tüdrukut, kes kaalusid 90 ja 110 kg, seda, mida ameeriklased teevad kõige paremini - nad kaebasid kohtusse.
Kus lõpeb ettevõtte ja kus algab tarbija vastutus?
Inimest ei saa ju sundida ostma midagi, mida ta ei taha.
Lapsel jäävad head mälestused seal käimisest, teiste lastega mängimisest ja oma vanematega lõbusalt aja viitmisest.
Selles küsimuses ei pööra ettevõte mõnele asjale tähelepanu, seades eesmärgiks rahalise sissetuleku ja siiski tahtes, et tal oleks hea maine rahva hulgas.
Meie ajal on ettevõte imidž väga tähtis ja kui sul on piisavalt raha, siis sa võid endale luua ükskõik millise maine.
See on juba reklaami osa, kus tarbijad ise, võib-olla seda ka mitte tahtes, reklaamivad mingit ettevõtet.
Ja kõige parem asi ettevõtte jaoks on see, et sellise reklaami eest ei ole vaja maksta mitte sentigi ja inimesed usuvad siiski rohkem teisi inimesi kui reklaami.
Ja kui inimesele lapsepõlvest peale sellist mõtlemisviisi pähe määrida, et hamburger ja friikartulid on supersöök ja kõik ülejäänu ei ole tähtis, siis ei muuda mitte keegi enam nende mõtlemisviisi.
Kuidagi kurb on mõelda, et maailma kõige rikkama riigi elanikud ei saa tervislikult toituda, kuigi kõik ressursid on neil selle jaoks olemas.
Asi on selles, et elu on kiireks läinud ja on lihtsam osta hamburger, kui keeta kolm tundi kodus suppi.
Asi ei ole ka selles, et ei ole midagi muud pakkuda, vaid selles, et kasumit saab rohkem ebatervislikust toidust, millest satutakse sõltuvusse.
Müüjad agiteerivad inimesi ostma seda toodet.
Enne seda eksperimenti oli tema tervis väga heas korras.
Enne selle eksperimendi alustamist oli tema tervis väga heas korras.
Kuu ajaga võttis ta juurde 15 kilo, kaks korda suurenes võimalus, et tal esinevad südamehaigused ja ta oli enamuse ajast väsinud.
Ühe kuuga võttis ta juurde 15 kilo, kaks korda suurenes võimalus, et tal esinevad südamehaigused ja ta oli enamuse ajast väsinud.
Pärast kolme nädalat ütlesid arstid talle, et ta peab selle eksperimendi lõpetama, aga ta siiski suutis kuu aega seda sööki süüa.
Pärast filmi näitamist lõpetas firma toodete müümise.
Järeldusi teeb igaüks ise, sest me ju ise otsustame, mida teeme. Või on siiski reklaam meie ajudesse nii kinni kleepunud, et me ise ei saa ka aru, mida me tahame.
Üks Euroopa Liidu strateegilistest eesmärkidest on kvaliteetsete teenuste võimaldamine.
Tuleb veel kõvasti tööd teha, kui Eesti tahab samale tasemele jõuda, kus hetkel on Saksamaa ja Inglismaa.
Euroopa riikides näiteks hõlmab tervisekaitse suure osa avalikust eelarvest.
Teiseks, see võib olla ka ühiskonna tervise tegeliku taseme indikaator.
Aga mitu aastat tagasi, kui Eesti ei olnud veel Euroopa Liidu koosseisus, oli erinevusi Euroopa Liidu 15 riigi (mis olid juba EL koosseisus) ja riikide vahel, mis alles kandideerisid Euroopa Liitu.
Tulemusena me näeme, et vanad inimesed on oma tervisega vähem rahul kui noored.
Kahekümne kolmes riigis kahekümne kaheksast on naised vähem rahul oma tervisega, kui mehed.
Kuigi naised tavaliselt elavad kauem kui mehed, on nende seas rohkem kroonilisi haigeid.
Teoreetiliselt me võime jagada inimesi ka töötajateks ja pensionärideks.
Ja siin me näeme huvitavat süsteemi.
Finantsiline surve on noorte õlgadel. Vanureid on rohkem, aga noored maksavad, kuigi nad praktiliselt ei kasuta tervisega seotud teenuseid.
Selle pärast pole töötajad enamasti rahul sellega, kuidas nende tervishoiusüsteem toimib.
Aga teisest küljest näitavad uuringud, et vanurid on nõus enda eest maksma, kui noored töötajad on nõus rahaliselt toetama riiki.
Tuleb välja, et vanem põlvkond paneb liigse koorma noorema põlvkonna õlgadele.
Kui veel võrrelda Euroopa Liitu ja teisi riike, võib öelda paar sõna selle kohta, et Euroopa riikides on kõrghariduseta inimesed, kes tegelevad rohkem käsitööga, palju vähem rahul oma tervisega ja hooldusega kui haritud inimesed.
Keskklass on tavaliselt rahul tervishoiusüsteemiga.
Koduhooldus, millega peamiselt tegeldakse Euroopa Liitu mitte kuuluvates riikides ja koduväline hooldus, mis on rohkem populaarne Euroopa Liidu riikides.
Postkommunistlikes riikides tegeles mitteametliku hooldusega umbes 17% inimestest, samas kui EL riikides tegeles sellega ainult 10%.
Oluline erinevus seisneb ka selles, et Euroopa Liidus tegelevad inimesed hooldusega seotud asjadega rohkem väljaspool kodu, kuid inimesed postkommunistlikes riikides tegutsevad nii kodus oma pere ringis kui ka väljaspool seda.
Tööturul hakkamasaamiseks ei piisa ka ainult keskharidusest.
Võib-olla varsti osutub isegi kõrgharidusega inimestel töö leidmine raskeks.
Tavaliselt on Euroopa riikides naistel raskem tööd leida ja neile makstakse samasuguse töö eest, mida teevad mehed, kaks korda vähem.
Paraku on kogu inimajaloo jooksul inimeste elu kulgenud mingil territooriumil.
Nende eelis on suhteliselt odav tööjõud, aga eksisteerib ka koolituseta tööliste puudus.
Nende eelarvet see kuigi palju ei mõjuta.
Nende eelarvele see kuigi hästi ei mõju.
Sellistes oludes peab ühiskond olema rohkem vastuvõtlik ja elastne, kui ta tahab õitseda.
Kuigi on näha majanduslik kasv ja mõned teised plussid, on palju neid, kelle meelest maailma globaliseerumine pole sugugi hea mõte.
Ma ei räägi enam sellest, et suure tööpuuduse tulemuseks on suur enesetappude arv.
See annab tunde, et isegi siis, kui sa ei võida, oled sa oma kohustuse selle riigi kodanikuna täitnud.
Sellest tulenevad järgmised probleemid: naismigrantide ekspluateerimine, tige suhtumine illegaalsetesse immigrantidesse ja muidugi kasvav rassism, mis loomulikult ei mõjuta mitte ainult migrante, vaid ka inimesi, kellega nad kokku puutuvad, näiteks tööandjaid.
Taolisi konflikte ja vägivalda võib näha kogu maailmas.
Kogu probleem ei seisne mitte ainult migratsiooni kasvus, vaid ka pingelises majanduses, poliitilises ja sotsiaalses süsteemis.
Ja muidugi pole kuigi uus globaalne põgenike probleem, aga nüüd on sellel palju suurem ulatus.
Näiteks Iisrael ja Palestiina - seal ei ole siiamaani leitud kompromissi.
Oluline küsimus: kuidas teha nii, et inimesed erineva kultuuritausta ja religiooniga saaksid omavahel läbi?
Tulemusena me näeme, et koolinoored huvituvad rohkem inglise keelest ja võib-olla teatud mõttes oskavad seda isegi paremini kui oma emakeelt.
Et konkureerida inglise keelega, peab eesti keelt rakendama ja läbi viima teatud reforme, aga probleem seisneb selles, et riik lihtsalt ei saa endale lubada raha raiskamist, sest riigil on ka teisi probleeme, mida peab lahendama kohe ja keel võib oodata.
Samad töötud, homoseksuaalid ja paljud teised, kellel võib abi vaja minna, aga seoses selle probleemi puudumisega varasematel aegadel ei olnud sotsiaaltöötajatel võimalust seda abi pakkuda, sest lihtsalt ei olnud vajalikku kogemust.
Tänu globaliseerumisele on töötajal võimalus vahetada kogemusi teiste oma kolleegidega kogu maailmas ja see reegel on kehtiv kõikidel aladel.
Sellest on kasu kogu ühiskonnale, me ei pea kordama samasuguseid vigu, nagu teised enne meid.
Kolmandas klassis me sõitsime klassiga Tartusse, see oli minu esimene tutvumine selle linnaga.
Ma ei mäleta täpselt oma esimest muljet linnast, aga Tartu ülikool jättis sügava mulje minu mällu.
Praegu on raske öelda, mis äratas minu tähelepanu, kas põrandal ja treppidel istuvad üliõpilased, peahoone ise või selle atmosfäär, aga sel hetkel tekkis mul unistus.
Hiljem aga sain aru, et erutusin asjatult. Tuli välja, et olen piisavalt iseseisev inimene, et vanemateta elada, aga siiski igatsen nende järele väga ja alati ootan kannatamatult nädalavahetust.
Tol õhtul armusin ma lõplikult Tartusse. Paljud sillad, piki kallast ehitatud väikesed teed, valgustatud kahelt realt tänavalaternatega, jõe vees peegelduvad hooned - selline on õhtune Tartu.
Pärast jalutuskäiku istusin ma veel kaua akna juures ning ei suutnud oma silmi erinevates tuledes säravalt linnalt ära pöörata.
Järgmisel hommikul avas pidulik avaaktus meile ukse tudengielu maailma.
Tartus on mul rohkem võimalusi eesti keelt rääkida, mitte ainult oma õppejõuga, vaid ka erinevates asutustes.
Mulle teeb suurt rõõmu see, et mul tekkisid tuttavad ka eestlaste hulgas.
Kõige raskem selle kuu jooksul oli ülikooli õppesüsteemist aru saada.
Missuguseid aineid on vaja õppida sellel semestril, missuguseid teisel, oli absoluutselt arusaamatu.
Õnneks olid meil sõbralikud ja osavõtlikud tuutorid, kes aitasid meid, ning juba pärast paari infotundi kõik meie hirmud kadusid.
Septembrikuu näitas mulle, kuivõrd olen ma iseseisev ja täiskasvanud inimene.
Samuti sain ma aru, et paar kuud tagasi võtsin vastu õige otsuse, kui andsin oma dokumendid Tartu ülikooli.
Kõige raskem tundus olevat ainult esimene nädal.
Nemad püüavad selgitada õppesüsteemi ja vastata meie küsimustele, mida esimesel nädalal tekib küllaltki palju.
Seda tuleb teha ka kindlaks tähtajaks, muidu jäävad sul oma ainepunktid kogumata.
Pooled meist otsustasid juba esimesel päeval valida ka mõne kõrvaleriala, et kolme aasta pärast saada kaks elukutset.
Neil, kes õpivad kohe kaht eriala, tuleb õppida kaks korda rohkem.
Isegi täna, olles juba kuu aega Tartus elanud ja õppinud, ei oska ma täpselt öelda, kus asub mingi asutus või kuidas raamatukogust konkreetset raamatut kiiremini leida.
Minu kodulinnaga võrreldes on Tartus palju huvitavam elada, rohkem on võimalusi vaba aja veetmiseks.
Mõnus on tulla tagasi koju, kus sind oodatakse, sinu järele igatsetakse ja sind armastatakse.
Kuid soov igal puhkepäeval koju sõita kaob kiiresti, ei viitsi nii tihti suurte ja raskete kottidega ühest linnast teise sõita.
Vanemate juurest ära sõitmine on samm täiskasvanu elu poole.
Minu jaoks on suureks toetuseks esimese kuu jooksul olnud ka klassikaaslaste samale erialale astumine.
Tunned end kindlamalt, kui sinu kõrval on palju sõpru.
Pärast saime teada, et tuutorid on meie jaoks väga kasulikud inimesed, kes informeerivad uusi üliõpilasi.
Sest alguses me üldse ei saanud aru, kuidas me peame neid aineid valima, kuidas on vaja registreeruda ja küsisime ühte asja mitu korda.
Praktilises eesti keeles öeldi meile, et peame A ja B gruppidesse jagunema.
Tartu ülikooli raamatukogu tundus nii suurena, et kartsin seal ära kaduda.
Esimest korda ei teadnud üldse, kuidas raamatud üles leida.
Loengus sain teada, et ma tean juba peaaegu kõike.
Üldise usundiloo loengul õppejõud jutustab palju põnevat müüdist, religioonist ja alati leiab teema kohta anekdoodid. Esmapilgul nägi see kummaline välja, et lektor jutustab anekdoote.
Ladina keeles anti meile ülesanne ""Gaudeamus"" pähe õppida. Kuid ega tudengite hümni õppimine polnud lihtne, sest see on uus keel minu jaoks.
Ma mõtlesin, kuidas mulle need uued sõnad pähe jääks.
Ma mõtlesin selle üle, kuidas ma need uued sõnad endale pähe saaks.
Kolmas rida jäi mul meelde nagu vene keeles.
Tegelikult mul oli rõõm teada saada, et ma pääsesin ülikooli.
Väga mugav on see, et ühiselamu asub kesklinnas ja ülikoolini on jalgsi ainult 10 minutit.
Oluline on minu meelest ka see, et tuba on kõikide mugavustega.
Juba esimesel õppenädalal toimusid ka rebaste päevad.
Mina ise võtsin mõnest üritusest osa.
Puhkepäeviti ma tavaliselt sõidan koju Tallinnasse, sest igatsen oma kodu, vanemate, noormehe ja sõprade järele.
Nii möödus esimene kuu ülikoolis ja üldse Tartus.
Väga tähtis mu jaoks on ka see, et sain uusi sõpru.
Mul võttis aega mõtelda sellest, mida võin Tartust ja oma muljetest kirjutada.
Ei saa kindlasti öelda, et olen juba täiesti uue kohaga kohanenud, sest tuleb ikkagi võtta arvesse, et elasin terve elu suurtest linnadest eemal.
Vaheldus üksluisest, hallist elust oli mulle hädavajalik.
Ma pole kunagi mõtelnud, et hakkan Tartus õppima.
Aga nagu elu näitab, kõige paremad otsused tulevad viimastena.
Tartusse olen esimesest pilgust armunud. Suurepärane loodus, heasoovlikud ja alati abivalmis inimesed, maailmakuulus ülikool - mida oleks veel vaja noorele neiule, kes unistas vaiksest kohast, kus oleks võimalik hästi õppida?
Lisaks sellele on mul praegu võimalus uute inimestega suhelda, arendada oma silmaringi ja, mis kõige tähtsam, süvendada oma eesti keele oskusi.
Olen palju kuulnud Tartust ja Tartu ülikoolist ja alati olid need väga head sõnad.
Sellega see jutt Tartust ikkagi lõppes, sest ei tahtnud seda jätkata.
Aga praegu olen rõõmus, et mul õnnestus siia saabuda ja praegu on suurepärane võimalus korralik haridus saada.
Elamine uues linnas, kus ei ole ühtki tuttavat või sõpra ja loota tuleb ainult iseenda peale, sest vanemad sind enam ei aita.
Pärast seda esinesid aktusel tervituskõnega dekaan ja osakondade juhendajad.
Kuigi rääkisin väga aeglaselt ja tegin palju vigu, suhtusid kõik minusse väga sõbralikult ja abistasid mind igati.
Kell kaks algas esimene eestikeelne loeng minu elus.
Kartsin, et ei saa ülikoolis hakkama.
Kogu aeg määritakse meile pähe eesti keelt. Olen nõus, et seda peab oskama, me elame ju Eesti Vabariigis, kuid tuleks mõelda ka pensionäridele.
Kogu aeg sunnitakse meile peale eesti keelt. Olen nõus, et seda peab oskama, me elame ju Eesti Vabariigis, kuid tuleks mõelda ka pensionäridele.
Meid, noori, saab veel sundida seda selgeks õppima, aga milleks piinata vanu inimesi, kellel on jäänud veel natuke elada.
Hea seegi, et poodides, haiglates ja teistes asutustes on mõistvaid inimesi, kes nõustuvad vene keelt rääkima.
Minu arust pole see kuigi mõistlik tegu. Mida peavad tegema lapsed, kelle vanemad eesti keelest ka aru ei saa?
Sellest rahast peab inimene korteriüüri tasuma ja veel kuu aega elama.
Nad ise määravad oma palga suuruse, teevad endale pühadeks kingitusi (preemia näol), kirjutavad seadusi.
Välismaalaste jaoks on siin ka palju soodustusi. Võtame kasvõi õpingud Tartu Ülikoolis. Ühiselamu eest nad ei maksa, paljud saavad stipendiumit ja riik maksab nendele ka veel.
Kas inimene, kes jäi välismaale elama, saab öelda, et Eestimaal on hea elada?
Mina olen selline erand, et ma ei lõpetanud kooli medaliga ja ei ole mingitest olümpiaadidest osa võtnud.
Vaatamata sellele ei tunne ma ennast rumalamana kui teised.
Nüüd aga sain aru, et siin on nii isesugune õppimine, niisugust ei leia vist isegi teistes Balti riikides.
Elamine ühiselamus sunnib leidma kontakti igasuguste noortega.
Teises linnas elamine õpetab elama ja leidma lahendusi igasugustes olukordades.
Ei saa ju kogu oma kodust raamatukogu siia kohale vedada.
Mulle ei meeldi avalikes raamatukogudes aega veeta, aga tunnen, et tuleb sellega harjuda.
Teise linnas elades tuleb harjuda paljude asjadega, mis ei ole mõnusad.
Selline olukord häirib mind, aga see on päris hea kogemus täiskasvanu eluks.
Oskan saksa ja inglise keelt, aga ei saa kuidagi ladina keelega hakkama.
Ma loodan, et mu elu jääb sama huvitavaks nagu praegu, et need inimesed, kes tulid mu ellu, jäävadki minuga kokku ja on head sõbrad.
Nüüd tuli teha raske otsus, kuhu minna edasi õppima.
Kuid mina, arvestades kõiki Tartu ülikooli plusse, otsustasin ilma kahtluseta selle kasuks.
Kõigepealt oli üldine pidulik osa, pärast toimus meie teaduskonna kokkutulek ja siis veel eraldi instituudi kogunemine, millest minu meelest oli ainukesena kasu, ja kus ma sain vajalikku informatsiooni.
See ei olnud enam nagu kooliaasta esimene koolipäev.
Ülikooli minnes ma mõistsin, et seal ootavad mind täiesti uued inimesed, uus ümbruskond ja kollektiiv.
Kui ma nägin hiigelsuurt auditooriumit, mis oli täis inimesi, olin ma vaimustuses.
Sellel nädalal ma tutvusin ka ülikooli raamatukoguga, mis avaldas muljet. See on väga suur ja seal on suur valik raamatuid.
Viimaks ometi ma registreerusin viimasele ainele. Valisin jaapani keele.
Juba on möödunud esimene kuu ülikoolis ja ma üldse ei kahetse tehtud valikut.
Teadsin ainult seda, et tahan kindlasti kõrgharidust saada ja tahtsin Tartusse jääda.
Mina tahan eesti keelt õppida, sest arvan, et see on väga oluline, kui sa kavatsed edasi elada Eestis.
Ma ei kartnud uude kohta minna ja vahetada kollektiivi, võib-olla sellepärast, et ma ei läinud ülikooli üksi, minuga koos tulid sõbrad.
Alguses oli meil pidulik osa, kus olid kõik esmakursuslased koos.
Ma ei teadnud, et meil hakkavad toimuma sellised ühisloengud, kus on mitu kursust koos, ja sellepärast olin imestunud.
Oli raske kuulata õpetajat, sest istusin kaugel ja ta rääkis vaikselt.
Õnneks on meil ainult kaks sellist loengut.
Loomulikult oli tore, et sain veel puhata, aga vaatamata sellele ma tahtsin, et meil algaks õppimine, sest kui ma kohtusin sõpradega, rääkisid nad oma muljeid õppimisest, aga mul ei olnud, mida jutustada.
Ma tahtsin inglise keelt õppida.
Sõbranna tegi mulle ettepaneku jaapani keelt õppida ja mina nõustusin.
Esimeses tunnis ei saanud me üldse millestki aru, sest otsustasime sinna minna hilja ja puudusime kuuest tunnist.
Mina ise ei oskaks seal midagi leida, sest raamatukogu on väga suur ja seal on palju erinevaid saale.
Esialgu tahaks öelda, et ma olen alati tahtnud õppida just nimelt Tartus, sest see on väga ilus, vaikne ja omapärane linn.
Minu arust siin on kõige paremad õppejõud Eestis ja Tartu ülikooli diplomiga arvestatakse igas Euroopa Liidu riigis.
Üks neist on näiteks see, et lisaks oma esimesele erialale võid sa võtta ka mõne teise eriala aineid.
Neile ainetele saab registreeruda arvutis ja kui sa need edukalt läbid ja kaitsed diplomitöö, võid lõpetada ülikooli kahe diplomiga.
Sind aitavad need üliõpilased, kes õpivad juba teisel kursusel.
Kohe esimesel päeval meil oli nn. tuutoritund, kus meile seletati, kust saab tunniplaani võtta, kuidas ainetele registreeruda ja anti palju muud huvitavat informatsiooni.
See, mis mulle aga eriti meeldib, on ülikooli raamatukogu. Siit võib leida kõiki raamatuid, mis sulle vajalikud on. Lisaks sellele saab täiesti tasuta arvutit ja Internetti kasutada.
Sportlike inimeste jaoks on mõeldud jõusaalid ja Aura keskus. Viimane kujutab endast suurt ujulat, kus on ka mitu sauna.
Need, kes aga tahavad õhtul natuke lõbutseda ja tantsida, võivad leida midagi enda maitse järgi, sest baarid on Tartus päris erinevad.
Sa suhtled palju inimestega, sa õpid neid inimesi tundma, sul on võimalused välismaale õppima minna, sa õpid selleks, et ennast elus kindlustada.
Viis sajandit tagasi lõid saksa pastorid eesti kirjakeele ja see kunstlik ja saksapärane eesti kirjakeel andis eestlastele võimaluse Euroopa kristliku kultuuri asjades kaasa mõelda.
Mina arvan, et mitte ainult saksa keel ei ole mõjutanud eesti keelt, vaid ka inglise, prantsuse, soome, rootsi, vene ja läti keel.
Neid sõnu on väga palju ja raske on ette kujutada, et nad pole pärit eesti keelest.
On olemas isegi sõnaraamatud, kus selgitatakse sõnade tähendust.
Ja mõnikord on raske lugeda teksti, sellepärast et paljud sõnad on arusaamatud.
Mulle tundub, et erinevates valdkondades peavad valitsema keelepiirid, oma keele õigused. Praeguses elus kasutavad eriti palju slängi noored inimesed. Seda on väga kurb kuulda.
Koolis õpivad lapsed inglise keelt teise keelena.
Restoranis või baaris võib kuulda, kuidas eestlastest ettekandjad himustavad rääkida kõigis teistes keeltes peale eesti keele.
Nagu ma tekstist aru sain, oli Lui peaaegu et armunud Evisse. Kuuldes aga teel alevisse, et Evi kavatseb pärast sünnitust lapse haiglasse jätta, ägestus Lui silmapilkselt.
Kuuldes, et Evi ei teagi õieti, kes on lapse isa ja kus ta on, sai Lui aru, et tegu on kergemeelse naisega, kellega ei maksa oma edasist elu siduda.
Kahtlemata on Euroopa Liidu liikmesmaad palju rikkamad ja arenenumad kui Eesti, nii et Eestil tuleb oma mahajäämust vähendada.
Eesti peamiseks eesmärgiks on ühineda Euroopaga.
Alates XIII sajandist, kui sakslased vallutasid Eesti, hakkas siinmail levima Euroopa kultuur.
Sel ajal, mil Euroopa riigid jätkasid oma arengut, vaevlesid Eesti ja mõned teised Kesk- ja Ida-Euroopa riigid nõukogude võimu all.
Minu arust on Eestis hästi toimiv haldussüsteem, liigset bürokraatiat pole ma siiamaani kohanud.
Kui ütlen, kuulen või näen väljendit ""väike maakoht"", kujutan endale ette kõigepealt alevikku või küla.
Väikeses maakohas elavad inimesed tunnevad üksteist väga hästi.
Külainimesed teavad alati, kes kelle laps on.
Olen mitu korda näinud, kui suure uudishimuga jälgivad minu vanavanemad nende majast mööda käivaid inimesi.
Mustvees elab päris palju rahvast. On imelik, et keegi võiks kõiki neid inimesi tunda.
Olen ükskord näinud, kuidas korjati raha tulekahjus oma maja ja vara kaotanud inimeste jaoks.
Samas küsin endalt, kas see on tõesti piisav põhjus rase naine autost välja saata?
Kuna ta oli naisesse armunud, tegid Evi sõnad talle valu ja vihastasid teda.
Mehel oli ebameeldiv kuulda, et naine, keda ta armastab, on tulnud maale ainult sellepärast, et oma rasedust varjata ja et ta on võimeline oma last pärast tema sündi haiglasse jätma.
Haritud inimene on minu arvates see inimene, kellel on sügavad teadmised kõikides elu valdkondades. Oma valdkonnas peab ta olema spetsialist.
Haritud inimene peab ka vaimselt hästi arenenud olema.
Tuleb aga endalt küsida, kas tõesti saab põhi- või isegi keskkooli lõpetanu olla haritud inimene?
Koolis antakse lastele põhilised teadmised ühe või teise asja kohta, õpetatakse neid kuidagi maailmas orienteeruma.
Ülikooli astudes oli mul keskharidus, kuid samas ei saa ma öelda, et olin haritud.
Peamine põhjus aga, miks ma end tol ajal haritud inimeseks ei pidanud, oli see, et ma ei osanud vabalt, iseseisvalt mõelda.
Nagu ma juba ütlesin, peab haritud inimene olema eelkõige humanist.
Paljudele võib-olla tundub, et keskkooli lõpetades on nad piisavalt haritud ja ei vaja tulevikus muid teadmisi kui neid, mis nad on keskkoolist saanud.
Kõrghariduse saanud inimene võib olla kindel, et tal on alati rohkem võimalusi leida ja saada endale töökoht, kui seda on keskharidusega inimesel.
Loomulikult ei pruugi see olla nii lihtne, kui esmapilgul tundub.
Nõustun igati väitega, et inimene õpib, kuni elab, ehk teisi sõnu, kogu oma elu vältel õpib igaüks meist pidevalt midagi juurde.
Ma arvan, et olla haritud tähendab olla kursis kõige enda ümber toimuvaga, omada teadmisi eri valdkondadest, mitte sattuda segadusse mõnele kergele küsimusele vastates.
Tänapäeva maailmas on palju nähtusi ja asju, mis segavad inimesi ja ei lase rahulikult elada, ei anna meile võimalust nautida elu.
Suure osa nendest probleemidest, mis segavad normaalset elu, moodustavad kriminaalsus ja kuritegevus.
Kriminaalsus jälitab meid kogu aeg ja peaaegu igal pool.
Kuritegevusele ja selle vähendamisele kulub väga palju aega. Ja see veel ei tähenda, et tulevikus kõik läheb suurepäraselt.
Üks võimalus vähendada kriminaalsust on see, et võiks vähem näidata filme kuritegevusest.
Tänapäeva filmid on peaaegu kõik kas tapmisest või varastamisest.
Kas nad ise ei taha elada toredas ja kaunimas maailmas? Need inimesed ei hooli enam millestki, aga nende pärast saavad haiget teised head inimesed.
Karistused peavad olema ka rangemad. Trahve on vaja suurendada.
Leidub ka inimesi, kes on selle vastu, et ei tohi näidata filme kuritegevusest. Neile hakkab ilma selleta tunduma elu tüütu ja ebahuvitav.
Kuritegevust saab vähendada ka siis, kui karistused lähevad rangemaks. Mitte alati ei määrata karistust seaduse järgi.
Suurt rolli mängib ka see, et inimesi on palju, aga vaba ruumi vanglates on vähe.
Maailmas toimub väga palju erinevaid asju ja kõigega on vaja hakkama saada.
Räägitakse, et õnn on selline seisund, kui inimene on kooskõlas iseendaga, s.t kui ta tahab maailma paremaks muuta ja teisi inimesi õnnelikumaks teha.
Aga tavaliselt ei too see neile rahuldust ja õnne ning nad saavad sellest aru, aga nii hilja, et on võimatu enam midagi muuta või ette võtta.
Raha ei asenda armastust ja noorust. Täna on raha olemas, aga homme seda enam ei ole.
Peale selle võib juhtuda nii, et rikaste vanemate lapsed raiskavad pärast vanemate surma raha meelelahutuseks, mõtlemata selle peale, millise vaevaga nende vanemad seda teenisid.
Mõnikord, kui inimesed tunnevad end õnnelikena, kardavad nad oma õnne kaotada.
Elu on nagu sebra - sellel on nii mustad kui ka valged triibud.
Selle pärast olidki esimesed naised, kelle nimed jäid ajalukku, pärit just aadlike naiste ja tütarde hulgast.
Huvitav, kas selline suhtumine on tingitud arvamusest, et naiste võimed piirduvad majapidamisega, või konkurentsi tajumisest?
Võimalik, et mõnes mõttes ergutavad meid meeste naljad blondiinidest ja eelarvamused naistest kui korralikest autojuhtidest.
Ja on ka võimalik, et ""sugude sõda"" kestab praegugi meie soovi pärast tõestada, et mehed eksivad.
Mõned naised peavad valima karjääri ja pere loomise vahel, sest on ju loomulik, et ei saa olla samaaegselt täiuslik ema ja ka laitmatu töötaja.
Meie aga püüame teha peale selle, et oleme naised, veel midagi muud.
Arvuti oma kiire arengu ja levikuga on 10 aastaga muutnud meie elu palju kiiremaks, mugavamaks ja lihtsamaks.
Aga üheksakümnendate aastate alguses algas kiire arvutisüsteemide areng ja Interneti massiline levik maailmas.
Ja nüüd on umbes pooltel inimestel maailmas võimalus arvutit ja Internetti kasutada.
Sa võid mingis jututoas endale sõbra kasvõi Aafrikast leida ja temaga vabalt suhelda.
Sa võid läbi Interneti saada igasugust informatsiooni, kui sa oskad otsida.
Arvutid ja internet tegid lihtsamaks firmadevahelise suhtlemise.
Isegi tudengid peavad nüüd enamuse oma töödest esitama trükituna.
Kõige lihtsam näide on arvutiviiruste epideemia.
Lihtsaim näide on arvutiviiruste epideemia.
Arvutifirmad teenivad palju raha, tehes võimalikuks arvutite kaudu paljude erinevate elamuste saamise.
Paljud inimesed, eriti noored, veedavad arvuti taga enamuse oma vabast ajast ja elavad praktiliselt virtuaalses maailmas.
Inimesed, kellel ei ole reaalses elus sõpru, kellest mitte keegi aru ei saa, loovad endale uut virtuaalset maailma.
Arvutimängud, mis lähevad iga aastaga üha keerulisemaks, võimaldavad inimesel olla kangelane paljudes elu valdkondades.
Siinsamas tahaks esitada ühe näite. Umbes nädal tagasi vaatasin läbi ühe huvitava filmi, mis rääkis USA kooliõpilastest.
Aga rahuldades ennast mängudega, paljud ei saa aru ja vist ei tahagi aru saada, et nad kaotavad kontakti reaalsusega.
Ühel päeval tulid nad kooli ja, nagu oma lemmikmängus, lasid maha iga inimese, kes nendele ette jäi.
Aga arvutifirmade asi on raha teenida ja tavainimeste asi on arvutist kasu ja mitte kahju saada.
Juhtub nii, et ühest rahvusest inimesed ei mõista teineteist ja nad leiavad endale sõpru teiste rahvuste hulgast.
Juhtub nii, et ühest rahvusest inimesed ei mõista teineteist ja nad leiavad endale teisest rahvusest sõpru.
Ei ole aru saada, mis rahvusest inimene on.
Riietuse järgi võime aru saada, kas inimene on rikas või vaene, kust ta riided ostab, kas kallistest poodidest või turult.
Linlased eristuvad inimestest, kes on maalt tulnud.
Mõned panevad selga kaltsud ja näevad väga koledad välja.
Eesti ja vene noored erinevad oma temperamendilt.
Eesti ja vene noored erinevad temperamendi poolest.
Eesti ja vene noored on temperamendilt erinevad.
Venelased on lahkemad, nendel ei ole kahju teistele midagi anda.
Venelased on valmis jutustada igale möödakäijale oma probleemidest, juhtumistest, elust - nad ei varja midagi, aga eestlastele on omased ettevaatlikkus, korralikkus, tagasihoidlikkus.
Eestlased ei ole korralikud - söövad voodis, ei korista üldse.
Eesti ja vene noored on sarnased.
Meie põlvkonna noori kasvatati teistmoodi, rangelt, aga meie vennad ja õed on ülekäte läinud ja mida edasi, seda halvemaks olukord muutub. Televisioon kasvatas ja kasvatab meie noori niisugusteks.
Nad ei eristu oma eakaaslastest ei käitumise, temperamendi ega välimuse poolest.
Erinevatest rahvustest noorukid on sarnased - viisakust ja abivalmidust nad ei tunne.
See on lootusetult äpardunud põlvkond.
Paljude aastatuhandete jooksul on naistel olnud oma roll maailmas.
Naised on minu arvates püüdlikumad, neil on rohkem kannatlikkust kui meestel.
Need ei ole lihtsalt sõnad, selline on ka minu kogemus.
Näiteks võib tänapäeval tihti kohata naisjuhatajat.
Näiteks võib tänapäeval tihti kohata naisdirektorit.
Ma ei taha öelda, et meeste tähtsus maailmas väheneb või hoopis kaob, lihtsalt tundub, et mehed on hakanud naisi tasapisi rohkem usaldama.
Teine aspekt on see, et mehed on ise andnud omad positsioonid naistele üle.
Kõik naiste tööd jagan ma rühmadesse.
Kõik naiste tööd jagunevad rühmadeks.
Naiste roll on tingitud tema olukorrast ühiskonnas.
Loomulikult läheb aeg edasi ja sellega koos muutuvad ka meid ümbritsevad asjad.
Meenutagem neid ülesandeid, mis olid naistel sada aastat tagasi.
Ma ei taha vaielda nendega, kes niimoodi mõtlevad, aga minu arvates on laste kasvatamine väga tähtis ja vastutusrikas töö.
Sellest tööst sõltub, kas see toob kasu ühiskonnale või mitte.
Mulle tundub, et tol ajal naised ei töötanud (ma räägin ainult rikastest naistest) ja tegelesid sellega, et õppisid tantsima, klaverit mängima ning kõnelema erinevaid keeli.
Töötavaid naisi võib kohata igal pool.
Tänapäeval võivad naised olla müüjad, õpetajad ja isegi poliitikud. Arvan, et sada aastat tagasi keegi ei osanud ette kujutada seda, et naine võib olla tulevikus president.
On eelarvamus, et mehed töötavad naistest paremini.
Kõigepealt tahan hariduse saada, leida hea töökoha.
Naised on inimkonna ajaloo jooksul alati tahtnud endale head ja austusväärset kohta ühiskonnas.
Nendel oli ainult üks roll - olla perenaine.
See oli palju lihtsam, kui oli näiteks kolmekümnendate või seitsmekümnendate aastatel.
Ka tänapäeval on maailmas 640 miljonit harimatut naist (peamiselt arengumaades).
Mõnede naiste tulemused on palju paremad kui meeste omad.
Meie riigis on küll hea elada, kuid diskrimineerimise probleem on siiski üsna levinud. Ja need mõtted ei pärine naisõiguslastelt ja USA filmidest!
Võtame näiteks ajakirjanduse: mitte ühegi Eesti suure ajalehe peatoimetaja ei ole naine.
Tänapäeval on naise roll palju olulisem ja tähtsam, kui see oli varematel aegadel.
Selles muutuvas maailmas on naine mõnede meeste jaoks ikkagi nagu teise sordi inimene. Loodan, et sellised mehed, kes arvavad nii, elavad oma elu viimaseid päevi.
Maailm on naist muutnud. Mehed ja naised on vahetanud kohad.
Mees pidi naist raskes olukorras toetama.
Tegelikult on naine olnud iidsetest aegadest peale tugevama soo esindaja, kuid ta vaikis, sest ei tahtnud alandada mehe väärikust.
Kogu aeg olid mehed naiste tuhvli all, aga naised oskasid niimoodi teha, et mehed ei märganud seda.
Mehed ei valluta enam naiste südameid. Naised on ise selles süüdi, et nad on muutunud kergesti kättesaadavateks, neid ei ole vaja enam vallutada, nad hüppavad ise voodisse.
Vanemad leidsid ise tütrele auväärse mehe.
Meie vanaemad elasid ilma armastuseta, nad olid sunnitud abielluma.
Enamik naisi suitsetab, peab dieeti ja muretseb ainult oma välimuse pärast ja on unustanud, et jumal lõi naise selleks, et jätkata inimsugu.
Varem oli naistel keelatud õppida, nüüd on see lubatud.
Võrreldes viimaste aastakümnete naisi varasematega, on nad muutunud mehisemaks, julgemaks, tugevamaks ja sõltumatuks.
On mehi, kes ei pea vajalikuks üldse midagi teha.
Vene noored seostavad ennast pigem Eesti kui Venemaaga, kuna paljudele on see siiski kodumaa.
Eesti noorukid on sihikindlad ja üldse kindlad oma tahtmistes.
Paljud eestlased püüavad erineda hallist massist, kandes igasuguseid erksaid ja originaalseid ehteid ja esemeid.
Varem seisnes naise roll põhiliselt perenaiseks olemises.
Asjad meie ümber muutuvad ja muutub meie suhtumine nendesse asjadesse.
Ajaloo jooksul on olnud mitmesuguseid probleeme, mida pole olnud võimalik lahendada.
Kui inimene sooritab kuriteo, siis määratakse temale karistus.
Lapsed on need, kellele tuleb kõigepealt tähelepanu pöörata, sest kõik kurjategijad olid kunagi lapsed.
Nad isegi ei hakka mõtlema kuriteo sooritamise peale.
Kui tema käitumine on olnud korralik, siis vaadatakse tema toimik üle.
Aga on ka neid, kes istuvad kuriteo eest, mida nad ei ole sooritanud.
Peale nende on veel üks kategooria inimesi.
Ma mõtlen inimesi, kellel ei olnud raha toidu ja riiete ostmiseks.
Peale selle on inimesi, kes on sooritanud kuriteo oma pere päästmiseks.
Kedagi ei huvita, miks inimene on seda teinud, mis olud on teda sundinud seda tegema.
Hiljem nad kahetsesid seda.
Lähedase inimese kaotamine toob endaga kaasa väga palju valu ja selle mõjul teevad inimesed valesid otsuseid.
Ma ei usu, et rangemad karistused vähendaksid kuritegevust.
Sel ajal, kui inimene sooritab kuriteo, ei mõtle ta tihti sellele, mis temast edasi saab.
Kõik inimesed teevad vigu, aga nad peavad ka teise võimaluse saama.
Ja mitte ainult vaesed inimesed ei astu selle teele , vaid ka rikkad.
Kurjategija ei mõtle sellele, et selles maailmas tal tuleb vastutada kõige eest, mida ta teeb.
Väga tihti juhtub niimoodi, et alles vanglas saavad nad aru, mida nad tegid ja paluvad halastust oma pere ja vanemate käest.
On olemas muidugi sellised kurjategijad, kes üldse ei tunnista oma süüd.
On olemas erinevad kuriteod ja karistused.
Veel soodustavad kuritegevust kaasaegsed filmid.
Mis puutub karistusse, siis selle rangus sõltub kuriteost.
Euroopa riikides on võimalik inimest vanglasse panna ainult selle eest, et ta ei maksnud makse või alimente ning seda peetakse väga suureks kuriteoks.
Karistus sõltub sellest, kui palju raha see inimene riigilt varastas.
Ameerika Ühendriikides on niisugused kuriteod kõige karmimad ning inimesed kardavad väga makse maksmata jätta.
Ma olen kuulnud, et kuritegude arv sõltub riigi majanduslikust olukorrast ja inimeste elatustasemest.
Suuremal või vähemal määral on igaüks meist kurjategija, sest on erinevat tüüpi kuritegevust.
Loomulikult järgneb igale halvale teole mingi karistus.
Selle tulemuseks on alkoholi ja narkootikumide tarvitamine.
Enne alkohoolsete jookide tarvitamist inimene ju teab seda, missugust mõju alkohol ajule avaldab.
Inimestel tekib tihti stress, mis võib ka kuritegevuse põhjusteks olla.
Minu arvates kuritegude arv kasvab.
Seni, kuni inimene ei muuda ennast, ei vähenda mitte mingi range karistus kuritegevust.
Kuritegevus on ühiskonnas lahendamata probleem.
Minu arvates tuleb meeles pidada seda, et inimene on niimoodi loodud, et mida rohkem piiranguid, seda sagedamini tekib soov neid rikkuda.
See, et inimest tuleb karistada sooritatud kuriteo eest, on iseenesest mõistetav.
Tuleks pöörata tähelepanu nende vanematele ja nende suhtumisele lapsesse.
Meie riigi valitsejad teevad kõik, et inimestel oleks raske elada.
Tihti kirjutatakse, et joobnud autojuht tegi avarii, et noorukid kaklesid või tapsid välismaalase ja varastasid tema rahakoti või väärtesemed.
Peaaegu igas majas müüakse salaviina, millega mürgitatakse inimesi.
Need on inimesed, kellel on ükskõiksus elu vastu ja kes ei karda midagi ega kedagi.
Inimesed, kes vabastatakse, ei leia tihti tööd ja hakkavad varastama.
Tartu vanglas on tingimused paremad kui mõnel kodus.
Keegi ei hakka uurima, missugune sa olid ja kuidas elasid.
Vaadates ""Kriminaalset Venemaad"", kus näidatakse inimesi, keda ei saa nimetada inimesteks, kes tapavad, vägistavad, alandavad inimesi...
Mitte ükski karistus ei peata kurjategijaid.
Kui ma lugesin raamatut, tundus, et see kõik toimub tänapäeval.
Koolis olid tüdrukutel ilusad riided, nad said vahetada kingi iga aasta, aga Elsa kandis väga suuri ja vanu mitu aastat järjest.
Ta sooritas kuriteo ja pidi istuma vanglas.
Ühel päeval tehti mulle ettepanek sõita Soome.
Merel oli torm, lained olid kuni seitse meetrit kõrged.
Kõik toidud on teistsuguse maitsega, liiga magusad.
Mulle meeldis, kuidas soomlased tähistavad jõule - nad katavad laua ja teevad igasuguseid rahvustoite.
Keegi ei tohi lauast enne tõusta, kui kõik on lõpetanud söömise.
Inimene peab alati olema valmis tunnistama oma hoiakute ja tegude ekslikkust ning parandama oma vigu.
Siin ma piirdun aga ühe sellise asjaga, nimelt ühe aktuaalse eesti telesaatega.
Mind viib väga tihti endast välja meie valitsus, kui täpsemalt öelda - nende teod.
Peale selle olen kuulnud, et praegu on plaanis asutada Tartusse veel üks taoline asutus.
Igapäevane elu läheb raskemaks ja valitsuse välja mõeldud ideed käivad inimestele närvidele.
Tänane Eesti valmistub olema Euroopa osa.
Kõik tahtsid muusikuid näha ja nende lugusid kuulata.
Esinejad meeldisid kõigile.
Koju läksin alles siis, kui silmad hakkasid kinni vajuma.
Tänases maailmas on tohutu hulk asju, mis võivad inimesi ärritada.
Selle all kannatavad eelkõige töölised.
Kuna mina ise ei ole veel tööinimene, siis räägin sellest ebaõiglusest, mis mind kõige rohkem ärritab.
Aga nad üldse ei mõtle sellest, et seda küsimust arutades otsustavad nad oma, mitte vanemate palga suuruse, mis ei ületa tihtipeale 3000 krooni.
Ning meil tuleb üürikviitungid tasuda.
Ning meil tuleb üür maksta.
Mind hakkas huvitama, mis see on tegelikult.
Ma sain sellest teada alles siis, kui nägin telekas reklaami.
Kogu etendus oli jaotatud väikesteks episoodideks.
Etenduse alguses tulid kõik näitlejad lavale ja hakkasid koos tantsima.
Maailmas on olemas erinevad armastuse vormid.
Inimene, keda mina pidasin oma parimaks sõbraks, valetas kogu aeg mulle.
Kõige valusam on see, et sa käitusid selle inimesega ausalt, rääkisid talle oma probleemidest, mõtetest, nendest asjadest, millest sa ei rääkinud teistele inimestele.
Bussis istusid kõik oma kohtadele.
Meie elus võib ärritavaid asju kohata igal pool.
Iga inimene otsustab ise, kuidas käituda ja mida teha erinevates situatsioonides.
Etendus meeldis mulle väga ja näitlejad mängisid ka hästi.
Tema teist etendus ""Kirsiaed"" kritiseeriti 2001. aastal väga palju.
Mulle meeldib vaadata tema etendusi - nendes on midagi, mida ei saa lihtsalt sõnadega kirjeldada.
Tema etendustest on raske aru saada, kui sa neid esimest korda vaatad.
Oma viimase teatrielamuse sain kolm kuud tagasi.
Inimene peab püüdma ennast mõista, siis on kergem ka teisi mõista.
See, et nad päris sõtta lähevad, oli neile arusaamatu.
Kui mul võimalus tekib, siis ma lähen kindlasti jälle seda filmi vaatama.
Mis mulle filmi juures ei meeldinud, oli see, et lõpp oli ebaloogiline.
Ma ei ole täiesti kindel, aga mulle näib, et tegevus toimub Nõukogude ajal.
Novelli peategelane sõitis kodunt ära, et sõbrad ja tuttavad ei teaks tema rasedusest.
Väikeses maakohas elamisel on nii eelised kui ka puudused.
Nad aitavad üksteist, töötavad koos ja tähistavad koos tähtpäevi.
Ei ole päris hea, kui külaelanikud teavad naabrist kõike.
Ei ole päris meeldiv, kui keegi kritiseerib sind ja sinu perekonda sinu selja taga.
Mees ei aimanud, et naine oli siia tulnud ainult selleks, et sünnitada laps , jätta ta siis maha ja ise põgeneda.
Mees ei saanud pidada sõbraks inimest, kes jätab oma lapse maha ja suhtub temasse nagu asjasse.
Igaüks tahab, et teda austaksid sõbrad, tuttavad, kolleegid, aga selleks on vaja olla huvitav suhtleja, olla inimene, kes teab palju põnevaid asju.
Nad kohtuvad tihti ja iga kord on neil palju uusi huvitavaid teemasid, mida nad arutlevad.
Inimesed tahavad endale paremat tulevikku, kõrget tulu toovat töökohta, head positsiooni ühiskonnas.
Seda on kergem saavutada, kui oled haritud inimene.
Kui inimene tahab olla õnnelik ja saavutada oma eesmärki, siis teeb ta kõik võimaliku, et endale soovitud töö leida.
Minu vanaemal ei olnud kõrgharidust, aga ta oli väga tark inimene ja teadis seda, mida paljud teised ei inimesed ei teadnud.
Paljud inimesed kardavad tihti oma arvamust kellelegi öelda, sest et see arvamus võib teise inimese arvamusest erineda.
Haritud inimene ei vaiki kunagi. Ta oskab oma seisukohti tõendada.
Ta ei peatu takistuste ees, ta leiab situatsioonile lahendused, et oma eesmärgi poole edasi liikuda.
Tema jaoks on väga oluline ametiredelil ülesronimine ja kindel positsioon ühiskonnas.
Isegi mõned täiskasvanud inimesed saavad ükskord aru, et haridus on tee tulevikku ja siis lähevad nad ülikooli õppima.
Tol ajal oli võimalik lasta end kuhugi tööle suunata.
Tolerantsus on väga tähtis inimese omadus, mille alusel on üles ehitatud inimeste omavahelised suhted.
See on ainult kasuks, kui inimene näeb kõiki puudusi ja ei hinda ennast ega teisi üle.
Liigkritiseerimine võib mõnikord asja ainult halvemaks teha.
Liiga kriitiline suhtumine endasse võib viia selleni, et inimene hakkab ennast alahindama.
Võib tekkida tunne, nagu oleks see inimene kõigist üle, et ta peab ennast ideaaliks, et kõik teised ei ole temaga samaväärsed.
Selles seisukorras vajab ta abi, muidu võivad selle tagajärjed olla väga kurvad.
Paljud inimesed seavad endale kõrged eesmärgid, püüavad kõigest jõust elus palju saavutada, palju teha.
Kuid mitte alati ei saa me oodatud tulemust.
Jonnakas inimene võib võtta selle asja uuesti ette, et lõppude lõpuks viia see lõpuni.
Palju oleneb sellest, kuidas võtta asja ette. Väga raske on kärsitutel inimestel, kes ei oska ega taha oodata.
Nad haaravad ühest asjast kinni, ei tee seda lõpuni, jätavad kõrvale ja siis on nendel huvi juba teise asja vastu. Niimoodi ei saa kunagi saavutada soovitud eesmärki.
Kannatlikel inimestel on kerge elada ja nad võivad elus palju saavutada.
Mina ise olen mõnikord väga kärsitu, mul ei jätku kannatust, et teha midagi lõpuni ja teha see õigesti.
Praegu ma elan ühiselamus. Ühiselamul on omad positiivsed ja negatiivsed küljed.
Esiteks, hea on see, et siin elatakse boksides. Boksis on kaks tuba, kus elavad neli inimest.
Iga kahe toa peale on oma väike köök ja vannituba.
Oleks parem, kui meie köök oleks natukene avaram. Nelja inimese jaoks on see väga väike.
Ebamugavusi loob ka see, et minu toa aknad on vaatega maanteele.
Tavaliselt on tänaval alati palju müra, see natukene segab.
Selle väitega olen ma nõus.
Reisimine arendab inimest, laiendab tema maailmavaadet.
Mina ei reisi palju, aga tean, mis on reisimine.
Aga reisima ei pea kindlasti välismaale.
Selle jaoks aga on vaja aega.
Meie ajal on reisimine kõige populaarsem moodus puhkuse veetmiseks.
Kuid suur osa inimestest eelistab koju jääda.
Põhjusi selleks on palju.
Reisida on huvitavam kui istuda kodus ja mitte midagi teha.
Kuid minu väitega ei nõustu paljud inimesed.
Arvan, et mida rohkem sa reisid, seda rohkem tahad sa tagasi oma koju, kus sind alati oodatakse ja armastatakse.
Filmi süžee paneb vaataja paljudele asjadele mõtlema.
Peategelased olid valmis suure raha eest loobuma teineteisest, oma armastusest, oma põhimõtetest, kõigest.
Paljud inimesed arvavad, et õnne võib neile tuua vaid suur raha. Kuid, saanud selle raha kätte, selgub, et tagajärjed on täiesti vastupidised.
Heaks näiteks on filmi peategelane – ta sai suure raha, aga ta sai ka aru, et raha ei too ei õnne, ei armastust, mitte midagi sellist, millest ta on unistanud.
Sellepärast ütleb ta filmi lõpus, et tahab oma unistust tagasi.
Sellepärast ütleb ta filmi lõpus, et tahab oma unistuse tagasi saada.
Paljud rikkad inimesed on temasugused, neil on raha, mille eest saab kõike, välja arvatud armastust, tõelisi sõpru ja tõelist õnne.
Ja nemad on elu lõpuni tihti üksikud ja õnnetud.
On selline vanasõna: vaesed inimesed unistavad rahast, rikkad – armastusest.
Kahe teise peategelase kohta võib öelda vaid seda, et nad käitusid täiesti normaalselt.
Kuldkalake ei andnud kellelegi raha, võib-olla selle pärast, et keegi seda ära ei teeninud, ei olnud lihtsalt seda väärt.
Kurat võtab ju inimese hinge soovide täitmise eest!
Vaimud on tegelikult väga kavalad ja tihti petavad inimesi, heidavad nende üle nalja.
Keegi võib sellega mitte nõustuda.
Meie elu sõltub rahast ja ilma selleta me lihtsalt ei saa elada.
Minu arvates tuhandest kroonist aitab küll.
Veel ma mõtlen, et raha peaks olema kõikidel õpilastel sellepärast, et nad võiks õppida, kuidas seda kasutada ja mitte raisata igale poole.
Raha on see vahend, millega me võime teoks teha oma tahte.
Aga paljud inimesed ei saa neid vahendeid õigesti jagada.
Nüüd tekib küsimus, et kui palju raha siis anda.
Asi on selles: kui arvestada, et hinnad pidevalt tõusevad, siis võiks eeldada, et sellest summast ei jätkuks.
Minu esimene päev ülikoolis ei olnud väga pikk. See algas avaaktusega, kus esinesid linnapea ja mitmed ülikooli õppejõud.
Kurb oli vaid see, et meie erialal on vähe poisse. Aga teiselt poolt jäävad ju teised erialad alles, kus on ülekaalus poisid.
Seejärel pidi igaüks ennast registreerima vabaainetele.
Mina üksinda saatsin talle kolm kirja, kus küsisin ühtesid ja samu küsimusi, neid erinevalt formuleerides.
Pidime aru saama sellest, et koolipäevad on läbi, nüüd on meie ümber uued inimesed.
Selles tunnis tutvusin oma kursusekaaslastega.
Mulle meeldib siin õppida, mõnikord pean ülikoolis istuma kella kaheksani õhtul, aga ma ei väsi.
Minu ema on ka minu pärast õnnelik, sest ta näeb, et ma tegelen sellega, mis minule meeldib ja on minu jaoks huvitav.
Minu esimene päev ülikoolis algas avaaktusega, kus esinesid tervitustega mitmed ülikooli õppejõud ja Tartu linnapea.
Pärast seda tutvustati meile meie õpetajaid, räägiti ülikooli struktuurist, sellest, kuidas näeb välja õppimine konkreetselt soome-ugri filoloogias.
Keegi ei vihastanud meie peale, kui me küsisime rumalaid küsimusi.
Muidugi oli meil vaja kohaneda, harjuda sellega, et see ei ole meie vana kool, et siin on uued inimesed, võib-olla veelgi toredamad kui need, keda me nii kaua tundsime.
Esimeses tunnis oli väga huvitav ja lihtne olla.
Õhkkond oli väga sõbralik ja ma arvan, et see tulenes õpetajast, sest ta on väga tore inimene, kes armastab oma tööd ja oma õpilasi.
Tüdrukud, kellega ma õpin ühes rühmas, on ka väga kenad ja sõbralikud.
Ausalt öeldes meeldib mulle siin õppida, ma arvan, et see on isegi parem minu jaoks kui saksa filoloogia, sest siin saan ma ka eesti keele selgeks. Arendan seda kõrgemale tasemele.
Siiski võin õppida ka teisi võõrkeeli, näiteks hiljuti läksin saksa keele kursusele edasijõudnutele, ma arvan, et see ei lase mul seda ära unustada.
Ma pidin oma pikad küüned ära lõikama, nendest oli kõige rohkem kahju.
Tööruum, kus ma pidin tööd tegema, oli nende kolme, mõnikord nelja inimese jaoks, kes seal töötasid, liiga väike.
Tegelikult pidin ma õnnelik olema ka selle eest, sest perenaise sõnade järgi ei pidanud ta mulle katseaja jooksul üldse maksma.
Üleeelmisel suvel töötasin ma ühes kiirtoitlustuskioskis.
Kõik oli rasvane ja õline, kõik haises liha järele.
Mõnikord pidin ka sibulat koorima ja lõikama, see oli kõige hullem, sest olen sibula vastu allergiline.
Seal oli kogu aeg umbes kolm-neli inimest, nende hulgas müüja, mina, ülemus ja tema tütar.
Minu kolleegid olid minu peale kadedad, sest ma ei pidanud katseajal töötama.
Ma olin jalataldadest pealaeni rasvane, haisesin toidu järele, küüned olid kogu aeg mustad, näole hakkasid ilmuma vistrikud.
Parem on midagi koristada ja pesta või maasikaid korjata. Neid asju ma pärast tegingi.
Ma arvan, et emal oli väga raske ja on siiamaani raske, sest meid on kolm, tema on üksi.
Emal on kõrgharidus, ta on vene filoloog, aga sellise haridusega on raske tänapäeval sobivat töökohta leida.
Kuigi talle see töö meeldib, ei maksta talle piisavalt raha kolme lapse kasvatamiseks.
Sellel töökohal on ema kohustusteks klientide teenindamine, ta peab nende küsimustele vastama, mõnikord ka vajadusel aitama.
Üks nendest on florist, ta teeb lillekimpe, ikebanasid ja igasuguseid huvitavaid asju lilledega.
Ema peab neile lilledest rääkima, kui nad küsivad, ta võib ka soovitada, millist kimpu osta.
Esialgu, kui ma tulin seda vaatama, ma arvasin, et halvemat kohta üldse ei ole olemas.
Mul oli tõeline šokk, kui ma seda kõike nägin.
Aga praegu, kui möödas on juba peaaegu neli kuud, võin ma julgesti öelda, et see ei ole päris nii hull, kui ma arvasin.
Muidugi, siin on nii plussid kui ka miinused.
Näiteks, ühiselamu seisukord ei ole kõige parem, siin ei ole juba pikka aega remonti tehtud, aga selle eest maksab see palju vähem kui teised ühiselamud, mis on minu arvates väga tähtis.
Köök asub koridori lõpus ja see on kindlasti ebamugav, sest iga kord, kui sul on vaja midagi pesta, pead jooksma koridori lõppu.
Aga meil on toas väike elektripliit ja me võime süüa teha kohe toas.
Aga kõige jubedam on see, et duširuum asub keldris.
Aga võib ka öelda, et meil vedas, et me elame esimesel, mitte viiendal korrusel.
Vaatamata sellele, et meie ühiselamul on palju negatiivseid külgi, meeldib mulle väga siin elada.
Veel paar aastat tagasi, kui „Nimed marmortahvlil“ alles ilmus, tekkis mul huvi selle filmi vastu ning olin kindel, et kunagi vaatan seda filmi tingimata.
Esiteks oli see üks vähestest Eestis tehtud filmidest, mida näidati kõikides kinodes ja reklaamiti kõikjal.
Nüüd siis, kui olen selle filmi lõpuks ometi ära vaadanud, võin kahtlemata öelda, et mu huvi oli õigustatud.
Meeleldi vaataks seda filmi veel mitu korda.
Sisu ja näitlejate mängu poolest on film suurepärane, kuid ka eriefektide ja kujunduse poolest pole sel filmil midagi viga.
„Nimed marmortahvlil“ on sügava ja mõtlema paneva sisuga film, kuid see on ka sõjafilm.
Selles filmis on näidatud venelaste rolli Eestimaa kaitsmisel Vabadussõja ajal.
Kõike seda oli siin näidatud, kuigi liiga vähe, aga ikkagi on see üks tähtsamatest momentidest selles filmis, vähemalt minu arust.
Kõike seda oli siin näidatud, kuigi liiga vähe, aga ikkagi on see üks tähtsamaid momente selles filmis, vähemalt minu arust.
Siin leidus koht ka armastusloo jaoks, mis oli väga armas ja ilus.
Kõige pingelisem moment oli võitlus lätlastega, kus poisid olid üksinda terve armee vastu.
Tänane vabadus on väga suur saavutus ning just sellised filmid aitavad meid, aitavad meil mäletada ajalugu ja õpetavad hindama seda, mis meil on.
Filmi peategelased on noor mees ja naine, kes armastavad teineteist.
Ta on valmis ka seiklemiseks, sest teab, et suudab olukorda kontrollida ja õigeaegselt peatuda.
Kõike toimuvat võtab ta mänguna.
Kuid olles Karlis pettunud, mängib ta temaga kaasa. Aga mõlemad kannatavad ja sellepärast lõpetavad nad teesklemise.
Alguses oli mees veendunud, et suur raha toob talle õnne, kuid sündmuste käigus ta mõistis, et valetab endale.
See on nagu ristumine peateega, eluteega – kui selle ristmiku läbisid, siis juba tead, kuidas edasi tegutseda.
Filmis uuritakse, milline on raha võim inimese mõistuse üle ja kas on asju, mida pole rahale ohvriks toodud, mis püsivad inimese rikkusele või vaesusele vaatamata.
Vaataja peab ise näitlejate näoilmeid ja liigutusi jälgides ära arvama filmi sõnumi.
Uuriti vene ja eesti keelt emakeelena kõnelejate suhtumist töödes esinevatesse vigadesse ja nende paranduse viisi.
Probleemiks keele omandamisel osutub Narva nn „kapseldatud“ olek.
Sellepärast puudub isegi vähese keelepraktika võimalus.
Tähelepanu pöörati ka haridusprogrammile, mis eeldab vene laste õppimist eesti keeles esimesest klassist peale.
Selliseid keelekümblusklasse on tänapäeval vaid mõnes koolis ja nende tulevik vajab arutlemist.
Varem sai laps keelekursuse läbimise kohta tõendi, nüüd aga mitte.
Samuti hakati enne emakeeleks nimetatud keelt defineerima sisserändajate keelena.
Kõik neli korda tuldi talle vastu ning aidati probleemi lahendamisel isegi juhtudel, kui kliendil polnud õigus.
Masinat kontrolliti ja viidi remonti isegi pärast garantiiaja lõppu.
Siis võeti firmas vastu otsus ning kliendile pakuti uut õmblusmasinat.
Klient polnud nõus ning siis soovitati tal pöörduda ostukohta, kuhu rikutud masin lahkelt viidigi.
Kliendile pakuti teist odavamat masinat.
Pärast kompromissi leidmist nõuti kliendilt allkirja masina korrasoleku kohta ja müüdi masin teisele inimesele.
Ta võeti vastu ja tema õmblusmasina saadeti garantiiremonti, kuid seal selgus, et tarbija oli ise süüdi.
Siis soovitati tal masin remonti viia.
Kontrolli viidud ja ära kontrollitud masin oli korras.
Vale nõela ja liiga jämeda niidi tõttu tekkis probleem – masin ei õmmelnud ka nööpauku.
Lahenduseks pakuti talle võimalus kirjutada avaldus ja tellida ekspertiis.
Kuid vaieldi selle üle, et me oleme selle vahepeal ära parandanud.
Ühele naisele müüdi õmblusmasin, aga masin ei teinud nööpauke.
Temale öeldi otse, et garantiiaeg on lõppenud.
Masin võeti remonti ja lubati raha tagasi maksta.
Poolteise kuu pärast helistati talle ja öeldi, et neil on klient, kes ostaks tema masina.
Siis pakuti kliendile uut õmblusmasinat, mis on lihtsam.
Filmi vaatamise ajal ja kohe pärast selle lõppu tundus mulle see film väga imelik.
Lihtsalt asi on selles, et ilma kommentaarideta mina selle filmi ideest aru ei saanud. Vähemalt mitte kohe pärast filmi vaatamist.
Vaadeldud filmiga seoses kujutasin ma ette mingit reaalset olukorda.
Nüüd ma saan juba öelda, et tegemist on minu arvates hea filmiga, mitte aga parima filmiga.
Nüüd räägin ma lühidalt filmi peaideest.
Kuldkalake annab noorele teineteisesse kiindunud paarile võimaluse kohtuda vaimuhaige inimesega, kellel on suur hulk raha, ja paneb nende armastuse proovile.
Osvaldil on mingi ajakiri, kus on sees pilt Laurast, keda ta on ammu oodanud ja kelle järele igatsenud.
Kui iseloomustada naist, siis esialgu tundub, et ta unustab oma armastuse ühe momendiga.
Aga pärast selgub, et ta otsib võimalust armastuse säilitamiseks ja samal ajal ka raha omandamiseks.
Filmi lõpus on Roland ja Laura jällegi koos, võib-olla ka armastavad teineteist.
Aga mina ei ütleks, et armastus on siin tugevam kui raha mõju.
Esmaspäeval vaatasime filmi „Ristumine peateega“.
Film on sellest, kuidas inimene võib kiiresti oma unistuses pettuda.
Peategelane ei taha rohkem raha ja ilusat naist, ta tahab jälle elada oma unistustes ja kujutlustes.
Raha jäi kalale, aga Laura oma mehega sõitis jälle samas autos ning Osvald jäi elama metsa oma majja.
Mulle ei meeldinud, kuidas Laura käitus, sest kui ta sai teada, et Osvaldil on nii palju raha, oli ta nõus temaga elama ilma armastuseta.
Filmi lõpus läheb kõik oma kohale: Osvald jääb üksinda, noored sõidavad edasi seiklusi otsima ning kala otsib teisi inimesi, et nende soove täita.
Mida kujutab endast meid ümbritsev tänapäevane maailm?
Kuidas me, vaatamata sellele, mis toimub, elame ja kõigega hakkama saame?
Kriminaalsus mängib suurt rolli, sest see on aktuaalne teema.
Sellest räägitakse ju iga päev: kuskil juhtub midagi, ilma kriminaalsuseta ei saa enam elada.
Aina kuuled televiisorist või raadiost või loed ise ajalehest, et keegi tappis kellegi, tuli kallale, midagi varastati, kuskil oli pommiähvardus jne.
Iga päev sureb maailmas palju inimesi, mitte ainult tervise pärast, vaid hoopis terrorismi tõttu.
Kui normaalne inimene kujutab seda kõike endale ette, tekkib tal selline vastik tunne, et ei taha isegi edasi elada.
Kes teab, mis sinuga võib juhtuda? Vastus on selline: keegi ei tea, mis teda ees ootab ja mida elu talle pakub.
Praeguses maailmas on rohkem kuritegevust, kui oli varem.
Tekkib küsimus, miks siis? Kas inimesed on muutunud või muudavad teised faktid meie elu?
Mis sunnib inimesi sooritama kuritegusid: tapma inimesi, varastama?
Igal inimesel on oma vastus, sest igal isikul on oma väärtused ja eraelu.
Minu arvates, kõige rohkem sooritavad kuritegusid need inimesed, kellel on madal elatustase, kes vajavad veel midagi elamiseks, aga ei saa kuskilt võtta seda vajalikku.
Aga nende pahade ja hullude inimeste pärast saavad kannatada isikud, kes ei ole teinud halba mitte kellelegi.
Ma arvan, et karistused kuritegude eest ei ole liiga ranged.
On palju juhtumeid, kui inimene sooritab väikese kuriteo ja ikka ei saa karistust.
On palju noori inimesi, kes on juba vargad.
See on vist juba sõltuvus, millest ei saa loobuda, nagu narkootikumidest.
Varastamist alustasid nad nipsasjadest ja keegi ei saanud neid kätte. Noored arvavad siis, et kui ei saadud esimene kord kätte, teine kord ei saadud ning ka kolmas kord mitte ja sooritavad kuritegusid edasi.
Aga lõpuni karistamata see ei jää. Tuleb päev ja nad pannakse vanglasse.
On hea, kui need sooritajad hakkavad mõtlema sellest, mida nad on teinud, aga kui neil on ükskõik, arvavad nad, et keegi ja miski ei huvita neid üldse.
Mõned politseinikud on ka liiga lahked. Näiteks, kui nad peatavad purjus autojuhi, vestlevad temaga, siis nad ei tee talle rahatrahvi, vaid võtavad altkäemaksu.
Kui nad kirjutaksid talle trahvi välja, siis juba järgmisel korral enne rooli taha istumist autojuht mõtleks hoolikalt.
Selles suhtes peavad karistused ikka rangemad olema.
See on ebaõiglane, kui politseinikud võtavad altkäemaksu.
Aga kui tapetakse politseinik, siis on karistus juba rangem – kuni 15 aastat vanglakaristust.
Varguse eest on ka samamoodi: mõnikord määratakse kurjategijale tingimisi vabadusekaotus, aga võidakse määrata ka vanglakaristus.
Liiga rangeid karistusi ei saa määrata, sest inimesi on palju, aga vanglas on kohti vähe.
Kõik Eesti vanglad on peaaegu täis.
Pärast esimest kuritegu võib isik ka ümber mõelda ja ei hakka enam midagi sooritama.
Kui iga inimene teaks, et riigis on ranged karistused, et ei ole sellist asja, et kui esimesel korral jääd vahele ja sulle ikkagi ei tehta midagi ja lastakse vabadusse, siis enne, kui inimene sooritab kuriteo, jääb ta mõttesse, kas teha seda või mitte, sest ta teab, mis teda kuritegude eest ootab.
Minu arvates, liiga leebed karistused ei vähenda kuritegude hulka.
Tänapäeval öösel koju minnes teab inimene ise, missugusele riskile ta läheb.
Pimedas on liiga ohtlik üksinda jalutada, kes teab, kes sind nurga taga ootab.
Kui iga inimene teaks, et teisele inimesele ei tohi teha halba, siis oleks meid ümbritsev maailm hoopis teine.
Nagunii ei saa maailmas ja igal inimesel kõik olla suurpärane.
Ikka tulevad takistused, millest tuleb üle astuda ja edasi elada.
Kuritegevus oli, on ja jääb maailma.
Elatanud inimesed räägivad: „Hoidke, lapsed, oma tervist noorusest peale.“
Nad teavad oma elukogemuste põhjal, et elatanud inimeste paljude raskete haiguste põhjus on hoolimatus oma tervise suhtes nooruses, sellepärast peavad nad oma kohuseks meid, noori, nende nooruses tehtud eksimuste eest kaitsta.
Kahjuks aga küllaltki paljud noored ei võta oma vanemate ja vanavanemate nõu kuulda, ignoreerivad neid lihtsalt, arvavad, et nad on kõige targemad ning mitte kellelgi ei ole õigust neid käsutada.
Nad teevad, mida tahavad, suitsetavad, tarvitavad narkootikume ning lõppude lõpuks, kui jäävad haigeks, räägivad: „Milline loll ma olin, kui ei kuulanud oma vanemaid!“
Aga tavaliselt on võimatu enam midagi teha või ette võtta, et neid inimesi päästa, sest nende rong on juba läinud.
Nad on vaid kolmekümneaastased, aga nende tervis on nagu inimesel, kes on 60 aastat vana.
Nad on sunnitud iga päev tablette sisse võtma ja ei kujuta enam endale ette oma elu ilma nendeta.
Muidugi ei tohi neid inimesi mitte mingil juhul üksi jätta, on vaja kõigele vaatamata neile tähelepanu pöörata, neid aidata.
Nad tegid vea, aga kõik teevad vigu.
Ei tohi kuri ja karm olla.
Aga siiski, enne kui midagi teha, oleks vaja oma tuleviku ja võimalikkude tagajärgede üle järele mõtlema hakata.
Suitsetamine, alkohol ja narkootikumid kahjustavad inimese tervist ning võivad inimese isegi tappa.
Praegu on väga palju selliseid juhtumeid ja igaüks võib sellega kokku põrgata.
Inimese tervis võib ka pärilikkusest sõltuda, tihti mõjutab pärilikkus inimese tervist.
Paljudel lastel, kelle vanemad on alkohoolikud või narkomaanid, võivad ka tervisega probleemid tekkida.
Et oma tervist kosutada, ei ole vaja palju teha, piisab, kui õigesti toituda, oma ratsiooni rohkem puuvilju ja juurvilju arvata ja spordiga tegelda, näiteks hommikuti joosta.
Oleks tore, kui lapsed hakkaksid juba lapsepõlves oma tervise eest hoolitsema, aeg-ajalt arsti juures meditsiiniuuringutel käima, et veenduda, et nende tervisega on kõik korras.
See ei ole raske ja ei nõua palju aega ega jõudu.
Ainult terve inimene võib oma elus midagi saavutada ja kaugele jõuda.
Tegelikult peaks inimene nooruses paljude probleemidega toime tulema: elutee otsinguga, iseseisvuse ja sõltumatusega, isiklike probleemidega ning nõudmistega, mida vanemad esitavad isegi siis, kui lapsel ei ole veel ei elukogemust ega ka andeid.
Vanemad peavad oma lapsi tavaliselt väikesteks lasteks isegi siis, kui nad on juba täiskasvanud, aga lapsed peavad end tihti täiskasvanud inimesteks, hoolimata sellest, et nad sõltuvad veel nii materiaalselt kui ka moraalselt oma vanematest ning tegelikult on veel lapsed, kelle eest peaksid nende vanemad veel hoolitsema ja kelle pärast muretsema.
Nagu teada, on väga raske oma pereliikmetega hästi läbi saada, kui peres ei ole üksteisemõistmist, kui vanemad ja lapsed ei mõista üldse üksteist.
Aga kui peres ei ole üksteisemõistmist, siis peaks olema vähemalt üksteise austaminegi.
Ma arvan, et ei tasu üksteise närve kulutada ja elu rikkuda, parem oleks oma tuleviku ja seatud eesmärkide peale mõelda.
Nagu ma juba kirjutasin, on noorus üsna raske aeg.
Sel ajal hakkame me tegema oma esimesi samme täiskasvanu ellu.
Meie endised vaated maailmale, meid ümbritsevatele inimestele ja iseendale muutuvad.
Me hakkame vigade ja oma käitumise peale mõtlema, teeme plaane tulevikuks.
Aga kahjuks lõpeb esimene armastus tavaliselt traagiliselt ja see toob noortele kaasa väga palju probleeme, hingelisi probleeme, millest noored ei taha mitte kellelegi rääkida, hoiavad kõik endas.
Isegi sõbrad ei jää mitte alati sel perioodil sõpradeks.
Kui me hakkame paremini end ja teisi inimesi mõistma, kaotame me ajuti oma paremaid sõpru.
Eriti nooruses allume me väga kergesti halvale mõjule ja halbadele harjumustele.
Esimest tõelist sigaretti proovivad noored tavaliselt koolieas oma sõprade või koolikaaslaste seltskonnas keldris, peol või isegi kooliõues.
Mina tean ka noori, kes hakkasid suitsetama ja alkoholi tarvitama ainult sellepärast, et nad olid liiga tagasihoidlikud ning sigareti või narkootikumide abiga lootsid nad aheldatusest vabaneda.
Aga keegi neist ei saavutanud oma eesmärki.
Vanemad annavad oma lastele lapsepõlvest saadik suitsetamisel eeskuju.
Sealt kasvab üles umbes 75% uusi suitsetajaid.
Mõned noored võivad ka probleemide tõttu koolis või peres suitsetama või alkoholi tarvitama hakata, et ebameeldivatest tunnetest vabaneda ja lõõgastuda, nagu ju paljud täiskasvanudki.
Suitsetajad ei tee suurt kahju mitte ainult oma tervisele, vaid ka teiste inimeste tervisele.
Nendel on üsna ükskõik, et mittesuitsetaval inimesel tuleb hingata õhku, mis on sigaretisuitsu täis.
Veel üks suur probleem, millega on kogu maailm kokku põrganud, on narkomaania.
Paljud suitsetajad tahaksid küll tubakaorjusest vabaneda, aga seda saavad teha vaid vähesed.
Iga päev surevad sajad inimesed narkootikumide tarvitamisest.
Et narkootikumide jaoks raha hankida, rikuvad paljud seadust ja hakkavad varastama.
Kui normaalne inimene ärkab ja mõtleb, mida päeval ette võtta, siis narkomaan mõtleb selle peale, kust võtta raha narkootikumide jaoks.
Tänapäeval on olemas väga palju haiglaid, kus võib neile kvalifitseeritud abi anda.
Mõned inimesed mõtlevad pärast aidsi testi, kui sellel on positiivne tulemus, enesetapu peale.
Inimene muutub igale nakkushaigusele vastuvõtlikuks.
Narkomaanidel tuleb ka oma vanadest sõpradest loobuda, aga seda on väga raske teha, sest ilma sõpradeta on elu mõttetu.
Mina arvan, et kui inimene hakkab ükskord suitsetama või narkootikume tarvitama, siis inimese organism harjub sellega ning on küllaltki raske sellest sõltuvusest vabaneda.
Need tapavad järk-järgult inimese tervist, teevad ta abituks ja nõrgaks.
Kõik inimesed tahaksid igavesti elada, aga see ei ole veel praegu võimalik.
Võib-olla võivad meie teadlased ja meedikud seda tulevikus saavutada, aga võib-olla ka mitte.
Oleks vaja ainult oma tervise ja keskkonna eest hoolitseda ja siis läheb kõik hästi.
Hoolitsemine perekonna, laste, mehe eest olid peamiseks kohustuseks, mis langes õrnema soo õlgadele, kuigi talurahva hulgast pärit perenaisi ei saaks nimetada eriti õrnadeks, sest elu ja rasked töötingimused ei lubanud neile sellist mõnu.
Mis puutus õukonna naistesse ning aadlike abikaasadesse, siis füüsilises mõttes oli nende elu võrreldamatult kergem, aga ikka olid nad vähemuses.
On öeldud, et naise koht on kodus pliidi juures, et tegelgu ta laste kasvatamisega ja meeste asjadesse ärgu sekkugu.
Kas sellise seisukoha pooldajad lähtusid sellest eelarvamusest, et naised on rumalamad kui mehed või et nende elu ja kohustused on kergemad ja nõuavad vähe pingutusi?
Maailma revolutsioonide ja reformatsioonide tagajärjel hakkas üha rohkem naisi mõtlema enda elust, võimetest ning potentsiaalist.
Ja tõepoolest, perekonna murede lahendamisega ja vajaduste rahuldamisega ei piirdunud nõrgema soo võimed sugugi.
Sajandite jooksul oleme me pidanud tõestama oma võimelisust olla andekad arstid, mõistlikud õpetajad ning saavutama sama kõrgeid positsioone nagu mehedki.
Aga näib, et sugude sõda kestab veel mitu aastakümmet.
Aga näib, et sugude sõda kestab veel aastakümneid.
On palju räägitud ja räägitakse tänapäevani sugude võrdõiguslikkusest, aga kas see kunagi saavutatakse?
Naispresidendid ei ole enam üllatuseks , selles küsimuses kipuvad ka natuke maha jäänud riikides mõned üle võtma samu mängureegleid, saades naiste õiguste suhtes liberaalsemaks.
Vaatamata sellele näevad miljonid naised iga päev ohtu oma valikutele ja otsustele.
Kas on see tingitud meeste usaldamatusest, mida nad väljendavad vahepeal oma naljadega blondiinidest või juttudega naiste kõlbmatusest olla täisväärtuslikud autojuhid.
Rääkimata mõnedest üksikutest meessoo esindajatest, kes vaatamata sellele, et keskaeg on möödas, väidavad, et istugu naine kodus ja vaikigu.
Kas reaalelus on naine saavutanud teatud vabaduse, mis lubab tal teha oma otsustusi, valikuid?
Vabadus ja sellega kaasnev vastutus nõuavad nõrgemalt soolt oma olemusega vastuolus olemist.
Seega tuleb olla tugev, vahel tugevam kui meessugu, nii et naised, kellel on alati olnud õigus olla vahel õrnad ja haavatavad, on nüüdsest kohustatud olema need, kes nad pole.
Tänapäeva naine, kelle mees, lapsed, majapidamine sõltuvad täielikult temast, peab käima ka tööl selleks, et teenida raha, nii et ta saaks lubada endale olla sõltumatu oma mehe rahast.
Kas see olukord on hea või halb, sõltub sellest, millisest küljest vaadata.
Seda näitab ka inimeste keskmise eluea pikenemine maailmas ja sündimuse vähenemine.
Mis on õnn ja mida tuleb teha, et õnnelikuks saada?
Iga inimene on ehk kordki oma elus mõelnud õnne peale ja selle peale, kuidas õnnelikuks saada.
Iga inimene on kindlasti kordki oma elus mõelnud õnne peale ja selle peale, kuidas õnnelikuks saada.
Räägitakse, et õnn on selline hinge seisund, kui inimene on kooskõlas iseendaga.
Mis on õnn minu jaoks? Ma ei oska isegi kohe sellele küsimusele vastata.
Võib-olla ma olen õnnelik, kui minu unistused saavad tegelikkuseks, kui ma jõuan enda poolt seatud eesmärgile, kui minu pereliikmed on terved, kui lihtsalt õues on hea ilm ja paistab päike.
Igal inimesel on oma õnn ja ta on õnnelik omamoodi.
Mina arvan, et elus oleks vaja olla optimist, elada tänases päevas ja rõõmustada iga päeva üle.
Mitte alati ei õnnestu meil endi poolt seatud reegleid järgida, aga oleks vaja igal juhul enese kallal töötada, mitte istuda käed rüpes ning siis tuleb kõik välja, seda tean ma kindlasti, sellepärast et mina ei ole ka optimist.
Paljud arvavad, et õnn on rahas. Mina ei usu seda.
Muidugi oleks tore, kui raha oleks alati taskus ja ei oleks vaja iga kopikat lugeda, enne kui midagi endale kauplusest osta ning palgast palgani elada.
See ei meeldi muidugi kellelegi, kõik unistavad ilusast, muretust ja lõbusast elust, kus sind ümbritsevad kallid ja ilusad asjad.
Aga kes tahab olla rikas ja õnnetu? Arvan, et keegi ei taha.
Aga nagu on teada, rikkad ja kuulsad inimesed on tavaliselt üksikud ja õnnetud.
Neil ei ole üldse sõpru või neid on väga vähe, aga ilma sõpruseta kaotab elu oma mõtte.
Ja mõned neist räägivad sellest avalikult publiku ees.
Nad otsivad niimoodi meie toetust ja kaastunnet, aga meie ei usu neid ja endiselt kadestame neid ja nende menu, kuid asjata.
Praegu võib väga tihti televisioonist ja raadiost kuulda ning ajalehtedest ja ajakirjadest lugeda seda, et mõned rikkad inimesed annetavad oma raha lastekodudele, haiglatele ja teistele asutustele, et niimoodi teisi inimesi aidata ja natuke neid õnnelikumaks teha.
Aga selle mõistmine, et sa tegid kedagi õnnelikuks, teeb ju ka sind ennast õnnelikumaks.
Kuulsus ja rikkus ei tule ootamatult, et kuulsaks saada, oleks vaja palju tööd teha, ajuti tuleb isegi oma uhkus ja eneseväärikus unustada.
Paljud filmitähed, tänapäeva kuulsad kunstnikud ja kirjanikud töötasid oma karjääri alguses tavaliste müüjatena toidupoodides või ettekandjatena baarides ja kohvikutes.
Aga hoolimata sellest läks neil korda tänu oma tahtejõule ja talendile edu saavutada ning end täiel määral realiseerida.
Võib-olla see ongi õnn, kui sul on võimalus ja soov end realiseerida ja kaugele jõuda.
Mina näiteks ei tahaks vanas eas seda kahetseda, mida ma oleks pidanud nooruses tegema, aga ei teinud või ei tahtnud teha.
Pealegi peaks inimesel olema tugev iseloom, muidu ei tule mitte midagi välja.
Õnn on ka see, kui sinust peetakse lugu ning sind armastatakse, aga mõni on juba siis õnnelik, kui teda tuntakse tänaval ära ning palutakse temalt autogrammi.
Kui minu vanaema oli noor, oli tema jaoks eelkõige tähtis pere luua ja lapsi sünnitada.
Ta ei mõelnud isegi kõrghariduse peale, aga tänapäeval tahavad noored alguses kõrgharidust saada, isegi mitu kõrgharidust ja alles siis abielluda ja pere luua.
Aga mina olen siiski veendunud, et igaüks on oma õnne sepp.
Aga vahel maksab ometi peatuda ja hetkeks järele mõelda: võib-olla ma teen midagi valesti.
Näiteks mina tean inimesi, kes töötavad hommikust õhtuni nagu hobused ilma puhkepäevadeta ja pühadeta ainult selleks, et eelkõige endale tõestada, et nad ei ole halvemad kui teised ja võib olla isegi paremad.
Minu arvates see ei ole õige, see ei too inimesele tulevikus rahuldust ja ei tee teda mitte mingil määral õnnelikuks, isegi vastupidi, see võib inimese ning teda ümbritsevate inimeste elu rikkuda.
Tööarmastaja ei näe oma elus peale töö mitte midagi.
Ta elab ainult oma tööle ja ei näe enda kõrval teisi inimesi.
Võib-olla nad arvavad, et nendel on kõik veel ees, et nad jõuavad elust võtta kõik, mis nendele kuulub.
Tavaliselt nad mõistavad seda alles siis, kui on juba vanad ja abitud.
Nendel on raha, nad suplevad luksuses, aga nende kõrval pole kedagi, kes neid armastaks, nad on üksikud ja õnnetud.
Aga kõige hullem on see, et nende raha, mille nad teenisid kogu oma elu jooksul, võivad pärast nende surma väga kergesti nende lapsed ära raisata.
Tavaliselt on rikaste inimeste lapsed hellitatud, neil on elus kõik olemas ja vaevalt nad teavad oma vanemate töö hinda.
Võib-olla keegi nõustub minuga, et reisid teevad ka inimesi natuke õnnelikumaks.
Mina tundsid end nende juures nagu oma kodus, pereema ja -isa hoolitsesid minu eest ja muretsesid minu pärast, nagu mina oleksin nende tütar.
Mina pean nendega siiamaani kirjavahetust, ootan juba neid kärsitult Eestimaale külla.
Mina olin nende juures õnnelik, loodan, et ka nemad on minu juures õnnelikud.
Saksamaal tutvusin ma paljude uute ja huvitavate inimestega. Me suhtlesime saksa keeles.
Alguses mul oli väga raske neist aru saada, hoolimata sellest, et ma õppisin koolis esimese keelena saksa keelt ja oskasin seda, nagu mulle tundus, küllaltki hästi.
Aga tegelikkuses selgus, et minu keeleteadmised jätavad soovida.
Aga õnneks kadus järk-järgult keelebarjäär ning ma sain juba probleemita oma uute sõpradega nende emakeeles suhelda.
Ma ei unusta kunagi seda väikest reisi ja minu uusi sõpru, see jääb mulle igavesti meelde.
Peale selle oli mul tore võimalus mitte televisiooni või raamatute kaudu, aga oma silmaga lähemalt tutvuda Saksamaa ajaloo ja kultuuriga.
Tulevikus tahaksin ma kunagi ümbermaailmareisi teha, see on minu suur lapsepõlveunistus.
Mina teen vähemalt kõik, mis on minu võimuses, et minu unistus saaks tegelikkuseks.
Ma lugesin üsna hiljuti ajalehest ühe väga huvitava artikli, kus oli juttu sellest, et praegu tunnevad Euroopas end paljud inimesed õnnetuna, umbes 75% eurooplastest kannatab depressiooni all, mõned nende hulgast lõpetavad elu isegi enesetapuga.
Harilikult elavad depressiooni all kannatavad inimesed suurtes linnades, mitte maal või linnast väljas.
Linnas mõjuvad inimese füüsilisele ja psüühilisele tervisele halvasti niisugused faktorid nagu autoliiklus, saastunud õhk, müra, lärm, suur hulk inimesi ja nii edasi.
Linnainimene jääb iga päevaga nõrgemaks, ta vajab puhkust, võib-olla isegi rohkem moraalset puhkust kui füüsilist, sellepärast paljud linnainimesed püüavad suvel puhkuse ajal sõita maale vanemate või vanavanemate juurde.
Aeg-ajalt on vaja kindlasti oma harjunud eluviisi muuta.
Oleks tore, kui inimene unustaks mõneks ajaks oma elulised probleemid ja mured ning lubaks endal lõõgastuda, pere või sõpradega puhata, aga vahel on kasulik isegi üksinda olla.
Mina näiteks ei saaks suvel kogu aeg oma kodulinnas Kohtla-Järvel olla. Mina läheksin siis hulluks.
Tavaliselt puhkan ma suvevaheajal, kui ma ei tööta muidugi, suvilas Narva-Jõesuu mererannas ning siis olen ma õnnelik.
Mõnikord, kui me oleme õnnelikud, kardame me oma õnne kaotada, hakkame asjata muretsema, askeldama.
Aga ei maksa midagi paaniliselt karta, muidu võivad sel olla halvad tagajärjed.
Mitte mingil juhul ei tohi ka teiste õnne kadestada, vastupidi, on vaja teiste inimeste õnne üle rõõmustada ja siis saad ka ise õnnelikuks ning sul tuleb elus kõik hästi välja.
Vajadus selle raamatu tõlkimiseks sündis seoses tänapäeva eesti keele kursuse foneetika-osa õpetamisega.
Teksti teevad arusaadavaks ka võrdlusmaterjalina esitatud näited vene ja soome keelest, on ka mõned näited saksa ja inglise keelest.
Nagu meile öeldi, võiks sellest raamatust saada hea abimaterjal eksamiks valmistumisel.
Minu meelest sobib raamat kasutamiseks ka kõigile neile, kes on huvitatud eesti keele häälikulisest küljest.
Raamat on kirjutatud lihtsas, selges keeles, mis on arusaadav isegi muulastele.
Ma mäletan mõningaid õpikuid, mille järgi me pidime koolis õppima, need olid kirjutatud sellises keeles, et oli raske aru saada isegi mõnest lihtsast asjast.
Siis sa tead, et mõni peatükk eespool oli ka seletus, mida see tähendab ja kus seda kasutatakse.
Tahate teada, kuidas toimivad hääldusorganid kõne ajal? Sellest on juttu peatükis „Tähtsamad kõneorganid ja nende tegevus“.
Tahate detailsemaid teadmisi?
Pole ime, et inimese organismi peetakse kõige keerukamaks ja täiuslikumaks organismiks meie planeedil.
Isegi selline lihtne tegevus nagu rääkimine paneb toimima mitu organit üheskoos, selle tulemusena tekivad häälikud.
Selle kohta võib leida informatsiooni järgmises peatükis.
Eriti huvitavaks teevad kõik selle joonistused ja tabelid.
Kasulikud on ka organite ja häälikute gruppide nimetused ladina keeles.
See teeb asja lihtsamaks inimeste jaoks, kes räägivad erinevates keeltes.
Siin võib leida igasugust informatsiooni hääleorganite tegevuse kohta.
Selliseid häälikuid ei esine mitte üheski Euroopas räägitavas keeles, kuid neid võib leida mõnedes Aafrika keeltes.
Eesti keeles on kolm imihäälikut, üks nendest moodustatakse suudlemisel, teine hobuse kutsumisel.
Õhuvool paneb häälekurrud sulguma ja avanema, tekitades sellega kõrihääle.
Sellist informatsiooni ja teisi meid huvitavaid asju võib lugeda sellest raamatust.
Soovitan seda raamatut lektüüriks kõikidele, kes õpivad eesti keelt võõrkeelena.
Minu jaoks oli see meeldiv kogemus, sest näitas , et isegi selline keeruline asi võib olla lihtne ja selge.
Siin ma tean, millest räägin, sest foneetika on minu jaoks alati raske olnud.
Oleks tõesti hea, kui kõik võõrkeelsed raamatud oleks kirjutatud nii lihtsas keeles.
Mulle on palju jutustatud ühest maapiirkonnast, mida rahvas naljatamisi nimetab „sibula kuningriigiks“ ja mis asub Peipsi järve läänerannikul.
Oli varane talv ning äsja maha langenud lumi oli mullast porine, raagus puud kummardusid maani, lootes kogu jõust kõledast tuulest pääseda.
Selline ilm püsis Peipsi rannikul, kui ma esimest korda sattusin sinna kanti.
Ma ei olnud vaimustuses uuest tutvusest ja siiski, vaatamata ilmale oli õhus tunda erilist hõngust, mis rahustas ja peletas kõik mured eemale.
Maja sees tajusin ma sellist erilist lõhna, mis on omane ainult maamajadele, sellist lõhna, mis on mulle lapsepõlvest meelde jäänud ühe armsama lõhnana.
Hiljem, kui soojendasin end ahju juures, paranes mu tuju märgatavalt.
Ringi vaadates märkasin köögis lae all suuri sibulakotte.
Ma mõtlesin pidevalt, kuidas saab olla nii, et müriseva linna lähedal, kus inimesed pidevalt kuhugi kiirustavad ja see tähendab, et ka kuhugi hilinevad ning keeva ja stressi täis elu lähedal on niisugune vaikne ja rahulik koht. Tundub, nagu oleks see koguni teine maailm.
Siin läheb iga päev oma rada ja kõik on nii mõõdukas, loomulik.
Kas on see tingitud sellest, et kogu töö teeb inimene enda jaoks, see tähendab, et tema kodu, tema majapidamine, aed ongi tema töö ja sellest, kuidas ta nendega toime tuleb, sõltubki edaspidine elu?
Kõikidest Peipsi järve äärsetest asulatest olen ma käinud ainult Kallastel, Kolkjas ja Kasepääl.
Mõned juurviljade nimetused või näiteks tegusõnad tundusid kuidagi veidrad olevat.
Nende kõrval oli eesti keelest pärit sõnu, mis vähemalt minu jaoks olid paremini arusaadavad kui esimesed.
Ma sain teada, et enamus elanikest saab hästi aru eesti keelest, räägib väiksem osa, aga mulle tundus, et eesti keele oskamist eeldavad vanausulised oma lastelt suuremal määral kui näiteks linnaelanikud ja põhjuseks on see, et Peipsi-äärne rahvas seostab ennast Eestimaaga ja selle kodanikkudega rohkem, kui ma oskasin aimata.
Mis puudutab vabaduse tunnet, mida ma peaaegu et kohe tajusin, siis seda tingivad sellised asjad nagu kiusatuste puudumine, kaks poodi, üks restoran – see on kõik, mis meenutab seda, et kusagil veel leidub inimesi ja ka inimesed ise ei püüa olla kas või välimuselt paremad kui teised, kõik elanikud on omavahel võrdsed.
Külas pidevalt elavaid elanikke ei ole nii palju, aga vanainimeste seas, kes on kogu oma elu veetnud siin, on ka noori, kes hiljuti tegid valiku just selle elu kasuks.
Tavaliselt on need noored pered, kes kasvatavad lapsi, elavad koos oma vanematega ja üks abikaasadest käib linnas tööl.
Neid ei ole nii palju, aga mulle tundub, et ikka rohkem vanemaid leiab maaelu sobiva olevat laste kasvatamiseks, ja tervislikkuse poolest on võimatu sellega mitte nõustuda.
Aga huvitav on see, et minu arvates mitte keegi ei kahetse siia elama asumist.
Naised võivad leida tööd kauplustes, küla kultuurikeskuses, apteegis ja koolis, kuhu vajatakse õpetajaid rohkem kui kuhugi mujale.
Nendel on tavaliselt ikkagi olemas külas see, kes vaatab majapidamise järele.
Selline oli ka mu tuttavate pere – mõlema abikaasa vanemad olid pärit naaberküladest, nii et nende lapsed kasvasid üles, abiellusid ja seejärel sõitsid linna.
Mõte maakohast loobuda ei tuleks neile kunagi pähe, sest kodumaa mõiste samastub nendel selle kandiga, Peipsi järvega.
Näiteks kõige raske oli minu jaoks, kui ma käisin lihavõttepühal kirikus teenistust vaatamas, kohaneda sellega, et teenistuse viisid läbi küla naised ja nad olid täielikult papi rollis.
See ei ole vanausuliste puhul reegliks, aga naisteenija ei ole keelatud ja selline olukord, nagu mulle hiljem seletati, tuleneb sellest, et vanausuliste hulgas puuduvad kirikuteenijate järglased, kes oleksid huvitatud traditsioonide jätkamisest.
Peaksin rõhutama, et jumalateenistustel käib peaaegu kogu noor põlvkond, rääkimata vanematest inimestest.
Vaatamata sellele, et noor põlvkond on kohanenud mõttega asuda linna elama ja see tähendab sulandumist linnaeluga, tuleks öelda, et sellist lugupidamist, millega vanausulised suhtuvad oma ususse, oma vanematesse, rahvakommetesse, võib harva kohata.
Kevadel, kui puud ja võsastikud olid juba rohelised ja päike hakkas maad kuumendama ning igalt poolt kostis tagasi tulnud lindude hääl, ärkas Peipsi järv üles.
Kirjeldamatu tunne haaras mind, kui ma seisin järve kaldal ja vaatasin, kuidas suliseb vesi.
Mul oli tunne, et ma osalen milleski väga tähtsas, aga millest see tuli, saaks jutustada ainult Peipsi järve äärne põliselanik.
Tahaks uskuda, et ühel päeval on Peipsi järve rannikule kerkinud turismibaasid, nii et neid kauneid kohti näeks võimalikult palju rahvast, sellepärast et siin on nii palju ilu näitamiseks ja ma olen veendunud, et vaatamata sellele, et elanike emakeel ei ole eesti keel, tuleks neid inimesi ja maid pidada väärtuslikuks Eestimaa iseärasuseks.
Mis mõjutab meie tänapäevast elu?
Kas inimene suudab teha kõik võimaliku, et tal ei tuleks rohkem probleeme ja saaks rahulikult elada?
Aga vaatamata kõikidele probleemidele ja takistustele, peame me elama edasi ja peame hakkama saama kõigega.
Praegune vaade maailmale on muutunud, võrreldes sellega, kuidas vaatasid ja elasid meie vanemad.
Nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi.
Aga raha ei ole kõige olulisem meie elus.
Võib öelda, et internet, nagu ka raha, on aktuaalne probleem.
Varem ei olnud probleeme internetiga, sest see ei olnud hästi arenenud.
Mitte kõigil inimestel ei olnud võimalik endale internetiühendust saada ja arvutit osta (näiteks paar ja rohkem aastat tagasi).
Praegu on peaaegu igas teises kodus arvuti.
Milleks on üldse vaja arvutit ja internetti?
Narkomaanid tarvitavad narkootikume ja ei saa nendest loobuda, see on sõltuvus.
Kui inimene surfab väga palju internetis, ei saa ta pärast interneti-ühenduseta edasi elada.
On palju inimesi, kes tänu internetile avastavad enda jaoks palju uusi asju, mis aitavad neil elu teha ilusamaks ja tähtsamaks.
Ühelt poolt on internet kasulik kaasaegne teatmik.
Sealt võib saada kõike, mida on vaja: uudiseid, igasuguseid raamatuid, õppematerjale ja igasuguseid erinevaid mänge ja jututubasid, kus suur osa inimesi „puhkab“.
Aeg jookseb väga kiiresti, kui istud arvuti taga ja surfad internetis.
Lihtsalt lobisemine jututubades ei anna kasu ega midagi õpetlikku.
Ta ei pööra kohe teile tähelepanu ja pärast hakkab närveerima.
Ei tohi hommikust õhtuni või terve öö surfata internetis või mängida arvutis, sellest on vähe kasu, sest meie organism vajab ka puhkust.
Arvuti taga me saame liiga suure pingutuse.
Tänu internetile ja arvutile on inimestel suur kogus informatsiooni.
Internetis, kui seda väga tahta, võib leida kõike, mida vajame argieluks: erinevaid kuulutusi, kirjandust ja muid asju.
Aga selleks on vaja kas või natuke osata arvutiga suhelda, sest kui ei tea ja ei oska seal mitte midagi teha, võib kahjustada enda arvutit.
Raske isegi öelda, kas internet on hea ja unikaalne leiutis meie tänase maailma jaoks või mitte.
Sellel on oma miinused ja plussid, mis on esitatud juba eespool.
Kui inimene oskab kõiki võimalikke tehinguid teha arvutis, siis see on tema jaoks suur pluss.
Sest peaaegu kõik head töökohad nõuavad seda, et inimene oskaks arvutiga töötada ja internetti kasutada.
Aga vaatamata sellele tulevad probleemid ja raskused ikka meie ellu.
Vaatamata sellele, et interneti ja arvuti kahjust on palju kirjutatud ja siiamaani ilmuvad artiklid ajalehtedes ja sellest räägitakse televisiooni-ekraanil, ei pane see üldse noori inimesi mõtlema.
Nad nagunii teevad seda, mida tahavad ja mille kohta arvavad, et see tegu toob neile midagi head ja kasulikku.
Aga need inimesed, kes on kokku puutunud arvuti poolt põhjustatud tervise-probleemidega, ei veeda enam palju aega arvuti taga, sest nad saavad aru, et inimene ei pea puhkama mitte ainult arvuti taga.
Ja see, et internet ja tehnoloogia mõjutavad inimese elu, on selgelt näha.
See jääbki lõplikult seletamata, miks noored ei saa vähendada interneti kasutamist.
Internet on suur aktuaalne probleem ja jääb ühiskondlikus elus veel kauaks püsima.
Ühiskonna silmakirjalik suhtumine raskendab nende elu veelgi.
Tavaliselt me suhtume nendesse inimestesse kahjutundega, mis on nendele lisaraskuseks.
Nende probleemide lahendamine seisneb selles, et on vaja tagada puuetega inimestele, nii noortele kui vanadele, võimalus tugineda teiste inimestega samadele õigustele.
Puuetega inimesed teavad, et on olemas takistused, mis raskendavad täielikku osalemist ühiskondlikus elus.
Selleks, et aidata puuetega inimesi, on loodud erinevad seltsid, mis pakuvad erinevaid soodustusi ja eeliseid.
Puuetega inimestega on tavaliselt raske suhelda – me näeme, et nad kannatavad valu ja piina ja me nagu põgenema selle eest.
Puudega lapse sünd on veel üks kaotus, milleks me ei ole tavaliselt ette valmistatud.
Vanemad hakkavad kõike eitama, nendel on selline tunne, nagu nad näeks halba und.
Nendel on raske leida õiget suhtumist, mis sobiks nii lapsele kui ka kogu perekonnale, samuti ka teistele lähedastele.
Arvan, et naistehaiglas peab olema eripsühholoog, kes valmistab naisi ette nendeks ootamatuteks probleemideks.
Puudega laps muudab tavaliselt kogu perekonna eluviisi.
Talle on raske leida sõpru, sest ühiskond suhtub puuetega lapse välimusse negatiivselt ja mingil määral tõrjuvalt.
Kui niisugune laps hakkab koolis käima, kohtab ta alati teisi raskusi.
Praegu on puudega lapsel võimalus õppida ainult erikoolis, tavalistes koolides nendest lastest loobutakse.
Ühiskond peab arvestama seda, et on olemas puuetega kodanikud, kes võivad osaleda ühiskondlikus elus sellistena, nagu nad on.
Selleks on neile vaja rohkem võimalusi ja mõistmist.
Meie elu muutub pidevalt, arvan, et ühiskond pöörab nendele inimestele rohkem tähelepanu, hakkab nendega arvestama.
Arvan, et me peame nendega rohkem suhtlema ja me leiame, et nende inimeste hinges on peidus nii palju jõudu ja soovi elada, et seda on raske ette kujutadagi.
Hirmud on inimestele omased, need on inimestel alati olnud.
Globaalne hirm on hirm surma ees – oma surma ja oma ligimeste surma ees.
On hirm vigastusi saada ja kogu eluks vigaseks, sandiks jääda.
On hirm olla mittearmastatud, hirm jääda üksinda, hirm kaotada töökohta, hirm jääda ilma leivarahata ja hirm suutmatuse ees lapsi ära toita.
Nendel, kes jumalasse usuvad, on vist hirm pattu langeda ja mitte saada jumalalt andestust.
Surm tuleb nii vanas eas kui ka nooruses. See sõltub sellest, mis oli surma põhjuseks, kas haigused, sõjad, õnnetused, narkootikumid, eluviis, enesetapp või mõrv.
Kogu inimkonna ajalugu saab nimetada ka sõdade ajalooks, nii et igal sajandil olid sõjad - ühe sõja lõppedes algas uus sõda teises kohas.
Tänapäeva sõjapidamisvahendid ähvardavad maailmasõja korral kogu elava hävitamisega.
Sellega on seotud ka eelarvamuste ja umbusalduse tekkimine võõraste rahvaste esindajate vastu.
Siingi saab mainida, et räägime tänapäeva kristlikku usku kuuluvaist inimestest, sõltumata sellest, kas nad on usklikud või ateistid.
Mõnedes mittekristlikes uskudes peetakse surma hüveks, mõnedel juhtudel on surm parem kui elu.
Niisuguseid haigusi nagu katk, rõuged peetakse tänagi ohtlikkudeks, kuid tänapäeval saab nendega hakkama.
Kahe esimesega on seotud hirm narkootikumide ees.
Viimastel aastatel see häda kasvab kiiresti ja paneb vanemaid oma laste pärast värisema.
Mis paneb inimesi ennast tapma?
Põhjuseid on palju, võtan nendest ühe – inimene jääb üksinda.
Põhjuseid selleks on palju, üks neist – ta ei tunne end armastatuna.
Armastus on see tunne, mis teeb inimesest täiskasvanu, ilma selleta inimene ei suuda teistest aru saada ja ennast ühiskonnas väljendada.
See probleem kerkis üles meie ajal.
Aega sõbralikuks ajaviitmiseks jääb vähem, inimesed süvenevad oma karjääri ehitamisse, pühendavad uuele kaasaaegsele tehnikale rohkem aega kui oma ligimestele ja harjuvad aegamööda suhtlema interneti, telefoni teel.
Nad ise ajavad ennast sopa sisse, kust väljumist segab juba sündinud hirm teiste inimeste ees.
Teisest küljest on inimesed sunnitud oma karjäärile aega pühendama, sest nad kardavad ilma tööta jääda.
Nad püüavad olla vajalikud.
Mõnedel tänapäeva inimestel on hirm uue infotehnoloogia ees.
Millel baseeruvad hirmud?
Haiguste puhul on suutmatus haigusega hakkama saada ravimite ebatäiuslikkuse tõttu ja umbusalduse tõttu nende vastu.
Kuuldes televisiooni või teiste infokanalite kaudu uutest epideemiatest, hakkavad inimesed arvama, et uued haigused on võõramaiste laborite leiutised.
Tänapäeva hirmude kasvule aitavad kaasa kuulujutud, igasugused lood, mis levivad suust suhu.
Nii kuulub tänapäeva inimese hirmude juurde hirm informatsiooni kasvu ees.
Inimese elu on alahinnatud.
Paistab, et ei ole olnud veel aega, kui suvaline inimene on olnud sellisel määral õigusteta.
Inimesele on omane püüdlemine hea elu poole.
Ta püüdleb selle poole, et saavutada heaolu enda ja oma ligimeste jaoks.
Inimene püüdleb rahu poole maailmas.
Lapse hea kasvatus oleneb paljudest faktoritest.
Lapse käitumine sõltub tema iseloomust ja sisemaailmast, tema vaadetest ja kujutlustest, tema huvidest ja sõpradest.
Ütle mulle, kes on sinu sõber ja mina ütlen, kes oled sa ise. Ma olen täiesti nõus selle väitega.
Ma arvan, et vanemad peavad kohe tähele panema seda, missugune see sõber on.
Palju noori seob ennast narkootikumidega, mis edaspidi muutub sõltuvuseks.
Ma arvan, et lapsega tasub rääkida sel teemal juba kooliajast peale.
On vaja näidata talle filme, anda lugeda ajalehti ja ajakirju.
On teada, et laps on nagu peegel, mis kajastab kõike, mis toimub perekonna sees.
Ma arvan, et juba alates sünnimomendist on vaja seletada lapsele erinevust hea ja halva vahel.
Lapse ilmale toomisega võtavad vanemad enda peale suure vastutuse, sest on vaja kasvatada inimene üles, et ühiskond võtaks ta omaks.
Last on vaja suunata headele tegudele, temaga tegelda, rohkesti suhelda, täita tema vaba aega, võtta osa tema huvidest, õpetada austama täiskasvanuid ja olema abivalmis.
Ei saa käsi rüppe lasta, on vaja lihtsalt tegelda lapsega.
Mõned täiskasvanud arvavad, et televisioon on lastele ajaraiskamine, sest midagi kasulikku nad sealt niikuinii ei saa, ainult rikuvad oma tervist.
Sel ajal, kui nad saadavad oma lapsi välja mängima, istuvad nad hea meelega televiisori ees, arvates, et nende tervisele ei tee see midagi.
Tulin järeldusele, et meie perekonnas on teler taustaks.
Teler pannakse mängima juba vara hommikul ja lülitatakse välja alles siis, kui seal on ainult värvilised triibud.
Ei saa öelda, et me vaatame kõiki neid saateid, mida näidatakse, meil on ajad, millal me pöörame oma pead teleri poole.
Me oleme harjunud vaatama kõiki uudistesaateid.
Kui laps jõuab vanusesse, kui on aeg kooli minna, muutub tema maailm rahutuks ja määratuks.
Tema elus algab uus etapp ja üleminek võib äärmiselt valuline olla.
Nüüdisajal ei piisa selleks, et kooli pääseda, ainult dokumentide esitamisest, vaid lapse ees seisab ülesanne sooritada koolikatsed.
Nende sooritamise tingimused on üsna karmid: laps peab kooliks ette valmistatud olema ning tasub tähele panna, et konkurss on väga kõrge.
Seda tahtmata jätavad nad lapse ilma lapsepõlveta, kuna iga tema elu hetk on kohustuste ja probleemidega hõivatud.
Kõike seda tehakse ainult selleks, et laps oleks võimeline edukas olema ja koolikatsed sooritama.
Minu meelest on see lapse suhtes liiga halastamatu.
See pidev õppimine ja edu tagaajamine arendab lapses valitsemissoovi, püüdlust kõiges esimene olla.
Teatavasti lähtub kõik lapsepõlvest ning jääb temasse kogu eluks.
Lapsel tekib stiimul õppimiseks enne kooli ning õppimisprotsess ei tekita talle palju raskusi.
Samuti väärib märkimist, et paljud lapsed muutuvad edukateks just pärast 5.-6. klassi, kuigi näitasid varem halvemaid tulemusi.
Sellest järeldan, et edukad on need lapsed, kelle vanematel on piisavalt raha ja aega oma võsukeste jaoks.
Seega võime parafraseerida: väiksed lapsed - suured hädad, suured lapsed - üha suuremad hädad.
Ma pooldan siiski seda, et koolikatsed peaks keelatud olema ning kõikidel lastel peab olema võimalus ühistel alustel kooli minna.
Milleks on vaja komplitseerida laste elu erinevate katsetega, neid tuleb niigi üsna palju tulevikus.
Tuleb keskenduda ja seda arendada, kuid mitte panustada kõikidele aladele korraga.
Samuti ei tasu Euroopa või Ameerika haridussüsteemi kopeerida, kuna igal rahval on oma mentaliteet ja tajumine.
Lisaks pole nende süsteem nii täiuslik, nagu see võib esmapilgul paista.
Vaieldamatult on uuendused ja reformid koolihariduses vajalikud, kuid nende rakendamine peab mõõdukas ja mõistlik olema.
Alalised ja radikaalsed muutused ajavad kõik sassi ja tekitavad üha enam vaevaliselt lahendatavaid probleeme.
Tänapäeval on saanud eriti aktuaalseks probleem, mis puudutab katseid, mida tuleb läbi viia õpilaste vastuvõtuks esimesse klassi.
Tahan teile esitada ainult ühe argumendi, mida pean kõige oluluisemaks.
Seetõttu on raske kindlaks teha seda, mis ei ole veel välja kujunenud selleks ajaks, kui hakatakse käima koolis.
Kuidas võib teha igasuguseid katseid esimesse klassi astujate jaoks, kui nad hakkavad saama teadmisi just koolis õppima hakates.
Kujutage ette, et ema viib oma lapse kooli, lootes, et ta hakkab õppima nn heas klassis, aga kõik osutub vastupidiseks.
Nagu ma juba ütlesin, on laps ju väike ja arenemata ning on raske otsida temas peituvaid andeid, mis hakkavad alles tekkima ja kujunema.
See on arusaadav, et õppimine sellistes klassides annab rohkem häid tulemusi kui õppimine klassides, kus on võrdse tasemega lapsed.
Nii olen veendunud, et esimese klassi katsed on mõttetud ja nendest tuleb loobuda.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et võib-olla on need katsed siiski vajalikud, aga ainult selleks, et teha kindlaks, kas laps on valmis koolis õppima või tal tuleb natukene oodata.
Aga niisugused katsed ei pea olema takistus selleks, et laps saaks käia koolis, mille ta ise valis.
Rahuliku häälega hakkas ta mulle küsimusi esitama.
Ta küsis, mis on minu nimi, millal sündisin, kus elan ja veel midagi, mida praegu enam ei mäleta.
Lugesin ka tähestikku, numbreid.
Õpetajaga vesteldes tekkis mul selline tunne, nagu räägiksin oma hea sõbrannaga, keda natuke kardan , sest ta on minust vanem.
Lapse psüühika on nii õrn, et juhusliku läbikukkumise tõttu võib muutuda tema hoiak: ta võib hakata kahtlema oma jõus, võib tõmbuda varju ja jääda nohikuks.
Nüüd seisame probleemi ees: kas teha koolikatsed või jätta need ära.
Loomulikult, on lapsel raske koos teistega õppima hakata, kui ta ei tea mitte midagi tähtedest ega numbritest, kuid ei oska ladusalt rääkida.
Koolikatse peaks näitama, et laps on võimeline õppima, mitte aga kontrollima tema teadmisi.
See võiks välja näha nagu tavaline vestlus.
Ärgem unustagem, et lapsed on meie tulevik. Kõik koos me mõjutame nende maailmavaadet.
Nad on õnnelikud inimesed, kes jagavad meiega oma rõõmu.
Küll see karm elu saab veel näidata oma halbu külgi.
Kui neid põhikooli lõpueksameid nimetataksegi katseteks, siis mul ei ole midagi selle vastu.
Eriti on neid vaja teha juhul, kui õpilane soovib jätkata õpinguid kutsekoolis.
Tundub, et juba täna tahame me lastest kasvatada geeniused, unustades nende tunded.
See, et kooli saamiseks peab tegema katseid, on minu arvates vale.
See, et kooli minnes peab laps oskama lugeda, arvutada, ei ole õige.
Laps ei saa kogu aeg õppida, tal peaks jätkuma aega ka mängimiseks, aga arvestades praegusi nõudmisi, peaks last valmistama kooliks ette juba siis, kui ta on umbes neli aastat vana.
Me õpime niigi kaksteist aastat koolis, seda on palju, aga kui sellele lisada juurde veel aastad, mis me veedame ülikoolis, tuleb välja, et me lõpetame õppimise keskmiselt kahekümne nelja aastasena.
Paljud lapsed pole ju süüdi selles, et nende vanemad ei suutnud mingitel põhjustel valmistada neid kooli jaoks ette nii, nagu nõutakse.
Tal ei jätku aega vanema tütrega tegelemiseks ja ta ei oskagi seda, ta ei oska tütart kooliks ette valmistada, sest on lõpetanud üheksa klassi ja ei oska õieti kirjutada.
Tüdrukul pole lootust pääseda heasse kooli, kuna ta ei oska isegi kümneni lugeda ja selles pole tema süüdi.
Miks keegi peaks talt röövima võimaluse õppida eliitkoolis?
Tüdruk on väga nutikas ja ma arvan, et juba neljanda klassi lõpuks poleks tal õppimisega probleeme ja ta ei jääks teistest maha.
Ma läksin üle humanitaarkallakuga klassi ja pole kunagi seda kahetsenud.
See ettepanek paistab olevat päris realistlik ühelt poolt ja natuke ebaõiglane teiselt poolt.
Mina ei saa öelda, kas ma olen selle poolt või vastu, aga proovime esile tuua poolt ja vastu argumente ja siis proovime teha järelduse.
Kõige olulisem asi on see, et meie põhiseaduse järgi peab kvaliteetne põhiharidus olema kõikidele õpilastele võrdselt kättesaadav.
Kui lapsel on paksu rahakotiga vanemad, kes saavad oma lapsele juba enne kooli koduõpetajat palgata, siis selle lapse ettevalmistuse tasand on kõrgem, võrreldes teise lapsega, kellel seda õpetajat polnudki.
Kui vaadata teisest küljest, siis mida teha eliitkoolidega?
Eliitkoolide all mõistetakse spetsialiseeritud süvaõppega koole.
Juhtub see, et nendesse koolidesse pääsevad õpilased sõltumata nende võimetest.
Ülekoormus ja kiirus võivad olla päris rasked lapse jaoks, kui näiteks humanitaarhuvidega laps läheb reaalkallakuga kooli. Tuleb välja, et laps ei saa oma humanitaarteadmisi arendada ning piisaval määral omandada.
Kui andekas või paremini ettevalmistatud laps istub kõrvuti vähem andeka või ettevalmistamata lapsega, siis õpetaja joondub just vähem andeka järgi.
Kuidas õigesti hinnata kuue-seitsmeaastaseid lapsi ning missuguste kriteeriumite järgi see hindamine hakkab toimuma?
Siis on pilt juba selgem ja on võimalus kainelt ning objektiivselt hinnata, missuguses valdkonnas lapsel paremini läheb.
Mul endal olid koolikatsed, kui ma astusin erakooli 5. klassi.
Meil oli test, mis koosnes vene ja eesti keele, matemaatika, loodusõpetuse oskuste kontrollimisest.
Mina küll mäletan, missugused tunded mul sel ajal olid – ma kartsin, et kui ei saa läbi, siis vean oma vanemaid alt.
Aga ma ei saa öelda, et mul jäi katsetest väga tore ja hea mälestus, vaatamata sellele, et need mul päris edukalt ja hästi läksid.
Kolmandaks on niisugune asi, et miks meie koolilapsed, nende vanemad ning kogu koolisüsteem peavad kannatama.
Meie praegune minister miskipärast otsustas, et süsteem, mis päris hästi ning edukalt töötas väga pika aja jooksul, meile rohkem ei sobi ja seda tuleks muuta.
Meie praegune minister miskipärast otsustas, et süsteem, mis päris hästi ning edukalt töötas väga pikka aega, meile rohkem ei sobi ja seda tuleks muuta.
See tähendab, et kogu see päris pikk ja valus protsess peab algama algusest.
Kõige halvem selles situatsioonis on see, et haridussüsteemi muutumise plussidest ja miinustest saame meie aru alles rohkem kui kümne aasta pärast, kui need õpilased hakkavad kooli lõpetama.
See protsess on päris pikk ja edu või läbikukkumist on raske ennustada, kuna meie ei tea, mis hakkab toimuma ja kuidas see meie tulevasele põlvkonnale võib mõjuda.
Tavakoolidesse astumiseks ei pea mingeid teste olema, nad peavad pakkuma kõigile haridust.
Aga kõige olulisem selles situatsioonis on see, et meie minister ja ametnikud peavad meeles pidama, et asi on seotud lastega, meie tuleviku põlvkonnaga.
Niisugune otsus kutsus esile arutlemist ja võib-olla ka hämmeldust.
Püüan aga ikkagi uurida kõiki plusse ja miinuseid.
On raske kõiki tagajärgi ette näha.
Esiteks tahaks vaadelda katsete positiivseid külgi.
Koolidel on vaja valida kõikide õpilaste hulgast, kes soovivad kooli astuda.
Tuli sada õpilast, nendest vaid kolmkümmend viis inimest saavad õppida mingis koolis.
See on kooli valik ja midagi ebaseaduslikku selles ei ole.
Koolides ei ole keelatud läbi viia kooliküpsuse väljaselgitamiseks nn koolikatseid või vestlusi, mis võib-olla on gümnaasiumile kohased, kuidas on aga esimese klassiga.
Meie klassis sain selle teema arutlemise käigus aru, et paljudel meist ei olnud midagi sellist, tähendab , et see on üsna uus nähtus.
Sellele võivad ju õpetajad julgesti läheneda nii, kuidas selle või teise lapse teadmised nõuavad.
Minu arvates on õppejõul lihtsam siis oma tööd planeerida, kui ta teab oma õpilaste oskusi.
Juba esimesest klassist peale on lapsed süvenenud eesti või inglise keele õppimisse.
Niisugustes klassides on hästi suur koormus, seega tekib harjumus hoolsasti õppida.
Ma arvan, see on põhjustatud sellest, et sellises vanuses on üsna raske veel eristada mingeid erioskusi.
Seega olen jõudnud selleni, et hakata rääkima negatiivsetest külgedest. Kardan, et neid on rohkem kui plusse. Aga alustan siiski algusest.
Minu meelest, kõige tähtsam on siin psühholoogiline aspekt, mis mängib lapse elus suurt rolli.
Mingit üldhariduslikku testi sooritades ilmneb lapse taibukus ja arengutase. Mõni on targem, mõni mitte.
See sõltub sellest, kas vanemad tegelevad tema õpetamise ja arendamisega või mitte.
Ja kui mingi laps sai testiga hakkama, ei tähenda see, et teised ei ole nii taibukad kui tema.
Oleks tore, kui õpilased sooritaksid testid kümnendas klassis või isegi varem, et gümnaasiumis oleks juba selge, kas inimesel on humanitaar- või täppisteaduste huvi.
See aitaks aru saada, kas pöörata rohkem tähelepanu matemaatikale või keelele ja millesse tuleb süveneda.
Mina ise olin humanitaarklassis, meil oli rohkem eesti ja inglise keele kui matemaatika või keemia tunde.
Ja tuleb öelda, et meil oli hästi palju neid inimesi, kes olid huvitatud matemaatikast rohkem kui kirjandusest ja nende hinded selles aines olid paremad.
Ma arvan, et siin on vaja lähtuda just lapse teadmistest, kas võtta teda sellesse klassi või mitte.
Humanitaarklassis ei tegelda nii palju täppisteadustega, seda ma tean ise ja olen sellega kokku puutunud.
Juhul, kui õpilane tunneb huvi keemia või füüsika vastu, ei saa ta vajalikke teadmisi.
Sellest oleneb, kas ta saab edukalt riigieksameid sooritada, juhul kui ta ei võta eratunde.
Ja jälle saan tuua näite, kuidas minu klassikaaslane ei saanud Tallinna Tehnikaülikooli sisse, sest tal polnud piisavalt teadmisi. Alles järgmisel aastal õnnestus tal sinna astuda.
Kõiki plusse ja miinuseid loendades saab lõpuks järelduse teha.
Kõik inimesed on võrdsed, eriti lapsed - miks mõni peab õppima eliitkoolis ja mõni mitte.
Kas ainult sellepärast, et üks laps loeb, arvutab ja oskab mingit võõrkeelt natuke paremini kui teine?
Tulevikus võib juhtuda nii, et laps, kes oli natuke nõrgem esimeses klassis, hakkab juba kolmandas klassis õppima paremini kui laps, kellel alguses oli kõik sooritatud suurepäraselt.
Isegi täiskasvanud inimesed ei saa kõike perfektselt teha.
Tõesti, need inimesed, kes õppisid eliitkoolides, lõpetavad pärast ülikooli ja saavad parema töökoha kui need, kes õppisid tavakoolides.
Aga miks ei anta niisugust võimalust kõikidele lastele?
Sellepärast ta peab valima, kas õppida reaalklassis või humanitaarklassis.
Minu meelest esimeses klassis on kõik lapsed võrdsed, pärast põhikooli nad on samuti võrdsed, lihtsalt igaüks peab valima talle sobiva valdkonna.
Selle kirjandi põhiküsimuseks on, kas sisseastumiseksamid põhikoolis peaks kaotama või mitte.
Kuidas kajastub tulevikus esimene suur läbikukkumine, mis leidis aset juba kuueaastaselt, ja teadmine, et valmistasid vanematele pettumuse?
Haridusminister tõi välja, et eliitkoolid ei anna õpilastele võimalust valmistada ennast ette tegelikuks eluks.
Selliste katsete tulemusena peaks olema võimalik jagada õpilasi erineva kallakuga klassidesse.
Sellist jaotust ei poolda ma ühel lihtsal põhjusel – see alavääristab õpilasi ja tapab nendes igasuguse tahte edaspidiseks arenguks.
Parim variant oleks võimaldada kõigile lastele võrdset põhiharidust ja jätta neile võimalus astuda eliitgümnaasiumi.
Pigem olen individuaalse vestluse, mingite tähelepanu, kontsentreerumisoskusi kontrollivate harjutuste poolt.
Kui laps ei saa õppimisega hakkama, siis tuleks tal veel aasta ette valmistuda.
Tänapäeval on katsed esimesse klassi peaaegu igas koolis.
Teisisõnu – need on õppepäevad kooliküpsuse väljaselgitamiseks (praegu nimetakse niimoodi katseid, sest seaduse järgi ei tohi neid läbi viia).
Tegelikult on neil katsetel ka halvad küljed.
Juba väiksena peab ta teadma oma tulevikku ja püüdma saada liidriks, osalema konkurssidel, kuid mitte nautima maailma.
Kui ta ei saa hakkama, siis ta on hädavares ja pole oma vanemate uhkus.
Nüüd tahab suurem osa isadest ja emadest, et nende laps õpiks nimelt eliitkoolis.
See on mõnedele prestiiži küsimus.
Katsete ajal on lapsel masendus, ta ei saa enam lõbutseda ja mängida, lihtsalt olla laps.
See on parem, kui klassis õpivad nii nõrgad kui ka tugevad õpilased.
Kuue- ja seitsmeaastased lapsed alles hakkavad arenema, seetõttu on katsed mõttetud.
Nendin, et ei tahaks ka, et kasvaks mingi „hall mass“.
Kui harjuda sellega juba lapsepõlvest, siis on tulevikus kergem.
Kahjuks, ma ei saa öelda konkreetselt, kuidas on parem, sest vene koolides on teistsugune süsteem.
Veebruari alguses levis meedias Eesti haridusministeeriumi kavatsus keelata koolidel katsed õpilaste vastuvõtuks esimesse klassi.
See ettepanek kohtas tugevat vastupanu ühiskonnas, inimesed nimetavad seda tagasiminekuks ja koolikommunismiks.
Minu arvates pole laps robot, et teda pingutada üle katsetega juba esimesse klassi mineku ajal.
Vanematel peaks meeles olema, et eksamitele eelneb suur ja pingutav töö, aga lapsed on ainult kuue- või seitsmeaastased.
Ma kahtlen, et selline ülepingutus on lapse tervise jaoks kasulik, rääkimata mõjust psüühilisele seisundile.
Lapsel võib areneda alaväärsuskompleks või ta hakkab end pidama paremaks kui teised.
On ka juhtumid, kui viiemehed õpivad ennast tühjaks, sest tunnevad ühiskonna pinget, et nad on parimad ja peavad seda staatust säilitama.
Enamikul vanematest on hulk ambitsioone, aga nende lastel puudub tahtmine õppida ja olla eriline.
On ju tõesti julm lapsi üle pingutada, et oma täitumata unistusi realiseerida ja ego upitada.
Mina leian, et algkooli katsed kihistavad ühiskonda veelgi rohkem.
Kui laps on vähem andekas ja temasse niimoodi suhtutaksegi, siis tekib tema vastu sotsiaalne tõrjutus kaaslaste poolt, mille tulemuseks on lapse antisotsiaalne käitumine, mis väljendub kuritegudes.
Selliseid lapsi on vaja toetada, julgustada ja suhtuda neisse ilma eelarvamuseta.
Arvan, et igasuguseid katseid on vaja teha, sest lapsed on erinevad, aga neid võiks teha alles gümnaasiumiastmesse minnes.
Paljud inimesed arvavad, et kui kuueaastane laps oskab lugeda, kirjutada ja arvutada, siis see on tema eduka tuleviku garantii.
Kui laps teab, et koolis ootavad teda eksamid, mille tulemuseks võib olla, et ta on vähem andekas kui teised, tekib tal kindlasti kartlikkus.
Lapsed peavad kooli minema rõõmuga, mitte hirmuga katsete ees.
Sellele küsimusele on võimatu üheselt vastata.
Kahtlemata, naise ja mehe elu on erinevad, sest igaühel on oma ülesanded ning väärib märkimist, et need on siiski erinevad.
Samuti ei kavatse ma selles essees näidata naist kui õnnetut olendit, vaid tahan esile tuua aktuaalsed raskused ja takistused naise elus.
Kui jälgida naiste saatust ajaloo jooksul, siis on ilmselge, et naise staatus on muutunud.
See muutumine on kohutavalt suur, sest orjatari seisusest on naine muutunud iseseisvaks ja sõltumatuks isikuks, kes seisab ühekõrgusel mehega.
See väide pole paljad sõnad, sest tõestused on käes.
Paljudes riikides moodustavad naised ühe kolmandiku või isegi poole valitsusest.
Rootsis on pooled ministrid naised, sealhulgas ka kaitseminister.
Kõik see tõestab, et naine pole enam sõltuvuses meestest.
Samal ajal viitab see sellele, et naised on liiga emantsipeerunud ning see pole kiiduväärne, kuna naise peamine ülesanne on siiski pere.
See on juba normiks saanud, et naine teenib raha ning mees kasvatab lapsi ja tegeleb majapidamisega.
Selline kohustuste jaotamine ei tundu enam imelik paljude inimeste jaoks.
Eestis pole see ka uudis, pigem laialt levinud ilming.
Kas eesti naised peavad oma situatsiooni raskeks?
Ma ei ütleks nii, sest kuulsin, et vähemalt enamik naisi on sellega rahul.
Nad teevad karjääri ja teenivad raha ning kui see õnnestub nendel paremini kui meestel, pole häda.
Mis puutub isiklikku õnne, on situatsioon vist teine, sest perekondlik õnn saavutatakse raskemini kui ühiskondlik edu.
On loodud spetsiaalne organisatsioon, mis annab vägivalla all kannatavatele naistele psühholoogilist toetust.
Üha rohkem ja rohkem naisi pöördub abi saama, sealhulgas ka tuntud inimeste abikaasad.
Eeldatakse, et ohvreid on tegelikult rohkem, kuna paljud ei taha pöörduda, sest see võib nende meeste mainet kahjustada.
Väärib märkimist, et enamus kannatavatest naistest on rikaste inimeste abikaasad, sest nad on täies sõltuvuses oma meestest.
Iseseisvad naised kannatavad perevägivalla all tunduvalt harvem.
Sellest järeldame, et mehed ei tohi täielikku võimu oma naiste üle saada, muidu nad muutuvad türannideks.
Ei ole mõistlik meeste ja naiste positsioone võrrelda, kuna nende algsed ülesanded on absoluutselt erinevad ning kui nad vahetavad rollid, pean ma seda ebanormaalseks.
Looduses pole mitte midagi ilmaasjata, sellepärast on olemas mees ja naine.
Ühe sõnaga on sellele küsimusele vastata raske.
Et jõuda otsusele, peab natuke mõtlema.
Kui vaadata naiste ja meeste vahelisi erinevusi, siis esimene, mis pähe tuleb, on see, et naisel on elada kergem, sest ta saab abielluda ja teha nii, et tema eest vastutab mees.
Naisel on kergem elada mehe kulul, olla täiesti sõltuv temast.
Mehel on sama asja teha raskem, ühiskonna poolt määratud normid kõnelevad sellest, et mees on peres see, kelle õlgadel on vastutus nii naise kui ka laste eest.
Teiselt poolt, ka naisel ei ole kerge, isegi siis, kui ta istub kodus ja n-ö „ei tee mitte midagi“.
Ühiskondlikud normid nõuavad jällegi seda, et naine peab süüa tegema, koristama ja laste eest hoolitsema.
Raske oli naistel paar sajandit tagasi, kui naised ei saanud õppida ülikoolis, nad ei käinud valimistel ja tihti ka ei töötanud.
Siis oli naistel väga raske, kui mitte võimatu, jääda iseseisvaks, neil ei olnud selleks lihtsalt võimalusi.
Praegusel ajal on naistel sama palju võimalusi kui meestel, nad võivad konkureerida meestega töökoha saamisel, erandiks võib olla ainult selline töö, kus peab kasutama füüsilist jõudu.
Kui ma hakkasin kirjutama seda tööd, siis esitasin tuttavatele küsimuse, mis on ka pealkirjas.
Mis pani mind kõige rohkem imestama, oli see, et paljud vastasid, et kõik sõltub sellest, milline naine ta on.
Vastuseks oli see, et kuna ma valdan mingil tasemel eesti keelt, siis mul on kergem.
Aastaga on keel selge ja tal on teistega võrdsed võimalused.
Nii ma jõudsingi järeldusele, et naisel on tänapäeval Eestis elada sama raske või kerge kui meestel.
Praegusel ajal ei ole soolist diskrimineerimist. Kui naine on tark ja teab, mida ta elult tahab, siis tema elu ei pea olema eriti raske.
Viimasel ajal on see väga aktuaalne arutlemisteema, mille peale mõtlevad paljud meist, millest kirjutatakse palju ka mitmesugustes naisteajakirjades.
Kui arvesse võtta veel seda fakti, et tänapäeval on üsna levinud ka naisliikumine, siis tõstetakse see teema üha sagedamini üles.
Ajalehtede pealkirjadest võib leida sõnu diskriminatsioon, naiste õigused jne.
Esiteks tahaksin rääkida just sellest olukorrast, mis on tekkinud tööturul.
Naistele makstakse vähem kui meestele, on vähe neid naisi, kellel on hea töökoht või kes on saanud juhatajaks.
Kui ringi vaadata, siis näeme hästi palju ärinaisi, kes on suutnud oma koha leida.
Minu meelest sõltub edu haridusest ja naisest endast.
Tänapäeva naised on aktiivsed, sihikindlad ja visad.
Siin ei saa kuidagi väita, et kui oled naisena sündinud, siis ei saavuta elus midagi.
Raha mängib meie elus väga tähtsat rolli ja sellega on vaja nõustuda.
Kui raha on, siis tunned kindlust homse päeva ees.
Sellest ei saa ma mingit kindlat järeldust teha, sest meie ühiskonnas on liiga suur piir vaesuse ja rikkuse vahel.
Millisest kergest elust saab siin rääkida? Selles olukorra naine töötab selleks, et endale tulevikku tagada.
Kui peres on rahu, vastastikune mõistmine, moraalne toetus ja armastus, siis saab õnnetustele läbi sõrmede vaadata.
Perekonna miljööst sõltub naise sisemine vaimne maailm: kui lähedastel kõik on korras, siis ka naisel, antud juhul emal ja abikaasal on süda rahul.
Iga naine soovib oma lapsele vaid õnne ja edu, et ta kunagi ei puutuks kokku mingi hädaga.
Kui teil kõik on korras, kui te õnnelikud olete, siis ei vaja mina enam midagi.
Naised on üldse sellised olendid, kelle jaoks teiste inimeste õnn on tähtsam kui nende endi oma.
Nad teevad kõike, et nende lähedased ja armsad inimesed oleksid õnnelikud ja kaitstud.
See on aga vaid minu vaatepunkt, ei tahaks seda kellelegi peale suruda.
Mõned võivad väita, et siin on raske elada, kui ei oska eesti keelt, aga see on rumal ettekääne, sest kui inimene tahab, saavutab ta kõike.
Meie riigis on üsna palju ärimehi, kes on vene rahvusest, ja ma ei usu, et keel võib takistada plaanide teostamist.
Kuna mina valdan eesti keelt, aitab see mind väga, sest iga hetk võin suhelda teiste inimestega mingit ebamugavust tundmata.
Lõpuks tahaksin veel öelda, et nii meestel kui ka naistel on raske elada ilma armastuse, õnne ja kindla tulevikuta.
See on vaieldamatult tähtis ja vajalik alus kergeks ja muretuks eluks, kõik aga sõltub meist endist.
Piibli järgi oli maailma loomise alguses inimestel kerge elada, sest jumal lõi nende jaoks paradiisis ideaalsed tingimused.
Kuid ühel hetkel rikkus harmoonia Eeva, kes sõi õuna keelatud õunapuust ja pakkus seda ka Aadamale.
Sellest ajast muutus inimese elu raskemaks, eriti oli halvemas seisus oli naise saatus.
Lisaks sellele on naise meeleolu ja psüühiline seis tugevasti allutatud hormoonide mõjule.
Tänapäeval, kui ühiskond on nii arenenud, et inimesed hõivavad kosmose, kannatavad naised siiski Eeva patu tõttu.
Võib-olla maailm pole Jumala loodud ja meil on ahvidaga ühised esivanemad.
Minu arvates ei saa täpselt öelda, kas Eestis on naisel kerge elada või vastupidi, see sõltub paljudest faktoritest, näiteks haridustasemest, tervisest, kodakondsusest, abikaasast, vanematest, talendist, rahast jne.
Naised on erinevad ja ka nende probleemid ja vaevad on erinevad.
Aga võib olla, et naise elu oleks kergem, kui ühiskonnas lõppeks tüüpiline vahetegemine meeste ja naiste õiguste vahel.
On üldtunnustatud arvamus, et mehed ja naised peaksid olema võrdsed, kuid siiski see pole nii.
Paljud naised ei taha isegi oma naiselikke omadusi näidata, sest mitmetel elualadel ei tule see kasuks.
Naiselik naine ei löö tänapäeva ühiskonnas läbi ehk teiste sõnadega – selleks, et elus läbi lüüa, peab naine olema nii naiselik kui ka omama pisut mehelikke jooni, tal on vaja end muuta.
Võiks öelda, et meestel on võrreldes naistega rohkem vabadusi, näiteks ei vaata keegi imelikult, kui mees tuleb õhtul üksi baari klaasi konjakit jooma, naise puhul võib seda aga üsna mitmeti tõlgendada.
Ka osa koduseid töid on klassifitseeritud naistetöödeks ja mehed hoiavad neist parema meelega kõrvale.
Siiski, raskused ei too endaga kaasa ainult negatiivseid jooni, nad teevad inimese tugevamaks ja näitavad tema tõelist olemust.
Mõned naised arvavad, et nendel on kerge elada, mõned aga, et on raske.
Varem oli nii, et naise peategevus oli olla perenaine.
Ta pidi hoolitsema oma mehe ja laste eest, kuid ei pidanud palju töötama.
Kaasaegses maailmas on olukord täiesti muutunud.
Paljud naised ei taha enam kodus lastega istuda, vaid tahavad karjääri teha.
Palju naisi ei taha enam kodus lastega istuda, vaid tahavad karjääri teha.
Mõnede naiste jaoks karjäär on juba esimesel kohal, kõigepealt tahavad naised olla kindlad oma tulevikus, pärast juba ka perekonda luua.
Mehed aga eriti ei taha, et naised oleksid nendega võrdsed.
Nad tahavad endiselt, et kodus oleks kõik tehtud, et naine ise oleks kaunis ja veel raha teeniks.
Minu meelest, see kõik võib tekitada naisel stressi, sest mitte keegi ei ole võimeline tegema kõike.
Mina arvan, et naistel on raskem elada kui meestel ka sellepärast, et naised sünnitavad lapsi.
Kahjuks maailmas on selliseid mehi, kes ei taha olla oma lastega ja hoolitseda perekonna eest.
Naine peab kõike ise tegema.
Ta peab olema hea perenaine, peab ise raha teenima, peab lastega olema.
Veel üks raskus on selles, et mõned mehed arvavad, et nii peab olema, et naine peab kõike jõudma.
Naiste püüdlused ei ole piisavalt hinnatud.
Aga praegu võivad naised olla täitsa sõltumatud ja oma saatust ise määrata.
Aegade jooksul on naise roll ühiskonnas tunduvalt muutunud.
Alguses peeti naise tegevuse ja samas ka eneseteostuse valdkonnaks kodu.
Kõik käsitlesid naist kui kodukolde hoidjat.
Täpsemalt öeldes sai nõrgem sugupool kindlustada endale koha ühiskonnas meeste kõrval.
See tõestab seda, et naine võib olla võimeline konkureerima tugevama sugupoole esindajatega ja saavutama seega edu meie elu erinevates sfäärides.
Kuna mina elan Eestis, siis ma võin analüüsida naise rolli just nimelt selles riigis.
Kooliharidus oli algusest peale kättesaadav ainult poistele, tüdrukud aga pidid koduõpetusega rahulduma.
Haridus on kättesaadav kõigile, kes tahavad olla haritud inimesed.
Haridus on kättesaadav igaühele, kes tahab olla haritud inimene.
Veel leidub tänapäeval Eestis palju erinevaid asutusi ja koole, mis arendavad inimeste erilisi andeid.
Kusjuures kaasaegne naine võib saada sellise elukutse, nagu ta soovib.
Isegi siis, kui selle valik on kuidagi seotud meeste aladega, on ka naisel sinna ligipääs olemas.
Üllatav on see, et naine saavutab sellistes valdkondades meestega sama häid ja isegi paremaid tulemusi.
Nii on pärast ülikooli paras aeg karjääri tegemiseks.
Kaasaegses ühiskonnas on kõik teed naiste jaoks avatud.
Naine oli ja jääb alati kodukolde hoidjaks.
Kaasaegne naine ei hooli isegi sellest, et tal ei jätku aega oma töö, iseenda või oma kodu jaoks.
Tal on palju jõudu selleks, et saavutada oma eesmärke karjääris, hoolitseda oma kodu hubasuse eest ja kasvatada lapsi, ning piisab ka energiat enda jaoks.
Kas firma direktori kohale on eelistatud kandidaat mees või naine?
Tüüpilistel naiste erialadel on õrnema soo esindajatel palju lihtsam tööd leida. Mida aga teha sellistel naistel, kellel ei ole mingit eriala?
Kui naine on hakkaja, siis ta ka leiab endale mingi töö.
Keegi ei teadnud täpselt, mis juhtub.
Otse loomulikult on meie riigis probleeme, mis võiksid olla olemata, kuid mulle tundub, et kõik on ületatav, oleks vaid tahtmine midagi oma elus muuta ja piisavalt tahtejõudu, et oma unistused teoks teha, siis saab kindlasti kõik korda.
Raskused aga paraku kuuluvadki meie ellu, siin ei ole midagi teha.
Elu võiks võrrelda elukäigurajaga – mingi periood elus on must, kuid selle järel tuleb kunagi ikka valge.
Nii mehed, kui ka naised elavad, töötavad, õpivad, armastavad, kaotavad, lahendavad igasuguseid probleeme.
Selge see, et naised tüdinesid rutiinsest tööst ja hakkasid oma elus erinevaid ning tähtsaid muudatusi tegema.
Võrreldes meestega on naistel ikkagi natuke raskem.
Tänapäeval tahavad naised olla meestest sõltumatud ja see soov tõukab naisi õppima, kõrgharidust omandama, karjääri tegema, iseenda tulevikku kindlustama.
Samas seisab noorte naiste ees tihti tööleidmise probleem, kuna tööandja kardab seda, et kui naisel on lapsed, võivad nad sageli haigeks jääda ja seetõttu hakkab naine lapsega kodus istuma ja töölt puuduma.
Pealegi esineb harva töökohti, kus palk võimaldab hästi elada, aga hästi elada tahavad kõik.
Seetõttu hakkavad nii naine kui ka mees lisatööd otsima, et oleks parem elada.
Samas peab naine pärast tööd kodu korras hoidma: koristama, pesu pesema, söögid valmistama.
Mees aga tuleb tihti naisega koos koju ja selle asemel, et naist aidata, istub mees teleka ette ja hakkab ootama, millal õhtusöök valmis saab.
Usun, et mitte kõikides perekondades ei ole selline jube kord, kuid on ka selliseid.
Tihti mehed arvavad nii, et kui naised ei taha kodus istuda, siis olgu lahked ja saagu kõigega hakkama.
Mis puutub vanematesse naistesse, siis nende puhul on olukord veel hullem.
Kuid mida peab 45-aastane naine tegema, kui ta mingil põhjusel on jäänud töötuks ja tahab uut töökohta leida, et raha teenida kuni pensionini?
Ei loe ka see, et see naine on rohkem kogenud ja võib selles valdkonnas palju edukam olla kui noor.
Naised peavad konkureerima mitte ainult meestega, vaid ka omavahel.
Naised saavad nendeks, kelleks tahtsidki saada. Edu naistele nende algatustes!
Tihti tööandjad tahavad, et tööotsijal oleks mingi kogemus, kuid kui ühel ja samal päeval tulevad noor kogemusteta ja eakas kogemustega naine, kumb siis valitakse?
Kui vaadata lastetoetusi ja lapsesünni toetusi, mida Eesti riik maksab, siis on ju näha, et naiste, emade eest hoolitsetakse, üritatakse neid aidata ja isegi sündivust tõsta.
Kui vaadata lastetoetusi ja lapsesünni toetusi, mida Eesti riik maksab, siis on ju näha, et naistest, emadest hoolitakse, üritatakse neid aidata ja isegi sündivust tõsta.
Et palgad on paljudel naistel üsna väikesed, muretsetaksegi finantsilise poole ja töökoha säilimise pärast.
Keerulises olukorras on ka need nõrgema soo esindajad, kes elavad vägivaldses peres.
Õnneks on nende jaoks loodud Eestis kohad, kuhu pöörduda abi järele või kuhu vähemalt end peita.
See, missuguse tee inimene valib, sõltub ainult tema tahtmisest ja sihikindlusest, sellest, mida ta tahab oma elus saavutada.
Kui laps täiskasvanuks saab, otsustab ta ise, mis on hea, mugav ja tähtis tema jaoks ning mis mitte, keegi ega miski ei saa ta valikut muuta.
Esimesse klassi minejaid ei peaks eksamineerima, vaatamata sellele, kas see on eliitkool või tavaline kool.
Esimeses klassis võib laps kahemees olla, kuid kooli lõpetab kuldmedaliga.
Selliste juhtumite vastu pole keegi kindlustatud, kuid kõikidel peab olema teistega võrreldes ühesugune võimalus.
Keegi ei leia kunagi ühes inimeses samu jooni, mis on teises.
Isegi kaksikud on oma loomult erinevad, kuigi välimuselt sarnased.
Sellega tahan ma öelda, et hakates seitsmeaastast last eksamineerima, võima me rikkuda ta enesekindluse ning sellega teha ta elu raskemaks.
Edu mitte saavutades hakkab ta kartma veel vigu teha ning ta areng võib pidurduda.
Vastutustunne hakkab inimeses arenema koos täiskasvanuks saamisega.
Tavalises koolis on ka võimalik saada häid esmaseid teadmisi, sest selleks, et olla tark ja edukas, ainult koolis õpetatavatest teadmistest ei piisa.
Inimene peab ise rohkem lugema, infot hankima, raamatukogus käima, vahepeal ka telerit vaatama.
Ja keerulisus ei sõltu geograafilisest asendist ja rahvusest.
Keerulisus on meie liiga kiiresti ja edukalt arenevas maailmas ja selles, kas meie, naised, suudame koos samas tempos ka areneda ja kohaneda.
Läbi sajandite oli naise roll ühiskonnas alandatud olla.
Peeti normaalseks, et naised peavad kodus olema, lapsi kasvatama, koduseid töid tegema, vaikima ja kõigega nõustuma.
Naised võitlevad tänapäeval oma õiguste eest.
Aga mõnel määral on feminism rikkunud ka meie elu. Praegu peame me peale oma otseste kohustuste osaliselt ka meeste omi täitma.
Naist nimetatakse tihti nõrgemaks sooks.
Kas meie oleme siis füüsiliselt või intellektuaalselt nõrgemad?
Mehed arvavad, et meie ise ei tea, mida tahame, et vahetame oma arvamust liiga tihti ja iga minut tahame midagi täiesti uut.
Mis on siis naise elus kõige tähtsamad asjad?
Oma perekonnas saab naine ennast realiseerida.
Naised, kellel on perekond, arvavad, et nad on tõelised naised, kellel on elueesmärk saavutatud.
Ajalooliselt on välja kujunenud, et just naine juhib peret.
Kõik me oleme inimesed ja kõik me väsime ja võime talumatud olla, aga koju jõudes on vaja olla hea ja armas naine ja ema.
Ta peab süüa tegema, kodus askeldama, lastega tegelema ning kasvatama neid ja mitte unustama ka mehele tähelepanu pöörata.
Ma arvan, et siin sõltub kõik naisest ja sellest, mida ta elus rohkem tahab.
Veab neil, kes oskavad karjääri teha ja pärast ka perekonda luua.
Siin peab meeles pidama, et töö ei ole igavene.
Et ei juhtuks nii, et vanaduses on naisel paks rahakott ja ta saab kõike endale lubada, aga lähedal ei ole inimest, kellega seda jagada.
Aga praeguses maailmas on raske kõiki neid rolle täita.
Isegi tugeval naisel ei piisa närve ja energiat kõige jaoks.
Aga mehed ei kiirusta, et meie rasket kandamit kergemaks teha.
Sellele küsimusele ei ole võimalik anda konkreetset vastust.
Oletame, et selle küsimuse üle arutleb mõni moslemiriigist pärit naisterahvas.
Eestis pole ühtegi seadust, mis piiraks naiste õigusi.
Kui aga meie naiste olukorraga tutvuks mõni ameeriklanna, siis kaldun arvama, et tema seisukoht antud küsimuses oleks moslemi naise omale täiesti vastupidine.
Praegu me liigume naiste tegeliku vabaduse ja iseseisvuse suunas.
Ühiskond vabaneb tasapisi eelarvamusest, et naine pole võimeline ühte või teist tööd tegema.
Naisi kohtab nüüd näiteks poliitikas, mida mõni aeg tagasi peeti ainult meeste pärusmaaks, ka naistaksojuhid pole enam midagi ennekuulmatut.
Kogu oma eelnevast jutust tahaksin teha järelduse, et naise elu Eestis ei ole ei kõige halvemas ega kõige paremas seisus, kuid tähtis on see, et me liigume paremuse poole.
Ei tohi lasta ühiskonna mallidel rikkuda isiklikku õnne.
Loomulikult – mõni laps võib olla kiirem, taibukam, kuid kas see tõesti tähendab seda, et natuke aeglasema olemisega laps on siis kohe lollim?
Ma ei mõtle selle all alaarenenud last, vaid lihtsalt tagasihoidlikumat väikest inimest, kes on iseloomult vaiksem.
Küllap pole praegu niisuguseid täiskasvanuid, kes eitaksid lapsepõlve hiiglasuurt tähtsust kogu edaspidises elus.
Vaevalt leitakse praegu keegi, kes hakkab rõhutama asjaolu, et lapse isiksuse kujundamisel mängivad olulist rolli ennekõike tema kaasasündinud omadused.
Loomulikult on nendel oskustel suur tähtsus, kuid tugevamat mõju avaldavad lapse arengule keskkond ja eriti täiskasvanud,.
Samamoodi, nagu varem hinnati üle pärilikkuse rolli, pööratakse praegu liiga suurt tähelepanu omandatud kogemuse rollile.
Kus on kujutlejad ja väljamõtlejad, kes oma iseloomult pole suutelised alati kuulekad olema?
Lapse igasugust käitumismalli hinnatakse positiivselt ja kiidetakse kõvasti just seni, kuni laps oma fantaasiat ringis arendab.
Kodus aga peab ta tubli ja kuulekas olema.
Juhul, kui laps väljub temale määratud raamidest, hakatakse reeglina tegema etteheiteid tema jubeda käitumise kohta.
Edaspidi aga hakkame me omal soovil vältima tölpide mõtetega inimesi, kes kardavad midagi uut välja öelda.
Järelikult on parim viis, et last tulevikuks ette valmistada, tekitada temas seesmine mugavustunne ja teatud kartmatus järgmise sammu ees.
Psühholoogid toonitavad, et vaimse tervise põhiline koostisosa ei ole elada minevikus või tulevikus, vaid siin ja praegu.
Ta pole tegelikult suutnud kirjutada kõiki neid raamatuid, mis meieni on jõudnud.
Ta püüdis analoogiameetodeid kasutades leida varjatud sidet kaartide, täringute, planeetide liikumise ja inimese hinge vahel, uskudes, et selles seoses väljendub jumala tahe.
Tüli tekkis tol hetkel, kui Mati tegi mingi paha teo.
Kui väike poiss ei või ise seletada, miks ta niimoodi tegi, siis otsustavad tema vanemad leida inimese, kes on süüdi.
Mitte ükski inimene ei taha kuulda või ise enesele ütelda, et ta on süüdi.
Ta kasvatab last nii hästi, kui oskab.
Ta on ilmselgelt haritud inimene.
Lapsega tasub rääkida sel juhul ja sel ajal, kui ta saab kõigest, millest räägitakse, aru.
Veel võin lisada, et isa ise ei saanud veel oma isarollist hästi aru.
Mees ei saavutanud oma kõnega soovitud eesmärki.
Kogu tema arusaamine on emotsioonide tasemel.
Isa rääkis poolteist tundi tõsisest küsimusest, poissi aga huvitas teine küsimus.
Isa ise tunneb rahuldust oma kõnest ja on huvitatud ainult poisi vaikimisest.
Viimasel ajal on väga populaarseks saanud töö välismaal. Sinna sõidavad tööle põhiliselt tudengid, aga loomulikult ka täiskasvanud.
Mis puutub Eestisse, siis meie tudengid sõidavad Ameerikasse, Soome ning teistesse riikidesse, et raha teenida.
Tean, et Ameerikas tuli neil töötada erinevates kohtades ja erinevates tingimustes.
Nende töökohad olid baarides, mingite majade ehitustel ja veel rahvusvahelistes laagrites.
Aga miks tudengid nii väga tahavad just välismaal töötada?
Teiseks on väga tore reisida ja vaadata erinevaid riike.
Tudeng võib pärast oma töö lõpetamist veel reisida kuu jooksul, see sõltub sellest, kas tal on aega, raha ja viisa.
Ta on kodust kaugemal ja peab kõikide asjadega ise hakkama saama.
See on nagu eksam enne täiskasvanu ellu astumist.
Eestimaaga võrreldes pakuvad Euroopa riigid tudengitele rohkem.
Siis tekib mingi kahtlus, kas tasub üldse sõita või mitte.
Siin tuleb appi akadeemiline puhkus, aga sellega on seotud teist tüüpi probleemid.
Meie tavalises elus räägitakse tihti õnnest.
Ma arvan, et kõigil inimestel on oma õnn.
Aga kui nad kaotavad selle, siis vaesed inimesed saavad aru, et nende õnn kadus ära.
Ma kaldun arvama, et õnn on niisugune meeldiv tunne, mis soojendab inimesi.
Õpilase jaoks on õnn, kui ta hea hinde saab.
Praegu räägitakse tihti sellest, et naistel ja meestel on erinev õnn.
Kuid kuna mina ise olen naine, siis naiste õnn on minu jaoks lähedasem ja sellest võiksin ma palju rääkida.
See teema on tavaline jutuobjekt.
Igal naisel on erinev arvamus õnnest, aga siiski on need põhimõtteliselt lähedased.
Mõned naised elavad üksinda, aga tundub, et nad ei keelduks mehega koos elamast, kui oleks sobiv inimene.
Mõned naised üldse ei taha töötada, vaid tahavad olla koduperenaised, kasvatada oma lapsi, süüa teha, oma meest töölt oodata ja nii edasi.
Veel on naise jaoks tähtis enesekindlus.
Kui neiu peeglisse vaatab ja talle ei meeldi oma nägu, on selles tõeline oht õnnetuks muutuda.
Kui naine vaatab peeglisse ja märkab, et temal on kortsud, läheb tal tuju ära.
Mehed on tugevad, vahvad inimesed ja nende õnn on naiste õnnest erinev.
Peaaegu kõik mehed tahavad eelkõige ametniku kõrget kohta saada.
Paljud mehed hindavad oma elu ja õnne selle järgi, kui palju raha nendel on. Ma arvan, et selle nad panevad esimesele kohale.
Õnnest arusaamine on meestel ja naistel erinev.
Meeste ülesanne elus on toita ja kaitsta oma peret.
Ja sellepärast on meeste jaoks materiaalne märksa tähtsam kui tunded.
Meie elus on väga tähtis see tunne, mis toetab meid, sest igapäevased sündmused mõjutavad inimest, ja mitte alati positiivselt.
Peaaegu iga päev jäävad inimesed ilma tööta, need, kes töötavad, ei ole oma palgaga rahul.
Inimesed räägivad, et õnn tuleb selle inimese juurde, kes on selle vääriline.
See on väga tore, kui väikestel lastel ja täiskasvanud inimestel on õnnelikud näod.
See on omakorda õnn lähikondlaste jaoks.
Minu arvates seisneb meie üldine ja suur õnn selles, et me elame, et meile on antud see võimalus, et me võime vaadata, käia, näha, armastada ja see on tänu jumalale ja vanematele.
Midagi sellesarnast mõtlesin mina ka, kui kavatsesin ülikooli minna.
Ma tahtsin ka lõbusalt vaba aega veeta, et mul oleks palju uusi sõpru, et ma saaksin tuttavaks paljude huvitavate inimestega.
Ausalt öeldes on minu lootusi ja ootusi petetud.
Minu sõbrad ja tuttavad on nii korralikud, nende peades ei ole muud peale õppimise. Ühelt poolt vaadates on see hea, sest me tulime ülikooli õppima.
Meil ei ole muid huvisid peale loengute ja raamatukogu.
Miks me ei oska lõbutseda nii kenasti, nagu seda teevad eestlased?
Minu arvates on kõige halvem see, et me unustame iseennast ära, me ei ole isegi iseenesele vajalikud.
Me istume oma tubades midagi tegemata ja kaebame selle üle, et meid, venelasi ei võeta vastu näiteks korporatsioonidesse.
Aga Tartus on nii palju vene rahvusest üliõpilasi. Me võime kokku tulla ja midagi teha!
Tänapäeva elu ei saa kuidagi ette kujutada ilma telerita.
Teler on juba pikka aega olnud nagu pere liige.
Me vaatame telerit peaaegu igal vabal õhtul – lapsed vaatavad multifilme, täiskasvanud vaatavad mängufilme ning erinevaid saateid.
Kui me võrdleme televisiooni kümme aastat tagasi ja praegu, siis kindlasti näeme, kui erinevad need on.
Televisioonis on palju uusi programme ja kanaleid.
Näiteks minu kodus on umbes 38 kanalit, neist on umbes 14 vene kanalit.
Vene kanalid on viimasel ajal kiiresti arenenud – kõik on professionaalne.
Mulle meeldib Eesti televisioonis aga see, et võõrkeelseid filme ei dubleerita, on ainult eestikeelsed subtiitrid.
Paljud telesaated on laenatud.
Alguses oli see inimeste jaoks väga huvitav, kuid paljud saated ei tasunud end ära, suurem osa neist oli ekraanil ühe aasta ja pärast kadusid TV eetrist.
Mis puutub filmidesse, siis pean ütlema sedasama.
On väga palju huvitavaid saateid erinevatest reisidest maailmas, on olemas hulk teaduslikke ja populaarteaduslikke saateid ning lihtsalt ajaviitesaateid.
Meie televisioon on samuti mitmekesine – on palju erinevaid programme noorte jaoks.
See on minu arvates väga kasulik, sest mõned eluks vajalikud küsimused olid selle ajani jäänud nagutahaplaanile.
See ülemäärane avameelsus muudab elu kõik tähtsad väärtused väärtusetuks.
Vaatame kaasaegseid filme ning näeme, et kõik on meie elus lihtsalt kättesaadav ja selleks ei ole vaja liiga suuri pingutusi.
Näiteks, paljusid filme ei tohi noorukitele kindlasti näidata, need filmid on jõhkrad, nendes on vägivald, tapmised ning liiga avalik armastus.
See mõjub peamiselt nooruki psüühikale.
Ta muutub elu vastu siis ükskõikseks, tema noored tunded on siis ka tugevad ning heade tunnete asemele tulevad kõlvatud, vaesed ja jõhkrad tunded.
Selleks, et leida vastus sellele küsimusele, peab igaüks meist tegema endale selgeks, mida tähendab üldse sõprus, sest mitte kõik ei tea, mida see tähendab.
Minu jaoks on sõprus see, et üks arvab, et ta on minu sõber, aga teine ei ole sellega nõus.
Sõprus peab koosnema ikkagi usaldusest - kui keegi ei usalda teist, siis ei saa üldse rääkida sellest, et nad on sõbrad.
Muidugi, ma ei taha öelda, et kui nad on sõbrad, siis nad peavad teineteisele kõike rääkima, see ei pea nii olema, sest igal inimesel peab ikkagi olema mingeid saladusi, sest inimene ei saa elada, kui temal ei ole oma saladusi.
Mõned inimesed elavad ka ilma tõelise sõpruseta, aga see ei tähenda, et nad on õnnetud, sest nad lihtsalt ei usalda inimesi.
Võib-olla see ongi mõnes mõttes halb, sest kui inimene ei saa oma muret teistega jagada ja ta peab kogu oma muret ise endas kandma.
Aga me ju teame, et kui me kanname oma muret endas, läheme me väga vara teise ilma ja enne seda haigestume sellesse haigusesse, mida ei saa ravida.
Selle pärast peab igaüks meist mõtlema, kas talle on seda vaja või mitte.
Muidugi mõned leiavad sellises olukorras lahenduse, nad lähevad ja ostavad endale vihiku ja siis kirjutavad sinna oma muredest ja see aitab neil oma probleemidest lahti saada.
Isegi arstid soovitavad seda teha kõigil, kes ei saa sellest teistele rääkida.
Paljud inimesed, kes nii teevad, räägivad, et see on kõige parem lahendus oma probleemidest lahti saamiseks.
Mina ei ole seda muidugi ise kunagi proovinud ja võib-olla selle pärast, et mul on vedanud inimestega, kes mind ümbritsevad.
Muidugi on olemas ka sellised inimesed, kellele meeldib, kui nad ei räägi teistele, sest nad arvavad, et nad peavad oma probleemid ise lahendama.
Aga mõned arvavad, et kui nad räägivad kellelegi oma probleemidest, siis neile on lihtsam leida lahendus.
Ma ei taha öelda, et inimene peab rääkima kõigile oma probleemidest, lihtsalt inimesel peab olema inimene, kellele ta võib rääkida sellest, mis teda vaevab, sest minu jaoks on see lihtsalt õnnelik inimene, kellel on see, kellega ta võib rääkida ükskõik millest.
Ja kui temal ei ole seda võimalust, siis ta on õnnetu, nii arvan mina, sest inimene ei saa elada ilma suhtlemiseta.
On olemas ka selliseid inimesi, kellele meeldib elada teiste inimeste probleemidega ja võib-olla see ei ole nii halb, sest tänu neile lahendavad paljud oma probleemid.
On olemas ka sellised inimesed, kellele meeldib elada teiste inimeste probleemidega ja võib-olla see ei ole nii halb, sest tänu neile lahendavad paljud oma probleemid.
Teistel on vastupidi - nad ei taha isegi kuulda, et sinul on mingeid probleeme, sest nad ei saa oma probleemist lahti ja sina veel räägid siin oma probleemidest.
Teistel on vastupidi - nad ei taha isegi kuulda, et sinul on mingid probleemid, sest nad ei saa oma probleemist lahti ja sina veel räägid siin oma probleemidest.
Need inimesed ei saa kunagi olla teistele head sõbrad, sest igale inimesele on vaja, et teda ära kuulatakse, tema murest aru saadakse ja kui on võimalik, siis antakse head nõu või aidatakse kuidagi teistmoodi.
See on ju kõige parem tunne, kui sa võid loota sellele, et sinu sõber aitab sind ja kui vaja, aitad sa ka oma sõpra mitte selle pärast, et sa oled tema sõber ja kunagi ta aitas ka sind, vaid selle pärast, et sa armastad teda ja hoolid temast.
Minu jaoks on tõeline sõprus see, kui sina teed kõik, mis võimalik, et sinu sõber oleks õnnelik, sest ainult nii võid sa ka ise olla õnnelik.
Maailmas on olemas erinevat sõprust, aga mina tahaksin rääkida kahest: üks on see, kui sõprus on kahe inimese vahel ja teine on see, kui sõprus on rohkem kui kahe inimese vahel.
Igaüks neist on omamoodi vajalik, sest nagu ma juba rääkisin, on inimesed erinevad ja seetõttu vajavad nad erinevat sõprust.
Mõnele meeldib, kui tal on palju sõpru, aga see ei tähenda, et ta võib neile kõike rääkida, sageli ta ikkagi valib endale kellegi, kellele ta võiks rääkida oma tunnetest ja muredest.
Minu meelest ei saa inimene siin öelda, et ta leidis tõelise sõpruse, sest neid on palju ja talle on raske selgeks teha, kes neist on kõike parem, ja seega ei saa ta rääkida oma probleemidest ja sageli ta lahendab need ise.
Teine sõprus on sõprus kahe inimese vahel. Muidugi see ei tähenda, et nad kogu aeg käivad koos - ei, nendel on ka palju sõpru, aga nad lihtsalt eelistavad rohkem koos olla, sest nad räägivad teineteisele oma muredest ja lahendavad neid koos.
Neil on lihtsam leida lahendus kõikidele küsimustele, kui nad on kahekesi.
Kui rääkida endast, siis ma võin öelda, et minu elus on olemas tõeline sõprus.
Ja ma olen uhke selle üle, et minul on olemas selline sõbranna, kes ei vea mind kunagi alt, ta on valmis tulema mulle appi ükskõik mis kell ja mina olen talle selle eest väga tänulik.
Temaga sain ma tuttavaks 4-ndas klassis ja sellest ajast oleme me koos. Me ei tülitsenud kunagi ja ei tülitse ka praegu, isegi mitte siis, kui meie arvamus on erinev. Me leiame sellele ikka mingi lahenduse, et see erinevus ei ajaks meid tülli.
Kuigi me tunneme teineteist väga ammu, ei tähenda see, et meile on teineteisega juba igav.
Nagu kõik teavad, elu ei seisa paigal ja ka meie mitte, selle pärast mul on temaga väga tore olla. Iga kord, kui me temaga kohtume, ei jätku meil aega, et kõik ära rääkida, sest elu teeb meile väga palju kingitusi.
Oma kogemustest võin ma öelda, et tõeline sõprus on ikkagi olemas.
Aga sõprus ei koosne ainult nendest probleemidest, mida me aitame teineteisel lahendada.
Sõprus on kõige parem, mis meie elus on, sest ilma sõpruseta me võime kaotada elu mõtte.
Sõbraga me võime käia ükskõik kus ja me teame, et meil ei ole igav.
Sõprus teeb meie elu kaunimaks ja selle eest me peame tänama jumalat.
Kuigi ma olen kindel, et sõprus on ikkagi olemas, juhtub selliseid asju, mida ei oska seletada mitte keegi.
Näiteks ka siis, kui inimene peab teist inimest oma sõbraks, sest nad on juba väga kaua koos olnud, veedavad koos päevad ja õhtud, on absoluutselt kõigist teineteise probleemidest teadlikud, on isegi mõnikord aidanud neid lahendada, võib siiski öelda, et nad ei ole head sõbrad või nende sõprus ei ole tõsine.
Ja seda on väga lihtne kontrollida: kui sul on väga suur probleem ja sa räägid sellest oma sõbrale, pead sa vaatama, kuidas ta sellele reageerib ja mida ta sulle ütleb, kas see saab olla hea nõu või mitte.
Minu meelest peab sõber alati andma oma sõbrale ainult head nõu, isegi siis, kui sõber tegi midagi valesti. Aga ma ei taha öelda, et me peame kõiki oma sõbra vigu õigustama, vastupidi, me peame seda talle ikkagi ütlema, aga natukene pehmemalt, et mitte oma sõpra solvata. Ja me peame seda ütlema siis, kui me oleme sõbraga kahekesi, sest kui me räägime sellest siis, kui on palju inimesi ja me hakkame veel oma sõpra solvama, kuidas me võime siis üldse öelda, et ta on minu hea sõber.
Siis, kui inimene solvab oma sõpru, ei tohi ta öelda, et tal on olemas tõeline sõber, sest selle inimesega ei taha keegi sõbrustada, rääkimata sellest, et nende vahel oleks tõeline sõprus.
See inimene ei ole üldse väärt, et tema elus oleks sõprus, pealegi veel tõeline sõprus, sest see inimene reedab sindkohe, kui tuleb esimene võimalus.
Selle pärast ma tahan öelda, et meie elus tn vaja olla inimestega väga ette-vaatlik. Nagu räägitakse: usalda, aga kontrolli, kas ta on väärt sinu usaldust.
Kõik, mida ma juba kirjutasin eespool, võib võtta nüüd kokku ja öelda, et meie elus võib ikka kohata tõelisi sõpru, kuigi mitte nii sageli, kui tahaks. Aga tähtis on see, et ikkagi võib. Viimane, mida ma veel tahaks öelda, on see, et ärge reetke oma sõpru, sest see on kõige suurem viga meie elus!
Kahekümnenda sajandi üheks tõsisemaks tulemuseks on võimalus ajada äri otseste võrdõiguslike sidemete baasil, mida võiks lühidalt nimetada võrguks.
Lisaks võimaldab võrk tegutseda, kiikamata partneri sotsiaalset staatust.
Kaasaegsete võrgusuhete üldkättesaadavuse ja nende ruumilis-ajaliste piirangute vabaduse tagavad saavutused tehnoloogia sfääris.
Eriti tuleks rõhutada seda, et antud tehnoloogilised läbimurded uuendavad äärmuslikult baastoodangu liikide loomise viise.
Lisaks võimaldavad need tehnoloogiad luua otsesed sidemed tootja ja tarbija vahel, ilma et keegi oleks osutanud nendele vahendusteenuseid.
Veelgi tõsisemaid, kuid veidi kaugemale ulatuvaid majanduslikke tagajärgi on oodata kahe tuhande viieteistkümnendaks aastaks, kui hakatakse tööstuslikult kasutama mikromehaanilisi seadmeid , mis võimaldavad ainega kergesti manipuleerida molekulide ja aatomite tasemel.
Oletatavalt suudavad need mehhanismid luua ükskõik milliseid esemeid, kaasa arvatud enda koopiaid, kusjuures teevad seda kiirelt, odavalt ja iseseisvalt, nii et inimese sekkumine kas toimub väga harva või üldse puudub, mis kindlasti alandab tootmisvahendite hinda.
Kõik ülaltoodu võiks tähendada, et tänapäeva majandussüsteemi asemele, mis on baseerunud vahendajate suhetel, võib tulla uus, mis põhineb võrgusuhetel ja mis suuremal määral vastab inimeste pürgimustele.
Selline ökonoomika ülekaal on põhjustatud omaduste reast, mis on võrgu-äritegevuses fundamentaalne.
Võrgu tingimustes kaoksid inimeste sõltuvused kaupade ja teenuste konkreetsetest tootjatest, sest vajaduse korral võib võrk igaühe neist asendada samaväärse pakkujaga.
Selline ühiskonna majandusstruktuuri vorm nõuab üleminekut riigilõivude mitmekesisuselt omandi maksustamisele ja käibemaksu ühtlustamisele, mis kataks üleni kõik valmistoodangu ostumüügi operatsioonid, alustades tavalistest olmeostudest ja lõpetades palga saamisega.
Selline ühiskonna majandusstruktuuri vorm nõuab üleminekut riigilõivude mitmekesisuselt omandi maksustamisele ja käibemaksu ühtlustamisele, mis kataks üleni kõik valmistoodangu ostumüügi operatsioonid tavalistest olmeostudest palga saamiseni.
Asi on selles, et uutes tingimustes oleks taoline käibemaks ainsaks maksuks, millest ei oleks võimalik kõrvale hiilida, samas niivõrd lihtsustatud maksustamine stimuleeriks oluliselt innovatsioone.
Selleks peaks riik tagama ettevõtte initsiatiivi maksimaalse vabaduse.
Sellised soodustused peaks andma tähtajaliselt mitte rohkem kui viieks aastaks, kuna ülidünaamilise majanduse tingimustes tähendaks nii pikaajaline edu saavutamatus, et firma tegevus on printsipiaalselt valesti üles ehitatud.
Samas annavad võrgufirmad soodustuste ajaks riigile teatud osa oma aktsiatest.
Lisaks võiks riik kasutada erinevaid meetmeid, mis toetaksid innovatsioone kasutavaid tarbijaid.
Majandusprotsessida juhtimine peks olema üles ehitatud nii, et kogu aeg luuakse uusi võimalusi, mis suunaksid asjaajamist vajalikus suunas ja samaaegselt lahendaksid järjest kerkivaid probleeme.
Tuleks vältida projekte, mis toetuvad kaasaegsel tehnoloogilisel süsteemil ja mille isetasuvus ületab ajavahemiku, mis kestab viisteist aastat.
Seaduses tuleks kaotada juriidiliste ja füüsiliste isikute vahed.
Samas nõuab ületamist inimeste tormakalt progresseeruv jagunemine „võrgulisteks“ ja „mitte võrgulisteks“, mis on paljudel juhtudel tingitud inimeste erinevatest oskustest elada võrkmajanduse tingimustes.
Kõige mõõdukama panuse selle ülesande lahendamisel võiks teha riik, võttes maha administratiivsed piirangud internetti ligipääsu vahendite arenguteel ja toetades organisatsioone, mis osutavad kõige elementaarsemaid eluks vajalikke teenuseid üleminekul võrguprintsiipidele.
Suurt rolli inimese elu kujunemisel mängib haridussüsteem: lasteaed, kool, gümnaasium, kõrgkoolid.
Inimene peab valima sellise tegevusala, millega ta saab hakkama ja mis teda kõige rohkem huvitab.
Elu muutub aegade jooksul, aga haridussüsteem seisab peaaegu paigal.
Võib öelda, et praegune haridussüsteem ei hooli tavalistest lastest, kes murduvad ülekoormuse all.
Kõike, mida õpetatakse koolides ja gümnaasiumides, ei ole vaja.
Laps näeb, et õppimine koolis on tema jaoks raske ja ta lihtsalt ei suuda edasi õppida, sest arvab, et tal ei tule kunagi midagi hästi välja.
Õpetajad tahavad õpetada võimalikult kõike, aga nad ei mõtle sellele, et normaalne inimene lihtsalt ei suuda kõike meelde jätta.
Aga inimene peab oskama ka suhelda, koostööd teha, igasuguseid probleeme lahendada.
Mitte kõik ei saa seda teha.
Mõned õpilased saavad hakkama praeguse ülekoormusega, mõned ei, see sõltub inimesest endast.
Õpetaja ei pea eristama õpilasi, et ühed on targad ja teised üldse ei taha õppida ja on liiga aeglased.
Vaatamata sellele tahavad ju kõik haridust saada, peaaegu kõik, aga on ka erandid.
Pool lastest on kogenud koolivägivalda.
Üle jõu käiv õppekoormus hävitab eneseusu ja tal tekib vajadus jätta õppimine.
Suur osa õpilastest õpib pähe ainult kõige vajalikuma, mis minu meelest takistab mõtlemise arengut, sest informatsiooni ajus on liiga vähe.
Tänapäeva noored inimesed ei tegele kodus üldse õppimisega, nad arvavad, et aitab sellest, mis neile tunnis seletati.
Ka vanemad mängivad tähtsat rolli oma lapse hariduse saamisel. Nad peavad tegema oma lapsele selgeks, et haridust on vaja tuleviku jaoks, sest ilma hariduseta ei saa ka midagi head ja kasulikumat saavutada.
Tuleb välja, et pool oma elust me peame ainult õppima ja see veel ei anna 100% garantiid, et kõrgharidusega inimene leiab endale hea töökoha.
See paneb õpilase mõtlema: kas on siis seda kõrgharidust vaja või mitte?
Kes teab, mis tuleb? Äkki haridus annabki meile suure võimaluse midagi teha ja saavutada tulevases elus.
Elu on raske ja keeruline, keegi ei oska ette kujutada, mis meid ootab tulevikus ja mida pakub meile elu.
Sellise arengukavaga tuleb lastega vähem probleeme.
Mõnel õpilasel tekib palju probleeme seoses sellega, et ta on liiga tagasihoidlik, häbelik ja ei oska ise enda eest seista.
Mõned ei taha seda, et teda vaataksid teised õpilased, kui ta vastab või midagi teeb.
Me peame proovima ja hakkama saama kõigega, mitte vaatama seda, kuidas tuleb välja teistel. Peame elama oma elu ja lahendama enda probleemid.
Kõik oleks suurpärane, kui koolis oleks vähem koolivägivalda, oleksid paremad õpetajad, väikesed klassid, et igaühel oleks võimalus näidata, mida ta oskab teha.
Aga võib ka olla, et kõik ei saa olla suurpärane.
Laps peab juba koolis mõtlema sellest, mida ta tahaks teha tulevikus, mida ta tahaks saavutada ja mida on selle jaoks vaja.
Missugustele õppeainetele on vaja rohkem pöörata tähelepanu, millega on vaja tegeleda rohkem ja hoolikamalt?
Kool ja haridussüsteem mõjutavad iga inimese elu ja sellesse tuleb suhtuda tõsiselt.
Haridus ei ole mingi mänguasi, millega võib natuke mängida ja pärast ära visata.
Kõikidel inimestel on elus mingisugused unistused.
Laste ja täiskasvanute unistused on erinevad.
Laste ja täiskasvanud inimeste unistused on erinevad.
Laste unistused võivad täiskasvanutele väga banaalsetena paista.
Maiustused ja mänguasjad toovad lastele palju positiivseid elamusi.
Aga pisikese inimese kasvamisega ja arenemisega muutuvad ka tema nõudmised.
Keskealine inimene mõtleb juba teisiti ja tahab teisi eesmärke saavutada.
Lapsepõlve järel tuleb noorus – kõige põnevam ja toredam aeg.
Seda aega nimetatakse kuldseks, sest noorus ei kordu elus kunagi.
Sel perioodil kujuneb isiksus.
Sel perioodil kujuned isiksuseks.
Näiteks enamusel poistest võib tekkida huvi tehnika või mehaanika vastu, tüdrukutel aga pigem kosmeetika, riiete või vastassoo vastu.
Sellest tuleneb järeldus, et inimeste huvidest sõltuvad nende unistused.
Kui meil on suur huvi mingisuguse asja vastu, siis me hakkame seda väga endale tahtma.
See tähendab, et pika aja jooksul me mõtleme selle peale ja unistame sellest.
Unistuste objekt võib olla nii elus kui ka mitte.
Mõnel on raha vaja selleks, et paremini elada, aga mõnel tekib vajadus raha järele sellepärast, et mingeid kalleid asju osta.
Elus võib juhtuda, et keegi hakkab ühel tema jaoks kaunil päeval teenima rohkem kui tavaliselt.
Tulevikus harjub ta kiiresti suurte summadega ja tekib soov veel rohkem raha saada, sest tema jaoks ei ole enam rahel piiri.
Siin võib jälgida inimese muutumist teiseks inimeseks.
Hakkab tekkima juba teine suhtumine elusse ja ümbritsevatesse inimestesse.
Kui palju raha sa ka ei saaks, sul on alati vähe.
Sel juhul on ainukene mure, kuidas õigesti tööd organiseerida ja raha tarvilikult kasutada, et rohkem sellest kasumit saada.
Kui sul ei ole huvi lähima inimese vastu, siis kaob ka kontakt selle inimesega.
Ma võin tuua näite oma elust.
Mul on sõber, kes hakkas paar aastat tagasi äriga tegelema.
Me suhtlesime väga tihedalt, sest meil olid ühised huvid.
Tal läks äri väga hästi, tal oli palju tööd ja seetõttu suhtlesime enam mitte nii tihedalt kui enne.
Ta helistas harvemini ja kohtumisi ei olnud üldse.
Õigustuseks rääkis ta alati, et tal on väga palju tööd ja ei ole aega külla tulla.
Edasi hakkasin sagedamini märkama, et me ei räägi üldse nendel teemadel, mis meil olid enne.
Kuna töö läks hästi, oli tal palju projekte, millega oli palju tegemist.
Ta oli sellest vaimustunud ja hea meelega jutustas mulle oma edust.
Ta oli sellest vaimustatud ja hea meelega jutustas mulle oma edust.
Alguses ma kuulasin teda meelsasti ja rõõmustasin koos temaga tema edukuse üle.
Aga pärast paistis see kuidagi imelik, et ta ei küsinud üldse minu käest, kuidas mul käsi käib või on mul midagi uut ka juhtunud.
Muidugi tahtis ta kellegagi oma rõõme jagada, ma sain sellest aru.
Aga mind ta nagu ei märganud enam, ainult kiitis ennast.
Ja meie suhted temaga jõudsid selleni, et ei olnud enam suhtlemiseks ühtegi ühist teemat. Kumbki rääkis nagu oma keelt.
Ma arvan, et ta eriti ka ei muretsenud selle pärast, sest tal on praegu teised väärtused.
Näiteks poodides, salongides, hotellides, restoranides ja teistes niisugustes kohtades püütakse rikastele paremat teenindust pakkuda.
Rikkad maksavad selle eest, et neid erilisemalt teenindatakse kui teisi inimesi.
Ma arvan, et kõik inimesed on väärt ühesugust suhtumist, vaatamata sellele, kui palju raha neil oma rahakotis või pangaarvel on.
Sõltub muidugi olukorrast, aga mõte on selles, et rahaga me ei ole sunnitud kellegi käsku täitma, midagi kindlasti tegema või kuhugi minema.
Näiteks ma teen, mida ema minult nõuab, ja saan selle eest raha.
Mõne aja pärast olin ma nõus kõike tegema, sest raha tahtmine oli päris suur.
Juba täiskasvanuna mõtisklesin selle üle.
Kui ma olin raha saanud, siis võisin endale kõike osta, mida soovisin või unistasin.
Vastasel juhul oleks mul vaja seda asja ema käest küsida või paluda.
Aga oma rahaga, kuigi väikese kogusega, kuid ikkagi omaga olin juba iseseisev nagu täiskasvanu.
Aga oma rahaga, kuigi väikese kogusega, kuid ikkagi omaga olin juba iseseisev nagu täiskasvanud inimene.
See vist meelitab väikesi lapsi midagi raha eest tegema.
Kokkuvõtteks tahaks öelda, et ei maksa raha pärast kõike teha.
Oleks hea, kui inimesed jääksid selliseks, nagu nad tegelikult on.
Oleks hea, kui inimesed jääksid selleks, kes nad tegelikult on.
Raha ei ole meie elus kõige tähtsam. See ei ole elu mõte.
Tasub vaadata ringi ja võib märgata enda jaoks palju tähtsamaid asju, millele võiks rohkem tähelepanu pöörata või oma pingutusi suunata.
Rahal on küll suur võim, aga me võime selle võimu vastu seista.
Meie infoajastul on paljud teadusalad, mille arendamine ei pakkunud varem kuigi palju huvi, muutunud järsku palju populaarsemateks.
Me oleme kõik juba kuulnud, et on võimalik teada saada, milline on inimene, kui te oskate tema näostruktuuri baasil määratleda tema iseloomuomadusi.
Sama öeldakse inimese käekirja kohta.
Aga mulle meeldib kõige rohkem teooria selle kohta, et on võimalik teada kõiki inimese nõrku ja tugevaid külgi ainult lugedes nende kirju, kirjandeid ja raamatuid.
On ju täiesti arusaadav, et kui kirjanik kirjutab raamatu, paneb ta oma hinge sinna sisse ja antud juhul pole mitte silmad hinge peegel, vaid raamat.
On selline huvitav fakt, et psühholoogid olevat võimelised selle kaudu inimest defineerima nagu mingit eluta objekti ja võib-olla isegi prognoosima sinu arengut.
Kui nii mõelda, tekib mingi hirm, et keegi tunneb sind paremini kui sina ise ja sa ei saa enam kedagi üllatada.
Minu meelest, kõige lihtsam oleks proovida teha selliseid asju lastekirjanduse abil.
Kuidagi lihtsam on kirjeldada raamatut ja anda mingi retsensioon lasteraamatu kohta.
See tähendab, ma võtan prooviks lasteraamatu, et teada saada, kui hästi ma oskan teha retsensioone ja uurida, kui hea psühholoog ma olen.
Kui nii mõelda, läheks inimene hulluks. Ta teeb mingeid tobedaid eksperimente ainult selleks, et tõestada oma võimet analüüsida igasuguseid asju.
Aga teisest küljest on need psühholoogid ka ainult inimesed ja kõik inimesed teevad vigu.
Ema jutustas talle kogu loo ja neiu otsustas otsida oma vendi.
Järgmisel hommikul jõudis õde oma vendade maja juurde ja hakkas neile seakarjaseks, sest Vanapagana tütar tuli varem ja oli öelnud, et ta on nende õde.
Nagu muinasjuttudes alati juhtub, vennad said valest teada ja kui nende õde näitas nende jaoks tehtud kindaid, viisid nad oma õe koju.
Põhimõtteliselt on raamat kirjutatud lihtsate sõnadega, ei sisalda kirjeldusi, on ainult lihtsad tegevused, tekst pole keerukas, on lihtne aru saada, sellest ma teen järelduse, et raamat on mõeldud lastele, kes juba oskavad lugeda.
Põhimõtteliselt on raamat kirjutatud lihtsate sõnadega, ei sisalda kirjeldusi, on ainult lihtsad tegevused, tekst pole keerukas, on lihtne aru saada, sellest ma teen järelduse, et raamat on mõeldud lapsele, kes juba oskab lugeda.
Laps arendab mängides ka psüühilisi tegevusi ja oskab juba eristada soorolle.
Minu järeldus baseerub sellel, et vanemate laste jaoks see jutt ei paku rohkem huvi, sest süžee on liiga lihtne, midagi väga ebatavalist ei juhtu ja muinasjutt on iseenesest väga lühike.
Ma arvan, et see raamat on mõeldud rohkem lapse lugemisoskuse arendamiseks, sest tavaliselt täiskasvanud loevad natuke keerukama süžeega jutte ette lapsele, kes juba saab sõnadest aru, aga ise ei saa öelda kõike, mida tahab.
Ma arvan, et selline muinasjutt sobiks ka lugemiseks 3-aastasele lapsele, sest enam-vähem kõik on arusaadav, muinasjutu süžee on selleks piisavalt dünaamiline ja selle peaks esitama usutavalt.
Põhjust muretseda kangelaste pärast ei ole, midagi hirmsat seal ka ei ole, Vanapaganat isegi ei kirjeldata.
Muinasjutt aitab igapäevaste toimingutega hakkama saada.
Nelja- kuni viieaastasele see sobib, sest selles eas nad arvestavad üha enam keskkonna nõudmistega.
Ma arvan, et kui mõelda, siis mingeid suuri vastuolusid reaalsusega ei ole ja tähendab, et sellega võib vältida mõningaid küsimusi, mis lapsel võivad tekkida.
Miks Vanapaganat üldse huvitab, kes mida teeb ja miks ta teeb halba just sellele perekonnale?
Mingil määral teeb muinasjutt reaalsuse lihtsamaks.
Majandusliku konteksti leidmine võib osutuda raskemaks, sest on olemas ainult viited.
See tähendab majanduslikust vaatepunktist vaadatuna, et nad ei saanud endale lubada veel ühe poisi üleskasvatamist.
See tähendab majanduslikust vaatepunktist vaadatuna, et nad ei saanud endale lubada veel ühte poissi üles kasvatada.
Ja see fakt, et õde leidis nad kõik, kui nad elasid ühes majas, viitab sellele, et nad ei ole rikkaks saanud, aga ei ole ka vaesed, sest neil on oma kari.
Huvitav on ka selline fakt, et kui oleks sündinud tüdruk, oleksid vennad võinud koju jääda.
Huvitav on ka selline fakt, et kui sünniks tüdruk, võiksid vennad koju jääda.
Tavaliselt soo eelistamist mõjutavad ka need hinnangud, mida soole antakse, sel juhul vennad ootasid, et tüdruku sündides saab temast ema abiline.
Sest laps püüab samastuda oma soost vanemaga ja õpib sel teel oma rolli.
Sest laps püüdleb oma soost vanemaga samastumise poole ja õpib sel teel oma rolli.
Huvitav, et ta hakkas juurdlema, kas tal on vendi, kui ta suhtles teiste lastega ja märkas, et neil kõigil on õed, vennad.
Ta ei karda, et temaga midagi halba võib juhtuda, kui ta läheb kodust ära.
Tema ema annab talle kaasa saiakesi ja kindad vendade jaoks.
Ema muretseb oma lapse pärast ja aitab, kuidas saab, usaldab teda, aga siiski lubab minna vendi otsima.
See tähendab, ema lepib mõttega, et tema laps on täiskasvanu.
See tähendab, ema lepib mõttega, et tema laps on täiskasvanud inimene.
On olemas ka muinasjuttudele omane vastuhakk: hea ja kurja võitlus.
Seega on 3-7aastase lapse jaoks muinasjutt oluline abivahend arenemiseks.
Omal moel on fantaasia areng mängu eelduseks ja mäng aitab arendada mälu, liikumise täpsust, moodustada mõisteid.
Omal moel on fantaasia areng mängu eelduseks ja mäng aitab mälul areneda, arendada liikumise täpsust, moodustada mõisteid.
Mingil määral aitab muinasjutt lapsel samastada end täiskasvanutega.
Kui muinasjutus käituvad tegelased inimühiskonna seisukohalt normaalselt, õpib laps elus toime tulema nagu normaalne inimene.
Kõiki muinasjutte ühendab üks asi: peakangelane on noor, mitte invaliid, ja kui mitte füüsiliselt tugev, siis vähemalt tark või kaval.
Kui laps kuuleb sellest, kuidas tegelane liigub, teeb midagi, see motiveerib last proovima ka midagi sellist, ta matkib ju vanemate käitumist.
Kui õde tuli vendade juurde ja sai teada, et teine inimene on juba hõivanud tema koha, ta ei kurvastanud ja ei hakanud karjuma, et mina olen teie õde ja ma saan seda tõestada, vaid läks karjaseks ja ootas oma tundi.
Kui õde tuleb vendade juurde ja saab teada, et teine inimene on juba hõivanud tema koha, ta ei kurvasta ja ei hakka karjuma, et mina olen teie õde ja ma saan seda tõestada, vaid läheb karjaseks ja ootab oma tundi.
Tähtis on lapse võime siduda häid ja halbu jooni ühe ja sama objektuiga.
See tähendab, et laps saab aja jooksul aru, et näiteks üks ja sama inimene võib olla hea või halb.
Muinasjuttu lugemine iseenesest eeldab kognitiivset arengut.
Selle baasil õpib laps andma, vastu võtma, ootama jutu lõppu.
Läbi muinasjuttude õpib laps maailma mitte kartma.
Laps võib samastuda mingi tegelasega ja sellel moel ennast arendada, ette kujutades, mida ta selles situatsioonis võiks teha.
Minu ajal analüüsidega ei tegeldud, lihtsalt on olnud lemmikraamatuid ja teisi.
Tahaks uskuda, et elus on kõik positiivne, aga asjad ei käi mitte alati nii, nagu ootad.
Arusaamine, et keegi peab lossi ka koristama ja teenijad maksavad ka raha ja riigieelarvet ei tohi sellele raisata, tuli palju hiljem.
Sama olulised on ka psühholoogilised ja sotsiaalsed tingimused tööl, kodus, koolis ja tänaval.
See tähendab, et inimese tervis ei sõltu ainult temast endast.
Kui häda juba käes, loodame kõige enam arstidele.
Minu arvates pole see üldse tähtsusetu, kas inimene suitsetab ja kui tihti ta otsib tõde pudelipõhjast.
Arstide õpetussõnad on nagu hane selga vesi.
Ebatervislik eluviis avaldub ka ükskõikses suhtumises oma kehasse.
Lõpuks tahaksin öelda, et inimeste tervist mõjutavad paljud tegurid ja rohkem on halbu tegureid.
Lõpuks tahaksin öelda, et inimeste tervist mõjutab palju tegureid ja suurem osa neist on halvad tegurid
Sõna „kultuur“ võib kasutada siis, kui me räägime n.ö agrokultuurist, taimedest, mida kasvatab inimene.
Lähiminevikus kulges inimese elu aeglaselt.
Inimestel oli võimalus näha oma tulevikku.
See oli tingitud kardinaalsetest muutustest tehnoloogias.
Sellisel infoplahvatusel on omad puudused.
Informatsiooni tuleb järjest rohkem töödelda, et teha selgeks, mis omab suuremat väärtust ja mis väiksemat.
Üheks iseloomustavaks jooneks on see, et postmodernism iseenesest mitte midagi ei tooda ja me kogu aeg laename varasematest kultuuridest.
Paljud inimesed on kaotanud oma rahvusliku omapära ja asemele ei ole mitte midagi saanud.
Mulle tundub, et noorsookultuur on alati olnud.
Kui paradoksaalne see ka poleks, aga globaalseks muutuvad nad nõudluse suurenemise tagajärjel.
Eriti selles osas, mis puutub muusikasse ja filmikunsti, on orienteeritud nendele noortele inimestele, kelle materiaalne heaolu on kõrgel tasemel, lihtsamalt öeldes, kellel on palju raha.
Eriti selles osas, mis puudutab muusikat ja filmikunsti, on orienteeritud nendele noortele inimestele, kelle materiaalne heaolu on kõrgel tasemel, lihtsamalt öeldes, kellel on palju raha.
Juba praegu on suured firmad pannud tähele, et Aasia Vaikse ookeani regioonis on märgata ägedat majandusaktiivsuse kasvu ja seal elab ka rohkem noori, see tähendab , et varsti peavad lääneriikide eeskujul toimuma olulised muutused.
Traditsiooniliselt on globaalse kultuuri juhina esinenud Ameerika Ühendriigid, kuid on väga tõenäoline, et nende asemel astub ette mõni teine riik.
Lõpuks võiksin öelda, et tänapäeval me elame kriisi ajal, kuid see annab meile võimaluse heita pilk minevikku ja hinnata ümber väärtusi, mida me oleme saanud päranduseks.
Ainult meist sõltub meie tuleviku tee ja see, kuhu ta välja jõuab.
Lugesin hiljuti raamatut „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi.“
Lugesin hiljuti läbi raamatu „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi.“
Raamat on täiesti praktiline, sest seal ei ole üldse mingit teooriat, seega on ta kergesti loetav ja pakub minu arust huvi erineva haridustasemega inimestele.
Printsiibid, mis autor toob esile, on väga lihtsad ja paljud meist teavad neid, kuid me siiski ei kasuta neid nii tihti, kui see oleks vajalik.
Näiteks me teame, kui tähtsad on meile meie nimed.
Näiteks me teame, kui tähtis on meile meie nimi.
Sellest võib teha järelduse, et kui te tahate olla viisakad, siis oleks hea, kui teile jääks alati meelde inimeste nimed, kellega teil tuleb kohtuda rohkem kui üks kord.
Autor annab nõu, kuidas õigesti inimestega suhelda, et ei tekiks asjatud probleemid ja kuidas muuta inimeste poole pöördumine tõeliseks naudinguks.
Kohalikku rahvast on läbi aegade peetud lahkeks ja sõbralikuks ja ka töökaks.
Kuressaares on tähtsaim vaatamist vääriv objekt 13. sajandist pärinev piiskopilinnus, mis on kogu Baltikumis kõige paremini säilinud sedalaadi ehitis.
Saaremaa vaatamisväärsustest kõige tuntum on Kaali järv, mille korrapärane ümarik kuju näitab, et tegemist on meteoriidi tekitatud kraatriga.
Oli päris raske näha elu lastekodus ja kurb ette kujutada, et need lapsed on üksi jäänud – nendel pole kodu, peret ja üldse seda inimest, kes neid ootaks või vajaks.
On hirmus näha, et nii palju lapsi on jäänud üksi.
On hirmus näha, et nii paljud lapsed on jäänud üksi.
Nende vanemad on joodikud või kannavad vanglakaristust või on lihtsalt loobunud nendest.
Lastekodus muidugi hoolitsetakse laste eest, aga see hoolitsus ei saa asendada nendele ema hoolitsust.
Lastekodus muidugi hoolitakse lastest, aga see hoolitsus ei saa asendada nendele ema hoolitsust.
See oli südamlik, tundlik ja haavatav inimene, kelle jaoks ümbritsev maailm oli eriti hirmus.
Ta ei saanud aru, kuidas on võimalik teistele inimestele midagi paha teha või nende üle naerda.
Kuid ta mõistis, et ei saa laste peale solvuda, et nad on ise oma elu peale solvunud.
Vaid tema mõistis, et ei saa laste peale solvuda, et nad on ise oma elu peale solvunud.
See ei tähenda, et nad on halvad ja ei meeldi mulle, vaid nendest jääb raskus ja kibedus hinge.
Vaatamata sellele, et peategelane Mari jääb lõppude lõpuks lastekodusse, jääb ta sinnamõttega, et see on praegu ainus koht, kus teda armastatakse ja oodatakse.
Lapsed püüavad luua oma suure perekonna.
Üks asi aga jääb neil kogu elu südamele – tunne sellest, et nende lapsepõlv möödus ilma ema ja isata, ja kui õnnelikud nad ka ei oleks, on neil sellest väga kahju.
See on realistlik film, mis näitab meile elu, nagu see on.
Tol ajal, kui Rüütel oli komparteis, olin ma väga väike, ei saanud lihtsalt kõigest aru ja ei osanud olukorda hinnata.
Arvan, et Eesti riigi jaoks on väga tähtis, et juhiks niisugune inimene, kes mõistab kõiki raskusi ja ei karda neid lahendada.
President peab olema tugev ja mõistlik.
Põllumajandus, näiteks, on halvas seisus, aga kõik teavad, et kõigepealt on vaja sellega tegelda, kui me tahame hästi elada.
Et hästi asjadega hakkama saada, on vaja suurt kogemust, sest president peab oskama orienteeruda kõiges.
Mitte too pole hea, kes palju räägib, vaid see, kes palju teeb.
See on romaani peategelane, kes lahkub oma väiksest linnast ja sõidab hiigelsuurde ja kutsuvasse Chicagosse, et leida oma õnne.
Selline situatsioon on tüüpiline Ameerika jaoks sajandite vahetusel: nagu romaani peategelane, nii tulid tuhanded noored ameeriklased suurtesse linnadesse, sest neile paistis, et seal on rohkem võimalusi oma unistuse täitmiseks.
Selline situatsioon on tüüpiline Ameerika jaoks sajandite vahetusel: nagu romaani peategelane, nii tulid tuhanded noored ameeriklased suurtesse linnadesse, sest neile paistis, et seal on rohkem võimalusi oma eesmärgi saavutuseks.
See oli see unistus, mis on tänapäeval tuntud kui „Ameerika unistus“.
Ta ainult aimas , et kõik need materiaalsed asjad, mida ta pidas tõelisteks väärtusteks, on reaalsuses täitsa võltsitud.
Ei ole vaja palju uurida, et teada saada meie inimeste olukorrast: üha rohkem ja rohkem on neid, kes peavad raha tõeliseks väärtuseks ja tahavad edukaks saada iga hinna eest ning ei taha mitte midagi ette võtta, et jääda moraalselt puhtaks.
Loomulikult, mitte mingil juhul ei saa öelda, et raha on üks ebavajalik asi (eriti tänapäeval!), kuid igas olukorras peab inimene olema inimene, mitte käituma nagu loom inimese kehas.
Kokkuvõte on siin ainult üks – oskus inimene olla ja inimeseks jääda on tähtsam kui kogu maailma raha ja kõikide inimeste kuulsus.
Senini olin ma Tartus käinud ainult kaks korda.
Esimesel korral me sõitsime klassiga ekskursioonile, külastasime muuseumi ja tutvusime Tartu ülikooliga.
Ma ei teadnud siin mitte midagi, kuid mulle meeldis kohe raekojaplats.
Ma ei teadnud siin mitte midagi, kuid mulle meeldis kohe Raekoja plats.
Siin on palju lilli ja pinke.
Siin toimuvad tihti erinevad üritused.
Lapsed koos vanematega saavad veeta siin vaba aega.
Mulle tundub, et ainult selles kohas on võimalik näha nii palju neiusid ja noormehi, kes tahavad õppida.
Ma veel ei tunne Tartut hästi ja sellepärast olid mul esimesel nädalal mõned raskused, näiteks minu jaoks oli imelik, et loengud toimusid erinevates õppehoonetes ja ma pidin otsima, kus nad asusid.
Ma loodan, et ta muutub varsti minu jaoks lähedaseks linnaks.
Siis on vaja veel midagi küsida.
Siis peaks veel midagi küsima.
Kujutame ette, et me oleme midagi teinud.
Missugune eesmärk meil oli?
Kui sa tahad täpselt teada, pead sa konkreetselt teadma, mida sa tahad teada ja selle jaoks esitama konkreetseid küsimusi.
Kas inimene tahab midagi teada, kui ta kordab oma kõne jooksul üht ja sama küsimust pidevalt ja lõputult?
Kuid selle jaoks, et sündida, on vaja, et keegi armub kellessegi ja too armub sellesse, kes armus temasse.
Sellega võib olla nõus ja võib ka mitte olla.
Ta tahaks, et temast aru saadaks ja et keegi ei segaks teda ja tema vabadust.
Vabadus on seega hädavajalik iseseisvalt arenenud inimesele.
Ärevus on selline, nagu kassi kollane pilk öösel, nagu värisev kollane laternavalgus tuulises öös.
Mida üldse tähendab kollane värv? Mingit pidevat muutumist, mingit liikumist.
Ta on noor ja otsiv inimene ja arendab ennast.
Kass on vaba loom – lahke, kuid enesekaitseks kasutab ta küüsi.
Kass otsib pidevalt midagi, otsib seda, mis sobib ainult temale, mitte kõigile.
Kui poisi ja kassi vahele panna võrdusemärk, siis näeme veel seda, mida ei näinud tädi Ida.
Samuti on kollased metsikute kasside silmad, nende kasside silmad, kes on alati valvel.
Samuti on kollased silmad metsikutel kassidel, nendel kassidel, kes on alati valvel.
Saatus ja elu on tihedalt seotud nende jaoks, kes usuvad sellesse seosesse.
Saatus ja elu on tihedalt seotud nende jaoks, kes usuvad nende seosesse.
Inimene, kes mõjutas minu elu.
Igal inimesel on oma elus mõni isik, kes mõjutab tema elu.
On võimalik, et võib olla mitu niisugust inimest.
On võimalik, et niisuguseid inimesi võib olla mitu.
Nende ellusuhtumine või nende tegevus on lähedane meie vaadetele ja me tahame olla nende moodi.
Nende ellusuhtumine ja nende tegevus on lähedased meie vaadetele ja me tahame olla nende moodi.
Minu elus on tõesti mitu inimest, kes on mõjutanud minu elu.
Ma arvan, et tulevikus ma kohtan veel häid inimesi.
Ma arvan, et tulevikus ma kohtun veel heade inimestega.
Aga praegu ma tahan kirjutada ühest pedagoogikakooli õppejõust, kes on jäänud minu elus tähtsaks, mõjukaks inimeseks.
Ma ütleks, et tal on väga suur elukogemus.
See inimene ei olnud mulle ainult keeleõpetaja, vaid oli ka eluõpetaja.
Mulle olid tähtsad kõik tema tunnid.
Ühelt poolt on ta hea oma eriala tundja, teiselt poolt jäid tema sõnad ja soovid meelde kogu eluks.
Mulle meeldib tema sihikindlus ja heasoovlikkus.
Tema õpetused olid suunatud sellele, et ka teised leiaksid oma koha elus.
Ma ütleksin, et tema ellusuhtumine on mulle lähedane.
Ma ütleksin, et tema ellusuhtumine on lähedane minu omale.
Toomemägi meeldib mulle eriti sügisel, sest sellel aastaajal on Toomemäel puud erinevat värvi.
Ja mäe kõige kõrgemalt kohalt on näha kogu linn.
Miks see linn mulle kohe meeldis?
Aknast vaatan ma alati raekoja kella. See on väga mõnus.
Mulle meeldivad Tartu tänavad, majad, üldse ümbrus.
Aga pühapäeviti on ta vaikne ja puhkab nagu linngi.
Öösel on linnas väga ilus.
Kui ma jalutan Raekoja platsil, on niisugune tunne, et ma olen sattunud jõulu- linnakesse.
Meie elus on igaüks seotud paljude inimestega.
Nii suhtleb laps kellegagi lapsepõlves ühesuguste mänguasjadega mängides temaga rohkem.
Ja nad jäävad sõpradeks.
Mõnikord jääb niisugune sõprus püsima kogu eluks.
Sagedamini algab sõprus koolis.
Sagedamini saab sõprus alguse koolist.
Sain endale hea sõbranna pedagoogikakoolist.
Meid ühendas see, et meil oli üks eesmärk.
Aga elus toimuvad ootamatud sündmused ja praegu me oleme erinevates kohtades.
Minu sõbranna armastab väga lüürikat, eriti mari luulet. Ise ta kirjutab ka luuletusi mari keeles.
Talle meeldib ajakirjandus ka. Eriti kirjutab ta mari keeles ilmuvatele ajalehtedele.
Alina on sihikindel inimene.
Ma olen nõus, kui räägitakse, et üks vana sõber on parem kui kaks uut.
Ma olen kindel, et kui ma satun raskesse olukorda, aitab ta mind alati.
Praegu me oleme kirjavahetuses.
Minu kodu asub väga ilusas kohas. Ühel pool on mäed, kust on näha kogu küla nagu peo peal.
Teisel pool on mets, kus ma armastan suvel käia marjul ja vaarikal.
See on väga rikas küla.
Aga kevadel meeldis mulle käia metsas lumikellukesi korjamas.
Mäletan, kui ma õppisin algkoolis, istutasime me koos õpetajaga kaski.
Teisel pool metsa voolab jõgi, kus on palju kalu.
Kus ma ka ei oleks, ta on alati mul meeles.
Kui lehitseda kalendrit, siis võib leida mitmeid suuremaid pidusid.
Kui lehitseda kalendrit, siis võib leida mitu suurt pidu.
Ma mäletan, kuidas lapsepõlvest juba detsembri keskel hakkasime me oma peres muretsema jõulupuu pärast.
Mulle meeldis ja meeldib ka praegu seda kaunistada.
Kõige mõnusam on see, et valmistad enne peoroogi.
Me tegime igasuguseid salateid, kapsarulle, kooke ja toitu, mis sobib uueks aastaks.
Enne kella ühtteist oleme me kultuurimajas, kuhu rahvas tuleb pidutsema.
Pärast läheme koju ja joome kell kaksteist šampanjat.
Pärast kella kahte koguneb rahvas jälle kultuurimajas ja lõbutseb hommikuni.
See sõltub inimestest, kui kaua nad tahavad pidutseda.
Kelleks ma saaksin, kui ei oskaks lugeda?
Ma hakkasin lugema, kui olin nelja-aastane.
Iga laps hakkab tutvuma kirjanduse maailmaga kõigepealt koolis.
Minul ei vedanud: meie klassijuhataja, kes õpetas kirjandust, teadis ise liiga vähe.
Ma lõpetasin kooli üheksakümne esimesel aastal.
Viimased aastad muutsid meie elu väga põhjalikult ja suur tänu meie viimaste klasside kirjandusõpetajale, kes praeguseks on ära sõitnud, et ta oskas esitada kaasaegseid kirjanikke nii, et me hakkasime nende teoseid suure huviga lugema.
Temaga me tutvustasime Platonovi, Beljajevi ja Ahmatova loominguga.
Meie õpetaja ise oli tõeline filoloog – inimene, kes oskas väga huvitavalt, ilusasti, arusaadavalt rääkida ja esineda.
Pärast kooli hakkasin ma kohe töötama oma koolis muusikaõpetajana.
Tundide ettevalmistamise ajal pidin ma lugema palju vajalikku materjali.
Ma pöörasin rohkem tähelepanu muusikale, heliloojatele ja muusikakirjandusele.
Kui sa töötad algklassides, siis pead oskama huvitavalt ja arusaadavalt kõige raskemat ja tüütavamat materjali esitada.
Iga helilooja kohta on vaja esitada kõige tähtsamad andmed, selgitada tema muusika omapära ja erakordsust.
Kui üheksakümne teisel aastal astusin ülikooli eesti keele (võõrkeelena) osakonda, hakkasin tutvuma eesti kirjanikkudega.
Meelsasti lugesin Tammsaare novelle, Lutsu romaane ja Prometi raamatuid.
Imelik on niisugune fakt, et hakkasin rohkem lugema erialakirjandust.
Enne ülikoolis õppimist ei osanud ma rääkida eesti keelt üldse, nüüd ma suhtlen julgesti inimestega, teades, et minu kõne pole särav, et ma mõnikord teen väga palju vigu, kui hakkan muretsema või kartma, et räägin suure aktsendiga. Kuid siin (ülikoolis) mind õpetati uskuma iseendasse ja oma võimetesse.
Ma arvan, et meie aja kõige suurem probleem on see, et kaasaegsed lapsed ei taha lugeda (praegu on nii palju ilusaid, piltidega raamatuid!), vaid valivad arvutimängud ja videofilmid.
Kahjuks mitte kõik vanemad ei märka niisugust olukorda.
Lapsed ei oska rääkida iseendast, ei oska kirjutada õigesti, ei omanda uusi teadmisi looduse, kunsti, moraali kohta.
Millise põlvkonna, inimkonna saame asemele tulevikus?
Sellest sõltub meie riigi arenemine, kultuuri arenemine, majanduslik tase.
Mõtelgem sellest praegu, täna, mitte homme, kui võib olla juba hilja.
Kelleks küll saaksin, kui ei oskaks lugeda? Mitte täiuslikuks inimeseks.
Kahjuks on niisugune situatsioon saanud tänapäeval tavaliseks.
Noor naine otsustas sünnitada lapse väikses maakohas, mis asub tema kodukohast kaugel, selle pärast et pärast sünnitust jätta laps haiglasse.
Ühelt poolt, väike maakoht asubki nii kaugel, et keegi ei saa teada sellest, mis seal toimub. Teiselt poolt, maakoha puudus on selles, et maal kõik inimesed elavad suure perena.
Mees armastas naist ja võib-olla oli nõus koos temaga kasvatama last.
Tema asemel istus autokabiinis noor naine, kes väga hästi teadis, mis temale vajalik on?
Tema asemel istus autokabiinis noor naine, kes väga hästi teadis, mida temale vaja on?
Ta mõtles kõigepealt ainult iseendast. (Ühest küljest on niisugune positsioon ka õige, sest keegi peab ka iseendast mõtlema.)
Aga kes peab mõtlema lapsest? Ta sünnib varsti, ja kui ema otsustas varem jätta lapse alles ja ootas sünnitust, siis ta peab teda kasvatama. Kui ta ei tahtnud seda, siis sellest oleks olnud vaja mõtelda alguses ja midagi teha.
Kahju on sellest, et tänapäeva tüdrukud ei oska mõtelda oma tulevikust.
Oktoobris, kui olin haiglas, tekkisid pärast sünnitust raskused ja arst ütles, et on vaja teha operatsioon.
Enne operatsiooni mõtlesin sellest terve öö, nutsin, sest kartsin, et ma ei saa rohkem lapsi.
Hommikul olin haiglas ja esimene, mida nägin, oli see, kuidas kuueteistkümne- aastane tüdruk läks aborti tegema.
Tahad mehega elada, ela, kuid mõtle ka sellest, mis võib hiljem juhtuda.
Sellele probleemile ei saa rohkem midagi lisada, sellepärast pöördun tagasi esimese küsimuse juurde.
Meie kauplused pakuvad tänapäeval terve hulga erinevaid raamatuid.
Mõned nendest on suurepärased – ilusad fotod, pildid, esmaklassiline paber. Kõik on hea, välja arvatud hind.
Mõned nendest on suurepärased – ilusad fotod, pildid, esimese sordi paber. Kõik on hea, välja arvatud hind.
Kuid ma arvan, et kui inimesele on vaja mingit asja (selles situatsioonis raamatut)töö jaoks, õppimise jaoks, õpetamise jaoks, iseenda jaoks, siis on vaja otsida raha ja kui see on leitud, osta.
Iga kord, kui ma koolis töötades palka sain, ostsin ma raamatuid või nõusid, mis on minu teine hobi.
Ma ise olen need läbi lugenud ja loodan, et minu lapsed loevad need läbi tulevikus.
Ma ise olen need läbi lugenud ja loodan, et minu lapsed loevad neid tulevikus.
Ma arvan, et inimene, kes ei oska lugeda, elab pimeduses, sest raamat toob inimesele teadmised. Ja see valgustab teed, mida mööda inimene oma elus läheb.
On raske ette kujutada, mis toimuks maailmas, kui ei oleks raamatut ja inimene ei oskaks lugeda.
Praegu oskavad kõik lugeda. Selle üle ei imesta keegi.
Praegu oskavad kõik lugeda. See ei pane kedagi imestama.
Aga kujutame ette, milline ma oleksin, kui ma ei oskaks lugeda.
Minu arenemine oleks peatunud lapse tasemel.
Oskamatust lugeda võib võrrelda eluga džunglis.
On raske ette kujutada, et ma ei teaks nii paljusid huvitavaid asju – seda, kuidas Kolumbus avastas Ameerika või seda, kas Marsil on elu.
Ma ei saaks tavalistest sõnadest ja kõnest aru.
Mina, nagu iga teine inimene, sellisel juhul degradeeruks, muutuksin loomaks.
Muutes vene vanasõna, tahaksin veel öelda: lugemisoskus on valgus ja oskamatus on pimedus.
Aga kõikidel aegadel on juhtunud nii, et naine sünnitab lapse ja tahab ta maha jätta. Ja alati on inimesi, kellel on avatud hing ja kes on alati valmis appi tulema.
Suures linnas keeb elu tormiliselt, väikses maakohas voolab elu rahulikult, nagu jõgi.
Mõnikord võib tunnetada, kui on raske, et sinu ümber on võõrad inimesed, kes on tänapäeva elus tihti kurjad ja rahutud.
Võib-olla seetõttu ei ole suures linnas kuriteod harvad nähtused.
Maal on oma raskusi, aga praegu on kõikjal raske elada.
Väikeses maakohas on kõik tuttav.
Juba lapsepõlves on kõik uuritud ja tuntud: majad, puud, kõik elanikud on head tuttavad või lihtsalt sõbrad.
Aga missugune hea ja värske õhk selles kohas on! Astub inimene kodust välja, teeb paar sammu ja juba on ta metsas või jõe kaldal.
Suurpärane võimalus on kalal käia või marju, seeni korjata.
Muidugi ei ole ideaalset kohta. Nagu linnas, on ka maakohas oma puudusi.
Igaüks teab, et maal on raske elada, sest maainimestel ei ole kõiki tingimusi nagu linnaelanikel.
Igaüks teab, et maal on raske elada, sest maainimesel ei ole kõiki tingimusi nagu linnaelanikul.
Need on soojad ja hubased korterid, kaupu täis poed.
Mõnikord on maal probleemid haridusega ja kultuurieluga.
Aga siiski valiksin ma elu väikeses maakohas.
Kui Evi töötas koorijuhina, käis mees, kellel ei olnud lauluhäält, alati lauluproovis.
Ta püüdis teda aidata.
Kui ta viis Evi haiglasse ja sai teada, et ta tahab lapse haiglasse jätta, oli sõna „välja“ talle kergenduseks.
Ta ei saanud midagi muuta ja ei saanud rohkem näha naist, kes tahtis oma lapse maha jätta.
See tähendab seda, et erinevates situatsioonides on ka emotsioonid erinevad.
Ma arvan, et täna on väga aktuaalne teema Tšetšeenia sõja lõpetamine.
See sõda on üks suur hirm emade, tütarlaste ja noormeeste jaoks.
Mul on hirmus ette kujutada seda, kui palju noormehi langes võõral maal.
Mul on hirmus ette kujutada seda, kui paljud noormehed langesid võõral maal.
Kujutage ette, et iga langenud noormees saaks kunagi isaks, vanaisaks, abikaasaks.
Kujutage ette, et igast langenud noormehest saaks kunagi isa, vanaisa, abikaasa.
Mul on kurb, et kogemuseta noormeeste abil topivad teised inimesed taskusse raha.
Selles regioonis on tööpuudus paljudele inimestele hirm suure algustähega.
Kui meenutada varasemat aega, siis põlevkivitööstus oli tipptasemel.
Ja see tähendab seda, et inimesed jäävad ilma tööta.
See probleem ehk hirm tundmatuse ees puutus juba paljudesse minu tuttavatesse perekondadesse.
See probleem ehk hirm tundmatuse ees puudutas juba paljusid minu tuttavaid perekondi.
Praegu on vanematel hirm laste tuleviku ees.
Vanemaid piinab süütunne. Nad ei saa lubada lastele kõike.
Rahapuuduse tõttu ei saa noorpaar endale luua normaalset perekonda.
On vaja raha kokku hoida, et osta endale vähemalt korter, kus saaks elada.
Mind hirmutab noorte inimeste sõltuvus narkootikumidest.
Mind hirmutab noorte sõltuvus narkootikumidest.
Autor kasutab tänapäeval vananenud leksikat.
Vähem levinud on sõnad „rahvamaja“ ja „kontor“.
Isetegevusülevaatusi korraldati just nimelt tol ajal. Seda nimetati rahva- kultuuri arendamiseks.
Meie esivanemad elasid külades ja olid kaugel linnaelu probleemidest.
Igaühele leidub töö, kas talus või põllul.
Niitudel karjatatakse lehmi, vasikaid või lambaid, õues käivad ringi kanad, kasvab vili.
Kui sa töötad ja elad talus, siis ei mõtle, et kaod oma töökohta ja su pere jääb homme ilma söögita.
Lähedal on mets või jõgi , kus lähed kalale või seeni, marju korjama.
Jaanipäeva pidustused on lõbusamad ja küla jõulud ei ole linna jõulud.
Taluperenaisel ei ole raske jõululauda katta.
Kui vihane ta pidi olema, kui viskas raseda naise autost välja!
Võib ette kujutada, kuidas kasvas ja tugevnes mehe armastus aja jooksul.
Naine haavas ta südant, ta isegi ei saanud aru selle mehe armastusest.
Tõelist armastust kohtab elus harva ja kaotada seda on nii valusalt, nagu tunneks sa füüsilist valu.
Võib-olla mul ei ole õigus, aga olen kindel, et mu arvamused pole päris mõttetud.
Kahekümnes sajand on peaaegu läbi ja täielik võhik olla ei ole meie ajal võimalik.
Mida rohkem me oskame ja teame, seda rohkem on meil võimalusi rutem õnnelikuks saada.
Mida rohkem me oskame ja teame, seda suuremad on meie võimalused rutem õnnelikuks saada.
Aga vaimselt arenenud inimese arusaam erineb õnneks väga palju kitsa silmaringiga inimese arusaamadest.
Koer on õnnelik, kui ta on söönud kõhu täis, ei külmeta ja peremees on temaga rahul.
Väike inimene, keda ei huvita miski, ei nõua endalt palju, ei sea endale suuri eesmärke ja sellepärast võiks olla endaga täiesti rahul.
Väike inimene, keda ei huvita miski, ei nõua endalt palju, ei sea endale suuri eesmärke ja sellepärast võiks olla täiesti õnnelik.
Näiteks kaheksateistkümnendal sajandil ei osanud lihtrahvas peaaegu üldse lugeda ja kirjutada.
Näiteks kaheksateistkümnendal sajandil ei osanud lihtrahvast peaaegu keegi ei lugeda ega kirjutada.
Aga õnnelikuks võisid sa saada, kui sul oli töö, pere ja katus pea kohal.
Kui võtta meie sajand, siis on asi raskem.
See tähendab, keegi mind ei austaks, sest räägitaks umbes nii: mis temast tahta, kui tal pole mingeid harrastusi, isegi raamatud teda ei huvita.
Naine ei taha inimestele avalikult teatada, et tal on laps juba tulemas, et ta vajab abi.
Naine on ju selleks loodud, et laps sünnitada ja ta üles kasvatada.
Ta peab uhke olema, et jumal andis talle niisuguse võimaluse.
Naisel on aga häbi, et tekivad küsimused: kus ja kes siis on lapse isa?
Ta on valmis enda ohverdama.
Ta on valmis ennast ohverdama.
Õige ka, et maainimene on loodusele lähedasem, kuid võrreldes elamisega suures linnas, ma ei saa seda vastu võtta.
See on täiesti loomulik, et mees ägestub.
Ta oli tõeline mees, kes tahtis seda vaesekest aidata.
Ma tean, et ta oli nõus seda last omaks võtma.
Nad segavad tal jätta last endale.
Minu meelest autor võrdleb seda mehe eluga.
Meie elus, mis läheb nii kiires tempos edasi, ei leia inimesed vaba hetke, et lihtsalt istuda ja mõelda – ükskõik millest, igal inimesel on, millest mõelda.
Võib-olla oleks parem, kui ma ei räägiks teistest inimestest – ma ei tunne ju teisi inimesi.
Kirjutan iseendast.
Kuigi see kõlab natuke naljakalt, mul tõesti ei ole aega rahulikult istuda ja mõelda, võib-olla isegi fantaseerida.
Vaevalt, et ükski inimene selle küsimuse üle enda pead murrab.
Mul on raske ette kujutada niisugust olukorda, vähemalt, et ma ise oleks selles olukorras.
Lihtsam oleks seda pilti ette kujutada, et ma elan kuskil Aasias.
Võib-olla sellepärast, et Idamaad on mind alati võlunud.
Nende kultuuris ja traditsioonides on midagi, mida tavaline euroopalik inimene ei saa mõista, seal on peidus mingi saladus.
Praegu on juba kergem ette kujutada, et ma ei oska lugeda.
Ma elan kuskil vaeses rajoonis, meie peres olen vanim laps (muidugi tüdruk), juba varasest lapsepõlvest olen ma harjunud töötama, et minu pere elaks paremini.
Miks just mina, kes ma olen nii vaene ja ei oska lugeda?
Lisaks õpetab ta mind lugema.
See on muidugi päris rumal jutt, aga kui ma võtan seda asja tõsiselt, siis ei tea, mida arvata.
Kui ma oskaks tantsida või laulda, läheks ma võib-olla kuskile esinema. Kui ma ei saaks head kasvatust, läheks isegi varastama.
Mida rohkem on inimene elu jooksul lugenud, seda rohkem ta teab igasugustest asjadest, seda selgemalt oskab ta oma mõtteid väljendada ja arusaadavalt inimesteni viia.
Lugemisoskus on suur vara, mis jõudis meieni läbi sajandite ja mida iga inimene peab edasi andma oma lastele.
Ja on tõesti väga raske öelda, milline ma oleks, kui ma ei oskaks lugeda.
Lugemisoskus teeb inimesest inimese.
Kogu informatsiooni me saame kirjalikest allikatest.
Muidugi, varem inimesed ei osanud lugeda ja kogu informatsioon levis suuliselt, kuid tänapäeval oleks see võimatu, sest inimesel ei ole nii palju aega, et kõigest jutustada – tervest elust ei jätkuks.
Kui seda arvesse võtta, võib teha järelduse, et inimene, kes ei saa informatsiooni, on alaarenenud.
Me ei saa ju kogu informatsiooni korraga – see toimub järk-järgult, arenemise protsess on pidev.
Tol ajal olid veel kolhoosid, aga see ei ole kõige olulisem.
Mina mõtlen niimoodi sellepärast, et raamatu sisu on selline, et 60.-70. aastatel seda ei oleks lastud trükkida.
Midagi halba siin muidugi ei ole, aga need ei ole 60.-70. aastate probleemid, nendest probleemidest ei räägitud tol ajal.
Väikeses kohas inimesed tunnevad üksteist väga hästi, teavad, kes missugune inimene on ja mida temast võib oodata.
Ideaalses variandis on inimesed alati valmis üksteist aitama, nad ei tunne ennast üksikult selles maailmas.
See sõltub inimesest, mida ta puuduseks peab.
Mõnikord on maal väga palju tööd.
Ta ei tahtnud, et külarahvas räägiks tema kohta liiga palju laimujutte.
Just selles avaldubki maainimese lihtsus, et ta usaldab oma tundeid.
Maainimeste jaoks on laps püha, ja kui naine ütles, et ta jätab lapse riigile, ei suutnud mees seda mõista, temas rääkis tervete eluvaadetega lihtinimene, kes on harjunud nägema tüdrukut ja naist kui midagi puhast ja püha.
Tema arusaamiseni ei jõudnud, ei saanud jõuda see fakt, et oma lapse, kes on sinu lihast ja verest, võib kuskile jätta.
Naist ei päästnud isegi see, et mees armastas teda.
Eesti on väike riik, aga vaatamata sellele on siin palju erinevaid rahvuseid. Mitte ainult eestlasi, vaid ka venelasi, soomlasi, ukrainlasi, lätlasi, sakslasi ja paljusid teisi.
Mulle tundub, et venelased moodustavad suurema osa mitte-eestlastest.
Varem oli see osa veel suurem, aga pärast Eesti iseseisvumist läksid mõned ära oma sugulaste juurde või teise riiki.
Enamik neist kartis uusi seadusi, mis oleksid võinud neid diskrimineerida, või nad lihtsalt mõtlesid, et ei oleks uut keelt ära õppida suutnud.
Omal ajal olid need probleemid peamised, aga nüüd on minu meelest kõik muutunud.
Praeguses Eestis on hea elada kõikidel inimestel, kes pole laiskvorstid.
Kui tahad leida tööd, siis leiadki. Kui tahad õppida, siis õpidki. Isegi kui pole raha, sest igal juhul võib võtta pangast õppelaenu.
Kui tahad keele osata, siis selleks on kursused.
Eesti on arenev riik, seepärast on kõik inimese enda kätes. Võimalused on ääretud.
On teada, et noored on riigi tulevik. Seega, palju sõltub meist endist. Aga kes on need „meie“?
Nagu eespool on kirjutatud - enamik mitte-eestlastest on venelased.
Tahaksin võrrelda Eestis elavaid vene ja eesti noori, sest nendevahelised suhted on olulised.
Kui nad on toredad, siis ei takista mitte miski head tulevikku, pole mingit muret edasise elu pärast.
Et seda teada saada, on kasulik leida sarnasusi ja erinevusi.
Ise olen ma venelane.
Sündisin Eestis, siin Kohtla-Järvel.
Kõik mu sugulased, isegi kõige lähedasemad, on Venemaal.
Vaatamata sellele ei taha ma sinna elama minna, sest minu lapsepõlv möödus Eestis.
Siin ma sain keskhariduse ja nüüd õpin ülikoolis.
Paistab, et mul on samasugused võimalused nagu eestlastel.
Ma ei tunne vahet eestlaste ja venelaste vahel.
Sarnasusi on palju.
Tihti olen olnud mitmesugustes poliitikafoorumites, kus emotsionaalselt ja energiliselt vaidlesid nii eestlased kui ka venelased. Olime seal võrdsed. Kõik võisid oma arvamuse öelda.
Sarnaste mõtetega olid need, kes olid samast regioonist, aga mitte tingimata samast rahvusest.
Eesti ja vene noored mõistavad, et on vaja keeli õppida, on vaja haridust saada ja on vaja tööd teha.
Ma ei oska konkreetselt öelda, missugused sarnasused meil eestlastega on, aga tean täpselt, et erinevusi on vähem.
Jah, mõnikord võib meid eristada välimuse järgi, aga samasugune lugu on näiteks hispaanlase või ameeriklasega.
Meid eristab ka aktsent.
Kui venelane räägib eesti keeles, siis on kohe näha, et ta on venelane.
Minu arvates on aktsent füüsiline omadus, mis eristab meid üksteisest.
Parem oleks vaadelda vene ja eesti noorte moraalseid erinevusi, mis vist küll puuduvad.
Tundub, et iga põlvkonnaga see vahe üha rohkem ja rohkem väheneb.
Kaasaegsed eesti noored aga ei oska vene keelt nii hästi, vaatamata sellele leiavad noored inimesed alati omavahel ühise keele.
Nagu kõik noored inimesed maailmas armastavad nad lõbutseda.
Kõik noored inimesed armastavad jalutada, suusatada, lugeda, kuulata muusikat ja veeta oma vaba aega sõpradega.
Inimese põhieesmärk ei sõltu sellest, missugune on tema rahvus, vaid sõltub tahtmisest, tahtejõust, sellest, milline on põhieesmärk tulevikus.
Kogu aeg räägitakse sellest, et venelased on natuke lõbusamad ja jutukamad kui eestlased.
Eestlased on rahulikumad, nad ei ole nii avatud nagu venelased.
Ja ma arvan, et veel üks erinevus on selles, et eesti noortel on natuke lihtsam elada Eestis kui vene noortel.
Eesti keel on nende emakeel ja nendel on ikkagi rohkem võimalusi tulevikus.
Mida kujutab endast meid ümbritsev tänapäeva maailm?
Ilma kriminaalsuseta ei saa enam elada. Aina kuuled televiisorist või raadiost või loed ise ajalehest, et keegi tappis kellegi, tuli kallale, varastati midagi, kuskil tehti pommiähvardus jne.
Iga päev sureb maailmas palju inimesi, mitte ainult tervise, vaid hoopis terrorismi tõttu.
Kui normaalne inimene kujutab seda kõike oma ajus ette, tekkib tal selline vastik tunne, et ta ei taha isegi edasi elada.
Vastus on selline: keegi ei tea, mis teda ees ootab ja mida elu talle pakub.
Praeguses maailmas on rohkem kuritegusid kui oli varem.
Mis sunnib inimesi sooritama kuritegusid, tapma inimesi, varastama jne?
Ma arvan, et karistused kuritegude eest ei ole liiga ranged.
On palju juhtumeid, kus inimene sooritab väikese kuriteo ja ikka ei saa karistust.
Alustasid nad nipsasjade varastamisest, keegi ei saanud neid kätte. Noored arvavad siis, et kui ei saadud esimene kord kätte, siis ei saada ka teine ja kolmas kord ja sooritavad kuritegusid edasi.
Aga igavesti karistamata see ei jää. Tuleb päev ja nad pannakse vangi.
Hea, kui need sooritajad hakkavad mõtlema sellest, mida nad on teinud, aga kui neil on ükskõik, arvavad nad, et keegi ja miski üldse neid ei huvita.
Mõned politseinikud on ka liiga lahked. Näiteks, kui nad peatavad purjus autojuhi, vestlevad temaga, siis nad ei määra talle rahatrahvi, vaid võtavad altkäemaksu.
Kui nad kirjutaksid talle trahvi välja, siis juba järgmisel korral enne rooli taha istumist mõtleks autojuht hoolikalt järele.
Selle suhtes peavad karistused ikka olema ranged.
Aga kui tapetakse politseinik, siis on karistus juba rangem.
Varguse eest on ka samamoodi: mõnikord mõistetakse kurjategijale tingimisi vabadusekaotus, aga võiks määrata ka vanglakaristuse.
Liiga rangeid karistusi ei saa määrata, sest inimesi on palju, aga vanglas on kohti vähe.
Kõik Eesti vanglad on peaaegu täis.
Pärast esimest kuritegu võib inimene ka ümber mõelda ja ei hakka enam kuritegusid sooritama.
Kui iga inimene teaks, et riigis on ranged karistused ja ei ole sellist asja, et esimesel korral jäi vahele, aga talle ikkagi ei tehta midagi ja lastakse vabadusse, siis enne kui ta sooritab kuriteo, inimene mõtleb, kas seda teha või mitte, sest ta teab, mis teda kuritegude eest ootab.
Minu arvates, liiga leebed karistused ei vähenda kuritegude taset.
Öösel koju minnes teab tänapäeval inimene ise, missugusele riskile ta läheb.
On liiga ohtlik üksinda pimeduses jalutada - kes teab, kes sind nurga taga ootab.
Tänapäeva elu on liiga raske ja keeruline.
Kui iga inimene teaks, et ei tohi teha halba teisele inimesele, siis oleks meid ümbritsev maailm hoopis teine.
Maailm ei saa olla ideaalne. Ikka tulevad takistused, millest tuleb üle astuda ja edasi elada. Kuritegevus oli, on ja jääbki maailma.
Venelased ei saa eesti keelt päris ära õppida.
Ma tean, et suur osa inimesi arvab, et eesti keel ei ole vajalik.
On ju palju inimesi, kes saavad siin elada ilma eesti keeleta.
Lihtsalt inimene peab tegema endale selgeks, mida ta tahab saavutada tulevikus, missugused on tema eesmärgid.
Ja siis, lähtudes eesmärkidest juba valida endale selliseid aineid, mis aitavad teha kõige vajalikumat elus.
Koolis õpetatakse liiga palju seda, mida ei lähe tulevikus elus üldse vaja.
Keegi ei saa sundida inimest teisiti mõtlema.
Nagunii jääb inimene oma arvamuse juurde.
Isik ise otsustab, mida talle on vaja ja mis ta teeb.
Ei tohi käskida, et tee nii ja tee seda, aga soovitada ikka võib, mis on parem ja mis ei ole.
Kui kõik on korras, siis juba paari kuu pärast on diplom käes.
Kolm aastat tagasi toimus meie riigi haridussüsteemis üleminek uuele õppekavale.
Praegu on kõrghariduse omandajatel vaja bakalaureusekraadi saamiseks õppida kolm aastat.
Pärast, kui ta soovib magistriks saada ning oma teadmisi laiendada ja täiendada, tuleb tal veel kaks aastat ülikoolis veeta.
Erandiks on arstid, kes õpivad viis aastat.
Mina arvan, et üldiselt süsteem töötab ja see on üliõpilaste jaoks hea.
Kõige suuremaks plussiks on valikuvõimalus. Süsteem võimaldab meil valida.
Näiteks, kui üliõpilasel on juba töökoht või huvitav tööpakkumine olemas, võib ta julgelt tööle minna ja hakata ise raha teenima.
Kui tal magistrikraadi on vaja, võib ta oma haridust jätkata, näiteks Avatud Ülikoolis.
Teine olukord, kus see süsteem on mugav, on siis, kui üliõpilasel on soov ja võimalus oma kraadi saada näiteks välismaal.
Põhiteadmisi saab ta siin, aga pärast sõidab ära ja täiendab oma haridust kuskil Euroopas või Ameerikas.
Peale Tartu ülikooli õpin ma lisaks Peterburi ülikoolis.
Oma tuttava kaudu tean ma, et nad hea meelega õpiksid 3+2 süsteemi järgi, sest see annab rohkem võimalusi oma tuleviku suuna valimisel.
Hirm kõige ees. Teadmatuse ees.
Lõpetajad ei ole kindlad oma tulevikus ja selles, mis nendest saab.
Nad ei tea, kas nad saavad selles elus hakkama.
Hirm, et nad ei leia töökohta.
Tänapäeva tööandjad eelistavad kogemustega töötajaid.
Järgmine on see, et teadmised, mida oled ülikoolis saanud, on puhtalt teoreetilised.
Samal ajal kõik teavad, et teooria ja praktika on kaks erinevat asja.
Oleme rõõmsad, et elus algab uus periood.
Lootus, et saaks ennast elus realiseerida, palju saavutada, olla edukas nii töös kui ka isiklikus elus.
Loodame, et kohtume õige inimesega, kellega saaks pärast ka perekonda luua ning õnnelikult elada, lapsi kasvatada.
Loodame, et kohtame õiget inimest, kellega saaks pärast ka perekonda luua ning õnnelikku elu elada, lapsi kasvatada.
Suured ootused on nii meil endil kui ka meie vanematel.
Ühelt poolt on see väga hea, sest stimuleerib ning paneb meid tegutsema, töötama ja püüdma paljut saavutada.
Teiselt poolt võib see ka raske olla, kuna tütar või poeg kardab, et mis saab, kui ta ei saavuta kõike, mida vanemad temalt ootavad. See on raske koorem. Lapsed kardavad, et nende vanemad pettuvad neis.
Koolis ei saa veel töötada, sest puudub nõutav kvalifikatsioon. Tõlgina ei saa veel ka töötada teadmiste ja oskuste nappuse tõttu.
Samal ajal näitab elu praktika, et tihti ei tööta inimesed oma erialal, vaid hoopis teises valdkonnas.
Loodetavasti on mul 2007. aastal kaks diplomit käes.
Ma ei tea, kas ma hakkan õpetamisega või juhtimisega tegelema.
Kus ta tahab olla ja kelleks saada, on tema enda valik.
Aga arvan, et alati on vaja püüda rohkem saavutada.
Kogu aeg on ühiskonnas toimunud vaidlusi selle üle, kas saab vähendada kuritegevust, kasutades rangemaid karistusi.
Ühest küljest, karmid karistused aitavad kuritegevust ennetada.
Näiteks vanal ajal, siis kui valitsesid kuningad ja tsaarid, oli varastamise eest ette nähtud käe maharaiumine.
Võiks muidugi öelda, et see on liiga julm, aga kujutage ette, et te töötate kogu oma elu, loete iga krooni, et lastele midagi maitsvat osta ja neid rõõmustada, kuid ühel hetkel tuleb mingi varas või narkomaan ja lihtsalt võtab teilt kõik ära, teist ja teie perekonnast hoolimata.
Ja vaadates oma lapsi, kellel pole midagi süüa ja selga panna, kas te ei mõtleks rangemast karistusest selle varga jaoks?
Loomulikult, kuriteod on erinevad ja põhjused nende sooritamiseks on individuaalsed.
Võtame näiteks lapse, kellel pole midagi süüa, sest vanemad on joodikud ja ei hoolitse tema eest üldse.
Ta ei saa veel töötada ja ainus võimalus, et ellu jääda, on varastada poest mingit toitu.
Näiteks, alkoholi tarvitamise eest avalikus kohas on ette nähtud trahv, süstinud inimene aga lihtsalt võetakse kinni natukeseks ajaks ja hiljem lastakse vabadusse ilma mingi trahvita.
Hea näide on meie endise peaministri Juhan Partsi tegu. Talle tehti trahvi kiiruse ületamise eest, mille ta maksis ära alles sel aastal.
Või võtame näiteks kurjategija, kellele anti vägistamise eest 3 aastat, aga teisele poliitiku auto varastamise eest 5 aastat.
Ja ma tõesti ei üllatuks, kui vägistaja pääseb vabadusse määratud ajast varem tänu oma heale käitumisele.
Mina arvan, et juhul kui meie seaduses oleks kirjutatud, et vägistamise eest on surmanuhtlus või eluaegne vanglas istumine, siis selliseid kuritegusid toimuks palju vähem.
Oleks tõesti hea, kui ühiskonnas valitseks niisugune seadus: kuidas tegu, nõnda karistus.
Ma arvan, et selline küsimus vaevab suuremat osa tudengitest.
Kas ma suudan töötada valdkonnas, mis on seotud minu erialaga?
Paljud meist, täpsemalt öelda kolmanda aasta tudengid, kes õpivad uue õppekava järgi, ei tea veel, mis oma eluga edasi peale hakata.
Need kolm aastat, mis me oleme õppinud, ei anna meile eriti palju võimalusi, tööturul ei ole me konkurentsivõimelised.
Meie vahel käib suur poleemika selle üle, kas kraad , mille me saame, annab kõrghariduse või mitte.
Ma olen nõus, et võrreldes üliõpilastega, kes said bakalaureusekraadi siis, kui lõpetasid nelja aastaga, on meil vähem võimalusi, tööturul eelistatakse neid.
Selleks, et saavutada midagi elus, peab õpinguid jätkama ja astuma magistriõppesse.
Ka sellega võib tulla probleeme, keegi ei taha võtta tööle inimest, kellel ei ole töökogemust ja parim haridus ei ole veel käes.
Mis valiku üliõpilane ka ei teeks, ikka on raske.
On olemas ka kolmas variant: jätkata õpinguid ja minna tööle.
Näiteks mina olen valinud enda jaoks sellise võimaluse.
Ausalt öeldes, ma ei tea, kas ma pean vastu ja kas saan hakkama, aga muud võimalust mul ei ole.
Et teha endale elu natuke kergemaks, siis otsustasin, et lähen avatud ülikooli, siis ei pea töölt puuduma.
Eesmärgiks on praegu aga see, et tahan olla sõltumatu, ei taha enam emast sõltuda, ma olen täiskasvanud inimene ja pean oskama ise enda eest hoolt kanda.
Vaatasin läbi kõik variandid ja otsustasin, et on vaja tööd.
Mõtlesin juba, et kevadest peab hakkama mööda koole käima ja ennast õpetajaks pakkuma.
Mul vedas, sõbranna nägi kuulutust ja andis mulle teada.
Nüüd, kui kõik plaanid on juba tehtud, jääb ainult loota, et kõik läheb nii, nagu planeeritud.
Mul on vedanud, mul on kas või vähegi aimu sellest, millega ma tahan oma elus edasi tegeleda ja kuidas oma eesmärgini jõuda.
On ka üliõpilasi, kes on täielikus teadmatuses, aga küll ka neil kõik saab korda ja nad teevad õige valiku.
Ma arvan aga, et suurem osa jätkab õpinguid.
Ma püüdsin igati leida sellele probleemile lahendust ja leidsingi.
Siiski ei ole kerge teha mingit otsust oma saatuse kohta.
Siin on vaja hästi mõtelda kõikide võimaluste peale ja valida lõppude lõpuks kõige sobivam.
Kaalusin kõiki otsuseid, püüdsin leida enda jaoks paremat teed oma tulevikku.
Seetõttu tuleb kõike väga hästi kaalutleda, eksimusi ei saa siin ju teha.
Nii võtsin ma alles hiljuti vastu üsna raske otsuse, nimelt oma õppimise jätkamise kasuks.
Muidugi teadsin ma algusest peale, kui ma astusin alles Tartu Ülikooli, et kui ma valin endale sellise eriala ja vastavalt sellise elukutse nagu eesti keele ja kirjanduse õpetaja, siis mina pean minema lõpuni.
Mina pean silmas seda, et kui sa alustad oma õpinguid, siis sa pead tingimata need lõpetama.
Seetõttu otsustasin ma pärast kolmandat kursust jätkata oma õpinguid, nimelt minna magistriõppesse.
Esialgu mõtlesin, et õpin ainult kolm aastat.
Mina elan ju Eestis ja pean palju teadma sellest riigist, selle ajaloost, rahvast, tema elust ja kommetest ning muidugi oskama selle riigi keelt.
Seetõttu oli mul alguses selline mõte, et ma lõpetan kolm aastat Tartu ülikoolis ja hakkan endale seejärel tööd otsima.
Aga ametikohale võib siiski kandideerida ilma spetsiaalsete teadmisteta, kuna kaasaegses Eestis pakuvad suured usaldusväärsed ettevõtted ja firmad ametiks vajalikke koolitusi.
Edukalt eksameid sooritades võid sa julgesti saada sellise töö, mida sa enesele soovisid.
Niisiis, kui sa oled aktiivne, positiivse ellusuhtumisega, avatud uutele ideedele, hoolas, täpne, korrektne, enesekindel ja sihikindel inimene, siis on maailmas kõik võimalused sinu ees avatud. Mina tean seda kindlasti, kuna läbisin ise selle kõik hiljuti.
Ma kandideerisin suvetelleri ametikohale Hansapangas.
Ma kandideerisin Hansapanga suvetelleri ametikohale.
Minu ees on kogu elu ja mul on palju aega ning võimalusi, millest võib kinni haarata.
Kui mul on soov saada kõrgharidus ja omandada elukutse, siis miks ei kasuta ma seda võimalust?
Osates eesti, inglise ja soome keelt heal tasemel, olles haritud inimene, võin ma alati endale sobiva töökoha leida.
Minu eesmärk on lõpetada edukalt kolmas kursus, saada diplom ja minna edasi magistriõppesse.
Mulle meeldib muusika, seetõttu jätkan oma muusikaharidust.
Ja selleks, et teha oma eesti keele oskust üha paremaks, kavatsen suveks tööd leida.
Kõigepealt väärib märkimist, et inimsuhted on muutunud, kuid nende olemus on jäänud siiski samaks.
Ma mõistan niisuguseid tundeid nagu viha, vaenulikkust, omakasupüüdlikkust, vihkamist, valitsemissoovi jne.
Sõjalisi konflikte on liiga palju meie maailmas, siit järeldame, et inimkonna kurjem pool ei olegi kadunud ning jätkab arenemist.
Mida paremini ma saan inimest tundma, seda rohkem ma armastan koeri.
Inimest võib käsitleda kui kõige karmimat olendit.
Temalt ei oota halastust, kui tema sisemaailma valitseb kurjus.
Kahtlemata, inimene on vastuolusid täis ning ta teadvustab seda, kuid oma tegudes on inimene absoluutselt ettearvamatu.
Mu isiklik suhtumine sellesse küsimusse on vist väga range ja skeptiline: inimesi ei tohi usaldada, kuid nendesse on siiski vaja uskuda.
Mida suurem on rahasumma, seda paremini vohavad taimed.
Arvatakse, et armastus võib olukorda päästa, kuna seda ei müüda ega osteta, kuid elu näitab, et tegelikult on reaalsus täitsa teine.
Ma pole mitte mingil juhul pessimist, lihtsalt käsitlen asju tegelikkusest lähtudes.
Tekib küsimus, kas inimsuhted on otseses sõltuvuses muutuvast maailmast, ehk just inimsuhted mõjutavad meie maailma? Sellele küsimusele pole võimalik üheselt vastata.
Inimese poolt loodud maailm avaldab omakorda mõju inimesele ning seda ringi ei tohi katkestada.
Ma ei ütleks nii, sest lahingu tulemus pole ju teada.
Pole võimalik nende sisemaailmast aru saada, sest see on argipäevamuredega tühiseks muudetud ning inimesed loovad ju ise neid muresid.
On siiski olemas riike, kus inimesest peetakse lugu tema teenete kohaselt, vaatamata sellele, et ta võib vaene olla.
Antud hetkel on mul raske konkreetset näidet nimetada, kuid olen kindel, et ajalugu teab niisuguseid näiteid.
Niisiis jõuame järeldusele, et inimsuhete muutumine tänapäeva maailmas on väga keeruline ja vaevalt seletatav protsess, mis nõuab olulist tähelepanu ja uurimist.
Seda ei saa ilma järelvalveta kasvama jätta, muidu pole suhete halvenemise protsessi võimalik tulevikus peatada.
On vaja aga kohe märkida, et esimesel kursusel ei mõelnud ma sellele, kes minust saab, kas kooliõpetaja või hoopiski keegi teine.
Kõik mu tuttavad on juba harjunud küsima minult, mis mind edasi ootab, kas teisi võimalusi on jne.
Siit aga hakkan konkreetsemalt kirjutama.
Tegelikult on jäänud sisseastumiseksamiteni vähem kui kolm kuud.
Tuleb aga väike parandus teha: see, mis oli, ei olnud diplom.
Saame dokumendi, kuhu on kantud meie hinded ning kõik ained, mida oleme võtnud ja sooritanud.
Möödunud aastatega võrreldes on see vaid paber, mis põhimõtteliselt mitte midagi ei anna.
Mida siis lõputunnistus saab üldse soodustada? Esiteks on see hea eeldus töökoha leidmiseks.
Kui pöörata tähelepanu just minu tulevasele elukutsele, on need järgmised kaks aastat otsustav aeg.
Tähendab, et nimelt siin saame me kõiki vajalikke teadmisi selleks, et saada pärast õpetajaks.
Meid ootavad koolipraktika ja teised ained, mis teevad selgeks selle, milleks me peame valmis olema.
Töötus on suurenenud, samal ajal on muutunud ka tööandja nõudmised, mille põhjal toimub uue töötaja valik.
Mitmesuguste kuulutuste järgi on näha, et võõrkeeled mängivad siin oma suurt ja tähtsat rolli.
Mida rohkem keeli valdad, seda rohkem tähelepanu sulle pööratakse.
Eesti, inglise, soome ning saksa keel on kahtlemata kõige enam nõutud ja CVdes kõige levinumad.
Hästi, ma valdan eesti ning inglise keelt, aga mida ma veel oskan teha? See ongi küsimus, mis paneb mind pabistama.
Kas piisab nendest oskustest ning teadmistest, mida ma saan viie aasta jooksul?
On vaja nõustuda selle faktiga, et mitte kõik ei leia endale tööd, mis vastaks saadud haridusele.
Humanitaarteadused on minu meelest midagi sellist, mis on haridus laiemas mõttes. Peale keelteoskuse eeldavad nad ka teisi teadmisi.
Niisugune situatsioon on põhjendatud kõrvalainete suhteliselt suure valikuga.
Tegelikult on mul hästi palju tuttavaid, kes on lõpetanud Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna. Mõni neist õppis eesti keelt võõrkeelena, mõni aga vene filoloogiat.
Selline olukord tekitab hirmu oma tuleviku pärast.
Loomulikult usun ma, et saan oma plaane teostada, et mul on tulevikus perspektiivi. Aga kes teab?
Olen mõelnud sellele, et kui minust õpetajat ei saa, kellena ma saaks töötada?
Tahaksin ennast tõlkijana proovida.
Töötasin vaid ühe kuu, sain inspiratsiooni selleks, et sellega ka edasi tegelda.
Ma loodan väga, et meie tudengid, kellega koos ma siin õppisin, saavad end elus realiseerida ning leida selle, mis neid rahuldaks.
Ma ei usu, et sihikindlal inimesel võib eluteel palju takistusi olla ning mõned väikesed õnnetused saavad teda peatada.
Mis edasi? Küsi endalt, püstita eesmärk ja püüa seda täita.
Suvel on võimatu tööd leida. Ma olen sellega nõus. Ja ma tahan esitada nii poolt- kui ka vastuargumente selles küsimuses.
Ühelt poolt on see minu arvates küll õige, sest suvel on kõik kohad juba kinni.
See on küll imelik, sest suvel võiks olla vastupidi, sellepärast et meie raskel ajal on raha alati vaja ja inimesed töötavad ilma puhkuseta.
Noortel inimestel on veel raskem tööd leida kui vanematel.
Tööandjad kardavad noori, nad ei usalda neid, sest meie ajal on tekitatud selline mulje, nagu kõik noored oleks mingid bandiidid, aga see ei ole õige.
Kui noored tahavad natuke raha teenida, siis tuleb anda neile võimalus.
Kui teha mingi ajaleht lahti, siis seal on palju kuulutusi töö otsimisest, aga tööpakkumisi praktiliselt ei ole.
Teiselt poolt, mul on selline arvamus, et see kõik sõltub inimesest ja sellest, kuidas ta oskab end pakkuda.
Meie tänapäevases elus on see väga oluline.
Kui inimene tõesti tahab tööd leida, siis ta teeb seda.
Ja veel on üks suur pluss, miks suvel on kergem tööd leida: suvel lähevad paljud töötajad puhkusele ja tööandjatel on vaja uut tööjõudu.
Minu arvates ma esitasin kõik võimalikud argumendid, miks on raske või kerge suvel tööd leida.
Mis puutub minusse, siis kavatsen suvel minna tööle noortelaagrisse.
Muidugi mängib toitumine meie elus suurt rolli.
Kui inimesed tahavad olla terved, siis peavad nad jälgima oma toiduratsioone.
Toit peab olema tervislik ja kasulik.
Valgud, rasvad, süsivesikud, vitamiinid ja mineraalid peavad meie söögis olema, sest organism vajab neid kõiki, ainult et õiges koguses.
Teine, väga oluline asi, mida peab inimene järgima, et olla terve, on tervislik eluviis.
Esiteks, ta peab tegelema spordiga, liikuma, sest ainult tervislikust toidust ei piisa.
Muidugi kõigil inimestel ei ole võimalust või aega spordiga tegelemiseks.
Aga minu arvates, selline võimalus nagu jalutamine õues on kõigil. Jalutamine on ka väga oluline.
Teiseks ei tohi tarvitada narkootikume, alkoholi ja tubakat.
Aga see ei tähenda, et inimene ei tohi üldse alkoholi juua, sest punane vein on isegi kasulik tervisele, aga ainult mõistlikus koguses.
Me närveerime liiga palju, mistõttu tekib stress. Et seda ei juhtuks, tuleb suhtuda elusse kergemini.
Muidugi, rääkida on kerge, aga seda kõiki ellu viia on väga raske. Minu arvates on väga raske järgida tervislikke eluviise.
Eestis on palju suurepäraseid puhkamisvõimalusi. See on tõesti nii.
Minu arvates on Eesti väga ilus ja looduse poolest rikas riik ja selles riigis võib leida väga palju suurepäraseid puhkamisvõimalusi.
Mõned inimesed arvavad, et Eestis, mis on väga väike riik, ei ole võimalik leida kohta, kus puhata.
See on küll õige, et Eesti, võrreldes teiste riikidega, on suhteliselt väike, aga ta on looduslikult kaunis ja siin on palju veekogusid.
Eestis on nii palju ilusaid kohti, kus võiks puhata.
Toila on alevik, mis asub Soome lahe kaldal.
Toila park on tuntud oma ajalooga, seal elas vene luuletaja Igor Severjanin.
Toila park on väga ilus koht, kus võib puhata nii suvel kui ka talvel.
Toilas on ka sanatoorium, kus võib elada ja parandada oma tervist.
Minu meelest on Toila ideaalne koht puhkuse jaoks, seal on olemas kõik tingimused selleks.
Seal on ka suur hulk suvilaid, kus võib oma puhkust veeta.
Mina arvan, et Eesti on üldse väga ilus riik.
Siin on nii ilus loodus, et lihtsalt ei ole sõnu selleks, et seda kirjeldada.
Tänapäeva ei saa ilma internetita ette kujutada.
Paljud noored inimesed istuvad iga päev internetis.
Internetis on palju huvitavaid ja väga tähtsaid asju.
Paljud inimesed eelistavad raamatutele internetti.
Aga näiteks mina, ma ei saa internetis lugeda raamatuid, silmad väsivad alati ja ma ei saa kontsentreeruda, sest internetis on palju sõpru, kellega ma tahan ka suhelda.
Aga kui loen raamatut, siis ma loen kiiremini, sellepärast et olen huvitatud ja mitte keegi ei sega mind.
Ja seepärast ma mõtlen, et raamat on parem, kui sa tahad lugeda.
Seal on ikka mugav raamatuid lugeda, võib ka leida selliseid raamatuid, mida ei ole kodus ega raamatukogus.
Mina ise ei loe raamatuid internetis, või kui loen, siis väga harva.
Üks vana sõber on parem kui viis uut sõpra.
Mulle väga meeldib uute inimestega suhelda.
Palju uusi asju võib teada saada.
On ikka olemas ka need inimesed, kellega me sõbrustame juba kaua aega. Näiteks minu sõbranna Katrin. Oleme olnud koos 19 aastat.
Ma saan Katrinist aru ilma sõnadeta.
Ma võin helistada talle ka öösel, kui mul midagi vaja on.
Aga minu teised sõbrad, kellega olen olnud umbes 1-9 kuud koos, nad on ka head, aga nad ei tunne mind nii hästi kui minu vanad sõbrad.
Uued võivad ka „ei“ ütelda või midagi pahasti teha.
Uued võivad ka „ei“ ütelda või midagi paha teha.
Olen nõus, et vana sõber või sõbrad on paremad kui uued sõbrad.
Kas on võimalik sõbrale andestada, kui ta reedab sind?
Inimene usaldab oma sõpra nagu ennast.
Mis teha siis, kui hing ja süda valutavad, usaldust ei ole, kui oled sõpruses pettunud?
Mina arvan, et andestamine ei ole võimalik.
Inimesed ütlevad, et andestada on tuhat korda raskem, kui karistada ja süüdistada.
Elu näitab, et tihti esineb juhuseid, kus reetmine oli ette kavatsemata.
Aga sõbrad, kes on olnud koos aastate jooksul, teavad teineteise nõrku ja tugevaid külgi, teavad, kuidas tuleb käituda, et teineteist mitte pahandada.
Aga sõbrad, kes on olnud koos aastaid, teavad teineteise nõrku ja tugevaid külgi, teavad, kuidas tuleb käituda, et teineteisega mitte pahandada.
Mina ei tea ise, mis reetmine on, aga võin öelda, et sõpradele ei tohi andestada. Kui sa andestad parimale sõbrale, kes sind reetis, on alati olemas võimalus, et reetmine kordub.
Tihti ootavad inimesed teistelt samasugust käitumist, nagu nendel on.
See tähendab, et kui sa oled aus, truu sõber, kellel ei ole peas isegi mõtet reetmisest, siis sa ei oota mitte kunagi, et sinu sõber reedab sind.
See on väga huvitav raamat, mis õpetab, et mehi ei tohi uskuda.
Peategelane on inglise keele õpetaja, kes armus mehesse. Mees oli abielus, aga ta armastas Ingerit ka.
Nad peavad koos piknikku, istuvad kodus ja vestlevad, sõidavad loodusesse.
Nad käivad koos piknikul, istuvad kodus ja vestlevad, sõidavad loodusesse.
Nad tutvusid juhuslikult, aga pärast tekkis nende vahel suur armastus.
Üks tuttav kutsus Ingerit matkama ja seal oli selle poisi sõber ka.
Ta läks koju ja nuttis kaua.
Kutt muigas ja ütles, et kui oleks võimalus mitte käia arsti juures, veedaks ta muidugi parema meelega aega Ingeriga.
Nendel oli ilus romaan, mis lõppes halvasti. Halvasti mitte kuti jaoks, vaid Ingeri jaoks.
Ta sai teada, et tema kuti naine on rase ja see tähendas seda, et ta ei saa olla oma armsa inimesega koos.
Tema peab olema oma perega ja nagu õnnelik isa ootama last.
Inger nuttis palju ja mõtles, mis nüüd temast saab.
Mees, keda ta armastas, valetas talle, et temal on tunne ainult tema vastu, aga tegelikult oli teisiti.
Kutt ei tulnud enam ja ei helistanud. Ta jäi oma naise juurde ja nendel on nüüd õnnelik perekond, aga Inger jäi jälle üksinda. Inger sai targemaks ja sai aru, et nüüd ta ei hakka enam mitte kunagi mehi uskuma.
Praeguses maailmas kasutab suurem osa inimesi palju arvuteid.
Paljud arvavad, et kui sul on arvuti, siis ei ole sul tarvis ei ajalehte, raadiot, telerit ega sõpru, aga nad ei mõtle sellest, et see arvuti mõjub tervisele halvasti.
Tänapäeval võib arvuti asendada kõike seda, sest kui sa tahad midagi teada, võid sa surfata internetis ja võid olla kindel, et sa leiad, mida otsisid.
Paljudele inimestele ei ole vaja ka sõpru, sest nad võivad ka neid internetist leida ja nii on väga mugav suhelda - kui tahad, võid rääkida temaga ja ei ole vaja kuskile minna.
Istud kodus, jood kohvi ja suhtled oma uute sõpradega.
Kas ei ole mugav? On küll ja sellest unistavad veel paljud inimesed, aga reaalsed asjad nagu teler, raadio, ajalehed ja muidugi reaalsed inimesed ei mõju tervisele halvasti nagu arvuti.
Muidugi, esimene probleem, mis tekkib, kui sa palju istud arvuti taga, on silmade probleem.
Kui sa kaua vaatad ekraanile, siis tekkib sul suur pinge ja selle tagajärjel tekkib silmade väsimus, mis võib tööpäeva lõpuks häirida ka töötegemist, ent mis möödub, kui silmad saavad piisavalt puhata.
Siis aitab iga töötunni järel kümneminutiline puhkepaus pisikese jalutuskäigu näol arvutist isegi vaid paari meetri kaugusele vältida meil silmade liigset väsimust.
Tulemuseks on kiire väsimine ja pahameel kõige tööga seonduva vastu.
Võib ka tekkida arvutisõltuvus ja see on tõsine tervisehäire, mis sunnib inimest liigselt tegelema arvutitööga.
Peavalu võib olla põhjustatud mitmetest teguritest seoses arvutitööga.
Iga inimene, kes istub palju arvuti taga, hakkab mitme tunni pärast tundma peavalu, sest seda põhjustab peegeldav või pimestav ekraan, töö hulgast või kiirest tempost tingitud stress ja muidugi kestev kujutise jälgimine ekraanil ilma puhkepausideta.
Iga inimene, kes istub palju arvuti taga, hakkab mitme tunni pärast tundma peavalu, sest teda mõjutab peegeldav või pimestav ekraan, töö hulgast või kiirest tempost tingitud stress ja muidugi kestev kujutise jälgimine ekraanil ilma puhkepausideta.
Eelmisel nädalal lugesin ajalehest, et on olemas selline probleem, mille nimi on nahaärritus.
Iga aastaga lisanduvad uued probleemid tervisega, mis on seotud arvutitööga ja see muidugi hirmutab mind, sest ilma selletagi on palju tegureid, mis mõjuvad meie tervisele halvasti.
Mina arvan, et kui inimene teaks, missuguseid probleeme arvuti meie tervisele tekitab, siis ta töötaks sellega vähem, sest tervis on muidugi inimese jaoks kõige kallim.
Kui vaadata neid inimesi, kes elasid ilma arvutita, siis tekkib meil kohe kadedus, sest nad on terved ja paljud neist on küll juba vanad, aga ei kanna prille.
Meie maailmas aga kannavad juba noored prille, sest nad töötavad liiga palju arvutiga.
Ja on vaja istuda ja mõelda, kumb on tähtsam, kas arvuti või meie tervis.
Mina valin oma tervise, sest see on minu jaoks kõige tähtsam.
Muidugi ei tähenda see seda, et me peame täiesti keelduma arvutist, aga see tähendab seda, et on vaja umbes kaks tundi päevas töötada arvutiga.
Siis on sul tervis korras ja sa tunned ka rõõmu sellest, et saad arvutiga töötada.
Aga muidugi mina arvan, et laps, kes on alla kümne aasta vana, ei tohi töötada arvutiga, sest see kahjustab tema tervist juba lapsepõlvest alates.
Lugesin läbi raamatu „Foneetika alused“.
Lugesin raamatut „Foneetika alused“.
Mina arvan, et see on väga hea raamat selleks, et aru saada kuidas hääldata häälikuid ja sõnu.
Selles raamatus võime lugeda kõigist organitest, mis osalevad rääkimises.
Hästi on kirjeldatud igasugused häälikud ja (näidatud), millistesse rühmadesse nad kuuluvad, missugused häälikud üldse on olemas eesti keeles ja autor annab meile ülevaate, kuidas samu sõnu ka teistes keeltes hääldatakse.
Mina arvan, et see on hea abimaterjal nendele inimestele, kes on venelased ja tahavad rääkida ilma aktsendita.
Mina mõtlesin, et ma tean, kuidas õigesti hääldada sõnu, aga kui hakkasin lugema seda raamatut, sain kohe aru, et mul oli vale arvamus.
Uus oli minu jaoks ka see, et on olemas eesvokaalid ja tagavokaalid.
Pärast seda, kui ma lõpetasin selle raamatu lugemise, sain teada, et neid vokaale, mille hääldamisel keeletõus on keele eesosas, nimetatakse eesvokaalideks.
Esmapilgul on see kõik lihtne, aga tegelikult see pole siiski nii.
Mina ka alguses seda ei teadnud, aga nüüd olen uhke selle üle, et tean.
Nagu ma raamatust lugesin, on imihäälikud erilised häälikud, mis tekitatakse ilma hingamiseta.
Tõsi, nendegi moodustamiseks kasutatakse õhuvoolu, kuid see ei ulatu kopsudeni.
Kui tõtt rääkida, siis võin ütelda, et kui ma hakkasin lugema seda raamatut, ei saanud ma aru, miks on nii palju kirjutatud keelest, huultest ja kõrist.
Huvitav oli ka see, et ma sain alles nüüd teada, et kõneakti alguseks võib pidada hetke, kui rääkijal tekib mõte.
Raamatus on hästi kirjutatud nendest üheksast fraasist, mida võib kõneaktis eristada.
Muidugi, nagu iga raamat, võib see tunduda igav, aga see pole nii.
Seda raamatut on kasulik lugeda kõikidel üliõpilastel, kes õpivad eesti keelt.
Muidugi, kohe tekib küsimus, kuidas eestlased võivad mitte teada hääldamisest, aga sellest raamatust saab ka teada, missugune on näiteks r-häälik eesti keeles ja seda osa eestlasi täpselt ei tea.
Arvan, et see on suurepärane raamat ja ka kirjutatud väga lihtsas keeles, et kui sa ei oska hästi eesti keelt, võid olla kindel, et sa saad täpselt aru, millest autor kirjutab.
Pärast seda, kui ma lugesin selle raamatu lõpuni, tunnen end targemana.
Nüüd ma soovitan lugeda seda raamatut kõikidel oma sõpradel ja osa neist hakkas juba lugema.
Ma soovitan seda väga lugeda ka teil.
Selle väitega on osa inimesteest nõus, aga muidugi iga väite kohta on erinevatel inimestel ka erinevad arvamused.
Ma võin täpselt öelda, et kui inimene tervislikult toitub, siis ta saab selle toiduga palju vitamiine ja ka mineraale ja tekib immuunsus erinevate haiguste vastu.
Nüüd me saame juba aru, et on olemas ka teised faktorid, millest sõltub meie tervis, aga need faktorid tuleks panna teisele kohale.
Esimesele kohale jääb meil ikka tervislik toitumine.
Kui me tarvitame palju soola, rasva ja äädikat, siis meie maks ja magu hakkavad valutama ja ravida on neid väga raske.
Võiks ka ette kujutada, kui palju on vaja raha kulutada ravimitele, mida arst meile välja kirjutab ja kohe saame aru, et odavam on tervislikult toituda ja mitte teha kahju oma tervisele.
Kui me sööme palju juurvilju, siis meil on korras vererõhk, saame ka palju vitamiine ja muidugi meie magu hakkab töötama paremini.
Suvel ei ole üldse sellega probleemi, sest paljudel inimestel või nende tuttavatel on oma aiad, kust saaks hommikul söögiks salati-lehti ja õhtul igasuguseid salateid.
On vaja süüa puuvilju, sest need annavad meie organismile ka palju vitamiine, aga ei tohi unustada seda, et igal puuviljal on oma hooaeg, näiteks apelsinid on talvepuuviljad ja arstid ei soovita neid süüa suvel, sest suvel me saame palju vitamiine teistest asjadest ja kui me hakkame sööma ka apelsine, tekib meil E-vitamiini üleküllus ja võiks tekkida allergia.
Sellest võiks kohe järeldada, et need puuviljad, mis mõjuvad meie tervisele hästi talvel, võivad rikkuda tervist suvel.
Arvan, et on vaja osta raamat, kus kirjeldatakse tervislikku toitumist.
Arvan, et on vaja osta raamat, kus kirjutatakse tervislikust toitumisest.
Aga ei tohi unustada seda, et tervislik toitumine ei ole ainuke asi, millest sõltub tervis.
Mina arvan, et kui neid soovitusi järgida, oleksime vähem haiged ja kui meie organism saaks rääkida, siis ta muidugi tänaks meid, et me nii hoolitseme tema ja üldse tervise eest, aga igal juhul ta oleks meile tänulik.
Sõprus on minu jaoks üks tähtsamaid asju.
Mina saan jutustada sõbrale oma muredest ja ta alati aitab mind või saan rääkida sellest, mis juhtus põnevat minu elus ja ta tunneb nende asjade üle avameelselt rõõmu.
Üle kõige hindan ma sõbras truudust, õiglust, avameelsust, tundelisust ja ausust.
Endas püüan ka neid iseloomujooni täiendada.
Minu arvates, kõige parem sõber on see, keda sa lapsepõlvest tunned, sest ta teab, missugused on sinu harjumused, kuidas saaks sinu tuju paremaks teha, mis sulle meeldib ja mis üldse ei meeldi ja kindlasti ta teab seda, et ta alati võib tulla sinu juurde, kui tal on mingid probleemid.
Nende sõpradega, keda sa tunned lapsepõlvest, on lihtsam suhelda ja sa oled alati kindel, et sa saad neid usaldada ja nad ei reeda sind.
Viimasel ajal olen ma palju uusi huvitavaid inimesi kohanud, kuid keegi neist ei ole saanud minu sõbraks.
Muidugi on nad minu jaoks head tuttavad, kellega me tihti lõbusalt aega veedame, kuid kõike rääkida ma neile küll ei saa, sest nendel on oma sõbrad, kellel nad saavad jutustada kõikidest minu saladustest ja nad ei pane tähele, et see võik mind solvata.
Niisuguste tuttavatega saaks rääkida teemadel, mis ei puuduta sind.
Kui me õppisime koolis, tegime me koos koduülesandeid ja kui keegi meist ei saanud aru, millest õpetaja tunnis rääkis, siis teine oli kohe valmis seletama seda uuesti, sest meil oli eesmärk ühtmoodi hästi õppida ja astuda pärast kooli lõpetamist ülikooli.
Kõige toredam meie elus on see, kui sul on sõbrad ja kui sina ise oled hea sõber, sest ilma sõpradeta on sinu elu mõttetu.
Kõik, mis võib juhtuda või millised emotsionaalsed tunded avalduvad, on inimese enda põhjustatud.
Muidugi tahan häid sõpru, tarkust ja tervist – need on arvatavasti iga õppiva noore inimese suurimateks soovideks.
Väga vajalik on ka niisugune tunne, nagu armastus, et end õnnelikuna tunda.
Ma arvan, et kui mu südames on niisugune tunne nagu armastus, siis ma olen õnnelik inimene, sest paljud inimesed elavad kogu elu ilma selleta.
Minu arvates peavad meie elus olema nii positiivsed kui ka negatiivsed emotsioonid ja tulemused.
Juba vanasti räägiti, et tark inimene õpib oma vigadest.
Saab ka öelda, et ka raha teeb inimest õnnelikumaks.
Minu jaoks raha ei mängi suurt rolli, sest kui sa oled tark inimene, siis sa saad teha oma elamise lihtsate asjadega mugavaks.
Aga muidugi ei tohi unustada ka seda, et on vaja elada ja kuidagi muuta oma elu paremaks.
Mina arvan, et ma olen õnnelik selle tõttu, et mul on hea tervis ja ma ei ole väga palju haige.
Viimaks tahan öelda, et pole ju midagi nii väga erilist vaja teha, et olla õnnelik.
Milline peaks siis olema ideaalne kodu? See ei pea olema suur maja või korter, sest mulle meeldivad rohkem väikesed ja mugavad kodud.
Muidugi teeb iga inimene oma kätega kõik selleks, et maja oleks hubane ja ilus.
On väga tore, kui sa tuled koju ja seal ootavad sind inimesed, keda sa armastad ja kes armastavad sind.
Rikkad inimesed on alati head näitlejad, sest publiku ees on nad ideaalne perekond, aga kodus nad ei märka teineteist.
Vaeste eesmärgiks on see, et oleks toit laual ja kõik perekonnaliikmed oleksid õnnelikud ja nendel ei oleks probleeme.
Kui tekkivad mured, siis nad kuulavad teineteist ära ja kõik koos proovivad neid lahendada.
Nagu ma juba varem kirjutasin, peaks maja, kus sooviksin elada, olema ilus, aga mitte eriti suur. Ta peaks olema nii suur, et kõigil oleks seal küllaldaselt ruumi ja võimalik tegelda oma huvidega.
Arvan, et see maja peaks asuma rannas, kuskil mere ääres.
Unistasin juba lapsepõlves, et mul oleks vaade merele ja ka suurele ja ilusale aiale.
Seal peavad kasvama õunapuud, pirnipuud ja muidugi peab olema palju lilli.
Aias peab olema bassein, kus ujuvad kalad ja vee peal kasvavad liiliad.
Kodus ka peab olema bassein, võimlemissaal ja muidugi saun, sest ilma selleta ma ei kujuta endale ette oma tulevikumaja.
Tahan ka, et oleks veranda, kus suvel saaks hommikusööki süüa, aga õhtul, kui on romantiline tuju, saaks oma mehega tähtede all teha õhtusööki ja süües vaadata ka merele.
Ma armastan väga koduloomi, seega peaks olema ka võimalus neid pidada.
Saalis peaks olema kamin, sest on väga tore talvel selle ees istuda ja juua kuuma kakaod või lihtsalt teed ja vestelda oma perekonnaliikmetega erinevatel teemadel.
Kui sul on paha tuju ja sa tahad natukene rahuneda ja lõdvestuda, siis sul on alati võimalus istuda kamina ette ja kuulata, kuidas seal söed praksuvad.
Muidugi elan ma lootusega, et tulevikus saan osta endale niisuguse kodu ja elada seal õnnelikult.
Igaüks meist peab vastama, kas ta on rahasõltlane või just vastupidi – raha on tema alluvuses.
See on nii masendav pilt, et vahel on neist väga kahju.
Mida jõulisema hüppe sa suudad teha alguses, seda kauemaks seda energiat jätkub.
Suur raha toob õnne ainult siis, kui sul on selge pea ja kindel mõte, mida sellega teha.
Me ise võime määrata, kas me loeme ennast rikkaks või mitte.
Väärtustades teisi inimesele tähtsaid asju, saame korraliku positiivse maailmavaate, mis vähendab raha üleväärtustamist.
Nende pisiprobleemidega puutume me kokku juba lapsepõlves.
Mis just mind häiris koolis, mille ma lõpetasin, oli see, et õpetajad ei suutnud minus kaheteistkümnenda klassini äratada huvi ühegi eriala vastu, ju see oli tingitud siis nende ükskõiksusest.
Aastate möödudes küsisin endiste klassikaaslaste käest, miks on nad valinud just selle eriala, mida nad praegu õpivad.
Need plaanid piiravad lapse omapärasust, ta hakkab elama kindlate reeglite järgi, mis tulevikus võib kujuneda sügavaks allutamise kompleksiks.
Tunnen inimesi, kes jätkavad vanemate teed: arsti pojast saab arst ja õpetaja tütrest saab õpetaja.
Ei tea, kas see on ühiskonnale hea, kui lapsel ei ole kiindumust antud eriala vastu? Sest siis on eluaegne sellega tegelemine lausa surm.
Mõni täiskasvanugi ei tea, millega ta tulevikus tegeleb.
Kõik me tegeleme millegagi, mis kõige ilmekamalt näitab seda, et ükski meist ei ole endaga rahul.
Iga valitsuse eesmärk on inimeste heaolu.
Peaasi on, et inimestel oleks riigis hea elada.
Mina arvan, et inimese heaolu sõltub suurel määral just ja ainult temast endast – sellest, missugune inimene ta on, kuidas ta suudab maailmas kohaneda ja ka sellest, mida ta oma elus tahab ning kui palju ta selleks on valmis töötama.
Üheks suureks plussiks on koostöökogemuse omandamine, kuna Euroopa Liit peab silmas mitmesuguseid koostöövorme ning organisatsioonide omavahelist suhtlemispraktikat.
Sellest rahast maksavad firmad riigile makse ning korraldavad palgatõusu.
Inimeste elujärg muutub paremaks.
Inimeste heaolu kasvab.
Samuti toetab algajaid ka Eesti valitsus.
Teiseks oluliseks valdkonnaks, mis on riigi heaoluks vajalik, on sotsiaalpoliitika.
Praegune sotsiaalpoliitika võimaldab anda rohkem toetusi kui varem. Kiiduväärt on, et see ei ole ainult rahaline, vaid ka vaimne toetus.
Riik hakkas oma rahvast rohkem mõtlema ja tema eest hoolitsema.
Riigi alus on perekond.
Selleks, et inimesed hakkaks perekonda looma, peavad nad kindlad olema, et riik neid aitab.
Siin tuleb kindlasti kirjutada emapalgast. See on üks olulisemaid asju, mida riik vanemate heaks on teinud. Niisugune seadus annab majandusliku kindlustatuse.
Ema võib lapsega kodus olla ja esimese üheksa kuu jooksul oma palka saada.
Samuti toetab vanemaid iga linna- või vallavalitsus. Selle hoolitsusega annab riik vanematele teada, et ta on tänulik ja nende üle uhke.
Vaimne toetus on ka väga oluline.
Kui kodus on probleemid või vägivald, leiad abi keskustest, kus töötavad spetsialistid.
Positiivse meeleolu loomine aitab normaalsel elul tagasi tulla.
Positiivse meeleolu loomine aitab normaalse elu tagasi tuua.
Kõik need aspektid ja faktorid on elanike heaoluks tähtsad ning hädavajalikud.
Haridus on inimkonna arenguks väga oluline.
Riik finantseerib lahkelt koole ja muid õppeasutusi.
Koolid on varustatud arvutitega ja vajaliku tehnikaga.
Kui tahad elus midagi saavutada, pead palju töötama ning õppima.
Hea edasijõudmise eest makstakse stipendiumi. See stimuleerib rohkem saavutama.
Kui tudeng elab ühes maakonnas, aga õpib teises, maksab linn temale ka sõidukompensatsiooni.
Nad valivad, missuguses riigis ja maailmas elada ning enda lapsi kasvatada. Riigivalitsus saab ka sellest aru. Ta teeb palju, et noored saaksid elus hakkama.
Inimese heaolu ei sõltu tihti ainult tema majanduslikust olukorrast, vaid ka sellest, mis tal hinges on.
Kui meie riik jätkab sise- ja välispoliitika täiendamist ja arendamist, muutub meie elu veel paremaks.
Võib-olla juhtub nii, et juba varsti on kõigil Eestis hea elada.
Ausalt öeldes on päris raske õnneliku inimese portreed luua ja kirjeldada, aga proovime.
Esiteks tuleb täpsustada, et siin sõltub palju erinevatest kriteeriumitest.
Õnn – see on tunne, kui inimene tunneb end absoluutselt hästi ja on rõõmus.
Aga teiseks tuleb aru saada, mis on õnn konkreetse inimese jaoks. Ühele on see tema perekond, sugulased ja sõbrad. Teised leiavad oma õnne tööst.
Mõned inimesed arvavad, et raha on õnneks kõige olulisem asi. Nad arvavad, et raha eest saab kõike osta.
Õnn sõltub ka sellest, missugusesse sotsiaalsesse kihti inimene kuulub.
Mina arvan, et õnnelik inimene on inimene, kelle elus kõik on tasakaalus.
Pärast rasket tööpäeva koju jõudes teab inimene, et kodus ootavad need, kes teda armastavad ja keda tema armastab.
Perekonna ja sõpradega lõbusalt veedetud puhkepäev annab energiat elamiseks ja loob meeleolu.
Õnnelik inimene leiab samuti inspiratsiooni ja naudingut kultuurist, kirjandusest, teatrist.
Samuti on õnnelik inimene see, kelle elus on olemas hea truu sõber.
Elus peab olema nii nimetatud tugiisik, kellele sa võid isegi kell neli hommikul helistada ja oma murest rääkida.
Kui inimene on terve ja tunneb end hästi, saab ta eluga hakkama. Tal on jõudu elamiseks.
Viimase aja jooksul on palju muutunud. Inimesed on hakanud rohkem mõtlema materiaalsetest asjadest.
Praktiliselt kõik unistavad edukast karjäärist, iseseisvusest ning heaolust.
Inimesed kavatsevad teha kõik võimaliku selle eesmärgi saavutamiseks.
Need inimesed on sihikindlad, töökad.
Nad töötavad ja see teeb neid õnnelikuks.
Nad naudivad elu. Parem oleks öelda, et nad teavad, kuidas elada ja oskavad elu nautida.
See omadus on päris unikaalne ja harva esinev.
Pärast ülikooli lõpetamist tekib üks küsimus: mis saab edasi?
Tegelikult ei ole kõik nii lihtne, nagu tahetakse.
Hea suhtlemisoskus, võõrkeelteoskus, pädevus, aktiivsus on need omadused, mis aitavad inimesel edukam olla.
Mul on äärmiselt raske ette kujutada oma tulevast töökohta, sest ma ei ole veel võtnud vastu konkreetset otsust.
Mul õnnestub edukalt lapsi õpetada, vähemalt meeldib neile mu õpetamine.
Samal ajal, mulle tundub, pole mulle iseloomulik terve elu õpetamisega tegeleda.
Kontoritöö tundub mulle masendav, sest sa täidad samasuguseid ülesandeid iga päev. Su elu seisab paigal, see ei arene.
See võiks küll huvitav paista sel tingimusel, kui see tooks tulu.
Ma pean väga tähtsaks seda fakti, et töö peaks rõõmu valmistama.
Kui sa oled oma tööst vaimustatud, tähendab see seda, et sa oled selles pädev ning sul tekib soov seda edasi arendada. Töö arendamisega arened sa ka ise.
Ma olen veendunud, et neid inimesi, kes on tööga rahul, võib pidada õnnelikeks ja edukateks.
Mis minusse puutub, siis sooviksin endale väga niisugust tööd.
Ausalt öeldes, mul on unistus niisugust tööd omada.
Tasub siiski öelda, et praegu on niisuguse töökoha saamise tõenäosus väga väike.
Esiteks pole mul kõrgharidus veel käes.
Esiteks pole mul kõrgkool veel lõpetatud.
Kuna niisugust abi kuskilt ei oodata ning üldiselt ei ole seda mõistlik oodata – igaüks on ju oma õnne sepp – tuleb ainult oma teadmisi ja oskusi usaldada.
Ma ei väida mitte mingil juhul, et kõik on nii lootusetu, kuid elu näitab, et eesmärgi saavutamisel on vaja arvestada paljude asjadega, kaaluda oma võimalusi ning alles siis julgelt tegutseda.
Ilma kindluseta ei anna kõik katsed ja püüdlused mingit tulemust.
Ei tasu karta ebaõnnestumisi, isegi ebaedu on samm eesmärgi pole ja hea töökoht on üks nendest eesmärkidest.
Kellel on Eestis hea elada? Kahtlemata ei saa antud küsimusele üheselt vastata, sest elu on liiga keeruline asi.
Selleks, et soovitud eesmärki saavutada, on vaja paljudest raskustest ja takistustest üle saada.
Inimolemusele on iseloomulik kogu aeg midagi soovida ning selle soovi täideviimine valmistab inimesele palju raskusi ja probleeme.
Selle tagajärjel muutub tema olemus karmiks ja jultunuks.
Ma pooldan seda, et pole võimalik üldse hästi elada.
Inimene võib oma eluga rahul olla, kuid talle tundub kogu aeg, et tema elu on siiski õnnetu.
Väärib märkimist, et kaebamine on inimolemuse lahutamatu osa; ta kurdab oma viletsa elu üle, ta on veendunud, et teised inimesed on õnnelikumad kui tema ise.
Taolised eelarvamused tekitavad stressi, kuid niisugune eluhoiak on alati olnud ja jääb samaks ka tulevikus.
Ma ei ütleks, et elu Eestis on absoluutselt muretu ja kerge.
Paljudel inimestel on hea kuupalk, kuid samal ajal on olemas inimesed, kes otseses mõttes virisevad.
Kui sul pole kõrgharidust, sa ei valda riigikeelt ega ka teisi võõrkeeli, su ettevõtlikkus on piiratud, siis võid sa suure tõenäosusega sattuda vaeste inimeste hulka.
Peale selle on hea elu mõiste igal inimesel erinev.
Hea toit, meeldiv töö, sisustatud ja avar korter võivad moodustada õnne ühe inimese jaoks, aga teisele sellest veel ei piisa.
Kallis auto, luksuslik maja on teise jaoks tavalised olmeasjad.
Ühesõnaga, igal inimesel on erinev ettekujutus heast elust.
Ma olen veendunud, et Eestis nagu ka muus maailmas on hea elada nendel inimestel, kes ei mõtle selle peale, et raha ei jätku kuu lõpuni ning seda tuleb jälle laenata.
Ühesõnaga, vaesed inimesed, keda ma just mõistan, ei saa hästi elada, sest nad on sunnitud oma soove piirama.
Kõik need piirangud mõjuvad inimesele hävitavalt, ta muutub karmiks ja tigedaks.
Samuti ei ütleks ma, et kõik meie riigiametnikud ja suurte ettevõtete omanikud on suuremeelsed ja heatahtlikud inimesed. Vahel isegi tundub, et elu on neid solvanud ja sundinud niisugused olema.
Algusest peale oli mul kavatsus realist olla, kuid juhtus nii, et lõpetan essee filosoofilise mõttega.
Hea südame ja positiivse eluhoiakuga inimesed on alati hästi elanud, sest nad ei ägestu ega kadesta teisi inimesi.
Just sel põhjusel on nende elu rõõmu ja õnne täis ning kogu nende eksisteerimine näib kerge ja muretu olevat.
Iga inimene mõtleb oma tulevikust juba lapsepõlves.
Tahetakse, et elu oleks parem ja toredam, ilma probleemideta.
Minagi unistan tulevikust ka.
Minu meelest ei tohi niisuguses eas sõltuda enam vanematest. Mõtlen, et sõltuda majanduslikus mõttes, sest ma pole ainuke laps perekonnas ja võin hoolitseda ise enda eest.
Praegu, vaatamata õpingutele ülikoolis, ma töötan.
Palk pole suur, aga elamiseks piisab.
Ja kui saan aru, et see tõesti mulle sobib, siis hakkan tegema karjääri.
Räägin eesti keelt tugeva vene aktsendiga ja tavaliselt mu kõne on liiga vaikne, mis ei luba hästi ja arusaadavalt oma mõtteid selgitada.
Mulle väga meeldib töötada inimestega, aga ma ei tule toime väikeste lastega, sest ma näiteks ei tea, mida teha, kui nad nutavad või karjuvad.
Ja kõige suurem probleem on see, et ma ise teen üsna palju vigu, mis osutab sellele, et ma kindlasti ei tohi ise õpetada.
Minu seisukoht on järgmine, kui inimene teab oma võimeid, siis ta on elus edukas ja õnnelik.
Mina vaatan alati igal asjal plusse ja miinuseid.
Just need aitavad õigesti mõista situatsiooni ja seda, kuidas käituda.
Tunnen hästi geograafiat, oskan ka teisi keeli.
Vabal ajal eelistan lugeda raamatuid, kus kirjeldatakse võõraid maid.
Olen ise üsna palju reisinud. Niisiis tean, mis on oluline, missuguseid andmeid annab sulle turismibüroo ja kuidas korraldab su puhkust.
Minu tulevane töökoht on valitud ja seega üritan püüelda oma eesmärgi poole, sest ma ei anna alla, mitte kunagi.
Kõigepealt mõeldakse meedia all ajakirjandust, kuid siia võib liigitada ka erinevaid reklaamivorme.
Tänu ajalehtedele ja ajakirjadele on inimesed saanud teada teistest riikidest, seal elavatest inimestest ja nende elust.
Vaatamata sellele jätkavad paljud selliste ajalehtede ja ajakirjade ostmist.
Otseselt see meie elu ehk ei muudagi, või kui siis ainult finantsilist poolt.
Mõju on sellel väga tugev, kuna reklaamis ju ainult kiidetakse – ja me valime ainult head ja paremat.
Kuid ei tehta mitte ainult ettepanekut kusagile minna, midagi osta, vaid ka kellegi poolt hääletada.
Meedia oli, on ja jääb meid ja meie elu mõjutama, ehk mitte otseselt, kuid kaudsel viisil küll.
Meie eelistused ja valikud sõltuvad sageli just meedia kaudu edastatud informatsioonist, kuna just meedia poole me selle saamiseks pöördume.
Inimesed nimetavad tihti meediat neljandaks võimuks, kuna see on riigist, poliitikast ja valitsusest sõltumatu.
Näiteks vara hommikul tõused üles, paned ennast riidesse, jood musta kohvi või rohelist teed, lülitad teleka sisse ja TV 3 uudistes näed, et mingi isiku andmetel jõi keegi eile sidrunimaitselist nõudepesuvahendit.
Lähed ülikooli ja seal küsib sinult keegi: „Noh, kuidas siis maitses?“
Eriti suur on meedia roll laste kasvatamisel.
Aga isegi siis on neil vaja tegelda teiste asjadega: toitu valmistada, korterit koristada, pesu pesta jne.
Sealt saab ta palju informatsiooni teda ümbritseva maailma kohta, mis hiljem võib mõjutada tema iseloomu ja arengut.
Tihti mõjutab meedia inimeste arvamusi, eriti poliitiliste olukordade suhtes.
Meedia õpetab inimestele, kuidas on vaja riietuda ja mis on praegu moes; mida on vaja süüa, et olla terve; mida on vaja juua, et olla sale; kuidas üldse peab inimene käituma, et vältida stressi ja teiste inimestega suhete halvenemist jne.
Siiski ütlen kokkuvõtteks, et meedial on ikka suur võim, aga see pole nii suur nagu poliitikutel, valitsusel ning perekonnal.
Peale eestlaste elab Eestis veel mitmete kultuuride esindajaid. Suurema osa neist moodustavad slaavlased: venelased, ukrainlased, valgevenelased, kes kõik kõnelevad (igatahes meie riigis) vene keelt.
Eestlased ja venelased erinevad oma tavade, temperamendi, traditsioonide poolest, aga vaatamata sellele elavad nad samal territooriumil ja käivad üksteisega läbi aastakümneid.
Eesti ja vene keele võrdlemisel pole minu arvates mingit mõtet, kuna need esindavad erinevaid keelerühmi.
Kindlasti on aga olemas (enamasti slaavlastelt üle võetud) laene.
Sarnasus ei väljendu mitte mingites grammatilistes aspektides, vaid sõnavaras ja võõrkeele mõjus mõlemale keelele.
Üha rohkem võetakse uusi sõnu inglise keelest ja laenatakse ka üksteiselt.
Väga paljud venelased on seltskondades just rahulikumad, rohkem nagu kuulajad ja eestlased on rohkem eestvedajad.
Vaatamata sellel, et noorte vanemad jälgivad veel vene kalendrit, ei ole paljud teismelised (ja kindlasti ka vanemad) sellest enam huvitatud ja kui on, siis üha rohkem neist läheb kaasa eestlaste tavadega.
Esimest korda Eestit külastav inimene ehk ei märkakski mingit erinevust peale keele.
Kui aga küsida eestlastelt, mis neid venelastest eristab, siis oleks kindlasti toodud terve rida erinevusi, mida ehk mina kui kaherahvuseline inimene poleks märganud.
Tänapäeva maailm on kurjust ja kadedust täis. Piisab uudiste vaatamisest või kuulamisest, et kujuneks üldine pilt.
Mis siis rääkida rahvusvahelistest suhetest, kui ühest rahvusest inimesed ei saa üheskoos elada.
Mis on ühe seisukohast headus, ei pea ilmtingimata seda olema teise jaoks.
Olukorra muutmisek, peab igaüks tegema muutusi enda sisemises maailmas.
Tulemuseks on sajad ohvrid, kelle hulgas on ka lapsi ja naisi.
Oluline on riikide koostöö ja teatud sammude tegemine.
Lõpetuseks ütlen, et kuigi tänane olukord maailmas on ohtlik, ei tohi siiski midagi karta ja jääda lõpptulemusel inimesteks.
Enese austamine, ausus ja korralikkus – need on tuleviku peamised prioriteedid.
On jäänud kaks kuud ülikooli lõpetamiseni. Kuidas olen ma selleni jõudnud?
Ma valisin just selle teaduskonna, sest olen huvitatud nii eesti kui ka teiste keelte õppimisest.
Ma hakkasin endasse ja oma oskustesse uskuma.
Nii eestikeelne ilukirjandus kui ka teaduslik kirjandus täiendasid teadmisi ning aitasid meil oma keeleoskust arendada. Lektüür oligi põhiline tugi, mis lõpuks tegi oma töö.
Praktilised ning teoreetilised tunnid on pannud aluse eesti keele omandamisele.
Peale eesti keele köitsid mu tähelepanu ka inglise ja soome keel.
Inglise keelt hakkasin koolis õppima. Selleks, et seda mitte unustada, võtsin inglise keele vabaaineks.
Ladina keelt arvesse võttes võib kokkuvõtvalt öelda, et selle aja jooksul puutusin kokku nelja keelega.
Ma ei hakka nüüd kirjeldama, kui tore on mitut keelt vallata või vähemalt mingit ettekujutust nendest omada.
Ma ei karda eksida, sest kõigil meil on õigus kas poolt või vastu olla.
Minu arvates on see hea võimalus suhtlemisoskuse arendamiseks, mis omakorda õpetab seisukohti avaldama.
Seminarid ja vestluskursused loovad head või isegi suurepärased eeldused indiviidi avanemiseks.
Räägitakse, et tudengiaeg on kõige imelikum ja unustamatum aeg meie elus.
Koos on kergem kõiki raskusi läbi elada.
Vaatamata sellele, et kellelgi neist on juba oma pere, ei unusta me neid kolme aastat, mis meid ühendasid.
See võimaldab hea töökoha leida ning ennast teostada.
Sa pead käsule alluma, sest mina olen sinu direktor.
Raske öelda, mis on minu põlvkonna missioon.
Minu arvates peab iga inimene alguses lõpetama kooli,pärast ülikooli või kutsekooli, et haridust saada.
Ilma hariduseta ei saa leida kõrge palgaga tööd,sest tööandjad eeldavad, et töötajatel oleks mingi haridus.
Aga kahjuks mängib tänapäeval raha meie elus suurt rolli.
Lapsed kasvavad väga kiiresti ja neile on vaja koguaeg uusi riideid ja jalatseid osta, on vaja lasteaia eestmaksta ja nii edasi.
Mina arvan, et iga inimene peab kindlasti karjääri tegemaja tal peab olema perekond.
Ilma lapseta on igav ja mõttetu elada, sellepärast et igainimene peab elama mitte ainult enda jaoks, aga veel kellegi jaoks.
Kui on lapsed, siis elu muutub lõbusamaks ja rõõmsamaks, sest lapsedon nii naljakad ja lapse eest on väga huvitav hoolitseda.
Minu arvates, kui niimoodi elada, siis võib hulluks minna.
Kõige tähtsam on see, et ta on kellelegi kasulik ja pärast tema surmainimesed ei unusta teda, vaid meenutavad ja mäletavad teda.
Minu meelest, kui inimest mäletatakse ja temast räägitakse pärast surma ka,siis ta ei ela mõttetult, tal oli hea elu ja teda armastatakse.
Mina arvan, et elult on vaja võtta kõik ja kogu aeg naeratad ja siissa saad kõigega selles maailmas hakkama.
Faehlmann ja Kreutzwald uskusid, et ""Kalevipoeg"" on vaja lihtsalt kokkukoguda ja kokku panna.
Olid olemas ainult mõned legendid ja muistendid, aga need polnud värssides.
Sellepärast tuligi Kreutzwaldil oma fantaasiat kasutada, et need loodvärsivormi panna, ümber sõnastada ja kokku panna.
Kui ta magas, põlved kõveras, olevat inimesed oma teel tema põlvedealt läbi läinud.
Hiiu-traditsioon on ilmselt tekkinud esimestel sajanditel pärastKristuse sündimist.
Muistendites on Kalevipoega kujutatud väga tugevana,tema nime on isegi seotud Eestimaa maastiku kujunemisega.
Kõik inimesed teadsid, et Kalevipoja säng on kõrgem osa Linnutajamägede ahelikust.
Vanarahva jutu järgi on need Kalevipoja jäljed.
Kellele ma püstitaksin mälestussamba?
Sest inimene, kellele püstitatakse mälestussammas, tegi palju häid asju ühiskonnale.
Ja peaaegu kõik on erinevad, see tähendab, et iga mälestussammas sümboliseeribmidagi tähtsat.
Mälestussambad võivad olla rauast, kivist, puust, aga see, millest nad tehtud on,ei muuda nende põhimõtet.
Minu meelest on mälestussammaste põhimõte mälestus.
Neid ehitatakse ja püstitatakse just nimelt selleks, et järgmised põlvkonnadneid vaadates mäletaksid kedagi või midagi.
Statistika järgi on kõige rohkem mälestussambaid püstitatud inimestele, kesolid kultuuri- või poliitikategelased või teadlased.
Peamiselt nad sümboliseerivad neid, kes on juba ära läinud, neid, kes olid parimadEestimaa inimesed, kes teenisid oma tööga endale mälestussamba välja.
See sõna - ""mälestus""- on juba peidetud sõnasse.
Ning see sõna, eriti eesti keeles, näitab milleks seisavad need rauast,kivist või puust tehtud kujud.
Kui laps küsiks: ""Kes see on?"", saaksid vanemad raskusteta jutustada temale sellest inimesest.
Nõustuge minuga, et see on üsna raske küsimus, millele ei saa kiiresti ja mõtlemata vastata.
Tema väga hästi aru saanud sellest. et mida tähendab termin ""sociare"" (lad keeles - kokku koguma).
Esimestel eluetappidel oli Marx erinevate arvamuste pooldaja.
Hengels mõjutas hästi palju Marxi (arvamusi).
Kuigi samal ajal ta arvas, et filosoofide põhimõte ei ole ainultühiskonda tõlgendada, vaid ka seda muuta.
Tema mõtlemises ja filosoofilistes teostes on väga lihtne jälgida seda,et varakristlik maailmavaade oli teda tugevasti mõjutanud.
Laps on kallis omand.
Raha on vaja igasugusteks vajadusteks, alustades tervislikust toitumisest raseduseajal ja lõpetades tasudega lasteaia ja õppimise eest.
Lapsehoidja valik ei tohi olla kergekäeline.
Kui võetakse tööle naine, kellel on väike laps, siis küsitakse,kas on kedagi, kes on lapsega kodus, kui ta on haigeks jäänud.
Eriti on see küsimus aktuaalne, kui laps käib veel sõimes või lasteaias.
Kui tal on väike laps, siis peab tal olema kaks korda rohkem jõudu kui tema kolleegil,kellel lapsi ei ole.
See tähendab, et ta peab jagama aega oma töö ja isikliku elu vahel, regulaarsed hilinemised seetõttu,et laps ei tahtnud lasteaeda minna, pole vastuvõetavad.
On vaja töötada enda kallal, mitte laiselda, õppida kõike jõudma.
Nagu öeldakse, igal asjal oma aeg, ja juhul kui te tahate olla edukas inimene,siis peate olema edukas igas asjas, nii töös kui ka isiklikus elus.
Nii palju, kui inimesed on püüdnud jagada neid sfääre, ikkagi lapseta naisesträägitakse kaastundega, et tal on hea karjäär, aga lapsi Jumal pole andnud.
See teema kuulub rohkem psühholoogia valdkonda.
Tark ja vana vanasõna.
Seda õpetavad meile meie vanemad, seda õpetatakse koolis.
Tegelikult ise mina olen sellega nõus, et alati on vaja kõik hästi läbi mõelda,siis pärast tegutseda.
Inimene omab mõistust ning muidugi mõnikord kasutab seda.
On vaja mõelda selle peale, kuidas sinu tegevus võib sulle ja sindümbritsevatele inimestele mõjuda.
Seda peab tegema ja mitte sellepärast, et kunagi niimoodi vanaema ütles,vaid selleks, et teha seda, mis on sulle parem, leida endale see, mida kindlasti tahad.
Milliseid tagajärgi see võin endaga tuua?
Kuidas teha paremini?
Elus on olemas sellised olukorrad, kus alati on vaja hästi mõelda.
Enne seda on vaja hästi mõelda sellest, kas sa oled kindel.
Kindel iseendas, kindel oma mõrsjas ja selles, et sa oled valmis peres elama.
Kunagi keegi ütles, et igaüks on oma probleemides ise süüdi.
Kui näed assotsiaali, ära anna temale midagi, tema ise valis endale sellise tee,ta ise on süüdi, et istub poe ukse ees.
Aga siis ma samal ajal tahaksin küsida, kas spontaansed tegutsemised ei too inimestele õnne.
Mõnikord juhtub nii, et inimesed lihtsalt tegutsevad ega ei mõtle tagajärgedest ja need saavadolla nii head kui ka halvad.
Ja teine asi on see, et mitte kuidagi mitte midagi ei saa lõpuni läbi mõelda.
Ja üks poiss sai sellest aru sõna-sõnalt.
Tema mõõtis kõik seitse korda suuremaks ja järelikult ehitas hiigelsuure tooli.
Mõnikord selline mõtlemine ei too endaga häid tulemusi,sellepärast et kui üksinimene mõtleb, teine mõtlemiseta võib tema koha endale võtta.
Ning kõige parem, õigem ja targem oleks neid kahte tegurit,spontaanset ja mõistuslikku, kombineerida.
Eestis on palju jõgesid, järvi, kus inimesed on harjunud lõõgastuma.
Mitte ainult eestlased ei veeda oma aega looduses, vaid ka paljud välismaalased tulevad siia.
Eestlased on oma traditsioonid säilitanud.
Vanasti Läänemere idakaldal elasid inimesed, keda kutsuti aestideks (eestlased).
Kõige vanem allikas jutustab meile sellest,kuidas Rooma ajaloolane käis Eestis.
Paljud riigid tahtsid Eestimaad endale saada.
Pärast tulid luterlased, kes proovisid oma mõtteid siin ellu viia.
Aga siiski on eestlased oma identiteedi säilitanud.
Näiteks kui inimene jääb haigeks, siis on olemas eesti keeles koostatud palve inimese ravimiseks.
Seda on vaja kolm korda lugeda ja paberi peale ring joonistada.
Ring on vana sümbol,mis tähendab igavene,lõpmatu, jõuline ...
Lisaks sellele on veel olemas palju tuntud inimesi.
Ma olen rõõmus, et olen sündinud ja elan Eestis.
Sokrates väitis: ""Ma tean ainult seda, et ma midagi ei tea:""
Ta oli väga tark ja tema panus filosoofiasse oli suur.
Kahjuks on inimesed tänapäeval selle unustanud.
Vanadel inimestel on suur elukogemus.
Nad on harjunud üheksa korda mõõtma ja üks kord lõikama.
Vahel tulevad ette niisugused olukorrad, mida ei saa tagasi keerata ega parandada.
Ta kardab üks kord lõigata.
Sellised inimesed on head poliitikud, kes ainult räägivad ega tee midagi.
Tihti nad elavad üksinda terve elu ja alles lõpuks saavad aru, et nad liiga kaua ootasid midagi.
Ei tohi liiga palju mõelda, muidu võib hiljaks jääda.
See tähendab, mõelgem enne ja alles siis tehkem midagi vastavalt situatsioonile.
Arvan, et teist inimest üldse ei ole võimalik lõpuni mõista.
Need, keda on raske mõista, siiski võivad olla huvitavad ""Uurimisobjektid"".
Kui proovid nende tegudest ja mõtteviisist aru saada, võid ise oma mõttesviisija arusaamu maailma asjadest avardada, sest hakkad asju teisest küljest nägema.
Arvan, et igal naisel on head psühholoogilised võimed teiste inimeste tunnetest arusaamiseks jamuidugi ka intuitsioon!
Kui lapsed alati väljendavad oma emotsioone, siis mehed suruvad need tavaliselt maha.
Võib-olla oma emotsioonide endas hoidmine on üks põhjustest, miks mehed ise on oma intuitsiooninatuke rikkunud ja kaotanud võime naistest aru saada.
Minu jaoks inimesed, keda on raske mõista, on need, kes kogu aeg tegutsevad kahte moodi.
Ma ei ole oma elus eriti palju niisugeid inimesi kohanud.
Nende kaks poolust mind ei ärrita, on huvitav nendega suhelda ja proovida nendemuutumisi mõista.
Võib juhtuda, et ta ilma nähtava põhjuseta ja seletusteta hakkab suhtuma halvasti, on närviline või vaikiv.
Need ei ole inimesed, kes otsivad oma kohta elus.
Praegu ma loen John Fowlesi raamatut ""Prantsuse leitnandi naine"", kus peategelane onjust niisugune kahe iseloomuga naine.
Charles ei saa aru, mida ta tunneb, mida peab tegema ja ta ei mõista Saarat.
Kokkuvõtteks võin öelda, et raskesti mõistetavad inimesed on minu arvates siiski huvitavad,kuigi on hea, et neid ei ole palju.
Kui kõik oleksid niisugused, siis mitmesugused teod ja olukorrad muutuks keeruliseksja elamine nende keskel oleks raske.
Minu arvates on see mees kogu Eestimaa uhkus, sest ta on oma kätega teinud uskumatultpalju tööd.
Arvan, et see on koht, kuhu tasub sõita ka muul ajal, mitmesugused sündmused toimuvadseal aasta läbi.
Paljud inimesed Eestis teavad Tõnu Tamme ka sellepärast, et ta on saanud Valgetähe ordenija temast on tehtud film, mida on näidatud ka väljaspool Eestimaad.
Tahan ikka temast jutustada, sest nii ettevõtlikust inimesest nagu tema onikka põhjust rääkida.
Kuidas kõik päris alguses oli ja kuidas praegusel peremehel tekkis idee sealelama hakata ja talust turismitalu teha?
Niisiis ei ole raske aru saada, et kõik, mida ta teeb Leigo talus, on talle südamelähedane.
Muidugi ei saa unustada ka perekonna tähtsust: kui Tõnu Tamm käis oma perega talu vaatamas,hakkas see kohe nendele meeldima ja nad ei tahtnud sealt enam lahkuda.
Kui talu oli ostetud, hakati plaane teostama, kuigi ei saa ütlemata jätta seda,et eesmärk ei olnud teha Leigost turismitalu.
Sel ajal, kui talu osteti, oli Tamm juba 40-aastane (see oli 26 aastat tagasi) ja talei olnud plaanis nii suuri ehitustöid teha, nagu me täna Leigo talus näha võime.
Alguses selles kohas oli ainult üks rehielamu, palju põllumaid ja metsi ja ainult üks tiik!
See kõlab küll uskumatult, sest juba siis, kui mina seal olin, oli Leigo talus rohkesti tiike ja järvesid.
Kõik järved saavad vett ühest ojast, kus on alati piisavalt vett, ka siis, kui on palav suvi.
Minu lemmikjärv on see, kus kasvavad puud.
Puud on vanad, suured ja kasvasid seal juba enne, kui sinna järv tehti.
Alguses mängisid seal Eestist pärit orkestrid ja grupid.
Kõige esimene nendest oli Tallinn Brass.
Nüüd aga, kui Järvemuusika kontserdid on saanud ülipopulaarseks ja rahvast onpalju, ei ole võimalik nii väheste inimestega hakkama saada.
Võiks öelda, et igaüks selles toimkonnas on väike Eestimaa uhkus, sest need, kes onaktiivsed liikmed, teevad palju tööd, et Leigo peremehe ideed läheksid täide.
Tõnu Tammel on palju ideid.
Siis kui külalisi ja pidutsejaid ei ole, on vist kõige parem aeg, et remonti teha,uusi hooneid ehitada ja teha muid töid, mida on raske ja ebamugav teha, kui sinuümber on palju rahvast.
Arvan, et Leigo kontserdid on olnud ainsad, mida kuulates olen ma tundnud enda ümberniisugust idülli.
Kuigi peremehele meeldib kõige rohkem klassikaline muusika, olnud tema tütar ükskordöelnud, et võiks ju ka rokk-kontserdi teha.
See osutus heaks mõtteks ja nüüd on Leigol võimalik igasugust muusikat kuulata.
Õhtukontsertide ilu on see, et järved on küünlaid täis, aga kallastelpõlevad lõkked.
Sa võid istuda lõkke ääres ja õhtukontserti kuulata.
Magamisvõimalused on nii siseruumides kui ka telkides.
Kuna heinamaad on suured, on palju ruumi telkide üles panemiseks.
Päev läbi saab osta sööke, jooke ja suveniire.
Viimastel aastatel on Leigost saanud väga populaarne pulmapidamise koht, laulatused toimuvad ka talvel.
Kuigi ma ei ole olnud seal siis, kui keegi läheb mehele, olen näinud fotosid, kus noorpaar sõidabpaadiga, mis on kaunistatud roosidega, saarele, kus neid ootab altar.
Kui keegi tahab väljas tantsuõhtut korraldada, siis on võimalik tantsulava püstitada.
Võimalik on tellida kontserte, kui teil on mõni eriline sündmus.
Siin saab mängida võrk- ja korvpalli, minna sauna (on olemas kaks sauna) japärast järve hüpata.
Kuigi niisugune orienteerumismäng erineb väga orienteerumisspordist, on põhimõtesiiski sama - kaardi järgi pead metsas midagi konkreetset otsima (siin - kingitusi,orienteerumisspordis - kontrollpunkte) ja kui võimalik, teistest kiiremini finišisse jõudma.
Sõit on päris pikk - 310 meetrit.
Seda nimetatakse teatrimetsaks.
Ainus asi, mis veel Leigo talu põllumajandusega seob, on astelpaju kasvatamine.
Tõnu Tamm on ise selle poolt, et lastele koolides astelpajumahla antaks.
Siis pean veel mainima 150-kohalist restorani 13 kaminaga - ja see kõik on maa all.
Veel üllatuslikum on aga plaan ehitada klaasist kontserdisaal, mis pöörleb!
Orkester istub keskel, vaatajad selle ümber.
Pöörlemist on vaja sellepärast, et kuulajad saaksid näha looduse ilu - kuidaspäike loojub või tõuseb, saaksid vaadelda kuud, nautida, kuidas linnud lendavad taevas.
Peremees küll ütleb, et tema elu ajal see ei toimu, aga siiski on ta valmiskontserdisaali projekti tegema - eks tuleb pärast teda keegi, kes on valmis niisugustasja ellu viima.
Võib-olla mitmendat korda Leigost kuuldes, ei mõju see enam nii efektselt,aga kui sa ükskord Leigo tallu lähed, siis pärast oskad hinnata seda tööd, mis sinna sisse pandud on.
Nüüd, kui kõik see, millest ma ise olen osa võtnud ja mida olen veel hiljem näinud, kuulnud jatundnud, on jutustatud, arvan, et te saate aru, miks Tõnu Tamme ja Leigo talu on võimalik Eestiuhkuseks nimetada.
Ta on niisugust tiitlit väärt.
Ma ei saanud valida ühte konkreetset isikut, kellele ma tahaksin püstitada mälestusmärgi.
Leidsin aga, et on kolm meest, kes elasid 19. sajandi teisel poolel, kes on koos töötanud,palju teinud rahva enesekindluse tõstmiseks ja on tõesti ausamba ära teeninud.
Need on Läti kultuuritegelased Krisjanis Barons, Krisjanis Valdemars ja Juris Alunans, kesalgatasid niinimetatud uuslätlaste liikumise.
19. sajandil Lätis veel oma ülikooli polnud (Läti ülikool avati 1919. aastal), paljudlätlased õppisid Tartu Ülikoolis.
Ülikooli lõpetasid nii tuntud keeleteadlased, kirjanikud, tõlkijad kui ka arstid ja teoloogid.
Kultuuritegelaste seas olid kõige tuntumad just kolm nimetatud meest ja ka luuletaja EduardsVeidenbaums.
Pöördudes aga tagasi K. Baronsi, K. Valdemarsi ja J. Alunansi juurde, tasub jutustada, millega nadtegelesid ja miks neid hüüti uuslätlasteks.
Samal ajal nad püüdsid lahendada kogu rahva probleemi, kuidas vabaneda sakslaste ülemvõimust.
Kuna uuslätlased õppisid Tartus, jõudsid nende ideed läti rahvani ajalehtede kaudu.
Ajaloolane Uldis Germanis on oma raamatus ""Läti rahva elurada"" võrrelnud neid kolme meestEesti kultuuritegelastega: Johann Voldemar Jannseniga, kes oli eesti koolmeister ja rahvuslikuliikumise juhte; Carl Robert Jakobsoniga, kes oli nii Aleksandri kooli liikumise idee autor kuika Eesti Üliõpilaste Seltsi looja ja Jakob Hurdaga, kes koos C.R. Jakobsoniga lõi EestiKirjameeste Seltsi 1871. aastal.
K. Valdemars oli üks uuslätlaste liikumise algatajatest.
1848. aastal asutas esimese lätlaste avaliku raamatukogu.
Neli aastat õppis ta Tartu Ülikoolis ajalugu ja filoloogiat ja koos K. Baronsigaja J. Alunansiga organiseeris läti üliõpilaste koosviibimisi.
Aga kui vene politseinikud muutusid sellepärast tähelepanelikumaks, oli ka K. Valdemars sunnitud ära kolima.
Ta koges Moskvas enda naabruses elavate lätlaste intelligentsust ja pakkus nendele võimalust tegutsedaläti kultuurivallas, koguda folkloorimaterjale ja hoolitseda läti keele eest.
Tema juhatusel anti välja ""Vene-läti-saksa"" sõnastikku.
Nendesse kahte sõnastikku pandi esimest korda ka uudissõnu, mida uuslätlased olid tuletanud.
Ta luges paljude maailmakirjanduse klassikute originaaltekste ja juba siis, kui õppis gümnaasiumis,tõlkis läti keelde paljude tuntud luuletajate töid.
Alates 1856. aastast õppis ta Tartu Ülikoolis, kuulas keele ja literatuuri loenguid.
See luulekogu on ka põhjus, miks lätlasi, kes tegutsesid ärkamisaja alguses, nimetati uuslätlasteks.
Kui esimest korda oli kuskil vaja uus sõna trükkida, andis ta sellele ka seletuse.
Peaaegu kõik võõrsõnad, mis ta juurutas, on tänapäeval nii tavalised ja harilikud, etsa enam ei mõtle selle sõna üle, kui seda kasutad.
`Kafeja`(kohv) ja `konfiscieret`(konfiskeerima) asemel kasutatakse tänapäeval `kafija` ja`konfiscet`.
Just K. Barons oli see, kes kirjutas read, mis lätlaste seas on nii tuntud: ...
Need on read, mis tähendavad just seda, et ta ei soovi endale mälestussammast, sest see onjuba püstitatud lätlaste rahvaluulest, mida ta on kogu elu kogunud, ja niisugunemälestusmärk on nagu kuld, mis ei roosteta kunagi.
Miks just sellele mehele?
Kõige olulisem on aga see, et me mäletame neid kolme (ja teisi) kultuuritegelasi ja seda,mida nad on teinud rahva heaks.
Ei oleks mõtet püstitada mälestusmärki, kui kõik käiksid sellest mööda ja ei teaks, kesneed kolm meest olid.
Minu lemmikonu on seitsmekümmend kuus aastat vana.
Tema naine on surnud.
Tal on kiilaspea, väga suured kõrvad, suur punane nina ja paksud vuntsid.
Prillide taga on väiksed sinised silmad.
Tema suu on suur ja tal on kõik oma hambad.
Tõeline naljatilk.
Minu lemmiktädi on üheksakümmend aastat vana.
Tal olid väga mustad lokkis juukseid, kui ta oli noorem, aga praegu tal on valged juuksed.
Tal on paksud huuled ja isegi täna talle meeldib palju punast huulepulka kasutada.
Mõnikord on tal kõrvarõngas kõrvas.
Nägu on üsna ovaalne ja laup on kõrge.
Tema juuksed on tumeblondid.
Silmad on hallid ja töö ajal ta vajab prille.
Kohtualuse ema:""Kohtusse läheksin nagu Kolgata teele.""
Sel suvel toimunud kaklus kaubamaja juures võttis kahelt emalt pojad,ühe igaveseks, teise saatuse üle otsustab kohus.
Uurimisaluse Aleksei Nikiforovi (20) ema avaldab oma tõe.
Aleksei palus, et nad vabandaksid neiu ees solvamise pärast.
Paar otsustas üle tee minna.
Kuid neli poissi järgnesid neile trolli nr 1 peatusesse ning sealtekkis kaklus, mille tagajärjel Aleksei haavas ühte noormeest ja tappis teise.
""Ema, kui sa ei käiks vanglas mind vaatamas, siis peaksid sa mu laibale surnukuuri järele tulema,""vastab poeg ema Marina küsimusele, miks ta noa võttis.
See oli selline nuga, mis võetakse kaasa teele, Aleksei jaoksasendamatu asi söögi ajal.
Alekseid peksti politsei kohaletulekuni.
Politsei võttis ta kaasa puruks löödud pea ja lahti pekstud neerudega.
Marinale helistati järgmisel keskpäeval, et halba uudist teatada.
Ta mõtles veel siis, et poeg ööbis neiu juures.
""Miks sa ära ei jooksnud?"" uurib ema pojalt, keda ta on õpetanud ennast teisteasjadesse mitte segama.
""Aga mida siis minu tüdruk oleks pidanud tegema?"" vastab Aleksei.
Natuke aega enne traagilist päeva läks Aleksei oma neiust Vikast lahku jaseepärast kutsus kontserdile oma tuttava neiu Kristina.
Vika oli pärast veel mitu korda käinud uurimise all oleva Alekseiga kohtumas.
Praegu istub Aleksei vanglas Magasini tänavas ja ootab kohtupäeva,10. aprilli.
Teine põhjus, miks Marinat ei ole kohtusaalis, on hukkunud noormehe ema,kellele ta silma ei suuda vaadata.
Läheneda talle, et andeks paluda?
Ema keerutab erutunult sõrmust sõrmes.
Ema on sunnitud istuma kodus ja hoolitsema oma 85-aastase vanaema eest.
Pere tugi on noorem poeg, kes õpib elektrikuks.
""Seitsmenda eluaastani kaklesid nad nagu kõik lapsed, aga pärast käisid teineteise lõpupidudelja pidasid kõiki pidusid koos.""
Isa läks pere juurest ära, kui vanem vend Aleksei oli kümneaastane.
Aleksei sõimas teda telefoni teel ja ütles,et niisugust hoolitsevat lolli,nagu mina, ei leia ta enam kunagi.
Kohtumised on üks kord kuus, aga selles vanglas on need kohtumisruumi remondi tõttukaks kuud keelatud.
Öeldi, et peab helistama veebruari teisel poolel ja uue aja kokkukokku leppima.
Me suhtleme telefoni teel läbi klaasi.
Ma ei ole teda pool aastat puudutanud.
Ühes käes telefon, teisega kallistan teist poega,nagu tunneksin üht teise kaudu.
Veebruaris avati Tallinna tervishoiumuuseumis kunstnik Katja Tulupova näitus.
Probleem on selles, et Katja õpib ühes kahest Eesti koolist, mis on mõlemadeesti õppekeelega, ning mõeldud halva kuulmisega laste jaoks.
Sel juhul muutub vene kurttumm laps automaatselt eesti keele kõnelejaks.
Proovige kurttummadele seletada molekulaarfüüsikat, kui pooled terminid onviipekeeles puudu.
Nendel on suur koormus, nad tajuvad kogu informatsiooni nägemismeele abil.
Vaegkuuljatele mõeldud koolis Helen on Marika 9 aastat geograafiat andnud,sama kaua on ka Katja seal õppinud.
Mina emana ei taha, et ta ka edaspidi piinleks ja oma tervist kahjustaks.
On lapsi, kelle mõlemad vanemad on venelased, kes ei valda ei suulist egakirjalikku eesti keelt ega saa lapsi kodutööde tegemisel aidata.
7-aastaselt lisandus tüdruku kaasasündinud kurtusele veel liigesepõletik.
Arstid ütlesid, et tüdruk hakkab paremini kuulma, kuid operatsiooni tulemusena läkslapse põlv paiste ning varsti kandis ema valudes piinlevat ja nõrgaks jäänud tütart kätel.
Iga Katja hommik algab valutunde ja valuvaigistiga, alles õhtuks on liigestetööfunktsioon taastunud.
Ujula päästab: vees valu kaob ja lihased lõõgastuvad.
Looming on see, mis viib Katja oma värvilisse maailma, kus ta on tugev,andekas, vajalik ja õnnelik.
Seda huvitavam on vaadelda Katja õrnalt maalitud sõrmkübaraid.
Näitusel on Jaapani ja Hiina unistustest sündinud eksootiliste motiividega nurk.
""Nõusid on raske maalida,"" seletab Marika.
Lisaks sellele on nõudele maalimisel värvitoon teine ning on vajalõplikku tooni ette näha.
Lisaks salasoovile reisida on Katjal veel üks unistus - saada keraamikaahjuomanikuks.
Sellest ajast alates hakati andekale kunstnikule tellimusi esitama.
Sellest ajast alates hakkas Katja oma töö eest tulu saama.
Huviringi suhtumine temasse on muutunud: arvatakse, et ta teenib endale nende arvelt rahaning kasutab ka huviringi keraamikaahju enda huvides.
Raha ei ole Katja eesmärk, vaid ta tahab seda selleks, et reisida.
Katjat pole vaja kadestada, temast tuleb eeskuju võtta.
Liikumisraskustega neiu, kes ei kuule ega räägi, teenibendale kindlasti kunagi raha keraamikaahju jaoks.
Inimesed igatsevad üha enam elavate olendite järele.
Tal on lõbus ja temperamentne ahviiseloom ning matkimiskalduvus.
Selleks, et õppida selgeks ruumide koristamine, on vaja kolm aastat kõvastivaeva näha.
Eesti lavastaja tegi Puškinist kriminaalfilmi.
Tsarskoje Selos tegutseb naiste sarimõrvar.
Vaatajate silme all kasvavad poisid mõne nädalaga meesteks.
Nii Pirjo kui ka Kaitsu on mõlemad lapsepõlvest saadik olnud allergilisedehk ülitundlikud loomakarvadele.
Lisaks sellele põeb Pirjo astmat.
Karvadeta koerad seevastu ei tekita hingamisraskusi eganahaprobleeme.
Järvepääläise lähiümbruses asuva ridaelamu korteris on üsna suur pidu,kui kolm koera hullavad.
Justiina ja Salsa on juba noored täiskasvanud.
Seevastu on väga suureks ja jõuliseks kasvav Rokki ainultpooleaastane kutsikas, niisiis veel beebieas.
Siis kuulsin Peruu karvatust koerast ja kui ma sellise koeraga kohtusin,vaimustusin kohe.
Peale selle on meil head allergiaravimid.
Arstidki ei keela enam ühemõtteliselt allergilisel inimesel kõikidelemmikloomade pidamist.
Mehhiko karvatu koer ja cane corso on meie riigis väga haruldased tõud.
Mehhikos õitsevad novembrikuus kõik lilled.
Imetlen rikkalikke värve bussiakna taga.
Üks põõsas on eriti silmatorkavalt punane.
Seda lille kutsutakse Ameerika Ühendriikides...
Jõulutäht teeb mind uudishimulikuks.
See näeb tuttav välja.
Jõulutäht õitseb kauem, kui see valguse kätte asetada.
Jõulupunane on endiselt kõige tavalisem värv.
Jõulutäht võib uuestiõitseda, kui hoiad seda alguses kaua pimedas.
Kõikide nende koerte aluskarv on siiski nii hõre, et koerad peab enne väljaminekuthoolikalt riidesse panema.
Maakera on viimaste aastate jooksul soojenenud.
See võib näida meeldiv (mõnus) meile, kes me elame külmades Põhjamaades,aga soojenemine põhjustab ka probleeme.
Maale jõuab pidevalt Päikese soojuskiirgust.
Maal ei peaks tingimata elu olema.
Aga suur osa päikesekiirgusest peaks Maa pinnalt tagasi kosmosesse põrkama,muidu Maa soojeneks üle.
Kasvuhooneefekt tähendab seda, et päikesekiirgust jääb liiga palju Maa pinnale.
Kiirgus ei pääse Maa atmosfäärist kosmosesse, sest seda takistavad niinimetatudkasvuhoonegaasid, näiteks süsihappegaas.
Süsihappegaas tekib näiteks seal,kus inimesed põletavad kivisüsi ja naftat.
Kui Maa soojeneb, hakkab põhjapoolusel, lõunapoolusel, Gröönimaal jaHimaalaja mäestikus jää sulama.
Nendes kohtades on jääd väga palju.
Kui see sulab ja meredesse voolab, tõuseb merepind.
Sellest omakorda tuleneb, et mitmed inimeste elurajoonid jäävad vee alla.
Suur osa liustikest ja mandrijääst sulab, aga asemele tekib uut jääd.
Jää on siiski hakanud tavalisest kiiremini sulama.
Kaj Lyberth ütleb, et ka gröönlased on märganud, et sisemaa liustikudsulavad rohkem kui varem.
Tutvuge viikingitega!
Arheoloogiliste kaevamiste järgi on selles kohas tõesti elanud viikingeid ehkmuistseid pööraseid meresõitjaid ja kaupmehi.
Võib-olla viikingite ehitised ei ole siiski olnud just selles kohas, kuhu keskus on ehitatud.
Lähikonnast on ometigi leitud kirbes, raha ehteid ja tervehulk muid esemeid.
Hiittineni saarestik, mis praegu on osa Dragsfjärdi kogukonda,oli tähtis koht viikingide ajajärjel 900. aastatel.
Idatee oli viikingite laevasõidutee, mis läks Taanist mööda Rootsi rannikutAhvenamaale ja sealt Hiittinenisse, Hangosse ja üle mere Tallinnasse.
Laevatee läks sealt edasi Venemaale ja Lähis-Itta.
Nad hakkasid keskust ehitama 15 aastat tagasi ja tööd ei ole veel lõpetatud.
Viikingid müüsid palju karusnahku.
Karusnahad olid naaritsa ja mägra omad, aga ka karu- ja hundinahku müüdi.
Üheks tähtsaks kaubaks olid orjad.
Viikingid kaubitsesid inimestega, keda nad oma reisidel vangistasid.
Kõige parema hinna sai blondide ja pikkade naiste eest.
Mõned oletavad, et elu viikingite ajal oli algeline.
Seda võib ise tõdeda viikingikeskuse pargis, kus võibkohata sepp Pasi Raiviot sepistamas.
Tema teeb pusse, pistodasid ja ehteid nii nagu viikingiajal tehti.
Viikingikeskust külastas eelmisel aastal 12 000 turisti.
Enamik nendest käis suvel, aga keskus on kokkuleppel lahti ka talvel.
Keskus on suurepärane koht näiteks laagrikooli organiseerijatele.
Tõlk on keele ja kultuuri asjatundja.
Asjaajamistõlk Hushyar Muhammed on Turu piirkonna tõlkekeskuseainukene põhikohaga kurdi keele tõlk.
Tööd piisab: tema ühe päeva kavas võib olla isegi kuus erinevat tõlkimist.
Üldiselt asjaamistõlgid tõlgivad ametniku ja sisserändaja vahelist suhtlust,niisamuti Hushyar Muhammed.
Mõned aastad käis ta koolis: kõigepealt soome keele kursustel, siispõhikoolis ja gümnaasiumis.
Tõlketööd vahelduvad servast serva.
Sama päeva jooksul võin olla näiteks kohtus, sotsiaalabibüroos, haiglas,koolis ja lasteaias.
Siin Turu piirkonnas on olukord hea ja tõlkekeskuse kaudu saab tõlgi, kui varakult tellida.
Tõlk ei tohi jutule midagi lisada ega sealt midagi välja jätta.
Niisiis tõlk ei võta ise vestlusest osa, kuid tema teeb osapoolte vahelisevestluse võimalikuks.
Mitte alati ei oska ta kõike tõlkida.
Näiteks arsti vastuvõtul võib ta arsti juhtnööre valesti mõista.
Kõikidel pagulastel on õigus tõlkimisteenusele.
Samuti võivad teised välismaalased, kes ei oska samu keeli, mis ametnik,võivad tõlkimisteenust kasutada.
Millal on raske tõlk olla?
On raske tõlkida näiteks siis, kui keegi jutustab oma rasketest kogemustest.
Kui klient nutab, on ka tõlk kurb.
Kuidas tõlgil tulevad alati õiged sõnad meelde?
Olen juba nii kaua tõlgina töötanud, et samad sõnad korduvad.
Harva räägitakse mulle täiesti uuest asjast.
Sel hetkel peab kohe kliendilt küsima, mis see sõna tähendab.
Mis tõlgi töös kõige parem asi on?
Tõlgi töö parimad hetked on hästi õnnestunud tõlkimiste järel.
Siis tundub, et mul läheb tõlgitöö hästi ja et minu kliendid on minu ja mu keeleoskusega rahul.
Basaari on TV1 saatesari, mis räägib Soomes elavatest sisserändajatest, nendeargipäevast ja pühadest.
Saates kirjeldatakse tavaliste inimeste täiesti tavalist elu, mis võib erinedatraditsioonilisest soomlaste elust.
Basaari tähistab täna juubelit, saadet on tehtud 10 aastat.
Aastatesse mahub tuhandeid jutte ja kümneid ajakirjanikke, kes on teinud dokumentaalsaateiderinevatest inimestest.
Basaari mitte ainult ei räägi sisserändajatest, vaid ka selle autorid on peamiselt sisserändajad.
See oli veel mõni aasta tagasi Soome televisioonis täiesti uus situatsioon.
Basaari meeskonnast on tuule tiibadesse saanud palju uusi ja oma koha kindlustanud saatetegijaid.
Kuulsamad nendest on Maroko päritolu Mohamed El Aboudi, mujalgi tuntud Aram Aflatuni janoor mustlastoimetaja Maria Friman.
Saate diktori Linda Lappalaineni sõnade kohaselt on just sisserändajad ise õiged inimesedsellist saadet tegema.
Tahame saate tegijateks inimesi, kes ise elavad sisserändajate argipäevas.
Need inimesed tunnevad selle elu kitsaskohti ja karisid, rõõme ja muresid.
Basaari osaks on terve aasta eetris olnud Mundo.
Euroopa sotsiaalfondi Equal programm finantseerib Mundot, mis on mõeldud sisserändajateleja etnilistele vähemustele.
Mundo poolt rahastatud õpilaste dokumentaalkaadrid on osa Basaarist.
10 minutit kestvat dokumentaalsaadet Mubdo näidatakse alati enne päris-Basaari.
Saadet korratakse laupäeviti kell 11.30.
Heli Tapaninen võitis oma ökonõuandega Soome Looduse aastakäigu.
Heli saatis ökonõu, mis on olnud tema neljaliikmelises peres juba aastaid kasutusel.
Muidugi ei pese me selliseid, milles on olnud midagi rasvast, rasvased toidud peaks jubaalguses panema kasutatud kottidesse.
Suured viieliitrised kotid võib lõpuks prügikottidena ära kasutada.
Pealegi kasutame me puuvilju ostes kardinatüllist õmmeldud erisuurusi kotte.
Samad kotid kõlbavad pesukottideks õrnadele riietele ja saavad nii ise samal ajal puhtaks.
Hinnasedelid püsivad nendel keskmiselt, aga lipikutel ei ole vaja püsida kauem kui kassani.
Aastavahetusel kolis meie tütar oma majapidamisse ja tahtis tingimata ka endale neid kotte.
Saada oma ökonõuanded e-mailiga.
Lisa ümbrikule sõna Ekovinkki ja enda kontaktandmed.
Premeerime kuu parima nõuande andjat Soome Looduse aastakäiguga!
Soomes tekib igal aastal umbes 1,3 miljonit tonni mitmesuguseid olmejäätmeid, millesttaaskasutatakse umbes 310 000 tonni (25%).
Pakendiprahist neljandik on plastmass.
Kui iga soomlane kasutaks ühe kilekoti nädalas, akumuleeruks sellest aastas umbes 5,4miljonit tonni plastmassiprahti.
Riidest puuviljakotti on kerge teha.
Oma emakeelt omandav väike soomekeelne laps ja soome keelt teise või võõrkeelenaõppiv inimene on mitmel viisil samas olukorras, kui nad õpivad uut keelt.
Soome keelt teise või võõrkeelena kõnelejad teevad samu vigu kui lapsed soomekeelt omandades ja mingid õppimise protsessid on oletatavasti samad.
See, kui täpselt keeleõppija suudab häälikute pikkuse erinevusi kuulda, sõltub sellest,kas nendel erinevustel on tähtsust tema emakeeles.
Niisiis, keeleõppija emakeelel on seetõttu otsustav tähtsus kvantiteedi õppimisel.
Teiseks mõjutab keelekeskkond, see, kuidas kvantiteet tuleb esile soome keele õppijaid ümbritsevateinimeste kõnes.
Mõned emantsipeerunud naised eelistavad karjääri, teised aga valivad perekonnaelu lasteja abikaasaga.
Minu arvates on kõige tähtsam hoida tasakaalu nende kahe ettekujutuse vahel, nii et mittemuutuda kirglikuks tööarmastajaks ilma pereta ja samuti realiseerida end oma töös.
Elu näitab, et tavaliselt inimene suudab saavutada ainult ühe eesmärgi, kas karjääri või perekonna.
Ma sooviksin detailselt vaadelda neid kahte nähtust.
Karjäär tähendab palju raha, materiaalset heaolu, tunnustust inimeste poolt, austust, võimu,täielikku hõivatust, vaba aja nappust.
See on rida positiivseid külgi, mis puudutavad karjääri ja perekonda, kuid on olemas kanegatiivsed, aga nendest ei hakka ma selles essees kirjutama.
Ta püüdleb oma eesmärgi poole, unustades teised tähtsaid asjad, mille nimel me üldse elame.
Ta teadvustab, et tema elus puudub keegi, kellega koos võiks vananeda.
Jääb võimalus leida oma hingekaaslane, inimene, kes on just sinu teine pool, kuid keegiei garanteeri, et see plaan täitub.
Kui see otsija on rikas, siis võib ta kohata raha armastajat mitte kogu südamega armastajat,aga see on juba teine probleem.
Need inimesed, kes muretsevad oma perekonna loomise pärast,on tavaliselt õnnelikumad kuiteised, sest harilik ettekujutus perekonnast kujutab endast otsatut armastust, hoolt jamuretut kooselu elu lõpuni.
Mees aga näeb vaeva ööpäev läbi, kuid siiski ei kaeba oma elu üle.
Need inimesed ei karda oma vanaduses üksi jääda, sest teavad, et alati on vaja teineteistaidata ja toetada, sest nad kõik koos on üks suur sõbralik perekond.
Vahel võib rahanappus tekkida, aga see on siiski ajutine ilming, armastus suudab võitakõik raskused.
Minu arvates ei esimene ega teine variant ei ole täiuslikud, minu meelest tuleb leidaniinimetatud kuldne kesktee, et saavutada harmoonia, kuigi see pole lihtne.
Ma ei pea sellist radikaalset küsimust õigeks.
Ilus elu on vaheldusrikas elu, see, mis on erinevate asjadega täidetud.
Kas on võimalik teha niimoodi, et perekond, lapsed ja karjäär oleksid ühildatavad?
Tänapäeva naised on nii sõltumatud, et tihti loobuvad perekonna loomisest ja elavadainult tööle.
Raha tuleb ja läheb, aga perekond jääb alati sinuga.
See tähendab, et minu arvates tulevad ajad, kui lapsed on tähtsamad kui teenitud raha.
See pult teeb tema elu kergemaks.
Ta on vana paks arhitekt, tema naine on juba abielus uue mehega, ta elab eraldi ilmaoma lasteta.
Filmi lõpus Michael kerib kõik tagasi ja otsustab muuta oma elu, et mitte peret kaotada.
Ta saab aru, et peret asendada pole võimalik.
See tähendab, et võim on rahva käes.
Rahvas valib parlamendi, aga parlament teeb kõik tähtsad otsused.
Valimistel võidab see, kes saab rohkem kodanike hääli.
See tähendab, et võimu anatakse põlvest põlve edasi ning riiki juhib kuningas või kuninganna.
Mulle meeldib monarhia arvatavasti sellepärast, et see assotsieerub mul muinasjuttudega, mida malapsepõlves lugesin.
Nendes muinasjuttudes juhtis riiki alati kuningas ning võim anti edasi printsile või printsessile.
Võib-olla sellepärast riik, kus on monarhia, näiteks Inglismaa, tundub mulle muinasjutulisena.
Kui riik ei muutu, siis ta nõrgeneb.
Ka teistes suuremates riikides (Inglismaa, Hispaania, Holland, Norra, Rootsi, Belgia jt) on monarhianing inimesed nendes riikides elavad palju paremini kui paljudes teistes riikides, kus on teinevalitsusvorm.
Ükskõik, missugune on riigi valitsusvorm, on peamine see, et seda kasutataks õigesti.
Ma tahaksin kohe öelda, et ma arvan, et eesti keelel on küll tulevikku.
Liiga kaua on eesti keel seda aega oodanud, millal teda hakataks kasutama piisaval määral.
Nagu on teada, hakkas eesti keel võrreldes teiste keeltega hilja arenema, alles mõned sajandid tagasi,see tähendab, et eesti keel on noor keel, aga noortel on alati tulevikku.
Pärast Eesti Euroopa Liitu astumist näen ma siin palju üliõpilasi välismaalt.
Kõik nad õpivad hea meelega eesti keelt, näiteks minu grupis õppiv Marta on lätlane.
Marta õpib eesti keelt selleks, et pärast ülikooli lõpetamist õpetada lapsi.
Tema jutust sain ma teada, et eesti keel on Lätis väga populaarne.
Isegi Moskvas ja Peterburis on üliõpilastel võimalus õppida eesti keelt, rääkimata sellest, etSoomes ja Rootsis, nagu ma tean, on eesti keel niisugusel kõrgel tasemel, et meie teaduskonnatudengid saavad semestriks või rohkem sinna õppima sõita.
Ma ei oska täpselt vastata, võib-olla see on lihtsalt harjumus, aga võib ka olla meedia mõju.
Õnneks keeleinspektsioon võitleb sellega.
Paar nädala tagasi aga kuulsin, et inpektsioon nõuab, et taastataks Viru hotelli vana nimetus, sestpraegu hotelli peale on kirjutatud SOKOS HOTEL VIRU.
Teadlased teevad aga omalt poolt kõik selleks, et eesti keel areneks.
Mina lugesin näiteks sellist lugu, et praegu filoloogid otsivad sõna, et anda nimetus Iraagis võiteises riigis teenistuses olevale sõdurile.
See tähendab, et eesti keelel on veel kõik ees, eesti keelel on küll tulevikku ja ma loodan, etmina ja minu tulevased kolleegid aitavad eesti keelt arendada.
Eestis elab üle miljoni elaniku, aga kahjuks kõik ei valda riigikeelt.
Vene koolides on eesti keel kohustuslik aine ja peale kooli lõpetamist sooritavad kõik riigieksami.
Vanem põlvkond, kes ei ole Eestis sündinud, ei oska eriti eesti keelt, ainult mõned on selle selgeksõppinud, et edukalt töötada.
Eesti on hea koht elamiseks ja karjääri tegemiseks.
Siin on palju võimalusi elamiseks, aga kui sa oled teisest rahvusest ja ikkagi oskad riigikeelt,teeb see elu veelgi lihtsamaks.
Eesti keel on arenev keel ja paljud inimesed õpivad seda keelt ka mujal, mitte ainult Eestis.
See keel jääb eksisteerima nii kaua, kui inimesed selle vastu huvi tunnevad.
Ja igaüks peab olema uhke selle üle, et oskab väljendada oma tundeid ja mõtteid eesti keeleskuna see on natuke alandav, kui sa elad ühes riigis ja üldse ei oska selle riigi keelt.
On olemas mitu fakti, mis toetavad positiivset vastust.
Mina tean kindlalt, et Soomes, Saksamaal, Ungaris ja isegi Itaalias on ülikoolid, kus õpitakseja õpetatakse eesti keelt.
Euroopa Liidu valitsus on huvitatud sellest, et säilitada eesti kultuur ja keel.
Koolis on vaja hästi õppida, et saada head tööd ja ka pärast toredasti elada. Siiski on õpilasi, kes õpivad halvasti ja ei saa, mida tahavad.
Kui mitu korda meile ka ei öeldaks, me käitume nagunii omamoodi.
Naised ütlevad, et abielu pole suhkur ja ei ole vaja sinna kiirustada. Veel on aega – puhake, abielu toob kaasa palju muresid.
Inimesed ei tee mitte alati oma vigadest järeldusi. Mõnedel on vaja teha vigu mitu korda, et pärast neid enam mitte teha. Võib-olla on see nii seetõttu, et neil on halb mälu või nad on lihtsalt rumalad.
Sõda – kõik teavad, et sellest ei tule midagi head, aga ometi on maailmas sõjad. Siis õpib inimkond oma vigadest. Kõigil on halb.
Juba lapsepõlvest teame, et metsa ei tohi hävitada. Mets on meie elu, õhk, mida me hingame, meie tervis. Iga aastaga meie metsad vähenevad ja selle taga on inimesed, kes teavad, et metsi ei tohi hävitada. Siis peavad nende vigade eest maksma teised, kes hakkavad elama pärast meid.
Mina olen samasugune nagu teised inimesed.
Ma õpin eesti keelt iga päev ja harjutan rääkimist.
Inimene on õppinud, õpib ja hakkab õppima oma vigadest.
Haridus annab inimesele kindlama tunde, ...
Ülikooli astumine on mõnes mõttes nagu õnneloos.
Praegune koolisüsteem annab kõigile võimaluse ülikooli astuda. Kõige tähtsam on leida eriala, mis sind huvitab, küsida endalt, millega sa tahad tulevikus tegeleda.
Ülikool näitab noortele maailma, kus võib tunda end iseseisvana.
Ülikoolis oled sa võistleja, sul on ülesanne ja sa pead sellega hakkama saama. Noored tulevad ülikooli, et elu tundma õppida.
Tulevikus, kui ülikooliharidus muutub tasuliseks, jääb see nii mõnelegi unistuseks.
Eesti vabariik liigub hullumeelse kiirusega Euroopasse, areneb ning moderniseerub iga päevaga.
Eestis elades võib märgata, et siin tegeldakse väga palju poliitikaga.
Tasuline haridus on tänapäeval tõsine teema. Kerkib küsimus, kellel õnnestub ülikoolis õppida.
Kas üliõpilane suudab suve jooksul kümme tuhat krooni teenida, et ülikoolile maksta?
Aeg läheb, mida tulevik meile toob?
Oleme kõik seda kuulnud ja see puudutab meie põlvkonda. Nüüd on juba uus põlvkond, kellel on rohkem võimalusi õppimiseks. Need on tulevased spetsialistid: juristid, õpetajad, arstid jne.
Kui inimene õpib, leiab ta endale õige tee.
Nad elasid ainult selleks, et see unistus saaks tõelisuseks.
Hallid argipäevad aga muutsid neid plaane.
Nad ei tahtnud ära rikkuda noorte und.
Inimesed unustavad töötades täiesti, et akna taga on päikesepaisteline kevad või õitsevad sügisesed lilled, et ööbikud laulavad öösiti oma laulu või mets kutsub marju korjama. Inimene ei märka enam looduse ilu, teda huvitavad ainult raha, televiisor, rumalad armastusromaanid ja kriminullid.
Aga iga inimene võib teha oma elu rõõmsamaks ning huvitavamaks. Võib õhtuti tänavatel kõndida ja ööbikut kuulata, teatrisse või kinno minna või lihtsalt oma perega väikse peo teha.
Karjäär, töö, raha, poliitika jne on ainult meie elu lisand, ja kui see muutub elu eesmärgiks, siis ei saa õnn ja armastus leida oma kohta inimeste argipäevades.
Ma ei oska ütelda, kas nende vahel on armastus või ei ole, aga õnne on nad küll kaotanud, sest „mehe elu polegi muud kui aga aina töö ja töö“ ja naise pea on täis muresid korteri ning laste pärast jne.
Armastusest ja õnnest autor enam isegi ei kirjuta. Siin on raske argipäev hävitanud õnne ja võib-olla ka armastuse.
See küsimus on praegu väga aktuaalne. Käivad vaidlused, kas teha õppimine tasuliseks või mitte.
Mitte alati pole andekatel noortel inimestel rikkaid vanemaid, kellel on paks rahakott.
Ja mis saab meist, kes me oleme juba üliõpilased? Meie ju astusime ülikooli, kui õppimine oli tasuta.
Praegu on noortel raske leida oma kohta elus. Nad loodavad astuda ülikooli, et mitte ilma tegevuseta jääda.
Nõukogude ajal leidsid kõik üliõpilased, kes töötada tahtsid, pärast lõpetamist endale töökohad. Haritud inimesed olid vajalikud. Praegu ei anna haridus garantiid, et sa hiljem tööd saad.
Meie ajal töötavad paljud mitte oma erialal. On niisugune mulje, et haridus ei ole üldse vajalik.
Sellepärast ma ei tea, mis ootab ees mind ja paljusid teisi, kes tahavad olla haritud inimesed.
Paljudele tähendab ülikool kõigepealt teaduste allikat. Mõningatele on see abinõu selleks, et tulevikus head tööd saada.
Pärast kooli lõpetamist seisab igaühe ees küsimus, millist kõrgkooli valida.
Praegu tahab üha rohkem ja rohkem inimesi haridust saada.
Mina õpin teist aastat Tartu ülikoolis ja minu arvamus on selline, et see õppeasutus on väga kõrgel tasemel.
Miks me peame kolm aastat järjest lugema ainult Tolstoi, Gorki ja Puškini teoseid? Ma armastan neid kirjanikke väga, aga see isoleeritud süsteem häirib mind.
Siin peetakse üliõpilasi inimesteks.
Meie koolis olid inimesteks ainult õpetajad, õpilased aga olid tavaline tööjõud.
Igaüks peab ise otsustama, mille jaoks ta õpib.
On palju selliseid, kes õpivad enda jaoks ning see on kõige parem variant.
Aga igaüks peab valima endale elus oma tee ja ülikool aitab meil teha õiget valikut.
Nad uskusid ja lootsid, et elu toob neile kõike, mida on vaja.
Noored on mõnikord pisut naiivsed.
Aga elu avas nende silmad ja selgus, et see kõik oli ainult ilus unenägu, mis lõppes liiga kiiresti.
On olemas selline tendents, et mida noorem inimene on, seda rohkem on tal optimismi. Aastate jooksul see väheneb, sest sa näed, et elu toob rohkem halba kui head. Aga siin ei saa midagi parata.
Inimene ei oota enam elult nii palju kui nooruses. Ta õpib elama oma võimeid arvesse võttes.
On hea, kui inimene on võimeline unistama. See kuidagi kaunistab tema värvitut elu.
Kui vanapaar ära läks, olid neil lootused, et nende lastel läheb kõik paremini kui nendel endil.
Kui inimesel pole midagi süüa, kui ta peab kogu aeg muretsema, kust võtta leivatükki ning kuidas sööta lapsi, sel juhul ei kao tal mitte ainult armastus ja õnn, vaid kaob üldse tahtmine edasi elada.
Ma lihtsalt ei tea, mis see on. Jah, muidugi, sellest on palju kirjutatud.
See oli teooria. Aga praktiliselt ei ole ma sellega kokku puutunud.
Tänapäeval astub väga palju inimesi ülikooli, et saada haridust ja hiljem leida tööd.
Varasemal ajal ei olnud keskkooli lõpetavatel õpilastel probleeme sellega, kuhu edasi minna.
Nüüd on olukord radikaalselt muutunud ja küsimus, kust saada haridust, on saanud üsna aktuaalseks.
Milleks ma seda teen?
Mul on ülikoolis väga raske ja mulle siin ka väga meeldib.
Igal aastal olid üliõpilasel oma loengud ja eksamid, mis ta pidi ära kuulama ja vastama.
Uue süsteemi järgi võiks inimene ise endale vajalikud loengud valida, korjates punkte.
Kellele on ülikool? Nendele, kes tahavad saada haritud inimeseks ja edaspidi leida head tööd.
Ma arvan, et väikeses maakohas elamise kõige suuremaks miinuseks on see, et kõik teavad kõigi kohta kõike. Seal on palju kuulujutte.
Plussiks võib olla see, et inimesed elavad nagu ühes suures perekonnas, püüavad üksteist aidata, muretsevad üksteise pärast.
Aga suures linnas on igaüks omaette. Inimesed jooksevad siia-sinna, kiirustavad kogu aeg, ei pane teisi tähele.
Luil oli Evi kõrval vastik olla pärast seda, kui too ütles, et jätab lapse riigile.
Ta suhtus temasse väga hästi isegi pärast seda, kui sai teada, et Evi on rase ja ei tea, kus lapse isa on.
Naisele ei ole tõepoolest tähtis, kas mees on olemas või mitte, lapsele on aga tähtis, kas tal on isa või ei ole.
..., et Evi sünnitab lapse, jätab ta riigile ja hakkab elama, nagu poleks midagi olnudki.
Aga ma olen kindel, et igaüks saab lugemisest rõõmu ja igal inimesel on omad lemmikraamatud.
Mind huvitavad erinevad raamatud, ainult kriminulle ja naisteromaane ma ei armasta. Aga ka neid võib mõnikord lugeda.
Eriti meeldivad mulle ajaloolised romaanid ning lemmikkirjanikud selles žanris on Karamzin ja V. Jan.
Raamatud aitavad meil inimesi paremini tundma õppida.
Ma sain raamatust teada, et Paganinil oli väga raske elu ja tal oli palju vaenlasi.
Ta annab ülevaate Prantsuse-Vene sõjast ja näitab, millised kangelased olid vene sõdurid.
Mu lemmikteos on Bulgakovi romaan „Meister ja Margarita“. Minu arust on see teos väga sarnane Goethe „Faustiga“.
Seda on väga kerge lugeda, sest see on nagu kaasaegne muinasjutt.
Ta kasutab naisi enda kasuks ära ja lõpetab elu rikka inimesena.
See lugu kõlab väga aktuaalselt ka tänapäeval.
Novelli kirjutamisest on möödunud juba palju aastaid, aga see probleem on ikka jäänud põlvkonnast põlvkonda.
Sellel noorpaaril, kellest novelli alguses juttu on, olid suurepärased unistused ja soovid.
Oma unistusele tõid nad ohvriks oma õnne, tervise ja normaalse eluviisi.
Tööst ja lastest ülekoormatuna ei suutnud nad näha, kuidas elu neist mööda läks.
Nad ei tahtnud rohkem mitte midagi peale selle, et saaks rahus puhata.
Ilma rahata kaovad kõik ilusad tunded, unistused ja soovid nagu uduloor.
Nad loobusid oma tundest, armastusest ning elurõõmust, et see kunagi tulevikus jälle tagasi saada, aga sellest ei tulnud midagi head välja.
Mis on inimkonna arengu jooksul juhtunud? Laastavad sõjad ja nälg, haigused ja orjus. Hea küll, kauges minevikus, mil inimesed ei saanud ajaloo kulgu jälgida ega mingeid kokkuvõtteid teha, võib seda andestada. Aga mida teeb kaasaegne inimene?
Nii palju noori sai hukka juba esimese sõja käigus. Oleks vaja järele mõelda, kellele seda sõda vaja on. Ainult nendele, kes ei oska rahulikult omavahel raha jagada, nendele, kes istuvad väga kõrgel.
Jälle surevad mitte milleski süüdi olevad noored inimesed.
See on kaasaegne häda, mis on haaranud kogu maailma tervikuna.
Igal pool räägitakse, et see on suur häda ja sellest on vaja hoiduda, aga mida suurem oht, seda suurem on soov proovida ja see võib viia lõpuks hukuni. Ning ikka sirutavad üha uued ja uued noored oma käe narkootikumide poole.
Suuremat häda pole võimalik välja mõelda ning meie maailmas pole sellest mingit väljapääsu.
Milline perekond julgeb väita, et tema poja või tütrega ei või midagi juhtuda?
Tahaksin puudutada veel mõnesid probleeme, näiteks suitsetamise kahjulikku mõju. Igal sigaretipakil on kirjas ja igal pool hoiatatakse, et suitsetamine on kahjulik harjumus, aga suitsetatakse juba noorest east alates.
Maailmas surrakse kõige rohkem suitsetamise tagajärjel, aga sellele vaatamata võtavad uued inimesed himuga sigareti kätte.
Kunagi olid ranged ajad, mil inimesed said juhiload ainult pärast eksamit. Praegu aga võib neid hea raha eest ka osta.
Ja selles oli süüdi noor autojuht, kes oli purjus.
Meid kõiki on kasvatatud nii, et oma vanemaid ei tohi hooletusse jätta. Aga tegelikkus on selline, et vanadekodusid tekib järjest rohkem.
Meie mälu keeldub mäletamast halbu kogemusi.
Mõeldakse, et minuga midagi hirmsat ei juhtu. Temaga juhtub, aga minuga mitte. Juhtub aga just vastupidi.
Ja need hädad, mis on inimesi kogu ajaloo jooksul saatnud, ei kao mitte kuskile.
Aga me elame ja loodame, et kõik läheb hästi ja Jumal kaitseb meid kõigi hädade eest ja aitab meid.
Ülikool on alati olnud teadmiste keskus. Nagu varem nii ka tänapäeval püüdlevad inimesed kõrghariduse saamise poole.
Ülikool annab võimaluse saada kõrgharidus, suhelda huvitavate inimestega, saada teada palju uusi asju ja lõpuks ka leida tulevikus head tööd.
Varem oli ülikooli astumine raskendatud, sest ülikoolide arv maailmas oli väga väike. Ka teaduskondi oli vähe.
Varem oli teaduskondadest suurim muidugi usuteaduskond. Paljud pastorid töötasid ka õpetajatena. Kui sa praegu tahad õpetajaks saada, pole vaja usuteaduskonda õppima minna.
Kaasaegsed võimalused on laiemad. Iga aastaga suureneb teaduskondade arv.
Tänapäeval on vaja haritud inimesi paljudel erialadel.
Ja kui ülikoolide arv on suurem, on riik rohkem arenenud.
Ja ma arvan, et tulevikus suureneb ülikoolide arv veelgi. Seda seetõttu, et koos maailma arenemisega laienevad inimeste tegevusalad ja on vaja palju uusi spetsialiste, keda annab just ülikool.
Kellele on ülikooli vaja?
Muidugi on ülikooli vaja noortele. Alati on hariduse saamisele püüelnud uudishimulikud noored, kellel on suur huvi teaduse, elu ja teadmiste vastu.
Kui maailmas ei oleks niisuguseid noori, kes sooviks oma teadmisi arendada, mis siis maailmaga toimuks? Ma arvan, et see lõpetaks oma eksisteerimise.
Maailmas on vaja erinevaid eluvaldkondi uurivaid teadlasi.
Elus on väga tähtsad nii humanitaar- kui ka reaalala inimesed.
Aga kuidas te võite imetleda meie elu ilma arstideta, kes meid ravivad või ilma õpetajateta, kes meie lapsi õpetavad?
Selleks on vaja ülikoole, mis annavad ühiskonnale haritud inimesi.
Muidugi ei pea mitte kõik noored ülikooli astuma. On mõned elukutsed, milleks ei ole kõrgharidust vaja. Ometi on rohkem neid elukutseid, mille puhul ei saa tänapäeva ühiskonnas kõrghariduse puudumisest isegi mõelda.
Mis minusse puutub, siis ma teadsin juba kooliajal, et hakkan tulevikus ülikoolis õppima.
Ma pole kunagi tahtnud suureks teadlaseks saada, sest seda pole mulle vaja.
Ma arvan, et iga inimene peab teadma oma kohta elus.
Praegu, kui ma õpin veel ülikoolis, meeldib mulle, et peale selle, et ma võtan aineid oma eriharust, võin ma võtta valikaineid teistest teaduskondadest. See aitab mul saada mitmekülgset haridust.
Samuti on väga hea, et ülikoolis õppides on mul võimalus suvelaagrites kohtuda teiste ülikoolide üliõpilastega ja nendega suhelda.
Ma arvan, et on väga hea, et üliõpilastel on niisugune võimalus kokku saada ja arutleda noorte ja ülikooliga seotud probleeme, mis on sarnased kogu maailmas.
Näiteks Tartu ülikoolis õppimiseks tuleb vallata vähemalt kaht võõrkeelt: eesti ning kas inglise või saksa keelt.
Siin on palju erinevatest rahvustest üliõpilasi, kes on tulnud Soomest, Inglismaalt ning isegi Jaapanist.
See on väga huvitav, et inimesel tuleb rääkida päeva jooksul mitut võõrkeelt.
Ta on tihti abitu ning ei ole harjunud oma probleemide iseseisva lahendamisega.
Ta on tihti abitu ning ei ole harjunud oma probleeme iseseisvalt lahendama.
Mõned igatsevad kodu järele.
Aga pärisüliõpilane peab olema kindel ning uskuma, et ta saab kõigi asjaoludega hakkama.
Ülikoolis õppides, kodust kaugel õpib igaüks oma elu planeerima ja oma käitumise eest vastutama. See on minu arvates väga hea, sest kodus elades ei saa inimene päris täiskasvanuks, sest ümbrus pole selle jaoks sobiv.
Ülikoolis õppimine ei piirdu kultuurse inimese jaoks ainult loengute kuulamise ning eksamite sooritamisega.
Mul oli ebatavaline tunne, kui läksin sõbrannaga esimest korda „Vanemuise“ teatrisse eestikeelset esietendust vaatama. Nüüd olen ma sellega harjunud ja saan etenduse lavakõnest juba peaaegu kõik aru.
Eriti tuleb rõhutada seda, et on väga huvitav võõrkeeles õppida ning võõrast kultuuri tundma õppida, kuigi see on seotud oma raskustega.
See on positiivne joon, mis on omane väikeste linnade elanikele, kes lähevad teise linna, et ülikoolis õppida.
Soovitud elukutset omandades kindlustab inimene oma tulevikku. Kuid tulevase elukutse omandamise kõrval võib ta nautida üliõpilaste elu kõigi selle rõõmudega, võib palju suhelda ning paljude inimestega tutvuda.
Mulle tundub, et ülikoolis õppimine on peaaegu alati seotud positiivsete emotsioonidega, sest inimene omandab nii soovitud elukutset kui ka elukogemust.
Kõikidel, kellel on soov ülikoolis õppida ning võimalused selleks, soovitaksin ma astuda ülikooli.
Kunagi ammu oli raamat võib-olla kõige kallimaks asjaks maailmas.
Täna ei kujuta me endi seas harimatuid inimesi ette.
Tekib küsimus, mis on haridus. Võib-olla on see need teadmised, mis jäävad pärast õppimise lõpetamist kogu eluks?
Ühiskonna õnn sõltub haridusest.
Kool on kool. Ta annab inimestele vajalikud teadmised, milleta nad elus hakkama ei saa.
Ükskõik kui hea kool ka ei oleks, ei anna ta ikka seda, mida annab pere. Heaks näiteks on siin lastekodulapsed. Ei taha midagi paha ütelda, kuid nendel on ikka raskem elus hakkama saada kui teistel.
Minu arvates on nii, et mida harimatumad on vanemad, seda parema hariduse püüavad nad oma lapsele anda, seda rohkem tähelepanu nad tema kasvatamisele pööravad. Arvatavasti toob niisugune inimene kõigile rohkem kasu.
Need on ainult mõned põhjused, milleks on vaja haridust, mida võib saada ülikoolis.
Arvan, et inimene õpib kogu elu ja ülikool on selles protsessis nagu algusetapp.
Kuid arvan, et raha ei tohi olla hariduse saamisel takistuseks ning olen meie riigi hariduspoliitika vastu.
Järelikult pole õppimine asjatu ja alati jääb kogu eluks midagi head.
Arvan, et ülikool on uus etapp meie elus.
Hiljem, kui me oleme kõik eksamid sooritanud ja lõpudiplomi saanud (loodan, et see on nii), jääb ülikool meie kõige paremaks mälestuseks.
Aga milleks ülikool üldse olemas on?
Üks teadlane on öelnud, et ülikool ainult aitab noortel inimestel teadmistele lähemale jõuda.
Üldse on haridus tänapäeval väga tähtis. Ilma selleta ei saa mitte midagi teha.
Ülikooli ongi vaja selleks, et oleks rohkem haritud inimesi.
On ju niimoodi, et mida kõrgem on inimese haridustase ja mida rohkem ta teab, seda kõrgem on tema kvalifikatsioon ja seda paremini ta töötab.
Mida kõrgem see tase on, seda kõrgem on kogu riigi tase.
Ja veel on ülikooli vaja lihtsalt kõigi inimeste arendamiseks. On ju väga huvitav ülikoolis õppida.
Võib-olla on nii, et kui oleks võimalik, oleksid paljud inimesed igavesed üliõpilased.
Ja kui mõtelda avaramalt, siis oleme me kõik igavesed elu üliõpilased.
Ükskõik, mis teemal me räägime, ikka puutume kokku mingisuguste probleemidega.
Aga ülikool on siiski midagi rohkemat.
Et nendele küsimustele vastata, peame selgeks tegema, mis on haridus.
Muidugi seletab iga inimene seda omamoodi.
Minu arvates on haritud inimene see, kes oskab inimestega suhelda, kes on alati valmis teisi aitama, ühesõnaga oma hingelt puhas ning heatahtlik inimene ja „kameeleonidele“ selles määratluses kohta ei ole.
Tähendab, ülikool organiseerib inimest, kasvatab üliõpilast mingil moel, nii et ta ise seda ei taipagi.
Mõtlemine ei ole enam lapselik, see areneb kogu aeg.
Valitsus peab murdma pead küsimustega, kuidas noori kasvatada, kust selleks jälle raha võtta, ja üldse kuidas, kuidas...
Muidugi peab valitsus selle peale mõtlema, kuid suuremal määral sõltub see siiski meist endist.
Selline arvamus on tänapäeval vägagi levinud.
Inimene elab ikka ainult tänases päevas, ei vaata tulevikku. Ta ei võta arvesse seda, et ka meie kodumaal olukord kunagi ikkagi muutub ja siis ei leia ilma hariduseta endale tööd ega saa midagi ette võtta.
Ma arvan, et vanurid olid üsna kindlad, et noortel on õigus.
See võib hävitada kõik.
Novelli lõpus vedas just taat noori nähes eide kõrvaluulitsasse, sest tal oli momendiks eide ees häbi. Palju aastaid tagasi seisid nad samamoodi nagu need noored reisibüroo akna all ja taat tõotas mitte rahuneda ega puhata, kuni nad kahekesi korjavad nii palju raha, et Itaaliasse sõita. Neil oli õnnelik noorus, aga nüüd vanaduses olid nad jälle üksinda oma täitumata sooviga.
Inimelu on selline, et ta koosneb halvast ja heast, mustast ja valgest. Meil kõigil on olnud nii must kui ka valge periood või isegi mitu perioodi.
Armastus aitab meid, kui meil on raske.
Nooruses on probleeme võib-olla kergem lahendada ja elu ei paista nii pilvine.
Me elame muutuvas maailmas. Kõik areneb nii kiiresti: tehnika, arvuti, liiklusvahendid.
Ühelt poolt muutub elu mugavamaks ja lihtsamaks. Praegu on väga palju asju, mida enne ei olnud, näiteks mobiiltelefonid, arvutid, kiired ja mugavad autod. See kõik peabki muutma elu lihtsamaks, aga tegelikult muutub elu hoopis raskemaks.
Mis nii juhtub, sellele ei oska keegi vastata.
Kuna elutempo on kiire, kaebavad inimesed, et neil ei ole piisavalt aega, nad ei jõua teha kõike, mida nad plaanivad.
Inimestel ei ole aega hästi magada, nad tormavad kogu aeg kuhugi: tööle, poodi, koju ja nendel on hirm, et midagi jääb tegemata.
Tihti toimuvad vaidlused.
Tihti toimub vaidlusi.
Väga tihti võime me inimest solvata ja isegi mitte märgata, et me seda tegime.
Tolerantsus tähendab kõigepealt arusaamist.
Kui sa ei saa inimesest aru, käitu niimoodi, nagu poleks midagi erilist juhtunud. Suhtu inimesesse nii, nagu sa suhtusid varem, enne vaidlust.
Lõpuks, ma arvan, et tolerantsus tähendab võimet järele anda. Kui sa tunned, et sa ei saa inimesest aru ning ei suuda tema käitumist rohkem kannatada, lihtsalt anna järele ja unusta kõik, mis teie vahel oli.
Vigu ei tee see, kes üldse ei ela. Kõigepealt mõtle endast, et sina teed ka vigu ja isegi rohkem, kui sa neid märkad.
Arvan, et kui sa õpid, kuidas ...
Selleks, et inimestest paremini aru saada, on vaja lugeda rohkem raamatuid, mis on pühendatud inimeste psühholoogiale.
Mina arvan, et kui sa hakkad aru saama teistest inimestest, hakkad sa tasapisi ka endast aru saama.
Püüa aru saada, miks sa niimoodi käitusid, missugused on põhjused ja kuidas need põhjused rohkem ei korduks.
Selleks, et õppida endast paremini aru saama, mine psühholoogi vastuvõtule. Need inimesed teavad kõiki psühholoogia seadusi ja aitavad sul endast aru saada. Kui sa hakkad endast aru saama, oskad sa hiljem oma käitumist kontrollida.
Tolerantsus enda suhtes tähendab endast arusaamist. Siis võid sa seletada oma tegusid, käitumist, oma sisemaailma.
Tihti juhtub nii, et kui sul on halb tuju, hakkad sa närveerima ja ei jälgi enam oma tegusid.
Tolerantsus on minu arust kannatus, mitte ükskõiksus, nagu teised arvavad. See on arusaamine, oskus järele anda ja oskus silmad mõnikord kinni panna.
Tolerantsus – see on elu tasakaalus endaga ja teiste inimestega, kes sind ümbritsevad. See on elu tasakaalus oma sisemaailmaga, aga see ei tule nii lihtsalt.
Et tolerantsust saavutada, on vaja palju lugeda ja töötada endaga ja oma mõtetega
Igaüks elab oma elu nii, nagu tahab.
Minu arvates on tolerantsus suhte alus.
Mõnikord on väga raske teisest inimesest aru saada. Ta hakkab sind ärritama, sa ei kannata teda.
Sellest ajast alates peavad vanemad olema tolerantsed oma lapse suhtes, et temast saaks psüühiliselt normaalne, kasvatatud ja lõpuks haritud inimene.
Nagu ma varem ütlesin, peab inimene olema tolerantne ka enda suhtes.
Tolerantsus näitab inimese haridus- ja kultuuritaset, seda ei õpetata koolis ega ülikoolis, see on iga inimese enda asi. Sellest loeme raamatutest, kuuleme vanematelt ning võõrastelt inimestelt.
Käesoleval momendil on tolerantsus väga tähtis ning aktuaalne küsimus just minu kui tulevase õpetaja jaoks.
Ammu on teada, et hea õpetaja peab olema tolerantne oma õpilaste suhtes (eriti väikeste laste suhtes), peab oskama seletada materjali rahulikult, isegi teist ning kolmandat korda, kui kellelegi jääb midagi selgusetuks.
Kahjuks mõned ei pea seda enda jaoks tähtsaks, võivad käituda ebaviisakalt.
Kuidas siis saab inimene endast lugu pidada, ...
Sõtta lähevad nii noored kui ka eakad inimesed, nii mehed kui ka naised.
Nad lähevad sõtta meditsiiniõdedeks.
Kuid kõige hirmsam on see, kui sõtta läheb sinu poeg, mees või tütar.
Nad ütlevad sulle, et kõik läheb hästi, et nad tulevad varsti tagasi.
Kui ma õppisin kolmandas klassis, lugesin ma üht raamatut. Selles oli juttu ühest tüdrukust, kes läks vabatahtlikuna sõtta.
Tänapäeval, kui ma vaatan telerit või kuulan raadiot, saan ma iga päev teada, et maailmas on ikka veel sõdasid.
Kui suur on siis sugulaste rõõm ja õnn!
Niisugune ootamine võib jätkuda aastaid. Teadmatus on jube asi.
Enda suhtes tolerantne olla on minu arvates päris lihtne, sest omad vead ei torka nii tugevasti silma nagu teiste inimeste puudused ja patud.
Kas tolerantne olla on hea või halb?
Teed endale vähem probleeme, kui harjud tolerantne olema.
Kui ma olin kooli viimastes klassides, olin ma samuti väga kriitiline.
Üldiselt oli meil kombeks arutleda inimeste puudusi oma sõbrannade seas, lisades, et me ise kunagi selliseid vigu ei tee ja ei mõistagi, kuidas võib niimoodi käituda.
Võib-olla ei suuda sa leppida sellega, mis inimene on teinud ja võib-olla tegi ta sellega sulle palju ebameeldivusi, aga andestamisest sõltuvad teie tulevased suhted.
Algusest peale oli see saade mõeldud selleks, et seal võiksid esineda erinevad inimesed, keda piinavad koduprobleemid ja kes ei oska neid lahendada.
Stuudios, mis on sisustatud nagu köök, istuvad veel „naabrid“. Neid on palju ja nad peavad pärast iga juttu oma nõuannete ja soovitustega hätta sattunud inimest aitama.
Pärast saadet mõtlen mõnikord, et kas inimestes on tõesti nii palju agressiivsust, et nad isegi unustavad tolerantsuse, viisakuse ja taktitunde.
Liigne tolerantsus enda suhtes võib põhjustada vastutustundetust.
Inimene peab ikka nõudma kõigepealt endalt seda, mida ta tahab näha teistes inimestes. Ainult siis, nagu kõik teavad Piiblist, võib visata kivi teise inimese pihta, kui sa oled veendunud, et ise ei tee pattu.
Tahaks veel öelda, et inimene peab olema tolerantne ikka praktiliselt kõikide suhtes.
Bussis näiteks võib sageli kuulda, kuidas vanemad oma lastega pahandavad, kui need jonnima hakkavad.
Enda kohta võin ma öelda, et ma ei ole ikka tolerantne, või kui olen, siis veel ei ulatu mu tolerantsus piirini, kus ma saaksin aru, et ma teen kõik nii, nagu pean tegema ja ei kahtle enam milleski.
Liiga kriitiline suhtumine võib viia selleni, et inimene hakkab ennast alahindama.
Kui inimene suhtub liiga kriitiliselt teistesse, siis ei ole selles ka mitte midagi head. Võib tekkida tunne, nagu oleks see inimene kõigist üle, et ta peab ennast ideaaliks, et kõik teised ei ole temaväärsed.
Kuid mitte alati ei saa me oodatud tulemust.
Jonnakas inimene võib selle asja uuesti ette võtta, et lõppude lõpuks see lõpuni viia.
Väga raske on kärsitutel inimestel, kes ei oska ega taha oodata.
Kannatlikel inimestel on kerge elada ja nad võivad elus palju saavutada.
Mina ise olen mõnikord väga kärsitu, mul ei jätku kannatust, et teha midagi lõpuni ja teha seda õigesti.
Miks ma selle teema valisin?
Oma teemal kirjutamise juurde asudes tahan ma vastata küsimusele, mis on tolerantsus.
Muidugi küsis ta minu käest, mille jaoks on mul vaja seda teada, aga ma ei peatu sellel, sest see ei puutu meie teemasse.
Igaühel on omad arvamused ühe või teise küsimuse kohta ja peamiseks ülesandeks peab olema teistest inimestest arusaamine.
Ma mõtlen, et igaüks peab olema aus enda ja teiste ees.
Võib-olla on see vale, sest iga rahva hulgas leidub inimesi, kes on targad või, vastupidi, rumalad.
Olen märganud, et mida vanem inimene, seda rohkem tunneb ta huvi nõnda öelda eluküsimuste vastu.
Ma mõtlen, et oma elu jooksul me õpime igal hetkel, iga päev teistega suhtlema ning mida vanemad me oleme, seda rohkem on meil elukogemust.
Tolerantsus on lai mõiste. See on arusaamine, kannatus, armastus, au ja see loetelu on lõputu, sest inimesel kui indiviidil on veel rohkem häid iseloomujooni, mis aitavad suhtlemisel.
See, mis on esimesele halb, on teisele hea ja vastupidi.
Minu meelest ei ole enam mõtet edasi kirjutada, sest te saite juba minust aru.
Mul on üks tuttav, kes mind kohates tahab mulle kohe kõigest jutustada ja ei märka, et mina üldse vaikin.
Inimesed, kes juba ammu ei ole üksteist näinud, küsivad tavaliselt teiste elu ja töö kohta ning alles siis hakkavad oma probleemidest jutustama.
Siis hakkab ta mulle oma probleemidest ja muredest jutustama, aga kui ma tahan talle mingit nõu anda, katkestab ta mind ja alustab jälle oma juttu.
Ma tean, et see ei ole hea, aga kui ma teda näen, püüan nii kiiresti kui võimalik pöörata teisele tänavale, et temaga mitte kohtuda.
Ma arvan, et eriti rasked on viis esimest aastat, sest laps on veel väike ja ei saa oma tegude eest vastutada.
Mitte kõik lapsed pole head, on ka neid, kelle jaoks on vaja rohkem jõudu ja tolerantsust, et neid kasvatada.
Isegi siis, kui ma juba täiskasvanud inimene olen, hoolitseb ema minu eest ja kardab, et minuga midagi juhtub.
Me veedame palju õhtuid õpikute taga.
Esimene asi, mida inimene teiste inimeste suhtes vajab, on tolerantsus.
Kui sa suhtled teise inimesega, siis ära katkesta teda mitte kunagi, kuula ta ilusasti ära ja alles siis, kui ta on lõpetanud, võid esitada küsimusi või anda mingit nõu.
Tänapäeval on olemas ringe, kus inimesed õpivad üksteist ära kuulama ja üksteisest aru saama.
Väga tähtis on käituda teiste inimeste suhtes nii, nagu sa tahaksid, et teised sinu suhtes käituksid.
Paljud ütlevad mulle, et ma räägin liiga kiiresti ja katkestan väga tihti teiste inimeste juttu.
Mu sõbrad ütlevad mulle kogu aeg: „Ole teiste inimeste suhtes tähelepanelik, proovi vähemalt üks kord teine inimene lõpuni ära kuulata.“
Kuid ma püüan siiski oma käitumist muuta, muidu on kõik, millest ma praegu kirjutasin, kasutu.
Sõda on kõige jubedam asi meie elus. Keegi alustas kuskil sõda. Noormehed lähevad sõtta, sest neid sunnitakse sõdima.
Kellelegi, nähtavasti tollele, kes sõda alustas, toob see kasu, rõõmu, raha.
Paljud räägivad praegu, et sõjas teenitakse suurt raha. See võib ka tegelikult nii olla, sest on inimesi, kes tapavad ainult raha pärast, omakasu tõttu. Kahjuks kohtab niisuguseid inimesi meie ajal üha sagedamini.
Inimesed ei saa lapsi toita ega neile head haridust anda.
Kuid nende pered saavad raha, nad saavad hästi süüa, lapsed võivad õppida ja head kõrgharidust saada.
Paljud isegi ei tea, kus nende isa töötab. Nad arvavad lihtsalt, et ta töötab kusagil kaugel maal, teenib suurt raha ja saadab seda perele.
On aga ka teistsuguseid poisse ja noormehi, kes tahavad õppida ning tööd leida.
Nad tahavad rahus elada, näiteks teadusega tegeleda või muid kasulikke asju teha.
Keegi ei too surnud sugulasi tagasi. Mingi raha ei saa emasid aidata, nende südameid rahustada.
Kõik nad on olnud jubedad ning vastikud. Kõik sõjad toovad kaasa hävingut, muresid, pisaraid, jätavad pähe ja südamesse hirmsaid mälestusi, mida ei ole võimalik unustada ka paljude aastatega.
Sõda sunnib inimesi kodumaalt põgenema, oma meeldivatest kohtadest, vanade sõprade ning sugulaste juurest lahkuma.
Meil on jube, kui me saame teada, kui palju inimesi, nende hulgas lapsi, naisi ning vanu inimesi sureb sõja kestel.
Me võitleme rahu eest, meenutame, mida eelmine sõda kaasa tõi.
Arvatakse, et minevik õpetab, et on vaja tunda minevikku, et inimene tulevikus vigu ei teeks.
Tuleb siis välja nii, et sõda alustavad harimatud inimesed.
Võib mõelda, et nad ei tea, ei kujuta ette, mis sõda kaasa toob.
Nad ei ole ka harimatud, sest nad teavad küll, kuidas raha teenida (sõjas on palju võimalusi seda teha).
Kui nad hakkavad sõdima, siis nad teavad, milleks neil seda vaja on.
Nad tahtsid alati esimesed olla, et kõik kuuluks ja alluks ainult nendele.
Sõjas on nii palju surmasid, et ühe inimese surm ei tähenda midagi.
Ja unustame selle varsti.
Ja see ei ole ainult selle ema valu, kelle poeg hukkus sõjas.
Naine sünnitas lapse, hoolitses tema eest, armastas kogu südamest, jälgis alati seda, et ta õpiks hästi, saaks hea hariduse jne.
Kuidas näeb välja see ema, kes sai sõjast sõnumi, et tema poeg hukkus?
Neid inimesi me ei tea ega ole kunagi näinud.
Muidugi saavad veteranid raha. Aga sellest ei piisa normaalseks eluks. Need on ainult „kopikad“, võrreldes sellega, mida nad on väärt.
Nende heast materiaalsest olukorrast ei saa juttugi olla.
Riik meenutab neid ainult siis, kui hakkab lähenema 9. mai.
Just sel ajal antakse neile mingi raha ja lubatakse, et nende pension varsti tõuseb.
Kõik aga saavad suurepäraselt aru, et see on järjekordne vale, et pärast 9. maid ei muutu midagi, kõik jääb endiseks.
Tuleb välja nii, et need inimesed, kes võitlesid meie eest, ei ole hästi elamist väärt.
Ma ei tahaks kunagi, et minu poeg sõtta peaks minema. Ja kui see ikka juhtub, siis ma teen kõik, et teda sõtta ei võetaks. Jah, võib-olla see kõlab julmalt, aga ma teen seda kindlasti.
Praegu on meie elus väga palju halbu asju.
Tavaliselt inimesed ei hinda seda, mis nendel on, aga kui nad selle kaotavad, hakkavad nad sellest mõtlema ja seda kahetsema, aga siis on juba hilja midagi muuta.
See on kõige ebainimlikum, mis maailmas olemas on.
Sõda toob kaasa ainult halba, seda teavad kõik, kuid ometi sõjad toimuvad.
Inimesed tahavad elada ja mitte muretseda oma elu pärast.
See oli juba tõeline sõda, sest inimesed kaitsesid oma vabadust, oma peresid, majasid ja oma tulevikku. Osal see õnnestus, osal mitte.
Tavaliselt osalevad sõjas mehed ning naised ja lapsed on kodus, aga kui sõda on väga pikaajaline, võivad ka naised ja lapsed oma mehi ja isasid aidata.
Praegused sõjad on liiga julmad, sõjariistu on erinevaid ja väga häid. Praegu võib üks pomm terve linna hävitada, varem see nii ei olnud.
Ka inimesed on praegu julmemad, leidub ka selliseid, kellele lihtsalt meeldib tappa ja see on väga ebainimlik. Keegi ei tea, mis meid tulevikus ootab.
Praegu kardavad inimesed kõigis riikides, et nende elu muutub, sest võib alata sõda. Vanemad kardavad oma laste elu pärast, sest keegi ei tea, mida tulevik võib tuua.
Vanavanemad, kes teavad, mis on sõda, ütlevad, et tulgu ükskõik mis, ainult mitte sõda. Nendel on sõjast väga palju mälestusi, mis muidugi ei ole head, ainult pidev hirm, nälg, lähedaste inimeste surm, oma kodu kaotamine, rõivaste puudumine, palju vaeseid inimesi. Nad ei saanud normaalselt süüa, sest isegi kui toitu oli, oli see väga halb ja vana.
Tavaliselt tahavad sõdida poliitikud, sõdurid aga on tavalised inimesed, kes tahavad rahus elada.
Tegin juba endale selgeks, mida ma elult tahan, mille poole püüdlen.
Nüüd aga otsustab naine, millal ja mitu last ta sünnitab, ja mõtleb üha enam oma karjäärile.
Kuid statistika räägib, et kuuskümmend protsenti inimestest kaotab töökoha tehnika arengu tõttu.
Eestis on olemas sotsiaalhooldus, kuid see ei ole suuteline tagama turvalist ja täisväärtuslikku elu.
Nõnda jääb inimene varastama, röövima, tapma selleks, et oma uimastikogust kätte saada.
Kas Eesti valitsus läheb riskile ja legaliseerib uimastid ja sellega lööb narkoäril jalad alt või mitte?
Miks mitte anda inimesele vabadus olla see, kes ta soovib, olenemata sellest, kas ta on sündinud meheks või naiseks?
Muidugi, mõtelda oma peaga tähendab riskida. Kuid risk on iga inimese vaba valik ja riskist rääkides on eelkõige vaja rääkida vabadusest.
Mis on vabadus? Kas see on sõltumatus selle maailma vägevatest, kes võivad anda raha ja kuulsuse?
Aga iga kultuur, iga epohh, iga filosoofiline koolkond annab sellele küsimusele oma vastuse.
See tähendab, et meie, inimesed, oleme osa elusast loodusest.
Oma peaga mõtlemine on tema kohustus, kuid mõnikord miski takistab inimesel oma kohust täita.
Inimene ei saa olla õnnelik ja vaba oma individuaalsuse eitamise hinnaga.
Kui inimene mõtleb oma peaga publiku maitset arvestamata, ootab teda tihti mittemõistmine ja isegi jälitamine.
Inimene satub elus tihti olukorda, kus valik, mis näis olevat vaba, ei ole tegelikult vaba. Seda seetõttu, et see valik on tehtud vastumeelselt, hoolimata inimese põhimõtetest, südametunnistusest, isiklikest huvidest.
Teiste suhtes tolerantne olla on väga raske.
Kui ma kolisin Tartusse, ei olnud ma ühikaeluks valmis, mul tuli seda õppida. Lahkudes jätsin ma väga tihti toa koristamata, unustasin nõusid pesta jne.
Hiljem sain ma ise aru, et kuna me elame kahekesi, pean ma ka teda arvesse võtma, ja ma ei teinud enam kunagi selliseid ebameeldivaid üllatusi.
Kui inimene käitub nagu põrsas, võib minu arvates talle märkuse teha.
Meie naabrid (tüdrukud, kes elavad naaberoas) armastavad väga valjusti muusikat kuulata. Me püüame sellele mitte tähelepanu pöörata, las kuulavad, kui meeldib. Kui aga mul tuleb mingi eksam, oleme sunnitud nendele märkuse tegema.
Inimene peab oskama oma õiguste eest seista.
On väga raske olla tolerantne selle inimese suhtes, kes sulle ei meeldi.
Tolerantsus peab inimese omaduste hulgas kindlasti olema. See on väga tähtis joon selleks, et teistega häid suhteid luua.
Inimene peab oskama ka endale mõnesid asju andestada.
Arvan, et inimesed on sagedamini tolerantsed enda kui teiste suhtes.
Tavaliselt ei armasta me neid inimesi, kes karjuvad iga pisiasja pärast, kes on kogu aeg ärritatud, kes näitavad meile oma paha tuju jne.
Inimesi, kes oskavad mitte pöörata tähelepanu sinu puudustele, keda ei häiri sinu harjumused, kes on lihtsalt head inimesed, on väga vähe.
Sõda – see on nii kohutav sõna. Väga kahju, et see meie keeles olemas on ja väga kahju, et seda teab iga inimene, nii laps kui ka täiskasvanu. Me elame niisuguses ajas, kus see sõna kõlab iga päev.
See on poiste lemmikmäng.
Need olid inimeste pisaraid täis silmad, ärevad hääled ja hirmsate nägudega kujud.
Ma ei suuda veel praegugi seda endale ette kujutada.
Ja kui algas sõda, tulid sinna sakslased ja viisid nad ära.
Mina kuulasin ja ei uskunud, et see võis juhtuda minu vanaemaga.
Tema lapsepõlves ei olnud ka mitte midagi head ja huvitavat, mida ta võiks meile jutustada, ainult hirmsad mälestused.
Ma olen uhke, et mul on niisugused vanavanemad.
Ma tahan nutta, kui näen uudistes neid koledaid kaadreid Tšetšeeniast või Serbiast. Need on õnnetud inimesed, kes seal elavad ja seda kannatavad.
Vaesed emad, kelle pojad seal sõdivad, kui palju pisaraid on vaja neil veel valada, et nende pojad tuleksid koju. Aga kas tulevad? Seda ei tea keegi. Kui palju noori inimesi sinna jäi!
Iga päev kuulen uudistest neid koledaid sõnumeid sõjast, mis toimub Tšetšeenias. Ja need on iga kord halvemad ja halvemad.
Mõnikord ma mõtlen, et need inimesed, kes alustavad sõda, on väga jõhkrad ja südametud.
Mulle on alati tundunud, et see aeg on jäänud juba kaugele minevikku ja sellest võib ainult raamatutest lugeda või filmidest vaadata. Ja nii kibe on teada, et see ei ole nii.
Ma palun Jumalat, et sõda meie juurde ei tuleks. Ma arvan, et seda ei tahtnud ka need inimesed, kes praegu sõdivad. Aga see ikkagi tuli. Ja ma loodan, et varsti saabub maailma rahu ja vaikus. Paljud inimesed ju nii tahavad ja loodavad seda.
Tänapäeva elus on meil palju põhjuseid inimestega pahandada.
Inimesel on vaja pingest vabaneda. Mõned psühholoogid soovitavad metsas karjuda, et kergendust leida ja pingest lahti saada. Igal inimesel sellist võimalust ei ole ning juhul, kui selline võimalus on, siis mitte alati.
sõidame bussidega tööle ja töölt koju, hommikuti ja õhtuti.
Rõõmus inimene näeb kurba nägu ning tahab võõral inimesel tuju tõsta. Ilma tööta jäänud inimene ei saa lõbusa inimese heatahtlikest kavatsustest aru ja pahandab temaga. Ta mõtleb, et rõõmus inimene naerab tema üle.
Kusagil Ameerikas või Poolas tappis üks inimene teise sellepärast, et teisel oli must nahk. Kurjategija uskus, et mustanahalised inimesed on rumalamad kui valged ja vihkavad valgeid.
Ta töötab, peab hommikuti väga vara voodist tõusma, lapsele süüa tegema ja ta lasteaeda viima.
Laps on viis aastat vaha. Talle ei meeldi hommikuti vara-vara tõusta, ta ei saa aru, miks ema temaga pahandas.
Ei usu, et ta oskab rahulikult armastada kedagi teist, ta hakkab teiselt nõudma oma unistuste ja soovide täitmist.
Suhtudes üksteisesse ja iseendasse tolerantsusega, saaks maailm lahti sõdadest ning vihkamisest. Alustama peab igaüks iseendast.
Minu jaoks ei ole see arusaadav.
Ma püüdsin midagi muuta, aga ei tulnud välja.
Kui ma olen sõpradega tülitsenud, siis ma ei oota mitte kunagi, vaid lähen ja palun esimesena vabandust. Teen niimoodi ainult nendega, kes on minu jaoks kallid.
Sa ei mõtle teistest inimestest ja petad neid.
Väga raske on tööd leida ning mehed on ebanormaalsed.
Palju naisi elab üksinda.
Inimestel on palju hirme.
Kõik tahavad esimesed olla.
Mehed ei lase enam naisterahvast ees uksest välja.
On teada, et sõnum võib olla nii hea kui ka halb. Raske on öelda, missuguseid sõnumeid me oleme rohkem saanud, kuid kindel on see, et halb sõnum toob endaga kaasa õnnetusi ja isegi katastroofe.
Igal sajandil on olnud omad sõjad. Igal sajandil on inimesed jaganud territooriume ning vallutanud teisi riike.
Neid probleeme, mis olid seotud võimuga, lahendati paljudel juhtudel sõjalisel teel.
Ühed kaotasid oma elu otseselt sõjas, teised aga sõja tulemusel.
Käesoleval ajal annavad paljud raamatud meile edasi neid sündmusi, mis leidsid aset sõja ajal.
Oli ka niisuguseid inimesi, kes pidid jooksma palju kilomeetreid, et teistele sõnum viia.
Sõja tulemusel muutub inimese elu täielikult.
Arvan, et sõjast on raske rääkida, eriti kui pole ise seda näinud.
Alustada tuleb sellest, et telekat vaadata mulle meeldib. Tartus see tahtmine suureneb, sest siin ei kuula ma peale raadio midagi – aega ei ole.
See isegi kuidagi ununeb, sest palju tähtsamaid asju tuleb ette.
Kui mul leidub vaba aega, eelistan ma kas niisama jalutama minna või lihtsalt inimestega suhelda, kas või oma toanaabriga lobiseda, sest ma arvan, et see aeg, mis on sõpradega koos veedetud, ei ole mahavisatud aeg.
Ma arvan, et hommikust õhtuni televiisorit vaadata ei maksa, sest iga päev tabab meid niigi palju informatsiooni ja kõike seda vastu võtta on tihti väga ja väga raske.
Tean, et väikelapsed tohivad televiisorit vaadata ainult kolmkümmend-nelikümmend minutit päevas.
Peale rikutud närvide ja hirmu (eriti lastel) ei anna nad midagi.
Ma ei tea, kes neid filme teevad! Just hiljuti mõtlesin selle peale, et kuidas võib midagi sellist välja mõelda.
Mulle meeldis Terminaator hirmsasti ja tundus niivõrd ebaõiglasena, kui nad esikohal ei olnud.
On väga raske süveneda kõikidesse saadetesse, mis teleekraanilt tulevad.
Mina näiteks ei pea tähtsaks süvenemist poliitikute „portfellijagamisse“. Mida on vaja teada poliitikas toimuvast, tean ma vanaisa suust.
Minu meelest on see väga huvitav teema.
Igaüks võib iseseisvalt otsustada, mis talle rohkem meeldib.
Ja selleks, et pääseda igapäevasest rutiinist, tahetakse midagi huvitavat ja lõbusat, rõõmsameelset.
Niiviisi unustatakse kõik probleemid.
See aitab mul unustada kõik raskused või ebameeldivused.
Teleri ees istudes tunnen end lõõgastunult.
Maailmas on nii palju erinevaid asju, et tihti on kahju televisiooni peale raisatud ajast.
Selle asemel näiteks võiks palju lugeda, kirjutada, õppida, ühesõnaga teha kõike seda, mida võiks ette kujutada.
Tihti näidatakse aga imelikke või rumalaid reklaame, mis ajavad mind lihtsalt hulluks ja siis tekib suur soov midagi halba teha, kas karjuda või lihtsalt teler välja visata.
Ma saan väga hästi aru, et reklaami tellimine, tegemine või näitamine on väga tulus äri, kuid seda on nii raske (peaaegu võimatu) välja kannatada.
Seal leidub palju õppeprogramme.
Televisioon võib üsna põnev ja õpetlik olla.
Paljudel inimestel on visuaalne mälu paremini välja arenenud kui mingi teine mäluliik.
Nõnda jääb ka telesaade hästi meelde ja ma usun, et kauaks.
Võtame, näiteks, ka neid inimesi, kellele meeldib reisida, aga kellel ei ole piisavalt raha.
Sellega saab maailma näha, külastada erinevaid maid, tutvuda nende kultuuriga.
Kui keegi on huvitatud geograafiast, bioloogiast, kirjandusest, siis televisioon aitab alati.
Minu meelest on see ikkagi hea, et televisioon meil olemas on. Igal juhul avardab see silmaringi ja annab võimaluse ennast edasi arendada.
Televisioon on tulnud meie ellu ja püsib seal kindlalt.
Teaduslik areng on nii kiire, et iga uus leiutis on tuhandete uute alguseks.
Niisiis on televisioon leidnud oma kindla koha inimese elus.
Mida annab televisioon sellist, mida ei saa anda raamatud, teater?
Kas see on tegelikult nii?
Inimesel on alati oma huvid. Ta tegeleb pidevalt millegagi.
Kuid leidub ka niisuguseid inimesi, kelle areng on primitiivne, kes pole mitte millestki huvitatud, kellel on hulgaliselt aega.
Kuid on ka väga huvitavaid, kasulikke saateid, mis sobivad enesetäiendamiseks.
Muidugi kardavad mõned võimalust, et televisioon hakkab varsti asendama teatrit, raamatuid, kunsti, et need võivad üldse kaduda.
Tõepoolest, mõnede inimeste jaoks ongi nad juba kadunud – nad pühendavad kogu oma aja televisioonile.
Näiteks, televisioon võib anda meile ülevaate sellest, mis toimub kunstimaailmas, kuid kui ma tahan tegelikult nautida kunsti ilu, lähen ma näitusele.
Samuti on lood ka raamatutega.
Kirjandusteos ja selle ekraniseering pole kunagi üks ja sama asi.
Niisiis, kas televisioon on meelelahutus, ajaraiskamine või võimalus enesetäiendamiseks? See pole mitte üks nendest nähtustest eraldi võetuna, vaid nende kombinatsioon.
Muidugi, suuremas osas on see minu jaoks ikkagi võimalus enesetäiendamiseks, silmaringi laiendamiseks.
Ta ei või pühendada kogu oma aega ainult televisioonile.
Televisioon ei tee inimesele kurja, kui inimene valitseb ise oma elu üle, teeb oma tegusid teadlikult ja vastutab nende eest.
Televisioon on hea asi, kuid seda arukalt kasutada, võib saada teada palju huvitavat ja kasulikku informatsiooni.
Siis tekib inimesel hirmus sõltuvus ja ta ei saa ilma telerita päevagi elada.
Ma arvan, et see on kohutav ajaraiskamine ja kõige halvem on see, et sellest loobuda on väga raske.
Aga lihtsast meelelahutamisest võib sõltuvus suureneda.
Ma võin öelda, et televisiooniga peab olema tark ja ettevaatlik.
Maailmas on ju nii palju vaadata, et näiteks mina küll ei vahetaks kõike seda televisiooni vastu.
Ma usun, et ta on tõesti kultuurne inimene, kes oskab käituda avalikes kohtades ja ei hakka näiteks kinos kõva häälega rääkima.
Televiisor on kodus olemas peaaegu igal inimesel. Mõnedes peredes on neid isegi mitu: üks on elutoas, teine magamistoas ja kolmas, väike, köögis.
Väikesed lapsed hakkavad telerit vaatama liiga vara - sellest ajast, kui nad hakkavad millestki aru saama.
Ta lihtsalt ei lahku televiisori eest.
See on arusaadav, sest praegu näidatakse nii palju huvitavaid lastesaateid, et tahaks neid kõiki vaadata.
Noorte lemmikuteks televisioonis on ju muusikasaated, mängufilmid, igasugused talk-show´d ja telemängud.
Praegu aga kuulan selle asemel raadiot.
See on kergem, sest raadio töötab minu toas kogu aeg.
Elan ühiselamus, kus mul on väike must-valge televiisor, aga see näitab ainult Eesti kanaleid.
Vaatan mõnikord mõnda mängufilmi, uudiseid või muusikasaadet.
Koju sõidan väga harva ning olen juba harjunud ilma televisioonita elama.
Kuid koju jõudes vaatan telerit päev läbi.
Kas televisioon on ajaraiskamine? Ma ei arva niimoodi, kuigi mul on mõned tuttavad, kes üldse telekat ei vaata.
Nad ei saa nendest inimestest aru, kes võivad päevad läbi teleka ees istuda.
Teaduslikke saateid näidatakse aga peamiselt päeval.
Alates lapsepõlvest õpime tundma meid ümbritsevat maailma, õigesti käituma ja suhtlema.
Oma elu jooksul kohtame me palju nn „õpetajaid“.
Pärast lasteaeda tuleb läbida kool, kas põhikool või gümnaasium.
Koolis püüame me saavutada parimat, et edasi õppima minna.
Tahtsin astuda ülikooli, sest teadsin, et ilma hariduseta on raske elada.
Minu jaoks on tähtis saada hea haridus, sest Eestis on praegu suur hulk kõrgkoole, kuid mitte igas neist pole võimalik head haridust saada.
Selles olen ma kindel, sest õppisin ise ühe aasta Virumaa Kõrgkoolis. Sellest ajast piisas, et aru saada, et nendest teadmistest jääb väheseks.
Me veetsime koos mõnusalt aega, rasketel hetkedel abistasime üksteist ning õppisime ka koos.
Ülikool on andnud mulle uusi teadmisi, elukogemusi ning ka niinimetatud pileti ellu.
Tahan öelda seda, et inimesed suhtuvad erinevalt nii välismaalastesse kui ka sellesse, kuidas välismaalane nende keeles räägib.
Kui inimene õpib mingit võõrkeelt, tähendab see, et ta tunneb huvi seda keelt rääkiva rahva ja tema kultuuri vastu.
Tihti on niimoodi, et endale leitakse teisest rahvusest sõpru.
Kõigepealt keel liidab inimesi, sest kui sa oskad teatud keelt, siis see tähendab, et juba miski ühendab sind teiste inimestega, et sinust saadakse aru.
Kui inimene õpib mingit keelt, tutvub ta koos sellega ka uue maa kultuuriga ning tavadega.
See puutub ka eri rahvustest inimestesse, kes elavad ühes riigis.
Vaatamata sellele, et neil on erinevad kultuurid, võib keel neid lähedasemaks teha.
Osates mingit võõrkeelt, on palju lihtsam saada seda keelt rääkivatele rahvastega natuke lähedasemaks, saada aru nende kultuurist.
Minu meelest on see väga vaieldav küsimus.
Ma olen juba palju kordi selle peale mõelnud, otsusele pole aga ikka jõudnud.
Kõik sõltub sellest, kust otsast vaadata.
Minu jaoks mingil määral küll.
Teiselt poolt aga ma istun ja mõtlen, et raiskan vaid oma aega, sest midagi huvitavat ja kasulikku ma sellest küll ei saa.
Mis puudutab enesetäiendamist, siis televisioon pole minu arvates selleks päris sobiv vahend, sest tänapäevane televisioon on muutunud kuidagi kergemeelseks.
Miks eelistatakse vaadata mingit talk-show`d või lotomängu, mitte näiteks mingit huvitavat reisisaadet teistest maadest või ajaloosaadet?
Ühesõnaga, ma võin öelda, et televisioon ei mängi minu elus mingit rolli, sest kõik, mis mind huvitab, võin ma teada saada teistest allikatest (raadio, ajaleht, internet).
Muidugi annab see ka mingit informatsiooni, kuid see pole enam too tase, mis oli kunagi varem.
See ei täienda meie teadmisi, vaid risustab meie aju ning me hakkame unustama seda, mida kunagi teadsime.
Loomulikult vaatasin ma ka igasuguseid filme ja teisi programme, aga alguses mainitud telesaated kuulusid ikkagi lemmikute hulka.
Asi oli selles, et just nende programmide abil sain ma teada paljudest asjadest, need aitasid mul, uudishimulikul tüdrukul laiendada oma silmaringi, saada natuke targemaks, hakata mõtlema selle üle, missugune on meie elu, miks ja kuidas kõik toimub, mida võib elus saavutada, kuidas seda „midagi“ saavutada jne.
Need saated rääkisid just sellest, mida peaks tegema, mida võiks tahta, mida küll ei tohiks teha ja veel paljudest kasulikest ja mõtlema panevatest asjadest.
Paar päeva tagasi kuulsin raadiost, et ameeriklased vaatavad telekat peaaegu 7-8 tundi päevas.
Muide, ma kahtlen väga, kas kõik telesaated, mida nad vaatavad, on mõeldud inimeste eneseteadvuse tõstmiseks ja enese arendamiseks.
Kuigi räägitakse, et loll õpib, tark teab ise, on meil vaja püüda ennast täiendada ja vaadata selleks vajalikke telesaateid.
Sel juhul ei muutu televiisori ees istumine vaid ajaraiskamiseks.
Mis puutub televisiooni meelelahutuslikku funktsiooni, siis mõnikord võib lubada endale vaadata mingi laulja kontserti või head filmi.
Mis võimalus valida, sõltub juba konkreetsest inimesest, tema ellusuhtumisest.
Kõigepealt ma tahaksin öelda, et poleks õige, kui ma prooviksin televisiooni rolli inimeste elus täpselt määratleda.
Ja igaüks neist inimestest valib endale oma teleprogrammi ise, arvestades oma huvisid ja vajadusi.
Ja minu arvates on väga oluline märkida, et meile sobiva telesaate valik sõltub väga tihti meie meeleolust.
Näiteks, kui inimene tuli töölt koju, kui ta on väsinud ja täis igapäevase tööeluga seotud muresid, siis ma kahtlen, kas ta valib endale vaatamiseks mingi teadusliku saate, mis nõuab tähelepanu ja muidugi mõtlemisoskust.
Me saame küll oletada, et seesama inimene, kes on täna armastuse tundeid täis, tahab homme endale valida palju tõsisemat teleprogrammi juba enesetäiendamiseks, sest ta ei taha ju oma armsa inimese ees rumal välja näha.
Ei tea, kuidas on lood teiste inimestega, aga minus tekib vahel soov telerit töötama jätta sel ajal, kui ma olen üksi kodus ja ootan külla oma sõpra, kusjuures mul üldse puudub soov mõtelda sellest, mis toimub ekraanil, sest ma unistan juba tulevasest õhtust.
See on mõistetav, sest laps omandab teadmisi kõige paremini mängu ajal, mäng aga ongi laste jaoks meelelahutus.
Seega teen lühikese kokkuvõtte: kõik me oleme väga erinevad, erinevad on ka meie maailmavaated ja meeleolud.
Ühelt poolt on niisugune suhtumine televisioonisse väga ohtlik, sest inimene harjub sellega nii tugevasti, et see hakkab asendama tema jaoks tuttavaid, sõpru, tavalist inimestega suhtlemist.
Kuid ikkagi peab inimene tähelepanelikult vaatlema oma suhteid televisiooniga, oma suhtumist sellesse ja lõpuks otsustama, millist rolli televisioon tema elus peab mängima, missuguseid funktsioone täitma.
Võin veendumusega öelda, et minu jaoks pole televisioon ajaraiskamine, sest ma vaatan seda alati kindla sihiga, seda võib nimetada pigem meelelahutuseks. Mõnikord, kui ma olen väga väsinud, nii et isegi raamatut lugeda on raske, lülitan ma teleri sisse ja vaatan mingit rumalat saadet ja see võib anda mulle puhkust ning rahuldust.
Ma arvan, et seoses televisiooniga tuleb selle all mõista silmaringi avardumist, informatsiooni saamist, võimalust näha teisi inimesi ning riike.
Mina aga pole sellega nõus. Muidugi annab televisioon palju uusi teadmisi, kuid need on valitud, mõnikord võivad nad olla ebaobjektiivsed, sest saadet teeb alati inimene, kellel on oma suhtumine maailmasse ning inimestesse, mis tihti sinu omaga ei kattu. Ei meeldi mulle samuti tuntud teoste lavastamine, s.t. filmid.
Mu ema rääkis kunagi, et nendel oli üks televiisor terve küla peale ja õhtuti kogunes külarahvas ühte majja pisikest ekraani imetlusega vaatama.
Praegused inimesed hindavad mugavust.
Laupäeval-pühapäeval suureneb nende osakaal märgatavalt.
Minu arvates on seebiooperite elu liialt idealiseeritud.
Ma tunnen üht inimest, kes räägib, et seebikaid vaadates ta puhkab.
Naaberkorteris elab mul üks vanapaar; õhtuti ei suuda mees ja naine kokku leppida, mida vaadata, kas „Vapraid ja ilusaid“ või „Santa Barbarat“.
Näiteks seebiooperite vaatamist pean ma ajaraiskamiseks.
Minu jaoks on parem võtta kätte huvitav raamat ja natuke lugeda.
Hiljem ta rääkis, et oli selline tunne, et ei saa televiisori juurest ära minna, et eksam – see on see, mis tuleb alles homme, aga tänase päeva peamine asi on filmid ära vaadata.
Peale selle kahjustab pidev televiisori vaatamine ka silmi.
Kuid peale seebiooperite on olemas ka muid saateid.
Inimeste jaoks, kes on mingitel põhjustel sunnitud kodus olema (näiteks voodihaiged), on sellised saated, võib-olla, ainsaks võimaluseks välismaailmaga suhelda.
Ma ei tea, kuidas täpselt sellele küsimusele vastata, sest minu jaoks võib televisioon olla nii meelelahutus kui ka võimalus enesetäiendamiseks.
Kodus saan ma telerit vaadata päev läbi. Selle aja jooksul jõuan ma vaadata palju huvitavaid saateid ja saada teada ka palju uut.
Televisioon on muidugi parim infoallikas, aga ma ei jõua selle kõrvalt midagi muud teha, sellepärast on televisioon ajaraiskamine.
Ilma televisioonita oleks elu igav.
Väsinud inimeste jaoks on see parim võimalus puhata.
Praegu saab vaadata sellist seebiooperit, mis vastab kõigi maitsele.
Vanade inimeste jaoks on seriaali vaatamine parim ajaviide. Pärast filmi on nendel suurepärane jututeema.
Seriaalide vaatamist ei saa nimetada ajaraiskamiseks, sest see on hea võimalus puhata.
See aitab pereliikmetel üksteisest puhata.
Tõtt öelda on televisioon meie igapäevases elus väga tähtis.
Peale selle saab televisiooni kaudu tutvuda erinevate rahvaste kultuuridega.
Minu jaoks on televisioon ainult võimalus vaadata, kuidas elavad inimesed välismaal, mis seal toimub. Sellepärast mulle meeldivad niisugused saated, kus saatejuht või keegi teine jutustab oma reisist mingile maale.
Eriti huvitavad on muidugi jutustused eksootilistest maadest, millest kõik lapsepõlves unistavad.
Uuemaid filme võib muidugi kinos vaadata, kuid üliõpilaste jaoks on see kallis meelelahutus. Väga hea, et kodus on teler, sest aasta pärast näidatakse neid filme seal.
Suur osa informatsioonist on reklaam. See mõjutab inimest ja ta muutub selle ohvriks.
Mõni võib öelda, et reklaami vaatamine on ajaraiskamine, kuid see reklaam toetab televisiooni ja tänu sellele saab televisioon praegu eksisteerida.
Ma saan hästi aru, et maailmas on tarku inimesi, kes sel ajal, kui mina telerit vaatan, teevad suuri avastusi, ei raiska oma aega ja mõtlevad kogu aeg globaalsetest probleemidest.
Ma õpin, kui ma telerit vaatan.
Ma arvan, et televisiooni on vaja isegi lihtsalt oma kõne parandamiseks ja veel hea maitse omandamiseks kõikides elusfäärides.
Teksti järgi tekkis mina-tegelasel huvi ajaloo vastu viiendas klassis.
Aine õppimine sõltub muidugi täielikult õpilasest, aga huvi selle vastu ja just tahtmine seda ainet õppida tekib ainult siis, kui meeldib õpetaja, seda tean ma ka oma kogemuse põhjal.
Võib-olla ka novelli tegelasel tekkis huvi ajaloo vastu just õpetaja pärast, sest edasi ta kirjutab, et kui ta linna keskkooli läks, siis tal huvi ajaloo vastu kadus ja see aine oli talle igav, sest ajalugu õpetas direktor, kellest selle novelli tegelasel jäid halvimad mälestused.
Kui Lilian astus nüüd kaugõppekeskkooli kultuuri õppima (sest kultuur ja ajalugu käivad tihti käsikäes) ja ajaloo õpetaja oli „väga kultuurne“, hakkas tüdruk jälle ajalugu armastama.
Kõige selle järgi võin ma teha otsuse, et Lilian on kärsitu, jonnakas ning püsimatu.
Minu arvates on see palju laiem – inimeste omavahelised suhted, muusika, teater, kino, teiste maade inimeste mõtteviis, ka ajalugu tuleb juurde.
See selleks, aga mulle tundub veel, et see tütarlaps on heasüdamlik, lahke, tundlik, ta usaldab inimesi – need on ta plussideks, need jooned mulle ta juures meeldivad.
Ma arvan, et see kiri on vastus kuulutusele, mida inimesed tavaliselt ajalehtedesse panevad.
See fakt, et Lilian otsib endale meest ajalehekuulutuste järgi, paneb mind mõtlema, et teda ei rahulda iga mees.
Lilian on teiste suhtes nõudlik.
Võib-olla sellepärast polegi tal õnnestunud armastust leida.
Kui sa tahad, et sul oleks tugev perekond, peavad elu eesmärgid, tunded ning huvialad kokku langema.
Need inimesed, kes palju kultuuri kohta loevad ning ajalugu õpivad, arenevad pidevalt.
Lilian oli karakteriga tüdruk, talle ei meeldinud karjuvad õpetajad, kelle õppeined muutusid tema jaoks ebameeldivaks.
Lilian jutustab oma ajalooarmastuse tekkimisest ja muutumisest. Kohe saab selgeks, et selle armastuse muutumist ja ka tekkimist on mõjutanud õpetajad. Kui oli meeldiv õpetaja, oli ajalugu ka tema lemmikaine.
Nagu ma juba mainisin hakkas Lilianile meeldima ajalooõpetaja ja sõnad, mida ta Lilianile raskes olukorras ütles: „Püüa kõigest väest, siis saad üle igast mäest.“ Sellepärast hakkas Lilianile meeldima ka ajalugu.
Õpetaja sõnu aga meenutab ta alati, kui tal probleemid tekivad.
Peategelane oli selles eas, mil kujunevad välja huvid ja karakter.
Oleks võinud olla ka teine õpetaja ja tema aine oleks muutunud Liliani jaoks huvitavaks.
Iga ajalooraamatu autor rõhutab seda, mida tähtsamaks peab.
Lilianile oli see huvitav. Arvan, et ta kavatses kõrgkooli astuda, et ajalugu õppida.
Esimene tunne, mis mul pärast selle novelli lugemist tekkis, on see, et kirjutaja (s.t Lilian) on naiivne ja veel laps.
Ma olen juba sada korda lugenud ja kuulnud, et ajalugu on vaja tunda, et inimene peab olema haritud, et kõik peaksid olema kultuursed, et peaks kultuuritaset tõstma ning et kuningas on kapitalistlik igand.
Näib isegi, et ta võttis need arvamused teistelt inimestelt üle, mitte ei tulnud ise nende peale.
Küll on imelik ja kitsas definitsioon!
Kohe tahaksin küsida, kas lähima aja lood, mida me oleme näinud, ei kuulu ajaloo hulka? Kas need hakkavad sinna kuuluma alles siis, kui sureb viimane pealtnägija?
Tihti puudub Lilianil argumentatsioon või on see minu meelest kummaline, nagu siin: „Ajalugu on igat pidi õpitav aine, sest ta jääb hästi meelde.“
Ta kasutab lihtsalt tühje klišeesid, mida on kunagi ajalehest lugenud.
Veel näib mulle, et Lilian on nõudlik. Tema kuulutuses on kirjutatud: „Tahaksin, et ta (noormees) oleks meeldiva välimusega, juhiks autot, hoiaks edaspidi korras elumaja ning suvilat ja talle meeldiks ajalugu ja kultuur.“
Lilianile meeldis ajalugu veel sellepärast, et see on põnev aine ja jääb hästi meelde.
Linna keskkoolis ei meeldinud talle enam ajalugu, sest õpetaja oli halb.
Ta arutleb huvitavalt ja omapäraselt ajaloo ja kultuuri üle.
Esialgu oli mul tunne, et kirjutab keskkooliõpilane.
Mis puutub tema huvisse ajaloo vastu, siis see „huvi“ tekkis tal vist kuulutuse lugemisel.
Aga erinevates klassides talle kas meeldis või ei meeldinud ajalooõpetaja ja sellega koos ka õpetatav aine ning ta ise räägib ajaloost ainult kui kooli õppeainest.
Kui võtta ajalugu laiemas tähenduses, siis kuidas see võib meeldida või mitte meeldida?
Tema mõtteviis on üsna huvitav, see muutub aja jooksul ja kirjutaja nagu otsiks midagi.
Rõõmustav on see, et 23. eluaastaks on tal välja kujunenud oma tarkused. Näiteks on ta aru saanud, et iga inimene peaks olema kultuurne.
Novellist võib teha järelduse, et huvi ajaloo vastu tekkis mina-tegelasel tänu headele õpetajatele kooli ajal.
Kuigi õpetaja isikul on suur võim, võin oletada, et tegelasel oli loomulik huvi selle aine vastu.
Vaatamata sellele, et mina-tegelane on lihtsalt keskharidusega põllumajandustöötaja, ei jää ta oma kultuurihariduse poolest isegi kõrgharidusega inimesele alla.
Varem kulges ta elu rahulikult, ilma suurte sündmusteta.
Nüüd sai ta elult esimese löögi: teda ei lubatud söögilauda, ta puutus kokku reetmisega – üks tüdruk kaebas tema peale.
Peale selle esitas õpetaja talle tõsise väljakutse.
See oli ajalooõpetaja, kes ütles poisile, et püüdlikkusega võib ta elus palju saavutada.
Õpetaja oli vist esimene, kes andis poisile mõista, et usub temasse, et ootab temast midagi erilist.
Ning minu arvates just sellepärast avastas see poiss enda jaoks ajaloo võluva maailma.
Kõik peavad olema haritud.
Ta ei rahuldu sellega, mis tal on, mida ta teab.
See inimene tahab alati midagi uut avastada, uut inimese sees, tema arenemise kaudu.
Ta andis poisile hea nõuande, mis seisnes selles, et igas asjas tuleb kõigest väest püüda, siis läheb kõik hästi.
Ajalugu oli esimene teadus, milles Lilian hakkas püüdma ning edaspidi sai ajaloost tema jaoks tähtsaim aine.
See on tihedalt seotud kultuuriga ja näitab, kuidas see on aastate jooksul arenenud. Aga kultuur on Liliani elus samuti tähtis.
Asi on selles, et noormees mainis oma kuulutuses seda, et teda huvitavad just ajalugu ja kultuur ja Lilian (mina-tegelane) püüab sellele tähelepanu pöörata.
Mulle tundub ka, et ta on väga iseseisev.
Ei tea, miks, aga mulle jäi selline tunne, et ta on üsna jonnakas ja oskab oma soove täide viia.
Edaspidi aga suhtus Lilian ajaloosse väga erinevalt, kuid lõppude lõpuks kirjutas ta noormehele, et talle meeldib ajalugu ja ta tahab, et see meeldiks ka tema noormehele.
Ma arvan, et igal inimesel peab olema võimalus valida, mida vaadata ning sellepärast peab olema igasuguseid saateid, et see valik olemas oleks.
Kui väsinud inimene tuleb pärast tööd koju, ei taha ta vaadata midagi sellist, mis paneb teda mõtlema argipäevadele või maailma probleemidele.
Mina hindan väga neid saateid, kust võib midagi uut ja huvitavat teada saada.
Ma tahan, et televisioon oleks edaspidi nii meelelahutuseks kui enesetäiendamiseks ning ei muutuks mitte kunagi ajaraiskamiseks.
Ma olin väga üllatunud, kui sain teada, et abonent 9987 on noor neiu, sest tema käitumise järgi võiks arvata, et tegemist on jonnaka poisiga.
Mina-tegelane on maainimene, kellel on keskharidus, kuid ta ei piirdu sellega ja kavatseb kõrghariduse saada. Min arust on tal selleks kõik eeldused.
Keel, mida ta kasutab, on väga korralik (peaaegu akadeemiline).
Aga siiski mulle tundub, et ta on naiivne ja lihtne tüdruk, kes püüab head muljet jätta.
Kui ma õigesti aru sain, siis üldiselt meeldivad mina-tegelasele sellised noored õpetajad, kes annavad võimaluse arenemiseks ja autasustavad neid, kes vähemalt püüavad.
Hiljem püüdis mina-tegelane iseseisvalt edasi areneda, vähemalt kultuuri osas, mis temal, minu arust, õnnestus.
Mina-tegelane on kahekümne kolme aastane neiu Lilian.
Minu arvates on ajalugu niisugune aine, et ilma iseseisva tööta ei kogugi keegi selles aines nii palju teadmisi, et võiks vabalt oma arvamust avaldada.
Lilianile hakkas ajalugu meeldima viiendas klassis, kui ta käis alevi keskkoolis.
Kuigi novellis on kirjeldatud üht ebameeldivat juhtumit, mis tegelikult oligi aktiivse ajalooõppimise põhjuseks, ei muuda see asja.
Pärast võib inimene sellele ebameeldivale juhtumile isegi tänulik olla.
Seda, et huvi aine vastu sõltub tihti just õpetajast, näitab Liliani edaspidine elukäik.
Tüdruku elus oli teatud periood, mil ajalugu oli tema jaoks isegi igav.
Lilian on 23-aastane tavalise välimusega, suurte lootustega ja enda arvates helge tulevikuga neiu.
Arvatavasti tahab ta juba ammu tutvuda ilusa ja targa noormehega.
Ta otsis oma ideaali kaua ja hakkas juba lootust kaotama, kuid äkki tuli talle pähe mõte otsida tutvumisvõimalust ajalehekuulutuste kaudu.
See mõte oli tema arvates huvitav ja võlus teda täielikult teadmatuse ja romantilisusega.
Sellest hetkest alates kaotas Lilian lõplikult rahu ja mõtles kogu aeg, mis sellest loost välja tuleb.
Ta unistas oma helgest tulevikust hommikust õhtuni ja elas nagu udus, oma unistustes.
Iga päev kodus viibides luges ta kuulutusi.
Aga see, nagu meile kõigile teada, on alati kõige raskem.
Ja selle põhjal, et Lilian lõppude lõpuks valis siiski selle inseneri, võib ütelda, et ta on julge, romantiline, uudishimulik, kuid lihtsameelne neiu.
Sest siiski mitte iga tüdruk ei saaks päris võõrale inimesele nii avameelselt kirjutada endast, oma kooliaja elust, selle rõõmudest ja muredest.
Ja enne seda, nagu ta ise kirjutas, ei olnud ta midagi erilist ajaloo vastu tundnud ja polnud selle peale isegi mõelnud.
Esmapilgul tundus mina-tegelane mulle natuke kummaline, sest ta räägib ajaloost ja kultuurist nii, nagu oleks need kaks asja mingi toit või riie, mis võib meeldida või mitte.
Minu meelest ei saa ajaloo või kultuuri kohta öelda nii, et täna ma seda armastan, homme aga näiteks mitte. Ma arvan, et ajalugu võib kas armastada igavesti või siis kunagi mitte armastada.
Just selle poolest näis mina-tegelane mulle kuidagi veider.
Mulle meeldib, et inimene näeb selgelt, mis meie ümber toimub.
Ta vaatab tegelikkust julgesti, kusjuures ta ei kaota ka kunagi lootust.
See sobib väga meie tänapäevase eluga.
Ja see on arusaadav, sest väiksed lapsed on kõige toimuva suhtes eriti tundlikud, nad näevad maailma eriti eredates värvides.
Kui ta saab täiskasvanuks, siis kõik muutub ja nende varasem maailmanägemine muutub neile naeruväärseks, kuigi mõned otsused ja arusaamad tollest ajast siiski jäävad.
Tema meelest on kultuur inimese hingelise rikkuse näitaja.
Vastavalt oma ideaalidele otsib peategelane endale sellist sõpra, kellele meeldiks kultuur ja ka ajalugu.
See õpetaja toetas teda raskel hetkel ja ajaloo õppimine muutus tüdruku jaoks põnevaks.
Proovin seletada oma viga sellega, et minu meelest on meestel alati olnud rohkem huvi ajaloo vastu kui naistel.
Minategelane aga on huvitatud ajaloost, kuigi ma ei arva, et tema teadmised sel alal on piisavalt sügavad.
See on ühelt poolt mõistetav, sest alevikus elades ja suheldes inimestega (ma pean silmas tema õpetajaid ja kõigepealt kooli direktorit), kelle mõtlemine on piiratud, ma ei räägi juba silmaringist, on väga raske nende mõtete mõju alla mitte sattuda.
Ma mõtlen, et see neiu on töötanud juba mitu aastat oma kodualevikus põllumajandustöötajana ning kogu selle aja on teda saatnud mõte kord siiski kõrgkooli astuda.
Seega andis viienda klassi õpetaja talle tõuke mitte ainult ajaloo õppimiseks, vaid ka individuaalseks arenemiseks ja enesetäiendamiseks.
Lõpuks võib öelda, et tema peamine huvi on inimene, tema hing ja mõttekäik, nimelt sellele toetub tema huvi ajaloo vastu.
Huvi ajaloo vastu tekkis minategelasel viiendas klassis, ajal, kui inimene hakkab mõtisklema oma elust, tulevikust, ümbritsevatest inimestest, kui alustab elueesmärgi otsimist.
Suurel määral mõjutasid tema suhtumist ajaloosse õpetajad, nende isiklikud omadused.
Ta oli väga konservatiivne mees, kes ei osanud inimestest aru saada ja ei võtnud uuendusi vastu.
Kultuur on ajaloo lahutamatu osa, see on eksisteerinud nii kaua, kui on elanud inimene.
Kaugõppekeskkoolis seevastu oli õpetaja, kes suutis panna tüdruku oma ainest huvituma, sest ta leidis õige lähenemisviisi: ta reisis palju ja õpetas ajalugu läbi oma südame, oma reisimuljete.
Samuti toetub tema huvi ajaloo vastu natuke uudishimule, kuid suurel määral mõjutas seda ka huvi teiste inimeste, nende saatuste ja hirmude vastu ning rahulolematus olemasoleva olukorraga ja kultuuri madaldumisega.
Ma arvan, et sellega praegu probleeme ei ole, mul on kodus näiteks 15 või 17 kanalit, vaata, mida tahad, kui ei taha, siis ära vaata.
Seega on televisioon üsna demokraatlik ja igaüks võib enda jaoks kindlasti midagi huvitavat leida.
Ajaraiskamine on seebiooperid (sellest võib väga palju kirjutada!), nõmedad filmid (neid on päris palju) ja üldse lollid saated.
Kindlasti võimaldab televisioon ennast täiendada.
Sellesse gruppi kuuluvad tuntud režissööride filmid, saated kultuurist, saated maailmast (teistest maadest, loodusest jne).
Keegi ei kahtle, et raamatud on seda kõike.
Minu arvates on mina-tegelane tavaline maatüdruk, kes oli koolis keskpärane õpilane.
Tüdruk on rumal, sellepärast ta usub, et ta võiks mehele meeldida, kui kirjutaks talle endast ilusa loo.
Sellest loost on aru saada, et tüdruk otsib juba ammu endale abikaasat ja tal on kogemusi ajalehe kaudu tutvumisega. Ta kirjutas niisuguseid asju, mis võiks abonendile meeldida.
Ma arvan, et mina-tegelasel tekkis äkiline huvi ajaloo vastu sel momendil, kui ta luges kuulutust. Kuulutuses oli märgitud, et abonendile, kellega see tüdruk tahaks tutvuda, meeldib ajalugu ja kultuur.
Lilian on kirjutanud suurepärase loo oma armastusest ajaloo vastu.
Minu arvates tahab Lilian väga abielluda inseneriga, kes elab Tallinnas, ja sellepärast ta oleks võimeline isegi poliitikast huvituma.
See inimene võiks olla hajameelne, sest alguses räägib ta ühest asjast, siis aga kohe teisest ning lõpuks on juttu juba kolmandast.
Lilian ei tea veel täpselt, mida ta elust tahab, tema maailmavaade ei ole veel välja kujunenud, see sõltub teiste inimeste käitumisest.
Kui viiendas klassis hakkas talle ajaloo õpetaja meeldima, hakkas ta samal ajal tundma ka huvi ajaloo vastu.
Võib-olla see ei olegi ainult Liliani karakteri erijoon, vaid temaealistele inimestele tavaline asi.
Minu meelest on Lilian omamoodi ""filosoof"", talle meeldib mõtelda ja arutleda ning tema vaated ja mõtted ajaloo ning kultuuri kohta on üsna huvitavad.
Mingis mõttes on need aga väga naiivsed. Minu arvates on põhjus selles, et Lilian on maal üles kasvanud ning pole teistsugust maailma näinud.
Suureks üllatuseks oli kultuuri- ning ajalooteemalise arutluse järel lugeda, et neiu tahab leida noormeest, kes juhiks autot, hoiaks edaspidi korras elumaja ning suvilat jne.
Õpetaja ütles talle ükskord: ""Püüa kõigest väest, siis saad üle igast mäest.""
Need sõnad andsid tõuke ajaloo õppimiseks.
Minu arvates on see lastele tavaline asi - kui neile meeldib õpetaja, meeldib ka õppeaine, mida see õpetaja õpetab.
Õpetajast sõltub väga palju, just tema äratab huvi ühe või teise aine vastu ning teeb nii, et lastel tekiks himu midagi õppida.
Kaasaegne televisioon pakub inimestele palju erinevaid asju: ajaloolisi ning kultuurilisi telesaateid, filme, seriaale, teatrietendusi ja palju muud.
On olemas palju kanaleid ning igaüks neist püüab televaatajaid enda juurde meelitada.
Kuid ikka muutub meie televisioon iga aastaga ikka rohkem ning rohkem ajaviitevõimaluseks.
Sellest võiks ka hästi aru saada.
Meie elu muutub aja jooksul üha raskemaks. Ta võtab inimeselt palju tervist ning närve.
Kasvanud tööpuudus, inflatsioon, vähesed sotsiaalsed tagatised - kõik see mõjutab inimest halvasti.
Maailmas valitseb üldine ebakindlus, inimene ei tea, mis toimub homme ning kas ta seda homset päeva üldse näeb.
Säärase ebakindluse tõttu otsivad inimesed midagi püsivat, kindlat.
Tihti leiavad nad seda televisioonist, mis pakub suurel hulgal filme ning seriaale ""heast elust"".
Lülitades teleri sisse, näeb inimene, et selle igavese ""Santa Barbara"" ""surematud"" tegelased on jälle kõik oma raskused ületanud ning mõneks ajaks rahu ning õnne saavutanud.
See annab lootuse, et ka siin, ""tõelises"" elus saab kõik korda.
Juhtub ka nii, et võõraid probleeme jälgides unustavad inimesed hetkeks oma raskused ja ebaõnnestumised.
Minu arvates ei saa olla halb kõik see, mis teeb inimesele rõõmu ning ei sega teisi.
Kõik see, mis teeb inimestele rõõmu ega sega teisi, ei saa minu arvates halb olla.
See on juba väga halb, aga kes teab, kuidas seda tendentsi muuta...
Minu meelest on praegune televisioon samal ajal ka ajaraiskamine, sest meelelahutus ja ajaraiskamine käivad praegu tihti käsikäes.
Minu elus oli ka niisugune ajajärk, kui televisioon võttis minult väga palju aega.
Mina ise seda ei märganud ning imestasin kogu aeg, miks mul nii vähe vaba aega oli.
Selline märkamatu ""ajasöömine"" on minu meelest üks televisiooni halvematest külgedest.
Praegu pakub televisioon siiski enesetäiendamiseks sobivaid saateid vähemal määral kui näiteks filme või seriaale, kuid nagu öeldakse, kes otsib, see leiab.
Kaasaegsed lapsed vaatavad telerit mitu korda rohkem, kui loevad raamatuid.
Võib-olla ei saa seda soovi siiski praegu ellu viia.
Erinevus on selles, kes mida vaatab, kui palju aega see võtab, miks on vaja televiisorit vaadata, mida see inimesele annab.
Sport on muidugi meie elus tähtis. Aga minu meelest oleks parem, kui televiisori vaatamise asemel tegeleks mees ise spordiga, läheks lastega jalutama, nendega jalgpalli mängima.
Naistele aga meeldivad rohkem nn. seebiooperid.
Sellest kirjutatakse praegu naisteajakirjades.
Naised otsivat seebiooperitest seda, mis igapäevases elus puudub.
Ja tõesti, elu näidatakse nendes filmides nagu muinasjutus: ilusad inimesed, tegelaste ilus ja sündmusi täis elu, alati õnnelik lõpp, pulmad jne.
Naistele on see ka võimalus läbi elada teise inimese armastust, ootusi, hirme, kannatusi, lasta välja oma emotsioone.
Nende seebiooperite vaatamise ja arutlemise põhjal on naistel kerge leida ühist keelt ning vestlusteemasid.
Aga teisest küljest võrdlevad naised sageli elu enda ümber ja seda, mida näevad televiisorist ning need võrdlused võivad viia ebameeldivusteni ning arusaamatusteni perekonnaelus ning suhetes oma mehega.
Lapsed vaatavad muidugi multifilme. Need on aga praegu väga kurjad ning agressiivsed ja ei õpeta lastele midagi head.
Aga ei saa arutleda televisiooni üle ainult ühest vaatenurgast lähtudes.
On palju huvitavaid programme erinevatel teemadel: loodusest, loomadest, kultuurist, erinevatest maadest, huvitavatest inimestest ja paljust muust.
On nii meelelahutuslikke kui ka teaduslikke programme, nii lastele kui ka täiskasvanutele või õpilastele mõeldud saateid.
Ühel perioodil oli palju igasuguseid programme UFO-dest ja muudest sellistest nähtustest, praegu räägitakse sellest vähe.
Televisioon on nii mõnus ajaviide, tühi ekraani ees istumine kui ka võimalus enesetäiendamiseks.
Alati leidub neid, kes tahavad teistele midagi põnevat ja huvitavat edasi anda.
Ja tänu sellistele inimestele räägivad vaatajad enesetäiendamisest, kusjuures ka meelelahutuse puhul võib rääkida enesetäiendamisest, täpsemalt öeldes tunnete rikastamisest.
Näiteks jäid mulle lapsepõlvest väga hästi meelde head ja vanad multifilmid.
Aga kui rääkida filmikunstist ja on teada, et filme võib näha just televiisori abil, siis sõltub just televisioonist, kas inimesed istuvad õhtuti tervete perekondadega suurde tuppa filmi vaatama või mitte.
Ajaraiskamisest võib rääkida siis, kui televisioonil on näpud päris põhjas ja seetõttu ollakse sunnitud eetrisse laskema palju tobedaid reklaame, seebioopereid ja igasuguseid tühje jutusaateid, mille eest oli lihtsalt palju makstud.
Siiski jääb televisioon sidemeks maailmaga. Ja kui mul pole kaua aega olnud võimalust televisiooniga kokku puutuda, siis (võib-olla on see juba harjumus) tunnen ma isegi sellest mõnu, et lihtsalt istun ja vaatan telerit...
Televisioon on üks XX sajandi suurimaid tehnilisi saavutusi – saavutus, mis on arvuti kõrval aastate jooksul muutunud uue põlvkonna suurimaks harrastuseks ning eelmise põlvkonna probleemiks, mille üle arutledes paljud vanemad inimesed pead murravad.
XX sajand. Väike laps istub teleri ees. Ema kutsub teda asjatult, meelitab teda asjatult õue mängima minema.
Unarusse on jäänud paljude põlvkondade lemmikraamatud, keegi ei puuduta enam nende kollaseks muutunud lehti. Keegi ei mängi vanu mänge. Sellist pilti kujutasid endale ehk ette inimesed meie sajandi keskpaigas, kui püüdsid ennustada, milliseid tagajärgi võib kaasa tuua teleri ilmumine igasse majja.
Praegu leidub küll inimesi, kelle jaoks on teler muutunud ainsaks suhtluspartneriks.
Minu jaoks on see probleem väga lähedane, sest selliseks televisiooni ohvriks on muutunud mu õde.
Kui ta koolist koju tuleb, ei kiirusta ta mulle uudiseid rääkima, minuga oma möödunud koolipäeva muljeid jagama.
Kui algul oli sinise ekraani ees istumine lihtsalt meelelahutus (siis vaadati üht huvitavat filmi või mingit huumorisaadet), siis praeguseks on televisioon muutunud ohtlikuks konksuks.
See on praeguse elu seadus. Seda õpetab täna enamik filmidest.
Praegu on nii palju televisioonikanaleid, et on küll võimalus valida just sulle sobiv.
Teler võib saada põhiliseks uudiste edastajaks, sinu nõuandjaks. Aga tee kõik endast sõltuv, et see ei muutuks su parimaks sõbraks.
Kasuta televisiooni vaid enesetäiendamiseks ning sa laiendad oma silmaringi ja omandad palju uusi sõpru.
Televisioon – mis see siiski on?
Proovin sellega toime tulla.
Praeguses elus, tähendab ülikoolielus, võtab televisioon liiga vähe ruumi.
Koju sõidan ka umbes kord kuus ja ainult kaheks päevaks.
Ja kui on vaba hetk, siis istun mugavalt diivanile ja panen teleri käima.
Nad on alati kinni, pidevalt kiirustavad kuhugi.
Teleri ees istuda nad ei armasta.
Enda arvates ma nende hulka ei kuulu, sest praegune televisioon on küllaldaselt arenenud ja laienenud ning nüüd on palju rohkem võimalusi täiendada ennast televisiooni kaudu.
Kui tahad puhata, siis pane käima üks paljudest kanalitest, kus on ainult filme, kas vene, eesti või mingis muus keeles; tahad muusikat kuulata – ka selleks on palju variante jne.
Mulle aga meeldivad rohkem teaduslikud saated.
Näiteks, kui olen oma sõbra juures, siis vaatan alati niisugust saadet nagu „Animal Planet“.
Mäletan veel, et kui õppisin kooli viimastes klassides, hakkasin huvi tundma just keelte vastu.
Minu teadmised selles vallas polnud väga head, kuid ma teadsin kindlalt, et see tuleb siiski ära õppida.
Televisiooni kaudu võib inimene samuti teada saada nendest asjadest, mis maailmas toimuvad.
Kodus elades arvasin, et ei saa kunagi ilma telerita hakkama, kuid praegu, pärast 2 aastat Tartus, olen kindel – saab küll!
Ausalt öeldes arvan, et televisioon on meelelahutus, ajaraiskamine ja võimalus enesetäiendamiseks üheaegselt, kõik sõltub vaid sellest, mida sa vaatad ja mille vastu huvi tunned.
Inimestel on olemas ajakirjandus, raadio, teatrid, kinod, kontserdisaalid, koolid ja lõppude lõpuks arvutid – viimasel ajal kerkivad nad üha kiiremini esiplaanile.
Eriti aktuaalne on see nende inimeste jaoks, kellel ei ole küllalt raha, et erinevatest kontsertidest, mängudest, etendustest ja reisidest osa võtta.
Mõnikord võivad saated ka sellised olla, et meelelahutuslik ja õpetlik külg langevad kokku – sellised on paljud TV-mängud.
On olemas ka huvitavaid õpetavaid saateid lastele, minu meelest on need väga tähtsad – lapsed ei jõua meie elu kiires tempos lugeda, reisida, isegi mitte loomaaias käia!
Siis on televisioon neile abiks.
Kuid peab kindlasti ütlema seda, et viimasel ajal ei ole populaarteaduslikud või kultuuriprogrammid eriti populaarsed – need ei ole ju kommertslikud ja seetõttu näidatakse neid üha harvemini.
Näidatakse aga selliseid, mida võib kolmandaks rühmaks nimetada. Jah, just saateid ajaraiskamiseks.
Teiselt poolt aga on meil vedanud, et on olemas valik – mina ei salli seebioopereid, keegi teine aga ei saa nendeta elada, sama lugu on ka teiste programmidega.
Praegu on selles mõttes hea Vene televisioon – sealt võib valida mida tahes – multifilmidest avangardsete teatrite etendusteni.
Ka tänapäeva lapsed vaatavad liiga palju telerit.
Arvan, et kõige parem on leida tasakaal ja mitte saada teleri orjaks.
Aegade jooksul on hirmudel olnud erinevad põhjused, kuid mõned neist on aktuaalsed ka tänapäeval.
Mulle tundub loomulikuna, et inimene muretseb oma perekonna pärast ja eelkõige oma laste ning nende tuleviku pärast.
Iga inimene, kellel on lapsed, tahab, et nad saaksid haritlasteks ja leiaksid endale tööd.
Muidugi on täiskasvanutel ja lastel erinevad probleemid ning hirmud.
Mulle tundub, et kaasaegne inimene kardab kõige rohkem vallandamist.
Paljud meie kooli õpetajad pole kindlad oma tulevikus ega selles, kas nende kogemus ka homme vajalik on.
Ja ka korralikust perest pärit laps võib saada narkomaaniks või alkohoolikuks.
Lugesin isegi ajalehest, et Narvas jooksevad narkomaanid mööda tänavaid ja tahavad kedagi süstida.
Narkomaaniaprobleem oli olemas ka 20 aastat tagasi, aga tol ajal teadsid sellest peamiselt arstid ja sellest ei kirjutatud nii palju ajalehtedes.
Ta läheb vanglasse, aga see ei muuda mitte midagi.
Ta läheb vanglasse, aga sellest ei muutu mitte midagi.
Mõned inimesed tunnevad võib-olla hirmu sõja ees.
Keegi ei ole selle vastu kindlustatud.
Endast rääkides võin öelda, et kardan, et mul jääb midagi tegemata või õppimata.
Ja inimene kardab uut: elu muutub kogu aeg, inimene pabistab ja sellest tekivad hirmud.
Otsekohe tahaks märkida, et minu meelest pole mingit mõtet televiisorit ja raamatut üksteisele vastandada. Tänapäeval on nii raamatul kui ka televisioonil meie elus oma koht. Arvan, et lähitulevikus vaevalt tekib mingi uus infoedastuse viis, mis tuleks nende asemele ja võimaldaks neid tagaplaanile suruda.
Mõned on kindlad, et varsti jõuab kätte see aeg, mil raamatut kui teadmiste allikat läheb vaja ainult kitsalt erialastel inimtegevuse aladel.
Veel hiljuti olid raamatud peaaegu ainukeseks teadmiste kogumise ja edasiandmise vahendiks.
Televisiooni operatiivsus ning inforohkus köidab kahtlemata meie tähelepanu.
Esiteks valid sa raamatu ise, kui sul on seda vaja, näiteks õppekirjanduse puhul, või tuleb see mingil teisel põhjusel läbi lugeda, näiteks sõbra nõuandel.
Teiseks võid sa raamatu iga hetk kinni panna ja enam mitte kunagi selle sisse vaadata, kui see pole su jaoks huvitav või kui sa pole autoriga nõus.
Raamatut lugedes oled sa samuti sattunud autori ideede ja kontseptsioonide mõju alla.
See õpetab ka hiljem oma elus rasketes olukordades õiget otsust vastu võtma või aitab lihtsalt endast aru saada, sest peategelased satuvad väga tihti sellesse olukorda, milles lugeja on või on varem olnud.
Lugejal on hea võimalus võrrelda tegelase poolt valitud teed enda omaga, teha oma järeldusi.
Raamat laseb su ajudel tööd teha, samas kui teler annab infot, mida sa lihtsalt endasse kogud.
Ma arvan, et mingi film ei suuda asendada raamatut.
Ja olen nõus, et sedaviisi on võimalik ka palju huvitavat, uut ja põnevat teada saada.
Kuid olen täitsa kindel, et inimene ei tohi pimesi televisiooni diktaadile alistuda, samuti mitte andetute raamatute diktaadile, sest kõik raamatud ei ole kahjuks targad ja kasulikud.
Info saamisel, ükskõik mis vormis, ei tohi järgida võõraste mõtteid, tuleb endal mõelda, analüüsida ning õppida järele mõtlema.
Ja siis käivad raamatud ja televisioon su kõrval kui sõbrad, millest sa terve elu hakkad ammutama inimkonna poolt kogutud rikkalikke teadmisi, mida on paljude aastate jooksul ühelt põlvkonnalt järgmisele edasi antud. Ning neid teadmisi tuleb võimalikult palju endasse koguda, sest selge on see, et järgmisel kahekümnel sajandil elab ja areneb edasi ainult mõistuslik ja haritud inimene.
Suuremat kurja kui narkootikumid ma ei tea.
Kõige hirmsam on see, et viimasel ajal kerkivad Eestis üha sagedamini ja teravamalt üles narkootikumidega seotud probleemid. Situatsioon on teravnenud viimasel aastakümnel, kuid viimase kolme-nelja aasta jooksul on see lähenenud kriitilisele olukorrale.
Peaaegu iga päev jõuab telerist ja ajalehtedest meieni kohutav informatsioon kinnivõetud narkootikumilevitajatest, uimasti mõju all olnud inimestega seotud juhtumitest ja kuritegudest, mida viimased on tavaliste elanike suhtes toime pannud.
Vaatad enda ümber ja näed, et narkootikumid on igal pool. Iga aastaga jõuavad need mulle lähemale.
On teada, et kõige laiemalt on narkootikumid levinud Põhja- ja Kirde-Eestis.
Loomulikult on narkootikumid igal pool kättesaadavad, kuid selles regioonis on neid lihtne hankida ja need on odavad.
Kuid iga aastaga tungivad narkootikumid üha rohkem Lõuna-Eestisse, need tulevad Pihkva oblastist või Lätimaalt.
Kuidas võidelda selle kogu inimkonna hädaga?
Loomulikult ei oleks rangem tollikontroll üleliigne, kuid see ei saa inimesi täielikult sellest haigusest terveks ravida. Meid võib aidata ainult igaühe veendumus, et narkootikum on surm.
Ma ei tea, millega narkootikumid inimesi ligi tõmbavad, sest pole neid kunagi ise proovinud.
Arvan, et ei saa kunagi aru, mis sunnib inimest võtma järgmist doosi, sest ei proovi seda kunagi ise vabatahtlikult.
Kõige rohkem maailmas kardan ma oma mõistust kaotada. Inimene, kelle mõistus ei kontrolli tegevust, on hirmus, ta on hirmsam kui metsik loom. Just selliseks teevad inimese narkootikumid.
Mind ümbritsevad inimesed suhtuvad sellesse teemasse samuti negatiivselt.
Kui aga inimene kategooriliselt keeldub ise midagi enda päästmisest tegemast, siis satun ma raskemasse olukorda, sest võin kaotada sõbra.
Kõige hullem on tänapäeval see, et narkomaanid muutuvad järjest nooremaks. Narkootikumid pole mitte ainult koolidesse jõudnud, vaid nad on seal juba laialt levinud.
Ma loodan, et mu autoriteet võidab õigel ajal tema naiivse uudishimu ja kergemeelsuse, mis on selles vanuses nii loomulikud.
Vanematel on niisugustes situatsioonides kõige raskem. Nad ei saa aru, miks nende lapsed on sellise valiku teinud.
Kolmandatele pakuvad nende vanemad tuttavad mitu korda tasuta narkootikumi ning kui lapsed hakkavad sõltuvust tundma, siis hakkavad nende „sõbrad“ müüma neile narkootikume kaks või kolm korda tegelikust hinnast kallimalt.
Loomulikult on uudis sellest, et nende laps on narkomaan, vanemate jaoks šokk.
Paljudel juhtudel ei tunne vanemad oma laste, nende huvide, tegevuse, õppimise ega sõprade vastu huvi.
Paljud täiskasvanud tegelevad oma äriga ning rohkem ei huvita neid miski. Lapsed tunnevad enda tarbetust ja koos sellega piiramatut vabadust.
Vanematele tulevad nende kohustused ja vastutus meelde alles siis, kui häda on juba nende koju jõudnud.
Aga mitte kõik ei saa sellest sõltuvusest lahti, sest mitte kõik ei taha seda.
Minu meelest on ainult üks viis selle häda vastu võitlemiseks.
Loomulikult saan ma aru, et sellest nähtusest pole võimalik lõplikult vabaneda, see on juba ühiskonna ellu sisse tunginud ja liiga laialt levinud. Aga ma loodan, et sellega saab vähemalt peatada selle edasist levimist.
Kirjutades oma kirjandit, on minu eesmärgiks selgitada välja, kus on erinevused ja kus sarnasused.
Me kirjutasime oma elust, koolist ja sõpradest, poisid ja tüdrukud välismaalt tegid sama.
Ma mäletan, et kõik oli huvitav ja sel ajal ebatavaline.
Pärast kirjutasime klassis emakeeletundides, missugused need lapsed on, kas meie ja nende vahel on erinevusi või sarnasusi.
Ma mõtlen, et ei avasta midagi uut, kui kirjutan sellest, et erilist erinevust eesti ja vene laste vahel ei ole.
Minu eesti keele õpetaja ütles ükskord, et eestlastel on teine iseloom kui venelastel. Kuid ma arvan, et iga inimene on isiksus ja sedasama võib öelda ka rahvaste kohta.
Eesti või vene lapsed käisid lasteaias, mängisid samade mänguasjadega samas hoovis.
Praegu me oleme täiskasvanud ja meilt küsitakse, kus on erinevus.
Minu isa ütleb, et oleks ta hea inimene.
Keegi ütleb, et iseloomud on erinevad. Aga meil kõikidel on oma iseloom ja me kõik mõtleme omamoodi.
Küsige eesti ema käest, mida ta soovitab oma noorele tütrele, ning küsige sedasama vene emalt.
Mis ees ootab – vaatame.
Kellel on õigus, seda ei tea tõenäoliselt keegi.
Mis siis vaielda, seda teavad paljud.
Teda huvitab mingi kass, kes viidi maale.
Varem, kui ma teistest rahvustest inimestega ei suhelnud, arvasin ma, et nad eristuvad meist, venelastest väga.
Kuidas nemad käituksid, kui mina käitun niimoodi?
Erinevus on selles, et neil on erinev emakeel, aga nad valivad ikkagi ühe keele ja suhtlevad selles omavahel.
Eestlased on töökad ja hoolsad. Nad on iseseisvad ja teevad kõik, et riik oleks sõltumatu ja hästi arenenud.
Ükskord anti meie rühmale, kus oli kaks venelast ja kolm eestlast, ülesanne, mille eesmärk oli ettevõte luua ning hüüdlause välja mõelda. Sama ülesanne oli veel ühel rühmal. Esimesena hakkas rääkima teine rühm. Meie rühma eestlased hakkasid kiiresti mõnesid paberile kirjutatud asju maha tõmbama. Nad seletasid, et need asjad on sarnased ja nad ei taha teise rühma ideesid korrata. Meie arvamused läksid lahku, sest meie, venelased, arvasime, et on parem rohkem kirjutada, et head hinnet saada.
Iga noore inimese ees on tõsine probleem: kelleks saada tulevikus.
Nii eesti kui vene noored astuvad ülikooli, mõned lähevad pärast kooli lõpetamist tööle.
Ühelt poolt on eesti noortel kergem, sest õppimine toimub nende emakeeles.
Oletame, et sulle tulevad vastu kaks noort inimest. Ühel on näiteks sirge seelik ja pidulik pluus seljas ning korralik soeng. Teine on vanades pükstes, õhukeses pulloveris ning punaste juustega. Kas on erinevus? Minu arvates on küll. Võib kindlalt öelda, et esimene neist on venelane, teine eestlane.
Vene noor ei saa riietuda ebakorrektselt ega värvida juukseid punaseks või roheliseks.
Riietuse osas on eesti noored vabad.
Nad ei pööra tähelepanu sellele, mida teised arvavad, nad mõtlevad ainult endast.
Ja kui nad räägivad erinevat keelt, ei pea see tähendama, et nad on erinevad.
Vanemad pidid samuti sellest protsessist osa võtma.
Ma isegi ei tea, millest alustada.
See on raske küsimus, sest eestlasi ei tunne ma nii hästi kui venelasi.
Praegu suhtlen ma eestlastega rohkem, sest see on vajalik minu eesti keele oskuse parandamiseks. Ma õpin eesti keelt, sest arvan, et Eestis elamine nõuab seda.
Eestlased ja venelased elavad koos juba kaua aega ja nende kultuurides esineb vastastikuseid mõjutusi.
Tartus elab rohkem noori, nii eestlasi kui ka venelasi. Tartut nimetatakse noorte linnaks.
Kõik rahvad on oma kultuuri ja ajaloo poolest väga huvitavad.
Eestlased ja venelased on töökad inimesed. Nad töötavad kogu aeg, et oma eesmärk saavutada.
Minu elus on olnud palju juhtumeid, kui eestlased on mind eesti keele õppimisel aidanud.
Venelased aga elasid külades, kus oli palju inimesi ja nad on harjunud kõike mitmekesi tegema.
Praegu elavad eesti noored ka rohkem üksi, venelastel on aga arenenud solidaarsustunne.
Nii eesti kui vene noortel on palju harrastusi.
Nad mõtlevad välja igasuguseid rõivadetaile, et teistest inimestest erineda.
Venelased riietuvad veidi lihtsamini, tänavatel on neid kohe näha.
Noorus on aeg, mil noor inimene hakkab tegema esimesi samme täiskasvanute ellu.
Noored on õnnelikud ja samal ajal õnnetud inimesed. Neil on palju probleeme, võib-olla isegi rohkem kui täiskasvanutel. Nende teel on palju takistusi, mis on vaja ületada.
Igal inimesel on oma lemmikaastaaeg. Mina aga ei oska öelda, milline aastaaeg on minu jaoks kõige parem.
Kui väljas on päikesepaisteline ilm, jalutab parkides ja metsades palju inimesi. Lapsed hullavad jalgupidi kirjudes lehtedes. Niisugune oli tänavune september.
Oktoobris vahelduvad vihmased päevad kirgastega.
Sügisel valitseb põllul hüvastijätumeeleolu.
Ülemöödunud aastal käisin Pärnus eesti keele kursustel. Nende kursuste kava oli väga tihe.
Siin sain ma teada, mis on vitraažikunst. Ausalt öeldes ei osanud ma arvata, et suudan oma kätega teha vitraažitööd.
Arvatakse, et vitraažikunst on naiste ala. Ma ei ole sellega nõus, sest see töö on ikkagi väga raske.
Meie õpetaja seletas, kuidas tööd alustada. On vaja võtta tükk paberit ja panna pähetulnud värvilahendus kähku kirja. Kui joonis valmis, tuleb klaasile kujundid peale joonistada. Seejärel klaasinuga kätte ning alustada väljalõikamist.
Teine tööviis seisneb selles, et peab värvilisi klaasitükke kokku sobitama, et tuleks kokku mingi muster.
See tinutamine oli kõige raskem ja me töötasime püüdlikult ja usinalt kaks õhtut.
Kogu meie grupp oli õhtuti üksmeelselt tinutamas.
Kuid vitraažiga tegelemine pole just odav lõbu.
Igatahes on koolides alati vägivalda olnud ja on praegugi.
Koolis teevad need lapsed kõike, mis pähe tuleb, nagu oleks neile kõik lubatud.
Õpetaja nõudmised tunni korra suhtes tekitavad õpilastes igal juhul negatiivset reaktsiooni.
Õpilased võtavad õpetaja nõudmisi tunni korra suhtes nagu nende isikliku vabaduse kallale kippumist.
Õpetajatel nii nagu ka õpilastel on oma õigused ja kohustused.
Ma arvan, et õpetaja ei pea kõiki alandusi rahulikult välja kannatama. Neid probleeme saab lahendada ainult sõnadega, mitte kätega.
Aga mul on küsimus: „Miks on tänavatel nii palju hüljatud koeri ja ka kasse?“ Nende hulgas on ka tõukoeri. Nad hulguvad tänavatel, otsivad endale süüa ja vaatavad meid oma kurbade silmadega, nagu küsides: „Mille eest meid maha jäeti?“ Mul on neist kahju.
Ja tahan juba jälle hüüda: „Inimesed, olge inimesed! Ärge unustage oma sõpru! Me vastutame nende eest!“
Praegu ei ole sõda ja koerad-kassid ei ole harjunud sööma delikatesse, neil ei ole palju vaja, võib-olla lihtsalt seda tunnet, et neid on kellelegi vaja.
Eelmisel aastal tõi ka minu tütar koju kassi, kes sai meie pereliikmeks. See on ilus punakas kass ja minu jaoks nagu kolmas laps. Ma ei saaks teda välja visata? Kuidas nii? Ma ei saa aru, kuidas ma võiksin seda teha.
Minu arvates on tulevik niisugune, nagu on ühiskond, sest lapsed vaatavad, õpivad meilt ning saavad samasugusteks nagu meie. Kus on kindlus, et nad meid pärast tänavale ei viska? Neid on vaja kasvatada mitte ainult sõnadega, vaid ka heade tegudega.
Mida toob meile tänavune suvi?
Suvel sajab meil sageli vihma, kas tibutab või kallab päev otsa nagu oavarrest. Siis peame me vihmapüha. Mõnikord on aga suvel palavad ilmad ja ka siis avaldavad inimesed oma meelepaha.
Möödunud suvel näiteks oli metsades väga vähe marju, näiteks mustikaid.
Mina ise armastan väga niisugust puhkust, kui kõnnin kiirustamata mööda metsa, nagu mingi hasardiga seeni otsides.
Üldiselt kavatseb iga inimene veeta oma suve nii, nagu talle meeldib ja nagu talle ütleb tema sisemine tunne.
Ma arvan, et on olemas kolm rühma või tüüpi inimesi, kes erinevad oma suve veetmise järgi.
Esimesse rühma kuuluvad need inimesed, kes eelistavad veeta suve oma suvilas või aias.
Nad teevad erinevaid aiatöid: rohivad, kaevavad maad, külvavad seemneid ja istutavad taimi.
Väga tore, et suve lõpus võivad nad oma tööde tulemusi näha.
Rikkalik puu- ja juurviljasaak – see on see, millest töökad inimesed unistavad.
Nad naudivad seda puhkust ja mulle tundub, et neil on ükskõik, mis ilm õues on, oleks vaid nende taimedel hea ja soe.
Nad magavad hommikuti kaua, teevad oma igapäevaseid koduseid toimetusi, jalutavad õhtuti näiteks mere äärde, suhtlevad oma tuttavate inimestega.
Näiteks meie linna inimesed ei saa igal aastal Venemaale oma sugulastele külla sõita, sest viisad on liiga kallid (nendele, kes on Eesti kodanikud).
Püüan kasutada iga võimalust selleks, et minu lapsed sõidaksid sinna, tutvuksid vanalinnaga, tema ajalooga, külastaksid muuseume ja teatreid.
Arvan, et see on ebanormaalne, et minu lapsed on käinud Ameerikas, Peterburi aga ei ole näinud.
Kolmandasse rühma kuuluvad need, kes armastavad teravaid elamusi ja meelelahutusi, palju reisida ja näha uusi maid.
Inimestel on suurepärane võimalus proovida teisi toite, vaadata eksootilisi taimi, teise rahva kultuuri, saada teada palju huvitavat ja põnevat.
Selle rühma teine variant on niisugune, kui inimesed lähevad kas jalgrattaga, autoga või lihtsalt jalgsi kuhugi matkama.
Nad võtavad kaasa telgid ja seljakotid, peatuse ajal panevad telgi üles ja teevad lõkketuld.
Nad eelistavad liikuvat eluviisi.
Ma isegi kadestan neid, sest kui tuleb talv, meenutavad nad hea sõnaga möödunud suve ja ma olen kindel, et neil on juba olemas uus plaan järgmise suve veetmiseks.
Missuguseks saab see väike inimene tulevikus, mis mälestused jäävad talle südamesse, mida ta maailma kaasa toob, kas lahkust ja loovust või hävingut, julmust ja hirmu?
Inimene on kindlasti üks looduse tähtsamatest osadest, mis nii või naa seda alati mõjutab ning liiga tihti seda halastamatult muudab.
Seda igavest küsimust – inimeste ja looduse sidemetest ja inimeste suhtumisest loodusesse – on esitatud paljude aastate jooksul, kuid vastust pole veel leitud.
Loodus aitab meil raskusi üle elada, oma hingedes lahkust ja puhtust suurendada.
Lahke ja südamlik inimene võib väiksema tõenäosusega kunagi muutuda kurjategijaks või purustajaks.
Kas tõesti ei saagi elada nii, et oma vajadused oleksid kooskõlastatud looduse võimalustega?
Põhjus peitub meis endis, piltlikult öeldes, see on headuse ja kurjuse võitlus inimeste hingede eest.
Sest tõeline peremees püüab alati ette näha, missugused tagajärjed on tema tegutsemisel, milline võib olla kahjumi ja kasumi suhe.
Ühes inimeste poolt loodud majandusseaduses räägitakse sellest, et täitsa jäädavalt ei saagi laenu võtta.
Kohe tuleb meelde lahke Väike Prints, kes nii hoolikalt suhtus oma tillukesse planeedisse, koristas seda alati ja kitkus seal ahvileivapuid. Ja tal polnud ka sellist üleliigset ebameeldivat uhkust ühekordselt tehtud hea asja pärast, mis praegu nii tihti erinevate niisuguste üritustega kaasas käib (kaasaegsete prügitöötlemisseadeldiste kasutusse võtmine, kollektiivne – ja nii haruldane! – tänavate koristamine jne).
Kas poleks parem käsitleda selliseid abinõusid kui igapäevaselt hädavajalikke, kui me oleme tõepoolest juba sattunud olukorda, kus põhjaveed, ookeanid, maa ja õhk on tugevasti reostatud (praegu veel mitte täielikult, kuid niisuguse tempo puhul võib see olukord väga kiiresti muutuda)?
Kes ei hinda väikest, see ei säilita suurt.
Tõepoolest, kui me hakkaksime suhtuma loodusesse mitte röövellikult, vaid mõistlikult, käies säästlikult ümber meid ümbritseva „väikesega“, siis ja ainult siis võiksime saada „peremeesteks“.
Ainult mõistus ja tarkus võib purustamise peatada.
Niisiis, uus inimene ilmub maailma... Missugune ta võib olla ja missuguseks üles kasvada? Kes ja kuidas ta üles kasvatab? Mida ta meie maailma kaasa toob? Kas headust?
Tavaliselt arvatakse, et vanad inimesed rõõmustavad, kui neil on võimalik noorte õnnelikke nägusid näha. Käesoleval juhul on kõik teisiti. Vanad kardavad seda.
Selle küsimuse kohta (miks ei taha vanapaar kohtuda noortega) on mul kaks arvamust. Esiteks, võib-olla see koht – reisibüroo akna juures – meenutab vanapaarile neid unistusi, mis jäidki ainult unistusteks. Nüüd nad teavad, et elavad reaalses elus või maailmas ning et elus ei ole nii, nagu tahaks. Ja nad ei soovi veel kord sellest rääkida, tahavad selle unustada.
Minu teine seisukoht selle küsimuse kohta on see, et vanad ei taha, et noored võiksid näha neid, kellel elu hakkab juba lõpule jõudma. Nad ei taha neile haiget teha.
Ma arvan, et ei leidu ühtki inimest, kellel oleks seda lihtne teha.
Selleks, et säilitada õnne ja armastust, on vaja iga päev tugev inimene olla. Keegi oskab säilitada endas rõõmu ja õnne.
Kõik sündmused elus, nii head kui ka halvad, annavad kogemusi. Peab olema tark inimene, et säilitada armastus elu vastu.
Mõtlen, et niisugused unistused soojendavad inimeste elu. Kahjuks pärast on valus.
Kui vaadata inimest läbi aegade, siis on näha, et on asju, mida ta on kartnud kõikidel aegadel.
Tänapäeval võib nii linna- kui maaelanike puhul märgata täpselt sama: kuigi me teame, miks pikselöök tekib, püüame ikkagi äikese ajal kuhugi peituda.
Tulega on sama lugu: igal inimesel on võimalik praegu oma korteris tuld teha, kas siis gaasipliidi või tikkudega, aga kõik teavad, et tulekahju on üks kõige hirmsamatest asjadest elus.
Ma tunnen paljusid inimesi (ja olen ise niisugune), kes ei lähe hambaarsti juurde sellepärast, et nad kardavad valu tekitavaid instrumente ja masinat. Hirm masina ees on isegi suurem kui hirm hambavalu ees.
Iidsetel aegadel kartis inimene igasuguseid loomi, kes olid tavalisest suuremad. Hirmsatena tundusid ka need loomad, keda ei olnud võimalik korralikult näha ja kelle asemel olid inimese silmade ees mingisugused kujud.
Tähendab, füsioloogiliselt on inimene jäänud samasuguseks, nagu ta oli Aadama ja Eeva ajal.
Need hirmud, mis tulid juba tehnilise progressi ajal, on suurel määral seotud inimese heaoluga, mitte aga tema füüsilise enesetundega.
Sellega seoses ta mõtleb, et tal ei ole raha enda ja oma laste eluks, aga ma ei usu, et niisugune mõtlemine viiks surmamõteteni: ei ole raha, järelikult varsti sured. Lihtsalt inimene kardab elada ebamugavalt olmelises mõttes.
Nagu vanastigi, kardab tänapäeva inimene seda, kes on temast tugevam. See võib olla nii inimene kui ka loom. Aga tänapäeval on tugevam inimene ka see, kes on kõrgemal sotsiaalsel positsioonil. On praegu ja on alati olnud muidugi ka neid, kes ei karda ülemusi, aga need inimesed on ebatavalised ja harvad.
Kui inimene püüab teha kokkuvõtet oma elust, oma tegevuse tulemustest ning ta ei ole sellega rahul, siis tuleb kõige suurem hirm. Siis tundub talle, et keegi ei armasta teda, et seda, mida ta teeb ja teda ennast ei ole kellelegi vaja.
Iga inimene võib eksida. Mõnikord öeldakse, et sellepärast me olemegi inimesed, et me võime eksida.
Vead võivad olla erinevad. Siin tuleb arvestada mitut asjaolu, nimelt vanust, sotsiaalset kogemust, haridust, isegi sugu.
Sagedamini teevad vigu noored, kellel puudub elukogemus. Täiskasvanud, vastupidi, teevad vigu, nägemata, et nende elukogemus on suurem.
Miks nii toimub? Aga toimub see nii sellepärast, et mõned inimesed õpivad oma vigadest, mõned aga ei õpi. Jälle kerkib esile teine küsimus – miks mõned õpivad, teised aga mitte?
Ma arvan, et inimene peab kõigepealt aru saama, mida ta valesti tegi, mis ei olnud nii, nagu oleks pidanud olema. Teine kord ta siis ei eksi.
Inimene teeb vigu, mõistab seda, ütleb endale, et järgmisel korral olen targem...
Siin on muidugi tähtis inimese iseloom. Kui iseloom on nõrk, siis on inimesel väga raske.
Võtame konkreetse näite. Meie ees on noor neiu, ta lõpetas kooli, tema ees on kõik teed lahti. Missuguse valiku ta teeb?
Tema jaoks on see õige tee oma õnnele vastu. Arvan, et ta teeb suure vea.
Abielu ei ole see, mis hoiab armastust.
Noormees valib oma tulevast eluteed, ta valib elukutset. Ta tahab saada arstiks, aga ta ei saanud ülikooli sisse. Vanemad sunnivad teda kas tööle minema või veel kuhugi astuma, ei ole tähtis, kuhu.
Vabal inimesel on elus lihtsam liikuda. Ma ise mõnikord kadestan noori, sest nad on vabad.
Vabadus annab meile võimaluse kõike muuta, kui me oleme eksinud. Raskem on midagi parandada, kui sul on perekond, lapsed, määratud kohustused.
Ma tean inimesi, kes ei taha mitte midagi oma elus muuta. Nad ainult kahetsevad seda, mida nad tegid või ei teinud.
Mis teha, kui inimene teab oma vigadest ja ei tee mitte midagi selleks, et neid parandada?
Mitte alati ei või öelda, et see, mis toimub inimestega, peab kindlasti olema õige.
Praegu on palju inimesi, kes arvavad, et kui nii juhtus, siis las juhtus.
Sellega ma ei ole nõus, peab ikkagi ennast austama.
Meie vead on meie kogemus. See annab meile õiguse õppida oma vigadest.
Küsimus on ainult selles, mis laadi oli viga.
Kas on veel võimalik midagi parandada? Sel juhul peab inimene kindlasti midagi tegema ja muutma.
Kui aga inimesel oli võimalus üks kord midagi teha ja ta tegi siis vigu,...
On veel üks inimeste tüüp, kes teevad pidevalt vigu, parandavad neid ja teevad jälle samasuguseid vigu.
Mõnikord mind hämmastavad need naised, kes räägivad, et lapsed tülitsesid, et nad on nii väsinud, et elu on raske, raha ei ole, tööd ei ole, ise aga sünnitavad lapsi jälle ja jälle.
Enda kohta võin ma ütelda, et ka mina ise olen teinud ja teen vigu.
Kui seda mõistan, tunnen end paremini ja teen kõik, mida tuleb teha, et järgmine kord oma vigu mitte korrata.
Hirm ümbritseb tänapäeval iga inimest, sõltumata sellest, kas ta on vaene või rikas, noor või keskealine. See on hirm ootamatuste ees, sest elu on praegu väga ebastabiilne.
Kui varem võis teha tulevikuplaane, siis nüüd elavad paljud üks päev korraga, teadmata, mis ootab neid õhtul, rääkimata homsest päevast.
See on hirm töökohta kaotada, et mitte jääda vaesuspiirist allapoole.
Iga ema tunneb hirmu oma laste pärast.
Meie linnas on kriminaalne situatsioon, seal on palju narkomaane, joodikuid, töötuid, seoses sellega ka palju kuritegusid: vargusi, tapmisi, vandalismi, seda loetelu võib jätkata lõputult.
Linnas kaubeldakse vabalt narkootikumidega.
Selle kõrval levivad mitmesuguste ohtlike haiguste epideemiad.
Maffia tegevus on piiramatu, seda isegi administratiivsetes ringkondades.
Kui kaua peab inimene kõike kannatama ja kartma? See jätkub seni, kuni korralikud inimesed võtavad probleemide lahendamise enda peale. Häda korral on ju ikka inimesed üksteisega ühinenud.
Praegu antakse raha probleemide lahendamiseks. Raha pole aga mitte kunagi probleeme täielikult lahendanud.
Miks varem oli rohkem korda? Arvan, et seetõttu, kuna ükski inimene ei läinud kurjategijast mööda, nüüd aga kardavad kõik kõiki. Õigesti öeldakse, et varem kardeti hunti, nüüd aga inimest.
Igaühel on olnud lapsepõlv, igaühel on see olnud omapärane ja muidugi assotsieerub see igaühel mingi asjaga.
Näen oma vanemaid väga harva, vaatamata sellele, et elame ühes korteris.
Sellepärast on kõige hiilgavamad mälestused perekonnast pärit lapsepõlvest.
Olen käinud peaaegu kõikides muuseumides ja teistes huvitavates kohtades.
Ma mäletan hästi, kuidas me käisime nädalavahetustel muuseumis või näitusel, jalutasime botaanikaaias, pärast jõime ülikooli kohvikus teed ja sõime magusaid saiakesi.
Mõnikord õhtul käisime teatris kontserdil või balletti vaatamas, sõime teatrikohvikus klaaskausikestest jäätist.
Mäletan, et kui me esimest korda Vanemuises kontserdil käisime, oli minu seitsmes sünnipäev ning ta kinkis mulle uue punase kleidi ja mustad madala kontsaga lakk-kingad.
Tundsin end uhkena ja täiskasvanuna.
Mäletan, kuidas vanaisa aitas mul ja vennal matemaatika ülesandeid lahendada, kuidas me tädiga aega veetsime (meil on väike vanusevahe), ta on ka täna meile nagu vanem õde.
Käisime autoga Venemaal sugulastel külas.
Aga kõige soojemad mälestused jäid külaskäikudest vanaema ja vanaisa juurde, kui me koos vanematega käisime pühapäeviti ema vanemate juures õhtusöögil.
Tavaliselt tegi vanaema pannkooke.
Pärast istub kogu perekond laua taga ja sööb kõige maitsvamaid pannkooke.
Täna tean ma täpselt, et just see ongi õnn.
Praegu elavad vanavanemad maal, Peipsi järve ääres. Me püüame käia neil külas nii tihti kui võimalik. Mõnikord võtan sõbranna kaasa, vanaema on selle üle alati rõõmus.
Meie ühiskonnas on nii palju hüljatud lapsi.
Ma olen alati end õnnelikuks inimeseks pidanud.
Minu vanemad ei ole mingid rikkad inimesed, aga nad on mul olemas ja ma arvan, et nad on suurepärased.
Tema vanemad läksid lahku, kui ta oli väike, isa elab teises perekonnas, emal oli probleeme alkoholiga.
See tüdruk käis tihti minu juures ja ma võtsin ta kaasa, kui me sõitsime maale või suvilasse. Ma tundsin, et ta tunneb puudust perekonnast ja nii nagu sain, tahtsin jagada temaga oma perekonna soojust.
Ma ei hakka kirjutama, et sügisel on puulehed kollased ja linnud lendavad ära. Ma kirjutan, mida tähendab sügis minu jaoks, millised sündmused toimuvad maailmas ja nii edasi. Teemade nimetused on seega natuke tinglikud.
Ma olen juba puhkamisest väsinud ja tahan hakata tegutsema.
Septembri keskel on kõikidel tudengitel suur rõõm – õppelaen on käes. See, et kunagi tuleb see tagasi maksta, ei tulegi pähe. Aga sel hetkel võid sa endale palju lubada – võid osta uue arvuti või kuhugi sõita.
Praegu tuleb peaaegu kõikidele loengutele ja eksamitele interneti teel registreeruda, erinevad tööd peavad olema arvutil trükitud, aga selleks ülikoolis arvuteid ei piisa.
Aga internet andis võimaluse see vahemaa likvideerida.
Kui see juhtus, ei suutnud ma oma kõrvu ja silmi uskuda.
Ma tean paljusid inimesi, kes jooksid pärast tragöödiat kohe bensiini ja dollareid ostma.
ja ei tohi kogu süüd ühe inimese kaela veeretada.
On vaja muuta süsteemi, aga eelkõige ennast.
Ei saa rohkem midagi kirjutada – väga raske ja valus on.
Ma olen sündinud perekonnas, kus peale minu olid ka ema, isa ja vanem vend.
Suure osa oma ajast veetsin koos vanematega.
Kui astusin Tartu Ülikooli, ei tahtnud mu vanemad isegi kuulda sellest, et ma kuskil ühiselamus elaksin.
Isa leidis mulle toa korteris, perenaise juures.
Poole aasta pärast kolisid kaks minu sõbrannat ühiselamusse. Kui nendele külla läksin, nägin, et nende ühikas on isegi paremad elutingimused kui korteris.
Peaaegu kõik minu sõbrad elasid selleks ajaks juba ühiselamus.
Kevadel kolis minu noormees ühikasse. Kui läksin temaga koos tuba vaatama, olin ma šokis.
Ühe sõnaga, ma ei tea, kuidas me leidsime meile vajaliku toa.
Toa keskel asus laud, suur auk keskel.
Ma pidin kahe päeva jooksul oma asjad ära viima.
See oli minu jaoks väga ootamatu.
3 päeva helistasin erinevate kuulutuste peale, aga kõik pakkumised olid väga kallid.
Seal on nüüd mugav elada.
Paar nädalat läks mööda ja kogu see elu ei näi mulle enam jube.
Loomulikult on siin väga palju asju, mida on vaja muuta.
Võrreldes nendega, kes ka praegu korteris elavad, võin öelda, et meie elu ühiselamus on palju huvitavam ja lõbusam, kuna me suhtleme kogu aeg inimestega, sel ajal kui nemad kodus seda ei tee.
Kas olla haritud tähendab saada mingisugust haridust, kas kõrg- või keskharidust ning diplom kätte saada? Või tähendab see, et inimene on intellektuaalne ja teab palju asju erinevatest valdkondadest, kuigi tal ei ole diplomit käes, ainult teadmised peas?
Tänapäeva maailmas hinnatakse üha rohkem ja rohkem kõrgharidust, mida kõrgem see on, seda parem.
Mida kauem sa oled õppinud, seda tõenäolisemalt leiad endale hea töökoha.
Haritud olla ei tähenda mitte ainult diplomi omamist, vaid pigem oma teadmiste kasutamise oskust.
Ma ei hakka rääkima, et praegu juhtub tihti, et väga haritud inimene ei leia endale tööd, see nähtus on ajutine. Tark ja haritud inimene leiab seda kunagi kindlasti.
Tavaliselt omandab inimene teadmisi noores eas, need jäävad talle surmani, ta ainult täiendab neid natuke ja saab praktikat ja kogemusi.
Ilma üldhariduseta ei tule praegu maailma arengu tõttu eluga toime. Evolutsioon jätkub kogu aeg ja inimene peab jõudma uuendustest õppida.
Seepärast ühiskond arenebki, et inimene pidevalt õpib ning ka tema lapsed ja lapselapsed õpivad.
Haridust omandama peaksid kõik, kes suudavad, sest ilma selleta ei saa praegu hästi elada.
Sellel põhjusel läksin minagi ülikooli õppima ja loodan ühel ilusal päeval oma diplomi kätte saada, et teised võiksid mind haritud inimeseks kutsuda.
Meie ajal räägitakse palju haridusest, selle vajalikkusest.
Kas tõesti on nii tähtis haritud inimene olla, et isegi riigivõimud pööravad sellele probleemile alati nii suurt tähelepanu.
Kui tahad elus midagi suuremat saavutada, pead kõrghariduse saama, mis peale ilusa diplomi annab ka väärtuslikke teadmisi.
Paljud õpilased aga arvavad, et suurem osa õppeaineid (füüsika, keemia, bioloogia, geomeetria) pole üldse nende tulevases elus vajalikud, piisab sellest, kui oskad lihtsalt lugeda, kirjutada ja vajalikku arvutinuppu vajutada.
Mitte kõik meist ei saa kuulsateks keemikuteks, kirjanikeks või füüsikuteks, aga igaüks meist peab kõikidest sellistest aladest natukene teadma, et meie informatsioonisajandil orienteeruda.
Päev-päevalt puutume me kokku poliitika ja majandusega. Poliitilised ja majanduslikud probleemid on saanud juba meie elu tähtsaks osaks.
Arvan, et haritud inimestel on natuke kergem eluprobleeme lahendada.
Eriti märgatav samm edasi on toimunud viimasel sajandil.
Hobustest ja kruusateedest, mis on vihmadega ära uhutud, oleme jõudnud elegantsete ja mugavate autode juurde, samuti ka heade asfaltteede juurde, kipakatest paatidest hiiglasuurte laevadeni, tuvipostilt mobiiltelefonide ning elektronpostini.
Progress on silmanähtav ja see on loomulik, sest soovitakse elada veel paremini. Kui palju on meil igasuguseid leiutisi ja avastusi erinevates teadusvaldkondades, mis teevad meie elu kergemaks: televisioon ja raadio annavad meile uudiseid, kasulikku informatsiooni, meelelahutusi; arvuti kergendab meie äritegevust, annab võimaluse leida uusi sõpru; telefon aitab igal hetkel ükskõik kellega ühendust saada; transport annab mobiilsust ning liikumiskiirust – lennuk viib teid mõne tunniga mistahes teie poolt valitud kohta maailmas. Ja see kõik on võimalik tänu teaduse ja tehnika arengule.
Hommikul vara ärgates teame me kindlalt, et kuigi väljas on pime, võime tule põlema panna, keerata lahti soojaveekraani, soojendada pliidil hommikusööki, kusjuures selle pärast ei pea enne muretsema. Aga varem? Pane küünal põlema, lõhu puid, küta ahju! Tänapäeval on kõik lihtsam ja mugavam.
Kodunt välja minnes istume autosse või bussi ja sõidame, kuhu meil vaja on ning ei raiska selle peale palju aega.
Teile tuli meelde, et mingi tähtis teema jäi sõbraga lõpuni rääkimata – valite tema telefoninumbri ja juba mõne sekundi pärast räägite soovitud inimesega.
Läksite poodi ja raha jäi koju. Pole viga, lähete pangaautomaadi juurde ja saate sealt vajaliku summa kätte. Läheduses ei ole pangaautomaati? Poes on võimalik maksta pangakaardiga.
Oma töökohal vastate telefonikõnedele, saadate faksiga dokumente, teete paljundusmasinaga koopiaid, töötate Internetis.
On tulnud puhkuse aeg. Ostate pileti lennukile, laevale või rongile, valite endale marsruudi.
On veel mitmeid ja mitmeid näiteid teaduse ja tehnika progressist meie tänapäevaelus.
Esiteks, teades, et kõik on nii lihtne, jääb kaasaegne inimene selliste uuenduste tõttu nõrgemaks nii hingelt kui kehalt.
Ta ehmub ära, kui puutub kokku isegi mingi väikse probleemi või raskusega, mida meie elus on rohkem, kui tahaks.
Meie ise muutume kompuutriteks, valjult ja selgelt mõtlevateks masinateks, kes arvestavad oma tegevust mitu sammu ette.
Seejuures muutuvad meie emotsioonid elutuks ja väljendusvaeseks.
Varem kirjutasid inimesed üksteisele kirju, jagasid oma tundeid ning üleelamisi rikkamas keeles.
Ma pean silmas igasuguseid sõjariistu.
Hävitades inimesi, sarnastub inimene metsiku loomaga.
Üritades oma elu paremaks teha, progressile kaasa aidata, satub inimene kohutavasse olukorda.
Peale selle reostab inimene oma tegevusega loodust ning hävitab sel viisil metsi, järvi, jõgesid, taimi, loomi ja sellega ka iseend. Püüdes luua enda jaoks midagi kasulikku, rikume me kõike, mis meid ümbritseb.
Möödunud sajanditel jätsid inimesed endast maha raamatuid, kasulikke leiutisi ja avastusi, mis meid tänapäevalgi üllatavad. Aga mida jätame meie? Mobiiltelefoni, peileri ja rikutud looduse? Äkki on tulnud aeg selle üle järele mõelda?
Kõigist ei saa teadlasi ja neil on võimalus hakata pärast ülikooli tööle arstidena, õpetajatena või juristidena. On ka neid, kes jäävad ülikooli tööle, jätkavad õpinguid, teevad uurimusi.
Et ta jõuaks nii palju õppida, peab tal olema selge eesmärk ja tahtmine ülikooli astuda.
Pole raske aru saada neist, kes ei taha ülikooli minna.
Tahan õppida ülikoolis sellepärast, et saaksin endale hea töökoha ning mul oleks rohkem valikuvõimalusi.
Töökohta ei valiks ma palga suurus järgi, aga poleks hull, kui huvitava töö eest saaks ka head palka.
Minu arvates annab ülikool tudengitele palju.
On väga hea, et ülikoolis võivad õppida igas vanuses inimesed. Ka vanemate inimeste harimine on tähtis, ülikoolis on vaja ka elukogemust.
Ülikool on mõtlevatele, agaratele inimestele, kes tahavad ennast arendada. Selle kaudu saab ühiskond haritud inimesi ning teadlasi.
Nad oleksid saanud nautida teineteise seltsi, neil oleks olnud rohkem aega endale ja lastele.
Kiirustav inimene ei võta endale piisavalt aega, ta väsib ja läheb närviliseks.
Mul on raske võrrelda Eesti ja Soome teleprogramme, kuna ma ei ole Eestis televiisorit vaadanud.
Ma ei tea täpselt, millised on need programmid, mida saab vaadata hommikul vara.
Kogu aeg ainult probleemid ja probleemid. Sellised, millest ma ei ole varem kuulnud.
Sporti tuleb minu meelest televiisorist liiga palju.
Soome televisioonis on väga palju erinevaid mänge, kust võib saada raha.
Näiteks vihmametsas elab väga palju erinevat liiki taimi ja loomi.
Televiisorist tuleb ka palju õppeprogramme, mille abil võib õppida näiteks keeli. Ma ei ole küll selliseid programme vaadanud ja ei tea, kas sel kombel saab keeli õppida või mitte.
Minu meelest oleks küll parem, kui lapsed õpiksid vaatama ja lugema raamatuid, mitte ainult telerit vaatama.
Minu meelest on televisioon hea, aga ainult siis, kui seda ei vaadata liiga palju.
Nad ei käi isegi väljas. Iga inimene peaks käima iga päev natuke väljas mängimas või jalutamas, mitte ainult istuma tugitoolis ja vaatama, kuidas teised mängivad.
Minategelane on 23-aastane naine, kes otsib endale sõpra.
Lilian tunneb ka väga suurt huvi ajaloo ja kultuuri vastu.
Ei või täpselt teada, mis tuhandeid aastaid tagasi on juhtunud.
Minategelase meelest peaks iga inimene saama käia koolis, et nad saaksid haritud inimesteks.
Tema meelest liigub ajalugu tahapoole ja minu meelest on see väga huvitav, sest ma mõtlen ise, et inimesed liiguvad ettepoole ja see, mis on praegu, püsib sellel kohal, kus on.
Õpetaja oli väga tige ja minategelane pidi hiljem klassi ees vabandust paluma.
Ta saab aru, mis maailmas, tema kodumaal ja kodulinnas toimub.
Ta teab väga palju inimeste elust ja seadustest teistes riikides.
Õpetaja töö mõjutab teiste inimeste elu. Ta võib palju head teha, kui ta on hea õpetaja.
Õpetaja töö on väga raske, kui ta saab aru, kui suurt rolli mängib tema tegevus lapse tulevases elus ja saatuses.
Akadeemilise hariduse saanud inimene saab ka edasi õppida või hakata mingisugust teaduslikku tööd tegema.
Ta suudab näiteks interneti kaudu suhelda oma eriala inimestega välismaalt.
Varem oli niimoodi, et ettevõtete juhtidel oli võib-olla eelarvamusi ja nad ei kasutanud nii palju haritud inimesi, aga nüüd on haridus kõige a ja o. Isegi niimoodi, et ettevõtte omanik, kellel endal ei ole ülikooliharidust, tahab oma firmasse tööle hästi haritud inimesi.
Arvangi, et haritud inimene on nii enesekindel, et julgeb öelda, kui ta mingit asja ei tea.
Ta tahaks teisi inimesi oma hariduse abil aidata.
Üldiselt suhtun ma televisiooni negatiivselt. Siin Eestis mul endal telekat ei ole ja ega ma tahagi. Põhjusi on selleks mitu: mul endal ei ole televiisori jaoks aega ning mul lihtsalt ei ole seda vaja.
Kui ma elasin Soomes, oli meil kodus televiisor ja seda ka vaadati hästi palju.
Vaadati igasuguseid programme: filme, uudiseid, seriaale, sporti. Iga päev tuli mingi Ameerika seriaal, mida oli vaadata sellepärast, et seesama tühine lugu jätkub jälle homme.
Igaüks ostab televiisori enda jaoks. Nii on teleka kasutaja oma asi, mida ta sellest masinast vaatab või vaatamata jätab. Üks tahab vaadata kõike, teine tahab ise valida ja otsustada, mida ta vaatab.
Kes tahab vaadata telekat meelelahutuseks, kes tahab ennast teleka abil täiendada – võimalusi on mitu.
Vanemad peaksid kontrollima, mida lapsed televiisorist vaatavad ja kui palju nad seda vaatavad.
Kahjuks on mitmes minu tuttavas perekonnas kombeks see, et telekas on nagu lapsehoidja.
Televiisorit saab vaadata mitmel otstarbel, nii meelelahutuseks kui ka enesetäiendamiseks.
Paar minu tuttavat kolisid sel ajal Soomest siin Tartus kohe oma korterisse ja nendel oli korteris telekas.
Televiisori olemasolu oleks kasulik, kui ollakse huvitatud igapäevastest juhtumitest, mida saab televiisorist vaadata.
Mulle endale piisab, kui loen nendest ajalehtedest.
Kui tahame vaadata mingit filmi, lähme parem kinno.
Paljudele inimestele on televiisorist saanud ainus hobi, ainus sõber, ja sellest on minu arvates kahju, kuna telekast võib saada ka vaenlane, nõudlik hirmutis, kes vajab sind iga päev ja varsti paned sa tähele, et sul ei ole enam kellegi teise jaoks aega.
Kui otsus on tehtud ja telekas korterisse toodud, peab olema ettevaatlik.
Ma tahan veel ise elada oma elu, mitte vaadata ainult teiste oma.
Palju räägitakse ka televisiooni kurjadest külgedest, näiteks kuidas liigne telerivaatamine inimesele ohtlik võib olla.
Üldiselt on raske öelda, kas televisioon on ajaraiskamine või midagi muud. Kõik sõltub programmidest, mida vaadatakse.
Tegelikult ei saa televiisor ise ohtlik või kahjulik olla, kui see just näiteks põlema ei lähe, ainult programmid võivad olla ohtlikud.
Kui inimene ei tee päevad läbi midagi muud, kui vaatab televiisorit, on see kindlasti ajaraiskamine.
Teisest küljest, kui mina ise tahaksin hispaania keelt õppida, läheksin meelsamini seda kooli õppima, mitte ei teeks seda televisiooni kaudu. Aga võib-olla on palju inimesi, kes mingisse keelekooli minna ei saa või ei jõua näiteks oma töö tõttu.
Aga see unistuste maailm võib olla ka väga ohtlik. Minu arvates on võimalik sinna teise maailma ka jääda. See maailm ei ole tõeline ning võib olla missugune tahes.
Igal juhul on see televisiooni maailm meie omast erinev ja on ohtlik elada maailmas, mis ei ole osa meie ühiskonnast.
Küsimusele, kas televisioon on meelelahutus, ajaraiskamine või võimalus enesetäiendamiseks, on raske vastata. See võib olla need kõik, aga ei pruugi olla ükski neist.
Igaühes tekitab televisioon erinevaid tundeid ja igaüks mõtleb sellest erineval viisil. See, mida televisioon kellelegi tähendab, on igaühe isiklik asi.
Taksojuhid kaklevad purjus soomlaste pärast, keda nimetatakse põtradeks.
Kõik tahavad purjus soomlaselt oma osa, nii taksojuhid, kaupmehed kui ka kerjused.
Soome ja soomlased on kõikjal, muutumine Lõuna-Soomeks on Eestile üks võimalik arengustsenaarium.
Eestlasi hirmutavad mõtted, et soomlased ostavad kogu Eesti ära, aga tegelikult ringleb raha ainult naiste ja viina ümber.
Üks Eesti peamisi üldrahvalikke eesmärke on Soomele järele jõuda ja temast mööda minna, aga läheb vähemalt pool sajandit, enne kui Eestis elatakse nagu Soomes.
Eestlased peavad end kindlasti arukamaks ja euroopalikumaks rahvaks.
Eestlased on samasugused kui soomlased, aga eestlased saavad aru eneseirooniast, mis on soomlasele liig.
Soomel ja Eestil on palju ühist. Üksteist tuleks võtta sellisena, nagu saatus ja ajalugu on meid vorminud ning arvestada tõsiasja, et ega me teineteisest pääse.
Taksojuhid Eestis on tüdinenud soomlastest, põtradest.
Purjus soomlased on veel ärritavamad.
Esiteks on väga rumal minna teatrisse purjuspäi.
Aga purjus soomlased Tallinna vanalinnas ja mujal toovad palju raha kogu riigile, sest soomlased jätavad Eestisse 7 miljonit päevas, lisaks veel ebaseaduslik raha. Samuti vajavad soome turiste Pärnu ja Haapsalu linnad.
Teisalt kasutavad eestlased oma riigis soomlaste oskusi ja tellivad oma riided Soome kaubamajade kataloogidest. Soomlased on ka paljude firmade ja osa Eestimaa omanikud.
Soome ajakirjandus annab eestlastest halva pildi.
Soome naisajakirjanik ütles publiku ees eestlastest kui rahvast väga halvasti, aga halbu kommentaare tuleb ka eestlaste poolelt.
Isegi kuulsatel poliitikutel on häid soomlastest sõpru.
Kuigi Eesti ja Soome on majanduslikult, psühholoogiliselt ja kultuuriliselt huvipakkuv ühendus, on tõsiasi, et Soome ja Eesti teineteisest ei pääse.
Eestlastele ei meeldi pilt soomlasi täis vanalinnast. Siis aga, kui seal või kuskil mujal pole enam ühtki soomlast, mõjub see halvasti Eesti majandusele.
Soomlased jätavad Eestisse palju raha, 7 miljonit päevas, ja see ei ole veel kõik. Peale Tallinna käivad soomlased palju ka Pärnus ja Haapsalus puhkamas.
Jutustaja arvab veel, et eestlased on juba rohkem eurooplaste moodi kui soomlased, kuna eestlased näevad ainult neid soomlasi, kes siin Eestis käivad.
Soomlased kujutavad eestlasi tihti kurjategijate, prostituutide või korruptantidena. Soomlaste ettekujutuses on tavaliselt vale pilt Eestist.
Naine ütleb halvasti ja kohe seejärel ütleb mees, et oleme kaks täpselt ühesugust rahvust, aga selle vahega, et eestlane oskab enda üle naerda, soomlane mitte.
Kirjutaja jutustab, et soomlased tunnevad Eesti vastu rohkem huvi kui vastupidi, kuna siin on rohkem soome ajakirjanikke kui Soomes eesti omi!?
Eestis on ka probleem sellega, kui kellelgi on isiklikud soojad suhted Soomega. Näiteks kuulavat Eesti president meelsamini ükskõik millist soomlast kui oma elukutselisi töökaaslasi. Peaaegu kõigil eesti poliitikutel on suhteid Soomega.
Meie, kaks rahvast, peaksime lõpetama teineteise pihta käivad tobedused ja mõistma, et jääme siin naabriteks igavesti.
Soomlased jätavad Eestisse 7 miljonit päevas ja selles ei sisaldu see raha, mis kukub taksode põrandale või pistetakse pitsi vahele lõbumajades.
Pilti soomlasest kui lollist joodikust võimendab kodumaine kollane ajakirjandus. Ega Soome pole siin üldse halvem. Soome õhtulehtedes on eestlane sagedamini kurjategija, korruptant või prostituut.
Eestlased on just niisama kohmakad ja jäigad kui soomlasedki, nad ainult saavad aru eneseirooniast, mis on soomlase mõistusele liig.
Kas meil on samasugune huvi soome ajakirjanduse vastu?
Mõnel on mitu tuttavat soomlast või eestlast, kes on meeldivad inimesed.
Taksojuhtide probleem on, et nad satuvad mõnikord kaklusse.
Kuigi eestlane kirub purjus soomlasi, on nad siiski väga tähtsad Eesti majandusele.
Soomlased jätavad Eestisse 7 miljonit päevas, mitte ainult Tallinnasse, vaid ka mujale Eestisse.
Soomlased paistavad tihti lollide joodikutena.
Kellegi meelest saavad eestlased eneseirooniast paremini aru.
Meil tuleks arvestada tõsiasjaga, et ega me teineteisest pääse!
Tütarlaps ja mees sattusid ükskord reisibüroo suure akna alla. Akna taga olid igasugused kavad ja kaardid, milles oli kirjutatud sõitudest Berliini, Pariisi, Rooma, Napolisse ja teistesse kohtadesse. Siis tuli noorpaar mõttele reisida, sõita kuhugi kaugele maale.
Nad seisid reisibüroo akna juures ja unistasid sellest, kui hea oleks ometi sõita, kui põnev oleks laevale või rongile istuda. Nad unistasid, kuidas nad võiksid raha korjata.
Mees julgustas ja hakkas seletama, kui palju raha sõidu jaoks on vaja, kuidas kõik on nii kerge ja lihtne.
Mõni aasta tagasi seisid noored ema ja isa samamoodi reisibüroo akna juures ja unistasid sõidust Itaaliasse.
Ja nendele tuli meelde, et ka nemad olid õnnelikud ja unistasid paljudest asjadest. Kuid kõik jäi minevikku ja unistused ei saanud reaalsuseks.
Seetõttu olid nad nukrad ja ei tahtnud noorte õnne segada.
Rasked argipäevad ei hävita õnne ega armastust.
Esialgu on noortel unistused, seejärel tuleb reaalsus: tulevad ilmale lapsed, tekivad teised probleemid. Unistused muutuvad ilusateks unenägudeks.
Novellis „Itaalia reis“ ei saanud mitte miski õnne ja armastust hävitada.
Mees ja naine olid üksinda, nende lapsed olid suureks kasvanud ja kodupesast välja lennanud ning nad jalutasid jällegi üheskoos linnatänavail.
Need olid noored tüdrukud, kes aitasid meil inglise keelt õppida.
See maailm on meie jaoks ja on vaja kasutada kõiki võimalusi, et muuta oma elu nii huvitavaks ja kasulikuks kui võimalik. Iga päev peab olema kasulikult veedetud.
Ameerika noortel on olemas kindel ja tugev vundament, mille on andnud neile valitsus, ümbritsev keskkond ja vanemad. Valitsus annab võimaluse õppida, mida tahes, arendades lapse huvi juba lapsepõlvest alates.
Koolis on võimalik õppida seda, mida sul on vaja, mis on huvitav ja kerge.
Paljud vanemad töötavad ainult selleks, et anda oma lapsele hea haridus, sest kõik on tasuline ja väga kallis.
Paljudel juhtudel peab laps hakkama mõtlema oma rahalisest olukorrast alles pärast ülikooli lõpetamist.
Kuid noored on väga iseseisvad ja hakkavad töötama juba varem, mõnikord ei võta isegi vanemate käest enda hariduse jaoks raha.
Meie olukord ei paku niisuguseid võimalusi, tööpuudus on suur ja kui töö on, siis on see üliõpilaste jaoks vähe tasustatud.
Siis hakkad mõtlema, kuidas haridust saada, kust raha võtta ja vanemaid aidata.
Ameerika vaba stiili võime jälgida kõikjal, isegi riietuses.
See on esimene, mida me näeme ja mis meid nendest eristab.
Minu meelest oleme me riietumisstiilis natuke kultuursemad ja konservatiivsemad, kuid lihtsamad.
Mis puudutab keelt, siis siin oleme sarnased.
Vene keele olukord on natuke halvem, sest viimasel ajal on keelde tulnud palju ingliskeelseid sõnu ja väljendeid, mida laialt kasutatakse ja mis on keelele väga halb.
Inglise keele mõju on väga suur, sellepärast on selle tungimine nii vene kui ka eesti keelde väga intensiivne.
Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et kõik rahvad ja inimesed on meie maailmas erinevad, aga meie suhtlemine peab jätkuma ja tegelikult on need erinevused teoreetilised, elus leiame me võimalusi suhelda ja elada külg külje kõrval.
Ma mõtlen, et Mati isa pole paha inimene, ainult ta ei tea, kuidas on vaja last kasvatada, sest nagu mina sellest novellist aru sain, tegi seda kogu aeg vanaema.
Aga ta ei saa aru, et tema poeg on ju nii väike, et ei pane seda kõnet üldse tähele.
Mõtlen, et isa ei saavutanud manitsuskõnega soovitud eesmärki, sest Mati ei võinud paljudest asjadest aru saada. Ta on ainult viieaastane laps, tema ümber ja sees on oma maailm, viieaastase lapse maailm, ta ei erista halba ja head täpselt, õigesti.
Väike laps ei saanud nendest sõnadest midagi aru.
Maailmas on väga palju inimesi. Minu meelest pole mitte ainult rahvad erinevad, vaid ka iga inimene on oma olemuselt väga individuaalne.
Sarnasused ja erinevused sõltuvad sellest, millises ümbruses inimene kasvas, millised on tema vanemad ja nende traditsioonid.
Muidugi on eesti ja vene noorte vahel nii sarnaseid kui ka erinevaid jooni.
Ma mõtlen, et sarnasus on selles, et Eestis elab piisavalt palju venelasi.
Eesti noormehed tutvuvad vene tüdrukutega, vene noormehed eesti neiudega.
Miski meeldib nendele, miski ei meeldi. Mis meeldib, seda teevad nad ka ise.
Näiteks meeldivad paljudele vene inimestele mõned road eesti köögist ja nad valmistavad neid meelsasti.
Eestlastel on ka oma peod, pidupäevad. Ka venelased osalevad nendel pidudel, lõbutsevad, tunnevad rõõmu. Aja jooksul muutuvad need peod ka venelaste omadeks.
Nii eestlased kui ka venelased tahavad üksteise traditsioone ning kultuuri tundma õppida.
Ma arvan, et eestlasi ja venelasi ei tohi eristada iseloomu järgi. Näiteks mõnikord räägitakse, et venelased on lõbusamad ja nii edasi. Minu meelest ei tohi mingil juhul nii rääkida, sest nii eestlaste kui ka venelaste seas on nii huvitavaid ja meeldivaid kui ka halbu ja ebameeldivaid inimesi.
Eestlased on rohkem elanud maal oma taludes, elanud eraldi, üksteisest kaugel, koos oma suurte perekondadega. Venelased on kogu aeg elanud üksteise lähedal.
Seepärast on eestlased iseseisvamad kui venelased.
Eestlased olid kaua aega võõra võimu all, kuna nad on väike rahvas.
Võib-olla saab ainult öelda, et eesti inimesed on loogilisemad ja lähevad alati oma eesmärgi suunas.
Mina ei näe suurt erinevust eesti ja vene noorte vahel, sest nad on sarnased, nagu on sarnased kõik noored inimesed igal pool maailmas.
Kõiki neid eristatakse ainult erinevate keelte kaudu.
Tahaksin rääkida veel ühest erinevusest. Eesti noored elavad oma elu, riietuvad, nagu tahavad või nagu nendele meeldib ja ei pane teisi tähele.
See omadus meeldib mulle eesti noorte juures kõige rohkem, sest venelased sõltuvad rohkem üksteisest ja panevad alati teiste elu tähele.
Ta saab ise otsuseid vastu võtta ja oma otsuste tagajärgi tunda.
Tuleb aeg, mil tekib situatsioon, milles ta ei tea, kuidas hästi ja õigesti käituda.
Tuleb aeg, mil tekib situatsioon, milles ta ei tea, kuidas on parem ja õigem käituda.
Tal on ema, kes on kauem elanud, kellel on juba välja kujunenud elutarkus, elufilosoofia. Ja kui laps vajab nõu, tuleb ema alati appi.
Noor inimene saab aru, et elus ei ole ainult rõõmud, vaid on ka petlikkus ja mure.
Sellel inimesel on raske elada, ta puutub kokku ebaõigluse ning petlikkusega ning tal on selle tõttu valus.
Ta satub paanikasse, ei näe piiri hea ja halva vahel, ei oska ise mõelda ja õigeid otsuseid vastu võtta.
Siin on nagu mängus. Kui ta võidab, saab ta rikkamaks ja õnnelikumaks, kaotuse puhul võib ta otsast alata.
Nad arvavad, et nad on targemad kui nende vanemad.
Minu meelest saab oma peaga mõeldes elada riskimata.
Ma olen õigesti elanud.
Ausalt öeldes ei meeldi mulle niisugust tüüpi inimesed, kes tahaksid oma lähedases inimeses midagi erilist näha.
Lilian on liiga nõudlik inimene.
Meie praeguses televisioonis on olemas nii meelelahutuslikud kui ka teaduslikud saated.
Meelelahutus tähendab ennekõike puhkust igapäevastest probleemidest ning sel eesmärgil tehakse palju meelelahutuslikke saateid. Sellesse tüüpi kuuluvad muusikasaated, telemängud, saated, mis jutustavad erinevatest reisidest.
On teada, et praegune televisioon on selliseid saateid täis.
Probleem on selles, et vahel on meelelahutuslik saade oma sisult just ajaraiskamine.
Minu arust peab ka kõige meelelahutuslikumas saates olema midagi kasulikku inimeste arendamiseks, enesetäiendamiseks.
Minu arvates on praeguse televisiooni suureks probleemiks kanalite rohkus. Muidugi on see nii sellepärast, et iga televaataja saaks enda jaoks midagi huvitavat leida.
Lähtudes sellest, võib öelda, et valikuprobleem segab inimest õige otsuse tegemisel, seetõttu saab enesetäiendamise võimaluse üle vaielda.
Muidugi on praegu televisioonis palju saateid, mis on tegelikult väga kasulikud ja mille puhul on võimalus enesetäiendamiseks tõesti suur. Reeglina on niisugused saated või filmid tehtud suure professionaalsusega, professionaalsete inimeste poolt, kelle jaoks televisioon on tõeline huvi.
Niimoodi võib öelda, et kõik oleneb professionaalsusest, see on kõiges peamine.
Noored vanemad püüdsid vanaemale lapse halba kasvatust ette heita. Vanaema omakorda rääkis sellest, et vanemad ei taha üldse oma lapsega aega veeta, justkui poleks last üldse olemaski.
On loomulik, et noored inimesed tahavad veel teatrisse, kinno, igale poole jõuda, kuid laps jääb tähelepanuta.
Kuna vanaemal ei ole mingit muud meelelahutust, hoolitseb ta väsimatult kalli lapse eest.
Tõenäoliselt oleme me kõik sarnased. Erinevus seisneb ainult meie välimuses, kuid mitte milleski enamas.
Kui rääkida konkreetselt eestlaste ja venelaste erinevustest, siis võib märgata eelkõige kaht erinevust: iseloomu omapära ja käitumist seltskonnas.
Eestlased on palju siiramad kui venelased, kes ei hakka mitte kunagi oma muredest täiesti ausalt rääkima, alati on vaja midagi varjata.
Käitumise poolest on eestlased väga viisakad, mida ei saa üldse venelaste jooneks pidada.
Kui ma talle külla lähen, jätab ta oma tegevuse pooleli, et mind ära kuulata.
Ta aitas mind, kui ma olin väga keerulises olukorras.
Mõned minu venelastest sõbrad ütlesid, et inimeses peab kõik kaunis olema: mõtted, tahtmised, kuid eriti välimus. Eestlaste jaoks on inimene ise väärtuslikum. Kuid kes meist oleks täiuslik?
Vanaema ja poisi vanemate vahel tekkis tüli, sest nad hakkasid rääkima lapse kasvatamisest.
Vanaema arvas, et vanemad ei tegele lapse kasvatamisega, aga oleks hea, kui nad tegeleksid.
Isa oli selle peale väga vihane.
Vanaema väitis, et vanemad olid lapse ära rikkunud.
Vanaema purskas nutma ja langes voodisse.
Mati isa on minu meelest närviline mees. Ta ei osanud vanaemaga rahulikult rääkida ja ei võtnud tülist üldse osa, vaid ainult tormas ühe seina juurest teise juurde, hoides vaevaga raevu tagasi. Ta ei osanud ise oma last kasvatada, aga püüdis oma emale seda õpetada.
Mina arvan, et tal ei olnud õigust nii väita, sest tal ei olnud üldse lapsega rääkimise kogemusi.
Isa oma manitsuskõnega eesmärki ei saavutanud.
Isa hakkas Matiga vestlema, aga poiss oli harjunud, et tema peale karjub vanaema.
Mulle tundub, et poisile ei jõudnud isa sõnad pärale, sest ta ei saanud üldse aru, kas see on manitsuskõne või lihtsalt vestlus. Ta ei kuulnud mitte ühtki sõna isa kõnest, sest oli kinni oma mõtetes.
Seda üteldes vaatas ta oma suurte heledate silmadega isale otsa.
Selge on see, et venelased ja eestlased suhtlevad omavahel vähe.
Ei ole saladus, et venelased elavad oma elu, eestlastest eraldi.
Noored ja väikesed inimesed võiksid seal suhelda, paremini keelt õppida.
Minul tekib kogu aeg üks küsimus. Eriti kui ma sõidan bussis, vaatan ma inimesi ja küsin endalt, miks väidetakse, et eestlased ja venelased on erinevad.
Esimesel pilgul ei ole üldse erinevust, võib-olla ainult välimuse järgi on eestlastel heledamad juuksed ja silmad.
Nii eesti kui ka vene noored on lahked, viisakad, huvitatud oma erialast.
Nad püstitavad eesmärke ja püüavad neid saavutada.
Võib-olla peitub erinevus nende elustiilis.
Mulle tundub, et eesti neiud on vene neiudest moodsamad, aga samal ajal on vene tüdrukud aktiivsemad ja liikuvamad. Eesti poisid on galantsemad ja rahulikumad kui vene noormehed, vene poisid on aga jutukamad ja teavad palju anekdoote.
Mulle ei meeldi üldse tänapäevane statistika. Öeldakse, et vene noorte hulgas on rohkem narkootikumide tarvitajaid, sajast protsendist üheksakümmend üheksa on venelased.
Inimesed ütlevad, et eesti noortel on lihtsam tööd leida, sest nad on eestlased, nad oskavad keeli, arvutit ja palju muid asju.
Aga kes keelab venelastel kõike seda õppida?
Võib-olla peitub erinevus laste kasvatamises, koolis ja õpetajates.
Ja kui laps tunneb seda erinevust juba lapsepõlves, tekib ka noortel erinevus.
Aga kui inimene on juba täiskasvanu, siis ei ole võimalik teda ümber teha.
Vanapaar nägi iseennast oma lastes ja ei tahtnud rikkuda nende unelmaid Itaalia reisist ja heast elust. Nad teadsid juba, et see unelm võib jääda ainult mõtetesse ja meenutustesse, kuid teadsid samuti seda, et seesama unelm aitab säilitada armastust.
See unistus on saladus ainult kahe inimese jaoks ja on sellepärast sidemeks nende vahel.
Vanapaar ei tahtnud kohtuda reisibüroo akna juures seisvate noortega, et mitte rääkida oma elukogemusest – las elavad ise ja näevad ise oma unistuste täitumist või luhtumist, kuid las usuvad teineteisesse ja helgesse tulevikku.
Raske argipäev võib õnne ja armastuse hävitada küll, kuid võib jätta ka hävitamata. Kõik sõltub inimeste tahtmisest ja nende eluviisist ning usust.
A. H. Tammsaare tõestas oma novellis „Itaalia reis“ just seda. Vanapaari jaoks oli Itaalia reis selleks tugevaks sidemeks, mis aitas alguses teineteist kohata ja aitas säilitada oma tundeid elu lõpuni.
Vanapaari tõeline Itaalia reis jäi unelmatesse, aga samal ajal see ikkagi toimus. Itaalia reis oli unelmaks heast elust ja nende elu – armastuses ja kooskõlas – oli seesama Itaalia reis.
Itaalia reisi võib novellis käsitleda nagu igavesi ideesid: armastus on igavene, kõik kordub spiraalina ja kõik on elus suhteline, unistuste täitumine ja luhtumine kaasa arvatud.
Paljud astuvad ülikooli kohe pärast kooli lõpetamist. Astuvad sellepärast, et seda on vaja, kuid ei mõtle, miks.
Lapsed lähevad õppima rohkem harjumuse tõttu. Nad ei tea, mida teha teisel juhul: töötada, et endale leiba teenida, nad veel ei oska.
Räägin niimoodi, teades, mida räägin, sest olen selle kohta oma kaaslastelt palju küsinud. Kuid see ei puutu muidugi mitte kõikidesse.
Ülikool on kõrgkool. See annab võimaluse elus kellekski saada. Kelleks – vali ise.
Kellele see on? Kõikidele, kes tahavad ennast edasi arendada ja midagi elus saavutada.
Sa võid tutvuda inimestega, kellel on samasugused huvid ja vaated elule nagu sinul.
Täpsemalt, kui me elame, kuidas elada, et samuti võiksid elada meie järeltulijad – meie lapsed?
Kuid selle jaoks ei ole vaja astuda ülikooli, kui juttu on elu sisust.
Me elame ühiskonnas, kus raha ei mängi mitte viimast rolli, ja just praegu on seda väga hästi tunda.
Inimene on sotsiaalne olend ning et teistel oleks temaga huvitav, peab ta olema võimalikult huvitav, mida rohkem tead, seda parem. Siia võib tõmmata võrdusmärgi: sinu jaoks on parem ning huvitavam suhelda targa inimesega. Ülikool annab selle võimaluse.
Mis minusse puutub, siis olen huvitatud inimeste psühholoogiast, kirjandusest, filosoofiast ja unistan külastada Lõuna-Ameerika mägesid. Kas ülikool annab mulle niisuguseid võimalusi, et saaksin teada kõigest, mis mind huvitab?
Kõikidel meist on oma hirmud. Keegi kardab, et kukub eksamil läbi.
Hirm on see, mida inimene püüab vältida, aga samaaegselt on hirm see, mis aitab inimesel elada.
Kõigi sajandite omad hirmud on nagu igaveste hirmude variandid.
Inimeste väärtused on seotud hirmuga neid kaotada.
Hirmude põhjus jääb endiseks – me ei tea midagi, tunneme ennast abituna.
Kuidas siis hirm inimest aitab? Juhul, kui inimene midagi kardab, hakkab ta otsima väljapääsu sellest ebameeldivast situatsioonist, milles ta hirmu tunneb.
Hirmud. Kust nad tulevad?
Nende loetlemine võtab palju aega.
Teades teiste inimeste hirme, võib võita maailma. See aga on juba jälle kellegi hirm.
Naisel on neli last.
Meest näeb ta vaevalt muul ajal, kui ainult tööle minnes ja töölt tulles...
Nad ei sõida ikkagi mitte kuhugi.
Nad ei tahaks, et nende lastel oleks niisama raske elu nagu nendel.
Muidugi, igapäevased raskused hävitavad õnne ja armastuse.
Ülikool, kõrgkool – kellele see on? Ma arvan, et nendele, kes tahavad pärast kooli edasi õppima minna.
Ülikool ei ole see kool, kus kõik sinu eest hoolitsevad. Siin teed sa kõik ise. Kui ei tee, jääd hiljaks.
Ma ise arvan, et üliõpilased peavad armastama õppida. Ülikooliloengutest üksi ei piisa. Ülikool on see, kus sa õpid iga päev – ülikoolis, kodus, isegi duši all, kui sa tahad, et sinust midagi saaks.
See tähendab, et neli aastat oma elus pead sa ainult õppima, mitte midagi muud. Mitte kõikidel ei tule see välja.
Siin peab kõik ära unustama, pidama meeles ainult üht – õppimist.
Me oleme kõik täiskasvanud inimesed ja teame, et ilma kõrghariduseta ei ole me elus keegi.
Ja kõike seda tegid nad ainult oma unistuse nimel.
Me proovime üht ja teist ja mõnikord oleme valmis isegi ootama.
Tekivad igasugused mured ja me hakkame unustama oma noorust ja selle unistusi, sest meil pole enam aega mõelda millelegi muule peale oma argielu.
Me oleme sündinud, et teha midagi olulist enda ja meie kõikide elus.
Kui palju on meie keskel erinevaid inimesi – arste, õpetajaid, õmblejaid, teadlasi jne.
Ja ma ei kujuta ette, mida me ilma nendeta teeksime.
Kuidas me saaksime end riidesse panna, kui poleks õmblejat?
Ja kuidas hakkaksid arenema teadused, kui poleks teadlasi?
Kui me oleme huvitatud enda ja oma riigi tulevikust, mingist teadusest või lihtsalt tahame kõike teada või midagi õppida, siis on meie jaoks olemas ülikool.
Me oleme nii rõõmsad, aga meie vanemad on nii uhked meie üle.
Mõnel on nüüd võimalus oma eesmärk saavutada.
Nad saavad teada palju huvitavaid asju ja hakkavad nende vastu veel rohkem huvi tundma.
Need, kes ei teadnud, mis on ülikool, milleks see on ja mida see üliõpilasele annab, kas neil on seda vaja ja kas see on huvitav, saavad seda teada ja saavad nüüd ka enda jaoks otsustada, kas nad tahavad edasi õppida, et midagi teada saada või on see liiga raske ja pole üldse nende jaoks.
Arvan, et kõik õpivad, kes kuidas saab ja kes kuidas tahab.
Nad õpivad ja töötavad kõvasti ja nendest saavad targad ja kasulikud inimesed, head arstid, õpetajad, teadlased jne.
Mõned aga õpivad selle jaoks, et millegagi tegeleda – ükskõik, millega. Ja juhtub nii, et ka nendel on huvitav.
Kas ülikooli hakkavad astuma need, kes tahavad või tahaksid õppida, kuid ei saa maksta?
Kuid kui meil tuleb maksta, siis hakkavad ülikooli astuma ainult need, kellel on rikkad vanemad ja mitte need, kes veel ei tea, kas nad tahavad õppida või ei taha. Tuleb välja, et ka see on hea, sest kui sa maksad raha, siis sa ka õpid pidevalt ja kõvasti, sest see on liiga kallis, et aega kaotada. Ja siis saavad nendest, kes õpivad, tõeliselt head ja targad spetsialistid.
Aga mina arvan siiski, et ülikool peab nendele, kes juba õpivad, andma võimaluse lõpuni õppida, sest kui mõned ei saa maksta, siis on juba liiga palju aega kaotatud. See on ootamatu ja ebaõige. Ning kui kavatsetakse teha niisugune õppimine, siis peab sellest varem teada andma, et me saaksime otsustada. See oleks enam-vähem õige.
Tänapäeval saame me kõik hästi aru, et keeleoskus on saanud hariduse lahutamatuks osaks.
Kultuuriliselt arenenud ja haritud inimene peab elus toime tulemiseks valdama vähemalt kaht võõrkeelt (mida rohkem, seda parem), see näitab tema haridustaset.
Mõned inimesed käivad veel täiskasvanuna kursustel.
Kui sa valdad võõrkeelt, on sul teatud eelised, sa oled konkurentsivõimeline inimene, näiteks võid parema töökoha leida ja raha teenida.
Samuti saab reisile minna, eriti tänapäeval, kuna praegu on Eesti kodanike jaoks peaaegu kõik piirid avatud.
See pigem liidab inimesi ning motiveerib looma uusi kontakte teiste rahvustega.
On ju huvitav vaadata, kuidas teised inimesed mujal elavad, missugune on nende kultuur, kombed ja tavad.
Aga muidugi on reisimine päris kallis ja nimelt sel lihtsal põhjusel eelistatakse õppida võõrkeelt passiivselt, see tähendab kodumaal.
Sel juhul võib kirjavahetust pidada ja sel moel oma keeleoskust arendada.
Mina arvan, et mul on vedanud, kuna õpin just Tartu ülikoolis.
Tartu ülikool annab üliõpilasele hea võimaluse ennast igakülgselt arendada.
Keelekeskuses on võimalik õppida inglise, saksa, prantsuse, rootsi, jaapani, soome jt keeli.
Vabanda, et ma pole sulle kaua kirjutanud, aga mul ei olnud üldse vaba aega.
Tead ju, et valmistusin lõpueksamit sooritama.
Teised teemad ei äratanud minus huvi, see teema näis mulle aga huvitav olevat.
Kui inimene on nõrk ja ebakindel, siis ei saavuta ta tihti elus edu.
Temaga on väga huvitav vestelda.
Aga juhtus nii, et ta kaotas töö.
Tundub, et tal ei tohiks töö leidmisel raskusi tekkida.
Ta istub kodus, nutab, et ta elu on muutunud mõttetuks, naine jättis ta maha ja üldse ei taha ta enam elada.
Targal inimesel on elus kergem edu saavutada, sest tal on rohkem võimalusi end realiseerida, ta tunneb inimesi paremini ning tal on parem õppimisvõime.
See ei tähenda, et tarkus pole üldse oluline.
Mis on üldse tarkus?
Temaga meeldib mulle nõu pidada, sest ta aitab alati hea meelega.
Mina ja teised inimesed peame teda ikka targaks.
Ikkagi peetakse ka teda targaks.
Võib-olla ei ole ma eriti tark, aga täiesti rumalaks ma end ka ei pea.
On vaja see teema lõpetada.
Mul on kergem saata iga päev paar sõna, kui vastupidi.
Mis on minu jaoks õnn?
Kui ma oleksin kodutu, siis ei oleks ma enam õnnelik.
Pärast tööd tulen ma koju ning puhkan rahulikult diivanil.
See on tõeline õnn.
Ja mina annan raha müüjale, et tema annaks mulle minu õnne – toiduained.
Ma tulen koju, kolme tunni pärast on laual ilus ja maitsev õhtusöök.
Nad on nii õnnelikud, ma vaatan neid ja tunnen end õnneliku inimesena.
See ongi õnn.
Ma tahan, et mina ilus välja näeksin, tahan, et mees kannaks mugavaid riideid ja et mu lapsel oleksid jalas kvaliteetsed kingad.
Minul on seljas ilus ja soe kasukas, mehel villane sviiter ja soe jope, lapsel ilus ja kvaliteetne kombinesoon.
Neljandaks, õnn on minu ja minu pere tervis.
Kuidas ma pean oma meest ja last ilma rahata ravima?
Ma võin ravimtaimi korjata.
Selle jaoks lähen ma arsti juurde, võtan retsepti ja lähen apteeki.
Ma lähen turismibüroosse, tellin endale reisi Hispaaniasse, võtan oma rahakotist raha ja annan teenindajale.
Ma loodan, et nüüd on selge, et õnnelik olla ei saa rahata.
Kvaliteetse hariduse saamine, edukas karjäär, tervislik toitumine, välimus, perekondlikud suhted, sõprus ja armastus – peaaegu kõik on mingil määral sõltuvuses meie sissetulekutest.
Kas on siis õige öelda, et raha avaldab mõju kogu inimese elule, tema rahulolule ja õnnele või rahaline külg pole ikka esmatähtis ja õnnelik olla võib ka ilma rahata?
Nagu näha, erinevad inimeste väärtushinnangud sõltuvalt nende püüdlustest ja soovidest.
Sellisel juhul on haigusest paranemine tema jaoks peamiseks eesmärgiks ja kui selle saavutamine ei ole võimalik ilma mingi rahasummata, siis loomulikult näib see summa esmavajalikuna – õnnena.
Kui sissetulekud ei luba inimestel elada nii, nagu nad tahaksid, siis tekivad rahulolematus, tülid ja solvangud.
On tõesti kurb, et kui keegi on sunnitud mõtlema rahale, unustab ta tihti teised asjad, muutub ümbritsevate suhtes sallimatuks, ei arvesta nendega ja keskendub ainult endale ja raha hankimisele.
Nende jaoks pole sõprus ja armastus ostetavad, nad ei reeda ja „ei müü“ sõpru ning neil ei hakka rahast kahju, kui nad kulutavad seda kellegi teise kasuks – mitte iseendale.
Pragmaatik nimetaks neid hulludeks – igaühel on õigus oma seisukohale – kuid tegelikult on just need inimesed normaalsed ja austust väärt.
Raha ei mängi mingit erilist rolli, kui keegi kingib sulle oma südame, teeb sind õnnelikuks, selle läbi ka ise õnnelik olles.
On ilmselge, et raha on meie elu mõjuvõimas ja oluline osa, kuid mitte alati ei too see tõelist õnne, kuna väärtused ja ettekujutused õnnest on kõigil erinevad.
Tihtipeale võib kuulda arvamust, et mida rohkem raha, seda parem.
Aga ikkagi püüame me kõik rohkem teenida, leida töökoha, kus on hea palk, sest tahame paremini elada.
Niimoodi ei saa üldse eksisteerida.
Kas püüda teenida rohkem või teostada ennast mingil muul moel?
Õudne oli näha, mis sellest inimesest mõne aja pärast oli saanud.
Teda ei huvitanud miski, isegi oma välimuse eest ta ei hoolitsenud, sest tööl polnud seda vaja ja sellele kuluks ka raha.
See mees unustas oma perekonna, kes jäi kodumaale.
Ja poole tunni pärast kaebas ta seda, et ei tahagi enam elada, et kaotas elu mõtte.
See võib olla lemmiktöö või –harrastus: muusika, joonistamine, tantsimine, sport jne.
Mõne inimese jaoks on õnn inimesed ta ümber: sõbrad, kolleegid, perekond.
Minu meelest mängib peaaegu iga noore inimese elus suurt rolli kõrgharidus.
On vaja tulus töö leida.
Loomulikult võetakse haritud ja targad inimesed parema meelega tööle kui need, kes ei ole kõrgharidust saanud.
Ja kuna ta on otsustusvõimeline inimene, siis ei ole kahtlust, et kõik saab korda.
Ja kui kõik tema elus tuleb välja nii, nagu ta soovib, muutub ta optimistlikuks ja tunneb igast eluhetkest rõõmu.
Ta annab ka alati head nõu ja aitab sõpra hädas.
Ma usun, et ta loob endale hea perekonna.
Paljud naised unistavad targast mehest, kuna rumalast inimesest tüdinetakse kiiresti.
Ja loodan, et mehed hindavad naistes ka tarkust.
Selle teema peale on mul huvitav mõelda, kuna olen ise üliõpilane, kellel on peaaegu terve tudengielu selja taga.
Tõesti, mida on andnud ja annab mulle ülikool?
Minu esimene õpinguaasta seostub kõigepealt Tartuga tutvumisega.
Olin hämmastunud ka sellest, et mind ümbritses palju uusi tuttavaid, keda ma leidsin ühiselamust ja ülikoolist.
Ma ei kartnud väljendada ennast ülikoolis ja oma tuttavate seas; aegamööda muutus Tartu väiksemaks linnaks, kus ma leidsin oma kindla koha.
Öeldust järeldub, et ülikool on andnud mulle eelkõige suhtlemisoskuse ja on tõstnud mu enesehinnangut.
Peale selle on ülikool andnud mulle paar head sõpra, kellega ma jagan oma raskusi ja saavutusi.
Ülikool õpetas mind keskenduma oma mõtetele ja õppimisele, mis on minu jaoks väga tähtis.
See kogemus on viinud selleni, et ma olen hakanud tõsiselt keskenduma oma eluprobleemidele ja neid „kaine“ peaga lahendama.
Lõppude lõpuks on ülikool andnud mulle iseseisvuse ja õpetanud oma elu eest vastutama.
Tegelikult sain ma alles Tartus õppides aru, et elu ei ole nii muretu ja kerge ning et juhuslikult ei toimu mitte midagi.
Iga samm peab olema läbi mõeldud ja iga meie tegu peab olema õigustatud.
Seda on mulle õpetanud ülikool ja need inimesed, kes siin õpivad ja mind ümbritsevad.
Loodan, et teistele tudengitele on ülikool samuti kinkinud palju häid hetki, mida ei saa unustada ning mis on jäänud igaveseks südamesse.
Ühe sõnaga, ülikool on andnud mulle pileti tulevikku, mida ma pean otstarbekalt kasutama.
Arvan, et nende oskuste ja kogemustega, mida on andnud mulle ülikoolielu ja Tartu, leian ma oma koha mind ümbritsevate inimeste seas ning elan väärtuslikku elu.
Kui inimesel on kõrgharidus, siis tunneb ta end kindlalt, kaitstuna mitmete hirmude eest.
Inimeste arvates tagab kõrgharidus neile parima tuleviku, hea töökoha ja palga.
Siis on tema perekonnas head omavahelised suhted ning kõik probleemid näivad väiksematena.
Mina arvan, et kui ta on juba koolis püüdnud parimaid tulemusi saavutada, siis saavutab ta need ka täiskasvanuna.
Kui õpilane ei tee koolis muud, kui lobiseb ja segab tunnis teisi, kui tal on huvi ainult sigarettide, narkootikumide ja tüdrukute vastu, siis ta ei peaks ülikoolis õppima ja kõrgharidust saama, sest sellised nõrgad ja rumalad inimesed ei saavuta midagi.
Milleks tal siis kõrgharidus on?
Mul on üks tuttav naine, kellel on kõrgharidus.
Aga ta teeb oma töös tohutult palju vigu, ei oska inimestega suhelda, midagi arusaadavalt seletada, jätab tihti oma töö pooleli.
Milleks tal siis kõrgharidus on?
On ju palju erinevaid ametnikke, kes on omandanud tasulise kõrghariduse.
Nad ei tule sageli oma tööga toime, tehes palju tõsiseid vigu.
Ühelt poolt, mõned õpilased õppisid koolis väga hästi, sooritasid riigieksamid suurepäraselt, aga sisseastumiseksamil kukkusid läbi.
Inimene näeb unistustes oma elu kõige paremana.
Igaühele on omane unistada ainult parimast tulevikust, vaatamata sellele, kas unistused tulevikus täituvad või mitte.
„Miks?“ küsite teie.
Tahan, et minu lapsed saavutaksid kõik eesmärgid, mille poole nad püüdlevad.
Ma kardan igasuguseid pettumusi, meeleheidet.
Mul tekib hirm, kui tunnen, et maa kaob jalgade alt.
See tähendab seda, et neid ümbritsevad ainult heasüdamlikud, lahked, tõsised inimesed, kes neid alati toetavad.
Mina kui tulevane ema tahan, et minu laste tulevik oleks õnnelik, helge, rõõmus, raskusteta ja kõige parem.
Mul endal pole veel lapsi, aga tulevikus tahan ma kindlasti perekonna luua.
Võib-olla sellepärast ei taha ma isegi ette kujutada, milline nende tulevik välja näeb.
Las nad ise teevad oma valiku ja loovad oma tuleviku.
Tahan ainult, et lapsele meeldiks valitud eriala, et ta rakendaks oma annet täiel määral.
Arvan, et ainult laps ise teab, kuidas seda paremini korraldada ja millist elukutset valida.
Peale selle, kui minu lapsed valivad elukohaks mingi muu riigi, ei hakka ma vastu vaidlema.
Lisaks eespool öeldule pean tähtsaks, et me säilitaksime kontakti ja tunde, et me oleme perekond, oleme üheskoos.
Siis olen ma ema kohustusi väga hästi täitnud.
Liidab, sest kui teisest rahvusest inimene oskab eesti keelt, ei ole tal suhtlemisel mingeid probleeme.
Lihtsam on elada.
Kui lähed kauplusesse, siis on ju lihtsam eestlannast müüjale oma soovi eesti keeles seletada, kui rääkida vene keeles ja ta ei saa sinust aru või toob seda, mida sa ei tahtnud.
Arvan, et on palju kergem elada, kui valdad eesti keelt.
Siin on tõsine küsimus – miks inimene ei valda eesti keelt. Kas sellepärast, et ta ei õppinud seda koolis selgeks või ei käinud kursustel, kui oli võimalus, või ta lihtsalt ei taha seda osata.
Minu arust on lihtsalt ebakorrektne eesti keelt mitte osata.
Keel lahutab neid, kes ei võta vaevaks ja ei õpi ära selle maa keelt, kus nad elavad.
Ei pea ju oskama selle maa keelt, et lugeda selle maa kirjandust.
Kahjuks peab Eestis oskama eesti keelt, et lugeda eesti kirjandust.
On teoseid, mida ma hea meelega loeksin vene, mitte eesti keeles.
Muidugi on teost originaalis lugeda palju parem, kuid siis peab mul sõnaraamat lähedal olema.
Liidab, sest kui sa valdad mitut keelt, siis on lihtsam teistest rahvustest inimestega suhelda.
Siis on võimalik tutvuda nende kultuuri ja ajalooga sügavamini, kui teha seda emakeele abil.
Selleks, et leida vastust sellele küsimusele, peab esmalt leidma vastused küsimustele, mis on elu, mida tähendab olla edukas meie maailmas.
Mis on edu? Kas see, kui inimesel läheb kõik hästi, tal on hea töö, ta tegeleb sellega, mis talle meeldib?
Arvan, et kodus peab inimene lihtsalt õnnelik olema.
See tähendab vist seda, et sul on kõik olemas.
Inimest, kel on kõik see olemas, nimetavad teised praegusel ajal edukaks.
Arvan, et see on inimene, kes saab aru, mida ta oma elust tahab.
See on inimene, kes teab oma tööst peaaegu kõike, sest ei ole ju võimalik kõike teada.
Meie ajal võib tark inimene olla edukas.
Ta peab esmalt nägema palju vaeva selleks, et ta oleks tunnustatud, ja alles aja jooksul hakatakse temast rääkima kui edukast inimesest.
Nii et tark inimene võib olla edukas, kuid kas ta ka seda on, sõltub temast endast.
Kuid viimasel juhul ei saa teda ju nimetada edukaks inimeseks.
Tartu ülikool oli minu suurimaks unistuseks juba sel ajal, kui ma keskkoolis õppisin.
Nüüd on mul jäänud ainult kaks kuud õppida.
Ma tean ainult seda, et ma midagi ei tea.
Kui mõelda reaalselt, siis võib nimetada ka mitmeid praktilisi ülikoolis saadud teadmisi.
Paljud võõrkeeleõpetajad pööravad suuremat tähelepanu grammatikale.
Meie ülikoolis kohtasin ma ainult üht õpetajat, kellega olen täiesti rahul.
Tema tundides võis suhelda, kirjutada, nalja visata.
Paljud on Lotmani õpilased, mis mõjutab tugevasti nende suhtumist üliõpilastesse.
Vene kirjanduse õppetooli loengud muutsid mu suhtumist kirjandusse täielikult.
Kui varem ei mõelnud ma kunagi teose ajaloole või kirjaniku isiksusele, siis nüüdseks olen õppinud ka ridade vahelt lugema.
Seda kurvem on mõelda selle peale, et kahe kuu pärast lõpeb viimane semester ja kõik satuvad maailma või vähemalt Eesti erinevatesse nurkadesse.
Oluline on ka selline aspekt, et ülikoolis sain ma maitsta iseseisvat elu.
Vaatamata lõpmatutele eksamitele ja arvestustele jäävad ju ülikoolielu aastad ühtedeks lõbusamateks ja kes teab, võib-olla hakkavad meie lapsedki Tartu ülikoolist unistama?
Ülikoolis oled sa juba täiskasvanud inimene, aga sul ei ole veel väga palju kohustusi.
Mida on siiski mulle andnud ülikool? Esiteks, ma olen saanud väga palju erinevaid ja kasulikke teadmisi.
Minu arvates peab ülikoolis olema rohkem üldaineid nagu ajalugu, kirjandus, psühholoogia, poliitika, võõrkeeled ja teised ained. Need võimaldavad meil paremini maailma mõista.
Ma räägin vabalt eesti keelt nii tundides, loengutel kui ka kaupluses, apteegis ja muudes kohtades.
Ülikoolis õppides sain ma külastada mitut Eesti linna, kus ma polnud kunagi käinud.
Need olid kõige paremad, lõbusamad ning huvitavamad päevad, mis jäid meelde kogu eluks.
Õppisime eksamiteks poole ööni, kirjutasime spikreid, sooritasime eksameid, käisime diskol ja lihtsalt olime kõik koos.
Ülikool andis nii eestlaste kui ka soomlaste seas palju tuttavaid, kellega me mõnikord vestleme.
Ma arvan, et ei leia enam kusagil nii palju tuttavaid ja sõpru nagu ülikoolis.
Ja kolmandaks annab ülikool mulle hea võimaluse kõrge palgaga tööd leida.
Arvan, et ülikool võimaldab meil seda teha, sest haritud inimeste järele on alati olnud suur nõudlus.
Aga Ida-Virumaal on eesti keele õpetajad veelgi rohkem nõutud, sest seal on palju venekeelseid koole ning vähe kõrgharidusega eesti keele õpetajaid.
Lõpetuseks tahaksin ma öelda, et ülikooli astumisega täitusid minu unistused: astuda Tartu ülikooli ning õppida ära eesti keel.
Eelnevate sajanditega võrreldes on ajakirjandus tänapäeval kiirema levikuga ning selle levikuala on laiem.
Tänu ajakirjandusele jõuavad meieni sündmused, mis on teistes riikides aset leidnud, uudised, mis aitavad meil erinevates küsimustes paremini orienteeruda.
Kas siit võiks järeldada, et ajakirjandusel on negatiivne mõju?
Näiteks võiks tuua vägivaldsuse teema ajakirjanduses, kuna see on ajalehtedes, ajakirjades ning telesaadetes vägagi sagedane.
Sellega saavutatakse topeltefekt: teema liigne esiletõstmine ei kajasta reaalsust, vaid hoopis moonutab seda.
Ning vahel juhtub nii, et fakte moonutatakse, antakse neile teistsugune värving ja spekuleeritakse nendega.
Sotsiaalpsühholoogias kutsutaksegi sellist nähtust ajakirjanduse sotsiaalseks mõjuks.
Ajakirjandus mõjutab ühiskonda, ühiskonnas toimuvaid protsesse, inimeste arvamusi ja ettekujutusi.
Kahjuks võib ajakirjandus osutuda ka eelarvamuste levimise põhjuseks.
Näiteks Soome ja Rootsi ajakirjanduses kirjutatakse Eestist pärit inimestest kui pättidest ja kurjategijatest (rahvus jäetakse tavaliselt täpsustamata).
Nii et mitte ainult ajakirjandus ei mõjuta meie ühiskonda, vaid ühiskond mõjutab ka ajakirjandust.
Seega on ajakirjandusel tähtis roll ühiskonnas ja ühiskonnal on tähtis roll ajakirjanduses.
Aga see on ju arusaadav: ajakirjandus on tekkinud inimühiskonnas ning seetõttu on sellel inimlikke jooni.
Mida on mulle andnud ülikool? Kui keegi oleks esitanud mulle sama küsimuse mitu aastat tagasi, siis vaevalt ma oleksin osanud adekvaatselt vastata.
Minu elus on möödunud neli õppeaastat ja alles nüüd hakkan ma endale aru andma, mida tegelikult ülikool minu jaoks tähendab.
Kõigepealt tahaksin ma kirjutada sellest, mida sõna ülikool minu jaoks tähendab.
Kui noor inimene astub pärast tavalist kooli ülikooli, algab tema jaoks täiesti uus elu.
Tema elus on kõik uus ja isegi natuke hirmutav. Nii oli ka minu jaoks.
Olen veendunud selles, et ülikool on andnud mulle elukogemust, iseseisvust ja otsustusvõimet.
Ülikool tegi minust täiskasvanud inimese, kes teab, mida tahab.
Olen õnnelik inimene, sest minu ellu on tulnud tõelised sõbrad, keda ma armastan ja austan.
Ei saa mainimata jätta ka seda, et tänu ülikoolile sain ma endale teise kodu.
Ülikoolis õppides ei saa inimene mitte ainult uusi teadmisi, vaid omandab ka haridust laiemas mõttes.
Ülikoolis hakkasin ma õppima rootsi keelt, mis võimaldas mul üheks suveks Rootsi minna, et seal õppida ja töötada.
Aga tähtsaim asi, mida ülikool on mulle andnud, on kindlasti haridus.
Nii et ülikool on tõesti midagi rohkemat, kui ma varem endale ette kujutasin.
Ma pean silmas neid võimalusi, mis on seotud just keelte õppimisega.
Olen peaaegu kindel, et pärast ülikooli ei hakka ma mingit uut keelt vabatahtlikult õppima (mitte ainult laiskuse, vaid ka ajapuuduse tõttu).
Ma olen ülikoolile selle eest väga tänulik, et ta aitas mul n-ö inimeseks saada.
Ja pean tunnistama, et minu vanemadki on hakanud minusse natuke teistmoodi suhtuma.
Kui õpime ülikoolis, tundub elu veel lihtsa ja puhtana.
Need aga, kes praegu minuga ei nõustu, saavad sellest aru hiljem, kui tuleb hall tööinimese elu.
Kõigepealt esitan ma sellise küsimuse – millised võimalused võib kõrgharidus meile anda?
Praegu nõutakse kõrgharidusega inimestelt palju rohkem kui neilt, kellel on keskharidus.
Tööandjale sobib see väga hästi, sest ta ei pea tulevase töötaja väljeõpetamiseks raha kulutama.
Muidugi võtab tööandja tööle inimese, kes näitab talle oma ülikooli lõpudiplomit. Sellest võin ma teha järelduse, et kõrgharidus on töökoha saamisel inimese suurim eelis.
Aga milleks veel on kõrgharidust vaja?
Võime vastata, et seda on vaja iseendale.
Siin kerkib küsimus – kas see on tõesti nii?
Ta on nii tark, ta on lõpetanud ülikooli, tal on kõrgharidust näitav diplom.
Me läheme tööandja juurde ja siis selgub, et meid on palju ja kõik peavad end parimateks inimesteks.
Vaat siin kerkib üles teine küsimus – kellel on kõrgharidust vaja?
Kui ma olen tagasihoidlik inimene ja kardan võõraste inimestega suhtlemist, siis kui tark ma ka poleks, ei võeta mind tööle.
Ja milleks siis seda kõrgharidust vaja on?
Võib-olla oleks olnud vaja varem mõtelda, kelleks ma tahan saada.
Võib-olla sobiks õmbleja amet mulle paremini kui juristi oma?
Ja ma olen rahulik ja töö käib.
Ma näitan oma plusse,...
Aga põhiline on veel see, kas need inimesed on valmis, et oma unistused täita.
Et nendele vastust leida, tuleb mõtelda selle peale, kust religioon üldse tuleb.
Jah, selle mõtles inimene välja.
Ta mõtles selle välja kas selleks, et ennast õigustada, või selleks, et oleks, kuhu põgeneda.
Aga nüüd ei aita religioon enam nii nagu vanasti. Hoopis vastupidi, see tekitab raskusi.
Aga mis juhtuks siis, kui inimene jääks üksinda kogu maailma?
Minu arvamus on selline: inimesel võib olla mingi uskumus, aga ta peab teadma, et tema naabril on hoopis teine uskumus.
Kui mõtelda sellest, millest koosneb inimese elu, siis võib öelda, et inimene õpib midagi kogu oma elu.
Vanemad õpetavad meid lapsepõlves, nad õpetavad, kuidas käituda, mis on hea, mis on halb, mida on lubatud teha, mida mitte.
Vanemad tahavad, et nende lastel oleks parem elu kui neil.
Vanemad tahavad, et nende laps õpiks koolis hästi, et tal oleks ainult neljad ja viied.
Tihti otsustavad vanemad ise, mida laps peab õppima, kelleks saama.
Kõrgharidusega inimesed töötavad müüjatena turul või kaupluses, inimene, kes õppis arstiks, töötab meditsiiniõena ja on veel palju näiteid, mis kinnitavad meile, et kõrgharidus ei mängi tänapäeva Eestis suurt rolli.
Ma arvan, et elu saadab inimestele igasuguseid katsumusi, et nad saaksid ennast proovile panna.
Ja üldse on elu antud inimestele selleks, et nad saaksid millegagi tegeleda ja midagi saavutada.
Elus on nii palju huvitavaid asju, mida me saame teha või enda jaoks avastada.
Näiteks mängisin ma lapsena tihti kooli, mina olin õpetaja ja kõik minu mänguasjad olid õpilased.
Mulle meeldis neid õpetada.
Kõrgharidus on hea elueesmärk, aga et seda saavutada, on vaja selleks hoolega valmistuda.
Kui riigis elavad õnnelikud inimesed, on see väga hea.
Haritud inimesega on huvitav ja kasulik suhelda, sest ta teab palju, tal on oma arvamus, ta oskab mitut keelt ning on tark vestluspartner.
Miks nad seda teevad?
Kõigepealt tuleb välja selgitada, kellel on kõrgharidust vaja.
Esimene grupp on need, kes tahaksid olla nimelt arstid või õpetajad.
Mina arvan, et sellised inimesed on õppimises kõige edukamad.
Tihti on need rikaste vanemate lapsed, kes on juba lapsepõlvest harjunud sellega, ...
Kolmas grupp koosneb nendest, kes astuvad ülikooli, et üliõpilase staatus saada ja välismaale tööle sõita.
Üliõpilastel on välismaal kergem tööd leida, seal on maksud madalamad (kui oled tudeng) ja on olemas palju teisi soodustusi.
Selleks õpib üliõpilane ühe aasta ja võtab akadeemilise puhkuse.
Selle grupi moodustavad need, kes astuvad ülikooli sellepärast, et ei ole võimalust tööle minna.
Kas ei leia üldse tööd või ei taha kohe vabrikusse tööle minna.
Kõrgkooli astudes loodavad eilsed õpilased neli-viis aastat...
Samuti jääb lootus, et omandatud eriala aitab neid – selle abil oskaksid nad tulevikus parema töö leida.
Need inimesed valivad oma eriala, sest sooritasid sisseastumiseksamid, aga nad ei soovinud näiteks botaanikaõpetajaks saada.
Pärast kooli viisin dokumendid Tartu Ülikooli, sooritasin eksamid ja sain üliõpilaseks.
Tol momendil teadsin ainult seda, et ei taha kogu oma elu õmblusvabrikus töötada.
Ma ei tahtnud olla alati väsinud naine.
Kuigi usun, et ülikool on andunud mulle palju uusi ja vajalikke teadmisi ning on laiendanud mu silmaringi.
On natuke kahju, et valisin eriala mõtlematult ning kaotasin aega.
Tihti ei ole nad veel küpsed, et oma tulevane eriala õigesti valida.
Võib-olla on mõttekam natuke oodata ja alles siis oma valik teha?
Meie riigil on vaja siiski häid (sh kõrgharidusega) spetsialiste.
Kui vaadata tänapäeva Eesti ühiskonna „suurkujusid“, neid inimesi, kes on elus üht-teist saavutanud (mõistagi, rahalises mõttes), tuleb tõdeda, et hariduse ja elatustaseme vahel ei ole otsest seost, kuigi iga teine arvab, et on.
Näiteks Ameerika Ühendriikides on täiesti iseenesestmõistetav, et kõrgharidus on väärt pingutusi ning raha, mis sinna investeeritakse. Seda peetakse investeeringuks oma tulevikku.
Kui ameeriklane ülikooli õppima läheb, teab ta kindlalt, milleks tal kõrgharidust vaja on ja mis tööd ta kavatseb pärast ülikooli lõpetamist teha.
Mis peamine, ta teab, et tema diplomit ning kraadi hinnatakse tööturul kõrgelt, vastavalt investeeritud rahale ja pingutustele.
Milleks võtta tööle keegi suvaline kõrgharidusega inimene, kui kõrvalmajas elav onupoeg või vennatütar otsib parajasti tööd?
Millest räägivad vanad naised?
Tähtis on rääkimise protsess.
Nagu öeldakse, jagatud mure on pool muret.
Ta palus nii vähe, et teda kuulataks ära, ja võib-olla lootis ta hinges, et keegi halastaks talle, tunneks talle kaasa.
Ja kui kaua on inimene võimeline koos jagamata murega oma risti kandma?
Paljudele ülemustele pole tähtis, kes sa oled ja mis mured sul on, neid huvitab ainult, kuidas sa töötad ja kui hästi sa oma rolli täidad.
See ei puutu mitte ainult ülemustesse.
Kuid loodan, et me ületame varsti selle etapi.
Praegu on ta veel noor ja tugev, kuid noorus ei ole igavene.
Kuid Liisi teab hästi, nagu teadis ka endine nr. 17, et eile olid kõik lehed laiali viidud, aga ta ei pea vajalikuks midagi vastu öelda, sest ta tahab sellele tööle jääda, aga see on võimalik vaid sõna kuulates.
Enne kirjutan muredest, sellest, mis õpetajat murelikuks teeb.
Kõigepealt paneb muretsema narkomaania. Lapsevanemad ja lapsed tarvitavad narkootikume ja see mõjutab õppimist.
Koolid ei komplekteerid esimesi klasse. Järelikult pannakse kinni väikesed koolid ja õpetajad kaotavad töökohad.
Õpilased peavad minema või sõitma teise kooli.
Mõnikord ei jagata klassi kaheks rühmaks, mis tekitab raskusi võõrkeele õppimisel.
Õpetaja ei tohi õpilasi õppima sundida, aga nõutakse palju ja rangelt nii õpilastelt kui ka õpetajalt.
Väga tihti vahetuvad erinevate ainete õpikud ning mitte paremuse poole.
Õpilastel on ülekoormus, palju aineid, aga õpetaja peab neile siiski kodutöid andma.
Kui õpilased kodus ei õpi ega korda, siis on õppetulemused kehvad.
Kuna ma olen eesti keele õpetaja, siis paneb mind muretsema see, et Ida-Virumaal ei puutu lapsed üldse eesti keelega kokku. Puudub võimalus teadmisi kasutada, ei ole keelekeskkonda.
Puuduvad veel ka õppevahendid, on ainult kriit ja tahvlilapp.
Rõõm on see, kui õpilased õpivad hästi. Mõned neist ei suuda hästi õppida, aga vähemalt püüavad ja teevad õpetajale rõõmu.
Töötan koolis ja sellepärast on õpetajate rõõmud ja mured mulle lähedased.
Tihti kuulen ma õues jutte, et õpetaja töö ei ole raske.
Ma ei saa rääkida kõigi õpetajate kohta, võib-olla on ka niisuguseid olemas.
Kogu meie elu on seotud kooliga.
Muresid on rohkem. Milles need seisnevad?
Ma arvan, et Eesti haridussüsteem on väga muutlik, pidevalt toimuvad mingisugused muutused. Kõigepealt puudutab see riiklikku õppekava.
Kooli juhtkond ei jõua anda meile uusi käske.
Näiteks eelmisel aastal töötasime me välja oma kooli õppekava.
Iga õpetaja aga teab, et ilma selle plaanita ei saa me töötada.
Kooli juhtkond kontrollib meid pidevalt, kas tunniplaanid ja temaatilised plaanid on olemas.
Kui ma juba hakkasin rääkima õpikutest, siis tuleb rääkida ka sellest, et varem oli meil üldine koolisüsteem.
Nõukogude ajal õppis vene kool vene õpikute järgi. Praegu on vene koolide õpetajatel käes õpikud, mis on tõlgitud eesti keelest.
Lapsevanemana ütlen, et seal on nii palju vigu. Need vead puudutavad nii sisu kui ka grammatikat.
Õpetajad peavad otsima lisainfot, lastel on raskusi nende õpikute lugemisega.
Ma tean kindlalt, et vene õpikud ja ainekavad on tugevamad kui meie omad.
Meie kooli matemaatika ja füüsika õpetajad valmistavad ette õpilasi, kes võtavad osa vabariiklikest olümpiaadidest ja saavad seal häid kohti.
Haridusministeerium püüab praegu seda reguleerida.
Raske on praegu väikestel koolidel.
Sündimus langeb, koolidesse tuleb vähe lapsi.
Seetõttu jäävad mõned õpetajad ilma tööta.
Noortel õpetajatel on raskem tööd leida või nad ei soovigi kooli tööle minna.
Tänases Eestis on õpetajatel hirm oma tuleviku ees: koole suletakse, õpetajaid vallandatakse.
Igas klassis on õpilasi, kes ütlevad, et õppida pole vaja ning ei käi koolis.
Kõik probleemid lõpevad, kui näed mõnede õpilaste silmi.
Kui õpetaja armastab oma tööd ning lapsi, siis on Eesti koolil tulevikku.
Iisa tahtis saada saadiku jutule, sest tema laps varastati. Tal on lootus, et saadik saab teda aidata, aga too ei ela üldse siin.
Sõja ajal oli tal perekond ja kui fašistid põgenesid, lahkusid tema mehe sugulased kodumaalt.
Novelli autor kirjutab, et nähtavasti pärast sõda saadeti talle kusagilt mere tagant pilt, noormehe pilt.
Pildil oli tema poeg, aga ta ei heida pilkugi noormehe pildile. Tema jaoks jäi laps niisama väikseks, kui oli tol ajal, kui ta rööviti.
Praegu on Iisa hingehaige ja elab isa juures, kes on juba rauk.
Iisa, kes elab ühes linnas, on vaikne hingehaige, kellega linnaelanikud juba harjunud on.
Tol hetkel jäi Iisal aeg seisma.
Vaatamata sellele tahab Iisa saadikuga kokku saada, et too aitaks tal lapse tagasi saada.
Kuid on mõttetu rääkida sellest noormehest kui Iisa pereliikmest, sest poeg on tema jaoks täitsa võõras.
Ühe sõnaga, kui räägime Iisa perest, siis võib öelda, et see on tema vana isa ja paelaga kokku seotud juuksesalk, mis vist kuulus tema pojale.
Loomulikult näeb ta igas lapses oma last. Seepärast haarab Iisa sülle võõra lapse, millega ehmatab tõelist ema.
Ütleb direktor mõne hea sõna, tervitab sind hommikul ning käid terve päeva õnnelikuna ringi. Kuid kui ta külastab sinu tundi ja ütleb, et tunnis oli kõik valesti ja jääb arusaamatuks, mida õpetati ja õpetatakse sulle ülikoolides, siis kaob tahe elada.
Aga teises tunnis vastab kuuenda klassi õpilane nii toredasti, et mõned üheksanda klassi poisid ei ole niisuguseid oskusi isegi unes näinud, siis on kohe tunne, et tasub elada ja sinu töö kannab vilja. Kuid need on erarõõmud ja –mured.
Mis on iga normaalse inimese, õpetaja kaasa arvatud, kõige suurem rõõm? Palgatõus.
Hurraa, õpetajatel tõsteti palka! Kui palju, pole tähtis. Fakt jääb faktiks, palk on suurenenud. Rõõmu rikub töötuskindlustusmaks. Miks ma pean kedagi toetama, kui see on riigi kohustus?
Kuid kõik vastavad, et võib juhtuda nii, et jääd ise ilma tööta. Töötuks jäämise hirm on üsna suur.
Praegu suletakse väikseid koole, töötute õpetajate arv kasvab, nõuded lähevad karmimaks.
Laste sündimus langeb ja varsti on olukord selline, et polegi enam õppijaid.
Kui te teaksite, missugune sõda käib praegu koolide vahel laste pärast, intriigitsetakse nii, et juuksed tõusevad püsti.
Kuid kui palju aega ja jõudu võtab pidev õppimine.
Õpetaja pädevus ei tohi kelleski kahtlusi esile kutsuda.
Ma ei julge rääkida kõigi õpetajate nimel.
Kuid kõik pole nii halb.
Mind kui noort inimest paneb muretsema ka see väide, et õpetaja peab kõikjal õpetajaks jääma, isegi saunas.
Kas ma pean kõigist meelelahutustest loobuma, istuma kodus, vihikuid kontrollima ja tunniplaane kirjutama, aga lõõgastuda võin alles pensionieas?
Lõppude lõpuks tahaksin öelda, et õpetaja kõige suurem rõõm ja mure on lapsed.
Aga kui laps vaatab sind arusaamatute silmadega, siis kaotad ka ise usu endasse ning mõtled, et on aeg elukutset vahetada.
Õnn aga sõltub sageli pisiasjadest ning need maksavad raha.
Igaüks tahab, et tema korteris oleks soe ja mugav. Selle saavutamiseks ei ole muidugi vaja mitte ainult raha, aga ilma rahata on seda ka võimatu teha.
Kellel on palju raha, võib seda mitte hoida ja raisata raha oma soovide täitmiseks, mõnedel on raha vaja igapäevase leiva ostmiseks.
Iga perekond peab oma rahakoti paksust arvestama.
Rahanappus võib abieluahelaid lõdvendada ning abielulahutust soodustada.
Praeguses elus on paljude laste vanemad lahku läinud ning nende laste kasvatamisega tegelevad emad üksinda.
Kui lisaks sellele on perekonna majanduslik olukord kehv, saab laps kannatada.
Niisugused probleemid võivad olla ka normaalses perekonnas, kus on nii ema kui ka isa, kuid keegi nendest on töötu või vanemad teenivad vähe raha.
Rahapuudus tekitab soovi seda hankida. Mõnikord ei valita selle jaoks õigeid vahendeid.
Rääkimata sellest, et ülikoolis õppimine on enamasti tasuline, nõuab ka üliõpilase ülalpidamine (toa üürimine, toit, riietus) vanematelt palju raha.
Kui asjatundjaid uskuda, suureneb Eestis siiski jõukate inimeste osakaal.
Mõned inimesed teenivad palju ja kulutavad kõik kohe ära.
Aga on ka teistsuguseid raha omavaid inimesi, need on niinimetatud tõelised miljonärid.
Seejärel võib öelda, et raha annab võimu, jõudu. Raha võim on piiramatu.
Kui raha on vähe, on see halb, kui seda on palju, ei muuda see olukorda paremaks. Inimest haarab soov omada üha rohkem ja rohkem.
Võib-olla on vaja lihtsalt peatuda ja vaadata ümberringi ning näha, et maailmas on palju huvitavat peale raha ning mitte lasta rahal enda üle võimust võtta.
Erinevatele inimestele mõjub raha erinevalt.
Nii on iidsest ajast olnud.
Kes võitles raha pärast ja elas vaimuvaesuses, kes elas äärmiselt vaeselt ja oli õnnelik.
Väike elusolend nõuab oma vanematelt armastust.
Ema hoiab õrnalt, hoolitseb hellalt oma lapse, oma raasukese eest.
Kes lapsest ka tulevikus saaks, emaarmastus jääb lapsega igavesti.
Muidugi mitte ainult emale ei kuulu eesõigus oma last armastada, isad võivad armastada mitte vähem.
Lõpuks võib konfliktidest tekkida situatsioon, kus räägitakse, et perekonnaelu on jooksnud ummikusse.
Hoolimata pingutustest abielu säilitada, võib siis perekonnaelu puruneda. Abikaasade armastus teineteise vastu võib hääbuda ja abikaasad lahutavad abielu.
Armastus on väga hell, õrn, kergesti haavatav ning samal ajal väga kindel tunne.
Armastust on vaja abielu jooksul kaitsta, hoida ja säilitada, siis saab perekond tugevamaks ning õnnelikumaks
Naabrid, sõbrad, lähedased võivad ainult midagi soovitada, aidata midagi paremaks muuta.
Abielu võib näitlikult ette kujutada lõõmana, kus karastub armastus.
Armastus saab kas tugevamaks või puruneb.
Muidugi sõltub õnnelik abielu paljudest asjaoludest.
Inimene peab juba lapsepõlves armastusest tulvil olema. Ta hakkab ema, isa, õde, venda, ühe sõnaga oma lähedasi armastama.
Armastus looduse ning inimeste vastu rikastab ja ülendab inimese hinge.
Inimestele on väga tähtis tunda end looduse osana.
Ja kui vahva, et maailmas on inimesi, kes armastavad ja kaitsevad loodust ning suhtuvad sellesse armastusega.
Ei tohi unustada armastust isamaa vastu.
Seda ülistavad oma töödes kunstnikud ja kunstiga tegelevad inimesed.
Maailma ajalugu teab palju näiteid ennastsalgava isamaa-armastuse kohta.
Armastuse nimel on iidsest ajast meeletuid tegusid, kangelastegusid korda saadetud.
Inimesel on tingimata seda tunnet elu jaoks tarvis samuti nagu õhku hingamiseks, toitu ning vett eluks.
Iga elusolend vajab päikesesoojust, inimene vajab ka armastuse soojust.
Selles raamatus kujutatakse ühe poisi saatust. Juhtus nii, et tema ema ja isa läksid lahku ja poiss jäi ema juurde.
Varsti ilmus peresse uus isa, keda poiss pidi nüüd austama ja armastama. Nad elasid hästi, kuid üks kord ema haigestus.
Tol ajal õppis poiss üheksandas või kümnendas klassis. Ta jäi üksinda oma võõrasisaga, kellele tekkis varsti uus naine ja poiss jäi üksi oma mõtete ja eluga.
Koos hakkasid nad õhtuti tänavatel käima, müüsid igasuguseid asju, mida soomlastelt ostsid ja said selle eest palju raha. Nüüd oli neil palju raha.
Sellest sai teada võõrasisa ja nüüd ta ei tahtnud enam, et poiss elaks tema juures, sest tal oli uus naine ja poiss segas nende elu.
Võõrasisa ütles poisile, et nad peavad lahku minema. Poisi jaoks oli see väga suur mure, sest ta oli selle maja ja kohaga harjunud. Ta pidi minema elama isa juurde, kuigi ei tahtnud.
Oleks parem, kui vanemad teaksid kõigest kohe alguses, siis võiks vältida õnnetust.
Mina olen selle väitega nõus, sest parem on teada kibedat tõde.
Selle väite teine osa on ka õige. Näiteks, kui inimene on raskes olukorras või väga haige, siis ei tohi talle sellest rääkida, sest see võib inimese tappa.
Perekonnas on vanemad laste jaoks esimesed õpetajad ja toetajad.
Ta peab kogu aeg hoolitsema laste eest.
Oma tegevuses peab naine tundma toetust, seepärast peab tema kõrval olema tugev inimene – mees.
Aga perekonna õnn pole mitte ainult selles, tal on teine külg ka.
Selle jaoks on mul vaja palju jõudu ja kannatlikkust.
Naine peab tark olema, et säilitada oma perekonda.
Minu arvates on see laps, kes on natukene erilisem kui teised lapsed.
Tavaliselt õpib ta halvasti, puudub tundidest põhjuseta.
Aga kui ta sai kolmeteistkümneaastaseks, muutus ta niivõrd, et ma ei tunne last enam ära.
Kui me ta teisest linnast leidsime, hakkasin temaga rääkima.
Ja siis saime teada, et kui see tüdruk oli aastane, läks tema isa pere juurest ära.
Minu arvates hakkas tüdruk kogu aeg sellest mõtlema ja see segas tal rahulikult edasi elada, seepärast põgenes ta kodust ära, ei tahtnud õppida.
Laste psüühika on juba nõnda loodud, see on õrn ja haavatav.
Väga tihti peitub halva käitumise taga lapse nõrkus, mida ta ei taha kellelegi näidata.
Oma käitumisega tõukavad nad teisi inimesi eemale.
Praegu elavad paljud vanemad väga raskelt, on töötud, siis on ka lastel peres raske elada, sellest tulevad „rasked lapsed”.
Ta hakkab ise kogu aeg teisi petma.
Minu arvates on „raskeid lapsi” kogu aeg olnud, aga viimasel ajal on nende arv tõusnud.
Ma arvan, et iga täiskasvanu peab mõistma, et laps on niisugune olend, keda peab armastama ja mõistma, kelle eest tuleb hoolitseda, keda on vaja kasvatada ja arendada, et temast tuleks hea inimene.
Muusika tekkimise teooriaid on palju, kusjuures ühed peavad primaarseks vokaalset, teised instrumentaalset alget.
Muusika on inimesele kommunikatsioonivahendiks teda ümbritseva maailma ja selles esinevate jõududega suhtlemisel. See inimest ümbritsev maailm on aga igal ajal isesugune.
Kui laps sünnib ja natuke kasvab, hakkab ema talle hällilaule laulma. Laps peab tahes-tahtmata kuulama.
Missugune muusika see on? Tavaliselt vaikne, rahulik. See rahustab, annab lapsele kindla usu, et ema on kõrval ja kõik peab hästi olema.
Olen kindel, et muusika sellel ajal kasvatab ja arendab fantaasiat.
Täiskasvanuna võib-olla inimesel muusikamaitse muutub, aga ilma muusikata ei saa ta elada.
Mul oli elus üks juhtum, mis muutis minu suhtumist muusikasse.
Pärast kontserti kõlas muusika veel kaua mu kõrvus.
Eelmisel sügisel, kui ma olin Austrias, käisin seal Toomkirikus kontserti kuulamas.
Praegu tahan meenutada, kuidas üks kord käisime ekskursioonil Raplas koos Leo Villandiga.
Meie jaoks mängiti orelit ja pärast võis igaüks proovida orelit mängida.
See oli väga huvitav.
Raplasse tuleb orelikunstnikke välismaalt, et selles kirikus kontserti korraldada, sest siin on väga vana ja kõlav orel.
Igal inimesel on elus oma lemmikmuusika.
Muusika saatel ja muusikaga elab iga inimene.
Aga igaühel on oma muusikamaitse ja see oleneb sellest, milline on inimese iseloom, millega see inimene tegeleb, kus ta elab, mis rahvusest ta on.
Peale pereliikmete sünnipäevade peame me Eesti ja Vene riiklikke pühi.
Venemaal tähistatakse ka mõnesid välismaa tähtpäevi, sest venelased on väga lõbus rahvas ja nad kasutavad kõiki võimalusi, et teha pidu.
7. jaanuaril käivad mu sõbrad kirikus.
Venelastel on kombeks teha vägevaid sünnipäevi.
Koolis teevad poisid tüdrukutele üllatusi.
Kaubamajades ja klubides kingitakse lilli.
Viimasel päeval põletatakse suurt nukku, mis sümboliseerib talve.
Siis peab ennast hästi koledasti riidesse panema, sest see peab külma ära hirmutama.
Pärast seda rituaali peab vahetama mune. Päeva jooksul tuleb päris palju seda korrata.
Aga meid ikka ei leitud üles.
Tavaliselt sõidan ma sel ajal juba Moskvast ära.
Turismibürood ei paku reise mitte ainult Euroopasse, vaid ka eksootilistesse maadesse.
Inimesed reisivad erineval eesmärgil: äriasjad, reis sõprade või sugulaste juurde või lihtsalt puhkus.
Euroopas on praegu väga populaarne reisida autostopiga.
Niisuguse reisimise vastuvaidlematu pluss on see, et sa ei pea pileti eest raha maksma. Aga muidugi on ka miinuseid. Näiteks ei tea sa kunagi ette, milline autojuht on selles autos, millega sa kavatsed sõita.
Võib-olla ma ei ole niisugune julge inimene ja mõtlen enne 10 korda, kui sõidan autos koos võõra inimesega.
Imestan iga kord, kui kuulen, et mõni tüdruk sõitis autostopiga ja mitte ainult ühest linnast teise, vaid reisis näiteks läbi Euroopa.
Inimesed, kes on vanemad, kasutavad rohkem harilikke transpordivahendeid.
Mõned hakkavad puhkama juba laevas, mitte alles siis, kui saabuvad teisele maale.
Kuid ma tean, et see on paljude inimeste lemmiktransport.
Vee 10 aastat tagasi oli rongiga reisimine väga sagedane ja populaarne.
Mina ise olen lapsepõlves palju rongiga reisinud ja sellega on mul seotud parimad mälestused.
Aga isegi Peterburi on mõistlik sõita bussiga.
Reisimine on parim puhkus ja soovitaksin kõikidel reisida nii palju, kui üldse võimalik.
Kuid äkki on käes see hetk, mil tulevad meelde kõik need mälestused, millest sa nii kangesti tahtsid vabaneda ja sul ei jää muud üle, kui võtta pliiats kätte ja need kirja panna.
Alati juhtub see kõige ebasobivamal hetkel: silmad lähevad äkki märjaks ja kõik ujub mingis udus.
Sinu keha on nii pingul, et sa ei suuda enam end valitseda.
Alati leidub maailmas inimesi, kellest sa tõesti hoolid ja kes sinust hoolivad.
Miski ei või asendada seda tühjust, seda tillukest armastuse tulukest, mis elas sinu südame põhjas.
Ja sul on ükskõik, kas see on valus või mitte, sest sa hoiad mälestusi temast alati oma sisemuses. Sa ei saa teda enam kunagi näha, kuid sulle tundub siiski, et ta on sinu kõrval.
Siis koondus muukeelse koolihariduse probleem vene kooli.
On olnud mitu haridusreformi, mille tulemuseks oli eesti keele tundide arvu suurenemine, kuid venekeelne õpetus on säilinud.
Oli fantastiline plaan viia 2007. aastaks kõik koolid üle eesti keelele.
Kuid sellest plaanist loobuti seoses selle kava täitmise võimatusega.
On tehtud katseid anda gümnaasiumis tunde eesti keeles.
Võib-olla lähemas tulevikus õnnestub mõnes koolis üle minna riigikeeles õpetamisele.
Mina elan Ida-Virumaal ja ma ei usu, et meie linna koolid lähevad lähemas tulevikus üle eesti keelele.
Mina ei ole kuulnud vene lastele mõeldud eestikeelsetest füüsika- või geograafiaõpikutest.
Võimatu on õppida ainet eesti lastele mõeldud õpiku järgi, seetõttu on vaja koostada uusi eestikeelseid õpikuid, mis oleksid vene lastele arusaadavad.
Seejuures tekivad teised probleemid: kes hakkab neid õpikuid kirjutama, kust võtta raha, et maksta autoritele ja hiljem õpikud trükkida.
Juba praegu on õpikutesse sisse viidud eestikeelseid elemente, näiteks geograafia- ja bioloogiaõpikutes antakse definitsioonid kahes keeles või on küsimused õppetüki juures ainult eesti keeles.
Asi on selles, et vene koolides töötavad õpetajad ei oska eesti keelt üldse või oskavad seda nii madalal tasemel, mis ei anna neile võimalust oma ainet riigikeeles õpetada.
Kellel on suurem õigus ainet õpetada, kas eesti keelt oskaval inimesel, kes on läbinud näiteks kolmekuulised geograafiaõpetajate kursused, või neli aastat kõrgkoolis õppinud geograafiaõpetajal, kes kahjuks oskab halvasti eesti keelt?
Ikkagi ei usu ma sellesse, et muukeelne kooliharidus täielikult kaob, eriti venekeelne kooliharidus. Olen veendunud, et Ida-Virumaal säilivad venekeelsed põhikoolid.
Kuid kõige suuremaks probleemiks saab minu arvates õpetajate kompetents ja professionaalsus.
Mis puudutab teisi keeli, siis minu arust ei teki isegi ideed luua näiteks ukrainakeelne kool.
Enne seda olin ma Tartut ainult kaks korda külastanud.
1999. aastal oli just sellel päeval Tartus näha päikesevarjutust.
Võib-olla oli see mingi märk, aga sel ajal ei pööranud ma sellele suurt tähelepanu.
Need kaks Tartu külastust ei olnud pikemad kui üks päev.
Aga ikka jõudis see linn mulle väga kalliks saada.
Nüüd võin ma kindlalt öelda, et ma isegi armastan Tartut.
Kooli ja ülikooli vahel on suur nõudmiste vahe, mida ei saa üheaastase õppimisega vähendada.
Kui keegi tahab saada heasse ülikooli, peab ta olema kas väga tark või väga rikas.
Koolis õppisin ma suhteliselt hästi.
Venemaal ei ole veel riigieksameid ja tuleb enne koolis 5 eksamit ära teha ja siis veel mitu ülikoolieksamit. Ma ei tea inimest, kes oleks teinud vähem kui 20 eksamit.
See mõjus halvasti noorte füüsilisele ja vaimsele tervisele.
Paljudel tekkisid probleemid maoga, selgrooga, vererõhuga ja isegi südamega.
Lõpuks tuli välja, et kes õppis koolis hästi, käis mitmel kursusel ja tahtis ausalt ülikooli sisse saada, see ei saanud kuskile ja õpib nüüd mitte eriti heas ülikoolis.
Aga kes olid koolis laisad ja ei teadnud eriti midagi, aga kellel oli raha, need õpivad Moskva parimates ülikoolides.
Venemaal on üks viga – seal varastatakse.
Ja isegi ülikoolis ei tea sa kunagi, millal ja kus sa jälle pead rahakoti välja võtma.
Õppejõud ei saa võtta altkäemaksu. Sellest saab teada terve linn ja ta kaotab töö.
Ma sain täitsa ausalt sisse Tartu ülikooli tasuta õppekohale ja ma ei ole seni midagi üleliigset maksnud.
Mul on juba palju tuttavaid ja mõnusad naabrid.
Ma elan kesklinnas, kohe botaanikaaia vastas.
Sügisel korjasin ma kollaseid lehti ja nüüd käisin vaatamas esimest lund.
Mu tuttavad välistudengid on vapustatud Tartu ilust, käivad õhtuti pildistamas Emajõge ja Toomemäge.
Veel tahaksin ma märkida Tartu väikseid vahemaid. Näiteks peahoonesse pean ma minema täpselt viis minutit.
Moskvas ma sõitsin kooli peaaegu tunni, ülikooli sõidaks ma vähemalt tunni.
Väikse linna kohta on Tartus palju muuseume ja huvitavaid ajaloolisi mälestusmärke. Ma ei ole veel siin kõiki külastanudki.
Vee on ülikoolis põnevad koosolekud ja kokkusaamised huvitavate inimestega.
Ainult enne pean ma riigieksamid ära tegema ja eesti keele korralikult selgeks õppima.
Terve elu ei saaks ma vist siin elada.
Need kes on juba välismaal käinud, on õnnelikud ja oma puhkuse ning tööga rahul, teised natukene kadestavad ja loodavad, et võib-olla järgmisel suvel sõidavad ka nemad välismaale.
Aga kahjuks pole niisugune sõit mõeldud mitte kõigi inimeste jaoks, vaid ainult nendele, kellel on palju raha. See on niinimetatud kallis lõbu.
Ma ise kuulun nende inimeste hulka, kes pole veel välismaal käinud.
Aga ma olen kuulnud sellest väga palju lugusid.
Paljud neist kasutasid mingi firma teenuseid, nendel oli kergem kui inimestel, kes sõitsid omal käel.
Kui olid probleemid tööga või elamispinnaga, nad lihtsalt helistasid oma firmasse ja kahe-kolme tunni pärast oli neil juba teine koht.
Kõik, isegi kõige kinnisemad inimesed, leidsid endale palju uusi sõpru erinevatest riikidest.
Need, kes sõitsid näiteks Ameerikasse, said hea keelepraktika. Nende inglise keele tase tõusis võrreldes sellega, mis neil varem oli.
Paljud inimesed jutustasid, et Ameerikas on tudengitel väga kerge tööd leida.
Kahe päeva jooksul leidsid nad kõik endale tööd.
Me peame juba maikuus leidma interneti kaudu mõne firma, kirjutama nendele kirja selle kohta, et tahame suvel nende juures töötada. Vastust ei anta kohe, vaid alles paari päeva pärast.
Aga isegi sellel juhul, kui nad on nõus sulle tööd andma, on see veel ebakindel.
Väga palju inimesi tahab endale tööd saada, kohti on aga vähe.
Niisugust tööd ei tee mitte ainult tudengid, vaid ka täiskasvanud inimesed.
Tallinnas on turismibüroosid, mis niisuguseid sõite korraldavad.
Firmas võite te valida endale riigi ja selles riigis kaks laagrit.
Oma rahast te maksate ka sõidukulud.
Te võite valida endale riigi, mis teile kõige rohkem meeldib.
Aga võite lähtuda ka sellest, et kui te valite näiteks Jaapani, siis peate maksma üsna palju raha, et ainult sinna sõita. Juhul kui teie laager asub näiteks Poolas või Venemaal, ei võta sõit nii palju raha.
Laagris toimuvad iga päev erinevad ekskursioonid, konkursid ja mängud.
Te võite tutvuda teise riigi kommetega ja teiste inimeste mentaliteediga.
Aga niisugustes laagrites ei anna mitte keegi teile tööd ja isegi ei luba teil tööd otsida.
Laagrite programm ei ole mõeldud selleks, et inimesed endale tööd leiaksid. Need on ainult puhkelaagrid.
Ma arvan, et seoses sellega, et väga palju inimesi sõidab praegu välismaale tööle, juhtub nii, et mõned võivad jääda sinna ja seal ka õppida.
Juba praegu sõidavad väga paljud pärast kooli lõpetamist 4-5 aastaks välismaale ja elavad seal.
Nad õpivad ja töötavad seal ja võivad seal elada ilma vanemate toetuseta.
Nendel on seal täiesti teistsugune elu, mitte selline, nagu näiteks eesti tudengitel, kes rahaliselt sõltuvad täiesti oma vanematest.
Me peame tegema valiku, kas töötada või õppida.
Võib-olla toovad nad sealt kaasa mõned projektid ja ideed, mis oleks kasulikud ka meie Eesti firmade jaoks.
Homme on jälle lektüüri vastamine.
Eelmises kirjas kirjutasin sulle, et õpin nelja keelt.
Kahe kuu pärast astub inimkond aastasse 2002.
Ma pingutasin üle ja tunnen praegu, et olen väga väsinud, läbi põlenud.
See on tänapäeval nii populaarne sõna, mida kasutatakse praegu väga tihti.
Aga võib-olla ma tean vastust.
Järgmisel semestril kavatsen jätkata jaapani keele õppimist.
Soome keel sarnaneb väga eesti keelega.
Huvitav, kes saab maailmameistriks?
11. septembril juhtus Ameerikas enneolematu asi.
On erinevaid viise, kuidas analüüsida seda katastroofi, kuidas tõlgendada neid sündmusi.
Huvitav on see, et paljude analüütikute arvates võisid rünnakuid korraldada ameeriklased ise.
Miks valiti rünnakute sihiks Ameerika?
Missugune nendest kolmest kaalus kõik ülejäänud üle, ka sellele küsimusele tuleb leida vastus.
See on nii, kuna võib puudutada kõiki inimesi.
Mõne päeva möödudes sõjast enam ei räägitud.
Niikuinii ei kanna moraalset vastutust tapmise eest Ameerika üksi.
See, mis on täna aktuaalne ja vajalik, ei oma homme mingit tähendust.
Keel muutub pidevalt ja areneb edasi.
Tegelikult, kui mingit teost tõlgitakse üha uuesti samasse keelde, näitab see, et kirjutisel on tähtsust, et seda raamatut vajatakse.
Seda vana raamatut on tõlgitud inglise keelde üle 40 korra.
Ta lihtsalt tegi ettepaneku ja see võeti vastu.
Ülikooliaeg on minu elus kõige toredam, ilusam ja huvitavam ning ma arvan, et ka kõige raskem aeg.
Üliõpilaste elus on palju raskusi: on vaja kõikjale jõuda, midagi kirjutada, eksameid sooritada, referaate teha ja nii edasi.
Mind rõõmustab see olukord, et ma praegu õpin, aga mitte ei tööta.
Ma olen harjunud ühiselamueluga, olen aru saanud, et kõik inimesed on erinevad ja neil on õigus olla erinev.
Mul on oma probleemid ja ainult mina pean neid lahendama, ema ja isa ei saa mind aidata.
Praegu vastutan oma tegude eest ise.
Ainult sellel viisil võib elus midagi õppida, teada saada, proovida.
Ma tean, et ma olen laiskvorst.
Mõnikord on raske ennast õppima sundida, aga lõppude lõpuks saan aru, et see toob mulle ainult kasu.
Loodan, et vaatamata sellele, et õppida on raske, armastan ma ülikooli ja Tartu linna, ja mitte miski ei riku seda suurepärast muljet.
Pärast tööd läheksin otse koju või astuksin toidukauplusse sisse.
Suvilas puhkaksin, päevitaksin, lebaksin päikese käes, kuulates lindude laulu, kastaksin aias lilli, fotografeeriksin palju.
Praegu oleks mul kaks last.
Ma ei kohtaks paljusid huvitavaid inimesi.
Aga nüüd oleks mul tohutult suur valik, sest meie vabariik on kutsekoole täis.
Peale selle oleksin ma pidanud tegema endale ise süüa ja kõiki neid asju.
Võib-olla käiksin kursustel õppimas, näiteks saksa keele kursustel.
Õpiksin saksa keelt ja sõidaksin Saksamaale tööle.
Praegu ju töötab seal neiusid, nad elavad peredes, kus nad koristavad maja ja hoiavad lapsi.
Ja siin meeldib mulle väga.
Me pidime hoolitsema vanemate inimeste eest, käisime väga tihti hooldekodus, külastasime vanureid, hoolitsesime turvakodus väikeste laste eest.
Mõned lapsed olid raskesti haiged, nende eest tuli eriliselt hoolitseda.
Ma arvan, et see sobiks mulle paremini kui sotsiaaltöötaja amet.
Siis saaksin ma terve päeva inimestega suhelda.
Aga ma olen rõõmus, et õpin ülikoolis.
Seda on raske ette kujutada.
Esiteks, kui ma ei oleks üliõpilane, siis oleksin ma õnnetu.
Ilma kõrghariduseta ei leia head töökohta.
Võib-olla oleksin ka mina siis õnnelik, kui mul oleks juba oma pere ja laps?
Kui ma ei leiaks tööd, siis ma prooviks astuda tasulisse kõrgkooli, aga järgmisel aastal prooviksin uuesti astuda Tartu Ülikooli või Tallinna Pedagoogikaülikooli.
Ja kui ma leiaks tööd, ka siis prooviksin uuesti ülikooli astuda, sest meie ajal on väga tähtis lõpetada ülikool.
Siis käiksin ma veel mõnedel keelekursustel, et õppida kõigepealt eesti keelt ning võib-olla soome või rootsi keelt.
Ja kui mul oleks töö, siis ma töötaks ja õpiks.
Kuid ma ei oleks siiski tahtnud Narvasse jääda ja astuksin kindlasti järgmisel aastal ülikooli.
Kui ma ei oleks ülikooli sisse saanud, siis oleksin võib-olla läinud kutsekooli ja õpiksin nüüd seal.
See korduks iga päev.
Võib-olla leiaksin ma endale niisuguse tegevuse, mis mulle meeldiks.
Kui mul oleks palju raha, sõidaksin ma välismaale ning püüaksin seal tööd leida.
Näiteks töötaksin perekonnas lapsehoidjana.
Aga ka see on minu jaoks raske, sest ma ei oska hästi inglise ja saksa keelt.
Arvan, et raamatukogus töötamiseks on vaja head kasvatust, taktitunnet ja huumorimeelt.
Ometi on mul vaja kõrgharidust.
Iga päev suureneb välismaalt tulev informatsioonitulv.
Räägitakse, et Tallinn on pealinn, Tartu on peaga linn.
Mulle meeldivad Tartu ajalooline raekoda, Toomemägi, kus asuvad Toomkiriku varemed, Inglisild ja Kuradisild.
Mulle meeldib käia teatris „Vanemuine”.
Õppeaeg oli seal kaks aastat.
Kui ma ei oleks üliõpilane, siis ma jätkaksin seal õppimist ja saaksin reisikorraldajaks.
Kui ma ei oleks üliõpilane, siis võib-olla ma tutvuksin ühe välismaalasega.
Kui ma teda armastaksin, siis läheksin talle mehele.
Muidugi sõidaksid vanemad ka minule külla.
Aga pole viga, töö on kasulik.
Tartusse võtaksin ma kaasa lemmikmänguasja.
Pärast ülikooli lõpetamist asuksin ma tööle ja töötaksin õpetajana.
Juba lapsepõlves unistasin ma koolis töötamisest.
Juhtub ka nii, et inimene ei saanud aru, millest tekstis räägitakse.
Võib-olla on tekstis palju termineid või muid arusaamatuid sõnu.
Mõned reklaamid on inglise, ladina või mõnes muus keeles.
Mina arvan, et reklaamikeel on objektiivne ja arusaadav kõigi jaoks.
On välja antud juba rohkesti raamatuid ning sõnaraamatuid, mille põhiülesandeks on õpetada inimesi õigesti rääkima ja keelt kasutama.
Inimene ei peaks kõiki keeli valdama või oskama, aga peaks vähemalt neist aru saama.
Seda nõuab meie kaasaegne ühiskond, haritud inimest austatakse, tal on lihtsam kaugele jõuda ning kui ta juhuslikult satub näiteks ajakirjanike ringkonda, siis ei tunne ta häbi, et ei saa mitte millestki aru.
Kui näiteks võtta kaks erinevat ajalehte, milles kirjeldatakse üht ja sama sündmust, siis võib nendes artiklites kindlasti leida erinevusi, need ei saa olla samasugused, sest need on kirjutanud kaks erinevat inimest, kaks üksikisikut.
Mis puutub näiteks poliitilisse elusse, siis võiksid poliitikud või nende pressisekretärid rohkem intervjuusid anda, et ajakirjanikel oleks vähem võimalusi ise midagi välja mõelda.
See on tähtis seetõttu, et teine inimene, kes teda kuulab, võiks teda mõista, tema jutust aru saada.
Kogu maailmas kasutavad inimesed erinevaid keelestiile.
Mina jagan rohkem arvamust, et ajalehekeel peab olema objektiivne.
Arvan, et ajaleht peaks informatiivne, sõltumatu, asjalik ja mis kõige tähtsam, objektiivne olema.
Ajakirjanikul peab olema ametialane ettevalmistus, lai silmaring ja ta peab kindlasti tõde kirjutama.
Praegu on olukord selline, et ajalehtedes ei ole alati objektiivseid uudiseid.
Kollane ajakirjandus kasutab subjektiivset keelt.
Ajakirjanikule see ei meeldinud ja ta kirjutas oma artikli, kus oli subjektiivne tekst.
Ajakirjanikud ei tohi kirjutada väljamõeldud lugu.
Tänu keelelisele struktuurile võib üht sündmust iseloomustada ja kirjeldada mitmel viisil.
Uusi tähendusi loome me ise tänu sellele, et nimetame ja iseloomustame nähtusi, inimesi ja asju uute sõnadega.
Inimene ei jälgi mitte kogu aeg seda, kuidas ta räägib või kirjutab, tal lihtsalt ei jätku selleks aega.
Ajalehes peab olema ametlikum keel kui kõnekeel.
Reklaamikeel sõltub mitmest faktorist: missugune on reklaam, mis firma teeb reklaami, mida reklaamitakse, mida tahetakse selle reklaamiga saavutada jne.
Reklaamiks kasutatakse palju vahendeid, mis aitavad inimesi peibutada.
Näiteks midagi reklaamitakse ja seda nähes läheb inimene vaatama konkreetset toodet, millest oli kirjutatud.
Võiks öelda, et reklaam näitab tänapäevast maailma.
Mõnikord lähed reklaamist mööda ja isegi ei pööra sellele tähelepanu, sama käib ka postkasti kohta.
Sinna pannakse liiga palju igasuguseid pabereid, mida üldse ei vaadata.
On ka selliseid reklaame, millest esimese korraga ei saagi aru, mida selle autor näidata või öelda tahtis.
Reklaamikeel peab olema korrektne ja suurepärane, aga samuti arusaadav tavalisele inimesele (näiteks lastele, vanadele, pensionäridele).
Väga harva me võime kohata juhtumeid, kus erinevad tekstid on kirjutatud ühes stiilis.
Näiteks ametlikus kirjas me kasutame ametlikku stiili, kui räägime sõpradega, siis teist, kui vanematega – kolmandat.
Igal elumomendil me kasutame erinevaid stiile.
Näiteks kui ma hakkan lapsega ametlikus keeles rääkima, siis ta ei saa minust aru.
Sellepärast võime me kindlalt öelda, et keel peegeldab meie elu.
Minu meelest mõjutab reklaam meie keelt väga tugevasti, sest reklaamis kasutatakse sageli vale keelt, isegi kõnekeeles inimesed ei räägi nii.
Näiteks need, kes alles keelt õpivad, vaatavad reklaami ja pärast räägivad nii nagu reklaamis.
Ja nad on kindlad, et nad räägivad nii, nagu on õige.
Lapsed vaatavad samuti sageli telekat ja õpivad just sellist keelt, mis on vale ja pärast on lapsel koolis väga raske.
Aga minu meelest teevad nad hoopis vastupidi, sest inimene, kes oskab keelt õigesti, märkab kohe, et tekstist on raske aru saada.
Tema eesmärk on kõigepealt reklaamitavale tootele tähelepanu tõmmata.
Ühesõnaga, reklaamikeelt võib nimetada emotsioone sisaldavaks keeleks.
Keele abil püütakse rõhutada reklaamitava toote positiivseid külgi.
Reklaamitegijad mõtlevad enne reklaami tegemist ka sellele, kuidas see võiks teisi inimesi mõjutada.
Kindlasti ei mõju reklaam kõigile ühtmoodi, sest inimesed on erinevad.
Kui reklaam näeb visuaalselt ja keeleliselt peibutav välja, siis ootab reklaamitavat objekti edu.
Reet Kasiku artiklis räägiti paljudest tähtsatest asjaoludest, mis puudutasid keele kasutusvaldkondi, keele struktuuri ja ilminguid, minule aga tundus kõige olulisemana see, et keel, nimelt tekst loob maailma. Sellega tuleb nõustuda.
Mind on alati hämmastanud see, et ühe sõna või väikese nüansi abil saab terve teksti sisu või põhiideed mõjutada.
Sõnadel on jõudu, sest nende abil võib luua täiesti omapärase ja lummava maailma, mis oleks täielikult reaalsusest eraldatud või vastaks sellele täielikult.
Neid erinevusi peegeldavad mitmed tekstiliigid, Reet Kasiku poolt toodud näited olid täiesti ammendavad.
Igale ajalehele on iseloomulik oma stiil ja väljendusviis, näiteks terviseajalehes oleks veider kohata poliitilisi väljendeid või liiga teaduslikke termineid, kuna see ajaleht on mõeldud ikkagi laiale rahvamassile.
Kuid ajakirjanik oli visa ja teadis maagilisi sõnu, mis aitasid veenda teadlast oma lapsepõlvetempudest rääkima.
Täiskasvanud ei ole ju alati nii tõsised olnud, nad olid ka kunagi väiksed, vallatlesid pidevalt ning käitusid nagu kõik tavalised lapsed.
Ühel päeval sai ajakirjanik ühelt vanalt kerjuselt teada, et metsa taga, kus päike tõuseb hommikul väga vara, elab üks tark maailmakuulus teadlane.
Nutikas ajakirjanik taipas kohe, et tagasihoidlik teadlane varjab midagi.
Ta vist arvas, et kedagi huvitavad tema uurimistööga seotud probleemid.
Nii rääkiski ta vanakese pehmeks.
Professor oli naise ilust kütkestatud ja rääkis talle oma lapsepõlvest.
Ajakirjanikul võttis palju aega, et selline teadlane leida.
Kuulus teadlane ei tahtnud mitte mingil juhul rääkida oma isiklikust elust, vaid ainult tööst.
Ajakirjanik tahtis väga saada intervjuud maailmakuulsalt teadlaselt. Ta mangus temalt seda terve nädala.
Aga kahjuks teadlane ei tahtnud seda ja pakkus, et võib jutustada oma uurimistööst.
Tal tuli kuulata teadlase uurimistööst, sellest sai nii igav jutt, et ta jäi suikuma.
Vastus ise tuleb juba subjektiivne.
Tavaliselt on ainult esimene ja viimane leht objektiivsete veergudega.
Kogu ajalehe sisu on kellegi arvamus.
Mida ebaharilikum arvamus, seda parem, sest seda hakkab lugema rohkem inimesi, seega ostma just seda ajalehte.
Olen veendunud, et ei saa uskuda kõike, mis ajalehes kirjutatud on.
Väga tihti võib leida erinevaid artikleid tuntud inimestest.
Huvitav on lugeda ka teisi arvamusi, sest selleks, et näiteks konfliktist paremini aru saada, on vaja teada nii selle häid kui ka halbu külgi. Ainult siis saab teha mingi järelduse.
Kolmandaks, loomulikult on palju infomatsiooni, mis massimeedia kaudu meieni jõuab, tellitud kolmandate isikute poolt, kes ei dikteeri mitte ainult teksti sisu, vaid ka stiili.
Siin on suur mõju poliitikute ja vastutajate keelekasutusel.
On olemas aga mitu erinevat valdkonda, mida nad uurivad.
Keelekasutuse viis oleneb niisiis sellest, kuidas ta sobib kokku olukorraga ja ürituse tähendusega.
Tänapäeval on inimestel lugemiseks suur valik kirjandust.
Kui artikkel on objektiivne, informatsioon on esitatud mitmekülgselt, siis võib näha mitut vaatepunkti ja teha oma kokkuvõtte.
Lisaks sellele aitab objektiivselt kirjutatud artikkel meil näha kõiki nähtuse negatiivseid ja positiivseid külgi.
Kuna me elame infoühiskonnas, on informatsioon meie jaoks väga tähtis.
Tänapäevases maailmas on väga palju igasuguseid ajalehti.
Teiste sõnadega ütlen, et ajalehekeel peab olema „reaalne”, st niisugune, et kui me loeme meid huvitava teksti läbi, siis me peame teada saama, mis maailmas tegelikult toimub. Seda öeldes pean ma silmas neid ajalehti, mis toovad meieni uudiseid.
Mulle tundub, et kõik pöörasid tähelepanu sellele, et kui toimub midagi head, siis on tegija tuntud, kui aga juhtub midagi halba, siis me ei tea, kes on süüdi.
Muidugi erineb ajakirjanduse keel tavaliselt kasutatavast keelest, eriti oma stiili poolest.
Mõnikord kohtame tekstides isegi slängi, võõrsõnu.
Need sõnad, mida me oleme harjunud kasutama oma igapäevases elus, on ajalehtedele üsna iseloomulikud.
Mina arvan, et ajakirjanikud teevad artikli kirjutamise käigus tihti palju vigu ja toimetaja ei paranda neid mitte alati. Niimoodi ei saa ajalehed meile keele arendamisel eeskujuks olla.
Ühelt poolt on väga hea, et ajakirjanduse keel on muutunud arusaadavamaks ja lugeda on praegu kergem, kuid mulle tundub, et see on kaotanud oma omapära.
Meie tänapäevases elus mängib väga suurt rolli meedia.
Meile on abiks televisioon, raadio, internet, aga ka ajalehed ja ajakirjad ei kaota oma populaarsust.
Sellest, mida me loeme, sõltub meie arvamus, meie vaatenurk.
Ajalehtede reklaamis kiidetakse mingit kaupa, mis ei pruugi olla hea.
Keelekasutaja ei vali mitte ainult sõnade ja väljendite vahel, ta valib ka keelelisi struktuure, lause vormi.
Keeleteadlaste peamine ülesanne on leida vastus küsimusele, kuidas keel on ehitatud.
Nad uurivad keele ühiskondlikku, inimestevahelise suhtlemisega seotud külge.
Aga keelesüsteemi analüüsil seda ei vaadelda.
Kirjutaja toob näite sellest, et tekstid hakkavad elama oma elu sedamööda, missugusesse situatsiooni nad kuuluvad ja milline mõju neil on.
Mulle tundub, et ei saa valida mingit üht keelt, mis oleks arusaadav kõigile.
Ja on väga raske teha nii, et kõik saaksid ühest või teisest sõnast aru.
Mõtlen, et ajalehes on valitud keel, mis on arusaadav keskharidusega inimestele ja neid on palju.
Kuigi mina loen neid harva, sest eelistan vaadata uudiseid internetist.
Tavaliselt küsin sõbrannadelt või vaatan sõna tähendust sõnaraamatust.
Muidugi oleks lihtsam, kui keel oleks objektiivne, aga siis me ei saaks arendada oma silmaringi ja teadmisi.
Kokkuvõtteks võiks lisada, et olen ajalehtede keelega rahul ja see peab olema selline, nagu ta on.
Tõenäoliselt ajalehed mõjutavad meid.
Nende armastus algas juba palju aastaid tagasi ja kestab siiani.
Minu arvates oli see väga julge, et see vanaproua läks Austraaliasse mehe juurde, keda ta ei olnud palju aastaid näinud.
Armastus muudab igal juhul meie elu paremaks.
Austraaliasse kolimisega ei kaotanud Ilme mitte midagi, sest kõik tema sugulased ja sõbrad jäävad ikka sugulasteks ja sõpradeks.
Minu arvates, kui sinu elus midagi muutub, pole vaja seda karta.
Mitte paljud naised ei oleks julgenud oma elu nii kardinaalselt muuta, nagu Ilme seda tegi.
Tõenäoliselt oli see armastus, mis sundis meest oma armsamat otsima.
Ehkki see võib olla mingi teine jõud, mis tõmbab inimesi üksteise poole.
Kui piirid lahti läksid, pani ta ajalehte kuulutuse, kus oli öeldud, et ta otsib Ilmet.
Siis sõitis Ilme Austraaliasse ja jäi sinna elama.
Muidugi – tema perekond jäi Eestisse, aga Austraalias leidis ta endale uue perekonna ehk Ilmari.
See lugu on esimesest armastusest.
Naine oli juba abielus, tal olid lapsed ja pere.
Ta pani ajalehte kuulutuse ning ka helistas, et olla kindel.
Aga ta kartis sõita, sest ei osanud keelt ning tal olid lapsed.
Kõik lahenes kiiresti.
Nüüd elavad nad Austraalias ning on ka abielus.
Ta rääkis oma perest.
Kõige huvitavam on lugu Ilmest ja Ilmarist.
Nende esimene kohtumine oli 50 aastat tagasi ning kestab kuni siiani.
Kui algas sõda, see oli väga ammu, oli Ilmaril vaja emigreeruda Austraaliasse.
Ta pani kuulutuse ajalehte ning Ilme märkas seda ja helistas Ilmarile.
Neil oli kohtumine Austraalias ja natukese aja pärast nad abiellusid.
Pärast seda sõitis Ilme Ilmari juurde Austraaliasse ja nad abiellusid kohe.
Nad rääkisid ja Ilme otsustas Austraaliasse sõita.
Ma ei tunne armastust selle inimese vastu.
Kui ma olen selles asjas veendunud, siis mul ei ole kõhklusi.
Kui ma välismaal töötasin, tundsin ma igatsust perekonna järele.
Ilmar ja Ilme tutvusid kirja teel.
Ilmar kirjutas kuulutuse, et otsib Ilmet.
Praegu elavad nad Austraalias ja on väga õnnelikud.
Aga mis minusse puutub, siis mina ei otsustaks mitte kunagi sõita Austraaliasse ega kuhugi mujale, sest mul on siin väga palju sõpru, tuttavaid, sugulasi ja minu vanemad on siin ning ma lihtsalt ei saaks neist loobuda ja kuhugi sõita.
Kas keegi teab selle sõna tähendust?
Ilme saatis oma foto Ilmarile ja palus kokkusaamist.
Ilme lihtsalt ei teadnud, kus Ilmar oli ja mida ta tegi.
Ärge selle pärast muretsege!
Ma arvan, et sellist lugu on võimalik pidada tõeliseks muinasjutuks, kuna niisugused lood juhtuvad äärmiselt harva.
Armastus on niisugune tugev tunne, mille abil saavad kaks inimest täiesti õnnelikuks.
Kuidas selle sõna tähendusest aru saada?
Mul on väga suur koduigatsus.
Mu sõber on haige, mul on temast kahju.
Kaks inimest olid noores eas kohtunud.
Nende nimed olid Ilme ja Ilmar.
Läks mööda päris palju aega – 50 aastat – ja alles siis kohtusid nad uuesti.
Praegu elavad nad rõõmsalt ja on väga õnnelikud, et neil on selline suur armastus.
Mulle meeldis see lugu väga.
Inimesed lihtsalt mängivad tunnetega, see jätab väga halva mulje.
Selles loos oli aga vastupidi, see on nii romantiline ja nii tore oli seda lugeda.
Armastus on tunne, mis tõukab inimesi tegema rumalaid asju.
Kas kellelgi on selle teksti kohta küsimusi?
Minu meelest on sellised lood vajalikud eakatele naistele, kes ei ole veel oma armastust leidnud.
Mina ei tunne niisuguste artiklite vastu eriti huvi.
Teiste elu kohta lugemine ja pärast üksteisega muljete vahetamine on rohkem naiste asi.
Unustasin kirjutada, mis ma sellest loost mäletan.
See on romantiline lugu kahest inimesest, kes vaatamata lahkuminekule oma armastuse säilitasid.
Kuna Ilmar oli juba vana mees, otsustas ta oma noorusarmastuse üles otsida.
Ta kirjutas ajalehte kuulutuse ja Ilme luges seda ning sai kohe aru, et tema on see naine, keda otsitakse.
Ilme sõitis Austraaliasse Ilmari juurde ja jäi sinna elama.
Mulle tundub, et see on ebatavaline, romantiline lugu, aga minuga ei saa kindlasti midagi sellist juhtuda.
Minu ema on haige, mul on temast kahju.
Kui eesti keelest rääkida, ei tohiks selle õppimine soomlastele probleeme tekitada.
Vaatamata sellele, et eesti ja vene keel üksteisest tugevasti erinevad, ei ole minu meelest meie ajal venelaste eesti keele oskus vilets.
Informatsiooniline isoleeritus on ka üks olulistest probleemidest, mida eesti keele mitteoskamine võib põhjustada.
Need kaks keelt pole sarnased.
Arvatakse, et võõrkeele õppimist segab keelebarjäär.
Minu barjäär purunes täielikult tol ajal, kui ma astusin Tartu ülikooli.
Aga kui see juhtub, siis hakkad mõtlema, et keel pole nii õudselt raske, nagu varem tundus.
Maailmas on juba teada, et eesti keel kuulub raskete keelte rühma.
Mul ei olnud võimalust valida, kas õppida seda keelt või mitte, sest juba väga ammu teadsin, et see keel on minu jaoks kasulik.
Praegu saan aru, et eesti keele õppimine on andnud mulle baasi teist keelte õppimiseks. Näiteks hakkasin sel aastal õppima soome keelt ja mulle ei tundu enam, et keel võib olla raske.
Õppimisraskused tekivad aga eri inimestel erinevates keeleõppe valdkondades, kuna ühele inimesele pakuvad rohkem huvi suuline keel ja vestlusharjutused, teised tegelevad rohkem grammatikaga.
Seda võib öelda nii eesti kui ka paljude teiste keelte kohta.
Ükski keel ei ole raske siis, kui sihikindel, andekas ja töökas inimene tahab ise keelt õppida ja paneb sellesse kogu oma jõu.
Minu meelest on eesti keel küllaltki ilus ja huvitav keel, seda võib isegi nimetada meloodiliseks keeleks.
Ja kui võrrelda neid kaht keelt, siis võib öelda, et eesti keel on lihtsam ja pole raske.
Võib-olla tundub nii, et see on lihtsam kui inglise keel.
Mulle tundub, et eesti keele grammatika on päris lihtne, kõik on omavahel seotud ja arusaadav, aga näiteks inglise keeles ei saa ma aru ajavormidest. Need on palju keerulisemad.
Huvitav, et mul on lihtsam rääkida inglise kui eesti keeles.
Kui tõsiselt rääkida, siis on eesti keel minu meelest keskmise raskusastmega keel.
Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et eesti keel ei ole raske inimestele, kes elavad eestlastega kõrvuti.
Kohe toon mõne näite.
Kui inimene ei ole kunagi puutunud kokku keelega, mida ta väga tahab õppida, tekivad tal kindlasti mõned raskused soovitava keele õppimisel.
Seega, ma võin öelda, et eesti keel nagu ka iga teine keel peale emakeele on ja jääb minu jaoks raskeks, sest tohutult raske on õppida võõrkeelt nii, et hakata valdama seda nagu oma emakeelt.
Kui ma oskaksin kirjutada eesti keeles luuletusi, siis oleks see keel minu jaoks lihtne, aga ma ei oska, seega on ta raske.
Keeleõppe stiimuliks võib osutuda tahtmine kolida teise riiki, leida parem töökoht, huvi kultuuri vastu, armastus inimese vastu, kes räägib keelt, mida sa ei oska.
Tunnen paljusid inimesi, kes just sellise vajaduse pärast kiiresti eesti keele selgeks õppisid.
Keeleõppimine on paljude inimeste jaoks suur probleem.
Ühe jaoks on keel lihtne ja ei tekita mingeid probleeme, teise jaoks on eesti keel liiga raske ja ta ei saa selle õppimisega hakkama.
Ilma suhtlemiseta ei saa keegi keelt ära õppida.
Aga eesti keel on vajalik, et siin edasi elada.
See on meid siin Eestis ümbritsev keel.
Sõltub inimesest endast: kui suurt rolli see keel tema elus mängib ja kas tal on seda vaja ning milleks.
Kui inimene hakkab keelega tegelema, peab ta selle lõpuni viima, kui keel on tõesti vajalik.
See, et minust eesti keeles aru saadakse, on üks asi, aga see, et ma korrektselt räägin, juba teine.
Sõprade seltskonnas pole korrektne ja suurepärane eesti keele oskus vajalik, nagunii saadakse minust aru. Töökohal aga hakkad juba mõtlema, kas tegid või kirjutasid midagi õigesti.
Õpetaja ei tohi kahelda, kuidas midagi õigesti kirjutada või ütelda, tal ei tohi selliseid probleeme üldse tekkida.
Kui rühm on väike, saab õpetaja iga õpilase ära kuulata ja probleemid lahendada.
Ma ei usu, et leidub inimesi, kes valdavad eesti keelt päris puhtalt ning ei tee ühtegi viga.
Vanas eas nutetakse taga möödunud päevi.
Nii selgubki, et mitte kuidagi ei saa kindlaks määrata, kus lõpeb noorus ja kust algab vanadus ja ka vastupidi, sest mõned inimesed on noored terve elu – sünnist surmani – lõbusad ja rõõmsameelsed, mõned aga on vanad juba kümnendast eluaastast, kogu aeg torisevad ega ole iialgi millegagi rahul.
Keda siis peetakse noorteks?
Et neil olevat sellel „omal ajal” kõik ilusam olnud: mets rohelisem, meri sinisem ja nemad ise palju paremad kui praegused noorukid.
Elu ei seisa paigal, ta areneb pidevalt, temaga koos arenevad ka inimesed, sealhulgas nooredki.
Muutub aeg, muutuvad ka inimeste vaated elule.
Mis varem oli keelatud, on täna kõigile lubatud.
Mille eest varem karistati, seda ei peeta täna väga tähtsaks.
Noor olla on kole raske, sest täiskasvanud püüavad nooremaid pidevalt õpetada.
Kas see on tõesti tõsi?
Sellele küsimusele ei saa ealeski anda ühest vastust. Esiteks sellepärast, et „nooruse” mõiste on tõesti väga suhteline.
Ja kui me ikka hästi kõvasti tahame, siis tuleb kõik!
Armastust võib nimetada elu suurimaks saladuseks ja müsteeriumiks.
Ma olen armastust defineerinud mingi suure ja vastupandamatu tundena, mis mõnikord ei pruugi alluda mõistusele.
On inimesi, kes ei teagi sellise sõna tähendust nagu truudus ning seetõttu on kannatajaks see, kes seda kõige vähem väärib.
Mõnikord võib mehe ja naise vahel olla ka ainult truudus ning armastus võib seejuures täiesti puududa. Samas võib olla suur armastus, aga truudus võib olemata olla.
Tegelikult purunevadki paljud suhted seetõttu, et ei olda truu.
Armastus võib ju alles olla, aga kui ollakse juba ühe korra kõrvetada saanud, siis teist korda küll ei taheta, et asi samamoodi lõppeks.
Kui inimene ikka kodumaad armastab, siis on ta sellele ka truu ning läheb kas või mõtlemata kodumaad kaitsma, kui vaja, ega lase sealt jalga, häbistades nii ennast kui ka oma vanemaid ja isamaad, kuigi ka niisuguseid juhtumeid on ajaloos olnud.
Kui aus olla, siis truudus ja armastus ei pruugi käia koos. Väga hästi saavad nad eraldi olla ka siis, kui armastust ei ole. Väga hea näide siin on see, kui ollakse omavahel sõbrad.
Inimest jäävad alati vaevama küsimused armastuse ja truuduse kohta.
Tihti võivad naised, kes midagi väga saavutada tahavad, iseennastki hulljulguse ja mingil määral ka häbematusega üllatada, kuid see on andestatav.
Armuasjades tahab naine tihti kogu juhtimise enda kätte võtta, vahel aga tahab olla mehele saladuslik ja juhitav.
Naine on võimeline ehtsalt mängima täiusliku naise rolli koos selle juurde kuuluvate värelevate silmalaugude ja parajalt doseeritud pisaratega.
Vastuoluline naine on ka saladus. Selline naine ei mõista ka ise, mida ta elult ootab.
Tihti süüdistab naine oma elu nurjumises enda meest.
Ta elas selle mehe kõrval kogu oma elu, olles kibestunud ja hingeliselt haige.
Nii huvitav kui see ka ei ole, aga paljud inimesed väidavad, et naised armastavad valu.
Keele omandamine algab juba sündimisest, mil vanemad hakkavad lapsega oma keeles rääkima ning juba seitsmendaks eluaastaks kõneleb laps sama keelt, mida tema vanemadki.
Kooli minnes hakkab laps keelt õppima, mis tähendab, et ta õpib õigesti kirjutama ning omandab raskemaid keelevorme.
Esiteks õpitakse selgeks emakeel, teiseks mingi teine keel, mida elus vaja läheb.
Ühes riigis võib kõrvuti elada palju rahvusi, nii on ka Eestis.
Ja muudele rahvustele on eesti keel võõrkeeleks.
Näiteks kui võrrelda omavahel vene ja eesti keelt, siis võib näha, et eesti keel on vene keelest kergem.
Kui inimene valdab keelt kõnes täiuslikult ja oskab ennast grammatiliselt korrektselt väljendada, siis võib seda nimetada keele valdamiseks.
Inimestel kujuneb arvamus, et milleks eesti keelt vaja on, kui pole kellegagi selles keeles suhelda.
Kui kogu aeg suhelda, siis ei kao mälust midagi ja keeleoskus hakkab arenema.
Eesti keelega on sama asi, kui kogu aeg harjutada ja suhelda, siis jääb midagi meelde.
Kui on suur tahtmine keelt omandada, siis see küll raske ei ole.
Aga seda probleemi on üsna lihtne lahendada, oleks vaja ainult natuke enda kallal töötada, rohkem aega eesti seltskonnas veeta, eesti raadiot kuulata ja püüda rääkida, rääkida ja rääkida.
Aga ma usun, et mul tuleb kõik välja ja kõik saab korda.
Räägitakse, et kui inimene oskab rohkem kui kaht keelt, siis ta hakkab teistes keeltes kiiremini rääkima, sest tal on teatud keeleline baas.
Peale selle on mitut keelt valdav inimene austatud ja tal on kergem tööd leida ning end elus teostada.
Ma ei arva, et minu eesti keele alased teadmised on head. Võimalik, et selles on süüdi see, et meie koolis vahetus iga aasta eesti keele õpetaja ning meil oli üsna raske uute õpetajatega harjuda, sest nad õpetasid erinevalt, neil olid erinevad õpetusmeetodid, mõni oli tugevam, mõni nõrgem ning selline olukord segas keeleõppimist.
Lõppude lõpuks tahaksin öelda, et keelt on parem ja efektiivsem õppida keskkonnas, kus selles keeles räägitakse. Kui lihtsalt sõnu õppida ja mitte rääkida, siis pole võimalik keelt ära õppida.
Meie ühiskonnas on nii tarku kui ka laisku inimesi.
Esiteks on maailmas raskemaid keeli kui eesti keel. Üheks neist on vene keel.
Tartu ülikoolis hakkasin soome keelt õppima.
Tavaliselt võin teha vigu, kui kirjutan tunnis või kui mul lähevad kõik sõnad peas segamini.
Sest igas keeles on oma reeglid ja mõnikord on nendest väga raske aru saada, sest emakeeles selliseid reegleid ei ole.
Sest grammatika on igas keeles raske ning see, et sa oskad mingis keeles väga hästi rääkida, ei tähenda veel, et sa oskad selles keeles ka hästi kirjutada.
Kui me hakkame keeli omavahel võrdlema, siis me näeme kindlasti, et nad on absoluutselt erinevad.
Neil ei ole midagi ühist, muidugi me võime näha, et mõned sõnad on sarnased, aga siiski on nad grammatika poolest erinevad.
Nagu me teame, on eesti keeles 14 käänet, aga vene keeles 6 ning saksa keeles 4.
Kui me vene keeles kellestki räägime, siis võime kohe aru saada, kas tegemist on poisi või tüdrukuga, eesti keeles on sellest väga raske aru saada, kui sa ei kuulnud juttu algusest peale, kuna vene keeles on nais- ja meessoost sõnad, aga eesti keeles ei ole.
Aga eesti keel ei ole ainus keel, kus ei ole nais- ja meessoost sõnu.
Aga paljud inimesed võivad minuga nõustuda, paljud aga mitte, sest inimesed on igas mõttes erinevad.
Minu meelest, nagu ma juba ütlesin, on iga keelt raske õppida, sest selleks et keelt õppida, peame me teadma, missugused keeled teda mõjutavad.
Ja veel olen ma kindel, et kui sa tahad mingit keelt õppida, siis pead proovima selles keeles ka rääkida ja kui juba oskad rääkida, siis pole vaja häbeneda, et sa ei oska veel eriti hästi ja teed vigu, sest see on arusaadav, sest sa alles õpid seda.
Minu meelest on kõige parem õppida keelt seal, kus see keel on riigikeeleks.
Sest ilma seda keelt oskamata ei saa sinust mitte keegi aru.
Ma räägin seda nii, kuna olen ise venelane ja õpin eesti keelt ning kui ma lähen poodi, siis pean rääkima eesti keeles, sest muidu ei saada aru, mida ma tahan.
Probleemid tulevad ikka, näiteks kui sul on grammatikaprobleemid, siis pead lihtsalt need reeglid ära õppima ja siis neid kasutama.
Ja minu meeles oleks hea, kui su kõrval oleks keegi, kes oskab eesti keelt paremini ja kui sa teed vigu, siis parandaks neid, muidugi mitte siis, kui te kellegagi räägite, vaid pärast, kui olete lõpetanud.
Kokkuvõtteks tahan ma öelda, et ükskõik, milline on keel, on ta omamoodi raske, isegi siis, kui meile esmapilgul tundub, et ei ole. Ta on siiski raske ja me saame sellest aru alles siis, kui hakkame seda õppima.
Tihtipeale inimene ei tea, kuidas üht või teist sõna või lauset õigesti kirjutatakse või hääldatakse, kuid väljendab seda alateadlikult korrektselt.
Nii näiteks saab soome keelt emakeelena kõnelev inimene eesti keelega kergemini hakkama kui araablane või hiinlane.
Võib arvata, et eesti keele õppimine on Eestis mõnevõrra lihtsam kui välismaal, kuna siin võib seda kuulda emakeelekõnelejatelt, mis omakorda aitab selgeks teha, kuidas üht või teist sõna hääldatakse või lauset tervikuna moodustatakse.
Korralik keeleoskus nõuab suurt tööd, kuna keele struktuuris on palju nüansse ja erandeid, mida peab nii meelde jätma kui ka teadma, millal kasutada.
Tihtipeale jääb pigem sõnadest puudu, et kirjeldada mõnda inimese seisundit.
Mis minusse puutub, siis ütleksin nii, et mida rohkem ma eesti keelt õpin ja sellest püüan aru saada, seda raskemaks ma seda pean.
Ilukirjanduse lugemisel on eesti keelest aru saada lihtsam ja eesti keel ise tundub arusaadavam kui eesti keele grammatika õppimisel.
Väga tore, kui inimene saab aru, milleks tal iga keelt on vaja õppida ja kus tal seda hiljem vaja läheb.
Need inimesed õpivad eesti keelt, et Eestis hästi elada või head töökohta leida.
Kas eesti keel on raske või mitte?
Ühest küljest on eesti keel raske, sest see ei ole minu emakeel ja ma elan Narvas, kus räägitakse vene keeles.
Kui sa elad linnas, kus suur osa inimestest on eestlased, siis on võimalus eesti keeles rääkida, suhelda ning õppida, näiteks Tartu ülikoolis.
Siin elab umbes 1,5 miljonit elanikku.
Eestlased peavad hoolima oma keelest ja tegema kõik selleks, et muukeelsed inimesed, kes samuti Eestis elavad, eesti keelt õpiksid ja oskaksid.
Keeleteadlased käsitlevad tekste nii nende sisu kui ka kasutusviisi arvesse võttes.
Ühed arvavad, et olulisem on otsida vastust küsimusele, kuidas keel on üles ehitatud. Teised aga peavad olulisemaks küsimust, kuidas keel suhtluses „töötab”.
Pean ausalt tunnistama, et ma ei ole tõesti vaadanud tekstikasutust sellest vaatepunktist, nagu pakub Reet Kasik.
Siiski, me oleme harjunud, et luuletusi kirjutatakse ühel viisil, ajaleheartikleid teisel ja ilukirjandust kolmandal viisil ning see on tundunud normaalsena.
Ausalt öeldes arvan, et nii peabki olema, sest kui ei oleks, võiksid teised inimesed teksti autorist valesti aru saada ja sellest tuleneksid teised probleemid.
Minu meelest näitab see hästi inimeste tegelikku olemust, kui midagi halba on juhtunud, siis toimus see nagu iseenesest, keegi ei taha selle eest vastutada.
Kuidas on ja kuidas peab olema, see ei ole minu otsustada.
Mõned teadlased arvavad, et objektiivsust ei eksisteeri üldse. Kui see on nii, kas pole siis naiivne nõuda ajakirjanikelt ja teistelt meediasfääris töötavatelt inimestelt objektiivset vaatepunkti ja õiget infot?
See on jällegi ainult kokkulepe inimeste vahel.
Iga sotsioloog ütleb teile, et on näiteks võimatu viia läbi uurimust ja mitte selles osaleda. Mingis mõttes on ka uurija ise mingi osa uurimusest, juba ainult selle pärast, et ta vaatleb seda uurimust, olles ümbritseva ühiskonna osa ning arvestades selle reegleid. Teisiti ei või ollagi.
Kõik kokku aga moodustab ühe ilusa pildi, omal moel harmoonilise maailma, kus on oma reeglid, kus tegelikkus on ainult üks paljudest versioonidest.
Olen õppinud eesti keelt neli kuud ja see ei ole olnud eriti raske.
Ainus asi, millega mul probleeme oli, oli eesti keele kuulamine.
Ma arvan, et see sõltus sellest, et minu sõnavara ei olnud eriti suur.
Praegu, kui kellegagi räägin, siis saan üldiselt aru, mida ta minule räägib.
Olen ise soomlane ja arvan, et meil, soomlastel on kergem eesti keelt õppida kui teistel välismaalastel, kuna eesti ja soome keel on teineteisega üsna sarnased.
Näiteks soome ja eesti keele substantiivivormid on eriti sarnased.
Kui esimesi kordi eesti keelt lugesin, sain alati aru vähemalt poolest, mida olin lugenud.
Alguses oli küll vahel lõbus, kui oli samasugune sõna kui soome keeles ja tõlkisime neid valesti, sõnaraamatust vaatamata.
Kui minu emakeel oleks näiteks inglise keel, siis oleks arvatavasti võtnud eesti keele õppimine rohkem aega kui soome emakeele puhul.
Praegu on mul eesti keel natuke ununenud, sest üheksa kuud olen ma seda kasutanud ainult poodides ja televiisorit vaadates.
Kui koolis on aineteks matemaatika, füüsika ja programmeerimine, siis jääb eesti keele kasutamine ka koolis üsna väheseks.
Nad on kõige lähedasemad inimesed minu elus ja ma pean neid hindama, austama ning nendega võimalikult tihti suhtlema.
Mõnikord tuleb pähe mõte, et Jaan Kaplinski on kirjutanud selle raamatu enda jaoks, et mälestuskatked kokku koguda, oma elu hinnata, vaadata, mida ta elus on saavutanud ja mida on vaja teha, et oma eesmärki saavutada.
Minu meelest on see raamat rohkem kiri lähedasele inimesele, keda pole enam olemas, kui dokumentaalne biograafia.
Minule meeldis selles raamatus veel see, et autor räägib huvitavalt oma mõtetest, soovidest, seiklustest, perest ning sellest, kuidas ta maailmast aru saab.
J. Kaplinski on tark, mitmekülgne, suurte kogemustega inimene, ma ei usu, et keegi võib temasse ükskõikselt suhtuda.
Kirjaniku pojad on õpetanud talle arvuti kasutamist.
Aga kõigepealt õpetavad lapsed vanematele, mida tähendab kohustus ja vastutus teiste elusolendite ees.
Niisugune väljaütlemine meeldis mulle väga ja ma arvan, et jätan sellised sõnad meelde.
Ja tema pikka kirja – raamatut – võib vaadelda samuti kui armastusavaldust maailmale, sest autor väljendab siin oma tundeid, mistõttu raamat on väga südamlik, avameelne, lihtne, huvitav ja intrigeeriv.
Arvan, et seda raamatut tasub lugeda.
Sageli esineb selliseid dialooge, kus mehed räägivad Hitlerist.
Mul on raske öelda, et see jutt oleks olnud minule väga huvitav. Ainus, mis mind huvitas, oli noor neiu, kes alles lõpetas kooli ja peab nüüd koos oma vanaisaga ära kolima.
Aga enne seda saab noor neiu tuttavaks ühe noormehega ning esimesel pilgul see poiss ei meeldi talle.
Mõne aja pärast kohtuvad nad jälle, aga nüüd juba linnas.
Aga ta on väga armas tüdruk ning hoolitseb oma vanaisa eest, kes on ainus inimene, kes tal on.
Vanaisa on ainus, kes on tema eest hoolitsenud.
Inge ei mõtle oma tulevikust, ta ei kavatse sel aastal edasi õppima minna, sest arvab, et sel aastal ta puhkab.
Aga vaatamata sellele tahab ta kuhugi tööle minna, sest tema arvates peab ta ise raha teenima.
Romaanis tuleb juttu sellest, kuidas vanaisa lapsepõlves elas.
Siis tuleb romaanis täpne kirjeldus sellest, milline oli loodus tol ajal, milline loodus ümbritses vanaisa.
Aga romaanis ei ole juttu mitte ainult Ingest ja tema vanaisast, vaid ka paljudest teistest. Ka nemad meenutavad oma lapsepõlve, olles ise enam muidugi mitte noored, vaid juba vanad inimesed.
Minu meelest on selliseid raamatuid nagu Karl Ristikivi romaan „Kõik, mis kunagi oli” mul väga raske lugeda, sest siin on väga palju kirjeldusi.
Mitte kõigile ei meeldi selliseid raamatuid lugeda.
Aga vaatamata sellele on raamat väga huvitav selle poolest, et me võime näha, kuidas inimesed omal ajal elasid.
Oli raske tööd leida, aga seda on raske uskuda, kui me sellest kuskilt ei kuule või teada ei saa.
Sellepärast on parem, kui keegi ikka sellistest asjadest kirjutab ja me saame sellest lugeda.
Ja kõige paremini võib kirjutada ainult see inimene, kes on ise selle läbi elanud.
Sest on väga lihtne mõista hukka inimest, kes ei käitu nii nagu meie, ja mõnikord isegi tema üle nalja teha.
Soovitan kõigil seda raamatut lugeda ja ise oma arvamuse kujundada.
Kõike seda võite te leida Mait Metsanurga raamatust „Ümera jõel”.
Kui metsad olid täis loomi ja inimesed uskusid veel haldjatesse ning tõid ohvreid oma jumalatele ja samal ajal vallutas uus religioon tule ning mõõkadega paganlikke maid, elasid Eestimaal (tol ajal seda nimetust veel ei kasutatud) hõimud oma vaprate pealikega.
Kuidas teha õiget otsust?
Kuidas leida ja säilitada oma armastus, kuigi kõik asjaolud on vastu?
Kuidas üldse jääda inimeseks sel raskel ja ohtlikul ajal?
Vastuse sellele ja teistele küsimustele leiate, kui loete läbi Mait Metsanurga raamatu „Ümera jõel”.
Me ei saa nimetada seda raamatut ajalooliseks romaaniks, aga mõned ajaloolised faktid klapivad.
Tegelikult on see lugu huvitav juba selle poolest, et Mait Metsanurk kirjeldab vanade eestlaste usku ja igapäevast olmet, nakatades lugejat nende sõjaka vaimuga.
See paneb tänapäeva noori oma ajalugu rohkem austama ja annab lootuse, et igast probleemist, kui hirmuäratavana see ka ei paistaks, võib lahti saada.
Nii et toimetaja saatis ajakirjaniku ühe võimsa võluri juurde, kellest kogu maa lugu pidas.
Ei saa ju vapper kirjanik tühjade kätega tagasi pöörduda.
Toimetaja sai soovitud raamatud, aga kuna ta ei leidnud neist igavese nooruse saladust, otsustas ta neid toimetada ja levitada kogu maailma riikides.
Ma teen ettepaneku rajada meie linna uus kaubanduskeskus.
Arvestades linna eelarvet ja võimalusi, arvan, et selle rajamine on meile jõukohane ning peale selle tulus ettevõtmine.
Vaatamata sellele, et linnas on üsna palju kaubanduskeskusi, pooldan siiski arvamust, et hea ja kõikidele standarditele vastav kaubanduskeskus veel puudub.
Kolmandaks, uues kaubanduskeskuses peavad olema esindatud populaarsed kaubamärgid, sest meie linnas on neid vähe ning inimesed on sunnitud sisseostude tegemiseks pealinna sõitma.
Mis puutub kaubanduskeskuse asukohta, siis olen kindel, et see ei muutu tõsiseks probleemiks, sest pinda selle ehitamise jaoks on küllaltki palju.
Kaubanduskeskuse eesmärgiks oleks anda Veeriku elanikele võimalus teha kõik vajalikud sisseostud oma kodukandis ja ühest kohast.
Teen ettepaneku paigutada uude kaubanduskeskusse suurem toidupood, kust ostjad leiaksid kõik, mida nad soovivad, paar-kolm väiksemat riidepoodi (kindlasti sellised, mis pakuvad erinevaid stiile), ilusalong ja fotopood.
Selleks oleks ka uute töökohtade loomine.
Lugupeetud Kohtla vallavalitsuse esimees, pöördun Teie poole ettepanekuga rajada Kohtla külasse uus kaubanduskeskus. Võin võtta osa kuludest enda kanda.
See on hea võimalus küla arendamiseks, sest kui külaelanikel on võimalik töötada kodu lähedal, siis jäävad nad hea meelega Kohtlasse elama, aga mitte ei koli linna.
Inimestel oleks koht, kus nad saaksid kohtuda, üksteisega suhelda ning küla probleeme arutada.
Praegu on see maa tühi ja ei kuulu kellelegi külaelanikest.
Oleks hea, kui kaubanduskeskuse disain oleks samas stiilis kui ümberkaudsed majad, st vanas eesti stiilis.
Arvan, et uus keskus mõjutaks positiivselt Kohtla küla elukvaliteeti ja arendaks nii küla kui ka valda. Ka majanduse olukord paraneks.
Pöördun teie poole ettepanekuga rajada uus kaubanduskeskus.
Mis puudutab teenuseid, siis oleks oluline rajada keskuse külastajatele söögikoht, nagu näiteks kohvik.
Kuna meie küla elanikel puuduvad vaba aja veetmise võimalused, võiks keskusesse ehitada ka spordisaalid koos saunaga.
Kui minu idee on tähelepanu väärt, palun mind sellest teavitada.
Samas saavad vanemad oma lapsi poodi saata, teades, et nad jõuavad kiiresti koju ja toovad kõiki vajalikke asju.
Laste mänguväljakust eemale tahan ehitada parkla, et teeäärsed alad oleksid vabad ja miski ei segaks liiklust.
Loodan, et olete nõus, et ka Võru linna teise osa elanikel on õigus igal ajal oma piirkonnas kaubanduskeskust külastada.
Pöördun Teie poole ühe ettepanekuga.
Mul on kavatsus rajada meie linna uus kaubanduskeskus, sooviksin saada Teilt ehitusluba ja võib-olla ka finantsabi.
Arvan, et see kaubanduskeskus ei tohiks olla liiga suur, kuid seal peavad olema kõige tähtsamad osakonnad.
Minu meelest on niisugune keskus Narva elanike jaoks vajalik.
Ma tean, et Narvas on juba päris palju igasuguseid keskusi, aga kaubanduses tekib kogu aeg uusi firmasid, mis tahaksid samuti oma toodangut realiseerida.
Võin öelda, et uus kaubanduskeskus annab palju töökohti, mis on tähtis inimestele, kellel pole tööd.
Tulevikus tahaksin ma kaubanduskeskust natuke suurendada.
Pöördun Teie poole ettepanekuga lubada ehitada meie linna uus kaubanduskeskus.
On muidugi palju erinevaid kauplusi, kuid need asuvad linna erinevates osades.
Tihti on nii, et kõige vajaliku ostmiseks tuleb kulutada väga palju aega ja energiat.
Suure kaubanduskeskuse avamisega saame selle probleemi lahendada.
Kaupluse avamine annab meile võimaluse pakkuda linnaelanikele mugavat ja meeldivat ostuvõimalust.
Uues keskuses on esindatud erinevad tooterühmad.
Peale kaubandusosakondade on keskuses lai teenustevalik.
Üldiselt mõjuks rajatav kaubanduskeskus linna elukvaliteedile positiivselt ja efektiivselt.
Pöördun Teie poole eesmärgiga oma projekti kirjeldada.
Mul on kavatsus rajada Jõhvi linna väike kaubanduskeskus, selleks tahaksin saada Teie loa.
Kui rääkida lähemalt, siis keskuse teenuste põhitarbijad on noored inimesed.
Vaatamata firmade tuntusele on nende hinnad taskukohased ning ette on nähtud ka soodustuste hooaeg.
Selleks on valitud teadlikud inimesed, kes oskavad alati ostjat aidata.
Ma juhin Teie tähelepanu ka sellele asjaolule, et kaubanduskeskuse avamine parandab meie maakonna tööturu olukorda.
Töötingimuste üle saame arutleda juba hiljem, kui äriplaan on kinnitatud ja kogu vajalik dokumentatsioon kokku kogutud.
Kokkuvõtteks tahaksin veel kord rõhutada seda, et tulevane kaubanduskeskus on suurepärane probleemide lahendamise viis.
Suurima osa oma raamatutest kirjutas ta pikas eluaegses paguluses Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides.
Tõuke romaani loomiseks andis P. Krustenile juhuslik kohtumine eestlasest sõjainvaliidiga Saksamaal.
Kas invaliid tahab endast rääkida?
Kas oli õige talle külla tulla?
Vaatamata pingele, mis tekkis algul, hakkas see mõne minuti pärast vähenema.
Pärast pidu läks autor koju ja mõtiskles palju sellest, mida oli sel päeval näinud ja tundnud.
Kohe tekivad Ilmaril tunded, mis ei lase tal rahulikult elada, vaatamata sellele, et tema abikaasa Hildegard teeb kõik, mis on tema võimuses, et Ilmar rahu leiaks.
Haige pakib oma asjad ja sõidab haiglasse.
Kogu perekond otsib teda, see ei anna aga tulemusi, teda ei ole mitte kuskil.
Siis räägib Hildegardi ema oma tütre saladusest.
Kui sõjavägi nende linna tuli, siis üks sõdur vägistas ta.
Ilmaril oli kohutav tunne, ta tahtis, et linnud ta silmi nokiksid, et ta jälle pimedaks muutuks.
See julmur jäi talle meelde.
Äkki ärkas Ilmar üles ja sai aru, et see oli ainult halb unenägu, mis muutis täielikult tema elu.
Sest halba on meie elus palju.
Selles raamatus ei ole peategelasi, kirjeldamine toimub mitme inimese kaudu.
Talurahval ei olnud nagunii kerge elu ja lisaks sellele avaldas oma halba mõju veel riigisisene olukord.
Sündmused toimuvad ajaloolises järjestuses.
See aeg muutis taluinimeste elu üsna raskeks.
Kui NKVD mehed metsavendadest teada said, tõttasid nad nende pereliikmete poole, nõudes metsavendade ja nende punkri asukohta.
Sel ajal olid karmid normid, mis määrasid toiduainete hulga iga kodaniku jaoks ja ka selle, millises ulatuses oli kohustus riigi kasuks tööd teha.
Nende normide järgi tuli välja, et suurem osa tööst tuli teha riigi kasuks ja kogu jõud riigi peale kulutada.
Raamatus on palju kirjeldusi talurahva raskest olukorrast, mis on seotud nende normidega.
Ühismajandisse astumisega sai talurahvas omal nahal tunda kõiki kolhoosiga seotud raskusi.
Käske andsid inimesed, kes põllumajandusest ega loomakasvatusest mitte midagi ei teadnud.
Minu meelest on ilus kirjandus see, mida on meeldiv lugeda, kui pärast raamatu lugemist on head muljed.
Tegelikult on seal tavalised eluga seotud asjad, aga sellest ei armasta inimesed palju kirjutada.
Olgu seda meeldiv või ebameeldiv lugeda, aga elu või tõde ei saa muuta.
Ilus ja inetu kirjandus ei ole sama kui hea ja halb.
Vaatamata sellele seisukohale on meie alateadvuses arusaamine heast ja halvast.
Mis minusse puutub, siis võtaksin huvi pärast ette inetu kirjanduse lugemise. Ma ei arva aga, et see meeldiks mulle nii väga, et tahaksin lõpuni lugeda.
Kirjandust võib mingis mõttes võrrelda teatriga.
Näiteks mulle lugesid raamatuid ette minu vanemad, aga kui neil ei olnud aega, siis tegelesid minu haridusega minu armsad vanavanemad.
Sellest ajast alates loen ma küllaltki palju, kui mul on vaba aega, siis võib mind alati näha, raamat käes.
Minu meelest võib igas raamatus leida midagi huvitavat ja kasulikku, mis võib inimesele tulevikus kasu tuua.
Igas teoses on peidus mingi mõte, idee, mida autor tahaks lugejaile näidata, võib-olla isegi mingite mõttetute tegelaste eest kaitsta.
Inimene, kes kirjutab raamatut, teeb seda oma elukogemuste põhjal ning tahab neid teiste inimestega jagada.
Kõik inimesed on erinevad ning igaüks valib ise, mida lugeda. Mõnele meeldivad klassikalised kirjanikud, keda tuntakse kogu maailmas, teine eelistab aga tänapäevaseid, tundmatuid kirjanikke, kes teevad alles esimesi samme kirjandusellu.
Iga inimese tööd on vaja austada, mitte igaüks ei oska mingit jutustust või teost kirjutada, lihtsalt keegi on natuke andekam kui teine, see ei sõltu inimesest või tema tahtmisest kirjutada, see kas on või ei ole.
Raamat on meie sõber, kes ei jäta meid kunagi hätta.
Ma mõtlen midagi positiivset, õpetlikku.
Kui mingi autor soovib kirjeldada karmi reaalsust, siis ta peabki kasutama negatiivseid kirjeldusvorme.
Kuid kes ütleb, kus on piir, mis muudab kirjeldamise rõvedaks?
Ei tohi vahele jätta ka erandit.
Kui mingi olend maailmas eksisteerib, siis on tal juba loodusseaduste järgi õigus siin olla. Teine asi on, kuidas ühiskond seda vastu võtab.
Nii et kui mingi asi on suurema massi seas aktsepteeritav, siis olgu ta nii.
Kirjanduses on mitu žanri, mille abil kirjanikud väljendavad oma arvamust või suhtumist millessegi või kasutavad sündmuse kirjeldamiseks kindlat stiili.
Kui näiteks on antud kaks kirjandusteost, millest üks on kirjutatud ilusasti ja kõrgstiilis, teises aga on kasutatud roppusi või ebaesteetilisi sõnu, siis võib neid kaht iseloomustada kui ilukirjandusteost ja inetut teost.
Põhjenduseks võib tuua selle, et kõrvuti seisvates teostes on hästi näha kasutatud kirjeldusstiili, nad on üksteisega vastupidised.
Vaatleme kolme katkendit.
See on haiglas olevatele patsientidele omane seisund.
Põhjendus on see, et meditsiiniga kokku puutuvate inimeste jaoks on selline olukord tavaasi, kuid pole seda inimeste jaoks, kes sellega iga päev kokku ei puutu.
Nii et kaht esimest katkendit teostest ei või pidada inetuks kirjanduseks.
Ma arvan, et teksti tajumine sõltub ka lugeja arengutasemest ja mõistmisest.
Suurt rolli mängivad ka kasutatavad väljendusvahendid.
Kui teema puudutab teatud valdkonda, kasutatakse selles väljendusvahendeid, mis on iseloomulikud sellele valdkonnale.
Kokkuvõtteks tahaks rõhutada, et minu arvates ei ole kindlat piiri ilusa ja inetu kirjanduse vahel.
Kirjanduse tajumine sõltub selle tarvitajast, st lugejast.
Igal inimesel on selle teema kohta oma arvamus.
Ma ei usu, et inetul või halval kirjandusel lubataks maailmas ilmuda.
Inetu kirjandus mõjuks ju inimestele halvasti.
Minu meelest peab teostes olema selliseid asju, mis paneksid lugeja muigama ja tõstaksid meeleolu.
Inimesed on erinevad, sellepärast on ka arvamused iga asja ja teo kohta erinevad.
Rahuliku ja tasakaaluka inimese jaoks tundub igav kirjandus normaalsena ja ta võib selliseid teoseid tohutult palju lugeda.
Sa saad sellest aru alles siis, kui hakkad lugema.
Tavaline inimene, kes ei tunne kõiki kirjandusvoole, ei oska autoreid sellisel viisil eristada.
Ühe inimese jaoks on hea kirjandus selline, kus on ilusad, soojad ja head sõnad, kus on suurepärane väljendusviis, aga teise jaoks on ilus kirjandus just selline, mis on lihtne, väljendusviis on arusaadav, sõnad on tavalised, võiks öelda, et isegi kõnekeelsed.
Kirjanduse keel peaks olema tavalisele inimesele arusaadav.
Aga on palju selliseid teoseid, kus kirjanik ei kirjuta selget lõppu, vaid tahab, et lugeja mõtleks natuke ja teeks ise sellise lõpu, millist ta soovib.
Sellist selget liigitust ei olegi olemas, need on ainult lugejate arvamused.
Välja antakse neid teoseid, mis „kõlbavad” lugemiseks, see tähendab, et nad on head ja suurepärased.
Kõik teosed, mis on välja antud, ongi head, lihtsalt ühed tekitavad negatiivseid, teised aga häid emotsioone.
Kirjandusest võib palju kõnelda, sest tal on tähtis roll selles maailmas ja ta mängib suurt rolli inimese elus.
Kui rääkida kirjandusest, siis me võime märgata, et kirjandus on meie ajal väga rikas.
Enne oli see lihtsalt suuline kirjandus ja siis, kui ilmus kiri, hakkasid inimesed kõike kirja panema.
Need inimesed, kes kirjutasid, olid väga andekad, sest nende fantaasia ja kujutlusvõime on väga rikas.
Tänu sellele inimesele võime mitte ainult oma elu nautida, vaid võime ka näha, et mitte meie üksi ei ole õnnelikud või vastupidi, õnnetud inimesed.
Kirjandus aitab inimestel mõnikord oma probleeme lahendada.
Kirjandus on omamoodi erinev, sest iga autor kirjutab sellest, millest tahab, ja mitte keegi ei saa sundida teda kirjutama sellest, millest ta ei taha.
Nagu ma juba ütlesin, on kirjandus väga rikas, seega võime kirjanduse jagada kaheks: ilus ja inetu.
Minu meelest on ilus kirjandus ka see, kui kirjutatakse loodusest või lastest, sest minu arust ei ole maailmas midagi ilusamat kui loodusest või lastest kirjutamine.
Ilusas kirjanduses peab alati olema armastuse kirjeldamine, see ei ole nii tähtis, kelle vastu see armastus on.
Nagu me kõik teame, on armastus kõige ilusam ja parem tunne.
Inetu kirjandus on selline, kus on kõik vastupidi, siin me õpime tundma seda elu, millist me ei tahaks elada.
Siin ei tule juttu muinasjutust, vaid sellest, mis tõesti meie elus iga päev toimub, isegi siis, kui see meid ei puuduta.
Aga me võime ringi vaadata ja näeme, et teised inimesed tõesti selle pärast kannatavad.
Inetu kirjanduse võib minu meelest sageli ära tunda just selle järgi, kui vaatame, millest teoses kirjutatakse. Näiteks kui juttu on mõrvadest, sõjast jne, siis on kindlasti tegemist inetu kirjandusega.
Jah, teist inimest ei tohi tappa, aga seda tahabki autor meile öelda, ta tahab, et me tunneksime ennast halvasti juba siis, kui me alles seda loeme ja ei teeks seda päris elus.
Ilus ja inetu kirjandus peab ikka olema, sest nagu me kõik teame, koosneb ka elu heast ja halvast.
Aga maitse üle ei vaielda.
Nii et isegi kui kriitikud on leidnud, et raamat on halb, aga see on tekitanud poleemikat, pakub see juba huvi lihtsalt selleks, et teada saada, miks nad kõik vaidlevad.
Kui raamat on olemas ja keegi seda loeb, siis on võimalik, et kuskil on inimene, kellele kõik seal kirjutatu meeldib.
Ühele meeldivad pikad ja ilusad looduskirjeldused ning palju epiteete, teine armastab otsida tuuma sügavas poleemikas, ridade vahel, kolmandat stiil üldse ei huvita, talle on vaja midagi põnevat, humoorikaid tegelasi, sarkasmi ning palju seiklusi, neljas tüüp eelistab konkreetseid selgeid fakte ja lihtsaid lauseid.
On autoreid, kes proovivad oma raamatus mitut stiili ühendada, üksikutel tuleb see välja, enamusel mitte.
Ma ei tahaks öelda, et paljud tänapäeva raamatud on rämps, aga kirjandus ei eksisteeri mitte ainult meelelahutuseks.
Kirjandus annab uusi teadmisi, õpetab suhtlema, me kasutame oma igapäevases elus ka sõnu, mida oleme kuulnud või kuskilt lugenud.
Meie põlvkond ei ole veel nii rikutud, nagu vanem põlvkond arvab, aga need, kes tulevad pärast meid...
Siin ei seisa küsimus enam selles, missugune on nende keeleoskus, milliseid sõnu nad kasutavad, et ennast väljendada, vaid selles, et nad ei oska enam üldse suhelda, ja kui oskavad, siis seisneb nende sõnavara slängisõnades, roppustes ja paremal juhul arvutiterminites.
Suuremas osas sõltub meie tervis tervislikust eluviisist.
Oleks ka hea, kui me saaksime süüa ainult värsket tervislikku toitu, igasuguste E-lisanditeta, mis on küll tervisele kahjulikud.
Aga tervisliku eluviisiga pole mõtet ka liialdada.
Pastapliiats leiutati umbes 1930.-1939. aasta vahel.
Pastapliiatsid näevad välja väga erinevad.
Praegu on üks kõige tuntumatest firmadest Parker, mis teeb tegelikult väga ilusaid ja eksklusiivseid pastapliiatseid.
See tegi meie elu palju mugavamaks, sest tavalise elektripliidiga võtab söögi soojendamine palju kauem aega.
Kõik elektriseadmeid valmistavad firmad tegelevad ka mikrolaineahjude tootmisega.
Välimuselt pole mobiiltelefon eriti palju muutunud, see on samasugune karbike ekraani ja nuppudega, ainult see on muutunud palju väiksemaks ning ekraan on läinud värviliseks.
Mobiiltelefoni kasutavad peaaegu kõik, alustades viieaastasest lapsest ja lõpetades 70-aastase mammiga.
See asi näeb välja nagu väike plasttükk, umbes 8 x 5 cm suurune.
Krediitkaardi leiutamine lihtsustas poes maksmist.
Pärast tuleb ainult tšekile allkiri panna.
Minu arust on see väga kasulik leiutis, sest paljud inimesed valivad just selle rasestumisvastase vahendi.
Autor pühendas oma artikli ühele probleemile, nimelt õpilaste ülekoormusele koolis.
See leiutis muutis inimesi, sest kõik närivad seda.
Ja pärast tindiga kirjutamist oli vaja see paber ära kuivatada, et kõik sassi ei läheks.
Telefon näeb välja nagu väike kandiline karp, kus on nupud ja väike ekraan.
Kui oled näiteks kaupluses, võid helistada ja küsida, mida peab ostma, või kui on vaja soovida palju õnne sugulastele, kes on välismaal või lihtsalt helistada sõbrale ja kutsuda teda jalutama, tema juurde minemata.
Nelja aastaga ületas pastapliiatsite müük täitesulepeade müügi.
Kuna paremat ei ole veel leiutatud, kasutatakse Bino leiutatud pastakat kirjutamiseks üle kogu maailma.
See leiutis tegi lõpu linnusulgede ja täitesulepeadega vaevlemisele.
Esimene elektrilampidega töötav valgusfoor tehti Berliinis XX sajandi algul.
Valgusfoori kasutusele tulekuga muutus liiklus turvaliseks.
Mikrolaineahju abil muutus toiduvalmistamisele kulutatav aeg lühemaks.
Mõnele on selleks vaja suurt maja mere ääres, miljonit eurot, ilusat autot...
Nojah, sellega võivad paljud nõustuda, sest raha annab palju võimalusi meie elus ja osta saab peaaegu kõike, aga mitte tervist.
Seega tahaksin öelda, et tervis on üks kõige tähtsamatest asjadest, lisaks sellele ei saa elu ilma terviseta olla täiuslik.
Kui aga ei hoolitseta, siis kasvab ta haigena ja pärast võivad tulla ka terviseprobleemid.
Kuigi laps võib ka juba haigena sündida, see tähendab, et tal on halvad geenid, näiteks kui sugulased on põdenud suhkruhaigust või südame-veresoonkonna haigust.
Sest autori sõnul pole mitte iga õpilane võimeline nii palju õppima, kui seda tänapäeval nõutakse.
Autor toob näite, kuidas mõõdetakse õpikute keerukust Ameerika Ühendriikides ja tema väitel võiks ka meil mingi taoline süsteem olla.
Autor rõhutab, et õpilased teevad täiskasvanutega võrreldes 15 tundi rohkem tööd: uuringute kohaselt kulutab õpilane nädalas õppimisele 55 tundi, kuid täiskasvanute tööaeg piirdub 40 tunniga.
Autori sõnul aitavad ülekoormuse vältimisele kaasa korralikult koostatud tunniplaanid.
Ka varaline kihistumine ei leia artiklis toetust.
Autori väitel on õpikud väga mahukad ja nende koostamine keeruline.
Õpilased aga ei karda ei pahandamist ega etteheiteid.
Mõnes tunnis õpilased ainult konspekteerivad.
See ei tekita huvi ja takistab arengut.
Tartu ülikooli professor Jaan Mikk tõstatab küsimuse riigi- ja sisseastumiseksamite ühendamisest.
Kokkuvõtteks jääb kõlama seisukoht, et õpetaja peab ise õpilastes oma aine vastu huvi äratama.
Autori hinnangul kahjustab see tervist ja lapse enesehinnangut.
Tema väitel on ülekoormuse põhjuseks liiga keerulised ja mahukad õpikud.
Autor mainib muuseas õige tunniplaani koostamist, millega saaks koormust vältida.
Ta tõstatab küsimuse, mis on ülekoormuse põhjus.
Kokkuvõttes jääb kõlama seisukoht, et probleem pole mitte programmis ega õpikus, vaid hoopis õpetajates, sest dialoogi õpetajaga ei toimu, seepärast on ainet raske omandada ja huvi selle vastu ei teki.
Autor alustab artiklit praeguse haridussüsteemi halbade mõjude loetlemisest.
Need ei pruugi olla omavahel mingis seoses, vaid võivad olla üksteisest absoluutselt sõltumatud.
On teada fakt, et need, kes elavad linnast eemal, tunnevad end paremini, elavad kauem ja nendel on vähem tervisehäireid kui neil, kes elavad linnas, eriti siis, kui elanike arv on päris suur.
Linnades on õhk saastatud, autod teevad palju lärmi, inimene kannatab stressi ja on pidevalt pinges.
Inimese tervist mõjutab ka tema suhtumine tervisesse.
Kui inimene tarvitab alkohoolseid jooke, suitsetab või kasutab narkootikume, isegi kõige lahjemaid, teeb see tervisele suurt kahju.
Kuid isegi kui püüda vältida halbu harjumusi ja teha oma tervise heaks kõik võimalik, ei ole garantiid, et sa ei haigestu mingisse tõsisesse haigusse.
Meie praeguses elus on kõik nii kiire, asjad muutuvad nii dünaamiliselt, et inimesel ei jää aega oma tervisele mõelda.
Olen veendunud, et väga vähe inimesi märkab seda, kuidas mõjutab nende tervist igapäevane kokkupuutumine teiste inimesega erinevates situatsioonides.
On hästi näha, et kaasaegne inimene on muutunud närviliseks.
Ma soovitaksin kõigil olla natuke sallivam ja mitte ägestuda iga tühiasja pärast, sest selle tulemusel kannatab eelkõige tervis.
See on väga oluline tegur, mis paraku väga tihti unustatakse.
Ilma terviseta ei saa me selles kiiresti arenevas maailmas hakkama.
Tööle võetakse kõigepealt noori ja hea tervisega spetsialiste.
Olulist rolli mängivad toitumine ja arstiabi kättesaadavus.
Kui inimene eelistab süüa tervislikku toitu, see tähendab, et ta sööb puu- ja juurvilju, vähem rasvast toitu, joob mineraalvett, mahla, ei suitseta ega joo alkoholi või mitte tihti, sööb viis korda päevas, siis peaks tema tervis olema korras.
Kui aga süüa ebatervislikku toitu, tekivad erinevad haigused.
Kui ta hoolitseb oma keha ja toidu eest, siis on ta terve.
Sellised inimesed ei maga rohkem kui kaheksa tundi, ei söö rohkem, kui on vaja ja ei söö hilja õhtul enne magamaminekut.
Kui me aga hakkame hommikul lahtise akna ees võimlema ja pärast seda külma duši all käima, siis meie organism tugevneb ja enesetunne paraneb.
Kokkuvõtteks võib öelda ainult seda, et terve inimese saladus on õige toitumine ja füüsiline koormus.
Kui inimene kannatab, kardab midagi ja vaevleb depressioonis, siis mõjub see tema organismile ja selle tagajärjel tervis nõrgeneb.
Need on vertikaalses asendis.
Valgusfoor on mõeldud selleks, et tänavatel poleks avariisid ja arusaamatusi.
Kõik liikluses osalejad peavad liikuma oma järjekorras.
Valgusfooriga on palju mugavam nii autoga sõita kui ka jalgsi üle tee minna.
See on veniv, kleepuv ja alguses magus.
See leiutis on mõeldud selleks, et pärast sööki puhastada oma hambaid mitte hambaharjaga, vaid närimiskummiga.
Igasugused helinatüübid võimaldavad kohe ära tunda, kes helistab.
See on ka üks funktsioonidest – iga telefoniraamatus oleva inimese jaoks saab oma helina valida.
Kui on mingi häda, siis pole enam tähtis, kus sa tegelikult oled – alati on võimalus helistada.
See on muutnud meie elu rõõmsamaks, mugavamaks ja lihtsamaks.
Selle sisse pannakse pangakaart, et vaadata oma kontojääki või sularaha saada.
Menüüs on mitu funktsiooni ja mitu keelt.
See võimaldab vältida suure rahasumma kaasas kandmist.
Iisa tahab saadikuga rääkida, sest ta arvab, et ametnik võiks aidata tema lapse üles leida, kuigi kohe novelli alguses selgub, et otsitud saadikut ei ole olemaski.
Tema haigestunud arusaamise jaoks on ainuke võimalus laps tagasi saada, saades kätte mingisuguse saadiku, kelle abiga võiks kunagi välismaale viidud lapse leida.
Vaene naine ei mõista, et ei saadikut ega last pole enam olemas.
Novelli käigus selgub, et Iisa elab praegu oma isaga, kes on juba vana ja hoolitseb hingehaige tütre eest nii, nagu oskab.
Iisa olevat abiellunud saksa päritolu mehega, kes aga õnnetuse juhtumise ajal kodus ei elanud.
Iisa elas mere ääres koos oma mehe sugulastega, kes otsustasid Eestist lahkuda (oletan, et Teise maailmasõja ajal), kui olukord muutus nende jaoks ohtlikuks.
Ema avastas röövi liiga hilja, et olukorda muuta.
Siiski jõudis ta näha, kuidas paat, millega sugulased põgenesid – ja millega ka laps ära sõitis – kaugenes ja silmist kadus.
Hiljem saadeti isale pilt, millelt oli näha, et kunagi röövitud laps oli kõik üle elanud ja meheks kasvanud.
Iisa püüab poega leida sellisena, nagu ta teda viimati nägi.
Muidugi on tema instinkt võtta kohe laps sülle ja kaisutada teda, nagu ta kunagi tegi oma lapsega.
Seega ei ole arvutiviirused enam päris uued nähtused, vaid on olemas vähemalt 15-16 aastat.
Viirust kasutatakse tavaliselt kahjustuse tekitamise eesmärgil, sest need rikuvad arvutiprogramme või isegi arvuti tähtsamaid osi.
Viirused võivad aidata kurjategijal oma plaane realiseerida.
Seoses arvutiviiruse leiutamisega on kurjategijatel kergem mõnel alal oma plaane teostada.
Igaüks peab Internetti kasutades ettevaatlik olema, sest seda kaudu need viirused enamasti levivadki.
Autori sõnul mõjub koormus kõikidele õpilastele erinevalt, mõned saavad sellega hakkama, aga paljudel tekivad psüühilised probleemid.
Ta toob näiteid selle kohta, et õpilased pühendavad tänapäeval kodusele õppimisele vähem aega.
Autor tõstatab küsimuse, kuidas saaks liigset koormust vältida.
Autor alustab sellest, et õpilastel on liiga suur koormus, mis tekitab tervisega seotud probleeme.
Tema sõnul takistab õppematerjali keerukus mõtlemise arengut.
Kokkuvõttes jääb kõlama seisukoht, et ainuke lahendus laste ülekoormuse probleemile on õppesüsteemi ja õppekorralduse muutmine, samas ka õppejõudude parem koolitus.
Tema sõnul ei tunneta kõik õpilased suurt ülekoormust, aga ka teiste arengule pole mõtet käega lüüa.
Autor on seisukohal, et õpilaste koormust tuleb vähendada, ta toob näiteid, kuidas saab liigse koormuse vältimiseks koostada süsteemse tunniplaani.
Ta tõstatab ka riigieksamite sisu puudutava küsimuse, tema väitel pole õige ühitada gümnaasiumi lõpueksameid ja kõrgkooli sisseastumiseksameid.
Autor rõhutab ka seda, et ülekoormuse probleemid on seotud ka õpetajatega.
Ta rõhutab eriti, et õpikud on liiga keerulised ja mahukad ning õpilastelt võtab nende sisu üle mõtlemine liiga palju aega.
Autori sõnul õpivad õpilased viimasel ajal kodus vähem, see viib pahanduste ja halbade hinneteni.
Ta toob näiteid tundide korraldamise kohta.
Selle küsimuse vastuseks mainib autor meditsiinikandidaat Rein Rannamäe lahendust arvestada tunniplaani koostamisel ainete raskusastet pallides, et liigset koormust vältida.
Autor mainib muuseas ka seda, et ei tohiks ühitada gümnaasiumi lõpueksameid ja kõrgkooli sisseastumiseksameid.
On siiski olemas ka edukamaid õpilasi, kes ei tunne seda koormust, aga teistel tekivad psüühilised probleemid, inimesed on ju erinevad.
Ta rõhutab eriti koormuse tasandit, võrreldes täiskasvanutega on see isegi suurem.
Tema hinnangul sisaldab aineprogramm tarbetut materjali, mille peale kulub õpilastel palju koduse töö aega.
Ta mainib muuseas ka seisukohta, et riigieksamid ei tohi ühitada gümnaasiumi lõpueksameid ja kõrgkooli sisseastumiseksameid, sest need on täiesti erinevad asjad.
Võib öelda, et ka õpetajatel on selles probleemis oma süü.
See leiutati umbes tuhande üheksasaja neljakümnendatel aastatel.
Mobiiltelefoni esimene ja kõige tähtsam funktsioon on otseühenduse saamine inimestega.
Lennuk on teiste sõnadega „õhulaev”. Sellel on tavaliselt kaks tiiba, see on kujult kurgi moodi ja sellel on sabaots natuke ülespoole painutatud.
Lennukeid on erineva suuruse ja massiga.
Elektriauto näeb välja nagu tavaline auto: neli ratast, uksed, rool jne, ainult et see ei tööta mitte vedelkütuse, vaid elektriga.
Elektriautot kasutatakse samamoodi nagu tavalist autotki – transpordivahendina.
Maailma ajalugu see leiutis veel eriti muutnud ei ole, ainuke asi on see, et elektriautode kasutamine lubab kokku hoida selliseid ressursse nagu nafta ja gaas, mis on tänapäeval väga kallid ja mille kogus iga aastaga väheneb.
Värvitelevisioon kujutab endast värvilist liikuvat pilti, millega kaasneb heli.
Seda kasutatakse informatsiooni levitamise ning lihtsalt ajaviite ja meelelahutuse jaoks.
See leiutis muutis informatsiooni kättesaadavamaks ja kiiremini levitatavaks, mis tagab maailma kiirema arengu.
Autor alustab sellest, et aeglasematel õpilastel tuleb samuti õppekoormusega hakkama saada.
Tema sõnul on üks probleem selles, et praegused õpikud on õpilastele mõistmiseks liiga keerulised.
Aga uuringute andmetel ei tee praegu paljud õpilased korralikult koduseid töid.
Ta rõhutab eriti seda, et mõned õpetajad ei õpeta nii, nagu see peaks olema, eriti kui nad väldivad kontakti õpilastega.
Aga mina olen seisukohal, et kaks kõige tähtsamat elementi, mis kindlasti tervist mõjutavad, on pärilikkus ja elustiil.
Erinevate haiguste olemasolu suguvõsas annab endast varem või hiljem märku.
Organismile on väga tähtis saada vitamiine ja mineraalaineid.
Ohtu tekitab liigne rasvade tarvitamine.
Mis liikumisse puutub, siis on vaja spordiga tegelda, palju liikuda.
Tervist mõjutavad ka meeleolu ja iseloom.
Kõigile on tuntud fraas, et suitsetamine, alkoholi ja narkootikumide tarvitamine kahjustab tervist.
Aga vaatamata sellele jätkavad paljud suitsetamist, alkoholi kuritarvitamist ja kahjuks tarvitavad mõned narkootikume.
Iga inimene suhtub oma tervisesse erinevalt, üks pöörab sellele tähelepanu, aga teine ei mõtle selle üle järele.
Polikliinikutes, hambakliinikutes ja haiglates on ikka suured järjekorrad, vaatamata sellele, et inimesed pööravad üha rohkem ja rohkem tähelepanu sportimisele ning toitumisele.
Ma arvan, et pooled nendest inimestest, kes spordisaalides üle pingutavad, teevad seda vaid selle pärast, et tahavad saavutada või säilitada head kehalist vormi, mis tegelikult ei ole veel tervise näitaja.
Tegelikult on mõtte jõud suurem, kui võib arvata, sest iga olukorra põhjuseks, kuhu inimene satub, on tema mõtlemine, mõtte jõud.
Just mõtlemine sunnib inimest mõistlikkuse piires tegelema spordiga, tervisliku toitumisega, tööga ja kõige muuga, mis hoiab tema tervist korras.
Juhul, kui inimene elab suures linnas, kus on palju autosid ning erinevaid tehaseid, mis reostavad õhku, mida inimene hingab, võivad tekkida erinevad hingamisteede haigused.
Lisaks sellele liiguvad linnainimesed liiga vähe, sest kõik on käe-jala juures ning nad kasutavad autosid või busse.
Need inimesed, kes elavad kuskil maal, linnast kaugel, hingavad värsket õhku, toituvad oma kätega kasvatatud toiduainetest, veedavad terved päevad vabas õhus, oma aias töötades, on tavaliselt tervemad kui linlased.
Kui tema päevad mööduvad kiires tempos, kui inimene jõuab päeva jooksul palju teha, siis pole tal aega mõelda sellest, et tal midagi valutab.
Need, kes tegelevad regulaarselt spordiga, sõidavad nädalavahetuseks mere või järve äärde või lihtsalt linnast välja, kes ei veeda tervet päeva diivani peal telerit vaadates või arvuti taga istudes, elavad pika elu ilma haigusteta.
Kokkuvõtteks võib öelda, et inimese tervis sõltub temast endast.
Kui ta tahab olla terve, teeb ta selle jaoks kõik.
Seepärast võib igaüks kuidagi oma tervist parandada.
Kui inimene käib kogu aeg unisena ringi, siis ei ole tal jõudu töö tegemiseks.
Samuti väga tähtis on toitumine.
Kui inimene ei söö väga palju rasvaseid asju, siis on tal väiksem oht südamehäireid saada.
Lõpetuseks võib öelda, et tervis sõltub meist endist. Nii palju, kui me sellega tegeleme, nii palju saame aidata ennast ja samal ajal ka oma lapsi.
Tänapäeval on inimestel lugemiseks suur valik kirjandust.
Minu jaoks on ilukirjandus alati olnud klassikaliseks näiteks, mis kirjeldab meie elu, püstitab ühe või teise küsimuse ning annab nendele vastuse.
Seda kirjandust loevad lapsed koolis, selle põhjal õpivad nad omamoodi ka ise kirjutama, mõtlema ja arutlema.
Ühesõnaga, klassikaline ilukirjandus kujundab meie iseloomu ja mõtteviisi.
On kirjanikke, kelle tekstis on tohutult palju sõimusõnu.
Ja see mõjutab tihti meie arusaamist ja suhtumist sellesse kirjandusse.
Iga kirjanik püüab oma teostes luua mingit meeleolu, oma vaatepunkti seletada või lihtsalt millestki jutustada.
Peaasi on see, kas need sõnad ongi nii vajalikud ja kas kirjanik oskaks ka nendeta toime tulla?
Aga kirjanike kirjutamisviiside mitmekesisus ja omapära teevadki kirjanduse omamoodi huvitavaks.
Kirjanik peab armastuslugu kirjutama niiviisi, et lugejad saaksid raamatu tegelastele kaasa elada.
Raamat pakkus lugejale palju emotsioone.
Need paljud loetud raamatud on kirjanikku arendanud, et ta oma mõtetes veel sügavamale läheks, et ta avastaks uusi tõdesid enda ja teiste jaoks.
Kui minna raamatukokku ja veeta seal paar tundi, uurides välja, milliseid väljendusvahendeid on erinevad autorid oma raamatutes kasutanud, võib selguda, et mitte kogu ilukirjandus ei ole kirjutatud ilusate sõnadega, nagu see alguses võib tunduda.
Just sellepärast usun, et seal ei tohiks olla ropendamist. Kui aga keegi tunneb vajadust ka nende sõnade järele, siis on neid piisavalt telekas näidatavates saadetes ja filmides.
Paljud võivad minuga mitte nõustuda, öeldes, et me elame vabal maal ja igaühel on õigus valida, millist kirjandust ta tahab lugeda.
Autorid kasutavad ropendamist peamiselt siis, kui tahavad väljendada vastumeelsust mingi asja suhtes või koomilist situatsiooni.
Aga tõeline oskus ning anne avaldub selles, kui nad oskavad seda teha ilma neid sõnu kasutamata.
Usun, et kuulsad kirjanikud omasid seda oskust ja ei pidanud nii madalale laskuma, et oma teostes ropendamist kasutada.
Kuna igal kirjanikul on kasutusel oma stiil, oma keel, kohtame me tänapäeval üksteisest väga erinevaid tekste.
Juhtub, et tekst on roppude sõnadega üle ujutatud.
Seletusi on siin mitmeid: mõni autor püüab näidata oma eelarvamust- ning sõnavabadust – ta on võimeline ütlema kõike, mida tahab; teine püüab sedaviisi endale tähelepanu tõmmata.
Kuna ropendamine ei ole meie ühiskonnas lõplikult normiks muutunud ja sellesse suhtutakse üldiselt negatiivselt, siis lugedes roppe sõnu täis teost, torkavad nad silma, tõmbavad endale tähelepanu.
Need on kaks väga erinevat teksti.
Paljud inimesed on harjunud ilukirjanduse all mõistma eeskujulikku teost, ilusa keele ja huvitava sisuga.
Õpilased puutuvad koolis väga palju ilukirjandusega kokku.
Sellest võib järeldada, et ropendamist võib kirjanduses kasutada ainult selleks, et mõtet paremini väljendada.
Sellisel juhul ei tule eriti arvesse see, millised tunded tekkisid sis, kui ma seda lõiku lugesin, sest autor ütles välja just seda, mida tahtis ütelda ja see jõudis lugejateni, säilitades oma kuju ja tähenduse.
Kui ma tunnen ennast väsinuna elu probleemidest ning räpasusest, tekib mul soov võtta mõni raamat, mis oleks nii kauge reaalelust kui võimalik, ja põgeneda sellest maailmast kas või hetkeks.
Sellisel hetkel, kui ma kohtaksin sõna, mis viitaks sellele maailmale, kust ma põgenesin, saaksin ma maruvihaseks.
Isegi mõne ropu sõna olemasolu tekstis, kus räägitakse armastusest ja erootikast, pööraks selle kõik roppuseks.
Kas kirjanduslik tekst, milles räägitakse ilusas, veetlevas keeles, kus loomulikult puudub igasugune vihje roppusele, on vaieldamatult hea?
Kõigepealt tahaksin ma defineerida, mida termin „ilukirjandus” minu jaoks tähendab.
Ilukirjandus on see, mida võivad lugeda erinevad inimesed - erineva hariduse ja sisemaailmaga.
See on kirjandus, mida on meeldiv lugeda, kus on kasutatud korralikku sõnavara ning kus on palju allegoorilisi võrdlusi ja metafoore.
Armastus on kõrge tunne ja seda on vaja korralikult kirjeldada ning ropendamisele ei ole siin kohta, sobivad ainult ilusad sõnad.
Kui tekstis on palju ropendamist, siis hakkab see tunduma vastikuna.
Mulle tundub, et iga inimene vastaks sellele küsimusele erinevalt.
Iga inimene on lugenud erinevaid lugusid: romaane, tragöödiaid, komöödiaid, luuletusi...
Mõnedele on peamised ka sõnad, mille abil autor oma mõtteid väljendab.
Ühest nurgast on see tõesti nii, sest puudub range kriitika, võib öelda ja kirjutada mida ja kuidas tahes.
Ükskord proovisin lugeda taolist teksti, aga ei saanud.
Uurimuse tulemusi analüüsides leidis Tallinna Ülikooli psühholoogiaprofessor seda, et koolide suurimaks probleemiks ei ole mitte madalad riigieksamitulemused, vaid õpilaste krooniline rahulolematus kooliga.
Oli valitud mitukümmend kooli ja nendest siis 9. ja 12. klassid.
Selle uuringu käigus selgus, et Eesti koolide suurimaks probleemiks on rahulolematud õpilased.
Laste sõnul on stressi põhiliseks põhjuseks ühiskonna nõudmiste täitmine, heade tulemuste saamine mitte enda, vaid oma kooli ja õpetajate jaoks.
On vaja luua sõbralik keskkond, kus igaüks saaks areneda ja ennast teostada.
Loomulikult on ka õpilaste omavahelistel suhetel oma tähtis roll, mida peab täitma selleks, et luua oma klassi elurõõmus õhkkond.
Kokkuvõtteks võib öelda, et nii kool ja õpetajad kui ka õpilased vastutavad oma suhete eest.
Psühholoogid väidavad, et stressi tekkimise peamiseks põhjuseks on püüd pidevalt näidata häid tulemusi, sest see suurendab konkurentsivõimet. Tasub märkida, et see võidusõit algab juba algkoolist.
Samuti väidetakse, et koolikeskkond pole tervislik ning selleks, et lapse motivatsiooni ergutada, on vaja eeskätt vormida koolist koht, kuhu laps soovib hommikul minna.
Kõrgete hinnete saamise poole püüdlemise kõrval nimetatakse samuti kurnatust ja õpitüdimust, mis on suurte nõudmiste tagajärjeks.
Stress tekib ka siis, kui kõrgkooli astumise aeg läheneb.
Rahulolematus, suur koormus, ebamäärasus – kõik nimetatu tekitab stressi.
Psühholoogid nimetavad veel mõnesid tegureid, mis lastel stressi tekitavad.
Lapse psüühika erineb täiskasvanu omast, sest laps ei tea veel, et unistused võivad ka puruneda.
Niisugusel võrdlusel on negatiivsed tagajärjed.
Kuna koolis õpetatavast materjalist ei piisa, on õpilased sunnitud pärast kooli veel kursustel käima, et riigieksamiteks vajalikke oskusi ja teadmisi täiendada.
Ülikooli õppejõud tunnistavad omakorda, et keskkoolist tulnud noortel puudub võime teadmisi omavahel seostada ja analüüsida.
Meeletu elutempo ja hirm riigieksamite ees on põhjustanud õpilastel peavalu ja kurnatust.
On teada ka juhtumeid, kus õpilased hakkavad juba keskkoolis rahustavaid ravimeid kasutama.
Paljud pole uurimistöö kirjutamist veel alustanud, sest üliõpilased ei kavatse ülikooli sel aastal lõpetada.
Näiteks vene kirjanik Pelevin kirjutab oma lugusid nii ja naa ja see ei sega teda.
Maailmakuulsal Puškinil on ka halbade sõnadega luuletusi, aga sellele ei pöörata tähelepanu.
Peamine pole mitte sõna ise, vaid kuidas autor seda tekstis kasutab.
Ajaloos on pidevalt arutatud väljendusvahendite küsimust.
Ilukirjandus on väga lai mõiste. See hõlmab kirjanduses kõike.
Kirjanik võib mitte kasutada ühtki rõvedat sõna, aga ikkagi tahaks lugemise järel kohe välja minna, et värsket õhku hingata.
Tean ka selliseid kirjanikke, kelle teostes võib kohata massilist ropendamist, aga lugeja ei pane seda tähelegi.
Mõned teevad seda huvitavalt ja isegi ilusalt, mõnedel aga näeb ropendamine labane välja.
Kokkuvõtteks ütleksin, et keel on meie tööriist.
Mõni loeb raamatuid sellepärast, et see on kohustuslik, näiteks koolis, kui õpetaja annab mingisuguse ülesande.
Minu jaoks on kirjandus alati eeskujuks olnud.
Kui kirjaniku keel on rikas ja mitmekesine, siis peegeldub see muidugi ka tema teoses ning seda loetakse kindlasti hea meelega.
Sellest lähtudes teeb autor sõnade vahel teatud valiku ja ta peab jälgima žanri.
Aga kahjuks esineb viimasel ajal raamatutes rõvedaid sõnu.
Me puutume igapäevases elus pidevalt jõhkruse ja ropendamisega kokku, seepärast tahaksin, et kirjanduses esineks seda võimalikult vähe.
Kõige rohkem valmistab Tallinna ja Kohtla-Järve elanikele muret õhu saastatus.
See probleem tekitab muret 17%-le küsitletutest.
Keemiatööstus ja liigne metsaraie said mõlemad 13% häältest ja on seega neljandal kohal.
Kui näiteks seda küsimust oleks küsitud minu käest, siis ma vastaksin, et prügimajandus.
Ausalt öeldes on seda raske teha, kuna meil pole veel niisuguseid tingimusi.
Arvan, et oleks tarvis rajada keskkonnasõbralik prügila.
Praegu on meil prügi ümbertöötamise süsteem välja töötamata.
Kuna elame kiiresti arenevas ühiskonnas, tekivad üha sagedamini mitmesugused probleemid.
Seega on kasvanud ka jäätmete hulk, mida ei saa kuidagi tähelepanuta jätta.
Inimeste arv ning majanduskasv on põhjustanud liigse tarbimise ja tootmise. See omakorda on kaasa toonud looduse reostamise.
Kõik me tahame elada puhtas keskkonnas, selleks on aga vaja luua keskkonnasõbralikud tingimused. Selleks on mitu võimalust. Esimene tugineb investeeringutele, nimelt peame siis investeerima keskkonnasõbralikumasse tehnoloogiasse.
See on väga aktuaalne teema, seetõttu tulebki valitsus mais kokku, et arutada selle probleemi lahendamist.
Plaanitav ökoreform toob kaasa kõrgemad saaste- ning loodusvaramaksud.
Ökoloogiline maksustamine on hea lähenemisviis, kuid sellega kaasnevad uued probleemid.
Elanikkond suureneb, vajab rohkem energiat ja muid ressursse.
Seepärast koguneb valitsus maikuus, et arutada ökomaksureformi, mis sunniks ettevõtjaid rohkem keskkonda säästma, aga see toob kaasa ka elektri- ja kütusehindade tõusu.
Selleks, et säästa keskkonda, on vaja lõpetada keskkonnale ohtlike tööstusharude doteerimine.
Vaatamata sellele, et hindu tõstetakse, võime me ainult sel viisil säästa nii oma raha kui ka loodusressursse.
Et majanduslik olukord oleks tasakaalustatud, on hädavajalik pakkuda vastu maksukoorma alandamist mujal.
13% inimestest vastas, et neile valmistavad muret liigne metsaraie ning keemiatööstusega seotud probleemid.
Samal ajal üritan õpetada ka oma sõpru, kes ei ole veel seda oma harjumuseks võtnud.
Järgmine info pärineb uuringust, mis viidi läbi Balti Keskkonnafoorumi ning Kesk- ja Ida-Euroopa Regionaalse Keskkonnakeskuse Eesti esinduse poolt.
Uuringu jaoks oli küsitletud 215 Tallinna ja Kohtla-Järve elanikku, et selgitada välja inimeste keskkonnaalaseid teadmisi.
Selgus, et kõige suuremad murekohad on õhu saastatus (20% küsitletutest), halb joogivesi (17%) ning Läänemere reostatus (16%).
Nelja minu poolt läbi loetud artikli põhjal on selge, et eesti koolide suurimaks probleemiks on õpilaste rahulolematus kooliga.
Selline olukord näib üsna veider olevat.
Psühholoog Aleksander Pulveri poolt läbi viidud uurimus näitas, et Eestis ei osata luua õpilaste eneseteostust toetavat koolikeskkonda.
Viimane on aga tähtis tegur soodsa koolikeskkonna loomiseks, kuna õpetajate ja õpilaste heaolutunne ja omavahelised suhted soodustavad laste head õppimist.
See kõik eeldab õpilastelt meeletut elutempot, mis põhjustabki stressi.
Joonisel esitatud andmed on tehtud Balti Keskkonnafoorumi ning Kesk- ja Ida-Euroopa Regionaalse Keskkonnakeskuse Eesti esinduse poolt korraldatud ühisuuringu alusel.
Nagu näha, teeb enamusele muret õhu saastatus.
Sellele järgneb halb joogivesi, mille puhtuse pärast tunneb muret 17% küsitletuist.
Protsentuaalselt võrdse hulga moodustavad küsitletud, kellele valmistavad muret keemiatööstus ja liigne metsaraie.
Mina olen sellega nõus, kuna just see probleem on tänapäeval aktuaalseks saanud.
Õhu saastatus seab ohtu kogu inimkonna, sest selle tõttu toimub jääkatete sulamine, mille toob kaasa meie kliima globaalne soojenemine. Selleks et vältida ülemaailmset uputust, tuleb otsekohe see tähtis keskkonnaprobleem lahendada.
Lapsed peavad näitama häid tulemusi, et rahuldada vanemate, õpetajate ja ühiskonna nõudmisi, kuid kõik see võib tekitada lapses stressi.
Nendele, kes lõpetavad üheksanda klassi, võib see samuti stressi põhjustada, sest sellest, millised hinded on sul lõputunnistusel, sõltub see, kas sa saad gümnaasiumi või mitte.
Meil oli õigus olla kas esineja vastu või poolt.
On ilmselge, et tänapäeval ei saa õpetajad täie kindlusega öelda, et nende töö on väga prestiižne või midagi sellist.
Samal ajal ütles üks sõnavõtjatest, et õpetajaid on vaja kuidagi motiveerida, et nad lapsi nõutaval tasemel õpetaksid.
Ei saa jätta tähelepanuta, et kõik on omavahel seotud: kõrge palk, õpetajakutse prestiiži tõus, õpetamistaseme paranemine jne.
Niimoodi ei saa aga väita iga õpetaja kohta, mitte kõik neist ei tööta vaid oma kasu pärast.
Peale selle kutsus suure vaidluse esile ka lasteaiaõpetajate küsimus.
Ka siin ei ole kõik nii hea, nagu tahaks.
Oma arutulus lõpuks jõudsime ühisele järeldusele, et haridusministeeriumil tuleb ikka midagi ette võtta selleks, et lasteaia- ning kooliõpetajate palgad võrdsustada.
Uus haridusminister ehk siis Mailis Reps tegi ettepaneku õppekavade võrdsustamiseks, millel on nii plusse kui ka miinuseid.
Ülevaate lõpetamiseks kordan veel kord, et meie foorumi ülesandeks oli haridusministeeriumi olukorra vaatlemine ning mingite puuduste esiletoomine.
Kõik olid nõus ka sellega, et põhikoolis peavad koolilõunad olema tasuta, sest kui vanemad annavad lastele lihtsalt raha, võivad nad osta endale midagi muud.
Kui räägiti sellest, missugused on õpetajate palgad, olid arvamused natuke erinevad.
Tahetakse vastu võtta niisugune seadus, et kõikides koolides oleks üks kindel süsteem.
Võin öelda, et haridusfoorumil osalejad olid peaaegu kõikides küsimustes üksmeelsed, vaid mõnede küsimuste üle olid väikesed vaidlused.
Esimese ettekandja arvates peaks õpetajate palka tõstma.
Haridusfoorumil, mis toimus 28.04. Tartu Ülikoolis, käsitleti igasuguseid haridusministeeriumi uuendusi.
Osalejad vaidlesid selle üle, kas palga tõstmine parandab õpetamist koolides.
Ühisele arvamusele ei jõutud.
Suur kasu oleks ka sellest, kui kasutataks vähem autosid.
Kui rohkem inimesi kasutaks ühistransporti, siis ei oleks õhk nii saastatud.
Neljandat kohta jagavad omavahel keemiatööstus ja liigne metsaraie.
Kõige vähem teevad inimestele muret energiaprobleemid.
Viimaste aastate jooksul on meie haridussüsteemi korduvalt muudetud ning täiendatud.
90ndate keskel kehtestati ühine riigieksamite süsteem.
Ma arvan, et see töötab päris edukalt.
Venekeelsete koolide jaoks on see muidugi väga suur ja valus protsess.
Teiseks plussiks on tema tahtmine kehtestada kõrgharidussüsteemis ühtsed kvaliteedistandardid.
Praegu on meil õpilased ülekoormatud.
Õpilased on sunnitud võtma pärast kooli lisatunde, et edukalt eksameid sooritada.
Esiteks, tuleb arvesse võtta, et üleminek nõuab õpetajatelt head keeleoskust ning valmidust selle rakendamiseks.
Ikka peab ka kogemusi olema, et oleks kergem kohaneda.
Tundub, et meie haridusministeerium ei mõtle nendele, kelle jaoks on kõik need muudatused mõeldud.
Viimased ei saastaks õhku ja nende peale ei peaks autoomanikud ka iga kuu tervet varandust kütuseks kulutama.
Kui see idee leiab ministeeriumis poolehoidu, siis tõstetakse eesti keele õpetajate palka (neil, kellel on kõrgtaseme eksam sooritatud) kahekümne protsendi võrra.
Minu arust kergendaks enamik muudatustest oluliselt õpetajate tööd, mõned tuleksid kasuks ka õpilastele.
Mis saab inimesest ja ühiskonnast?
Sellest tulenevad igasugused haigused, mis tekivad üsna kergesti.
Nende hulka kuuluvad erinevat liiki kasvajad, tugevad psüühilised häired, mis võivad põhjustada suitsiidi, Alzheimeri tõbe jms.
Inimene võib sageli stressi mitte märgata.
Ei tohi unustada ka aktiivset kehalist liikumist ja õiget toitumist.
Sageli eralduvad stressi põdevad inimesed ühiskonnast ja soovivad üksinda olla, mis veel rohkem haigust süvendab.
Viimase paari aasta jooksul on enesetappude arv siiski vähenenud, aga numbrid on endiselt väga kõrged.
Pikaajaline stress tekitab depressiooni, mis võib aja jooksul muutuda Alzheimeri tõveks.
Vaimse tervisega seotud probleemid arenevad siiski ka rikastes ühiskondades.
Näiteks kannatab Suurbritannias töökohast tingitud stressi all umbes pool miljonit inimest.
Kõige rohkem tekib stressi õpetajatel, haritud inimestel ja juhtival personalil.
Sellest pole midagi, kui sa ei karda oma mõtteid teistega jagada ja abi otsida, kuna absoluutselt terveid inimesi ei ole.
Et oma eluga ja kõikide probleemidega toime tulla ning edukas olla, on vaja ka oma tervise eest hoolitseda.
Mõnes riigis juba mõeldakse stressis inimeste peale. Seal mõistavad ettevõtjad, et töötulemused paranevad, kui oma töötajaid aidata, sest tavaliselt võtab suurem osa stressi tõttu haiguspuhkust.
Moodsas ühiskonnas mõeldakse depressiooni tagajärgedele.
Oleks tore, kui ka meie sellele mõtleksime.
Viimasel ajal on depressioon ja stress tõesti saanud nii üksikisiku kui ka ühiskonna jaoks väga olulisteks probleemideks.
Depressioon võib põhjustada nii vaimseid kui ka füüsilisi probleeme.
Samal ajal kannatavad vanemate ülekoormuse ning totaalse hõivatuse tõttu ka lapsed.
Nad häbenevad arsti poole pöörduda ja oma vaimsetest probleemidest avalikult rääkida.
Inimestel, kes on aktiivsed ning positiivse ellusuhtumisega, on immuunsüsteem tugevam.
Inimestel, kes on passiivsed ning kurvad, on lood immuunsüsteemiga halvemad.
Psühholoogilise stressi vähendamise ja immuunsüsteemi tugevdamise eesmärgil soovitavad arstid kujundada aktiivse eluhoiaku, tegeleda kehakultuuriga, proovida järgida tervislikku eluviisi ning julgeda võtta endale vastutust.
Käesolevad artiklid keskenduvad ühiskonnale stressi tekitavatele põhjustele ning nende tagajärgedele.
On teada, et psühholoogilise stressi all kannatajate arv muutub iga päevaga üha suuremaks, see omakorda mõjutab ühiskonna seisundit tervikuna.
Kõikide nende ebamugavuste vältimiseks on soovitav pöörduda arsti poole kui iseseisev eluga toimetulek on võimatu.
Kahjuks ei julge mitte kõik Eesti elanikud, kellel on mingi psüühilised häired tekkinud, arstilt abi paluda.
Ettevõtete juhtkond ei tea tihti, kui paljude puudutud tööpäevade põhjuseks on töötajate stress.
Tööandjad peaksid igatahes olema huvitatud stressi kui ühe tööd segava faktori leevendamisest, et hoida ära ootamatuid ja mõttetuid kulutusi.
Kui rääkida töötajatest, siis palju sõltub ka neist endist.
Nii et kokkuvõtteks võib teha järgmise järelduse: me ise oleme oma tervise ja meeleolu omanikud.
Kuna immuunsüsteem on nõrgestatud, tõuseb vastuvõtlikkus haiguste suhtes.
Depressiooni kõige otsesem mõju ühiskonnale on töövõimetute elanike arvu kasv.
Iga päevaga suureneb maailmas psühholoogilise stressi all kannatajate hulk.
Samuti koosneb ka ühiskond nii probleemidega inimestest kui ka nendest, kes ise toime tulevad ning edukuse taga peituvad sageli väga tõsised probleemid.
Depressioon mõjub nii inimestele kui ka ühiskonnale laostavalt ning hävitavalt.
Väga paljud inimesed puuduvad töölt, kuna põevad stressi, inimestel pole mingit tahtmist tööd teha, elada, lapsi kasvatada ja nende eest hoolitseda.
Depressioon teeb inimese ükskõikseks, stressis inimest huvitab ainult tema halb enesetunne, teda vaevavad ainult isiklikud probleemid, kuid tihtipeale tundub ka see olevat talle ükskõik.
Inimesed hakkavad rohkem alkoholi ja uimasteid tarvitama ning enesetappe sooritama.
See aga tähendab seda, et tõuseb vastuvõtlikkus haiguste suhtes.
Inimene, kes põeb stressi või depressiooni, haigestub sagedamini kui depressiooni mitte põdev inimene ning iga haigust ravitakse aina kauem ja kauem.
Ei tasu kõiki pisiasju väga südamesse võtta.
Kui inimene kujundab endale aktiivse eluhoiaku, tegeleb kehakultuuriga, lähtub tervislikest eluviisidest, läheb stress temast mööda.
Isegi operatsioonihaavade paranemine on tugevalt seotud immuunsuse funktsioneerimisega.
Kuid optimism ja aktiivne eluhoiak vähendab stressitaset, tugevneb ka immuunsüsteem.
Kunstnik ei teadnud, et kui teda kodus polnud, tegi tema naine soovijatele väikeseid ekskursioone ja näitusi.
Siis otsustas ta teha niimoodi: ta riputas kõik oma maalid enda maja ees seisvale müürile, et kõik inimesed saaksid neid näha.
Nagu võib arvata, läks kõik hästi.
Ja kui maalija tahtis selle müüri külge riputada, tuli kusagilt vanamees, kes oli väga imelik ja ütles, et see on eriline maal ja seda ei tohiks ta seinale panna ning et kunstnik saab sellest pärast ise aru.
Ta pani maali oma majja ja ei näidanud seda kellelegi.
Kahe aasta pärast sünnitas naine lapse, see oli poiss.
Siis maalis ta teda oma mälu järgi.
See oli kõige imelikum maal teiste hulgas, seda armastati ja tunti kõikjal ning see oli tema viimane maal.
Ta kujutas maalidel oma tundeid ja sellepärast ei tahtnud keegi tema pilte osta, sest oma puhtuse ja avameelsusega need lihtsalt hirmutasid inimesi.
Üks kord istus see kunstnik tänaval ja luges raamatut, lootes, et äkki keegi ostab mingi tema maali.
Tema juurde tuli üks väga kena rikas noor daam.
Miks sinu maalid on nii kurvad? Miks sa kujutad vihmast päeva, aga mitte päikesepaistelist? Miks see mees nutab, aga mitte ei naerata?
Kunstnik vaatas talle otsa, naeratas oma kurba naeratust ja vastas: „Elus inimesed rohkem nutavad, kui naeratavad, ja loodus nutab koos meiega. Vaatamata sellele, kas inimesel on piisavalt raha, suur soe ja mugav maja, truud sõbrad, hea perekond, või mitte, leiab ta alati midagi, mis teeb temast õnnetu inimese. Ta leiab alati mingi põhjuse, mille pärast ta saab nutta.”
Naisele meeldis see vastus ja ta ostis kõik tema maalid ning maksis nende eest nii palju, et kunstnikul oli nüüd piisavalt raha, et osta endale linna taga väike maja, millest ta oli juba ammu unistanud.
Noor daam käskis kõik maalid koju viia ja suures saalis seina peale riputada.
Tema nõuandja imestas ja püüdis teda ümber veenda, aga naine lihtsalt naeratas ja ütles pehmelt: „Igal inimesel peab olema midagi, mille pärast ta võiks nutta, muidu ta lihtsalt ei hinda enam õnnelikkust. Ja ma loodan, et need maalid jäävad ainukeseks asjaks, mille pärast ma nutan.”
Ühel suvisel päeval läks siis tüdruk põllule, et isale sööki viia.
Pika rohu seest leidis ta hiirepoja, kes oli lõksu sattunud.
Hiirepoeg ütles, et ta täidab kolm soovi, kui ta välja lastakse. Neiu lasi hiirepoja välja, kuid ütles, et tal ei ole vaja soove täita ja ta tegi seda, sest tundis kaastunnet.
Ta maalis erinevatel teemadel, rohkem seda, mis oli tema hingele meeldiv, peamiselt loodusjõude.
Igal hommikul läks ta samasse kohta – kivimüüri äärde vanalinnas.
Möödusid kuud ja kunstnikul õnnestus ainult paar maali nädalas maha müüa.
Mees ütles siis õnnetule kunstnikule, et ta ostab kõik maalid ära ja paneb need pildigaleriisse.
Sinu maalid on galeriis olemise väärilised.
Aga ta tundis siiski igatsust oma koha järele vanalinnas.
Ja siis taipas nupukas Jaan, et kui ta hakkab neid müüma, siis saab ta palju raha ja võib osta endale selle, millest oli juba kaua unistanud – jalgratta.
Ta valis koha, kus oli palju inimesi.
Seejärel käskis ta pilte, et need ütleksid midagi, aga pildid vaikisid ja olid nagu tavalised maalid.
Pildid on ju elutud!
Me mõtlesime, et oleme sinu parimad sõbrad, sest sul ei ole peale meie kedagi.
Kunstnik Jaan vaatas oma sõpru ja mõtles, et nii häid sõpru ei leia ta enam kunagi.
Ta palus piltidelt vabandust, pani need kotti ja läks koju.
Jaan mõtles selle peale, et küll on hea, et tal on niisugused truud sõbrad ja küll on kahju, et tal ei ole jalgratast.
Mul on väga keeruline tunniplaan, mõnel päeval on ainult kaks loengut ja ma võin natukene puhata, aga näiteks neljapäeval kestavad minu õpingud hommikust õhtuni.
Loodan, et tulevikus läheb kõik paremaks.
Pärast kooli lähen ma tavaliselt koju või kui on puhkepäev, sõidan Tallinnasse ja kohtun oma sõpradega.
Kell 13.00 ma ei lähe ülikooli õppima.
Kui kõik asjad on tehtud, siis saab ka magama minna.
Pärast hommikusöögi söömist ja tee joomist lähen ma ülikooli õppima.
Töötama ma praegu ei hakka, sest mul pole veel vastavat haridust.
Ma loodan, et minust saab üsna hea tõlkija, sest mulle meeldib tõlkida ühest keelest teise, uusi sõnu välja kirjutada, nende tähendusest aru saada ja neid tulevikus kasutada.
Iga päev ärkan ma kell 8 ja lähen pesema.
Hommikusöögi ajal vaatan ma telerit või kuulan raadiot.
Kell 9 ma ei lähe tööle, sest ma ei tööta, ma lähen ülikooli.
Aga ma ei saa kõigest aru, sest ei oska eesti keelt väga hästi.
Õhtul kohtun ma sõpradega ja me jalutame koos.
Me lobiseme ja suhtleme üksteisega.
Ema ütles, et minu vana mobiiltelefon on juba halb ja vana, ja otsustas mulle uue osta.
Selles etenduses ei meeldinud mulle õigupoolest keegi, aga kui ma ikkagi peaksin valima, valiksin Tiit Piibelehe, sest ta oli enam-vähem positiivne kangelane.
Ma arvan, et ta on ainuke, kes otsustas petta ainult selle pärast, et Lauraga abielluda.
Tema ülikond, kui ma saan niimoodi öelda, oli pruun, tal oli kaelas värviline lips, lühikesed püksid ja kingad näitasid, et tal oli absoluutselt ükskõik, missugune ta välja nägi.
Aga arvan, et tema rumal näoilme on ainult mask, sest tegelikult oli ta väga taibukas ja arvestav.
Nagu ma mäletan, oli ta riietatud tumedasse ülikonda.
Tema rääkimismaneer oli väga naljakas, ta rääkis niimoodi, nagu kardaks kedagi või midagi, nagu närveeriks kogu aeg.
Naiste rollid olid väga igavad, seepärast ma ei kirjuta nendest mitte midagi.
Kui minu väikse käekoti õed-vennad – spordikotid – ja vanemad – kohvrid – olid ka valmis, saadeti nad kõik üle maailma erinevatesse riikidesse.
Ühel päeval jalutasin ma Kristiine keskuses, ma tahtsin endale uue koti hankida.
Just see ese oli mulle silma torganud ja hinge jäänud.
Tahaksin teile jutustada ühest asjast, mis on minu jaoks väga kallis.
Selle koera kinkis mulle minu isa.
Minu elus oli niisugune üleminekuaeg, mil ma ei tahtnud mitte midagi, olin väga kurb ja ei naernud. Siis mu isa kinkis selle, et ma ei kurvastaks.
See koer on mul juba üks aasta.
Mulle meeldib ka teda emmata ja kui ma seda teen, siis unistan millestki heast, näiteks oma elust, oma tulevikust.
Ma ei oska endale oma elu ilma selle mänguasjata ette kujutada.
See on minu lemmiknukk.
Selle nuku kinkis mulle ema, kui ma olin nelja-aastane tüdruk, ta tõi selle Moskvast.
Ma jalutasin koos oma nukuga, magasin koos temaga, enamasti ma õpetasin teda rääkima ja sööma.
Praegu olen ma täiskasvanud inimene, mul on teistsugused huvid, ma ei mängi mänguasjadega ja minu toas pole neid palju.
Aga see nukk istub diivani peal ja sel ajal, kui ma teda vaatan, tuleb mulle meede minu õnnelik lapsepõlv.
Mina tahan ühe eseme elulugu kirjutada. Tema nimi on kummut.
Vanavanaisal olid kuldsed käed.
Kummut on umbes 30-aastane ja ta on minu isa poolt renoveeritud.
Praegu näeb ta väga ilus ja moekas välja.
Esialgu olime pidanud teda tarbetuks asjaks, aga nüüd märkasime, et ta mahutab palju asju ja hoiame seal oma riideid.
Võib-olla teistele inimestele ei tähenda see asi mitte midagi, kuid minu jaoks on see mälestus minu vanaisast.
Pastapliiatsi oli ta teinud puust ja rauast, kui elas Venemaal ja oli noor.
Vanaisa kinkis selle vanaemale, kui too oli noor neiu ja nende vahel tekkis armastus.
Aga kaks aastat tagasi kinkis vanaema selle mulle.
Arvan, et tulevikus kingin ma selle kindlasti edasi oma lapsele.
Keegi ei tea, mida ta järgmisel minutil teeb, sest Tiit on väga spontaanne inimene.
Ma olen kindel, et ta on lahke ja seltsiv ning aitab alati inimesi raskes situatsioonis.
Mul on üks mulle väga tähtis asi, see on minu vanaema päevik.
Ma ei ole sinna veel midagi kirjutanud, sest ema andis selle mulle siis, kui ma sain kaheksateist aastat vanaks.
Näitlejatest meeldis mulle kõige rohkem Laura, sest ta oli ainukene, kes ei karjunud.
Ta käitus väga rahulikult, kui ta rääkis, sain ma tema sõnadest peaaegu kõik aru.
Minu tuttav kinkis mulle selle kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks, see oli päris ootamatu kingitus, kuid väga meeldiv.
See ese on olnud minu juures rohkem kui kakskümmend kuud.
Kui see ese poleks minu kätte sattunud, siis oleks see sattunud mõne teise inimese kätte, aga mina üritangi elada, lootmata mingile esemele, vaid et saaksin kõigega hakkama iseseisvalt.
Üks minu kõige vajalikumatest asjadest on minu arvuti.
Selle arvuti kinkis mulle minu vanaema umbes 3 aastat tagasi.
Kui oleks juhtunud nii, et arvuti poleks minu kätte sattunud, siis ma ei oleks õppinud internetti kasutama ja ei oleks leidnud sõpru, kellega ma praegu suhtlen interneti teel.
Mina olen juba lugenud Eduard Vilde näidendit „Pisuhänd”.
Tiit kirjutab erilisi teoseid, ta on loominguline inimene.
Tiit riietub ebatavaliselt: tal on seljas vana must ülikond, tema püksid ja varrukad on liiga lühikesed, aga kõige naljakam on see, et tal on jalas üks punane ja teine must sokk.
Tema kõige parem sõber on Ludvig.
Tiit aitas Ludvigit alati, nii lapsepõlves kui ka küpses eas.
Tiit andis enda kirjutatud teose „Pisuhänd” Ludvigile, et oma sõpra säästa.
Õnneks lõppes see lugu õnnelikult ja Tiit leidis oma armastuse.
Kõikidest tegelastest kõige rohkem meeldis mulle Tiit Piibeleht, kuid suurimat sümpaatiat tunnen ma koer Triinu vastu, kes oli alati tagaplaanil.
Tulles tagasi minu küsimuse juurde, tahan esijoones ütelda seda, et mulle imponeerivad sellised mehed, kes oskavad taotleda seda, mida on planeerinud.
Kuigi välimuse poolest meenutab ta oma ebatavalise võilille moodi soengu tõttu klouni ja käitub üsna kummaliselt (järeldan seda praeguste meeste käitumisest lähtudes).
Tiit saavutab selle, mille poole oli kaua püüelnud: Laura isa nimetab teda oma pojaks ja lubab neil abielluda.
Tahaksin kirjutada ühest taldrikust. See sündis Jaapanis Osaka linnas eelmise sajandi alguses.
27. mail oli minu emal sünnipäev ja tema sõbranna kinkis talle selle karu.
Ta oli väga pehme ja ilus ning tal olid suured säravad silmad.
Ta on nagu vana sõber, kes on olnud alati minuga.
Ja sellest pole lugu, et tal on nööbid silmade asemel ning tuhmunud karv, ta on alati olnud minu kõige armsam mänguasi.
Kui ma koju jõuan, teen ma oma kodutööd, õpin midagi pähe, tõlgin lauseid eesti keelde.
Puhkuse ajal loen ma enamasti raamatut, aga vahel kohtun ma oma sõpradega ja läheme kinno.
Õhtuti ma ei tööta, ainult puhkan, vahel kohtun ka sõpradega.
Õhtuti ei kohtu ma oma sugulastega, sest nemad elavad Narvas, aga mina olen Tartus.
Kui ma millestki aru ei saa, küsin naabrilt, ta oskab hästi eesti keelt.
Kui mul on veel natukene aega, kohtun sõpradega.
Igal teisipäeval vaatan ma enne loenguid uudiseid.
Loengutel kuulan ma hästi oma õpetajat, et kogu materjalist aru saada.
Pärast kõiki loenguid lähen ma koju puhkama.
Minu tavaline kodutöö on kirjutamine ja tõlkimine.
Paljud mu kaaslased mitte ainult ei õpi, vaid ka töötavad pärast õppimist, aga mina ei tööta, sest ma ei oska hästi õppida ja töötada.
Mu lemmikpäev on reede, sest reedeti kohtun ma oma sõpradega.
Täna kell 14 pean juba ülikooli minema, sest praegu ma ei tööta.
Pärast õppimist tahaksin ma tavaliselt puhata, aga kahjuks ei saa, sest pean tõlkima. Pärast tõlkimist ikkagi natuke puhkan.
Kahjuks ei saa ma kõigest aru ja siis pärast õppimist tegelen ladina keelega.
Kahjuks ei oska ma toitu valmistada ja siis ootan oma naabrit.
Ma ei saa kõigest aru, aga oskan inglise keeles suhelda.
Tööpäevadel ma ei kohtu oma sõpradega, vaid õpin.
Tavaliselt me vaatame filme või käime diskol.
Siis läksin raadiot kuulama, aga see ei töötanud.
Kohtusin linnas sõpradega ja ei saanud loengusse minna.
Igal hommikul ma ärkan umbes kell üheksa.
Ma veel ei tööta ja loodan, et ei tee seda veel paar aastat.
Rohkem kui harjutusi kirjutada meeldib mulle raamatuid lugeda.
Siis me kohtume veel teiste sõpradega ja lähme kuhugi.
Iga päev ärkan ma kell üheksa ning võin lubada endal veel magada, kui tahan.
Pärast ärkamist söön ma kindlasti oma hommikusööki, mis koosneb pudrust ja võileivast.
Pärast seda joon ma kohvi või sidruniga teed.
Siis ma riietun ja lähen ülikooli õppima ja palju uut teada saama.
Kodus aga on vaja lugeda lektüüri, sest mõne aja pärast on vaja seda vastata.
Mõned inimesed mõtlevad, et tudengid ei õpi, vaid ainult puhkavad, aga see pole tõsi.
Mõnikord ei saa ma midagi aru, millest loengul räägitakse, aga ma võin alati küsida seda õpetajalt.
Õhtuti ei kohtu ma oma vanade sõpradega, sest nad elavad teises linnas. Küll aga hakkan kohtuma oma uute sõpradega.
Minu elus ei ole olnud palju sündmusi, kuna olen elanud kogu aeg Tallinnas ja olen kolinud ainult üks kord.
Ma ei ole palju reisinud, aga ikka paar korda olen välismaal käinud.
Selle sündmuse jätan ma meelde kogu eluks.
Minu elus on olnud palju positiivseid sündmusi, näiteks ükskord sain ma esimese koha ühel võistlusel, see oli väga tore, ma olin väga õnnelik.
Esmakordselt oli väga raske elada, tundsin mingit puudust ja teravat valu.
Mõnikord suhtun ma teistesse inimestesse väga julmalt, ma võin ignoreerida nende lahkust ning märgata isiksuses ainult halbu iseloomujooni.
Koolis õppides keeldusin ma täitmast õpetajate nõudmisi, ehkki pärast kahetsesin, et niimoodi käitusin.
Ma püüdsin oma vanemaid aidata nõu või jõuga, sõltub sellest, mis neil vaja oli.
Ma proovin olla avatud ja abivalmis kõigi inimeste vastu (mitu korda olen viinud eakaid naisi üle tee jne).
Üritangi unustada solvanguid, mida mõned inimesed teevad, soovin meeles pidada ainult positiivset.
Minu elus on olnud positiivseid ja negatiivseid sündmusi. Üks positiivsetest on see, et ma olen õppinud kunstikoolis ja selle lõpetanud ning kaitsnud diplomitöö.
Näiteks sellel suvel ei külastanud ma oma vanaema ja vanaisa, kes elavad Musta mere ääres, ning ei puhanud seal.
Pärast seda tuli lavale üks poiss, keda ma ei tundnud, ja tal olid jõuluvana riided seljas.
Ma teen alati seda, mida ma tahan. Aga enne seda ma mõtlen, kas see on õige, kas ma pean seda tegema või ei.
Mõnikord ma kahetsen seda, et olen proovinud näiteks suitsetada.
Aga minu elus on olnud ka positiivseid sündmusi.
Praegu olen ma väga õnnelik, et olen sportlik inimene.
Tulevikus kavatsen ma õppida tennist mängima ja veel inglise ja saksa keele ära õppida.
Ma ei ole veel eriti kaua elanud, kuid minu elus on olnud nii positiivseid kui ka negatiivseid sündmusi.
Kui rääkida positiivsetest sündmustest, siis tuleb mulle kõigepealt meelde, kuidas ma läksin kooli, esimesse klassi.
See oli väga tore, ma sain palju uut teada, kohtusin paljude inimestega.
Viimane positiivne sündmus juhtus paar kuud tagasi, ma sain teada, et sain sisse Tartu ülikooli.
Ma helistasin kohe emale, olin väga õnnelik.
Kahjuks on minuga juhtunud ka negatiivseid asju, aga ma olen alati sellesse suhtunud kui kasulikku kogemusse.
Kui ma olin kuus aastat vana, läksin ma kooli, mille nimi oli 15. keskkool.
1993. aastal hakkasin ma iluvõimlemisega tegelema, see oli väga positiivne sündmus, pärast ma lahkusin sealt, sest mul polnud aega.
Treening algas kell 18.00, aga tunnid koolis lõppesid kell 19.00.
Praegu võin ma täiesti kindlalt öelda, et see oli hirmus negatiivne sündmus.
Koolis õppisin ma hästi, mäletan palju häid sündmusi koolielust, näiteks lõpupidu, mida me tähistasime restoranis.
Kaheteistkümnendas klassis võtsin ma osa vene keele olümpiaadist, kus ma sain kaheksanda koha Eestis ja esimese Tallinnas.
Minu arvates oli see esimene negatiivne sündmus minu elus. Esiteks, ma olen sündinud küll Eestis, aga Narva pole tõesti eesti linn, sest suur hulk linna elanikest on venelased või vene keele kõnelejad. Teiseks, mul pole mingit head võimalust riigikeele õppimiseks.
Lapsepõlvest peale olen ma tegelnud paljude harrastustega, näiteks tennisega, ujumisega, korvpallimänguga ja paljude teiste asjadega.
See tähendab, et mitu kuud pärast alustamist lõpetasin ma millegagi tegelemise.
Sest kui ma oleksin kõige sellega tõsiselt tegelnud, siis oleks mul sportlik keha ja suur kogemus selja taga.
Üks kord ma käisin terve aasta massaažikursustel ja see oli minu elus väga positiivne, sest mul oli võimalus aidata vanemaid või tuttavaid, kui neil miski valutas.
Positiivne sündmus minu elus oli ka kohtumine armastusega, sest armastus mõjub elule alati hästi.
Ka Tartu ülikooli astumine oli positiivne sündmus, sest mulle meeldib Tartu linn ise ja õppimine ka.
Ma elan siin, Eestis, olen peaaegu 19-aastane ja minu elu on täis negatiivseid ja positiivseid sündmusi.
Tahan öelda, et kaks või kolm aastat tagasi meeldis mulle teiste inimeste üle kurja nalja teha.
4 aastat tagasi mängisime koos sõpradega jalgpalli ja ma murdsin ootamatult oma sõbra jalaluu, tegelikult ma ei tahtnud seda taha ja palusin vabandust, aga ikkagi meie sõprus lõppes ja me ei suhtle siiamaani.
Möödunud aastal vaidlesin ma oma õpetajaga ja olin väga pahane, siis võtsin ma oma tooli, avasin akna, viskasin tooli aknast välja ja tool läks katki.
Tegelikult ei ole ma nii halb, nagu te võite mõelda.
Möödunud aastal sai meie võrkpallimeeskond esimese koha ja see oli suurepärane.
Mulle meeldivad autod ja kui ma olin Saksamaal, käisin ma autode näitusel.
Teine hea asi, mis juhtus, oli see, et ma sain juhiloa.
Olgu, räägime siis negatiivsetest sündmustest.
Suitsetamine on üks nõme asi, millest ma tahaksin loobuda, sest see kahjustab minu tervist.
Ja veel, aasta tagasi kaotasin ma oma telefoni.
Minu elus on olnud nii negatiivseid kui ka positiivseid sündmusi.
Esiteks, kui ma olin 3-aastane, siis sain ma endale õe, kuigi ma ei palunud teda.
Praegu on meil väga head suhted ja ta on minu parim sõber.
Teiseks, umbes 4 aastat tagasi kohtasin ma oma noormeest.
Näiteks, kui ma olin 13-aastane, suri minu sõbranna haiguse tõttu.
Kuna ma ei saanud teda aidata, oli mul väga raske tema surma üle elada.
Sellel suvel sõitsin ma Soome tööle ja seal olid väga halvad tingimused ja suhtumine töötajatesse.
Ja minu elus oli veel üks halb moment, see oli oma kodust lahkumine, sest ma igatsen väga oma pere järele.
Siis pean ma ütlema ka seda, et positiivne sündmus oli, kui ma viienda klassi ekskursioonil käisin esimest korda Tartus, ehkki sel ajal paistis Tartus õppimine nagu kauge unenägu.
Kuigi mulle meeldib Tartus elada, on minu arvates negatiivne see, et ma ei saa oma perega ja sõpradega suhelda nii sageli kui varem.
Positiivseks võin ma nimetada oma tütre sündimist.
Kuni tema sündimiseni mul ei olnud lapsi.
Kolmandaks heaks sündmuseks võib nimetada minu kolimist Tartusse.
Ehkki mulle seal eriti ei meeldinud, on kahju aja raiskamisest.
Samuti võib negatiivseks sündmuseks nimetada õnnetust sõjaväes.
Lõhkepaketi plahvatus kõrva juures ei mõjunud eriti hästi minu tervisele.
Kaks aastat tagasi põles mul korter ära, ehkki me ei muretsenud kaua, vaid ostsime uue korteri.
Mul oli kurb, kuni ma endale hamstri ostsin.
Koolis oli mul väga hea klassijuhataja ja me reisisime tihti.
Minu rõõmul ei olnud piire.
Kolmas negatiivne sündmus oli, et minu koer oli haige.
Seal nägin ma oma sugulasi, keda ei olnud näinud 7 aastat.
Mulle päris meeldib Krimm, kuigi inimesed räägivad, et külas ei ole eriti huvitav.
Meie küla on väike, rahulik, sõbralik. Meri ei ole külast kaugel.
Mul juhtus niimoodi, et mult varastati käekott ära, kuid ma ei hakanud nutma, vaid tegin kõik uued dokumendid, ostsin uue käekoti ja praegu on kõik korras.
Ma arvan, et kõik, mis juhtub, on ka inimesele vajalik.
Aga kui keegi ei taha end üksinda tunda, on Tartu õige koht, kuhu minna.
Käisin seal iga päev, laenasin raamatuid ja ajasin juttu.
Meie rühmas oli peale minu üks saksa poiss, üks hispaanlanna ja üks virk Ameerika tüdruk, viimasega hääletasime Hispaaniani, kui tuli suvi ja oli aeg koju minna.
Kuigi oma kehva eesti keele oskusega ei leidnud ma kuskilt tööd.
Ma ei tea, miks ma järgmisel sügisel siia tagasi tulin. Kodumaal olid mul sõbrad ja perekond.
Mul on meeles, et too sügis oli Tartus eriti külm.
Vist oli viga vaid minu korteris, mida pidin kütma puudega.
Nüüd näen, et see suhe ei oleks pidanud nii kaua kestma.
Muidugi tegin ka igasuguseid asju koos Mariga, me käisime koos suusatamas ja seejärel tema juures, kus ta ema oli meile valmistanud supi ja koogi.
Teisel aastal võtsin õpinguid tõsisemalt ja tol sügisel oli mul uskumatu tunniplaan, hommikust õhtuni iga päev.
Nüüd on mul eriti kena siin elada: vahetasin korteri teise, palju mugavama vastu.
Mul on palju rohkem vaba aega, kuna otsustasin sel semestril mitte töötada, et ennast täielikult oma õpingutele pühendada.
Kuigi võib juhtuda, et mõne kuu pärast tekib selline tunne, nagu tahaks siia tagasi tulla. Kunagi ei või teada, mis meid eluteel ootab.
Kui sellist meetodit kasutada, oleksid eesti noored vene keele spetsialistid, nad ju ropendavad praegusel ajal vene sõnu kasutades.
See ema peaks oma lastega rääkima eesti keelt, mida ta aga ei tee.
Kõik oleks tore, probleem on aga selles, et ta on tudeng ja sissetulekut tal lihtsalt pole olemas, välja arvatud lastetoetus, millega täiskasvanud inimene koos lapsega läbi ei aja.
Neiu harrastas juba ammu internetis istumist ja jututubades suhtlemist.
Mees maksis korterivõla kinni, annab nüüd ka iga kuu sada Ameerika dollarit, et neiu saaks läbi ajada.
Neiu ei tee sellest väljagi ja kavatseb juba sel suvel oma tulevase mehe juurde Moskvasse ümber kolida.
See oli novembri algus ja oktoobri lõpp, siis läkski tolle neiu juurest ta mees ära.
Ja nüüd järsku ilmub see prints, kes kingib ühe kalli kingituse teise järel, annab raha elamiseks ja kingib isegi sõbrannale vähemalt poolteist tuhat krooni maksva jope.
See lükkas ümber isegi selle väite, et raha eest saab osta kõike, välja arvatud armastus.
Ma pole pärit rikkast perest, võib isegi öelda, et mu perekond on üsnagi vaene.
Seega ma lihtsalt pidin kuidagi ilma rahata läbi ajama.
Eesti kodakondsust võib osta nii illegaalselt kui ka legaalselt, Preatoni sai ju kodakondsuse ja sai selle raha eest ja legaalselt.
Lapsed usuvad kõike, mida nende vanemad neile räägivad.
Nondel aegadel oli haritud inimesi üsna vähe.
Me ise ei pea nüüd iga vea tõttu tervet tööd uuesti tegema.
Mul oli kahju kõigist neist lastest, kes elavad lastekodus.
Tundsin end uhke ja täiskasvanuna.
Ma õpin eesti keelt iga päev ja harjutan rääkimist.
Inimestel on alati palju soove, kuid mitte kõik need ei ole head.
Mõtlesin algul, et jutu autor võis olla kirjandit kirjutav õpilane.
Sõtta lähevad nii noored kui ka eakad inimesed, nii mehed kui ka naised.
Vastlapäeval teeme me pannkooke, lapsepõlves oli aga sel päeval lõbusam.
Nad pidid ka kokkuhoidlikult elama hakkama.
Noored astuvad suurde maailma muretult, isegi raha puudumine ei tundu neile suure takistusena.
Raamat on ikka raamat ja seal on autori poolt loodud tegelased.
Ülikool on täiskasvanud inimeste jaoks.
Minu meelest ei või argipäev hävitada suurt õnne ja armastust.
Ülikool on nendele, kes tahavad õppida, et targemaks saada.
Võin kindlalt öelda, et eestlased oskavad palju paremini võõrkeeli.
Eesti noored rääkisid peaaegu vabalt ja ma võisin ainult kadestada neid nende oskuste pärast.
Ma olen väga rõõmus, et olen üliõpilane.
Aga kes keelab venelastel kõike seda õppida?
Vead võivad tekkida mitmel põhjusel.
Minu arvates mõjutab emakeel õpitavat keelt väga tugevasti.
On vigu, mis on iseloomulikud vene emakeelega õppijatele.
Rektsioonid on vaja pähe õppida, aga alati kiputakse vene keele reeglite järgi kirjutama.
Kui osasihitis tahab osastavat käänet, siis täissihitis kas nimetavat või omastavat käänet ning õppijatel on väga raske valikut teha.
Need on kõige tüüpilisemad vead, mida võib õpetada, mitu korda seletada ja veel kord korrata, kuid vigu tehakse ikka.
Need on nn arenguvead: inimene ei ole veel endale kõiki morfoloogilisi vorme selgeks teinud.
On vigu, mille põhjuseks on kultuurierinevused.
See viga on seotud sellega, et vene keeles kasutatakse sama vormi mõlemal juhul.
Liigtarvitatakse olevat käänet.
Tihti kasutavad nad olevat käänet seal, kus seda pole vaja.
Eesti keele õppimisel mõjutab vene üliõpilasi emakeel.
Mõnikord mõtlevad vene üliõpilased välja oma sõnu, mõeldes, et need on eestikeelsed.
Paljudel eesti keele käänetel on vene keele käänetega võrreldes hoopis teised funktsioonid.
Tüüpilised on rektsioonivead, seda lihtsalt sellepärast, et vene keeles on samadel verbidel teised rektsioonid.
Vene komparatiivi kohta on tihti raske öelda, kas tegemist on adjektiivi või adverbiga, adverbil aga mitmust ei ole, nii et eesti keeleski jäetakse komparatiiv ainsusesse.
Sõnad, mis on vene keeles sünonüümid, ei pruugi eesti keeles seda olla.
Tüüpiliseks veaks võib pidada ka silpide vahelejätmist.
Et eesti keelt õigesti rääkida/kirjutada, peab õppima eesti keeles mõtlema, peab omandama eesti mõtteviisi.
Paljud eesti rektsioonid erinevad vene omadest.
Eesti keele õppimisel teevad venelased päris palju vigu ja see on loomulik, sest meie keeled on grammatiliselt väga erinevad.
See on eriti märgatav, kui inimene alles alustab keele õppimist.
Minu arvates mõjutab emakeel võõrkeele õppimist.
Vead sõltuvad ka võõrkeeleõppija tasemest: kui tase on natuke kõrgem, siis esineb sagedamini sõnastusega seotud probleeme, teisest kultuurist tingitud vigu.
Üheks suureks probleemiks on rektsioon, sest tihti ei klapi õpitava ja oma keele verbide rektsioonid kokku.
Viga on kõrvalekalle normist ja see tuleb parandada, et keeleoskuse taset parandada.
Teised ei suuda seda kunagi teha, kuid kõiki sõnu ja kõiki vorme ei ole võimalik pähe õppida.
Loomulikult, kui inimene tahab keele ära õppida, tuleb tal palju harjutada, eestlastega suhelda.
Venelasi segab nende emakeel, sest vene keeles ei ole vahet, kas raamat on läbi loetud või mitte
Lapsepõlvest saadik on muinasjutud meid õpetanud, et õnnelik on see inimene, kes on hea ja kes teeb alati head.
Meie maailmas on selliseid inimesi, kelle jaoks on raha kõige tähtsam asi nende elus.
Ja samal ajal on ka inimesi, kes lihtsalt teavad, et raha on vajalik selleks, et elada, et rahuldada oma soove ja vajadusi. Ma pean silmas materiaalseid vajadusi nagu toit, rõivad jne.
Need inimesed teavad, et raha iseenesest ei tähenda õnne, aga me vajame seda, et täisväärtuslikult elada, et olla kindlad homses päevas.
Kui inimesel on niisugune seisukoht, siis laseb raha tal õnnelik olla.
Tegelikult see ju ongi õige.
Kui öelda, et Eestimaa on provints, siis ei oleks see päris õige, sest meie riik on hakanud rohkem arenema, eriti pärast Euroopa Liitu astumist.
Ma arvan, et meie maad ei saa provintsiks nimetada ka sellel põhjusel, et viimase aasta jooksul on Eesti kiire tempoga arenema hakanud.
Provintsiks kutsume me tavaliselt linna või väikest maad, kus on vähe elanikke, kus elatakse rahulikku elu, mis aastate jooksul peaaegu üldse ei arene.
Tahaks märkida, et selle kirjelduse põhjal on seda natuke raske Eestimaaga võrrelda.
Ma tahan öelda seda, et meie riigil on veel palju teha.
Arvan, et iga maa on omal moel pärl, sest kõikjal on midagi väärtuslikku, ilusat ja ainulaadset.
Pean selle väitega täielikult nõustuma, kuigi arvan hoopis teisiti, sest meie maailmas on raha tõesti alati suurt rolli mänginud.
Nende jaoks, kes on rikkad ja kellel on palju raha, on peaaegu kõik kättesaadav ilma mingisuguse vaevata, sest nagu öeldakse, raha valitseb maailma.
Paljude inimeste jaoks tähendab raha nende elus kõike.
On ka väga palju inimesi, kes on valmis raha pärast kuritegusid sooritama, on isegi võimelised inimest tapma.
Ma arvan, et meie elus on veel väga palju omadusi ja tundeid, mis on inimese jaoks tähtsad ja mida ei saa rahaga võrrelda.
Sellised näited ajavad mul harja punaseks.
Vahel juhtub nii, et tüdrukud tahavad leida endale rahakaid mehi.
Raha kasutatakse iga päev ja igal pool. Mõnel inimesel on seda rohkem, teisel aga vähem.
Sõbrad ei pea arvet, mitu miljonit mul ja nad armastavad mind sellisena, nagu ma olen.
Minu toas on kõik tehtud nii, et ma võiks seal nii puhata, magada kui ka õppida või sõpru vastu võtta.
Voodist paremal pool on töölaud ja mugav tugitool.
Selleks, et minul koos mu sõbranna Anastassiaga seal mugav oleks, peab toas kindlasti kõik olema feng shui järgi tehtud.
Oleks palju erinevat värvi patju.
Laua kõrval on musta värvi nahkdiivan, mille peal on loomanahk ning paar patja.
Tuba on hubane ja heledates värvides.
Tagaseinas on suur aken, akna ees on kardinad.
Kolmandas nurgas on korsten, mille kõrval oli kunagi ahi, aga enam ei ole.
Neljandas nurgas on kitarr, tool ja hunnikusse kokku visatud riided.
Laed on väga kõrged, sellepärast võib ehitada teise korruse.
Diivan taga seina peal ripub maal.
Diivani vastas teise seina ääres seisab mul puidust kummut, mida võib kasutada ka lauana.
Kummut seisab kahe riiuli vahel, mis on põrandast laeni raamatuid täis.
Algklassides kanti minu ajal vormiriietust, mis oli päris range.
Tol ajal tundus see mulle kole.
Aga nüüd ma arvan, et oleks tore, kui ülikoolis oleks ka oma väljamõeldud riietus, mida peaksid kandma kõik üliõpilased.
Jalga sobiksid kingad.
Naistele sobiksid seelikud (pikkuse valiks igaüks ise), pluusid ja pintsakud.
Igal ülikoolil võiksid olla mingid omapärased märgid, mille võiks kinnitada või õmmelda pintsakutele.
Tänapäeval on riietus mõeldud selleks, et rõhutada oma figuuri plusse ja peita miinuseid.
Meie elus on meil palju tööd ja vähe vaba aega.
Minu arvates on lennukiga reisimine kõige mugavam.
Hämmastav – sa lendad lennukiga ja ainult paari tunniga oled nii kaugele sõitnud.
Sel juhul võib osta rongipileti.
Kui inimesele meeldib rohkem jalutada, vaatamisväärsusi vaadelda või lihtsalt matkata ja õhku hingata, siis on parim viis vaba aega veeta jalutamine või jalgrattaga sõitmine.
Mugav jalgratas, head sõbrad, värske õhk – mis võib olla parem?
Ma olen kindel, et liikumisvahend sõltub reisimise eesmärgist.
Reisimine, et keelt õppida, on väga huvitav, aga mulle näiteks see ei meeldi.
Ma tahan ainult supelda, päevitada, rannas lamada ja mitte midagi teha.
See ei meeldi aga mitte kõigile.
Kes aga tahab lihtsalt puhata, saada uut energiat või uusi muljeid, võib soojale maale reisida või matkale minna.
Hispaanias või Prantsusmaal näiteks on väga hea rannas puhata, päevitada, supelda.
Teine võimalus hästi puhata on minna matkale.
Mis võib olla parem, kui sina ja sinu parimad sõbrad, võib-olla ka sinu koer, lähete, seljakott seljas, metsa matkama.
Seal on nii värske õhk, ilus loodus, palju rohelust.
Ilusale lagendikule võib telgi üles panna ja lõkketule süüdata.
Lõpuks räägin iseendast.
Mina ei taha oma vabal ajal diivanil lamada, magada või telekat vaadata.
Ma valin reisimise kui parima viisi vaba aega veeta.
Inimene valib ise, millega ta tahab tegelda.
Maailmas on kõik ametid kasulikud. Ükskõik kellena inimene ka ei töötaks, toob ka ühiskonnale kasu.
Esimesed nõuavad palju oskusi, inimene peab oskama palju keeli ta ta peab kindlasti oskama ka arvutiga töötada.
Minu arvates võib amet siiski ka inimest rikkuda, näiteks kui loomingulist inimest sunnitakse töötama lihamüüjana, võib see rikkuda kogu tema elu.
Vanemad ei soovita mitte lihtsalt niisama oma lastel kõrgharidust saada, vaid mõtlevad, et see aitab leida hea töökoha.
Halvad ametid on minu arvates need, mis on seotud jõu kasutamisega. Need on füüsiliselt rasked ametid, nagu ehitaja, monteerija jne.
Need ametid mõjuvad halvasti inimeste tervisele ja ei anne nendele palju raha. See tähendab, et inimene peab kogu elu töötama, et vanas eas raisata oma raha enda ravimiseks.
On olemas ka häid töökohti, mis inimesele hästi mõjuvad.
Meie kodukohas on populaarseimad need ametid, mille valdamiseks pole vaja palju töötada ega õppida. See on väga halb ja sellest on kahju.
Minu arvates sõltub kõik iseendast.
Kui sulle meeldib sinu amet, siis läheb kõik hästi ja ka su tervis on korras. Kui sa alustasid halvast madalast ametikohast, aga sulle meeldib töötada, siis saavutad sa kindlasti kõike, mida sa tahad.
Ma olen selle väitega nõus.
On olemas selliseid ameteid, mis rikuvad inimest.
Kui inimese ümber on halvad inimesed või vastupidi, võib ka inimene muutuda. Kui inimene töötab lasteaias, suhtleb lastega, muutub ta lahkemaks, või näiteks kui inimene töötab baaris, kus kõik on alati purjus, võib ta ka rohkem juua või hakata suitsetama.
Ei ole häid või halbu ameteid.
Sest kui inimene töötab oma ametis ja armastab oma tööd, ei muutu ta halvaks ega kurjaks, vaid vastupidi, ta muutub edukaks ja rõõmsaks inimeseks. Ma arvan, et inimene peab olema ühiskonnale vajalik!
Iga inimene, noor naine või mees, tahab olla ühiskonnale vajalik. Sest inimestel, kellel ei ole oma meeldivat tööd ja ametit, kes ei tea, mida elus teha, muutub elu igavaks ja tüütuks.
Ma olen kindel, et mitte amet ei riku inimest, vaid raha.
Aga selliseid inimesi, keda amet rikub, on väga palju, ja siin ei saa mitte midagi teha.
Elu näitab, et kui inimene hakkab rahaga töötama, muutub ta kiiresti ihneks ja agressiivseks, ta muutub liiga kokkuhoidlikuks ja püüab raha üldse mitte kulutada.
Olen kuulnud ja lugenud, et need inimesed, kes on elus palju saavutanud, kellel on suure võimuga seotud amet, on keskendunud endale ja oma palgale, nad ei mõtle teistest inimestest, vaatamata sellele, et väga tihti sõltuvad nende elutingimused temast.
Näiteks, kui sulle meeldib sinu amet, siis tuled sa igal õhtul koju rõõmsana (võib-olla mitte rõõmsana, aga sul ei ole halb tuju).
Kui sinu amet sulle ei meeldi või on muutunud tüütuks, siis oled kurb, kuri või närviline.
Amet võib mõjutada mitte ainult emotsionaalset seisundit, vaid ka tervist.
Nendel, kes töötavad palju arvutiga, jäävad silmad haigeks.
Need, kes kogu päeva seisavad või kõnnivad edasi-tagasi – ettekandjad, müüjad, kelnerid – rikuvad oma jalad, aga need, kes kogu päeva istuvad, võivad kiiresti paksuks minna.
Kui hakkasin kirjutama, ei olnud ma kindel, mida arvan, aga nüüd – kui natuke mõtlesin – sain aru, et minu arvates amet küll rikub inimest.
Ühelt poolt, mitte amet, vaid inimene ise rikub oma elu.
Inimene võib töötada igasugustel aladel ja olla normaalne inimene, kes armastab oma peret, sõpru ja ümbritsevat maailma.
Näiteks, minu onu töötas palju aastaid vanglas ja suhtles kurjategijatega, aga see ei mõjunud temale halvasti. Lihtsalt see ei mõjunud tema närvisüsteemile hästi ja ta läks seetõttu ära.
Näiteks, ma tean, et väga tihti võib kelneri ja baarmeni amet noormeestele halvasti mõjuda, nad võivad muutuda alkohoolikuteks.
Ühest küljest ei ole ma sellega nõus.
Need on niisugused ametid, mis on seotud suure rahaga.
Kui inimene töötab, tahab ta palju ja veel rohkem raha.
Mulle tundub, et mitte amet ei riku inimest, vaid raha.
Sellepärast, et ametit on vaja igale inimesele.
Sest kui kellelgi on üks ja sama amet kogu elu ja kui see on mingi hea palgaga amet, siis inimene muutub.
Mis minusse puutub, siis ma olen töötanud paljudel ametikohtadel.
Ma püüan mõista teisi inimesi, sest igaühel on oma saatus ja oma töö. Ja me ei tohi teistega inetult suhelda, kui meil on parem töökoht!
Tegelikult tuleb meie maailmas töötada, et elada, aga minu arvates on raha ainult vahend, et saavutada elus mingi eesmärk, ja siis on ka amet ainult vahend, et raha teenida.
Aga kahjuks pööravad inimesed mõnikord oma ametile liiga palju tähelepanu ja amet (täpsemalt raha) võib inimest rikkuda.
Minu arvates ei ole ei „häid” ega ka „halbu” ameteid, sest kõik inimesed on erinevad ja igaühel on oma vaade ja maitse, ning tean, et inimesed püüavad end leida erinevates valdkondades. Ja kui näiteks mulle mingi amet või elukutse ei meeldi, siis see ei tähenda, et elukutse on halb, see on lihtsalt minu vaade ja armastus.
Oma elus olen ma mitut ametit pidanud.
Minu meelest võib amet inimest kahtlemata nii rikkuda kui ka paremaks teha.
Kohtusin temaga hiljuti ja sain tema elust palju huvitavaid asju teada.
Kui ta õppis ülikoolis, tehti talle ettepanek Tartusse minna ja seal õppida.
Pean ütlema, et niisugune ettepanek tehti ainult kahele inimesele, sest Tartusse pidid minema kõige tublimad üliõpilased.
Kõike on raske nullist õppima hakata.
Eesti keele õppimises aitas teda tema elu ühikas, sest temaga koos elasid ka eestlased, kes aitasid tal keelest aru saada ja seda oskama hakata.
Kolja tuletab meelde, et ülikoolis meeldis talle väga keelt õppida, kuid talle ei meeldinud filosoofia.
Ülikoolis õppis ja soome ja ungari keelt.
Üks tema tuttav pakkus talle tõlkimistööd ja pärast pakkus töö tellija talle tööd muuseumis teadurina.
Mis puutub tema tulevikku, siis ta veel ei tea, mida ta tulevikus tegema hakkab.
Pärast ülikooli lõpetamist pakuti talle töökohta ja ta töötab siiamaani oma erialal.
See on väga kena asi, sest tänapäeval on päris palju inimesi, kes ei tööta oma erialal.
Ta tuli Venemaalt, tal on punane pass, aga see ei tekitanud probleeme, et lõpetada Tartu Ülikooli ja töötada heal erialal.
Kui ta esimest korda Eestisse tuli, oli ta 17 aastat vana ja ei osanud üldse eesti keelt.
Alguses oli tal väga raske eesti keelest aru saada ja ta õppis seda terve aasta.
Nikolai, nagu minagi, elas Narva mnt 25 ühiselamus.
See riik asub Eestist väga kaugel.
Nikolai ütles, et ta ei kahetse, et ta elab praegu Eestis ja et ta on õppinud filoloogiat.
Ma olin üllatunud, kui ta ütles, et tema ei leidnud tööd, vaid töö leidis teda ise.
Olin väga üllatunud, et ta oskab komi keelt, sest arvasin, et seal räägitakse vene keelt.
Aga Nikolai oskab praegu nelja keelt – komi, vene, eesti ja ungari keelt.
Nikolai tuli Eestisse üksteist aastat tagasi õppima ja jäi siia töötama, see tähendab, et tema elukoht on Eesti – Tartu.
Meie kangelasele meeldib tema töö väga, aga ta tahaks tegelda natuke rohkem praktikaga, näiteks koostada sõnaraamatuid.
Järgmisel aastal õnnestus tal astuda Tartu ülikooli, erialaks valis ta soome-ugri keeleteaduse.
Ma arvan, et ta on väga edukas inimene, sest ta tegeleb oma lemmiktööga.
Nikolai külastab tavaliselt oma kodumaad paar korda aastas.
Pärast üht aastat eesti keele õpinguid hakkas ta õppima eesti filoloogiat.
Nüüd on ta kirjandusmuuseumis teadur.
Ta isegi õpetas Tartu ülikoolis mõni aeg seda keelt.
Praegu on ta oma töökohaga rahul ja ei kahetse, et valis selle eriala.
Seda tööd aitas tal leida tema tuttav, kes palus tal midagi eesti keelest vene keelde tõlkida, ning pärast võeti Nikolai tööle.
Nikolai oskab päris hästi eesti keelt, sest elas alates esimesest õppeaastas ühiselamus koos eestlastega ja praegu on tal sõbrad, kellega ta suhtleb eesti keeles.
Komi keeles suhtleb ta päris harva, sest Eestis on tal ainult kaks sõpra, kes oskavad komi keelt.
Nikolai on noor mees, kes 6 või 7 aastat tagasi õppis filosoofiateaduskonnas.
Veel kirjutas ta alla lepingule, et pärast õppimise lõpetamist sõidab tagasi Komi vabariiki.
Alguses õppis ta ühe aasta eesti keelt.
Praegu oskab ta kolme keelt: eesti keelt, emakeelt ja vene keelt.
Ta tõlkis eestikeelseid tekste vene keelde.
Hiljem pakuti talle head tööd.
Tema kogemustest oli aru saada, et alguses oli tal väga raske õppida, aga nagu me praegu näeme, räägib ta väga hästi eesti keelt ning ka grammatikaga on tal kõik korras.
Ma arvan, et see noor inimene motiveerib meid mitte seisma ühel kohal.
Mul oli väga huvitav teada saada, et ta õppis minuga samas teaduskonnas, ainult lõpetas selle paar aastat tagasi.
Kui ta siia sõitis, ei teadnud ta mitte ühtegi eestikeelset sõna ja siin pidi ta enne õppimise algust ühe aasta eesti keelt õppima.
Praegu on ta Vene kodanik, aga arvan, et ta tahaks saada Eesti kodanikuks.
Ta on vabaabielus.
Ta ütles, et tal oli väga raske aru saada Eesti ajaloost.
Ta töötab praegu teadurina mingisuguses roosas hoones, mis asub Vanemuise tänavas Pepleri ühika juures.
Mina ei ole anarhist ega ühiskonna vastane, ei kipu ma ka revolutsiooni tegemise pooldaja olema.
Iga päev näen seda, kuidas inimesed küsivad inimestelt raha: mõned viisakalt, mõned mitte eriti, ja natuke kaugemal on näha prügikastis kaevavaid „asotsiaale”.
Muidugi ei või seda öelda ainult Eesti ühiskonna kohta: usun, et kõikides Ida-Euroopa maades ja ka mujal on seda kindlasti näha.
Üks asi on minu meelest praegusele Eesti ühiskonnale eriti tüüpiline: püütakse teha nägu, nagu oleks kõik korras.
Veel skisofreenilisem tundub see, et ühiskonna silma ees jäävad mõned inimesed imekombel ellu ja samal ajal teised, kellel on piisavalt palju raha, ei tee mitte midagi, et esimesi aidata.
Mina ei ole niisugune „sotsiaalse õiguse” eest võitlev inimene, kes tahab, et kõikidel oleks sama palju ruutmeetreid ja et kõik saaksid samasugust palka.
Mispärast tuleb seda haiget inimmassi väärtuslikuna võtta?
Kahjuks ei ole ma võimeline tegema fondi, kuhu kogutaks raha ja energiat ühiskonna parandamise jaoks.
On aga üks lihtne fakt: gloobuse peal eksisteerib üle 20 riigi, mis tähendab just seda, et kui üks neist inimesele ei sobi, siis on tal teoreetiliselt õigus mujale sõita, kuid asi on selles, et tegelikult tuleb arvestada piirangutega.
Kõlan vist väga idealistlikult ja tean, et tuleb teha kompromisse, kui olen sunnitud Euroopasse jääma.
Maailm on muutunud. Kahekümnenda sajandi jooksul on muutunud peaaegu kõik, leiutati televiisor, telefon, arvuti ja lõpuks internet.
Tänapäeval kasutatakse internetti ja arvutitehnoloogiat igal pool, nii kodus kui ka tööl – suurtes ja väikestes firmades, pankades, laboratooriumides, koolides...
Miks on internet nii laialdaselt kasutusel?
Tõepoolest, mida on vaja, et internetti kasutada – ainult arvutit ja internetiühendust.
Kõik see on lihtne, arvuteid müüakse igas tehnikapoes vastuvõetava hinnaga.
Internetiühendust saada on veel lihtsam, igas linnas on kaks või kolm internetifirmat, on vaja lihtsalt helistada ja päeva jooksul tulevad töölised, et internet sisse lülitada.
Internetis võib läbi viia erinevaid teaduskonverentse, kus teadlased kogu maailmast võivad kogemusi vahetada.
Peamine on see, et nende programmide abil võib mitte ainult suhelda, vaid ka faile vahetada, rääkida kõrvaklappide ja mikrofoni abil.
Interneti kasutamine toob aga kaasa ebamugavaid tagajärgi.
Internet rajab oma virtuaalmaailma, kus kõik on nii reaalne, et paljud inimesed hakkavad elama sellises väljamõeldud maailmas.
Niisugune inimene kaotab kontakti reaalsusega, temaga on raske suhelda, sest ta räägib ainult internetist.
Niisugune inimene mängib ainult oma mänge, istub iga päev arvuti ees, tal on tihti peavalud ja halvenenud nägemine.
Seda inimest võiks juba haigeks nimetada, sest kogu tema aeg on pühendatud mängudele ja internetile, ta ei jõua töötada, puhata ega isegi magada.
Minu arvates on internet meie ajastu kõige tähtsam leiutis.
Ma olen kindel, et internetti tuleb kasutada ettevaatlikult ja alati tuleb meeles pidada, et väljamõeldud maailm pole reaalne.
Iga inimene unistab sellest, et ta võib tulevikus saada kõike, mida planeerib.
Aga kahjuks lähevad aastad väga kiiresti ja siis saad aru, et palju on vahele jäetud, et see aeg, kui oli vaja mõelda oma tulevikule, on mööda läinud.
Aga teiselt poolt võib inimene näha nooruses palju probleeme ja pettumusi, sest on vaja võtta vastu tähtsaid otsuseid, millest sõltub tulevane elu.
Selle peale kulub palju aega, paljust tuleb loobuda.
Kuid mitte kõik inimesed ei suuda naudingust loobuda.
Mõned inimesed valivad lõbusa, muretu nooruse, aga hiljem kadestavad neid, kes on elus palju saavutanud.
Juba noorest east saadik on vaja õppida raskusi ületama.
Muidugi, palju kergem on elada ilma muredeta, lõbusalt, mitte mõelda õppimise peale, eriti kui on olemas vanemad, kes teevad sinu jaoks kõik ning aitavad sind alati.
Aga tihti hoolitsevad vanemad oma lapse eest liialt ja sel juhul ei ole ta iseseisvaks eluks valmis, ei oska ületada raskusi.
Aga vaatamata kõikidele probleemidele arvan ma, et noorus on väga ilus aeg elus. Sel ajal tuleb palju jõuda, nii rajada oma tulevik kui ka elada enda jaoks ning lõbutseda.
Kui lapse vanemad on näiteks alkohoolikud, siis ta näeb kogu aeg, kuidas nad joovad, tülitsevad, ja laps hakkab mõtlema, et see on normaalne ning et kõik elavad niimoodi.
Kui ta kooli läheb, näeb ta, et tema sõpradel on palju rohkem kui tal endal, ta kadestab neid ja pärast hakkab võib-olla varastama, et saada samasuguseid asju nagu koolikaaslastel.
Pärast on kurjategijal väga raske oma elustiilist loobuda, sest ta on harjunud saama kõike lihtsalt, töötamata.
Võib juhtuda ka nii, et peres ei ole mingeid probleeme, vanemad tegelevad lapsega palju, annavad talle kõike, mida ta tahab, kuid sellele vaatamata kasvab lapsest kurjategija.
Lapsed ei võta ju mitte alati oma vanematest eeskuju.
Väga tähtis roll iseloomu kujunemisel on sõpradel.
Igale kuriteole peaks järgnema karistus.
Tihti jäävad tõsised kuriteod karistuseta.
Karistuse rangus sõltub süüteost, see võib olla kas rahatrahv, arest või vanglakaristus.
Mida saaks teha selleks, et kuritegevust oleks vähem?
Tingimata peavad vanemad ja õpetajad koolis lastega rohkem rääkima, seletama neile, kuidas õigesti elada.
Kuigi päike paistab veel väljas eredalt, võib juba tunnistada, et varsti on talv tulemas. Ka viimane suvine püha on juba tähistatud.
Rahvast oli palju, lapsed jooksid kisaga ringi, täiskasvanud kuulasid muusikat, nautisid päikest, toredate kaupmeeste poolt välja pandud kaupa.
Mihklipäeva juhiks oli Jaan Aitaja, tema teatas linnarahvale, et on algamas mihklijooks.
Põllumajandusmuuseum oli korraldanud linatöötlemistööd.
Vokiratas läks käima ja linane lõng hakkas tulema.
Väga huvitavad esinejad olid Peipsi järve kandist. Kalurid kudusid kalavõrku. Ma olin seda tegevust näinud ainult fotodelt, aga seal sain seda näha oma silmaga.
Emajõe kaldal pakuti lootsikusõitu, seda pakkusid samad meistrid, kes esinesid ka hansapäevadel.
Eesti kultuuri üks kõrgaegu oli just 19. sajandi esimene pool.
Eesti keelt rikastati uute sõnadega.
Tänu temale hakati koguma ja uurima eestikeelseid rahvajutte.
Ka tänapäeval on eesti keelt rikastatud uute sõnadega. Ma ei mõtle praegu kirjakeelt, vaid kõnekeelt.
Minu tuttavate hulgas on üks soomlane ja tema ei saa kuidagi aru, miks tervitussõnaks on sõna „chao”, mis pärineb itaalia keelest ja tähendab hüvastijätmist.
Kõnekeel armastab just selliseid lühikesi sõnu, mõnikord on nad veelgi lühendatud.
Aga mida ütlevad selle peale keeleuurijad tulevikus, seda saavad teada meie järeltulijad.
Üheksanda klassi lõpetamise järel seisavad õpilased raske valiku ees: kas astuda kümnendasse klassi ja pärast kooli lõpetamist ülikooli või astuda kutsekooli ja omandada elukutse.
Valides kutse- või kõrghariduse, valib inimene endale ka teatava astme elus ja ma seletan, miks ma nii arvan.
Kui inimene lõpetab põhikooli ja läheb siis kutsekooli ning saab näiteks kokaks või ehitajaks, siis hakkab ta töötama ainult ühes valdkonnas – köögis või ehitusel. Tema haridus ei võimalda tal edasi liikuda ja areneda.
Seda enam, et pärast kutsehariduse saamist ei astu inimene ülikooli, sest teab, et võib juba raha teenida, ja ei hakka oma aega raiskama õppimisele, vaid töötab.
Tudengitel on tulevikus rohkem võimalusi arenemiseks ja püsivate teadmiste suurendamiseks.
Pärast bakalaureuseõpet võib inimene edasi minna magistriõppesse ja kes tahab saada oma valdkonnas tõeliseks spetsialistiks, läheb doktoriõppesse.
Inimene õpib kogu aeg ja arendab ennast.
Ma arvan, et pidev õppimine mõjub inimesele positiivselt.
Ta loeb raamatuid, tutvub erinevate huvitavate inimestega ja avastab enda jaoks imelikke asju, mis meid tänapäevases elus ümbritsevad ja mida me mõnikord lihtsalt tähele ei pane.
Meil on praegu vähe inimesi, kes oskavad kätega töötada ja on nõus näiteks tööpingi juures seisma. See tuleb minu arvates sellest, et nende palk on väiksem kui inimestel, kes midagi ei tooda.
Ma arvan, et tänapäeva Eestis on vaja rohkem kutseharidusega spetsialiste, et tõsta väärikale tasemele tööstus ja selle tulemusel kogu majandus.
Olukorda Eestis on vaja parandada ja abinõusid tarvitusele võtta.
Võib-olla peaks välja töötama uue arendusprogrammi, mis tõmbaks inimesi just kutseharidust saama.
Kuigi keegi ei anna sajaprotsendilist kindlust, et nad saavad tulevikus hea töökoha ja hakkavad saama väärilist palka.
Kuid viimasel hetkel muutus kõik ja ma läksin õppima teise kooli, kus õppisingi edukalt viimased kolm aastat.
Ma kavatsen õppida kolm aastat erialal, kus praegu olen: eesti keel ja kultuur muukeelsetele.
Kui ma astun Sisekaitseakadeemiasse, pean ma seal kõigepealt omandama kutsekeskhariduse.
See ei häiri mind kuidagi, sest mul on eesmärk, mida ma tahan ellu viia.
Sellel inimesel, kellel on kõrgharidus, on kergem midagi saavutada, leida head tööd.
Tegelikult sõltub see inimesest – kui inimene midagi väga tahab, siis ta saab seda.
Sellepärast tahangi ma kõrgharidust omandada, et minu valik oleks suurem ja mul oleks rohkem võimalusi.
Iga inimene on vist endalt küsinud, mida ta teeks, kui tal oleks rohkem raha, kui tal hetkel on.
Austraalia, Prantsusmaa, Itaalia, Kreeka – need on riigid, kus ma võiksin peatuda.
Muidugi oleksin endale puhkuseplaanid ka ette valmistanud.
Sõidaksin igal pool ümber maakera. Vaataksin kõiki ajaloolisi mälestusmärke.
Saadaksin oma tütre õppima mingisse heasse ülikooli, vaatamata sellele, kas see oleks tasuline või mitte.
Esimesed trükkimisvõimalused Eestis tekkisid alles 16. sajandi lõpus.
Kõik kirikuraamatud olid esialgu alamsaksa keeles ja samal ajal anti Hans Susile ülesanne tõlkida neli evangeeliumi.
Tol ajal oli juba ilmunud trükiseid, kus olid esimesed üksikud eestikeelsed sõnad ja hiljem tulid redaktsioonid ehk parandused.
Raamatu esimeses osas vaadeldaks grammatilisi vorme Hans Susi tõlkes, kus väga vana keelt iseloomustavad ühelt poolt sõnasõnalisest tõlkimisest tekkinud germanismid, teiselt poolt ka eesti keelele eriomased tunnused. Nii saab järeldada, et XVI sajandi tõlkekirjanduse rajaja pidi olema eestlane, kes ei mõistnud nii palju saksa keelt, et suutnuks tõlkida sõltumatult algteksti sunnist.
Kui vaatame toda aega, siis Rootsi võimu ajal sai luterlik kirik Eestis kindlalt jalad alla.
Esimesed terminoloogia kujundajad olid koolilapsed, kes ei osanud piisavalt kumbagi keelt ning pidid seepärast termineid võimalikult sõna-sõnaliselt tõlkima, ise vaevalt oma tõlkest aru saades.
Paljudele on tuntud väljend, et suitsetamine, alkoholi ja narkootikumide tarvitamine kahjustab tervist. Aga hoolimata sellest paljud suitsetavad, kuritarvitavad alkoholi ja kahjuks tarvitavad narkootikume, mis on eriti ohtlik.
On üks asjaolu, millele inimene ise ei saa mõju avaldada – see on pärilikkus.
Erinevate haiguste olemasolu suguvõsades annab endast varem või hiljem märku.
Selleks, et pärilikud ohud kindlaks määrata, on kasulik vanematelt ja vanavanematelt küsida, millised haigused neid vaevasid.
Pärnu on omapärane kuurortlinn Läänemere kaldal, mis meelitab oma ilusate liivarandade, sooja mere, rohkete parkide ja puiesteedega.
Seda Eesti suvepealinna tiitliga kroonitud linna võib nimetada ka sündmuste linnaks, kus toimuvad nii traditsioonilised festivalid, kontserdid ja vabaõhuüritused kui ka näitused, rannasõud ja spordivõistlused.
Suvel lisandub 44 tuhandele kohalikule elanikule 400 tuhat külalist, kellel on võimalus valida erinevate kõrge teenindustasemega majutuskohtade vahel, piisavalt on toitlustusasutusi, kus peale eesti rahvusroogade pakutakse ka ungari, slaavi, mehhiko, itaalia ja hiina toitu.
Aasta jooksul teenindatakse Pärnu sanatooriumides rohkem kui 60 tuhandet külastajat.
Puhkus Pärnus on täiuslikum, kui te teete väljasõite oma ilusa looduse poolest tuntud maakonda.
Kihnu saarel on unikaalne rahvakultuur, seal võite te kohata naisi ja neide, kes kannavad rahvariideid ning nad pakuvad teile lahkelt oma leiba ja sooja suitsukala.
Teie viibimise Pärnus võivad paremaks teha väljasõidud ilusa loodusega maakonda.
Mõni aeg tagasi lugesin ma raamatut „Eetika: õiget ja väära avastamas”.
Raamat on kirjutatud huvitavas, vestlevas stiilis, kuid selles on palju termineid.
Natuke raske oli lugeda mõnesid peatükke, sest nad sisaldavad raskeid erialaseid termineid ja mul hakkasid need sassi minema.
Eestikeelne tõlge ilmus 2005. aastal ja tõlkija on Tiiu Hallap.
Ta on mitmeid aastaid eetikateooriat õpetanud ja tundis vajadust õpiku järele.
See õpik peaks tema arvates ergutama üliõpilast oma moraaliteooriat välja arendama.
Seal vaadatakse nüüdisaegse moraaliteooria olulisemaid küsimusi.
Autor jutustab eetikast: mis on üldse eetika, kust on pärit termin „eetika” ja mida see tähendab, milleks õppida eetikat, mis on moraal, kuidas me peaksime oma elu elama, miks me peaksime olema moraalsed, milline on usu ja moraali vahekord.
Autor ise räägib oma õpikust nii: „Ma kirjutasin selle raamatu, taotledes tõde ja mõistmist, lootes kutsuda esile põnevust ja huvi eetika vastu.”
Mis mulle selles raamatus meeldis ja mis ei meeldinud?
Kõige rohkem meeldis see, et autor jutustab tihti palju elusituatsioonidest, kui näiteks tahab mõnd terminit selgitada.
Lugejad saavad paremini aru tema jutustustest eetikast ja moraalist, kui ta seostab neid elusituatsioonidega. Näiteks moraalist rääkides jutustas ta ühest naisest, keda rünnati tema kodukandis kolm korda, samal ajal kui tema naabrid seda pealt nägid ja kuulsid.
On tore, et ta näitab kõike ilmekate näidetega.
Mina olen seda raamatut lugenud ja seepärast oli mul väga lihtne aru saada, mis on loodusseisund.
Mis mulle ei meeldinud? Esiteks see, et mõned laused on liiga pikad ja lõpus ma enam ei mäletanud, millest lause üldse jutustab. Raamatus on ka palju termineid ja võõraid sõnu, nii et on raske nendes orienteeruda.
Lõpetuseks tahan ütelda, et see raamat on õpik ja õpik ei pea kerge olema.
Louis Pojmanil on õnnestunud kirjutada arusaadav ja huvitav õpik, mille abil võib eetikateooria endale selgeks teha.
Igaühele meist annavad vanemad elu.
Sellest, mis on edu, on mõtisklenud paljud põlvkonnad, kuid ühele arvamusele pole jõutud, sest nii palju, kui on inimesi, nii palju on ka arvamusi.
Inimene, kellel on armastatud töö, kes on edukas või kellel on tema ande austajad, ei saa ilma kodukoldeta oma eluga täielikult rahul olla.
Aga samal ajal on elu edu nagu rulett: kellelgi veab, kellelgi mitte.
Aga teisest küljest on inimene ise oma õnne looja.
Võib-olla paljud ei nõustu minu seisukohaga, võib-olla tähendab elu edu nende jaoks hoopis midagi muud.
Aga selle peale saab vastata nii, et nii palju, kui on inimesi, nii palju on ka arvamusi.
Kuivõrd rikas on inimese sisemine maailm, sedavõrd mitmekesisem on ka õnne tajumine.
Maailma teadlased on juba tõestanud, et depressioon on üks XXI sajandi haigustest.
Kui ennast analüüsida, siis laiskust on minus küll, umbes 25% ja kohe ütleks, et ma ei pea protsente arvestades ennast laiskvorstiks.
Kohe tahaks mainida, et pika aktiivse perioodi järel tuleb pikk depressioon.
Ma võin iseenda kohta öelda, et mulle on parem mitte midagi soovitada, ma olen küllaltki põikpäine ja teen kõik vastupidi.
Rahulolek on meie kõikide jaoks ikka väga tähtis.
Kas oskame iseennast kiita?
Arvan, et iga inimene on enda suhtes egoist.
Ma arvan, et ettekujutus õnnest on igaühel erinev.
Ühed arvavad, et õnn on kättesaamatu, teised püüavad seda leida rahas, töös, lastes, teiste aitamises.
Ja ikkagi, vaatamata kõigele saab igaüks meenutada minuteid, millal ta oli tõeliselt õnnelik.
Kuid tuletades meelde minevikku, saad sa aru, et õnn sinu elus on vaid hetked, eredad ja unustamatud.
Sa saavutasid lõpuks eesmärgi, mille poole olid kaua püüelnud – see on õnn!
Sulle kingiti koer – see on õnn!
Kuid mida siis uskuda – unistusi või kogemusi?
Ma arvan, et õnn on hetkeline, sest kõik ju muutub.
Üks ja sama inimene seab enda ette pidevalt uusi eesmärke, saavutab pidevalt mingeid tulemusi.
Mida sagedamini tunneb inimene ennast õnnelikuna, seda erksam ja mitmekesisem on tema elu.
Inimene on imelik olend. Ta võib aastate jooksul mäletada halba, aga hea unustada juba järgmisel päeval.
Teisel inimesel nagu polekski midagi, tal ei ole kuhjaga materiaalseid väärtusi, kuid tema hing laulab, ta on avatud, ta mahutab endasse terve maailma ja on valmis jagama seda, mis on kättesaadav kõikidele, on vaja ainult näha ja tunda.
Eelkõige tuleb selgeks teha, mida tähendab meie jaoks mõiste „inimene”.
Ainult sisemine jõud, mida inimene on terve elu kogunud, aitab tal kõige raskematel momentidel teha õiget valikut, jääda inimeseks.
Teised otsivad vastuseid küsimustele, toetudes inimeste vastastikustele suhetele, katsuvad tabada tegude ja väärtegude põhjuseid, katsetavad enda ja teiste suhetega.
Pole võimalik aidata ja päästa kõiki ning inimene ei vaja mitte igasugust abi, siin on tähtis individuaalne lähenemine.
Ma võtan omaks arvamuse, et olla Inimene tähendab olla lihtsalt inimene, millegi poole püüelda ja midagi kaotada, õppida tundma uut, aidata sind ümbritsevaid inimesi, mitte karta valikut teha ja elada kooskõlas oma südametunnistusega. Sest igal inimesel on ju oma tee täiuslikkuse poole.
Iga inimene esitab millalgi endale selle küsimuse: kas on kerge olla inimene?
Isiksuse kujunemist ei mõjuta mitte ainult kasvatus ja perekond, vaid hiljem, juba teadlikus eas püüdlemine kultuurse arengu poole, püüd saavutada mingeid ideaale, olla vajalik ja kasulik inimene ühiskonna jaoks või soov saada austust ja lugupidamist ning saada kuulsaks.
Hoolimata levinud arvamusest, et inimene saab täiskasvanuks kaheksateistkümneaastaselt, võin öelda, et isiksus kujuneb terve elu jooksul. Ja kui räägitakse, et teda ei muuda enam mitte miski, ta on juba kolmkümmend aastat vana, on see kohutav, sest me areneme ju aasta-aastalt, saame uusi teadmisi, analüüsime neid, reageerime kuidagi ja see tähendab, et muutume.
See muutub juba mingiks stereotüübiks.
Paljud noorukid arvavad, et selleks, et saada kuulsaks, tuleb põgeneda kodust, minna tülli kõikide oma sõpradega ja nii edasi.
Ja tihti unustatakse kõige tähtsam – anne.
See tähendab, et saatusel on olemas kaks algust: isiklik ja juhuslik, ning seda võib nimetada ettemääratuseks, sest keegi ei tea, kas meid valitseb juhus või seaduspärasus.
Me omame otsest mõju oma saatusele, võime seda muuta, püüeldes ühtede või teiste ideaalide poole, saavutades kindlaid eesmärke.
Elu mõtte küsimust võib pidada üheks kõige tähtsamaks küsimuseks inimkonna elus.
Ja tõenäoliselt selles seisnebki inimese suures maailmas eksisteerimise sügav mõte – leida vastus sellele küsimusele.
Isiksuseks peetakse tavaliselt iseloomujoonte kogu, mida inimene erinevates olukordades avaldab.
Kõige populaarsemaks ja mugavamaks on saanud interneti kasutamine, sest see võimaldab palju asju teha.
Loengukonspektid on ka ülikoolide kodulehekülgedel olemas, nii et on mugav arvestusteks ja eksamiteks valmistuda.
Paljud loevad uudiseid või vaatavad ilmateadet ja üldse kasutavad firmade kodulehekülgi, mis pakuvad erinevaid teenuseid, olgu need näiteks tööpakkumised, turismiteenused või midagi muud.
Väga mugav on see, et võib arveid maksta välja minemata.
Aga pidev võrgus viibimine loob lõpuks ebamäärase abstraktsuse tunde, nii et ühel hetkel kipud unustama, et inimene, kellega sa iga päev lühikesi kirjaridu vahetad, on ka päriselt olemas.
Interneti „võrku” on sattunud juba peaaegu kogu kaasaegne maailm, nii et see võrk on asendamatu.
Samuti peaks eelistama rohkem looduslikku toitu ja ise sööki valmistama, sest kiir- ja valmistoit ei too tervisele kasu, pigem on see kahjulik.
Nüüdisajal liiguvad inimesed üsna vähe, sest spordi jaoks ei jätku aega ega raha.
Vaatamata sellele on liikuda siiski vaja, sest spordiga tegelemine annab reipust juurde, teeb enesetunde paremaks ning tõstab töövõimet.
Tervisele mõjuvad isegi meeleolu ja emotsioonid. Uurimustest on selgunud, et kui inimene on halvas tujus, teda vaevab pidev depressioon, ta tunneb end õnnetuna või on agressiivne ja vihane, siis annab kõik see halb end esialgu tunda vaimsele seisundile, kuid ka füüsilisele tervisele.
Karastamine mõjub ka tervisele hästi, eriti külmetushaiguste vastu.
Juba siis, kui käis reklaamikampaania, oli tunda pinget poliitareenil.
Isegi tänapäeva maarahvas ei näe selline välja.
Minu meelest mööduvad siin parimad aastad üliõpilaste elus.
Siin kasvavad lastest täiskasvanud, ema poegadest ja isa tütreist aga iseseisvad inimesed.
See on samm täiskasvanute ellu.
Ühel päeval teatati mulle, et ma olen Tartu ülikooli sisse saanud.
Minu sugulased tundsid rõõmu minu pärast.
Varsti tuli see päev, mil ma pidin kodust ära sõitma. Mäletan, kuidas nuttis mu ema, nagu näeks mind viimast korda.
Õnneks ei astunud ma Tartu ülikooli mitte üksi, vaid mu klassiõed astusid ka.
Kõikjal oli kuulda eesti keelt, see oli nii võõras ja peaaegu arusaamatu.
Esimese kuu elasin ma koos klassiõdedega korteris, pärast kolisin aga ühiselamusse.
Alguses oli mul kõik raske.
Siin tuli mul teha palju asju, mida ma varem kodus ei olnud teinud. Tasapisi hakkasin nende asjadega toime tulema.
Siin ei olnud ja ei ole mu kõrval ema ja isa ega mitte ühtegi sugulast. Ma käsutan ise oma raha, teen sisseoste, oskan juba süüa teha, ilusti lauda katta ja sõpru külla kutsuda.
Minu sugulased ütlevad, et minust on saanud teine inimene, iseseisvam ja tõsisem. Nad loodavad, et ma saavutan oma elus palju ja et minu elu on parem kui nende oma.
Me olime kutsutud sünnipäevale ja otsustasime, et me sõidame.
Me Rolandiga armastame teineteist väga ja teeme kõike koos.
Me läksime maha ühe maja ees, aga muidugi oli see vale maja.
Osvald tegi ettepaneku ööseks tema juurde jääda ja me olime nõus.
Alguses mõtlesime, et võime võtta raha, aga pärast saime aru, et meievaheline armastus on tähtsam.
Ta ütles, et ma võin üksi tema juurde jääda, aga Ronald peab ära minema.
Ta näitab ajakirjas minu pilti ja ütleb, et armastab mind juba ammu.
Olen nii väsinud, lähen parem magama.
Roland tuli, rääkis imelikke asju, võib-olla seetõttu, et ta ei olnud maganud.
Osvald jutustas, et ta palus seda raha kuldkalalt.
Lähen Rolandiga õue rääkima.
Roland seob Osvaldi käed ja jalad kinni ja läheb raha järele.
Me istusime kodus ja rääkisime vaikselt, äkki tuli mees ühe pitsaga, istus laua taha ja sõi selle ära.
Me jäime niimoodi seisma.
Äkki me nägime maja.
Oli huvitav, et Osvald ei tahtnud, et ka Roland oleks majja jäänud.
Osvald vaatas mulle imelikult otsa ja mul oli natukene hirmus.
Ta hakkas rääkima imelikke asju ja näitas mulle ajakirjas minu pilti.
Osvald tahtis, et ma jääks temaga elama.
Paari tunni pärast ma ärkasin.
Oli selline tunne, et ta ikkagi ise tahtis, et ma jääks Osvaldiga.
Vist see on parem!
Ta ütles, et Roland peab teda aitama, kuid me ei tohi koos magada.
Peremees vaatas kogu aeg minu poole kuidagi kahtlaselt.
Palusime Rolandiga teda, et ta lubaks meil koos magada.
Palusin teda mulle fotot näidata – kahjuks oli seal minu pilt!
Hakkame tee peal hääletama.
Mul on jalg märg.
Hei, mis Roni ei või siia jääda?
Armas, olen igatsenud sinu järele, ei taha enam ilma sinuta jääda.
See on lugu inimestest, kes tahavad raha saada, noorpaar armastab teineteist, aga vaatamata sellele on nad nõus üksteist reetma, et ainult saada raha.
Tal oli raha, ta tahtis seda anda ja samas midagi muud vastu saada.
Ta pakkus Rolandile raha, sellel tingimusel, et too annab Laura talle.
Temast oli julm küsida seda, mis talle ei kuulu.
Lõpuks selgub, et see ei ole tema raha, vaid muinasjutt.
Kui koputasime uksele, avas meile üks tundmatu mees, nagu hiljem selgus, oli tema nimi Osvald.
Ta tegi mulle ettepaneku ööseks tema majja jääda, ma jäingi.
Ei, ma ei lase seda võimalust käest!
Hakkan elama paremini kui Maria!
Ma ei jõua ära oodata hetke, kui saan seda raha puudutada.
Ma olingi selle juba unustanud.
Ma sain juba kõigest aru!
Ma ei taha siia jääda! Tahan kaugele joosta ja mitte kunagi siia tagasi pöörduda.
Miks keegi ei peatu? Olen juba väsinud siin seismast, käsi püsti, ja hüppamast, et mind märgataks ja peatutaks.
Ükskord nägin ma ühes ajakirjas üht naist, minu arvates oli ta väga kaunis.
Ja kui ma seda naist nägin, sain ma aru, et see on just see naine, keda ma olin näinud ajakirjas.
Ma ütlesin, et kui temast saab minu naine, annan ma talle 4 miljardit.
Ja ma tegin seda, seletasin talle, et vaatasin tema pilti ja ootasin teda, aga ta ignoreeris mind.
Kõik oli juba otsustatud.
Maailm on tänapäeval väga reostatud. Looduse seisund on väga halb.
Inimesed teevad liiga vähe, et loodust puhtana hoida ja säilitada.
Teine suur reostusallikas on prügi ja olmejäätmed.
Prügi hulk aga suureneb iga aastaga ja tulevikus võib kogu planeet saada üheks suureks prügilaks.
Mis ootab meid kõiki?
Esiteks tuleb anda välja seadus, kus on ära märgitud karistused keskkonna reostamise eest.
Teiseks, tuleb rajada mitmesuguseid organisatsioone, mis loodust kaitsevad.
Lõpetuseks tahan öelda, et iga inimene võib midagi teha, et loodust kaitsta.
Täiskasvanud inimesed peaksid oma lapsi õpetama, kuidas loodusega säästlikult ümber käia.
Tuleb ka pidevalt konsulteerida vastava ala spetsialistidega, kui tekib mingisuguseid küsimusi, ja külastada igasuguseid seminare.
Arstil tuleb palju inimestega suhelda.
Ta võib oma kabinetis istuda ja haigeid vastu võtta, võib aga külastada haigeid inimesi ka kodus.
Arsti töö nõuab laialdasi teadmisi, näiteks peab ta teadma kõikide rohtude ja haiguste nimesid ladina keeles, seega tuleb tal palju lugeda.
Lõppkokkuvõttes tuleb arstiks õppida umbes 10 aastat.
Apteekri abil võib inimene saada kogu vajaliku informatsiooni ravimite kohta.
Apteeker peab olema kursis kõigi ravimite kasutamisjuhenditega.
Kuna selleks on vaja teada kõikide ravimite kasutamisjuhiseid ja meeles pidada kõik nimetused, peab tal olema hea mälu ja keskendumisvõime.
Apteeker peab oskama eesti keelt nii kõnes kui kirjas ja paari võõrkeelt.
Ajalehti vajatakse tänapäeval maailmas igal pool.
Tundub, et enne kui artikkel ajalehte pannakse, eelneb sellele küllaltki pikk eeltöö. Esiteks peab ajakirjanik oma uudise läbi lugema ning rõhutama neid aspekte, mis on olulised.
Kuna kirjutada on vaja korrektselt, peab ta vaatama lauseehitust, et ei tekiks mingit viga.
Tal on ka võimalus Internetti kasutada.
Pärast mingi teksti lõpetamist loeb ta oma teksti veel üks kord üle, teeb parandusi ja täiendusi ja annab siis lõpliku variandi toimetajale.
On olemas nii vabakutselisi ajakirjanikke kui ka neid, kes töötavad mingis firmas.
Linnapead on vaja linna juhtimiseks. Üks osa tema tööst on selline, et linnapea on linna esindaja riiklikul tasemel, teine aga selline, et linnapea tegeleb linna probleemide lahendamisega.
Linnapea istub koos oma meeskonnaga linnavalitsuses ja arutab linna probleeme ning proovib neid lahendada.
Linnapea võtab vastu otsuseid ja viib neid ellu.
Linnapeal on ka vastuvõtuaeg ja sel ajal saab iga linnakodanik pöörduda linnapea poole oma probleemiga või pakkuda mingit ideed linna heaolu jaoks.
Linnapea jälgib ka linna üldist arengut ja majanduse arengut.
Kui linnas tekib probleem, peab linnapea igal juhul töökohal olema ja see ei sõltu sellest, kas tal on hetkel tööaeg või mitte.
Linnapea peab ka intervjuusid andma ja meedias esinema.
Linnapeal peab olema kõrgharidus ja ta peab oskama keeli.
Linnapea peaks iseloomult olema tasakaalukas, aus ja kannatlik.
Inspektor peab tutvuma inimestega, kellega ta hakkab töötama.
Loomulikult peab instruktor ravivõimlemise trenni jooksul pöörama tähelepanu igale inimesele, kui on võimalik, siis ka individuaalselt aitama.
Ravivõimlemiseks sobib paremini hommik, sest on tore alustada päeva pärast sporditrenni.
Kõrge professionaalse taseme säilitamiseks on soovitav osaleda mitmesugustel seminaridel, kus vahetatakse kogemusi ja proovitakse uusi ravimisviise.
Õpetaja on vajalik inimene väikestele lastele, noortele ja täiskasvanutele.
Õpetajad pühendavad oma tööle palju aega. Näiteks kooliõpetaja korraldab ekskursioone ja külastab lastega erinevaid kohti.
Õpetajate tööaeg on alati kindel, nad ei saa oma töörütmi ise määrata. Kindla ajaperioodi jooksul peavad nad vajalikud asjad ära tegema.
Õpetaja töö nõuab laialdasi teadmisi, õpetajal tuleb palju lugeda.
Arvan, et kõige olulisem isiksuseomadus on kannatlikkus.
Helilooja tööle eelneb küllaltki pikk eeltöö.
Kui muusa tuli, siis hakkab helilooja looma. Tema loomeprotsess võib kesta mitu päeva, kuni ta lõpuks saavutab selle, mis teda rahuldab.
Sageli pakuvad heliloojad oma teoseid plaadifirmadele, mis siis kas nõustuvad neid plaadistama ja välja andma või mitte.
Heliloojatel peaks olema muusikaline kõrgharidus.
Kõrge professionaalse taseme säilitamiseks on soovitav osalemine mitmesugustel seminaridel.
Neid vajatakse igasugustes kohtades, näiteks piiri valvamisel, või kui toimub mingi terroriakt, siis päästavad nad teisi inimesi.
Sõjaväelased on praegu Eestis vabakutselised, aga kõik noored peavad ühe aasta armies teenima.
Sõjaväelane peab igal hommikul vara üles tõusma ja palju treenima, et oma oskusi arendada.
Esimene tingimus on see, et inimene, kes tahab sõjaväkke minna, peab olema tugev nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Veel ei tohi ta karta, sest sõja ajal puutuvad sõjaväelased alati surmaga kokku.
Veel ei tohi ta karta kaklemist.
Õpetaja peab ise valima, mis töömaterjale ta kasutab, mõtlema välja, kuidas teha õppimisprotsess huvitavamaks ja kuidas selgitada õpilastele kursuse eesmärke.
Töö käigus tugineb õpetaja tihti oma vanemate kolleegide töökogemusele ja võib kasutada nende meetodeid.
On võimalik ka konsulteerida vastava ala spetsialistiga, kes ei ole aga õpetaja, vaid uurija.
Tavaliselt on õpetajatel tööl täiskoormus ning sageli peavad nad osa tööst tegema ka kodus, sest vihikute kontrollimisega ja uute materjalide otsimisega ei ole alati võimalik tegeleda lühikesel vaheajal.
Kuna õpetaja töö nõuab laialdasi teadmisi mitmetest erinevatest eluvaldkondadest, tuleb tal palju lugeda, palju ringi liikuda ja erinevate inimestega suhelda.
Kõrge professionaalse taseme säilitamiseks on soovitav osalemine mitmesugustel õpetajate seminaridel, kus vahetatakse kogemusi ja arutletakse noorte probleemide üle.
Õpetaja peaks valdama mitut võõrkeelt ja tundma ka teiste riikide kultuure, et saaks teha tööd ka välismaalt tulnud õpilastega.
Turvamehi vajatakse erinevates kohtades.
Ja nad peavad jälgima seda, et kõik oleks korras.
See sõltub sellest, kus turvamees töötab.
See võib olla nii päev kui ka öö.
Turvamehel peab olema oma tööriietus, et inimesed näeksid, et see ei ole tavaline inimene.
Turvamehe tööriietuse tavaline värv on must, aga võib olla ka mingi muu, see kõik sõltub firmast.
Nad käivad palju välismaal ja peavad sellepärast oskama palju võõrkeeli.
Töö käigus tuleb kunstnikul vahel konsulteerida vastava ala spetsialistidega, kui on selline vajadus.
Tänapäeval on kunstniku töövahendiks ka arvuti graafikaprogrammid.
Töö käigus võivad mingid nüansid muutuda.
Enne seda, kui teos lavale jõuab, tuleb läbi teha pikk eeltöö.
Lavastajal tuleb veel valida näitlejad, kes sobivad teatud rollidesse.
Ta peab omama head suhtlemisoskust, oskama väljendada oma mõtteid.
Lavastaja pühendab peaaegu kogu oma vaba aja tööle.
Suureks abiks osutuvad hea kujutlusvõime, hea mälu, püsivus.
Tänapäeval on töövahendiks muidugi arvuti, aga ei tohi ära unustada ka pakse raamatuid.
Esmapilgul tundub, et selline töö on kindlate ülesannetega ja paindlike kellaaegadega.
Suurt huvi pakkus viimasel nädalal mulle Juri Lotmani raamat „Filmisemiootika”, mille esimene trükk on mulle üllatusena ilmunud aastal 1973.
Raamat koosneb sissejuhatusest, 14 peatükist ja kokkuvõttest.
Sissejuhatuse sirvisin ruttu läbi, sest see tundus mulle natuke tüütu olevat.
Niiviisi saab eristada detaile kaadrite lõhutud filmimaailmast.
Muusika omakorda pulseerib ja kummitab – viib teise maailma ja toob teda minu maailma.
Unenäod on ka üks mu lemmikteema.
19. sajandi lõpu vaimsus tuli Jaani kirikule kasuks.
Kujuta ette, ma käisin Jaani kirikus!
Me käisime oma grupiga Jaani kirikus.
Kiriku altar on väga tagasihoidlik, kuid väga eriline.
Jaani kirikus on ka orel.
Leidsin kirikust voldiku, kus on informatsioon ürituste kohta.
See ei ole suur, aga sellest pole lugu, tähtis on muusika, mitte muusikariist.
Ma kiirustan sulle teatama, et kaks päeva tagasi külastasin ma Tartu Jaani kirikut, mis asub Tartu Ülikooli peahoone lähedal.
Esmapilgul ei erine ta teistest Eesti kirikutest, kuid kui ma astusin sisse, siis sain aru, et see on omapärane ja väga vana hoone.
Meie giid jutustas selle kiriku ajalugu, kuidas seda ehitati, mis teeb kiriku eriliseks...
Seest ja väljast on hoone dekoreeritud terrakotafiguuridega.
Praegu julgen ma arvata, et seda kirikut peetakse Eesti suureks uhkuseks.
Nädala alguses sain sinult kirja, kus sa jutustasid mulle väga põneva loo.
Sa küsid minult, miks see niimoodi on.
Aga Tartu linna elanikel oli väga vaja see kirik taastada, sest see on väga oluline hoone.
Muidugi kulutati kiriku taastamiseks palju miljoneid kroone.
Tead, see on väga ilus gooti kirik.
Kirikut kaunistavad nii seest kui ka väljast huvitavad ehisdetailid. Need on erinevate apostlite kujud.
See on juba väga vana kirik, varem nimetati seda Kivikirikuks.
Iga kord, kui kirik lagunes, ehitati see uuesti üles, nii et kirik on ehitatud tükkidest.
Kirikus on seina peal palju figuure, mis on tehtud puust.
Ehitada aitas terve Tartu linn ja selle peale läks päris palju raha ja aega.
Tartu ülikooli peahoone asemel oli sellel ajal ka kirik ning hiljem ehitati TÜ peahoone.
Kirikus on kolm korda nädalas kontserdid.
Igal kontserdil on palju rahvast, jõulude ajal ei mahu kõik inimesed lihtsalt sisse.
Mul on ainult plussi ja 7 miinust.
Ta tahtis töötada dokumentidega reisifirmas, aga ta peab veel reisima ja midagi korraldama, viisasid vormistama.
Ma olen veendunud, et ei võtaks seda inimest oma firmasse tööle.
Ta käivitas mootori ja me sõitsime edasi.
Nad armastavad lobiseda öösel, kui kõik magavad.
Mu sõber mainib alati seda, et ta on tuntud inimene.
Hajameelsed inimesed teevad alati palju vigu.
See on hea, et ta tunneb huvi töö vastu ja küsib tähtsaid küsimusi.
Ma arvan, et ta saab selle töö, sest ta valdab paljusid keeli.
Ta on noor tüdruk ja saab hakkama.
Ta ei oska saksa keelt.
Sõbranna räägib hajameelselt oma vanematega.
Kandidaat oskab viit keelt: eesti, inglise, vene, norra ja prantsuse keelt.
Tal on olemas ka töökogemus, kuna ta töötas turu-uuringute firmas (tegeles turu-uuringute ja statistikaga).
Kandidaadil on positiivne ja optimistlik ellusuhtumine, ta ütles, et võiks minna kursustele, et omandada olulisi oskusi.
Piret ei ole varem korraldustööga tegelnud.
Keegi ei saa kindlustada seda, et ta tööga hakkama saab.
Mulle tundub, et Piret ei saa seda tööd, sest tal ei ole erilisi töökogemusi, ta ei oska saksa keelt, tal on palju nõudmisi (suur palk kuulub nende hulka) ja ta on ka hõivatud õppimisega.
Ma ei võtaks seda inimest oma firmasse tööle, sest mul oleks kergem leida sobivat kandidaati, kes vastab kõigile mu soovidele ja nõudmistele, kui võtta tööle Piretit nagu põrsast kotis ja pärast mõelda, kas ta tuleb selle tööga toime või mitte.
Ta õpib veel ülikoolis.
Mulle tundub, et see neiu ei saa seda tööd, sest ta ei ole väga hea kandidaat.
Esialgu jättis ta päris hea mulje, sest ta oskab palju keeli (inglise, norra, prantsuse), tal on hea suhtlemisoskus ja ta on palju reisinud.
Mina ei võtaks seda inimeset oma firmasse tööle, sest mulle ei meeldi liiga enesekindlad inimesed.
Aga see neiu armastab ennast väga.
Ühelt poolt on väga hea, et neiu oskab nii palju keeli, on palju reisinud ja suhtleb inimestega vabalt, aga teiselt poolt mind häirib, et ta tahab liiga palju.
Minu meelest on Piret Ülejõe natukene liiga enesekindel, ta tahab kõike ja kohe ning keegi pole teda veel tööle võtnud, aga Piret nõuab juba soodustusi ja mobiili.
Ta on valmis õppima, kursustel käima.
Mulle tundub, et Piret ei saa seda tööd.
Teiseks, Piret ei ole varem korraldustööga tegelnud, kuigi see on vajalik.
Ma ei võtaks seda inimest oma firmasse tööle.
Teiseks, ta peab õppima hästi käituma.
Isa peab auto käivitama, sest tahaksime maale sõita.
Võib alustada sellest, et selles filmis pole vaja üldse midagi muuta.
Minu arvates võib see näida pisut sündsusetu autorite ja operaatorite suhtes.
Aga muidugi on kõikidel inimestel kujutlusvõime ja fantaseerida võib küll.
Näiteks, tänapäevases maailmas kõlab väga kõvasti sõna „demokraatia”.
Ja see tähendab, et praeguses „Kevades” peavad õpetajad olema rahulikud ja ei tohi mingil juhul lapsi lüüa.
Et kõik oleks hästi, jälgiksid neid videokaamerad.
Muidugi ei elaks nad mitte koolis, vaid oma vanemate korteris.
Ka peavad uue filmi näitlejad olema tõelised näitlejad, mitte ainult tavalised koolilapsed, sest see aitab teha filmi palju huvitavamaks ja tõesemaks.
Tänases „Kevades” võib kasutada muusikat, mida kõik lapsed teavad.
Esiteks, tal ei ole head praktikat, mis on niisuguse tööga seotud.
Näiteks, ta saab ju aru, et esialgu ei anna keegi talle nii suurt palka, sest ta on niinimetatud praktikant.
Ta ei tea, milliste raskustega see töö seotud on.
Ta mõtleb ainult palgast ja soodustustest, mitte tööst.
Ta ei küsinud ühtegi korda, millise kollektiiviga tal tuleb töötada.
Ma ei tea, kuidas ta varem oma klientidega suhtles, aga tööintervjueerijatega ei suhelnud ta lugupidamisega.
Ta ei saanud aru tööeesmärgist.
Minu arvates ei saa ta seda tööd, sest ta ei sobi sellele tööle, ta on õpilane, mis tähendab, et tal pole palju vaba aega, ei oska saksa keelt, aga see oli kohustuslik tingimus. Ta on ka väga noor, aga see töö on väga vastutusrikas, ta peaks kontrollima turiste võõral maal.
Arvan, et ta ei taha enam ise seda tööd saada, sest ta arvas, et peaks ainult dokumentidega töötama ja soodustusi saama.
Praegu ta teab, et peab reisima, aga ta on õpilane ja tal ei ole sellist võimalust.
Kui mina oleksin firmajuht, ei võtaks ma seda inimest oma firmasse tööle, sest ta on veel noor tüdruk, kes tahab tasuta reisida ja mobiiltelefoni kasutada.
Ta oli üllatunud, kui kuulis firmajuhilt tööeesmärki, see tähendab, et ta ei ole selleks tööks valmis.
Kui mul poleks teist kandidaati, siis võtaksin tema, aga annaksin talle mingi kerge töö, näiteks laseksin tal organiseerida reisi Tallinnast Tartusse ja siis vaataksin, kuidas ta seda teeks.
Minu pass kehtib ainult kuuenda detsembrini.
Vabanda palun, et ma sulle liiga tegin.
Piret ei saanud tööd reisifirmas, sest ta oli väga hajameelne.
Piret Ülejõe valdab eesti, inglise, norra ja prantsuse keelt.
Ta õpib kiiresti.
Mina arvan, et see inimene on väga hea kandidaat, aga praegu ta ei saa seda tööd.
Ja kolmandaks, ta poleks pidanud palgast rääkima, see jätab paha mulje.
Kui ta loengutelt puudub, siis võib ka juhtuda, et ta puudub töölt.
Võib-olla võtaksin ma selle inimese kahe aasta pärast.
Ma ei oleks pidanud oma puudusi mainima.
Mina valdan saksa, vene ja eesti keelt ning oskan natuke inglise keelt.
Et eesti keele oskust parandada, on vaja eestlastega suhelda.
Mina arvan, et ta saab selle töö, sest ta oli kõigega nõus, mis talle intervjuul öeldi.
Minu arvates teeb inimene kõik, et ta tööle võetaks.
Ma arvan, et võtaksin selle inimese oma firmasse tööle, sest ta on minu arvates püüdlik ja ei tulnud ainult sellepärast, et raha teenida, vaid ta tunneb ka huvi selle töökoha vastu. Sellele tööle sobiks selline inimene nagu Piret Ülejõe.
Seal oli vaja suurt täpsust.
Tal ei ole konkreetset tööeesmärki.
Esiteks arvasin, et ta saab selle töö.
Aga kui kuulasin lõpuni, võin kindlalt öelda, et tal on vähe võimalusi seda tööd saada.
Mulle tundub, et ta ei taha dokumenditööd teha ega üksinda töötada, ta tahab rohkem reisida ja soodustusi saada, sest ta on veel noor ja õpib ülikoolis.
Kui mina oleksin firmajuht, ei võtaks ma seda inimest tööle.
Võib-olla kui Piret ei tahaks nii suurt palka ja ei küsiks soodustusi, siis võiks teda kasutada, aga parem on anda talle kerget tööd.
Esiteks võiks maksta talle vähem palka ja vaadata, kuidas ta tööga hakkama saab.
Väike poiss tegi tüdrukule lasteaias liiga.
Kirik on ehitatud gooti stiilis ja seda on esimest korda mainitud 1323. a., kuigi kesklöövi alalt leiti 12.-13. sajandi puitehitis.
Jaani kirik on kuulus selle poolest, et siin on nii palju terrakotaskulptuure, kui õigesti mäletan, siis umbes 2000, aga mitte kõik nendest pole kirikus.
Neid restaureeritakse ja nendest tehakse koopiad.
Kõik need on tehtud käsitsi.
Koguduses on kokku umbes 200 inimest, jõulude ajal on kirik alati täis.
Siin toimuvad tihti kontserdid ja kirikus on ka kammerkoor.
Aegade jooksul on kirikule pidevalt midagi juurde ehitatud, see on põhjus, mis kirik on eesosast kitsam ja tagaosast laiem.
Hiljem võisime ka küsida, kui veel midagi teada tahtsime.
Siis vaatasime natuke ringi, jalutasime pisut ja nii lõppes meie väike ekskursioon Jaani kirikusse.
Tänapäevases „Kevade” versioonis võiksid paljud süžeeliinid olla samasugused, aga teistmoodi peaks olema mõned tehnilised ja kooliga seotud asjad.
Mõni poiss või tüdruk võib armuda klassikaaslasesse, poisid võivad kakelda, keegi ei taha üles tunnistada, mida halba ta on teisele teinud.
Ka õpetajatega suhtlemises võime me leida palju sarnaseid asju tänapäeva ja „Kevade” aja vahel – üks õpetaja karjub sinu peale, tal on oma probleemid ja ta ei taha sind kuulata, teine, vastupidi, tahab alati teada, mis on sinuga juhtunud, tahab aidata.
Nii et ajad on nüüd muutunud ning loogiliselt võttes peaksid ka tänapäevases „Kevade” versioonis mõned asjad teistmoodi olema.
Ja kuigi kannel on eesti rahvapill, arvan, et tänapäevane noormees valiks mõne teise instrumendi, näiteks kitarri, või oleks tema anne lihtsalt tantsimine või laulmine mõnes konkreetses stiilis.
Ja veel on tähtis, et tänapäevane koolisüsteem on muutunud, ja ühine tee kooli või koju kestab nüüd ainult paar minutit.
Kokkuvõtteks võib öelda, et on asju, mis lihtsalt ei muutu.
Ta on nõus käima saksa keele kursustel, kui seda keelt on vaja osata.
Ta oskab end hästi kaitsta ja küsimustele vastata.
Ta küsib asju, mida ei peaks tööintervjuus küsima.
Võib-olla ta saab selle töö, sest kuigi tal on ka miinuseid, paneb Piret uskuma, et ta oskaks seda tööd hästi teha.
Ja on väga hea, et on näha, et ta tahab töötada reisikorraldajana.
Firma juhatajad on tõsised naised ja ma usun, et nad näitavad Piretile, kuidas on õige selles firmas käituda ja kuidas mitte ning kui suur võiks olla tema palk.
Kõigepealt võtaksin ma Pireti tööle katseajaga, sest ma arvan, et tema iseloom sobib selle töö jaoks, kuigi inimesena ta mulle ei meeldi.
Ja siis, kui ta oleks katseajal kõik reisid hästi korraldanud, annaksin ma talle tööd, sest ta oleks õige inimene minu firmale.
Enne peaks ta küll paarist tähtsast asjast aru saama.
See oli enesestmõistetav, et me võtsime kingad jalast, kui läksime tuppa.
Me sõime küüslauku ja see säästis meid haigusest.
Tund kestab 40 minutit, aga loeng 90.
Minu toanaabrid lobisevad alati südaööni ja veel kauem.
Ma ei süüdista sind, ainult ütlen, et järgmine kord võiksid sa teistmoodi teha.
Väga oluline on ka see, et talle sobib graafik (mitte iga inimene ei taha tervet nädalat järjest tööl olla).
Olen kindel, et ei ole võimalik samal ajal hästi õppida ja töötada.
Kuuga ei ole võimalik keelt ära õppida.
Mõnikord juhtub niimoodi, et vanemad ei leia tööd halva hariduse tõttu ja ei saa anda oma lastele kõike, mis neil vaja on. Niimoodi juhtus minu peres.
Mu vend, kes ei tööta oma erialal, lõi pere.
Selleks, et saada tasuta haridus, on praegusel ajal vaja lõpetada kool medaliga, teisiti ei saa.
Mõned õpilased võtavad pangast õppelaenu, et õppimise eest maksta.
Võib-olla hindavad üliõpilased õppimist rohkem, sest nad teavad, kui palju raha nad peavad selle eest maksma.
Võib osta kõike, aga mitte tervist.
Mõned tapavad end narkootikume kasutades.
Siis on nad kindlad, et ei jää tööta.
Mõnel noorel ei ole nii head pead, et head haridust saada.
Muidugi on auto tore ja mugav, aga selle tõttu on tekkinud uusi probleeme, näiteks jalakäijate turvalisus.
Suurt rolli mängivad ka helkurid, sest näiteks talvel on päevad väga lühikesed ning jalakäija peab seetõttu olema väga tähelepanelik, et mitte auto alla jääda.
Autojuhid teel on muidugi tugevamad, seepärast sõltub jalakäijate turvalisus ka nendest.
Praegu elan ma ühiselamus number 89, kuid mu kodu on siiski Narvas (kolmetoaline korter viiekorruselises majas – kõige uuemas ja moodsamas majas mu linnas).
Võrreldes mu Narva korteriga, näeb Tartu kaheksakümne üheksas ühiselamu kohutav välja, ehkki selle ühiselamu suureks plussiks on madal kuuüür.
Kui ma siia kolisin, pidin remonti tegema, sest tuba oli kehvas olukorras: vana mööbel oli ära lõhutud, seinad olid määrdunud, põrand oli õudset pruuni värvi.
Narvas on ilmtingimata parem, kui rääkida sisustusest ja mugavustest, kuid Tartus on meeldiv elada ja õppida, sest siinne keskkond on sõbralikum ja arukam, aga see on juba teine küsimus.
Kirjutan sulle kirja, et jutustada Jaani kiriku külastamisest.
Kirikut kaunistavad nii seest kui ka väljast arvukad ehisdetailid. Kõik need on valmistatud terrakotast.
Ukse peal nägin ma palju kuulutusi, et kirikus on orelikontserdid, võib-olla me tuleme millalgi kuulama.
Seal elan ma paneelmajas kahetoalises korteris.
Hea külg on see, et minu aknast avaneb suurepärane vaade merele, aga halb on see, et meie majas ei ole lifti.
Maja ees on õu, kus asuvad laste mänguplats, roheline aed ja parkimiskohad – see on väga mugav inimestele, kellel on auto, aga mina ei ole nende hulgast, mulle see ei meeldi, sest parkimisplats võtab palju ruumi.
Minu lemmikkoht korteris on loomulikult minu tuba.
Mulle meeldib, et see on väike, aga kui mul on külalised, siis see mulle ei meeldi.
Kapi kõrval on mul suur roheline diivan, mille peal on mänguasjad.
Kahjuks ei ole seintel üldse pilte, sest mul ei ole aega neid riputada.
Põrandal on suur pehme vaip, akna ees on valge tüll ja punased kardinad.
Minu lemmikhoone Tallinnas on Kadrioru loss, mille laskis ehitada tsaar Peeter I.
Aga alguses kinkis Peeter selle lossi oma abikaasale Katariinale.
See loss on väga suur kahekorruseline hoone, mis on värvitud kollaseks ja punaseks, raudkatus on roheline.
Aia poolt tuleb peaukse juurde ilus valge trepp.
Nagu ma mäletan, on majas neli ust.
Keskel on ilus suur purskkaev, aga veel on pargis mitu väikest purskkaevu.
Ühesõnaga, see on väga mugav koht külastamiseks ja üks väga hea kunstimuuseum.
Nüüd tahan jutustada oma kodust, mis asub Narvas ning ühiselamust, kus ma praegu elan.
Maja ümbruses asub vaikne park, kus võib jalutada nii suvel kui ka talvel.
Siin on ka suur turg.
Tahan öelda, et need on rahulikud vanad inimesed.
Toas elan koos oma klassikaaslasega, kes õpib ka Tartu ülikoolis õigusteaduskonnas.
Aga sellel aastal sain ma Tartu ülikooli üliõpilaseks, seejärel oli mul vaja Tartusse kolida.
Praegu elan ma Tartus üheksakorruselises ühiselamus neljandal korrusel.
Minu ühiselamu asub kesklinnas, selle lähedal on peaaegu kõik hädavajalikud hooned.
Igas toas elab kaks inimest.
Oma tuba jagan ma oma sõbrannaga.
Meie boks ei ole eriti suur: seal on kaks tuba, esik, köök, vannituba ja tualett.
Meie toas on kaks voodit, kaks tooli, kaks kirjutuslauda ja kaks kappi.
Iga voodi kohal ripuvad riiulid, kuhu me saame palju asju panna.
Kahjuks ei ole meil televiisorit, kuid minu naabril on arvuti, seetõttu ei ole meil nii igav.
Võin öelda, et minu korter on küllalt uus ja kaasaegne, sest kõik aknad on vahetatud ja kõikides tubades on tehtud hea remont.
Mul on kahju, et mul ei ole rõdu, aga mul on ikkagi väga kaunis vaade aknast.
Mulle meeldib mu korter, sest see on ilus ja mugav ning ma ei tahaks seda vahetada.
Seega oli mul vaja teise linna kolida, sest Narvas pole mingit head õppeasutust.
See on kesklinn, aga väga hea ja rahulik hoov, kus on ka kaasaegne laste mänguplats.
Ma ei tea praegu oma kodu miinuseid. Võib-olla ainult see, et hoovis on vähe pinke.
Ka ei meeldi mulle meie korteriüür. Me ei tasu mitte enda eest, vaid kogu arve jagatakse kõigi elanike vahel.
See tähendab, et inimesed kasutavad vett ja elektrit erinevalt, aga maksavad kõik ühtmoodi.
Veel ei meeldi mulle vaade meie aknast.
Minu korter asub kolmandal korrusel, renoveerimata osas. Mulle meeldib see koht, sest korterites, mis asuvad esimesel korrusel, on talvel väga külm.
Näiteks kodulinnast Tartusse tagasi tulles, rasked kotid käes, on väga tüütu neid iga kord kolmandale korrusele tassida, sest lifti meil ka pole.
Juhtub, et alumised naabrid häirivad minu und, kuulates väga kõvasti muusikat.
Kõige suuremaks eeliseks on see, et minu korteriüür on madal ja sellepärast ma ei kuluta eriti palju raha arvete maksmisele.
Augustikuust hakkasin ma elama ühiselamus.
Muidugi tähendab see uusi sõpru, väikseid pidusid ja õhtuti õppimist.
Raske külg minu jaoks oli see, et kõik loengud olid eesti keeles.
Esialgu minu pea väga valutas.
Võin öelda, et selliseid loenguid nagu maatundmine ja usundilugu on raske eesti keeles kuulata, sest paljud sõnad on tundmatud.
Esimesel semestril on mul neli eksamit ja ühe neist olen ma juba sooritanud.
Esialgu kartsin ma väga, aga kõik läks hästi ja ma sain aru, et on vaja kogu semestri jooksul õppida ja siis on kergem eksami jaoks ainult korrata.
Esimesel semestril võtsin ma ka palju võõrkeeli ja mulle meeldis see.
Arvan, et kui inimesel on veel aega, siis peab ta rohkem aineid võtma.
See semester möödus nagu üks päev, mul on väga kahju, et ta kohe lõpeb.
Arvan, et järgmine semester tuleb ka huvitav nagu esimene.
Ma tulin Tartusse ja rääkisin väga halvasti eesti keelt, võõras linnas ei olnud mul üldse sõpru ning keegi, kelle poole ma abi saamiseks pöördusin, ei rääkinud vene keelt.
Ülikoolis pidin ma igasugust informatsiooni ise otsima, aga ma ei olnud selleks ette valmistatud, sest kodus aitasid mind alati ema ja minu õpetajad.
Kõigele sellele lisaks pidin ma otsekohe õppima süüa tegema ja see oli kõige ärritavam asi, sest see mulle üldse ei meeldi.
Mind aga segab üks asi, minu meelest ei ole minu eesti keel veel paremaks muutunud, võib-olla sellepärast, et ma ei suhtle eestlastega, sest ma kardan veel rääkida.
Oli suvi ja mul oli väga hea meel Tartus õppimist alustada.
See asub kesklinnas ja seepärast jõuan ma loengutele päris kiiresti.
Tahtsin ka diktofoni osta, aga kõik laabus ilma selleta.
Septembris käisin ma kõikidel loengutel.
Aga pärast sain ma teada, et mõned loengumaterjalid võib internetist kätte saada ja ma ei käinud rohkem filosoofias ja usundiloos.
Kõige raskem on minu jaoks maatundmine, sest on palju võõraid sõnu.
Aga muidugi ma ei unusta õppimist ja eksameid.
Ta on noor neiu ja seletab meile kõike hästi.
Peale kõige muu sain ma tuttavaks ladina keelega.
Aga praegu algavad meil eksamid ja ma üldse ei mõista, kuidas kõike seda kokku panna.
Me kogunesime kõik Vanemuise vana õppehoone hiiglaslikku auditooriumi, mis mahutas üle 500 tudengi.
Sellest hetkest sain ma aru, ma tundsin, et see ongi Tartu ülikool.
Praegu olen ma kõigega leppinud, ma olen saanud teada raskustest, mis on mul veel ees, sooritamata ainetest (nagu sissejuhatus filosoofia ajalukku) ja see hirmutab mind praegu.
Ma kardan, et ei kogu neid vajalikke 30 AP, mida mul on vaja, et jääda riigieelarvelisele kohale.
Mu siin õppimisel on veel üks suur eelis – ma sain tuttavaks mõningate väga heade inimestega, kes loodetavasti saavad varsti mu lähedasteks sõpradeks.
Ma tunnen, et mu keelteoskus on juba paranenud, ma olen teinud suuri edusamme eesti, inglise ja ladina keeles (seda ma ei olnud varem õppinud).
Oli põnev kohata palju uusi inimesi.
Ei tea, kas see puudutab ainult esimest semestrit, aga loodetavasti mitte.
Oma esimest eesti grammatika eksamit ma ei kirjutanud mitte väga hästi ja sain hindeks D. Aga teised eksamid sooritasin ma suurepäraselt.
Sellel aastal astusin ma Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda.
Ma proovisin seda teha ka eelmisel aastal, aga otsustasin siiski ühe aasta Saksamaal töötada.
Praegu õpin ma siin juba kolm kuud ja ei kahetse seda.
Minu lemmikaine koolis oli saksa keel, mis oli aga samaaegselt väga keeruline.
Ma olen tutvunud uute inimestega ja olen väga õnnelik.
Minu lemmikaine siin ülikoolis on foneetika.
See on väga raske aine ja paljudele üliõpilastele ei meeldi.
Aga mina arvan, et mida raskem, seda parem.
Juba suvel kolisin ma Tartusse.
See on kaasaegne ja mugav ühiselamu.
Mulle meeldib väga ülikoolis õppida, kuigi mõnikord on raske.
Siin, Tartus tutvusin ma paljude inimestega.
Pärast ma mõtlesin, et tahan proovida Tartus õppida, sellepärast et Tartus on kergem eesti keelt õppida ning elamistingimused on paremad.
Mulle meeldisid väga mitmed tunnid, kui me käisime Jaani kirikus või vaatasime filme.
Praegu ma suhtlen oma Tallinna sõpradega ja nad kadestavad mind, et meil on niisugused loengud.
Tartu ei ole eriti suur, kuid ta on kaasaegne ja arenev.
Mulle meeldib siin õppida ja olen kindel, et teine semester läheb samamoodi või veel paremini.
Ma olen Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna üliõpilane.
Praegu on talv ja minu esimene semester lõpeb varsti.
Esimesed kogemused on üsna head.
Meil on palju aineid.
Mulle meeldib, et õpime palju uusi keeli.
Siis ma arvan, et kõikidel on praegu suur hirm, sest varsti tulevad rasked eksamid.
Ülikoolis on kõik eesti keeles, see on väga raske, sest Tallinnas oskab palju inimesi vene keelt, aga Tartus ei saa ma üldse vene keeles rääkida, sest keegi ei saa minust aru.
Raske oli ka see, et ülikoolis keegi sinu pärast ei muretse nagu koolis, kus õpetajad käskisid teha seda ja toda.
Ülikoolis on teistmoodi, kui sa ei taha midagi teha, siis on see sinu probleem – sinul on halvem.
Aga kergem on sellepärast, et Tartus on mingi tudengimeeleolu, tänavatel näen ma ainult tudengeid ja õppejõude, kõik kiirustavad kuhugi.
Ülikoolis meeldib mulle see, et mina ise saan otsustada, mida ja millal ma õpin.
Koolis õppisin ma seda keelt hästi lihtsalt, õppisime lihtsaid sõnu nagu koer, kass jne, aga ülikoolis seda polnud ja pidime õppima raskemaid sõnu ja väljendeid.
Esimene semester Tartu ülikoolis oli minu jaoks päris raske, aga hinded tulid hea, nii et ma olen väga õnnelik, et astusin Tartu ülikooli ja ma püüan edaspidi hästi õppida.
Sajandite jooksul on välja kujunenud üldinimlike väärtuste mõiste.
Niisuguste väärtuste hulka arvatakse inimelu; eristatakse looduslikke ja kultuurilisi (vabadus, õigused, haridus, suhtlus) väärtusi.
Praegusel globaalsete muutuste ajastul saavad headuse, ilu, tõe ja usu absoluutsed väärtused erilise tähenduse ja tähtsuse nagu vaimse kultuuri vastavate vormide fundamentaalsed alused.
Ülalmainitud väärtustest tahaksin ma nimetada nelja, mis on minu meelest kõige tähtsamad.
Samal ajal ei saa ma kõrvale jätta perekonda, perekondlikke suhteid.
Inimene ei ela õhus või kõrbes. Teda ümbritsevad teised inimesed ja kõige lähedasemad on just lihased sugulased, mees või naine.
Lapsepõlvest peale õpime me oma perekonnas suhtlemist, armastust ja vastastikust mõistmist. Seega on väga tähtis, et perekonnas oleks terve õhkkond.
Kui rääkida armastusest, siis pean silmas selle sõna kristlikku tähendust, et on vaja armastada lähedasi, nagu armastad iseennast.
Ma arvan, et mingi eesmärgi poole püüdlemine (eesmärgi saavutamine on juba järgmine etapp) on inimese lahutamatu omadus ja minu arvates peab eesmärgiks olema enesetäiendamine, mis põhineb üldinimlikel väärtustel.
Esialgu ma rääkisin tegelikest väärtustest, nüüd tahan natuke ka näiliste väärtuste üle mõtiskleda.
Ma ei arva, et raha on paha. Lihtsalt on vaja õppida niisugust suhtumist sellesse, et raha ei hakkaks domineerima ja inimene ei muutuks selle orjaks, et raha ei saaks ülbuse, kadeduse, ahnuse ning kõrkuse põhjustajaks.
Mulle meeldib katoliku kiriku suhtumine rahasse, mille järgi rikkus on töötasu. Õigeusklik aga arvab, et see on kurjuse ja kõigi õnnetuste põhjus.
Võib-olla paistab see arvamus kellelegi imelikuna.
Ma ei kutsu kohe pesumasinatest ja arvutitest loobuma.
Inimene peab olema hoolikas peremees, mitte aga kuningas üheks päevaks.
Küsimus elu tegelikest ja näilistest väärtustest on filosoofiline, millele on raske kohe ühest vastust leida. Ja muidugi ei piisa selleks ka kolmest leheküljest.
Näiteks, me elame kolmetoalises korteris, kus WC, köök ja duširuum on kolme inimese peale.
Kolmandaks, minu toast võime me näha ilusat vaadet ja natukene kesklinna.
Pluss on veel see, et meil on toas soe.
Muidugi võime me leida ühiselamuelus nii plusse kui ka miinuseid, sest alati on raske kohaneda uute elutingimustega.
Elades kodust kaugel, on kõige negatiivsem külg helid, sest inimesed, kes on toa kõrval, räägivad valjusti ja see häirib.
Eriti öösel, kui kõik on nii vaikne, on kõik helid kuulda.
Kuigi koos võõrastega elada on küll raske, on alati võimalik leida olukorrast väljapääs.
Hooldajal on õigus tulla, millal ta tahab, ja siseneda igasse ruumi.
Lepingu järgi peavad üürnikud elama teisi elanikke häirimata, ei tohi öösel kõvasti muusikat kuulata, sest see häirib teisi inimesi.
Üürnik kohustub toas olevat vara korralikult kasutama.
Üürnik kohustub koristama enda järel vannitoas ja köögis.
Üürnik kohustub mitte vastu võtma külalisi pärast kella 23.
Üürileandjal on õigus kontrollida üüriobjektiks oleva vara korralikku kasutamist, selle säilimist ja hooldamist.
Üürnikul on õigus saada majahooldajalt korterivõtmed allkirja vastu.
Üürnikul on õigus rentida auto parkimispaika.
Üürnik kohustub küsima majahooldaja nõusolekut korteris ümberehitustööde tegemiseks ja raskemate mööbliesemete ümberpaigutamiseks.
Sellest aastast õpin ma Tartu ülikoolis ja sellepärast ka elan Tartus.
Pärast üheksat on uksed lukus ja inimesed, kellel ei ole võtit, ei saa ust avada. See on elanike jaoks väga mugav, sest võõrad inimesed ei saa sisse.
Kahjuks on ühiselamu väga kallis – umbes tuhat kakssada krooni inimese pealt kuus, aga see-eest on siin väga head tingimused.
Üürnik kohustub teatama, kui kavatseb enda juurde teisi isikuid elama võtta.
Üürnikul on õigus rentida auto parkimispaika.
Üürileandja kohustub juhul, kui toimuvad müra tekitavad tööd, saatma eelteate.
Üürnik kohustub teatama, kui kavatseb teisi isikuid enda juurde elama võtta.
Üürnikul on õigus tuua korterisse oma mööbel.
Suur köök annab kahele inimesele võimaluse koos süüa teha ja mitte teineteist segada.
Vannituba ja WC on eraldi ja keegi ei pea ootama teiste vannitoast lahkumist, et WCs käia.
Minu meelest on seda liiga palju, aga see teeb lihtsamaks koristamise või prügi väljaviskamise.
Üürileandjal on kohustus üürniku nõudmisel võimaldada tal tutvuda kõrvalkulusid tõendavate dokumentidega, kanda asjaga seotud maksud ja koormised, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
Üürnikul on kohustus tasuda üüri ning täita muid kohustusi kooskõlas lepinguga, kasutada eluruumi vastavalt selle kasutamise otstarbele, suhtuda sellesse hoolikalt.
Üürnik kohustub teatama majahooldajale, et ta kavatseb olla kodust eemal üle nädala ning elama teisi elanikke häirimata.
Üürnik ei tohi teha ümberehitustöid, vahetada ise elektripirne ega ukselukke.
Vabandan veel kord, et ei andnud teile oma kodust harjutust õigel ajal.
Pöörduge õpetaja poole, kui teile on miski arusaamatu.
Teiste inimeste arvamus ei mõjuta minu otsust.
Ilmselt ta ei saanud minu sõnumit ja jäi seetõttu hiljaks.
Eile kogunesid Londonisse Euroopa kõige edukamad ärimehed.
Igaks juhuks teatasin ma oma sõbrannale ette, et võib-olla jään hiljaks.
Aga paari asja võiks ikka mainida.
Ma mäletan väga hästi oma esimest raamatut, mida sain iseseisvalt lugeda.
Ausalt, ma ei suuda midagi negatiivset meelde tuletada, võib-olla ainult seda päeva, mil ma sain endale arvuti, sest siis unustasin täielikult raamatud, sõbrad ja üldse hakkasin elama virtuaalelu.
See on positiivne sündmus, kuna olen väga rõõmus, et sain ülikooli sisse.
Ma arvan, et see on väga oluline, sest mõjutab minu praegust elu.
Võib-olla on negatiivne ka see, et ma ei saanud teise ülikooli sisse, sest tegelikult tahan ärijuhtimist õppida, aga ma suhtun sellesse normaalselt, sest mul tekkis võimalus keelt õppida ja kui ma selle ära õpin, jätkan ma oma õppimist ja proovin haldusjuhtimist õppida ja kuna ma oskan eesti keelt, ei ole mul mingeid probleeme.
Proovin meenutada mõnesid positiivseid ja negatiivseid sündmusi oma elust.
Negatiivsetest sündmustest tuleb meelde see, et ma läksin kooli kuueaastasena. Klassis olid kõik minust vanemad ja see ärritas mind väga.
Ja viimane asi, mida ma mäletan, on see, et ma ei sõitnud Soome, kuigi õde ja ema läksid.
Jäin koju istuma.
Minu elus on aga olnud ka positiivseid sündmusi.
Siis võin öelda, et mul on väga hea õde.
See ei ole mingi sündmus, aga see toob minu ellu palju positiivset.
Ehkki ta on minust vanem, mõistame teineteist paremini kui keegi muu.
Veel üks meeldiv asi minu elus toimus mitte eriti ammu.
Aasta tagasi kohtasin ma inimest, kellesse ma armusin.
Need tunded olid vastastikused.
Miinus on aga see, et tegelikult oli väga kurb lahkuda koolist, oma sõpradest.
Kooli lõpetamine tähendab ka lapsepõlve lõppu, mis on natuke kurb, aga see tähendab ka uue elu algust...
Kõik on lihtne: esimene õpetaja andis meile väga palju.
Kõige olulisem oli see, et ta õpetas meid rääkima alati südamest ja tõde.
Muidugi on minu elus väga palju häid asju: kooli lõpetamine medaliga, ülikooli astumine, aga need on rohkem need asjad, mis sõltuvad ainult minust.
Ma tantsisin 11 aastat, aga pärast oli trauma ja arstid keelasid mul tantsida.
Aga peab muidugi meeles pidama, et on vaja näha rohkem häid sündmusi, kuigi ei tohi unustada oma vigu.
Minu elus on olnud palju erinevaid sündmusi, kuigi ma ei mäleta neist mitte kõiki.
Aga neid, mis juhtusid viimaste aastate jooksul, mäletan ma küll, kuna see oli väga tähtis aeg minu elus.
Üks positiivne sündmus oli minu parima sõbra kohtamine.
Algab elu, mis on tundmatu ja hirmutav.
Üks negatiivsetest sündmustest juhtus siis, kui ma sain pärast üheksandat klassi oma tunnistuse kätte.
Siiamaani meenutan ma tihti seda meie käiku, ent hakkab väga raske.
Ma kardan natuke, et ma ei pääse eksamitele mõnedes ainetes, aga loodan, et kõik läheb hästi.
Kahjuks ma ei saa haiguse tõttu esmaspäeval tunnis olla ja ei saa oma kodutööd esitada. Kui sobib, siis ma võin saata selle mailiga või vastan suuliselt kolmapäeval.
Eesti keelt olen õppinud kolmteist aastat, varem olen õppinud eesti keelt lasteaias ja koolis.
Ma loodan, et me tegeleme põhjalikult suulise ja kirjaliku keeleoskuse arendamisega.
Ma kardan natuke, et alguses on natuke raske eestlastega nii palju suhelda, aga loodan, et me tuleme sellega siiski toime.
Esimene põhjus, miks tulin sellele kursusele, on see, et tahan eesti keele täielikult selgeks õppida, teine põhjus on soov eestlastega suhelda.
Ja minu praegune eesmärk on lõpetada ülikool.
Esimene põhjus, miks tulin sellele kursusele, on soov õppida eesti keelt ja kultuuri, teine põhjus on see, et ma olen alati tahtnud õppida Tartu Ülikoolis.
Missuguseid raamatuid peame lugema selleks, et rohkem eesti kultuurist teada saada?
Kõige tähtsam minu elus on olla kasulik meie ühiskonnale.
Kõige tähtsam minu elus on mitte ehmuda raskustest, mis mind ootavad, ja tööga, kannatlikkusega ja energiaga saavutada püstitatud eesmärk.
Ma armastan reisida, tutvuda erinevate kultuuride ja kommetega, kohtuda huvitavate inimestega.
Seal juhtisin ma ekskursioone ja mõnikord tekkis olukordi, kus mu eesti keele alased teadmised olid ebapiisavad.
Mul on vaja olla tähelepanelikum, et vältida erinevaid arutuid vigu kirjalikke töid tehes.
Ma loodan, et me tegeleme põhjalikult osastava käände mitmusevormide moodustamisega.
Ma kardan natuke, et ei oska täpselt oma arvamusi ja mõtet väljendada, kui me hakkame midagi arutama või mõnel teemal tööd kirjutama.
Kõige tähtsam minu elus on õnn.
Esimene põhjus, miks tulin sellele kursusele, on soov saavutada oma eesmärk, teine põhjus on hea haridus, mille annab Tartu ülikool.
Mul on eesti keelt vaja, et lugeda erinevaid eesti keeles kirjutatud tekste.
Kuid arvan, et teil oli huvitav lugeda.
Eesti keelt olen õppinud 12 aastat, varem olen seda õppinud lasteaias ja siis koolis.
Loodan, et saan varsti teie vastuse.
Ma kardan natuke, et läheb liiga raskeks.
Ma tahaksin teada, kas meil tuleb rohkem suulisi või kirjalikke töid?
Ise olen omapärane inimene, niisiis on õudselt lõbus elada koos endasarnaste inimestega.
Üürnik on kohustatud korterit regulaarselt koristama.
Omanikul on õigus kontrollida oma korterit ükskõik, millisel ajal.
Tartus võin ma suure rõõmuga jooksma minna, sest siin on ümbruses palju rohelust.
Kui tahame, võime sõpradega tantsima minna, sest siin on alati avatud mingi tantsukoht.
Mulle meeldib iga päev üle silla minna ja vaadata, kas Emajõel on juba jää, kas seal on pardid või kas vesi veel voolab lainetena.
Kahjuks pean selle jutu nüüd lõpetama, kuigi võiksin Tartu elust esimesel semestril veel kaua aega rääkida.
Aga mul on lemmikloeng ka.
Väga huvitav on teada saada sellest, kuidas teised rahvad näevad seda maailma.
Nad lihtsalt nimetavad neidsamu asju teistmoodi.
Nii tore on eestlastega suhelda nende emakeeles.
Aga elades Tartus, ma võin võrrelda kaht ühiselamut.
Selles ühiselamus elab umbes 1000 inimest.
Seal kohtusin ma esimest korda eestlastega.
Ehkki proovisin Riias leida mingeid eesti keele kursusi, ei tulnud sellest midagi välja.
Nii alustasin iseõppimist.
Olgugi et oskasin ainult oma nime ja vanust öelda, olin valmis oma elu eesti keelega ühendama.
Raamatut lugedes kujutab iga inimene kangelaste välimust ja mõtteviisi omamoodi ette.
Ja film vaidleb siis sinu fantaasiale vastu.
Alguses oli mulle juba selge, et kõik need poisid koolis näevad välja nagu tüüpilised eesti poisid: blondid, kena näoga, oma iseloomult kangelaslikud ja alati valmis kaklema, et end kaitsta.
Nii teevad Arno ja Teele.
See ei sega neid koos koolist koju minna ja igal hommikul suure puu all kohtuda, et kooli minna.
Ta tahtis alati inimeste tähelepanu ja tegi kõiki võimalikke asju, et seda saada.
Mul on vaja rääkida inimestega igapäevastes olukordades.
Aitan alati oma head sõpra.
Jüri armus Marisse esimesest pilgust.
Ära hiline loengule ega tundi!
Kas sa saad sellest ülesandest aru?
Paljud inimesed on kiindunud oma lemmikloomadesse ja hoolitsevad nende eest hästi.
Liikluseeskirjadest tuleb kinni pidada.
Kohtasin tänaval oma klassikaaslast.
Mõnikord tunnen puudust heast seltskonnast.
Mari tunneb huvi kirjanduse vastu.
Tõlgi artikkel eesti keelest vene keelde.
Vahetan oma auto mootorratta vastu.
Arst ei lubanud Matil palju süüa.
Ärge minu pärast muretsege!
Mõnedel üliõpilastel on toad ühiselamutes, teised elavad üürikorterites.
Sel aastal puhkan ma kahekümne kaheksandast juunist kuni üheteistkümnenda augustini.
Ostsin teatripiletid kolmandasse ritta, sealt näeb paremini kui kaheteistkümnendast reast.
Sügisel on ööd pimedamad kui suvel.
Tahan osta poest kaks pliiatsit, mitu vihikut ja palju raamatuid.
Nad rääkisid uuest seiklusfilmist.
Mulle tundub, et ta on armunud punase peaga neiusse.
Kuid ma näen tänaval noori nägusid.
Vene noor suhtleb eesti noorega, nad vahetavad oma elukogemusi.
Kellel on rikkad vanemad, sellel on rohkem võimalusi hästi elada.
Selles näen ma sarnasusi eesti ja vene noorte vahel.
Erinevus on selles, et eesti noored on suhtlemises vabamad kui vene noored.
Tahaksin, et ei oleks vene ja eesti noorust, vaid oleks üks noorus oma erinevuste ja sarnasustega. Asi on ainult vanuses.
Politsei kahtlustas meest kuriteos.
Mõnikord tunnen puudust heast seltskonnast.
Nendele tüdrukutele meeldivad lõbusad peod.
Te jutustasite nähtud filmidest oma tarkadele sõpradele.
Minu sõber elab neljakümne kuuendas korteris, mis asub kaheksandal korrusel.
Peeter on pikem kui Jaan.
Ta oleks terve, kui ei suitsetaks.
Neil on sarnased probleemid: tööpuudus, vaesus.
Tõlgi artikkel eesti keelest vene keelde.
Otsisime neid teoseid nii poodidest kui raamatukogudest.
Mulle tundub, et ta on armunud punaste juustega neiusse.
Ma juba leidsin oma võtme, ära enam otsi!
Mul on raske tänapäeva noorte üle kohut mõista, sest oma laps on mul veel väike ja ma ise töötan algkoolis.
Saan rääkida tänastest noortest vaid ajalehtede järgi ja nende õues käitumise põhjal.
Noorte inimeste hulgas, nagu meie elus, on kindlustatud ja vaeseid lapsi, tarku ja rumalaid, häid ja halbu.
Kõik see sõltub loomulikult vanematepoolsest kasvatusest, nende elatustasemest.
Muidugi on olemas väga tarku noori inimesi nii eestlaste kui ka venelaste hulgas.
Nii eesti kui vene noortel on sarnased probleemid ja nad ise lahendavad neid.
Minu arvates ei ole noored praegu halvemad, kui olime meie, nad on töökad, ausad, heatahtlikud ja arukad.
Minu teada suudavad nad tõsta meie majandust kõrgele tasemele, et meie elu läheks paremaks.
Tahaksin ka, et me ei jagaks noori kaheks grupiks.
Ära hiline loengule ega tundi!
Pean lugu oma vanematest.
Politsei kahtlustas meest kuriteos.
Töölt tulles astusin poest läbi.
Siin neid küll ei müüda.
Ekskursioonile sõidetakse bussiga, rongiga sinna ei sõideta.
Selles peres süüakse hommikusöögiks putru, suppi selles peres ei sööda.
Tiiu võttis kotist raamatu ja pani selle ümmargusele lauale.
Tulge appi, minu sõber kukkus sügavasse vette!
Pane oma uued saapad jalga, punane müts pähe, sall kaela ja palitu selga, lähme kinno!
Mulle tundub, et ta on armunud sellesse punase peaga neiusse.
Arvan, et kõige suurem erinevus eesti ja vene noorte vahel on selles, et paljud eestlased teavad kooli lõpetamise ajaks täpselt, millega nad hakkavad elus tegelema.
Seepärast käivad nad juba koolis õppimise ajal pärast kooli erinevatel kursustel, vabal ajal töötavad, õpivad kuskil ettevalmistuskursustel, et saada rohkem võimalusi ülikoolis õppida.
Muidugi on mõned hoolsad ja targad lapsed, kes püüavad väga õppida, aga neid on üksikuid. Paljud lapsed ei mõtle üldse oma tulevikust.
Ka sa oled juba oma uue korteriga harjunud?
Politsei kahtlustas meest kuriteos.
Mari tunneb huvi kirjanduse vastu.
Vahetan oma auto mootorratta vastu.
Ärge minu pärast muretsege!
Nendele tüdrukutele meeldivad lõbusad peod.
Mõnedel üliõpilastel on toad ühiselamutes, teised elavad üürikorterites.
Siin neid küll ei müüdud.
Selles peres süüakse hommikusöögiks putru, suppi selles peres tavaliselt ei sööda.
Peeter on Jaanist pikem.
Nad vestlesid uuest seiklusfilmist.
Paki saate te kätte kolmandast kassast.
Kas sa tõid poja koju sellelt koosolekult tagasi tulles?
Mul on sünnipäev, tulge mulle külla!
Ta käib iga päev ujumas ja tennist mängimas.
Tema perekond küüditati Siberisse.
Ta õpetas mind eesti keelt rääkima, palju kordi olin ma tema perekonnas, vaatlesin eesti kombeid.
Minus kasvas huvi eesti kultuuri vastu.
Ma pean lugu eesti rahvusest, mõtlen, et me oleme nii erinevad kui ka sarnased, sest oleme kõik inimesed ja peame elama ühes ühiskonnas.
Kas sa saad sellest ülesandest aru?
Pean lugu oma vanematest.
Arvan, et sa tuled selle tööga toime.
Mõnikord tunnen puudust heast seltskonnast.
Töölt tulles astusin poest läbi.
Mari tunneb huvi kirjanduse vastu.
Jüril õnnestus paar tundi magada.
Toas seistes muutus lumi veeks.
Sellele tüdrukule meeldivad lõbusad peod.
Peeter on pikem kui Jaan.
Tiiu võttis seljakotist raamatu ja pani selle ümmargusele lauale.
Ma sain sinu emalt telegrammi ja saatsin talle kohe vastuse.
Kuidas sinusse suhtutakse, sõltub sinust.
Iga päev käib ta ujumas ja tennist mängimas.
Ma kirjutan vene noortest, sest ma elan venekeelses linnas Sillamäel.
Kas sa tõid poja koju, tulles tagasi sellelt koosolekult?
Pane oma uued saapad jalga, punane müts pähe, sall kaela, mantel selga ja lähme kinno!
Arst ei lubanud Matil palju süüa.
Ostsin teatripiletid kolmandasse ritta, sealt näeb paremini kui kaheteistkümnendast reast.
Ta oleks terve, kui ei suitsetaks.
Kuid minu arvates sarnanevad eesti ja vene noored selle poolest, et neil on soov (nagu paljudel inimestel) oma elus palju näha ja teha.
Selle jaoks peab palju töötama, mida teevad juba varasest noorusest eesti ja vene noored (ja muidugi teised noored).
Venelased on minu arvates emotsionaalsemad, nad suhtuvad töösse kergemalt, kuid võivad töötada rohkem ja kauem.
Kuid ühe sõnaga – eesti noored on minu jaoks tõsisemad, venelased on lõbusamad ja avatumad.
Tiiu võttis ranitsast raamatu ja pani selle ümmarguse laua peale.
Ma sain sinu ema käest telegrammi ja saatsin talle kohe vastuse.
Räägitakse, et ta elab ja õpib praegu Tallinnas.
Ma leidsin juba oma võtme, ära otsi rohkem.
Nii vene kui ka eesti noored tahavad õppida, tahavad midagi selles elus saavutada.
Eesti noored on kannatlikumad ja tähelepanelikumad.
Mõnikord tunnen puudust heast seltskonnast.
Vahetan oma auto mootorratast.
Raadiost tuli huvitav kontsert.
Kas sa tõid poja koju, tulles sellelt koosolekult tagasi?
Vene noored elavad üks päev korraga.
Aga kaks tüdrukut eesti koolist muutsid minu arvamust eestlastest.
Tänu nendele tüdrukutele hakkasin ma mõtlema eestlastest teisiti.
Peale selle õnnestus mul sellel suvel elada Saaremaal ühes peres, kellel on väike külalistemaja.
Samal ajal elasid seal kaks neiut Tallinnast.
Ei ole vaja jagada noori eestlasteks ja venelasteks.
Nad saavad omavahel hästi läbi.
Töölt tulles astusin poest läbi.
Arvan, et sa tuled selle tööga toime.
Ma ei ole neid küsimusi spetsiaalselt uurinud.
Eesti noortega olen kohtunud harva ja tean nendest peamiselt ajalehtedest ja telesaadetest.
Kui sind ümbritseb rohelus, jõgi või järv, tekib kindlasti loodusega seotuse tunne.
Loomulikult on lapsi, kes hoiavad oma kodukoha loodust.
On hea olla noor.
Nii venelaste kui eestlaste hulgas on sõbralikke ja ebasõbralikke, tundlikke ja tundetuid, andekaid ja tavalisi, viisakaid ja jämedaid.
Minu arvates pole tähtis otsida erinevusi rahvuste vahel.
Peeter on Jaanist pikem.
See, kuidas sinusse suhtutakse, oleneb ainult sinust endast.
Mida on vaja teha?
Paljudel see õnnestub.
Aga vene noortel, eriti nendel, kes elavad Ida-Virumaal, on tõesti raske, sest keelekeskkonda ei ole.
Kes ei ole andekas, selle elu ei ole nii ilus nagu tema eakaaslastel.
Aitan alati oma head sõpra.
Jüri armus Marisse esimesest pilgust.
Ära hiline loengusse ega tundi!
Kas sa saad sellest ülesandest aru?
Pean lugu oma vanematest.
Kas sa oled juba oma uue korteriga harjunud?
Paljud inimesed on kiindunud oma lemmikloomadesse ja hoolitsevad nende eest hästi.
Kas sind huvitab sport?
Liikluseeskirjadest tuleb kinni pidada.
Politsei kahtlustas meest kuriteos.
Arvan, et sa tuled selle tööga toime.
Töölt tulles astusin poest läbi.
Mari tunneb huvi kirjanduse vastu.
Jüril õnnestus paar tundi magada.
Tudengid on õppimisest tüdinenud.
Kas seda inimest võib usaldada?
Ärge minu pärast muretsege!
Toas seistes muutus lumi veeks.
Ära sega meid!
Sellele tüdrukule meeldivad lõbusad peod.
Nad räägivad uuest filmist.
Ma sain sinu emalt telegrammi ja saatsin talle vastuse.
Täna on neljateistkümnes juuli.
Õhtul väljume kodust ja otsime üles sõbrad, siis jalutame koos. Öösel tuleme tagasi.
Hommikuti me tõuseme, sööme ja läheme tööle, kooli ja võib-olla ülikooli.
Kui linnas on pidu või disko, saame me seal kokku ja lõbutseme.
Kui kellelgi on probleemid või raskused, siis me aitame teda.
Kui vihma sajab, istume me ühes majas ja suhtleme.
Huvitav, et mõnikord me räägime omavahel arvuti abiga inglise keeles, aga elame ühes majas.
Meil on rohkem sarnasusi kui erinevusi.
Jätsin vihmavarju koju.
Kas seda inimest võib usaldada?
Sügisel on ööd pimedamad kui suvel.
Tiiu võttis kotist raamatu ja pani selle ümmarguse laua peale.
Tahan osta poest kaks pliiatsit, mitu vihikut ja palju raamatuid.
Minu isa on eestlane, ema on venelane, seetõttu olen mina eestlane, aga minu emakeel on vene keel.
Ma arvan, et iga inimene, noor või vana, on erinev ja omamoodi, ja see ei sõltu sellest, missugusest rahvusest ta on.
Kõigepealt peavad vene noored aru saama, et kui nad tahavad Eestis elada, on neil vaja eesti keel ära õppida, siis lahenevad paljud probleemid.
Mõned neist mõtlevad, et kui nad ei oska eesti keelt, siis nad ei tea, mis nendest saab.
Noorus on noorus. Kõikidel on oma häid ja halbu omadusi.
Raadiost tuli huvitav kontsert.
Aga on samuti erinevusi.
Sellest sõltub paljudel juhtudel noore inimese edukus elus.
Eespool esitletud väike monograafia on osa minu ametlikust eluloost.
Olen elanud tavalist elu, mille juurde kuuluvad eesmärgid ja nendeni jõudmine, õnnestumised ja ebaõnnestumised.
Selles tühjas kohas, nende lausete puudumises peitub minu teine elu.
Karen Blixeni eluloo kirjutaja Judit Thurman kirjeldas oma tööd, et see oli nagu legoklotside kokkupanemine ilma juhendita või mudelita. Kui keegi välismaalane kirjutaks minu elulugu, ei oleks tal piisavalt klotse: olen tegelikult püüdnud paljut peita.
Kui nüüd ise oma elust kirjutan, jutustan sellest, mida teistel oleks raske leida. Liimin kokku pindmised pildid ja peidetud elu pildid.
Mul ei ole kedagi, kes oleks näinud kõiki minu eluperioode.
Minu hilisemast elust mäletab üks inimene ühesuguseid ja teine inimene teistsuguseid asju, aga keegi ei mäleta seda tervikuna.
Teised näevad mind, mina näen neid.
Aga iseenda vaatamine seestpoolt on võimalik ainult endal, kuigi ise ei näe endast läbi.
Inimeses sisaldub ka minevik ja seda ei tunne teised tervikuna.
Ainult ise saab tunda oma taustu, oma ajalugu ja neid suuremaid seoseid, millega liitub nii väljastpoolt paistev kui ka see, mida teised näevad.
Keegi teine ei suuda näha minu unenägusid.
Kui inimene on vanem, näeb ta selgemini, sest võib näha iseennast ka sellisena, nagu ta on varem olnud ja ta teab oma noorpõlve eesmärkide tulemusi.
Mõtted on need, mida praegu mõtlen, sest on võimatu rekonstrueerida varasemaid mõtteid.
Ma ei suuda ega püüa anda mingisugust täielikku pilti iseendast või oma imelikust eeltingimusest.
Räägin mõnest sündmusest ja inimsuhtest, mis sisalduvad minu elu selles osas, mis on olnud peidus või varjus.
Olen juba selles vanuses, et võib juba meenutada, vähemalt peaaegu, ja meenutan natuke ka iseenda jaoks.
Soome keeleteadus ei ole soome keele uurimus.
Soome keel on abstraktne mõiste ning ükski soome keele uurija ei uuri soome keelt kui niisugust.
Keegi keskendub selle muutustele, teine sellele, kuidas keel varieerub selle rääkija, ümbruse ning kõnesituatsiooni järgi, kuidas keel on moodustunud, liigendunud koodiks.
Aga vaatenurk ei tohi olla teiselt poolt liiga kitsas: keel ei ole iseseisev nähtus, mida on võimalik eraldada inimesest ja kultuurist.
Grammatikaõpikute ja sõnaraamatute abil on proovitud iseloomustada keele struktuuri ja koguda selle väljendusvahendeid.
Stiimuliks oli soov selgitada välja soome keele olukord: milliste teiste keeltega see on seotud, missuguseid sugulasi on sellel maailma keelte hulgas.
Ehkki keele normeerimine on keelepoliitika, mitte päris keeleuurimine, luuakse normid ja soovitused keeleuurimise kaudu.
Ka sellel juhul on vaatenurk üldiselt teoreetiline: mida räägib see üksikjuhtum keelest ja keele muutusest laiemalt, missuguse üldisema nähtuse näide see on?
Aga niisama hästi saab soome keele uurija otsida keelest vastuseid ühiskonda ja selle sotsiaalset ehitust puudutavatele küsimustele.
Teiselt poolt saab keeleuurija otsida vastuseid ka inimeseks olemise kõige põhilisemale küsimusele.
Põhimõtteline tähendus on ka sellistel uurimustel, milles käsitletakse keele, mõtlemise ja meele seoseid: mida keel paljastab inimese kognitiivsetest tegevustest (mälust, tähelepanuvõimest, otsustustest jne).
Soome lehtedes ei kirjutata peaaegu mitte kunagi eesti kirjandusest.
Üleminek nõukogude ühiskonnast on toimunud tema arvates liiga kiiresti, muutused oleksid pidanud toimuma aeglasemalt.
Ta näeb iga päev sama maastikku ja iga päev on see võõras.
Töö saab valmis, muruniiduk jääb seisma, omal poolel paugatab uks, naabri poolel teine.
Talle meeldib pööning, kus eelmine elanik enda tappis, ja talle meeldivad keldritrepid, kus keegi on saanud südameataki.
Sügiseses metsas oma abielulahutuse eest põgenev mees peatub peakraavi kõrval.
Nendest mõtetest ta ärkab. Ta saab nüüd reisi jätkata.
Mul on palju sõpru, aga tema on mulle kõige kallim.
Me olime kogu aeg koos, ma õpetasin talle tähestiku selgeks.
Tal on valged juuksed, sinised ja suured silmad, tumedad kulmud.
Ma võin rääkida talle kõike, sest ma tean, et ta ei räägi kellelegi edasi.
Muinasjutt ja lapsepõlv on kaks mõistet, mida ei saa lahus hoida.
Selles kodus on riiulid, mis on raamatuid täis.
Siin on minu esimene raamat. Ma lugesin seda emaga mitu korda, ema õpetas mind lugema. Me lugesime koos veel ja veel, sest kogu aeg avastasin ma selles raamatus midagi uut.
Kui ma olin veel väiksem ning ei osanud üldse lugeda, siis ema luges ja mina ning mu vend kuulasime põnevusega.
Kooliajal lugesin ma muinasjutte ja isegi praegu on nii tore neid lugeda.
See riiul muinasjuttudega, mis ootab, millal sellesse majja ilmub laps, on vanemate majas kõige armsam riiul.
Seal on raamatud, mida mu vanaemad lugesid oma lastele, mida mu vanemad lugesid mulle, mida ma varsti hakkan lugema oma lapsele.
Mina olen pigem optimist kui pessimist ning just sellepärast oleks mul kergem kirjutada sellest, mis mind tänases Eestis rõõmustab, sest elus juhtub niikuinii palju halbu asju ja me unustame tihti hea.
Mina ei tahaks elada Venemaal, vaatamata sellele, et Venemaal elavad venelased ja mul oleks kergem end seal teostada.
Loodan, et Eesti saab selle probleemiga hakkama, aga palju sõltub ka inimestest, nad peavad ise ka midagi tegema oma elu parandamiseks.
Veel tahaksin kirjutada, et ma armastan oma maad, armastan kogu südamest.
Võib palju rääkida sellest, mida on meie vabariigis head: haridus, tervislik keskkond, ilusad linnad, rikas kultuur, huvitavad ja väga ilusad traditsioonid, mis rõõmustavad inimesi igal aastal.
On teada, et oma kodumaad, nagu ema, ei valita.
See on mu lemmikaastaaeg, eriti siin linnas.
Sellel aastaajal muutub suuruselt teine linn Eestis täitsa teistsuguseks kohaks, kogu aeg tekib tõmme minna kusagile, pole ju terve aasta kevadist Tartut näinud!
Teha on palju – tuleb ainult silmad avada ja otsida.
Ma olen sündinud Tartus kaheksateist aastat tagasi ja arvan tänapäevani, et minu kodulinn on Eestis kõige parem.
Nii palju vanu ehitisi, ilusaid majakesi leidub ka teistes linnades (isegi rohkem kui siin), aga siiski on mõnikord rõõm näha, kui ilus on see linn.
Aga tihtipeale kipuvad inimesed unustama, et see ülikool ei ole veel kogu linn ja et Tartu linn on tegelikult midagi rohkemat ja muud kui Tartu ülikool.
Ma arvan, et mul on vedanud, et ma sündisin just Tartus.
Tartu ei ole mitte väike linn, aga ta on üsna vaikne ja mulle pole mitte kunagi meeldinud kärarikkad linnad.
Puude okste peal on näha äsja puhkenud pungi, mis tähendab, et varsti hakkavad puud haljendama.
Kõik need kevade tunnused tekitavad inimestel hea meeleolu.
Varsti, aprillikuus algavad tudengite kevadpäevad, mille jooksul tudengid lõbutsevad, joovad õlut ja leiavad uusi tuttavaid.
Kevad on alati olnud minu lemmikaastaaeg ja minu kujutluses on see alati olnud seotud Tartuga, selle nooruse ja lootuse linnaga.
Mitte ainult noored ei tulnud välja, vaid ka vanemad inimesed.
Tartus on kevadel palju rohkem lärmi kui talvel.
See on linn, kus ei ole vaja isegi transporti kasutada.
Ühe tunniga võib jalutada ühest otsast teise ja näha palju tuttavaid nägusid.
Elan siin viiendat aastat ja rohkem eriti ei taha.
Pärast ülikooli ei kujuta ma endale ette mingit muud karjääri peale akadeemilise.
Tallinn on praegu kõige keskus.
Aja möödudes hakkasin Tartuga lähemalt tuttavaks saama.
Rõõmustasin, kui nägin, et ehitatakse uusi ilusaid hooneid, kui linn kaunistati jõuludeks, kui pimeduse saabumisel muutus Tartu romantiliseks, säravaks ja salapäraseks linnaks.
Muretsesin, kui midagi lammutati ja pärast jäeti see tähelepanuta, kui Emajõe kaldad olid kevadise sula tõttu üleujutatud ja jalgrajad olid läbimatud.
Olles Tartust kaugel ja nähes teisi linnu, teisi maid ja rahvusi, mõtlen tihtipeale sellest, et ükskõik, kuhu saatus mind elama viib, hakkan tundma igatsust oma kodulinna järele.
Õnnetuskohal märkasin ma palju jälgi, lumi oli värske.
Aga ma ei ole S. Holmes, et seda kõike uurida ja otsustasin helistada politseile, las ise vaatavad, mul ei ole midagi karta, eile vormistasin kindlustuse.
Kui ma jõudsin ristmikule, nägi minu koer oravat ja jooksis üle tee.
Jalgrattur kukkus maha ja auto, mis oli tema taga, pidurdas äkki, teine auto ei jõudnud pidurdada ja toimus kokkupõrge.
Viie minuti pärast tuli kiirabi.
Meie sõitsime bussiga mööda teed ja enne ristmikku vähendasime kiirust.
Kui tähelepanelikult vaadata ratturi jälgi, siis võib aimata, et ta oli purjus.
See oli vist nii huvitav, et ta ei märganud ristmikku, kus ta oleks pidanud pidurdama.
Oli palju verd, ratas segas ka liikumist ja ma pidurdasin järsult.
Pärast seda nägin, et minu koer oli ära jooksnud, ja ruttasin talle järele.
Ma jalutasin rahulikult mööda teed, koer oli minu kõrval.
Jalgrattur kukkus ja kaotas teadvuse.
Koeraomanik aga jäi seisma, sest ei teadnud, mida teha, kas helistada politseisse või joosta oma koerale järele.
Aga peateelt tulid kaks autot.
Ma ise ei märganudki, et sattusin tee peale, kuni tundsin, et miski sõitis mulle otsa.
Kui poleks olnud seda koera, siis oleks kõik hästi, ma ei oleks hakanud ennast kaitsma, teele vaatamata, ja ei oleks jäänud auto alla.
Auto B lähenes peateele, kuid ta ei pannud jalgratturit tähele, sest kogu tema tähelepanu oli suunatud pesureklaamile.
Üks koeraomanik, kes jalutas kutsuga, nägi kõike pealt ja kutsus kiirabi.
Siis ma kiirustasin, et sõita üle ristmiku nii kiiresti, kui saan.
Äkki ilmus minu ette mees koeraga.
Arvan, et kõiges on süüdi palja naisega plakat, mis juhib autojuhtide tähelepanu kõrvale.
Nii et jäin õppima samasse kooli, vahetasin vaid suhtlemiskeelt.
Alguses oli nii, et me suhtlesime ainult vajaduse korral.
Ma olen koos eestlastega palju kordi pidutsenud, trennis käinud ja muid asju teinud ning mina arvan, et mõned neist on väga emotsionaalsed ja impulsiivsed, nii nagu mõned venelased on rahulikud ja tagasihoidlikud.
Lihtsalt tuleb üksteisest lugu pidada.
Mina võin end vabalt tunda nii eestlaste seas – vestelda, naerda, naljatada, kas või rahvatantsu tantsida – kui ka venelaste seas.
Asi ei ole rahvuses, asi on iseloomus, temperamendis, kasvatuses.
Aga üldiselt on vaja üksteist austada ja siis saame me kõik hästi läbi.
Praegu on isegi moodne leida endale eesti sõber.
Loodan, et noored ise ei võta seda asja nii tõsiselt nagu mina praegu.
Samm-sammult kordavad nad oma vanemate elu – nii eesti noored kui ka vene noored.
Kord kutsus ta mind ujumistreeningule kaasa ja ma nõustusin ühe korra ära käima.
Ujulas käimine kestis veel pool aastat, siis ma avastasin, et kõik treeningul käivad ujujad olid minust nooremad ja õpetaja tegeles kogu aeg nendega. Minu arust polnud see aus, sest ennast õpetada võiksin ma ka tasuta, ning ma otsustasin ujumistreeningule lõpu teha. Niimoodi lõppes mu järjekordne märg ja pidevalt kloori järele lõhnav harrastus.
Minu uueks ohvriks sai peotants, õigemini sain mina tema ohvriks. Kuigi ma sain jälle endast nooremate rühma, ei olnud see minu jaoks enam probleem, sest vähemalt partner oli minuga sama vana ja minust pikem, natuke loll, aga peotants ei nõua ju erilist tarkust, lihtsalt osavust. Valss, tango, samba – kiirustasin järgmisesse tundi, ootasin seda.
Ma läksin oma partneri juurde, rääkisin temaga, karjusin tema peale ja lõpuks ta nõustus järgmine tund kohal olema.
Hakkasin tundides paremini tantsima ja paljud märkasid seda.
Kõik paistis normaalne olevat, kuni ühe juhtumini.
Aga ma ei kahetse, et niimoodi tegin.
Lihtsalt tahaks teada, mis mulle omane on.
Inimesed otsivad endale pidevalt mingit tegevust, olgu see kas kunst või muusika, sport või lugemine, nad tunnevad selle vastu huvi ja tegelevad sellega hea meelega.
Liigitades oma maailma vaimseks ja materiaalseks, tekib esimene jaotus, see aga ei anna veel päris õiget ettekujutust.
Eneseusk on väga oluline kindlustunde ja käitumise seisukohast.
Vabaduse definitsioon – tunnetatud paratamatus – on kõike muud kui selge.
Mida aga teha, et see elu mööduks võimalikult õnnelikult?
Üliõpilased veedavad vaba aega erinevalt.
On ka niisuguseid õpilasi, kes ainult istuvad raamatukogus ja õpivad või loevad lisakirjandust.
Narkomaania pole levinud mitte sellepärast, et narkootikumid on hea kraam, vaid halva ja vaese elu tõttu.
Vaesus ei jäta inimestele teist võimalust, kui tänavatel raha paluda.
Vaesusega on kaudselt seotud ka näiteks see, et inimeste kulud on suuremad kui saadud tulu.
Ma lugesin ajalehest artiklit Siim Kallase kohta.
Praegu elan ma ühiselamus ning see ei ole see koht, kus ma olen elanud lapsepõlvest saadik, kuid ma pean just seda enda kindluseks.
Ma tegin seda, mida õigeks pidasin.
Ma tahaks kirjutada ühest õnne toovast kivist. Selle kinkis mulle minu hea sõber.
Mu sõber tõi selle Türgist.
Minu kass ronis kapi peale.
Igaühel peab olema oma kodu ja see peab olema nagu tõeline kindlus.
Kui mul oleks oma korter, siis võiksin ma kõike teha.
Auke kõrvades mul veel ei olnud, kuid need ehted olid nii ilusad, et ma palusin augud teha.
Minu ema jutustas, et neid kõrvarõngaid olid kandnud minu vanavanaema, vanaema ja tema ise ning nüüd oli minu kord.
Ma ei ole näinud oma vanavanaema, kuid need rõngad meenutavad mulle teda.
Arvan, et midagi ei oleks juhtunud, kui see ese poleks minu kätte sattunud.
Kes teab, võib-olla ma ei oleks nii õnnelik, kui mul neid ei oleks.
Paljud sõbrad on tunnistanud, et me näeme koos suurepärased välja.
Vanasti sõideti vankriga, nüüd ei sõideta.
Ta on mind petnud ja rohkem ma teda ei usu.
Vanasti ei helistatud nii palju välismaale, praegu helistatakse.
Praegu sõidetakse autoga, vanasti ei sõidetud nii palju autoga, vaid jalgrattaga.
Mulle pakutakse uut töökohta.
Mul on halb nägemine, ma ei näe kaugele.
Mulle tundub, et mind pidevalt jälitatakse.
Enne oli see minu vanaisa auto, tema lemmikmänguasi, aga kui ma olin väike, siis andis ta selle mulle.
Suu võib lahti olla.
Vanasti käidi ballidel, nüüd ei käida.
Kindlasti peab kodu olema kindlus.
Aga ühikas ei ole kodu.
Siis ei oleks ma endaga rahul, mul ei oleks sõpru, väärtusi, mul ei oleks mõtet elada.
Ostsin endale mahuka märkmiku.
Vanasti veedeti aega õues, nüüd ei veedeta.
Vanasti käidi muuseumides, nüüd ei käida.
Vanasti müüdi pirukaid tänaval, nüüd ei müüda.
Kokkuvõte koostatakse homseks.
Ma olen oma vennas täiesti pettunud.
Nad ei teadnud, mida teha.
Kui küsida, miks, siis on mul selleks mitu põhjust.
Kõigil on oma nägemus erinevate asjade kohta.
Ma olen harjunud üksi elama, nii et koos teistega elada pole alati lihtne.
Vanasti sõideti hobusega, nüüd ei sõideta.
Praegu saadetakse kirju posti teel, vanasti ei saadetud.
Klientide eest ei hoolitseta üldse.
Ja võib-olla oleks mul palju aega õppimiseks ja ma oleks parim õppija linnas.
Ma arvan, et kodu peab olema iga inimese kindlus.
Seal on kõik võõrad ja peab järgima reegleid.
Kuid vaatamata nendele asjadele on kodus ikka parem kui kuskil mujal ja alati tahaks koju, sest seal on kõik oma asjad ja midagi sinust endast.
Fotokas on olnud minu juures juba pool aastat.
Mulle kingiti see möödunud suvel.
Praegu elan ma ühiselamus ja arvan, et ei saa sellest elukohast rääkida nagu kindlusest.
Need isikud ei tea täpselt, mis toas on pidu ja hakkavad otsima, koputades igale uksele.
Meie perel on üks reliikvia, mille me oleme saanud minu vanavanaemalt.
Ma ei tea täpselt, kus see ese on sündinud, kuid arvan, et Venemaal, sest mu vanavanaema sai selle Venemaal viibides ühelt rikkalt parunilt, kes oli temasse armunud.
Juhtus nii, et mu vanavanaema ja see parun ei saanud koos olla. Siis kinkis see noormees vanavanaemale lusika, et ta teda kunagi ei unustaks.
See lusikas on meie peres juba kümme aastat. Me saime selle mu vanaemalt, aga tema – oma emalt.
See on väike, pehme karu, mu isa kinkis ta mulle.
Ka ei lubata mul koduloomi pidada.
Sõber tõi mulle selle eseme Lätist.
Aga arvan, et inimene, kes mulle selle kinkis, on nüüd mulle kallim.
Praegu müüakse poodides kõike, vanasti ei müüdud.
Vanasti käidi kaupluses jalgsi, nüüd ei käida.
Ma arvan, et kui mul oleks võimalus nimetada „Aasta inimest”, siis ma ei kahtleks palju ja annaksin selle tiitli kinonäitlejale, jääb ainult otsustada, kellele nimelt.
Mõni võib küsida, miks ma annaks sellise auväärse tiitli näitlejale, mitte režissöörile.
Selle peale ma võin öelda, kuigi see võib kõlada natukene naiivselt, et režissööri me ju ei näe ja ta ei jäta sellist muljet nagu näitleja, kellega koos me elame antud juhul kolm tundi.
Ma annaks mingisuguse tiitli ka naispeaosatäitjale, kuigi ta ei meeldinud mulle eriti.
Lõpuks ma natukene seletaks, kust ma sellise mõtte sain.
Ma käisin eile tuttavatel tüdrukutel külas ja olin vapustatud, kui nad kuulasid kasseti peale lindistatud dialooge ja muusikat sellest filmist.
Need varemed olid siin juba mõne sajandi eest.
Seoses sellega kaotavad paljud asjad oma aktuaalsuse, inimesed ei vaja neid enam.
Aga veel hakkab inimene arvutit kõikjal kasutama. Võib-olla poleks siis vaja ka pliiatseid ja pastakaid?
See oli tõesti hirmus lugu. Kõik rääkisid sellest loost ja Diana sai tiitli „Aasta inimene”.
Keegi ei karda tema juurde minna, sest ta ei sunni midagi tegema.
Sel aastal oli Narvas suur kontsert, millest B. Pavlovi õpilased osa võtsid.
Väike laps ei näinud enda ümber midagi peale ilusa värvilise palli.
Kõigepealt on vaja öelda, et see tiitel on väga auväärne. Et seda saada, peab inimene mitmeid aastaid palju vaeva nägema.
Mitte mingil juhul ei annaks ma seda kindralitele või sõjaväe juhtidele.
Ka ei annaks ma seda poliitikutele, sest nende hulgas (nagu ma arvan) ei ole ühtki ausat inimest.
Niimoodi on mu arvamus selline, et selle tiitli peaks siiski teadlastele andma. Aga mitte nendele, kes näiteks pommi välja mõtlesid.
Ja peale selle on ju lõppude lõpuks vaja oma stiili muuta.
Rong väljub tunni aja pärast.
Kui Katja ei oleks sind aidanud, ei oleks sa jõudnud õigeks ajaks lõpetada.
Igal inimesed on oma nägemus, kuidas riietuda.
Tartu on ajalooline ja ilus linn.
Vahel tunnen igatsust oma vanemate ja kodulinna järele, aga saan aru, et lapsepõlv on juba möödas ja pean hästi õppima, et ülikooli lõpetada ja tööd leida.
Siin leidsin ma palju uusi sõpru, kellega on meeldiv suhelda ja kes mind alati aitavad.
Nende abi on praegu eriti oluline, sest on palju kodutöid ja ülesandeid, millest ma ei saa aru – ilma nende seletusteta oleks väga raske ja ei jätkuks aega puhkamiseks.
Olen juba kolm korda diskol käinud.
Aga ei tohi unustada, milleks ma siin olen, ei tohi end lõdvaks lasta.
Olen Tartus, et oma unistust ellu viia – olen alati tahtnud töötada tõlkijana või õpetajana.
Nad saavad üksteisest ilma sõnadeta aru.
Ema kinkis mulle sünnipäevaks väga ilusa läikiva kleidi.
Mul ei ole palju sõpru – ainult kaks ja nad on pärit Tartust.
Nad aitavad mind peaaegu kõikjal.
Ma tunnen, et üks nendest mõjutab väga tugevasti mu õppimist.
Ta näitas mulle Tartus kõiki vajalikke kohti, mis on seotud õppimisega, näiteks koopiakeskusi, raamatupoode, sööklaid ja bussipeatusi.
Ma pean olema nagu nemad, töökad ja lahked.
Ta on juba ammu tahtnud läikivaid saapaid.
Ema ostis pojale mahuka koolikoti.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist hakkab igaüks aru saama, et teda ei ole kellelegi muule vaja kui ainult vanematele ja iseendale.
Kui ta ei taha kõrgkooli minna, ta ei pea seda tegema, aga kes on oma tulevikust huvitatud ja tahab karjääri teha, see proovib ülikooli astuda.
Suure linna mõju võib mõnikord sinu tuleviku jaoks ohtlik olla.
Kõige rohkem mõjutab alkohol ja vaba elu, ka sõbrad võivad pahasti mõjuda.
Minu arust peab igaüks ise mõtlema ja otsustama, mida ta selles elus vajab ja missugused eesmärgid ta on varem seadnud.
Tartus on palju erinevaid asju, mis võiksid inimest mõjutada.
On vaja kogu aeg ainult oma jõuga arvestada.
Ei tohi unustada, et Tartus on palju üliõpilasi.
See mõjutab mu elu väga tugevasti, sest tekivad uued sõbrad, tuttavad.
See tähendab, et on vaja iseloomu, et meelelahutustele mõnikord „ei” ütelda.
Minu jaoks on keeruline eesti keeles rääkida.
Loodan, et tulevikus hakkan rohkem eestlastega suhtlema ja saan selgeks eesti keele.
Raske on panna tähele kõiki asju, mis mõjutavad mu elu ja õppimist Tartus.
Ta pani selga läikiva kleidi ja läks peole.
Mul on vähem vabadust kui nendel, kes elavad ühikas või rendivad korterit.
Minu arvates need, kes elavad juba praegu ilma oma vanemateta, saavutavad elus rohkem, sest nad on harjunud enda eest seisma ja ise oma asju ajama.
Nagu alati teen ma kõike viimasel hetkel ja loodan, et mul veab.
Ma loodan veel, et mul tekkib võimalus muuta oma elutingimused ja tuua oma ellu natuke põnevust.
Mulle ei meeldi kõndida üksi mööda parki.
Ta petab mind iga päev, selle pärast olen väga kurb.
Mina tahan saavutada oma elus kõike head ja püüan teha selle jaoks parima.
Pole lihtne valida, mis on etem.
Nad toetavad mind lapsepõlvest saadik ja seetõttu arvan, et pean nendega arvestama ja loomulikult hoolikalt kuulama, mida nad räägivad.
Nad ei anna kunagi halba nõu.
Niisiis olen väga nõudlik inimene ning tahan teha oma elus nii palju, kui see on võimalik.
Tean, et kõik sõltub ainult iseendast, seega ei või kunagi süüdistada teisi inimesi.
Olen väga õnnelik, et astusin ülikooli ja teen kõik võimaliku, mida ma saan.
Ma pettusin oma parimas sõbras.
On väga raske elada siin ühiselamus ilma oma perekonnata.
Teiselt poolt on see hea, kuna nüüd pean ma uusi sõpru leidma, pean teistega tutvuma.
Mulle meeldib elada Tartus, sellepärast et see on ilus linn, siin on palju noori ja palju kohti, kuhu võiks minna.
See tõstab minu tuju.
Juba lapsepõlves tahtsin ma õppida siin, Tartus.
Tehakse palju pidusid, kus noored on koos.
Ma pean kõike ise tegema, nagu täiskasvanu.
Ma ei suutnud seda uskuda.
Ta noogutas nõusoleku märgiks pead.
Ta toetas küünarnuki lauale ja pani jala üle põlve.
Tal olid jalas läikivad kingad.
Tema kott peab olema mahukas, sest ta läheb komandeeringusse.
Paljud asjad mõjutavad minu elu ja õppimist Tartus.
Samuti ka sõbrad ja tuttavad on kaugel.
Esialgu igatsesin nende järele väga.
Ka ilm mõjutab nii minu elu kui ka õppimist.
Soe ja päikeseline ilm tekitab laiskust.
Mul on mahukas kott, mis aitab mul raamatuid loengule viia.
Minu elu ja õppimist Tartus mõjutab kõigepealt soov saada diplom ja töötada koolis, millest ma olen unistanud lapsepõlvest saadik.
Mulle meeldib väga õppida, sest õppejõud annab palju huvitavat informatsiooni ja mul on juba palju sõpru kursuselt.
Kui ma hommikul ärkan, ma ei tea, mida uus päev mulle toob ja ka see mõjutab õppimist Tartus, sest kogu aeg on üllatused ja uued teadmised.
Sa võid suhelda teistest rahvustest inimestega, õppida palju keeli.
Tartus on sul võimalus õppida nii palju keeli, kui sa tahad, ja siis tekkib veel võimalus lihtsamalt tööd leida või välismaale sõita.
Üliõpilastele pakutakse siin palju tööd ja see on väga tore, sest sa võid õppida ja sellel ajal teenida raha ning vanemad ei pea sind aitama.
Sa teed oma ja nende elu lihtsamaks.
Elades ühiselamus, vanematest kaugel, saad sa täiskasvanuks.
Kas sulle meeldib minu uus läikiv kott, mis mulle kingiti?
Ma eksisin ja panin kampsuni tagurpidi selga.
Ma austan oma vanemaid ja sellepärast töötan ülikoolis, sest mulle ei meeldi, kui nad minu pärast muretsevad.
Kui sain teada, et sain sisse Tartu ülikooli, muutusin väga rõõmsaks, sest Tartu ülikool on kõige parem ülikool mitte ainult Eestis, vaid terves Balti regioonis.
Siis sain koha ühiselamus, oma lapsepõlvesõbrannaga ühes toas.
Sain aru, et see on minu jaoks väga raske – elada emast eemal võõraste inimestega võõras linnas.
Kogu aeg mõtlen sellele, kus mu ema on.
Iga kord, kui ma sõidan Tallinnasse emale külla, muutun ma õnnelikuks, kui aga pühapäeval Tartusse tagasi tulen, olen ma kurb.
Sel ajal kui fašistid põgenesid ja nende kuritegude lehk tungis läbi liivaluidete, juhtus see, et Iisalt rööviti laps.
Mehe omaksed põgenesid paadiranda, võtsid lapse kaasa ja sõitsid paadiga ära.
Inimesed on sellega harjunud, et ta seal käib, sest nad ei oska talle seletada, ta ei saa nagunii nendest aru.
Praegu on Iisa perekonnas kaks inimest: Iisa ja tema isa.
Iisal on aeg seisma jäänud. Ta mäletab ainult seda aega, mil ta laps oli veel väike.
Iida ei suuda ette kujutada, et see laps on juba suureks kasvanud ja võib tüdrukuga kinno minna, temaga tantsida või armastusest võõrkeeles rääkida.
Nad tahtsid, et Jänku maksaks homme raha, aga alguses palusid talt passi.
Kui Jänku autosse ronis, ütlesin mina, et ta annaks neile minu passi.
Hiljem ilmusid minu korterisse kaks meesterahvast. Kantpead üllatusid väga, kui mind nägid.
Nad ei teadnud, mida teha ja pärast paljude küsimuste esitamist läksid nad ära ning andsid mulle passi tagasi, sest arvasid, et see oli varastatud.
Ükskord oli mul vaja sõita haiglasse ja minu lapselapse sõbranna Olga pakkus, et võib mind kohale viia.
Kui me olime valgusfoori taga, riivas Olga kergelt üht maasturit ning tekitas tühise kriimu.
Ma ütlesin, et minu pass oli varastatud.
Nad küsisid minult, kust ma seda tean.
Ma ei tea, miks, aga nad läksid kohe ära.
Ja ühel ristmikul juhtus meiega üks intsident.
Nad ütlesid, et auto remont maksab 10 000 dollarit ja nõudsid kohe raha.
Nädala pärast tulid need poisid minu juurde ja ütlesid, et Inna Petroval on võlg kaelas.
Vargad lõikasid minu tasku katki.
Ükskord oli mul vaja arsti juurde sõita ja üks naine, kelle nimi on Jänku, oli nõus mind aitama. Kuid me sattusime ebameeldivasse olukorda.
Valgusfoori taga riivas ta parempoolse tiivaga üht džiipi. Autost tulid välja kaks meest, kes nõudsid selle eest 10 000 dollarit ja võtsid temalt passi.
Pärast tulid minu korterisse kaks meest, kes tahtsid võlga sisse nõuda.
Siis jutustasid nad kõike ja näitasid passi, kuigi mina ütlesin, et see pole minu pass ja et minu pass varastati juba eelmisel aastal.
Lõpuks läksid nad ära ja andsid mulle Jänku passi, aga mina ei andnud nendele raha.
Me sõitsime autos koos mu lapselapse sõbrannaga, kes oli roolis, kui äkki ta riivas džiipi.
Nad olid meie peale väga vihased ja käskisid tüdrukul tuua nendele raha.
Ühe nädala pärast tulid minu juurde kaks noormeest selle õnnetuse pärast.
See oli väga meeldiv, kui minu noor vallatu lapselaps pakkus, et võib mind arsti juurde viia.
Mind pandi kenasti tagaistmele istuma ja Olga asus teele mööda Leningradi maanteed.
Kuna olen väga artistlik naine, otsustasin mängida teatrilavastust.
Esialgu nad mõtlesid, et ma olen hull, kuid pärast oli väga naljakas, kuidas need suured mehed mind kartma hakkasid ja ukse poole suundusid.
Ükskord oli mul vaja minna arsti juurde ja mu lapselapse sõbranna viis mind kohale.
Nad hakkasid nõudma raha auto ülevärvimise eest.
Ühe nädala pärast tulid kaks meest minu juurde, et võlga sisse nõuda.
Ma selgitasin nendele, et keegi varastas mu passi väga kaua aega tagasi.
Valgusfoori taga surus ta end kaunis oskamatult tuliuue maasturi ja väikeauto Okaa vahele ja maasturile tekkis tühine kriim.
Ja siis ma seletasin nendele, et nii asju ei aeta.
Nad ju ei teadnud, et ma olin töötanud politseinikuna.
Siis hakkasin ma jutustama, kuidas minult kunagi varastati rahakott.
Siis valetasin, et töötasin miilitsas.
Suhtlemine meeldivate inimestega tagab tugevama immuunsüsteemi ja stabiilse psüühilise seisundi.
Kui pöörduda arsti poole õigeaegselt, siis võib vältida paljusid kahjulikke tagajärgi.
Stressi all kuritarvitavad inimesed tihti alkoholi, tarbivad mõnuaineid, muutuvad vägivaldseks, sooritavad enesetapu või tapavad teisi inimesi.
Kas on kerge olla noor?
Lapsepõlvest saadik hakatakse küsima selliseid küsimusi nagu „Kelleks sa tahad saada?”, „Kuhu tahad sisse astuda?”, „Millised on sinu eesmärgid tulevikuks?”.
Ja meie hakkame vastuseid välja mõtlema, lähtudes sellest, mida näeme ja teame.
Ja kui saabub see otsustamise hetk, siis tekib kohe nii palju nõuandjaid – vanemad, tuttavad, õpetajad, ülikoolid.
Võib-olla meelitab mind suure firma juhtimine või oma riigi teenimine?
Ei ole ju elukutse valimine ainult inimeste ette kerkiv küsimus. Tuleb välja, et ka loomade seas esineb samasugune tulevikuprobleem.
Ühel päeval tuleb seesama Arktika jääkarupojake isa juurde ja seletab, et on valmis iseseisvaks eluks, ainult näidake, kuidas see käib.
Sel juhul oleks kõige parem mitte valida sellist tegevusvaldkonda, mille eest hästi tasutakse, vaid selline, mis pakub suurt naudingut.
Pärast seda suletakse silmad ja kujutatakse ette, millega tahaks tegeleda, kui poleks vaja rahast mõelda.
Vaat, mille poole on vaja pürgida.
Me ütleme tihti, et meil jääb nii palju vaba aega, aga seda kulutatakse siiski tarbetult teleri vaatamiseks, lihtsalt kauplustes käimiseks, selle asemel, et seda enda kasuks kasutada.
Tuleb järele mõelda, mida tahan elus saavutada, mida on mul selleks vaja, mida teised on juba selles sfääris saavutanud.
Püüdke end aja orjusest lahti rebida, ärge laske end sellel juhtida ja õppige ise seda taltsutama.
Pange oma eesmärgid kirja ja püüdke neid iga päev samm-sammult täita, sellega tunnustust taotledes, kogemusi kogudes, aga mis peamine – enesekindlust omandades.
See on hea näide selle kohta, et ei tohi kohe pärast keskkooli ülikooli tõtata, kui ei tea veel, millest oled tõesti huvitatud.
Noortel on tõesti hulk võimalusi, tuleb ainult kõrvad lahti hoida ja vajaduse korral aktiivselt tegutseda.
Eestist rääkides üllatab see fakt, et abituriendid arvavad millegipärast, et saab õppida ainult kas Tallinna või Tartu ülikoolides.
Kuid õppides sellesama Tallinna ülikooli sotsiaal- või mõnes muus teaduskonnas, on tudengil võimalus õppida samasuguseid aineid kas semestri või aasta jooksul kuskil mujal, kusagil välismaal.
Isegi Kanaari saartel saab õppida! Just, ka seal õpetatakse sotsiaaltööd ja kõiki muid asju.
Välismaal saadavast haridusest huvitatutel oleks kasulik teada, et praegu puudub ühtne Euroopa õppekava.
Sellepärast tuleb enne välismaale minekut selgeks teha, missugust haridust sulle pakutakse.
Ilma selleta võib vastuvõtukomisjon keelata eksameid sooritada.
Ja see pole, uskuge mind, üldse mitte nii kerge, nagu võib tunduda.
Eestis on palju täitmata nišše. On paras aeg hakata valima enda jaoks sobivat ja see ruttu hõivata.
Palju kasulikke tutvusi ja keelepraktika aitavad tulevikus ilmtingimata.
Aga koju tagasi tulla on ikka vaja – nimelt siin on ainuke võimalus end sajaprotsendiliselt realiseerida.
Silmaringi laiendamine tuleb aga alati kasuks.
Võimalused on kõikjal, neid on vaja vaid märgata ja tabada!
Ära rutta igasse ülikooli suurte rahasummade eest sisse astuma, kui sul on muusikaline anne.
Mida see teile soovitab, see valigegi.
Tänapäeva maailmas eksisteerib palju kunstiliike, näiteks maalikunst, filmikunst, muusika, kirjandus jne.
Inimene puhkab, kui vaatab filmi või käib näitusel. Tal tõuseb tuju, kui ta näeb midagi ilusat.
Just sellepärast on kunst tänapäeva maailmas nii levinud.
Kõige laiemalt levinud kunstiliik on minu meelest muusika.
Ilmub rohkem ja rohkem uusi muusikastiile.
Inimesed õpivad mängima uute muusikainstrumentidega.
Viimasel ajal on muusika väga jõukohane kunstiliik.
Esimesed muusikamehed olid ürginimesed. Nad valmistasid muusikariistu kivist, kontidest või puust ja tegid nende abil erinevaid helinaid. Veel täitsid nad seemnetega erinevaid kotikesi – nii ilmus kõristi.
Esimesed muusikariistad olid trummid. Pärast tekkisid puhk- ja keelpillid.
Muinasajal oli muusika kõige ilusam kunstiliik.
Muusiku elukutse oli väga austatud, sest vaid mõnel inimesel oi anne muusikat teha.
Erinevates maanurkades olid erinevad muusikariistad, seepärast oli ka muusika mitmesugune.
Mida tsiviliseeritum on maa, seda keerulisemaid muusikariistu seal tehakse.
Mida vähem tsiviliseeritud on maa, seda lihtsamad on muusikariistad.
Ka keskajal oli muusika laialt levinud.
Muusikamehed olid bardid, neist peeti lugu nii rahva kui ka kõrgkihi seas.
Mitu sajandit tagasi ilmusid muusikasuunad või -stiilid, ilmusid tuntud heliloojad, kes on tänapäeval klassikud.
Inimesed käivad teatrisaalis just sellepärast, et klassikat kuulata, käivad ka muusikakoolis, et õppida klassikat mängima.
Tänapäeva ühiskonnas ei ole muusikaharidus eriti tähtis.
Praegu panevad paljud vanemad oma lapsi muusikakoolidesse õppima.
Seal õpivad lapsed, kuidas lugeda ja kirjutada noote.
Selleks et muusikat kirjutada, ei piisa lihtsalt mänguoskusest.
Helilooja elukutse on keeruline ja vastutusrikas.
Praegu on palju muusikamehi. Paljudel neist ei ole annet, aga muusikaga tegeldes võib hästi teenida, seepärast on muusikuks olemine prestiižne.
On palju viise, kuidas lemmikmuusikat salvestada ja kuulata, kui on vajadust ja tahtmist.
CD-plaatidel on suur maht ja neid on väga mugav kasutada.
Muusikat kuulatakse lugedes, õppides, jalutades või puhates.
Ma olen kindel, et muusika on üks tähtsatest kunstiliikidest.
Vanemad peavad õpetama lapsi muusikat kuulama juba lapsepõlvest, et nad saaksid sellest aru.
Sõnavabadus on üks nendest vabadustest, mis praegu ühiskonnas valitseb. See on positiivne.
Mõttevabadus muudab meie ühiskonna elu kirevamaks, kaunistab meie elu.
Vanemate ja laste vahel tekivad tihti probleemid.
Mured paljunevad kiiresti, perekonna olukord halveneb ja pärast on juba raske üksteisega kontakti leida.
Aga on vaja panna ennast teise inimese asemele ja õppida mõistma teist inimest.
Inimeste suhted on väga keerulised, aga kui me mõtleme, kuidas näeb olukord välja teise inimese arust, siis me võime kompromissini jõuda ja situatsiooni lihtsustada.
On väga tähtis inimestega hästi läbi saada.
Mina ise tahaksin niisugune olla, ma soovin ja püüan, kuigi saan aru, et see on väga raske.
Me võime lähedast inimest lihtsalt solvata ja karjuda tema peale ainult sellepärast, et meil on halb tuju, meil ei lähe tööl hästi, ja see inimene oli lihtsalt lähedal sel momendil, kui me ärevil olime.
Pärast kõik vaikivad ja on solvunud.
Sellepärast on vaja nende eest hoolitseda ja neid hoida nagu kallisvara.
Mis juhtuks, näiteks, kui ma ei koliks teise rajooni, kui ma ei vahetaks kooli?
On tarvis elada tänases päevas ja mitte kahetseda minevikku.
Võib-olla oleks parem, kui ma ei oleks mõnda inimest kunagi kohanud?
Õde läks kööki ja pani elektriteekannu tööle.
Meie pere teab, et ei tohi korraga pesumasinat ja teekannu sisse lülitada, aga ikkagi juhtub selline asi sageli.
Mina isiklikult usun, et kõik halvad asjad, mis meiega juhtuvad, on meie karistus.
Mina pean neid ära kuulama.
Mina olen nagu prügikast, kuhu nad viskavad oma halvad emotsioonid ja sinna samasse paiskavad välja stressi. On kurb seda teada.
Kui ma hakkan temaga lähemalt suhtlema, siis tekib mul tema kohta vastupidine arvamus.
Ma tean nende miinuseid ja plusse ja tean, mida neist oodata.
Mulle meeldib magada ja unenägusid vaadata.
Minu sõbranna rääkis mulle, et ka tema luuletas unenäos ja kui ärkas, kirjutas kiiresti sõnad paberile.
Rootsi aja lõpus ulatus suur näljahäda kõikjale Läänemere kaldal. See tappis ka suure osa eesti rahvast.
Põhjasõda algas aastal 1700, kui Vene tsaar tahtis avada ukse Euroopasse ehk vallutada tee Läänemere kaldale.
Vene isandad valitsesid Eestit üle kahesaja aasta, kuni esimese iseseisvuseni.
Pärnumaal on palju loomaliike.
Pärnumaa mets on päris noor.
Pärnut külastab väga suur hulk välisturiste, aga ka siseturism on oluline.
Pärnu on kuulus oma sanatooriumide poolest.
19. sajandi algul avastati, et meres leidub ravimuda, mis on väga hea mitme haiguse vastu.
Tänapäeval külastab sanatooriume väga palju välismaalasi ja enamus nendest on soomlased.
Narva jõe äärest on leitud vana keraamikat ja ehteid.
Sõja lõpul püüdis Punaarmee jälle Narvat vallutada.
Taani ei osalenud sõjas.
Tartumaa loodus on väga mitmekülgne.
Omaks tarbimiseks jätkub ka liiva ja kruusa.
Tartumaal valmistatakse mööblit.
Tartumaal asuv Tartu linn on ka Eesti meditsiinipealinn.
Oma hea asukoha tõttu on Hiiumaa võtnud osa erinevatest sõdadest.
Kui Rootsi oli Tallinna endale saanud, hakkas ta võitlema Venemaa vastu, et kogu Liivimaa endale saada.
Idas piirneb Tartumaa Peipsi järvega.
Tartumaa pealinnaks on Tartu, mis ehitati Emajõe kaldale, võimalikult kuiva kohta.
Tartumaa elanikest on umbes 83 protsenti eestlased ja umbes 14 protsenti venelased.
Umbes 10% Tartumaa elanikest omab akadeemilist kõrgharidust.
Tartut külastab aastaringselt palju turiste.
Hiiumaa koolides töötab umbes 170 õpetajat.
Maakonna ja kogu Kagu-Eesti keskuseks on Tartu, mis asub tähtsate rahvusvaheliste liikumisteede ristumiskohas.
Peipsi on suuruselt viies järv Euroopas ning oluline kalajärv.
Lisaks on Tartumaal ligi 100 muud looduslikku ja tehisjärve.
Tartumaal elab umbes 150 000 inimest ja see on üks tihedamini asustatud piirkondi Eestis.
Tartut peetakse atraktiivseks ärikeskkonnaks.
Tartu on värav itta, sest Venemaa suured keskused pole kaugel ja inimesed oskavad vene keelt ning tunnevad sealseid olusid.
Vanimateks arhitektuurimälestisteks on Hiiumaal kirikud.
Juba mitu aastat on tähistatud Rudolf Tobiase sünniaastapäeva, mil toimub ka pianistide konkurss.
Esimeseks koduloomaks oli eestlastel koer, keda vajaduse korral isegi söödi.
Talus oli ka kanu, keda peeti munade pärast – linnuliha ei mänginud toidulaual tähtsat rolli.
Populaarsed olid mitmesugused ringmängulaulud.
Võrumaa on maakond, mis asub kõige kaugemal pealinnast.
Hiiumaa on suuruselt teine saar Eestis.
Minu arvates tegid tema elu raskeks pikad tööpäevad ning sellest tulenev väsimus.
Tänapäeval on ka sageli noored härrad ülemusteks ning vanemad inimesed teevad rasket tööd. Loota on, et see lähitulevikus muutub ning inimesed saavad pensionil olles elu nautida.
Nendel olid väikesed pulmad, ainult neliteist lähemat sugulast olid kohal.
Mind oli palutud peole osalema tõlgina, et pruutpaari vanemad saaksid omavahel suhelda.
Kõik on muidugi suhteline, Eesti ja Soome on teineteisele ikkagi üsna lähedal, seda nii geograafiliselt kui ka kultuuriliselt ning keeleliselt.
Mulle ongi jäänud mulje, et sageli on segaabielu puhul sugulaste kõige suuremaks mureks oma sugulase välismaale kolimine.
Selle printsiibi järgi peaks siin Eestis elavate venelaste ja eestlaste abielud olema sugulastele kergemini vastuvõetavad, aga ega see päris nii vist ei ole.
Siin tulevad mängu juba teistsugused asjad: rahvuste ajaloolised taustad ning hoiakud teineteise suhtes.
Nagu juba alguses sai öeldud, on segaabielud minu arvates viimasel ajal üldistunud.
See on tegelikult mitme otsaga küsimus.
See, mida eestlased ilmselt ka kardavad, on rahvuste, rahvusliku eripära ning keele ja kultuuri kadumine.
Teisalt võib segaabielu võtta elu rikastava nähtusena.
Tihti räägitakse sellest, et kultuurierinevused teevad segaabielus elavate inimeste argipäeva raskemaks ning et nad lähevad just selle pärast ka kergemini lahku.
On loomulik, et rahvusvaheline koostöö kujuneb ka mitteametlikul tasemel.
Palju sõltub sellest, millise rahvuse esindajad on koos.
Kõigepealt on probleemiks keel.
Laste sündides on vaja otsustada, mis keelt nendega räägitakse.
Vanemad võivad rääkida lastega oma emakeeles, aga olukord kujuneb päris kummaliseks, kui vanemad ise ei valda teineteise keelt. Sel puhul oleks lastel vaja rääkida vanematega eraldi.
Inimese arengule on esmatähtis osata korralikult üht keelt, aga kuidas õppida, kui kodus räägitakse kolme keelt korraga?
Paljude kultuuride nägemine ja erinevate keelte õppimine juba lapsepõlves on muidugi suur rikkus ja laiendab maailmavaadet, aga oleks huvitav teada, millise rahvuse esindajana segaabielu lapsed ennast tunnevad ja kuidas see mõjutab nende identiteeti.
Mitte ainult keel, vaid ka teised kultuurilised erinevused võivad kokkupõrkeid tekitada.
Elukoha otsimine võib ka probleemiks osutuda.
Ta tahaks jagada teistega seda, mida ta iga päev oma ringkäigul näeb.
Ta tunneb ennast üksildasena.
Kõike turustatakse, majanduslikku heaolu ja raha peetakse kõige tähtsamateks teguriteks elus.
Materiaalse heaolu kasvamine ei tähenda aga vaimse heaolu arenemist.
Nii kaua, kui kõik on korras, ei huvita masin kedagi.
Haldjad olid alguses neutraalsed olendid, kes hoolitsesid erinevate looduskohtade, inimeste ja igasuguste asjade eest.
Mõnedel haldjatel olid oma nimed ja kujud, aga kõigil kindlasti mitte.
Haldjad olid eesti rahvausundis seotud peaaegu kõigega.
Inimesed uskusid nähtamatusse väesse, mis tähendas uskumist erinevatesse olenditesse.
Igaüks oskas tegelda maagiaga.
Sellepärast ei viidud surnut kalmistule mitte otse, vaid tehti ring.
Inimesed vajasid rahvuslikku identiteeti toetavaid lugusid.
Rahvuslikule kirjandusele on omased terved ja heas füüsilises vormis kangelased, kellega lugejatel on võimalus samastuda.
Kohe stalinismiperioodi alguses hakati kunstnike tegevust piirama. Asutati organisatsioon, millega kõik kunstnikud pidid liituma.
Eesti- ja Liivimaa langesid Vene impeeriumi kätte pärast Rootsi vastu peetud Põhjasõda, mille Rootsi Balti alade valitsejana kaotas.
Kindralkuberneride ülesandeks oli rahaasjade korraldamine ja sõjaväe eest hoolitsemine, aga tihti ei olnud nad Balti asjadest üldse huvitatud ja nende asjade eest hoolitsesid kohalikud ametimehed.
Balti aadli olukord oli Vene impeeriumi aja algupoolel üsna hea.
Balti aadlil olid võrreldes Vene aadliga ka eriõigused, mis muidugi ärritas Vene aadlit.
Vana nime meenutab Tallinna saksakeelne nimi Reval.
Alati jõudsid sõjad ja rüüsteretked Tallinna alla ja terve maakond oli mitu korda rüüstatud.
Harjumaa on hariduselu mõttes Tartumaa järel tähtsuselt teine maakond.
Jõgevamaa on keskmise suurusega maakond.
Jõgevamaal on ka soid, kust saab turvast.
Maakonnas on palju viljakat põllumajandusmaad.
Jõgevamaale oluliseks asjaks on ka see, et maakonda läbivad tähtsad teed.
Libahunti esines Baltimaades ja maad olid 17. sajandil selle poolest tuntud.
Libahunt oli Eestis olend, kes murdis peamiselt loomi.
Ta sõi loomade liha kas kohapeal või viis kaasa.
Sellist libamist tuntakse mitmel pool maailmas ja sellest on sündinud isegi maailmaloomise müüte, nt et alguses on oldud loomad, linnud või kalad ja siis, kui on olnud vaja elada inimeste moodi, on muututud inimesteks.
Katku peeti nõia hingeõhuks, mille ta välja hingas ja inimestele saatis.
Olid teatud inimesed, kellele katk ei suutnud midagi teha, need olid hällilaps oma emaga ja juhuslikult ärkvel olevad inimesed.
Usuti, et igal inimesel on oma surm, mis on temaga alati koos.
Vahel õnnestus ka inimesel endal oma surma näha, aga seda juhtus võrdlemisi harva.
Esimesed pühad kohad olid seotud loodusega, sealt said muinaseestlased hingejõudu.
Sinna ohverdati ja seal suheldi surnud sugulastega.
Üks inimene ohverdas ja palus, et tema haigus kaoks.
Nende loomingu ülesandeks oli eelkõige eesti rahva traditsioonide arendamine, rahvustunde äratamine ja usu sisendamine rahva jõusse.
Just see periood oli tähelepanuväärne selle poolest, et hakati looma eesti kangelaseepost.
Ta vaatas teost koos Wiedemanniga ja tänu sellele said tehtud keelelised korrektiivid.
Ikkagi anti varsti välja eepose lõplik variant.
Esialgu elasid vene sõdurid eraldi baasides ning suhtlemist eesti rahvaga ei toimunud.
1939. aasta lõpus algas Soomes Talvesõda ning Soomelt Eestimaa enam abi ei oodanud, vaid püüdis ise põhjanaabrit aidata.
1940. aastal oli Eestimaa juba venelaste poolt okupeeritud ja eestlastel ei olnud vähimatki lootust iseseisvusele.
Saksamaa seevastu hakkas järk-järgult Eestimaa alasid enda kontrolli ja võimu alla võtma.
Eesti liideti Nõukogude Liiduga ja Eestis hakkas kehtima kommunistliku partei režiim.
Võrumaa asub Eesti lõunapiiril ning piirneb Lätiga.
Võrumaal elab setu rahvas, kes on kuulus oma keele ja õigeusu poolest.
Samal ajal suurenes linnakoolides pidevalt eestlastest õppurite arv.
Sellepärast ongi tänapäeval regilaulud samad nagu mitu sajandit tagasi.
Üks varasemaid selles suunas tegutsejaid oli Põltsamaa pastor A. W. Hupel.
Tema kaudu jõudsid eesti lugejani anekdoodid, legendid, loomalood.
1993. aastal kirjutas Juhan Kangur artikli, kus ta kirjeldas mõnede rahvaste iseloomulikke jooni.
Ka praegu on eestlastel vaja rohkem tolerantsust, sest piir vaeste ja rikaste vahel on üsna selge.
Kus on kaks eestlast, seal on kolm parteid.
Juba ammustest aegadest alates on eestlased teinud kõike salaja, vanad ja noored eraldi, samuti on meeste ja naiste tegevused olnud eraldatud.
Kolmas iseloomujoon, mis on eestlastele omane, on tagasihoidlikkus ning ettevaatlikkus.
Ja muidugi oli neil eestlastel, kes tulid elama Ameerikasse, alguses väga raske.
Kui vaadelda eestlaste tavasid, siis näiteks külades on tavaks öelda kõigile vastutulijatele mingi tervitus.
Seda on võimalik seletada nii, et mida väiksem on rahvas, seda suuremad on tema kartused.
Juhan Kangur ütleb aga lõpus, et eestlastest on väga raske aru saada, selle jaoks peab olema mingi kuues meel.
Esimesi laulukoore hakati moodustama kloostrikoolides.
Kõiki riistu valmistati kodus.
Inimesed ootasid kaks aastat, millal neil lubatakse pidu korraldada ja Jakobson sai vastuse ainult neli kuud enne peo toimumist.
Alguses arvasid sakslased, et see pidu aitab neil Eestis paremini oma kultuuri levitada, tegelikult aga sidus see pidu rohkem eestlasi ja sai rahvusliku ärkamisaja alguseks.
Need peod aitasid eesti rahvast ühendada ja näitasid, et eestlastel on olemas oma kultuur ja on vaja vabaduse eest edasi võidelda.
Laulupidusid korraldatakse ka praegu ja paljudes Eesti linnades on olemas oma lauluväljakud.
Joonistati erinevaid usustseene, mõnikord inimesi, aga need olid samuti mingil moel usuga seotud.
Paberit veel ei olnud ja joonistati peamiselt mingitele tahvlitele.
Majadel oli ilusaid fassaade, omal moel ehitati ka aknaid.
Praegu on Tallinna vanalinnas säilinud veel mõningad keskajast pärit ehitised.
Arenes samuti tarbekunst, kaupmehed sõitsid teistesse maadesse ja tulid tagasi mingite ilusate asjadega.
Nõukogude aega peavad eestlased kõige halvemaks ajaks.
Nõukogude ajal likvideeriti kõik kirikud.
Venemaal ja Eestis purustati kõik kirikud, ikoonid ning kõik, mis oli kirikuga seotud.
Eestlastel polnud sellega probleeme.
Likvideeriti tööliste organisatsioonid ja poliitilised vabadused.
Põhjasõda algas 1700. aastal, kui Vene tsaaririik ründas Eestit, mis oli tol ajal Rootsi võimu all.
Kuna sõda venis nii pikale, koormas see talurahvast, kes oli ka enne raskes olukorras.
Rahval ei olnud mingeid kaitsevahendeid ja rahvas arvas algul, et venelased abistavad neid ning aitas Vene vägesid.
Siin on palju haruldasi taimeliike.
Eestlasi rootslased ei aidanud.
1346. aastal kaotasid eestlased sõja.
Talupojad aitasid algul Vene väge, sest nägid venelastes jõudu, mis neid sakslastest vabastab.
Vahel on võimalik kohata ka inimest, kes pole hiiumaa keelt unustanud.
Eestlaste elus toimusid muutused, nad hakkasid rohkem tegelema põlluharimise, karjakasvatuse, jahipidamise ja kalapüügiga.
Eestlased olid pikka kasvu, enamik neist oli valgete juustega.
Enamik rahvast elab maal, kuid ka linnades on päris palju elanikke.
Põlva linn tekkis vanale kaubandusteele, kus oli kirik ja ümber selle kiriku hakati ehitama maju.
Väga tähtsaks peetakse Räpina vabrikut, mis ehitati 18. sajandil. Praegu see vabrik ei tegutse, aga seda peetakse üheks vaatamisväärsuseks.
Selles mõisas saab veel näha üle 300 erineva põõsa.
Kindlasti on Pärnu laht tore koht kalapüügiks. Kõige populaarsem kala on räim.
Pärnumaal ei ole palju põlde.
Loksa on tuntud kui hea seenekoht ja üldse on Lääne-Virumaal palju puhkekohti.
Suur nälg algas vihmasest suvest, saaki ei olnud, inimesed ei saanud loomi toita ja tuli väga külm talv. Inimesed hakkasid surema külma ja nälja tõttu ning kevadel tulid epideemiad.
Karl IX lõpetas aadli iseseisvusaja, hakkas ümber korraldama kohtusüsteemi ning kergendama talupoegade majanduslikku ja õiguslikku olukorda kuni nende pärisorjuseset vabastamiseni.
Seal õppis väga vähe eestlasi ning need, kes õppisid, saksastusid kiiresti.
Lepinguga kaasnes salajane protokoll, mis on mõjutanud kogu Euroopa ajalugu.
Rootsi ajaks nimetatakse perioodi, mil Eesti oli Rootsi ülemvõimu all.
Natuke hiljem avastas linnas tegutsev arst ravimuda, mille ravitoime tegi paiga veel populaarsemaks.
Sõda algas 1700. aastal, kui oli suur lahing Narva jõe ääres.
Ta oli tark, sest ei võtnud kohe pärast sõda midagi ette ja ei hakanud Eestis mitte midagi muutma.
Selles maakonnas elavad peamiselt vanemad inimesed, kes on juba harjunud seal elama.
Lääne-Virumaal oli keskajal palju losse.
Maakond oli arenenud ja seal elas keskajal palju inimesi.
Sellel perioodil hakati ehitama losse.
1804. aastal tehti nii Eestimaal kui ka Liivimaal oma seadused, mis lubasid talupoegadel omada maad ja vallasvara.
Pärast pikka ründamist suutsid venelased alistada ka teisi Eesti linnu, näiteks Tartu ja Pärnu.
Munamäe vaatetornist avaneb ilus vaade Võrumaa maastikule.
Viimasel ajal on paljud turistid huvitatud nende koobaste vaatamisest.
Võrumaal on kahjuks palju töötuid inimesi.
Inimene on sotsiaalne olend.
Ja me poleks need, kes me oleme praegu, kui elaksime ühiskonnast väljas.
Ma ei armasta üldistust ja kui võtta tänast maailma kui tervikut, siis on raske nimetada seda harmooniliseks.
Toon paar näidet.
See oli tavaline päev ühistranspordis, olukord, mis tekkis kahe täiesti tundmatu inimese vahel.
Labürindist on mitu väljapääsu ja iga moslem valib ise, millist rada mööda minna.
Probleem on see ummik, tupik, mis tuleb vastu, ja kui keegi või miski segab sind sealt väljapääsemisel.
Elu segab sind elamast?
Miks on usklikel inimestel kergem elada?
Tahtsin seda filmi vaadata, kuid ei saanud, sest ei olnud võimalust telerit vaadata.
Minu vanemad rääkisid, et film on vahva, kuid ma ei teadnud, kuidas reageerida, sest mul võiksid olla täpselt vastupidised tunded selle filmi suhtes.
Film koosneb üheksateistkümnest osast ja peegeldab Jessenini elu sellest momendist, millal ta läks tol ajal juba kuulsa luuletaja A. Bloki juurde tuttavaks saama, kuni tema elu lõpuni.
Paralleelselt näidatakse Moskvat 1985. aastal.
Uurida ei olnud nii lihtne, nagu võis esimesel pilgul paista.
Tal oli kolm abielu ja mitu last.
Üks viimastest teostest oli „Lurjuste riik”, kus ta paljastas Nõukogude Liidu võimu.
Kellelegi see ei meeldinud ja Jesseninit taheti arreteerida.
Sellepärast soovitas üks tuttav naine tal veeta mõne aja hullumajas.
Filmis leiab tõestamist see fakt, et see oli mõrv, sest Jesseninil oli laubal suur haav (filmis on näha, et teda löödi küünlajalaga ja see löök tappis luuletaja).
Aga lagi oli umbes nelja meetri kõrgusel, nii et tal oleks pidanud olema kahemeetrine nöör, aga seda ei olnud.
Need inimesed, kes ta tapsid, koristasid toas kõik ära ja lavastasid enesetapu.
Uurija sõitis autos, oli talvine libe tee, auto kaotas juhitavuse ja kukkus sillalt alla.
Uurija surm jättis niisuguse tunde, et poeediga tegeldes oli uurija ka ennast ohvriks teinud.
Kerge tuul puhus merelt lennujaama peale ja silitas tüdruku juukseid.
Täna tulin ma ülikoolist ja leidsin köögi hirmsas seisundis – ühikanaabrid teevad jälle oma lemmikasju.
Tahan ka rasedaks jääda.
Varem olen mõelnud, et tahan kindlasti endale tütart ja et panen talle nimeks Svetlana.
Minust saadi valesti aru.
Kui me tahame oma tulevikku ette kujutada, on meil vaja tänapäevase elu peale mõelda.
Me võime uurida inimeste käitumist, nende elustiili ja siis prognoosida elu tulevikus.
Kui inimesed on sõbralikud, ei saa tulevik olla masendav, kuigi mina ei usu, et maailmas hakkab valitsema rahu.
Ma arvan, et mõni liider mõnest riigist kavatseb valitseda tervet maailma ja siis algab sõda ning palju inimesi sureb.
Ma ei oska öelda, kas see on hea või halb, aga ma tean kindlasti, et on väga raske valitseda suuri territooriume.
Maa osoonikihi probleem on kogu aeg arutluse all olnud.
Tänavatel võime näha, et seal on rohkem autosid kui mõned aastad tagasi.
Sündimus langeb, sest inimestel ei ole nii palju raha, et oma peresid toita.
Ma arvan, et tulevikus tahaksid inimesed elada rohkem enda jaoks ja hoolitseda enda eest.
Mida rohkem sa tead ja oskad, seda suuremat palka sa saad.
Keelteoskus on vajalik.
Õues on muidugi veel lumi ja puhub tuul.
Meil põhjamaal on lumi kevadel tavaline nähtus.
Ilm mõjutab tihti meeleolu.
Ilm mõjutab inimeste tervist.
Inimesed on alati tahtnud ilma ennustada.
Mõnel maal on alati soe kliima, mõnel alati külm.
Paljudel maadel, eriti Euroopas, on aga mõõdukas kliima.
Mitte kõigil ei ole aga kliimaga nii vedanud.
Nad ilmuvad ainult erilistes tingimustes ja erilistes kohtades.
Aasta, mis kestab 365 päeva, on jagatud neljaks aastaajaks.
Kevad on minu meelest kõige parem aastaaeg.
Seepärast tuleb kevade tulekuks varakult valmistuda.
Pärast kevadet tuleb suvi – kõige armsam aastaaeg.
Suvi on lõbu ja rõõmu aeg.
Suve seostatakse tihti puhkusega.
Palavus mõjub halvasti inimeste organismile, sellepärast on just suvel inimestel eriti palju infarkte.
Pärast lõbusat suve tuleb nukker aastaaeg – sügis.
Sügisel sajab tihti vihma ja sellepärast on inimestel kurvad mõtted.
Sügis on mälestuste aeg: inimesed meenutavad suve ja puhkust, valmistuvad külmaks.
Teiselt poolt võib talvel raskesti haigeks jääda, sellepärast tuleb paremini riietuda ja ei tohi liiga kaua jalutada.
Tänapäeva elutempo on väga kiire. Inimesed töötavad palju ja väsivad.
Sellepärast tuleb järele mõelda, kuidas veeta vaba aega kasulikult.
Inimesed tegelevad lugemisega iidsetest aegadest ja loevad ka tänapäeval palju.
Lugedes arendab inimene iseennast ja lugemist tuleb alustada juba lapsepõlvest.
Ma mäletan, et õhtuti ei vaadanud minu vanemad telerit, vaid lugesid tavaliselt raamatuid.
Lapsel, kes oskas ja armastas lugeda juba enne kooli, on kergem õppida.
Tänu lugemisele tundsin end alati kindlalt, sest teadsin palju ja sain alati vestlust toetada.
Mul olid näiteks sõbrad, kellele lugemine eriti ei meeldinud ning nendel oli raske teha kodutöid, sest see võttis palju aega ja nõudis pingutusi ja üldse oli neil raskem õppida.
Nii võin kindlalt öelda, et lugemine arendab inimest igast küljest.
Soovitan kõigil vanematel harjutada oma last lugema: viia raamatukogudesse, õpetada lugema ja osta võimalikult palju lasteraamatuid.
Tänapäeval on palju teisi viise vaba aega veeta – näiteks internet, kino, sport, reisimine.
Esiteks, mulle tundub, et inimesed loevad, et distantseeruda oma probleemidest.
Kui laps loeb, samastab ta end tihti peategelasega, kujutab ette, et tema ise on ka nii vapper, tugev ja leidlik.
Noortele inimestele ei meeldi tihti klassikat lugeda, sest klassikalise kirjanduse keel on omandamiseks natuke raske.
Paljud inimesed jätkavad enda arendamist ka pärast ülikooli lõpetamist.
Raamatutes on kontsentreeritud kõik inimeste teadmised.
Raamatud ilmusid mitu tuhat aastat tagasi. Need olid väga kaua ainukeseks informatsiooniallikaks ja ei ole tänapäevani oma tähtsust kaotanud.
Maailmas eksisteerivad väga vanad raamatud, mis on kirjutatud mitusada aastat tagasi, aga on väga populaarsed tänapäevani.
Meie kõik otsime midagi oma elus, kas vastuseid, elu mõtet, õiglust – raamat annab vastuseid inimeste küsimustele.
Isegi tänapäeva ühiskonnas õpivad inimesed raamatute-õpikute abil.
Inimene võib edastada oma mõtteid raamatu kaudu, õpetada teisi.
Raamatud on kõige jõukohasem informatsiooniallikas.
On ka hinnalisi raamatuid, neid on vähe ja need on ka väga kallid.
See tähendab, et iga inimene, kas rikas või vaene, saab lugeda raamatuid ja õppida nende abil.
Me õpime elama, tundma, probleeme lahendama, elust paremini aru saama.
Näiteks, kui ma lugesin koolis esimest korda Bulgakovi „Meistrit ja Margaritat”, siis see mulle ei meeldinud, pärast lugesin seda juba ülikoolis uuesti ja olin hämmastunud. Mulle meeldis!
Minu jaoks on raamat salapärane ja täiesti iseseisev maailm.
Ma olin üheksateistkümneaastane Tartu ülikooli teise kursuse üliõpilane, kui leidsin lõpuks endale kindla töökoha.
Koolidevahelistel võistlustel mängisime võrkpalli ja saavutasime mitu aastat järjest esimese koha, olime palju jooksukrossidel, suusavõistlustel, kergejõustikuvõistlustel.
Enne Taani minekut pidime mängima Eestis teiste võistkondadega ja võitma, et sinna sõita.
Osalesime siin Eestis Eesti meistrivõistlustel naiste jalgpallis kolm aastat järjest, saime ka kolmanda ja teise koha.
Võin ikkagi aru saada ka oma isast. Ta oli tegelnud spordiga palju aastaid. Kui ta ütles mulle, et ma ei teinud nii palju trenni ja ei pingutanud nii nagu tema, ütlesin ma, et tal oli õigus.
Niisiis, võiks arvata, et perekond peab ka sporti propageerima, vaatama seda telerist ja ka ise spordiga tegelema või andma lapsele võimalust sellega tegelda.
Kuidas rahvas saab terve olla, kui ta ei tegele spordiga?
Siin peab riik midagi tegema, näiteks nii propageerima sporti teleri kaudu kui ka seda finantseerima, ehitama spordihooneid, ostma vajalikke tarbeid.
Tänapäeval on paljude riikide elanikud nagu hullumeelsed, kes söövad tervislikku toitu, joovad mineraalvett, mahlasid, tarvitavad toidulisandeid ja muidugi tegelevad spordiga.
Ma olen näinud üht filmi, kus üks terve mees tegi eksperimendi: ta sõi ja jõi ainult McDonald`si eineid ja jooke ega tegelnud millegagi, käis pidevalt arsti juures oma kaalu ja tervist kontrollimas. Katse lõpus selgus, et ta tervis on ohus ja tema kaal on suurenenud 11 kilogrammi võrra.
Seda juhtub ikka.
Mõned sportlased tarvitavad nn dopingut.
Kodumaa – see on nii tugev, haarav, meeletult lähedane, aga samaaegselt segane sõna paljude inimeste jaoks.
Eesti keeles saame kasutada kodumaa asemel sõna isamaa. See on päris hea sünonüüm, mis annab vihje selle kohta, mida eestlased oma kodumaaks peavad.
Siis saab öelda, et see on samuti just see paik, kust su otsesed juured oma alguse saavad.
Ja praegu oled sina vastutav, oled see, kelle turjal on kohustus oma maa edaspidise õitsengu eest hoolitseda.
Ma põhjendan seda sellega, et riik selle sõna laiemas mõttes võtab iga oma kodaniku kasvatamisest siiralt osa.
Ühine osa igaühe elust ja vaimsest pagasist aitab säilitada seda ühtsustunnet mis on ülitähtis kodumaa jõu jaoks.
Kodumaa eest saab isegi elu ohverdada. See innustab häid tegusid tegema, meisterlikkust avaldama.
Kes on kunagi seda tunnet oma südames tundnud, ei loobu sellest iialgi.
Kellegi jaoks on kodumaa tuttav seltskond, ümbritsevad inimesed ning loodus, sinetav taevas ja atmosfäär, mis on väga tuttavad ja lähedased. Niisugusel juhul pole tavaliselt juttu tervest riigist, vaid see võib olla mingi üksik linn, tänav või isegi maja. Need on assotsiatsioonid, mis tekivad lakkamatult inimese sees.
Las see olla maja, aga kõige kaunim ja kallim.
Kellelgi puudub võib-olla üldse selline side mingi kohaga, sest saatuse tahtel on ta kas sündinud või üles kasvanud võõral maal.
See ei tähenda tingimata, et unustatakse enda või oma vanemate sünniriik.
Elu koosnebki kogemustest ja neid kogemusi andvatest kohtadest.
Aga sagedane paikade vahetamine ei võimalda pisikesel isiksusel läbi tunnetada, mis kodumaa tegelikult on.
See on kindlasti lubatud ja teretulnud.
Eestiga ei sidunud neid miski, kuid siiski sattusid nad siia elama ja mulle elu andma.
Vaatamata sellele, et ta veetis seal ainult paar oma elu esimest aastat, tunneb ta midagi, mis Venemaa poole kisub.
Eestis elamine jättis aga oma jälje tema hinge.
On soov lihtsalt veel kord rõhutada, et kodumaa on ikka see ainuke ja kõige kallim koht maailmas, kus inimene tunneb end nagu kodus, kus temal ja ta perekonnal on hea ning mugav olla, kuhu hing ja süda kutsuvad.
Parimaks tunnistati võistlustöö märgusõnaga „Memory Field”, mille autoriks on Pariisis tegutsev arhitektuuribüroo.
Aga konkursi eesmärgiks oligi võimalikult laialt kasutada vaba ruumi ning mitte piirduda ainult mõisalossi varemetega.
Selles kavandis muutsid nad kogu territooriumi väljanägemist.
Minu meelest ütleb võidutöö nimi juba ise, et meil on nii mälestusi kui ka innovatiivseid lahendusi.
Praegu ei tule enam meelde, kust ma lugesin esimest korda fraasi „Kui juba võidelda, siis headuse eest, mitte kurjuse vastu”. „Aga milles on erinevus?” mõtlesin ma tol hetkel.
Kui te ei taha ise pühkida, siis palgake teine kojamees. Kui ei ole kohta, kust palgata, siis looge ise ettevõte, mis pakub selliseid teenuseid.
Igal juhul peaks tekkinud pahameel saama tegutsemise tõukeks.
Ja ainult siis, kui te hakkate võitlema millegi eest, mõjutab see ümbritsevat maailma.
Ülalkirjeldatud juhtumi puhul pole teil vaja võidelda kohusetundetu kojamehega, pole vaja kirjutada tema vastu kaebusi ega temaga kakelda.
Kui te ei ole võimelised leidma viise tegutsemiseks, lähtudes oma meelepahast, ei ole teil järelikult ka õigust meelepahaks.
Tööta enda kallal, võitle headuse eest enda sees, ülejäänud jõuavad ise järele.
Palju tõhusam on unustada oma puudused ja vaadata keskendunult oma väärtusi ning töötada nende kallal.
Minu meelest ei maksa oma laste kasvatamisel proovida nende ulakast käitumisest jagu saada.
Ükskord organiseerisin ma koos oma sõbrannaga sipelgapesa jälgimise.
Maailma ebatäiuslikkus võib tunduda teile kurjusena seni, kuni te leiate endale eesmärgi.
Teel vedeleb suur oks, mis kukkus puu küljest. Te vihastate, et teil tuleb nüüd seda oksa tõsta või eest ära lükata, et tuleb sellega võidelda.
Aga elus on peaaegu kõik tasuline, me peame kõige eest maksma.
Ja tihti on tasu õppimise eest suurem kui õppelaenu summa.
Aga ta ei saa kunagi olla kindel, et need tuttavad teda raskes olukorras maha ei jäta.
Sest nad on huvitatud tema rahast, meelelahutustest, mida ta pakub, kuid mitte temast endast.
Aga neil on lihtsam leida tõelisi sõpru.
Tänapäeval kasvab arvuti- ja internetikasutus pidevalt.
Selleks, et selgitada välja Eesti elanike arvutikasutuse osatähtsus ja internetikasutuse põhjused, viis EMOR läbi uuringu.
Meie organisatsiooni jaoks on vaja hoonet.
Oleme leidnud ühe omanikuta maja, kuhu planeerime luua noortekeskuse, aga maja on kehvas seisukorras ja seda on vaja remontida.
Meie organisatsioon töötab juba viis aastat, korraldab erinevaid üritusi laste jaoks - konkursse, kontserte ja spordivõistlusi.
Loodame, et te toetate meie projekti ja aitate seda ellu viia.
Kolmas näitaja on liiklusõnnetustes vigastatute arv. See on kurb näitaja, kuna liiklusõnnetustes vigastatute arv suureneb iga aastaga.
Kohe tekib küsimus, kas meie teed muutuvad ohtlikumaks.
Loomulikult, kui inimene ostab juhiloa, aga ei oska sõita, siis on ta ohtlik.
Lugupeetud kohalviibijad! Meil on päevakorras Eesti inimarengu aruande näitajad.
Rohkem tähelepanu pööratakse naistele, nende jaoks luuakse uusi töökohti, korraldatakse koolitusi, ümberõpet.
Kõik see soodustab seda, et naiste roll ühiskonnas muutub olulisemaks.
Elu muutub raskemaks, tulemuseks on vägivaldne käitumine, narkootikumide ja alkoholi tarvitamine, kuritegude arvu suurenemine.
Ühelt poolt võib öelda, et elu Eestis on alates 1995. aastast muutunud paremaks. Teiselt poolt peab Eesti pöörama rohkem tähelepanu sellistele näitajatele nagu liiklusohutus, vangid ning tööpuudus.
Mina arvan, et madal palk, koolituste ja täiend- ning ümberõppe puudumine ja teised tegurid mõjutavad tööpuudust.
Selleks, et saada Teie toetust, esitan Teile oma projektikirjelduse.
Näiteks on ühes toas võimalik mängida laua- ja teises arvutimänge.
Ühesõnaga teeme seda, mis noori huvitab.
Ootan Teie vastust, kas olete nõus meid toetama.
Tuleb välja, et päris palju inimesi kasutab arvutit (meie ajal vist enamasti töö jaoks), ka interneti kasutamine on muutunud üsna populaarseks ja kasutajate arv kasvab lähitulevikus vaieldamatult.
Natuke vähem kasutati internetti Eesti internetiväljaannete lugemiseks.
Kuna andmed on vanad, siis võib praegu kahelda, et internetti kasutatakse ainult nendel juhtudel ning oma kogemuste järgi kahtlen, et internetti kasutatakse ainult internetipanga külastamiseks.
Mina kasutan näiteks tihti internetti mingi info leidmiseks, suhtlemiseks või meelelahutuseks.
Pöördun Teie poole ettepanekuga võtta osa uuest paljulubavast projektist, mida viib ellu MTÜ „Noorte Sõber”, projekti sisuks on remontida MTÜ valduses olev maja eesmärgiga teha sellest noortekeskus, mis pakuks linna noortele uut võimalust vaba aja veetmiseks.
Sellega seoses otsime majanduslikku toetust projekti alustamiseks.
Meie meeskond koosneb kuuest vabatahtlikust, kolmest osaajaga töötavast õpetajast ja sotsiaaltöötajast.
Meie noortekeskus tahab pakkuda neile võimalust vaba aja veetmiseks ja uute oskuste õppimiseks.
Noortekeskus pakub võimalust tegelda lauatennisega ja teiste spordialadega, mis arendavad füüsilist vormi, samuti on meil joonistamis- ja lugemisring ning filmisõprade klubi.
Uuringute põhjal teen väikse kokkuvõtte sellest, kuidas ja mille jaoks tänapäeval arvutit kasutatakse ning uurin seda, kas koduarvutite hulk on Eestis võrreldes 2000. aastaga muutunud või mitte.
Me ei oska enam oma elu ilma arvutita ette kujutada.
Ma tean seda oma kogemuste põhjal ning suur osa noori toetab mind kindlasti.
Mina olen meie linna noorte mittetulundusühingu esindaja.
Alguses on meie töötajad nõus tasuta töötama ning me leidsime juba ühe omanikuta maja.
Me tahaksime oma keskusse kutsuda ka naistearsti ja psühholoogi, kes võiksid meie noori hädas aidata.
Arvuti ja Interneti kasutajate osatähtsus elanike hulgas kasvab pidevalt. See on tingitud aina suurenevatest võimalustest, mida pakub Internet ja arvuti kasutamine üldse.
Enda harjumuste kohta võin lisada seda, et kõige rohkem kasutan internetiportaale ja otsingumootorit, kuna pean neid väga kiireteks infosaamisvõimalusteks.
Meie ühing on juba loonud Tallinna sellise keskuse, kus noortel on võimalus osaleda igasugustel üritustel.
Selleks otsime firmasid ja ettevõtteid, kes oleks nõus meiega koostööd tegema ja oma tegevusest rääkima.
Tartu Noortekeskuse liikmeteks on viis inimest: projektijuht, kes töötab samaaegselt ka igasuguste ürituste korraldajana, tema asetäitja, kelle ülesandeks on projekti finantseerimisallikate leidmine, ning kolm inimest, kes on nõus oma tööst vabal ajal tulema ning aitama noortel ennast arendada kas maalijana, tantsijana või näitlejana.
Paljud andmed peegeldavad ka minu enda Interneti kasutamise harjumusi.
Ka minul on olemas koduarvuti ja ma kasutan Internetti kogu aeg.
Ma otsustasin luua meie toredasse linna noortekeskuse.
Noortekeskus oleks just see, mida nad vajavad.
Kolmas liige on lihtsalt üks pensionär, kes on valmis tegema uue keskuse loomiseks ükskõik mida, sest ta ei suuda enam välja kannatada oma akna all karjuvaid noori, kes kogunevad sinna igal õhtul.
Teie raha on meile vajalik selleks, et remontida üks omanikuta maja ja luua sinna noortekeskus.
Samuti loodame, et saame korraldada mitmeid üritusi kas vabas õhus või otse keskuses.
Hiljuti viis EMOR läbi Eesti elanike arvutikasutamist puudutava uuringu, mille eesmärgiks oli tuua välja arvutite kasutamise statistika ja koduarvutite hulga muutumine.
Juhuslikuks surfamiseks Internetis kasutas arvutit ainult 30%, mis näitab, et enamuse inimeste jaoks on Internet pigem teabe saamise allikas ja pangatehingute teostamise vahend.
Tartu linnas aadressil Küütri N asub kahekorruseline maja, millel pole omanikku ja mis vajab remontimist ning nagu näha, ei huvita sellega tegelemine kedagi.
Meil tekkis mõte, et see hoone sobiks eriti hästi noortekeskuseks, puudub vaid maja renoveerimiseks vajalik raha.
Püüame olla paindlikud ja laste soovide korral viia programmidesse muudatusi ning sellest lähtuvalt ka oma personali koolitada.
Meie noortemajas viibimine ei ole keelatud kellelegi, selleks luuakse meil erilised ruumid teleritega ning kohvinurgad, kuid koolitusprogrammides osalemine ning kursustel käimine on tasuline.
Me ei taha mitte ainult sisustada noorte inimeste elu, vaid loodame ka arendada neid, kellel on annet.
Tulevikus on meil plaan luua puhkuselaagreid, sõita reisidele ja mis eriti tähtis, me pöörame tähelepanu ka ühiskonna probleemidele – narkomaaniale, suguhaigustele – ja nende ennetamiseks hakkame noortele rääkima sellest, millised tagajärjed on erinevatel halbadel harjumustel ja mõtlematutel tegudel.
Meie ühing plaanib remontida ühe omanikuta maja ja luua sinna noortekeskuse, kus noored saavad vabal ajal oma huvialaga tegeleda.
Tahan tutvustada teile tabelit, kus on esitatud Eesti elanike arvuti- ja internetikasutuse statistika.
Kõik inimesed on kursis, mis toimub nende rahaga, kuhu see kulub, millele seda raisatakse.
Väga tihti inimesed ei tea, kust leida informatsiooni, otsingumootoriga on lihtne seda leida.
Meil on idee remontida üks omanikuta maja, kus noored võiksid oma vaba aega veeta.
Meie keskuses saavad noored üksteisega suhelda, pidusid ja matku korraldada, jagada oma teadmisi ja üksteist aidata.
Meie noortekeskuses on sõbralik ja soe atmosfäär, igaüks võib end siin tunda vabalt ja mugavalt.
Oletame, et paljud inimesed tunnevad meie keskuse vastu huvi.
Ajalehest lugesin, et praegu on peaaegu igas kolmandas perekonnas arvuti.
Ma tahan teha ühe keskuse noorte jaoks.
Praegu on noortel palju probleeme, levib alkoholi ja sigarettide kuritarvitamine. Selleks, et seda peatada, tahaksin pakkuda noortele vaba aja veetmiseks üht keskust.
Ma olen kindel, et see keskus on vaja teha ja see toob kasu eelkõige noortele vanuses 12–23 eluaastat.
Edaspidi tahaks leida sponsoreid ja paluda linnavalitsuselt finantseerimist.
Need kasvatajad on kompetentsed, kvalifitseeritud, vajaliku kõrgharidusega. Nende hulgas on kaks psühholoogi, kes meie lapsi alati raskel hetkel aitavad.
Nüüd ei pea kogu aeg panka minema, et raha üle kanda või oma sissetulekute suurenemist kontrollida.
Ma pöördun teie poole palvega.
Me tahame luua ühte omanikuta majja noortekeskuse.
Teisena on projektis punkt, mis puudutab noorte tööhõivet.
Et noortel oleks koht, kuhu minna pärast koolitunde või loenguid, tahan ma avada ühes omanikuta majas noortekeskuse.
Sellega, kuidas me stressi ohjame ja juhime, on otseselt seotud meie elu pikkus ja kvaliteet.
Uuringud on näidanud, et optimism ja aktiivne eluviis vähendab stressi ja parandab tervist.
Tänapäeval võib vaimsete häiretega inimene töötada vastutaval ametikohal.
Stress tähendab Suurbritanniale ligi kolme miljardi dollari kulutamist aastas.
Uue kaubanduskeskuse eesmärk on anda linnaelanikele võimalus osta kõike vajalikku ühest kohast.
See oleks meie külastajate jaoks väga mugav ja ilusalongi olemasolu hoiaks kokku inimeste aega.
Ootame teie vastust ja loodame saada teie heakskiitu.
See tõstaks tunduvalt turistide arvu, mis omakorda mõjutaks positiivselt valla arenemist.
Pöördun teie poole AS Vennaskond ametliku esindajana.
Meie ettevõte kavatseb rajada hiljuti ostetud maale uue kaubanduskeskuse, millega seoses vajame teie luba ehituse alustamiseks.
Uus kaubanduskeskus soodustab elukvaliteedi tõstmist ning pakub nii vaba aja veetmise viisi kui ka uusi töökohti.
Pöördun teie poole ettepanekuga rajada uus, kuid mitte eriti suur kaubanduskeskus.
Meie linnas on vähe niisuguseid kaubanduskeskusi, küll aga palju väikseid kauplusi, mis asuvad igal pool.
Väga tihti inimesed ei tea, kus asub linnas üks või teine ettevõte või kust osta vajalikke asju.
Palun meie ettepanek läbi vaadata.
Teeme ettepaneku lähemalt tutvuda meie äriprojektiga ning loodame Teie mõistlikule suhtumisele.
Lisaks sellele kavatseme avada ka kohviku ja apteegi.
Tahaksin saada linnavalitsuselt ehitusloa.
Ma loodan, et uus keskus mõjutab olukorda tööjõuturul.
Pärast ostude tegemist oleks mõnus istuda kohvikus ning nautida kohvi ja saiakesi.
Graafikul kajastusid inimeste töössesuhtumist kujundavad tegurid.
Stressi põhjustajateks on sellised tegurid nagu madalasse sotsiaalsesse klassi kuulumine, probleemid perekonnas, tööga ja ühiskonna tegevusega seotud vastutuse rohkus ja pinged ning paljud muudki tegurid.
Iga haigestumise eest vastutab inimorganismis immuunsüsteem, kuid masendava ellusuhtumisega inimesel, kes võtab asju liiga tõsiselt, kahaneb aja jooksul immuunsüsteemi jõud.
Ja selleks, et tekkinud olukorda parandada, peab ühiskond õppima õigesti suhtuma haigetesse inimestesse ja oskama neid aidata ühiskonna sees, mitte viskama neid sellest välja.
Ma pöördun teie poole äriettepanekuga rajada uus, kuid mitte eriti suur kaubanduskeskus.
Meie ettevõte töötas välja kaubanduskeskuse projekti, mis mõjutab inimeste elukvaliteeti.
See kaubanduskeskus sisaldab peaaegu kõike vajalikku, mida on vaja inimeste mugavuse jaoks.
Selle eesmärk on lihtsustada elanike elu ja säästa nende aega.
Me teeme ettepaneku rajada sinna igasuguseid osakondi.
Mõlemal korrusel paikneb tualett.
Samas on Eestis viimasel ajal hakatud propageerima tervislikku eluviisi.
Minu arvates on selline muutus tingitud sellest, et meedias räägitakse ja kirjutatakse üha rohkem hariduse rollist inimese elus.
Seetõttu peab õpetaja kõnepruuk olema arusaadav. Et seda saavutada, peab ta kasutama grammatiliselt lihtsaid lauseid ning lihtsamaid grammatilisi struktuure, kordama lapse öeldud lauseid, rääkima asjadest, mis on tugevalt kontekstiga seotud, rõhutama olulisi sõnu, kasutama kehakeelt, miimikat ja ettenäitamist ning rääkima aeglasemalt.
Kohtla-Järvel läbiviidud küsitluse käigus selgus, et õpilased soovivad, et õpetajad kasutaksid nende oma keelt, sest lapsed ei ole oma keeleoskuses kindlad.
Vajaduse korral võib võtta appi ka kohandatud kõne ja parafraseerimise, mis sisaldab lapse jaoks tuttavaid sõnu.
Kasuks tuleb ka mitteverbaalse konteksti kasutamine, milleks on nii kehakeel kui ka pildimaterjalidele ja objektidele osutamine.
Ühe küsitluse käigus küsiti õpetajatelt, millist keelt nad grammatika seletamisel kasutavad.
Mõned õpetajad tõlgivad oma juttu pidevalt õpilaste emakeelde.
Seejärel pistame toidu mikrolaineahju – küll tark masin ära tunneb, kui kaua üht või teist asja valmistada või soojendada.
Toa nurka võib panna süntesaatori, mille monitorile saab Internetist tellida muusikatunde.
Elu tulevikus on lihtsam ja helgem, nagu paradiisis.
Ma olen vaikne ja rahulik inimene, kellele ei meeldi müra ja kõvad helid.
Mulle meeldivad heledad soojad toonid. Oleks hea, kui mööbel on sellistes toonides.
Kus ma tahan elada?
Mu peas on praegu nii palju erinevaid mõtteid.
Aga ma olen alati teadnud, et tahaksin elada kuskil, kus on soe ilm.
Aga võib-olla siin Eestis mu vanemate juures olen ma kümne aasta pärast 30-aastane naine suure perega, kes elab hubases majas koos kahe koeraga...
Aeg läheb väga kiiresti ja aja jooksul toimub palju muutusi.
Praegu saan ma oma kodust ainult unistada, kuid milline ta on, ei tea mitte keegi.
Tahan alustada sellega, et meie elus tekib palju muutusi ja uuendusi (tehnoloogia valdkonnas) ja selle tõttu muutub eelkõige inimene ise ja ühel inimesel on erinevas eas erinevad vaated, maitsed ja mõtted...
Tegelikult tahan, et minu kodu oleks suur, valge, punase katusega maja ja arvan, et see on kõik.
Ma ei tea, mitmetoaline see peab olema, kuid tahan, et see oleks seest avar ja mugav.
Tahan veel öelda, et minu arvates ei ole kodu ainult maja, vaid ka pere ja on väga rumal mõtelda kodust ja mitte mõtelda perest.
Muidugi tahaksin, et minu kodus elaks koos minuga mu abikaasa, keda ma armastan ja kes armastab mind, ja muidugi ka koer.
Mind ja minu peret ümbritseksid asjad, mis teevad elu lihtsamaks.
Näiteks, kui ma tahaksin, siis hakkavad tuled iseenesest põlema, uksed avanevad automaatselt, kui ma teise tuppa lähen, köögis on masinad, mis teavad, mida ja millal on vaja teha, kas on vaja teha kohvi või lastele lõunasööki.
Elutoa keskel on suur ekraan, nagu kodukino, mis hakkab töötama minu hääle peale.
Ta ei ole mitte ainult koduloom, vaid ka hea valvur.
Pärast me lendame helikopteriga mere äärde võrkpalli mängima.
Kööki oleks otstarbekas panna keraamiline elektripliit, õhupuhastaja, mikrolaineahi, suur hõbedane moodne külmik ja nõudepesumasin.
See ongi standardne köök.
Korralikuks lõdvestumiseks ostaksin ma kodukino, DVD-mängija ning karaokega muusikakeskuse.
Kümne aasta pärast on mul oma kodu.
Mul on suur ja kaasaegne maja.
Juhul kui see on oodatav inimene, võib teda kohe tervitada ja uks avaneb automaatselt.
Meie kodus on olemas kõik, mida on mugavaks eluks vaja.
Nende kõrval on väike ekraan ja kui sa tahad millegagi tegelda, siis sa võid oma tänase koormuse ja söögi järgi teada saada, mis spordiharjutusi ja kui palju on sul vaja teha, et ülekoormust vältida.
On olemas ka aparaat arstiga kontakteerumiseks.
Ja kui sul on mingi tervisehäire või –probleem, siis sa võid sellest lihtsalt doktorile rääkida ja seda vajaduse korral näidata. Siis võib ta kohe anda sulle mingi retsepti, mida on vaja, et terveks saada.
Tahaks, et seal oleks vähemalt neli tuba ja minu tuba asuks teisel korrusel.
Majas on ka nõudepesumasin ja pesukuivatusmasin, et ei tuleks rõivaid kuskile kuivama panna.
Külmal talvel võib minna sauna, mis on ka minu kodus olemas.
Aga ma tahaksin omada kahekorruselist maja või korterit kuskil linnast väljas.
Minu maja on päris kaasaegne, aga mitte väga moderniseeritud.
Kõigepealt on väga tähtis, et majas oleks hea turvasüsteem ja vargad ei saaks sisse tulla.
Minu tulevases majas on tänapäevane videosüsteem, sest tavaliselt veedab perekond oma vaba aega telerit vaadates ja seetõttu peaks teler olema silmade jaoks ohutu ja kvaliteetne.
Spordisaal on ka noore pere jaoks väga vajalik.
Spordisaalis võivad tegutseda nii vanemad kui ka lapsed.
Laste jaoks on see eriti hea, sest nende keha on vaja arendada.
Õhtuti istuksin ma oma perega aias ja jooksin kuuma piparmünditeed.
Kõikides ruumides oleks pehme mööbel ja pehmed vaibad ning kaasaegne tehnika, mis aitaks mul majapidamistöödega hakkama saada.
Siin elan ma oma abikaasa ja kahe lapsega.
Esimesel korrusel on köök, külalistetuba, tualett ja saun.
Vannitoas on mullivann, duširuum, kraanikauss, peegel, elektronkaal ja pesumasin.
Reedel anti meile eesti keele kõrgtaseme loengus ülesanne, et igaüks jutustaks teistele oma bakalaureusetööst.
Peab aga mainima, et kuigi paljudel pole uurimistöö veel alustatud, on kavad valmis ning kirjandus valitud, mis näitab, et üks neljandik tööst on ikkagi juba tehtud.
Samuti selgus, et praktiliselt kõik valitud teemad on tingitud tudengite isiklikust huvist nende teemade vastu.
Enamasti valiti teemad, mis on seotud kultuuri, ajaloo ja religiooniga, üsna populaarsed on ka keele sotsiaalset külge käsitlevad teemad, samuti kirjutatakse töid grammatikaga seotud teemadel.
Kuna töö maht on ainult 25 lehekülge, oli otsustatud, et töö on oma olemuselt rohkem referatiivne, st eeldab tööd kirjandusega, sellel põhjusel keegi iseseisvaid uuringuid ei tee.
Teiseks motivaatoriks on kahtlemata võimalus sõita teise riiki vahetusõpilaseks, mis paneb üliõpilasi rohkem keeli õppima.
AS Fontes Konsultatsioonid on korraldanud Eestis ja Soomes uurimuse, et leida vastust küsimusele, milline on inimeste suhtumine oma töösse.
Esiteks tahaksin kirjeldada ja analüüsida uurimuse Eesti kohta käivaid tulemusi.
Nüüd vaatame Soomes vastanute tulemusi.
Kui võrrelda uurimuse tulemusi Soomes ja Eestis, siis võib märgata, et hinnangud on erinevad.
See on ka arusaadav, sest on teada, et Soomes on töötasu märgatavalt kõrgem kui Eestis.
Mina olen üliõpilane ja arvan, et motivatsiooni tõstmiseks võiks tudengitele anda stipendiumi.
Kuna AS Fontes Konsultatsioonid pakkus ainult tabelis olevaid tegureid, mis võiksid kujundada inimeste suhtumist töösse, siis puudutab alljärgnev seletus ainult neid.
Kui rahaga probleeme ei ole, nagu on näha nt Soomes küsitletute näitel, siis võib mõelda sotsiaalsetest kontaktidest, eneseteostamisest jne.
Uurimuse jaoks oli võetud mõned tegurid, mis kujundavad inimeste suhtumist oma töösse.
Suhted töökaaslastega on kõige tähtsamad mõlemas riigis.
Eesti töötajad leiavad, et töö eest makstav palk mängib töö tegemisel tähtsat rolli.
Esimesel kohal seisavad suhted töökaaslastega, seda peavad Eestis töötavad inimesed kõige tähtsamaks.
Esimene näitaja on töötasu, mis näitab, et raha motiveerib eestlast rohkem tööl käima kui soomlast.
AS Fontes Konsultatsioonid on püüdnud sellele küsimusele vastust leida.
Eestlased püüavad leida niisuguse töökoha, kus töötasu oleks kõrge.
Umbes 18% eestlastest arvab, et hea töötasu kujundab hea suhtumise töösse.
Naaberriigis hinnatakse kõrgelt suhteid töökaaslastega.
AS Fontes Konsultatsioonid on korraldanud uurimuse eestlaste ja soomlaste suhtumise kohta oma töösse.
Intelligendid räägivad Tartu vaimust, mis või kes peaks olema kuidagi Supilinna ja Karlovaga seotud: eks kujutame ette ahju, puumaja, korstnat, suitsu ja ainulaadset tagahoovikompositsiooni.
Kõik näeb sellel hooajal ilus välja, parkides ja tänavatel on näha noori inimesi, majad kesklinas näevad suvepäikese käes kaunid välja, igal pool on tunda lillede lõhna.
Igas linnas elab muidugi selliseid inimesi, eriti Ida-Euroopas või kusagil teistel kontinentidel.
Miks nn normaalsed inimesed ehk „sotsiaalid” nagu kardavad seda teemat ja ütlevad selle kohta, et igas linnas ja riigis on asotsiaale ning pööravad jutu teiste riikide või linnade peale?
Ma ei ajaks sellist juttu, et ühiskond on selles olukorras süüdi.
Kui sulle ei pakuta sotsiaalkorterit, siis vähemalt pakub linn sulle oma suurepäraseid lagunevaid maju, kust saab rahu leida ja kus saab öösel natuke soojemas kohas olla.
Kuigi tihti seostatakse selliseid eksistentsiaalseid küsimusi suitsiidimõtte või depressiooniga, hakkasin ise elu mõtte peale mõtlema ja oma eluviisi õigustama.
Ei tahaks neid rühmi eraldi analüüsida, sest nad on hästi nähtavad ja igaühel on peas kindel mudel, millisesse kasti teised ja tema ise võivad kuuluda.
Minu jaoks on elu mõte võimalus enda jaoks huvitavalt elada, lihtsalt tegeleda sellega, mis tundub põnev olevat.
Ja ei peaks arvestama, kas selline hoiak on ühiskonna poolt hästi või halvasti vastu võetud, kuigi oleksin alati valmis selle suhtes kompromisse tegema.
Kui inimene ei kahjusta ühiskonda oma käitumisega või agressiivsusega, ei tohi ühiskond kahjustada inimest oma piiratusega või propagandaga.
Alati tekib probleeme inimese ja ühiskonna vahel.
Mõtlen ka ikka tehtud ilusate asjade peale, et enesetunnet tõsta.
Ei tahaks kinnitada, et olen enda jaoks elu mõtte üles leidnud, ja väldiksin parema meelega filosoofide või tarkade inimeste tsitaate.
See, mis juhtub maailmas ja inimesega, on lihtsalt tobe farss, mille üle tuleb naerda, ja kõige parem on see, et seda komöödiat pakutakse tasuta.
Vanasti olid küll ajalugu ja geograafia põhilised aja ja ruumi uurijad, aga kaasaegse läänemaailma elutempo käigus hakkasid aeg ja ruum mõjutama inimese eluviisi üha tundlikumalt ning nende traditsiooniliste teaduste abil ei saa seda mõju hästi uurida.
Sotsioloogia ei suuda kahjuks paljudele uutele tekkinud küsimustele vastust anda.
Olen märganud, et inimene kipub oma minevikku unustama, seda nostalgiliselt idealiseerima või hoopis eitama, nagu poleks tahtnud selles osaleda.
Eestlased tähistasid peaaegu kõiki sündmusi üksinda, isegi salaja.
Mehed tegelesid põllundusega, naised karjandusega.
Eestlaste talud asusid üksteisest kaugel.
Eestlaste käitumist on mõjutanud ka nende usk.
Nad kummardasid loodust.
Esimene laulupidu toimus Tartus, kuhu saabus 51 meeskoori ja 854 lauljat-mängijat.
Pärast Teist maailmasõda taastati laulupidude traditsioon 1947. aastal.
1950. aastast hakati laulpidusid läbi viima jälle iga viie aasta tagant.
Esimesed laulupeod toimusid Tartus, pärast hakati neid Tallinnas läbi viima.
Esimene Tallinnas toimunud laulupidu oli 1928. aastal spetsiaalselt selleks ehitatud laval.
Praegune lava on ehitatud 1960. aastal.
Kõige armastatum üldlaulupeo dirigent läbi aegade on olnud Gustav Ernesaks.
Rajati kindlustusi ja püstitati kirikuid.
Rajati kolmelöövilisi ja ka ühelöövilisi ehitisi.
Kõige vanem ehitis on 1229. aastal ehitatud püha klooster.
Tartu maakond ei ole suur.
Tartu maakonnas on väga ilus loodus, siin on palju erinevaid metsi, võib isegi kohata selliseid taimi, mis muudes kohtades üldse ei kasva, ühesõnaga võib öelda, et Tartumaa erineb teistest maakondadest oma taimestiku poolest.
Tartumaa metsades võib kohata kuuski, tammi ja kaski.
Paljud kohad Tartu maakonnas on võetud kaitse alla.
Tartumaa majandus areneb väga hästi, sest on palju inimesi, kes tegelevad oma äriga.
Minu meelest ei ole Tartumaal majandusega suurt probleemi.
Sellel saarel on palju huvitavat, sest siin on ilus loodus ja palju vanaaegseid asju.
Esimesed inimesed, kes tulid Eestimaale, hakkasid elama just saartel ja Pärnumaal, sest seal oli rohkem loomi ja kalu, nad võisid elada seal paremini kui teistes kohtades, sest seal oli, mida süüa.
Hiiumaal on palju metsi, kus kasvavad erinevad puud, ühesõnaga, Hiiumaa on ilusa loodusega.
Hiiumaal on mitu erinevat internetipunkti.
Kõrgkooli Hiiumaal ei ole, aga põhikool ja keskkool on.
Hiiumaal elavad väga head inimesed, kes on valmis sind aitama.
Selles sõjas sai palju inimesi surma, aga see ei takistanud kedagi.
Selles sõjas võitsid venelased.
Palju etendusi toimub suveperioodil.
Kolmandikku maakonnast katab mets, kolmandikku katavad sood.
Läbi kogu maakonna voolab Emajõgi.
Kolmandik maakonnast on ka põldude all.
Kliima muutus soojemaks ja ilmusid esimesed puud ning loomad.
Kõige vanem asulakoht asub Pärnu jõe ääres.
24.12.1920 sõlmiti Tartus rahuleping.
Eestlased said tagasi oma iseseisvuse, mida nad olid nii kaua oodanud.
Toimusid I Riigikogu valimised, kus enamiku hääli sai Tööerakond.
Eestlased said aru, et nad võivad oma iseseisvuse kergesti kaotada.
Hiljem lisati sellele territooriumile ka Räpina rajoon.
Põlvamaal on palju spordikoole ja huvialaasutusi.
Inimesi, kes elavad Hiiumaal, kutsutakse hiidlasteks, kes on arvatavasti tänu mandrist eraldatusele säilitanud omapärase kultuuri ja keele.
Võrumaal asuvad väga vanad ja Eesti jaoks tähtsad kohad.
Eestist küüditati üle kahekümne tuhande inimese.
Eesti keel oli kõikidest elusfääridest välja tõrjutud.
Vene impeeriumis oli kuningaks Peeter I.
Aga Eesti ei saanud impeeriumi täielikuks osaks: Vene impeeriumi ja Eesti vahel oli piir nagu erinevate riikide vahel.
Maakonnas on väga palju muuseume, raamatukogusid, teatreid, korraldatakse väga palju näitusi ja kontserte.
Koole on umbes 20, nende hulgas lasteaiad, algkoolid, põhikoolid, kutseõppeasutused ja gümnaasiumid.
Iga laps leiab endale, mida tal on vaja ja mis teda huvitab.
Hiiumaa kultuur on seotud vana ajaga.
Nagu rääkisin, on Hiiumaal säilinud vanad kombed.
Nendest üritustest võtavad osa nii noored kui ka vanad.
Mõnedele inimestele tundub nii.
Ta andis käsu, et eestlased peavad Venemaale maksma.
Talupojad olid vaesed.
Siis oli Vene tsaaril hea võimalus sõda alustada.
Nad ei saa maksta.
Saaremaal on umbes 120 kaitseala. Nendest kõige tuntum on Kaali järv.
See on Saaremaa peamine vaatamisväärsus.
Hiiumaal on säilinud vanad kombed.
See on üks suurematest maakondadest.
Siin elavad kõik Eestis registreeritud loomaliigid.
Venelased vallutasid Tartu, Võru ja palju teisi linnu.
Liivi ordu hakkas otsima abi.
Saaremaa on liigirikas saar.
Iga aasta sügisel külastavad Saaremaad miljonid rändlinnud.
Saaremaal kasvab palju Eestis haruldasi taimeliike.
Tartus hakati välja andma ajalehte Eesti Postimees.
Üldlaulupeo eesmärgiks oli rahvast kokku liita. See tõi kaasa uute kooride ja orkestrite loomise.
Hiiumaa on ikkagi väga väike saar ja siin elab väga vähe inimesi – nende majad seisavad üksteisest kaugel.
Sellest sõjast võtsid osa venelased, rootslased ja poolakad.
Liivi sõda kestis umbes 30 aastat ja see mängis Eesti ajaloos suurt rolli, sest kogu sõjategevus käis Eesti territooriumil.
See sõda lõppes liivlastele halvasti.
See piirneb viie maakonnaga ja Võrtsjärve ning Peipsi järvega.
Siin on palju põlde, metsi ja veekogusid.
Siin asub palju ülikoole ja üldhariduskoole.
Eestis elab umbes 1,4 miljonit elanikku.
Kolmandik eestlastest elab pealinnas Tallinnas.
Pärnumaa on kõige suurem Eesti maakond, selle pindala on umbes 4500 ruutkilomeetrit.
Seoses sellega, et suurim osa maakonnast on kaetud soode ja metsadega, on Pärnumaal palju erinevaid taimeliike, loomastik on suuruselt üle keskmise Eestis.
Pärnumaa on üks suurematest (umbes viies) Eesti maakondadest rahvastiku arvu poolest, seal on umbes 100 tuhat elanikku, kellest 2/3 elab Pärnus.
Tuhanded inimesed tulevad suvel üle Eesti Pärnusse, et nautida suve, ja sellepärast on turism seal väga hästi arenenud.
Tartumaa on kõige mitmekesisem maakond Eestis, siin on esindatud peaaegu kõik maastikutüübid.
Tartumaa rahvastiku arv on 150 000 inimest.
40% kogu Eestimaa üliõpilastest õpib Tartus.
Tartumaal on keskmine rahvastiku tihedus.
Ka Hiiumaal said talupoegadest pärisorjad ja alles 1816. aastal vabastati eestlased pärisorjusest.
Esimese ja Teise maailmasõja ajal kuulus Hiiumaa Eesti Vabariigi koosseisu.
Idaosas piirneb Tartu maakond Peipsi järvega, lääneosas Võrtsjärvega.
Halduslikult jaotub Tartumaa kolmeks linnaks ja neljateistkümneks vallaks.
Tartus asuvad väga vajalikud maanteed ja raudteed.
Tartus elab umbes 40% kogu Eesti tudengitest. Kaheteistkümnel protsendil inimestest on kõrgharidus.
Siin on säilitatud omapärased kombed.
Paljud inimesed külastavad Hiiumaad, kuna seal asuvad ilusad turismipaigad, kus võib puhata ja nautida looduse ilu.
Aga Leningradi linna all kaotasid sakslased venelastele ja Nõukogude Liit okupeeris Eestimaa.
Koju tagasi said nad minna alles pärast Stalini surma.
Nõukogude Liidu ajal rajati Eestis palju kolhoose ning tööstusettevõtteid, mis pärast 1991. aastat suleti, sest Eestimaal polnud neid enam vaja.
Viljandi lossimägedes asus eestlaste linnus, mis oli muistsel ajal Sakala keskus ja tähtis liiklussõlm.
Kui Viljandi läks Mõõgavendade ordu koosseisu, hakkasid liivlased kohe Viljandi linnust ehitama ja tugevdama.
Viljandimaa oli omal ajal allunud venelastele, sakslastele ning rootslastele.
Viljandis anti välja ka Jakobsoni ajalehte Sakala.
Viljandi oli juba keskajal väga ilus paljude vaatamisväärsustega linn, kus puhkasid maailmakuulsad inimesed, isegi Venemaa tsaariperekonna liikmed.
Lääne-Virumaal on piir nelja maakonnaga.
Metsad on rikkad marjade, seente, igasuguste lindude ja loomade poolest. Karud, hundid, põdrad, metssead jt on tihti esinevad loomad.
Sellepärast, et Tartumaal on puhas ja rikas loodus, pesitseb siin palju linde.
Kõige tähtsamad maavarad on liiv, kruus ja turvas.
Ligi veerand territooriumist on kaetud soodega.
Suure osa elanikest moodustavad eestlased, seejärel tulevad venelased ja teised rahvused.
Tartus tegutseb palju nii suuri kui ka väikseid ettevõtteid.
Rahvamajades käib palju rahvast laulmas, tantsimas ja lihtalt puhkamas.
Iseseisvuse lõpp oli seotud II maailmasõja algusega.
Punaarmee koondas oma väed Eesti piiride juurde.
Pärast läks K. Selter Moskvasse, et sõlmida Venemaaga vastastikuse abistamise leping, mille järel rajati Eestisse N. Liidu mere- ja õhujõudude baasid.
Eestimaa oli venelaste poolt okupeeritud ja hakkasid toimuma eestlaste küüditamised.
Eestlased proovisid sel ajal võimalikult kiirelt oma iseseisvust tagasi võita.
Hiiumaal on kõige väiksem kuritegevus.
Saaremaal elab umbes 40 000 inimest, rahvuselt on kõige rohkem eestlasi, see tähendab, et räägitakse peamiselt eesti keeles.
Saare maakonnale ei kuulu mitte ainult Saaremaa saar, vaid ka Ruhnu, Vormsi, Vilsandi ja palju laide.
Saaremaal on neli muuseumi ja mitu rahvamaja. Seal toimuvad erinevad tantsu- ja muusikaüritused, missivõistlused, rahvuslikud üritused, pidupäevadel toimub palju kontserte.
Esimene maailmasõda algas 1914. aastal.
Eestimaa jaoks oli see halb seetõttu, et Eestimaa oli Venemaa koosseisus ja eestlasi hakati Vene sõjaväkke võtma.
Muidugi oli see Eestimaa jaoks halb, sest selle sõja tõttu suri palju eesti inimesi ja Venemaa võttis suurt maksu, et oma sõjaväge ülal pidada.
Aga sõja lõpus muutus situatsioon eestlaste jaoks paremaks.
Venemaal algasid rahutused, sest inimesed olid juba võitlemisest väsinud.
Aprillikuus oli suur riigipööre ja tsaar kirjutas ukaasi troonist loobumiseks.
Eestis algas juba 20. sajandi alguses rahvuslik ärkamisaeg ja inimesed hakkasid oma maad ja kultuuri kaitsma.
Aga see oli lühike aeg, pärast seda tulid sakslased ja Eestimaa okupeeriti jälle.
Kokkuvõtteks tahaksin öelda seda, et kuigi sõda on alati halb, on see mõnes situatsioonis hea põhjus oma maad kaitsta ja oma iseseisvuse eest seista.
Jõgevamaal elavad peamiselt eestlased, venelasi on siin vähem.
Siin on puhas õhk, paksud metsad, palju loomi ja linde.
Jõgevamaa Alam-Pedja looduskaitsealal esineb ka haruldasi looma- ja linnuliike.
Kogu suures Nõukogude riigis valitses karm tsensuur. Rahvale ei öeldud kunagi tõde, ülistati vaid Leninit ja Stalinit.
See on üks suurimaid rändlindude pesitsemispaiku ja peatumiskohti (üle 2000 erineva linnuliigi).
See, et Haapsalu asub mere ääres, on teinud temast kuurortlinna. Seal leiduv ravimuda on üheks põhjuseks, miks Läänemaal on palju sanatooriume, kus ravimuda kasutatakse.
20. sajandi algul algas Eestis radikaalne sotsialistlik liikumine.
Algas ka emakeeles õpetamine.
Venelased ja sakslased tegid igasuguseid takistusi rahvuslikele ettevõtmistele, aga sellest ei tulnud mitte midagi välja.
Kuna maakond on suur ja see on üks suurematest tõmbekeskustest, on Tallinnas ka palju õppeasutusi.
Kultuuri kohta võib öelda veel seda, et Tallinnas elab palju vene rahvusest inimesi ja vahel Tallinnas olles tundub, et ma olen kuskil Venemaal.
Võib öelda, et rahvusliku ärkamisaja juured olid 19. sajandi alguse majandusreformides. Tsaar Aleksander I andis Liivi- ja Eestimaa talupoegadele mõningaid vabadusi.
Kui Faehlmann suri, viis Kreutzwald töö lõpuni. Ta lõi eepose „Kalevipoeg”.
Ta õppis ja töötas Peterburis, aga tahtis väga oma rahvast aidata.
Peterburis oli ta „Peterburi patriootide” rühma esimeheks.
Aja jooksul hakkas eesti keeles ilmuma rohkem perioodilist kirjandust.
Vene tsaar tahtis piirata sakslaste võimu Eesti- ja Liivimaal.
Sinna tuli palju venelasi, kes ei tahtnud võtta vastu apostlikku õigeusku.
Jõgevamaal on nii eesti- kui ka venekeelseid koole.
Saaremaal on väga rikas loodus, sest seal on esindatud peaaegu kõik looduslikud liigid, mis Eestis on. Saaremaa sümbolid on kadakas ja dolomiit.
Osa taime- ja loomaliike on kaitse all.
Saaremaal tegeldakse eelkõige kalapüügiga.
Saksa allveelaevad ilmusid Eesti vetesse juba 1915. aastal.
Sündmused, mis toimusid Vene impeeriumis, lubasid Eestil teha esimesi samme iseseisvuse saavutamise suunas.
Samuti sai Eesti õiguse moodustada rahvuslikud väeosad, mis hiljem Vabadussõja ajal võitlesid riigi iseseisvuse eest.
1918. aasta veebruaris, pärast edutuid läbirääkimisi Brest-Litovskis, hakkasid Saksa väed minema Eesti poole. Tekkinud situatsioonis, kus sakslasi tuli juurde ja bolševikud lahkusid, tekkis unikaalne võimalus iseseisva vabariigi moodustamiseks.
21. novembril 1918 läks võim eestlaste kätte, loodi Eesti Vabariigi Ajutine valitsus, mille juhiks sai K. Päts.
Kaunis koht on Taevaskoda, siin võib näha palju kaljusid.
23.02.1918 võeti vastu deklaratsioon, milles kinnitati Eesti Vabariigi iseseisvust.
Siis nad taganesid Saksamaa siseprobleemide tõttu, Punaaarmee aga alustas pealetungi.
Eestlased hakkasid tegutsema, et oma uus riik vabastada.
1930ndate aastate alguses aga algas maailmas suur kriis, mis puudutas ka Eestit.
Riigivanem Konstantin Päts sai esimeseks presidendiks.
Raplamaad võib tänapäeval nimetada Harjumaa magamistoaks, sest paljud inimesed töötavad Tallinnas, kuid elavad Raplamaal.
See on suuruselt teine saar Eestis.
Rootsi aeg algas Eestis pärast Liivi sõja lõppu, kui 1629. aastal sõlmiti Altmarki vaherahu ja terve Mandri-Eesti läks Rootsi kuningriigi võimu alla.
Alguses pööras Rootsi võim tähelepanu kirikule ja tegi eestlastest lõplikult luterlased.
Kui sellised probleemid tekkisid, lahendati need tavaliselt talupoegade kasuks, sest kuningas tahtis säilitada häid suhteid oma provintsiga ja selle põhielanikega.
1632 avati Tartus esimene ülikool. Kuigi see tegutses ainult 1710. aastani ja pole teada ühtki eestlasest tudengit, pani see ikkagi aluse suurele traditsioonile, sellest ajast alates hakatakse Tartut pidama ülikoolilinnaks ning Eesti kultuuri ja hariduse keskuseks.
Viljandimaa on üks Eesti kolmest sisemaakonnast, millel ei ole väljapääsu suurtele välisveekogudele.
Tema keskosa on täielikult sellel kõrgustikul, ääremaad on aga kahel madalikul.
Selle järgi võibki öelda, et Viljandimaal on peale metsade ja põllumajandusmaade ka palju soid.
Pensionärid ja inimesed, kes ei suuda töötada, elavad rohkem linnadest väljas, töökõlblikud inimesed koonduvad linnadesse.
Viimasel ajal toimub üleminek põllumajanduselt kui tähtsamalt elatusalalt teenindus- ja ärialadele.
Ida-Virumaa on üks vanimatest maakondadest.
Narva linnus põles mitu korda, kuid iga kord see taastati.
Ida-Virumaa haridussüsteemis paistab silma see fakt, et seal on suurim arv venekeelseid üldhariduskoole Eestis.
Ida-Virumaal on peale mitmete üldhariduskoolide ja mõned kõrgemad õppeasutused.
Siin on mitmeid muuseume, kus saab jälgida meie ajaloolist arengut.
Seda kõike on Gutslaff kirjeldanud oma raamatus.
Kõik selle kirjutas J. Gutslaff üles.
Eestlased hakkasid karja pidama üsna vara.
Koduloomad olid erinevate halbade mõjude objektiks, sellega seoses olid erilised maagilised viisid kurjade mõjude tõrjumiseks.
Kui koduloomad jäid millegipärast haigeks ja surid, oli see pere jaoks suur õnnetus. Rahvaluules on säilinud erinevad seletused sellistele karjahaigustele ja erinevad viisid nendest lahtisaamiseks.
Enamasti peeti selles süüdlaseks vanapaganat.
On ka perioode, mis on rahva arvates karja jaoks kõige ohtlikumad, ja sellistel perioodidel võeti ette erinevaid toiminguid karja päästmiseks.
Saaremaa pealinna Kuressaare tähtsaim vaatamisväärsus on Piiskopilinnus, mis on kõige paremini säilinud linnus kogu Baltikumis.
On arenenud ka teised tööstusharud, aga kõige tuntum on muidugi lihatööstus.
19. sajandi algusest on Pärnu tuntud kuurortlinnana.
1810-ndate algul ehitati sinna esimene suplusmaja, hiljem, kui avastati muda ravitoime, ka mudaravila.
Muuseumidest pakuvad huvi Kurgja muuseum ja Lavassaare kitsarööpmelise raudtee muuseum.
Kihnu saar kuulub Pärnu maakonda koos veel 177 väiksema saarega.
Eestis oli ta Õpetatud Eesti Seltsi juhataja ja mitmete bibliograafiate koostaja ning toimetaja.
Jõgeva maakonnas elab üle 41 000 elaniku.
Huvi pakuvad Nigula rahvuspark ja Soomaa rahvuspark.
Selleks et säilitada looduse omapära, rajati Eestis rahvusparke ja looduskaitsealasid.
Viimastel aastatel on Eesti majanduses arenenud mitu tööstusharu.
Sel suvel sai Pärnu rand sinilipu. See on rahvusvaheline märk ja tähendab, et Pärnu rand vastab kõigile rahvusvahelistele standarditele.
Viljandi linnas on üle 22 000 elaniku.
Idas piirneb Eesti Venemaaga, lõunas on ühine piir Lätiga.
See on suuruselt viies järv Euroopas.
Pärnu maakonnal on ühine piir Lääne-, Rapla-, Järva- ja Viljandimaaga. Siin elab umbes 100 tuhat inimest, mis moodustab umbes 7% Eesti rahvaarvust.
Pärast muistset vabadusvõitlust oli Pärnumaa Lääne piiskopkonna koosseisus.
Keskajal kuulus Pärnu Hansa Liitu.
Pärnus andis ta välja eestikeelset ajalehte Pärnu Postimees.
Siin on palju hotelle ning puhkekodusid. Selle tõttu areneb siin teenindus.
Peipsi rannikul asuvad puhkemajad ja puhkekodud, sest siinne loodus sobib hästi puhkuse veetmiseks.
Looduslikult pakuvad siin huvi veel luited Lohusuu lähedal.
See on tähtis energeetiline ressurss.
Sajandi alguses tekkis põlevkivikeemia.
Praegu on regioonis kahjuks palju töötuid, sest mitte kõik ettevõtted ei ole ümber formeeritud.
Ta on ehitatud möödunud sajandil ning ka tänapäeval võib näha möödunud sajandi hoonete omapärast arhitektuuri.
Veel tegutseb Ida-Virumaal kalatööstus.
Linnades elab palju rohkem inimesi kui maal.
Viimastel aastatel sünnib palju vähem lapsi, see tähendab, et inimeste arv ei suurene.
1700-1710 oli Põhjasõda, mille tulemusena läks Eesti Vene võimu alla.
19. sajandi teisest poolest algas ärkamisaja periood.
Korraldati esimene üldlaulupidu, toimetati ajalehte Eesti Postimees, rajati esimene rahvuslik teater, asutati erinevaid seltse, arendati majandust, kultuuri ja haridust.
1918. aastal kuulutati välja Eesti Vabariik.
20.08.1991 kuulutati teist korda välja Eesti Vabariik.
Soodsa kliima ja geograafilise asendi tõttu oli Saaremaa üks tihedamini asustatud Eesti piirkondi.
Läbi aegade on põhilisteks majandusaladeks olnud põllumajandus, kalapüük ja laevandus.
Alles mitu aastat pärast seda, kui kogu Eesti mandriosa oli juba alistatud, julgesid sakslased tungida Saaremaale.
Aga saarlased näitasid igal sobival juhul oma iseloomu.
Kõige tuntumad on Püha kirik, Pöide kirik ja Karja kirik, mis on kõige paremini säilinud kirikud Eestis.
Kuressaare on Saaremaa keskus. Siin on kindlus, mis on kõige paremini säilinud kindlus Baltimaades.
Venelased müüsid kindluse 3000 rubla eest rüütelkonnale.
Peipsi järve kaldal elavad 18. sajandil saabunud vanausulised.
Selle põhjal võib võrrelda kolme rahva haldjaid.
Maa harimiseks kasutati äket, atra, vikatit ja palju töid tehti ka käsitsi.
Kõige viljakamad maad olid Lõuna- ja Kagu-Eestis, kus hakkas arenema põlluharimine.
Kesk-Eestis elavatele inimestele oli põlluharimine kõige tähtsam töö, sest see oli nende ainuke leib.
Seal olid kõige sobivamad maad, kus oli vähe kive ja soid.
Kõige tavalisemad maaharimisriistad olid tehtud puust, esimene neist oli ader.
Mõned põllutööriistad on laenatud naabritelt (slaavlastelt, soomlastelt, rootsastelt).
Nii sai tööd paremini ja lihtsamini teha.
Lõikusel kasutati Eestis sirpe, mis tulid Venemaalt.
Pärast lõikust järgnes tavaliselt rehepeks. Reht peksti kootidega.
Kõige tähtsam teravili Eestis oli oder ja rukis.
Lääne- ja Põhja-Eestis oli tähtis ka põldude kuivendamine ja kividest puhastamine. See raskendab põlluharimist väga.
Muinasjuttudes on aeg ja koht määratlemata. Nad räägivad tihti tavalistest asjadest, mis elus toimuvad.
Peategelane omandab üleloomulikud võimed ja kasutab esemeid, millel on ka üleloomulik jõud.
16. sajandil tuli mõisates hoolitseda lammaste eest ja viia neid karjamaale. Siis oli mõisates juba lehmi ja hanesid.
Kuni 19. sajandini polnud Eestis mingeid loomatõuge olemas.
19. sajandil võeti Eestis kasutusele ühised, mitmest ruumist koosnevad laudad.
Tuleb teha vahet naljandi ja anekdoodi vahel.
Pajatus ei ole nii selgesti väljakujunenud kui teised rahvajuttude liigid.
Surnud kehast lahkub ka vaim ja läheb surnuteriiki. Erinevate juttude järgi asub see riik kas põhjas, idas või läänes, maa või vee all või jätkab surnu vaim elamist oma maja ümbruses ja on selle haldjas.
Inimesed uskusid, et pärast surma jätkab vaim elamist.
Väga tähtis oli surnuga hüvastijätmine. Ta saadeti teise maailma.
Väga huvitav on itku traditsioon.
Itkedes ei väljendanud itkeja iseennast, vaid tema suu kaudu kõneles surnu viimast korda.
Usuti, et surnud mõjutavad elavate elu.
Olid erilised päevad või ööd, millal jäeti ööseks toit lauale ja kutsuti surnud esivanemate vaimusid sööma.
Kuri vaim võib tuua õnnetusi, hea vaim ei puutu inimest seni, kuni ta ise esimesena suhtlemist ei alusta.
Teine teooria seisneb selles, et haldjad on taevast äraaetud inglid, kes hakkasid ükskord taevajumalale vastu. Mõned neist sattusid kohe põrgusse, neist said kuradid; teised said maa peale ja muutusid haldjateks.
See tõestas, et varanduse vedajatel oli mingi kokkulepe kuradiga.
Koerad ja hundid libahunti ei rünnanud.
Soome libahunt toitub tuulest, ta sööb õhku, just sellepärast on teda kujutatud peamiselt lahtise suuga.
Libahundiks võis muutuda ka kauaks nurka jäetud tööriist.
Libahundi kuju võisid võtta mitte ainult inimesed, vaid ka taimed, loomad jne.
Tuli ka hoolitseda, et inimeste surres ei jääks majja laibahaldjaid.
Harjumaa on üks suurimatest maakondadest. See asub Soome lahe kaldal ning selle tõttu käis Harjumaal väga palju inimesi Soomest, Rootsist ning Taanist.
Liivi sõda tekitas maakonnale suurt kahju.
Maakonnas on keskkoolid, algkoolid, lasteaiad, põhikoolid.
On koole erinevate puuetega lastele.
Suurem osa inimestest töötab ja elab linnades.
Ida-Virumaal asuvad inimeste tehtud tuhamäed.
Looduskaitsealal toimuvad ekskursioonid (peamiselt sügisel).
Varem oli maakonnas levinud lambakasvatus, kuid praegu enam ei ole.
Tartumaa asub Lõuna-Eestis ning selle maakonna pindala suurus on 3051 ruutkilomeetrit.
Tartu maakonnas elab umbes 151 000 elanikku.
Tartu maakonnas on esindatud peaaegu kõik maastikutüübid.
Peipsi järve ja Võrtsjärve kaldal tegeldakse kalapüügiga, seal on suurepärased puhkekohad.
Saaremaa loodus on mitmekesine, siin on taimi, mida võib kohata ainult siin.
Saaremaal pesitseb üle 100 000 linnu.
Õlgadel kanti ka suurt nelinurkset villast sõba või linast palakat.
19. sajandil hakkasid seoses linnastumisega rahvarõivastuse kombed taanduma, naistel ilmusid triibulised kleidid (linna mõju).
Kõige kauem kanti rahvarõivaid saartel, kõige kiiremini taandusid need suurte linnade läheduses.
Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta õpetajana, kuid pidi sellest tööst hiljem silmahaiguse tõttu loobuma.
Ta ise kogus rahvaluulet.
Rahvaluule köitis teda juba noorpõlves ning ta hakkas seda koguma.
Mõned kogud avaldati odavate rahvaraamatutena ja need said väga populaarseks.
A. M. Neus tegeles rahvalaulude kogumisega, samuti tegi ta uurimuse eesti veehaldjatest.
Ta on välja andnud kolmeköitelise eesti rahvalaulude kogu saksakeelse tõlkega.
Ta avaldas arvustuse ühe reisiraamatu kohta, kus ta rääkis eesti regivärssidest ning nende eripärast.
Esimest korda on Kuressaaret kirjalikult mainitud 1424. aastal. See on üks parimaid ajaloomälestisi.
Siin hakkab kiiresti arenema turismimajandus, sest talvel ja suvel soovivad paljud inimesed puhata just Otepääl, kus õhk on väga puhas, samamoodi ka loodus.
On olemas igasugused väikesed firmad, filiaalid jne.
Tavaliselt ta ütles, et surnu ei võtnud mingit eset kaasa ja ei taha ilma selleta surnute maailma minna.
Aegade jooksul tuli Peipsi järve kaldale elama palju vene vanausulisi, kes põgenesid Vene tsaaririigist. Nende palvemaju leidub Peipsi järve kaldal, sealhulgas ka Jõgevamaal.
Maakonna idaosas keskendutakse rohkem kalapüügile, kuid haritakse ka maad.
Pärast Põhjasõda hakkas Pärnumaa kuuluma Vene tsaaririigi võimu alla.
Pärnumaa kuulus ka kunagi Saare-Lääne piiskopkonda.
Nende poolt välja antud ajaleht Perno Postimees on avaldanud eesti ajakirjandusele suurt mõju.
Põlvamaa majandus on väga mitmepalgeline.
Kõikjal Saaremaa rannikuvetes on kohatud ka viigerhülgeid, kuid nende kartlikkuse tõttu pole suudetud nende arvukust kindlaks teha.
Seoses põllundusega tekkis meie esivanematel vajadus muude loomade järele.
Nii kasutati veiseid ainult põlluharimiseks ja väetamiseks.
Koduloomad elasid laudas ja rehealuses.
Lehmad olid suvel väljas, neid valvas kas laps või vanem inimene, kes palgati.
Mihklipäevaks tapeti kana või muu lind.
Kadri- või mardipäevaks tapeti lammas.
Anekdooti iseloomustab kontsentreeritud sõnastus, teravmeelne teemaarendus ja lõppemine puändiga.
Tekke- ja seletusmuistendid sisaldavad fantastilisi seletusi maa, maailma, taevakehade, inimeste, loomade ja nende välimuse ning omaduste tekkimise kohta.
Võrumaal asub ligikaudu 200 järve.
Hariduse mõttes on see küllaltki rikas maakond.
Rootsi ajal oli see üks rikkamatest maakondadest, kuna selle ametnikel olid mingid erisoodustused.
Muidugi arendati ülikoolis kultuuri.
Tartus tekkis palju erinevaid seltse.
Jumalad on kangelasmuistendite peategelased.
Eestis kasvatatavatest kultuuridest vanim on oder.
18. sajandil jõudis Eestisse kartul ja koos sellega ristikhein.
Esialgu suhtusid talupojad nendesse kultuuridesse umbusaldusega, eriti kartulisse, kuid hiljem ei kujutanud endale oma elu ilma nendeta ette.
Majahaldjatele jäeti toitu lauale.
Särgid olid talviseks ajaks villased, seelikud linased, tingimata vööga kinnitatud.
Mehed kandsid pükste asemel põlvpükse.
Materiaalse vara rohkust naisel näitas seelikute arv, mehel nahkpüksid.
Naised pidid kandma seelikuid, mehed aga pükse.
Lesel olid valged linased särgid ja must kuub.
Seeliku saamine sümboliseeris täisealiseks saamist, sest lapsepõlves kandsid lapsed ainult valgeid pikki särke.
Enamasti ei ole metshaldjaid näha.
Veehaldjaks võib olla ka ilus naine, kes ahvatleb inimesi vette ja nad upuvad.
19. sajandil toimusid suured muutused vanas elukorralduses.
Deemonlike surnute hulka kuulusid vanadel aegadel kodukäijad, kes ei leia hauas rahu ja tulevad tagasi elavaid tülitama.
Kõige tõenäolisemalt saavad kodukäijateks sellised surnud, kes juba elavana olid midagi erilist: nõiad, kurjategijad, patused inimesed, vanapoisid, vanatüdrukud, ahned ja kadestajad.
Väga oluline oli eesti rahvausundis surnud esivanemate austamine.
Keelesugulus võib näidata kultuurisugulust, kuid mitte alati.
Soome-ugri rahvaste sugulus põhineb ainult keelesugulusel.
Naabrid olid väga erinevad, erinevate kultuuridega.
Maaharimine hakkas pärast seda muutuma põhitegevuseks.
Kaua aega on neid koos käsitletud.
Kõnekäänd iseloomustab ainult konkreetset olukorda.
Enamik mõistatustest on rahvusvahelised. Nad on vormilt metafoorid, võrdlused või deskriptiivsed laused.
Oli levinud eriline õng, mis seoti traadiga puu külge ja mille otsa pandi lihatükk, muidugi oli levinud ka võrk, millega püüti loomi.
Näiteks kaevati auk, pandi puuoksad peale ja oodati, millal loom tuleb.
Sõnnikulaotamine oli raske töö ning seda tegid täiskasvanud mehed.
Adra kõrval kasutati ka äket.
Äkkeid oli samuti mitu erinevat tüüpi.
Pere moodustab koos elavate inimeste rühm, kellel on ühine majapidamine ning enamasti on need inimesed sugulased.
Kuna inimene tundis end ümbritsevas maailmas nõrgana, ei suutnud ta olla ilma toetuseta.
Tavaliselt elas pere talus, töötas sellele talule kuuluval maal, toitus isekasvatatud toidust.
Naised tegelesid laste kasvatamisega, toidu valmistamisega, saagi töötlemisega ja riiete valmistamisega.
Ka tänapäeval on vanasõnad veel populaarsed. Paralleelselt aga kasutatakse ka uusi kinnistunud ütlusi reklaamidest või populaarsetest lauludest.
Lina ja villa esmane töötlemine toimus ainult käsitsi.
Populaarseteks värvideks olid punane, sinine, kollane ja roheline värv.
19. sajandi teisel poolel hakkasid eesti talurahva vanad koduse käsitöö tehnilised oskused paranema, hakkasid ilmuma vabrikumaterjalid, mis muutsid olukorda.
Neid erinevusi on aidanud säilitada Eesti kauane jaotus Eesti- ja Liivimaa kubermanguks.
Kõigil soomeugrilastel esineb igasuguseid maa-aluseid, kellel on olemas oma nimed.
Usuti, et kui neile ohverdada, toovad maa-alused õnne, annavad head nõu ning inimesel peab pärast ohverdamist kõik korras olema.
Mõnedel rahvastel ohverdati selleks, et haldjad ei vihastaks, mõnedel aga selleks, et haldjas annaks inimesele midagi.
Kui mansid käisid kalastamas, võtsid nad kaasa puust või mingist muust materjalist tehtud kalakuju, et nad saaksid palju kala.
Mis puutub surma hetkesse, siis seda ei peetud eriti tähtsaks.
Libahunt võtab murtud kodulooma alati metsa kaasa.
Usuti, et libahuntideks võisid muutuda nii tavalised inimesed kui ka nõiad.
Ainus erinevus seisnes selles, et tavaline inimene ei muutunud libahundiks mitte vabatahtlikult, vaid ta nõiuti ära ja ta pidi nii kaua libahunt olema, kuni keegi ta sellest vabastas.
Pärast seda tuli hundinahk ära põletada, muidu muutuks inimene jälle libahundiks.
Eesti aladel püütakse erinevat liiki kalu.
Eestis oli tuntud ka öine kalapüük ja seda tehti tulevalgel.
Inimese esimese sissehingamisega algas ta füüsiline elu, mis kestis samuti viimase hingetõmbeni.
Ristiusu järgi aga peetakse inimest ühiskonda kuuluvaks ainult siis, kui ta on ristitud.
Tundravööndis elavate hõimude juures on olnud ka hüljatud vanureid, kes oma vanaduse tõttu ei kõlvanud enam normaalseks hõimueluks, vaid ainult kulutasid ressursse, mida oli niigi vähe.
Luupainaja tegutsemismotiiviks on ohver jõuetuks muuta.
Painaja kättesaamiseks pidi näiteks laudas valvama, valvuriteks sobisid kõige paremini targad, kes olid võimelised võõrast asja teistest eristama.
Surma ja surnutega on seotud palju tavasid ja kombeid.
Inimesed uskusid, et surnud esivanemaid peab austama, nendest ei või halvasti rääkida.
Võib juhtuda nii, et surnu vaim tuleb tagasi ja teeb midagi halba.
Tihti kutsusid inimesed oma surnud esivanemate vaime, et nad aitaksid neid mingis asjas või tegemises.
Seda tegid šamaanid ja nõiad, kasutades spetsiaalseid sõnu ja esemeid.
Tavalised inimesed kartsid surnute vaimude tagasitulekut.
Kuradit kujutatakse tavaliselt ette nagu suurt, musta, pikka meest.
Naisena ilmub kurat harva. Enamasti on ta meeldiva välimusega, hästi riides noor neiu või naine.
Pärnu linn on kultuurikeskus, kus on juba pikka aega korraldatud palju erinevaid üritusi nagu laulu- ja tantsupidusid, näitusi, erinevaid festivale.
Rootsi ajal saabusid Pärnumaale esimesed piiskopid, kes asutasid siin piiskopkonnad ja hakkasid oma usku levitama.
Juba ammusest ajast saadik on eestlased tegelenud põlluharimisega, seega on nad tuntud kui maarahvas.
Hiljem võeti kasutusele kolmeväljasüsteem.
See julgustas töörahvast.
See on omane peamiselt eestlastele, kuid sarnaseid hooneid võib kohata ka teistel soome-ugri rahvastel peale vadjalaste.
Veel tegid mehed igasuguseid sööginõusid – kausse, kanne; taldrikuid kasutati vanemal ajal vähe, ei kasutatud ka kahvleid ja nuge, vaid ainult lusikaid.
Eriti huvitasid teda rahvausundid ja -kombed.
Ta töötas Kirjandusmuuseumi rahvaluulesektoris.
Kõiki teisi toite nimetati leivakõrvaseks.
Rannaelanikel oli kala igapäevane toit.
Loomadele tehti varjualune, lisatoitu eriti ei hangitud, see oli tülikas.
Lehmad andsid vähe piima ja piimaloomadena hakati neid pidama alles uute tõugude tulekuga 19. sajandi keskpaigast.
Peeti ka sigu ja kitsi, kes olid väga vähenõudlikud, viimased sõid talvel ka kuuseoksi.
Hobuseid hakati massiliselt pidama 19. sajandi lõpust, siis sai võimalikuks varuda sellele nõudlikule loomale talveks sööta.
Oma loomingus kasutas Kitzberg rahvalaule, muistendeid, kommete kirjeldamist, rahvauskumusi.
Peamiselt tegeles ta rahvalaulu uurimisega, kuid käsitles ka rahvamuusikat.
I. Rüütel töötas Kirjandusmuuseumis just rahvalauludega seotud osakonnas. Ta on kirjutanud palju artikleid rahvalauludest.
Alemaa saamiseks kasutati noort metsa.
Kütis oli veel viljakam kui alemaa, ka selle kasutamisaeg oli pikem.
Põldudel kasvatati nisu, rukist, otra, hernest, naerist, kapsast jne. Pärast aga algas kartuli ja ristikheina kasvatamine.
Madu ja hunt olid näiteks kariloomade jaoks ohtlikud, seepärast on neil ka muistendites ja muinasjuttudes negatiivne roll.
Riimiliste laulude värss on nendega võrreldes palju mitmekesisem.
See kõik elavdab värsi monotoonsust.
Kõnekäändudel on oma funktsioon: neid kasutatakse teistes rahvaluuleliikides ja ilukirjanduses keele elavdamiseks.
Oma struktuuri poolest koosneb mõistatus küsimusest ja vastusest.
F. R. Faehlmann oli Õpetatud Eesti Seltsi tegelane, hiljem ka president.
Sellele viitavad mitmed arheoloogilised leiud.
Selle tuhaga väetati mulda.
Hiljem, kui ilmusid spetsiaalsed põlluharimismasinad, läks põllutöö natuke kergemaks.
Haldjad võivad olla nähtamatud ja neid võib ka kohata.
Nad elavad omal alal ja võivad olla nii ohtlikud kui ka heatahtlikud.
Selleks et nende käest midagi saada, peab nendele midagi ohverdama ja nendega väga viisakalt käituma.
Abielunaisel pidi olema ka põll, neiud aga ei kandnud põlle.
Tööd jätkus ka lastele.
Pärast väetamist pidi kiiresti maad kündma hakkama, sest kui väetis õhu käes kuivab, siis ei ole temast suurt abi.
Pärast väetamist hakati põldu kündma.
Künniriistadeks olid igasugust tüüpi adrad, mis arvestasid maa kvaliteeti ja kündja jõudu.
Sellistes muinasjuttudes väljendatakse protesti ebaõigluse vastu.
Seal ei ole lahte, kus võiks arendada kalatööstust, ega sobivat maastikku, et ehitada kaevandusi.
1224. a lõppes Tartu linnuse vallutamisega muistne vabadusvõitlus Eesti mandriosas.
Lisaks sellele on maakonnas kokku üle 30 erineva muuseumi ja galerii.
Hiiumaal on palju puutumatut loodust.
Noored lähevad mandrile õppima ja jäävad sinna elama.
Põletatud puudest saadi väetiseks tuhka.
Hiljem hakati kasutama kaheväljasüsteemi.
Haldjate ilmumist seostati millegi halva juhtumisega.
Et haldjas oleks lahke, anti talle sööki ja jooki.
Kui inimesed rikkusid mingit käitumisreeglit, siis oli haldjas vihane ning tegi peremehele kurja.
Usuti, et haldjas peab andma loa maja ehitamiseks, teise majja kolimiseks.
Eriti tähtsad olid viljakushaldjad.
Haldjaks võis saada surnud inimeste hing.
Peterson kirjeldas ja analüüsis eesti rahvaluulet ja tõi sisse mütoloogilised motiivid, mida eesti rahvaluules ei olnud.
Põlvamaa inimeste arv on viimastel aastatel kahanenud, üheks põhjuseks on väike sündimus ja ka kohalike inimeste ümberasumine teistesse paikadesse töökohtade puudumise tõttu.
Tänu oma asendile oli Saaremaa võrreldes mandrimaakondadega kaitstud paljude vaenlaste eest, aga see takistas ka linnade ning kultuurielu arengut.
II maailmasõja ajal olid Sõrve poolsaarel kõige karmimad lahingud.
Kultuur jaguneb mitmeks haruks.
Eesti usk oli samasugune nagu teistes riikides, kuigi on ka erinevusi.
Mõnikord põletati isegi surnukeha ära, et vabastada hing kehast ning et hingel oleks võimalik elada teises elus.
Inimesed uskusid vaime ning haldjaid. Haldjaid oli mitu ning inimesed pidid nendega viisakad olema, sest kui sa nendega viisakalt ei käitunud, võisid nad sulle palju haiget teha.
Haldjad olid saunas, majas, põllul, vees, metsas jne. Teistes riikides neisse eriti ei usutud, sest neil olid omad haldjad.
Tänu seltsidele hakkas Eesti üha rohkem ja rohkem arenema.
Kirjanduse kohta võib öelda, et see oli populaarne, sest iga kirjanik tahtis, et tema emakeel – eesti keel – säiliks, sest kui kõik oleks läinud teisiti, siis oleks eesti keel võinud üldse kaduda, aga õnneks seda ei juhtunud.
Tasub märkida, et eesti haldjad ei olnud ei pahatahtlikud ega head. Nad olid indiferentsed ehk neutraalsed. Haldjad võisid teha nii head kui halba, see sõltus juba inimesest endast.
Ta oli nähtamatu, aga aitas vajalikul momendil.
Eesti talurahvas hindas väga oma esivanemaid.
Surnutest ei tohi halvasti rääkida. Peab mainima ja mäletama ainult häid asju.
Seal asusid kalmistud. Seal käisid inimesed oma surnud esivanematega suhtlemas ja neile ohverdati toitu, lõnga ja muud.
Eesti rahvausundit nimetatakse maausuks.
Muutus ka elamukultuur, uuenduseks olid näiteks suured aknad. Mõned muutused olid nähtavad ka ruumi sisustamisel – kasutati ikka rohkem uut mööblit, varem oli ruumis mööblit vähem, nüüd aga hakati vaatama, et see oleks ka mugav.
Ajakirjanduses kajastati kõiki sündmusi ja olukordi, mis rahvale huvi pakkusid.
Ka kirjanduse kaudu oli võimalik inimesi arendada. Nad lugesid ikka rohkem ja rohkem kirjandust, see mõjutas aga omakorda nende haridustaset.
Nad olid oma aja väga tähtsad tegelased, kes arendasid eesti keelt ja rikastasid eesti kultuurielu.
Jannsenit aitas töös tema tütar Lydia Koidula, kelle tegevus on Eesti kultuurielus väga tähelepanuväärne.
1637. aastal kirjutas H. Stahl esimese eesti keele grammatika.
Hakkasid ilmuma eestikeelsed grammatikad ja aabitsad.
Juba olid olemas ajalehed ja inimesed olid huvitatud kirjanduse arendamisest.
K. J. Peterson oli selle aja silmapaistev kirjanik, kes kirjutas oode ja luuletusi.
Ka kivid olid tähtsad ohverdamiskohad.
Nüüd lisandusid nendele gümnaasiumid, seda ka tütarlaste jaoks, kooliskäimine oli kohustuslik.
Tartu Ülikoolil lubati kutsuda õppejõude välismaalt.
Aga mõnda aega peeti loenguid veel saksa keeles.
Seda aega nimetatakse Suureks Näljaks ja see kestis kaks aastat.
Ja pärast seda aega oli Eestimaa umbes 200 aastat Vene impeeriumi koosseisus.
Selles koolis õpivad paljud vene keelt ja et nende keeleoskust parandada, viiakse läbi erinevaid projekte, näiteks saadetakse õpilasi õppima vene koolidesse Ida-Virumaal.
On ka vene kool, aga õpilasi on seal vähe, sest seal elab vähe venelasi.
24.01.1919 oli Eesti pind vaenlastest puhas.
Mobiliseeritud eestlased läksid vapralt sõtta, arvates, et Eestis murtakse Saksa ülemvõim.
Venemaast eraldumine sai Eestile võimalikuks 1917. aastal alanud revolutsiooni tõttu.
Aga järgmistel valimistel enamlaste mõju vähenes, sest enamus häältest oli läinud iseseisvust pooldavate parteide kätte.
Põlvamaal asub üle Eesti tuntud Värska sanatoorium.
13. sajandiks oli Lääne-Virumaal kujunenud mitu muistset kihelkonda.
Suure osa Viljandimaast hõlmab Sakala kõrgustik.
Üks tähtsamaid vaatamisväärsusi on Haapsalu loss, kus toimub suvel palju kultuuriüritusi.
Seal toimub ka harrastusteatrite festival.
Üks huvitav sündmus on see, et igal aastal avab suplemishooaja Haapsalu linnapea.
Maakonnas elab ligi 41 000 inimest.
Maakonnas elab 41 000 inimest, kellest suurem osa on eestlased.
Sel perioodil areneb elu Eestimaal kiiresti.
Eesti toodab vilja, mida müüb naabritele või vahetab soola, ehete või teiste vajalike asjade vastu.
Seetõttu, et kirik mängis tähtsat rolli inimeste elus, oli vaja rohkem inimesi, kes oskaksid lugeda.
Sellega hakkas tegelema Forselius.
See seminar ei töötanud kaua, sest Forselius hukkus varsti, kuid ta jõudis anda oma teadmised edasi paarikümnele õpetajale.
Rootsi ajal anti välja esimene eesti keele grammatika ja tõlgiti eesti keelde piibel.
Rahva jaoks oli see võib-olla tõesti hea aeg pärast paljusid sõdu.
Punaarmee koondas oma väed Eestimaa juurde.
Eesti Vabariigi regulaarväed hakkasid kuuluma Punaarmeele.
1941. aastal olid kõige suuremad massiküüditamised.
Eestlased proovisid sel ajal oma vabaduse eest võidelda.
Loodus on Võrumaal vaheldusrikas.
1917. aastal okupeerisid Saksa väed saare.
Muinasaja lõpul hakkasid Eesti elanikud paremini elama.
Ja kõige rohkem tahtis ta jutustada oma üksindusest.
Ka tänapäeval on palju inimesi, kes on üksikud, kes vajavad armastust ja kaastunnet.
Ja ma ütleksin, et selle novelli sisu ei ole aktuaalne ainult Eestis, vaid terves maailmas.
Ehkki me jääme venelasteks, harjume iga päev üha enam võõra kultuuriga ja oleme tihedas kontaktis teise rahvaga.
Millises keeles suhtlevad siis inimesed selles perekonnas?
Neil õnnestub elada õnnelikult ja harmooniliselt. Nende laps valdab nii isa kui ka ema keelt.
Mis keelt te kodus räägite?
Aga mis keelt räägib siis nende laps?
Minu arvates on väga raske luua täisväärtuslikku perekonda, kui ei ole võimalust harmooniliselt suhelda ja oma mõtteid väljendada.
Igaühel on oma harjumused, mille nad said päranduseks oma vanematelt.
Viimasel kohal ei ole ka mõlema abikaasa usk või sellega seotud ettekujutused.
Siis on nende maailmavaated päris lähedased, olgu nad eestlased, venelased või prantslased.
See probleem muutub palju teravamaks, kui hakkame rääkima erinevate religioonide esindajatest.
See tähendaks siis oma kultuurist loobumist.
Ma tahan siiski loota, et tõeline armastus on kannatlik ning et vaatamata raskustele on segaabielu siiski võimalik ning see võib teha inimese õnnelikuks.
Mulle tundub, et kui eri kultuurid ühinevad, siis laieneb inimese silmaring, suurenevad nende võimalused ja võimed.
See on ju suurepärane, kui näiteks peres räägitakse kahte või enamat keelt.
Segaperekonnas sündinud laps ei karda suhelda eri keeltes, nagu seda teevad tema eakaaslased ja täiskasvanud inimesed.
Ja see, mis aktsenti puutub, on üldse rumalus.
Lehekandjad ei käi enam jalgsi, selleks on spetsiaalsed autod. Nad ei pea enam käima trepist üles ja alla, sest igas majas on postkastid.
Ja nagu mina tean, ei kasuta inimesed enam postiteenuseid nii palju, kui seda tehti varem.
Koju jõudes heidavad nad kohe asemele pikali.
Vene keel on nende jaoks emakeel.
Kas on tõesti vaja, et venelased unustaksid oma keele, kultuuri ning usu, et elada Eestis?
Praegu seisab Eestimaa ees üsna tähtsa küsimuse lahendamine.
Paljude venelaste jaoks on eesti keele õppimine praegu suur probleem.
Mõnel inimesel ei ole lihtsalt aega, mõnel aga raha, sest eesti keele õppimine nõuab üsna suuri kulutusi.
Vene noorte jaoks, kes elavad Ida-Virumaal, on eesti keele õppimine suur probleem.
Kõigepealt ilmneb see selles, et koolides on eesti keele õpetamine halval tasemel.
Praeguses maailmas hoolitseb igaüks ainult enese eest, keegi teine ei huvita meid.
See tuleb armastusest, kõige ebatavalisemast, fantastilisemast tundest meie elus. See on tunne, mis paneb meid halvast head leidma, elu nautima ja lihtsalt armastama ja armastatud olema.
See on reaalsus, milles on oma plussid ja miinused.
Tänapäeval tahavad paljud noored neiud, et nende abikaasad elaksid kuskil välismaal.
Mõned inimesed tõusevad üles ja lähevad magama mõttega sellest, kuidas raha teenida.
Kui inimesel pole raha, siis sõltub ta nendest, kellel seda on.
See abielu annab vabaduse materiaalses plaanis, sest inimene ei pea enam muretsema selle pärast, kuidas raha teenida.
Inimene ei saa olla õnnelik, kui see õnn sõltub rahast.
Mis minusse puutub, siis võin öelda, et ma ei nõustuks kunagi abielluma raha pärast.
Kui keegi elab riigis, mis pole väga hästi arenenud ning kui ta on veendunud, et ei saa seal midagi saavutada, siis on segaabielu nagu uks teise maailma, kus ta võib elada nii, nagu tahab ja milles ta saab õnnelik olla.
Vanemad tahavad, et nende laste elu oleks parem kui nende oma ja kui see on võimalik mingis teises riigis, siis teevad nad selle sammu, võtavad vastu otsuse ning avavad ukse uude maailma.
See ongi ju elu, kus toimivad oma seadused.
Hiljuti külastas meie noor haridusminister koole Eesti linnades.
Eestis elab praegu umbes 30% venelasi, kes tunnevad end eestlaste poolt rõhutuna. Nad kõik ei ole kindlad isegi homses päevas.
Venekeelne ühiskond jagunes kaheks grupiks.
Probleem on selles, et vene rahvusel ei saa olla tulevikku võõral maal.
Me võime vähemusrahvuseks saada ja oma kultuuri teha.
Nad peavad kokku saama ja hakkama iseennast aitama.
Ma kardan väga, et meie koolid muutuvad erakoolideks, sest Eesti valitsus lõpetab rahastamise.
See probleem on tõsine, sest puudutab ka rahvuse olemasolu.
Mõtlen, et meie jaoks on see probleem siiski aktuaalne.
Kui ta saab aru, et see töö on puhas inimese ekspluateerimine, siis ta võib-olla lahkub ja leiab endale teise, kuigi võib-olla mitte eriti parema töö.
Minu arvates on haridus Eestis hästi madalal tasemel nii eestikeelses kui ka muukeelses (peamiselt venekeelses koolis) ja näib, et see tulevikus paremaks ei muutu.
See puudutab eriti venekeelsest haridust, muust ma ei räägigi.
Tahaks aga märkida, et veel on olemas hästi hea tasemega vene koole, nii et selliste koolide õpilased on vähemalt Eestis konkurentsivõimelised.
Suur osa neist on tulnud Ida-Virumaalt.
Ma mäletan, kuidas meile koolis eesti keelt õpetati, ja mulle näib imelik, et nii paljud venelased suudavad siin eesti keeles õppida, ja mis veel tähtsam, õppida enam-vähem edukalt.
Praegusel ajal räägitakse palju sellest, et kõikides vene koolides on vaja muuta õppetöö eestikeelseks.
Minu arvates on see idiotism, ma ei oska seda isegi teise sõnaga nimetada.
Mulle tundub, et kui vene õpetaja õpetab vene lastele eesti keeles inglise keelt, vene kirjandust ja vene keelt, on see nimelt idiotism.
Ma ei tea, kellele see hull mõte pähe torkas, aga mitte midagi head see küll kaasa ei too.
Oleks loogilisem õppida eesti keelt eesti keeles, inglise keelt inglise keeles ja vene keelt vene keeles.
Kui umbes pool Eestimaa elanikest on venelased, ei saa neid ilma emakeeleta jätta.
Kui siiski otsustatakse teha haridus igal pool Eestis eestikeelseks, siis jäävad esiteks paljud õpetajad töökohast ilma, sest ainult mõned neist suudavad eesti keeles tunde anda ning teiseks ei ole vene õpilased selleks üldse valmis.
Viimastel aastatel on Eestis avatud üha enam koole, kus haridus on teistes keeltes. Neid koole on veel vähe, aga nad muutuvad populaarseks.
Eestis on peale eestlaste ja venelaste palju teisi rahvaid.
Need rahvad muretsevad oma emakeele säilimise pärast nagu teisedki ja isegi rohkem sest neid on Eestis vähe ja nende keel unustatakse.
Lapsed ei oska enam vanemate keelt.
Nad püüavad oma koolides ka emakeelt õpetada, aga mitte kõigil ei õnnestu seda teostada.
Kui mõelda muukeelsest kooliharidusest, siis tuleb järeldada, et see sõltub nii meie valitsusest, haridusministeeriumist kui ka meist endist.
Nr. 17 on lehekandja, kes tahtis pidevalt rääkida oma viletsusest ja ametiraskustest, oma raskest elust ning sellest, kui raske on kümme aastat järjest hommikust õhtuni lehti laiali kanda.
Keegi ei huvitunud temast, tema elust, tervisest, meeleolust, paljud ei teadnud isegi tema nime.
Jah, ma tean, kui raske sul on, aga sa saad hakkama.
Minu meelest võib sellist inimest kohata ka meie praeguses elus.
Nemad on samuti väga väikesepalgalised inimesed, kes töötavad kogu elu kuni pensionini ühel töökohal ja surevad nii, et keegi ei märka isegi nende kadumist ja elu läheb edasi.
Kolmas variant kehtib sel juhul, kui ta on ilus ja noor. Siis töötab ta võib-olla paar nädalat, kuni mingi noormees teda märkab ja pakub talle tööd enda juures sekretärina või mingit muud tööd.
Aga paremal juhul ta abiellub ja leiab endale uue töö, mis on huvitavam ja suurema palgaga kui lehekandjal.
Minu meelest on segaabielude teema tänapäeval väga aktuaalne.
Ma arvan, et praegused noored inimesed suhtuvad kõigesse väga lihtsalt ja rahulikult.
Me tahame rohkem uurida, parandada oma elutingimusi, leida uusi sõpru ja lõpuks õppida tundma kogu maailma ja selle rahvaid
Siis tahavad nad muidugi elada selles riigis ja ihkavad loomulikult leida endale abikaasat, kellega tahaksid elada koos oma elu lõpuni.
Ma tean palju juhtumeid, kui vene neiu sõitis Itaaliasse, et leida seal endale mees ja sinna elama jääda.
Mina suhtun samuti segaabieludesse väga positiivselt.
Kui keegi tahab elada USA-s, Siberis või Aafrikas, on see tema isiklik valik, tähtis on see, et ta elaks oma uue perega rahulikult ning rõõmsalt ega unustaks oma uue kultuuriga tutvumist.
Segaabielu on väga huvitav ja samal ajal väga kasulik, sest kui kaks erinevast rahvusest inimest kohtuvad, siis võivad nad rääkida oma elust, rahvast, riigist, kultuurist jne väga kaua. Minu arust on just see ju väga tore ja huvitav.
Et õppida paremini tundma oma abikaasa kultuuri või tema loomust, võib naine või mees sõita oma abikaasa kodumaale ja tutvuda sealse kultuuriga.
Mis puudutab keelt, siis on erinevate rahvaste vahel suhtlemine praegu palju lihtsam, sest meil on inglise keel, mida peavad oskama kõik.
Juhul, kui nad jäävad Eestisse, õpib soome noormees eesti keelt, või vastupidi.
Minu meelest on veel üks väga tähtis detail, mida ei tohi kunagi unustada.
Seda ei tohi kunagi unustada, isegi kui hakkad elama teises riigis.
Olen näinud mitut inimest, kes on segaabielus.
See mees pidi Eestist lahkuma ja tahtis Laura endaga kaasa võtta.
Võib-olla huvitas Laurat siis raha, aga see ei ole oluline.
Viie kuu pärast olid nad üksteist juba unustanud.
Segaabielus on mitmeid raskusi.
Selles mõttes on väga raske üksteisest aru saada.
Suhtumine segaabieludesse on tänapäeval erinev.
Segaabieludesse on vaja suhtuda rahulikult.
Tema töö ei paku talle rahuldust, sest inimesed, kes teda kontoris ümbritsevad, on pidevalt millegagi hõivatud ja neil ei ole aega kedagi kuulata.
Ma arvan, et tal on lihtsalt vaja rääkida, sest igal inimesel on vaja oma muret kellegagi jagada.
Teised isegi ei tea, et see, mida ta rääkida tahab, ei ole kellegi süüdistamine või ametikõrgenduse nõudmine, tal on lihtsalt vaja tähelepanu ja ärakuulamist.
Slaavi päritolu rahvad on teistsugused kui eestlased.
Vastus sellele küsimusele oleks viiskümmend aastat tagasi kõlanud tõenäoliselt teisiti.
Just ühiskond on paljude segaabielude purunemise põhjus.
Siiski ei olnud probleemid nii tõsised, sest need on suudetud lahendada.
Juba enne tutvumist negatiivselt meelestatud sugulased tunduvad pruudile või peigmehele hirmuäratavana ja häbelikku käitumist tõlgendatakse kui perekonda mittesobivust.
Ka minu onupojad ei tunneks end venelaste seas mugavalt, kuigi teoreetiliselt on nad venelased.
Selline liigitamine on üldse mõttetu.
Tal oli ju tõepoolest raske elu, sest tööl oli iga päev üks ja sama: lehekandja läks kontorisse, ootas lehti, sai need kätte, kandis laiali ja ronis väsinult koju.
Ma arvan, et meie maailmas jääb see niimoodi alatiseks, sest inimestel, kellel on raha, on ka võim, ja nad on väga tihti teiste suhtes julmad.
Ma ei võta arvesse neid, kes on vanad, sest nad ei suuda enam keelt ära õppida.
Nagu me teame, pole maailmas kõik nii lihtne, nagu alguses võib tunduda.
Tihti tuleb välja nii, et andekas inimene ei leia tööd, sest ta ei oska eesti keelt, aga tema asemel saab sama töökoha keegi muu, kes valdab riigikeelt, aga ei tea füüsikast midagi.
Mitte keegi peale tema enda ei pea tema tulevikust ja saatusest hoolima.
Ta otsustab ise, kas jääb Eestisse, õpib keele ära ja saab hea töökoha, kas sõidab Eestist Venemaale või mujale või jääb Eestisse ja hakkab poe ees seisma ja raha paluma.
Inimene valib ise, kas ta on tulevikus rikas ja teised austavad teda, või on ta vaene või isegi kodutu.
Ma ei kujuta ette, kuidas kõikides vene koolides hakkavad senised õpetajad oma tunde eesti keeles andma.
Ja mis siis välja tuleb?
Ja just meie, kes me lõpetasime vene õppekeelega kooli, peame olema kangekaelsed, julged ja targad, et tulevikus oma eesmärk saavutada.
Kellel on rohkem jõudu ja kavalust, see võidab ja jääb ellu, aga kes on tagasihoidlik ja kardab kõike, peab surema – tuleb kiskja, saab ta kätte ja sööb ära.