Seda väidet on väga kerge põhjendada: puud raagus, lõpmatud väljad lumehange täis, loodus näis välja elutuna.
Seda väidet on väga kerge põhjendada: puud raagus, lõpmatud väljad lumehange täis, loodus näis välja elutuna.
Ma arvan, et väikeses maakohas elamise puudusi on rohkem, kui eelisi. Eelistusteks on vaikus ja looduse rohkus.
Muidugi on poliitilisi ja majanduslike raskusi, kuid üldjoontes on siin hea elada.
Haritute inimeste seas on alati meeldiv elada.
Väga kahju, et viimaste aastate jooksul on ka haridus rahaga sõltuvuses.
Koolides on võõrkeelte õpetamise tase väga tõusnud.
Kõigil Eestimaa elanikel on siin elada hea, muidu nad oleksid oma kodupaika uue vastu vahetanud.
Ma usun, et novelli tegevus toimub umbes neljakümnendate aastate lõpus või viiekümnendate alguses. Usun nii sellepärast, et novellis on mainitud hobused.
Tol ajal oli maal üldiselt kasutusel hobused.
Räägiti rajoonidest, tööle suunamisest, kolhoosidest, sellest kuidas auto tuli kutsuda kolhoosist ja isetegevuse ülevaatusest; sellist sõna ei oska seostada millegi muu ajaga.
Halvaks selle teeb see, et sellises olukorras on oma elu elamine võimatu, mingit privaatsust ei ole.
Mehele selgus Evi plaanid ja põhjused, miks ta oli tulnud.
Usun, et ta oli vihane ka enda peale ja sellepärast, kõik see kokku sai ta saatma Evi autost välja.
Leitakse raha ehitada nn eurovanglat, et vangidel oleksid paremad ja inimlikumad eluolud.
Muidugi on nemad ka inimesed aga, kas on õige pidada nende heaolu tähtsamaks kui vaesuses elava vanamemme?
Mõeldakse vist, et kui tuleb Euroopa Liit, saab elu kohe paremaks.
Kõige parem elu on muidugi nendel, kellel on võimalik need kaks hea elu retsepti ühistada.
Aastakümnendi suhtes võib muidugi eksida, aga siiski arvan, et see on olnud üsna pärast sõda. Kuid samas ajal kui elujärk on juba paranenud.
Rohkem puuduseid peale anonüümsuse puudumist ja ehk veidi igavat elu ma küll ei tea, ei ole vähemalt kogenud.
Minu arvates ülikooli haridus siiski määrab üsna palju.
Pealegi nii huvitav ja ka raske on haritud inimeseks saamise protsess.
Seega ma arvan, et olla haritud on ikka hea olla.
Ja mul on ülimalt hea meel, et aina rohkem inimesi väärtustavad haridust.
Maainimesed on avalikumad, sõbralikumad ja mingil määral naiivsemad kui linnas elavad inimesed.
Seal tunnevad inimesed teineteist ja aitavad alati oma sõpradel eluprobleemidega hakkama saada.
Nii otsustas Evi sünnitada last võõras kohas, kus mittekeegi ei tunne teda.
Ta oli ainuke inimene, kes käia lauluproovil, kuigi tal polnud üldse lauluhäält.
Hariduse saamine muutus üha olulisemaks meie elus.
Juba lapsepõlvest lapsed on sunnitud võistlema, sooritades eksamid inglise keeles ja matemaatikas, et kõige prestiižikamasse kooli sisse astuda.
Haritud olla, minu pilgu läbi, tähendab seda, et inimene peab ennast täiendama kogu oma elu jooksul. Nimelt lugeda mitte ainult ilukirjandust, kuid ka teaduslikke töid, uurimusi, olla pädev paljudes asjades.
Tema peab kõiges eeskujuks olema: käitumises, riides ja isegi käekirjas.
Muidugi kui võtta asi majanduslikust vaatevinklist lähtudes, siis võib Eestist väga pikalt kirjutada. Kohe hakkab mingi pessimistlik tuju.
Inimesel, kellel on lemmiktöö olemas, võib, minu arvates, olla õnnelik nii Eestis kui ka mujal.
Eestimaa on just selline väike maakoht, millist ma kirjutasin teise küsimusele vastates.
Meie elus on mõtet ainult siis, kui me näeme ees mingit eesmärki.
Eestis on piisavalt neid, kes leidis oma õnne perekonnast.
Nagu ma juba ütlesin, elu on kallis kingitus, mille eest peab alati hoolitseda. Peab mäletama, et teist elu ei tule, midagi paremat ei maksa oodata.
Kõik tahavad olla õnnelikud, aga sellisel tumedal ajal tuleb unustada oma unistusi ja töötada, võidelda, et ellu jääda.
Aga takistusi elus on ikkagi rohkem, kui inimesel jõudu.
Kõik, mis oli varem ei eksisteeri. Sellest lihtsalt ei mäletata.
Nagu igal pool, väikeses maakonnas on ka oma elamise eelised ja puudused olemas.
Kui minu käest keegi küsiks, kas tahaksin mina elada väikeses maakonnas, siis ma pigem vastaksin, et tahan.
Linnas õhk on saastatud, puid on väga vähe.
Mis puutub väikeses maakohas elamise puudustest, siis võiksin öelda, et elutingimused võivad olla halvad.
Hiljem mõistsin, et ta on aus, kõlblik ja lahke inimene.
Aga ei saa andestada naisele, kes jättis oma vastusündinud lapse haiglasse või riigile! Isegi siis, kui hiljem see naine kahetseb seda.
Mulle tundub, et Lui ikkagi armastab Evit. Kui Lui ei armastaks, siis ei jätnud ta naist mitte haiglas, vaid kusagil tee serval.
Haritud inimene kindlasti leiab elus oma ainukest kohta, saavutab edu ja tema unistused täituvad.
Tolerantne inimene ei otsusta kellegi peale, ta võib oma arvamust avaldada, võib vaielda, aga tal on kindlad piirid olemas, mille üle ta iial ei lähe.
Tahaksin ütelda veel sellest, et minu arvates haridus ja kultuur on kaks erinevat asja.
Juhul, kui seda sisemist kultuuri ei ole, isegi haridus ei aita.
Nõukogude ajal oli selline süsteem, et kui noor inimene lõpetas kõrgkooli või keskeriõppeasutust, siis teda ka suunati tööle.
Eeliseks on kõigepealt see, et inimestel, kes elab maal, tihti on oma maja, aed ja loomad.
Internet, arvuti, mobiiltelefon - need asjad jõuavad maakohta aeglasemini.
Minu sõpradest paljud käivad tööl. Muidugi, nad võiksid vinguda, et ei jõua korterit osta, kuna teenivad tuhanded, aga mitte kümned tuhanded.
Eakatel inimestel on raskem leida iseennast kui noortel tänapäeva muutlikus ja kiires elus.
Olen sellel teemal palju mõelnud ja koolis keeletundidel seda arutlenud.
Peale eriala omandamist annab tavalistele inimestele ülikoolis õppimine võimalust laiendada oma vaateringi.
Nad on lapsepõlvest saadik harjunud tunda aktiivselt huvi selle vastu, mis nende ümber toimub, selgitada välja erinevate nähtuste algpõhjusi, otsida raamatutest ja elust vastusi igasugustele küsimustele , kogu aeg õppida uusi asju juurde - mitte selle pärast, et keegi neid sunniks vaid selle pärast, et see on nende jaoks loomulik.
Linnaelul on palju eelisi.
Evi ei tahtnud, et keegi sai teada, et ta on rase.
Maal lähed aga metsa marju ja seene korjama, võid päevitada, supelda jões.
Eeliseks nimetaksin ma seda veel, et maal on vähe rahvast.
Mees kaotas vist viimaseid lootusi.
Lui arvas, et kui ta aitab naist, peab Evi kõigest talle ütlema.
Minu arvates ei olnud see tõesti mehe asi ning tal ei olnud niisugust õigust rasedat naist õue jätta. Evil võiks iga hetk laps sündima, väljas oli külm talv.
Minu arvates ei olnud see tõesti mehe asi ning tal ei olnud niisugust õigust rasedat naist õue jätta. Evil võiks iga hetk laps sündima, väljas oli külm talv.
Haridus mängib meie elus väga suurt rolli. Praegu on progressi aeg: kõik täiustub, ilmub uus tehnoloogia. Kas oleks see aeg ilma haritud inimesega?
Kui ma õppisin koolis, siis ei avaldanud ma suurt tähelepanu haridusele.
Ma õppisin hästi sellepärast, et mul oli huvitav see, mis oli minu jaoks uus ja tundmatu, kuid ma ei mõelnud sellest, et see kõlbab mulle edasiõppimiseks.
Ma hakkasin hinnata kõike neid teadmisi, mis olen saanud koolis, hakkasin tõsisemalt õppimisesse suhtuda, sest sain aru, et mul on vaja haridust saada.
Nüüd õpin Tartu Ülikoolis, kus saab väga head teadmised saada.
Nüüd õpin Tartu Ülikoolis, kus saab väga head teadmised saada.
Ülikoolis annab õppejõud meile informatsiooni, mida meil on suur võimalus kasutada meie tulevikus.
Teine inimene ei õppinud aga kusagil, kuid temaga võib rääkida erinevatel teemadel ilma vahetuseta. Ta teab väga palju, tal on ilus kõnemaneer, teda kuulata on ainult mõnus. Ta luges väga palju, vaatas telerit ning teab nüüd väga palju.
Minu arust on inimene, kes õpib iseseisvalt, sest tal ei ole võimalust või soovi ülikooli sisse astuda, haritud inimene ka.
Haritud inimene võib olla ka elu mõttes. See inimene, kes oskab alati kasuliku tegevuse endale leida.
Näiteks inimene, kes müüb riideid või puuvilju turul. Mõned müüvad kõike kaupa ühe päeva eest, mõned ei oska seda isegi kuu jooksul müüa.
Inimesel, kellel on teadmised selles sfääris, saab oma eesmärgi saavutada.
Inimesel, kellel on teadmised selles sfääris, saab oma eesmärgi saavutada.
Tol ajal oli häbi, kui naine sünnitas last, kellel isa polnud.
Mees armastas Evit, kuigi ta teda hästi ei teadnud.
Võibolla mul ei ole õigust. Kuid ma olen kindel, et sellel, kellel raha ei ole on Eestimaal elada paha.
Kuidas võib hästi elada töötu inimene, kellel on laps haige ja kes ei saa raha puudumise tõttu ta haiglasse viia.
Kuidas saab õnnelik olla laps, kes käib koolis, ja ta riided pole nii head ja kallid kui teistel ja nad irvitavad teda.
Kuidas saab hästi elada see, kes koolis õpetajana või polikliinikus perearstina saab palka vähem, kui baaris kelnerina tüdruk.
Kuid on veel palju probleeme, millega me iga päev ei puutu.
Ma rääkisin eile sõbrannaga ja ta jutustas minule üht kurva lugu.
Kui tuleb välja, et ta on süütu, siis riigil ei jätku vist rahast, et talle iga päeva eest, mis ta vangis olnud on, kinni maksta.
Kui tuleb välja, et ta on süütu, siis riigil ei jätku vist rahast, et talle iga päeva eest, mis ta vangis olnud on, kinni maksta.
Tuleb välja, et kui keegi varastab kõik su varandus - sa ei lähe kohtusse sellepärast, et sul pole raha - järelikult sa ei saa tõestada, et oled kannatatud pool.
Siis ei ole sul kindlasti hea elada juba ei siin, ega kuskil mujal.
Näiteks Tanel Padaril, kes Eurovisioonil esimese koha sai - sellel inimesel on Eestimaal küll hea elada. Tal on nüüd ka raha teenimine kergemaks muutunud - vanasti sai ta mõnes klubis esitlemise eest neli, nüüd küsib juba kaheksa tuhat krooni. Kui lisada veel seda preemiat, mida meie valitsus talle andis, siis võib järeldada, et sellel inimesel on Eestimaal tõesti hea elada.
Aga see on arusaadav - ta on seda ära teeninud.
Ma arvan et novelli tegevus toimub natuke pärast sõjaaega. Ma tegin sellist järeldust esiteks sellepärast, et kordub nii tuttav tollest ajast sõna - kolhoos.
Muidu hakkavad inimesed kahjurõõmsalt küsida, kes on lapse isa ja kus ta on.
Maakohas elab vähe inimesi, kõik tunnevad teineteist.
Uus tulnud inimene ei saa aga kohe selles seltskonnas endale kohta leida.
Autojuht tahtis puhtalt südamelt naist aidata.
Ta lootis võib-olla, et nad hakkavad koos elama, last kasvatada.
Ma olen siin sündinud ja elan siin juba kakskümmend aastad.
Kui rääkida Eestis elamisest, siis väidavad nad, et siin ei ole elule normaalseid tingimusi, tööpuudus on suur, haridus ei ole kõrgel tasemel.
Kui rääkida jälle nendest inimestest, kes näevad maailma ainult halbu külgi, siis ma saan ütelda, et nad leiavad puudusi ka ideaalses ühiskonnas, kuigi seda ei ole olemas.
Siin võib kindel olla, et kui mees, või vend, või poeg läheb kaitseväkke, siis ei saata teda sinna, kus on sõda.
Probleem seisneb selles, et on raske saada raha tavaliseks normaalseks elamiseks, rääkimata suurtest rahast, mille abil võib endale maja ehitada ja iga aasta puhkama sõita.
Hea elutingimuste saavutamiseks on väga tähtis kõrgharidust saada.
Loodame, et ka Eestis situatsioon saab paremaks ja meil on siin veelgi parem elada.
Tahaks rääkida ka sellest, et Eestis on hea välismaalastel elada, näiteks, nendel noortel, kes siin õpib.
Unustasin kirjutada sellest, et kõige parem on Eestis elada muidugi eestlastel. See on ju nende kodumaa ja kõik siin on tehtud nende jaoks. Nad saavad teha ka nii, ja me peame neid aidata, et Eestis oleks kõikidel hea elada.
Praegusel elul leidub alati transport selle tähtsa asja jaoks.
Veel oli selles novellis öeldud kolhoosi kontorist.
Veel oli selles novellis öeldud kolhoosi kontorist.
Tal oli häbi enda eest.
Selles oli ju kõige asja mõnu.
Ta ei teadnud vist ka, kus ta sai rasedaks. Selline olukord oli tolleks ajaks kõige jubedam.
Maal on liiga palju raskeid töid ja vähe võimalusi pinget maandada.
Aga eelisteks on puhtad, mittereostatud õhk, vesi, toidud.
Ta ei oska tehtud asja pärast iseendast mõista.
Ta tundis oma armastuse pärast mingit kohustuslikku hoolet Evi eest.
Ta tundis oma armastuse pärast mingit kohustuslikku hoolet Evi eest.
Nad on oma rahadega siia ülesehitanud suured ja uhked majad, avanud oma firmad, kust nad saavad häid tulusid.
Tuleb välja, et Eestis on hea elada veel nendel inimestel, kellel on palju raha, kuna rahaga sa suudad vist hästi elada ükskõik millises riigis, kui sa muidugi oskad sellega õieti ümber käituda.
Välismaalaste miinuseks on see, et nad kõik ei valda eesti keelt sellisel tasemel, et saaks endale taotleda eesti kodakondsust või õppida mõnes meie riigi kõrgasutuses, neil on siin eelkõige hea äriga tegelda.
Kui vaadata neid inimesi, kes on Eestis elanud palju aastaid ja mõned on siin sündinud ja üleskasvanud, aga neil puudub eesti pass ja nende eesti keele oskus on kehv, voh neil on küll siin raske toime tulla.
Eestis on peaaegu kõikide ülikoolide ja kutsekoolide erialad siiski eesti keelsed ja see on muulastele suureks probleemiks.
Nad on ise süüdi selles, et õigeaegselt ei õppinud riigikeelt selgeks, aga nüüd vanematel inimestel on selle saavutamiseks vägagi raske.
On selliseid, kes on aru saanud, et kui tahad Eestis hästi elada eelkõige pead sa selgeks saama just eesti keelt ja siis taotlema endale kodakondsust.
Ma olen küsinud oma kursuskaaslaste käest, kelle eesti keele oskus enne ülikooli sisse astumist oli mitte eriti hea, et miks sa tulid just seda eriala õppima.
Nad vastasid, et nad tahavad Eestisse elama jääda ja selleks on vaja teada ikkagi eesti keelt ja nende tuline soov on peale ülikooli lõpetamist selgeks saada see raske nende jaoks keel.
Eestimaal oleks kõikidel hea elada, kui meie riigiametnikud oleksid oma riigi jaoks rohkem aega pühendanud aga mitte mõelnud sellele kuidas saaks endale ameti kõrgenduse ja palga tõusu.
Tal ei olnud muud võimalust kui sünnitada lapse ja jätta selle riigile.
Kui ilus on vara hommik kui päike alles tõuseb!
Jah, see on küll ilus, aga kuidas tunneb end see inimene, kes peab iga päev nii vara tõusma ja minna näiteks niitma?
Suvel on ikka parem maal viibida, kui linnas.
Ma pean silmas noori, kes sunnitud maal elama, sest neil ei ole võimalust linna pääseda.
Külm ilm, suured lumehanged, pikad õhtud ja midagi ei ole meelelahutuseks peale raamatu lugemist ja telerit. Niigi möödub kõige ilusam aeg inimese elus - noorus.
Tean, et iga maal elav poiss ja tüdruk unistavad elada kuskil suures linnas, käia kinos ja teatris.
Evil ei ole meest, ei ole kellel tema eest hoolitseda.
Evil ei ole meest, ei ole kellel tema eest hoolitseda.
Ja järsku need Evi sõnad sellest, et ta jätab oma vastsündinu lapse laste kodusse!
Võib olla tunnistaks ta last ja armastaks teda nagu see oleks tema oma.
Inimene on alati tahtnud targaks saada, juba iidsest ajast olid austatavamad inimesed, kes oskasid head nõu anda.
Ka kirjaoskajad olid omal ajal peaaegu jumalad, eriti nendele, kes kunagi oma elu jooksul raamatut ei näinud.
Tänapäeval on kõik inimesed oskavad nii kirjutada kui lugeda, on mõned vanakesed, kes ei oska, aga neid ei ole palju.
Kõrge hariduse all mõistetakse seda, et inimene teab ja oskab piisavalt palju oma erialal, et võib tema peale kindel olla.
Minu arvates tahavad kõik riigid, et nendes oleks rohkem harituid inimesi.
See on just see, mida arendab ühiskonna edasi.
Aga haritud inimene ei tähenda ainult seda, et inimene omab kõrge hariduse, vaid ka oskust viisakalt käituda, oskust leida õige vastuse küsimusele, õige lahenduse probleemile, samuti ka oskust tähelepanelikult ära kuulata teist inimest ja vajadusel aidata.
Kokkuvõtteks pakuks sellist valemi: haritud inimene = kõrge haridus + hea kasvatus.
Kuidas saavad edu ja austamise need inimesed, kelle diplom ei ole ausalt teenitud vaid on ära ostetud?
Niikuinii ei lase konkurents neil pinnal ennast hoida.
Ma arvan, et inimesed, kes on pärit maalt või väikesest maakohast, nad on palju lihtsamad ja romantilisemad.
Mõnedele ei meeldi, et väikeses maakohas igaüks tunneb teineteist ning kui midagi peaks juhtuma siis kõik teavad sellest juba järgmisel päeval.
Ma arvan, et maaelul eeliseid on palju rohkem.
Ma olen kindel, et maal elavatel inimestel tervis on palju tugevam.
Ma arvan, et täis stressi linnaelu muutis inimest isekaks.
Iga inimene valib oma teed ise.
Vanemad peavad hoolitsema oma laste tuleviku pärast.
Tema maailmavaade on laiem ning kui tal on raha, siis tal ei jää midagi muud, kui nautida seda elu täiel määral.
Haritud inimene tunneb end selles elus kindlalt, turvaliselt, sest ta seisab maa peal kahel jalul ning mõtleb ainult enda ja laste tuleviku peale.
Kõiki meid ootab ees pikk ning täis takistusi tee, mida ma võin nimetada elulahinguks, sest kui inimene elab üle kõiki neid ebameeldivusi, mida teda ees ootavad, ta saab targaks.
Novelli tegevus toimub kindlasti nõukogude ajal, sest et tekstist leidub selliseid sõnu nagu kolhoos, rajoon jne.
Talve ajal (just see aastaaeg on kirjutatud novellis) näib küla eriti igavana välja.
Eeliste hulka kuulub see, et väikeses maakohas elu läheb vaikselt ja rahulikult, ilma mingisugusteta takistusteta.
Saab metsas marjul ja seentel käia, kala püüa ning üldse värsket õhku nautida.
Mulle näib, et talve ajal väike maakoht on kõige igavam koht.
Sellest pole midagi imelikku, et Lui saatis Evi autost välja.
Just see tunne teeb temast lahket ja hoolikat inimest.
Siis tahtis ta öelda oma armastusest, kuid see jäi ütlemata.
Nii Eestil, kui ka Euroopal on oma puudused ja eelised.
Tuleb veel teha palju muutusi erinevates elusfäärides selleks, et inimeste elu muutuks paremaks. Euroopas on juba tehtud sammu selles suunas.
Sidemed Euroopaga on meie ajal paremad, kui kuidagi varem ja seda on tähtis õigesti ära kasutada.
Euroopas on sajandite jooksul kujunenud oma kõrge tasemega kultuur, mis areneb edasi iga aastaga, tekkisid kombed, mis austatakse ka tänapäeval.
Euroopa Liitu astumise juhul saab Eesti palju õppida arenenumatelt riikidelt ja veel ka saada vajalikku abi.
Euroopa Liidult saadud raha oleks hea kuulutada majanduse arendamiseks ja tugevdamiseks.
Korralik majandus on iga riiki unistus ja suurel määral sellest sõltub ka rahva sotsiaalne olukord.
Ka tervishoiualal on vaja seadusi vastu võtta.
Kui oleks võimalus vabalt läbi piiri sõita, siis oleks ka võimalus külastada neid riike, kus inimene pole varem käinud.
Inimene saab midagi väga huvitavat leida ka teistes kultuurides.
Kui oleks võimalus läbi piiri vabalt sõita, siis need inimesed, kellel puudub töö, saaks endale sobivat tööd leida ja saada head palka Euroopa tasemel.
Raha jätkuks isegi selleks, et osta endale oma maja ja auto ning lubada enda välismaa riikides mõnikord ka käia.
Nendes riikides inimesed elavad kõige paremini.
Ja see toimub sellepärast, et riigi territoorium on suhteliselt väike, inimeste arv on madal ning riik kasutab osavalt raha ja looduslikke andeid.
Eesti on praegusel ajal vähe tehtud turismi alal.
Kui ehitada erinevaid turismibaase, siis turistid Euroopa ja ka teistest riikides hakkavad külastama meie maad, sest et Eestis on palju kohti, mis võivad pakkuda huvi külastajate jaoks. Eriti see puudutab Lõuna-Eestit.
Selgub, et nii Eestil, kui ka Euroopal on midagi, mida saab paremaks muuta.
Keegi ei tea täpselt, millal oleks vaja abi paluda ja kuni Eesti ja Euroopa vahel eksisteerib side, seni ei tohi muretseda oma riigi saatusest.
Nende suhe otsustav hetk on sel hetkel, kui Lui viskab Evi autost välja.
Kui Evi läheneb elu negatiivselt, siis Lui läheneb elu, või pigem Evi elu, positiivselt.
Mulle meeldib, et linnas saab käia kinno ja teatrisse.
Kui õppida ei tahaks enam, on ainult linnas head võimalused leida sobivat tööd.
Inimesed on linnas rohkem, kui maal.
Elu on maal odavam ning mõned sotsiaalsed probleemid maal ei ole, sellepärast et inimesed on maal teineteisega solidaarsemad kui linnas.
Minu jaoks on maal elamise suurim eelis see, et meil Hollandis üldse maa ei ole. Iga kord, kui ma lähen maale, ma sattun vaimustusesse. Eestimaa on igal aastaajal uskumatu ilus.
Kui Evi ütleb talle, et tema elu ei ole Lui asi ja et neil suhe ei ole, vihastab ta ja saadab ta tüdrukut autost välja.
Kuigi ma saan aru, et te ootate selle teemaga kirjandist midagi sotsiaal-kriitilist, ma ei saa selle esimese lause kirjutamata jätta.
Üks väike vahe on, et teil on hinnad veidi madalamad, kui meil. See annab rikaste inimeste tunne, mitte tunne, nagu oleksin ma vaene üliõpilane.
Sellel inimestel, kellel rahad on, kes silmad lahti ei tee ning kes loe ajalehte ega ajakirju, on Eestis hea elu.
Ma tulin täna hommikul, nagu te teate üsna vara siia ja teel siia ma nägin vähemalt kümme meest, kes olid purjus ja räpased.
Nendel puudub mitte ainult raha, vaid ka kõik teisi eluvajadusi, nagu pere, sõbrad, kodu, töö jne.
Kuna ma näen neid inimesi igal päeval, mul pole kõige parem elu Eestis.
Ma alles veel eile hakkasin mõtlema ja otsima põhjust miks nende näonahk on teiste inimeste nahast tumedam.
Kui Eesti oleks vaene riik, sellised ebaõiglused oleksid arusaadavam kui praegu, sest Eesti ei ole vaene.
Ma tunnen siin mitu noort inimest, kelle sissetulek on mitu korda suurem, kui sama vanused inimeste sisse tulek Hollandis.
Alles siis kui kõike inimeste elu-olu läheb paremaks, võivad õnnelikumad ilma südamepiinata ringis vaadata.
Naine ei pea enam oma rasedust häbenedes kuskile kaugele elama ja sünnitama minna.
Hea küll, sa võib oma murega maale elama minna, kui tahad.
Kui aga häbi ja midagi varjamise küsimust üldiselt käsitleda, siis võib ikka vaielda mis kohas midagi varjata on kergem: kas suures linnas või kuskil võõras külas.
Uusi kontakte sa seal ei teinud.
Jaan Kruusvalli novelli poole tagasi pöördudes, tahaks öelda, et küsimus pole siin asukohas, vaid hoopis moraalis: Evi ei või uue mehega õnne saavutada, kui ta oma lapsest - oma minevikust ja võimalikust tulevikust - loobub, ta ei saa siis oma mõtteist kuskile ära joosta.
See pole mänguasi - sünnitada ja siis lapse riigile jätta.
Minu meelest, kui inimene teeb midagi, peab ta selle eest vastama.
Minu meelest, peab igaühel hea olema, kui ta on oma eluviisiga rahul, kui talle meeldib see nišš, mille ta oli enda jaoks leidnud.
Elustiili me valime endale ise seoses oma oskuste, teadmiste ning tihti kasulikele sidemetega.
Mingi lihtne, halvasti tasuv töö on tema jaoks ülim õnne.
Selliseid ebaõiglusi leidub meil tänapäeval hästi palju. Ning keda võib süüdistada, kui üks võimukas inimene teeb, mida tahab, ja teised vaikivad, sest vaevalt paljud neist loobuksid samamoodi elada?
Eestis elavate muulastega võrreldes on eestlastel natuke kergem parema töökoha saavutada ning kõrgemal ühiskondlikul tasandil olla.
Loomulik oli, kui näiteks mingi eestlast müüja läks kooli lapsi eesti keelt õpetama, sest seal hakati rohkem maksma.
Praegu on olukord natuke muutunud, inimesed on uue eluga rohkem harjunud, muulased said aru, et eesti keele tundmine on neile vajalik - mitte ainult kohustuslik - ja et edu sõltub just neist ja ilma raskusteta mitte kuskil pole võimalik elada.
Enne kui raskustele alistuda peaks vähemalt püüdma midagi teha ja olukorda muuta, kui sa ei ole nõus elada nii nagu elad.
Ainuke asi, mis mind väga häirib, on just see meie ühiskonnal tihti eksisteeriv ebaõiglus, millest me senini üle ei saanud.
Nõukogude ajal oli võimalik lasta enda kuhugi tööle suunata kohe pärast õppeasutuse lõpetamist (töökoht oli riigiga tagatud).
Aga tavaliselt juhtub nii, et linnainimesel on raske maakohas kauaks ajaks elama jääda.
Iga inimese elu on avatud teiste jaoks.
Ühiskonna reegleid seal tuleb rangelt jälgida ja ka siis sa ei saa kindel olla, et sinust ei saa uue kuulujutu teema.
Lui mõtles, et ta tundis Evit, Evi jutust aga selgus, et tema küll ei peetud Luid oma sõbraks ja võõrustas teda, ei tahtnud talle seletada kelle laps see oli.
Luile, kes on maakohas üleskasvanud, tundus veidraks, et last võib niisama riigile ära anda.
See on ju loomulik, et emal peaks hea meel last saada olema.
Arvatavasti autojuht oli juba valmis Evile öelda, et ta armastab teda.
Võib olla ta tahtis pakkuda tüdrukule ta last lapsendada ja Evit endale naiseks võtta.
Ja see valu kohe peegeldus ta käitumises, käitumises, mis väljendas nii valu, kui ka viha ja solvumist.
Aga kui meil on näiteks vaja mingit kindlat isikut kirjeldada, siis inimese kohta me alati võime kindlalt öelda, kas on ta haritud või ei ole.
Kas haritud olemine kindlasti peab tähendama ka kõrgharidust saamist?
Vaatamata läbiloetud raamatutele, inimesest on raske öelda, et ta on intelligentne.
Roppsõna, räpased riided, joomisharjumus, olemise mõttetus, mis kohe silma paistab - kõik see võib muljet ära rikkuda.
See on just see juhus, mille puhul võib öelda, et haridus ja haritus ei pruugi iga kord üht tähendama.
Elu annab inimestele igasuguseid katsetusi, et nad saaksid proovida ennast.
Igaüks võib valida, mis talle rohkem meeldib ja millega ta tahab tegeleda. Aga valida parem, kui sa oled noor ja kui sul on võimalused muuta oma elu.
Igaüks võib valida, mis talle rohkem meeldib ja millega ta tahab tegeleda. Aga valida parem, kui sa oled noor ja kui sul on võimalused muuta oma elu.
Meie elu ei ole ainult pidu ja lust, see on ka selle jaoks, et me teeksime kõik, mis meist sõltub, et elu oli parem, huvitavam, meeldivam ja lootusrikkam ja mitte ainult meie jaoks, vaid ka järgnevatele põlvkondadele.
Iga inimene tahab, et tema lapsed elavad paremini ja õnnelikumalt, kui me elame.
Inimene kogu elu midagi õpib.
Mida rohkem jõudu ja lootust me raiskame, seda rohkem uhkust ja õnne me tunneme selle üle, mis me saavutame, mida ihaldasime.
Igaühel on väga meeldiv, et ta ise midagi teeb, ja kui see õnnestub tal, ta tunneb end väga hästi ja ta on uhke.
Kõige tähtsamad asjad nõuavad inimestelt rohkem kannatust, võtavad kõige rohkem jõudu ja aega. Ja kui me ikkagi saame midagi niisugust, mida pani meid kahtlema iseendas, siis sunnib see meid edasi tegutsema ja veel raskemate eesmärkide poole püüdlema.
Mina arvan, et kui inimene midagi täiesti tahab ja teeb midagi, et seda saada, siis ta kindlasti saab.
Elada on hea nendel, kes võivad ütelda, et nad on õnnelikud, et nendel on kõik vajaduslik olemas.
Mõned lahkuvad Eestist, aga teises riigis ei ole nii hea nagu paistab.
Sarnases tingimuses inimesed elavad erinevalt.
Meie elu on keeruline ja kui inimene tahab hea elada, ta võib midagi teha, et elu läks paremaks ja sobivamaks. Ja, kui inimene elab Eestis, ta peab seda tegema siin.
Ta arvas, et need inimesed, kes ei lõpetanud ülikooli, ei saa olla tark ja intelligentne.
Kõrgharidusega inimene ei pea oskama maja ehitama, tal on tähtsamad ülesanded.
Keegi tuntud ütles, et haridus on see, mis jääb siis, kui kõik on äraununenud.
Väga tihti juhtub nii, et inimene, kes koolis või ülikoolis õppis hästi, ei saa hiljem oma tööga toime tulla.
Igale inimesele on tähtis, et tema eest hoolitseksid.
Kuidas inimene saab põllutööst rääkida, kui ta ise ei töötanud seal ja isegi ei suhelnud seal töötavate inimestega?
Kuidas saab psühholoog jutustada raskest lapsest, inimeste probleemidest, kui ta elas rikkas perekonnas, kus kõik läks nagu lepase reega ja mitte ükski vanematest ei võtnud mitte kunagi nina täis?
Õpetajate tunnid on huvitavad ja kasulikud, kuid võivad nad mõnikord ühest kõrvast sisse ja teisest välja minna, elu tunnid jäävad pähe aastateks!
See oli aeg, millal kõigest tahtsid teha ühist varandust. See oli raske aeg selles mõttes, et mitte ainult kinnisvara ja koduloomad ei muutunud ühiskonna omasteks, vaid ka isiklikud asjad ja mõtted.
Teine vastus meeldib mulle rohkem, sest nii saab seda noormeest huvitavam iseloomustada, kuid samal ajal ei meeldi ka, sest nii muutub ta nõrgaks inimeseks, kelle süda võib väga kiiresti saapasäärde minna.
Võib-olla kartis ta, et kui ta teda aitab, seob ta tüdrukuga, kellel on midagi ebaselget elus.
Kes teab, mida ta mõtles istudes autos.
Kes teab, mida ta mõtles istudes autos.
Isegi eluheidik võib hea elada, kui ta elab inimeste seaduste järgi.
Igaüks arvab, et keegi elab parem, kui ta.
Tihti juhtub niimoodi, et inimestel, kellel kõik on olemas elavad siiski halvasti.
Niimoodi räägivad vanemad, kelle poisid peksid inimese surnuks.
Olulisem on mõista miks ta tappis.
Miks inimesed, kellel kõik on olemas ei ela nii, nagu peab normaalne inimene elama?
Vanad inimesed hakkasid neid tõukuma tüdrukust eemale.
Ta alati mõtles, et poiss peab kasvatama meheks ja temaga ei tule õrnutseda nagu mõne tüdrukuga.
Ta alati mõtles, et poiss peab kasvatama meheks ja temaga ei tule õrnutseda nagu mõne tüdrukuga.
Lapsed ise otsivad endale tegevus ja ise otsustavad, kas tantsuringis käia või tarvitada narkootikumi.
Laste huviringid on väga kallid ja sageli perekond ei saa lubada endale seda.
Lapsed meie tulevik. Ja see kuidas me elame sõltub nendest.
Ja kui see olukord muutub, siis kõik inimesed kui Eestis ka maailmas hakkavad hea elama.
Ei kahtle, et kõik vähese maakoha elanikud mõtlevad samamoodi.
Ei kahtle, et kõik vähese maakoha elanikud mõtlevad samamoodi.
Suvel ilusad rohelised puud ja värske õhk annab sulle jõudu.
Talvel ilus särav lumi katab maad, inimesed on suusatavad.
Kõik teavad alati, kus sina eile olid, mida tegid. Mõnikord mul on kõrini sellest.
Aga niisugune elu oli alati ja ma ei oska öelda, kas muutub midagi väikese maakoha elus või mitte.
Keegi ei oska seletada armastava inimese hinget.
Eestimaal on keskmine elutase.
Ta ütles, et sellel aastal on vähem riigitoetusi välja antud ning inimesed tulevad ikka rohkem ja rohkem iseseisvalt elutingimustega toime.
Aga mitte ainult Ida-Virumaal, vaid ka teistel maakondadel on palju selliseid peresid, kus on väga raske olukord.
Kuigi hästi aru saan sellest, et Eestis on väga palju rikkaid elanikke.
Miks nad söövad ja joovad ning riietuvad parem, kui need vaesed elanikud?
Ilma nendeta ei saa Eestimaal hea elada.
Mõnikord elu käitub väga rangelt, siis tagajärjed on kurvad.
Sellest ma olen juba öelnud.
Sellest ma olen juba öelnud.
Sellepärast, lõpuks tahan öelda, et on hea Eestis elada inimestel, kes algavad juba varasest ajast eesmärki oma töö ja aruga saavutama.
Põhjuseks võib olla ennast mitte maksmapanek.
Evi poolt väljaöeldud sõnad mõjusid temasse šokeerivalt.
Evi poolt väljaöeldud sõnad mõjusid temasse šokeerivalt.
Võib-olla, tahtiski ta Eviga abielluda, aga nüüd, kui ta sai teada, et Evit ei seo sellega paigaga, kus ta elas mitte midagi, tema ootused muutusid tühjadeks.
Meie kaasaegses ühiskonnas olla haritud on väga tähtis.
Haritud olla tähendab olla laia silmaringiga inimene, keda huvitab mitte ainult see, mida ta näeb omal maal, aga ka välismaal.
Kuid ikkagi on vaja selleks, et haritud olla ka head haridust.
Lugesin kunagi artikli ühest mehest, kes sai hariduse Harvardis ja nüüd lööb ta läbi New Yorgis.
Haritud olla mõnes mõttes tähendab olla avatud ja osata neid keeli, mis ei ole nii väga populaarsed.
Haritud olla - see on just oskus suhelda igasuguste inimestega meilt erineva kultuuriga.
Haritud olla - see on just oskus suhelda igasuguste inimestega meilt erineva kultuuriga.
Lugesin ajakirjas ühest noorest eesti muusikust, kes õpib Londonis.
Kui ühiskonnas on palju haritud inimesi, siis on kõrgem kultuur, sellel riigil on siis ka suur autoriteet rahvusvahelisel areenil.
Üldjuhul, haritud on olla parem, kui mitte-haritud ja ma sooviksin küll, et inimesed rohkem haritumateks muutuksid. Siis oleks olnud kergemini suhelda ja inimesed mõistaksid üksteist rohkem.
Haritud inimesed vajavad alati suhtlemist omavahel, nendele ei ole iseloomulik seis ühe paiga peal, nad liigutavad ideesid ja selle läbi muudavad ühiskonda, milles nad elavad.
Tollel ajal inimestel olid kindlad moraalid, millised ei tohtinud ületada.
Ka Evi oli suunatud tööle sellisse kohta, kus meeldivat oli vähe.
Iga aasta, võib-olla üks või kaks korda aastas, oli rajooni isetegevuse ülevaatus, mis sunnis külarahvast osalema seltsielus.
Sind ümbritseb ilus loodus, värske õhk, lahked külainimesed, kes tunnevad teineteist.
Väikeses maakohas on seltsi- ja meelelahutuselu praktiliselt nullil.
Igapäev on sarnane eelmisega, tüütu argipäev sööb inimesi seestpoolt.
Autos, sünnitusmajja teel, mees ei kannatanud seda välja ja saatis ta autost välja.
Ta pettus Evis ja ei saanud taluda seda valu, mis Evi temale tegi.
Seetõttu juba koolis koolilapsed mõtlevad oma tulevikule, õppivad, tuupivad, pingutavad raskeid eksameid sooritades, loodavad edukale ülikooli sisseastumisele.
Kuid kes neist saab kõrgharidust, kes mitte see on juba teine küsimus ning sõltub täielikult nendest enesest.
Haritud oled siis, kui need kooli- ja ülikooliaastad ei möödunud mõttetult ning on mingid tulemused ja teadmised õppimise pärast jäänud.
Samamoodi värskelt haridust saadud inimene alustab uut õpingut elus, õpib kasutama ja rakendama oma teadmisi.
See ei tähenda, et kõrgharidusega inimene ei vaja rohkem midagi juurde õppida.
Juba iidsetest aegadest inimesed austasid haridust ja tõmbusid haritute juurde.
Tolledel aegadel oli harituid inimesi üsna vähe, seetõttu neid alati väärtustati.
Praegu aga ikka tihedam kohtad harituid, ning see ei ole enam nii üllatuslik, see on muutunud pigem loomulikuks.
Haritud inimese teadmised aitavad teda igapäevaga eluga hakkama saama.
Haritud inimese teadmised aitavad teda igapäevaga eluga hakkama saama.
Haritud inimene, tänu oma teadmistele, teeb targemaid otsuseid, lahendab kergemini probleeme, ei tee jõhkraid vigu ning püüab alati enese arendada.
Nad on intelligentsemad, haritu jaoks mängib suurt rolli elus kultuurelu.
Haritud mõistab teisi paremini, kergemini ja kiiremini, oskab nõrgemaid moraalselt toetada ja aidata.
Haritlane suudab ka riigile üles tõusta aidata.
Väikeses maakohas elu on raske. See on tingitud mitme asjaoluga.
Minu arvates, väikeses maakohas elamisel on rohkem puudusi kui eelisi.
Mõnikord paneb mind imestama see, missuguse lihtsusega nad toppivad oma nina teiste inimeste asjadesse.
Ainult vaene Lui hoolib temast. Tegelikult on ta Evisse sisse võetud.
Kokkuvõtteks ma tahan öelda, et see probleem on ka tänapäevalgi väga aktuaalne.
Novelli süžee on huvitav ja selline elujuhtum mind üldse ei imesta.
Kuid selle meenutades näib mulle, et see kõlab kuidagi imelikult.
Olla haritud minu jaoks tähendab seda, et inimene peab soovima teistele ai8nult head, olema kasulik oma ühiskonna jaoks, tegema korralikult oma tööd, hoolimata sellest, kas töötab ta arstina, õpetajana või treialina.
Meie ühiskonnas on praegu selline olukord, et kõrge haridusega inimesed peavad endale leiba teenima, töötades igasugustes kohtades.
Nii, minu arvates, ei ole kõige tähtis ka see, et kui inimene on elukutselt arst, treib aga ta tehases igasuguseid tööriistu.
Mõnikord aga bussis sõites kardan et saan kõrval istuvast inimesest endale mingi nakkushaiguse.
Minu arvates, need inimese omadused on tähtsamad kõikide inimeste jaoks, vaatamata sellele, kas nad on haritud inimesed või kas nad peavad ennast haritud inimestena.
Väikese maakoha elamisel on nii eeliseid kui ka puuduseid.
Ta ei teadnud, et Evi tuli siia vaid selleks, et sünnitada lapse, jätta ta maha ja põgeneda.
Ta ei saanud peeta sõbraks inimest, kes jätab oma lapse maha ja suhtub temasse nagu nukusse.
Igaüks tahab, et teda austaksid sõbrad, tuttavad, kolleegid, aga selleks on vaja olla huvitav suhtleja, olla inimeseks, kes teab palju põnevaid asju.
Inimesed tahavad endale paremat tulevikku, kõrge tulu toovat töökohta, head positsiooni ühiskonnas. Seda on kergemini saavutada, kui oled haritud inimene.
Paljud inimesed kardavad oma arvamuse kellelegi öelda, sest et see arvamus võib teise inimese arvamusest erineda.
Novellis on juttu kõigepealt mingist kolhoosi kontorist ja see annab kindel vihje selle kohta, millal lugu toimub.
Tal tuleb ise hakkama saama ja otsima transpordi, et haiglasse minna.
Mina isiklikult ei valiks kunagi maal elada, minu arvates on väikeste elukohtade puudused palju rohkem kui eelised.
Mul on täna vastuvõtt, kuhu ma pean korralikult riietunud minema.
Tavaliselt ei lase mehed ennast sattuda sellistesse piinlikesse situatsioonidesse niisama.
Ta läheb teeb oma auto puhtaks enne kui ta Evit viima läheb.
Tüdruk, keda ta armastab, hakkab sünnitama teise mehe lapse.
Ta arvas, et saab Eviga abielluda ja selle lapse ees hoolitseda.
Mõned nädalad tagasi sattusime juhuslikult sama lõunalaua ümber neli sõpra: üks väliseestlane, üks soomlane, üks eesti venelane ja mina.
Siis rääkis tema elust Tartu, kuidas ta töötab, et natuke raha teenida.
Tal ei ole praegu võimalik paremat tööd leida, sest need alad, kus kõrgemad palgad pakutakse, on Tartus hõivatud ja ta tahab ülikooli lõpetada enne kui ta Tallinnasse läheb, sest loomulikult, kuhu veel võiks siis minna korralikku tööd otsida.
Siin on suhteliselt palju tohutu rikkad inimesed, väga palju vaesed inimesed ja üsna vähe keskklaasi inimesed.
Tähendab, ükskõik mida, ilma et oleks vaja pidevalt hindu vaatama ja ostmata jätma enamus asjadest, mis tahaks võtta.
Mis on ühine eesti ja ühendriikide ühiskondades on inimeste isekus, see et igaüks mõtleb vaid enda mugavuse peale, kuidas kiiremini rikkaks saada, suuremat autot osta, uhkemat maja ehitada.
Rikaste ja vaeste elude vahel on nii suur erinevus, et tundub nagu elaksid nad kahe erineva maailma peal.
See, et olles eesti palkade vaheline erinevus nii suur, on kõikidel ikka sama maksu protsent määratud, ütleb palju selle ühiskonna rikkamate inimeste isekuse kohta.
Ega see huvita mind, ma ei tahaks sellistes alades tööd tehagi.
Ükskõik, mis tööd inimene teeb, saab ta normaalset palka kätte kuu lõpus, millega ta võib hästi elada. Vist mitte luksuslikult, aga vähemalt mitte ka vaadates panka arvet, lugedes päevi, millal järgmine palk tuleb.
Siin Eestis paistab nii, et inimestel on teistsugune arvamus, et tahetakse kõigepealt rikkusse ronida, üles ühiskonnas, ükskõik mille hinna eest.
Mul on sõbrad, kes teevad tööd kaksteist tundi päevas, isegi nädalavahetuti. Mina küll ei saa aru mille nimel.
Minu jaoks see ei ole mingit head elu.
Loodetavasti on see vaid väga noore riigi õppimise aeg. Ja et kui ta liitub Euroopa Liiduga saab ka kõikide olukord paremaks. Eks kui nii ei juhtu, keegi ei taha enam Eestisse elada jääma.
Just tol ajal maakondadest Eestis olid saanud rajoonid.
Kogu küla rahvas teab sinust absoluutselt kõik.
Ta tahtis kuulda, et Evi jääb külas koos oma lapsega.
Mida võib teadma üks mees vaesest elust, kui ta ise saab mingi kakskümmend tuhat krooni kuus?
Mida ta teab rahvahädadest kui ta ei näe neid või lihtsalt ei taha neid probleeme näha.
Oleks huvitav vaadata, kuidas see mees elaks üks kuu, kui talle maksti mitte kakskümmend tuhat vaid kaks tuhat krooni.
On eriti vastik vaadata, kuidas meie riigikogu liikmed kaebavad, et neil on väike palk, ei jätku elamiseks.
Kellest veel võiks öelda, kelle elu on suhteliselt hea?
Siin juba kõik sõltub inimesest: mida parem ta töötab seda rohkem raha ta saab.
Aga meie riigis peale poliitikuid ja ärimehi elab veel päris palju inimesi.
Nad elavad keskmiselt, saavad keskmist palka: ma arvan, et niimoodi elama võib.
Need on inimesed, kes on väga raskes olukorras, nendel on abi vaja. Kuidas nendel saab aidata?
Aga riigis elab veel mitu sotsiaalrühma, kes ei ole töövõimelised: lapsed, õpilased, üliõpilased, pensionärid ja invaliidid.
Võtame esimest rühma - lapsed. Meie riik aitab lastele - annab nendele toetust, mille suurus on naeruväärne.
Need on inimesed, kes võivad töötama ja ise raha teenima.
Toetust makstakse ainult nendele, kes elab omaette.
Tulevikus lubatakse teha, et toetust hakkavad saama ainult need üliõpilased, kelle vanemad elavad ka Tartus? Aga mida siis teha nendele, kelle vanemad siin ei ela?
Ja üldse praegu ilma vanemate toetust ei saa elada.
Suurem osa vanematest inimestest saavad nii vähe raha, et vaevalt jõuavad kuidagi elama.
Loodame, et valitsuse suhtumine oma rahvasse muutub ja neid hakkab huvitama mitte ainult enda oma palk, vaid ka rahva elu.
Üks mingi riik on ainult siis hea riik, kui inimesed seal elavad hästi.
Tekstis kasutab autor ilmekad talvise looduse kirjeldused.
Minu arvates, valis autor selle aastaaja, et rõhutada rohkem naise olemasolu - külm talve ja külm süda, mida keegi ei taha oma armastusega soojendada.
Kui inimesel on vaja rahulikult elada ja teiste inimeste kahjurõõmsatest küsimustest varjuda, siis väike alev või mingi teine vaikne maakoht on kõige sobivamad asupaigad.
Mulle tundub, et ta oli väga üllatunud naise sõnadega.
Väga ammu hakkas inimene huvi tundma hariduse vastu.
Kaasaegne inimene ei ole huvitatud sellest, miks päike paistab, vihma sajab, välk lööb - ta omab juba neid teadmisi.
Ta on asjatundja nii oma erialas kui ka kirjanduses.
Haritud inimene on alati kultuurne inimene: ta käib teatris, muuseumides, kinos, ta jälgib uude etenduste ja näituste ilmumist.
Haritud inimene otsib iga võimalust täiendama.
Kahtlemata haritud inimesel on kõrge haridus ja diplom.
Arvatavasti on vanemad noored ja nad tahavad lõbutseda, käia teatrisse ja kinosse.
Vanemad arvavad, et ainult nad võivad olla väsinutena.
Vanemad ei kujuta ette, kuidas oleks raske elada nendele ilma vanaemata.
Isa süüdistab vanaema, et ta oska last kasvatada.
Isa räägib pojaga nagu täiskasvanu inimesega.
Mina arvan, et Mati isa ei saavutanud oma manitsuskõnega püstitatud eesmärgi, sest isa rääkis arusaamatutest lapsele asjadest.
Isa rääkis poolteist tundi ja ei andnud pojale mitte ühtegi sõna öelda, lihtsalt lõpuks küsis, kas poeg kõigest sai aru.
Lapsed, kes lõpetavad sellel aastal kooli, unistavad ka ülikooli õppima minna ja lõpuks saada kõrghariduse. Hiljem leida tööd.
Iga aastaga on astuda ülikooli raskem, sest inimesed tahavad õppida tasuta, aga riigieelarvelisi kohti on iga aastaga vähem ja vähem.
Iga inimene unistab pärast kooli lõpetamist ülikooli õppima minna, aga astuvad mitte kõik vaid parimad.
Aga kõrgharidusega võib ikkagi tööd leida, kui väga tahtma.
Kõrgharidus on nende jaoks, kes mõtleb oma tulevikust.
Minu arust tüli põhjuseks on see, et isa on öelnud vanaemale midagi tema lapse kasvatamisviiside kohta, mis solvas teda ja kuna vanad inimesed võtavad kõike südamesse, vanaema hakkas üles lugema, mida ta on teinud nende heaks ja kui palju on temast kasu.
Vanaema sõnade järgi võib oletada, et kogu vaba aeg nad kuulutavad enda peale, tekib tunne, et last sünniti vanaemale, mitte endale.
Teiselt poolt tüli põhjuseks võib olla see, et vanaema kasvatas last enda vaadete järgi, mis ei langenud kokku vanemate vaadete ja meeltega.
Ta räägib lapsega keeles, mida laps aru ei saa.
Mati isa peab ennast heaks oraatoriks, kuid see ei aita tal lapsega suhtlemises, sest väike laps ei oska tema kõnekunsti hinnata.
Mati isa peab ennast heaks oraatoriks, kuid see ei aita tal lapsega suhtlemises, sest väike laps ei oska tema kõnekunsti hinnata.
See, et isa pidas oma kõnet poolteist tundi, ei räägi sellest, et eesmärk on saavutanud.
See ongi peamine põhjus, miks kõne eesmärk jäi saavutamata, viimasele viitab lapse küsimus, mille ta on esitanud isale peale pika kõnet.
Meie ühiskond jaguneb mitmeks osaks, esimesse ossa kuuluvad inimesed, kellel on kõrgharidus ja kelle elu materiaalne külg annab soovida, teisse ossa kuuluvad inimesed, kellel puudub kõrgharidus, kuid see ei sega neil elada jõukalt järele.
Kahju küll, et meie tark valitsus kavatseb tulevikus teha kõrgharidust tasuliseks. Mingis mõttes see suurendab kõrghariduse kaalu ja hinna tööturul.
Praegu tuleb uus aeg, aeg kus kõrgharidus on kõrges hinnas, nii, et pärast keegi ei kahetse oma valikus astuda ülikooli õppida.
Praegu tuleb uus aeg, aeg kus kõrgharidus on kõrges hinnas, nii, et pärast keegi ei kahetse oma valikus astuda ülikooli õppida.
On palju nn erakõrgkoole, kus vastava diplomi antakse välja mitte teadmiste, vaid raha eest.
See on küll üks hirmus asi, kui näiteks üks rikas mees ostab oma pojale kirurgi diplomit, veel hullem hambaarsti diplom mingi, rikast perest pärit, tüdruku käes.
Oleks hea, kui sa kord oled juba omandanud teadmisi ja täiendaksid neid veel mingi kümne, kahekümne aastate jooksul.
Võib-olla kunagi tulevikus, kui ma saan kõrgharidust ja saan jõukalt järele elada, see innustabki ka minu õde kõrgharidust omandada, kuid see on veel kauges tulevikus.
Tihti just usk pääseb inimesi, keda ei saanud päästa lähedased inimesed.
Ma pean silmas neid surmamõistetuid, alkohoolikuid ja teisi, kes muutusid oma elu just tänu kirikule.
Kuid samal ajal tuleb mäletada sellest, et tihti religioon toob kaasa ka negatiivseid nähtusi.
Arvan, et tegemist oli mitte religiooniga, vaid need niinimetatud vaimulikud lihtsalt kasutasid usku selleks, et oma aimu saada.
Tänapäeval tekkis niisugune olukord, et kui keegi Euroopast kuuleb niisuguseid sõnu nagu Allah, islam, siis tekkivad peas kohe niisugused sõnad nagu terrorism, veri, sõda, surm.
Nad püüavad näidata et nad on maailma omanikud.
Seda võib võrrelda näiteks Ameerika vallutajate suhtumisega kohalikke elanikkudesse. Loomulikult selle järgi tuleb vastuseis.
Kuid meie ei mõtle sellest, et kui me oleksime asiaatide kohal, siis meie kaitsevahendid oleksid peaaegu samasugused nagu nendel.
Arvan et ideaalis religioon peab olema erapooletu ning ei pea sõltuma poliitikast.
Praegu fanaatilisus on levinud eriti islamimaailmas.
Mina usun küll et on võimalik surra millegi nimeks, kuid arvan et see on alati spontaanne otsus, mis tuleb ainult tol hetkedel, kui valikut rohkem ei ole.
Arvan et see on hullumeelsus, kui lapsepõlvest alates koolitakse inimesi nii, et nad saaksid igal hetkel oma usu eest surra.
Võib olla mina eksin, kuid arvan, et meie teeme suure vigu, kui surume lapsele usku peale.
Arvan, et oleks parem, kui juba lapsepõlvest tutvustati meid erinevate maailma uskudega.
Populaarseks olid erinevad uskumused idamaadest.
Minu meelest on niisugune üleminek nagu reetmine ning seetõttu oleks parem, kui inimene valiks ise usku ning alustaks niiöelda, puhast lehest.
Kui inimene on usku ise valinud, siis tähendab, et see on ainult tema otsus ning ta on võimeline ise ka teisest asjadest valima.
See vähendab ohtu, et inimene sattub edaspidi keegi surve alla.
Viimasel ajal suuremad ja verisemad sõjad olid seotud just religiooniga.
Alati on olnud inimesi, kes kasutavad oma võimu saavutamiseks kõike vahendeid ning religioon on just üheks niisuguseks vahendiks.
Kokkuvõtteks võib öelda et vaatamata sellele, et aeg koguaeg muutub, religiooni positsioon jääb kindlaks.
Kas selle põhjuseks on mingi jumalik algus, mis kaitseb religiooni hääbumisest või veel midagi, ma ei tea täpselt.
Arvan ainult, et inimene peab uskuma millesse.
Religioon muutub selleks, nagu inimene seda vastu võtab.
Selles esimeses artiklis ma rõhutan hallidele toonidele, mis üha sagedamini esinevad meie meediates ja see on muutumas aina tavapärasemaks.
Astudes ülikooli eesti keelt õppima ma puutun meediaga tihedamini.
Põhiline osa neis on uudistel ja infol mis ei soodusta ühiskonna arengud ja mõjub isegi teatud mõttes masendavalt.
Inimestel tekkib läbi meedia arusaam et kõik nad ongi pahad aga see kellelegi head ei too.
Tavaliselt pööratakse suurt tähelepanu tegu tagajärgedele ehk tulemustele kuid ei analüüsida põhjusi mis selleni viisid.
On ka ajakirju kes huvitavalt käsitlevad erinevaid teemasid.
Põhimõtteliselt iga inimene võib enda jaoks midagi huvitavad leida lugemiseks.
Mina aga usun et läbi meediad saab inimest kui isikut ja ühiskonna kui tervikut oluliselt mõjutada kas paremasse või halvemasse suunda.
Oluline on see kas pöörata rohkem tähelepanu negatiivsetele või positiivsetele asjadele, sest kui aina öelda inimesel et ta on haige või loll ta hakkab seda uskuma ajapikku.
Taasiseseisvumisest on möödunud juba kümme aastad ja selle aja jooksul on toimunud mitmeid muudatusi.
Selline on sotsiaalministeeriumi töötajate poliitika, kuid nad ei puutu lastekodude kasvandikega reaalses elus ega tea, mis tegelikult nendest saab.
Kuigi kasvatajad püüavad anda vaeslastele piisavalt armastust ja pöörata tähelepanu, jääb sellest ikkagi vähe, kuna lapsi on lastekodus palju.
Tuleb välja, et riik on raisanud oma raha selleks, et kasvatada kurjategijad.
Oleks vaja muuta kogu selle lastekodudesüsteemi ja võtta eeskujuks teised riigid.
Oleks vaja muuta kogu selle lastekodudesüsteemi ja võtta eeskujuks teised riigid.
Oma vanemate poolt mahajäetud laps antakse perekonda, kus ta kasvab nagu enda oma.
Inimesed, kes on töötanud terve elu jooksul, peavad vanaduses kannatama rahapuuduse all. See on veel iga, kui tervis pole enam nii hea ning tekib vajadus käia arsti juures ja osta kalleid ravimeid.
Kuigi Eesti on väikeriik, saab ta Euroopale omapoolt midagi anda.
Eestis on väga tugevad rahvaluule traditsioonid ja sellele on alati palju tähelepanu pööratud. Eriti on olnud tähelepanu keskpunktiks laulud.
Mitte tavalised inimesed alustavad sõda, mitte rahvas tõuseb rahva vastu. Sõda on suurte inimeste, kes seisavad riigi eesotsas, mingi eesmärgi jõudmise viis.
Need inimesed arvavad, et nendel on võim ja õigus teiste inimeste eludega korraldada.
Nad on valmis sammuda peade peal, tuhande ja miljoni tapetud inimeste üle astudes ja millegagi mitte põlates. Eesmärk õigustab vahendeid.
Kes räägib, et sõjal pole hirmus, see ei tea sõjast mitte midagi.
Võitlus elu eest ja hirm surma vastu ongi tõeline inimese loom.
Õnnelikud inimesed kunagi ei näinud ja ei tundnud sõda. Olgu nad kunagi seda ei tunne!
Praegu laste elu on kergem ning palju muretu, kui varem.
Riigikogu keelab lapsetöö ekspluateerimist, riik hoolitseb vaeslaste eest jne.
Nii võime öelda, et hästi arenenud ühiskonnas laps on erilises seisundis.
Ja kui parem on ühiskond arenenud, siis rohkem see hoolitseb laste eest.
Mitte ainult sellepärast, et neil ei ole piisavalt toitu, riietust, ravimeid ning mänguasju, aga ka sellepärast, et nendel ei piisa vanemate tähelepanu.
Inimesed on rahutu.
Täna hommikul olin ema näinud. Temal kõik läheb hästi ka.
Aga võib olla ma ei jõua teda nägema.
Isa hakkas uue naisega elada.
Nad ostsid endale uue auto ning sõidavad temaga pühapäeviti suvila.
Midagi juba pole võimalik muuta.
Nad leiavad ka võimaluse Eestis trenni teha, püüavad imiteerida olukorra, mis võiks mägedes tekkida, et ennast ette valmistada suviseks matkaks Alpi, Kaukaasiasse või Pamiiri mägedesse.
Lõkke juures istudes kaebasin oma lühinägelikkuse peale.
Iga matk on nagu uus õppetund, mis toob uut kogemust ja õpetab mida järgmine kord kaasa võtta, aga mida koju jätta.
Muidu oli mul koguaeg tunne, et käime ringiga ühe ja sama koha ümber, tegelikult kompassi järgi liikusime alati põhjapoole. Iga päev möödusime kaardi järgi umbes 15-20 km.
Kõndimine ei olnud raske, palju väsitavaim oli vihmasadu.
Ühel kohal pidime ka mööda raba roomama, sest see koht oli väga pehme.
Esimesel korrusel ühte tuppa panime oma telgid kuivama, teises oli meil söögituba.
Sõime me ka küünalde valgusega, sest elektrit majas ei olnud.
Kolmanda tuppa tegime sauna. Selleks soojendasime lõkkes telliskive, nendest tegid poisid ahju ning peale panid telki.
Korralikult pesta ei saanud, sest ei olnud puhta vett.
Ilm läks juba paremaks: enam vihma ei sadanud, vahest paistis isegi päike pilvede vahelt.
Igaühel riigil on midagi huvitavat: ühes on ilusad mäed, kus saab näiteks talvel mäesuuskadega sõita. Teises riigis on ilus ja soe meri, kus saab suvel meeldivalt puhata ja päikest nautida.
Teiseks tõsi on see, et igal riigil või linnal on oma ajalugu või mõni side mingisuguste tähtsate ajaloo sündmustega.
Inimesed, kes tunnevad huvi ajaloo vastu, eelistavad just neid kohti, kus saab oma silmadega mõni sündmuste paika näha.
Mul on hulk tuttavaid inimesi, kes palju käisid välismaal reisimas ja palju eksootikat on näinud, aga Eestimaast pole nad eriti midagi teadnud.
Ma arvan, et enne välismaareisi minekut tasub natuke kodumaal ringi sõita.
Ma olen mitte palju Eestis ringi sõitnud.
Selle lossi varemetes toimuvad igasugused õhuvaba lavastused ja kontserdid.
Kui rääkida osalejate arvust, siis neid on seal tuhandeid kogunud.
Kui rääkida osalejate arvust, siis neid on seal tuhandeid kogunud.
See üritus on vaatamist väärt ja kui keegi tahab eesti kultuuriga lähemalt tutvuda, siis ma sooviksin laulu ja tantsupeol kindlasti käia.
Tallinn on huvi pakkuv linn oma vanade ja uude ehitiste poolest.
Need, kellel on huvi vanaaegsete aegade vastu, leiavad palju huvitavat enda jaoks vanalinnas jalutades.
Need, kes eelistavad kaasaegsust, saavad vaimustuda linna ringi sõites, sest linn areneb päev-päevalt nii ehitiste kui ka tehnoloogia poolt.
Liigume nüüd veel natuke läände poole ja jõuame saarteni.
Tasub veel käia ka Kuressaare raekojal.
Selle saare külastamine tuleb mul veel tulevikus, aga näiteks Hiiumaal olen juba käinud.
Hiiumaal on üks linn - Kärdla, kaks alevikke ja sada kaheksakümmend külasid.
Umbes kahe päeva jooksul olime juba terve saart ringi sõitnud.
Käisime Kõpu tuletornil, mis on saare sümbol.
On näha, et igal pool on metsad ja nende sees mõnedes kohtades paistab paar järvi.
Veel mis meeldis mulle väga ja mis jäi meelde on Tahkunal püstitatud mälestusmärk Estonia praami hukkunud laste mälestuseks. Ta näeb välja niimoodi, et alusel on praami ahter, aga üleval on suur rauast kell.
Meie giid rääkis meile, et kui meres on tugev torm, siis see kell hakkab kõikuma.
Kell asub mere kaldal ja teda ümbritsevad tuletorn ja tuleveskid.
Need oli roosa värvi meduusid. Nad olid igasuguse suurusega, kõige suuremad olid umbes kümme sentimeetrit diameetris.
Eesti meduusid on väiksem kui sooja mere meduusid.
Sellised muljed Hiiumaast jäid mul meelde.
Tahaks veel rääkida Eesti suve pealinnast - Pärnus. See on tõesti kuurort linn.
Tekib selline tunne, et suvel keegi ei tööta Pärnus, ainult puhkavad kõik.
Noorusest me ei mõtle kunagi sellest, mida meile on andnud vanemad.
Aga vanemad annavad oma lastele palju. Kõigepealt kingivad nad oma lapsele võimalust elama.
Mõnikord elu ohverdades ema annab elu uuele inimesele.
Tihti unustades endast, vanemad annavad oma lastele magusama tükikese, paremad riided, et lapsel oleks hea. Me peame mäletama sellest ja olla tänulikud oma vanematele.
Iga lapsevanemale oma laps on kõige parem.
Kõige vähem, mida võib teha inimene oma vanemateks - ümbritseda neid oma tähelepanelikkuse ja hoolega, eriti vanaduses.
Eriti peaks olema tähelepanelikuks tähtpäevadel, sünnipäevadel, et nad ei tunneks end üksildaseks.
Sõprus, sõbrustama, sõbralikud - kui toredad sõnad. Kui palju tähistavad nad hea inimese jaoks.
Nii palju vanasõnu sõprusest on.
Kui sõpra ei ole - leia, kui on leidnud - hoia.
Küll on tore, kui kõrval on truu sõber, kes igal hetkel võib aidata sind, anda vajaliku nõu.
Sõprus ei allu ajale, kui selle sõpruse alusel on usaldus, armastus, ausus.
Ma arvan, et tõeline sõprus kohtub sagedamini meeste vahel.
Muidugi sõprade vahel mitte harva on tülid, isegi arusaamatus, kuid truu sõprus seisab selle vastu.
Sõber oskab saladusi hoida, rõõmustada sinu pärast, sinu saavutuste pärast, lohutada sind, kaasa tunda.
Meenutage filmid kängurust, kes aitas lastel ja täiskasvanutel erinevatest rasketest situatsioonidest välja tulla.
Meenutage filmid kängurust, kes aitas lastel ja täiskasvanutel erinevatest rasketest situatsioonidest välja tulla.
Koer hüüdnimelt Lassie on laste lemmiktegelane.
Minu lapsepõlve lemmikraamat rääkis koera truudusest oma peremehele.
Põlvkonnalt põlvkonnale edastatakse sotsiaal- ja kultuuri elu traditsioonid.
Kõike tavasid on raske loetleda.
Nüüd ainult kuusk kaunistatakse mitte kommide, präänikute, pähklitega, kuid kaasaegsete ehetega.
Mitte vähem on huvitavad Jaanipäeva traditsioonid.
Mõnedes pidudes panevad end inimesed santideks ja käivad ringis laulude ja naljadega.
Sel päeval sõideti saanides mäest alla, söödi traditsioonilised söögid.
Nii Venemaal, kui Eestis pulmi peeti tavaliselt sügisel või talvel.
Minu vanaema, kui oli elus, ei lubanud meil midagi teha laupäeviti.
Praegu me saime neid traditsioone säilitada, kahjuks juba ilma vanaemata.
Minu ühe õpilase perekond igal suvel matkavad.
Piibli on unikaalne raamat.
Siin räägitakse kuidas peab mees väljendada oma mehelikkust.
Mis puutub naiselikusse, paljud peavad seda nagu füüsiline, seksuaalne meelitamine.
Piibli sisse on kirjutatud head ja halvad näited, missuguste põhjal võib õppida. Näiteks seda, et inimene peab ennast kaunistada mitte ehete, kuid heade tegudega.
Piibli pakub selget nõud kuidas lapsi kasvatada.
Kasvatada lapsi on vaja armastusega.
Inimesed täna on jaotud rassilisteks, rahvuslikkudeks, etnilisteks rühmadeks.
Kunagi ma hakkasin seda raamatut lugeda mitu korda järjest ja see näis mulle igavaks raamatuks.
Püüan olema sõnades ettevaatlik, et vältida konflikti.
Kes püüab aru saama käskudest, teeb targalt.
Nendele kes on siin kaua elanud pole vaja oma ohutuse eest muretseda.
Meie rajoonis on palju rohelusi.
Meil on laiad aknalauad, kuhu võib panna palju lille. Emal on kõik aknalauad lillede täis.
Kahjuks asuvad suured ostukeskused meist kaugel, kuid seepärast käiakse seal tavaliselt 1-2 korda nädalas ja ostetakse kohe kõike vajalikku, nii et ei ole tarvis iga päev poodi käia leiva-saia ostmiseks.
Selleks, et võõrad meie juures ei käiaks, on meie trepikojad lukustatud.
Kümme aastat tagasi mulle kingiti saksa lambakoera.
Kodu on see koht, kus iga inimene saab puhata, kus teda alati oodatakse ja armastakse, kus ta on hädaohtu väljaspool.
See on kahetoaline korter, kus elavad minu kõige lähedased inimesed - minu vanemad.
Meie kodus on alati päikepaisteline ilm, mitte ainult selle pärast, et meil on oma gaasiküte, ning me ise otsustame, kui palju kraadi peab olema meie korteris, vaid ka selle pärast, et meil on tõesti head ja soojad omavahelised suhted.
Meie korter on teisel korrusel, mis on väga mugav, sest ei ole vaja muretseda, et katus hakkab läbi voolama, või keegi ronib akna kaudu sisse.
Korteris on ainult kaks tuba, kuid nad on väga suured, pikkade lagedega, mis annab muljet, et korteris on palju ruume.
Samuti meil on mugav ja avar köök, kus on alati meeldiv olla.
Meie trepikojas on viisteist korterit, meie naabrid on enamasti pensionärid ja perekonnad täiskasvanute lastega.
Õues kasvab palju erinevaid põõsaid ja puid, mille varjas on eriti meeldiv istuda kuumal suvisel päeval.
Õhtuti ja öösiti mööda tänavad valgustavad tänavalaternad, mis teeb liikumine ohutumaks.
Minu arvates see elukoht sobib nendele inimestele, kes tahaks elada vaikses ja ilusas kohas, kus kõik on käia-jala juures.
Elamu hallist tellisest välisviimistlus on esteetiliselt huvipakkumatu ja on aastatega muutunud üsna määrdunuks.
Kunagi Euroopa üks ilusamaid linnu oli Narva teises maailmasõjas peaaegu täiesti ära lõhutud, ja sellest ajast saadik ehitatakse siia vaid karpe meenutavad majad.
Vahetevahel põlevad siiski pirnid ära või ilmub tõstukisse mõni ebatsensuurne sõna või joonis, aga need probleemid eemaldatakse kiiresti.
Toad on avarad ja ruumikad, mitte ükski neist on läbikäidav.
Meil on kõigi mugavustega korter, sisse arvatud interneti püsiühendus, topelt välisuks ja kinnine rõdu.
Ma vihkan kui vannituppa on paigaldatud soojavee boiler.
Algul avas minu rõdult ilus vaade.
Ja nüüd aknast me võime vaatlema, kuidas toimuvad avariid.
Julgen öelda, et endine koht tuntus mulle palju ohutu.
Ma arvan, et minu vanemad tegid õigesti, et ostsid seda korterit ja mind rahuldab, et kõik on läheduses.
Alguses ma ei saanud aru, miks kohta ühiselamus tuleb tikutulega otsida, aga pärast paari kuud siin elamist paljastus, et kõikide miinuste hoolimata on siin tore ja vahva elada.
Pisut häirib see, et siin mängitakse tihti hokit ja fännid karjuvad kõvasti, aga see-eest käin ma ise mõnikord seda mängu vaatama.
Minu meelest, suureks plussiks on see, et korter asub teises korruses, kuna kui mul on kibekiire pole vaja lifti kaua oodata.
Aga miinuseks on see, et neljale inimestele on kahetoalises korteris vähe ruumi, kuid seevastu kodus on hubaselt.
Ma olen kindel, et meile on vedanud naabritega, sest nad on sõbralikud, abivalmid ja korralikud.
Mul endal on väike koer ja ma kardan temaga jalutama.
Minu arvates toimub novelli tegevus II Maailmasõja järgsetel aastatel. Sellele annab tunnistust miljöö kirjeldus teoses.
Ei olnud veel kõikidel autosid, külas kasutati veovahendina hobust.
Tol ajal oli tavaline, et saanud hariduse inimene suunati tööle.
Tol ajal oli tavaline, et saanud hariduse inimene suunati tööle.
Niimoodi juhtus peategelase Eviga, kes elukutsega kunstiline juht asus tööle ühes väikeses külas.
Väikese maakoha elamise eeliseks on kindlasti see, et inimesed tunnevad üksteist.
Väikese maakoha elamise eeliseks on kindlasti see, et inimesed tunnevad üksteist.
Ei saa teha midagi sellist, millest hiljem võid kahetseda.
Teised inimesed märkavad kõik ära ja hakkavad sellest arutama.
Samuti negatiivseks jooneks maaelus on eraldatus teistest asulatest ja rajooni keskusest.
Pärast aga kui Evi otsustas ise jalgsi haiglasse minna, pakkus ta oma abi.
Mitu sajandit tagasi kui sa valdasid prantsuse ja ladina keelt (aadli kohta) või oskasid natuke lugeda (talupoegade kohta), võis ennast pidada juba haritud inimesena.
Võib arvata, et kui nad saavad diplomi, lõpeb nende haridusetee. Aga see on vale veendumus, haridusetee alles algabki.
Kui haridust ei ole, on raske hea töökoha leida.
Aga on isegi kõige parimal elukohal kindlasti kui positiivsed, siis ka negatiivsed küljed.
Rääkides minu kodust tuleb mainida, et hakkan jutustama mitte oma vanemata korterist, aga siis minu ajutisest elukohast Tartus.
Sisse astudes sattud fuajeesse , kus saad seinast erinevaid huvitavaid kuulutusi lugeda.
Mulle ka väga meeldib, et kõiges majas on imehea kaitsesüsteem.
Selle probleemi lahendamiseks soovitan alati mobiiltelefoni kaasas omama.
Kui alustasin miinustest rääkida, siis on vaja ka rõdust mainida.
Mäletan kuidas päästsin oma sõbranna sellest, et ta veedaks õhtu rõdul. Nüüd võtame mõnd pudelit või toasussi kaasa, et ukse vahele panna.
Õhtul on võimalik ilusat taevast nautida, millel säravad esimesed külmad tähed.
Tubade süsteem laseb meile tunda, et elame nagu väikeses korteris.
Praegune mu elukoht on ühiselamu Tartus.
See on mulle koduks hakanud juba eelmisel aastal ja siiamaani olen sellega rahul.
Välisuks ja uks korrusele käivad lahti magnetkaardiga, peale üheteist käib kinni ka peauks.
Elamu on uus ja tubades on tehtud eurosisustus.
Lift läheb pidevalt katki ja selle remontimisega venitavad aega. Aga minu jaoks see polegi suur häirivus, sest elan teisel korrusel.
Vaatele aknast eriti kiita ei saagi. Ühest poolest on tee ja teisel poolel avaneb vaade majadele ja kinni kasvanud maalapikule.
Mulle meeldib mu elukoht, vaatamata mõnedele häirivustele. Meeldib ühiselamu asukoht ja õhkkond, millel pole minu jaoks võrdlust elamisega üürikorteris.
Ja tallinlastel on ka omapäraline mentaliteet, see erineb meie - neli korda väiksemas linnas elavatel inimestel.
Sellepärast paljud inimesed sõidavad Tallinnasse kas elama või õppima, et pääseda uute maailma paljude võimalustega.
Uuringu aluseks on pandud küsitlus, kust selgus, enamus pealinna noortest mõtleb Tallinnast nagu arenevast, ohtlikust ja kasvavast aga ka tõusvast ja kiirest linnast.
Ja küsitluse tulemus ei erine ka minu ettekujutlusega.
Autor tegi õigesti, kui lasi küsitluse läbi viia ainult noorte seas, sest nad on tuleviku inimesed, kes hakkavad teevad tulevikku.
Näidisena võin rääkida oma vennast, kes kolis omal ajal Tallinnasse.
Kui ma tema juurde külla tulin, rääkis ta mulle röövlitest kes ähvardasid noaga ja võtsid rahakotti ja telefoni ära kui ta poodi läks kell kaheksa õhtul.
Vastus on ilmne ja sellega tuleb ka oht pettuda oma unistustes.
Artiklis on esitatus intervjuud eesti ja välismaa suhtekorraldajatega, ning näidatud fakte, mille põhjal võib teha järeldust, et suhtekorraldus on ka Eestis vajalik ja areneb kiiresti.
Aga nüüd kui enamus ettevõtetest on eraisikutel või välismaafirmadel äraostetud, või nende poolt asutatud ja valitseb konkurents, on suur roll ettevõtete suhetel teiste ettevõtetega ja avalikkusega.
Artikli nimetusest on kohe näha, et selle materjali eesmärgiks on agiteerida suhtekorraldus teenuseid, panna inimesed nendest huvi tundma, ning reklaamida ennast ettevõtetele.
Tuntud Euroopa suhtekorralduse tegijat usutakse ja kuulatakse - ükskõik, kas temast kuuldi enne või mitte.
Intervjueeritav vastab konkreetselt ja asjalikult, ja jätab mulje inimesest, kes teab kõike suhtekorralduses.
Artiklis rõhutataksegi sellele, et suhtekorraldus ettevõtetes saab aina populaarsemaks ja inimestest, kes tahavad seda elukutset omandada ei ole puudust.
Artiklis on toodud ka Eesti suhtekorraldusturu suurimate tegijate aastakäivet, mis on mõnel üle 15 miljoni krooni. Päris hea käive asutuse jaoks mis müüb ainult oma ideid ja mõtteid.
Seda kõike võib teha suhtekorraldaja ja ettevõttel on lihtsam oma asju ajada, kui nende eest mõned probleemid lahendatakse ja ka professionaalselt.
Põhimõtteliselt annab artikkel päris suurt ja objektiivset ülevaadet suhtekorraldusest.
Arvuti ostsin ma endale alles 19 aastaselt ja siis alles sain kasutada kõiki võimalusi, mis see pakub.
Ma olen ka mänginud päevade viisi arvuti kaudu igasuguseid rumalaid mänge ja istunud jututubades aga praegust ma kasutan arvutit suuremas osas filmide vaatamiseks, muusika kuulamiseks ja õppetööks.
Sa lihtsalt paned interneti käima, lähed jututuppa ja suhtle kui palju tahad.
Ja mõned inimesed jäävadki istuma arvuti taga sest nad tunnevad ennast palju mugavatena, kui reaalses maailmas.
On alati lihtsam suhelda kui sa ei pea inimesele silmi vaatama.
Kõige suurim nendest on arvutimängud.
Iga aastaga saavad mängud reaalsemaks ja põnevaimaks.
Ma just hiljuti vaatasin ühte väga huvitavat ja mõtlema pandavat filmi.
Seda dokumentaalset filmi läbivaadanud, tuligi mul idee kirjutada toodete kvaliteedist.
Selles filmis pandi kahtluse alla söögi kasulikust inimese tervisele, mida kiirtoitlusrestoranides müüakse.
Ameerika Ühendriigid on kõige paksem riik maailmas, kus 60% lastel ja täiskasvanutel inimestel on liigne kehakaal.
Igal neljandal inimesel, seal elavatest, on probleeme kehakaaluga.
Igal neljandal inimesel, seal elavatest, on probleeme kehakaaluga.
Nüüd inimesed üha rohkem käivad restoranides, bistroodes ja kohvikutes sööma ja nad maksavad selle eest mitte ainult oma rahakottidega, vaid ka tervisega.
2002. aasal kaks tüdrukut, kes kaalusid 90 ja 110 kg tegid mida ameeriklased teevad kõige paremini - nad kaevasid kohtusse.
Kus lõpeb ettevõte vastutus ja kus algab tarbija vastutus?
Inimest ei saa ju sundida osta midagi, mida ta ei taha.
Lapsel jäävad head mälestused seal käimisest, teiste lastega mängimisest ja oma vanematega lõbusalt aega viitmisest.
Selles küsimuses ei vaata ettevõte mõnede asjade peale, pannes eesmärgiks rahalise sissetuleku ja siiski tahes, et tal oleks hea maine rahva hulgas.
Meie ajal ettevõte imidž on väga tähtis ja kui sul on piisavalt raha, siis sa võid ükskõik millist mainet endast luua inimeste ajudes.
See on juba reklaami osa, kus tarbijad ise, võib olla seda ka mitte tahes, reklaamivad mingit ettevõtet.
Ja kõige parim asi ettevõte jaoks on see, et sellise reklaami eest ei ole vaja maksta mitte sentigi ja inimesed usuvad siiski rohkem teisi inimesi, kui reklaami.
Ja kui inimesele lapsepõlvest sellist mõtlemisviisi pähe määrida, et hamburger ja friikartulid on super söök ja kõik ülejäänud ei ole tähtis, siis ei muuda mittekeegi nende mõtlemisviisi enam.
Kuidagi kurb on mõelda, et maailma kõige rikkaima riigi elanikud ei saa tervislikult toituda, kuigi kõik ressursid on neil selle jaoks olemas.
Asi on selles, et elu on kiireks läinud ja on lihtsam osta hamburgeri, kui keeta kolm tundi kodus suppi.
Asi ei ole ka selles, et ei ole midagi teist pakkuda, vaid selles, et kasumit saab rohkem mitte eriti tervislikkusest toidust, mis paneb sind sõltuvusse.
Müüjad agiteerivad inimesi osta seda toodet.
Enne seda eksperimenti alustamist oli tema tervis väga heas korras.
Enne seda eksperimenti alustamist oli tema tervis väga heas korras.
Ühe kuu ajaga võttis ta juurde 15 kilo kehakaalu, kahe korra võrra suurenes võimalus, et tal esinevad südame haigused ja ta oli enamus ajast väsinud.
Ühe kuu ajaga võttis ta juurde 15 kilo kehakaalu, kahe korra võrra suurenes võimalus, et tal esinevad südame haigused ja ta oli enamus ajast väsinud.
Pärast kolm nädalat ütlesid arstid talle, et peab seda eksperimenti lõpetama aga ta siiski suutis kuu aega seda sööki süüa.
Pärast filmi näitamist lõpetas firma toodete müümist.
Järeldusi teeb iga üks ise endale, sest me ju ise otsustame mida teeme. Või on siiski reklaam meie ajudes nii kinnikleepunud, et me ise ei saa ka aru mida me tahame.
Üks Euroopa Liidu strateegilistest eesmärkidest on kvaliteetse teenuste võimaldamine.
Tuleb veel kõvasti tööd teha, kui Eesti tahab samasse tasemele jõuda, kus hetkel seisavad Saksamaa ja Inglismaa.
Euroopa riikides näiteks tervisekaitse võtab suure osa avaliku eelarvest.
Teiseks see võib olla ka ühiskonna tegeliku tervise tase indikaatorina.
Aga mitu aastat tagasi, kui Eesti ei olnud veel Euroopa Liidu koosseisus on olnud erinevusi Euroopa Liidu 15 riikide (mis on juba olnud EL koosseisus) ja riikide, mis ainult kandideerisid Euroopa Liidu vahel.
Tulemusena me näeme, et vanad inimesed olevad vähem rahul oma tervisega, kui noored.
Kahekümne kolmes riigis kahekümne kaheksast riikidest on naised rohkem mitte rahul oma tervisega, kui mehed.
Kuigi naised tavaliselt elavad kauem, kui mehed, nende seas on rohkem kroonilise haiguse diagnoosiga.
Teoreetiliselt me võime jagada inimesi ka kui töötajaid ja pensionääre.
Ja siin me näeme huvitava süsteemi.
Finantsiline press on noorte õlgadel. Vanureid on rohkem, aga noored maksavad, kuigi nad praktiliselt ei kasuta tervisega seotuid teenuseid.
Selle pärast töötajad on enamasti pole rahul sellega, kuidas nende tervisehoiu süsteem toimib.
Aga teisest küljest uuringud näitavad, et vanurid on nõus enda eest maksma, kui noored töötajad on nõus rahaliselt toetuma riiki.
Tuleb välja, et vanem põlvkond paneb liigset koormat noorema põlvkonna peale.
Kui veel võrrelda Euroopa Liidu riike ja teisi võib öelda paar sõnu sellest, et Euroopa riikides on kõrge hariduseta inimesed, kes tegelevad rohkem käsitööga, palju rohkem mitte rahul oma tervisega ja hooldusega kui haritud inimesed.
Keskmine klass on tavaliselt rahul oma tervisesüsteemiga.
Koduhooldus, millega peamiselt tegeldakse mitte Euroopa Liitu riikides ja koduväline hooldus, mis on rohkem populaarne Euroopa Liitu riikides.
Postkommunistlikes riikides on mitteametlikuga hooldusega tegeldi umbes 17% inimest, kui aga EL riikides ainult 10%.
Oluline erinevus seisneb ka selles, et inimesed Euroopa Liidust tegelevad rohkem hooldusega seotud asjadega väljast poolt koju, kui aga inimesed postkommunistlikest riikidest tegutsevad nii kodus oma pere ringis, kui ka väljas poolt oma privaatse sfääri.
Tööturul hakkama saamiseks ei piisa ka ainult üldkeskharidusest.
Võib-olla varsti isegi kõrgharidusega inimestele osutab raskeks tööd leida.
Tavaliselt Euroopa riikides naistele on raskem tööd leida ja makstakse neile samasuguse töö eest mida teevad mehed kaks korda vähem.
Paraku kogu inimajaloo jooksul inimeste elu kulges mingi territooriumi raamides.
Nende eelis on suhteliselt odav tööjõud, aga on olemas ka koolitute tööliste puudus.
Nende eelarvele see kuigi hästi ei mõjuta.
Nende eelarvele see kuigi hästi ei mõjuta.
Sellistes asjaoludes ühiskond peab olema rohkem vastuvõtlik ja elastne, kui tahab õitseda.
Kuigi on näha majandusliku kasvu ja mõned teised plussid, on palju neid, kelle meelest maailma globaliseerumine pole sugugi hea mõtte.
Ma juba ei räägi sellest, et suure töötuse tulemusena toimusid suured enesetappu numbrid.
See annab tunnet, et isegi siis kui sa ei võida, sinu kohustus selle riigi kodanikuna sa täitsid.
Sellest tulenevad järgmised probleemid: naismigrante ekspluatatsioon, tige suhtumine illegaalse immigrantide vastu ja muidugi kasvav rassism, mis muidugi mõjutab mitte ainult migrante, vaid ka inimesi, kellega nad kokku puutuvad, näiteks tööandjad.
Taolised konfliktid ja vägivald võib näha kogu maailmas.
Kogu probleem seisneb mitte ainult migratsiooni kasvus, vaid ka pinges majanduslikkuses, poliitilises, sotsiaalses süsteemis.
Ja muidugi globaalse põgenikke probleem pole kuigi uus, aga nüüd sellel on palju suuremad numbrid.
Näiteks Iisrael ja Palestiina - seal siiamaani ei leitud kompromissi.
Suur küsimus: kuidas teha nii, et inimesed erineva kultuuritaustaga religiooniga saaksid läbi saada omavahel?
Tulemusena me näeme, et koolinoorukid huvituvad rohkem inglise keelega ja võib olla teatud mõttes tunnevad seda isegi paremini, kui oma keelt.
Et konkureerida inglise keelega, peab eesti keelt rakendada ja läbi viia teatud reforme, aga probleem seisneb selles, et riik lihtsalt ei saa endale lubata raha raiskamist, sest riigil on olemas ka teisi teatud probleeme, mida peab lahendama kohe ja keel võib oodata.
Samad töötud, homoseksuaalid ja paljud teised, kellel võib abi vaja, aga seoses selle probleemi puudumist varasematel aegadel sotsiaaltöötajatel ei olnud võimalus seda abi pakkuda, sest lihtsalt ei olnud vajalikku kogemust.
Tänu globaliseerumisele töötajal on võimalus vahetada kogemustega teiste oma kolleegidega kogu maailmas ja see reegel kehtiv kõikidel aladel.
Sellest kasu kogu ühiskonnale, me ei pea kordama samasugused vead, nagu teised enne meid.
Kolmandas klassis me sõitsime klassiga Tartusse, see oli minu esimene tutvustamine selle linnaga.
Ma ei mäleta täpselt oma esimest muljet linnast, aga Tartu ülikool jättis suurt muljet minu mälus.
Praegu on raske öelda, mis äratas minu tähelepanu, kas istutavad põrandal ja treppidel üliõpilased, ise peahoone, või selle atmosfäär, aga sel hetkel tekkis mul unistus.
Hiljem aga sain aru, et erutusin ma asjatult, tuli välja, et olen piisavalt iseseisev inimene, et vanemateta elada, aga ükskõik igatsen nende järele väga, ja alati ootan kannatamatult nädala vahetust.
Tol õhtul armusin ma lõplikult Tartusse. Hulgalised sillad, pikki kallast ehitatud väikesed teed, valgustatud kahes reas tänavalaternatega, jõe vees peegelduvad hooned, sellises on õhtune Tartu.
Pärast jalutuskäiku ma veel kaua istusin akna ees ning ei osanud oma silmi erinevate tuledega säravalt linnalt ära pöörata.
Järgmisel hommikul pidulik avaaktus avanes meile ukse tudengi elu maailmasse.
Tartus mul on rohkem võimalust eesti keelt rääkida, mitte ainult oma õppejõuga, kuid ka erinevates asutustes.
Mulle teeb suure rõõmu see, et mul ilmusid tuttavad ka eestlaste hulgast.
Kõige raskem selle kuu jooksul oli ülikooli õppesüsteemi aru saada.
Missugused ained on vaja õppida selles semestris, missugused teises, oli absoluutselt arusaamatult.
Õnneks meil olid sõbralikud ja osavõtlikud tuutorid, kes aitasid meid, ning juba paar infotundi pärast kõik meie hirmusid kadusid.
Septembri kuu näitas mulle, kuivõrd olen mina iseseisev ja täiskasvanu inimene.
Samuti sain mina aru, et paar kuud tagasi võtsin õiget otsust vastu, kui andsin oma dokumente Tartu ülikooli.
Kõige raskemaks tundus olevat ainult esimene nädal.
Nemad püüavad selgitada õppesüsteemi ja vastata meie küsimustele, mille esimesel nädalal tekib küllaltki palju.
Seda tuleb teha ka kindlaks tähtajaks, muidu jääd sa enda ainepunktide kogumata.
Pooled meist juba esimesest päevast otsustasid valida ka mõne kõrvaleriala, et kolme aasta pärast saada kaks elukutset.
Neile, kes õppivad kohe kaht eriala, tuleb õppida kaks korda rohkem.
Isegi tänapäeval, juba kuu aega Tartus elades ja õppides, ei oska ma täpselt öelda, kus asub mingi asutus või kuidas raamatukogust konkreetset raamatut kiiremini leida.
Minu kodulinnaga võrreldes on Tartus palju huvitavamalt elada, rohkem võimalusi vabaaja veetmiseks.
Mõnus on koju tagasi tulla, kus sind oodatakse, sinu peale igatsetakse ja sind armastatakse.
Kuid soov iga puhkepäeval koju sõita kiirest kaob ei viitsi nii tihti suurde ja raskete kottidega ühest linnast teisse sõita.
Vanematest ära sõitmine on samm täiskasvanud elu poole.
Minu jaoks suureks toetuseks esimese kuu jooksul on olnud ka klassikaaslaste sama erialale astumine.
Tunned end kindlam, kui sinu kõrval on palju sõpru.
Pärast saime teada, et tuutorid on väga kasulikud meie jaoks inimesed, kes informeerivad uusi üliõpilasi.
Sest alguses me üldse ei saanud aru, kuidas me peame neid aineid valima, kuidas on vaja registreeruda ja küsisime ühe asja mitu korda.
Praktiline eesti keeles meil öeldi, et peab A ja B gruppidesse jagada.
Tartu ülikooli raamatukogu tundus nii suureks, et kartsin seal kaduda.
Esimest korda ei teadnud üldse, kuidas on vaja raamatud leida.
Loengus sain teada, et peaaegu kõik ma juba tean.
Üldise usundiloo loengul õppejõud jutustab palju põnevat müüdist, religioonist ja alati leiab teema peale anekdoodid. Esmapilgust nägi see kummaliselt välja, et lektor jutustab anekdoote.
Ladina keeles meil anti ülesanne ""Gaudeamust"" õppida pähe. Kuid aga polnud tudengite hümni õppimine lihtne, sest see on uus keel minu jaoks.
Ma mõtlesin üle, kuidas mul pähe saaks need uued sõnad.
Ma mõtlesin üle, kuidas mul pähe saaks need uued sõnad.
Kolmandat rida mul jäi meelde nagu vene keeles.
Tegelikult mul oli rõõmus teada, et ma pääsesin ülikooli.
Väga mugav on see, et ühiselamu asub kesklinnas ja ülikoolini on ainult 10 minutit käimas.
Oluline minu meeles ka see, et tuba on kõikide mugavustega.
Juba esimesel õppenädalal toimuti ka rebaste päevad.
Mina ise võtsin mõnedel üritustel osa.
Puhkepäeviti ma tavaliselt sõidan koju Tallinnasse, sest igatsen mu kodu, vanemate, noormehe ja sõprade eest.
Nii toimus esimene kuu ülikoolis ja üldse Tartus.
Väga tähtis mu jaoks ka see, et sain uusi sõpru.
Mul võttis aega mõtelda sellest, mis võin Tartust ja oma muljetest kirjutada.
Ei saa kindlasti öelda, et olen juba täiesti uue kohaga kohanenud, sest tuleb ikkagi võtta arvesse, et elasin terve elu suurte linnade eemal.
Vaheldus üksluisest, hallist elust oli mul hädavajalik.
Pole kunagi mõtelnud, et hakkan Tartus õppima.
Aga kuidas elu näitab, kõige paremad otsused tulevad viimastena.
Tartusse olen esimesest pilgust armunud. Suurepärane loodus, heasoovlikud ja alati appi tulla valmis inimesed, maailmakuulus ülikool - mis oleks veel vaja noorele neiule, kes unistas vaikses kohas, kus oleks võimalik hästi õppida?
Lisaks sellele on mul praegu võimalus uute inimestega suhelda, areneda oma silmaringi ja, mis kõige tähtsam, süveneda oma eesti keele oskusi.
Olen alati palju kuulnud Tartust ja Tartu ülikoolist ja olid need väga head sõnad alati.
Sellega see jutt Tartust ikkagi lõpetas, sest ei tahtnud seda jätkata.
Aga praegu olen rõõmus, et mul ennustas siia saabuda ja praegu on suurepärane võimalus korraliku hariduse saada.
Elamine uues linnas, kus ei ole ühtki tuttavat või sõpra ja loota tuleb ainult iseenda peale, sest vanemad sind juba ei aita.
Pärast seda aktusel esinesid tervituskõnega dekaan ja osakondade juhendajad.
Kuigi rääkisin väga aeglaselt ja tegin palju vigu, kõik suhtusid minusse väga sõbralikult ja igati mind abistasid.
Kell kaks algas esimene minu elus eesti keelne loeng.
Kartsin, et ei saa ülikoolis hakkama saada.
Kogu aeg määritakse peale eesti keelt. Olen nõus, et seda peab teadma, me elame ju Eesti Vabariigis, kuid tuleks mõelda ka pensionäridele.
Kogu aeg määritakse peale eesti keelt. Olen nõus, et seda peab teadma, me elame ju Eesti Vabariigis, kuid tuleks mõelda ka pensionäridele.
Meid, noori, saab veel sundida selle selgeks õppida, aga milleks piinata vanu inimesi, kellel jäi veel natuke elada.
Hea seegi, et on mõistvaid inimesi poodides, haiglates, teistes asutustes, kes nõustuvad vene keelt rääkida.
Minu arust pole see kuigi mõistlik tegu - mida teha lastel, kellel ka vanemad eesti keelest aru ei saa?
Sellest rahast peab inimene korteriüüri tasuma ja veel kuuaega elama.
Nad ise määravad endale palgasuurust, teevad endale pühadeks kingitusi (preemia näol), kirjutavad seadusi.
Välismaalaste jaoks on siin ka palju soodustusi. Võtta kasvõi õpingud Tartu Ülikoolis. Ühiselamu eest nad ei maksa, paljud saavad stipendiumit ja veel maksab nendele riik.
Kas inimene, kes jäi välismaale elama saab öelda, et Eestimaal on hea elada?
Mina olen selline erand, et ma ei lõpetanud kooli medaliga ja ei ole mingites olümpiates osa võtnud.
Vaatamata sellele ei tunne ma ennast rumalam, kui teised.
Nüüd aga sain aru, et siin on nii isesugune õppimine, niisugust ei leida vist isegi Balti riikides.
Elamine ühiselamus sunnib leida kontakti igasuguste noortega.
Teises linnas elamine õpetab elada ja leida lahendusi igasugustes olukordades.
Ei saa ju kogu oma kodust raamatukogu siia kohale veeta.
Mulle ei meeldi avalikkuses raamatukogudes aega veeta, aga tunnen, et tuleb sellega harjuda.
Teise linnas elades tuleb harjuda paljude asjadega, mis ei olnud mõnusad.
Selline olukord mind häirib, aga see on päris hea kogemus täiskasvanuks eluks.
Oskan saksa ja inglise keelt, aga ei saa kuidagi ladina keelega hakkama saada.
Ma loodan, et mu elu jääb sama huvitavaks nagu praegu, et need inimesed, kes tulid mu elusse jäävadki minuga koos ja on head sõbrad.
Nüüd tuli teha rasket otsust, kuhu minna edasi õppima.
Kuid mina arvestades kõike Tartu ülikooli plusse otsustasin ilma kahtluseta selle kasuks.
Kõigepealt oli üldine pidulik osa, pärast toimus meie teaduskonna kokkutulek ja siis veel eraldi instituudi kogunemine, millest minu meelest oli ainukest kasu, ja kust ma sain teada vajalikku informatsiooni.
See ei olnud juba nagu kooliaasta esimene koolipäev.
Ülikooli minnes ma mõistsin, et seal ootab mind täiesti uued inimesed, uus ümbruskond ja kollektiiv.
Kui ma nägin hiigelsuurt auditooriumit, mis oli täis inimestega ma olin vaimustuses.
Ka sellel nädalal ma tutvustasin ülikooli raamatukoguga, mis tekitas muljet. See on väga suur ja suure valikuga raamatuid.
Viimaks ometi ma registreerisin viimasele ainele. Valisin jaapani keelt.
Juba möödus esimene kuu ülikoolis ja ma üldse ei kahetse tehtud valikust.
Teadsin ainult seda, et tahan kindlasti kõrgharidust saada ja tahtsin Tartus jääda.
Mina tahan eesti keelt õppima, sest arvan, et see on väga oluline, kui sa kavatsed edasi elama Eestis.
Ma ei kartnud uue kohale minna ja vahetada kollektiivi, võib olla sellepärast, et ma ei läinud ülikooli üksi, minuga koos tulid sõbrad.
Algusel oli meil pidulik osa, kus olid kõik esmakursuslased koos.
Ma ei teadnud, et meil hakkavad toimuma sellised ühisloengud, kus on mitu kursust koos, ja sellepärast olin imestanud.
Oli raske kuulata õpetajad, sest istusin kaugel ja rääkis ta vaikselt.
Õnneks on meil ainult kaks sellist loengud.
Loomulikult oli tore, et saaksin veel puhata, aga vaatamata sellele mina tahtsin, et meil algaks õppimine, sest kui ma kohtusin sõpru, nad rääkisid oma muljeid õppimisest, aga mul ei olnud mida jutustada.
Ma tahtsin inglise keelt õppima.
Sõbranna pakkus mulle jaapani keelt õppima ja mina nõustusin.
Esimesel tunnil ei saanud me üldse millestki aru, sest otsustasime sinna minna hilja ja puudusime kuuest tunnist.
Mina ise ei saaks seal midagi leida, sest raamatukogu on väga suur ja seal on palju erinevaid saali.
Esialgu tahaks öelda, et ma alati tahtsin õppida just nimelt Tartus, sest see on väga ilus, vaikne ja omapärane linn.
Minu arust siin on kõige parem õppejõud Eestis ja Tartu ülikooli diplomiga arvestatakse iga Euroopa liidu riigis.
Üks neist on näiteks see, et lisaks oma esimese eriala juurde sa võid võtta ka mõnda teist eriala aineid.
Need ained saab registreeruda arvutis, ja kui sa edukalt läbid neid ja kaitsed diplomitöö võid lõpetada ülikooli kahte diplomitega.
Sind aitavad need üliõpilased, kes õppivad juba teisel kursusel.
Kohe esimesel päeval meil oli nn. tuutoritund, kus meile seletati kust saab tunniplaani võtta, kuidas ainetele registreerida ja palju muud huvitavat informatsiooni.
See mis mulle aga eriti meeldib on ülikooli raamatukogu. Siit saab leida kõiki raamatuid mis sulle vajalikud on. Lisaks sellele saab täiesti tasuta arvuti ja Interneti kasutada.
Sportlikke inimeste jaoks on mõeldud jõusaalid ja Aura keskus. Viimane kujutab ennast suurt ujulat kus on olemas ka mitu sauna.
Nemad, kes aga tahavad õhtul natuke lõbutseda ja tantsida, saavad leida midagi enda maitse järgi, sest baarid on Tartus päris erinevad.
Sa suhtled palju inimestega, sa õpid neid inimesi tundma, sul on võimalused välismaale õppimiseks minna, sa õpid selleks et ennast elus kindlustada.
Viis sajandit tagasi lõid saksa pastorid eesti kirjakeel ja see kunstlik ja saksa pärane eesti kirjakeel andis eestlastele võimaluse Euroopa kristliku kultuuri asjades kaasa mõelda.
Mina arvan, et mitte ainult saksa keel on mõjutanud eesti keelt, vaid ka inglise, prantsuse, soome, rootsi, vene, läti keeled.
Neid sõnu on väga palju ja raske ette kujutada, et nad pole pärit Eestist.
On olemas isegi sõnaraamatud, kus selgitakse sõnu tähendus.
Ja mõnikord on raske lugeda teksti, sellepärast palju sõnu on arusaamatud.
Mulle tundub, et erinevates valdkondades peab valitsema keelepiirid, oma keele õigused. Praeguses elus eriti tugevasti kasutavad slängi noored inimesed. Väga kurvalt kuulda.
Koolis õpivad lapsed inglise keel nagu teine keel.
Restoranis või baaris võib kuulda kui eesti keele ettekandjad himustavad rääkida kõigis teistes keeltes peale eesti keelt.
Nagu ma tekstist aru sain, oli Lui peaaegu et armunud Evisse, kuuldes aga teel alevisse, et Evi kavatseb peale sünnitust lapse haiglasse jätma, ägestus Lui silmapilkselt.
Kuuldes, et Evi ei teagi õieti kes on lapse isa ja kus ta on, sai Lui aru, et tegu on kergemeelse naisega, kellega ei maksa oma edasist elu siduda.
Kahtlemata on Euroopa Liidu liikmemaad palju rikkamad ja arenenumad kui Eesti, nii et Eestil tuleb oma mahajäämist vähendada.
Peamiseks Eesti eesmärgiks on ühineda Euroopaga.
Alates XIII sajandist, kui sakslased vallutasid Eestit, hakkas siinmail levima euroopa kultuur.
Sel ajal, mil euroopa riigid jätkasid oma arengut, vaevles Eesti ja mõned teised Kesk- ja Idaeuroopa riigid Nõukogude võimu all.
Minu arust, on Eestis hästitoimiv haldussüsteem, liigset bürokraatiat pole ma siiamaani kohanud.
Kui ütlen, kuulen või näen väljendi ""väike maakoht"" kujutan endale kõigepealt alevikku või küla.
Väikeses maakohas elavad inimesed tunnevad teineteist väga hästi.
Külainimesed teavad alati kes kelle laps on.
Olen mitu korda näinud kui suure uudishimuga jälgivad minu vanavanemad nendest majast mööda käivaid inimesi.
Mustvees elab päris palju rahvast, on isegi imelik, et keegi võib kõike neid inimesi tunda.
Olen ükskord näinud, kuidas korjasid raha tulekahjus maja ja vra kaotanud inimeste jaoks.
Samas küsin endalt, kas see on tõesti tõsine põhjus, et rasedat naist autost välja saatma?
Kuna oli ta naisesse armunud, tekitasid Evi sõnad talle valu ja muutsid vihaseks.
Mehele oli ebameeldiv kuulda, et naine, keda ta armastab, on tulnud maale ainult sellepärast, et oma raseduse varjata ja lapse sünni pärast on võimeline tema haiglasse jätta.
Haritud inimene on minu arvates see inimene, kellel on päris sügavad teadmised elu kõikides valdkondades. Oma valdkonnas peab ta spetsialistina olema.
Haritud inimene peab ka hästi vaimselt arenenud olema.
Aga tuleb endalt küsida, kas tõesti põhi- või isegi keskkooli lõpetanud laps saab haritud inimesena olla?
Koolis antakse lastele põhilised teadmised ühe või teise asja kohta, õpitakse neid kuidagi maailmas orienteeruda.
Ülikooli astunud oli mul keskharidus, kuid samal ajal ei saa ma öelda, et üldsegi haritud olin.
Põhiliseks põhjuseks aga, miks ma end tol ajal haritud inimesena ei pea, on see, et ma ei võinud vabalt, iseseisvalt mõelda.
Nagu mina juba ütlesin, peab haritud inimene eelkõige humanistina olema.
Paljudele võib-olla tundub, et keskkooli lõpetades on nad piisavalt haritud ja ei vaja tulevikus muid teadmisi kui keskkoolist saanuid.
Kõrgharidust saanud inimene võib olla kindel, et tal on alati rohkem võimalusi leida ja saada endale töökoht kui seda keskharidusega inimesel.
Loomulikult, ei pruugi see olla ka nii lihtne kui esmapilgul tundub.
Nõustun igati väitega, et inimene õpib kuni elab ehk teisi sõnu, kogu oma elu vältel õpib igaüks meist pidevalt midagi juurde.
Ma arvan, et olla haritud tähendab olla kursis kõigega ümbertoimuvast, omada teadmisi erivaldkondadest, mitte sattuda segadusse mõne kergema küsimuse vastamisega.
Tänapäeva maailmas on palju nähtusi ja asju, mis segavad inimesi ja ei anna rahulikult elada, ei anna meile võimalust nautida elu.
Suurt osa nendes probleemidest, mis segavad normaalset elu, kujutab kriminaalsus, kuritegevus.
Kriminaalsus koguaeg ja peaaegu igal pool jälitab meid.
Kuritegevusele ja selle lahendamisele kulub väga palju aega. Ja see veel ei tähenda, et tulevikul kõik läheb suurepäraselt.
Üks võimalus vähendada kriminaalsust on see, et võiksid vähem näitama filme kuritegevusega.
Tänapäevased filmid on peaaegu kõik kas tapmisest või varastamisega.
Kas nad ise ei taha elada toredas ja kaunimas maailmas. Neid inimesi ei hooli juba midagi, aga nende eest saavad liiga teised head inimesed.
Karistused peavad olema ka rangemad. Trahvi määramist on vaja suurendada.
Leidub ka inimesi, kes on vastu seda, et ei tohi näidata filmi kriminaalsusega ja kuritegevusega. Neile ilma selleta hakkab tundma elu tüütu ja mitte huvitav.
Kuritegevuse tasandit saab vähendada ka siis, kui karistused tulevad ranged. Mitte koguaeg määravad karistust seaduse järgi.
Suurt tähendust mängib ka see, et inimesi on palju, aga vaba ruumi vanglates on vähe.
Maailmas toimub väga palju erinevaid asju ja kõigega on vaja hakata saama.
Räägitakse, et õnn on selline seisund, kui inimene on kooskõlas iseendaga, s.t kui meie tahame maailma paremaks muutuda ja teisi inimesi õnnelikumaks teha.
Aga tavaliselt ei too see neile rahuldust ja õnne ning nad saavad seda aru, aga hilja, kui juba on võimatu midagi muutuda või ette võtta.
Raha ei asenda armastust ja noorust. Täna raha on olemas, aga homme ei ole juba seda.
Peale selle võib juhtuda nii, et rikaste vanemate lapsed raiskavad nende surma pärast raha meelelahutuseks, mitte mõeldes selle peale, mille vaevaga teenisid nende vanemad seda.
Mõnikord, kui inimesed tunnevad end õnnelikeks, kardavad nad oma õnne kaotada.
Elu on nagu sebra, on olemas nii mustad kui ka valged ribad.
Sellegi pärast olidki esimesed naised, kelle nimed jäid ajalukku, just aadlike naistest ja tütardest.
Huvitav, kas selline suhtumine on tingitud arvamusest, et naiste võimed piirduvad majapidamise tegelemisega või konkurentsi tajumisest?
Võimalik, et ergutavad meid mõnes mõttes meeste naljad blondiinidest ja eelarvamused naistest kui korralikest autojuhtidest.
Ja ka võimalik, et ""sugude sõda"" kestab praegugi meie soovi pärast tõestada, et mehed eksivad.
Mõned naised hakkavad valima karjääri ja pereloomise vahel, sest on ju loomulik, et ei saa olla täiusliku emana ja samas ka laitmatu töötajana korraga.
Meie aga püüame olema peale seda, et oleme naised, veel kellekski muuks.
Arvuti oma kiire arenguga ja leviga on 10 aastaga muutnud meie elu palju kiiremaks, mugavamaks ja lihtsamaks.
Aga üheksakümnendate aastate algusest tuli kiire arvutisüsteemide areng ja interneti massiline levi maailmas.
Ja nüüd on umbes pooltel inimestel maailmas võimalus arvutit ja interneti kasutada.
Sa võid mingis jututoas endale sõpra kasvõi Aafrikast leida ja temaga vabalt suhelda.
Sa võid läbi interneti saada igat informatsiooni, kui sa oskad otsida.
Arvutid ja internet tegid lihtsamaks firmadevahelist suhtlemist.
Isegi tudengid peavad nüüd enamus oma töödest esitama trükituna.
Kõige lihtsaim näide on arvutiviiruste epideemia.
Kõige lihtsaim näide on arvutiviiruste epideemia.
Arvutifirmad teenivad palju raha tehes võimalikuks, arvutite kaudu, palju erinevaid elamusi saada.
Paljud inimesed, eriti noored, veedavad arvuti taga enamus oma vaba ajast ja elavad praktiliselt virtuaalses maailmas.
Inimesed kellel ei ole reaalses elus sõpru, kellest mitte keegi aru ei saa loovad endale uut virtuaalset maailma.
Arvutimängud, mis saavad iga aastaga üha keerulisemaks, võimaldavad inimesel olla kangelane paljudes eluharudes.
Siinsamas tahaks esitada ühte näidet. Umbes nädal tagasi vaatasin läbi ühe huvitava filmi, mis rääkis USA kooli õpilastest.
Aga rahuldades ennast mängudest, paljud ei saa aru ja vist ei tahagi aru saada, et nad kaotavad kontakti reaalsusega.
Üks päev tulid nad kooli ja nagu oma lemmik mängus lasid maha igat inimest, kes nendele ette jäi.
Aga arvutifirmade asi on raha teenida ja tavainimeste asi on arvutist kasu saada ja mitte kahjumit.
Juhtub nii et ühe rahvuse inimesed ei mõista teine teist ja nad leiavad endale sõpru teistest rahvusest.
Juhtub nii et ühe rahvuse inimesed ei mõista teine teist ja nad leiavad endale sõpru teistest rahvusest.
Ei ole aru saada, mis rahvuselt on inimene.
Riietuse järgi võime aru saada, kas inimene on rikkas või vaene, kus ta riietub, kas kallistes poodides või turul.
Linlased eraldavad inimestest, kes on maalt tulnud.
Mõned panevad selga kaltsud ja näevad väga koledasti välja.
Eesti ja vene noored on erinevad temperamendist.
Eesti ja vene noored on erinevad temperamendist.
Eesti ja vene noored on erinevad temperamendist.
Venelased on lahkemad, nendel ei ole kahju teiste jaoks midagi anda.
Venelased on valmis jutustada igale möödakäijale oma probleemidest, juhtumisest, elust ei varja midagi, aga eestlastele on omased: hoiatus, korraldus, tagasihoidlikus.
Eestlased on ebakorralikud, söövad voodis, ei korista üldse.
Eestlaste ja venelaste noorukid on sarnased.
Meie põlvkonna inimesi, noori kasvatati teistmoodi, rangelt aga meie vennad ja õed on ülekäteläinud ja mida kaugemale, seda halvemale olukord muutub. Televisioon kasvatas ja kasvatab meie noorukeid niisugustega.
Nad ei eraldu käitumisest, temperamendist, välimusest oma eakaaslastest.
Erinevate rahvuste noorukid on sarnased, viisakust, abivalmistust nad ei tunne.
Nad on lootusetult äpardunud põlv.
Juba paljude aastatuhandete jooksul naistel oli oma roll maailmas.
Naistel minu arvates on rohkem püüdmist, kannatlikust, kui meestel.
See ei ole lihtsalt sõnad, see on minu kogemus ka.
Näiteks, võib praegu tihti kohata naist peajuhatajat.
Näiteks, võib praegu tihti kohata naist peajuhatajat.
Ma ka ei taha öelda, et meeste roll maailmas langeb või kuhugi kaob, lihtsalt tundub, et mehed hakkasid tasapisi rohkem usaldada naisi.
Teine aspekt seisneb selles, et mehed ise andsid omad positsioonid naistele alla.
Kõik naiste tööd ma jagunen rühmaks.
Kõik naiste tööd ma jagunen rühmaks.
Naiste roll on põhjustanud tema olukorraga ühiskonnas.
Loomulikult läheb aeg ja sellega koos muutuvad ümbritsevad meid asjad.
Meenutagem need naiste ülesanded, mis olid sada aastat tagasi.
Ma ei taha vaielda nendega, kes niimoodi mõtleb, aga minu arvates on laste kasvatamine väga tähtis ja kohusetundlik töö.
Sellest tööst sõltub, kas toob ta kasu ühiskonda või mitte.
Mulle tundub, et tol ajal naised ei töötanud, praegu ma räägin ainult rikastest naistest, ja tegelesid sellega, et õppisid tantsima, klaveri mängima ning erinevaid keeli.
Töötavaid naisi võib kohtuda igas kohas.
Tänapäeval naised võivad müüjaks, õpetajaks ja isegi poliitikuks olla. Arvan, et sada aastat tagasi keegi ei saanud kujutleda seda, et naine saab tulevikus presidendiks olla.
On eelarvamus, et mehed töötavad naistest parem.
Kõigepealt tahan hariduse saada, leida hea töökohta.
Naised on alati tahtnud endale hea ja austatud kohta ühiskonnas inimkonna ajaloo jooksul.
Nendele oli mõeldud ainult üks roll - olla perenaistena.
See oli palju lihtsam, kui oli näiteks kolmekümnendates või seitsmekümnendates aastates.
Ka tänapäeval on olemas 640 miljonit harimatuid naist (peamiselt arenevates riikide).
Mõnede naiste tulemused on palju parem kui meeste omad.
Meie riigis on küll hästi elada, kuid diskrimineerimise probleem on siiski üsna levinud. Ja need mõtteid ei ole andnud Naisuuringute seltskond ja USA filmid!
Võtame näiteks ajakirjandust: Eesti ühegi suure ajalehe peatoimetaja ei ole naissoost.
Tänapäeval on naise roll palju suurem ja tähtsam, kui see oli varemates aegades.
Selles muutuvas maailmas on naine ikkagi nagu 'teise sorti' inimene mõnede meeste jaoks. Loodan, et sellised mehed, kes arvavad nii, elavad oma elu viimased päevad.
Maailm muutus naist. Mehed ja naised vahetasid kohtadega ümber.
Mees pidi naist toetuma raskel olukorral.
Tegelikult naine iidsetest aegadest oli tugeva soo esindaja, vaid vaikis, ei tahtnud alandada mehe auväärtust.
Kogu aeg mehed olid naiste kontsude all aga naised oskaksid niimoodi teha, et mehed ei märkaksid seda.
Mehed ei valluta enam naise süda. Naised on ise sellest süüdi, et nad muutunud kergesti kättesaadavateks, neid ei ole vaja saavutada, nad hüppavad ise voodisse.
Vanemad leidsid ise tütrele auväärset meest.
Meie vanaemad elasid ilma armastuseta, olid sunnitud abiellumisele.
Enamik naistest suitsetavad, istuvad dieetidel ja muretsevad ainult oma välimuse pärast ja unustasid, et jumal lõi naist selleks, et jätkata inimsugu.
Ennem naistele oli keelatud õppida, nüüd on.
Võrreldes naisi ka viimaste kümnendite ajal, nad on muutunud mehisemaks, julgemaks, kõvemaks, sõltumatuks.
On mehi, kes ei pea vajalikeks üldse midagi teha.
Vene noored seostuvad ennast pigem Eestiga kui Venemaaga, kuna paljudelt on see siiski kodumaaks.
Eesti noorukid on sihikindlad ja üldse kindlad oma tahtmistest.
Paljud eestlased püüavad silma paista hallist massist pannes selga igasuguseid erksaid ja originaalseid ehteid ja esemeid.
Varem naise roll seisnes põhiliselt perenaise kujus.
Muutuvad asjad meie ümber ja muutub meie suhtumine selliste asjadesse.
Ajaloo jooksul on olnud mitmesuguseid probleeme, mida polnud võimalik lahendada.
Kui inimene sooritab kuritegu, siis määratakse temale karistust.
Lapsed on need, kellele tuleb kõigepealt tähelepanu pöörata, sest kõik kuritegejad olid kunagi lastena.
Nad isegi ei hakka mõtlema kuritegu sooritamise peale.
Kui tema käitumine on olnud korralik, siis tema toimiku vaadatakse üle.
Aga on ka neid, kes istuvad kuriteo eest, mille nad ei ole sooritanud.
Peale neid on veel üks kategooria inimesi.
Ma mõtlen inimesi, kellel ei olnud raha toitu ja riiete ostmiseks.
Peale seda on inimesi, kes on sooritanud kuritegu oma pere päästmiseks.
Kedagi ei huvita, miks inimene on seda teinud, mis olud on teda sunnitud seda teha.
Hiljem nad kahetsesid selles.
Lähedase inimese kaotamine toob endaga kaasa väga palju valu ja selle mõjul inimesed teevad vale otsuseid.
Ma ei usu, et rangemad karistused väheneksid kuritegevust.
Tihtipeale, see ajal kuna inimene sooritab kuriteo, ta ei mõtle selle üle mis temast edasi saab.
Kõik inimesed teevad vigu, aga ta peab ka teist võimalust saada.
Ja mitte ainult vaenlased inimesed astuvad selle teele , vaid rikkad ka.
Kuritegelane ei mõtle sellest, et selles maailmas tal tuleb vastata kõigi eest, mida ta tegi.
Väga tihti toimub niimoodi, et juba vanglas nad saavad aru, mida nad tegid ja paluvad halastust oma pere ja vanemate käes.
On olemas muidugi sellised kuritegejad, kes üldse ei tunnista oma süü.
On olemas erinevad kuritegevused ja karistused.
Veel kuritegevusele soodustavad kaasaegsed filmid.
Mis puudub karistusse, siis tema rangus sõltub kuritegevusest.
Euroopa riikides on võimalik inimest vangla panna ainult selle eest, et ta ei maksnud maksud või alimente ning see peetakse väga karmiks kuritegevuseks.
Karistus sõltub sellest, kui palju raha see inimene varastas riigist.
Ameerika Ühendriigis niisugune kuritegevus on kõige karmim ning inimesed väga kardavad makse maksmiseta jääta.
Ma olen kuulnud, et kuritegevuste arv sõltub riigi majandusliku olukorrast ja inimeste elutasemest.
Suuremal või vähemal määral igaüks meist on kuritegija, sest on erinevaid tüüpi kuritegevusi.
Loomulikult iga halba tegevuse pärast tuleb mingi karistus.
Selle tulemuseks on alkoholi ja narkootikute tarvitamine.
Enne alkohoolsete jookide tarvitamist ju inimene teab sellest, missuguse mõju alkohol avaldab ajule.
Inimestel tihti tekkivad stressid, mis võivad ka kuritegevuse põhjusteks olla.
Minu arvates kuritegevuste maht jätkab kasvama.
Selle ajani, kui inimene ei muuta enda, mitte mingi range karistus ei vähenda kuritegevust.
Kuritegevus on ühiskonnas lahendamatu küsimus.
Minu arvates tuleb mäletada sellest, et inimene on niimoodi loodud, et mida rohkem piiranguid, seda harvemini tekkib soov neid rikkuda.
Seda, et inimest tuleb karistada sooritatud kuriteo eest, on iseenesest mõistetav.
Tuleks pöörata tähelepanu nende vanematele ja nende suhtumisele lapsega.
Meie riigi valitsejad teevad kõike, et inimestele oleks raske elada.
Tihti kirjutatakse, et joobunud autojuht tegi avarii, et noorukid kaklesid või tapsid välismaalast ja varastasid teda rahakotti või väärtesemeid.
Peaaegu igas majas müüakse salaviina, millega mürgitavad inimesi.
Need on inimesed, kellele on ükskõiksus elu vastu ja kes ei karda midagi ja kedagi.
Tihti inimesed, keda vabastatakse, ei saa leida tööd ja hakkavad varastama.
Tartu vanglas on tingimused parimad kui kellelgi kodus.
Keegi ei hakka uurima, missugusena sina olid ja kuidas elasid.
Vaadates ""Kriminaalne Venemaa"", kus näidatakse inimesi, neid ei saa nimetada inimestega, kes tapavad, vägistavad, allandavad inimesi.
Mitte üks karistus ei seisata kuritegelasi.
Kui ma lugesin raamatu tundus, et see kõik toimub tänapäeval.
Koolis tüdrukutel olid ilusad riided, nad said vahetada kingad iga aasta, aga Elsa kandis väga suured ja vanad mitu aastad järjest.
Ta isegi sooritas kuritegu ja pidi istuma vanglas.
Ühel päeval mulle pakuti sõita Soome.
Merel oli torm, lained olid kuni seitse meetrini.
Kõik toidud on teistsuguse maitsega, liiga magus.
Mulle meeldis, kuidas soomlased tähistavad jõule - nad kattavad lauda ja teevad igasuguseid rahvatoite.
Keegi ei tohi lauast enne tõusta, kui kõik on lõpetanud süüa.
Inimene peab alati olema valmis tunnistada oma hoiakute ja tegude ekslikust ning parandada oma vigu.
Siin ma piirdun aga ühe sellise asjaga, nimelt üks aktuaalne eesti telesaade.
Mind väga tihti viib ennast välja meie valitsus, kui täpsemalt öelda - nende teod.
Peale seda olen kuulnud, et praegu on plaanis asutada Tartusse veel üht taolist asutust.
Igapäev elu läheb raskemaks ja valitsusega väljamõeldud ideed käivad inimestel närvidele.
Tänapäevane Eesti valmistub olla Euroopa osana.
Kõik tahtsid muusikuid näha ja nende lood kuulata.
Esinejad meeldisid kõigele.
Koju lahkusin ainult siis, kui silmad hakkasid sulgema.
Tänases maailmas on tohutu hulk asju, mis võib inimesi ärritada.
Sellest kannatavad eelkõige tööinimesed.
Kuna mina ise ei ole veel tööinimene, siis ütlen sellest ebaõiglusest, mis mind kõige rohkem ärritab.
Aga nad üldse ei mõtle sellest, et seda küsimust arutledes otsustavad nad oma palga üle, vaid mitte meie vanemate palga üle, kelle palga suurus ei ületa tihtipeale 3000 krooni.
Ning meil tuleb üürikviitungeid maksma.
Ning meil tuleb üürikviitungeid maksma.
Mulle hakkas huvitav, mis see on tegelikult.
Ma sain sellest teada ainult siis, kui nägin telekas reklaami.
Kogu etendus oli jaotud väikeseks episoodiks.
Etenduse algusel kõik näitlejad tulid laval ja hakkasid koos tantsima.
Maailmas on olemas erinevaid armastuse vormid.
Inimene, keda mina pidin paremaks sõbraks, kogu aeg valetas mulle.
Kõige valusam on see, et sa käitusid ausalt selle inimesega, jutustas talle oma probleeme, mõtteid, nendest asjadest, millest sa ei rääkinud teistele inimestele.
Bussis kõik istusid omale kohtadele.
Meie elus võib ärritavaid meid asju kohtuda igas kohas.
Iga inimene otsustab ise, kuidas talle käituda ja mida teha erinevates situatsioonides.
Etendus mulle väga meeldis ja näitlejad mängisid ka hea.
Tema teine etendus ""Kirssi aed"" väga palju kritiseeriti 2001. aastal.
Mulle meeldib vaadata tema etendused - nendes (etenduses) on midagi, mis ei saa lihtsalt sõnadega kirjeldada.
Tema etendused on raske aru saada, kui sa vaatad neid ainult esimene kord.
Minu viimane teatri elamus oli kolme kuud tagasi.
Inimene peab püüdma ennast mõistma siis on kergem teisi mõista.
Seda, et nad päris sõtta lähevad, oli neile arusaamatu.
Kui mulle võimalus tekib, siis ma lähen kindlalt jälle seda filmi vaatama.
Mida mulle filmi juures ei meeldinud, oli see, et lõpp oli mitteloogiline.
Ma ei ole täiesti kindel, aga mulle näitab, et tegevus toimub Nõukogude ajal.
Novelli peategelane sõitis kodunt ära, et sõbrad ja tuttavad ei teaks tema rasedust.
Väikese maakoha elamisel on nii eelised kui ka puudused.
Nad aitavad üksteisel, töötavad koos ja tähistavad koos tähtpäevi.
Ei ole päris hea, kui küla elanikud teavad naabrist kõiki.
Ei ole päris meelitav, kui keegi kritiseerib sind ja sinu perekonda sinu selja taga.
Mees ei aimanud, et naine oli siia tulnud ainult selleks, et sünnitada lapse , jätta ta siis maha ja ise põgeneda.
Mees ei saanud peeta sõbraks inimest, kes jätab oma last maha ja suhtub sellesse nagu asja.
Igaüks tahab, et teda austaksid sõbrad, tuttavad, kolleegid, aga selleks on vaja olla huvitav suhtleja, olla inimeseks, kes teab palju põnevaid asju.
Nad kohtuvad koos tihti ja igal korral on neil palju uusi huvitavaid teemasid, mida nad arutlevad.
Inimesed tahavad endale paremat tulevikku, kõrge tulu toovat töökohta, hea positsiooni ühiskonnas.
Seda on kergemini saavutada, kui oled haritud inimene.
Kui inimene tahab olla õnnelik ja saavutada oma eesmärk, siis teeb ta kõik võimaliku, et endale soovitud töö leida.
Minu vanaemal ei olnud kunagi kõrgharidust olnud, aga ta oli väga tark inimene ja teadis seda mida paljud teised ei inimesed ei teadnud.
Paljud inimesed kardavad tihti oma arvamuse kellelegi öelda, sest et see arvamus võib teise inimese arvamusest erineda.
Haritud inimene ei hakka kunagi vaikima. Ta oskab oma seisukoht tõendada.
Ta ei peatu takistuste ees, ta leiab situatsiooni lahendused, et oma eesmärgi juurde edasi liikuda.
Tema jaoks on väga oluline ametiredelis ülesronimine ja kindel positsioon ühiskonnas.
Isegi mõned täiskasvanud inimesed saavad ükskord aru, et haridus on tee tulevikusse ja siis lähevad nad ülikooli õppima.
Tol ajal oli võimalik lasta enda kuhugi tööle suunata.
Tolerantsus on väga tähtis inimese omadus, mille alusel on ehitatud inimeste suhted.
See on ainult kasuks, kui inimene näeb kõiki puudusi ja ei ülehinda ennast ega teisi.
Liigkritiseerimine võib mõnikord ainult halvustada.
Liiga kriitiline suhtumine endasse võib viia selle juurde, et inimene hakkab endast alla hindama.
Võib tekkida tunne, nagu oleks see inimene kõige üle, et ta peab ennast ideaaliks, et kõik teised ei ole temaväärsed.
Selles seisukorras vajab ta abi, muidu selle tagajärjed võivad olla väga kurvad.
Paljud inimesed seavad endale kõrged eesmärgid, kõigest jõust püüavad palju saavutada elus, palju teha.
Kuid mitte alati saame me oodatud tulemust.
Jonnakas inimene võib võtta selle asja eest uuesti, et lõppude lõpuks viia selle lõpuni.
Palju oleneb sellest, kuidas võtta asja eest. Väga raske on kärsitud inimestele, kes ei oska ega taha oodata.
Nad haaravad ühe asjast kinni, ei tee seda lõpuni, jätavad kõrvale ja siis on nendel huvi juba teise asja vastu. Niimoodi ei saa kunagi saavutada tahetud eesmärki.
Kannatlikele inimestele on kergelt elada ja nad võivad elus palju saavutada.
Mina ise olen mõnikord väga kärsitu, mul ei jätku kannatust, et teha millegi lõpuni ja teha selle õigesti.
Praegu ma elan ühiselamuses. Ühiselamusel on omad positiivsed ja negatiivsed küljed.
Esiteks, hea on see, et siin elatakse boksiga. Boksis on kaks tuba, kus elavad neli inimest.
Iga kahe toa kaupa on oma väike köök ja vannituba.
Oleks parem kui meie köök oleks natukene avaram. Nelja inimeste jaoks see on väga väike.
Ebamugavusi loob ka see, et minu toa aknad vaatavad maantee peale.
Tavaliselt tänaval on alati palju müra, see natukene segab.
Sellega väitega olen ma nõus.
Reisimine areneb inimest, laiendab tema maailmavaade.
Mina reisin mitte palju, aga tean, mis on reisimine.
Aga reisimine ei pea kindlasti välismaale olla.
Selle jaoks aga on vaja aeg.
Meie ajal reisimine on kõige populaarsem moodus puhkuse veetmisel.
Vaid suur osa inimest eelistavad kodus jääma.
Põhjusi sellele on palju.
Reisida on huvitavam, kui istuda koju ja midagi ei tee.
Kuid minu väitega ei nõustu palju inimesi.
Arvan, et kui rohkem sa reisid, seda rohkem tahad sa tagasi oma kodule, kus sind alati ootavad ja armastavad.
Filmi süžee paneb vaatajat paljudele asjadele mõtlema.
Peategelased olid valmis suure raha eest loobuda teine teisest, oma armastusest, oma põhimõtetest, kõigist.
Paljud inimesed arvavad, et õnne võib neile tuua vaid suure raha. Kuid selle raha saavutades selgub, et tagajärjed on täiesti vastupidised.
Heaks näiteks on filmi peategelane – ta sai suure raha, aga sai ka aru, et raha ei too ei õnne, ei armastus, mitte midagi sellest, millest on ta unistanud.
Sellepärast ütleb ta filmi lõpus, et tahab oma unistuse tagasi.
Sellepärast ütleb ta filmi lõpus, et tahab oma unistuse tagasi.
Paljud rikkad inimesed on temasugused, neil on raha, mille eest saab saada kõike, välja arvates armastust, tõelisi sõpru ja tõelist õnne.
Ja nemad on elu lõpuni tihti üksikud ja ebaõnnelikud.
On sellist vanasõna: vaesed inimesed unistavad rahast, rikkad – armastusest.
Kahest teistest peategelastest võib öelda vaid seda, et nad käitusid täiesti normaalselt.
Kuldkalake ei andnud kellelegi raha, võib olla selle pärast, et keegi seda ei teeninud, ei olnud lihtsalt väärt.
Kurat võtab ju inimese hinge soove täitmiste eest!
Vaimud on tegelikult väga kavalad ja tihti petavad inimesi, heidavad nende peale nalja.
Keegi saab sellega mitte nõustuda.
Meie elu sõltub rahast ja ilma neist me lihtsalt ei saa elada.
Minu mõttes tuhat krooni aitab küll.
Veel ma mõtlen, et raha peaks olla kõikidel õpilasel sellepärast, et ta võiks õppima, kuidas neid kasutama, ega raiskama igale poole.
Raha on need vahendid, millega võime me teoks teha oma tahteid.
Aga palju inimesi ei saa õigelt jagada neid vahendeid.
Nüüd tõuseb küsimus, et kui palju raha siis anda.
Asi on selles, kui arvestada, et hinnad pidevalt suurenevad, siis võiks eeldata, et see summa ei jätkuks.
Minu esimene päev ülikoolis ei olnud väga pikk. Ta algas avaaktusega, kus esines linnapea ja mitmed ülikooli õppejõud.
Kurb oli vaid asi, et meie erialal on vähe poisse. Aga teiselt poolt jäävad ju teised erialad alles, kus on poisse ülekaalus.
Seejärel pidi igaüks ennast registreeruma vabaainetele.
Mina üksinda saatsin talle kolm kirja, kus küsisin üksi ja samu küsimusi, erinevalt neid formuleerides.
Pidime aru saama sellest, et koolipäevad on läbi, nüüd meie ümber on uued inimesed.
Sellel tunnil tutvusin oma kursusekaaslastega.
Mulle meeldib siin õppida, mõnikord pean ülikoolis istuma kella kaheksa õhtuni, aga ei väsi.
Minu ema on ka minust õnnelik, sest näeb, et ma tegelen sellega, mis minule meeldib ja on minu jaoks huvitav.
Minu esimene päev ülikoolis algas avaaktusega, kus esinesid tervitustega mitmed ülikooli õppejõudu liikmed ja Tartu linnapea.
Pärast seda tutvustati meile meie õpetajaid, räägiti ülikooli struktuurist, sellest kuidas näeb õppimine konkreetselt soome-ugri filoloogial.
Keegi ei närveerinud meie peale, kui me küsisime rumalaid küsimusi.
Muidugi oli meile vaja kohaneda, rahuneda sellega, et see ei ole meie vana kool, et siin on uued inimesed, võib olla veelgi toredamad, kui need, keda me nii kaua tundsime.
Esimesel tunnil oli väga huvitav ja lihtne olla.
Õhkkond oli väga sõbralik ja ma arvan, et see tuli õpetajalt, sest ta on väga tore inimene, kes armastab oma tööd ja oma õpilasi.
Tüdrukud, kellega ma õpin ühes rühmas on ka väga kenad ja sõbralikud.
Ausalt öeldes meeldib mulle siin õppida, ma arvan, et see on isegi parem minu jaoks, kui saksa filoloogia, sest siin saan ma ka eesti keelt selgeks. Arendan teda kõrgemale tasemele.
Siiski võin õppida ka teisi võõrkeeli, näiteks praegu läksin saksa keele kursusele edasijõudnutele, ma arvan, et see ei luba mulle teda ära unustada.
Ma pidin oma pikki küüsi ära lõikama, nendest oli kõige rohkem kahju.
Tööruum, kus ma pidin tööd tegema oli nende kolme, mõnikord nelja inimese jaoks, kes seal töötasid liiga väike.
Tegelikult pidin ma õnnelik ka selle eest olla, sest perenaise sõnadest ei pidanud ta mulle katseaja jooksul üldse maksma.
Üleeelmisel suvel töötasin ma ühes kiirtoitlustus kioskis.
Kõik oli rasvane ja õlis, kõik haises liha järgi.
Mõnikord pidasin ka sibulat koorima ja lõikama, see oli kõige hullem, sest olen sibula peale allergiline.
Seal oli koguaeg umbes kolm-neli inimest, nende hulgas müüa, mina, ülemus ja tema tütar.
Minu kolleegid olid minu vastu kadedad, sest ma ei pidanud katseajal töötama.
Ma olin jalgadest peani rasvane, haisesin toidu järgi, küüned olid koguaeg mustad, näol hakkasid vistrikud ilmuma.
Paremini on midagi koristada ja pesta või maasikaid korjata. Neid asju tegingi mina pärast.
Ma arvan, et emal oli väga raske ja on siiamaani raske, sest meid on kolm, tema on üks.
Emal on kõrgharidus, ta on vene filoloog, aga sellise haridusega on raske tänapäeval sobiva töökoha leida.
Kuigi talle see töö meeldib, ei maksa talle piisavalt raha kolme lapse kasvatamiseks.
Sellel töökohal on ema kohustusteks klientide teenindamine, ta peab nende küsimustele vastama, mõnikord ka valikul aitama.
Üks nendest on florist, ta teeb lillekimpu, ikebanat ja igasuguseid huvitavaid asju lilledega.
Ema peab neile lilledest rääkima, kui nad küsivad, ta võib ka soovitada, millist kimbu osta.
Esialgu, kui ma tulin seda vaatama, ma arvasin, et halvem kohta üldse ei ole.
Mul oli tõeline šokk, kui ma seda kõiki nägin.
Aga praegu, kui juba möödas peaaegu neli kuud, ma võin julgesti öelda, et see ei ole päris nii hull, kui ma arvasin.
Muidugi, siin on nii pluusid kui ka miinused.
Näiteks, ühiselamu seisukord ei ole kõige parem, siin juba pikka aega remondi ei tehta, aga selle eest see maksab palju vähem, kui teised ühiselamud, mis on väga tähtis minu arvates.
Köök asub koridori lõpul ja see on kindlasti ebamugav, sest igakord, kui sul on vaja midagi pesta pead jooksma koridori lõppu.
Aga meil toas on väike elektripliit ja me võime süüa teha kohe toas.
Aga kõige jubedam on see, et dušši ruum asub keldris.
Aga võib ka öelda, et meile vedas, et me elame esimeses, mitte viiendas korruses.
Vaatamata sellele, et meie ühiselamus on palju negatiivseid külge, mulle väga meeldib siin elada.
Veel paar aastat tagasi, kui „Nimed marmor tahvlil“ alles ilmus tekkis mul huvi selle filmi vastu ning olin kindel, et kunagi vaatan seda lindi tingimata.
Esiteks, oli see üks vähestest Eestis tehtud filme, mis näidati kõikides kinoteatrites ja reklaamiti kõikjal.
Nüüd siis, kui olen, selle filmi lõpuks ometi vaadanud ning võin kahtlemata öelda, et mu huvi oli õigustatud.
Meeleldi vaataks selle filmi veel mitu korda.
Sisu ja näitlejate mängu poolest on film suurepärane, kuid ka eriefektide ja kujunduse poolest pole sel filmil midagi viga samuti.
„Nimed marmor tahvlil“ on sügava ja mõtleva paneva sisuga lint, kuid see on ka sõja lint.
Selles filmis on näidatud venelaste roll Eestimaa kaitsmisel Vabadussõja ajal.
Kõike seda oli siin näidatud, kuigi liiga vähe, aga ikkagi see on üks tähtsamatest momente selles filmis, vähemalt minu arust.
Kõike seda oli siin näidatud, kuigi liiga vähe, aga ikkagi see on üks tähtsamatest momente selles filmis, vähemalt minu arust.
Leidus siin koht ka armastuse loo jaoks, mis oli väga armas ja ilus.
Kõige pingelisem moment oli võistlus lätlastega, kus poisid olid üksinda terve armee vastu.
Tänane vabadus on väga suur saavutus ning just sellised filmid aitavad meid, õpetavad meid mäletada ajalugu ja hinnata seda, mis meil on.
Filmi peategelased on noored mees ja naine, kes armastavad teineteist.
Ta on valmis ka seiklemiseks, sest teab, et suudab olukorda kontrollida ja õigeaegselt peatuta.
Kõike toimuvat ta võtab mänguna.
Kuid olles Karlis pettunud mängib ta talle kaasa. Aga mõlemad kannatavad ja sellepärast lõpetavad teesklemist.
Alguses mees oli veendunud et suur raha toob talle õnne, kuid sündmuste käigus ta mõistis et valetab endale.
See on nagu ristumine peateega, eluteega – kui seda ristmikku läbisid, siis juba tead kuidas edasi tegutseda.
Filmis uuritakse milline on raha võim inimese mõistusele ja kas on asju mis ei ole raha ohvriteks olnud, mis püsivad inimese rikkusele või vaesusele vaatamata.
Vaataja peab ise näitlejate näoilmeid ja liigutusi jälgides arvama filmi sõnumi ära.
Uuriti vene ja eesti keelt emakeelena kõnelejate suhtumist töödes esinevatesse vigadesse ja nende paranduse viisist.
Probleemiks keele omandamisel osutab Narva nn „kapseldatud“ olek.
Sellepärast isegi vähese keelepraktika võimalus puudub.
Tähelepanu pöörati ka haridusprogrammile, mis eeldab vene laste õppimist eesti keeles esimesest klassist.
Selliseid keelekümblus klasse tänapäeval on vaid mõnes koolis ja nende tulevik vajab arutlemist.
Varem keelekursuse läbimise kohta sai laps tõendi, nüüd aga mitte.
Samuti enne emakeeleks nimetatud keelt hakati defineerima sisserändajate keelena.
Kõik neli korda talle tuldi vastu ning aidati probleemi lahendamisel isegi juhtudel kui kliendil pole õigus olnud.
Masinat kontrolliti ja viidi remondile isegi pärast garantiiaja lõppu.
Siis firmas võeti vastu otsust ning kliendile pakuti uut õmblusmasinat.
Klient polnud nõus ning siis talle soovitati pöörduda ostukohta, kuhu rikutud masinat lahkelt viidigi.
Kliendile pakuti teise odavama masina.
Pärast kompromissi leidmist kliendist nõuti allkirja masina korrasoleku kohta ja müüdi masinat teisele inimesele.
Ta võeti vastu ja saadeti tema õmblusmasina garantiiremonti, kuid selles selgus, et tarbija oli ise süüdi.
Siis soovitati tal masina remonti viia.
Viidud kontrolli ja ära kontrollitud masin oli korras.
Vale nõela ja liiga paksu niidi puhul tekkis arusaamatus – masin ei õmmeldud ka nööpauku.
Talle pakuti lahenduseks kirjutada avaldust ja tellida ekspertiis.
Kuid vaieldi selle üle et me oleme see vahepeal ära parandanud.
Ühele naisele müüdi õmblusmasina, aga masin ei teinud nööpauke.
Temale öeldi otsa, et garantiiaeg on lõppenud.
Võeti masina remonti ja lubati raha tagasi maksta.
Poolteist kuu pärast talle helistati ja öeldi, et neil on klient, kes ostaks tema masina.
Siis kliendile pakuti uus õmblusmasin, mis on lihtsam.
Filmi vaatamise ajal ja kohe pärast selle lõppu tundus mulle see film väga imelikuks.
Lihtsalt asi on selles, et ilma kommentaarideta mina selle filmi ideest aru ei saanud. Vähemalt kohe pärast filmi vaatamist.
Seoses vaadeldud filmiga mina kujutasin ette mingi reaalse olukorra.
Nüüd juba ma saan öelda, et tegemine on minu arvates hea filmiga, mitte aga parim filmiga.
Nüüd lühidalt räägin ma filmi peaideest.
Kuldkalake annab võimalust noorele teineteisele kiindunud paarile kohtuda vaimuhaiglase inimesega, kellel on suur hulk raha, ja panna nende armastust proovile.
Osvaldil on mingi ajakiri Laura pildiga, keda ta on ammu oodanud ja temast igatsenud.
Kui iseloomustada naist, siis esialgu tundub, et ta unustab oma armastusest ühe momendiga.
Aga pärast selgub, et ta otsib võimaluse armastuse säilitamiseks ja samal ajal ka raha omandamiseks.
Filmi lõpus Roland ja Laura on jällegi koos, võib olla ka armastavad üks teist.
Aga mina ei ütleks, et siin armastus on tugevam kui raha mõju.
Esmaspäeval vaatasime filmi „Ristumine peateega“ läbi.
Film on sellest, kuidas kiiresti võib inimene oma unistuses pettuda.
Peategelane ei taha rohkem raha ja ilusat naist, ta tahab jälle elada oma unistades ja kujutlustes.
Raha jäi kalale, aga Laura oma mehega sõitsid jälle samas autos ning Osvald jäi elama oma majas metsas.
Mulle ei meeldinud, kuidas käitus Laura, sest kui ta sai teada, et Osvaldil on nii palju raha, ta oli nõus temaga elada ilma armastuseta.
Filmi lõpus kõik tõuseb oma kohale: Osvald jääb üksinda, noored sõidavad seiklusi edasi otsima ning kala otsib teisi inimesi, et nende soove täita.
Mida kujutab endast tänapäevane ümbritsev meid maailm?
Kuidas elame me ja saame kõigega hakkama, vaatamata sellele mis toimub?
Kriminaalne mängib suurt rolli sest see on aktuaalne teema.
Sellest räägitakse ju igapäev: kuskil midagi juhtub, ilma kriminaalseta ei saa juba elada.
Ainult televiisorist või raadiost kuuled või ise loed ajalehes, et keegi tappis kedagi, tuli kallale, varastati midagi, kuskil oli pommi ähvardamine jne.
Igapäev maailmas sureb palju inimesi, ainult mitte tervise tõttu, vaid hoopis terrorismi tõttu.
Kui normaalne inimene kujutab selle kõike oma ajus, tal tekkib selline vastik tunne, et ei taha isegi edasi elada.
Kes teab mis sinuga võib juhtuda? Vastus on selline: ei tea keegi, mis teda ootab ees ja mida talle pakub elutee.
Praeguses maailmas on rohkem kuritegu, kui oli varem.
Tekkib küsimus miks siis? Kas inimesed on muutunud või teised faktid muudavad meie elu?
Mis sunnib inimesi sooritada kuritegusid: tappa inimesi, varastada?
Iga inimesel on oma vastus, sest iga isikul on oma väärtused ja eraelu.
Minu arvates, kõige rohkem sooritavad kuritegusid need inimesed, kellel on madal elatustase, kes vajavad veel midagi elamiseks, aga ei saa kuskilt võtta seda vajaliku.
Aga selle pahade ja hullude inimeste pärast saavad kannatada isikud, kes ei ole teinud halba mitte kellelegi.
Ma arvan, et ei ole karistused kuritoimingute eest liiga ranged.
On palju juhtume, millal inimene sooritab väikese kuriteo ja ikka ei saa karistust.
On palju noori inimesi, kes on veel vargad.
See on vist juba sõltuvus, mida ei saa loobuda, nagu narkootikumidest.
Alustasid nad varastamisest nipsasjadest, keegi ei saanud neid kätte. Noored siis arvavad, kui ei saanud esimene kord kätte, teine kord ei saa ka kolmas kord ja sooritavad edasi kuritegusid.
Aga karistamata lõpuni see ei jää. Tuleb üks päev ja neid pannakse vanglasse.
Hea küll, kui need sooritajad hakkavad mõtlema sellest mida nad on teinud, aga kui neil on ükskõik, arvavad nad, et keegi ja miski neid ei huvita üldse.
Mõned politseinikud ka on liiga lahked. Näiteks, kui pidurdavad nad purjus autojuhti, vestlevad temaga, nad ei anna talle raha trahvi, vaid võtavad altkäemaksu.
Kui nad kirjutaksid talle trahvi välja, siis juba järgmisel korral enne rooli taga istumise autojuht mõtleks hoolikalt ära.
Selles suhtes karistused ikka peavad olema rangemad.
See on mitteõiglane, kui politseinikud võtavad altkäemaksu.
Aga kui tapetakse politseinikku, siis juba karistus on rangem – kuni 15 aastat vangla karistust.
Varguse eest on ka samamoodi: mõnikord antakse kurjategijale tingimist vabadusekaotust, aga võivad määratleda ka vanglakaristust.
Liiga rangemaid karistusi ei saa teha, sest inimesi on palju, aga vanglas kohti on vähe.
Kõik Eesti vanglad on peaaegu täied.
Pärast esimest kuritoimingut isik võib ümber ka mõelda ja ei hakka juba midagi sooritada.
Kui iga inimene teaks, et riigis on ranged karistused, et ei ole sellist asju nagu esimesel korral jäi vahele, aga talle ikkagi ei tehta midagi ja lastakse vabadusele. Ennem, kui sooritada kuritegu, inimene jääb mõttesse, kas teha või mitte, sest ta teab, mis teda ootab kuritegude eest.
Minu arvates, liiga leebed karistused ei lasku allapoole kuritegude tasandit.
Koju minnes öösel tänapäeval inimene ise teab missugusele riskile ta läheb.
On liiga ohtlik üksinda jalutama pimedusel, kes teab, kes sind ootab nurga taga.
Kui teaks iga inimene, et ei tohi teha halba teisele inimesele, siis oleks meie ümbritsev maailm hoopis teine.
Nagunii, kõik suurepärane maailmas ja igal inimesel ei saa olla.
Takistused ikka tulevad, mille üle tuleb astuda ja edasi elada.
Kriminaalne oli, on ja jääb maailmas.
Elatatud inimesed räägivad: „Hoidke, lapsed, oma tervis noorusest peale.“
Nad teavad oma elukogemuste järgi, et elatatud inimeste paljude raskete haiguste põhjus on oma hoolimatus tervise suhtes nooruses, sellepärast peavad nad oma kohuseks meid, noori nende nooruses tehtud eksimuste eest kaitsta.
Kahjuks, aga küllaltki paljud noored ei võta oma vanemate ja vanavanemate nõusid kuulda, ignoreerivad neid lihtsalt, arvavad, et nad on kõige targemad ning mitte kellelgi ei ole õigus neid käsutada.
Nad teevad, mida tahavad, suitsetavad, tarvitavad narkootikuid ning lõppude lõpuks, kui jäävad haigeks, räägivad: „Milline loll ma olin, kui ei kuulnud oma vanemaid!“
Aga tavaliselt on võimatu juba midagi teha või ette võtta, et neid inimesi päästa, nende rong läks juba ära.
Nad on vaid kolmekümne aastased, aga nende tervis on nagu inimesel, kes on 60 aastat vana.
Nad on sunnitud iga päev tablette sisse võtma ja ei kujuta juba endale ette oma elu ilma nendeta.
Muidugi ei tohi neid inimesi mitte mingil juhul üksikuks jätta, on vaja kõigele vaatamata neile tähelepanu pöörata, neid aidata.
Nad tegid viga, aga kõik teevad vigu.
Ei tohi kurjaks ja karmiks olla.
Aga siiski, enne kui midagi teha, oleks vaja oma tulevikku ja võimalikkude tagajärgede üle järele mõtlema hakata.
Suitsetamine, alkohol ja narkootikud kahjustavad inimese tervist ning võivad isegi inimest tappa.
Praegu on väga palju selliseid juhtumeid ja igaüks võib seega kokku põrgata.
Inimese tervis võib ka pärilikkusest sõltuda, tihti mõjutab halb pärilikus inimese tervist.
Paljudel lastel, kelle vanemad on alkohoolikud või narkomaanid, võivad ka probleemid tervisega tekkida.
Et oma tervist kosutada, ei ole vaja palju teha, on piisav õigesti toituda, oma ratsiooni rohkem puuvilju ja juurvilju arvata ja spordiga tegelda, näiteks hommikutel joosta.
Oleks tore, kui lapsed hakkaksid juba lapsepõlves oma tervisest hoolitsema, aeg-ajalt meditsiiniuuringuid arsti juures tegema, et veenduda, et nende tervisega on kõik korras.
See ei ole raske ja nõua palju aega ega jõudu.
Ainult tervelt inimene võib midagi oma elus saavutada ja kaugele jõuda.
Tegelikult peaks inimene nooruses paljude probleemidega toime tulema: elutee otsinguga, iseseisvuse ja sõltumatusega, isikliku probleemidega ning nõudmistega, mida vanemad panevad isegi siis, kui ei ole veel lapsel nii elukogemust kui ka andeid.
Vanemad peavad oma lapsi tavaliselt väikelasteks isegi siis, kui nad on juba täiskasvanud, aga lapsed peavad end tihti täiskasvanuteks inimesteks, hoolimata sellest, et nad sõltuvad veel nii materiaalselt kui ka moraalselt oma vanematest ning tegelikult on veel lapsed, kellest peaksid nende vanemad veel hoolitsema ja kelle pärast muretsema.
Nii nagu teada on väga raske oma pereliikmetega hästi läbi saama, kui peres ei ole üksteisemõistmist, kui vanemad ja lapsed ei mõista üldse üksteist.
Aga kui ei ole peres üksteisemõistmist, siis peaks olema vähemaltki üksteise austamine.
Ma arvan, et ei tasu üksteise närvid kulutada ja elu rikkuda, parem oleks oma tuleviku ja oma poolt seatud eesmärkide peale mõelda.
Nii nagu mina juba kirjutasin on noorus üsna raske eluaeg.
Sel ajal hakkame me oma esimesed sammud täiskasvanu ellu tegema.
Meie endised vaated maailmale, meid ümbritsevatele inimestele ja ise endale muutuvad.
Me hakkame vigade ja meie käitumise peale mõtlema, teeme plaane tulevikule.
Aga kahjuks lõpeb esimene armastus tavaliselt traagiliselt ja see toob noorinimestele väga palju probleeme, hingelisi probleeme, millest noorinimesed ei taha mitte kellelegi rääkida, hoiavad kõik ise endas.
Isegi sõbrad jäävad mitte alati sel perioodil sõpradeks.
Kui me hakkame paremini end ja teist inimesi mõista, kaotame me ajuti oma paremaid sõpru.
Eriti nooruses allutame me väga kergesti halvale mõjule ja halbadele harjumustele.
Esimest tõelist sigareti proovivad noored tavaliselt koolieas oma sõprade või koolikaaslaste seltskonnas keldris, peos või isegi kooliõues.
Mina tean ka noori, kes hakkasid suitsetada ja alkoholi tarvitada ainult sellepärast, et nad olid liiga tagasihoidlikud ning sigareti või narkootikumide abiga lootsid nad aheldatusest vabaneda.
Aga keegi neist ei saavutanud oma eesmärgi.
Vanemad annavad oma lastele lapsepõlvest saadik suitsetamise eeskuju.
Sealt kasvavad umbes 75% uusi suitsetajaid üles.
Mõned noored võivad ka probleemidest koolis või peres suitsetama või alkoholi tarvitama hakata, et ebameeldivatest tunnetest vabaneda ja lõõgastuda, nagu ju palju täiskasvanuid.
Suitsetajad teevad suur kahju mitte ainult oma tervisele, vaid ka teiste inimeste tervisele.
Nendel on üsna ükskõik, et mittesuitsetavale inimesele tuleb hingata õhku, mis on sigaretisuitsu täis.
Veel üks suur probleem, millega põrkas kogu maailm kokku, on narkomaania.
Paljud suitsetajad tahaksid küll tubakaorjusest vabaneda, aga saavad seda teha vaid vähesed.
Iga päev surevad sajandid inimesi narkootikumide tarvitamisest.
Et raha narkootikumide jaoks hankida, rikkuvad paljud seadust ja hakkavad varastama.
Kui normaalne inimene ärkab ja mõtleb, mida päeval ette võtta, siis narkomaan mõtleb selle peale, kust raha narkootikumidele võtta.
Tänapäeval on olemas väga paljud haiglad, kus võib neile kvalifitseeritud abi anda.
Mõned inimesed mõtlevad aidsi testi pärast, kui sellel on positiivne tulemus, enesetapmise peale.
Inimene saab igale nakkushaigusele vastuvõtlik.
Narkomaanidel tuleb ka oma vanadest sõpradest loobuda, aga see on väga raske teha, sest ilma sõpradeta on elu mõttetu.
Mina arvan, et kui inimene hakkas ükskord suitsetama või narkootikume tarvitama, siis inimese organism harjub nendega ning on juba küllaltki raske sellest sõltuvusest vabastada.
Need tapavad järg-järjelt inimese tervist, teevad teda abituks ja nõrgaks.
Kõik inimesed tahaksid igaveselt elada, aga see ei ole veel praegu võimalik.
Võib olla võivad meie teadlased ja meedikud seda tulevikus saavutada, aga võib olla ju ka mitte.
Oleks vaja ainult oma tervisest ja keskkonnast hoolitseda ja siis läheb kõik hästi.
Hoolitsemine perekonnast, lastest, mehest olid peamisteks kohustusteks, mis langesid õrna soo õlgadele, kuigi talurahva perenaisi ei saaks nimetada eriti õrnadeks, sest elu ja töö rasked tingimused ei lubanud neile sellist mõnu.
Mis puudutas õukonna naisi ning aadlite abikaasasid, siis füüsilises mõttes nende elu oli võrreldavalt kergem, aga ikka need olid vähemuses.
On öeldud, et naise koht on kodus pliidi juures, et tegelgu ta laste kasvatamisega ja meeste asja ei sekkugu.
Kas sellise seisukoha pooldajad lähtusid sellest eelarvamusest, et naised on rumalamad, kui mehed, või, et nende elu ja kohused on kergemad ja nõuavad vähe pingutusi?
Maailma revolutsioonide ja reformatsioonide tagajärgedel üha rohkem naisi hakkasid mõtlema enda elust, võimetest ning potentsiaalist.
Ja tõepoolest, perekonna murede lahendamisega ja vajaduste rahuldamisega ei piirdunud nõrga soo võimed üldse.
Sajandite jooksul, järg-järgult pidime me tõestama oma võimelisust olema andekad arstid, mõistlikud õpetajad ning saavutama sama kõrgeid positsioone nagu mehedki.
Aga näib, et sugude sõda kestab veel mitu aastakümneid.
Aga näib, et sugude sõda kestab veel mitu aastakümneid.
On palju räägitud ja räägitakse tänapäevani sugude võrdõiguslikkust, aga kas saab see kunagi olla saavutatud?
Naispresidendid ei ole nüüd üllatuseks , ka selles mõttes natuke maha jäänud riikidest mõned kipuvad üle võtma samad mängureeglid, saades liberaalsemateks naiste õiguste suhtes.
Vaatamata sellele näevad miljoneid naisi igapäev oma valikute ja otsuste ohtu.
Kas on see tingitud meeste usaldamatusest, mida nad väljendavad vahepeal oma naljadega blondiinidest või juttudega naiste kõlbmatust olla täisväärtuslikeks autojuhtideks.
Rääkimata mõnedest meeste üksikutest esindajatest, kes vaatamata sellele, et keskaeg on möödunud, väidavad, et istugu naine kodus ja vaikigu.
Kas reaalelus on naine saavutanud teatud vabadust, mis lubab talle teha oma otsustusi, valikuid?
Vabadus ja sellega kaasnev vastutus nõuab nõrgalt soolt olla vastuolus oma olemusega.
Seega tuleb olla tugev, vahel tugevam kui tugev sugu, nii et naised, kes on alati omanud õigust olla vahel õrnad ja haavatavad, nüüdsest on kohustatud olema kellekski, kes nad pole.
Tänane naine, kelle mees, lapsed, majapidamine sõltuvad täielikult temast, peab käima ka tööl, selleks, et teenida raha, nii et ta saaks lubada endale olla sõltumatuna oma mehe rahast.
Kas on see olukord hea või halb, sõltub sellest, millisest nurgast vaadata.
Seda näitab ka maailma üldine inimeste keskea vananemine ja sündimise vähenemine.
Mis on õnne ja mida tuleb teha, et õnnelikuks saada?
Iga inimene mõtles ehk üks kord oma elus kindlasti õnne peale ja selle peale, kuidas õnnelikuks saada.
Iga inimene mõtles ehk üks kord oma elus kindlasti õnne peale ja selle peale, kuidas õnnelikuks saada.
Räägitakse, et õnne on selle hinge seisund, kui inimene on kooskõlas iseendaga.
Mis on õnne minu jaoks? Mina ei saa isegi kohe sellele küsimusele vastata.
Võib olla ma olen õnnelik, kui minu unistused saavad tegelikkuseks, kui mina jõuan minu poolt seatud eesmärgile, kui minu pereliikmed on terved, kui lihtsalt õues on hea ilm ja paistab päike.
Igal inimesel on oma õnne ja ta on õnnelik oma moodi.
Mina arvan, et elus oleks vaja olema optimistiks, tänases päevas elama ja iga päeva üle rõõmustama.
Mitte alati õnnestub meil meie poolt seatud reegleid järgida, aga oleks vaja igal juhul enese kallal töötama, käsi rüpes mitte istuma ning siis kõik tuleb välja, seda mina tean kindlasti, sellepärast et mina ka ei ole optimist elus.
Paljud arvavad, et õnne on rahas, mina ei usu seda.
Muidugi oleks tore, kui raha oleks alati taskus ja ei oleks vaja iga kopikat lugeda enne, kui midagi endale kauplusest osta lubada ning palgast palgani elada.
See ei meeldi muidugi kellelegi, kõik unistavad ilusa, muretu ja lõbusa elust, kui sind ümbritsevad kallid ja ilusad asjad.
Aga kes tahab olla rikkaks ja õnnetuks? Arvan, et siiski keegi ei taha.
Aga nagu on teada, rikkad ja kuulsad inimesed on tavaliselt üksikud ja ebaõnnelikud.
Neil ei ole üldse sõpru või neid on väga vähe, aga ilma sõpruseta kaob elu oma mõtet.
Ja mõned neist räägivad sellest avalikult publikus.
Nad otsivad niimoodi meie toetust ja kaastunnet, aga meie ei usu neid ja endiselt kadestame neid ja nende menu, vaid asjata.
Praegu võib väga tihti televisioonis ja raadios kuulda ning ajalehtedes ja ajakirjades lugeda seda, et mõned rikkad inimesed annetavad oma raha lastekodudele, haiglatele ja teistele asutustele, et niimoodi teisi inimesi aidata ja natuke neid õnnelikumaks teha.
Aga mõistmine seda, et sa tegi kedagi õnnelikuks, teeb ju ka end õnnelikumaks.
Kuulsus ja rikkus ei tule ootamatult, et kuulsaks saada, oleks vaja palju tööd teha, ajuti tuleb isegi oma uhkust ja eneseväärikustunnet unustada.
Paljud filmitähed, tänapäeva kuulsad kunstnikud ja kirjanikud oma karjääri alguses töötasid tavaliste müüjatena toidupoodides või ettekandjatena baarides ja kohvikutes.
Aga hoolimata sellest läks neil korda tänu oma tahtejõule ja talendile edu saavutada ning end täiel määral realiseeruda.
Võib olla see on ju õnne, kui sul on võimalus ja soov end realiseeruda ja kaugele minna.
Mina näiteks ei tahaks vanas eas seda kahetseda, mida ma ei oleks pidanud nooruses tegema, aga ei teinud või ei tahtnud teha.
Pealegi peaks inimesel tugev iseloom olema, muidu mitte midagi ei tule välja.
Õnne on ka, kui sind peetakse lugu ning armastakse, aga keegi on juba õnnelik siis, kui teda tunnetakse tänaval ära ning palutakse temalt tema allkirja.
Kui minu vanaema oli noor, tema jaoks oli eelkõige tähtis pere luua ja lapsi sünnitada.
Ta ei mõelnud isegi kõrghariduse peale, aga tänapäeval tahavad noored alguses kõrgharidust saada, isegi mitu kõrgharidust ja just siis abielluda ja pere luua.
Aga siiski mina olen veendunult, et igaüks on oma õnne sepp.
Aga vahel maksab ometi peatuda ja hetkeks järele mõtlema hakata: võib olla mina teen midagi valesti.
Näiteks mina tean inimesi, kes töötavad hommikust õhtuni nagu hobused ilma puhkepäevadeta ja pühadeta ainult selleks, et eelkõige endale tõestada, et nad ei ole halvem kui teised ja võib olla isegi parem.
Minu arvates see ei ole õige, see ei too inimesele tulevikus rahulduse ja ei tee teda mitte mingil määral õnnelikuks, isegi vastupidi, see võib inimese ning teda ümbritsevate inimeste elu rikkuda.
Tööarmastaja ei näe oma elus pealegi tööd mitte midagi.
Ta elab ainult oma tööga ja ei näe endal kõrval teisi inimesi.
Võib olla nad arvavad, et nendel on kõik veel ees, et nad jõuavad elust võtta kõik, mida nendel kuulub.
Tavaliselt nad mõistavad seda ainult siis, kui on juba vanad ja abitud.
Nendel on raha, nad ujuvad luksuses, aga nende kõrval pole kedagi, kes neid armastaks, nad on üksikud ja ebaõnnelikud.
Aga kõige hullem on see, et nende raha, mis nad teenisid kogu oma elu jooksul, võivad pärast nende surma väga kergesti nende lapsed raisata.
Tavaliselt on rikaste inimeste lapsed on hellitatud, tal oli elus kõik ja vaevalt nad teavad oma vanemate töö hinda.
Võib olla keegi nõustab minuga, et reisid teevad ka inimesi natuke õnnelikumaks.
Mina tundsid end nende kodus nagu oma kodus, perekonnapead hoolitsesid minu eest ja muretsesid minu pärast, nagu mina oleksin nende tütar.
Mina pean nendega siiamaani kirjavahetust, ootan neid kärsitult külla juba Eestimaale.
Nende küllas mina olin õnnelik, loodan, et minu küllas hakkavad nad ka õnnelikud olema.
Saksamaal tutvustasin ma paljude uute ja huvitavate inimestega. Meie suhtlesime saksa keeles.
Alguses mul oli väga raske neid aru saada, hoolimata sellest, et mina õppisin koolis saksa keelt nagu esimene keel ja oskasin seda, nagu mulle tundus, küllaltki hästi.
Aga tegelikkuses selgus, et minu keeleteadmised jäävad soovida.
Aga õnneks kadus järk-järgult minu keelebarjäär ning ma sain juba probleemita minu uute sõpradega nende emakeeles suhelda.
Ma ei unusta kunagi seda väikest reisi ja minu uusi sõpru, see jääb minu meeles igavesti.
Peale seda oli mul tore võimalus lähemalt Saksamaa ajaloo ja kultuuriga tutvuda, mitte televisioonist või raamatutest, aga oma silmaga.
Tulevikus tahaksin mina kunagi ümbermaailmareisi teha, see on minu suur unistus lapsepõlvest.
Mina teen vähemaltki kõik, mis on minu jõus, et minu unistus saaks tegelikkuseks.
Mina lugesin päris hiljuti ühe väga huvitava artikli ajalehes, kus oli jutt sellest, et praegu Euroopas tunnevad end paljud inimesed ebaõnnelikeks, umbes 75% eurooplastest kannatavad depressiooni, mõned nende hulgast lõpetavad elu isegi enesetapuga.
Harilikult depressiooni kannatavad inimesed elavad suurtes linnades, mitte maal või linnast välja.
Linnas mõjuvad halvasti inimese füüsilisele ja psühholoogilisele tervisele niisugused faktorid nagu autoliiklus, saastanud õhk, müra, lärm, suur hulk inimesi ja nii edasi.
Linnainimene jääb iga päevaga nõrgaks, ta vajab puhkust, võib olla isegi rohkem moraalset puhkust kui füüsilist, sellepärast paljud linnainimesed püüavad suvel puhkuse ajal maale sõita vanemate või vanavanemate juurde.
Aeg-ajalt on vajaks kindlasti oma harjunud eluviisi muutuma.
Oleks tore, kui inimene unustaks mõneks ajaks oma elulisi probleeme ja muresid ning lubaks endale lõõgastuda, pere või sõpradega puhata, aga vahel on kasulik isegi üksinda olema.
Mina näiteks ei saa suvel minu linnas Kohtla-Järvel kogu aeg olla. Mina läksin siis hulluks.
Tavaliselt puhkan mina suvevaheajal, kui ma ei tööta muidugi, suvilas Narva-Jõesuus mere rannas ning mina olen siis õnnelik.
Mõnikord, kui meie oleme õnnelikud, kardame me oma õnne kaotata, hakkame asjata muretsema, askeldama.
Aga ei maksa midagi paanilist karta, muidu sel võivad olla halvad tagajärjed.
Mitte mingil määral ei tohi ka teiste õnne kadestada, vastupidi on vajaks teiste inimeste õnne üle rõõmustama ja siis sina hakkad ka õnnelikuks olema ning sul tuleb kõik elus välja.
Vajadus selle raamatu tõlkimises sündis seoses tänapäeva eesti keele kursuse foneetika-osa õpetamisega.
Teksti arusaadavaks teevad ka võrdlusmaterjalina esitatud näited vene ja soome keelest, on ka mõned näiteid saksa ja inglise keelest.
Nagu meile öeldi, sellest raamatust võib saada hea abimaterjal eksamile ettevalmistamiseks.
Minu meelest raamat sobib ka kasutamiseks kõigile neile, kes on huvitanud eesti keele häälikulisest küljest.
Raamat on kirjutatud lihtsa, selge keelega, mis on arusaadav isegi muulastele.
Ma mäletan mõned õpikud, mille järgi me pidime õppima koolis, nad olid kirjutatud selles keeles, et oli raske aru saada isegi mõned lihtsad asjad.
Siis sa tead, et mõne peatüki varem on olnud ka seletus, mis see tähendab ja kus seda kasutakse.
Tahate teada, kuidas toimuvad hääldusorganid kõne ajal? Sellest on jutu tähtsamad kõneorganid ja nende tegevus peatükis.
Tahate detailsemad teadmisi?
Pole ime, et inimese organismi määratletakse kui kõige keerukama ja täiuslikuma organismina meie planeedil.
Isegi selline lihtne tegevus nagu rääkimine paneb toimima mitu organeid üheskoos, selle tulemusena me saame häälikuid.
Sellest võib leida informatsiooni järgmises peatükis.
Eriti huvitavaks kõike seda teevad joonistused ja tabelid.
Kasulik on ka organite ja häälikute gruppide nimetused ladina keeles.
See teeb asi lihtsamaks inimeste jaoks, kes räägivad erinevates keeltes.
Siin võib leida igasugust informatsiooni hääleorganite tegevusest.
Sellised häälikud esinevad häälikutena mitte üheski Euroopas rääkivas keeles, kuid neid võib leida mõnedes Aafrika keeltes.
Eesti keeles on olemas kolm imihäälikut, ühe nendest moodustatakse suudlemisel, teist hobuse kutsumiseks.
Õhuvool paneb häälekurrud sulgema ja avanema, tekitades sellega kõrihääle.
Selletaolise informatsiooni ja teisi erinevaid huvitavaid asju võib välja lugeda sellest raamatust.
Soovitan selle raamatu lektüüriks kõikidele, kes õpib eesti keelt võõrkeelena.
Minu jaoks see oli meeldiv kogemus, sest näitas , et isegi selline keeruline asi võib olla lihtsalt ja selgelt.
Siin ma tean, millest räägin, sest foneetika on alati olnud raske minu jaoks.
Oleks tõesti hea, kui kõik võõrkeelsed raamatud oleks olnud nii lihtsa sõnadega kirjutatud.
Mulle palju jutustati ühest maakandist, mida rahvas naljaga nimetab „sibula kuningriigiks“ ja mis asub Peipsi järve läänerannikul.
Oli varane talv ning äsja välja langenud lumi oli mulda pärast porine, raagus puud kummardasid maa lähedale, kogu jõust lootes kõledast tuulest pääseda.
Selline ilm püsis Peipsi rannikul, kui ma esimest korda satun sinna kandi.
Ma ei olnud vaimustuses uuest tutvusest ja siiski, vaatamata ilmale õhus oli tunda erilist hõngust, mis rahustas ja peletas kõik mured eemale.
Maja sees tajusin ma sellist erilist lõhna, mis on omane ainult maamajadele, sellist lõhna, mis lapsepõlvest meelde jäi mulle ühena armsama lõhnana.
Hiljem, kui soojendasin end ahju juures, paranes mu tuju märkavalt.
Ringi vaadates, märkasin köögis lae all suuri sibula kotte.
Ma mõtlesin pidevalt, kuidas saab olla nii, et mürisevast linnast, kus inimesed pidevalt kuhugi kiirustavad ja see tähendab, et ka kuhugi hilinevad ning keevast ja täis stresse elust lähedal on niisugune vaikne ja rahulik koht. Tundub, nagu oleks koguni teine maailm.
Siin iga päev läheb oma rada ja kõik on nii mõõdupärane, loomulik.
Kas on see tingitud sellest, et kogu töö inimene teeb enda jaoks, see tähendab, et tema kodu, tema kodupidamine, aed ongi tema töö ja sellest, kuidas ta nendega toime tuleb sõltubki edaspidine elu?
Kõikidest Peipsi järve äärsetest asulatest ma olen käinud ainult Kallastes, Kolkjas ja Kasepääs.
Mõned juurviljade nimetused või näiteks tegusõnad tundsid kuidagi veidrad olevat.
Nende kõrval oli eesti keelest päritoluga sõnu, mis vähemalt minu jaoks olid paremini aru saadavad, kui esimesed.
Ma sain teada, et enamus elanikest hästi aru saab eesti keelest, räägib väiksem osa, aga mulle tundus, et eesti keele teadmist eeldavad vanausulised oma lastelt suuremal määral, kui näiteks linna elanikud ja põhjuseks on see, et peipsi rahvas omastab ennast Eestimaaga ja selle kodanikkudega rohkem, kui ma oskasin aimata.
Mis puudutab vabaduse tunnet, mida ma peaaegu et kohe tajusin, siis seda tingivad sellised asjad nagu kiusatuste puudumine, kaks poodi, üks restoran – see on kõik, mis meenutab seda, et kusagil veel leidub inimesi ja ka inimesed enesest ei püüa olla kas või välimusest paremad kui teised, kõik elanikud on oma vahel võrdsed.
Külas pidevalt elavaid elanikke ei ole nii palju, aga vana inimeste seas, kes on kogu oma elu veetnud siin, on ka noori, kes hiljuti tegi valiku just selle elu kasuks.
Tavaliselt need on noor pered, kes kasvatavad lapsi, elavad koos oma vanematega ja keegi kahest abikaasadest käib linnas tööl.
Neid ei ole nii palju, aga mulle tundub, et ikka rohkem vanematest leiavad maaelu sobiliseks laste kasvatamiseks, ja tervislikkuse poolest ei saa sellega mitte nõustuda.
Aga huvitav on see, et minu arvates mitte keegi ei kahetse siia elama asumisest.
Naised võivad leida tööd kauplustes, küla kultuurikeskuses, apteegis ja koolis, kuhu vajatakse õpetajaid rohkem kui kuhugi.
Nendel on tavaliselt ikkagi olemas külas see, kes vaatab kodupidamise järele.
Selline oli ka mu tuttavate pere – mõlemate abikaasade vanemad olid pärit naaberküladest, nii et nende lapsed kasvasid üles, abiellusid ja seejärel sõitsid linna.
Mõte maakohast loobuda ei tuleks neile kunagi pähe, sest kodumaa mõiste samastab nendel selle kandiga, Peipsi järvega.
Näiteks kõige raske oli minu jaoks, kui ma käisin lihavõtte pühas kirikus teenistust vaatamas, kohaneda sellega, et teenistus viisid üle küla naised ja nad olid kogu mõttes pappi rollides.
See ei ole vanausus reegliks, aga naine teenija ei ole keelatuks ja selline toimimine, nagu mulle hiljem seletati, tuleneb sellest, et vanausulise rahva sees puuduvad kiriku teenijate järglased, kes oleksid huvitatud traditsioonide jätkamises.
Peaksin rõhutada, et kiriku teenistustes käib peaaegu kogu noor põlvkond, rääkimata vanematest inimestest.
Vaatamata sellele, et noor põlvkond on kohanenud mõttega linna elama asuma ja see tähendab linna elu kokku sulamisega, tuleks öelda, et lugu pidamist millega vanausulised suhtuvad oma ususse, oma vanematesse, rahva kommetesse, on harva kohata.
Kevadel, kui puud ja võsastikud olid juba noor rohelised ja päike hakkas maad kuumendama ning igalt poolt kostis tagasi tulnud lindude hääl Peipsi järv ärkas üles.
Kirjeldamatu tunne haaras mind enda kätte, kui ma seisin järve kaldal ja vaatasin kuidas suliseb vesi.
Mul oli tunne, et ma osalen millestki väga tähtsast, aga millest see tuli saaks jutustama ainult Peipsi järve põliselanik.
Tahaks uskuda, et ühel päeval Peipsi järve rannikul on kerkinud üles turismi koht, nii et neid kauneid kohti näeks võimalikult palju rahvast, sellepärast et siin on nii palju ilu näitamiseks ja ma olen veendunud, et vaatamata sellel, et elanikke emakeel ei ole eesti keel, tuleks neid inimesi ja maid pidama väärtuslikuks Eestimaa iseärasuseks.
Mis mõjutab meie tänapäevase elu?
Kas inimene suudab teha võimalikku kõik, et tal ei tuleks rohkem probleeme ja saaks rahulikult elada?
Aga vaatamata kõikide probleemidele ja takistustele peame me elama edasi ja peame hakkama saama kõigega.
Praegune vaate maailma peale on muutunud võrreldes sellega kuidas vaatasid ja elasid meie vanemad.
Kui palju on inimesi nii palju tuleb ka arvamusi.
Aga raha ei ole kõige oluline meie elus.
Võib öelda, et internet on nagu ka raha, on aktuaalne probleem.
Varem ei ole olnud probleeme internetiga, sest ta ei olnud hästi ka arenenud.
Mitte kõik inimesed olid võimalikud endale interneti ühendust teha ja endale arvutit osta (näiteks paar ja rohkem aastaid tagasi).
Praegu peaaegu igas teises kodus on olemas arvuti.
Milleks on üldse vaja arvutit ja interneti?
Narkomaanid tarvitavad narkootikuid ja ei saa nendest loobuda, see on sõltuvus.
Kui inimene väga palju surfab internetis, ta ei saa pärast interneti-ühenduseta elada edasi ka.
On palju inimesi, kes tänu internetile avastavad enda jaoks palju uusi asju, mis aitab neid elu teha ilusamaks ja tähtsamaks.
Ühelt poolt internet on kasulik kaasaegne teatmik.
Sealt võib saada kõik mis on vaja: uudiseid, igasuguseid raamatuid, õppematerjalid ja igasuguseid erinevaid mänge ja jututoad, kus suur osa inimesi „puhkavad“ seal.
Aeg jookseb väga kiire, kui istud arvuti taga ja surfad internetis.
Lihtsalt lobisemine jututubades ei anna kasu ja midagi õpetliku.
Ta kohe ei pane teie peale tähelepanu ja pärast hakkab närveerima.
Ei tohi hommikust õhtuni või terve öö surfata internetis või mängida arvutis, sellest tuleb vähe kasu, sest meie organism vajab ka puhkamist.
Arvuti taha me saame liiga suure pingutuse.
Tänu internetile ja arvutile inimestel on suur informatsiooni kogumik.
Internetis, kui väga seda tahta, võib leida kõike mis vajame argieluks: erinevaid kuulutused, kirjandust ja muud asju.
Aga selleks on vaja kas või natuke oskama arvutiga suhtlema, sest kui ei tea ja ei oska mitte midagi teha seal, võib kahjustada enda arvutit.
Raske isegi öelda kas internet on hea ja unikaalne leius meie tänase maailma jaoks või mitte.
Sellel on oma miinused ja pluusid mis on juba toodud üleval.
Kui inimene oskab kõik võimalikuid tehinguid teha arvutis siis tal on suur pluss enda jaoks.
Sest peaaegu kõik head töökohad nõuavad seda, et inimene oskaks arvutiga töötama ja interneti kasutama.
Aga vaatamata sellele ikka tulevad probleemid ja raskused meie elu tee peal.
Vaatamata sellele, et interneti ja arvuti kahjust on palju kirjutatud ja ilmuvad siia maani artiklid kas või ajalehtedes või televisiooni ekraanil, see üldse ei tee ja ei pane mõtlema noori inimesi.
Nad nagu nii teevad seda, mida tahavad ja mida arvavad, et see tegu toob neile midagi head ja kasulikku.
Aga need inimesed kes on kokku puutunud tervise probleemidega internetist ei hakka juba palju aega veetma seal, sest nad saavad aru, et inimene peab puhkama mitte ainult arvuti taga.
Ja see, et internet ja tehnoloogia mõjub inimese elu peale on selgelt näha.
See jääbki seletamata lõplikult, kes teab miks noored ei saa vähendada interneti kasutamist.
Internet on suur aktuaalne probleem ja hakkab püsima veel kaua ühiskondlikus elus.
Keskkonna silmakirjalik suhtumine veelgi raskendab nende elu.
Tavaliselt me suhtume nendesse inimestesse kahju tunnetega, mis on nendele lisaraskuseks.
Nende probleemide lahendamine siseneb selles, et on vaja tagada puuetega inimestele nii noortele kui vanadele võimaluse tugineda samadele õigustele kui teised inimesed.
Puuetega inimesed teavad, et on olemas takistused, mis raskendavad täieliku osalemist ühiskondlikus elus.
Selleks, et aidata puuetega inimesi, on loodud erinevad seltsid, mis pakkuvad erinevaid soodustusi ja eeliseid.
Puuetega inimestega on tavaliselt raske suhelda – me näeme, et nad kannatavad valu ja piina ja nagu põgenema sellest.
Puutega lapse sünd on veel üks kaotus, milleks me ei ole tavaliselt ette valmistatud.
Vanemad hakkavad kõike eitama, nendel on selline tunne, nagu nad näevad halba und.
Nendel on raske leida õiget suhtumist, mis sobiks nii lapsele kui ka kogu perekonnale, samuti ka teistele lähedasele.
Arvan, et naistehaiglas peab olema eripsühholoog, kes valmistab nendeks ette ootamatuteks probleemideks.
Puutega laps muutub tavaliselt kogu perekonna eluviisi.
Talle on raske leida sõpru sest ühiskond suhtub puuetega lapse välimusse negatiivselt ja mingil määral tõrjutult.
Kui niisugune laps hakkab koolis käima, ta kohtab alati teisi raskusi.
Praegu puudega lapsel on võimalus õppida ainult erikoolis, tavalistes koolidest nendest lastest loobutakse.
Keskkond peab arvestama seda, et on olemas puuetega kodanikud, kes võivad osaleda ühiskondlikus elus sellistena nagu nad on.
Selleks neil on vaja rohkem võimalusi ja mõistmist.
Meie elu muutub pidevalt, arvan, et ühiskond paneb nendele inimestele rohkem tähelepanu, hakkab nendega arvestama.
Arvan, et me peame nendega rohkem suhelda ja me leiame, et nende inimeste hinges on peitud nii palju jõudu ja soovi elada, et on raske ette kujutadagi.
Hirmud on inimestele omased, need alati olid inimestel.
Globaalsed hirmud on hirmud surma vastu – oma surma ja oma liigimeste surma vastu.
On hirm vigastuste saada ja kogu elule vigaseks, sandiks jääda.
On hirm olla mittearmastatuna, üksindusse jääda. Hirm kaotada töökohta, ilma leiba rahata jääda ja muuta suutmatuseks lapsi söötma.
Nendel, kes jumalasse usub, vist on hirm pattu langeda ja andestust jumalalt ei saada.
Surm tuleb nii vanaeas kui ka nooruses. See sõltub sellest, mis oli tema põhjuseks, kas haigused, sõjad, õnnetused, narkootikumid, eluviis, enesetapmine või mõrv.
Kogu inimkonna ajalugu saab nimetada ka sõdade ajalooks, nii et igal sajandil olid sõjad, ühe sõja lõppemisega uus sõda teises kohas hakkas minema.
Tänapäeva sõjavahendid ähvardavad maailma sõja juhul kogu elava hävitamisega.
Sellega seotud ka eelarvamuste ja umbusaldusega suhtumise sündimine võõraste rahvaste esindajaisse.
Siingi saab mainida, et räägime tänapäeva kristliku usule kuuluvaist inimestest, sõltumata usulised nad on või nad on ateistid.
Mõnedes mittekristlikes uskudes surm peetakse hüveks, mõnede juhtudel surm on parem kui elu.
Niisugused haigused nagu katk, rõuged tänagi peetakse ohtlikkudeks, kuid täna nendega saab hakkama.
Kahte esimesega on seotud hirm narkootikumide vastu.
Viimastel aastatel see häda kasvab kiirusega ja paneb vanemaid värisema oma laste eest.
Mis paneb inimesi ennast tappa?
Põhjuseid on palju, nendest võtan üht – inimene jääb üksindusesse.
Põhjuseid sellele on palju, üks neist – ta tunneb end mittearmastatuna.
Armastus on see tunne, mis kasvatab inimesest täiskasvanud, ilma selleta inimene ei suuda teisi aru saada ja ennast väljendama ühiskonnas.
Meie ajal see probleem kasvas üles.
Aega sõbraliku aja viitmisele jääb vähem, inimesed süvenevad oma karjääri ehitamisele, uute kaasaaegsete tehnikatele annavad rohkem aega kui oma ligimestele ja harjuvad aega mööda suhelda interneti, telefoni teel.
Nad ise ajavad ennast soppadesse, kust väljuma segab juba sündinud hirm teiste inimeste ees.
Teisest küljest inimesed on sunnitud oma karjäärile aega pühendada, nii et kardavad ilma tööta jääda.
Nad püüdlevad olla vajalikeks.
Mõnedel tänapäeva inimeste eas on hirm uute info- ja teenistus tehnikate ees.
Millele baseeruvad hirmud?
Haiguste puhul on suutmatus haigusega hakkama saada ravimite mittetäiuslikkuse tõttu ja umbusalduse nendesse tõttu.
Kuuldes televisiooni või teiste info-vahendite kaudu uutest epideemiatest, inimesed hakkavad arvama, et uusi haigusi on leiutised võõramaistes laborites.
Tänapäeva hirmude kasvule aitavad kaasa kulujutud, igasugused lood, mis käivad suust suhu.
Nii tänapäeva inimese hirmude juurde kuulub hirm informatsiooni kasvu ees.
Inimese elu on alahinnanud.
Paistab, et ei olnud veel aega, millal suvaline inimene oleks sel määral õiguseta.
Inimesele on omane hea elule püüdlus.
Ta püüdleb heaolu enda ja oma ligimeste jaoks saavutamisele.
Inimene püüdleb rahule maailmas.
Lapse hea kasvatus oleneb paljude faktoritest.
Lapse käitumine sõltub tema iseloomust ja sisemaailmast, tema vaadetest ja kujutustest, tema huvidest ja sõpradest.
Räägi mulle, kes sinu oma sõber on ja mina ütlen, kes sa oled. Ma olen täiesti nõus selle väitmisega.
Ma arvan, et vanemad peavad kohe tähele panema see, missugune see sõber on.
Palju noori seovad ennast narkootikumidega, mis edaspidi muutub nendest sõltuvuseks.
Ma arvan, et lapsega tasub rääkida sel teemal juba kooliajast.
On vaja näidata talle filme, anda lugema ajalehti ja ajakirju.
On teada, et laps on nagu peegel, mis kajastab kõik, mis toimub perekonna sees.
Ma arvan, et juba alates sünnimomendist on vaja seletada lapsele erinevused hea ja halva vahel.
Lapse ilmale toomisega võtavad vanemad enda peale suure vastuse, sest on vaja kasvatada inimest üles, et keskkond võtaks teda omaks.
Last on vaja suunata headele tegudele, temaga tegelda, rohkesti suhelda, täita tema vaba aega, võta osa tema huvidest, õppida austama täiskasvanuid ja olema abivalmiks.
Ei saa käed rüppe lasta, on vaja lihtsalt tegelda lapsega.
Mõned täiskasvanud arvavad, et on televisioon lastele ajaraiskamine, sest midagi kasulikku nad sealt nii kui nii ei saa, ainult rikkuvad oma tervist.
Sel ajal kui nad saadavad oma lapsi väljas mängida, istuvad nad hea meelega televiisori ees, arvates, et nende tervisele ei tee see midagi.
Tulin järeldusele, et meie perekonnas on teler taustana.
Telerit pannakse mängima juba vara hommikul ja lülitatakse ainult siis, kui seal on ainult värvilised triibud.
Ei saa öelda, et me vaatame kõik need saated, mida näidatakse, meil on ajad, millal me pöörame oma pead teleri poole.
Me oleme harjunud vaadata kõik uudistesaated.
Kui laps jõuab vanust, kui on aeg kooli minna, muutub tema maailm rahutuks ja määratuks.
Tema elus algab uus etapp ja üleminek võib äärmiselt valutav olla.
Nüüdisajal, selleks et kooli sattuda pole piisav ainult dokumentide andmisest, vaid seisab lapse ees ülesanne koolikatsed sooritada.
Nende sooritamise tingimused on üsna karmid: laps peab kooliks valmistatud olema ning tasub märgata, et konkurss on väga kõrge.
Seda tahtmata, jäävad nad last ilma lapsepõlveta, kuna iga tema elu hetk on hõivatud kohustustega ja probleemidega.
Kõike seda tehakse ainult selleks, et laps oleks võimeline edukalt olema ja koolikatsed sooritama.
Minu meelest, on see liiga halastamatu lapse suhtes.
See pidev õppimine ja ajamine edu taga arendab lapses valitsussoovi, püüdlust kõiges esimene olla.
Teatavasti lähtub kõik lapsepõlvest ning jääb temas kogu eluks.
Lapsel ilmub stiimul õppimiseks enne kooli ning õppimisprotsess ei tekita talle palju raskusi.
Samuti väärib märkimist, et paljud lapsed muutuvad edukateks just pärast 5-6 klassidest, kuigi näitasid varem halvem tulemusi.
Sellest järeldan, et edukad on need lapsed, kelle vanematel on piisavalt raha ja aega nende võsundite jaoks.
Seega võime parafraseerida: väiksed lapsed on suured hädad, suured lapsed on üha suuremad hädad.
Ma pooldan siiski sellele, et koolikatsed pidi keelatud olema ning kõikidel lastel peab olema võimalus ühistel alustel kooli minna.
Milleks on vaja komplitseerida laste elu erinevate katsetega, tulevad neid niigi üsna palju tulevikus.
Tuleb keskenduda ja see arendada, vaid mitte pihustada kõikidele aladele korraga.
Samuti ei tasu Euroopa ehk Ameerika haridussüsteemi kopeerida, kuna igal rahval on oma mentaliteet ja tajumine.
Lisaks pole nende süsteem nii täiuslik, nagu võib see esmapilgust paista.
Vaieldamatult on uuendused ja reformid vajalikud koolihariduses, vaid nende rakendamine peab mõõdukas ja mõistlik olema.
Alatised ja radikaalsed muutused ajavad kõik sassi ja tekitavad üha enam vaevaliselt lahendatud probleeme.
Tänapäeval sai eriti aktuaalseks probleem, mis puudutab katseid, mida tuleb läbi viia esimesse klassi õpilaste vastuvõtuks.
Tahan teile esitada ainult üht argumenti, mida pean kõige oluluiseks.
Seetõttu on raske kindlaks teha seda, mis ei ole veel välja kujunenud selleks ajaks, kui hakatakse käia koolis.
Kuidas võib teha igasuguseid katseid esimesse klassi astujate jaoks, kui nad hakkavad saada teadmisi just koolis õppimisest alates.
Kujutage ette, kui ema viib oma last kooli, lootes, et ta hakkab õppima nn heas klassis, aga osutub kõik vastupidi.
Nagu mina juba ütlesin, et laps on ju väike ja arenematu ning on raske ära otsida temas peituvaid andeid, mis hakkavad alles tekkima ja kujunema.
See on arusaadav, et õppimine sellistes klassides toob rohkem häid tulemusi, kui õppimine klassides, kus on võrdse tasemega lapsed.
Nii olen veendunud, et esimesse klassi katsed on mõttetud ja tuleb nendest loobuda.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et võib-olla siiski on vajalikud need katsed, aga ainult selleks, et teha kindlaks, kas laps on valmis koolis õppida või tal tuleb natukene oodata.
Aga niisugused katsed ei pea olema takistus sellele, et laps saaks käia koolis, mida ta valis ise.
Rahuliku häälega ta hakkas esitama mulle küsimused.
Ta küsis, mis on minu nimi, millal sündisin, kus elan ja veel midagi, mida praegu juba ei mäleta.
Lugesin ka tähestiku, numbreid.
Õpetajaga vesteldes , mul tekkis selline tunne, nagu räägiksin oma hea sõbrannaga, keda natuke kardan , sest on ta minust vanem.
Lapse psüühika on nii õrn, et juhulise läbikukkumise puhul võib muutuda tema hoiak: ta võib hakata kahtlema oma jõududes, võib minna varju ja jääda nohikuks.
Nüüd seisame probleemi ees: kas teha koolikatsed, või jätta neid ära.
Loomulikult, on lapsel raske koos teistega õppima hakata, kui ta ei tea mitte midagi tähtedest ega numbritest, kuid ei oska sidusalt rääkida.
Koolikatse peaks näitama, et laps on võimeline õppida, mitte aga tema teadmised.
See võiks näha nagu tavaline vestlus.
Ärgem unustagem, et lapsed on meie tulevik. Kõik koos me mõjume tema maailmavaatele.
Nad on õnnelikud inimesed, kes jagavad meile oma rõõmu.
Küll see karm elu saab veel näidata oma halvad küljed.
Kui neid põhikooli lõpueksameid nimetataksegi katseteks, siis midagi selle vastu mul ei ole.
Eriti on neid vaja teha juhul, kui õpilane soovib jätkata õpingud kutsekoolis.
Tundub, et juba täna me tahame lastest kasvatada geeniused, unustades nende tunnetest.
See, et saada kooli peab tegema katseid, on minu arvates vale.
See, et minnes kooli, laps peab oskama lugeda, arvutada, ei ole õige.
Laps ei saa kogu aeg õppida, tal peaks jätkuma aega ka mängimiseks, aga arvestades praegusi nõudmisi, last peaks valmistama kooliks juba siis, kui ta on umbes neli aastat vana.
Me niigi õpime kaksteist aastat koolis, seda on palju, aga kui selle juurde lisada veel aastad, mis me veedame ülikoolis, tuleb välja, et me lõpetame õppimist keskmiselt kahekümne nelja aastasena.
Paljud lapsed ju süüdi pole selles, et nende vanemad ei suutnud mingitel põhjustel valmistada neid kooli jaoks nii, nagu nõutakse.
Tal ei jätku aega vanema tütrega tegelemiseks ja ta ei oskagi seda, ta ei oska tütart kooliks valmistada, sest on lõpetanud üheksa klassi ja ei oska õieti kirjutada.
Tüdrukul pole lootust pääseda heasse kooli, kuna ta ei oska isegi kümneni lugeda ja selles tema pole süüdi.
Miks keegi peaks talt röövima võimalust õppida eliitkoolis?
Tüdruk on väga nutikas ja ma arvan, et juba neljanda klassi lõpuks õppimisega poleks tal probleeme ja ta ei jääks teistest maha.
Ma läksin üle humanitaarkallakuga klassi ja kunagi seda pole kahetsenud.
See ettepanek paistab olla päris realistlik ühelt poolt ja natuke ebaõiglane teisest.
Mina ei saa öelda, kas ma olen selle poolt või vastu, aga proovime esile tuua poolt ja vastu argumente ja siis proovime teha järeldust.
Kõige oluline asi on see, et meie põhiseaduse järgi kvaliteetne põhiharidus peab olema kõikidele õpilastele võrdselt kättesaadav.
Kui lapsel on vanemad paksu rahakotiga, kes saavad oma lapsele juba enne kooli koduõpetajat palgata, siis selle lapse ettevalmistumise tasand on kõrgem, võrreldes teise lapsega, kellel seda õpetajat polnudki.
Kui vaadata teiselt küljelt, siis mida teha eliit koolidega?
Eliit koolide all mõistetakse spetsialiseeritud koolid süva õppega.
Juhtub see, et nendesse koolidesse pääsevad õpilased sõltumatu nende võimetest.
Ülekoormus ja kiirus võivad olla päris rasked lapse jaoks, kui näiteks humanitaarkaaluga laps läheb reaalkallakuga kooli. Tuleb, et laps ei saa oma humanitaarteadmisi areneda ning piisaval määral saada.
Kui andekas või paremini ettevalmistatud laps istub kõrvuti vähem andekaga või ettevalmistatud, siis õpetaja joondub just vähem andeka järele.
Kuidas õigesti hinnata kuue-seitsmeaastaseid lapsi ning missuguste kriteeriumite all see hindamine hakkab toimuma?
Siis pilt on juba selgem ja on võimalust kainelt ning objektiivselt hinnata, missuguses valdkonnas lapsel paremini läheb.
Mul endal olid koolikatsed, kui ma astusin erakooli 5. klassile.
Meil oli test, mis koosnes vene ja eesti keele, matemaatika, loodusõpetuse oskusi kontrollimisest.
Mina küll mäletan missugused tunded mul sel ajal olid – mina kartsin, kui ei saa läbi siis vean oma vanemad.
Aga ma ei saa öelda, et katsetelt mul jäi väga tore ja hea mälestus, vaatamata sellele, et mul nad päris edukalt ja hästi läksid.
Kolmeks on niisugune asi, et miks meie koolilapsed, nende vanemad ning kogu koolisüsteem peavad kannatama.
Meie praegune minister miski pärast otsustas, et süsteem, mis päris hästi ning edukalt töötas väga pikka aega jooksul meile rohkem ei sobi ja seda tuleks vahetada.
Meie praegune minister miski pärast otsustas, et süsteem, mis päris hästi ning edukalt töötas väga pikka aega jooksul meile rohkem ei sobi ja seda tuleks vahetada.
Tähendab see, et kogu see päris pikk ja valus protsess peab algama alguselt.
Kõige halvem selles situatsioonis on see, et haridussüsteemi muutumise plussidest ja miinustest saame meie aru ainult rohkem kui kümne aasta pärast, kui need õpilased hakkavad kooli lõpetama.
See protsess on päris pikk ja edu või läbikukkumine on raske ennustada, kuna meie ei tea, mis hakkab toimuma ja kuidas see meie tulevase põlvkonnale võib mõjuda.
Tavakoolide sisseastumine ei pea mingit teste olema, nad peavad pakkuma kõigile haridust.
Aga kõige oluline selles situatsioonis on see, et meie minister ja ametnikud peavad meeles pidada, et asi on seotud lastega, meie tuleviku põlvkonnaga.
Niisugune otsus kutsus esile arutlemist ja võib-olla hämmeldusi ka.
Püüan aga ikkagi uurida kõike plusse ja miinuse.
On raske kõike tagajärge ette näha.
Esiteks tahaks vaadelda katsete positiivseid külge.
Koolidel on vaja valida kõikidest õpilastest, kes soovib kooli astuda.
Tuli sada õpilast, nendest on vaid kolmkümmend viis inimest saavad õppida mingis koolis.
See on kooli valik ja midagi ebaseaduslikkust selles ei ole.
Koolides ei ole keelatud läbi viia kooliküpsuse väljaselgitamiseks nn koolikatseid või vestlusi, mis võib olla on gümnaasiumile kohased, kuidas aga esimese klassiga.
Meie klassis selle teema arutlemise käigul sain aru, et paljudel meist ei olnud midagi sellest, tähendab , et see on üsna uus nähtus.
Sellest võivad ju õpetajad julgesti läheneda nii, kuidas selle või teise lapse teadmised nõuavad.
Minu arvates õppejõule on lihtsam siis oma tööd planeerida, kui nad teavad oma õpilaste oskusi.
Juba esimesest klassist lapsed on süvenenud eesti või inglise keele õppimisse.
Niisugustes klassides on hästi suur koormus, seega ilmub harjumus hoolsasti õppida.
Ma arvan, see on põhjustatud sellega, et sellises vanuses on üsna raske veel eristada mingeid erioskusi.
Seega olen jõudnud sellele, et hakata rääkima negatiivsetest külgedest. Kardan, et neid on rohkem, kui plusse. Aga alustan siiski järjest.
Minu meelest, kõige tähtsam on siin psühholoogiline aspekt, mis mängib lapse elus suure rolli.
Mingi üldhariduslikku testi sooritades ilmneb lapse taibukus ja areng. Keegi on targem, keegi mitte.
See sõltub sellest, kas vanemad tegelevad tema õppimise ja arendamisega või mitte.
Ja kui mingi laps sai testiga hakkama, see ei tähenda, et teised on mitte nii taibukad, kui tema.
Oleks tore, kui õpilased sooritaksid testid kümnendas klassis või isegi varem, et gümnaasiumis oleks juba selge, kas inimesel humanitaar- või täppisteaduste kallak on.
See aitaks aru saada, kas pöörata rohkem tähelepanu matemaatika või keele poole ja kuhu tuleb süveneda.
Mina ise olin humanitaarklassis, meil oli rohkem eesti ja inglise keelte tundi kui matemaatika või keemia.
Ja on vaja öelda, et meil oli hästi palju neid inimesi, kes oli huvitanud matemaatikas rohkem kui kirjanduses ja nende hinded selles aines olid parem.
Ma arvan, et siin on vaja läheneda just lapse teadmistest, kas võtta teda sellesse klassi või mitte.
Humanitaarklassis ei tegelda nii palju täppisteadustega, seda ma ise tean ja olen sellega puutunud kokku.
Juhul, kui õpilane tundub huvi keemia või füüsika vastu, ei saa ta vajalikke teadmisi.
Sellest oleneb, et ta ei saa edukalt riigieksameid sooritada, juhul kui ei võta eritunde.
Ja jälle saan näidet tuua, kuidas minu klassikaaslane ei saanud Tallinna Tehnikaülikooli astuda, sest ei polnud piisavalt teadmisi. Vaid järgmisel aastal õnnestus talle sinna astuda.
Kõike plusse ja miinuse loendades saab lõpuks järelduse teha.
Kõik inimesed on võrdsed, eriti lapsed - miks keegi peab õppima eliitkoolis ja keegi mitte.
Kas ainult sellepärast, et üks laps loeb, arvutab ja teab mingit võõrkeelt natuke parem kui teine?
Tulevikus võib juhtuda nii, et laps, kes oli natuke nõrgem esimeses klassis, hakkab juba kolmandas klassis õppima parem kui laps, kellel alguses oli kõik sooritanud suurepäraselt.
Isegi täiskasvanud inimesed ei saa kõiki perfektselt teha.
Tõesti need inimesed, kes õppisid eliitkoolides, pärast lõpetavad ülikooli ja saavad paremat töökohta kui need, kes õppisid tavakoolides.
Aga miks ei anda niisugust võimalust kõikidele lastele?
Sellepärast ta peab valima, kas õppima reaalklassis või humanitaarklassis.
Minu meeles esimeses klassis kõik lapsed on võrdsed, pärast põhikooli nad on samuti võrdsed, lihtsalt igaüks peab valima talle sobivat valdkonda.
Selle kirjandi põhiküsimuseks on, kas sisseastumiseksameid põhikoolis peaks kaotama või mitte.
Kuidas kajastub tulevikus esimene suur läbikukkumine, mis leidis aset juba kuueaastaselt, ja teadmine, et valmistasid vanematele pettumust?
Haridusminister tõi välja, et eliitkoolid ei anna õpilastele võimalust valmistada ennast tegelikuks eluks.
Selliste katsete tulemuseks peaks olema võimalik jagada õpilasi erineva kallakuga klassidesse.
Sellist jaotust ei poolda ma ühel lihtsal põhjusel – see alavääristab õpilasi ja tapab nendes igasugust tahet edaspidiseks arenguks.
Parim variant oleks võimaldada kõigile lastele võrdset põhiharidust ja jätta neile võimaluse astuda eliitgümnaasiumi.
Pigem olen individuaalse vestluse, mingi tähelepanu, kontsentreerumisoskusi kontrollivate harjutuste poolt.
Kui laps ei saa õppimisega hakkama, siis tuleks tal veel aasta ette valmistada.
Tänapäeval on olemas katsed esimesse klassi peaaegu igas koolis.
Teisi sõnul – need on õppepäevad kooliküpsuse väljaselgitamiseks (praegu nimetakse niimoodi katsed, sest seaduse järgi ei tohi neid läbi viia).
Päriselt neil katsetel on ka halvad küljed.
Juba väiksena peab ta mäletama oma tulevikku ja püüdma saada liidriks, osalema konkurssides, vaid mitte nautida maailma.
Kui ta ei hakka saama, siis ta on hädavares ja pole uhkus vanemate jaoks.
Nüüd on suurem osa isadest ja emadest tahab, et nende laps õpiks nimelt eliitkoolis.
See on prestiiž mõnedele.
Katsete ajal lapsel on masendus, ta ei saa enam lõbutseda ja mängida, lihtsalt olla lapsena.
See on parem, kui õpivad klassis nii nõrgad kui ka tugevad õpilased.
Kuue- ja seitsmeaastased lapsed alles hakkavad arendama, seetõttu katsed on mõttetud.
Nendin, et ei tahaks ka, et kasvas mingi „hall mass“.
Kui harjuda sellega juba lapsepõlvest, siis kergemini tuleb tulevikus.
Kahjuks, ma ei saa öelda konkreetselt, kuidas on paremini, sest vene koolides on teistsugune süsteem.
Veebruari alguses levis meedias Eesti haridusministeeriumi kavatsus keelata koolidel katseid õpilaste esimesse klassi vastuvõtuks.
See ettepanek kohtus tugevat vastupanu ühiskonnas, inimesed nimetavad seda tagasiminekuks ja koolikommunismiks.
Minu arvates laps pole robot, et teda üle pingutada katsetega juba esimese klassi mineku ajal.
Vanematel peaks meeles olema, et eksamitele eelnevad suur ja pingutav töö, aga lapsed on ainult kuue- või seitsmeaastased.
Ma kahtlen, et selline ülepingutus on lapse tervise jaoks kasulik, rääkimata psüühilisele seisundile mõjust.
Lapsel võib arendada alaväärsuskompleks või ta hakkab end pidama paremaks kui teised.
On ka juhtumid kui viiemehed õppivad ennast tühjaks, sest tunnevad keskkonna pinget, et nad on parimad ja peavad seda staatust säilitama.
Enamikul vanematest on hulk ambitsiooni, aga nende lastel puudub tahtmine õppida ja olla eriline.
See on ju tõesti julm lapsi üle pingutada, et oma täitumata unistuste saada ja ego upitada.
Mina leian, et algkooli katsed kihitavad ühiskonda veelgi rohkem.
Sest kui laps on vähem andekas ja temasse niimoodi suhtuvadki, siis tekib tema vastu sotsiaalne tõrjutus kaaslaste poolt, mille tulemuseks on lapse antisotsiaalne käitumine, mis väljendub kuritegudes.
Selliseid lapsi on vaja toetada, julgustada ja suhelda neisse ilma eelarvamuseta.
Arvan, et igasuguseid katseid on vaja teha, sest lapsed on erinevaid, aga neid võiks teha alles gümnaasiumiastmesse minnes.
Paljud inimesed arvavad, et kui kuueaastane laps oskab lugeda, kirjutada ja arvustada, siis see on tema eduka tuleviku garantii.
Kui laps teab, et koolis teda ootavad eksamid, mille tulemuseks võib osutuda, et ta on vähem andekas kui teised, tal kindlasti tekib kartlikkus.
Lapsed peavad kooli minema rõõmuga, kuid mitte hirmus katsete ees.
Sellele küsimusele on võimatu ühetähenduslikult vastata.
Kahtlemata, naise- ja meheelu erineb, sest igaühel on oma ülesanded ning väärib märkimist, et nad on siiski erinevad.
Samuti ma ei kavatse näidata naist nagu ebaõnneliku olendina selles essees, vaid tahan määrata aktuaalsed raskused ja takistused naise elus.
Kui järgida naiste saatust ajaloo jooksul, siis on inimselge, et naise staatus on muutnud.
See muutumine on kohutavalt suur, sest orjatari asendist on naine muutunud iseseisvaks ja sõltumatuks isikuks, kes seisab ühekõrgusel mehega.
See väite pole paljasõnu, sest tõestused on käes.
Paljudes riikides moodustavad naised ühe kolmandikku või isegi pool valitsusest.
Rootsis on pool ministrid naised, sealhulgas ka kaitseminister.
Kõik see tõestab, et naine pole enam sõltuvust meestest.
Samal ajal see viitab sellele, et naised on liiga emantsipeerunud muutnud ning see pole kiitusväärne, kuna naise peamine ülesanne on siiski pere.
See on juba normiks saanud, et naine teenib raha ning mees kasvatab lapsi ja teeb majapidamist.
Selline kohustuste jaotamine ei tundu enam imelikult paljude inimeste jaoks.
Eestis pole see ka uudist, pigem laialt levinud ilming.
Kas peavad eesti naised nende situatsiooni raskeks?
Ei ütleks ma nii, sest kuulsin, et vähemalt enamik naisi on sellega rahul.
Nad teevad karjääri ja teenivad raha ning kui õnnestub nendel see parem kui meestel pole häda.
Mis puutub isiklikku õnne, on situatsioon vist teine, sest perelik õnn saavutatakse raskemini kui ühiskondliku edu.
On loodud spetsiaalne organisatsioon, mis annab vägivallast kannatavatele naistele psühholoogilist toetust.
Üsna rohkem ja rohkem naisi pöördub abi eest, sealhulgas ka tuntud inimeste abikaasad.
Eeldatakse, et ohvrid on tegelikult rohkem, kuna paljud ei taha pöörduda, sest see võib nende meeste mainet kahjustada.
Väärib märkimist, et enamus kannatavatest naistest on rikaste inimeste abikaasad, sest nad on täies sõltuvuses nende meestest.
Iseseisvad naised kannatavad perelikust vägivallast tunduvalt harvem.
Sellest järeldame, et mehed ei tohi täielikku võimu oma naiste üle tunda anda, muidu nad muutuvad türannideks.
On ebamõistlik meeste ja naiste positsiooni võrrelda, kuna nende algupärased ülesanded on absoluutselt erinevad ning kui nad vahetavad rolli, pean ma ebanormaalseks.
Looduses pole väljamõeldud mitte midagi ilmaasjata, sellepärast on olemas mees ja naine.
Ühe sõnaga vastata sellele küsimusele on raske.
Et jõuda otsusele, peab natuke mõelda.
Kui vaadata naiste ja meeste vahelisi erinevusi, siis esimene mis pähe tuleb on see, et naisel on elada kergem, sest ta saab abielluda ja teha nii, et temast vastutab mees.
Naisel on kergem elada mehe kulus, olla täiesti sõltuv temast.
Mehel on sama asja teha raskem, ühiskonna poolt määratud normid kõnelevad sellest, et mees on peres see, kelle õlgade peal on vastutus nii naise kui ka laste eest.
Teisest poolest, ka naisel ei ole kerge, isegi siis, kui ta istub kodus ja n-ö „ei tee mitte midagi“.
Ühiskondlikud normid nõuavad jällegi seda, et naine peab süüa tegema, koristama ja lastest hoolitsema.
Raske oli naistel paar sajandit tagasi, kui naised ei saanud õppida ülikoolis, nad ei käinud valimistes ja tihti ka ei töötanud.
Siis naistel oli väga raske, kui mitte võimatu, jääda iseseisvaks, tal ei olnud selleks lihtsalt võimalusi.
Praegusel ajal on naistel sama palju võimalusi kui meestel, nad võivad konkureerida meestega töökohta saamisel, erandiks võib olla ainult selline töö, kus peab kasutama füüsilist jõudu.
Kui ma hakkasin kirjutama selle töö, siis esitasin tuttavatele küsimust, mis on ka pealkirjas.
Mis pani mind kõige rohkem imestada oli see, et paljud vastasid, et kõik sõltub sellest, milline naine ta on.
Vastuseks oli see, et kuna ma tean mingil tasemel eesti keelt, siis mul on kergem.
Aastaga keel on selge ja tal on teistega võrdsed võimalused.
Nii ma saingi järeldusele, et naisel on tänapäeval Eestis elada sama raske või kerge kui meestel.
Praegusel ajal ei ole soolise diskrimineerimist, kui naine on tark ja teab, mida ta elult tahab, siis tema elu ei pea olema eriti raske.
Viimasel ajal on see väga aktuaalne arutlemisteema, mille peale mõtlevad paljud meist, millest palju kirjutatakse ka mitmesugustes naisajakirjades.
Kui arvesse võtta veel seda fakti, et tänapäeval on üsna levinud ka naisliikumine, siis tõstetakse see teema üha sagedamini.
Ajalehtede pealkirjadest saab leida sõnu diskriminatsioon, naiste õigused jne.
Esiteks tahaksin rääkida just sellest olukorrast, mis on tekkinud tööturus.
Naistele makstakse vähem kui meestele, on vähe neid naisi, kellel on hea töökoht või kes juhatajana sai.
Kui ringi vaadata, siis näeme hästi palju ärinaisi, kes on suutnud oma kohta leida.
Minu meelest sõltub edu haridusest ja naise endast.
Tänapäevased naised on aktiivsed, sihikindlad ja visad.
Siin kuidagi ei saa väita, et kui naisena oled sündinud, ei saavuta siis elus midagi.
Raha mängib meie elus väga tähtsa rolli ja sellega on vaja nõustuda.
Kui raha on, siis tunned kindlust homses päevases.
Ei saa ma siit mingit ühtlast järeldust teha, sest meie ühiskonnas on liiga suur piir vaesuse ja rikkuse vahel.
Millest kergest elust saab siin rääkida? Selles olukorra naine töötab selleks, et oma tuleviku tagada.
Kui peres on rahu, vastastikune mõistmine, moraalne toetus ja armastus, siis saab õnnetustele sõrmede läbi vaadata.
Perekonna miljööst sõltub naise sisene vaimne maailm: kui lähedastel kõik on korras, siis ka naisel, antud juhul emal ja abikaasal on süda rahul.
Iga naine soovib oma lapsele vaid õnne ja edu, et ta kunagi ei puutuks kokku mingit häda.
Kui teil kõik on korras, kui te õnnelikud olete, ei vaja mul siis enam midagi.
Naised on üldse sellised olendid, kelle jaoks teiste inimeste õnn on tähtsam, kui tema oma.
Nad teevad kõike, et tema lähedased ja armsad inimesed oleksid õnnelikud ja kaitstud.
See on aga vaid minu vaatepunkt, ei tahaks seda kellegi peale suruda.
Mõned võivad väita, et siin on raske elada, kui ei tea eesti keelt, aga see on rumal ettekääne, sest kui inimene tahab, saavutab ta kõike.
Meie riigis on üsna palju ärimehi, kes on vene rahvust, ja ma ei usu, et keel võib takistada plaane teostamist.
Kuna mina valdan eesti keelt, aitab see mind väga, sest iga hetk võin suhelda teiste inimestega mingist ebamugavust tundmata.
Lõpuks tahaksin veel öelda, et nii meestel kui ka naistel on raske elada ilma armastuse, õnne ja kindla tuleviku.
See on vaieldamatult tähtis ja vajalik alus kergeks ja muretuks eluks, kõik aga sõltub meie endast.
Piibli järgi maailma loomise alguses oli inimestel kerge elada, sest jumal lõi nende jaoks ideaalseid tingimusi paradiisis.
Kuid ühel hetkel harmooniat rikkus Eeva, kes sõi õuna keelatud õunapuust ja pakkus seda ka Aadamale.
Sellest ajast muutus inimese elu raskemaks, eriti halvemas seisuses oli naise saatus.
Lisaks sellele naise meeleolu ja psüühiline seis on tugevasti hormoonide mõjusse allutatud.
Tänapäeval kui ühiskond on nii arenenud, et inimesed hõivavad kosmose, siiski naised kannatavad Eeva patu tõttu.
Võib olla maailm polnud loodud Jumalaga ja meil on ahvidaga ühised esivanemad.
Minu arvates, ei saa täpselt öelda, kas Eestis naisel kerge on elada või vastupidi, see sõltub paljudest faktoritest, näiteks haridustasemest, tervisest, kodakondsusest, abikaasast, vanematest, talentidest, rahast jne.
Naised on erinevad ja ka on nende probleemid ja vaevad erinevad.
Aga võib olla, et naise elu oleks kergem, kui ühiskonnas lõppes tüüpiline vahetegemine meeste ja naiste õiguste vahel.
On üldtunnistatud arvamus, et mehed ja naised peaksid olema võrdsed, kuid siiski see pole nii.
Paljud naised ei taha isegi oma naiselikke omadusi näidata, sest mitmetel elualadel ei tule see kasulikuks.
Naiselik naine ei löö tänapäeva ühiskonnas läbi ehk teiste sõnadega – selleks, et elus läbi lüüa, peab naine olema nii naiselik, kui ka omama pisut mehelikke jooni, tal on vaja end muutuda.
Võiks öelda, et meestel on võrreldes naistega rohkem vabadusi, näiteks ei vaata keegi imelikult, kui mees tuleb õhtul üksi baari klaasi konjaki jooma, naise puhul võib seda aga üsna mitmeti tõlgendada.
Ka osa koduseid töid on klassifitseeritud naistetöödeks ja mehed parema meelega neist kõrvale hoiavad.
Siiski raskused ei too endaga ainult negatiivseid jooni, nad teevad inimese tugevamaks ja näitavad tõelise olemuse.
Mõned naised arvavad, et nendel on kergelt elada, mõned aga, et on raskelt.
Varem oli nii, et naise peategevus on olnud olla perenaiseks.
Ta pidi hoolitseda oma mehe ja laste eest, vaid ei pidanud palju töötama.
Kaasaegses maailmas olukord on täiesti muutunud.
Paljud naisi ei taha enam kodus lastega istuda, vaid tahab karjääri teha.
Paljud naisi ei taha enam kodus lastega istuda, vaid tahab karjääri teha.
Mõnede naiste jaoks karjäär on juba esimesel kohal, kõigepealt naised tahavad olla kindel oma tulevikus, pärast juba ka perekonda luua.
Mehed aga eriti ei taha, et naised nendega oleksid võrdsed.
Nad endiselt tahavad, et kodus kõik oli tehtud, aga et naine ise oleks kaunis ja veel raha teeniks.
Minu meelest, see kõik võib tekitada naisel stressi, sest mitte keegi ei ole võimeline jõua kõike.
Mina arvan, et naistel on raskem elada kui meestel, isegi sellepärast, et naised sünnitavad lapsi.
Kahjuks maailmas on sellised mehed, kes ei taha olla oma lastega ja hoolitseda perekonda eest.
Naine peab kõiki ise tegema.
Ta peab olema hea perenaiseks, peab ise raha teenima, peab lastega olla.
Veel üks raskus on selles, et mõned mehed arvavad, et nii peab olema, et naine peab kõiki jõudma.
Naiste püüdlused ei ole piisavalt hinnanud.
Aga praegu naised võivad olla täitsa sõltumatult ja võivad oma saatust ise määrata.
Ammust ajast muutus tunduvalt naise roll ühiskonnas.
Alguses peeti naise tegevuse ja samas ka eneseteo valdkonnaks kodu.
Kõik teadvustati naist kui kodukolle hoidjat.
Täpsemalt sai nõrk sugupool kindlustada endale kindla koha ühiskonnas meeste kõrval.
See on tõestus selleks, et naine võib olla võimeline konkureerida tugeva sugupoole esindajatega ja saavutada seega edu meie elu erinevates sfäärides.
Kuna mina elan Eestis, siis ma võin analüüsida naise rolli just nimelt selle riigi piirkonnas.
Kooliharidus oli algusest peale kättesaadav ainult poissidele, tüdrukud aga pidid koduõpetusega rahuldama.
Haridus on kättesaadav kõigile, kes tahab olla haritud inimene.
Haridus on kättesaadav kõigile, kes tahab olla haritud inimene.
Edasi leidub tänapäeval Eestis palju erinevaid asutusi või teisi koole, mis arendavad inimeste erilised anded.
Kusjuures võib kaasaegne naine saada sellist elukutset, mida ta soovib.
Isegi siis kui selle valik on kuidagi seotud meeste aladega, ka naisel on sinna ligipääs kättesaadav.
Üllatav on see, et naine saavutab sellistes valdkondades meestega sarnaseid häid ja paremaid tulemusi.
Nii pärast ülikooli on paras aeg karjääri tegemiseks.
Kõik teed eduks on avatud naiste jaoks kaasaegses ühiskonnas.
Naine oli ja jääb alati kodukolle hoidjaks.
Kaasaegne naine ei hooli isegi sellest, et tal ei jätku aega kas oma tööks, iseendaks või oma koduks.
Tal on palju jõudu selleks, et saada oma eesmärke karjääris, hoolitseda oma kodu hubasuse eest ja kasvatada lapsi, ning piisab ka energiat enda jaoks.
Kas firma direktori kohale on eelistatu kandidaat mees või naine?
Tüüpilistel naiste erialadel on õrna soo esindajatel palju lihtsam tööd leida. Kuidas aga olla sellistel naistel, kellel ei ole mingit eriala?
Kui naine on hakkaja tüüpi, siis ta ka leiab endale mingi töö.
Keegi ei teadnud täpselt, mis saab juhtuma.
Otse loomulikult on meie riigis probleeme, mis võiksid olla olematud, kuid mulle tundub, et kõik on ületatav, oleks vaid tahtmine midagi muuta oma elus ja piisavalt tahtejõudu, et oma unustused teoks teha, siis saab kindlasti kõik korda.
Raskused aga paraku kuuluvadki meie ellu, sellega ei ole midagi teha.
Elu võiks võrrelda elukäigurada – mingi periood elus on must, kuid selle järel kunagi ikka tuleb valge.
Nii mehed, kui ka naised elavad, töötavad, õppivad, armastavad, kaotavad, lahendavad igasuguseid probleeme.
Selge see, et naised tüdinesid rutiintööst ja hakkasid oma elus erinevaid ning tähtsaid muudatusi tegema.
Võrreldes meestega, on naistel ikkagi natuke raskemini.
Tänapäeval tahavad naised olla meestest iseseisvad ja see soov tõukab naisi õppima, kõrgharidust omama, karjääri tegema, iseenda tulevikku kindlustama.
Samas noorte naiste ees tihti seisab tööleidmise probleem, kuna tööandja kardab seda, et kui naisel on lapsed, sageli võivad nad haigeks jääda ja seetõttu naine hakkab kodus lapsega istuma ja töölt puuduma.
Pealegi harva esineb töökohti, kus palk võimaldab hästi elada aga hästi elada tahavad kõik.
Seetõttu hakkab nii naine kui ka mees lisa tööd otsima, et parem elada.
Samas peale tööd naine peab kodu korras hoidma: koristama, pesu pesema, söögid valmistama.
Mees aga tihti tuleb naisega koos koju ja selle asemel, et naist aidata, istub mees teleka taha ja hakkab ootama millal õhtusöök valmis saab.
Usun, et mitte kõikides perekondades on selline jube kord, kuid on ka selliseid.
Tihti mehed arvavad nii, et kui naised ei taha kodus istuma, siis olgu lahked kõigega hakkama saama.
Mis puutub vanema naistesse siis on olukord veel hullem.
Kuid mida peab 45-aastane naine tegema, kui mingil põhjusel ta jäi töötuks ja tahab uut töökohta leida, et raha teenida kuni pensionini?
Ei loe ka see, et see naine on rohkem kogenud ja võib palju edukam selles valdkonnas olla kui noor.
Naised peavad konkureerima mitte ainult meestega, kuid ka ise endiga.
Naised saavad nendeks, kelleks tahtsidki saada. Edu naistele nende hakatustes!
Tihti tööandjad tahavad, et tööotsijal oleks mingi kogemus, kuid kui ühel ja samal päeval tuleb noor kogemusteta ja eakas naine kogemustega, keda valitakse?
Kui vaadata lastetoetusi ja lapsesünni toetusi, mida Eesti riik maksab, siis on ju näha, et naiste, emade eest hoolitakse, üritatakse neid aidata ja isegi sündivust tõsta.
Kui vaadata lastetoetusi ja lapsesünni toetusi, mida Eesti riik maksab, siis on ju näha, et naiste, emade eest hoolitakse, üritatakse neid aidata ja isegi sündivust tõsta.
Et palgad paljudel naistel on üsna väikesed, muretsetaksegi finantsilise poole pärast ja töökoha säilimise üle.
Keerulises olukorras on ka need nõrgema soo esindajad, kes elavad vägivalla peres.
Õnneks on nende jaoks loodud Eestis kohad, kuhu pöörduda abi järgi või kuhu vähemalt end peita.
See, missuguse tee valib inimene sõltub ainult tema tahtmisest ja sihikindlustusest , sellest mida ta tahab saavutada oma elus.
Kui laps täiskasvanuks saab, otsustab ta ise, mis on hea, mugav ja tähtis tema jaoks ning mis mitte, keegi ega miski ei saa ta valiku muuta.
Esimesse klassi minejaid ei peaks eksamineerida, vaatamata sellele, kas on see eliitkool või tavaline kool.
Esimeses klassis võib laps kahe mees olla, kuid kooli lõpetab kuldmedaliga.
Sellisest juhtumist keegi pole kindlustatud, kuid kõikidel peab olema ühesugune võimalus teistega võrreldes.
Keegi kunagi ei leia ühes inimeses samu jooni, mis on teises.
Isegi kaksikud on oma loomust erinevad, kuigi välimusest sarnased.
Sellega ma tahan öelda, et hakates seitsmeaastast last eksamineerima, võima me rikkuda ta enesekindlustuse ning sellega teha ta elu raskemaks.
Edu mitte saavutades hakkab ta kartma veel vigu teha ning ta areng võib pidurdada.
Vastutustunne hakkab arenema inimeses täiskasvanuks saamisega.
Tavalises koolis on ka võimalik saada häid esmaseid teadmisi, sest selleks, et olla tark ja edukas, ainult koolis õpetavatest teadmistest ei piisa.
Inimene peab ise rohkem lugema, infot hankima, raamatukogusse käima, vahepeal ka telerit vaatama.
Ja keerulisus mitte sõltub geograafilisest asendist ja rahvusest.
Keerulisus on meie liiga kiiresti ja edukalt arenevates maailmas ja selles kas meie, naised, suudame koos samas tempos ka areneda ja kohaneda.
Läbi sajandite naise roll ühiskonnas oli alandatud.
Peeti, et naised peavad kodus olema, lapsi kasvatama, koduse töid tegema, vaikima ja kõikiga nõustuma.
Naised vaidlevad tänapäeval oma õiguste eest.
Aga mõnel määral feminism rikkus ka meie elu. Praegu peale oma sirgeid kohustusi peame me osaliselt ka meeste oma täita.
Naist tihti nimetatakse nõrgaks sooks.
Kas meie oleme siis füüsilisest või intellektuaalsest poolest nõrgem?
Mehed arvavad, et meie ise ei tea, mida tahame, et vahetame oma arvamuse liiga tihti ja igas minutis tahame midagi täiesti uut.
Mis on siis naise elus kõige tähtsad asjad?
Oma perekonnas saab naine ennast realiseeruda.
Naised, kellel on olemas perekond, arvavad, et nad tõelised naised, kellel elueesmärk saavutatud.
Ajalooliselt on kujunenud, et just naine seisab pere rooli taga.
Kõik me oleme inimesed ja kõik me väsime ja võime talumatu olla, aga koju jõudes on vaja olla hea ja armas naine ja ema.
Ta peab sööki tegema, kodus askeldama, lastega tegelema ning kasvatama neid ja mitte unustada ka mehele tähelepanu pöörata.
Ma arvan, et siin kõik sõltub naisest ja sellest, mida ta tahab elus rohkem.
Veab neil, kes oskab karjääri teha ja pärast ka perekonda luua.
Siin peab mäletama, et töö ei ole igavene.
Et ei juhtuks nii, et vanaduses on naisel paks rahakott ja ta saab kõik endale lubada, aga lähedal ei ole inimene, kellega võib seda jagada.
Aga praeguses maailmas on raske kõik need rollid täita.
Isegi tugevale naisele ei piisa närve ja energiat kõige jaoks.
Aga mehed ei kiirusta meie rasket kandamit kergemaks teha.
Sellele küsimusele ei ole võimalik anda konkreetne vastus.
Oletame, et selle küsimuse üle arutleb mõnda moslemi riigist pärit naisterahvas.
Eestis pole ühtegi seadust, mis piiraks naiste õigust.
Kui aga meie naiste olukorraga tutvuks mõni ameeriklanna, siis kaldun arvama, et tema seisukoht antud küsimuses oleks moslemi naise omale täiesti vastupidi.
Praegu me liigume naiste tegeliku vabaduse ja iseseisvuse suunda.
Ühiskond vabaneb tasapisi eelarvamusest, et naine pole võimeline ühte või teist tööd teha.
Naisi kohtub nüüd näiteks poliitikas, mida mõni aeg tagasi peeti ainult meeste pärusmaaks, ka naistaksojuhid pole enam midagi ennekuulmatut.
Kogu oma eelnevast jutust tahaksin teha järeldust, et naise elu Eestis ei ole ei kõige halvemas ega kõige paremas seisukorras, kuid tähtis on see, et me liigume paremuse poole.
Ei tohi lasta ühiskonna mallidel rikkuda isikliku õnne.
Loomulikult – mõni laps võib olla kiirem, taibukam, kuid kas see tõesti tähendab seda, et natuke aeglasema käitumisega laps on siis kohe lollim?
Ma ei mõtle selle all alaarenenud last, vaid lihtsalt tagasihoidlikumat väikest inimest, kes on iseloomust vaiksem.
Küllap pole praegu niisuguseid täiskasvanuid, kes eitaksid lapsepõlve hiiglast tähtsust kogu edaspidise elu jaoks.
Vaevalt leitakse praegu kedagi, kes hakkab rõhutada asjaolu, et lapse isiksuse kujundamisel olulist rolli mängivad ennekõike tema kaasasündinud oskused.
Loomulikult omavad need oskused suurt tähtsust, kuid tugevamat mõju avaldab keskkond, eriti täiskasvanud, lapse arengule.
Samamoodi, nagu varem hinnati pärivuse rolli üle, praegu pööratakse omandatud kogemuse rollile liiga suurt tähelepanu.
Kus on kujutlejad ja väljamõtlejad, kes oma iseloomult pole suutelised alati kuulekateks olema?
Lapse igasugust käitumismalli positiivselt hinnatakse ja tugevalt kiidetakse just siiamaani, kuni arendab laps oma fantaasiat ringis.
Kodus aga peab ta tubliks ja kuulekaks olema.
Juhul, kui laps väljub temale määratud raamidest, siis reeglina alustatakse etteheitmist tema jubeda käitumise puhul.
Edaspidi aga hakkame me oma isiklikul soovil vältida inimesi tölpide mõtetega, kes kardavad millegi uue väljaütlemist.
Järelikult lapse tulevikuks parim ettevalmistamine on tekitada temas seesmine mugavustunne ja teatud kartmatus järgmise sammu ees.
Psühholoogid toonivad, et vaimse tervise põhilisi koostisosi ei ole elada minevikus või tulevikus, vaid siin ja praegu.
Ta pole tegelikult suutnud kirjutada kõik need raamatud, mis temast meieni on jõudnud.
Ta püüdis analoogiameetodid kasutades leida varjatud sidet kaartide, täringute, planeetide liikumise ja inimese hinge vahel, uskudes, et selle seoses väljendub jumala tahe.
Tüli tekkis tol hetkel, millal Mati tegi mingit paha tegu.
Kui väike poiss ei või ise seletada, miks ta niimoodi tegi, siis otsustavad tema vanemad leida inimest, kes on süüdi.
Mitte ühtegi inimene ei taha kuulata või ise enesele ütelda, et ta on süüdi.
Ta teeb kõik lapse kasvatamise tööd nii hästi, kui oskab seda teha.
Ta on ilm selgesti haritud inimene.
Rääkida lapsega tohib sel juhul ja sel ajal, kui ta saab kõik, millest räägitakse, aru.
Veel võin lisada, et ise isa ei saanud veel aru oma isa rolli hästi.
Mees ei saavutanud oma kõnega soovitud eesmärgi.
Kõik tema arusaamine on emotsioonide tasemel.
Isa rääkis poolteist tundi tõsisest küsimusest, poiss aga huvitas teist küsimust.
Isa ise tunneb rahulduse oma kõnest ja on huvitatud ainult poisi vaikusest.
Viimasel ajal väga populaarseks on saanud töö välismaal. Sinna sõidavad töötavad põhiliselt tudengid, aga loomulikult täiskasvanud ka.
Mis puutub Eestisse, meie tudengid sõidavad Ameerikasse, Soome ning teistesse riikidesse, et teenida raha.
Tean, et Ameerikas tuli neil töötata erinevates kohtades ja erinevates tingimustes.
Nende töökohad olid baarides, mingite majade ehituses ja veel rahvusvahelistes laagrites.
Aga miks tudengid nii tugevasti tahavad just välismaal töötada?
Teiseks on väga tore reisida ja vaadata erinevad riigid.
Tudeng võib pärast oma töö lõpetamisest veel reisida kuu jooksul, see sõltub sellest, kas tal on aega, raha ja viisat.
Ta on kodust kaugemal ja peab kõikide asjadega ise hakkama saada.
See on nagu eksam enne täiskasvanud ellu astumist.
Eestimaaga võrreldes pakkuvad Euroopa riigid rohkem tudengite jaoks.
Siis ilmub mingi kahtlus, kas tasub üldse sõita või mitte.
Siin tuleb appi akadeemiline puhkus, aga sellega on seotud teise tüübi probleemid.
Meie tavalises elus tihti räägitakse õnnest.
Ma arvan, et kõigil inimestel on oma õnne.
Aga kui nad kaotavad seda, siis vaesed inimesed saavad aru, et nende õnne kadus ära.
Ma kaldun arvama, et õnne on niisugune meeldiv tunne, mis soojeneb inimesi.
Õpilase jaoks on õnn, kui ta hea hinne saab.
Praegu tihti räägitakse sellest, et naistel ja meestel on erinev õnn.
Kuid mina ise naine olen, siis naiste õnn on minu jaoks lähedasem ja sellest mina võiksin palju rääkida.
See teema on tavaline objekt jutu jaoks.
Igal naisel on erinev arvamus õnne puhul, aga siiski nad on põhimõtteliselt lähedased.
Mõned naised elavad üksinda, aga tundub, et nad ei keelduks mehega koos elamist, kui oleks sobiv inimene.
Mõned naised üldse ei taha töötata, vaid tahavad olla koduperenaised, kasvatada oma lapsi, süüa teha, oma meest töölt oodata ja nii edasi.
Veel on naise jaoks tähtis enesekindlustus.
Kui neiu peeglisse vaatab ja talle ei meeldi oma nägu, see on tõeline ohtlik mitte õnnelikuks saada.
Kui naine vaatab peeglisse ja märkab, et temal on kortsud, temal läheb tuju ära.
Mehed on tugevad, vahvad inimesed ja nende õnn on naiste õnnega erinev.
Peaaegu kõik mehed tahavad eelkõige ametniku suurt kohta saavutada.
Paljud mehed hindavad oma elu ja õnne sellega, kui palju raha nendel on. Ma arvan, et seda nad panevad esimesele kohale.
Meeste ja naiste õnnemõistmine on erinev.
Meeste ülesanne elus on toida ja kaitsta oma pere.
Ja sellepärast meeste jaoks on materiaalne märksa tähtsam, kui tunded.
Meie elus on väga tähtis see tunne, mis toetab meid, sest igapäevased sündmused mõjuvad inimest, ja mitte alati positiivselt.
Peaaegu igapäevaselt jäävad inimesed ilma tööd, need, kes töötavad ei ole oma palgaga rahul.
Inimesed räägivad, et õnn tuleb selle inimese juurde, kes selle vääriline.
See on väga tore, kui väikesel lastel ja täiskasvanutel inimestel on õnnelikud näod.
See on omakorda õnn lähiskonna jaoks.
Minu arvates meie üldine ja suur õnn seisneb selles, et meie elame, et meile on antud see võimalus, et me võime vaadata, käia, näha, armastama ja see on jumalale ja vanematele tänu.
Midagi selle moodi mõtlesingi mina ka, kui kavatsesin ülikooli minna.
Ma tahtsin ka lõbusalt vabaaega veeta, et mul oleks palju uusi sõpru, et ma saaksin tuttavateks paljude huvitavate inimestega.
Ausalt öeldes minu loodusi ja ootusi olid petnud.
Minu sõbrad ja tuttavad on nii korralikud, nende peades ei ole muud asju peale õppimisest. Ühelt kõrvalt vaatamas on see hea, sest me tulime ülikooli õppima.
Meil ei ole muud huvisid peale loenguid ja raamatukogust.
Miks me ei oska lõbustada nii kenasti, kuidas seda teevad eestlased?
Minu arvates on kõige halvemini see, et me unustasime iseennast ära, me ei ole isegi iseenesele vaja.
Me istume oma tubades midagi tegemata ja kaebame selle üle, et meid, venelasi ei võetakse vastu näiteks korporatsioonidele.
Aga Tartus on nii palju vene rahvast üliõpilast. Me võime kokku puutuda ja midagi teha!
Tänapäevast elu ei saa kuidagi kujutada ilma telerita.
Teler on juba ammu olnud nagu pere liige.
Me vaatame telerit peaaegu iga vabal õhtul – lapsed vaatavad multifilme, täiskasvanud vaatavad mängufilme ning erinevat saadet.
Kui me võrdleme televisiooni kümme aastat tagasi ja praegust, siis kindlasti näha, kui erinevad need on.
Televisioonis on palju uusi programme ja kanale.
Näiteks minu kodus on umbes 38 kanali, neist on umbes 14 vene kanali.
Vene kanalid on viimasel ajal kiiresti arenenud – kõik on kutsealane.
Mulle meeldib aga see Eesti televisioonis, et võõrkeelseid filme ei dubleerita, on ainult eesti keelsed tiitlid all.
Paljud televiisorisaated on laenatud.
Alguses oli see väga huvitav inimeste jaoks, kuid paljud saated ei finantseerinud, rohkem neist olid ühe aasta jooksul ja pärast kadusid TV eetrist.
Mis puutub filmidesse, siis pean ütlema seesama.
On väga palju huvitavaid saateid erinevate reiside kohta maailmas, on olemas hulk teadulikke ja populaarteadulikke saateid ning lihtsalt ajaviiteks.
Meie televisioon on samuti mitmekesine – on palju erinevaid programme noorinimeste jaoks.
See on minu arvates väga kasulik, sest mõned küsimused, vajalikud elu jaoks, selle ajani jäid nagu tahapoole.
See ülemäärane avameelsus muudab elu kõiki tähtsaid väärtusi väärituks.
Vaatame kaasaegseid filme ning näeme, et kõik on meie elus lihtsalt kättesaadav ja selleks ei ole vaja liiga suure pingutusi.
Näiteks, palju filme ei tohi noorukitele kindlasti näidata, need filmid on jõhkrad, kus vägivald, tapmised ning liiga avalik armastus.
See mõjub nooruki psüühikasse peamiselt.
Tal läheb elu siis ükskõikseks, tema noored tunded on ka siis kõvad ning heade tunnete asemele tulevad kõlvatud, vaesed ja jõhkrad tunded.
Selleks, et leida vastus sellele küsimusele iga meist peab teha enda selgeks mida tähendab üldse sõprus, sest mitte kõik teavad, mida see tähendab.
Minu jaoks sõprus on see, et üks arvab, et ta on minu sõber aga teine ei sellega nõus.
Sõprus peab kostma ikkagi usaldusest kui keegi ei usalda siis ei saa üldse rääkida, et nemad on sõbrad.
Muidugi, ma ei taha öelda, et kui nad on sõbrad siis nad peavad teine teisele kõik rääkida see ei pea nii olla, sest igal inimesel peab ikkagi olema mingeid saladused, sest inimene ei saa elada kui temal ei ole oma saladusi.
Mõned inimesed elavad ka ilma tõelisest sõprust, aga see ei tähenda, et nad on õnnetu, sest nad lihtsalt ei usalda inimesi.
Võib-olla see ongi mõnes mõttes halb, sest kui inimene ei saa oma muredest teistega jagada, ja ta peab kõik oma muret ise endas kanda.
Aga me ju teame, et kui me kanname oma muret endast me väga vara sattume teiste maailmasse ja enne seda haigestume, sellega haigusega mida ei saa ravida.
Selle pärast iga meist peab mõtleme kas talle on vaja seda või mitte.
Muidugi mõned leiavad sellises olukorras lahendus, nad lähevad ja ostavad endale vihik ja siis kirjutavad sinna oma muredest ja see aitab neile oma probleemidest lahti saada.
Isegi arstid soovitavad seda teha kõigile kes ei saa sellest teistele rääkida.
Paljud inimesed kes nii teevad räägivad, et see on kõike parem lahendus saada oma probleemidest lahti.
Mina seda muidugi ise ei proovinud kunagi ja võib olla selle pärast, et mulle vedanud inimestega, kes mind ümbritsevad.
Muidugi on olemas ka sellise kellele meeldib kui nad ei räägi teistele, sest nad arvavad, et nad peavad oma probleemid ise lahendada.
Aga mõned arvavad kui nad räägivad kellelegi oma probleemidest siis neile on lihtsam leida lahenduse.
Ma ei taha öelda, et inimene peab rääkima kõigile oma probleemidest, lihtsalt inimesel peab olema inimene kellele ta võib rääkida sellest mida teda vaevab, sest minu jaoks see on lihtsalt õnnelik inimene, kui temal on see kellega ta võib rääkida üks kõik millest.
Ja kui temal ei ole see võimalus siis ta on õnnetu, nii arvan mina, sest inimene ei saa elada ilma suhtlemiseta.
On olemas ka selliseid inimesed kellele meeldib elada teiste inimeste probleemidega ja võib olla see ei ole nii halb, sest tänu neile paljud lahendavad oma probleemid.
On olemas ka selliseid inimesed kellele meeldib elada teiste inimeste probleemidega ja võib olla see ei ole nii halb, sest tänu neile paljud lahendavad oma probleemid.
Teised on vastupidi nad ei taha isegi kuulda, et sinul on mingeid probleemid, sest nad ei saa oma probleemist lahti ja veel sina räägid siin oma probleemidest.
Teised on vastupidi nad ei taha isegi kuulda, et sinul on mingeid probleemid, sest nad ei saa oma probleemist lahti ja veel sina räägid siin oma probleemidest.
Need inimesed ei saa kunagi teistele jaoks head sõbrad olla, sest iga inimesele on vaja kui teda hästi läbi kuuldakse, saavad tema muret aru ja kui on võimalik siis antakse hea nõud või kuidagi teist moodi aidatakse.
See on ju kõike parem tunne kui sa võid loota sellele, et sinu sõber aitab sulle ja kui vaja sa aitad ka oma sõbrale mitte, selle pärast et sa oled tema sõber ja kunagi ta aitas ka sulle, vaid selle pärast, et sa armastad ja hoolid temast.
Minu jaoks tõeline sõprus on see kui sina teed kõik mis on võimalik, et sinu sõber oleks õnnelik, sest ainult nii sa võid ka ise olla õnnelik.
Maailmas on olemas palju erinevat sõprust, aga mina tahaksin rääkida kahest: üks sõltub sellest, et kui sõprus on kahe inimese vahel ja teine sõltub kui sõprus on rohkem kui kahe inimese vahel.
Iga üks neist on oma moodi vajalik, sest nagu ma juba rääkisin, et inimesed on erinevad see tõttu nemad vajavad erinevad sõprust.
Mõnedele meeldib kui temal on palju sõpru, aga see ei tähenda, et ta võib neile kõik rääkida, sageli ta ikkagi valib endale kedagi üht kellele ta võiks rääkida oma tunnetest ja muredest.
Minu meeles siin inimene ei saa öelda, et ta leidis tõeline sõprus, sest neid on palju ja talle on raske teha kes neist on kõike parem ja seega ta ei saa rääkida oma probleemidest ja sageli ta lahendab neid ise.
Teine sõprus on kahe inimese vahel, muidugi see ei tähenda, et nad kogu aeg käivad koos, ei nendel on ka palju sõpru lihtsalt nad eelistavad rohkem koos olla, sest nad räägivad teine teisele oma murretest ja koos neid lahendavad.
Neile on lihtsam leida lahendus kõikidele küsimustele kui nad on kahekesi.
Kui rääkida ennast siis ma võin öelda, et minu elus on olemas tõeline sõprus.
Ja ma olen uhke sellega et minul on olemas selline sõbranna, kes ei vea mind kunagi all, ta on valmis tulla mulle appi üks kõik mis kell ja mina olen talle selle eest väga tänulik.
Temaga ma sain tuttavaks 4-ndal klassis ja sellest ajast me oleme koos me ei tülitsenud kunagi ja praegu ka mitte isegi siis kui meie arvamus on erinev me ikka leiame mingi lahendus sellele, et see erinevus ei lasknud meid tülli ajada.
Kuigi me tunneme teine teist väga ammu see ei tähenda, et meile on teine teisest juba igav.
Sest nagu kõik teavad elu ei seisa ja meie ka, selle pärast mul on temaga väga tore olla iga kord kui me temaga kohtume meil ei jätku aega, et kõik rääkida, sest elu on väga palju kingitusi meile teeb.
Oma kogemustest ma võin öelda et tõeline sõprus ikkagi on olemas.
Aga sõprus ei kosta ainult sellest probleemidest mida me aitame teine teisele lahendada.
Sõprus on kõike parem mis on meie elus, sest ilma sõpruseta me võime kaotada elu mõtteid.
Sõbraga me võime käia üks kõik kus ja me teame, et meil ei olla igav.
Sõprus teeb meie elu kaunimaks ja selle eest me peame tänada jumalat.
Kuigi ma olen kindel et sõprus ikkagi on olemas juhtub sellised asju mida ei saa seletada mitte keegi.
Näiteks kui inimene peab teist inimest oma sõbraks, sest nad on juba väga kaua koos vedavad päevad ja õhtud nad on absoluutselt kõigest teineteisest probleemidest teadlikult, isegi mõni kord aidanud neid lahendada siiski võib öelda, et nad ei ole head sõbrad või nende sõprus ei ole tõsine.
Ja seda on väga lihtsalt kontrollida kui sul on väga suur probleem ja sa räägid seda oma sõbrale sa pead vaatama kuidas ta sellele reageerib ja mida ta sulle ütleb kas see saab olla hea nõu või mitte.
Sest minu meeles sõber peab alati andma oma sõbrale ainult head nõuanded, isegi siis kui sõber tegi midagi valesti, aga ma ei taha öelda et me peame kõiki oma sõbra vead õigustama, vastupidi me peame seda talle ikkagi öelda aga natukene pehmemaks, et mitte solvata oma sõpru ja öelda siis kui me oleme sõbraga kahekesi , sest kui me räägime siis kui on palju inimesi ja me veel hakkame oma sõbra solvama kuidas me üldse võime öelda, et ta on minu hea sõber.
Siis kui inimene solvab oma sõpru ta ei tohi rääkida, et tal on olemas tõeline sõber, sest selle inimesega ei taha keegi sõbrustama veelgi, et nende vahel oleks tõeline sõprus.
See inimene ei ole üldse väärt, et tema elus oleks sõprus, veelgi tõeline, sest see inimene reedab sind siis kui tuleb esimene võimalus.
Selle pärast ma tahan öelda, et meie elus tn vaja olla väga ette vaatlikult inimesega nagu räägitakse usalda aga ikkagi kontrolli kas ta on väärt sinu usaldust.
Kõik mida ma juba kirjutasin üleval võib võtta nüüd kokku ja öelda, et meie elus võib ikka kohtuda tõelist sõpru kuigi mitte nii sageli kui tahaks aga tähtis on see, et ikkagi võib ja viimast mida ma veel tahaks öelda see on seda, et ärge reetke oma sõpru, sest see on kõike suur viga meie elus!
Kahekümnenda sajandi üks tõsisemaks tulemuseks on võimalus ajada äri otseste võrdõiguslike sidemete baasil, mida võiks lühidalt nimetada võrguks.
Lisaks võrk võimaldab tegutseda kiikamata partneri sotsiaalsele staatusele.
Kaasaegsete võrgusuhete üldkättesaadavust ja nende ruumi-ajaliste piirangute vabadust tagavad saavutused tehnoloogia sfääris.
Eriti tuleks rõhutada sellele, et antud tehnoloogilised läbimurded äärmuslikult uuendavad baastoodangu liikide loomise viise.
Lisaks need tehnoloogiad võimaldavad püstitada otsesed sidemed tootja ja tarbija vahel, ilma et keegi oleks osutanud nendele vahendusteenused.
Veelgi tõsisemad kuid veidi kaugemale ulatuvad majanduslikud tagajärjed on oodata kahe tuhande viieteistkümnendaks aastaks, kui hakatakse tööstuslikult kasutama mikromehaanilisi seadmeid , mis võimaldavad ainega kergelt manipuleerida molekulide ja aatomite tasemel.
Oletavalt need mehhanismid suudavad luua ükskõik milliseid esemeid kaasa arvatud enda koopiaid, kusjuures teevad seda kiirelt, odavalt ja iseseisvalt, nii et inimese sekkumine kas toimub väga harva või üldse puudub, millega kindlasti alandab tootmisvahendite hinda.
Kõik ülaltoodud võiks tähendada, et tänapäeva majandussüsteemi asemele, mis on baseerunud vahendajate suhetel võib tulla uus, mis on põhinenud võrgusuhetel ja mis suuremal määral vastab inimeste pürgimistele.
Selline ökonoomika ülekaal on põhjustatud omaduste reaga, mis on võrgu-äritegevuses fundamentaalne.
Võrgu tingimustes kaoksid inimeste sõltuvused kaupade ja teenuste konkreetsete tootjatest sest vajaduse korral võib võrk iga üht neist asendada samaväärse pakkujaga.
Selline ühiskonna majandusstruktuuri vorm nõuab üleminekut riigilõivude mitmekesisusest omandi maksustamiseks ja käibemaksu ühtlustamiseks, mis kataks üleni kõik valmistoodangu ostumüügi operatsioonid alustades tavalistest olmeostudest kuni palga saamiseni.
Selline ühiskonna majandusstruktuuri vorm nõuab üleminekut riigilõivude mitmekesisusest omandi maksustamiseks ja käibemaksu ühtlustamiseks, mis kataks üleni kõik valmistoodangu ostumüügi operatsioonid alustades tavalistest olmeostudest kuni palga saamiseni.
Asi on selles, et uutes tingimustes taoline käibemaks oleks ainsaks maksuks, millest ei oleks võimalik hälbida, samas nii võrra lihtsustatud maksustamine oluliselt stimuleeriks innovatsioone.
Selleks peaks riik tagama ettevõteinitsiatiivi maksimaalset vabadust.
Sellised soodustused peaks andma tähtajaliselt mitte rohkem kui viieks aastaks, kuna ülidünaamilise majanduse tingimustes nii pikkaajaline edu saavutamatus tähendaks, et firmategevus on printsipiaalselt valesti ülesehitatud.
Samas võrgufirmad soodustuste ajaks annavad riigile omandiks teatud osa oma aktsiatest.
Lisaks riik võiks kasutada erinevaid meetmeid, mis toetaksid innovatsioone kasutavaid tarbijaid.
Majandusprotsessida juhtimine peks olema ülesehitatud nii, et kogu aeg luua uusi võimalusi, mis suunaksid asjaajamist vajalikus suunas ja samaaegselt langetaksid järjest kerkivaid probleeme.
Tuleks vältida projekte, mis toetuvad kaasaegsel tehnoloogilisel süsteemil ja mille isetasuvus ületab ajavahemikku, mis kestab viisteist aastat.
Seaduses tuleks kaotada juriidiliste ja füüsiliste isikute vahesid.
Samas nõuab ületamist inimeste tormakalt progresseeruv jagunemine „võrgulisteks“ ja „mitte võrgulisteks“, mis on paljudel juhtudel tingitud inimeste erinevates oskustes elada võrkmajanduse tingimustes.
Kõige mõõdukama panuse selle ülesanne lahendamiseks võiks teha riik, võttes maha administratiivsed piirangud internetti ligipääsu vahendite arenguteel ja toetades organisatsioone, mis osutavad kõige elementaarsemad eluvajadusteenused üleminekul võrguprintsiipidele.
Suurt rolli inimese elu kujunemisel mängib haridussüsteem: lasteaed, kool, gümnaasium, kõrged koolid.
Inimene peab valima sellist tegevusala, millega ta saab hakkama ja mis teda huvitab kõige rohkem.
Elu muutub aegadega, aga haridussüsteem peaaegu seisab paigal.
Võib öelda, et praegune haridussüsteem ei hooli tavalistest lastest, kes murravad ülekoormuse all.
Kõike mida õpetatakse koolides ja gümnaasiumides ei ole vaja.
Laps näeb et õppimine koolis on raske tema jaoks ja ta lihtsalt ei suuda edasi õppida, sest arvab, et tal kunagi midagi ei tule hästi välja.
Õpetajad tahavad õpetada võimalikult kõike, aga nad ei mõtle sellele et normaalne inimene lihtsalt ei suuda kõik meelde jätta.
Aga inimene peab oskama ka suhelda, koostööd teha, igasugused probleeme lahendama.
Mitte kõik saavad seda teha.
Mõned õpilased saavad hakkama praeguse ülekoormusega, mõned ei, see sõltub inimese iseennast.
Õpetaja ei pea eristama õpilasi, et ühed on targad ja teised üldse ei taha õppida ja on liiga aeglasemad.
Vaatamata sellele tahavad ju kõik haridust saada peaaegu kõik, on erandid kah.
Pool lastest on kogunud koolivägivalda.
Üle jõu käiv õppekoormus hävitab eneseusu ja tal tekib vajadus jätta õppimist.
Suur osa õpilastest õpib pähe ainult kõike vajalikuma, mis minu meelest takistab mõtlemise arengut, sest informatsiooni ajus on liiga vähe.
Tänapäevased noored inimesed üldse ei tegele kodus õppimisega, arvavad, et aitab sellest, mis neile seletati tunnis.
Vanemad ka mängivad tähtsat rolli oma lapse hariduse saamisele. Peavad teha oma lapsele arusaamatuks, et haridus on vaja tuleviku jaoks, sest ilma hariduseta ei saa ka midagi head ja kasulikumat saavutada.
Tuleb välja, et pool oma elust me peame ainult õppima ja see veel ei anna 100% garantii, et inimene kõrge haridusega leiab endale hea töökoha.
See paneb õpilase mõtlema: kas on siis seda kõrget haridust vaja või mitte?
Kes teab, mis tuleb, äkki haridus annabki meie suurt võimalust midagi teha ja saavutada tulevikus elus.
Elu on raske ja keeruline, keegi ei saa ette kujutada mis meid ootab tulevikul ja mida pakub meile elu.
Sellisega arengukavaga tuleb vähem probleeme lastega.
Mõnel õpilasel tekivad palju probleeme seoses sellega, et nad on liiga tagasihoidlikud, piinlikud ja ei saa ise enda eest seista.
Mõned ei taha seda, et tema peale vaataksid teised õpilased, kui ta vastab või midagi teeb.
Me peame proovima ja hakkama saama kõigega, mitte vaatama sellele kuidas tuleb välja teistel, peame elama oma eluga ja lahendama enda probleemid.
Kõik oleks suurpäraselt, kui koolis oleks vähem koolivägivalda, oleksid paremad õpetajad, väikesed klassid, et igaühel oleks võimalus näidata mida ta oskab teha.
Aga võib olla ka, et kõik suurpäraselt ei saa olla.
Laps peab juba koolis mõtlema sellest, mida ta tahaks teha tulevikul, mida ta tahaks saavutada ja mis on vaja selle jaoks.
Missugustele õppeainetele on vaja rohkem pöörata tähelepanu, millega on vaja tegeleda rohkem ja hoolikam?
Kool ja haridussüsteem mõjutab iga inimese elu ja sellele tuleb suhtuda tõsiselt.
Haridus ei ole mingit mänguasi millega võib natuke mängida ja pärast ära visata.
Kõikidel inimestel on olemas oma elus mingisugused unistused.
Laste ja täiskasvanute inimeste unistused on erinevad.
Laste ja täiskasvanute inimeste unistused on erinevad.
Laste unistused võivad täiskasvanutele väga banaalseks paista.
Maiustused ja mänguasjad toovad lastele palju positiivsed elamusi.
Aga pisikese inimese kasvamisega ja arenemisega muudavad ka tema nõudmised.
Keskealine inimene mõtleb juba teisiti ja tahab teisi eesmärke saada.
Lapsepõlve järgi tuleb noorus – kõige põnev ja tore aeg.
Seda aega nimetatakse kuldne, sest noorus ei kordu elus kunagi.
Sel perioodil kujuned isiksus.
Sel perioodil kujuned isiksus.
Näiteks enamustel poistel võib tekkida huvi tehnika või mehaanika vastu, tüdrukutel aga pigem kosmeetika, riiete või armastus vastassoo vastu.
Sellest tuleb järeldus, et inimeste huvidest sõltuvad nende unistused.
Kui meil on suurt huvi mingisuguse asja vastu, siis me hakkame seda väga endale tahtma.
See tähendab, et pika aja jooksul me mõtleme selle peale ja unistame sellele.
Unistuste objekt võib olla nii elustatud kuid ka mitte.
Mõnel on raha vaja selleks, et paremini elada, aga mõnel tekib vajadus raha peale sellepärast, et mingeid kalleid asju osta.
Elus võib juhtuda, et keegi hakkab ühel kaunil tema jaoks päeval rohkem kui tavaliselt teenima.
Tulevikus harjub ta kiiresti suurte summadega ja tekib soov veel rohkem raha saada, sest tema jaoks ei ole enam rahel piir.
Siin võib jälgida inimese muutumine teiseks inimeseks.
Hakkab tekkima juba teine suhtumine elusse ja ümbritsevate inimestesse.
Kui palju raha sa saaks, sul on alati vähe.
Sel juhul on ainukene mure, kuidas õigesti tööd organiseerida ja raha tarvikult kasutada, et rohkem sellest kasumit saada.
Kui sul ei ole huvi lähima inimese poole, siis kaob ka kontakt selle inimesega.
Ma võin tuua näide oma elust.
Mul on sõber, kes algas paar aastat tagasi äriga tegelema.
Me suhtlesime väga hästi, sest meil olid ühised huvid.
Tal läks äri väga hästi, tal oli palju tööd ja seetõttu suhtlesime juba mitte nii tihedalt kui enne.
Ta helistas harvem ja kohtumisi üldse ei olnud.
Õigustuseks rääkis ta alati, et tal on väga palju tööd ja ei ole aeg külla tulla.
Edasi hakkasin sagedamini märkama, et me ei räägi üldse nende teemadele, mis olid meil enne.
Kuna töö läks hästi, oli tal palju projekti, millega oli palju tegemist.
Ta oli sellest vaimustanud ja hea meelega jutustas mulle oma edust.
Ta oli sellest vaimustanud ja hea meelega jutustas mulle oma edust.
Alguses ma kuulsin teda meelsasti ja rõõmustasin koos temaga tema edukuse üle.
Aga pärast paistis see kuidagi imelikult, et ta ei küsinud üldse minu käest, kuidas mul käsi käib või on mul midagi uut ka juhtunud.
Muidugi tahtis ta kellegagi oma rõõmud jagada, ma sain sellest aru.
Aga mind ta nagu ei märganud enam, ainult kiitis enda.
Ja meie suhted temaga jõudsid selleni, et ei olnud enam suhtlemiseks ühtegi ühist teemat. Nagu igaüks rääkis oma keelt.
Ma arvan, et ta eriti ka ei muretsenud selle üle, sest tal on praegu teised väärtused.
Näiteks poodides, salongides, hotellides, restoranides ja teistes niisugustes kohtades püütakse rikaste jaoks parem teenindus pakkuda.
Rikkad maksavad selle eest, et neid eriliselt teenindatakse kui teisi inimesi.
Ma arvan, et kõik inimesed on väärt ühesugust suhtumist vaatamata seda, kui palju raha tal oma rahakotis või pangaarvel on.
Sõltub muidugi olukorrast, aga mõte on selles, et rahaga me ei ole sunnitud kellegi käsku täitama, midagi kindlasti tegema või kuhugi minema.
Näiteks ma teen, mida ema minult nõuab, ja saan sellest raha.
Mõne aja pärast olin ma nõus kõike teha, sest raha tahtmine oli päris suur.
Juba täiskasvatuna mõtisklesin selle üle.
Kui ma olin raha saanud, siis võiksin endale kõike osta, mida soovisin või unistasin.
Vastasel juhul oleks mul vaja selle asja ema käest küsida või paluda.
Aga oma rahaga, kuigi väikese kogusega, kuid ikkagi omaga olin juba iseseisev nagu täiskasvanu inimene.
Aga oma rahaga, kuigi väikese kogusega, kuid ikkagi omaga olin juba iseseisev nagu täiskasvanu inimene.
See vist meelitab väikesi lapsi midagi raha eest teha.
Kokkuvõtteks tahaks öelda, et ei maksa raha pärast kõik teha.
Oleks hea, kui inimesed jääksid selliseks, kes nad tegelikult on.
Oleks hea, kui inimesed jääksid selliseks, kes nad tegelikult on.
Raha koht ei ole meie elus kõike tähtsam. See ei ole elumõte.
Tasub vaadata ümber ja võib enda jaoks märgata palju tähtsamaid asju, mille poole võiks rohkem tähelepanu pöörata või oma pingutusi suunata.
Rahal on küll suur võim, aga me võime seda võimu vastu seista.
Meie infoajastu ajal paljud teadusealad, mille arendamine ei pakkunud varem kuigi palju huvi, muutusid järsku palju populaarseimateks.
Me oleme kõik juba kuulnud, et on võimalik teada saada milline on inimene kui te oskate tema näostruktuuri baasil määratleta tema iseloomuomadusi.
Sama asi öeldakse inimese käekirjast.
Aga mulle kõige rohkem meeldib teooria sellest, et on võimalik teada kõike inimese nõrgad ja tugevad küljed ainult lugedes nende kirju, kirjandeid ja raamatuid.
On ju täiesti arusaadav, et kui kirjanik kirjutab raamatu, ta paneb oma hinge sisse ja antud juhul mitte silmad on hinge peegel, vaid raamat.
On huvitav selline fakt, et psühholoogid olevat võimelised selle kaudu inimest defineerida, nagu mingi eluta objekti ja võib olla isegi prognoosida sinu arengu.
Kui nii mõelda, tekib mingi hirm, et keegi tunneb sind parem kui sina ise ja sa ei saa enam kedagi üllatada.
Minu meelest, kõige lihtsam oleks proovida teha selliseid asju laste kirjanduse peal.
Kuidagi kirjeldada raamatu ja anda mingit retsensiooni lihtsam laste raamatu jaoks.
See tähendab, ma võtan laste raamatu prooviks, et teada saada, kui hästi mina saan teha retsensioone ja uurida kui hea psühholoog ma olen.
Kui nii mõelda, inimene läks hulluks. Teeb mingeid tobedaid eksperimente ainult selleks, et tõestada oma võime analüüsida igasuguseid asju.
Aga teisest küljest need psühholoogid ka ainult inimesed ja kõik inimesed teevad vigu.
Ema jutustas talle kogu lugu ja neiu otsustas otsida oma vendi.
Järgmisel hommikul õde jõudis oma vendade maja juurde ja hakkas neil seakarjaseks, sest Vanapagana tütar tuli varem ja on öelnud, et ta on nende õde.
Nagu alati juhtub muinasjuttudes, vennad said valest teada ja kui nende õde näitas nende jaoks tehtud kindad, viisid oma õe koju.
Põhimõtteliselt raamat on kirjutatud lihtsate sõnadega, ei sisalda kirjeldusi on olemas ainult lihtsad tegevused, tekst pole keerukas, lihtne aru saada, sellest ma teen järeldust, et raamat on mõeldud lastele, kes juba oskab lugeda.
Põhimõtteliselt raamat on kirjutatud lihtsate sõnadega, ei sisalda kirjeldusi on olemas ainult lihtsad tegevused, tekst pole keerukas, lihtne aru saada, sellest ma teen järeldust, et raamat on mõeldud lastele, kes juba oskab lugeda.
Laps areneb mängides ka psüühilisi tegevusi ja oskab juba eristada soorollid.
Minu järeldus baseerub selle alusel, et vanemate laste jaoks see jutt ei pakku rohkem huvi, sest süžee on liiga lihtne, midagi väga ebatavalist ei juhtu ja muinasjutt on ise enesest väga lühike.
Ma arvan, et see raamat on mõeldud rohkem lapse lugemise oskuste arendamiseks, sest tavaliselt täiskasvanud loevad natuke keerukama süžeega jutte enne lapse jaoks, kes juba saab sõnadest aru, aga ise ei saa öelda kõik, mida tahab.
Ma arvan, et selline muinasjutt sobiks ka lugemiseks 3-aastase lapse jaoks, sest enam-vähem kõik on arusaadav, muinasjuttu süžee on selleks piisavalt dünaamiline ja selle peaks esitama usutavalt.
Põhjust muretsema kangelaste pärast ei ole, midagi hirmsat seal ka ei ole, Vanapagana isegi ei kirjelda.
Muinasjutt aitab igapäevaste toimingutega hakkama saama.
Nelja kuni viieaastasele see sobib, sest selles eas nad arvestavad ühe enam keskkonna nõudmistega.
Ma arvan, et kui mõelda, mingeid suuri vastuolusid reaalsusega ei ole ja tähendab sellega võib vältida mõned küsimused, mis saavad tekkida lapsel.
Miks Vanapagana üldse huvitab, kes mida teeb ja miks ta teeb halba just sellele perekonnale?
Mingil määral muinasjutt teeb reaalsust lihtsamaks.
Majandusliku kontekste leidmine võib osutada raskemaks, sest on olemas ainult viited.
See tähendab majanduslikust vaatepunktist nad ei saanud endale lubada veel ühe poissi üles kasvatada.
See tähendab majanduslikust vaatepunktist nad ei saanud endale lubada veel ühe poissi üles kasvatada.
Ja see fakt, et õde leidis nad kõiki, kui nad elasid ühes majas viitab sellele, et nad ei ole rikkaks saanud, aga ei ole ka vaesed, sest neil on oma kari.
Huvitav on ka selline fakt, et kui oleks sünniks tüdruk, vennad võiksid koju jääda.
Huvitav on ka selline fakt, et kui oleks sünniks tüdruk, vennad võiksid koju jääda.
Tavaliselt soo eelistamist mõjutavad ka need hinnangud, mida soole antakse, sel juhul vennad ootasid, et tüdruku sündimise puhul temast saab ema abiline.
Sest laps püüdleb samastumisele oma soost vanemaga ja õpib sel teel oma rolli.
Sest laps püüdleb samastumisele oma soost vanemaga ja õpib sel teel oma rolli.
Huvitav, et hakkas juurdlema, kas tal on olemas vendi, kui suhtles teiste lastega ja märkas, et neil kõigil on olemas õed, vennad.
Ta ei karda, et midagi halba võib juhtuda temaga, kui läheb kodust ära.
Tema ema annab talle kaasa sajakesi ja kindad vendade jaoks.
Ema muretseb oma lapse eest ja aitab kuidas saab, usaldab talle, aga siiski lubab minna vendi otsima.
See tähendab, ema lepib mõttega, et tema laps on täiskasvanu inimene.
See tähendab, ema lepib mõttega, et tema laps on täiskasvanu inimene.
On olemas ka muinasjuttude omane vastuhakk: hea ja kurja võitlus.
Seega 3-7aastase lapse jaoks muinasjutt on oluline abivahend arendamiseks.
Omal moel fantaasia areng on mängu eelduseks ja mäng aitab areneda mälu, liikumise täpsust, moodustada mõisted.
Omal moel fantaasia areng on mängu eelduseks ja mäng aitab areneda mälu, liikumise täpsust, moodustada mõisted.
Mingil määral muinasjutt aitab lapsele samastama end täiskasvanutega.
Kui muinasjutus tegelased käituvad normaalselt inimühiskonna seisukohalt, laps õpib toimima elus nagu normaalne inimene.
Kõike muinasjutte ühendab üks asi: peakangelane on noor, mitte invaliid, ja kui mitte füüsiliselt tugev, siis vähemalt tark või kaval.
Kui laps kuuleb sellest kuidas tegelane liigub, teeb midagi, see motiveerib last proovida ka midagi sellist, ta matkib ju vanemate käitumise.
Kui õde tuli vendade juurde ja sai teada, et teine inimene on juba hõivanud tema koha, tütarlaps ei kurvasta ja ei hakka karjuma, et mina olen teie õde ja ma saan seda tõestada, vaid läheb karjaseks ja ootab oma tunni.
Kui õde tuli vendade juurde ja sai teada, et teine inimene on juba hõivanud tema koha, tütarlaps ei kurvasta ja ei hakka karjuma, et mina olen teie õde ja ma saan seda tõestada, vaid läheb karjaseks ja ootab oma tunni.
On tähtis lapse võime siduda häid ja halbu jooni ühe ja sama objektuiga.
See tähendab laps saab ajaga aru, et näiteks üks ja sama inimene võib olla hea või halb.
Muinasjuttu lugemine iseenesest eeldab kognitiivse arengut.
Selle baasil laps õpib andma, vastu võtma, ootama juttu lõppu.
Läbi muinasjutte laps õpib maailma mitte karta.
Laps võib samastuma mingi tegelasega ja sellel moel arendada ennast, ette kujundades endale mida ta selles situatsioonis võiks teha.
Minu ajal analüüsidega ei tegelnud, lihtsalt on olnud lemmik raamatuid ja teisi.
Tahaks uskuda, et elus on kõik positiivne, aga asjad toimuvad mitte alati nii, nagu ootad.
Arusaamine, et keegi peab lossi ka koristama ja teenijad ka maksavad raha ja riigieelarve ei tohi sellele raisata, tuli palju hiljem.
Sama olulised on ka psühholoogilised ja sotsiaalsed tingimused tööl, kodus, koolis ja tänavas.
See tähendab, et inimese tervist ei sõltu ainult temast endast.
Kui häda juba käes, loodame kõige enam arstidest.
Minu arvates pole see üldse tähtsusetu, kas inimene suitsetab ja kui tihti otsib tõde pudelipõhjas.
Arstide õpetussõnad on nagu hane seljas vesi.
Ebatervislik eluviis avaldub ka ükskõiksest suhtumisest oma kehasse.
Lõpuks tahaksin öelda, et inimeste tervist mõjutavad palju tegureid ja rohkem neid on halvad tegurid.
Lõpuks tahaksin öelda, et inimeste tervist mõjutavad palju tegureid ja rohkem neid on halvad tegurid.
Sõna „kultuur“ võib kasutada siis, kui me räägime n.ö agrokultuurist, taimedest, mis kasvatab inimene.
Lähiminevikus inimese elu jooksis aeglaselt.
Inimestel oli võimalus näha oma tuleviku.
See oli tingitud kardinalsete muutumistega tehnoloogias.
Sellises infoplahvatuses on omad puudused.
Informatsiooni tuleb järjest rohkem töödelda, et teha selgeks, mis omab rohkemat väärtust ja mis vähemat.
Üheks iseloomustavaks jooneks on see, et postmodernism iseenesest mitte midagi ei tooda ja me kogu aeg laename varematest kultuuridest.
Paljud inimesed on kaotanud oma rahvusliku omapärasuse ja asenduseks ei ole mitte midagi saanud.
Mulle tundub, et noorsookultuur alati esines.
Kui paradoksaalne see ka poleks aga globaalseks nad muutuvad nõudluse suurenemise tagajärjel.
Eriti selles osas, mis puutub muusikat ja filmikunsti on orienteeritud nendele noortele inimestele, kelle materiaalne heaolu on kõrgel tasemel, lihtsamalt öeldes, kellel on palju raha.
Eriti selles osas, mis puutub muusikat ja filmikunsti on orienteeritud nendele noortele inimestele, kelle materiaalne heaolu on kõrgel tasemel, lihtsamalt öeldes, kellel on palju raha.
Juba praegu suured firmad on pannud tähele, et Aasia Vaikse ookeani regioonidel on märgata ägedat majandusaktiivsuse kasvu ja seal elab ka rohkem noori, see tähendab , et varsti lääne riikide kujul peavad toimuma olulised muutused.
Traditsiooniliselt globaalse kultuuri juhiks olid esinenud Ameerika Ühendriigid, kuid on väga tõenäoline, et nende asemel astub ette mõni teine riik.
Lõpuks võiksin öelda, et tänapäeval me elame kriisi ajal, kuid see annab meile võimaluse visata pilku minevikku ja hinnata ümber väärtusi, mida me saime päranduseks.
Ainult meilt sõltub meie tuleviku tee ja see, kuhu ta jõuab.
Lugesin hiljuti raamatu „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi.“
Lugesin hiljuti raamatu „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi.“
Raamat on täiesti praktiline, sest seal üldse ei ole mingit teooriat, seega ta on kergesti loetav ja pakub minu arust huvi inimestele erinevate haridustasemega.
Printsiibid, mis autor toob esile on väga lihtsad ja paljud meist neid teab, kuid siiski ei kasuta neid nii tihti, kui see oleks vajalik.
Näiteks me teame kui tähtis on meile meie nimed.
Näiteks me teame kui tähtis on meile meie nimed.
Sellest võib teha järeldus, et kui te tahate olla viisakad, siis oleks hea, kui teil jääks alati meelde inimeste nimesid, kellega teil tuleb kohtuda rohkem, kui üks kord.
Autor annab nõu, kuidas õigesti inimestega suhelda, et ei tekiksid asjatud probleemid ja muuta inimestele pöördumist tõeliseks naudinguks.
Kohalikku rahvast on läbi aegade peetud lahkeks ja sõbralikuks ja ka töökaks inimeseks.
Kuressaares on tähtsaim vaatamist vääriv objekt 13. sajandi pärinev piiskopilinnus, mis on kogu Baltikumis kõige paremini säilinud sedalaadi ehitis.
Saaremaa vaatamisväärsustest kõike tuntum on Kaali järv, mille korrapärane ümarik kuju näitab, et tegemist on meteoriidi tekitatud kraatriga.
Oli päris raske näha elu lastekodus ja kurb ette kujutada, et need lapsed on üksi jäänud – nendel pole kodu, peret ja üldse seda inimest kes neid oodataks või nendest vajaks.
On hirmus näha, et nii palju lapsed on jäänud üksi.
On hirmus näha, et nii palju lapsed on jäänud üksi.
Nende vanemad on joodikud või kannatavad vanglakaristust või on lihtsalt loobunud nendest.
Lastekodus muidugi hoolitsetakse lastest, aga see hoolitsus ei saa asendada nendele ema hoolitsust.
Lastekodus muidugi hoolitsetakse lastest, aga see hoolitsus ei saa asendada nendele ema hoolitsust.
See oli südamlik, tundlik ja haavav inimene, kelle jaoks ümbritsev maailm oli eriti hirmus.
Ta ei saanud aru kuidas on võimalik teistele inimestele midagi pahasti teha või nende peale naerda.
Vaid ta mõistis, et ei saa laste peale solvuda, et nad on ise oma elusse solvunud.
Vaid ta mõistis, et ei saa laste peale solvuda, et nad on ise oma elusse solvunud.
See ei tähenda, et nad on halvad ja ei meeldi mulle, vaid nendest jääb raskus ja kibedus hinges.
Vaatamata sellele, et peategelane Mari jääb lõppude lõpuks lastekodus, ta jääb mõttega, et see on praegu ainus koht, kus teda armastatakse ja oodatakse.
Lapsed püüavad luua oma suurt perekonna.
Üks asi aga jääb neil kogu elu südamele – tunne sellest, et nende lapsepõlv möödus ilma ema ja isata, ja kui õnnelikud nad ei oleks neil on väga kahju sellest.
See on realistlik film, mis näitab meile elu kuidas ta on.
Tol ajal, millal oli Rüütel komparteis ma olin väga väike, et lihtsalt ei saanud kõigest aru ja ei osanud olukorda hinnata.
Arvan, et Eesti riigi jaoks väga tähtis, et juhiks niisugune inimene, kes mõistab kõike raskusi ja ei karda neid lahendada.
President peab olema tugevaks ja mõistlikuks.
Põllumajandus, näiteks, halvas seisundis, aga kõik teavad, et kõigepealt sellega on vaja tegelda, kui me tahame hästi elada.
Et hästi asjadega hakata saada on vaja suurt kogemust, sest president peab oskama orienteeruda kõiges.
Mitte too on hea, kes palju räägib, aga kes palju teeb.
See on romaani peategelane, kes lahkub oma väiksest linnast ja sõidab hiigelsuuresse ja kutsuvasse Chicagosse, et leida oma õnne.
Selline situatsioon on tüüpiline Ameerika jaoks sajandite vahetusel: nagu romaani peategelane, tuhad ja tuhad noort ameeriklast tulid suurtesse linnadesse, sest neil paistis, et seal on rohkem võimalust oma unistuse saavutuseks.
Selline situatsioon on tüüpiline Ameerika jaoks sajandite vahetusel: nagu romaani peategelane, tuhad ja tuhad noort ameeriklast tulid suurtesse linnadesse, sest neil paistis, et seal on rohkem võimalust oma unistuse saavutuseks.
See oli see unistus, mis on tänapäeval teatud kui „Ameerika unistus“.
Ta ainult aimas , et kõik need materiaalsed asjad, mida ta pidas tõelisteks väärtusteks, reaalsus on täitsa võltsitud.
Ei ole palju uurida, et teada saada meie inimeste olukorra: on rohkem ja rohkem, kes peavad raha tõeliseks väärtuseks ja tahavad edukaks saada iga hinna eest ning ei taha mitte midagi ette võtta, et jääda moraalselt puhtaks.
Loomulikult, mitte mingil juhul ei saa öelda, et raha on üks ebavajalik asi (eriti tänapäeval!), kuid igal olukorral peab inimene olema inimesena, mitte käituda nagu loom inimese kehas.
Kokkuvõte on siin ainult ainuke – oskus inimesena olema ja inimeseks jääma on tähtsam kui kõige maailma raha ja kõikide inimeste kuulsus.
Siiani olin ma Tartus ainult kaks korda.
Esimesel korral me sõitsime klassiga ekskursioonile, külastasime muuseumi ja tutvusime Tartu ülikooli.
Ma ei teadnud siin mitte midagi, vaid mulle meeldis kohe raekoja plats.
Ma ei teadnud siin mitte midagi, vaid mulle meeldis kohe raekoja plats.
Siin on palju lille ja pinke.
Siin tihti toimuvad erinevad üritused.
Lapsed koos vanematega saavad veeta siin vaba aja.
Mulle tundub, et ainult selles kohas võimalik näha nii palju neiusid ja noormehi, kes tahavad õppida.
Ma veel ei tea Tartut hästi ja sellepärast oli mul esimesel nädalal mõned raskused, näiteks minu jaoks imelik, et loengud toimusid erinevates õppehoonetes ja ma pidin otsida, kus nad asusid.
Ma loodan, et ta muudab varsti minu jaoks lähedaseks linnaks.
Siis on peaks veel midagi küsida.
Siis on peaks veel midagi küsida.
Kujutleme ette, et me midagi oleme teinud.
Missugune eesmärk oli me ees?
Kui sa tahad täpselt teada, sa pead konkreetselt teada, mida sa tahad teada ja selle jaoks esitada konkreetseid küsimusi.
Kas inimene tahab midagi teada, kui ta kordab üht ja sama küsimust tema kõne jooksul pidevalt ja lõputu?
Kuid selle jaoks, et sündida, on vaja, et keegi armub kellesse ja too armub sellesse, kes armus temasse.
Võib olla nõus sellega, võib mitte.
Ta tahaks, et temast aru saaks ja ei keegi segaks teda ja tema vabadust.
Vabadus on seega hädavajalik iseseisvalt arenenule inimesele.
Ärevus on selline, nagu kassi kollane pilk öösel, nagu värisev kollane laternavalgus tuules öös.
Mida üldse tähendab kollane värv? Mingi pidev muutumine, mingi liikumine.
Ta on noor ja otsiv inimene ja areneb ennast.
Kass on vaba loom – lahke, kuid enesekaitse pärast ta kasutab küüned.
Kass pidevalt midagi otsib, otsib seda, mida sobib ainult temale, mitte kõigile.
Kui poisi ja kassi vahel panna võrdlusemärki, siis näeme veel seda, mida ei näinud tädi Ida.
Samuti kollased on metsikute kasside silmad, nendel kassidel, kes on alati valvel.
Samuti kollased on metsikute kasside silmad, nendel kassidel, kes on alati valvel.
Saatus ja elu on tihedalt seotud nende jaoks, kes usub selle seosesse.
Saatus ja elu on tihedalt seotud nende jaoks, kes usub selle seosesse.
Inimene, kes mõjutas minu elule.
Igal inimesel oma elus on mingi isik, kes mõjutab tema elule.
On võimalik, et võib olla mitu niisuguseid inimesi.
On võimalik, et võib olla mitu niisuguseid inimesi.
Nende eluvaade või nende tegemine on lähedane meie vaatele või me tahame olla nende pärane.
Nende eluvaade või nende tegemine on lähedane meie vaatele või me tahame olla nende pärane.
Minu elus on tõesti mitu inimest, kes mõjutasid minu elule.
Ma arvan, et tulevikus ma kohtan veel heade inimestega.
Ma arvan, et tulevikus ma kohtan veel heade inimestega.
Aga praegu ma tahan kirjutada ühe õpejõust pedagoogika koolist, kes jäi minu elus tähtsa, mõjuka inimesena.
Ma ütleks, et tal on väga suur elukogu.
See inimene ei olnud mulle ainult nagu keele õpetaja, vaid oli eluõpetajana ka.
Mulle olid tähtsad iga tema õpetamise tunnid.
Ühelt poolt ta on hea oma eriala tundja, teiselt poolt tema sõnad ja soovid jäid meelde kogu elule.
Mulle meeldib tema sihikindlus ja heasoovlikus.
Tema õpetused olid suunanud sellele, et teised ka leidsid oma koha elus.
Ma ütleksin, et tema elusse suhtumine on lähedane mulle.
Ma ütleksin, et tema elusse suhtumine on lähedane mulle.
Toomemägi eriti meeldib mulle sügisel, sest sellel aastaajal Toomemäel on erinevad puuvärvid.
Ja kõige kõrgemalt paigalt mäelt on näha kogu linn.
Miks kohe meeldis see linn mulle?
Aknast alati ma vaatan raekoja kella. See on suur mõnus.
Mulle meeldivad Tartu tänavaid, maju, üldse lähikond.
Aga pühapäeviti ta on vaikne, nagu linn ka puhkab.
Öösel linnas on väga ilus.
Kui ma jalutan Raekoja platsil, niisugune tunne, et ma olen sattunud jõulu- linnakesse.
Meie elus igaüks on seotud paljude inimestega.
Nii lapsepõlvest mängides ühesuguste mänguasjadega laps suhtleb kellega rohkem.
Ja nad jäävad sõbraks.
Mõnikord niisugune sõprus jääb kogu elule.
Rohkem hea sõprus algab koolist.
Rohkem hea sõprus algab koolist.
Minu hea sõbranna jäi pedagoogikakoolist.
Meid ühendas see, et meie olime ühe eesmärgiga.
Aga elus toimuvad ootamatuid sündmusi, et praegu me oleme erinevates kohtades.
Minu sõbranna väga armastab lüürikat, eriti mari. Ise ka kirjutab luuletusi mari keeles.
Talle meeldib ajakirjandust ka. Ta eriti kirjutab mari keeles ilmuvate ajalehte.
Alina on sihikindlus inimene.
Ma olen nõus, kui räägitakse, et üks vana sõber on hea, kui kaks uut.
Ma olen kindel, et kui ma satun raske olukorda, ta alati aitab mind.
Praegu me oleme kirjavahetusel.
Minu kodu asub väga ilus kohas. Ühelt poolt on mäed, kust on näha kogu küla, nagu peopeal.
Teiselt poolt on mets, kus suvel ma armastan käia metsamarjal ja vaarikal.
See on väga rikkas küla.
Aga kevadel mulle meeldis käia metsas lumikellukesel.
Mäletan, kui ma õppisin algkoolis, me koos õpetajaga istutasime kaski.
Teisel pool metsa voolab jõgi, kus on palju kala.
Kuskil ma ei oleks, ta on alati minu meeles.
Kui lehitseda kalendri, siis võib leida mitu suuremaid pidusid.
Kui lehitseda kalendri, siis võib leida mitu suuremaid pidusid.
Ma mäletan, kuidas juba lapsepõlvest detsembri keskel me peres hakkasime muretsema jõulupuu eest.
Ja mulle meeldis, praegu ka, seda kaunistada.
See on kõige rohkem mõnus, et valmistad enne peoroogi.
Me eriti tegime igasuguseid salati, kapsarulli, koogi ja toit, mis sobib uueks aastaks.
Enne kella üheteistkümnest me oleme kultuurimajas, kuhu tuleb rahvas pühitsema.
Pärast läheme koju, juuakse šampanja kell kaksteist.
Pärast kella kahte rahvas jälle koguneb kultuuri majas ja lõbustab hommikuni.
See sõltub inimestest, kui kaua nad tahavad pühitseda.
Kellena ma saaksin, kui ei oskaks lugeda?
Ma hakkasin lugema, kui olin nelja aastane.
Iga laps hakkab tutvustama kirjanduse maailmaga, kõigepealt, koolis.
Minul ei vedanud: meie klassijuhataja, kes õpetas kirjandust, ise oli teadnud liiga vähe.
Ma lõppesin kooli üheksakümne esimesel aastal.
Viimased aastad muutusid meie elu väga põhjalikult ja suur tänu meile viimaste klasside kirjandusõpetajale, kes praegu sõitis ära, et ta osanud esineda kaasaegseid kirjanikke nii, et me hakkasime lugema neid teoseid suure huviga.
Temaga me tutvustasime Platonovi, Beljaevi ja Ahhmatova loominguga.
Meie õpetaja ise oli tõeline filoloog – inimene, kes oskab väga huvitavalt, ilusalt, arusaadavalt rääkida ja esitada.
Pärast kooli ma kohe hakkasin töötama oma koolis muusikaõpetajana.
Tundide valmistamise ajal ma pidin lugema palju vajalikku materjali.
Ma pöörasin rohkem tähelepanu muusikast, heliloojatest, muusikakirjanduse poole.
Kui sa töötad algklassides, siis pead oskama huvitavalt ja arusaadavalt kõige raskemat ja tüütavat materjali esitada.
Igast heliloojast vaja ütelda kõige tähtsamaid andmeid, seletada tema muusikaviisi omapärasust ja ühekordsust.
Kui üheksa kümne teisel aastal astusin ülikooli eesti keel võõrkeelena osakonnale, hakkasin tutvustama eesti kirjanikkudega.
Meelsasti olid mul loetud Tammsaare novellid, Lutsu romaanid ja Prometi raamatud.
Imelikult on niisugune fakt, et hakkasin rohkem lugema erialakirjandust.
Enne ülikoolis õppimist ei osanud rääkida eesti keelt üldse, nüüd ma julgesti suhtlen inimkonnaga, teades, et minu kõne on pole särav, et ma mõnikord teen väga palju vigu, kui hakkan muretsema või kartma, et räägin suure aktsendiga, vaid siin (ülikoolis) mind õpetati uskuda iseennast ja oma võimelisust.
Ma arvan, et meie aja kõige suurem probleem on see, et kaasaegsed lapsed ei taha lugeda (praegu on nii palju ilusaid, piltlikke raamatuid!), valides arvutimänge ja videofilme.
Kahjuks mitte kõik vanemad märkavad niisugust olukorda.
Lapsed ei oska rääkida ise ennast, ei oska kirjutada õigesti, ei omanda uusi teadmisi looduse, kunsti, moraali kohta.
Milline põlvkond, inimkond saame asemel tulevikus?
Sellest sõltub meie riigi arenemine, kultuuri arenemine, majandusliku tase.
Saagem mõtelda sellest praegu, täna, mitte hommikul, millal võime ju hilineda.
Kellena küll saaksin, kui ei oskaks lugeda? Mitte täiusliku inimesena.
Kahjuks niisugune situatsioon sai tavaliseks tänapäeval.
Noor naine otsustas sünnitada last väikses maakohas, mis asub tema kodukohast kaugel selle jaoks, et pärast sünnitust jätta last haiglasse.
Ühelt poolelt väike maakoht asubki nii kaugel, et keegi ei saa teada sellest, mis toimubki. Teiselt poolelt maakoha puudus on selles, et maal kõik inimesed elavad suure perena.
Mees armastas naist ja võib olla oli nõus koos temaga kasvatada last.
Tema asemel autokabiinis istus noor naine, kes väga hästi teadnud, mis temale vaja on?
Tema asemel autokabiinis istus noor naine, kes väga hästi teadnud, mis temale vaja on?
Ta mõtles kõigepealt ainult ise ennast. (Ühelt küljelt niisugune positsioon on ka õige, sest keegi peab ise ennast mõtlema ka.)
Aga kes peab mõtlema lapsest? Ta varsti sünnib, ja kui ema otsustas varem jätta last ja oota sünnitust, siis ta peab kasvatama teda. Kui ta ei tahtnud seda, siis sellest oli vaja mõtelda algul ja midagi teha.
Kahju see, et tänapäeva tüdrukud ei oska mõtelda oma tulevikust.
Oktoobril, kui olin haiglas, pärast sünnitust tekkisid raskused ja arst ütles, et vaja teha operatsiooni.
Enne operatsiooni terve öö mõtlesin sellest, nutsin, sest kartsin, et rohkem ei saa last omada.
Hommikul olin haiglas ja esimesena, mis olin näinud oli see, kuidas kuueteistkümne aastane tüdruk läks aborti tegema.
Tahad mehega elada, ela, vaid ka mõtle sellest, mis võib juhtuda hiljem.
Sellest probleemist rohkem ei saa midagi lisada, sellepärast pööran tagasi esimese küsimuse poole.
Meie kauplused pakuvad tänapäeval terve hulk erinevatest raamatutest.
Mõned nendest on suurepärased – ilusad fotod, pildid, esmasordiline paber. Kõik on hästi, ainult hind.
Mõned nendest on suurepärased – ilusad fotod, pildid, esmasordiline paber. Kõik on hästi, ainult hind.
Vaid ma arvan, kui inimesele on vaja mingi asi (selles situatsioonis raamat)töö jaoks, õppimise jaoks, õpetamise jaoks, ise enda jaoks – vaja proovida raha otsida, leides – ostma.
Töötades koolis, iga kord kui ma sain rahapalka, ostsin raamatuid, või teist minu hobi – nõud.
Ma ise oli läbi lugenud neid, ja loodan, et minu lapsed loevad läbi neid tulevikus.
Ma ise oli läbi lugenud neid, ja loodan, et minu lapsed loevad läbi neid tulevikus.
Ma arvan, et inimene, kes ei oska lugeda, elab pimedas, sest raamat toob inimesele teadmised. Ja see valgustab teed, millist mööda inimene läheb oma elus.
On raske ette kujutleda, mis toimuks maailmas, kui ei oleks raamatut ja inimene ei oskaks lugeda.
Praegu kõik oskavad lugeda. See ei imesta kedagi.
Praegu kõik oskavad lugeda. See ei imesta kedagi.
Aga kujutleme ette, milline ma oleksin, kui ma ei oskaks lugeda.
Minu arenemine oleks peatanud lapse tasemel.
Oskamatus lugeda võib võrrelda džunglis eluga.
On raske ette kujutleda, et ma ei tunneks nii palju huvitavaid asju – seda, kuidas Kolumbus avas Ameerika või kas on Marsil elu.
Ma ei saaksin tavalistest sõnadest ja kõnest aru.
Mina, nagu igaüks teine inimene sellel juhul degradeeriks, muutuksin loomaks.
Muutudes vene vanasõna, tahaksin veel öelda: lugeda oskus on valgus ja oskamatus on pimedus.
Aga kõikidel aegadel juhtus nii, et naine sünnitab lapse ja tahab ta jätta. Ja alati on inimesi, kellel on avatud hing ja kes on alati valmis appi tulla.
Suures linnas elu toimub tormiliselt, väikses maakohas elu voolab rahulikult, nagu jõgi.
Mõnikord võib tunnetada, kui on raske, kui sinu ümber on võõrad inimesed, mis on tänapäeval elus on tihti kurjad ja rahutud.
Võibolla seetõttu suures linnas kurjateod ei ole harvad nähtused.
Maal on oma raskusi, aga praegu elada on kõikjal raske.
Väikeses maakohas kõik on tuttav.
Veel lapsepõlves kõik on uuritud ja tuntud: majad, puud, kõik elanikud on head tuttavad või lihtsalt sõbrad.
Aga missugune on hea ja värske õhk selles kohas! Astub inimene kodust, teeb paar sammu ja ta on juba metsas või jõe kaldal.
Suurpärane võimalus on kalal käia või marju, seene korjata.
Muidugi ei ole ideaalset kohta. Nagu linnas, maakohas on ka oma puudusi.
Iga teab, et on raske maal elada, sest ei ole inimestel kõiki tingimusi, nagu linnaelanikul.
Iga teab, et on raske maal elada, sest ei ole inimestel kõiki tingimusi, nagu linnaelanikul.
Need on soojad ja hubased korterid, täis kaupu poed ja kauplused.
Mõnikord maal on probleemid haridusega ja kultuurieluga.
Aga siiski ma valiksin väikeses maakohas elu.
Kui Evi töötas koorijuhina, mees, kellel ei olnud lauluhäält, käis alati lauluproovil.
Ta püüdis aidata teda.
Kui ta viis Evi haiglasse ja sai teada, et ta tahab lapse haiglasse jätta, sõna „välja“ oli talle kergendamiseks.
Ta ei saanud midagi muutuda ja ei saanud naist rohkem näha, kes tahtis oma lapse jätta.
See tähendab seda, et erinevate situatsioonide juures emotsioonid on ka erinevad.
Ma arvan, et täna väga aktuaalne tema on Tšetšeenia sõja lõpetamine.
See sõda on üks ja suur hirm emade, tütarlaste ja noormeeste jaoks.
Mul on hirmus ette kujutada see, kui palju noormehi langesid võõral maal.
Mul on hirmus ette kujutada see, kui palju noormehi langesid võõral maal.
Kujutage ette, et iga langenud noormehest saaks kunagi isaks, vanaisaks, abimeheks.
Kujutage ette, et iga langenud noormehest saaks kunagi isaks, vanaisaks, abimeheks.
Mul on kurb, et kogemuseta noormeeste kaudu topivad teised inimesed tasku rahaga.
Selles regioonis tööpuudus on paljudele inimestele hirm suure algava tähega.
Kui meenutada varasemat aega, siis põlevkivi tööstus oli tipp kõrgusel.
Ja see tähendavad seda, et inimesed jäävad ilma tööta.
See probleem ehk hirm tundmatuse eest puutus juba paljud minu tuttavad perekonnad.
See probleem ehk hirm tundmatuse eest puutus juba paljud minu tuttavad perekonnad.
Praegu on vanematel hirm laste tuleviku eest.
Vanemaid piinab süütunne. Nad ei saa lubada lastele kõiki.
Raha puuduse tagajärjel ei saa noorpaar endale luua normaalset perekonda.
On vaja raha kokku hoida, et osta endale vähemalt korteri, kus saaks elada.
Mind hirmutab noorinimeste sõltuvus narkootikumidest.
Mind hirmutab noorinimeste sõltuvus narkootikumidest.
Autor kasutab vananed tänapäeval leksikat.
Vähem levinud said „rahvamaja“ ja „kontor“ sõnad.
Isetegevuse ülevaatused korraldati just nimelt tol ajal. See nimetati rahva kultuuri arenemiseks.
Meie esivanemad elasid külades ja olid kaugele linnaelu probleemidest.
Igaühele leidub töö, kas talul või põllul.
Niitudel karjatavad lehmad, vasikad või lambad, õues käivad ringi kanad, kasvab vili.
Kui sa töötad ja elad talul, siis ei mõtle, et kaod oma töökohta ja su pere jääb homme ilma söögita.
Lähedal on mets või jõgi , kus kalule lähed või seene, marju korjama.
Jaanipäeva pidustused on lõbusam ja küla jõulud ei ole linna jõulud.
Talu perenaisel ei ole raskusi jõululauda katta.
Kui vihastunud ta pidi olema, kui viskas rase naist autost välja!
Võib kujutada, kuidas kasvas ja tugevnes mehe armastus aja jooksul.
Naine haavas ta süda, isegi ei taibanud selle mehe armastusest.
Tõeline armastus kohtub elus harva ja kaotada seda niigi valusalt kui tundis sa füüsilist valu.
Võib-olla mul ei ole õigust, aga olen kindel, et mu arvamused pole päris mõttetud.
Kahekümnes sajand on peaaegu läbi ja täiuslikuks võhikuks olla ei ole meie ajal võimalik.
Kui rohkem me oskame ja teame, seda rohkem on meie võimalused rutem õnnelikuks saada.
Kui rohkem me oskame ja teame, seda rohkem on meie võimalused rutem õnnelikuks saada.
Aga vaimselt arenenud inimese arusaam õnneks väga erineb kitsa vaatepiiriga inimese arusaamadest.
Koer on õnnelik, kui ta sõi kõhu täis, ei külmeta ja peremees on temaga rahul.
Väike inimene, keda ei huvita midagi, ei nõua endast palju, ei pane enda ees suuri eesmärke ja sellepärast võiks olla endaga täiesti õnnelik.
Väike inimene, keda ei huvita midagi, ei nõua endast palju, ei pane enda ees suuri eesmärke ja sellepärast võiks olla endaga täiesti õnnelik.
Näiteks kaheksateistkümnendal sajandil lihtne rahvas peaaegu kõik ei osanud lugeda ega kirjutada.
Näiteks kaheksateistkümnendal sajandil lihtne rahvas peaaegu kõik ei osanud lugeda ega kirjutada.
Aga õnnelikuks sa võisid saada, kui sul on töö, pere ja katus pea üle.
Kui võtta meie sajandi, siis asi on raskem.
See tähendab, keegi mind ei austaks, sest räägiti umbes nii: mis temast võtta, kui tal pole mingeid harrastusi, isegi raamatud teda ei huvita.
Naise mittetahtmine inimestele avalikult teatada, et temal laps juba tulemas, et ta abi vajab.
Naise olemus on ju selleks määratud, et last sünnitada ja ta välja kasvatada.
Ta peab uhke olema, et jumal andis talle niisugust võimalust.
Naisele on aga häbi, et tekitavad küsimusi: kus ja kes siis on lapse isa?
Ta on valmis endaga ohverdama.
Ta on valmis endaga ohverdama.
Õige ka, et maainimene loodusele lähedam, kuid elades võrreldes suures linnas, ma ei saa seda vastu võtta.
See on täiesti loomulik, et mees ägedusesse sattub.
Ta oli tõeline mees, kes tahtis sellele vaesekesele aidata.
Ma tean, et ta oli nõus seda last omaks võtta.
Nad segavad talle jätta last endale.
Minu meelest autor teeb võrdlust mehe eluga.
Meie elus, mis läheb nii kiires tempos edasi, inimesed ei saa leida vabahetke, et lihtsalt istuda ja mõelda – ükskõik millest, igal inimesel leidub millest mõelda.
Võib olla oleks parem, kui ma ei räägiks teistest inimestest – ma ei tea ju teisi inimesi.
Kirjutan iseennast.
Kuigi see kõlab natuke naljakaks, mul tõesti ei ole aega rahulikult istuda ja mõelda, võib olla isegi fantaseerida.
Vaevalt, et ükski inimene murrab endale pead selle küsimuse üle.
Mulle on raske ette kujutada niisugust olukorda, vähemalt, et ma ise oleks selles olukorras.
Lihtsam oleks selle pildi ette kujutada, et ma elan kuskil Aasias.
Võib-olla sellepärast, et mind alati võlusid Idamaad.
Nende kultuuris ja traditsioonides on midagi, mida tavaline euroopalik inimene ei saa mõista, seal on peitud mingi saladus.
Praegu on juba kergemini ette kujutada, et ma ei oska lugeda.
Ma elan kuskil vaeses rajoonis, meie peres olen vanim laps (muidugi tüdruk), juba varasemast lapsepõlvest ma olen harjunud töötada, et minu perele elaks kergemini.
Miks just mina, kes on nii vaene ja ei oska lugeda?
Lisaks ta õpetab mind lugeda.
See on muidugi päris rumal jutt, aga kui ma võtan selle asja tõsiselt, siis ei tea, mida arvata.
Kui ma oskaks tantsida või laulda, ma läheks võib olla kuskile esinema, kui ei saaks hea kasvatuse, läheks isegi varastama.
Mida rohkem inimene luges elu jooksul, seda rohkem ta teab igasugustest asjadest, seda selgemalt oskab ta oma mõtteid väljendada ja arusaadavalt inimesteni viia.
Lugemisoskus on suur vara, mis jõudis meieni läbi sajandite ja mida iga inimene peab edasi anda oma lastele.
Ja tõesti väga raske öelda, milline ma oleks kui ma ei oskaks lugeda.
Lugemisoskus teeb inimesest inimest.
Kogu informatsiooni me saame kirjaallikatest.
Muidugi, varem inimesed ei osanud lugeda ja kogu informatsioon levis suuliselt, kuid tänapäeval oleks see võimata, sest inimesel ei ole nii palju aega et kõigest jutustada – terve elu ei jätku.
Kui seda arvesse võtta, võib järeldust teha, et inimene, kes ei saa informatsiooni, on alaarenenud.
Me ei saa ju kogu informatsiooni korraga – see toimub järg-järgult, arenemise protsess on pidev.
Tol ajal olid veel kolhoosid, aga see ei ole kõige oluline.
Mina mõtlen niimoodi sellepärast, et raamatu sisu on selline, et 60-70 aastates seda ei laseks trükile.
Midagi halba siin muidugi ei ole, aga see ei ole 60-70 aastate probleemid, nendest probleemidest ei rääkinud tol ajal.
Väikeses kohas inimesed tunnevad üks teist väga hästi, teavad, kes missugune inimene on ja mida temast võib oodata.
Ideaalses variandis inimesed on alati valmis üks teisele aidata, nad ei tunne ennast üksikult selles maailmas.
See sõltub inimesest, mida ta puudusena peab.
Mõnikord maal on väga palju tööd.
Ta ei tahtnud, et külarahvas räägiks tema peale liiga palju laimujutte.
Just selles avaldubki maainimese lihtjoonelisus, et ta usaldab oma tunnetele.
Maa inimeste jaoks laps on püha, ja kui naine ütles, et ta jätab lapse riigile, mees ei saanud seda mõista, temas rääkis terve eluvaadetega lihtinimene, kes on harjunud näha tüdrukut ja naist kui midagi puhast ja püha.
Tema arusaamatuseni ei jõudnud, ei saanud jõuda see fakt, et oma lapse, kes on sinu lihast ja verest, võib kuskile jätta.
Naise ei päästnud isegi see, et mees armastas teda.
Eesti on väike riik, aga vaatamata sellele siin on palju erinevaid rahvuseid. Mitte ainult eestlased, vaid ka venelased, soomlased, ukrainlased, lätlased, sakslased ja muud teised.
Mulle tundub, et venelased moodustavad suurema osa mitte eestlastest.
Varem oli see osa veel suurem, aga Eesti iseseisvusesaamiseks keegi läks ära oma sugulaste juurde või teisesse riigisse.
Enamik neist kartsid uusi seadusi, missugused võiksid diskrimineerida nende õigused või lihtsalt mõtlesid, et ei saanuksid ära õppida uut keelt.
Omal ajal need probleemid olid peamised, aga nüüd minu meelest kõik muutus.
Praeguses Eestis on hea elada kõikidele inimestele, kes pole laiskvorst.
Kui tahadki leida tööd, siis leiad. Kui tahadki õppida, siis õpid. Isegi kui pole raha, sest igal juhul võib võtta õppe laenu pangast.
Kui tahad keele teada, siis on kursused.
Eesti on arenev riik, seepärast kõik on inimese käes. Võimalused on ääretud.
On teatud, et noored on riigi tulevik. Seega palju sõltub meist. Aga kes on need „me“?
Nagu üleval on kirjutatud enamik mitte eestlastest venelased on.
Tahaksin võrrelda elavaid Eestis vene ja eesti noori, sest nendevahelised suhted on olulised.
Kui nad on toredad, siis ei takista mitte midagi head tuleviku arenemist, pole mingit muret edasisest elust.
Et ära teada seda, tuleb kasuks leida sarnasused ja erinevused.
Ise olen venelane mina.
Sündisin Eestis siin Kohtla-Järvel.
Kõik mu sugulased on Venemaal isegi lähedased.
Vaatamata sellele ei taha ma sinna elada minna, sest minu lapsepõlv oli Eestis.
Siin ma sain keskharidust ja nüüd õpin ülikoolis.
Paistab, et on mul samasugused võimalused nagu eestlastel.
Ma ei tunne vahe eestlaste ja venelaste vahel.
Sarnasuseid on palju.
Tihti olin mitmesugustes poliitika foorumites, kus kohas emotsionaalselt ja energiliselt vaieldi nii eestlasi kui venelasi. Olime seal võrdsed. Kõik võiksid oma sihtkohta öelda.
Sarnaste mõtetega olid need, kes on ühest regioonist, aga pole rahvuse pärast.
Eesti ja vene noored mõistavad, et on keeli õppida vaja, et on haridust saada vaja, et on tööd teha vaja.
Ma ei ütle konkreetselt , missugused sarnasused meil on eestlastega, aga ütlen täpselt, et erinevuseid on vähem.
Jah, mõnikord võib eristada välimuse poolest, aga on samasugune lugu näiteks hispaanlase või ameeriklasega.
Eristab meid ka aktsent.
Kui venelane räägib eesti keeles, siis kohe näha, et ta on venelane.
Minu arvates on aktsent füüsiline omadus, mis eristab.
Parem oleks vaadelda moraalsed erinevused vene ja eesti noorte vahel, missugused vist puuduvad.
Tundub, et iga põlvkonna järgi see vahe kustutab rohkem ja rohkem.
Kaasaegsed eesti noored aga ei oska vene keelt nii hästi, vaatamata sellele, noored inimesed alati leiavad omavahel ühist keelt.
Nagu kõik noored inimesed maailmas nad armastavad lõbutseda.
Kõik noored inimesed armastavad jalutada, suusatada, lugeda, kuulata muusikat ja veeta oma vaba aja sõpradega.
Inimese põhieesmärk ei sõltu sellest, missugune on tema rahvus, vaid sõltub tahtmisest, tahtejõust, sellest, milline on põhieesmärk tulevikule.
Kogu aeg räägitakse sellest, et venelased on natuke lõbusam ja jutukam kui eestlased.
Eestlased on rahulikum, nad ei ole nii avatud nagu venelased.
Ja ma arvan, et veel üks erinevus on selles, et eesti noortele on natuke lihtsam elada Eestis kui vene noortele.
Eesti keel on nende emakeel ja nendele on ikkagi rohkem võimalusi tulevikus.
Mida kujutab endast tänapäevane ümbritsev meid maailm?
Ilma kriminaalsuseta ei saa juba elada. Ainult kuuled televiisorist või raadiost või ise loed ajalehes, et keegi tappis kedagi, tuli kallale, varastati midagi, kuskil oli pommi ähvardamine jne.
Igapäev maailmas sureb palju inimesi, mitte ainult tervise tõttu , vaid hoopis terrorismi tõttu.
Kui normaalne inimene kujutab selle kõike oma ajus, tal tekkib selline vastik tunne, et ta ei taha isegi edasi elada.
Vastus on selline: ei tea keegi, mis teda ootab ees ja mida talle pakub elutee.
Praeguses maailmas on rohkem kuritegusid, kui oli varem.
Mis sunnib inimesi sooritada kuritegusid, tappa inimesi, varastada jne?
Ma arvan, et ei ole karistused kuritoimingute eest liiga ranged.
On palju juhtumid, millal inimene sooritab väikese kuriteo ja ikka ei saa karistust.
Alustasid nad varastamisest nipsasjadest, keegi ei saanud neid kätte. Noored siis arvavad, kui ei saanud esimene kord kätte, teine kord ei saa ka kolmas kord ja sooritavad edasi kuritegusid.
Aga karistamata lõpuni see ei jää. Tuleb üks päev ja neid pannakse vangi.
Hea küll, kui need sooritajad hakkavad mõtlema sellest mida nad on teinud, aga kui neil on ükskõik, arvavad nad, et keegi ja miski neid ei huvita üldse.
Mõned politseid on ka liiga lahked. Näiteks, kui pidurdavad nad purjus autojuhi, vestlevad temaga: nad ei anna talle raha trahvi, vaid võtavad altkäemaksu.
Kui nad kirjutaksid talle trahvi välja, siis juba järgmisel korra enne rooli taga istumise, autojuht mõtleks hoolikalt ära.
Selle suhtes karistused ikka peavad olema ranged.
Aga kui tapetakse politsei, siis juba karistus on rangem.
Varguse eest on ka samamoodi: mõnikord antakse kurjategijale tingimist vabadusekaotust, aga võivad määratleda ka vanglakaristust.
Liiga rangemaid karistusi ei saa teha, sest inimesi on palju, aga vanglas kohti on vähe.
Kõik Eesti vanglad on peaaegu täied.
Pärast esimest kuriteo isik võib ümber ka mõelda ja ei hakka juba midagi sooritada.
Kui iga inimene teaks, et riigis on ranged karistused, et ei ole sellist asju nagu: esimesel korral jäi vahele, aga talle ikkagi ei tehta midagi ja lastakse vabadusele. Ennem, kui sooritada kuritegu, inimene jääb mõttesse, kas teha või mitte, sest ta teab, mis teda ootab kuritegude eest.
Minu arvates, liiga leebed karistused ei lasku allapoole kuritegude tasandit.
Koju minnes öösel tänapäeval inimene ise teab missugusele riskile ta läheb.
On liiga ohtlik üksinda jalutama pimedusel, kes teab, kes sind ootab nurga taga.
Tänapäevane elu on liiga raske ja keeruline.
Kui teaks iga inimene, et ei tohi teha halba teisele inimesele, siis oleks meie ümbritsev maailm hoopis teine.
Ideaalne maailm ei saa olla. Takistused ikka tulevad, mille üle tuleb astuda ja edasi elada. Kriminaalne oli, on ja jääbki maailmas.
Venelased ei saa eesti keelt päris lõpuni ära õppida.
Ma tean, et suur osa inimesi arvavad, et eesti keel ei ole vajalik.
On ju palju inimesi, kes saab siin elada ilma eesti keeleta.
Lihtsalt inimene peab tegema endale selgeks, mida ta tahab saavutada tulevikus, missugused on tal eesmärgid.
Ja siis, lähtudes eesmärkidest juba valida endale selliseid ained, mis aitavad teha kõike vajalikuma elus.
Koolis õpetatakse liiga palju seda, mis ei lähe tulevikus elus üldse vaja.
Keegi ei saa sundida inimest teisiti mõelda.
Nagunii inimene jääb oma arvamusega.
Isik ise otsustab mida talle on vaja ja mis ta teeb.
Ei tohi käskida, tee nii ja tee seda, soovitada ikka võib: on parem ja mis ei ole.
Kui kõik on korras, siis juba pärast paar kuud diplom on käes.
Kolm aastat tagasi meie riigi haridussüsteemis toimus üleminek uue õppekavasse.
Praegu kõrghariduse omandajatel bakalaureusekraadi saamiseks on vaja kolm aastat õppida.
Pärast, kui ta soovib magistriks saada ning oma teadmisi laiendada ja täiendada, tuleb tal veel kaks aastat ülikoolis võtta.
Erandiks on arstid, kes õppivad viis aastat.
Mina arvan, et üldiselt töötab süsteem ja on ta üliõpilaste jaoks hea.
Kõige suuremaks plussiks on valiku võimalus. Süsteem võimaldab meile valida.
Näiteks, kui üliõpilasel on juba töökoht või huvitav tööpakkumine olemas, võib ta julgelt tööle minna ja hakkama ise raha teenima.
Kui tal magistrikraad on vaja võib ta oma haridust jätkata, näiteks Avatud Ülikoolis.
Teine juhtum, millal on see süsteem mugav, kui üliõpilasel on soov ja võimalus oma kraadi saada näiteks välismaal.
Põhiteadmisi saab ta siin, aga pärast sõidab ära ja täiendab oma hariduse kuskil Euroopas või Ameerikas.
Peale Tartu ülikooli õpin lisaks mina Peterburi ülikoolis.
Oma tuttavalt tean mina, et nad hea meelega õpiksid 3+2 süsteemi järgi, sest see annab rohkem võimalust oma tuleviku suuna valimisel.
Hirm kõige ees. Teadmatu ees.
Lõpetajad ei ole kindel oma tulevikus ja selles, mis nendest saab.
Nad ei tea, kas nad saavad selles elus hakata saama.
Hirm, et nad ei saa töökohta leida.
Tänapäevased tööandjad eelistavad kogemustega töötajaid.
Järgmine on see, et teadmised, mida oled ülikoolis saanud on puhtalt teoreetilised.
Samal ajal kõik teavad, et teooria ja praktika on kaks erinevaid asju.
Oleme rõõmsad, et elus alustab uus periood.
Lootus, et saaks ennast elus realiseeruda, palju saavutada, olla edukas nii töös kui ka isiklikus elus.
Loodame, et kohtame õige inimesega, kellega saaks pärast ka perekonda luua ning õnnelikult elu elada, lapsi kasvatada.
Loodame, et kohtame õige inimesega, kellega saaks pärast ka perekonda luua ning õnnelikult elu elada, lapsi kasvatada.
Suured ootused on olemas nii meil endil, kui ka meie vanematel.
Ühelt poolt on see väga hea, sest stimuleerib ning paneb meid tegutsema, töötama ja püüdma palju saavutada.
Teiselt poolt võib see ka raske olla, kuna kardab tütar või poeg, et mis saab, kui ta ei saa kõike saavutada, mida vanemad temalt ootavad. See on koormus. Lapsed kardavad, et nende vanemad pettavad neis.
Veel koolis ei saa töötada, sest puudub veel nõutav kvalifikatsioon. Tõlgina veel ka ei saa teadmisi, oskusi nappuse tõttu.
Samal ajal näitab elupraktika juhtub nii, et tihti ei tööta inimesed oma erialal, vaid töötavad hoopis teises valdkonnas.
Loodetavasti on mul 2007. aastal kaks diplomit käes olemas.
Ma ei tea, kas ma hakkan õpetamisega või juhtimisega tegeleda.
Kus ta tahab olla ja kelleks saada on enda valik.
Aga arvan, et alati on vaja püüda rohkem saavutama.
Kogu aeg ühiskonnas on toimunud vaidlusi selle kohta, et kas saab alandada kuritegevust kasutades rangemaid karistusi.
Ühest küljest karmid karistused aitavad kuritegevuse ennetamist.
Näiteks vanal ajal, siis kui valitsesid kuningad ja tsaarid, varastamise eest oli ette määratud käe maha raiumine.
Võiks muidugi öelda, et see on liiga julm, aga kujutage ette, et te töötate kogu oma elu, loete iga krooni, et lastele midagi maitsvat osta ja neid rõõmustada, kuid ühel hetkel tuleb mingi vargas või narkomaan ja lihtsalt võtab teilt kõik ära, teist ja teie perekonnast hoolitsemata.
Ja oma lapsi vaadates, kellel pole midagi süüa ja selga panna, kas te ei mõtleks rangemast karistusest selle varga jaoks?
Loomulikult kuriteod on erinevad ja põhjused nende sooritamiseks olevad individuaalsed.
Võtame näiteks last, kellel pole midagi süüa, sest vanemad on joodikud ja ei hoolitse temast üldse.
Ta ei saa veel töötada ja ainus võimalus, et ellu jääda on varastada poest mingi toitu.
Näiteks, alkoholi tarvitamise eest avalikus kohas on ette määratud trahv, süstinud inimest aga lihtsalt võetakse kinni natukeseks ajaks ja hiljem lastakse vabadusse ilma mingi trahvita.
Hea näide on meie endise peaministri Juhan Partsi toime. Talle anti trahvi kiiruse ületamise eest, mida ta maksis ainult sel aastal.
Või võtame näiteks kurjategijat, kellele anti vägistamise eest 3 aastat, aga teisele poliitiku auto varastamise eest 5 aastat.
Ja ma tõesti ei üllatuks, kui vägistaja pääseb vabadusse ettemääratud aja varem oma hea käitumise tänu.
Mina arvan, et juhul kui meie seaduses oleks kirjutatud, et vägistamise eest on surmanuhtlus või eluaegne vanglas istumine, siis selliseid kuritegusid toimus palju vähem.
Oleks tõesti hea, kui ühiskonnas valitses niisugune seadus: kuidas tegevus nõnda karistus.
Ma arvan, et selline küsimus vaevab suurema osa tudengitest.
Kas ma suudan töötada valdkonnal, mis on seotud minu erialaga?
Paljud meist, täpsemalt öelda kolmanda aasta tudengid, kes õpivad uue õppekava järgi, ei tea veel, mis oma eluga edasi hakata.
Need kolm aastat, mida me oleme õppinud, ei anna meile eriti palju võimalusi, tööturul ei ole me konkurentsivõimelised.
Meie vahel käib suur poleemika selle üle, kas kraad , mida me saame, annab kõrgharidust või mitte.
Ma olen nõus, et võrreldes üliõpilastega, kes said bakalaureuse kraadi siis, kui lõpetasid neli aastat, on meil vähem võimalusi, tööturul eelistatakse neid.
Selleks, et saavutada midagi elus, peab õpingutel jätkama ja astuma magistriõppesse.
Ka sellega võib tulla probleeme, keegi ei taha võta tööle inimest, kellel ei ole töökogemust ja parim haridus ei ole veel käes.
Mis valiku üliõpilane ka ei teeks, ikka tuleb raske.
On olemas ka kolmas variant: jätkata õpingud ja minna tööle.
Näiteks mina olen valinud enda jaoks sellist võimalust.
Ausalt öeldes, ma ei tea, kas ma pean vastu ja kas tulen hakkama, aga muud võimalust mul ei ole.
Et teha endale elu natuke kergeks, siis otsustasin, et lähen avatud ülikooli, siis ei pea töölt puuduma.
Eesmärgina on praegu aga see, et tahan olla sõltumatu, ei taha enam emast sõltuda, ma olen täiskasvanud inimene ja pean oskama ise enda eest hoolt kandma.
Vaatasin läbi kõik variandid ja otsustasin, et on vaja töö.
Mõtlesin juba, et kevadest peab hakkama mööda koole käima ja ennast õpetajaks pakkuda.
Mulle vedas, sõbranna nägi kuulutust ja andis mulle teada.
Nüüd, kui kõik plaanid on juba tehtud, jääb ainult loota, et kõik tuleb nii, nagu planeeritud.
Mul on vedanud, mul on kas või vähemat aimu sellest, millega ma tahan oma elus edasi tegeleda ja kuidas oma eesmärgile jõuda.
On ka üliõpilasi, kes on täielikus teadmatus, aga küll ka neil kõik saab korda ja nad teevad õige valiku.
Ma arvan aga, et suurem osa jätkavad õpinguid.
Ma püüdsin igati leida sellele probleemile lahendust ja siiski leidsin.
Siiski ei ole kerge teha mingi otsuse oma saatuse üle.
Siin on vaja hästi mõtelda kõikide võimaluste peale ja valida lõppude lõpuks kõige sobivamat.
Kaalutlesin kõik otsused, püüdsin leida enda jaoks paremat teed oma tulevikku.
Seetõttu tuleb kõik väga hästi kaalutleda, eksimusi ei saa siin ju teha.
Nii võtsin ma alles hiljuti üsna raske otsuse, nimelt oma õppimise jätkamise kasuks.
Muidugi teadsin ma algusest peale, kui mina astusin alles Tartu Ülikooli, et kui ma valin endale sellist eriala ja vastavalt sellist elukutset nagu eesti keele ja kirjanduse õpetaja, siis mina pean minna lõpuni.
Mina pean silmas seda, et kui sa alustad oma õpinguid, siis sa pead tingimata seda lõpetama.
Seetõttu otsustasin ma pärast kolmandat kursust jätkata oma õpinguid, nimelt minna magistriõppe.
Esialgu mõtlesin, et hakkan õppima ainult kolm aastat.
Mina elan ju Eestis ja pean palju teadma sellest riigist, selle ajaloost, rahvastest, tema elust ja kommetest ning muidugi selle riigi keelt.
Seetõttu oli mul alguses selline mõte, et ma lõpetan kolm aastat Tartu ülikoolis ja hakkan endale seejärel tööd leidma.
Aga võib siiski kandideerida ametikohale ilma spetsiaalsete teadmisteta. Kuna pakuvad kaasaegses Eestis suured usaldusväärsed ettevõtted ja firmad ametiks vajalikke koolitusi.
Edukalt sooritades eksameid võid sa kogu julgusega saada sellise töö, mida sa enese soovisid.
Niisiis kui sa oled aktiivne, positiivse ellu suhtumisega, avatud uutele ideedele, hoolas, täpne, korrektne, enesekindel ja sihikindel inimene, siis kõik võimalused on avatud maailmas sinu ees. Mina tean seda kindlasti, kuna läbisin ise selle kõige hiljuti.
Ma kandideerisin suvetelleri ametikohale Hansa panga.
Ma kandideerisin suvetelleri ametikohale Hansa panga.
Minu ees on kogu elu ja mul on palju aega ning võimalusi, mille eest võib haarata.
Kui mul on soov saada kõrgharidus ja omandada elukutse, siis miks ei kasuta seda võimalust?
Osates eesti-, inglise- ja soome keelt heal tasemel, olles haritud inimene võin ma alati endale sobivat töökohta leida.
Minu eesmärk on lõpetada edukalt kolmandat kursust, saada diplomi ja minna edasi magistriõppe.
Mulle meeldib muusika, seetõttu jätkan oma musikaalharidust.
Ja selleks et teha oma eesti keele oskust üha paremaks, kavatsen tööd suveks leida.
Kõigepealt väärib märkimist, et inimsuhted on muutunud, vaid nende olemus jäi siiski samaks.
Ma mõistan niisuguseid tundeid nagu viha, vaenulikkust, omakasupüüdlust, vihkamist, valitsemissoovi jne.
Sõjalisi konflikte on liiga palju meie maailmas, siit järeldame, et inimkonna kurjapool ei kadunudki ning jätkab areneda.
Mida parem ma saan inimest teada, seda rohkem ma armastan koeri.
Inimest võib käsitleda nagu kõige karmimaks olendiks.
Temast ei oota halastust, kui valitseb tema sisenemismaailma kuri.
Kahtlemata, inimene on vastuolusid täis olend ning ta seda teadvustab, vaid oma tegudes on inimene absoluutselt ennustamatu.
Mu isiklik hoiak sellesse küsimusse on vist väga range ja skeptiline: inimesi ei tohi usaldada, vaid nendesse uskuda on siiski vaja.
Mida suurem on rahasumma, seda parem vohavad taimed.
Arvatakse, et armastus võib olukorda päästa, kuna seda ei müüda ega osteta, vaid elu näitab, et tegelikult on reaalsus täitsa teine.
Ma pole mitte mingil juhul pessimist, lihtsalt käsitlen asju tegelikkust lähtudes.
Tekib küsimus, kas inimsuhted on otseses sõltuvuses muutuvalt maailmalt ehk just inimsuhted mõjutavad meie maailma? Sellele küsimusele pole võimalik ühiselt vastata.
Inimesega loodud maailm avaldab omakorda mõju inimesele ning seda ringi ei tohi katkestada.
Ei ütleks ma nii, sest lahingu tulemus pole ju teada.
Pole võimalik nende sisenemismaailmast aru saada, sest see on argipäevamuredega tühistatud ning loovad inimesed ju ise neid muresid.
On siiski olemas riike, kus inimesest peetakse lugu tema teenuste kohaselt, vaatamata sellele, et ta võib vaene olla.
Antud hetkel ma vaevan konkreetset näidet nimetada, vaid olen kindel, et ajalugu teab niisuguseid näiteid.
Niisiis tuleme järeldusele, et inimsuhete muutumine tänapäeva maailmas on väga keeruline ja vaevalt seletatav protsess, mis nõuab olulist tähelepanu ja uurimist.
Seda ei saa ilma järelvalveta kasvada jätta, muide suhete halvenemise protsessi pole võimalik tulevikus peatada.
On vaja aga kohe märgata, et esimesel kursusel ei mõelnud ma sellele, kes minust saab, kas kooliõpetaja või keegi hoopiski teine.
Kõik mu tuttavad on juba harjunud küsida minult, mis mind edasi ootab, kas teisi võimalusi on jne.
Siit aga alustan konkreetsemalt kirjutama.
Tegelikult on jäänud vähem kui kolm kuud enne sisseastumiseksamit.
Tuleb aga väikest parandust teha: see ei ole diplom, mis enne oli.
Saame dokumenti, kuhu on sisestatud meie hinded ning kõik ained, mis oleme võtnud ja sooritanud.
Möödunud aastatega võrreldes see vaid paber, mis põhimõtteliselt midagi ei anna mitte.
Millele siis lõputunnistus saab üldse soodustada? Esiteks, on see hea eeldus töökoha leidmiseks.
Kui pöörata tähelepanu just minu tulevikule elukutsele, on need järgmised kaks aastat otsustav aeg.
Tähendab, et nimelt siin saame me kõike vajalikke teadmisi selleks, et pärast õpetajateks saaksime.
Meid ootab koolipraktika ja teised ained, mis teevad selgeks seda, milleks me peame valmis olema.
Töötused on suurenenud, samal ajal on muutunud ka tööandja nõudmised, mille põhjal toimub uue töötaja valik.
Mitmesuguste kuulutuste järgi on näha, et võõrkeeled mängivad siin oma suure ja tähtsa rolli.
Mida rohkem keeli valdad, seda rohkem tähelepanu köetakse su peale.
Eesti, inglise, soome ning saksa keel on kahtlemata kõige levinud CV esitamisel ja nõudmiste nimekirjas.
Olgu siis, kui ma valdan eesti ning inglise keelt, mida veel oskan ma teha? See ongi küsimus, mis paneb mind pabistama.
Kas piisab nendest oskustest ning teadmistest, mille ma saan viie aasta jooksul?
On vaja nõustuda selle faktiga, et mitte kõik leiavad endale tööd, mis vastaks saadud haridusele.
Humanitaarteadused on minu meelest midagi see, mis on laiemas mõttes. Peale keelte teadmiste eeldavad nad ka teisi teadmisi.
Niisugune situatsioon on põhjustatud kõrvalainete suhteliselt suure valikuga.
Tegelikult, on mul hästi palju tuttavaid, kes on lõpetanud Tartu ülikooli filosoofia teaduskonna. Keegi neist õppis eesti keelt võõrkeelena, keegi aga vene filoloogiat.
Selline olukord tekib hirmu oma tuleviku pärast.
Loomulikult usun mina, et saan oma plaane teostada, et ootavad mind perspektiivid ka. Kes aga teab?
Olen mõelnud sellele, et kui minust õpetaja ei saa, kellena ma saaks töötada?
Tahaksin ennast tõlkijaks proovida.
Töötasin vaid ühe kuu jooksul, sain inspiratsiooni selleks, et ka sellega edasi tegelda.
Ma loodan väga, et meie tudengid, kellega ma siin õppisin, saavad elus realiseeruda ning leida seda, mis rahuldaks neid.
Ma ei usu, et sihikindlal inimesel võib eluteel palju takistusi olla ning mõned väikesed õnnetused saavad teda peatuda.
Mis edasi? Küsi endalt, pane eesmärk ja püüa seda täita.
Suvel võimatu tööd leida. Ma olen nõus sellega. Ja mina tahan esitada nii positiivseid kui ka negatiivseid argumente selle küsimuste kohta.
Ühelt poolelt on see, minu arvates, küll õige, sest suvel on kõik kohad juba kinni.
See on küll imelik, sest suvel võiks olla vastupidi, sellepärast, et meie raskel ajal raha on alati vajalik ja inimesed töötavad ilma puhkuseta.
Noortele inimestele on veel raskem tööd leida kui vanematel.
Töö andjad kardavad noori, nad ei usalda neid, sest meie ajal on tekitatud selline mulje nagu kõik noored on mingid bandiidid, aga see ei ole õige.
Kui noored tahavad natuke raha teenida, siis tuleb anda neile võimalust.
Kui teha mingit ajalehte lahti, siis seal on palju kuulutusi töö otsimisest, aga tööpakkumisi praktiliselt ei ole.
Teiselt poolt, mul on selline arvamus, et see kõik sõltub inimesest, ja kuidas ta oskab enda pakkuda.
Meie tänases elus see on väga oluline.
Kui inimene tõesti tahab töö leida, siis seda teeb ta.
Ja veel on üks suur pluss, miks suvel on kergem töö leida: suvel paljud töötajad lähevad puhkusele ja töö andjatel on vaja uut tööjõudu.
Minu arvates ma tõin kõik võimalikud argumendid, miks on raske või kerge suvel töö leida.
Mis käib minu kohta, siis kavatsen suvel minna tööle noortelaagrisse.
Muidugi toitumine mängib suurt rolli meie elus.
Kui inimesed tahavad olla terved, siis peavad nad jälgima oma söögi ratsioone.
Toit peab olema tervislikku ja kasulikku.
Valgud, rasvad, süsivesinikud, vitamiinid ja mineraalid peavad meie söögis olema, sest organism vajab neid kõiki, ainult, et õiges koguses.
Teine, väga oluline asi, mida peab inimene tegema, et olla tervislik, on tervislik eluviis.
Esiteks, ta peab tegelema spordiga, liikuma, sest ainult tervislikkust toidust ei piisa.
Muidugi kõigil inimestel ei ole võimalused või aega spordiga tegelemiseks.
Aga, minu arvates, selline võimalus nagu jalutamine õues on kõigel. Jalutamine on ka väga olulised.
Teiseks ei tohi tarvitada narkootikuid, alkoholi ja tubakat.
Aga see ei tähenda, et inimene ei tohi üldse alkoholi juua, sest punane vein on isegi kasulik tervisele, aga ainult mõistlikkus koguses.
Me liiga palju närveerime, mistõttu tekib stress. Et seda ei juhtuks, tuleb suhtuda elu kergemini.
Muidugi rääkida on kerge, aga viia seda kõiki ellu, on väga raske. Minu arvates, on väga raske elada tervisliku eluviisiga.
Eestis on palju suurepäraseid puhkevõimalusi. See on täiesti küll nii.
Minu arvates Eesti on väga ilus ja looduse rikkalik riik ja selles riigis võib leida väga palju suurepäraseid puhkevõimalusi.
Mõned inimesed arvavad, et Eestis, mis on väga väike riik, ei ole võimalik leida koht, kus puhata.
See on küll õige, et Eesti, võrreldes teiste riikidega, on suhteliselt väike, aga ta on looduslik ja siin on palju veekogusid.
Eestis on nii palju ilusaid kohti, kus võiks puhkama.
Toila on alevik, mis asub Soome lahe rannas.
Toila park on tuntud oma ajaloost, seal elas vene luuletaja Igor Severjanin.
Toila park on väga ilus koht, kus võib puhkama nii suvel kui ka talvel.
Toilas on ka olemas sanatoorium, kus võib elada ja parandada oma tervise.
Minu meelest, on Toila ideaalne koht puhkuse jaoks, seal on olemas kõik tingimused selleks.
Seal on olemas ka suur hulk suvilaid, kus võib oma puhkus veeta.
Mina arvan, et Eestis on üldse väga ilus riik.
Siin on nii ilus loodus, et lihtsalt ei ole sõnad selleks, et seda kirjeldada.
Tänapäev ei saa ilma internetita ette kujutada.
Paljud noorinimesed istuvad iga päev internetis.
Internetis on palju huvitavaid ja väga tahtlikke asju.
Paljud inimesed eelistavad parem internet kui raamatud.
Aga näiteks mina, ma ei saa internetis lugeda raamatuid, silmad väsivad alati, ja ma ei saa end kontsentreeruda, sest internetis on palju sõpru, kellega ma tahan ka suhelda.
Aga kui loen raamatut, siis ma loen kiiremini, sellepärast et olen huvitanud ja mitte kedagi ei sega mind.
Ja seepärast ma mõtlen, et raamat on paremini. Kui sa tahad lugeda.
Seal on ikka mugav raamatud lugeda, saab ka leida sellised raamatud, millised ei ole kodus ega raamatukogus.
Mina ise ei luge raamatud internetis, kui loen, siis ma loen väga harva.
Üks vana sõber parem kui viis uut sõpra.
Mulle väga meeldib uute inimestega suhtlema.
Palju uued asjad võib teada saada.
On ikka olemas ka need inimesed, kellega me sõbrustame juba palju- palju aega. Näiteks minu sõbranna Katrin. Oleme koos 19 aastat.
Ma saan aru Katrin ilma sõnata.
Ma võin helistada talle ka öösel kui mulle midagi vaja on.
Aga minu teised sõbrad, kellega olen umbes 1-9 kuud koos, nad on ka head, aga nad ei teavad mind nii palju, kui minu vanad sõbrad.
Uued võivad ka „ei“ ütelda või midagi pahast teha.
Uued võivad ka „ei“ ütelda või midagi pahast teha.
Olen nõus, et vana sõber või sõbrad on parem kui uued sõbrad.
Kas on võimalik sõpra andestada, kui ta reedab sind?
Inimene usaldab oma sõbrale nagu endale.
Mis teha siis, kui hing ja süda valutavad, usaldust ei ole, kui on sõprus pettunud?
Mina arvan, et andestamist ei ole võimalik.
Inimesed ütlevad, et andestada on tuhat korda raskemini, kui karistada ja süüdistada.
Elu näitab, et on tihti olemas juhud, kui reetmine oli kavatsematu.
Aga sõbrad, kes olnud koos aastate jooksul, teavad teine teise nõrgad ja tugevad küljed, teavad, kuidas tuleb käituda, et teine teisele mitte pahandada.
Aga sõbrad, kes olnud koos aastate jooksul, teavad teine teise nõrgad ja tugevad küljed, teavad, kuidas tuleb käituda, et teine teisele mitte pahandada.
Mina ei tea ise, mis reetmine on, aga võin öelda et sõpru ei tohi andestada. Kui sa andestad parimat sõpra, kes reetis sind, on alati olemas võimalus, et reetmine jälle kordub.
Tihti inimesed ootavad teist sama käitumist, mis nendel on.
See tähendab, et kui sa oled ausa, truu sõber, kellel ei ole isegi mõtet reetmisest, siis sa ei oota mitte kunagi, et sinu sõber reedab sind.
See on väga huvitav raamat, mis õpetab, et meestele ei tohi uskuda.
Peategelane on inglise keele õpetaja, kes armus meestesse. Mees oli abiellus, aga ta armastas Ingerit ka.
Nad käivad koos piknikku, istuvad kodus ja vestlevad, sõidavad loodusele.
Nad käivad koos piknikku, istuvad kodus ja vestlevad, sõidavad loodusele.
Nad tutvusid juhuslik, aga pärast tekkis suur armastus nende vahel.
Üks tuttav kutsus Ingerit matkas käima ja seal oli selle poisi sõber ka.
Ta läks koju ja nuttis palju aega.
Kutt muigas ja ütles, et kui oleks võimalus mitte käia arsti juurde, muidugi ta veetis parem meelega aega Ingeriga.
Nendel oli ilus romaan, mis lõppes halb. Halb mitte kutti jaoks, vaid Ingeri jaoks.
Ta sai teada, et tema kutti naine on rase ja see tähendas seda, et ta ei saa olla oma armsaga inimesega koos.
Tema peab olema oma perega ja nagu õnnelik isa oodata last.
Inger palju nuttis ja mõtles mis nüüd tuleb temaga.
Mees, keda ta armastas valetas talle, et temal on tunne ainult tema poole aga tegelikult oli teistpidi.
Kutt enam ei tulnud ja ei helistanud. Ta jäi oma naisega ja nendel on nüüd õnnelik perekond, aga Inger jälle jäi üksinda. Inger sai targemaks ja sai aru, et nüüd ta ei hakka mitte kunagi meestele uskuma.
Praeguses maailmas suurem osa inimesed kasutab palju arvuteid.
Palju arvavad, et kui sul arvuti on, siis ei ole sul tarvis ei ajalehte, raadiot, telerit ega sõpru, aga nad ei mõtle sellest, et see arvuti mõjub tervisele halvasti.
Tänapäeval arvuti võib asendada kõiki seda, sest kui sa tahad midagi teada, sa võid surfata internetis ja võid olla kindel, et sa leiad mida otsisid.
Paljudele inimestele ei pole vaja ka sõpru, sest nad võivad ka neid internetist leida ja on väga mugav nii suhelda, kui sa tahad, võid rääkida temaga ja ei ole vaja kuskile minna.
Istud kodus, jood kohvi ja suhtled oma uue sõpradega.
Kas ei ole mugav? On küll ja sellest unistavad veel paljud inimesed, aga reaalsed asjad nagu teler, raadio, ajalehed ja muidugi reaalsed inimesed ei mõjuta tervisele halvasti, nagu arvuti.
Muidugi, esimene probleem, mis tekkib kui sa palju istud arvuti taga on silmadega probleem.
Kui sa kaua vaatad ekraanile, siis tekkib sul suur pinge ja selle tagajärjel tekkiva silmade väsimusega, mis võib tööpäeva lõpuks häirida ka töötegemist, ent mis möödub, kui silmad saavad piisavalt puhata.
Siis kümme minutiline puhkepaus pisikese jalutuskäigu näol arvutist isegi vaid paari meetri kaugusele iga töötunni järel aitab meil vältida silmade liigset väsimust.
Tulemuseks on kiire väsimine ja pahameel kõigi tööga seonduva vastu.
Võib ka tekkida arvutisõltuvus ja see on tõsine tervisehäire, mis sunnib inimest liigselt tegeleda arvutitööga.
Peavalu võib olla põhjustanud mitmest teguritest seoses arvutitööga.
Iga inimene, kes istub palju arvuti taga, mitme tunni pärast hakkab tundma peavalu, sest sellele mõjutab peegeldav või pimestav ekraan, töö hulgast või kiirest tempost tingitud stress ja muidugi kestev kujutise jälgimine ekraanil ilma puhkepausideta.
Iga inimene, kes istub palju arvuti taga, mitme tunni pärast hakkab tundma peavalu, sest sellele mõjutab peegeldav või pimestav ekraan, töö hulgast või kiirest tempost tingitud stress ja muidugi kestev kujutise jälgimine ekraanil ilma puhkepausideta.
Eelmisel nädalal lugesin ajalehes, et on olemas selline probleem, mille nimi on nahaärritus.
Iga aastaga lisanduvad uued probleemid tervisega, missugused on seotud arvutitööga ja see muidugi hirmutab mind, sest ilma selleta on palju tegureid, missugused mõjuvad meie tervisele halvasti.
Mina arvan, et kui inimene teab missugused tervise probleemid meil tekkivad arvutist, siis ta juba vähem töötaks sellega, sest tervis on muidugi inimese jaoks kallim.
Kui vaadata nende inimestele, kes elasid ilma arvutita, siis kohe meil tekkib kadeduse tunne, sest nad on terved ja paljud neist on juba vanad, aga ei kanna prille.
Meie maailmas aga juba noored kannavad prille, sest liiga palju nad töötavad arvutiga.
Ja on vaja istuda ja mõelda kumb on tähtsam kas arvuti või meie tervis.
Mina valin oma tervise, sest see on minu jaoks kõige tähtsaim.
Muidugi ei tähenda see seda, et me peame täiesti keelduda arvutist, aga see tähendab seda, et on vaja kuskil kaks tundi päevas töötada arvutiga.
Siis sul on tervis korras ja sa tunned ka rõõmu sellest, et saaksid töötada arvutiga.
Aga muidugi mina arvan, et lapsele, kes on alla kümme aastat, ei tohi töötada arvutiga, sest me teeme kahju tervisele juba lapsepõlvest.
Lugesin raamatu „Foneetika alused“.
Lugesin raamatu „Foneetika alused“.
Mina arvan, et see on väga hea raamat selleks, et aru saada kuidas hääldata häälikuid ja sõnu.
Selles raamatus võime lugeda kõigest organitest, missugused osalevad meie rääkimises.
Hästi on kirjeldatud igasugused häälikud ja millesse rühmadesse nad kuuluvad, missugused häälikud üldse on olemas eesti keeles ja autor annab meile ülevaade, kuidas samad sõnad ka teistes keeltes hääldatakse.
Mina arvan, et see on hea abimaterjal nende inimestele kes on venelased ja tahavad rääkida ilma aktsendita.
Mina mõtlesin, et mina tean kuidas õigesti hääldada sõnu, aga kui algasin lugema seda raamatut kohe sain aru, et mul oli vale arvamus.
Uus ka minu jaoks oli see, et on olemas eesvokaalid ja tagavokaalid.
Pärast seda, kui ma lõpetasin lugeda seda raamatut, sain teada, et neid vokaale, mille hääldamisel keeletõus on keele eesosas, nimetatakse eesvokaalideks.
Esmapilgult see on kõik lihtne, aga tegelikult see pole siiski nii.
Mina ka alguses seda ei teadnud, aga nüüd olen uhke sellest, et tean.
Nagu mina lugesin raamatus, et imihäälikud – erilised häälikud, mis tekitatakse ilma hingamiseta.
Tõsi, nendegi moodustades kasutatakse õhuvoolu, kuid see ei ulatu kopsudeni.
Kui tõtt rääkida, siis saan täpselt ütelda, kui ma hakkasin lugema seda raamatut mina ei saanud aru, miks on nii palju kirjutatud keelest, huultest ja kõrist.
Huvitav oli ka see, et mina ainult praegu saaksin teada, et kõneakti alguseks võib pidada hetke, kui rääkijal tekib mõte.
Raamatus on hästi kirjutatud nendest üheksast fraasidest, missugust võib kõneaktis eristada.
Muidugi, nagu iga raamat, see võib tunduda igavaks, aga see pole nii.
Seda raamatut on kasulik lugeda kõikidele üliõpilastele, kes õpivad eesti keelt.
Muidugi, kohe tekib küsimus, kuidas eestlased võivad mitte teada hääldamist, aga sellest raamatust saab ka teada, missugune on näiteks r-häälik eesti keeles ja sellest täpselt osa eestlasi ei tea.
Arvan, et see on suurepärane raamat ja ka kirjutatud väga lihtsamas keeles, et kui sa ei tea hästi eesti keelt võid olla kindel sa täpselt saad aru, millest autor kirjutab.
Pärast seda, kui ma lugesin lõpuni seda raamatut, mina tunnen end targem.
Nüüd mina soovitan lugeda selle raamatu kõikidele oma sõpradele ja osa neist hakkasid juba lugema.
Väga mina soovitan seda lugeda ka teile.
Selle väitega on osa inimesest nõus, aga muidugi iga väite kohta on erinevatel inimestel ka erinevad arvamused.
Täpselt mina saan öelda, et kui inimene tervislikult toitub, siis ta saab palju vitamiine selle toiduga ja ka mineraale ja tekib immuunsus erinevate haiguste tõttu.
Nüüd juba me saame aru, et on olemas ka teised faktorid, millistest sõltub meie tervis, aga neid faktoreid saaks panna teisele kohale.
Esimesel kohal meil ikka jääb tervislik toitumine.
Kui me tarvitame palju soola, rasva ja äädikat, siis meie maks ja magu hakkavad valutama ja ravida on väga raske neid.
Saaks ka ette kujutada, kui palju on vaja raha kuulutada ravimitele, missuguseid meile arst välja kirjutab ja kohe saame aru, et on odavam tervislikult toituda ja mitte teha kahjumit oma tervisele.
Kui me sööme palju juurvilju, siis meil on hea vererõhk, saame ka palju vitamiine ja muidugi meie magu hakkab töötama paremalt.
Suvel ei ole üldse sellega probleemi, sest paljudel inimestel on omad aiad või nende tuttavatel, saaks hommikul süüa salati lehed ja õhtul igasugused salatid.
On vaja süüa puuviljad, sest need annavad meie organismile ka palju vitamiine, aga ei tohi unustada sellest, et igal juurviljal on oma hooaeg, näiteks apelsinid on talve puuviljad ja arstid ei soovita neid süüa suvel, sest suvel me saame palju vitamiine teistest asjadest ja kui me hakkame sööma ka apelsine meil tekib E-vitamiini üleküllus ja võiks tekkida allergia.
Sellest võiks kohe märkida, et need puuviljad, mis mõjuvad meie tervisele hästi talvel, võivad rikkuda tervist suvel.
Arvan, et on vaja osta raamat, kus kirjeldatakse tervislikust toitumisest.
Arvan, et on vaja osta raamat, kus kirjeldatakse tervislikust toitumisest.
Aga ei tohi unustada sellest, et tervislik toitumine ei ole ainuke asi, millest sõltub tervis.
Mina arvan, kui need soovitused järgida, saaks vähem haige olema ja kui meie organism saaks rääkida, siis ta muidugi tänaks meid, et me nii hoolitseme temast ja üldse tervisest, aga igal juhul ta oleks tänulik meile.
Sõprus minu jaoks on üks tähtsamaid asju.
Mina saan jutustada sõbrale oma muredest ja ta alati aitab mind või saan rääkida sellest, mis juhtus põnevat minu elus ja ta avameelselt hakkab rõõmu tundma nende asjade üle.
Kõige üle hindan ma sõbras truudust, õiglust, avameelsust, tundelisust ja ausust.
Endas püüan ka neid iseloomujoone täiendada.
Minu arvates, kõige parem sõber on see, keda sa lapsepõlvest tunned, sest ta teab, missugused on sinu harjumused, kuidas saaks sinu tuju paremaks teha, mida sulle meeldib ja mida üldse ei meeldi ja kindlasti ta teab seda, et ta alati võib tulla sinu juurde, kui tal on mingit probleemid.
Nende sõpradega, keda sa tunned lapsepõlvest on lihtsam suhelda ja sa oled alati kindel, et sa saad nendele usaldada ja nad ei reeta sind.
Viimasel ajal olen ma palju uusi huvitavaid inimesi kohanud, kuid keegi neist ei saanud minu sõbraks.
Muidugi on nad minu jaoks head tuttavad, kellega me tihti lõbusalt aega viidame, kuid kõike rääkida ma neile küll ei saa, sest nendel on oma sõbrad, kellel nad saavad jutustada kõikidest sinu saladustest ja nad ei pane tähele, et see võik sind solvuda.
Niisuguste tuttavatega saaks rääkida teemadele, missugused ei puuduta sind.
Kui me õppisime koolis me tegime koos koduülesanded ja kui keegi meist ei saanud aru, millest rääkis tunnis õpetaja siis teine oli kohe valmis seletada seda uuesti, sest meil oli eesmärk ühtmoodi hästi õppida ja astuda pärast kooli lõpetamist ülikooli sisse.
Kõige rõõmsam meie elus, kui sul on sõbrad ja kui sina ise oled hea sõber, sest ilma sõpradeta sinu elu on mõttetu.
Kõik, mis võib juhtuda või millised emotsionaalsed tunded väljuvad, on inimene enda põhjustatud.
Muidugi tahan häid sõpru, tarkust ja tervist – need on arvatavasti iga õppiva noore inimese suurimate soovideks.
On ka väga vajalik niisugune tunne, nagu armastus, et end õnnelikult tunda.
Ma arvan, et kui mu südames on niisugune tunne nagu armastus, siis ma olen õnnelik inimene, sest paljud inimesed kogu elu elavad ilma selleta.
Minu arvates meie elus peavad olema kui positiivsed ka negatiivsed emotsioonid ja tulemused.
Juba vanasti räägiti, tark inimene õpib oma vigadest.
Saab ka öelda, et ka raha teevad inimest õnnelikumaks.
Minu jaoks raha ei mängi suure rolli, sest kui sa oled tark inimene, siis sa saad teha oma elamine lihtsate asjadest mugavaks.
Aga muidugi ei tohi unustada ka sellest, et on vaja elada ja kuidagi muuta oma elu paremale poole.
Mina arvan, et mina olen õnnelik sellest, et mul on hea tervis ja mina ei ole väga palju haige.
Viimaseks tahan öelda, et pole ju midagi nii väga erilist vaja teha, et olla õnnelik.
Milline peaks siis olema ideaalne kodu? See ei pea olema suur maja või korter, sest mulle rohkem meeldivad väikesed ja mugavad.
Muidugi teeb iga inimene oma kätega, et maja oli hubane ja ilus.
On väga tore, kui sa tuled koju ja seal ootavad sind inimesed, keda sa armastad ja kes armastab sind.
Rikkad inimesed on alati head näitlejad, sest publikus nad on ideaalne perekond, aga kodus nad ei märgata teineteist.
Vaeste eesmärgiks on see, et oleks toit ja kõik perekonnaliikmed oleksid õnnelikud ja nendel ei olnud probleemi.
Kui tekkivad muresid, siis nad kuulavad teineteist ja kõik koos proovivad neid lahendada.
Nagu ma juba varem kirjutasin, et maja, kus sooviksin elada peaks olema ilus aga mitte eriti suur. Peaks ta olema nii suur, et kõigil oleks seal küllaldaselt ruumi ja võimalik tegelda oma huvidega.
Arvan, et see maja peaks asuma rannas, kuskil mere äärel.
Unistasin juba lapsepõlvest, et mul oleks aknavaade merele ja ka suurele ja ilusale aiale.
Seal peavad kasvama õunapuud, pirnipuud ja muidugi peab olema palju lille.
Aias peab olema bassein, kus ujusid kalad ja vee peal kasvasid liiliad.
Kodus ka peab olema bassein, võimlemissaal ja muidugi sauna, sest ilma selleta ma ei kujuta endale ette oma tulevikku maja.
Tahan ka, et oleks veranda, kus suvel saaks hommikusööki süüa, aga õhtul kui on romantiline tuju saaks teha õhtusööki oma mehega tähtede all ja süües vaadata ka merele.
Ma väga armastan koduloomi, siis peaks ka võimalus neid pidada.
Saalis peaks olema kamin, sest on väga tore talvel selle ees istuda ja juua kuuma kakaod või lihtsalt teed ja vestelda oma perekonnaliikmetega erinevatele teemadele.
Kui sul on paha tuju ja sina tahad natukene rahuneda ja lõdvestada siis sul on alati võimalus istuda kamina ette ja kuulata kuidas seal söed praksuvad.
Muidugi elan mina lootusega, et tulevikus mina saan osta endale niisugust kodu ja elada seal õnnelikult.
Iga meist peab vastama, kas ta on rahasõltlane või just vastupidi – raha on tema alluvuses.
See on nii masendav pilt, et vahest on neist väga kahju.
Mida jõukama hüppe sa suudad teha alguses, seda kauemaks seda energiat jätkub.
Suur raha toob õnne ainult siis, kui sul on külm pea ja kindel mõte, mida nendega teha.
Me ise võime määrata, kas me loeme ennast rikkana või mitte.
Väärtustades teisi inimesele tähtsaid asju saame korraliku positiivse maailmavaade, mis langetab raha üleväärtustamist.
Nende pisiprobleemidega me saame juba lapsepõlvest kokku.
Mis just mind häiris koolis, mida ma lõpetasin, oli see, et õpetajad ei suutnud minus kaheteistkümnenda klassini äratada huvi ühtegi eriala vastu, ju see sõltus siis nende ükskõiksusest.
Aastaid möödudes küsisin endiste klassikaaslaste käest, et miks on nad valinud just seda eriala, mida nad praegu õppivad.
Need plaanid piiravad lapse omapärasust, ta hakkab elama kindlate reeglite järgi, mis tulevikus võib kujutada sügavaks allutamise kompleksiks.
Tunnen inimesi, kes jätkavad vanemate teed: arstipojast saab arst ja õpetajatütrest saab õpetaja.
Ei tea, kas see on ühiskonnale hea, kui lapsel ei ole kiindumust antud erialast, siis on eluaegne sellega tegelemine lausa surm.
Mõni täiskasvanudki ei tea, millega ta tulevikus tegeleb.
Kõik me tegeleme millegagi, mis kõige elusamalt näitab seda, et ükski meist ei ole endaga rahul.
Iga riigivalitsuse eesmärk on inimeste hea olu.
See on peamine asi, et inimestel oleks riigis hea elada.
Mina arvan, et inimese hea olu sõltub suurel määral just ja ainult temast. Sellest missugune inimene ta on, kuidas ta saab maailmas kohaneda ja ka sellest, mida ta oma elus tahab ning palju ta selleks on valmis töötada.
Üheks suureks plussiks koostööde kogemuse omandamine, kuna Euroopa Liit peab silmas mitmesuguseid koostöövorme ning organisatsioonide suhtlemispraktikat.
Sellest rahast, firmad maksavad riigi maksu ning korraldavad palgatõusu.
Inimeste heaolu muutub paremaks.
Inimeste heaolu muutub paremaks.
Samuti ka eesti valitsus toetab algajaid.
Teiseks oluliseks valdkonnaks, mis on riigiheaoluks vajalik on sotsiaalpoliitika.
Praegune sotsiaalpoliitika annab rohkem toetusi, kui varem. Heaks kiitev on ka, et see ei ole ainult rahaline vaid ka vaimuline toetus.
Riik hakkas oma rahvast rohkem mõtlema ja temast hoolitsema.
Riigipõhi on perekond.
Selleks, et inimesed hakkaks perekonda looma, peavad nad kindel olema, et riik aitab.
Siin tuleb kindlasti kirjutada emapalgast. See on üks olulisemast asjast, mida riik vanemate heaks tegi. Niisugune seadus annab rahalist kindlustust.
Ema võib kodus lapsega olla ja esimese üheksa kuu jooksul oma palka saada.
Samuti iga linna- või vallavalitsus toetab vanemaid. Selle hoolitsusega annab riik vanematele teada, et nad on tänulikud ja uhked.
Vaimuline toetus on ka väga oluline.
Kui kodus on häda või vägivald, leiad abi keskustest, kus töötavad spetsialistid.
Positiivse meeleolu loomine aitab normaalse elu tagasi tulla.
Positiivse meeleolu loomine aitab normaalse elu tagasi tulla.
Kõik need aspektid ja faktorid on elanike heaolu tähtsad ning hädavajalikud.
Haridus on väga oluline inimkonna arenemise jaoks.
Riik lahkelt finantseerib koole, õppeasutusi.
Koolid on hangitud arvutitega ja vajaliku tehnikaga.
Kui tahad elus midagi saavutada – peab palju töötama ning õppima.
Hea edasijõudmise eest makstakse stipendiumi. See stimuleerib rohkem saavutada.
Kui tudeng elab ühel maakonnal, aga õpib teisel maksab linn temale ka sõidukompensatsiooni ära.
Nad valivad, niisuguses riigis ja maailmas elada ning enda lapsi kasvatada. Riigivalitsus saab sellest aru ka. See teeb palju, et noored saaksid elus hakkama.
Inimese heaolu tihti ei sõltu ainult tema majanduslikust olukorrast vaid ka sellest, mis tal hinges on.
Kui meie riik jätkub sise- ja välispoliitikat täiendada ja arendada muutub meie elu veel paremaks.
Võib-olla juhtub nii, et juba varsti kõigil on Eestis hea elada.
Ausalt öeldes on päris raske õnneliku inimese portree luua ja kirjeldada, aga proovime.
Esiteks tuleb täpsustada, et siin palju sõltub erinevatest kriteeriumitest.
Õnn – see on tunne, kui inimene tunneb end absoluutselt hästi, rõõmsasti.
Aga teiseks aru tuleb saada mis on õnn konkreetse inimese jaoks. Ühele see on tema perekond, sugulased ja sõbrad. Teised leiavad oma õnne oma tööst.
Mõned inimesed arvavad, et raha on õnneks kõige oluline asi. Nad arvavad, et raha eest saab kõik osta.
Õnn sõltub ka sellest, missugusel sotsiaaltasemel inimene seisab.
Mina arvan, et õnnelik inimene – on inimene kelle elus kõik asjad on balansseerinud.
Raske tööpäeva koju jõudes, teab inimene, et kodus ootavad inimesed, kes teda armastavad ja keda ta armastab.
Perekonna ja sõpradega lõbusalt veetev puhkepäev annab energiat elamiseks ja loob meeleolu.
Õnnelik inimene samuti leiab inspiratsiooni ja naudingut kultuuris, kirjanduses, teatris.
Samuti õnnelik inimene on inimene, kelle elus on olemas hea truu sõber.
Elus peab olema nii nimetav tugiisik, kellele sa võid isegi kell neli hommikul helistada ja oma murest rääkida.
Kui inimene terve ja tunneb end hästi saab ta eluga hakkama. Tal on jõud elamiseks.
Viimase aja jooksul palju on muutunud. Inimesed hakkasid rohkem mõtlema materiaalsetest asjadest.
Praktiliselt kõik unistavad edukast karjäärist, iseseisvast ning heaolust.
Inimesed kavatsevad teha kõik võimalikku selle eesmärgi saavutamiseks.
Need inimesed on sihi kindlad, töökad.
Nad töötavad ja teeb see neid õnnelikuks.
Nad naudivad elu. Parem oleks öelda, et nad teavad kuidas ja oskavad elu nautida.
See omadus on päris unikaalne ja harva.
Peale ülikooli lõpetamist tekib üks küsimus: mis edasi saab?
Tegelikult ei ole kõik nii lihtne nagu tahetaks.
Hea suhtlemisoskus, võõrkeelte teadmised, pädevus, aktiivsus on need omadused, mis aitavad inimesel edukam olla.
Mul on äärmiselt raske ette kujutada mu tulevase töökoha, sest ma ei ole veel võtnud konkreetset otsust.
Mul õnnestub edukalt lapsi õpetada, vähemalt meeldib neile mu õpetamist.
Samal ajal, mulle tundub, et see pole mulle iseloomulik terve elu õpetamisega tegeleda.
Kontoritöö tundub mulle masendavaks, sest sa täidad samasuguseid ülesandeid iga päev. Su elu püsib kohal, see ei arene.
See võiks küll huvitavana paista sel tingimusel, et see tooks hea tulu.
Ma pean väga tähtsaks seda fakti, et töö peaks mõnu valmistama.
Kui sa oled su tööst vaimustatud tähendab seda, et sa oled selles pädev ning sul tekib soov see arendada. Töö arendamisega arened sa.
Ma olen veendunud, et neid inimesi, kes on tööga rahul, võib pidada õnnelikuks ja edukaks.
Mis minusse puutub, sooviksin endale väga niisuguse töö.
Ausalt öeldes, mul on unistus niisugune töö omada.
Tasub siiski öelda, et praegu on niisuguse töökoha saamise tõenäosus väga madal.
Esiteks pole mul kõrgharidust veel lõpetatud.
Esiteks pole mul kõrgharidust veel lõpetatud.
Kuna niisugust abi kuskilt ei oodata ning üldiselt on see ebamõistlik oodata – igaüks on ju oma õnne sepp – tuleb ainult oma teadmisi ja oskusi usaldada.
Ma ei väita mitte mingil juhul, et kõik on nii lootusetu, kuid elu näitab, et eesmärgi saavutamiseks on vaja palju asju arvesse võtta, oma võimalusi kaaluda ning ainult siis julgelt tegutseda.
Ilma kindluseta kõik katsed ja püüdlused ei too mingit tulemust.
Ei tasu karta ebaõnnestusi, isegi ebaedu on samm eesmärgi pole ja hea töökoht on üks nendest eesmärkidest.
Kellel on Eestis hea elada? Kahtlemata, ei saa antud küsimusele ühiselt vastata, sest elu on liiga keeruline asi.
Selleks, et soovitatud eesmärgi saavutada on vaja paljudest raskustest ja takistustest üle saada.
Inimolemusele on iseloomulik kogu aeg midagi soovida ning selle soovi eest ajamine valmistab inimesel palju raskusi ja probleeme.
Selle tagajärjel muutub tema olemus karmiks ja jultunud.
Ma pooldan seda, et pole võimalik üldse hea elada.
Inimene võib tema eluga rahul olla, vaid tundub talle kogu aeg, et tema elu on siiski õnnetu.
Väärib märkimist, et kaebamine on inimolemuse lahutamatu osa; ta kurdab tema viletsa elu eest, ta on veendunud, et teised inimesed on õnnelikumad kui tema ise.
Taolised eelarvamused tekitavad stressi, kuid niisugune eluhoiak on olnud ja jääb ka tulevikus samaks.
Ma ei ütleks, et elu Eestis on absoluutne muretu ja kerge.
Paljudel inimestel on hea kuutulu, kuid samal ajal on olemas inimesed, kes otseses mõttes virisevad.
Kui sul pole kõrgharidust, sa ei valda riigikeelt ega ka teisi võõrkeeli, su ettevõtlikus on piiratud, siis võid sa suure tõenäosusega sattuda vaeste inimeste hulka.
Peale selle hea elamise mõiste on igal inimesel erinev.
Hea toit, meeldiv töö, sisustatud ja avar korter võivad koostada õnne ühe inimese jaoks, aga teisele sellest veel ei piisa.
Kallis auto, luksuslik maja on tavalised teise jaoks olmeasjad.
Ühesõnaga, igal inimesel on erinev ettekujutus hea elu kohta.
Ma olen veendunud, et Eestis nagu ka muu maailmas on hea elada nendel inimestel, kes ei mõtle selle peale, et raha ei jätku kuu lõpuni ning tasub seda jälle laenata.
Ühesõnaga, vaesed inimesed, keda ma just mõistan, ei saa hea elada, sest nad on sunnitud nende soove piirama.
Kõik need piirangud mõjutavad inimest hävitavalt, ta muutub karmiks ja tigedaks.
Samuti ei ütleks ma, et kõik meie riigiametnikud ja suurte ettevõtete omanikud on suuremeelsed ja heatahtlikkused inimesed. Vahel isegi tundub, et elu solvas neid ja sundis niisugused olema.
Algusest peale oli mul kavatsus realist olla, vaid juhtus nii, et lõpetan esseed filosoofilise mõttega.
Hea hingega ja positiivse eluhoiakuga inimestel on alati hea elanud, sest nad ei ägestu ega kadesta teisi inimesi.
Just sel põhjusel on nende elu rõõmu ja õnnetäis ning kogu nende eksisteerimine näib kerge ja muretu olevat.
Iga inimene mõtleb oma tulevikust juba lapsepõlvest.
Tahetakse, et oleks elu parem ja toredam ilma probleemideta.
Minagi unistan tulevikust ka.
Minu meelest ei tohi sõltuda vanematest niisuguses eas. Mõtlen, et sõltuda majanduslikus olukorras, sest pole ainuke laps perekonnas ja võin muretseda iseendast.
Praegu vaatamata õpingutele ülikoolis ma töötan.
Palk pole suur, aga piisab eluks.
Ja kui saan aru, et see tõesti mulle sobib, siis alustan ehitama karjääri.
Räägin eesti keeles suure vene aktsendiga ja tavaliselt mu kõne on liiga vaikne, mis ei luba hästi ja arusaadavalt selgitada.
Mulle väga meeldib töötada inimestega, aga ma ei toime tulla väikeste lastega, sest näiteks ei tea, mida teha, kui nad nutavad või karjuvad.
Ja kõigepealt suurem probleem on see, et ma ise teen üsna palju vigu, mis osutab sellele, et mulle kindlasti ei tohi õpetada.
Minu seisukoht on järgmine, kui inimene teab oma võimelisusest, siis ta saab edukaks ja õnnelikuks elus.
Mina alati igal asjal vaatlen plusse ja miinuseid.
Just need aitavad õigesti mõista situatsiooni ja kuidas käituda.
Tunnen hea geograafiat, tean teisi keeli ka.
Vabal ajal isegi eelistan lugeda raamatud, kus kirjeldatakse võõramaad.
Reisisin ise üsna palju. Niisiis tean, kuidas on oluline, missuguseid andmeid andis sulle turismibüroo ja kuidas korraldas su puhkust.
Minu tulevane töökoht on valitud ja seega üritan püüelda oma eesmärki, sest ma ei anna alla, mitte kunagi.
Kõige pealt mõeldakse meedia all ajakirjandust, kuid siia võib liigitada ka erinevaid reklaamivorme.
Tänu ajalehtede ja ajakirjadele on inimesed saanud teada teistest riikidest, seal elavatest inimestest ja nende elust.
Vaatamata sellele, jätkavad paljud selliste ajalehtede ja ajakirjade ostmist.
Otseselt see meie elu ehk ei muudagi, kui ainult finantsilist poolt.
Mõju sellel on väga tugev, kuna reklaamis ju ainult kiidetakse – ja me valime ainult head ja paremat.
Kuid pakutakse mitte ainult kusagile minna, midagi osta, vaid ka kellegi poolt hääletada.
Meedia oli, on ja jääb meid ja meie elu mõjutama, las ehk mitte otseselt, kuid kaudsel viisil küll.
Meie eelistused ja valikud sõltuvad sageli just meedia kaudu edastatud informatsioonist, kuna just meediale me selle saamiseks pöördume.
Inimesed nimetavad tihti meediat neljandaks võimuks, kuna see on riigist, poliitikast ja valitsusest sõltumata.
Näiteks vara hommikul tõused sa üles, paned ennast riidesse, jood musta kohvi või rohelist teed, lülitad telekat sisse ja TV 3 uudistes näed, et mingi isiku andmete järgi jõi keegi eile sidrunimaitselist nõudepesu vahendit.
Lähed ülikooli ja seal küsib sind keegi: „Noh, kuidas siis maitses?“
Eriti suur meedia roll on laste kasvatamises.
Aga isegi siis neil on vaja tegelda teiste asjadega: toidu valmistada, korterit koristada, pesu pesta jne.
Sealt saab ta palju informatsiooni tema ümbritseva maailma kohta, mis hiljem võib mõjutada tema iseloomu ja arengut.
Tihti toob meedia inimeste arvamusi, eriti poliitiliste olukordade kohta.
Meedia õpib inimesi, kuidas on vaja riietuda ja mis on praegu moes; mida on vaja süüa, et olla terve; mida on vaja juua, et olla sale; kuidas üldse peab inimene käituma, et vältima stressi ja teiste inimestega suhete halvenemist jne.
Siiski ütlen kokkuvõtteks, et meedial on ikka suur võim, aga see pole nii nagu poliitikutel, valitsusel ning perekonnal.
Peale eestlaste elab Eestis veel nii mitmete kultuuride esindajaid. Suuremat osa neist moodustavad slaavlased: venelased, ukrainlased, valgevenelased, kes kõik kõnelevad (igatahes meie riigis) vene keelt.
Eestlased ja venelased erinevad oma tavade, temperamendi, traditsioonide poolest, aga vaatamata sellele, elavad nad ühel alal ja käivad üksteisega läbi aastakümneid.
Eesti ja vene keele võrdlemises pole minu arvates mingit mõtet, kuna need esindavad erinevaid keelerühmi.
Kindlasti on aga olemas (enamasti slaavlastelt ülevõetud) laene.
Sarnasus ei väljendu mitte mingites grammatilistes aspektides, vaid sõnavaras ja võõrkeele mõjust mõlemale keelele.
Üha rohkem võetakse uusi sõnu inglise keelest ja laenutatakse ka üksteiselt.
Väga palju venelasi on seltskondades just rahulikumad, rohkem nagu kuulajad ja eestlased eestvedajad.
Vaatamata, et noorte vanemad jälgivad veel vene kalendrit, ei ole paljud teismelised (ja kindlasti ka vanemad) sellest enam huvitatud ja kui on, siis üha rohkem neist käivad kaasa eestlaste tavadega.
Esimest korda Eestit külastav inimene ehk ei märkakski mingit erinevus, peale keele.
Kui aga küsida eestlasel, mis neid venelastest eristab, siis oleks kindlasti toodud terve rida erinevusi, mida mina ehk, kui kaherahvuseline inimene, poleks märganud.
Tänapäeva maailm on kurjust ja kadedust täis. Aitab uudiste vaatamisest või kuulamisest, et kujuneks üldine pilt.
Mis siis rääkida rahvusvahelistest suhetest kui ühest rahvusest inimesed ei saa üheskoos elada.
Mis on ühe seisukohast headus, ei pea ilmtingimata sellisena olema teise jaoks.
Olukorra muutumiseks, peab igaüks tegema muutusi enda sisemises maailmas.
Tulemuseks on sadu ohvreid, mille hulgas on ka lapsi ja naisi.
Oluline on riikide koostöö ja teatud sammude võtmine.
Lõpetuseks ütlen, et kuigi tänapäevane olukord maailmas on ohtlik, ei tohi siiski midagi karta ja jääda lõpptulemusel inimestena.
Eneseaustamine, ausus ja korralikkus – need on tulevikku peamised prioriteedid.
On jäänud kaks kuud enne ülikooli lõpetamist. Millega olen ma siia jõudnud?
Ma valisin just selle teaduskonna, sest olen huvitanud nii eesti kui ka teiste keelte õppimises.
Ma hakkasin ennast ja oma oskusi uskuma.
Nii eesti keelne ilukirjandus kui ka teaduslik kirjandus täiendasid teadmisi ning aitasid meil oma keeleoskust arendada. Lektüür ongi põhitugi, mis lõpuks tegi oma tegu.
Praktilised ning teoreetilised tunnid on pannud sügava ja suure aluse eesti keele omandamisele.
Peale eesti keelt, köitsid mu tähelepanu ka inglise ja soome keel.
Inglise keelt alustasin koolis õppima, selleks et seda mitte unustada, võtsin inglise keele vabaaineks.
Ladina keelt arvesse võttes saab kokkuvõtvalt öelda, et selle aja jooksul puutusin kokku nelja keeltega.
Ma ei hakka nüüd kirjeldama, kui tore on mitu keelt valdama või vähemalt mingit ettekujutust nendest omandama.
Ma ei karda vale olla, sest kõigil meil on õigus kas poolt või vastu olla.
Minu arvates on see hea võimalus suhtlemisoskuste arendamiseks, mis omakorda õpib seisukohti avaldama.
Seminarid ja vestluskursused on head või isegi suurepärased eeldused individualistlikkuse avanemiseks.
Räägitakse, et tudengite aeg on kõige imelikum ja unustamatu aeg meie elus.
Koos on kergemini kõiki raskusi läbi elada.
Vaatamata sellele, et kellelgi neist on juba oma pere, ei unusta me neid kolm aastat, mis ühendasid meid.
See võimaldab head töökohta leida ning ennast teostada.
Sa pead käsule allutama, sest mina olen sinu direktor.
Raske öelda mis on minu põlvkonna missioon.
Minu arvates iga inimene peab alguses lõpetada kooli,pärast ülikooli või kutsekooli, et haridust saada.
Ilma hariduseta ei saa leida kõrge palgaga tööd,sest tööandjad eeltavad, et töötajatel oleks mingi haridus.
Aga tänapäeval,kahjuks,raha mängivad suurt osa meie elus.
Lapsed väga kiiresti kasvavad ja neile on vaja koguaeg uued riided ja jalatsid osta, on vaja lasteaja eestmaksta ja nii edasi.
Mina arvan, et igal inimesel peab kindlasti karjäär tehtudja veel peab olema perekond.
Ilma lapseta on igav ja mõtetu elada, sellepärast et igainimene peab elama mitte ainult enda jaoks aga veel kedagi jaoks.
Kui on lapsed, siis elu muutub lõbusemaks ja rõõmsamaks, sest lapsedon nii naljakad ja hoolitsema lapse eest on väga huvitav.
Minu arvates, kui niimodi elada, siis saab hulluks minna.
Kõige tähtsam see, et ta on kellelegi kasulik ja pärast surmainimesed ei unusta teda, aga pärast surma ka hakkavad meenutamaja mäletama temast.
Minu meelest, kui inimestest mäletatakse ja räägitatakse pärast surma ka,siis ta ei ela mõttetu, tal oli hea elu ja teda armastatakse.
Mina arvan, et elust on vaja kõike võtta ja kogu aeg naeratada ja siissina kõik saad hakkama selles maailmas.
Faehlmann ja Kreutzwald uskusid, et Kalevipoja on vaja lihtsalt kogudaja kokku panna.
Olid olemas ainult mõned legendid ja muistendid, aga need polnud värsides.
Sellepärast tuligi Kreutzwaldil oma fantaasiat kasutada et need loodvärsivormi panna, ümber mõtiskleda ja kokku panna.
Kui ta magas, põlved kõveras, tema põlvede all olevat inimesed läinudoma teed mööda.
Hiiu-traditsioon on ilmselt tekkinud esimestel sajandil pärastKristuse sündimist.
Muistendites on Kalevipoeg kujutatud väga tugevana,tema nimi on isegi seotud Eestimaa looduspilti kujundamisega.
Kõik inimesed teadsid et Kalevipoja säng on kõrgem osa linnutajamägede ahelikkust.
Vanarahva juttu järgi on need Kalevipoja jäljed.
Kellele ma püstitaksin mälestussammast?
Sest inimene kellele püstitatakse tegi palju häid asju ühiskonnale.
Ja peaegu kõik on erinevad, see tähendab et iga mälestussamas sümboliseeribmidagi tähtsat.
Mälestussambad võivad olla rauast, kivist, puust, aga see millest nad tehtud onei muuta nende põhimõttet.
Minu meelest mälestussambade põhimõtte on mälestus.
Neid ehitatakse ja püstitatakse just nimelt selleks et järgmised põlvkonnadneendele vaadates mäletaksid kedagi või midagi.
Statistika järgi kõige rohkem mälestussambaid on püstitatud inimestele, kesolid kultuuri-, poliitilised või teadusetegijad.
Peamselt nad sümboliseerivad neid, kes juba äraläinud, neid kes olid parimadEestimaa inimesed, kes oma tööga välja teenindasid endale mälestussammast.
See sõna - ""mälestus"" on juba peitud sõnas.
Ning see sõna eriti eesti keeles näitab milleks seisavad need rauast,kivist või puust tehtud kujundid.
Kui laps küsiks ""Kes see on?"" vanemad raskustega saaksid jutustada temale sellest inimesest.
Nõustuge minuga et see on üsna raske küsimus, millele ei saa kiiresti ja mõtlemiseta vastada.
Tema väga hästi aru saanud sellest. et mida tähendab termin ""sociare"" (lad keeles - kokku koguma).
Esimestes eluetapides Marx oli erinevate arvamuste pool.
Hengels hästi palju mõju Marxi arvamusele.
Kuigi samal ajal ta arvas, et filosoofite põhimõtte mitte lihtsalttõlgendada ühiskonda, vaid muuta seda.
Tema mõtlemises ja filosoofilistes teostes on väga lihtsalt jälgida seda,et sellele väga mõjusid varakristlik maailmavaade.
Laps on kallis omandamine.
Raha on vaja igasugusteks vajadusteks, alustades tervislikust toitlustamisest raseduseajal ja lõpetades tasudega lasteaia ja õpimise eest.
Lapsehoidja valik ei pea olema väga kergemeelne.
Kui võetakse vastu tööle naine, kellel on väike laps, siis küsitakse:kas on kes istub lapsega, kui ta on haigeks jäänud.
Eriti see küsimus on aktuaalne, kui laps käib veel sõime või lasteaeda.
Kui tal on väike laps, siis ta peab olema kahekordselt jõukam, kui tema kolleg kellellapsi ei ole.
Tähendab, ta peab: täpselt jägama oma töö ja oma elu; regulaarsed hilinemised seetõttu,et laps ei tahtnud lasteaeda minna pole vastu võetavad.
On vaja töötada enda kallal, mitte laisa, õppida kõike jõudma.
Kuidas öeldakse, igal asjal oma aeg, ja juhul kui te tahate olla jõukas inimene,siis peate olema jõukas igas asjas, nii töös kui ka isiklikus elus.
Niipalju kui inimesed püüavad jagada need sfäärid, ikkagi lapseta naisesträägitakse kaastunega, et tal on hea karjäär, aga lapsi Jumal pole andnud.
See teema rohkem kuulub psühholoogia valdkonna.
Tark ja vana vana sõna.
Sellest õpetavad meid meie vanemad, seda õpetatakse koolis.
Tegelikult ise mina olen sellega nõus, et alati on vaja kõiki hästi mõelda,siis pärast tegutseda.
Inimene omandab mõistust ning muidugi mõnikord kasutab selle.
On vaja mõelda selle peale, kuidas sinu tegevus saaks sulle ja sindümbrevatele inimestele mõjuda.
Seda tegema peab ja mitte sellepärast, et kunagi niimoodi vanaema ütles,vaid selleks et teha endale parem, leida endale seda mida kindlasti tahad.
Milliseid tagajäreid see saab endaga tuua?
Kuidas parem teha?
Elus on olemas sellised olukorrad millest alati on vaja hästi mõelda.
Enne selle on vaja hästi mõelda sellest, et kas sa oled kindel?
Kindel iseennas, kindel su mõrsjas ja kas sa oled valmis peres elama.
Kunagi keegi ütles et igaüks oma probleemides ise süüde.
Kui näed assotsiaali ei anna temale midagi, tema ise valis endale sellist teed,tema ise süüdi et istub poodi ükse ees.
Aga siis ma samal ajal tahaksin küsida, kas spontaantsed tegutsemised ei too inimestele õnne?
Mõnikord juhtub nii, et inimesed lihtsalt tegutsevad ja ei mõtle tagajärgedest ja nemad saavadolla nii head, kui ka halvad.
Ja teine asi on selles, et mitte kuidagi, mitte midagi lõppuni ei saa läbimõelda.
Ja üks poiss sai sellest aru sirgelt.
Tema kõiki mõõdas seitse korda ja järelikult ehitas hiidsuurt tooli.
Mõnikord selline mõtlemine ei too endaga häid tulemusi,sellepärast,et kuna üksinimene mõtleb teine mõtlemiseta saab teda koha endale võtta.
Ning kõige heam, õigem ja targem oleks komponeerida kaks neid tegureid spontaanneja mõistuslik.
Eestis on palju jõgesid, järvi, kus inimesed on harjunud lõõgutseda.
Mitte ainult eestlased veedavad oma aega looduse käes, vaid paljud välismaalt ka tulevad siia.
Eestlased säilisid oma traditsioonid.
Vanasti Lääne meri ida kaldal elasid inimesed, keda kutsutati aestid (eestlased).
Kõige vanem allikas jutustab meid sellest, kuna Rooma ajalookirjutaja käis Eestis.
Paljud riigid tahtsid Eestimaad endale hankida.
Pärast tulid luterlased, kes proovisid oma mõtteid siin elusse viia.
Aga siiski eestlased säilisid oma identiteedi.
Näiteks kui inimene jääb haigeks, siis on olemas palve, koostetud eesti keeles inimese ravimiseks.
On vaja selle kolm korda lugeda ja paberi peale joonistada ringi.
Ring on vana sümbol,mis tähendab igavene,lõppmatu, jõuline ...
Lisaks sellele on veel olemas palju tuntuid inimesi.
Ma olen rõõm, et olen sündinud ja elan Eestis.
Sokrates väidas: ""Ma tean ainult seda, et ma midagi ei tea:""
Ta oli väga tark ja tema ettepanek filosoofiasse oli suur.
Kahjuks tänapäeval inimesed unustasid sellest.
Vanadel inimestel on suur elu kogemus.
Nad on harjunud üheksa korda mõõda ja üks kord lõika.
Vahel juhtuvad niisugused olukorrad, mis ei saa tagasi muuta, neid ei saa parandada.
Ta kardab üks kord lõika.
Sellesed inimesed on head poliitikad, kes ainult räägivad ja ei tee midagi.
Tihti nad elavad üksinda terve elu ja ainult lõppuks saavad aru, et nad liiga kaua ootasid midagi.
Ei tohi liiga palju mõelda, muidu võiks hiljaks jääda.
See tähendab, mõelgem enne ja ainult siis teeme midagi vastavalt situatsioonile.
Arvan, et lõpuni ära mõista teist inimest üldse ei ole võimalik.
Need, keda on raske mõista, siiski võivad olla huvitav ""Uurimisobjekt"".
Kui proovid aru saada nende tegusid ja mõtlemisviisi, võid ise oma mõtlemisviisija arusaamu maailma asjadest laiendada, sest hakkad asju vaadelda teisest küljest.
Arvan, et igal naisel on hea psühholoogia teiste inimeste tunnete arusaamiseks jamuidugi ka intuitsioon!
Kui lapsed alati väljendavad oma emotsioone, siis mehed neid tavaliselt maha suruvad.
Võib-olla oma emotsioonide endas hoidmine on üks põhjusteks, miks mehed ised on oma intuitsiooninatuke rikkunud ja kaotanud arusaamist naistest.
Minu jaoks inimesed, keda on raske mõista, on need, kes kogu aeg tegutsevad kahe moodi.
Ma ei ole kohtunud eriti palju niisugeid inimesi minu elus.
Nende kahed loomused mind ei ärrita, on huvitav nendega suhelda ja proovida nendemuudatusi ära mõista.
Võib juhtuda, et ta ilma nähtava põhjuseta ja seletusteta hakkab suhtuda halvasti, on närviline või vaikiv.
Need ei ole inimesi, kes otsivad oma kohta elus.
Praegu ma loen John Faulz`i raamatut ""Prantsu leitnanti naine"", kus peategelane onjust niisugune kahe iseloomuga naine.
Charles ei saa aru, mida ta tunneb, mida peab tegema ja ta Saarat ei mõista.
Kokkuvõtteks võin öelda, et raske mõistetavad inimesed on minu arvates siiski huvitavad,kuigi on hea, et neid ei ole palju.
Kui kõik oleksid niisugused, siis mitmesugused tegusid ja olukorrad muutuks keerulisedja elamine nende vahel oleks raske.
Minu arvates on see mees kogu Eestimaa uhkus, sest ta on oma kätega tehtud umbuskumatupalju tööd.
Arvan, et see on koht, kuhu tasub sõita ka mujal ajal, mitmesugused sündmused toimuvadseal aasta läbi.
Paljud inimesed Eestis teavad Tõnu Tammet ka sellepärast, et ta on saanud Valgetähe ordenija temast on tehtud film, mida on näidatud ka väljaspool Eestimaalt.
Tahan ikka temast jutustada, sest niisuguse ettevõtlusega inimest nagu temaon ikka põhjus rääkida.
Kuidas oli kõik päris algusel ja kuidas tekkis idee praegusel peremehel sealelada hakata ja talust turismitalu teha?
Nii siis ei ole raske aru saada, et kõik, mida ta teeb Leigo talus on ligi tema südamele.
Muidugi ei saa unustada ka perekonna tähtsusest: kui Tõnu Tamm käis oma perega talu vaatama,see hakkas kohe nendele meeldima ja nad ei tahtnud sealt enam lahkuda.
Kui talu oli ostetud, hakkasid plaanide teostamine, kuigi ei saa ütlemata jätta seda,et eesmärk ei olnud teha Leigost turismitalu.
Sel ajal, kui talu osteti, Tammel juba oli 40 aastat (see oli 26 aastat tagasi) ja talei olnud plaanides nii suuri ehitustöid teha nagu me täna Leigo talus näha võime.
Alguses selles kohas oli ainult üks rehetalu hoone, palju põllumaid ja metsi, ja ainult üks tiik!
See kõlab küll uskumatu, sest juba siis, kui mina seal olin, Leigo talus oli rohkesti tiike ja järvesid.
Kõik järved saavad vett ühest ojast, kus vesi on piisavalt alati, ka siis, kui on palav suvi.
Minu lemmik järv on see, kus kasvavad puud.
Puud on vanad, suured ja kasvasid seal juba enne kui sinna järve tehti.
Algusel mängisid seal Eestist pärit orkestrid ja grupid.
Kõige esimene nendest - Tallinn Brass.
Nüüd aga, kui Järvemuusika kontserdid on saanud ülipopulaarseks ja rahvas onpalju, ei ole võimalik nii vähe inimestega hakkama saada.
Võiks öelda, et igaüks sellest toimkonnas on väike Eestimaa uhkus, sest need, kes onaktiivsed liikmed, teevad palju tööd, et Leigo peremehe ideed läksid täide.
Tõnu Tamm on ideedega täis.
Siis kui külalisi ja pidutsejaid ei ole, on vist kõige parem aeg, et remondi teha,uusi ehitusi ehitama ja teha muid töid, mida on raske ja ebamugav teha, kui sinuümber on palju rahvas.
Arvan, et Leigo kontserdid on olnud ainud, mille kuuldes ma olen tundnud niisuguse idülliminu ümber.
Kuigi peremehel kõige rohkem meeldib klassikaline muusika, tema tütar ükskord olnudöelnud, et võiks ju ka rokk-kontserdi teha.
See osutus hea mõte ja nüüd Leigol on võimalik igasugust muusikat kuulda.
Õhtukontsertide ilu on see, et järved on küünldega täis aga kallastelpõlevad lõkked.
Sa võid istuda lõkke ümber ja õhtukontserdi kuulda.
Magamisvõimalused on nii siseruumides, kui ka telkides.
Nii et heinamaad on laiad, on palju ruumi telkide ehitamiseks.
Päeva läbi võid osta söögid, joogid ja suveniirid.
Viimastel aastatel on Leigo saanud väga populaarne pulmapidamise koht, laulatused toimuvad ka talvel.
Kuigi ma ei ole olnud seal siis, kui keegi läheb mehele, olen näinud fotod, kus noorpaar sõidabpaadiga, mis on kaunistatud roosidega, saartele, kus neid ootab altar.
Kui keegi tahab tantsuõhtut välja korraldada, siis on võimalik tantsulava paigutada.
Võimalik on tellida kontserte, kui teil on olemas mingi eriline sündmus.
Siin saab mängida võrk- ja korvpalli, minna saunasse (on olemas kaks saunu) japärast järvesse hüpata.
Kuigi niisugune orienteerumismäng väga erineb orienteerumisspordist, põhimõtte onsiiski sama - kaardi järgi pead midagi konkreetset metsas otsima (siin - kingitusi,orienteerumisspordis - kontrollpunkte) ja kui võimalik kiiremini finišile jõudma.
Sõit on päris pikk - 310 meetri.
Selle nimetatakse teatrimetsaks.
Ainus asi, mis veel seob Leigo talu põllumajandusega on astelpaju kasvatamine.
Tõnu Tamm ise on selle eest, et lastele antakse koolides astelpaju mahla.
Siis veel pean mainima 150 kohalise restorani 13 kaminaga - ja see kõik maa all.
Veel üllatuslikum aga on plaan ehitada klaasist kontserdisaali, mis pöörleb!
Orkester istub keskel, vaatajad ümber.
Pöörlemist on vaja sellepärast, et kuulajad saaksid näha looduse ilu - kuidaspäike loojub või tõuseb, saaksid vaatlema kuud, nautida, kuidas linnud lendavad taevas.
Peremees küll ütleb, et tema elu ajal see toime ei tule, aga siiski on ta valmiskontserdisaali projekti teha - eks tuleb pärast tema keegi, kes on valmis niisugustasja läbi viia.
Võib-olla mitmendat korda Leigost kuuldes, ei ole see enam nii efektiivse mõjuga,aga,kui sa ükskord Leigo tallu lähed, siis pärast oskad hindama seda tööd, mis seal sisse on pandud.
Nüüd, kui kõik sellest, kus ma ise olen osa võtnud, ja mida olen veelgi hiljem näinud, kuulnud jatundnud, on jutustanud, arvan, et te saate aru, miks Tõnu Tamme ja Leigo talu on võimalik Eestiuhkuseks nimetada.
Ta on niisugune tiitlit väärt.
Ma ei saanud valida ühe konkreetse isiku, kellele ma tahaksin püstitada mälestusmärgi.
Leidsin aga, et on kolm meest, kes elasid 19. sajandi teisel poolel, kes on koos töötanud,palju teinud rahva enesekindlustuse tõstmiseks ja on tõesti ausamba teenindanud.
Need on Läti kultuuritegelased Krisjanis Barons, Krisjanis Valdemars ja Juris Alunans, keshakkasid niinimetatud uuslätlaste liikumist.
19. sajandil Lätis veel oma ülikooli polnud (Läti ülikool avatati 1919. aastal), paljudlätlased õppisid Tartu Ülikoolis.
Ülikooli lõpetati nii tuntud keeleteadlased, kirjanikud, tõlgid, kui ka arstid ja teoloogid.
Kultuuriteadlaste seas kõige tuntumad oli just kolm nimetatud mehed ja ka luuletaja EduardsVeidenbaums.
Pöördudes aga tagasi K. Baronile, K. Valdemarile ja J. Alunanile, tasub jutustada, millega nadtegelesid ja miks neid hüüdeti uuslätlasteks.
Samal ajal nad püüdsid lahendada kogu rahva probleemi, kuidas vabastada sakslaste ülemvõimust.
Kuna uuslätlased õppisid Tartus, nende ideed said läti rahvani ajalehtede kaudu.
Ajaloolane Uldis Germanis oma raamatus ""Läti rahva elurada"" on võrrelnud need kolm meestEesti kultuuritegelastega: Johann Voldemar Jannseniga, kes oli eesti koolmeister ja rahvuslikuliikumise juhte; Carl Robert Jakobsoniga, kes oli nii Aleksandri kooli liikumise idee autor kuika eesti Üliõpilaste Seltsi looja ja Jakob Hurtiga, kes koos C.R. Jakobsoniga lõid eestiKirjameeste Seltsi 1871. aastal.
K. Valdemars oli üks uuslätlaste liikumise algajatest.
1848. aastal asutas esimese lätlaste avalikku raamatukogu.
Neli aastat õppis ta Tartu Ülikoolis ajalugu ja filoloogiat ja koos K. Baronsigaja J. Alunansiga organiseeris läti üliõpilaste kokkuviibimisi.
Aga kui vene politseinikud said sellepärast tähelepanelikumaid, oli ka K. Valdemars rõhutud kolida.
Ta koges oma ümbruses Moskvas elavate lätlaste intelligentsi ja pakkus nendele tegutsema läti kultuurivallal,koguma folkloori materjale ja hoolitsema läti keele eest.
Tema juhatuses andi välja ""Vene-läti-saksa"" sõnastiku.
Nendes kahes sõnastikkudes esimest korda pandi ka uudissõnu, mida uuslätlased oli tuletanud.
Ta luges paljude maailmaklassikude originaaltekste ja juba siis, kui õppis gümnaasiumis,läti keelde tõlgis paljude tuntuvate luuletajate tööd.
Alates 1856. aastast ta õppis Tartu Ülikoolis, kuulis keelde ja literatuuri loenguid.
See luulekogum on ka põhjus, miks lätlasi, kes tegelesid ärkamisaja alguses, nimetati uuslätlasteks.
Kui esimest korda kuskil oli vaja trükkida uut sõna, ta andis sellele ka seletust.
Peaaegu kõik võõrsõnad, mida ta juurutas on tänapäeval nii tavalised ja harilikud, etsa ometi ei mõtle selle sõna üle, kui seda kasutad.
`Kafeja`(kohv) ja `konfiscieret`(konfiskeerima) kohal, tänapäeval kasutatakse `kafija` ja`konfiscet`.
Just K. Barons oli see, kes kirjutas read, mis lätlaste vahel on nii tuntud: ...
Need on read, mis tähendavad just seda, et ta ei soovi endale mälestussammast, sest see onjuba püstitatud lätlaste rahvaluuletest, mida ta on kogu elu kogunud, ja niisugunemälestusmärk on nagu kuld, mis ei saa kunagi roostetada.
Miks just sel mehel?
Kõige olulisem on aga see, et me mäletame neid kolm (ja teisi) kultuuritegelejaid ja seda,mida nad on teinud rahva heaks.
Ei oleks mõtet püstitada mälestusmärgi, kui kõik käisid selle mööda ja ei teaks, kellenaneed kolm meest olid.
Minu lemmikonusid on seitsmekümne kuue aastane vana.
Tema näine on surnud.
Tal on kiilas peasid, väga süürt kõrvad, suurt punast nina ja paksu vuntsid.
Prillid taga on väiksed sinised silmad.
Tema suu on suur ja tal on kõik oma hammasid.
Tõeline naljakilk.
Minu lemmiktägi on üheksakumne aastane vana.
Tal oli väga musta lokkis juukseid, kui ta oli noorem, aga praegu tal on valgid juukseid.
Tal on paksud huult ja isegi täna tal on meeldib palju punast huulepulka.
Mõnikord ta on kõrvarõngas seljas.
Nägu on üsna ovaalne ja lauba on kõrge.
Tema juuksed on tumeblond.
Silmad on hallid ja töö ajal ta vajab prillid.
Kohtualuse ema:""Kohtusse läheksin nagu Golgoofasse.""
Sel suvel toimunud kaklus kaubamaja juures võttis kahelt emalt pojadära, üht igaveseks, teist - kohus otsustab.
Uurimisaluse Aleksei Nikiforovi (20) ema räägib oma tõtt.
Aleksei palus, et nad vabandasid neiu solvamise eest.
Paar otsustas tänava teisele poole üle minna.
Kuid neli poissi järgnesid neile trolli nr 1 peatusesse ning sealtekkis kaklus, mille tagajärjel Aleksei haavas ühe ja tappis teise noormehe.
""Ema, kui sa ei käi vanglas minu juures, siis võtaks minu surnukeha surnukuurist"",vastab poeg ema Marina küsimusele miks ta võttis noa.
See oli selline nuga, mida võetakse kaasa teele, Aleksei jaoksasendamatu asi söögi ajal.
Aleksei peksti politsei kohaltulekuni.
Politsei võttis ta kaasa puruks löödud pea ja välja löödud neerudega.
Marinale helistati järgmisel keskpäeval, et öelda halba uudist.
Ta mõtles tol ajal veel, et poeg ööbis neiu juures.
""Miks sa ära ei jooksnud?"", uurib ema pojalt välja, keda õpetas ennastei sekkuma mitte mingisse asjasse.
""Aga mida siis tema teeks?"", vastab Aleksei.
Natuke aega enne traagilist päeva läks Aleksei oma neiust Vika lahti jaseepärast kutsus kontserdile oma tuttavat neiut Kristina.
Vika oli pärast veel mitu korda käinud uurimise all oleva Aleksei kohtumisel.
Praegu istub Aleksei vanglas Magasini tänavas ja ootab viimsepäevakohut10. aprillil.
Teine põhjus, miks Marinat ei ole kohtusaalis - hukkaläinud noormehe ema,kelle silmadesse ta ei suuda vaadata.
Astuda tema lähemale, et andeks paluda?
Ema sakutab erutunult sõrmust.
Ema sunnitud istuda kodus ja hoolitseda oma 85-aastase vanaema eest.
Pere tugi on noorem poeg, mis õpib elektrikuks.
""Seitsme aastani kaklesid nad nagu kõik lapsed, aga pärast käisid teineteise lõpupidudelja pidasid kõiki pidusid koos.""
Isa läks perest ära, kui vanem vend Aleksei oli kümneaastane.
Aleksei sõimas teda telefoni teel ja ütles,et niisugust hoolitsevat lolli,nagu mina, tema kunagi enam ei otsi.
Kohtumised on üks kord kuus, aga selles vanglas on nad keelatudkahe kuu jooksul kohtumisruumi remondi tõttu.
Öeldi, et peab helistama veebruari teisel poolel ja leppida kokkuuut aega.
Me suhtleme telefoni teel klaasi läbi.
Ma ei puudutanud teda pool aastat.
Ühel käel telefon, aga teisega kallistan teist poega,nagu tunnen üht teise kaudu.
Veebruaris avati Tallinna tervishoiumuuseumis kunstniku Katja Tulupova näitus.
Probleem on selles, et Katja õpib ühes kahest olevatest Eestis koolis,mis on eesti õppekeelega, ning mõeldud halva kuulmisega laste jaoks.
Sel juhul muutub automaatseks vene kurttuum laps eesti keelt kõnelejaks.
Proovigu kurttuumadele ära seletada molekulaarfüüsikat, kui pooled terminidon viipekeeles puudu.
Nendel on suur koormus, nad tajuvad kogu informatsiooni nägemismälu abil.
Nõrgakuuljatele mõeldud koolis Helen annab Marika 9 aastat geograafiat,nii kaua õpibki seal ka Katja.
Emana öeldes ei taha ma, et ta ka edaspidi piinleks ja oma tervist kahjustaks.
On lapsi, kelle mõlemad vanemad on venelased ning ei valda suulist, kirjalikkueesti keelt ega saa kodutööde tegemisel aidata.
7-aastasele tüdrukule kaasasündinud kurtusele on lisandunud veel liigesepõletik.
Arstid ütlesid, et tüdruk hakkab paremini kuulma, kuid tulemuseks läks lapse põlvepaiste ning lühiajal kandis ema valudes piinavat ja nõrgenenud tütart kätel.
Iga Katja hommik algab valutunde ja valuvaigistiga, vaid õhtuks on liigestetööfunktsioon taastub.
Päästjaks on ujula: vees toimub valu kõrvaldamine, lihased lõõgastuvad.
Looming on see, mis viib Katja oma värvilisse maailma, kus on ta tugev,andekas, vajalik, õnnelik.
Seega huvitavam on vaadelda Katja õrnalt maalitud sõrmkübaraid.
Näitusel on Jaapanist ja Hiinast unistustest tingitud eksootiliste motiividega nurk.
""Nõud maalida on raske"", seletab Marika.
Lisaks sellele on nõudele maalimisel värvi toon teine ning on vajasuuta lõppvärv ette näha.
Lisaks salasoovile reisida on Katjal veel üks unistus - pottahi omaks saada.
Sellest ajast pärit hakati andekale kunstnikule tellimusi tegema.
Tollasest ajast hakkas Katja oma tööst tulu saama.
Huviringi suhtumine temasse on muutunud: arvatakse, et ta teenib endale raha nende arvelning kasutab ka huviringi oma pottahi.
Raha ei ole Katja eesmärk, vaid ta tahab neid selleks, et reisida.
Katjat kadestada pole vaja, tema pealt tuleb eeskuju võtta.
Liikumisraskustega neiu, kes ei kuule ega räägi, teenibendale kindlasti kunagi raha pottahju peale.
Inimesed püüdlevad üha enam elavate olendite poole.
Tal on lõbus ja temperamentne ahviiseloom, mis kaldub matkimisele.
Selleks, et õppida selgeks ruumide koristamine, on vaja närida koristamis-teaduste graniiti kolm aastat.
Eesti lavastaja tegi kriminaalromaani Puškinist.
Tsarskoe Selos tegutseb naiste sarimõrvar.
Vaatajate silmis muutuvad eilsed poisid mitme nädalaga meesteks.
Nii Pirjo kui ka Kaitsu on mõlemad lapsepõlvest saadik olnud allergilisedehk üliõrnad loomade karvadele.
Peale selle põdeb Pirjo astmat.
Karvadeta koerad ikkagi ei tekida hingamisraskuseid võinahasümptomeid.
Järvepääläise lähema ümbruse ridaelamu korteris on üsnagi suur olemine,kui kolm koera hullavad.
Justiina ja Salsa ovat juba noored täiskasvanud.
Selle asemel on väga suureks ja jõuliseks kasvav Rokki ainultpooleaastane kutsikas, niisiis veel beebieas.
Siis kuulasin perunkarvatonkoerast ja kui ma sattusin sellisega, ihastusin otseselt.
Selle peale meil on head ravimed allergiasse.
Arstidgi enam ei keela ühemõtteliselt kõigide lemmikloomade pidamistallergisel inimesel.
Meksikonkarvaton-koer ja cane corso ovad meie riigis väga haruldased tõugad.
Mehhikos õitseb kõik lilled novembrikuus.
Imetlen rikalike värve bussiakna taga.
Üks põõsas on eriti silmatorkava punane.
Seda lillet kutsutakse Ameerika Ühisriigides...
Jõulutäht ajab mind uudishimulikuks.
See näeb tuttavalt välja.
Jõulutäht õitseb kauem, kui paneb selle heledale kohale.
Jõulupunane on veelgi kõige tavalisem värv.
Jõulutäht võib uuesti õitseda, kui hoiad seda esiteks pika aja pimedas.
Kõikide nende koerte aluskarv on siiski nii nõrga, et koerad peab riietama hoolikaltenne väljaminekut.
Maakera on läinud soojemaks möödunud aastadel.
See võib näida mõnusalt meist, kes elame külmas Põhjamaades, agasoojenemine põhjustab ka probleeme.
Maha tuleb pidevalt Päikese soojuskiirgust.
See on vältimatult, et Maa peal võiks üldjoontes olla elu.
Aga suure osa päikesekiirgusest peaks põrgata Maa pinnalt tagasi kosmosesse, muidu Maaläheb soojemaks liiga palju.
Kasvuhooneefekt tähistab seda, et päikesekiirgust jääb liiga palju Maa pinnale.
Kiirgus ei pääse Maa atmosfäärist kosmosesse, sest selle takistavad nii kutsutudkasvuhoonegaasid, nagu näiteks süsihappegaas.
Süsihappegaas tekib näiteks sealt, kui inimesed põletavad kivisüsi ja naftat.
Kui maa läheb soojemaks, algab jää sulama Põhjapooluses, Lõunapooluses,Gröönimaal ja Himaalaja mäestikus.
Siinkandis jääd on määratult.
Kui see sulab ja voolab merdesse, merepind tõuseb.
Sellest jällegi järgneb, et mitmed inimeste elurajoonid jäävad vee alla.
Suur osa liustikest ja mandrijääst sulab, aga asemele kujuneb uut jääd.
Jää on siiski alanud sulada tavalisest kiiremini.
Kaj Lyberth ütleb, et ka gröönilased on märganud, et sisemaa liustikudsulavad rohkem kui varem.
Tutvuge viigingidega!
Arheoloogiliste kaevamiste järgi kohas on tõesti elanud viikingeid ehk muinaseidpööraseid meresõitjaid ja kaupmehi.
Võib-olla viikingide ehitised siiski ole mitte olnud just siin kohas, kuhu keskus on ehitatud.
Lähikonnast on leidnud ometigi kirves, raha, ehe ja koguhulk muid eseid.
Hiittineni saarestik, mis praegu on osa Dragsfjärdi kogukonda,oli tähtis koht viikingide ajajärjel 900. aastal
Idatee oli viikingide laevasõidutee, kes mine Taanist Rootsi ranniku mõõdaAhvenanmaale ja sealt Hiittinenisse, Hangosse ja üle mere Tallinnasse.
Laevatee võtab sealt Venemaale ja Lähi-idaseni.
Nad hakkasid ehitada keskuse 15 aastat tagasi ja tööd on veelgi käimas.
Viikingid müüsid palju karusnahkaid.
Karusnahad olid naaritsist ja mägräst, aga ka karu ja sue nahkaid müüdi.
Üks keskne kaubavara olid orid.
Viikingid kaubitsesid inimesil, keda nad vangitses reisidel.
Kõige parimma hinna sai blondeist ja pikkist naisist.
Mõned oletavad, et elu viikingite ajal oli algelist.
Selle võib ise tõdeta viikingikeskuse parkis, kus võibkohata seppa Pasi Raiviot tagumas.
Tema tekeb pusseid, pistodaid ja eheid nii nagu viikingiajal tehti.
Viikingikeskuses külastas eelmisel aastal 12 000 reisijad.
Enamik nendest käisid suvel, aga keskus on lepingust lahti talvel ka.
Paik on suurepärane objekt näiteks laagrikooli organiseerijadele.
Tõlk on keele ja kultuuri elukutseline.
Asjaajamistõlk Hushyar Muhammed on Turu piirkonna tõlgekeskuseainukene põhikohaga kurdi keele tõlk.
Tööd piisab: Ühe päeva jooksul tema tegevuskavas võib olla isegikuus erinevat tõlkimist.
Üldiselt asjaamistõlkid tõlkivad ametniku ja sisserändaja vahelniisamuti Hushyar Muhammed.
Mõned aastad ajaga tema käis koolis: Kõigepealt soome keele kursuseid, siispõhikooli ja gümnaasiumi.
Tõlgetööd vahelduvad äärest ääreni.
Sama päeva jooksul võin olla näiteks kohuses, sotsiaalabibüroos, haiglas,koolis ja lasteaias.
Siin Turu piirkonnas on olukord hea ja tõlgekeskuse kaudu saab tõlki, kui tellib varakult.
Tõlk ei saab lisada ega maha jätta midagi kõnest.
Tõlk ei niisiis ise osa võtta vestlusesse kuid tema teeb osapoolde vahelisevestluse võimalikuks.
Alati tema ei mitte oska tõlkida kõike.
Näiteks arsti vastuvõttel tema võib valesti mõista arsti juhtnöörid.
Kõikidel pagulastel on õigus tõlkimisteenindusse.
Samuti muud välismaalased, keegil ei ole ühist keelt ametnikuga koos,võivad kasutada tõlkimisteenindusi.
Millal on rasket olla tõlk?
On rasket tõlkida näiteks siis, kui keegi jutustab tema raskeisd kogemusist.
Kui klient nutab, tõlk ka on murelik.
Kuidas tõlk võib mäletada alati õigeid sõnad?
Olen juba olnud nii kaua tõlgina, et samad sõnad korduvad.
Harva räägitakse mulle täiesti uuest loost.
Sel hetkel peab kohe küsida kliendild, mis sõna tähendab.
Mis tõlge tööl on kõige parem?
Tõlge tööl parim hetk on hästi õnnestunude tõlkimiste järel.
Siis tundub nagu, et ma olen õnnestunud tõlgina ja et minu klientid ovad rahulolevaid mindja minu keeleoskusse.
Basaari on TV1:he programmiseeria, mis korrutab Soomes elavatest sisserändajatest ja nendeargipäevast ja peost.
Programmis kirjeldadakse tavaliste inimeste täielikult tavalist elu, mis võib erinedatraditsioliinilisest soomlaste elust.
Basaari pidutseb täna ümmargusi aastaid, programmi on teinud 10 aasta aja.
Aastadesse mahtub tuhandeid jutte ja kümneid ajakirjanike, kes on dokumente erinevistinimesist teinud.
Basaari ei ainult käsitleb sisserändajaid, kuid selle tegurid on ka peaasis sisserändajad.
See oli veel mõni aastad tagasi täiesti uus situatsioon maame televisioonis.
Basaari tegurite hulgast on tõusnud mituit uusi ja koha stabiliseerinud programmitegureid.
Kuulsamaid nendest on Marokost pärit olev Mohamed El Aboudi, mujaltgi tuntud Aram Aflatuni janoor mustlas toimetaja Maria Friman.
Programmi teadustaja Linda Lappalaineni järgi juur sisserändajad ise on õigeid inimesisellest programmi tegema.
Tahame programmi teguriteks inimesi, kes ise elavad sisserändajate argipäeva.
Nad inimesed tundvad selle võrendikud ja karid, rõõmud ja kurbused.
Basaari osana on otsekohese aasta aja toimetadud Mundo.
Euroopa sotsiaalfondo Equal programm finantseerib Mundo, mis suunnatakse sisserändajateleja etnilistele vähemikkudele.
Mundo-õpilaste ajamad dokumendid on osa Basaarist.
10 minutit kestev Mundo-dokument nähakse aina enne ehtse Basaari.
Programm uuendatakse laupäeviti kell 11.30.
Heli Tapaninen võitis tema veebruari ökonõudel Soome Looduse aastakäigu.
Heli saatis ekonõu, mis on olnud tema nelja istmelises peres juba aastaid kasutuses.
Muidugi ei pese me ei sellisi, milles on olnud midagi rasvast, aga selliset on väärt jubaalguses panna kasutatudesse kottidesse.
Suured viie liitri kotid võib lõpuks prügikottidena ära kasutada.
Pealegi kasutame me puuviljad ostes valguskatteriiest õmmelduid erisuurusi kotte.
Samad kotid kõlbavad pesukottideks kartlikuile riietele ja muutuvad puhtaks samaaegsest.
Hinnasedelid püsivad nendes keskpärasest, aga nende ei ole vaja püsida kui kuni kassani.
Aastavahetuses meie tütar oma majandusse kolis, ja täiesti tingimata ka endale neid kotte tahtis.
Saada sinu ökonõud e-mailiga.
Kirjaümbrikusse sõna Ekovinkki, kaasa ühendusdetailid.
Premeerime kuu parima nõu Soome Looduse aastakäiku!
Soomes sünnib igal aastal umbes 1,3 miljonit tonni mitmesugust majandusprahti,mistära kasutatakse umbes 310 000 tonni (25%).
Pakendiprahist neljandik on plastmassi.
Kui iga soomlane kasutaks ühe kilekotti nädalas, sest akumuleerus aastas umbes 5,4miljonit tonni plastmassiprahti.
Riidest puuviljakott on kerge teha.
Oma emakeelt omandav väike soomekeelne laps ja soome keelt teiseks või võõraks keeleksõppiv inimene ovad mõnel viisil samas olukorras, kui nad õppivad uut keelt.
Soome keelt teisena või võõrana keelena kõnelejad tegevad samu vigu kui lapsed soomekeelt omandades ja mingid õppimise protsessid ovad oletades samu.
See, kui täpselt keeleõpija suutab häälikute pikkuse erinevusi kuulata, sõltub sellest,kas neid on tähtist oma emakeeles kuulata.
Niisiis, keeleõpija emakeelel on seetõttu otsustava tähtsus kvantiteeti õppimises.
Teiseks mõjutab keelkeskkond, see, kuidas kvantiteet teostub soomeõppijate lähedaste inimeste kõnes.
Mõned emansipeerunud naised eelistavad karjääri, teised aga valivad perekonna elu lastegaja abikaasaga.
Minu arvates on kõige tähtsam hoida tasakaalu nende kahe ettekujutuse vahel, nii et mittesaada kirglikuks tööarmastajaks ilma pereta ja samuti realiseeruda end oma töös.
Elu näitab, et tavaliselt inimene oskab saavutada ainult üht asja, kas karjääri või perekonda.
Ma sooviksin detailselt vaadelda need kaks nähtust.
Karjäär tähendab suurt raha, materjaalset heaolu, tunnustust inimeste poolt, austamist, võimu,kogu aja hõivatust, vaba aja nappust.
See on rida positiivseid külgu, mis puudutab karjääri ja perekonda, kuid on olemas kanegatiivsed, aga nendest ei hakka ma selles essees kirjutada.
Ta püüdleb oma eesmärgi poole, unustades teisi tähtsaid asju, mille nimel me elame üldse.
Ta teadvustab, et tema elus puudub keegi, kellega koos võiks vanadust vastu võtta.
Jääb võimalus leida oma hingekaaslast, inimest, kes on just sinu pool, kuid keegiei garantii, et see plaan täidub.
Kui see otsija on rikkas, siis võib ta kohata raha armastajat mitte kogu südamega armastajat,aga see on juba teine probleem.
Need inimesed, kes muretsevad oma perekonna loomise pärast,on tavaliselt õnnelikem, kuiteised, sest harilik ettekujutus perekonnast kujutab endast otsetu armastust, hoolt jamuretu kooelamist elu lõpuni.
Mees aga näeb vaeva ööpäeva läbi, kuid siiski ei kaeba oma elu peale.
Need inimesed ei karda oma vanaduses üksi jääda, sest teavad, et on vaja alati teineteiseleaidata ja toetada, sest nad kõik koos on üks suur sõbralik perekond.
Vahel võib rahanappus tekkida, aga see on siiski ajutine ilming, armastus suudab võitakõikide raskuste üle.
Minu arvates nii esimene kui teine variant ei ole täiuslik, minu meelest tuleb leidaniinimetatud kuldset keskpaika, et saavutada harmooniat, kuigi see pole lihtne.
Ma ei leia sellist radikaalset küsimust õigeks.
Ilus elu on erinev elu, see, mis on erinevate asjade täis.
Kas on võimalik teha niimoodi, et perekond, lapsed ja karjäär oleksid üheldatavad?
Tänapäeva naised on nii sõltumatud, et tihti loobuvad perekonna moodustamisest ja elavadainult tööle.
Raha tuleb ja läheb ära, aga perekond jääb alati sinuga.
See tähendab, et minu arvates tulevad ajad kui lapsed on tähtsamad, kui teenitud raha.
See pult teeb tema elu kergimaks.
Ta on vana paks architekt, tema naine juba abielus uue mehega, ta elab eraldi ilmaoma lasteta.
Filmi lõpus Michael kerib kõik tagasi ja otsustab muuta oma elu, et mitte kaotada pere.
Ta saab aru, et asendada pere pole võimalik.
See tähendab, et võim on rahvase käes.
Rahvas valib parlamenti, aga parlament teeb kõike tähtsaid otsusi.
Valimistes võidab see, kes saab rohkem kodanike hääli.
See tähendab, et võim läheb üle põlvest põlve ning riigiga juhtib kuningas või kuninganna.
Mulle meeldib monarhia arvatavasti sellepärast, et see assotsieerub minul muinasjutudega, mis malugesin lapsepõlves.
Nendes muinasjutudes juhtis riigiga alati kuningas ning võim anti üle printsile või printsesile.
Võib-olla sellepärast riik kus on monarhia, näiteks Inglismaa, tundub mulle mingeks muinasjutuliseks.
Kui riik ei muutu, siis ta saab nõrgemaks.
Ka teistes suuremates riikides (Inglismaa, Hispaania, Holland, Norra, Rootsi, Belgia jt) on monarhianing inimesed nendes riikides elavad palju paremini, kui paljudes neistes riikides, kus on teinevalitsusvorm.
Üks kõik, missugune riigi valitsusvorm on, peamiselt et seda kasutatakse õigesti.
Ma tahaksin kohe öelda, et ma arvan, et eesti keeles on küll tulevikku.
Liiga palju eesti keel ootas aega, millal teda hakkaks kasutama piisaval määral.
Nagu on tuntud, eesti keel hakkas võrreldes teiste keeltega hilja arenema, ainult mõnede sajandite tagasi,see tähendab, et eesti keel on noor keel, aga noortel on alati tulevikku.
Pärast Eesti Euroopa Liidu astumist ma näen siin palju üliõpilasi välismaalt.
Kõik nad hea meelega õpivad eesti keelt, näiteks minu grupis õpiv Marta on lätlane.
Marta õpib eesti keel selleks, et pärast ülikooli lõpetamist õpetada lapsi.
Tema sõnadest sain ma teada, et eesti keel on väga populaarne Lätis.
Isegi Moskvas ja Peterburis üliõpilastel võimalus on õppida eesti keelt, räägimata sellest, etSoomes ja Rootsis, nagu ma tean, eesti keel on niisugusel kõrgel tasemel, et meie teaduskonnatudengid saavad semestriks või rohkem seale õppima sõita.
Ma ei oska täpselt vastata, võib-olla see on lihtsalt harjumus, aga võib ka olla meedija mõju.
Õnneks keele inspektsioon võistleb sellega.
Paar nädala tagasi aga kuulsin, et inpektsioon nõuab tagastada Viru hotelli vana nimetust, sestpraegu hotelli peal on kirjutatud SOKOS HOTEL VIRU.
Teadlased aga, oma järjekorda, teevad kõike selleks, et eesti keel areneks.
Mina lugesin näiteks sellist lugu, et praegu filoloogid otsivad sõna, et anda nimetust Iraagis võiteises riigis oma teenust veetvale sõdurile.
See tähendab, et eesti keelel on veel kõik ees, eesti keelel on küll tulevikku ja ma loodan, etmina ja minu tulevad kolleegid aitavad eesti keelt arendada.
Eestis elab üle miljoni elanikku aga kahjuks mitte kõik valdavad riigi keelt.
Vene koolides on eesti keel kohustuslik aine ja peale kooli lõpetamist kõik sooritavad riigieksamit.
Vanem põlvkond, mis ei ole Eestist pärit, eriti ei oska eesti keelt, ainult mõned õppisid selgeks,et edukalt töötada.
Eesti on hea koht elamiseks ja karjäri tegemiseks.
Siin on palju võimalusi elamiseks, aga kui sa oled teiselt rahvuselt ja ikkagi oskad riigikeelt,teeb see elu veelgi lihtsamaks.
Eesti keel on arenev keel ja paljud inimesed mitte ainult Eestis õpivad seda keelt.
See keel hakkab eksisteerima nii kaua kui inimesed tunnevad huvi selle vastu.
Ja igaüks peab olema uhke selle üle, et oskab väljendada oma tunded ja mõtted eesti keeleskuna see on natuke alandav, kui sa elad riigis ja üldse ei oska riigi keelt.
On olemas mitu fakte, mis soodustavad positiivset vastust.
Mina tean kindlalt, et Soomes, Saksamaal, Ungaris ja isegi Itaalias on ülikoolid, kus õpitakseja õpitatakse eesti keelt.
Euroopa Liidu valitsus on huvitatud selles, et säilitada eesti kultuuri ja keelt.
Koolis on vaja hästi õppida, selleks, et saada head tööd ja elama pärast ka toredasti. Siiski on mõned õpilased, kes õpivad halvasti ja ei saada mida tahavad.
Mitu korda ei öelda meile, me käitume ükskõik omamoodi.
Naised räägivad, et abielus pole suhkur ja ei ole vaja sinna kiirustada. On veel aeg – puhkake, abieluses on palju muresid.
Mitte alati inimesed teevad järeldusi oma vigadest. Mõnedele on vaja teha vigu mitu korda selleks, et pärast ei tee vigu. Võib-olla see toimub sellest, et nendel on halb mälu või nad on lihtsalt rumalad.
Sõda. Kõik teavad, et sellest ei lähe midagi häid. Aga on maailmas sõjad. Siis õpib oma vigadest inimkond. Kõigile on halb.
Lapsepõlvest me teame sellest, et ei tohi metsa hävitada. Mets on meie elu, õhk, millega me hingame, meie terve. Igal aastal vähenevad meie metsad ja seda teevad inimesed, kes teavad, et seda ei tohi teha. Siis nende vigadega peavad välja maksma teised, kes hakkavad elama pärast meid.
Mina olen nii nagu teised inimesed.
Ma õpin eesti keelt iga päev ja harjutan rääkima.
Inimene õppis, õpib ja hakkab õppida oma vigadest.
Inimesele haridust annab kindlam tunne, ühiskonna vajalikus.
Mõnes aspektides ülikooli astumine on loosimine.
Praegune koolisüsteem annab võimalust kõigidele proovida astuda ülikooli. Kõige tähtsam leida erialat, mida sind huvitab, küsida ise enda käest, millega sa tahad tulevikus tegeleda.
Ülikool näitab noortele maailma, kus võid tunda iseseisvana.
Ülikoolis oled sa võistleja, sul on ülesanne ja kas sa saad sellega hakkama saada. Noored tulevad õppima, et elut tundma.
Tulevikus kellelegi jääb ülikooli haridus unistuseks, sest kui tuleb ta tasuline.
Eesti vabariig hullumeelse kiirusega liigub Euroopasse, areneb, moderniseerib päevast päevasse.
Eestis elas, võib märgata, et siin väga palju tegelevad poliitikaga.
Tänapäeval suur teema – tasuline haridus. Tuleb küsimus – kellele, kellele õnnestub võimalus õppida ülikoolis.
Kas üliõpilane võid suve jooksul teenida 10 tuhat krooni, et maksta ülikoolile.
Aeg jookseb, mis toob meil tulevik?
Oleme kõik seda kuulnud ja see puutub meie põlvkonda. Nüüd on juba uus põlvkond, kus on rohkem võimalust õppimiseks. Need on tulevad spetsialistid: juristid, õpetajad, arstid jne.
Kui inimene õpib, ta leiab endale õiget teed.
Nad elasid ainult selleks, et see unistus sai tõelisuseks, suurepääraseks ilmsuseks.
Hallid argpäevad aga muutusid neid plaane.
Nad ei tahtnud ära rikkuda noorte uni.
Inimesed üldse unustavad töötades, et akna taga on päikepaisteline kevad või õitsevad sügised lilled, et ööbikud laulavad oma laulu öösiti või mets kutsub marjade korjama. Inimene ei märgi enam looduse ilu, teda huvitavad ainult raha, telek, video, rumalad armastuse romaanid ja kriminull.
Aga iga inimene võib teha oma elu rõõmsam, huvitavam. Võib õhtuti tänavatel kõndida ja ööbikut kuulata, või teatrisse minna, kinno või lihtsalt oma perega teha väike pidu.
Karjeer, töö, raha, poliitika jne on ainult meie elu lisand, ja kui see muutub elu eesmärgiks, siis õnne ja armastus ei saa leida oma kohta inimeste argipäevades.
Ma ei saa ütelda, on nende vahel armastus või ei ole, aga õnne nad kaotasid küll, sest „mehe elu polegi muud kui aga aina töö ja töö“ ja naise pea on murede täis korterist, lapsetest jne.
Armastusest ja õnnest autor juba isegi ei kirjuta. Siin raske argipäev hävitas õnne ja armastuse võib-olla, ka.
Praegu see küsimus on väga aktuaalne. On vaidlused, kas teha või mitte õppimine tasuliseks.
Mitte alati andekatel noortel inimestel on rikkad vanemad, kellel on rahakott täis.
Ja mis meiega juhtub, kes on juba üliõpilased. Meie ju astusid, kui õppimine tasuta oli.
Praegu noortel on raske leida oma kohta elus. Nad lootsid ülikooli astuda, et ilma tegevusteta ei jääks.
Nõukogude ajal üliõpilased, kes tahtsid töötada pärast lõpetamist, kõik töötasid. Haritud inimesed olid vajalikud. Praegu haridus ei anna lootust, et hiljem sa saad tööd.
Paljud meie ajal töötavad mitte oma elukutse kohal. On niisugune mulje, et haridus ei ole vajalik üldse.
Sellepärast ma ei tea, mida mind ootab edasi, mind ja palju neid, kes tahavad haritude inimestena olla.
Paljudele ülikool tähendab teaduste allikat kõige pealt. Mõningatele on see abinõud selleks, et tulevikus head tööd saama.
Koolilõpetamise pärast igaühe ees seisab küsimus – millist kõrgkooli valida.
Praegu rohkem ja rohkem inimesi tahab haridust saama.
Mina õpin Tartu Ülikoolis teise aasta ja minu arvamus on selline, et see õppeasustus seisab väga kõrgel tasemel.
Miks me peame kolm aastat järjest lugeda ainult Tollstoi, Gorki ja Puškini teoseid? Ma armastan neid kirjanike väga, aga see isoleeritud süsteem häirib mind.
Siin üliõpilasi peetakse inimestega.
Meie koolis inimestena olid ainult õpetajad, õpilased aga olid tavalisteks tööjõudeks.
Igaüks peab ise otsustada, mille jaoks ta õpib.
On palju selliseid, kes õppivad oma jaoks. Ja see on kõige parim variant.
Aga igaüks peab valida endale oma teed elus. Ja ülikool aitab meile teha õiget valikut.
Nad uskusid ja lootsid, et elu toob nendele kõike mis on vaja.
Noored on pisut naiivsed mõnikord.
Aga elu avab nendele silmi ja selgub, et see kõik oli ainult ilus unenägu, mis lõppes liiga kiiresti.
On olemas selline tendents, et kui noorem inimene on, seda rohkem tal on optimismi. Aastade jooksul seda väheneb, sest sa näed et elu toob palju rohkem halbu õnnetusi kui häid. Aga siin ei saa midagi parata.
Inimene juba ei ooda nii palju elust, nagu ootas nooruses. Ta õpib elada oma võimeid arvesse võttes.
On hea, kui inimene on unistamiseks võimeline. See kuidagi kaunistab tema värvitu elu.
Kui vanapaar läks ära, tal oli lootused, et nende lastel kõik läheb parem, kui nendel endil.
Kui inimesel pole midagi süüa, kui ta peab koguaeg muretseda, kust võta leivatükki, kuidas sööta lapsi, sel juhul kadub tal mitte ainult armastus ja õnne, kadub üldse tahtmine elada edasi.
Ma lihtsalt ei tea, mis see on. Jah, muidugi, sellest on palju kirjutanud.
See oli teooria. Aga praktiliselt ma ei ole sellega puutunud.
Tänapäeval väga palju inimesi proovivad astuda ülikooli selleks, et saada haridust ja hiljem leida tööd.
Varasemal ajal keskkooli lõpetavatel õpilastel ei olnud probleemid sellega, kuhu edasi minna.
Nüüd olukord radikaalselt muutus ja küsimus kust saada haridust sai üsna aktuaalseks.
Milleks ma teen seda?
Minule ülikoolis väga raske ja väga meeldib.
Iga aasta üliõpilasel olid oma loengud ja eksamid, millised ta pidi ära kuulama ja vastama.
Uue süsteemi järgi inimene võiks ise valida endale vajalikke loenguid, korjades punkte.
Kellele on ülikool? Nendele, kes tahab saada haritud inimesena ja edaspidi leida head tööd.
Ma arvan, et väikeses maakohas elamise kõige pakseks miinuseks on see, et kõik kõigest teavad kõike. Seal on palju kulujutte.
Plussiks võib olla see, et imimesed elavad nagu ühes suures perekonnas, püüavad üksteist aidata, muretsevad üksteisest.
Aga suures linnas igaüks on omaette. Inimesed jooksevad sealt-sinna, kiirustavad koguaeg, ei pane teistele tähele.
Luil oli vastik olla tema kõrval pärast seda, kui Evi ütles, et jääb lapse riigile.
Ta suhtus temasse väga hästi isegi pärast seda, kui said teada, et Evi on rase ja ei tea kus lapse isa on.
See tõepoolest ei ole naisele tähtis, on mees olemas või pole. On aga tähtis lapsele, kas on isa või mitte.
Luid tapas see ära, et Evi sünnib last, jääb riigile ja hakkab elama nagu poleks midagi olnudki.
Aga ma olen kindel, et igaüks saab lugemisest rõõmu ja igal inimesel on omad lemmikud raamatud.
Mind huvitavad erinevad raamatud. Ainult ei armasta mina detektiive ja naisteromaane. Aga ka neid mõnikord võib lugeda.
Eriti mulle meeldivad ajaloolised romaanid. Lemmikud kirjanikud selles žanris on Karamzin ja V. Jan.
Raamatud aitavad meile inimesi parem tundma õppida.
Ma sain raamatust teada, et elu Paganinil oli väga raske ja tal oli palju vaenlasi.
Ta annab ülevaade prantsuse-vene sõjast ja näidab millised kangelased olid vene sõdurid.
Mu lemmik teos on Bulgakovi romaan „Meister ja Margarita“. Minu arust, see on väga Goethe „Faustiga“ sarnane.
Selle on väga kerge lugeda, sest see on nagu kaasaegne muinasjutt.
Ta kasutab naisi oma kasuks ja lõpeb elu rikkana inimesena.
See lugu kõlab väga aktuaalseks ka tänapäeval.
Juba möödunud paljud aastad ajast, millal oli kirjutatud novellilugu, aga probleemiks see ikka jääb põlvkonnast põlvkonda.
Sellisel noorpaaril, kellest on jutt novelli algus, olid suurepärased unistused ja soovid.
Oma unistuse nimel nad raiskasid oma õnne, tervise ja normaalse eluviisi.
Ülekoormatud tööga ja lastega, nad ei saanud märkida, kuidas elu läks neist mööda.
Enam nad ei tahtnud mitte midagi peale selle, kuidas puhata rahus.
Ilma rahata kõik ilusad tunded, unistused, soovid kaduvad nagu uduloor.
Nad loobusid oma tundest ja armastusest, elurõõmust, et saada seda jälle udutulevikus, aga ei tulnud sellest pole midagi head välja.
Mida oli juhtunud inimkonna arenduse jooksul? Laastavad sõjad ja nälg, haigused ja ori. Hea küll, kaugel minevikul, millal inimesed ei saanud jälgida ajalookäiku ja teha mõned kokkuvõtted, seda võib andestada. Aga mida teeb kaasaaegne inimene?
Nii palju noori said hukka juba esimese sõja jooksul. Oleks vaja jääda mõttesse, et kellele on see sõda vajaduseks. Ainult nendele, kes ei saa rahulikult omavahel raha jagada, nendele, kes istuvad väga kõrgelt.
Jälle surevad mitte millestki süüdi noored inimesed.
See on kaasaaegne häda, mis haaras kogu maailma tervikuks.
Igalpool räägitakse, et see on suur häda ja on vaja hoiduda sellest, aga kui suurem oht seda suurem iha proovida ja lõpuks hukkuma. Ja ikka uued ja uued noored ulatuvad oma käe narkootikumi poole.
Ei saa mõelda välja suuremat häda. Niivõrd suur, et pole mingit vastet ei ole meie maailmas.
Milline perekond julgeb väitma, et tema poja või tütrega pole midagi juhtub.
Tahaksin puutuda veel mõnedesse probleemidesse. Suitsetamise kahjuliku mõjust. Igal sigarettipakil ja igal sammul on kirjutatakse ja hoiatakse, et suitsetada on kahjulik harjumus, aga suitsetatakse juba noorest küünest.
Maailmas suretakse suitsetamist kõige rohkem, aga sellepeale vaatamata uued inimesed himuga võtavad sigareti kätte.
Olid ranged ajad, millal inimesed said oma juhiload ainult eksami pärast. Aga praegu võib osta neid, hea raha eest.
Ja süüdi selles oli noor autojuht, kes oli purjus täis.
Me oleme kõik kasvatanud, et ei saa holetusse jääda oma vanemad. Aga tegelikult ilmneb see fakt, et enam rohkem kasvab vanuritemaju.
Meie mälu loobub mäletada mis oli halba meie kogemuses.
Mõeldakse nii: minuga pole hirmsat ei juhtu. Temaga juhtub, aga minuga pole. Aga ollakse otsekohe vastupidi.
Ja need hädad mis jälgisid inimesi terve ajaloo jooksul mitte kuskile ei kadu.
Aga me elame ja loodame et kõik läheb hästi ja Jumal meid kaitseb kõigest hädadest ja aitab meid.
Ülikool alati oli teadmisekeskus. Kui ka varem nii tänapäeval inimesed püüavad kõrghariduse saamisele.
Ülikool annab võimalust saada kõrgharidust, suhelda huvitavate inimestega, teada palju uusi asju ja lõpuks saada head tööd tulevikus elus.
Varem astumine ülikooli oli raskendatud, sellepärast et ülikooli arv maailmas oli väga vähe. Oli ka vähe teaduskonda.
Varem kõige suurem teaduskondadest oli muidugi usuteaduskond. Palju pastoreid töötasid ka õpetajatena. Praegu, kui sa tahad saada õpetajaks pole vaja minna õppida usuteaduskonnale.
Kaasaaegsed võimalused on laiemad. Iga aastaga teaduskondade arv suureneb.
Tänapäeval on vaja haritud inimesed paljudel osakondadel.
Ja, kui rohkem ülikoolide arv, siis riik on rohkem arenenud.
Ja ma arvan, et tulevikus ülikoolide arv veel suureneb. Sellepärast, et maailma arenemisega suurenevad inimeste kasutused ja on vaja palju uusi spetsialiste. Ja muidugi ülikool annab neid.
Kellele on vaja ülikool?
Muidugi ülikool on vaja noortele. Alati haridusele saamisele püüdsid uudishimmulikud noored, kellel on suur huvi teaduse, elu ja teadmiste vastu.
Kui maailmas ei oleks niisugust noori, kes sooviks arendada oma teadmiseid. Mis siis toimuks maailmaga? Ma mõtlen, et ta lõpeb oma eksisteerimine.
Maailmas on vaja mitmesugused teadlased mitmesugustel elu struktuuridel.
Elus on väga tähtsad humanitaarlaste arenenud inimesed ja realistid.
Aga kuidas te võite imetleda meie elu ilma arstideta, kes ravivad meid, või ilma õpetajateta, kes õpivad meie last.
Selleks on vaja ülikoolid, mis annavad ühiskonnale haritud inimesteid.
Muidugi mitte kõik noored peavad astuda ülikooli. On mõned kutsed, milleks ei ole vaja kõrgharidust. Vaid ometi rohkem neid kutseid, kus kaasaaegsel ühiskonnal ei saa ilma kõrghariduseta isegi mõelda elada.
Mis puutub minust, ma teadsin juba kooliajast, et ma hakkan õppima ülikoolis oma tulevikus.
Ma kunagi ei tahtnud saada suureks teadlaseks. Sellepärast, et see pole vaja mulle.
Ma arvan, et iga inimene peab teadma oma koht elus.
Praegu, kui ma veel õpin ülikoolis, mulle meeldib, et peale seda, et ma võtan teadmiseid oma eriharul. Ma võin võtta valikandmeid teistest teaduskondadest. See aitab mind saada mitmeküljest haridust.
Ka väga hea, et õppides ülikoolis, mul on võimalus kohtuda üliõpilastega, kes õpivad teistes ülikoolides suvelaagrides ja suhelda nendega.
Ma arvan, et see on väga hea, et üliõpilastel on niisugune võimalus kohtuda koos ja arutleda noorte ja ülikooli probleemid, mis on sarnased kogu maailmas.
Näiteks Tartu ülikooli õppimiseks tuleb vallata vähemalt kaht võõrkeelt: eesti ning kas inglise või saksa keelt.
Siin on palju erinevate rahvuste üliõpilasi, kes tulid Soomest, Inglismaalt ning isegi Jaapanist.
See on väga huvitav, igal inimesel tuleb rääkida mitu võõrkeelt päevas.
Ta on tihti abitu ning ei harjunud oma probleemide iseseisva lahendamisega.
Ta on tihti abitu ning ei harjunud oma probleemide iseseisva lahendamisega.
Mõned igatsevad koju järele.
Aga pärisüliõpilane peab kindel olema ning uskuda seda, et ta on kõiki asjaoludega saab hakkama.
Ülikoolis õppides, kaugel kodust, õpib igaüks oma elu planeerima ja vastutust tundma oma käitumise pärast. See on väga hea minu arvates, sest kodus elades inimene ei saa täiskasvanuks saada täielikul määral, sest ümbrus pole sobiv selle jaoks.
Ülikoolis õppimine kultuurse inimese jaoks ei piirdu alles loengute kuulamisega ning eksamite sooritamisega.
Mul oli ebatavaline tunne, kui me sõbrannaga esimest korda läksime „Vanemuise“ teatrisse esietendust vaatama eesti keeles. Aga nüüd olen ma sellega harjunud ja peaaegu kõik juba saan aru etenduse lavakõnest.
Eriti tuleb rõhutada, seda, et on väga huvitav võõrkeeles õppida ning võõrast kultuuri ära tunda, kuigi see on seotud oma raskustega.
See on positiivne joon, mis on omane väiksete linnade elanikele, kes tulevad teise linna ülikooli õppimiseks.
Soovitud elukutset saades kindlustab inimene oma tulevikku elu. Kuid tuleviku elukutse saamisega võib ta nautida üliõpilaste elu kõikide ilusustega, võib palju suhelda ning paljude inimestega tutvuda.
Mulle tundub, et ülikoolis õppimine on peaaegu alati on seotud positiivsete emotsioonidega, sest inimene omandab nii soovitud elukutset kui ka elukogemust.
Kõikidel, kellel on soov ülikoolis õppida ning võimalused selle jaoks, ma sooviksin astuda ülikooli.
Kunagi ammu raamat oli võib olla kallimaks asjaks maailmas.
Täna me ei kujuta ette harimatu inimest meie sees.
Tekkib küsimus, mis on haridus? Võib olla see, need teadmised, mis jääb pärast õppimise lõpetamisest kogu eluks.
Ühiskonna õnne sõltub haridusest.
Kool on kool. Ta annab inimestele vajalikud teadmised, milleta ta ei saa edasi elus.
Milliseks heaks ei oleks kool, ta ikka ei anna seda, mida annab pere. Selele säravaks näideks on lastekodulapsed. Ei taha midagi paha ütelda, kuid nendel on ikka raskem elus hakkama kui teistel.
Ja minu arvates mida harimatumad vanemad seda parema haridust püüavad nad anda oma lapsele. Seda rohkem tähelepanu nad annavad tema kasvatamisele. Arvatavasti niisugune inimene toob rohkemat kasu kõigile.
See on ainult mõned põhjused milleks on vaja haridust, mida võib saada ülikoolis.
Arvan inimene õpib terve elu ja ülikool on nagu algusetapp selles protsessis.
Kuid, arvan, et raha ei tohi olla hariduse saamise takistamise põhjuseks. Ja olen vastu meie riigipoliitikat hariduse suhtes.
Järelikult õppimine on mitte asjatu. Ja alati midagi hea jääb eluks.
Arvan, et ülikool – on uus etapp meie elus.
Hiljem, kui me sooritasime kõik eksameid ja saime lõputunnistust (loodan, et see on nii), jäid ülikool meie paremaks mälestuseks.
Aga milleks on ülikool üldse on olemas?
Üks teadlane ütles, et ülikool ainult aitab noortele inimestele teadmistele lähedastele minna.
Üldse haridus on tänapäeval väga tähtis asi. Ilma selleta ei saa mittemidagi teha.
Selleks ongi vaja ülikool – et oli rohkem haridusega inimest.
On ju niimodi, et mida kõrgem inimese haridus ja mida rohkem ta teab, seda kõrgem on teda kvalifikatsioon ja seda parem ta töötab.
Mida see tase on kõrgem seda kõrgem on kogu riigi tase.
Ja veel ülikool on vaja lihtsalt iga inimeste arenemiseks. On ju see väga huvitav ülikoolis õppida.
Võib olla, kui see oleks olla, oleksid paljud inimesed igavestena üliõpilastena.
Ja kui mõtelda avaram, siis oleme kõik me igavesed elu üliõpilased.
Ükskõik mis teemale me räägime – ikka kohtume mingisuguste probleemidega.
Aga ülikool on siiski midagi rohkem.
Et nende küsimuste peale vastata, me peame selgeks teha, mis on haridus.
Muidugi iga inimene seletab seda omamoodi.
Minu arvates haritud inimene on see, kes oskab suhelda inimestega, kes on alati valmis aidata teisi, ühesõnaga oma vaimu poolt puhas inimene, heatahtlik ja „kameleoonidele“ selles määratlemises kohta ei ole.
Tähendab, ülikool organiseerib inimest, kuidagi kasvatab üliõpilast nii, et ta ise sellest ei taipagi.
Mõtlemine ei ole enam lapselik, see kogu aeg areneb.
Valitsus peab murdma oma pead küsimusel: kuidas noori kasvatada, kust selleks jälle raha võtta, ja üldse lõputud kuidas, kuidas...
Muidugi valitsus peab mõtiskleda selle peale, kuid suuremal määral siiski see sõltub meist endast.
Selline arvamus tänapäeval on vägagi levinud.
Ikka inimene elab ainult tänapäevaga, ei vaata tulevikku. Ta ei võta arvesse seda, et isegi meie kodumaal kunagi olukord ikkagi muutub, siis ei saa ilma hariduseta endale tööd leida ega võtta midagi ette.
Ma arvan, et vanurid olid mõnevõrra kindel, et noortel on õigus?
See võib hävitada kõige.
Novelli lõpus just taat noorte nähes, vedas eiti kõrvaluulitsasse, sest tal oli momendiks eide ees häbi. Nad samuti seisid, nagu need noored, palju aastat tagasi reisibüroo akna all ja taat tõostas, et mitte rahulduda ega puhata, kuni nad kahekesi korjavad nii palju raha, et Itaaliasse sõitma. Neil oli õnnelik noorus, aga nüüd oled jällegi üksinda vanuses, täitmatu sooviga.
Inimelu on selline, et ta koostab halvast ja heast, mustast ja valgest. Meil kõigidel oli nii must periood, kui ka valge võib isegi mittu perioode.
Armastustunne meil aitab, kui meil on raske.
Nooruses võib olla probleemid lahendavad kergem ja elu ei paista nii pilveseks.
Me elame muutuvas maailmas. Kõik areneb nii kiiresti: tehnika, arvuti, liiklusvahendeid.
Ühelt poolt elu muutub mugavamaks ja lihtsamaks, praegu on väga palju asju, mida enne ei olnud, näiteks mobiiltelefonid, arvuti, kiired ja mugavad autod. See kõik peabki muutuma elu lihtsamaks, aga reaalsuses juhtub niimoodi, et elu muutub raskemaks.
Miks juhtub nii, keegi vastust anda ei saa.
Kuna elu läheb kiires tempos, inimesed kaebuvad, et nendel ei ole piisavat aega, nad ei jõua teha kõike, mida nad plaanivad.
Inimestel ei ole aega hästi magada, koguaeg nad kuhugi tormuvad: tööle, poodi, koju ja nendel on hirm, et midagi jääb tegemata.
Tihti toimuvad vaidlusi.
Tihti toimuvad vaidlusi.
Väga tihti me võime solvuda inimest ja isegi ei märka, et me tegime seda.
Kõigepealt tolerantsus tähendab arusaamine.
Kui sina ei saa inimesest aru, käitu ennast niimoodi, et midagi erilist ei juhtunud. Suhtu inimesesse, kui sa suhtusid varem, enne vaidlust.
Lõpuks, ma arvan, et tolerantsus tähendab võimet ära anda. Kui sa tunned, et sa ei saa inimesest aru, sa ei saa rohkem kannatada teda kaitumist, lihtsalt anna ära ja unusta kõike, mis juhtus teie vahel.
Ei tee vigu see, kes ei ela üldse. Kõigepealt mõtle ennast, et sina teed ka vigu ja isegi rohkem, kui sa neid märkad.
Arvan, et kui sa õpid kuidas ära anda, sa tõuseb ühe taseme ülesse.
Selleks, et parem aru saada inimestest, on vaja rohkem lugeda raamatuid, mis on pühendatud inimeste psühholoogiale.
Mina arvan, et kui sa hakkad aru saama teistest inimestest, sa tasapisi hakkad ennast aru saama.
Püüa aru saada miks sa käitusid niimoodi, missugused on põhjused ja kuidas neid põhjusi rohkem ei korda.
Selleks, et parem õppida ennast aru saada, mine psühholoogi vastuvõtule. Need inimesed teavad kõike psühholoogia seadusi ja aitavad sind ennast aru saada. Kui sa hakkad ennast aru saada, hiljem sa saad oma käitumise kontrollida.
Tolerantsus enda suhtes tähendab enda arusaamist. Kui sa võib seletada oma tegusid, käitumist, oma sisemaailma.
Tihti juhtub nii, et kui sul on halb tuju, hakkab sa närveerima ja enam ei jälgi oma tegusid.
Tolerantsus minu arust see on kannatus, mitte ükskõiksus, nagu teised arvavad, arusaamine, võime ära anda ja võime silmad mõnikord kinni panna.
Tolerantsus – see on elu tasakaalus endaga ja teiste inimestega, mis sind ümbritsevad. Elu tasakaalus oma sisemaailmaga, aga see ei antakse nii lihtsalt.
Et tolerantsust saavutada on vaja palju lugeda ja töötada endaga ja oma mõtetega.
Iga elab oma elu, nii nagu tahab.
Minu arvates tolerantsus on suhte põhi.
Mõnikord on väga raske teisest inimesest aru saada. Ta hakkab närveerima sind, sa ei kannata teda.
Sellest ajast peavad vanemad olema tolerantsed oma lapse suhtes selleks, et temast sai psühiliselt normaalne, kasvatatud ja lõpuks haritud inimene.
Nagu ma ütlesin varem, inimene peab olema tolerantne ka enda suhtes.
Tolerantsus näitab inimese kultuuri ja hariduse taset. Seda aga ei õpetata koolis või ülikoolis, see on iga inimese asi. Sellest loeme raamatuid, kuulame vanematest, võõrastest inimestest.
Käesoleval momendil tolerantsus on väga tähtis ning aktuaalne küsimus just minu jaoks, nagu tuleviku õpetaja jaoks.
Ammu on teada, et hea õpetaja peab olema tolerantne oma õpilaste suhtes (eriti väikeste laste suhtes), peab oskama seletada materjali rahulikult, isegi teist korda ning kolmandat, kui kellelegi jääb midagi selgimata.
Kahjuks mõned ei pea seda tähtsaks enda jaoks, võivad käituda end ebaviisakalt.
Kuidas siis võib inimene end lugupidada, kui ei saa vanu inimesi?
Sõjale lähevad nii noored kui ka ealised inimesed, nii mehed kui ka naised.
Nad lähevad sõjale medõdedeks.
Kuid kõige hirmus on see, kui sõjale läheb sinu poeg, sinu mees või sinu tütar.
Nad ütlevad sulle, et kõik saab hästi, et nad tulevad varsti tagasi.
Kui ma õppisin kolmandas klassis, lugesin ma ühe raamatu läbi. Selles oli jutt ühest tüdrukust, kes läks omavoolijana sõjale.
Tänapäeval, kui ma vaatan telerit või kuulen raadiot, saan ma igapäev teada, et maailmas on ikka veel surmasid.
Kui suur on siis sugulaste rõõm ja õnne!
Niisugune ootamine võib jätkuda aastaid. Tundmatus on jube asi.
Olla tolerantseks enda suhtes on minu arvamusel päris lihtne. Sest omad vead nii torkavalt silma ei paista, nagu teiste inimeste puudused ja patused.
Kas olla tolerantseks, see on hea või halb?
Teed endale vähem probleeme, kui harjud tolerantseks olema.
Kui mina olin kooli viimastes klassides, ma olin väga kriitiline ka.
Üldiselt see oli kombeks, kui sa leiad inimesel puudutust, pärast arutleda seda oma sõbrannade seas lisades, et ma ise kunagi seda ei tee ja ei mõistagi, kuidas võib niimodi käituda.
Võib olla ei saa sa kokku leppida sellega, mis inimene on teinud, ja võib olla tegi inimene sellega sulle palju ebamugavusi, aga andestamisest sõltuvad teie tulevased suhted.
Algusest peale oli see saade mõeldud selleks, et seal võiksid esineda erinevad inimesed, keda piinavad koduprobleemid ja kes ei saa neid lahutada.
Stuudios, mis on sisustatud nagu köök, istuvad veel „naabrid“. Neid on palju ja nad peavad pärast iga jutu pääsema oma nõuetega ja soovidega hätta sattunud inimest.
Pärast saadet mõnikord arvan, et kas inimestel on tõesti nii palju agressiooni sees, et nad isegi unustavad tolerantsust ja viisakust ja taktilisust.
Liigne tolerantsus enda suhtes võib põhjustada vastutusmeeletust.
Inimene peab ikka nõudma esiteks endast seda, mida ta tahab näha teistes inimestes. Ainult siis, nagu kõik teavad piiblist, võib visata kivi inimesesse kui sa oled veendunud, et ise ei patusta.
Tahaks veel öelda, et tolerantseks ikka peab inimene olema praktiliselt kõikide suhtes.
Bussis näiteks võib sageli kuulda, kui pahandavad vanemad lastede peale, kui nad hakkavad jonni tegema.
Minu kohta võin ma öelda, et ei ole ma ikka tolerantne inimene, või kui on, siis veel ei ulatu mu tolerantsus piirini, kui ma saaksin aru, et ma teen kõik nii, nagu pean tegema ja ei kahtle enam milleski.
Liiga kriitiline suhtumine endasse võib viia selle juurde, et inimene hakkab endast alla hindama.
Kui inimene suhtub liiga kriitiliselt teistesse, siis ei ole selles ka mitte midagi head. Võib tekkida tunne, nagu oleks see inimene kõige üle, et ta peab ennast ideaaliks, et kõik teised ei ole temaväärsed.
Kuid mitte alati saame me oodatud tulemuse.
Jonnakas inimene võib võtta selle asja eest uuesti, et lõppude lõpuks viia selle lõpuni.
Väga raske on kärsitud inimestele, kes ei oska ega taha oodata.
Kannatlikele inimestele on kergelt elada ja nad võivad elus palju saavutada.
Mina ise olen mõnikord väga kärsitu, mul ei jätku kannatust, et teha millegi lõpuni ja teha selle õigesti.
Miks ma seda teemat valisin?
Oma teema kirjutamise juurde astudes, tahan ma vastata küsimusele: mis on tolerantsus.
Muidugi, ta küsis minu käest mille jaoks on mul vaja seda teada, aga ma ei peatu sellel, sest see ei puutu meie teemat.
Igaühel on omad arvamused ühe või teise küsimuse kohta ja peamiseks ülesandeks peab olema teiste inimeste arusaamine.
Ma mõtlen, et igaüks peab olema ausaks enda ja teiste ees.
Võib-olla see on vale, sest et iga rahva hulgas leidub inimesi, kes on tark või vastupidi rumal.
Olen märganud, et kui vanem inimene, seda rohkem ta tunneb huvi nõnda öelda eluküsimuste vastu.
Ma mõtlen, et oma elu jooksul me õpime igal hetkel, igal päeval teistega suhtlema ning kui vanem me oleme, seda rohkem on meil elukogemust.
Tolerantsus on lai mõiste. See on arusaamine, kannatus, armastus, au ja see loetelu on lõputu, sest et inimesel, kui indiviidil, on veel rohkem häid iseloomujoone, mis aitavad suhtlemisel.
See, mis on esimesele halb, teisele on hea ja vastupidi.
Minu meelest, et ei ole enam mõtet edasi kirjutada sest et te saite juba minust aru.
Mul on üks tuttav, kes mind kohtudes tahab mulle kohe kõigest jutustada ja ei märka, et mina üldse vaikin.
Inimesed, kes juba ammu ei ole üksteist näinud, küsivad tavaliselt üksteisest tema elust, tööst ja alles siis hakavad oma probleemidest jutustama.
Siis ta hakab mulle oma probleemidest ja muredest jutustama, aga kui ma tahan talle mingit nõud anda, ta lakab mind ja jälle hakab oma jutu.
Ma tean, et see ei ole hea, aga kui ma teda näen, püüan nii kiiresti kui võimalik pöörata teisele tänavale, et temaga ei kohtu.
Ma arvan, et eriti raskemad on viis esimest aastat, sest laps on veel väike ja ei saa oma tegude eest vastutada.
Mitte kõik lapsed on head, on ka neid, kelle jaoks on vaja rohkem jõudu ja tolerantsust, et neid kasvatada.
Isegi siis, kui ma juba täiskasvanu inimene olen, hoolitseb ema minu eest ja kardab, et minuga midagi juhtub.
Palju õhtuid me veedame õpikute ees.
Esimene asi, mida inimene teiste inimeste suhtes vajab, on tolerantsust.
Kui sa suhtled teise inimesega, siis ei lakka teda mitte kunagi, kuula teda ilusasti välja ja alles siis, kui ta lõpetas, võid esitada küsimusi või anda mingit nõud.
Tänapäeval on olemas ringe, kus inimesed õpivad üksteist välja kuulama ja üksteisest aru saama.
Väga tähtis käituda teiste inimeste suhtes nii, nagu sa tahaksid, et sinu suhtes teised käituksid.
Paljud ütlevad mulle, et ma liiga kiiresti räägin ja väga tihti lakan teistest inimestest jutust.
Mu sõbrad räägivad mulle kogu aeg: „Ole teiste inimeste suhtes tähelepanelik, proovigi ükskord teist inimest lõpuni välja kuulata.“
Kuid siiski ma püüan oma käitumise muuta, muidu kõik, millest ma praegu kirjutasin, on kasutu.
Sõda on kõige jubedam asi meie elus. Kuskil, keegi hakkas sõda. Noormehed lähevad sõtta, sest et neid sunditakse sõjama.
Kellelegi, nähtavasti tollele, kes hakkas sõda, see toob kasu, rõõm, raha.
Paljud räägivad praegu, et sõjal teenitakse suurt raha. See asi tegelikult võib olla, sest on olemas inimesed, kes tapavad ainult raha eest, oma kasu tõttu. Kahjuks, need inimesed kohtuvad meie ajal sagedamini.
Inimesed ei saa lapsi toitma, head haridust nendele anda.
Kuid nende pered saavad raha, nad saavad maitset süüa, lapsed võivad õppida ja head kõrget haridust saada.
Paljud isegi ei tea, kus nende isa töötab. Nad arvavad lihtsalt, et ta töötab kusagil kaugemal maal, teenib suurt raha ja saadab see perele.
On olemas aga teised poisid, noormehed, kes tahavad õppida, töö leida.
Nad tahavad rahul elada, näiteks teadusega tegeleda või muid kasulikke asju teha.
Keegi ei tagasta surnud sugulasi. Mingit raha ei saa emadel aidata, nende süda rahuldada.
Oma olemasolu jooksul nägid maa palju sõdu. Kõik nad olid jubedad, vastikud. Kõik nad toovad häivitusi, muresid, pisaraid, jäävad pähe ja südamesse hirmusid mälestusi, mis ei ole võimalik unustada paljude aastate jooksul, palju aja pärast.
Sõda sunnib inimesi kodumaalt põgenema, oma meeldivatest kohtadest, vanadest sõprust, sugulastest lahkuma.
Meil on jube, millal me saame teada, kui palju inimesi, nende hulgas lapsi, naisi, vanu inimesi sureb sõja kestel.
Me võistleme rahu eest, meenutame, mis toob eelmine sõda kaasas.
Arvatakse, et minevik õpetab, et on vaja minevik teada, et inimene ei tee vigu tulevikus.
Siis, tuleb välja nii, et sõda hakkavad harimatud inimesed .
Võib mõelda, et nad ei tea, ei esita, mis toob sõda kaasas.
Nad ei ole ka harimatuid, sest nad teavad küll, kuidas raha teenida (sõjas on palju võimalusi seda teha).
Kui nad hakkavad sõjama, siis nad teavad, milleks on see nendel vaja.
Nad alati tahtsid esimesena olla, et kõik kuuluks ja alluks ainult nendele.
Sõjal on nii palju surmasid, et ühe inimese surm ei tähenda midagi.
Ja unustame varsti sellest.
Ja see ei ole ainult selle ema valu, kelle poeg hukkus sõjal.
Naine sünnitas last, hoolitses tema eest, armastas kõigest südamest, jälgis alati seda, et ta hästi õpiks, saaks head haridust jne.
Kuidas välja näeb see ema, kes sai sõjast sõnumi, et tema poeg hukkus?
Neid inimesi ei tea meie ega näinud kunagi.
Muidugi saavad veteranid raha. Aga nendest ei piisa normaalseks eluks. Need on ainult „kopikaid“, võrreldes sellega, mida nad on väärt.
Nende heast ainelisest seisundist ei tule kõne allagi.
Riik meenutab nendest ainult siis, kui varsti on 9. mai.
Just sel ajal annakse nendele mingi raha ja lubatakse, et nende pensioon saab varsti kõrgemaks.
Kõik aga saavad suurepäraselt aru, et see on järjekordne vale, et pärast 9. mai on kõik endiselt, midagi ei muuta.
Tuleb välja nii, et need inimesed, kes võitlesid meie eest ei ole väärt hästi elada.
Ma kunagi ei tahaks, et minu poeg läheks sõtta. Ja kui see ikka juhtub, siis ma teen kõike, et teda ei võetaks sõjale. Jah, võib-olla see kõlab julmalt, aga ma teen selle kindlasti.
Praegu meie elus on väga palju halbu asju.
Tavaliselt inimesed ei hinda seda, mis nendel on, aga kui nad kaotavad seda, nad hakkavad mõtlema sellest ja kahetsema, aga on juba hilja midagi muuta.
See on kõige ebainimlikum, mis on olemas maailmas.
Sõda toob kaasa ainult halba, kõik seda teavad, aga see siiski toimub ja toimub.
Inimesed tahavad elada ja ei muretse oma elu eest.
See oli juba tõeline sõda, sest inimesed kaitsesid oma vabadust, oma peresid, majasid ja oma tulevikke. Kellelgi see õnnestus, kellelgi mitte.
Tavaliselt sõjas osalevad mehed, naised ja lapsed on kodus, aga kui sõda on väga kestav, naised ja lapsed ka võivad aidata oma mehi.
Praegu sõda on liiga julm, sõjariistid on erinevad ja väga head. Praegu üks pomm võib hävitada terve linna, varem seda polnud.
Inimesed on ka praegu karmemad, on olemas need, kellele lihtsalt meeldib tappa inimesi. See on väga ebainimlik. Ja mida ootab meid tulevikus keegi ei tea.
Praegu iga inimene igas riigis kardab, et tema elu muutub, sest võib alata sõda. Vanemad kartsid oma laste elu eest, kest keegi ei tea milline elu on tulevikus.
Vanavanemad, kes teavad mis on sõda, ütlevad, et las olla kõik, ainult mitte sõda. Nendel on väga palju mälestusi sõjast ja, muidugi, nad ei ole head, ainult pidev hirm, nälg, lähedaste inimeste surm, oma elamu kaotamine, rõivaste puudumine, palju kehvaid inimesi, nad ei saanud normaalselt süüa, sest isegi, kui oli söök, ta oli väga halb ja vana.
Tavaliselt tahavad sõdida poliitikuid, aga sõdurid on tavalised inimesed, nad tahavad rahulikult elada.
Tegin juba endale selgeks mida ma elult tahan, mille poole püüdlen.
Nüüd aga otsustab naine millal ja mitu last tema sünnitab ja mõtleb üha enam oma karjäärile.
Kuid statistika räägib, et kuuskümmend protsenti inimestest kaotab töökohta tänu tehnika arengule.
Eestis on olemas sotsiaalhooldus, kuid see ei ole suuteline tagada turvalise ja täisväärtusliku elu.
Nii siis jääb inimene varastama, röövima, tapma selleks, et oma uimastikogumi kätte saada.
Kas Eesti valitsus läheb riskile ja legoliseerib uimasteid ja sellega lööb narkobisnisele jalad alt või mitte?
Miks mitte anda inimesele vabadus olla see, kes ta soovib, olenemata sellest, kas ta oli sünnitud meheks või naiseks?
Muidugi mõtelda oma peaga tähendab riskida. Kuid risk see on iga inimese vaba valik ja riskist rääkides, eelkõige on vaja rääkida vabadusest.
Mis on vabadus? Kas see on sõltumatus selle maailma vägevatest, kes võivad anda raha ja kuulsus.
Aga iga kultuur, iga epohh, iga filosoofiline kool annavad oma vastuse sellele küsimusele.
See tähendab et me, inimesed osa elusast loodusest.
Oma peaga mõtlemine see on tema kohustus, kuid mõnikord miski takistab inimest oma kohustuse täita.
Inimene ei või olla õnnelik ja vaba eitamise hinnaga oma individuaalsusest.
Kui inimene mõtleb oma peaga publiku maitsele vaatamiseta, ootab tihti teda mittemõistmine ja isegi jälitamine.
Elus inimene tihti satub olukorda, kus valik, mis näis vabana, tegelikult ei ole vaba. Seepärast, et see valik on tehtud vastumeelselt hoolimata inimese põhimõtetest, südametunnistusest, isiklikest huvidest.
Teiste suhtes tolerantseks olla on väga raske.
Kui ma kolisin Tartusse, ma ei olnud valmis ühika elu jaoks. Mul tuli õppida. Väga tihti lahkudes, ma jätsin toa koristamata, unustasin nõusid pesta jne.
Hiljem sain ma ise aru, et kuna me elame kahekesi, ma pean teda ka arvesse võtta, ja ma ei jätnud enam kunagi selliseid ebameeldivaid üllatusi.
Kui inimene käitub nagu põrsas, võib, ma arvan, talle märkuse anda.
Meie naabrid (tüdrukud, kes elavad naaberoas) armastavad väga valjusti muusikat kuulata. Me püüame ei pööra sellele tähelepanu, las kuulavad, kui meeldib. Kui aga mul tuleb mingi eksam, me oleme sunnitud nendele märkuse teha.
Inimene peab oskama oma õigusi ära seista.
On väga raske tolerantseks olla selle inimese suhtes, kes sulle ei meeldi.
Tolerantsus peab kindlasti esinema inimese omaduse hulgas. See on väga tähtis joon selleks, et teistega häid suhteid ehitada.
Inimene peab ka endale mõni asju oskama andestada.
Arvan, et inimesed on sagedamini tolerantsed enda suhtes, kui teise.
Tavaliselt ei armasta me neid inimesi, kes karjub iga pisiasja pärast, kes on kogu aeg ärritud, kes näitab meile oma paha tuju jne.
Inimesi, kes oskab mitte pöörata tähelepanu sinu puudustele, kes ei sõima sinu harjumusi, kes on lihtsalt hea inimene, on väga vähe.
Sõda. See on nii kohutav sõna. Väga kahju, et see on olemas meie keeles. Ja väga kahju, et seda teab iga inimene: nii laps kui ka täiskasvanud. Me elame niisuguses ajas, kus kõlab see sõna iga päev.
See on poisside lemmikmäng.
Need olid inimeste silmad pisaraid täis, äärevad hääled ja hirmsaga nägude kujud.
Ma ei saa veel praegu seda endale ette kujutada.
Ja kui algas sõda, tulin sinna sakslased ja viisid neid.
Mina kuulasin ja ei uskunud, et see võis olla minu vanaemaga.
Tema lapsepõlves ei olnud ka mitte midagi head ja huvitavad, mida ta võis jutustada meile, ainult hirmsad mälestused.
Mina olen uhke, et mul on niisugused vanavanemad.
Mina tahan nutta, kui näen uudistes need koledad kadrid Tšetšnjast või Serbiast. Vaesed inimesed on, kes elavad seal, kes kannatavad seda.
Vaesed emad on, kelle pojad sõdivad seal. Kui palju pisaraid on vaja neil veel valada, et nende poeg tuleks koju. Aga tulebki? Keegi ei tea. Kui palju noori inimesi jäid sinna!
Iga päev kuulen uudistes need koledad sõnumid sõjast, mis toimub Tšetšnjas. Ja need on iga kord halvem ja halvem.
Mõnikord ma mõtlen, et need inimesed, kes algavad sõda, on väga jõhkrad ja südametud.
Mulle tundus alati, et see aeg on juba kaugel olevas minevikus ja sellest võib lugeda ainult raamatutest või seda võib näha ainult filmides. Ja nii mõrult teada, et see ei ole nii.
Mina palun Jumalat, et sõda ei tuleks meie juurde. Mina arvan, et seda ei tahtnud ka need inimesed, kes sõdivad praegu. Aga see ikkagi tuli. Ja mina loodan, et tuleb maailmas varsti rahu ja vaikus. Paljud inimesed ju nii tahavad seda ja loodavad.
Tänapäeva elul meil on palju põhjuseid inimestega pahandama.
Inimene vajab vabanemist pingutusest. Mõned psühholoogid nõustavad metsas karjuma, et kergendust kätte saada ja pingutusest lahti saada. Ei ole igal inimesel on selline võimalus; juhul kui selline võimalus on, siis mitte alati on.
Sõidame bussidega tööle ja tööst, hommikuti ja õhtuti.
Lõbu inimene näeb kurba nägu, tahab võõra inimesele tuju tõsta. Ilma tööta jäänud inimene ei saa lõbu inimese heatahtlikkudest kavatsustest aru ja pahandas temaga. Ta otsustas, et lõbu inimene naeras tema üle.
Kusagil Ameerikas või Poolas üks inimene tappis teise sellepärast, et teisel oli must nahk. Kuritegelane uskus, et inimesed musta nahaga on rumalam kui valge nahaga inimesed ja vihkavad valget inimest.
Ta töötab, hommikuti peab voodist tõstma väga vara, valmistama lapsele sööki, viima last lasteaeda.
Laps on viis aastat vaha. Tal ei meeldi hommikuti vara-vara tõsta, ta ei saa aru, miks ema pahandas temaga.
Ei usu, et ta oskab rahulikult armastama kedagi teist: ta hakkab nõudma teisest oma unistuste ja soovide täitmist.
Suhtudes teine teisse ja iseennasse tolerantsusega, maailm saaks lahti sõdadest, vihkamisest. Alustama peab iga üks ennast armsast.
Minu jaoks ei ole see aru saadav.
Mina püüdsin midagi muutma, aga ei tule välja.
Kui ma tülita oma sõbradega, ma mitte kunagi ei oota. Ma lähen esimesena ja palun vabandust. Teen niimoodi ainult nendega, kes on minu jaoks kallis.
Sa ei mõtle teiste inimestest. Ja petad neid.
Väga raske tööd otsima, mehed on ebanormaalsed.
Palju naisi elavad üksinda.
Inimestel on palju hirmu.
Iga tahab jõua, olla esimesena.
Mehed ei lase rohkem naisterahvast ukse välja.
On teada, et sõnum võib olla nii hea, kui ka halb. On raske öelda, missugused sõnumed me saime rohkem, on täpselt see, et halb sõnum toob alati õnnetuse ja isegi katastroofid.
Igal sajandil on olnud omad sõjad. Igal sajandil inimesed jagasid territooriume, vallutasid teisi riike.
Neid probleeme mis olid võimuga seotud lahendati paljudel juhtudel sõjalisel teel.
Ühed kaotasid oma elu otseselt sõjas, teised aga sõja tulemuselt.
Käesoleval ajal paljud raamatud annavad meile edasi neid sündmusi, mis leidsid aset sõjaajal.
Olid ka niisugusi inimesi, kes pidid jooksma palju kilomeetreid selleks, et levitada sõnumi teistele.
Sõja tulemusega muutub täiesti inimese elu.
Arvan, et sõjast on raske rääkida, eriti kui polnud ise seda näinud.
Alustada tuleb sellest, et telekat vaadata mulle meeldib. Tartus see tahtmine suureneb, sest siin ma peale raadiot ei kuula midagi – aega ei ole.
Isegi unustad kuidagi sellest, palju tähtsamaid asju tuleb ette.
Kui mul leidub vaba aega, eelistan ma kas niisama jalutama minna või lihtsalt inimestega suhelda, kasvõi oma toanaabriga lobiseda, sest ma arvan, et see aeg, mis on sõpradega koos veetud – ei ole maharaisanud aeg.
Hommikust õhtuni välja televiisorit vaadata ei maksa, ma arvan, sest iga päev meie peade peale „kukkub“ niigi palju informatsiooni ja kõike seda „seedida“ on tihti väga ja väga raske.
Tean, et väikelastele tohib televisiooni vaadata ainult kolmkümmend-nelikümmend minutit päevas.
Peale rikutud närve ja hirmu (eriti lastele) nad ei anna midagi.
Ma ei tea, kes neid filme teevad! Just hiljuti mõtlesin selle peale, et kuidas võib sellise välja mõelda?
Mulle hirmsasti „Terminaator“ meeldis. Ja tundus niivõrd ebaõiglasena, kui nad esikohal ei ole.
Kõikidesse saadetesse, mis teleekraanilt tulevad, süveneda on väga raske.
Mina, näiteks, et pea tähtsaks poliitikute „portfellijagamisele“ süveneda, see, mis on vaja teada poliitikas toimuvast, tean ma vanaisa suust.
Minu meelest see on väga huvitav teema.
Igaüks võib iseseisvalt otsustada, mis meeldib talle rohkem.
Ja selleks, et pääseda igapaevasest rutiinist tahetakse midagi huvitavat ja lõbusat, rõõmsameelset.
Niiviisi unustatakse kõiki probleeme.
See aitab mul unustada kõik oma raskusi või ebameelduvusi.
Teleri ees istudes, tunnen end lõõgastunud.
Maailmas on nii palju erinevaid asju, et tihti on kahju televisiooni peale raisatud aega.
Selle asemel näiteks võiks palju lugeda, kirjutada, õppida. Ühesõnaga kõike seda, mida kujutada võiks.
Tihti näidetakse aga imelikke või rumalaid reklaame, mis ajavad mind lihtsalt hullu ja siis tekib suur soov midagi halba teha, kas karjuda või lihtsalt visata teler välja.
Ma saan väga hästi aru, et reklaami tellimine, tegemine või näitamine on väga tulukas äri, kuid seda on nii raske (peaaegu võimatu) välja kannatada.
Sealt leidub palju õppeprogramme.
Televisioon võib üsna põnev ja õpetav olema.
Paljudel inimestel on visuaalne mälu parem välja arenenud kui mingi teine (mälu).
Nõndagi telesaade jääb hästi meelde ja ma usun, et kauaks.
Võtame, näiteks, ka neid inimesi, kellele meeldib reisida aga ei ole piisavalt raha.
Sellega saab maailma näha, külastada erinevaid maid, tutvustada nende kultuuriga.
Kui keegi on huvitatud geograafias, bioloogias, kirjanduses, siis televisioon aitab alati.
Minu meelest, see on ikkagi hea, et meil on televisioon olemas. Igal juhul see avardab silmaringi ja annab võimalus edasi arendamiseks.
Televisioon on tulnud meie ellu ja kindlalt püsib seal.
Teaduslik areng on nii kiire, et iga uus leiutus on tuhandete uute alguseks.
Niisiis, on televisioon leidnud oma kindla koha inimese elus.
Mis annab televisioon sellist, mida ei saa anda raamatud, teater?
Kas on see tegelikult nii?
Inimesel on alati olemas oma huvid. Ta pidevalt tegeleb millegagi.
Kuid leidub ka niisugusi inimesi, kelle areng on primitiivne, kes pole mitte millgegiski huvitatud, kellel on hulgalisi aega.
Kuid on ka väga huvitavaid, kasulike saateid, mis võivad aidata enesetäiendamises.
Muidugi, mõned kardavad võimalust, et televisioon varsti asendab teatri, raamatuid, kunsti, et nad üldse kaovad.
Tõepoolest, mõnede inimeste jaoks ongi nad juba kadunud – nad pühendasid kogu oma aega televisioonile.
Näiteks, televisioon võib anda meile ülevaade sellest, mis toimub kunstimaailmas, kuid kui ma tahan tegelikult nautida kunsti ilu – ma lähen näitusele.
Samuti lood on ka raamatutega.
Kirjanduslik teos ja selle ekranisatsioon kunagi pole üks ja sama asi.
Niisiis, kas on televisioon meelelahutus, ajaraiskamine või võimalus enesetäiendamiseks? See pole mitte üks nendest nähtudest eraldivõetud, vaid nende kombinatsioon.
Muidugi, suuremas osas on see minu jaoks ikkagi võimalus enesetäiendamiseks, vaateringi laiendamiseks.
Ta ei või pühendada kõike oma aega ainult televisioonile.
Televisioon ei tee inimesele kurja, kui inimene ise valitseb oma elus, teadlikult teeb oma tegusid ja vastutab oma tegude eest.
Televisioon – on hea asi: kui seda arukalt kasutada, võib saada palju huvitava ja kasuliku informatsiooni teada.
Siis inimesel tekkib hirmus sõltuvus ja ta ei saa ilma telerita päeva elada.
Ma arvan, et see on kohutav ajaraiskamine ja kõige halvem on see, et sellest loobuda väga raske.
Aga lihtsast meelelahutamisest sõltuvus võib suureneda.
Mina võin öelda, et televisiooniga peab targana ja ettevaatlikuna olema.
Maailmas on ju niipalju vaadata, et mina, näiteks, ei vahetaks kõik see teleri (televisiooni) vastu.
Ma usun, et ta on tõesti kultuurne inimene, kes oskab käituda avalikutes kohtades ja ei hakka kinos kõva häälega rääkida või midagi muud.
Televiisor on olemas peaaegu igal inimesel kodus. Mõnedes peredes neid on isegi mitu: üks on elamistoas, teine on magamistoas ja kolmas, väike, köögis.
Väikesed lapsed hakkavad vaatama telekat liiga vara: sellest ajast kui nad hakkavad millestki aru saada.
Ta lihtsalt ei lahku televiisori kõrvalt.
See on arusaadav, sest praegu näidatakse nii palju huvitavaid lastesaateid, et kõik neid tahakse vaadata.
Noorte ju lemmiksaated on muusikasaated, mängufilmid, igasugused talk-show´d ja telemängud.
Praegu aga selle asemel kuulan raadiot.
See on kergem, sest raadio alati töötab minu toas.
Elan ühiselamus, kus on mul väike must-valge televiisor, aga see näitab ainult EV kanaale.
Vaatan mõnikord mingi mängufilmi, uudiseid või muusikasaadet.
Koju sõidan väga harvasti ning olen juba harjunud ilma televisioonita elada.
Kuid koju jõudes vaatan telerit läbi päeva.
Televisioon kui ajaraiskamine. Ma ei arva niimoodi. Kuigi mul on mõned tuttavad, kes ei vaata telekat üldse.
Nad ei saa aru nendest inimestest, kes võivad läbi päeva teleka ees istuda.
Teaduslikud saated näidatakse aga peamiselt päeval.
Juba lapsepõlvest õpime tundma meid ümbritsevat maailma, õigesti käituma ja suhtlema.
Meie elu jooksul kohtub palju „õpetajaid“.
Pärast lasteaia tuleb läbida kooli, igaühe jaoks erinevat: kas põhikooli või gümnaasiumi.
Koolis püüame me saavutada parimat, et saada edasi õppima minna.
Ülikooli tahtsin astuda, sest teadsin, et on ilma hariduseta raske elada.
Minu jaoks on tähtis saada head haridust, sest Eestis on praegu suur hulk kõrgkoole, kuid mitte igas kõrgkoolis on võimalik saada head haridust.
Selles olen ma kindel, sest õppisin ise ühe aasta Virumaa Kõrgkoolis, sellest ajast oli piisav et aru saada, et nendest teadmistest jääb väheseks.
Nendega veetsime mõnusalt aja; rasketel hetkedel abistasime üksteist ning õppisime ka koos.
Ülikool on andnud mulle uusi teadmisi, elukogemuse ning ka niinimetatud piletit ellu.
Tahan öelda seda, et inimesed suhtuvad välismaalastesse erinevalt ja sellesse, kuidas välismaalane räägib nende keeles.
Kui inimene õpib mingit võõrkeelt, see tähendab, et ta tunneb huvi selle rahva ja tema kultuuri vastu.
Tihti on niimoodi, et endale leitakse sõpru teisest rahvusest.
Kõigepealt keel liidab inimesi, sest kui sa oskad teatud keelt, see tähendab, et juba miski ühendab sind teiste inimestega, et sinust saadetakse aru.
Kui inimene õpib mingit keelt, koos sellega tutvub ta selle maa kultuuriga, tavadega.
See puutub ka teisest rahvusest inimestesse, kuid kes elavad ühes riigis.
Vaatamata sellele, et neil on erinevad kultuurid, keel võib teha neid lähedasemaks.
Teades mingit võõrkeelt, on palju lihtsam saada selle maa elanikele natuke lähedasemaks, aru saada nende kultuurist.
Minu meelest, on see väga vaidlev küsimus.
Mina juba palju kordi mõtlesin selle peale, otsusele aga ikka ei jõudnud.
Kõik sõltub sellest mille poolest vaadata.
Mu jaoks, mingil määral, küll.
Teiselt poolt aga, mina istun ja mõtlen, et raiskan vaid oma aega, sest midagi huvitavat ja kasulikku mina sellest küll ei saa.
Mis puutub enesetäiendamist, siis minu meelest, televisioon on mitte päris sobiv asi selleks. Sest tänapäevane televisioon on muutunud mina ütleksin kuidagi kergemeelseks.
Miks eelistatakse vaadata mingi talk-show seksist või lotomäng, kui näiteks mingi huvitav reisisaade teistest maadest või ajaloo saade?
Ühesõnaga, ma võin öelda, et televisioon ei mängi mingit rolli (minu) elus. Sest kõik, mis mind huvitav, võin teada saada teistest allikatest (raadio, ajaleht, internet).
Muidugi see toob mingi informatsioon ka, kuid see pole juba too tase, mis oli kunagi varem.
See ei täienda meie teadmisi, vaid reostub meie aju ning me hakkame unustama seda, mida kunagi teadsime.
Loomulikult, vaatasin mina ka igasuguseid filme ja teisi programme, aga ikkagi alguses mainitud telesaated kuulusid lemmikute hulka.
Asi oli selles, et just nende programmide abil sain ma teada paljudest asjadest; need aitasid mul, uudishimulikul tüdrukul, täita minu silmaring, saada natuke targemaks, mõtelda hakata selle üle, mis on meie elu, miks ja kuidas kõik käitub, mida võib saavutada elus, kuidas seda „midagi“ saavutada jne.
Need saated rääkisid just sellest, mida peaks tegema, mida võiks tahta, mida küll ei tohiks tegema ja veelgi paljudest kasulikest ja mõtlema panevatest asjadest.
Paar päeva tagasi oli raadio teel öeldud, et ameeriklased vaatavad telekat peaaegu 7-8 tundi päevas.
Muide, ma kahtlen väga, kas kõik telesaated, mida nad vaatavad, on mõeldud inimeste eneseteadvuse ja enesetäiendamise tõstmiseks ja arendamiseks.
Kuigi räägitakse, et loll õpib, tark ise teab, meil on vaja ise püüda ennast täiendada ja vaadata selleks vajalikke telesaateid.
Sel juhul ei muutu televisiooni ees istumine vaid ajaraiskamiseks.
Mis puutub televisiooni meelelahutuslikku funktsiooni, siis mõnikord võib endale lubada mingi laulja kontsert või hea film vaadata.
Mis võimalust valida – sõltub juba konkreetsest inimesest, tema ellu suhtumisest.
Kõigepealt ma tahaksin öelda, et polnuks õige, kui ma prooviksin televisiooni rolli inimeste elus täpselt määrata.
Ja iga neist inimestest valib endale oma teleprogrammi ise oma huvisid ja vajadusi arvestades.
Ja minu arvates, on väga oluline märgata, et see meile sobiva telesaate valik sõltub tihti meie meeleolust.
Näiteks, kui inimene tuli töölt koju, kui ta on väsinud ja igapäevase tööeluga seotud muresid täis, siis ma kahtlen, et ta valib endale vaatamiseks mingi teaduslikku saadet, mis nõuab tähelepanu ja muidugi mõtlemisoskust.
Me saame küll oletada, et seesama inimene, kes on täna armastuse tundeid täis, tahab homme endale valida palju tõsisemat teleprogrammi juba enesetäiendamiseks, sest ta ei taha ju oma armsa inimese ees rumalaks välja näha.
Ei tea, kuidas teistel inimestel, aga minus tekkib vahel soov telerit töötama jätta sel ajal, kui ma olen üksi kodus ja oma sõpra külla ootan, kusjuures minust hoopiski puudub soov mõtelda selle kohta, mis toimub ekraanil, sest ma unistan juba tulevasest õhtust.
See ongi mõistetav, sest laps omandab teadmisi kõige paremini mängu ajal, mäng aga laste jaoks ongi meelelahutus.
Seega teen lühikest kokkuvõtet: kõik me oleme väga erinevad, erinevad on meie eluvaated, meeleolud.
Ühel pool, niisugune suhtumine televisioonisse on väga ohtlik, sellepärast et inimene harjub sellega nii tugevasti, et see asendab tema jaoks tuttavaid, sõpru, tavaline suhtlemine inimestega.
Kuid ikkagi peab inimene tähelepanelikult vaadelda oma suhteid televisiooniga, oma suhtumine sellesse ja lõpuks otsustada, millist rolli peab televisioon mängima tema elus, missuguseid funktsioone täita.
Võin veendumusega öelda, et minu jaoks pole televisioon ajaraiskamine, sest ma vaatan seda alati kindla sihiga. Seda pigem võib nimetada meelelahutuseks, mõnikord, kui ma olen väga väsinud, nii et isegi raamatut lugeda on raske, siis mina lülitan telerit sisse ja vaatan mingit rumala saadet ja see võib anda mulle puhkust ja rahuldust.
Ma arvan, et seoses televisiooniga tuleb selle alla mõista silmaringi avardumine, informatsiooni saamine, võimalus näha teisi inimesi, riike.
Mina aga pole sellega nõus, muidugi televisioon annab palju uusi teadmisi, vaid nad on valitud, mõnikord nad võivad ebaobjektiivsed olla, sest saade alati teeb inimene, kellel on oma suhtumine maailmasse, inimestesse, mis tihti ei kattu sinu omaga. Ei meeldi mulle samuti tuntute teoste lavastamine, s.t. filmid.
Mu ema rääkis kunagi, et nendel oli üks televiisor terve küla peale ja õhtuti kogunes külarahvas ühte majja, et pisikest ekraani imetlusega vaatama.
Praegused inimesed hindavad mugavust ja komforti.
Laupäeval-pühapäeval nende osakaal suureneb märgatavalt.
Minu arvates seebiooperite elu on liialt idealiseeritud.
Ma tunnen üht inimest, kes räägib, et seebikate vaadates ta puhkab.
Naaberkorteris elab mul üks vanapaar; õhtuti mees ja naine ei saa kokku leppida, mida mängima panna, kas „Vapraid ja ilusaid“ või „Santa-Barbarat“.
Minu suhtumisega seebiooperitesse pean ma näiteks nende vaatamist ajaraiskamiseks.
Minu jaoks on parem võtta kätte huvitava raamatu ja natuke lugeda.
Hiljem ta rääkis, et oli selline tunne, et ei saa televiisori juurest ära minna, et eksam – see on see, mis tuleb alles homme, aga tänase päeva peamine asi on filme ära vaadata.
Peale selle pidev televiisori vaatamine kahjustab ka silmi.
Kuid peale seebioopereid on olemas ka muid saateid.
Inimeste jaoks, kes on mingitel põhjustel sunnitud kodus olla (näiteks voodihaiged), on sellised saated, võib-olla, ainsaks võimaluseks välismaailmaga suhtlemisel.
Ma ei tea kuidas täpselt sellele küsimusele vastata, sest minu jaoks televisioon võib olla kas meelelahutus, kui ka võimalus enesetäiendamiseks.
Kodus ma saan telerit vaadata kogu päev. Selle aja jooksul ma jõuan vaatama palju huvitavaid saateid ja teadma ka palju uut.
Televisioon on muidugi parim informatsiooni allikas, aga ma ei jõua midagi muud tegema. Sellepärast on televisioon ajaraiskamine.
Ilma televisioonita elu oleks igav.
Väsinud inimestele jaoks see on parim võimalus puhata.
Praegu saab vaadata sellist seebioperat, mis vastab kõigile maitsele.
Vanade inimestele jaoks on seriaali vaatamine on parim ajaveetmine. Pärast filmi nendele on suurepärane teema juttu ajamisele.
Seriaalide vaatamine ei saa nimetada ajaraiskamiseks, sest need on hea võimalus puhata.
See aitab pereliikmeid üksteistest puhata.
Kui olla tõsiseks, televisioon on väga tähtis meie igapäevases elus.
Peale selle televisiooni kaudu saab tutvuda erinevate rahvaste kultuuriga.
Minu jaoks televisioon on ainult võimalus vaadata kuidas inimesed elavad välismaal, mis seal toimub. Sellepärast mulle meeldivad niisuguseid saateid, kus saatejuht või teine isik jutustab oma reisist mingile maale.
Eriti huvitavad jutustused on muidugi eksootilistest maadest, millistest unistavad kõik lapsepõlves.
Uuemad filmid võib muidugi kinos vaadata, kuid üliõpilaste jaoks see on kallis meelelahutus. Väga hea, et on kodus teler, sest need filmid aasta pärast seal näidatakse.
Suur osa informatsiooni on reklaam. See mõjub inimesse, ja ta muutub tema ohvriks.
Keegi saab ütelda, et reklaami vaatamine on ajaraiskamine, kuid see reklaam toetub televisiooni, ja tänu sellele televisioon praegu saab eksisteerida.
Ma saan hästi aru, et maailmas on targad inimesed, kes tol ajal, millal ma telerit vaatan, teevad suuri avamusi, ei raiska oma aega ja kogu aeg mõtlevad globaalsetest probleemidest.
Ma õpin, millal ma vaatan telerit.
Ma arvan, et televisioon on vaja isegi lihtsalt oma kõne parandamiseks ja veel hea maitse omandamiseks kõikides elusfäärides.
Teksti järgi mina-tegelasel tekkis huvi ajaloo vastu viiendas klassis.
Aine õppimine sõltub, muidugi, täielikult õpilasest, aga vot huvi selle vastu ja just tahtmine seda ainet õppida tekib ainult siis, kui meeldib õpetaja, seda ma tean ka oma kogemuse järgi.
Võib-olla ka novelli tegelasel huvi ajaloo vastu tekkis just õpetaja pärast, sest edasi ta kirjutab, et kui ta linna keskkooli läks, huvi ajaloo vastu tal kadus, ja see aine oli talle igav, sest ajalugu õpetas direktor, kellest selle novelli tegelasel jäid halvimad mälestused.
Kui see Lilian kaugõppekeskkooli astus kultuuri nüüd õppima, (sest kultuur ja ajalugu tihti käsikäes käivad) ja ajaloo õpetaja „väga kultuurne oli“, hakkas tüdruk jälle ajalood armastama.
Kõike selle järgi võin ma teha otsuse, et Lilian on kärsitu, jonnakas, püsimatu.
Minu arvamusel, see on palju laiem – inimeste omavahelised suhted, muusika, teater, kino, teiste maade inimeste mõtteviis, ka ajalugu tuleb juurde.
See selleks, aga mulle tundub veel, et see tütarlaps on heasüdamlik, lahke, tundlik, ta usaldab inimesi – see on ta plussideks, need jooned mulle ta juures meeldivad.
Ma arvan, et see kiri on vastus kuulutusele, mida tavaliselt inimesed ajalehtedesse paigutavad.
See fakt, et Lilian otsib endale meest ajalehe kuulutuste järgi paneb mind mõtlema, et teda ei rahulda igaüks mees.
Lilian on nõudlik teistele.
Võib olla sellepärast ei õnnestunud temal armastuse leida.
Kui sa tahad, et sul oleks tugev perekond, elu eesmärgid, tunded, huvialad peavad kokku langema.
Need inimesed, kes palju loevad kultuurist, õpivad ajalugu on arenemis teel.
Lilianil on karakter: talle ei meeldinud karjuvad õpetajad, kelle õppeained läksid tema jaoks ebameeldivateks.
Lilian jutustab tema ajalooarmastuse tekkimisest ja muutumisest. Ja kohe saab selgeks, et selle muutumusele ja tekkimiselegi mõjutasid inimesed, õpetajad. Kui oli meeldiv õpetaja, oli ka lemmik aine.
Nagu mina juba mainisin, Lilianile hakkas meeldima ajaloo õpetaja ja tema sõnad, mida ta Lilianile raskes olukorras ütles: “Püüa kõigest väest, siis saad üle igast mäest.“ Ja sellepärast ka ajalugu.
Õpetaja sõnad aga meenutab ta alati, kui tal tekkivad probleemid.
Peategelane oli selles eas, millal vormistuvad huvid ja karakter.
Võiks ka olla teine õpetaja, ja tema aine muutuks Liliani jaoks.
Iga ajalooraamatu autor rõhutab seda, mida tähtsamaks pead.
Lilianile see oli huvitav, arvan, et ta kavatses kõrgemasse kooli astuda, et ajalugu õppida.
Esimene tunne, mis tekkis mul pärast selle novelli lugemist on see, et kirjutaja (s.t Lilian) on naiivne ja veel laps.
Ma kuulsin ja lugesin juba sada korda, et ajalugu on vaja teada, et inimene peab olema haritud, et kõik peaksid olema kultuursed, et peaks kultuuri tõstma, et kuningas on kapitalistlik igand.
Näib isegi, et ta võttis need arvamused teistelt inimestelt üle, mitte ise tuli nende peale.
Küll imelik ja kitsas definitsioon!
Kohe tahaksin küsida, kas lähima aja lood, mida me oleme näinud, ei kuulu ajaloosse? Hakkavad kuuluma alles siis, kus sureb viimane, kes on näinud?
Tihti Lilianil puudub argumentatsioon või see on minu meelest kummaline, nagu siin: „Ajalugu on igat pidi õpitav aine, sest ta jääb hästi meelde.“
Ta kasutab lihtsalt tühjat klišeed, mida on kunagi ajalehes lugenud.
Veel näib mulle, et Lilian on nõudlik. Tema kuulutuses on kirjutanud: „Tahaksin, et ta (noormees) oleks meeldiva välimusega, juhiks autot, hoiaks edaspidi korras elumaja ning suvilat ja talle meeldiks ajalugu ja kultuur.“
Lilianil meeldis ajalugu veel sellepärast, et see on põnev aine ja jääb hästi meelde.
Linna keskkoolis ei meeldinud talle ajalugu enam, sest õpetaja oli halb.
Ta huvitavalt ja omapäraselt arutleb ajaloo ja kultuuri üle.
Esialgu mul oli tunne, et kirjutab keskkooli õpilane, kes õpib kuskil keskklasseides.
Mis puudub tema huvisse ajaloo vastu, see „huvi“ tal vist sündis kuulutuse lugemisel.
Aga erinevates klassides talle meeldis või ei meeldinud ajaloo õpetaja ja sellega ka õpetav aine. Ja ta ise räägib ajaloost ainult nagu kooli ainest.
Kui võtame ajalugu laiemas tähenduses, kuidas see võib meeldima või mitte meeldima.
Tema mõtlemisviis on üsna huvitav, ei seisa ühel paigal, vaid midagi otsib.
Rõõmustab see, et 23 eluaastaks (kahekümne kolmandaks) temal on oma tarkused. Näiteks, sai aru, et iga inimene peaks olema kultuurne.
Novellist võib teha järelduse, et huvi ajaloo vastu Mina-tegelasel tekkis tänu õpetajatele, headele õpetajatele kooli ajal.
Kuigi õpetaja kujul on suur võim, võin oletada, et tegelasel oli loomulik huvi selle aine vastu.
Vaatamata sellele, et Mina-tegelane on kesk haridusega lihtsalt põllumajandustöötaja, tema ei anna alla/järele oma kultuurihariduse poolest isegi kõrgharidusega inimesele.
Varem ta elu voolas rahulikult läbi, ilma suurte sündmusteta.
Nüüd ta sai esimese „elulöögi“ (teda ei lubatud söögilauda, ta kohtus reetmisega – üks tüdruk kaebas tema peale).
Peale selle õpetaja tegi temale tõsise väljakutse.
See oli ajaloo õpetaja, kes ütles poisile, et püüdlikkusega saab ta elus palju saavutada.
Õpetaja oli vist esimene, kes andis poisile aru saada, et usub temasse, et ootab temast midagi erilist.
Ning, minu arvates, just sellepärast avas see poiss enda jaoks ajaloo võluva maailma.
Kõik peavad olla haritud.
Ta ei rahune sellega, mis tal on, mida ta teab.
See inimene tahab alati uut avada, uut inimese sees, tema arenemise kaudu.
Ta andis poisil hea nõuande, mis seisnes selles, et igas asjas tuleb kõigest väest püüda, siis läheb kõik hästi.
Ajalugu oli esimene teadus, milles Lilian hakkas püüda, ja edaspidi sai ajaloost tema jaoks tähtsaim aine.
See on tihedalt seotud inimese kultuuriga ja näitab, kuidas viimane arenes aastate jooksul. Aga kultuur Liliani elus on ka tähtis.
Asi on selles, et noormees mainis oma kuulutuses selle, et teda huvitavad just ajalugu ja kultuur ja Lilian (mina-tegelane) püüab sellele tähelepanu pöörata.
Mulle tundub ka see, et tema on väga iseseisev.
Ei tea, miks, aga mulle jäi selline tunne, et tema on üsna jonnakas ja oskab oma soove teostada.
Edaspidi aga suhtus Lilian ajaloosse väga erinevalt, kuid lõppude lõpus kirjutas ta noormehele, et talle meeldib ajalugu ja ta tahab, et tema noormehele meeldiks see ka.
Mõtlen, et igal inimesel peab olema võimalus valida, mida vaadata. Ja sellepärast peavad olema iga sorti saated, et see valik võiks olla.
Kui väsinud inimene pärast tööd tuleb koju, ei taha ta vaadata midagi sellist, mis paneb teda mõtlema argpäevadele või maailma probleemidele.
Mina väga hindan neid saateid, kust võib midagi uut ja huvitavat teadma saama.
Ma tahan, et edaspidi televisioon oleks meelelahutusena enesetäiendamisega ja mitte kunagi ei muutuks ajaraiskamiseks.
Mina olin väga üllatanud kui sain teada, et abonent 9987 on noor neiu. Sest tema käitumise järgi võiks arvata, et tegemist on jonnaka poisiga.
Mina-tegelane on maainimene, kellel on keskharidus, kuid ta ei piirdu sellega ja kavatseb kõrgkooli haridust saada. Minu arust, temal on kõik andmed selleks.
Keel, mida ta kasutab on väga korralik (peaaegu akadeemiline).
Aga siiski mulle tundud, et ta on naiivne ja lihtne tüdruk, kes püüab head muljet avaldada.
Kui ma õigesti sain aru, siis üldiselt meeldivad mina-tegelasele sellised noored õpetajad, kes annavad võimalust arendamiseks ja autasustavad neid, kes vähemalt püüab.
Hiljem püüdis mina-tegelane iseseisvalt välja areneda, vähemalt kultuuri suhtes, mis temal, minu arust, õnnestus.
Mina-tegelane on kahekümnekolmeaastane neiu Lilian.
Minu arvates, on ajalugu niisugune aine, et ilma iseseisva tööta ei saavutagi keegi piisavalt teadmisi selle aine kohta, et võiks vabalt avaldada oma arvamust.
Lilianile hakkas ajalugu meeldima viiendas klassis kui ta käis alevi keskkoolis.
Kuigi novellis on kirjeldatud üks ebameeldiv juhtum, mis tegelikult põhjustaski aktiivset ajalooõppimist, see asja ei muuda.
Pärast inimene võib olla isegi tänulik selle ebameeldivale juhtumile.
See, et huvi aine vastu tihti sõltub just õpetajast, näitab Liliani edaspidine elukäik.
Oli teatud periood tema elus, millal ajalugu oli tüdruku jaoks isegi igav.
Lilian on 23-aastane tavalise välimusega, suurte lootustega ja tema arvates hele tulevikuga täiskasvanud neiu.
Arvatavasti ta juba ammu tahab tutvuda ilusa ja targa noormehega.
Ta otsis oma ideaali kaua ja hakkas juba lootust kaotama, kuid äkki ta pähe tuli mõte tutvustamisvõimalusest ajalehe kaudu (kuulutuste abil).
See mõte tema arvates oli huvitav ja ta (mõte) võlus tüdrukut täielikult teadmatusega ja romantilise varjuga.
Sellest hetkest alates Lilian lõplikult kaotas rahu ja kogu aeg mõtles, mis tuleb sellest „loost“ välja.
Ta unistas oma hele tulevikust hommikust õhtuni ja elas, nagu udus, oma unistustes.
Iga päev kodus viibides ta luges kuulutusi.
Aga see, nagu meile kõigile on teada, on alati kõige raskem teha.
Ja sellest, et Lilian lõppude-lõpuks valis siiski selle inseneri, võib ütelda, et ta on julge, romantiline, uudishimulik, vaid lihtsameelne neiu.
Sest siiski mitte iga tüdruk saaks päris võõrale inimesele nii avalikult kirjutada ennast, oma kooliaja elust, selle rõõmudest ja hädadest.
Ja enne seda, nagu ta ise kirjutad, ta ei tundnud midagi erilist ajaloo vastu ja ei mõtelnud isegi selle peale.
Esmapilgul tundus mulle mina-tegelane natuke kummaliseks, sest see räägib ajaloost ja kultuurist nagu oleks need kaks asja mingi toit või riie, mis võib meeldida või mitte.
Minu meelest, ei saa ajaloo või kultuuri kohta öelda nii, et täna ma seda armastan, homme aga näiteks mitte. Sest mina arvan, et ajalugu võib kas armastada igavesti või ei armasta juba mitte kunagi.
Just sellegi poolest näis mulle mina-tegelane kuidagi veidraks.
Mulle meeldib, et inimene selgelt näeb, mis toimub meie ümber.
Ta julgesti vaatab reaalsust, kusjuures ka lootus ei lahku temalt.
See väga sobib meie tänapäevase eluga.
Ja see on arusaadav, sest väiksed lapsed on eriti tundlikumad kõigele toimuvale, nad näevad maailma eriti eredamates värvides.
Ja pärast, kui ta saab täiskasvanuks, kõik muutub ja nende varasem maailmanägemine muutub neile naeruväärseks, kuigi mõned otsused ja kokkuvõtted tollast ajast siiski jäävad.
Tema meelest kultuur on inimese hingerikkuse näitaja.
Vastavalt oma elukujutlusele otsib peategelane endale sellist sõpra, kellele meeldiks kultuur ja ka ajalugu.
See õpetaja pooldas teda raskel hetkel, ja ajaloo õppimine muutus tüdrukul põnevaks.
Proovin seletada oma viga sellega, et minu meelest meestel on alati olnud rohkem huvi ajaloo vastu, kui naistel.
Minategelane aga on huvitatud ajaloost, kuigi ma ei mõtle, et tema teadmised sel alal on piisavalt sügavad.
See on ühelt poolt mõistetav, sest alevikus elades ja suheldes inimestega (ma pean silmas tema õpetajaid ja kõigepealt kooli direktorit), kelle mõtlemine on piiratud, ma ei räägi juba silmaringist, on väga raske nende mõtete mõju alla ei sattuda.
Ma mõtlen, et see neiu on töötanud juba mitu aastat põllumajandustöötajana oma kodualevikus, ja kogu selle aja jooksul temaga kaasnes mõte kõrgemasse kooli siiski astuda.
Seega viienda klassi õpetaja andis talle tõuge mitte ainult ajaloo õppimiseks vaid ka individuaalseks arenemiseks ja enesetäiendamiseks.
Lõpuks võib öelda, et tema peamine huvi on inimene, tema hinge ja mõttekäik, nimelt sellele toetub tema huvi ajaloo vastu.
Huvi ajaloo vastu tekkis minategelasel viiendas klassis, ajal kui hakkab inimene mõtisklema oma elust, tulevikust, ümbritsevatest inimestest, kui alustab elueesmärki otsimist.
Suurel määral mõjutasid tema suhtumisele ajaloosse õpetajad, nende isiklikud omadused.
Ta oli väga konservatiivne mees, kes ei osanud inimesi aru saada ja ei võtnud uuendusi vastu.
Kultuur on ajaloo lahutamatu osa, see eksisteeris niikaua, kui on elanud inimene.
Kaugõppekoolis jälle oli õpetaja, kes suutis tüdrukut huvitama oma aines, sest ta leidis õige lähenemisviisi: ta palju reisis ja õpetas ajalugu läbi oma südame, oma reisi muljete.
Samuti toetub tema huvi ajaloo vastu natuke uudishimule. Kuid suurel määral mõjutasid sellele huvi teiste inimeste vastu, nende saatuste, hirmude vastu ja rahulolematus olemasoleva olukorraga, kultuuri langemisega.
Ma arvan, et sellega praegu probleeme ei ole, mul kodus on näiteks 15 või 17 kanali, vaata, mida tahad, kui ei taha, siis ära vaata.
Seega on televisioon üsna demokraatlik ja igaüks võib enda järel kindlasti midagi huvitavat leida.
Ajaraiskamine on seebiooperid (sellest võib väga palju kirjutada!), nõmedad filmid (neid on päris palju) ja üldse loll saated.
Kindlasti võimaldab televisioon enesetäiendada.
Sellesse grupisse kuuluvad tuntud režisööride filmid, saated kultuurist, saated maailmast (teistest maadest, loodusest jne).
Keegi ei kahtle, et raamatud on see kõik.
Minu arvates mina-tegelane on tavaline talutüdruk, kes oli pinnapealne õpilane koolis.
Tüdruk on rumal, sellepärast ta usub, et saaks meeldida mehele, kui ta kirjutaks temale iseendast ilusat lugu.
Sellest loost on arusaadav, et tüdruk on juba ammu otsib endale abikaasat ja tal on kogemus tutvustada ajalehte kaudu. Ta kirjutas niisuguseid asju, mis saaks abonendile meeldida.
Ma arvan, et mina-tegelasel tekkis äkkiline huvi ajaloo vastu sel momendil, millal ta luges kuulutusi. Kuulutusel oli märgitud, et abonendile, kellega see tüdruk tahaks tutvuda, meeldib ajalugu ja kultuur.
Lilian on kirjutanud suurepärast lugu oma armastusest ajaloo vastu.
Minu arvates Lilian väga tahab abielluda inseneriga, kes elab Tallinnas, ja sellepärast ta saaks isegi politika vastu huvi tunda.
See inimene võiks olla hajameelseks sest alguses räägib ta ühest asjast, siis aga kohe teisest ning lõpuks on juttu juba kolmast.
Lilian ei tea veel täpselt, mida ta elust tahab, tema maailmavaaded ei ole veel välja kujunenud, nad sõltuvad teiste inimeste käitumisest.
Kui viiendas klassis hakkas talle ajaloo õpetaja meeldima, hakkas ta samal ajal ka huvi ajaloo vastu tundma.
Võib-olla ikka ei ole see ainult Liliani karakteri erijoon, vaid tema ealistele inimestele tavalik asi.
Minu meelest, on Lilian omamoodi ""filosoof"", talle meeldib mõtelda ja arutleda ning tema vaaded ja mõtted ajaloo ning kultuuri kohta on üsna huvitavad.
Minges mõttes aga on nad väga naiivsed, minu arvates juhtus see selleparast et Lilian oli maal üles kasvanud ning teist maailma ei näinud.
Suureks üllatuseks oli arutluse kultuurist ning ajaloost jarel lugeda, et neiu tahab leida noormeest, kes juhiks auto, hoiaks edaspidi korras elumaja ning suvilat jne.
Õpetaja öeldis talle ükskord: ""Püüa kõigest väest, siis saad üle igast mäest.""
Need sõnad andsid tõuku ajaloo õppimiseks.
Minu arvates on see lastele tavalik asi - kui neile meeldib õpetaja, meeldib ka õppeaine, mida see õpetaja õpetab.
Õpetajast sõltub väga palju, just tema äratab huvi ühe või teise aine kohta ning teeb nii, et lastel tekkis himu midagi õppida.
Kaasaaegne televisioon pakkub inimestele erinevaid asju: ajaloolisi, kultuurilisi teelesaateid, filme, seriaale, teatriesindusi ja palju muud.
On olemas palju kanaale ning iga üks nendest püüab meelitada televaatajaid enda juurde.
Kuid ikka muutub meie televisioon iga aastaga rohkem ning rohkem ""ajaveete"" võimaluseks.
Seda võiks ka hästi aru saada.
Meie elu muutub ajaga raskemaks. Ta võtab inimest palju tervist ning närve.
Kasvanud tööpuudus, inflatsioon, vähesed sotsiaalsed kindlustused - kõik see mõjub inimest halvasti.
Maailma valitseb üldine ebakindlustus, inimene ei tea, mis toimub homme ning kas on see homne päev tal üldse olemas.
Särane ebakindlustuse tõttu otsivad inimesed midagi alatist, kindlat.
Tihti leiavad nad seda televisioonist, mis pakkub suures hulgas filme ning seriaale ""heast elust"".
Lülitades teleri üles näeb inimene, et selle ""igavese"" ""Santa-Barbara"" ""surematud"" tegelased on jälle oma kõike raskusi ületanud ning mõneks ajaks rahu ning õnne saavutanud.
See annab lootus, et ka siin, ""tõelises"" elus saab kõik korda.
Juhtub ka nii, et võõraid probleeme jalgides unustavad inimesed hetkeks oma raskusi, ebaõnnestusi.
Minu arvates kõiks, mis teeb inimesele rõõmu ning ei sega teisi ei saa halvaks olla.
Minu arvates kõiks, mis teeb inimesele rõõmu ning ei sega teisi ei saa halvaks olla.
See on juba väga halb, aga kes teab, kuidas seda tendentsi tagasi pöörduda...
Minu meelest on praegune televisioon samal ajal ka ajaraiskamine, sest meelelahutus ja ajaraiskamine käivad praegu tihti kasi käes.
Minu elus oli ka niisugune ajajärks, kui televisioon võtas minult väga palju aegu.
Mina ise seda ei markanud ning olen alati imestunud miks vabaaega mul nii vähe on...
Selline ""aega märkamatu söömine"" on minu meelest televisiooni üks halvematest külgedest...
Praegu ikka pakkub televisioon enesetäiendamise saateid vahemates kogudes kui näiteks filme või seriaale, kuid nagu öeldakse ""kes otsib, see alati leiab"".
Kaasaaegsed lapsed vaatavad telerit mitu korda rohkem kui loevad raamatuid.
Võib-olla ei saa ikka seda soovi praegu elule viida.
Erinevus on selles, kes mida vaatab, kui palju aega see võtab, miks on vaja televiisori vaatamine, mida see annab inimesele.
Sport on muidugi tähtis meie elus. Aga minu meelest oleks parem, kui televiisori vaatamise asemel mees ise tegeleks spordiga, läheks jalutama lastega, mängima nendega jalgpalli.
Naistele aga rohkem meeldivad nn. seebiooperad.
Sellest praegu kirjutatakse naisteajakirjades.
Naised otsivat seebiooperadest seda, mida igapäevases elus puudub.
Ja tõesti, elu näidatakse nendes filmides nagu muinasjutus: ilusad inimesed, ilus ja sündmuste täis tegelaste elu, alati õnnelik lõpp, pulm jne.
Naistele see on ka võimalus läbi elada las isegi kellegi teise inimese armastust, ootusi, hirme, kannatusi, lasta välja oma emotsioone.
Nende „ooperade“ vaatamise ja arutlemise põhjal naisel kerge leiavat ühemeelsust, kõne teemasid.
Aga teisest küljest naised sageli võrdlevat elu enda ümber ja seda, mida näevad televiisoris, ning need võrdlused võivat viia ebameeldivustele, arusaamatustele perekonna elus, suhtlemises oma mehega.
Lapsed muidugi vaatavad multfilme. Aga praegu multfilmid on väga kurjameelsed, agresiivsed. Head lastele nad ei anna.
Aga ei saa arutleda televisioonist ainult ühest poolest.
On palju huvitavaid programme erinevatest ainetest: loodusest, loomadest, kultuurist, erinevatest maadest, huvitavatest inimestest ja paljust muust.
On meelelahutuslikke kui ka teaduslikke programme, nii lastele kui ka täiskasvanutele või õpilastele mõeldud saateid.
Ühel perioodil oli palju igasuguseid programme UFO-dest ja muudest sellistest sündmustes, praegu sellest räägitakse vähe.
Televisioon on mõnus ajavedamine, tühi ekraani ees istumine, kui ka võimalus enesetäiendamiseks.
Alati leidub neid, kes tahab anda edasi teistele midagi põnevat ja huvitat.
Ja tänu sellistele inimestele vaatajad rääkivad enesetäiendamiseks. Kusjuures meelelahutuse puhul võib ka rääkida enesetäiendamiseks, täpsemalt öeldes tunnete rikastamiseks.
Näiteks minu lapsepõlvest väga hästi jäid meelde head ja vanad multikad.
Aga kui rääkida filmikunstist ja on teada, et võib seda näha just televiisori abil, siis on televisioonist sõltub: kas õhtuti istuvad inimesed suures toas terve perekondadega filmi vaatama või mitte.
Ajaraiskamisest tuleb juttu siis, kui televisioonil on näpud päris põhjas ja sellepärast peavad laskma eetrisse palju tobedaid reklaame, seebikaid ja igasuguseid tühje jutte, mille eest oli lihtsalt palju ära makstud.
Siiski televisioon jääb sidemeks maailmaga. Ja kui kaua aega minul polnud võimalust puutuma televisiooniga kokku, siis (võib-olla see on juba harjumus) mina tunnen isegi mõnu sellest, et lihtsalt istun ja vaatan telerit...
Televisioon – XX sajandi suurimaid tehnilisi saavutusi. Saavutus, mis, arvuti kõrval, muutus aastate jooksul uue põlvkonna suurimaks harrastuseks. Ning eelmise põlvkonna probleemiks, mille arutlemisel paljud vanemad inimesed oma pead murdvad.
XX sajand. Väike laps istub teleri ees. Asjatult kutsub teda ema, asjatult meelitab teda minna õue mängima.
On unarusse jäänud paljude põlvkondade lemmikraamatud, keegi juba ei puuduta nende kollasteks muutunud lehti. Keegi ei mängi vanu mänge. – Sellist pilti kujutlesid ehk inimesed meie sajandi keskpaigal, kui püüdsid ennustada, milliseid tagajärgi võib tuua teleri ilmumine igas majas.
Praegu leidub küll inimesi, kelle jaoks teler muutus ainsaks suhtlemispartneriks.
Minu jaoks on see probleem väga lähedane, sest selliseks TV ohvriks muutus mu õde.
Kui ta tuleb koolist koju, ei kiirusta ta mulle uudiseid öelda, oma muljeid möödunud õppepäevast avaldada.
Kui algul sinise ekraani ees istumine oli lihtsalt meelelahutus (siis vaadati üht huvitavat filmi või mingit huumorisaadet), siis praegu TV muutus ohtlikuks konksuks.
See on praeguse elu seadus. – Seda õpetavad täna enamik filmidest.
Praegu on nii palju TV-kanaleid, et on küll võimalus valida just sulle sobiva.
Teler võib saada põhiliseks uudiste edestajaks, sinu nõuandjaks. Aga tee kõike sinust sõltuvat, et see ei muutuks sinu parimaks sõbraks.
Kasuta TV vaid enesetäiendamiseks, ja sa laiened oma vaateringi ja omandad palju uusi sõpru.
Televisioon – mis siiski see on?
Proovin sellega toime tulema.
Praeguses elus, tähendab ülikooli elus televisioon võtab liiga vähe ruumi.
Koju sõidan ka umbes kord kuus ja alles kaheks päevaks.
Ja kui on vaba hetk, siis istun mugavalt diivanile ja panen teler töötama.
Nad on alati kinni, pidevalt kuhugi kiirustavad.
Istuda teleri ees nad ei armasta.
Minu meelest, nende hulka ma ei kuulu, sest praegune televisioon on küllaldaselt arenenud ja laiendanud, ja nüüd on palju rohkem võimalusi täiendada ennast televisiooni kaudu.
Kui tahad puhata – siis pane töötama üks paljudest kanaalidest, kus on ainult filme, kas vene, eesti või mingi muu keeles; tahad muusikat kuulata – ka selleks on palju variante jne.
Mulle aga rohkem meeldivad teaduslikud saated.
Näiteks, kui olen minu sõbra juures, siis alati vaatan niisugust saadet nagu „Animal Planet“.
Mäletan veel kui õppisin kooli viimastes klassides hakkasin huvi tundma just keelte vastu.
Minu teadmised selles alas polnud väga head, kuid mina teadsin täpselt, et seda tuleb siiski ära õppida.
Samuti televisiooni kaudu inimene võib teada saada nendest asjadest, uudistest, mis maailmas toimuvad.
Kodus elades arvasin, et ei saa kunagi ilma telerita hakkama saada, kuid praegu, pärast 2 aastat Tartus, olen kindel – saab küll!
Ausalt öeldes arvan, et televisioon on meelelahutus, ajaraiskamine ja võimalus enesetäiendamiseks üheaegselt, kõik sõltub vaid sellest, mida sa vaatad ja millest tunned huvi.
Inimestel on olemas ajakirjandus, raadio, teatrid, kinod, kontserdisaalid, koolid ja lõppude lõpus arvutid – viimasel ajal kerkivad nad üha kiiremini esiplaanile.
Eriti on see aktuaalne nende inimeste jaoks, kellel ei ole küllalt raha, et erinevatest kontsertitest, mängudest, etendustest ja reisidest osa võtta.
Mõnikord võivad saated ka sellised olla, et meelelahutuslik ja õpetav küljed langevad kokku – sellised on paljud TV-mängud.
On olemas ka huvitavaid õpetavaid saateid lastele, minu meelest on need väga tähtsad – lapsed ei jõua meie elu kiires tempos lugeda, reisida, lõppude lõpus zoopargis käia!
Siis on televisioon nende abiks.
Kuid peab kindlasti ütlema sellest, et viimasel ajal ei ole populaarteaduslikud või kultuuriprogrammid eriti populaarsed – need ei ole ju kommertslikud ja seetõttu näidatakse neid üha harvemini.
Näidatakse aga selliseid, mida võib kolmandaks rühmaks nimetada. Jah, just ajaraiskamise jaoks saateid.
Teiselt poolt aga meil vedas, et on olemas valik – mina ei salli seebioopereid, keegi aga ei saa nendeta elada, sama lugu on ka teiste programmidega.
Praegu on hea selles mõttes vene televisioon – sealt võib valida midatahes – multifilmidest avangardsete teatrite esindusteni.
Kaasaegsed lapsed vaatavad telerit liiga palju ka.
Arvan, et kõige parem on leida tasakaalu ja mitte saada teleri orjaks.
Aegade jooksul hirmu põhjused olid erinevad, kuid mõned neist on aktuaalsed ka tänapäeval.
Mulle tundub loomulikuna, et inimene muretseb oma perekonna pärast ja kõigepealt oma laste eest, nende tuleviku eest.
Iga inimene, kellel on lapsed, tahab et nad said haritlasteks ja pärast seda leidsid endale tööd.
Muidugi et täiskasvanutel ja lastel on erilised probleemid, hirmud.
Mulle tundub, et kaasaeglane inimene kõige rohkem kardab vallandamist.
Paljud meie kooli õpetajat pole kindel oma tulevikus, et homme nende kogemus pole vajalik.
Ja laps korralikust perest võib ka saada narkomaniks, alkoholiks.
Lugesin isegi ajalehest, et Narvas jooksevad narkomanid mööda tänavad ja tahavad kedagi süstida.
Narkomaania probleem on olnud 20 aastat tagasi, aga tol ajal sellest teadsid enamasti arstid ja sellest ei kirjutati nii palju ajalehtedes.
Ta läheb vanglasse, aga see ei muutu mitte midagi.
Ta läheb vanglasse, aga see ei muutu mitte midagi.
Võib-olla et mõned inimesed tunnevad hirmu sõja ees.
Keegi ei kindlustatud sellest.
Öeldes ennast võin märgata, et kardan et midagi jääb mul tegemata, õppimata.
Ja inimene kardab uut: elu kogu aeg muutub, inimene pabistab ja sellest on mõned hirmud.
Otsekohe tahaks märkida, et minu meelest, pole mingit mõtet televiisorit ja raamatut üksteisele vastandada. Tänapäeval nii raamatul, kui ka televisioonil on enda oma koht meie elus. Arvan, et küllaltki lähedasel tulevikul, vaevalt tekkib mingi uus infoedastuse viis, mis võimaldaks neid tagaplaanile suruda ja esile tulla nende asemele.
Mõned on kindlad, et varsti jõuab kätte see aeg, kuna raamatut, kui teadmiste allikat, tuleb vaja ainult kitsas-erialasel inimtegevuse aladel.
Hiljuti raamatud olid peaaegu ainukesena teadmiste kogumiste ja üleandmise vahendina.
Televisiooni operatiivsus, info rohkus kahtlemata köidavad meil tähelepanu.
Esiteks, raamatut sa valid ise, kui sul on seda vaja, näiteks – õppekirjandus; või millete teisete põhjuste pärast sul tuleb selle läbi lugeda, näiteks – sõpra nõuandel.
Teiseks, raamatut sa võid iga hetk kinni panna ja kunagi enam selle sisse pilku mitte heita, kui see pole huvitav su jaoks või sa pole autoriga nõus.
Raamatut lugedes, sa oled samuti sattunud autori ideede ja kontseptsioonide mõju alla.
See õpetab ka hiljem oma elus rasketes olukorrates õiget otsust vastu võtta, või lihtsalt aitab ennast aru saada, sest väga tihti peategelased sattuvad sellesse olukorra, milles lugeja on, või on varem olnud.
Lugejal on hea võimalus võrrelda teed, mis on valitud tegelase poolt enda omaga, teha oma järjeldusi.
Raamat lubab su ajusid tööd teha, kusjuures teler annab infot, mida sa lihtsalt endasse kogud.
Ma arvan, et ei mingi film ei suuda asendada raamatut.
Ja tahan nõustuda, et sedaviisi saab ka palju huvitavat, uut ja põnevat teada saada.
Kuid olen täitsa kindel, et inimene ei tohi pimesi televisiooni diktaadile alistuma, samuti ka annetute raamatute diktaadile, sest raamatud kahjuks ei ole kõik targad ja kasulikud.
Info saamisel, ükskõik mis vormis, ei tohi järgneda võõraste mõtteid, tuleb endal, mõelda, õppida järele mõtlema, analüüsida.
Ja siis raamatud ja televisioon lähevad su kõrval, kui sõbrad, millest sa terve elu jooksul hakkad ammendama rikkamaid teadmisi, kogutud inimkonna poolt ja mis olid üleantud paljude aastate jooksul ühest põlvkonnast järgmisele. Ning tuleb neid teadmisi võimalikult rohkem imenduma, sest silmanähtav on see, et järgmisel kahekümnendal sajandil elab välja ja areneb edasi ainult mõistuslik ja haritud inimene.
Suurimat kurja, kui narkootikumid, ma ei tea.
Kõige hirmsam, et viimasel ajal sagedamini ja teravamalt kerkib üles Eestis probleem seotud narkootikumitega. Situatsioon teravnes viimasel kümmeaastal, kuid viimaste kolme-nelja aastate jooksul see lähenes kriitilise olukorra seisundile.
Peaaegu iga päev telerist ja ajalehtedest jõuab meieni kohutav informatsioon kinnivõetud narkootikumite levitajatest, juhtumidest, mis on juhtunud inimestega, kes on olnud uimasti mõju all ja nende kriminaaltegevusest tavaliste elanikute suhtes.
Vaatad ümber – narkootikumid on igal pool. Iga aastaga see veel rohkem läheneb mu juurde.
On teadav, et kõige laiemat levikut narkootikumid said Põhja- ja Kirde-Eestis.
Loomulikult on narkootikum saadav igalpool, kuid selles regioonis see on kergesaadav ja odav.
Kuid iga aastaga narkootikum veel rohkem ja rohkem tungib Lõuna-Eesti sisse, see tuleb Pihkva oblastist või Lätimaalt.
Kuidas võitlema selle kogu inimkonna hädaga.
Loomulikult rangem tollikontroll ei oleks üleliigne, kuid täielikult inimesi terveks ravida sellest haigusest see ei saa. Ainult igaühe veendumus, et narkootiku – on surm, võib meid aidata.
Ma ei tea, millega narkootikumid inimesi juurde tõmbab, sest pole kunagi ise proovinud seda.
Arvan, et ei saa kunagi aru, mis sunnib inimest võtta järgmist doosi, sest ise vabatahtlikud ei proovi seda.
Kõige rohkem maailmas kardan ma oma mõistust ära kaotada. Inimene, kelle mõistus ei kontrolli tema tegevust on hirmus, ta on hirmsam, kui metsik loom. Just selliseks inimest teeb narkootikum.
Ümbretsevad mind inimised suhtuvad sellesse teemasse ka negatiivselt.
Kui aga inimene kategooriliselt loobub teha midagi ise, et end päästa siis ma sattun raskemasse olukorra, sest kaotan sõpra.
Kõige hullem tänapäeval on see, et narkomaanide vanus alaneb. Narkootikumid mitte ainult koolidesse joudnud, nad on juba seal laialt levinud.
Ma loodan, et mu autoriteet õigel ajal võidab tema naiivse uudishimu ja kergemeelsust, mis on nii loomulikud sel vanusel.
Vanematel on kõige raskem sarnastes situatsioonides. Nad ei saa aru miks nende lapsed on teinud sellist valikut.
Kolmandatele pakkuvad tasuta narkootikumi nende vanemad tuttavad mitu korda. Ja kui lapsed hakkavad sõltuvust tundma, siis nende „sõbrad“ hakkavad müüma neile narkootikume 2 või 3 korda kallimaks, kui see päriselt maksab.
Loomulikult, et uudis sellest, et nende laps on narkomaan vanemate jaoks on shokk.
Paljudel juhtumidel vanemad ei tunne huvi nende laste vastu, laste huvide, tegevuse, õppimise, sõprade vastu.
Paljud täiskasvanud tegelevad oma äriga, rohkem neid midagi ei huvita. Ja lapsed tunnevad enda tarbetust ja sellega piiramatu vabadust.
Vanematele tulevad nende kohustused ja vastutus alles siis, kui häda on juba nende kodu sisse jõudnud.
Aga mitte igaüks saab sellest sõltuvusest lahti, sest mitte igaüks tahab seda.
Minu meelest on ainult ainuke selle häda võitluse viis.
Loomulikult, ma saa aru, et vabaneda sellest nähtusest lõplikult ei saa, see on juba meie ühiskonna ellu sisse tunginud ja liiga laialt levinud. Aga, ma loodan, saab vähemalt sellega peatuda selle levimist tulevikus.
Kirjutades oma kirjandit minu eesmärgiks selgitada välja kus on erinevus, kus on sarnasus.
Me kirjutasime oma elust, koolist, sõpradest. Poisid ja tüdrukud välismaalt tegid sama asi.
Ma mäletan, et oli kõik väga huvitav ja sel ajal ebatavaliselt.
Pärast klassis me kirjutasime ema keele tundidel, missugused need lapsed, kas on erinevus või sarnasus meie ja nende vahel.
Ma mõtlen, et ei ava mingit uut, kui kirjutan sellest, et erilist erinevust eesti ja vene laste vahel ei ole.
Minu eesti keele õpetaja ükskord ütles, et eestlastel on teine iseloom, kui venelastel. Vaid ma arvan, et iga inimene on isik, ja niisama võib öelda ka rahvaste suhtes.
Eesti või vene lapsed käisid lasteajas, mängisid ühte mänguasjadega ühes õues.
Praegu me oleme täiskasvanud ja meid küsivad, kus on erinevus.
Minu isa ütleb, et oleks ta heaks inimeseks.
Keegi ütleb, et on erinevad iseloomad. Aga meil kõikidel on oma iseloom. Ja mõtleme me iga omamoodi.
Küsige eesti ema käest, mida ta soovitab oma noorele tütrele, ning küsige niisama vene emast.
Mida ootab edasi – vaatame.
Kellel on õige – tõenäoliselt seda ei tea kedagi.
Mis siis vaidlema, seda teavad paljud.
Teda huvitab mingi kassi, kelle viidi maale.
Varem, kui ma ei suhelnud teiste rahvaste inimestega, mina arvasin, et nad eristuvad meist, venelastest väga.
Kuidas nad käituks end, kui ma käitun end niimoodi?
Erinevus on selles, et neil on erinev emakeel, aga nad ikkagi valivad üht keelt ja suhtlevad.
Eestlased on töökad ja hoolakad. Nad on iseseisvad ja teevad kõike, et riik oleks iseseisev ja hästi arenenud.
Ükskord meie rühma jaoks, kus olid kaks venelast ja kolm eestlast, anti ülesanne, mille eesmärk on ettevõtte luua ning hüüdlause välja mõelda. Sama ülesanne oli veel ühel rühmal. Esimesena hakkas rääkima teine rühm. Meie rühma eestlased hakkasid kiiresti mõned paberile kirjutatud asjad välja tõmbama. Nemad seletasid, et need asjad on sarnased ja nad ei taha teise rühma ideesid korrata. Meie arvamused läksid lahku, sest meie, venelased, arvasid, et on parem rohkem kirjutada, et head hinnet saada.
Iga noore inimese eest on tõsine probleem: kelleks saada tulevikus?
Nii eesti kui vene noored asuvad ülikooli, mõned lähevad tööle pärast kooli lõpetamist.
Ühelt poolt eesti noortele on kergem, sest õppimine toimub nende emakeeles.
Kui sinu vastu tulevad kaks noort inimest. Ühel on näiteks sirge seelik ja pidulik pluus seljas, korralik soeng. Teine on vanades püksides, õhukeses pulooveris, punase värvi juustega. Kas on erinevus? Minu arvates, küll. Esimene on venelane, teine on eestlane, võib kindlasti öelda.
Vene noor inimene ei saa riietuda ebahoolakalt või värvida juukseid punaseks, roheliseks.
Riietuse poolt eesti noored on vabad.
Nad ei pane tähele seda, mida teised arvavad. Nad mõtlevad ainult endast.
Ja kui nemad räägivad erinevat keelt, see ei pea tähendama, et nad on erinevad.
Vanemad pidid ka selles protsessis osa võtma.
Mina isegi ei tea millest alustada.
See on raske küsimus, sest eestlasi mina ei tunne nii hästi nagu venelasi.
Praegu eestlastega suhtlen ma rohkem, sest see on vajalik minu eesti keele tase parenemiseks. Mina õpin eesti keelt, sest arvan et Eestis elamine seda nõuab.
Üldsed eestlased ja venelased elavad koos juba kaua aega. Toimusid mingeid mõjusid eesti kultuurisse ja vastupidi.
Noori on rohkem elab Tartus, nii eestlasi kui ka venelasi. Tartu nimetatakse noorte linnaks.
Iga rahvas on väga huvitav oma kultuuri ja ajaloo poolt.
Eestlased ja venelased on töökad inimesed. Nad alati töötavad, et oma eesmärgi saavutada.
Min elus oli palju näiteid, kui eestlased aitasid mulle eesti keele õppimises.
Venelased, aga elasid külades, kus oli palju rahvaid ja nad on harjunud mitmekesi kõik teha.
Praegu eesti noored elavad ka rohkem üksi, venelastel, aga arenenud solidaarsuse tunne.
Mõlemadel eesti ja vene noortel on palju harrastuseid ja huvialasid.
Nad mõtlevad välja igasuguseid rõivaste esemeid, et eristada teistest inimestest.
Venelased riietuvad veidi lihtsam. Tänavatel neid on kohe näha.
Noorus see on aeg kui noor inimene hakkab tegema esimesed sammud täiskasvanute ellu.
Noored on õnnelikud ja samal ajal õnnetud inimesed. Nendel on palju probleemi, võib-olla isegi rohkem kui täiskasvanutel inimestel. Nende teel on palju takistusi, milliseid on vaja läbi saada.
Igal inimesel on oma lemmikaastaaeg. Mina aga ei saa öelda, milline aastaaeg minu jaoks on kõige parem.
Kui väljas on päikesepaisteline ilm, siis palju inimesi jalutavad parkides ja metsades. Lapsed hullavad jalgadega kirjudes lehtedes. Niisugune oli tänapäevane september.
Oktoobris vihmased päevad vahelduvad kirgastega.
Sügisel põllul valitseb hüvastijätumeeleolu.
Ülemöödunud aastal olen sõitnud Pärnusse eesti keele kursustele. Nende kursuste kava oli väga küllastunud.
Siin ma sain teada, mis on vitraaži kunst. Ausalt öelda, ma ei saa mõtelda, et saan oma kättega teha vitraažitööd.
Arvatakse, et vitraaži asi on naiste ala. Ma ei ole nõus sellega, sest töö ikkagi väga raske.
Meie õpetaja seletas, kuidas alusta tööd. On vaja võtta paberi tükk ja panna pähetulnud värvilahenduse kähku kirja. Kui joonis valmis, tuleb klaasi kujundid peale joonistada. Seejärel klaasinuga kätte ning alustada väljalõikamine.
Teine tööviis seisneb selles, et peab sobita klaasi värvilisi tükkisid kokku, selleks et tuli välja mingi muster.
See tinatamine oli kõige raskemad ja me püüdlikult ja usinalt töötasime kaks õhtu.
Kogu meie grupp õhtuti üksmeelselt oli tinutamas.
Vaid vitraažiga tegelemine pole just odav lõbu.
Igatahes vägivald koolides oli alati ja ta on praegugi.
Koolis need lapsed teevad kõik, mis pähe tuleb, nagu nendel oli kõik lubatud.
Õpetaja nõudmised tunni korrase vastu tekivad õpilastel igal juhul, negatiivsust rektsiooni.
Õpilased võtavad õpetaja nõudmised tunni korrase vastu, nagu nende isikliku vabaduse kallale kippumine.
Õpetajatel kui nagu nii õpilastel on oma kohustused ja õigused.
Ma arvan, et õpetaja ei pea kõik alandused rahulikult välja kannatama. Lahendada neid probleeme võib ainult sõnaga, mitte kättega.
Aga mul on küsimus: „Miks on nii palju välja visatud koeri ja ka kasse tänavatele?“ Nende keskel on samuti tõukkoerad. Nad hulkuvad tänavatel, otsivad endale süüa ja vaatavad meie peale oma kurbadega silmadega nagu küsivad: „Mille eest meid viskasid ära?“ Mul on kahju neid.
Ja jälle tahan juba kisata: „Inimesed olge inimestena! Ärge unustage oma sõpru! Me oleme vastuses nende eest!“
Praegu ei ole sõda ja koerad-kassid ei harjunud süüa delikatesse, neil ei ole vaja palju, võib-olla seda tunnet, et nad on vaja keegile.
Eelmisel aastal tõi minu tütar ka kassi ja ta sai meie pereliikmeks. Ta on ilus, punakas kass ja minu jaoks ka – kolmas laps. Mina ei saaks teda visata. Kuidas? Ma ei saa aru, kuidas seda võiksin teha.
Minu arvates, missugune on ühiskond – nissugune on tulevik, sest lapsed vaatavad, õpivad meilt ja saavad samasugusteks nagu meie. Kus on kindlus, et nad ei viska meid tänavale pärast. Neid on vaja kasvatada mitte ainult sõnadega, aga heade asjadega.
Mida toob meile tänane suvi?
Suvel meil on sageli sajab vihma, kas tibutab või kallab päev otsa nagu oavarrest. Siis peame me vihmapüha. Mõnikord aga suvel on palavad ilmad ja siis inimesed avaldavad ka oma meelepaha.
Möödunud suvel näiteks metsades oli väga vähe marju, näiteks mustikaid.
Mina ise väga armastan niisugust puhkust, kui kõnnin kiirustamata mööda metsa mingi hasart seeni otsimas.
Üldiselt öeldes iga inimene kavatseb veeta oma suve nii, kui talle meeldib ja kus talle ütleb tema sisemine seisund.
Ma arvan, et on olemas 3 rühma või tüüpi inimest, kes oma suhe suve veetmise järgi eristavad.
Esimene tüüpi rühma kuuluvad need inimesed, kes eelistavad veeta oma suve oma suvilas või aias.
Nad teevad erinevad aiatööd: rohivad, kaevavad maad, külvavad ja istutavad taimi.
Väga tore, et suvi lõpus nad võivad näha oma tööde tulemused.
Rikkas puuviljade ja juurviljade saak – kõik, millest unistavad töökad inimesed.
Nad nautivad seda puhkust ja mulle tuntub, et neil on ükskõik, mis ilm on õues, oleks vaid hea ja soe nende taimedel.
Nad magavad kaua hommikuti, teevad oma igapäevased kodutööd, jalutavad õhtuti näiteks mere äärde, suhtlevad oma tuttava inimestega.
Näiteks meie linna inimesed ei saa iga aasta sõita Venemaale oma sugulaste külla, sest viisad on liiga kallid (nendel, kes on eesti kodanikud).
Püüan kasutada iga võimalust selleks, et minu lapsed sõitsid sinna, tutvusid vanalinnaga, tema ajalooga, külastaksid muuseume ja teatreid.
Arvan, et see on ebanormaalne, et minu lapsed olid Ameerikas, Peterburi aga ei näinud.
Kolmanda tüüpi kuuluvad need, kes armastab teravad tunned ja meelelahutused, palju reisida ja näha uusi maad.
Inimestel on suurepärane võimalus proovida teisi toite, vaadata eksootilisi taimi, teise rahva kultuuri, teada palju huvitavaid ja põnevaid.
Teine variant selle rühma on niisugune, kui inimesed sõidavad, kas jalgrattaga, autoga või lihtsalt jalgsi kuhugi matkama.
Nad võtavad kaasas telgid ja seljakotid. Peatuse ajal panevad telki üles, teevad lõketuld.
Nad eelistavad liikuvad eluviisi.
Ma isegi kadestan neid, sest kui tuleb talv nad hea sõnaga meenutavad möödunud suve ja ma olen kindel selles, et neil on juba olemas uus plaan järgmise suve veetmisest.
Missuguseks saab see inimekene tulevikus, mis määlestused säilib ta südames, mida toob ta maailma: kas lahkust ja loomist või purustamist, julbust ja hirmu?
Inimene on tingimata looduse üks tähtsamatest osadest, mis nii või naa seda alati mõjutab ning liiga tihti seda halastamatult muutub.
Seda igavest küsimust – inimeste ja looduse sidemetest ja inimeste loodusesse suhtumisest – esitatakse paljude aastate jooksul, kuid vastus pole veel leidnud.
Loodus aitab meil raskusi üle elada, oma hingedes lahkust ja puhtust suureneda.
Lahke ja südamlik inimene vähema tõenäosusega võib kunagi muutuda kuritegijaks või purustajaks.
Kas tõesti ei saagi elada nii, et oma vajadused oleksid kõlastatud looduse võimalustega koos?
Põhjus peitub meies eneses – kujuliselt öeldes, see on headuse ja kurjuse võitlus inimeste hingete eest.
Sest et tõeline peremees alati püüab ette näha, missugused tulemused tekkivad ta tegutsemise pärast, missuguseks võib olla kahjumi-kasumi tasakaal.
Ühes inimeste poolt loodud majanduse seadusest räägitakse sellest, et ei saagi laenu võtta täitsa jäädavalt.
Kohe tuletab meelde lahke Väike Prints, kes nii hoolikalt suhtus oma tillukesesse planeedisse, alati seda koristanud ja baobaabe kitkunud. Ja polnudki temal sellist üleliigset ebameeldivat uhkust ühekordselt tehtud head asja pärast, mis praegu nii tihti käib erinevate niisuguste üritustega kaasas (kaasaegsete prügitöötlemise seadeldisi kasutumiseks võtmine, kollektiivne – ja nii haruldane! - tänavaid koristamine jne).
Kas polegi parem käsitleda selliseid abinõude nagu päevast päeva ülivajalikuid, kui me oleme tõepoolest juba sattunud olukorda, kui põhjaveed, ookeanid, maa ja õhk on „ilusasti“ reostatud (praegu veel mitte lõpuni, kuid niisuguste tempodega see olukord võib hästi varsti muuta)?
Kes ei hinda väikest, see ei säili suurt.
Tõepoolest, kui inimesed hakkaksime suhtuda loodusesse mitte röövellikult vaid mõistlikult – säästlikult käia ümber meid ümbritseva „väikesega“, siis ja ainult siis me võiksime saada „peremeesteks“.
Ainult mõistus ja tarkus võib purustamist peatuda.
Nii siis, uus inimene ilmub maailma... Missuguseks ta saab olla ja üles kasvata? Kes ja kuidas teda kasvatab üles? Mida toob ta meie maailma? Kas headust?
Tavaliselt arvatakse, et vanad inimesed rõõmustavad, kui on neil võimalik õnnelikke noorte nägusid näha. Selles juhul kõik on teisiti. Vanad kardavad seda.
Selle küsimuse kohta, mul on kaks arvamust (miks ei taha vanapaar kohtuda noortega). Esiteks, võib olla see koht – reisibüroo akna juures, meenutab vana paarile nendest unistustest, mis jäid ainultki ikka unistusteks. Nüüd nad teavad, et elavad reaalses elus või maailmas. Et elus ei ole nii nagu tahaks. Ja nad ei soovi veel kord selleks rääkida, tahavad selleks unustada.
Teine minu seisukoht selle küsimuse kohta on see, et vanad ei taha seda, et noored võivad näha neid, kellel elu on möödus ära. Nad ei taha teha neile haige.
Ma arvan, et ei leida ühtki inimest, kellel oleks seda teha lihtsalt.
Selleks, et hävitada õnne ja armastuse iga päev, argipäevadel on vaja tugevaks inimeseks olla. Keegi oskab säilitada endas rõõm, õnne.
Kõik elu sündmused, kui head nagu nii halvad toovad oma kogemust. Peab olema targaks inimeseks selleks, et säilida oma armastus elu poole.
Mõtlen, et niisugused unistused soojendavad inimeste elu. Kahjuks pärast on haige.
Kui võtta inimest läbi aegade, siis näed, et olid asju, mida ta kartis kõikidel aegadel.
Tänapäeva nii linna- kui ka maaelaniku kohta saab märgata täpselt sama: kuigi me teame, miks tekkib pikselöök, ükskõik püüame äikese ajal kuhugi peituda.
Tulega on sama lugu: igaühel inimesel on võimalik praegu oma korteris tuld saada – kas see on gaasipliit või tikud, aga kõik teavad, et tulekahju on üks kõige hirmsamatest asjadest elus.
Mina tunned paljusid inimesi (ja ise olen niisugune), kes ei lähe hambaarsti juurde sellepärast, et ta kardab valu tekitavaid instrumente ja masinat. Hirmus masina ees on isegi suurem kui hirmus hambavalu ees.
Iidsetel aegadel kartis inimene igasuguseid loomi, kes olid tavalisest suurem. Hirmsatena tuntusid ka need loomad, keda ei olnud võimalust hästi läbi vaadata ja nende asemel olid inimese silmade ees mingisugune kuju.
Tähendab füseoloogilisel tasemel inimene jäi tänapäevaseks sama, nagu oli ta Adama ja Eva ajal.
Need hirmud, mis tulid juba tehnilise progressi ajal suurel määral on seotud inimese heaolekuga, mitte aga tema füüsilise enesetundmisega.
Selle seoses mõtleb ta, et tal ei ole raha eluks ja tema laste eluks, aga ma ei usu, et niisugune mõtlemine läheb otse surmani: ei ole raha tähendab varsti sured. Lihtsalt inimene kardab elada ebamugavas olmelises mõttes.
Nagu vanastigi tänapäevane inimene kardab seda, kes on temast tugevam. See võib olla nii inimene kui ka loom. Aga tänapäeval tugevam inimene on ka see, kes on kõrgem sotsiaalses suhtes. On ja alati olid muidugi need, kes ei karda ülemusi, aga need inimesed on juba ebatavalised ja harvad.
Kui inimene püüab teha kokkuvõte oma elust, oma tegevuse tulemustest ning ta ei ole sellega rahul, siis tuleb kõige hirmsam hirm. Siis tundub talle, et teda keegi ei armasta, see, mida ta teeb ja teda ise ei ole kellelgi vaja.
Iga inimene võib eksita. Mõnikord räägitakse, et sellepärast me oleme inimesed, et me võime eksita.
Vead võivad olla erinevad. Siin tuleb arvestada mitu komponente, just nimelt – vanus, sotsiaalnekogemus, haridus isegi sugu.
Sagedam teevad vigu noored, kellelt puudub elukogemus. Täiskasvanud, vastupidi, nägemata, et nende elukogemus suurem, teevad jälle vigu.
Miks nii toimub? Aga toimub see nii sellepärast, et mõned inimesed õpivad oma vigadest, mõned aga ei õpi. Jälle tuleb esile teine küsimus – miks mõned õpivad, teised aga ei ole?
Ma arvan, et inimene peab kõigepealt aru saama, mida ta tegi valesti, mis ei olnud nii nagu peaks olema. Teine kord siis ta ei eksi.
Inimene teeb vigu, mõistab seda, räägib endale, et järgmisel juhul ma olen targem...
Siin muidugi on tähtis inimene iseloom. Kui iseloom on nõrk, siis inimesel väga raske.
Võtame konkreetne näidet. Meie ees on noor neiu, ta lõpetas kooli, tema eest on kõik teed lahti. Missugune valik ta teeb?
Tema jaoks on see õige tee oma õnne vastu. Arvan, et ta teeb suur viga.
Abiellus ei ole see, mis säilib armastust.
Noormees valib oma tulevikku teed elus, ta valib elukutset. Ta tahab saada arstiks, aga ta ei saanud astuda ülikooli. Vanemad sunnivad teda või minna tööle või astuda veel kuhugi, ei ole tähtis kuhu.
Vabale inimesele lihtsam liikuda elus. Ma ise mõnikord kadestan noortele, et nad on vabad.
Vabadus annab meile võimalus kõik muutuda, kui me eksisime. Raskem midagi parandada, kui sul on perekond, lapsed, määratud kohustused.
Ma tean inimesi, kes ei taha mitte midagi oma elus muutuda. Nad ainult kahjustavad sellest, mida nad tegid või ei teinud.
Mis teha, kui inimene teab oma vigadest ja ei tee mitte midagi sellest, et neid parandada.
Mitte alati võib öelda, et see, mis toimub inimestega kindlasti peab olema õige.
Praegu on palju inimesi, kes arvab, et kui nii juhtus, siis juhtus.
Sellega ma ei ole nõus, peab ikkagi austada end.
Meie vead – on meie kogemus. See annab meile õigus õppida oma vigadest.
Küsimus ainult selles, mis iseloomu oli viga?
Kas on veel võimalus midagi parandada. Siis inimene kindlasti peab midagi teha ja muutuda.
Kui aga inimesel oli võimalus midagi teha üks kord ja siis on tegi vigu, siis võib ainult kahjustada.
Veel on üks inimeste tüüp, kes pidevalt teevad vead, parandavad neid ja teevad jälle samasugused vead.
Mind mõnikord hämmastavad need naised, mis räägivad, et lapsed tülitsesid, et nad on nii väsinud, et elu on raske, raha ei ole, töö ei ole, ise aga sünnivad lapsi jälle ja jälle.
Endast ma võin ütelda, et ka mina ise tegi ja teen vigu.
Kui seda mõistan, tunnen end paremini ja teen kõik, mida tuleb teha selleks, et järgmisel juhul ei korda oma vigu.
Hirmus ümbritseb tänapäeval iga inimest sõltumatu sellest vaene ta on või rikas, noor või keskealine. See on ootamatu ees hirmus, sest elu praegu on väga mitte stabiilne.
Kui varem või koostada tulevikuplaani, siis nüüd paljud elavad ühe päevaga, ei tea mis ootab teda õhtul, ütlemata homsest päevast.
See on hirmus kaotada töökohta, et ei jätta vaesuse piiri taha.
Iga ema tunneb hirmu oma laste ees.
Meie linnas on kriminaalne situatsioon, palju narkomaane, joodikuid, töötuid, ja sellega seotud on olemas kuritegu, varastamised, tapmised, vandalism ning saab loetelda veel lõputa.
Linnas on narkotikumide vaba kauplemine.
Selle kõrval mitmesuguste ohtlikke haiguste epideemiad.
Maafia tegevus on piiratu, isegi administratiivsetes ringides.
Kui kaua inimene peab kõike kannatama ja kartma? See hakab jätkuma kuni iga korralik inimene ei võta tekinud situatsiooni, probleemide lahendamine oma kätte. Hädas ju alati ühindasid inimesed teineteisega.
Praegu antakse raha probleemide lahendamiseks. Rahad aga mitte kunagi täiesti probleeme ei lahendanud.
Miks varem oli rohkem korda, sellepärast et mitte ühtki inimene ei lähe kuritegijast mööda. Nüüd aga kõik kõike kardavad. Õige räägitakse, et kardeti hunti, nüüd aga inimest.
Igal ühel oli lapsepõlv, igal on ta omapärane ja muidugi igal ühel assotsieerub see mingi asjaga.
Näen oma vanemad väga harva, vaatamata sellele, et elame ühes korteris.
Selle pärast kõige hiilgavad mälestused perekonnast tulevad lapsepõlvest.
Olen käinud peaaegu kõikides muuseumites ja teises huvitavates kohtades.
Ma hästi mäletan, kuidas nädalavahetusel me käisime muuseumisse, näitusele, jalutasime botaanikaaias, pärast jõime teed magusate saiakestega ülikooli kohvikus.
Mõnikord õhtul käisime teatris kontserdile või ballettile, sõime jäätist klaasi vaasikestes teatri kohvikus.
Mäletan, et esimene kord, kui me käisime Vanemuises kontserdile, see oli minu seitsmes sünnipäev, ta kinkis mulle uue punase kleidi ja mustad lakk-kingad väikse kontsaga.
Tundsin end uhkeks ja täiskasvanuks
Mäletan, kuidas vanaisa aitas mind ja venda matemaatika ülesandeid lahendada, kuidas me tädiga aja veetsime (meil on väike vanusevahe), ta on ka täna meile nagu vanem õde.
Käisime autoga Venemaale sugulastele külla.
Aga kõige soemat mälestused jääid vanaema ja vanaisa juurde külaliskäigudest, millal me koos vanematega käisime pühapäeviti ema vanematele juurde õhtusöögile.
Tavaliselt tegi vanaema pannkoogid.
Pärast kõik perekond istub lauataga ja sööb kõige magusamad pannkooke.
Täna tean ma täpselt, et just see ongi õnne.
Praegu vanavanemad elavad maal, Peipsi järve ääres. Me püüame käia külla nii tihti kui võimalik. Mõnikord võttan kaasa sõbrannat, vanaema on alati rõõmus.
Meie ühiskonnas on nii palju heidetud lapsi.
Ma alati arvasin end õnnelikuks inimeseks.
Minu vanemad ei ole mingit rikkad inimesed, aga minul nad on ja ma arvan, et nad on suurepärased.
Tema vanemad läksid lahku, kui ta oli väike, isa elab teises perekonnas, emal oli probleemid alkohooliga.
See tüdruk käis tihti minu juurde ja ma võtsin teda kaasa, kui me sõidsime maale või suvilasse. Ma tundsin, et tall on puudust perekonnast ja nii nagu sain, tahtsin jagada temaga oma perekonna tunnet.
Ma ei haka kirjutada, et sügisel puulehed on kollased ja linnud lendavad ära. Ma kirjutan mis tähendab sügis minu jaoks, millised sündmused toimuvad maailmas ja nii edasi. Seega teemade nimetused on natuke tinglikud.
Ma olen juba väsinud puhata ja tahan hakkama tegutsema.
Septembri keskel kõikidel tudengitel on suur rõõmus – õppelaen on käes. See, et seda tuleb kunagi ära maksta, ei tulegi pähe. Aga sel hetkel sa võid palju lubada endale – kas uue arvuti osta või kuhugi sõita.
Praegu peaaegu kõikidele loengutele ja eksamitele tuleb interneti teel registreerida, erinevad tööd peavad arvutil trükitud olla, aga selleks ülikoolis arvuteid ei piisa.
Aga internet andis võimalust selle vahemaa likvideerima.
Kui see juhtus, ma ei saanud uskuda oma kõrvu ja silmi.
Ma tean palju inimest, kes pärast tragöödia kohe jooksis bensiini ja dollareid ostma.
Ja ei tohi kõike süüd ühe inimese kaela veeretama.
On vaja muutma süsteemi, aga eelkõige enda.
Ei saa rohkem midagi kirjutada – väga raske ja valusalt.
Ma olen sündinud perekonnas, kus peale mind olid ka ema, isa ja vanem vend.
Suur osa oma aega veetsin vanematega.
Kui astusin Tartu Ülikooli, vanemad ei tahtnud isegi kuulata sellest, et ma kuskil ühiselamus elaksin.
Isa leidis mulle tuba korteris, perenaise juures.
Pool aasta pärast kaks minu sõbrannat kolisid ühiselamusse. Kui tulin nendele külla, nägin, et nende ühikas elutingimused on isegi parem, kui korteris.
Peaaegu kõik minu sõbrad selleks ajaks elasid juba ühiselamus.
Kevadel minu noormees kolis ühikasse. Kui läksin temaga koos tuba vaatama, mina olin šokis.
Ühe sõnaga, ma ei tea, kuidas me leidsime meile vajalikut tuba.
Toa keskel asus laud, suure auguga keskel.
Mina pidin oma asjad ära viia kahe päeva jooksul.
See oli väga ootamatult minu jaoks.
3 päeva helistasin erinevate kuulutuste järgi, aga kõik pakkumised oli väga kallid.
Seal on nüüd mugavalt elada.
Paar nädalat läksid mööda ja kogu see elu ei näi mulle jubedaks.
Loomulikult, siin on väga palju asju, mis on vaja muutuda.
Võrreldes nendega, kes ka praegu elab korteris, võin öelda, et meie elu ühiselamus on paljus huvitavam ja lõbusam, sellepärast, et me kogu aeg suhtleme inimestega, sel ajal kui nad kodus seda ei tee.
Kas olla haritud tähendab saada mingisugust haridust, kas kõrg- või keskharidust ning diplomi sellest kätte saada. Või see tähendab, et inimene on hästi intellektuaalne ja teab palju asju erinevatest valdkondadest, kuigi ei ole tal diplomi kätes, ainult teadmised peas.
Tänapäeva maailmas üha rohkem ja rohkem hinnatakse kõrg haridus, mida kõrgem, seda parem.
Mida kauem sa õppisid, seda tõenäolisem, et saad head töökohta endale leida.
Haritud olla ei tähenda mitte ainult diplomi omandamist, aga pigem oma teadmisi kasutamise oskust.
Ma ei hakka rääkima, et praegu juhtub tihti, et hästi haritud inimene ei saa endale tööd leida, see nähtus on ajutine. Tark ja haritud leiab seda kunagi.
Tavaliselt omab inimene teadmisi ja haridust noores eas, need jäävad talle surmani, ta täieneb ainult neid natuke ja saab praktikat ja kogemusi.
Ilma üldhariduseta praegu ei saa eluga toime maailma arengu tõttu. Evolutsioon jätkub kogu aeg ja inimene peab jõudma kõik uuendustest õppima.
Seepärastki areneb ühiskond, et inimene õpib pidevalt ning tema lapsed ja lapselapsed õpivad ka.
Harituna peaks olema kõik, kes suudavad, sest ilma selleta praegu ei saa hästi elada.
Sellel põhjusel läksin minagi ülikooli õppima ja loodan ühel ilusal päeval minu diplomi kätte saada, et teised võiksid mind „harituna inimesena“ kutsuda.
Meie ajal palju räägitakse haridusest, selle vajalikkusest.
Kas tõesti on nii tähtis haritud inimene olla, et isegi riigi võimud pöörduvad sellele probleemile alati nii suurt tähelepanu.
Kui tahad midagi suuremat elus saavutada, pead kõrghariduse saama, mis peale ilusat diplomit annab ka väärtuslikke teadmisi.
Paljud õpilased aga arvavad, et suurem hulk õppeaineid (füüsika, keemia, bioloogia, geomeetria) pole üldse nende tulevases elus vajalik, et piisab sellest, kui oskad lihtsalt lugeda, kirjutada ja vajalikku arvutinuppu vajutada.
Mitte kõik meist ei saa kuulsateks keemikuteks, kirjanikeks või füüsikuteks, aga igaüks meist peab sellistest kõikidest aladest natukene teadma, et meie informatsioonisajandil orienteeruda.
Päev-päevasse puutume me poliitika ja majandusega kokku. Poliitilised ja majanduslikud probleemid said juba meie elu tähtsaks osaks.
Arvan, et haritud inimestel on natuke kergemini elu probleemidest lahti saada.
Eriti märkav samm ette on toimunud viimasel aastasajandil.
Hobustest ja kruusateedest, mis on vihmadega ära uhtunud, me oleme jõudnud elegantsete ja mugavate autode juurde, samuti ka heade asfaldimaanteede juurde. Kipakatest paatidest hiiglasuurte laevadeni. Tuvipostilt mobiil telefonideni, arvutipostini.
Progress on silmanähtav. Ja see on loomulik – elada veel paremini. Sest kui palju on meil igasuguseid leiutisi ja avastusi erinevates teaduste valdkonnates, mis teevad meie elu kergemaks: televisioon ja raadio annavad meile uudiseid, kasulikut informatsiooni, meelahutusi; arvuti kergendab meie äritegevust, annab võimalust leida uusi sõpru; telefon aitab igal hetkel saada ühendust igaühega; transport annab mobiilsust, siirdumise kiirust; lennuk mõne tunniga toob teid igale maailma kohale teie soovi järgi. Tänu teaduse ja tehnilise arengule.
Hommikul vara ärkates me kindlalt teame, et kuigi väljas on pime, me võime valgust sisse lülitada, keerata lahti kraani sooje veega, soendada hommikueinet pliidi peal, kusjuures enne sellest muretsema ei pea. Aga varem? Pane küünalt põlema, lõhku puid, küta ahju. Tänapäeval kõik on lihtsam ja mugavam.
Kodunt välja minnes, me istume autosse või bussi ja sõidame, kuhu meil vaja on, ning raiska see peale palju aega.
Teile tuli meelde, et mingi tähtis teema jäi sõbraga rääkimata – valite tema telefoni numbrit ja juba mõne sekundi pärast räägite soovitud inimesega.
Tulite poodi ja raha jäi koju. Pole viga. Lähete pankaautomaadi juurde ja sealt saate vajalikut summat kätte. Ei ole pankaautomaati lähedusel? Poes on võimalik maksta pankakaardiga.
Oma töökohal vastate telefonikõnedele, saadete faksiga dokumente, paljundusmasinaga teete koopijaid, töötate Internet`is.
On tulnud puhkuse aeg. Ostate piletit lennukile, laevale, rongile. Valite endale marsruuti.
Ja veel mitmeid ja mitmeid näideid tehnilise ja teaduse progressi, mis eksisteerivad tänapäeval meie elus.
Esiteks, selliste uuenduste pärast kaaseaegne inimene, teades, et kõik nii lihtne, jääb laisemaks, nõrgemaks nii hingega, kui kehaga.
Ta ehmub ära, kui puudub kokku mingi, isegi väikse probleemiga või raskusega, milleseid meie elus on rohkem, kui tahaks.
Meie ise muutume kompuuteriteks, mõtlevaks valjult ja selgelt masinaks, arvutades situatsiooni mitmeks sammuks ette.
Seejuures meie emotsioonid muutuvad elutuks ja väljendusvaeseks.
Varem inimesed kirjutasid kirju üksteisele, jagunesid oma tunneid, üleelamusi rikama keelega.
Ma pean silmas igasugust sõjariistu.
Hävitades inimesi ja lapsi sarnastub inimene metsiku loomaga.
Üritades oma elu paremaks teha, progressi kaasa aidata, inimene sattub kohutavasse olukorra.
Peale selle inimene oma tegevusega reostub loodust, millega hävitab metsasid, järvesid, jõgesid, taimesid, loome ja sellega ka end. Püüdes luua mida kasulikut enda jaoks, me rikkume kõike, mis meid ümbritseb.
Möödunutel aastasajanditel inimesed jätsid enda pärast raamatuid, kasulikuid leiutisi ja avastusi, mis meid üllatavad tänapäevalgi. Aga mida jätame meie? Mobiil telefoni, peilerit ja rikkunud loodust? Äkki on tulnud aeg mõelda selle järele?
Igaühest pole teadlaseks ja neil on võimalus pärast lõpetamist tööle hakata arstidena, õpetajatena või juristidena. On ka neid, kes jäävad ülikooli tööle, jätkavad õpinguid, tegevad uurimusi.
Et ta jõuab nii palju õppida, peab tal olema selge eesmärk ja tahtmine ülikooli astuda.
Pole raske aru saada neist, kes ei taha ülikooli õppima.
Tahan õppida ülikoolis sellepärast, et saaksin endale hea töökoha ning mul oleks rohkem valimise võimalusi.
Töökohta ma ei valiks palga suuruse järgi, aga poleks hull, kui huvitavast tööst saaks ka hea palka.
Minu arvates ülikool annab tudengitele palju.
On väga hea, et ülikoolis võib õppida igas vanuses olevad inimesed. Ka vanemate inimeste harimine on tähtis, ülikoolil on vaja ka elukogemust.
Ülikool on mõtlevatele, agaratele inimestele, kes tahavad enda arendada. Selle kaudu saab ühiskond harituid inimesi ning teadlasi.
Nad oleksid saanud nautida teineteise seltsist, neil oleks olnud rohkem aega endale ja lastele.
Kiires inimene ei võta endale piisavalt aega, ta väsid ja lähed närviliseks.
Mulle on raske võrrelda teleprogramme Eesti ja Soome vahel, sellepärast, et ma ei ole vaadanud Eestis televiisorit.
Ma ei tea täpselt, millised on need programmid, mida või vaadata vara hommikul.
Kogu aja vaid probleeme ja probleeme. Selliseid, kust ma ei ole varem kuulnud.
Sporti minu meelest tuleb televiisorist liiga palju.
Soomes on televiisoris väga palju erinevaid mängu, millest võib saada raha.
Näiteks sademetsas elab väga palju erinevaid liike kasve ja loomi.
Televiisorist tuleb ka palju õppeprogramme. Võib õppida näiteks keeli. Ma ei küll ole vaadanud selliseid programme. Ma ei tea, kas õpib keeli või mitte.
Minu meelest oleks küll parem, et lapsed õppisid vaatama ja lugema raamatuid, mitte ainult vaatama telerit.
Minu meelest televisioon on hea, aga ainult nii, et seda mitte vaadatakse liiga palju.
Nad ei käi isegi väljas. Oleks tähtis igale inimesele iga päev käia natuke mängimas või jalutamas väljas. Mitte ainult istuda toolis ja vaadata, kui teised mängivad.
Minategelane on 23-aastane naine, kes otsib endale sõbra.
Lilian tunneb ka väga suurt huvi ajalugu ja kultuurit vastu.
Ei või täpselt teada, mida tuhandeid aastaid tagasi on juhtunud.
Minategelase meelest iga inimese peaks saama käia koolis, et nad saaksid harituteks inimesteks.
Tema meelest liikub ajalugu tahapoole ja minu meelest see on väga huvitav, sellepärast, et ma ise mõtlen, et inimesed liikuvad eespoole ja see, mis on nüüd, püsib sellel kohal, kus on.
Õpetaja oli väga tige ja minategelase pidi hiljem klassi ees vabandust paluma.
Ta saab aru, mis maailmas, oma kodumaas ja oma kodulinnas toimub.
Ta teab väga palju inimeste elust ja seadustes teistes riikides.
Õpetaja töö mõjutab teiste inimeste ellu. Ta võib palju head teha, kui ta hea õpetaja on.
Õpetaja töö on väga raske, kui ta saab aru, kui suurt rolli mängib tema tegevus lapse tulevas elus ja saatuses.
Akadeemilise hariduse saanud inimene saab ka edasi õppida või hakata midagi teaduslikut tööd tegema.
Ta suudab näiteks interneti kaudu suhelda oma eriala välismaalaste inimeste ka.
Varem oli niimoodi, et ettevõtete juhatajatel oli, võib olla, eelarvamusi, ja nad ei kasutanud nii palju hästi harituid inimesi, aga nüüd on haridus kõige a ja o. Juba nii et ettevõtte omanik, kellel endal ei ole ülikooliharidust, tahab oma firmasse hästi harituid inimesi tööle.
Arvangi, et haritud inimesel on nii hea enesetunne, et ta julgeb räägida, et ei tea midagi asja.
Ta tahaks teisi inimesi oma hariduse abil aita.
Üldiselt ma suhtun negatiivselt televiisori vastu. Siin Eestis mul endal ei ole telekat – ega ma tahagi. Põhjusi sellele on mitu; minul endal ei ole aega televiisori jaoks, mul ei lihtsalt ole seda vaja.
Kui ma elasin soomes, oli meil kodus televisioon. Ja seda ka vaadati hästi palju.
Vaadati igasuguseid programme; filme, uudiseid, seeriaid, sporti. Iga päev tuli mingi Ameerika seeria, mis oli vaja vaadata sellepärast, et jälle homme jätkub see sama tühine lugu.
Igaüks ostab televisiooni enda jaoks. Nii on teleka kasutaja oma asi mida ta siit masinast vaadab – või on vaadamata. Keegi tahab vaadata kõige – teine tahab ise valida ja otsustada mida ta vaatab.
Kes tahab vaadata telekat meelelahutuseks, kes tahab täiendata ennast teleka abil – võimalusi on mitu.
Vanemate peaks kontrollima seda mida lapsed vaadavad televiisorist, ja kui palju nad seda vaadavad.
Kahjuks on mitmes minu tuttavate perekondades kombeks see, et telekas kaitseb lapsi.
Televiisorit on mitu võimalust kasutada. Nii meelelahutuseks kui ka enesetäiendamiseks.
Paar minu tuttavad kolis sellel ajal kohe Soomest oma korterisse siin Tartus, ja nendel oli korteris telekas.
Televiisor oleks ka kasulik olla olemas, kui on huvitunud igapäevastest juhtumitest mida saab televiisorist vaadata.
Mulle endale aitab lugeda neist ajalehtedest.
Kui tahame vaadata mingi filmi, lähme parem kinno.
Paljudele inimestele on televiisorist tulnud ainus hobi, ainus sõber ja se on minu arvates kahju. Sest telekast võib tulla ka vaenlane, nõudlik hirmutis kes vajab sind enda juurde iga päev, ja varsti sa paned tähele, et sul ei ole kellegi teise jaoks enam aega.
Kui on teinud otsuse ja toonud teleka oma korterisse, peab olema ettevaatlik.
Ma tahan veel ise elada oma elu, ega veel taha ainult vaadata teiste oma.
Palju räägitakse ka televisioon kurjadest külgedest, näiteks kuidas televisiooni liiga vaatamine on inimesele ohtlik.
Üldiselt on raske öelda kas televisioon on ajaraiskamist või midagi muud. Kõik sõltub programmidest mida vaadatakse.
Tegelikult ei televisioon ise (masin) või olla ohtlik või kahjulik, kui see ei näiteks hakka põlema või midagi sarnast, vaid ainult programmid võivad olla ohtlikud.
Kui inimene midagi muud päeviti ei tee kui vaatab televisioonit on see kindlasti ajaraiskamist.
Teiselt küljelt, kui mina ise tahaksin hispaania keelt õppida läheksin meelsamini seda koolisse õppima, mitte televisiooni kaudu. Aga on ehk palju inimesi kes mingisse „keelkooli“ minna ei saa, või ei näiteks töö poolest jõua.
Aga see unistuste maailm võibki olla ka väga ohtlik. Minu arvates on võimalus jääda sinna teisesse ilmasse. See maailm ei ole tõeline. See võõras maailm võib-olla missugune igatahes.
Igaljuhul on see televisiooni maailm erinev meie maailmast ja on ohtlik elada ilmas mis ei ole osa meie ühiskonda.
Küsimusele kas televisioon on meelelahutust, ajaraiskamist või võimalus enesetäiendamiseks on raske vastada. See võib olla neid kõiki, aga sellel ei ole vaja olla neist ühtki.
Igaühele televisiooni tekkib erinevaid tundeid ja igaüks mõtleb televisioonist erineval viisil. See mis telekas endale tähendab on igaühe isiklik asi.
Taksojuhid kaklevad üle purjuste soomlaste, keda nimetatakse „põdraiks“.
Kõik tahtvad oma osa purjusest soomlasest, nii taksijuhid, kaupmehed kui kerjused.
Soome ja soomlased on kõikjal, eks ole üks võimalik eestile muututa Lõuna-soome arengustsenaariumiks.
Eestlasi hirmutavad mõõtmed et soomlased ostavad kogu eesti ära, aga õieti raha käib ringi naiste ja viina ümbril.
Eesti peamisi üldrahvalikke eesmärke on soome järele jõuda ja mööda minna, aga läheb vähemalt pool sajandit, enne kui Eestis elatakse nagu Soomes.
Eestlased peavad end kindlasti arukamana ja euroopalikumana rahvana.
Eestlased on niisama kui soomlased, aga eestlased saavad aru eneseirooniast, mis on üldse soomlasele liig.
Soomel ja Eestil on palju ühendust. Tuleks võtta üksteist sellisena nagu saatus ja ajalugu neid vorminud. Arvestada tõsiasja, et ega me teineteisest pääse.
Taksojuhid Eestis ovad küllastunud soomlastega, põdratega.
Purjus olevad soomlased on veel ärritatamad.
Esimeseks on väga rumalat minna teatrisse purjus.
Aga purjused soomlased Tallinna vanalinnas ja mujal toovad palju raha kogu riigile. Sest soomlased jätavad Eestisse 7 miljoonit päevas ja lisaks veel seadusvastane raha. Samuti Pärnu ja Haapsalu linnad vajavad soomlasi turiste.
Teisalt eestlased kasutavad soomlaste oskust oma riigis ja tellivad riided soome kaubamajade kataloogidest. Ja soomlased on omanikud paljudes firmades ja osast eestimaad.
Soomlane lehestik annab eestlasist halpa pildi.
Soome naisajakirjanik ütles publiku ees eestlasist rahvana väga halvasti. Aga küll halbu kommente tuleb ka eestlaste poolelt.
Isegi kuulsail poliitikuil on häid soomlasi sõpru.
Kuigi Eesti ja Soome on majanduslikult, psühholoogiliselt ja kultuuriliselt huvipakkuv ühendus, tõsiasja on et Soome ja Eesti ei teineteisest pääse.
Eestlastel ei meeldi pilt vanalinnast täis soomlasi. Siis aga kui seal või kuskil mujal pole enam ühtki soomlast mõjub see halvast eesti majandusesse.
Soomlased jätavad Eestisse palju raha, 7 miljonit päevas, ega selles ole veel kõik. Tallinna peale soomlased käivad ka palju Pärnus ja Haapsalus puhkamas.
Jutustaja arvab veel et eestlased on juba rohkem eurooplastega taolisi kui soomlasi kuna eestlased näevad ainult neid soomlasi kes siin Eestis käib.
Soomlased tihti kujutavad eestlasi kurjategijaks prostituudiks või korruptandiks. Soomlaste meeles on tavaliselt vale pilt Eestist.
Naine ütleb halvasti ja kohe pärast mees ütleb et oleme kaks täpselt ühesugust rahvust, aga sellel vahel et eestlane oskab naerda endale, soomlane mitte.
Kirjutaja jutustab et soomlased tundvad rohkem huvi Eesti vastu kui vastupidi, kuna siin on rohkem soomlasi ajakirjanikke kui Soomes eestlasi!?
Eestis on ka problemi sellega kui kellelgi on isiklikud soojad suhted Soome. Näiteks Eesti president kuulavat meelsamini keda soomlast iganes kui oma elukutselisi töökaaslasi. Aga peaaegu kõigil eestlastel poliitikutel on Soome suhteid.
Meie kahe rahva peaks lõpetama tobedused teineteise vastu ja mõista et tuleme siin naabrideks olema igavesti.
Soomlased jättavad Eestisse 7 miljonit päevas. Ja selles ei ole kaasas need rahad mis kukkuvad takside põrandal või pistetakse pitsi vahele lõbumajus.
Pilti soomlasest kui lollist joodikust võimendab kodumaine kolletav ajakirjandus. Ega Soome siin ole ühtegi halvem. Soomlasis õhtulehtides eestlane on sagedamini kurjategija, korruptanti või prostituud.
Eestlased on just niisama kohmakad ja jäikad kui soomlasedki. Nad ainult saavad aru eneseirooniast, mis on soomlasel mõistusel liig.
Kas meil on samasugune huvi soome ajakirjandust vastu?
Mõnel on mitut tuttavat soomlast või eestlast, kes on meeldivad inimesed.
Taksojuhtide probleem on et nad jõuavad mõnikord löömingule.
Vaid eestlane kirub purjus olevaid soomlaseid on nad siiski väga tähtsad Eesti majandusele.
Soomlased jätavad Eestisse 7 miljonid päevas mitte ainult Tallinnasse vaid ka mujale Eestisse.
Soomlased näitavad tihti välja kui lollid joodikut.
Keegi meelest saavad eestlased parem aru iseirooniast.
Meie tuleks arvestada tõsiasjaga, et ega me teine teisest pääse!
Tütarlaps ja mees ükskord sattusid reisibüroo suure akna alla. Akna taga olid igasugused kavad ja kaardid, milles olid kirjutatud sõitudest Berliini, Pariisi, Rooma, Napolisse ja teistesse kohta. Siis noorpaar tulid mõttele reisida, sõita kuhugi kaugele maale.
Nad seisid reisibüroo akna juures ja unistasid sellest, kui oleks hea ometi sõita, oleks põnev laevale või rongile istuda. Nad unistasid, kuidas võiksid nad raha korjata.
Mees julgustas ja hakkas seletama, kui palju on raha vaja sõidu jaoks, kuidas on kõik nii kergelt ja lihtsalt.
Mõne aasta tagasi, noored ema ja isa seisid samamoodi reisibüroo akna juures ja unistasid Itaaliasse sõita.
Ja nendele tuli meelde, et nad olid ka õnnelikud ja unistasid paljudest asjadest. Kuid kõik jäid minevikusse ja unistused ei muutunud reaalseks.
Selle tõttu olid nad nukrad ja nad ei tahtnud segada noortele õnnelikuna olla.
Raske argipäevad ei häivita õnne ja armastuse.
Esialgul on noortel unistused, selle peale tuleb reaalsus: tulevad ilmale lapsed, tekkivad teisi probleeme. Unistused muutuvad ilusateks unenäodeks.
Novellis „Itaalia reis“ ei saanud hävitada õnne ja armastuse mitte midagi.
Mees ja naine olid üksinda, nende lapsed on suureks kasvatanud ja kodupesast välja lennanud, kuid nad on jällegi üheskoos linnatänavail jalutanud.
Need olid noored tüdrukud, kes aitas meile õppida inglise keelt.
See maailm on meie jaoks ja on vaja kasutada kõike võimalusi, et muutuda oma elu nii huvitavaks ja kasulikuks, kui on võimalik. Iga päev peab olema üle elatud kasuga.
Ameerika noortel on olemas kindel ja tugev vundament, mis annab neile valitsus, ümbritsemine ja vanemad. Valitsus annab võimalusi õppida ja õppida, mida sa tahad, arenedes lapsehuvi juba lapsepõlvest.
On võimalus koolis õppida, mida on sul vaja, huvitav ja kerge.
Paljud vanemad töötavad ainult selleks, et anda oma lapsele hea hariduse, sest kõik on tasuline ja väga kallis.
Paljudes juhtudes laps peab mõtlema oma finantsidest ainult ülikooli lõpetamisega.
Kuid noored on väga iseseisvad ja hakkavad töötama juba varem. Mõnikord isegi ei võta raha vanemate käest oma haridusele.
Meie olukord ei anna niisuguseid võimalusi, tööpuudumine on kõrgel tasemel ja kui töö on, siis üliõpilaste jaoks see on vähe tasutav.
Siis hakkad mõtlema, kuidas hariduse saada, kust raha võta ja vanemaid aidata?
Ameerika vaba stiili võime jälgida kõikjal, isegi riides.
See on esimene, mida me näeme ja mis erineb meid nendest.
Minu meelest oleme me natuke kultuursem ja konservatiivsem, kuid lihtsam riidestiilis.
Mis puudutab keelt, oleme siin sarnased.
Vene keelel olukord on natuke halvem, sest viimasel ajal on palju inglisekeelseid sõnu ja väljendeid vene keeles, mis kasutatakse laiali ja väga halb keelele.
Inglise keele mõju on väga suur, sellepärast selle tungimine vene, kui ka eesti keelde on väga intensiivne.
Kokkuvõttes tahaksin öelda, et kõik rahvad ja inimesed on erinevad meie maailmas, aga meie suhtlemine peab jätkama, ja tegelikult need sarnasused on teoreetilised, elus me leiame võimalusi suhelda ja elada külg külje kõrval.
Ma mõtlen, et Mati isa pole paha inimene, ainult ta ei tea, kuidas on vaja last kasvatada, sest, kuidas, mina sellest novelist sain aru, tegi seda vanaema kogu aega.
Aga ta ei saa aru, et tema poeg on ju nii väike, et ei pane seda kõnet mingit tähele.
Mõtlen, et isa ei saavutanud manitsuskõnega soovitud eesmärgi, sest Mati ei võinud paljudest aru saada. Ta on ainult viieaastane laps, tema ümber ja sise on oma maailm, viieaastase lapse maailm, ta ei erista halba ja hea täpselt, õige.
Väike laps ei saanud aru nendest sõnades midagi.
Maailmas on väga palju inimesi. Minu meelest, mitte ainult rahvad on erinevad, kuid ka iga inimene on väga individuaalne oma olemasolus.
Sarnased ja erinevad sõltuvad sellest, milles ümbruses inimene kasvas, millised on tema vanemad ja nende traditsioonid.
Muidugi, on eesti ja vene noorte vahel nii sarnased kui ka erinevad.
Ma mõtlen, et sarnasus on selles, et Eestis elavad pisavalt palju venelasi.
Eesti noormehed tutvustavad vene tüdrukutega, vene – eesti neiudega.
Miski nendele meeldib, miski ei meeldi. Mis meeldib, see nad teevad ise.
Näiteks, paljudele vene inimestele meeldib mõned road eestist köögist ja nad valmistavad neid meelsasti.
Eestlastel on ka oma peod, pühapäevad. Venelased ka osalevad nendes pidudes, lõbustavad, naudivad rõõmu. Ajaga need peod muutuvad vene omaks.
Nii eestlased kui ka venelased tahavad teada saada traditsiooneid, kultuurit, teineteist.
Ma arvan, et ei tohi eristada eestlasi ja venelasi iseloomu kaudu. Näiteks, mõnikord räägitakse et venelased on lõbusamad ja nii edasi. Minu meelest, ei tohi nii rääkida mingil juhul, sest on olemas nii huvitavad, meeldivad, head inimesed kui ka halvad, mitte meeldivad inimesed eestlaste ja venelaste sees ka.
Eestlased elasid rohkem oma maal, mõisas. Elasid eraldi, kaugel teineteist oma suure perekonnaga. Venelased elasid kogu aeg naabruses teineteisega.
Seepärast, eestlased on iseseisvam kui venelased.
Eestlased oli kaua aega võõra võimu all, kuid see toimus selle pärast, et nad on väike rahvas.
Võib olla ainult, saab öelda, et eesti inimesed loogilisem ja alati lähevad oma eesmärgi juurde.
Mina ei vaata suurt erinevust eesti ja vene noorte vahel, sest nad on sarnased nagu on sarnased kõik noored inimesed igal pool maailmas.
Kõik neid eristatakse ainult erinevate keelte kaudu.
Veel tahaksin öelda ühest erinevusest. Eesti noored inimesed elavad oma eluga, riietuvad nagu nad tahavad või nagu nendele meeldib ja ei pane teist tähele.
See omadus meeldib mulle kõige rohkem eesti noortel inimestel, sest venelased sõltuvad rohkem teineteisest ja alati panevad teist elu tähele.
Ta saab ise otsustusi vastu võtta ja tunda oma otsustuste tagajärge.
Tuleb aeg, mil tekkib situatsioon, milles ta ei tea, kuidas parem ja õigem käituda.
Tuleb aeg, mil tekkib situatsioon, milles ta ei tea, kuidas parem ja õigem käituda.
Tal on ema, kes on rohkem elanud, kellel on juba välja kujunenud elutarkust, elu filosoofia. Ja kui ta laps vajab nõu ema tuleb alati aitama.
Noor inimene saab aru, et elus ei ole ainult rõõmud, kuid on peitlikus ja mure.
Sellel inimesel on raske elada, ta puutub ebaõigusega, peitlikusega kokku. Tal on valu selle tõttu.
Ta jäi panikasse, ta ei näe piiri hea ja halva vahel, ta ei saa ise mõelda ja õigeid otsustusi vastu võtta.
Siin on nagu mängus. Kui ta võidab, siis ta hakkab rikkamaks ja õnnelikumaks, kaotuse puhul võib ta algusest hakata.
Nad arvavad, et nad targem, kui nende vanemad on.
Minu meelest, saab oma peaga mõeldes elada riskimata.
Ma on õigesti elanud.
Ausalt öeldes mulle ei meeldi niisugust tüüpi inimesi, kes tahaksid oma lähedases inimeses midagi erilist näha.
Lilian on liiga nõudlev inimene.
Meie praegusel televisioonil nii meelelahutused kui ka teaduslikud saated on olemas.
Meele lahutus tähendab ennekõige puhkus igapäevastest probleemidest, ja selle eesmärgi tulemuseks tehakse palju meelelahutuslikke saateid. Muusika saated, mängulised saated, saated, mis jutustavad erinevatest reisidest, kuuluvad selle meele lahutusliku tüüpi hulka.
On teada, et praegune televisioon selliste saadetega on täis.
Probleem on selles, et vahel meelelahutuslik saade oma sisemise järgi tähendab just ajaraiskamine.
Minu arust lausa kõiges meelelahutuslikumas saates peab midagi kasulikut inimeste arendamiseks, enesetäiendamiseks olema.
Minu arvates suur probleemiks on palju kanaale meie praegusel televisioonil. Muidugi see oli tehtud, et iga televisiooni vaataja saab midagi huvitavat enda jaoks ära otsida.
Lähtudes sellest võib öelda, et valimise probleem segab inimesel õige otsuse teha, seetõttu saab enesetäiendamise võimaluse üle vaielda.
Muidugi praegusel televisioonil on palju saateid, mis tegelikult väga kasulikud ja võimalus enesetäiendamiseks tõesti suur. Reegliks niisugused saated või filmid on tehtud suure professionaalsusega, professionaalsete inimestega, kes tõesti suure huviga tegelevad televisiooniga.
Niimoodi võib öelda, et kõik professionaalsusest oleneb. See on peamine asi kõiges.
Noored vanemad püüdsid vanaemat halva lapse kasvatamises ette heita. Vanaema omal korral rääkis sellest, et vanemad üldse ei taha oma lapsega aja veeta, justkui last pole üldse olemaski.
Loomulikult, et noored inimesed tahavad veel teatrisse, kinosse, igale poole jõuda, kuid laps jääb tähelepanuta.
Kuna vanaemal ei oli mingit muud meelelahutust, ta hoolitseb kullase lapse eest väsimatult.
Tõenäoliselt, me oleme kõik sarnased. Erinevus seisneb alles meie välimuses, vaid mitte milleski enam.
Kui rääkida konkreetselt eesti ja vene erinevustest, siis võib kõigepealt kaks peamist erinevust märkida: iseloomu omapärased ja käitumine seltskonna sees.
Eestlased palju siirasem, kui vene omad. Venelased ei hakka mitte kunagi oma muretest täiesti ausalt rääkida, on vaja midagi varjata.
Käitumise poolest eestlased on väga viisakad, mis ei saa üldse venelaste jooneks pidada.
Kui ma tulen tema külla, ta jätab oma tegevuse pooleli, et mind ära kuulata.
Ta aitas mul, kui ma oli väga keerulises olukorras.
Mõned minu sõbrad venelaste hulgast ütlesid, et inimeses peab kõik kaunis olema: mõtted, tahtmised, kuid eriti välimus. Eestlaste jaoks inimene ise väärtuslikum. Kuid kes meist oleks täielik?
Vanaema ja poisi vanemate vahel tekkis tüli sest nad hakkasid rääkima oma lapse kasvatamisest.
Vanaema arvas, et vanemad ei tegele lapse kasvatamisega aga oleks hea kui nad tegeleksid.
Isa oli väga vihane sellega.
Vanaema väitas, et vanemad olid rikkunud last ära.
Vanaema purskas nutma ja langeb voodisse.
Mati isa on minu meelest närviline mees. Tema ei osanud vanaemaga rahulikult rääkida ja tülis üldse ei võtnud osa, aga ainult tormas seinast seina, hoides vaevaga raevu tagasi. Tema ei oska oma last kasvatada, aga püüdis oma ema õpetada seda.
Mina arvan, et tal ei olnud õigust nii väita, sest tal üldse ei olnud kogemust lapsega rääkimas.
Isa oma manitsuskõnega eesmärgi ei saavutas.
Isa hakkas Matiga vestlema, aga poiss oli harjunud, et temale karjub vanaema.
Mul tundub, et poiss ei võtnud vastu isa sõnu, sest ta ei saanud aru üldse, kas see on manitsuskõne või lihtsalt vestlus. Tema ei kuulnud mitte üht sõna isa kõnes, sest ta oli kinni oma mõttega.
Selle üteldes ta vaatas oma suurte heledate silmadega isale otsa.
Selge on seda, et venelased ja eestlased vähe suhtlevad omavahel.
Ei ole saladus, et venelased elavad oma eluga, eestlaste eraldi.
Noored ja väikesed inimesed võiksid seal suhelda, keelt parem õppida.
Kogu aeg minul tekkib üks küsimus. Eriti kui ma sõidan bussis, ma vaatan inimestele ja küsin ennast miks väitakse, et eestlased ja venelased on erinevad?
Erinevust üldse ei ole esimesel pilgul. Noh, võib olla ainult välimusel eestlastel on heledamad juuksed ja silmad.
Kui eesti, ega vene noorukid on lahked, viisakad, huvitatud oma erialas.
Nad panevad eesmärke ja püüavad neid saavutada.
Võib olla erinevus asub nende elustiilis.
Mul tundub, et eesti neiud on moodsam kui vene. Aga samal ajal vene tüdrukud on aktiivsem ja liikuvam. Eesti poisid on gallantsem ja rahulikum kui vene. Vene poisid on jutukam ja teavad palju anekdoote.
Mulle üldse ei meeldi tänapäevane statistika. Öeldi, et vene noorikute vahel on rohkem narkootikumide tarbijaid. Sada protsendist on üheksakümmend üheksa venelased.
Inimesed ütlevad, et eesti noorte inimeste jaoks on lihtsam tööd leida, sest nad on eestlased, nad teavad keeli, arvuti ja palju muid asju.
Aga kes keelab venelastele kõige seda õppida?
Võib olla erinevus asub laste kasvatamises, koolis ja õpetajates.
Ja kui juba lapsepõlves laps tunneb seda erinevust, noortel tekib ka erinevus.
Aga kui inimene on täiskasvanud juba, siis ei ole võimalik tema ümber teha.
Vanapaar nägid ise enda oma lastes ja ei tahtnud rikkuda nende unelmaid Itaalia reisist ja heast elust. Nad juba said teadma, et see unelm võib jääda pähe ja meenutustesse. Kuid teadsid samuti seda, et seesama unelm aitab säilitada armastuse.
See unistus on saladus ainult kahte inimeste jaoks ja sellepärast, ta on side nende vahel.
Vanapaar ei tahtnud kohtuda reisibüroo akna juures seisvate noortega, et jäi rääkimata oma elu kogemusest – las elavad ise ja ise näevad oma unistuste täitmist või kaotamist, kuid las uskuvad teine-teisesse ja heledasse tulevikusse.
Raske argipäev võib hävitada õnne ja armastuse küll, kuid samuti võib jääda hävitamata. Kõik sõltub inimeste tahtmist ja nende eluviisist ja usust.
A. H. Tammsaare oma novellis „Itaalia reis“ tõestas just seda. Itaalia reis vanapaari jaoks oli selle kõva sidemena, mis aitas kohtada teine-teist alguses ja aitas säilitada oma tunneid elulõpuni.
Vanapaari tõeline Itaalia reis jäi unelmatesse, aga selle sama ajal see ikkagi oligi. Sest, et Itaalia reis oli heast elust unelmana ja nende elu – armastuses ja nõustuses – oli selle sama Itaaliareisina.
Itaalia reis novellis võib käsitelda nagu igaveseid ideesid: armastus on igavene, kõik kordab spiraaliringides ja kõik on elus suhteliselt, unistuste täitmine ja kaotamine tollal arvel ka.
Paljud astuvad ülikooli kohe pärast kooli lõppetamist. Astuvad selle pärast, et see on vaja. Kuid – miks? – ei vaju mõttesse.
Lapsed lähevad õppima enam harjumuse eest – õppima. Nad ei tea mida teha teisel juhul; töötada, et teenida endale leiba, nad veel ei oska.
Räägin niimood, teades, mida räägin, sest et palju küsisin sellest oma kaaslastest. Kuid see puutub muidugi mitte kõikidesse.
Ülikool – on kõrgkool. See annab võimalust saama kellenagi elus. Kellena – vali ise.
Kellele see on? Kõikidele, kes tahab edasi enesearendada ja midagi elust saavutada.
Sa võid tutvustada inimestega, kellel on samasugused huvid ja eluvaated, nagu sinu oma.
Täpsemalt on: kui me elame, kuidas elada, et võiksid samuti elada meie pärasttulijad – meie lapsed?
Kuid selle jaoks ei ole nõudlik astuda ülikooli, kui kõne läheb elusisust.
Me elame ühiskonnas, kus rahad mängivad mitte viimast rolli, ja just praegu see tunnetakse väga ilusasti.
Inimene on sotsiaalne olend. Ja et teistele inimestele oleks temaga huvitavalt, ta peab olema võimalikult huvitavamaks kui rohkem tead, seda parem. Ja siin võib panna märki „võrdne“: sinu jaoks on parem – huvitavam suhelda targa inimesega. Ja ülikool annab seda võimalust.
Mis puutub minusse, olen huvitanud inimeste psühholoogiast, kirjandusest, filosoofiast ja unistan küllastama Lõuna-Ameerika mägesid. Kas annab niisuguseid võimalusi ülikool mulle, et saaksin teada kõigest, mis mind huvitab?
Kõikidel meist on oma hirmud. Keegi kardab, et kukub eksami maha.
Hirm on see, mida inimene püüab vältida, aga üheaegselt hirm on see, mis aitab inimesel elada.
Iga sajandite omad hirmud on nagu igaveste hirmude variantid.
Inimeste väärtused seotud hirmuga kaotada neid.
Hirmude põhjus jääb endiseks – me midagi ei tea, tunneme ennast abituks.
Kuidas siis hirm aitab inimest? Juhul, kui inimene midagi kardab, ta hakkab otsima lahendust sellest ebameeldivast situatsioonist, milles ta tunneb hirmu.
Hirmud. Kust nad tulenevad?
Loetlema neid võtab palju aega.
Teades teiste inimeste hirmudest võib võida maailma. Ja see on juba teine kellegi hirm.
Naisel on neli lapsi.
Meest näeb vaevalt muul ajal, kui aga töö minnes ja töölt tulles...
Nad ikkagi ei sõita mitte kuhugi.
Nad ei tahaksid, et nende lastel oli nii sama raske elu, nagu nendel.
Muidugi, igapäevased raskused hävitavad õnne ja armastus.
Ülikool, kõrgkool – kellele? Ma arvan, et teistele, kes tahab pärast kooli edasi õppima minema.
Ülikool – on see ei kooli, kus kõik hoolitsevad sinu eest. Siin sa teed kõik ise. Kui ei tee, jäi hiljaks.
Ma ise arvan, et üliõpilased peavad armastama õppida. Ülikooli loenguid ei piisa. Ülikool – on see, kus sa õpid iga päev – ülikoolis, kodus, isegi dušši all. Kui sa tahad midagi iseennast saada.
See tähendab, et neli aastat sinu elus sa pead ainult õppima, mitte midagi rohkem. Mitte kõikidel see tuleb välja.
Siin peab kõikidest ära unustama, mäletada ainult ühest – õppimisest.
Me oleme kõik täiskasvaseid inimesed ja teame, et ilma kõrghariduseta me ei või elus kellenagi olla.
Ja kõik see nad tegid ainult oma unistuse nimel.
Me proovime üht ja teist ja mõnikord oleme valmis isegi oodata.
Tekkivad igasugused mured ja me hakkame unustama oma noorust ja selle unistused ära, sest meil pole enam aega mõtlema midagi teisele peale meie argielule.
Me oleme sündinud et midagi olulist teha oma elus ja meie kõikide elus.
Kui palju meie keset erinevaid inimesi – arstid, õpetajad, õmblejad, teadlased jne.
Ja mina ei saa kujutleda mida me saaksime teha ilma nendeta.
Kuidas me saaksime end riietama, kui poleks õmblejat.
Ja kuidas hakkaksid arenema teadused kui polnud teadlasi.
Kui me oleme huvitatud oma tulevikus ja meie riigi tulevikus, kui me oleme huvitatud mingis teaduses, või lihtsalt tahame teada kõik või midagi õppida, siis on meie jaoks Ülikool.
Me oleme nii rõõmus, aga meie vanemad nii uhke meie üle.
Mõnel on nüüd võimalus oma otstarbele saavutada.
Nad saavad teada palju huvitavaid asju ja saavad huvitatud veel rohkem.
Need, kes ei teadnud mis on Ülikool, milleks see on ja mida see annab õpilasele, kas see on vaja nendel ja kas see on huvitav saavad sellest teada ja saavad nüüd ka otsustada enda jaoks kas nad tahavad õppida edasi et midagi teada saada või see on liiga raske ja pole üldse nende jaoks.
Arvan et kõik õpivad kes kuidas saab ja kes kuidas tahab.
Nad õpivad ja töötavad raskesti ja nendest saavad targad ja kasulikud inimesed, head arstid, õpetajad, teadlased jne.
Mõned aga õpivad selle jaoks et millegagi tegelema – ükskõik millega. Ja juhtub et nendel on ka huvitav.
Kas hakkavad Ülikooli need astuda, kes tahavad või tahaksid õppida, kuid ei saa maksta.
Kuid kui meil tuleb maksma, siis Ülikooli astuma hakkavad ainult need, kellel on rikad vanemad. Ja ei hakka enam astuda need kes veel ei tea kas ta tahab õppida või ei taha. Ja siis tuleb, et see on ka hea. Sest kui sa maksad raha, siis sa tõelikult pidevalt ja raskesti õpid, sest see on liiga kallis, et aega kaotama. Ja siis need kes õpivad saavad tõelikult head ja targad spetsialistid.
Aga mina arvan siiski, et Ülikool peab andma võimalust õppima lõppuni nendele, kes juba õpib, sest et kui mõned ei saa maksta, siis liiga palju aega on kaotanud. See on ootamatult ja ebaõigesti. Ja kui kavatsetakse teha niisugune õppemine siis peab anda teada sellest varem, et me saaksime otsustada. See oleks enamvähem õiguselt.
Tänapäeval me kõik hästi aru saame, et keeleoskus on saanud hariduse lahutamatuks osaks.
Kultuuriliselt arenenud ja haritud inimene selleks, et selles elus toime tulla, peab valdama vähemalt kaht võõrkeelt (mida rohkem, seda parem), see näitab tema haridustaset.
Mõned inimesed juba täiskasvanueas käivad kursustel.
Kui sa valdad võõrkeelt, on sul teatud eelised, sina oled konkurentsivõimeline inimene. Näiteks saab parema töökoha leida ja raha teenida.
Samuti saab reisile minna, eriti tänapäeval, kuna Eesti kodanike jaoks peaaegu kõik piirid on avatud.
See pigem liidab inimesi, see motiveerib uusi kontakte teiste rahvustega looma.
On ju huvitav vaadata, kuidas teised inimesed mujal elavad, mis on nende kultuur, kombed ja tavad.
Aga muidugi reisimine on päris kallis asi ja just nimelt sel lihtsal põhjusel eelistatakse õppida võõrkeelt passiivselt, see tähendab kodumaal.
Sel juhul võib kirjavahet pidada ja sel moel oma keeleoskust arendada.
Mina arvan, et mul vedas, kuna õpin just Tartu ülikoolis.
Tartu ülikool annab üliõpilasele head võimalust ennast igakülgselt arendada.
Keelekeskuses pakutakse õppida inglise, saksa, prantsuse, rootsi, jaapani, soome jt keeli.
Vabanda, et kaua ei kirjutanud sulle, aga ei olnud vaba aega üldse.
Tead ju, et valmistusin lõpueksamit sooritada.
Teised teemad ei äratanud mu huvi ära, see teema näis mulle aga huvitavaks olevat.
Kui inimene on nõrk, ebakindel, siis ei saa tihti ta edu elus saavutada.
Temaga on väga huvitav vestlema.
Aga juhtus nii, et ta kaotas töö ära.
Tundub, et tal ei pea raskusi tekkima töö leidmisel.
Ta istub kodus, nutab, et tema elu sai mõttetuks, tema naine jättis teda maha ja üldse ei taha ta enam elada.
Targal inimesel on kergem edu elus saavutada, sest tal on rohkem võimalusi end realiseerida, ta tunneb inimesi paremini, tal on parem õppimisvõime.
See ei tähenda, et tarkus üldse pole oluline.
Mis on tarkus üldse?
Temaga meeldib mulle nõu pidada, sest aitab ta alati hea meelega.
Mina ja teised inimesed peavad teda ikka targaks.
Ikkagi teda ka targaks peetakse.
Võib-olla olen mitte eriti tark, aga täiesti rumalaks ka end ei pea.
On vaja selle teemaga lõpetada.
Mul on kergemini paari sõna iga päev saatma, kui vastupidi.
Mis on õnne minu jaoks?
Kui mina oleksin kodutu, siis ei oleks mina juba õnnelik.
Pärast tööd tulen mina koju, puhkan rahulikult diivani peal.
See on tõeline õnne.
Ja mina annan raha müüjale, et ta annaks mulle minu õnne – toiduained.
Mina tulen koju, kolme tunni pärast seisab laual ilus ja maitsev õhtusöök.
Need on nii õnnelikud, mina vaatan neid ja tunnen end õnnelikuna inimesena.
See ongi õnne.
Mina tahan, et mina ilus välja näeksin, tahan, et mees kannaks mugavaid riideid, ja tahan, et mu lapse jalas oleksid kvaliteetsed kingad.
Minu seljas on ilus ja soe kasukas, mehe seljas on villane sviiter ja soe jope, lapse seljas on ilus ja kvaliteetne kombünesoon.
Neljandaks, õnne on minu ja minu pere tervis.
Kuidas mina pean oma meest ja last ilma rahata ravima?
Mina võin ravitaimi korjata.
Selle jaoks lähen mina arsti juurde, võtan retsepti ja lähen apteeki.
Mina lähen turismibüroosse, tellin endale reisi Hispaaniasse, võtan oma rahakotist raha ja annan seda teenindajale.
Mina loodan, et nüüd on selge, et õnnelik ei saa olla rahata.
Kvaliteetse hariduse saamine, edukas karjäär, tervislik toitmine, välimus, perekondlikud suhted, sõprus ja armastus – peaaegu kõik on mingil määral sõltuvuses meie sissetulekutest.
Kas on siis tõeline öelda, et raha avaldab mõju kogu inimese elule, tema rahulolule ja õnnele või rahaline külg pole ikka esmatähtis ja õnnelik olla võib ka ilma rahata?
Nagu on näha, erinevad inimeste väärtuste kontseptsioonid sõltuvalt nende inimeste püüdmistest ja tahetest.
Sellisel juhul on haigusest paranemine tema jaoks peamiseks eesmärgiks ja kui selle saavutamine ei ole võimalik ilma mingi rahasummata, siis loomulikult näib see summa esivajalikuks – õnneks.
Kui sissetulekud ei luba inimestel elada nii, nagu nad tahaksid, siis tekib rahuldamatus, tülid ja solvangud.
On tõesti kurb, et kui keegi on sunnitud mõtlema rahale, unustab ta tihti teisi asju, muutub sallimatuks ümberolijate suhtes, ei arvesta nendega ja keskendub ainult endale ja rahasaamisele.
Nende jaoks pole sõprus ja armastus ostetavad, nad ei reeda ja „ei müü“ sõpru ning neil ei hakka rahast kahju, kui nad kulutavad seda kellelegi teise kasuks – mitte iseendale.
Pragmaatik nimetaks neid hulluks – igaühel on õigus omale seisukohale, - kuid tegelikult just need inimesed on tõesti normaalsed ja austust väärt.
Raha ei mängi mingit erilist rolli, kui keegi kingib sulle oma süda, teeb sind õnnelikuks läbi selle ka ise õnnelikuks olles.
On ilmselge, et raha on võimukas ja oluline meie elu osa, kuid mitte alati ei või see tõelist õnnet tuua, sellepärast et väärtused ja ettekujutused õnnest on kõigil erinevad.
Tihtipeale saab kuulata arvamust, et mida rohkem raha, seda parem.
Aga ikkagi meie kõik püüame rohkem teenida, leida töökoht, kus on hea palk, sest tahame paremini elada.
Niimoodi üldse ei või eksisteerida.
Kas püüda teenida rohkem või realiseeruda mingil muul moel?
Õudne oli näha, mis sellest inimesest sai mõnda aega pärast.
Teda ei huvitanud midagi, isegi oma välimusest ta ei hoolitsenud, sest tööl seda polnud vaja ja sellele kuuluks raha ka.
See mees unustas oma perekonda, mis jäi kodumaale.
Ja poole tunni pärast kaebas ta seda, et ei tahagi enam elada, kaotas elumõtet...
See võib olla lemmik töö või harrastus: muusika, joonistamine, tantsimine, sport etc.
Mõnda inimese jaoks õnn on inimesed ta ümber: sõbrad, kolleegid, perekond.
Minu meelest mängib suurt rolli peaaegu iga noore inimese elus kõrgharidus.
On vaja tulukas töö leida.
Loomulikult võetakse tööle haritud ja targad inimesed parema meelega kui need, kes ei ole kõrgharidust saanud.
Ja kuna ta on otsusvõimeline inimene, ei ole kahtlust, et kõik saab korda.
Ja kui kõik tema elus tuleb välja nii nagu ta soovib, muutub ta optimistlikuks ja tunneb igast eluhetkest rõõmu.
Ta annab ka alati hea nõu ja aitab sõpra hädas.
Ma usun, et ta loob endale head perekonda.
Paljud naised unistavad targast mehest, kuna rumalasest inimesest kiiresti tüdinetakse..
Ja loodan, et mehed hindavad naistes tarkust ka.
Selle teema peale on mul huvitav mõelda, sellepärast et ise olen üliõpilane, kelle selja taga on peaaegu terve tudengielu.
Tõesti, mida andis ja annab mulle ülikool?
Minu õppimise esimene aasta seostub kõigepealt Tartu tutvumisega.
Olin hämmustunud ka sellest, et mind ümbritseb palju uusi tuttavaid, keda ma leidsin ühiselamusest ja ülikoolist.
Ma ei kartnud väljendada ennast ülikoolis ja oma tuttavate seas; aegamööda muutis Tartu väiksemaks linnaks, kust leidsin ma oma kindla koha.
Öeldust järeldub, et ülikool andis mulle eelkõige suhtlemisoskuse ja tõstis mu enesehinnangu.
Peale selle andis mulle ülikool paar head sõpra, kellega ma jagan oma raskusi ja saavutusi.
Ülikool õpetas mind keskenduma oma mõtetele ja õppimisele, mis on väga tähtis minu jaoks.
See kogemus viib sellele, et ma hakkasin tõsiselt keskenduma oma eluprobleemidele ja „kaine“ peaga lahendama neid.
Lõppude lõpuks andis mulle ülikool iseseisvust ja vastutust oma elu eest.
Tegelikult, ainult Tartus õppides sain ma aru, et elu ei ole nii muretu ja kerge ning juhuslikult ei toimu mitte midagi.
Iga samm peab olema läbi mõeldud ja meie iga tegu peab olema õigustatud.
Seda mind õpetas ülikool ja need inimesed, mis õpivad siin ja ümbritsevad mind.
Loodan, et teistele tudengitele kinkis ülikool samuti palju häid hetki, mida ei tohi unustada, mis jäi igaveseks südamesse.
Ühe sõnaga andis mulle ülikool tulevikku pileti, mida ma pean otstarbekalt kasutama.
Arvan, et nende oskuste ja kogemusega, mis andis mulle ülikoolielu ja Tartu, leian ma oma koha mind ümbritsevate inimest seas ning elan väärtuslikku elu.
Kui inimesel on kõrgharidus olemas, siis ta tunneb end kindlalt, kaitstud mitmete hirmude eest.
Inimeste arvates kõrgharidus tagab neile parima tuleviku, hea töökoha ja palga.
Siis tema perekonnas on head vahelised suhted ning kõik probleemid näivad väiksematena.
Mina arvan, et kui ta on juba koolis püüdnud kõigest jõust parimaid tulemusi saada, siis ta saavutab ka neid täiskasvanud elus.
Kui õpilane ei tee muud koolis, kui lobiseb ja segab teisi tunnis, kui temal on ainuke huvi sigarettide, narkootikumite ja tüdrukute vastu, siis ta ei pea, ei tohi ülikoolis õppida ja kõrghariduse saada. Sest sellised nõrgad ja rumalad inimesed ei teosta midagi.
Milleks on siis temal kõrgharidus?
Mul on olemas üks tuttav naine, kellel on kõrgharidus.
Aga ta teeb tohutult palju vigu oma töös, ei oska inimestega suhelda, arusaadavalt midagi seletada, tihti jätab oma töö pooleli.
Milleks siis on tal kõrgharidus olemas?
On olemas ju palju erinevaid ametnikke, kellel on kõrgharidus tasuliselt saadud.
Nad ei tule sageli oma tööga toime tehes palju tõsiseid vigu.
Ühelt poolt, mõned õpilased õppisid koolis väga hästi, sooritasid riigieksameid suurepäraselt, aga sisseastumiseksamil kukkusid läbi.
Inimene näeb unistustes oma elu kõige parimana.
Igale on omane unistada ainult parimast tulevikust vaatamata sellele, kas unistused täituvad tulevikus või mitte.
„Miks?“ – te küsite!
Tahan, et minu lapsed saavutaksid kõiki eesmärke, mille poole nad hakkavad püüdlema.
Ma kardan igasuguseid pettumusi, meeleheiteid.
Mul tekib hirm, kui tunnen, et maa läheb jalgade alt ära.
See tähendab seda, et neid ümbritsevad ainult heasüdamlikud, lahked, tõsised inimesed, kes alati toetavad neid.
Mina kui tulevane ema tahan, et minu laste tulevik oleks õnnelik, hele, rõõmus, raskusteta ja kõige parem.
Mul endal pole veel lapsi, aga tulevikus tahan ma kindlasti perekonda luua.
Võib-olla sellepärast ei taha ma isegi ette kujutada, millisena nende tulevik välja näeb.
Las nad ise teevad oma valikut ja loovad oma tuleviku.
Tahan ainult, et lapsel meeldiks valitud eriala, et ta rakendaks oma annet täiel määral.
Arvan, et ainult laps ise teab, kuidas seda paremini korraldada ja millist elukutse valida.
Peale selle, kui minu lapsed valivad elukohaks mingit muud riiki, ma ei haka vastu vaidlema.
Eespool öeldu lisaks pean tähtsaks, et me säilitaksime kontakti ja tunnet, et me oleme perekond, oleme üheskoos.
Siis mina täitsin ema kohustusi väga hästi.
Liidab, sest kui teise rahvuse inimene oskab eesti keelt tema jaoks ei ole mingeid probleeme suhtlemises.
Lihtsamini on elada.
Kui lähed kauplusesse, siis on ju lihtsam seletada eestlannast müüjale, mida sa tahad, eesti keeles kui rääkida vene keeles ja ta ei saa sinust aru või toob mitte seda, mida sa tahtsid.
Arvan, et on palju kergem elada kui valdad eesti keelt.
Siin on tõsine küsimus – miks inimene ei valda eesti keelt. Kas see on sellepärast, et ta ei õppinud seda selgeks koolis või ta ei käinud kursustel, kui oli võimalus, või ta lihtsalt ei taha seda teada.
Minu arust on see lihtsalt ebakorrektne mitte teada eesti keelt.
Keel lahutab neid, kes ei võta vaevaks ja ei õpi ära selle maa keelt kus nad elavad.
Ei pea ju teadma selle maa keelt, et lugeda selle maa kirjandust.
Kahjuks Eestis peab teadma eesti keelt, et lugeda eesti kirjandust.
On teosed mida ma hea meelega loeksin vene keeles, mitte eesti keeles.
Muidugi lugeda teost originaalis on palju parem, kuid siis mul peab lähedal olema sõnaraamat.
Liidab, sest kui sa valdad mitu keelt, siis on lihtsam teiste rahvuste inimestega suhelda.
Siis on võimalik tutvuda nende kultuuriga sügavamalt, on võimalik tutvuda nende ajalooga sügavamini kui on võimalik seda teha emakeele abil.
Selleks, et leida vastust sellele küsimusele, peab esmalt leidma vastuseid küsimustele – mis on edu, mis tähendab olla edukas meie maailmas.
Mis on edu? Kas see on siis, kui inimesel läheb kõik hästi, tal on hea töö, ta tegeleb sellega, mis talle meeldib.
Arvan, et kodus inimene peab olema lihtsalt õnnelik.
Vist see tähendab seda, et sul on kõik olemas.
Inimest, kel on kõik see olemas, teised inimesed nimetavad praegusel ajal edukaks.
Arvan, et see on inimene, kes saab aru mida ta oma elust tahab.
See on inimene, kes teab oma tööst peaaegu kõike, sest ei ole ju võimalik kõik teada.
Meie ajal tark inimene võib olla edukas.
Ta peab palju vaeva nägema esmalt selleks, et ta oleks tunnistatud ja alles aja jooksul temast hakatakse rääkima kui edukast inimesest.
Nii et tark inimene võib olla edukas, kuid kas ta on see, sõltub temast endast.
Kuid viimasel juhul teda ei saa ju nimetada edukaks inimeseks.
Tartu ülikool oli minu suuremaks unistuseks juba sel ajal, kui ma õppisin keskkoolis.
Nüüd jäi mul ainult kaks kuud õppima.
Ma tean ainult sellest, et ma ei tea mitte millestki.
Kui mõelda reaalselt, siis võib ka mitmeid praktilisi ülikoolis saadud teadmisi nimetada.
Paljud võõrkeele õpetajad pööravad suuremat tähelepanu grammatikale.
Meie ülikoolis kohtasin ma ainukest õpetajat, kellega olen täiesti rahul.
Tema tundides võis suhelda, kirjutada, nalju visata.
Paljud on Lotmani õpilased, mis mõjutab väga tunduvalt nende suhtumist üliõpilastesse.
Vene kirjanduse õppetooli loengud muutsid terve minu suhtumise kirjandusse.
Kui varem ei mõelnud ma kunagi teose ajaloole või kirjaniku isiksusele, siis praegu õppisin ma ridade vahelt ka lugema.
Seda kurvem on mõelda selle peale, et kahe kuu pärast lõpeb viimane semester ja kõik osutuvad maailma või vähemalt Eesti erinevates nurkades.
On ka oluline selline aspekt, et ülikool andis mulle maitsta iseseisvat elu.
Vaatamata lõpmatutele eksamitele ja arvestustele jäävad ju ülikooli elu aastad lõbusamateks ja kes teab, võib olla meie lapsedki hakkavad Tartu ülikoolist unistama?
Ülikoolis sa oled juba täiskasvanu inimene, aga sul ei ole veel väga palju kohustusi.
Mida on siiski mulle andnud ülikool? Esiteks, ma sain väga palju erinevaid ja kasulikke teadmisi.
Minu arvates ülikoolis peab rohkem olema üldaineid nagu ajalugu, kirjandus, psühholoogia, poliitika, võõrkeeled ja teised ained. Nad võimaldavad meil paremini maailma mõista.
Ma räägin vabalt eesti keelt nii tundides, loengutel kui ka kaupluses, apteegis ja muus kohas.
Ülikoolis õppides sain ma külastada mitu Eesti linna, kus mina pole kunagi olnud.
Need olid kõige paremad, lõbusamad, huvitavamad päevad, mis jäid meelde koguks eluks.
Õppisime eksameid poole ööseni, kirjutasime spikreid, sooritasime eksameid, käisime diskol ja lihtsalt olime kõik koos.
Ülikool andis ka palju tuttavaid nii eestlaste kui ka soomlaste seas, kellega me vestleme mõnikord.
Ma arvan, et enam ei ole mul kusagil nii palju tuttavaid ja sõpru nagu ülikoolis.
Ja kolmandaks annab mulle ülikool hea võimaluse kõrge palgaga tööd leida.
Arvan, et ülikool võimaldab meil seda teha, sest on alati olnud suur nõudlus haritud inimeste järele.
Aga Ida-Virumaal on eesti keele õpetajad veelgi rohkem nõutud, sest seal on palju venekeelseid koole ning vähe kõrge haridusega eesti keele õpetajaid.
Lõpuks ma tahaks öelda, et ülikooli astumisega täitusid minu unistused: astuda Tartu ülikooli ning õppida eesti keelt ära.
Võrreldes eelnevate sajanditega, tänapäeval on ajakirjandus kiirema levikuga ning selle levikuala on ka laiem.
Tänu ajakirjandusele meieni jõuavad sündmused, mis on teistes riikides aset leidnud, uudised, mis aitavad meil erinevates küsimustes paremini orienteeruda.
Kas siit võiks järeldada, et ajakirjandusel on positiivsest vastupidise suunaga mõju.
Näiteks võiks tuua vägivaldsuse teemat ajakirjanduses, kuna see on vägagi sagedane ajalehtedes, ajakirjades ning telesaadetes esinev teema.
Seega saavutatakse topeltefekti: liigne teema esiletõstmine ei kajasta reaalsust, vaid hoopis moonutab seda.
Ning vahel juhtub nii, et fakte moonutatakse, antakse nendele teistsugust värvingut ja spekuleeritakse nendega.
Sotsiaalpsühholoogias sellist nähtust kutsutaksegi ajakirjanduse sotsiaalseks mõjuks.
Ajakirjandus mõjutab ühiskonda, ühiskonnas toimuvaid protsesse, inimeste arvamusi ja ettekujutlusi.
Kahjuks võib ajakirjandus osutada ka eelarvamuste levimise põhjuseks.
Näiteks Soome ja Rootsi ajakirjanduses kirjutatakse Eestist pärit inimestest kui pättidest ja kurjategijatest (rahvus tavaliselt jäetakse täpsustamata).
Nii et mitte ainult ajakirjandus mõjutab meie ühiskonda, kui ka meie ühiskond mõjutab ajakirjandust.
Seega ajakirjandusel on tähtis roll ühiskonnas ja ühiskonnal on tähtis roll ajakirjanduses.
Aga see on ju arusaadav: ajakirjandus on tekkinud inimühiskonnas ning seetõttu sellel on inimlikke jooni.
Mida on mulle andnud ülikool? Kui keegi esitaks mulle sama küsimust mitu aastat tagasi, siis vaevalt ma vastaksin adekvaatselt.
Minu elus möödus neli õppeaastat ja alles nüüd hakkan mina endale aru andma, mis tegelikult on ülikool minu elus.
Kõigepealt mina tahaksin kirjutada sellest, mis tähendab sõna „ülikool“ minu jaoks.
Kui pärast tavalist kooli noorinimene astub ülikooli, algab tema jaoks täiesti uus elu.
Tema elus on kõik uus ja isegi natuke hirmutav. Nii oligi minu jaoks.
Olen veendunud selles, et ülikool andis mulle elukogemust, iseseisvust ja otsustusvõimet.
Ülikool tegi minust täiskasvanud inimene, kes teab, mida tahab.
Olen õnnelik inimene, sest minu elus ilmusid tõelised sõbrad, keda ma armastan ja austan.
Ei saa jätta mainimata ka seda, et tänu ülikoolile mina sain oma teist kodu.
Õppides ülikoolis, inimene ei saa mitte ainult uusi teadmisi, vaid ka omab haridust laiemas mõttes.
Ülikoolis ma alustasin õppima rootsi keelt, mis võimaldas mul minna Rootsi üheks suveks selleks, et õppida ja töötada seal.
Aga tähtsaim asi, mida on mulle andnud ülikool, on kindlasti haridus.
Nii, et ülikool on tõesti midagi rohkemat, kui mina varem endale ette kujutasin.
Mina pean silmas neid võimalusi, mis on seotud just keelte õppimisega.
Olen peaaegu kindel, et pärast ülikooli ei hakka ma mingit uut keelt õppima vabatahtlikult (mitte ainult laiskuse, vaid ka ajapuudumise pärast).
Ma olen väga tänulik ülikoolile selle eest, et ta aitas mulle n-ö inimeseks saada.
Ja pean tunnistama, et minu vanemadki hakkasid suhtuma minusse natuke teistmoodi.
Kui õpime ülikoolis, elu tundub veel lihtsana ja puhtana.
Need aga, kes praegu minuga nõustuda ei saa, saavad sellest aru hiljem, kui tuleb hall tööinimese elu.
Kõigepealt esitan mina sellise küsimuse – millised võimalused võib kõrgharidus meile anda?
Praegu nõuakse kõrgharidusega inimesest palju rohkem kui keskharidusega inimestest.
Tööandjal sobib see väga hästi, sest ta ei pea oma raha tulevase töötaja väljaõppimiseks andma.
Muidugi võtab tööandja tööle inimese, kes näitab talle oma diplomi ülikooli lõpetamisest. Sellest võin ma järelduse teha, et kõrgharidus on inimese suurim eelis tööle minemaks.
Aga milleks veel on kõrgharidus vaja?
Võime vastata, et iseendale on see vaja.
Siin tõuseb küsimus – kas see on tõesti nii?
Tema on nii tark, ta lõpetas ülikooli, tema käes on kõrghariduse diplom.
Me tuleme tööandja juurde ja siis selgub, et meid on palju ja kõik tunnevad end parimate inimestena.
Vat siin tõuseb teine küsimus – kellel on vaja kõrgharidus?
Kui mina olen tagasihoidlik inimene ja kardan võõraste inimestega suhtlemist, siis kui tark mina poleks, ei võeta mind tööle.
Ja milleks siis see kõrgharidus vaja on?
Võib olla oli vaja varem mõtelda, kelleks mina taha saada.
Võib olla õmbleja on parem kutse minu jaoks kui jurist?
Ja mina olen rahulik ja töö läheb.
Mina näitan oma plusse, mina tunnistan neid, et minu oskused on parimad.
Aga põhiline on veel see, kas on need inimesed valmis selleks, et oma unistused täita.
Et nendele vastuse leida, tuleb mõtelda selle peale, kust religioon üldse tuleb.
Jah, seda mõtles inimene välja.
Ta mõtles seda ükskõik milleks välja, kas selleks, et ennast õigustada, või selleks, et oleks kuhu põgeneda.
Aga nüüd ei aita religioon enam nii nagu vanasti. Hoopis vastupidi, tekitab ta raskusi.
Aga mis juhtuks siis, kui inimene jääks üksinda maailma peal?
Minu arvamus on selline: inimesel võib-olla mingi uskumus, aga ta peab teadma, et tema naabril on hoopis teine uskumus.
Kui mõtelda sellest, millest koosneb inimese elu, siis saab öelda, et inimene kogu oma elu midagi õpib.
Vanemad õpetavad meid lapsepõlves, nad õpetavad, kuidas käituma, mis on hea, mis on halb, mida on lubada teha, mida mitte.
Vanemad tahavad, et nendel lastel oli parem elu, kui on neil.
Vanemad tahavad, et nende laps õpiks hästi koolis, et tal oleks ainult neljad ja viied.
Tihti otsustavad vanemad ise, mida peab laps õppima, kelleks saada.
Kõrgharidusega inimesed töötavad müüjatena turul või kaupluses, inimene, kes õppis arstiks, töötab medõena ja on veel palju näideid, mis näitavad meile, et kõrgharidus ei mängi suurt rolli tänapäevases Eestis.
Ma arvan, et elu annab inimestele igasuguseid katsetusi, et nad saaksid proovida ennast.
Ja üldse on elu antud inimestele, et nad saaksid millegagi tegelema ja midagi saavutada.
Elus on nii palju huvitavaid asju, mida me saame teha või avastada midagi (liigne) enda jaoks.
Näiteks, mina lapsena tihti mängisin kooli, mina olin õpetaja ja kõik minu mänguasjad olid õpilased.
Mulle meeldis õpetada neid.
Kõrgharidus on hea elu eesmärk, aga et saavutada seda eesmärki, on vaja kaua pidevalt hoolega valmistuda.
Kui riigis elavad õnnelikud inimesed, see on väga hea.
Haritud inimestega on huvitav ja kasulik suhelda, sest ta teab palju, tal on oma arvamus, ta oskab mitu keelt, räägib erinevatest asjadest, ta on tark vestluspartner.
Miks nad teevad seda?
Kõigepealt tuleb välja selgitada, kellel on kõrgharidus vaja.
Esimene grupp on need, kes tahaksid olla nimelt arstidena või õpetajatena.
Mina arvan, et sellised inimesed on kõige edukamad õppimises.
Tihti on need rikkaste vanemate lapsed ja nad on juba lapsepõlvest harjunud sellega, et peavad sotsiaaltrepi esimestes positsioonides olema.
Kolmas grupp koosneb nendest, kes astub ülikooli, et üliõpilase staatuse saada ja välismaale tööle sõita.
Üliõpilastele on kergem välismaal töö leida, seal maksud on madalam (kui oled tudeng) ja on olemas palju teisi soodustusi.
Selleks õpib üliõpilane üks aasta ja võtab akadeemilise puhkuse.
Seda gruppi moodustavad need, kes astuvad ülikooli sellepärast, et ei ole võimalust tööle minna.
Kas üldse ei saa töökohta leida või inimene ei taha kohe vabrikule töötada minna.
Astudes kõrgõppeasutusse loodavad eilsed õpilased neli-viis aastat töötusega hakkama saama.
Samuti jääb lootus, et omandanud eriala aitab neid – selle abil oskaksid need tulevikus parema töö leida.
Need inimesed valivad oma eriala, sest sooritasid sisseastumiseksameid, aga nad ei soovinud näiteks botaanikaõpetajaks saada.
Pärast kooli andsin dokumendid Tartu Ülikooli ära, sooritasin eksameid ja sain TÜ üliõpilaseks.
Tol momendil teadsin ainult seda, et ei taha õmblusvabrikul kogu oma elu töötada.
Ma ei tahtnud alati väsinud naisena olla.
Kuigi usun, et ülikool andis mulle palju uusi ja vajalikke teadmisi ning laienes mu silmaringi.
On kahju natuke, et mõtlemata valisin eriala ja kaotasin aega.
Tihti ei ole need veel küpsed, et oma tulevase eriala õigesti valida.
Võib-olla on mõttekam natuke oodata ja siis oma valikut teha?
Meie riigil on vaja siiski head (sh kõrgharidusega) spetsialistid
Kui vaadata tänapäeva Eesti ühiskonna „suurkujusid“, neid inimesi, kes on elus üht-teist saavutanud (mõistagi, rahalises mõttes), tuleb tõdeda, et hariduse ja elutaseme vahel ei ole otsest seost, kuigi iga teine arvab, et on.
Näiteks Ameerika Ühendriikides on täiesti iseenesestmõistetav, et kõrgharidus on väärt pingutusi ning raha, mis sinna investeeritakse, sellist investeeringut peetakse investeeringuks oma tulevikku.
Kui ameeriklane läheb õppima ülikooli teab ta kindlalt, milleks on tal kõrgharidust vaja ja mis tööd kavatseb ta peale ülikooli lõpetamist teha.
Mis peamine, teab ta, et tema diplom ning kraad hinnatakse tööturul kõrgelt, vastavalt investeeritud rahale ja pingutustele.
Milleks võtta tööle kellegi suvalise kõrgharidusega inimese kui kõrvalmajas elav onupoeg või vennatütar otsib parajasti tööd?
Millest räägivad vanad naisest?
On tähtis rääkimise protsess.
Kuidas öeldaks, väljaräägitud mure on poolmure.
Ta palus nii vähe, et teda kuulakse ära ja võib olla lootis ta hinges, et keegi hallastaks teda, tunnek temale kaasa.
Ja kui kaua on võimeline inimene oma risti kanda koos mittejagatud murega?
Paljudel ülemustel pole tähtis, kes sina oled ja mis mured on sinul, teda huvitab kuidas sa töötad ja kui hästi täidad oma rolli.
See puutub mitte ainult ülemustesse.
Vaid loodan, et varsti me ületame seda etappi.
Praegu on ta veel noor ja tugev, vaid noorus ei ole igavene.
Kuid Liisi teab hästi, nagu on endine nr. 17 teadnud, et eile kõik lehed olid laiali viidud, aga ta ei leia vajalikuks midagi öelda vastu, sest ta tahab sellele tööle jääda, aga see on võimalik sõnakuulekuse tingimusel.
Enne kirjutan muretest, mis muretseb õpetajat.
Kõigepealt muretseb narkomaania. Lapsevanemad ning nende lapsed tarvitavad narkotikat ja see mõjutab õppimist.
Koolid ei komplekteeri esimesi klasse. Järelikult, pannakse kinni väikesed koolid ja õpetajad kaotavad töökohta.
Lapsed peavad minema või sõita teisele kooli.
Mõnikord ei jagatakse klassi kahte rühmaks. Siin on ka raskusi võõrkeele õppimisel.
Veel sellest, et õpetaja ei pea õpilasi õppimiseks sundida, aga küsitakse nii õpilastelt, kui õpetajalt rangelt.
Väga tihti vahetavad erinevate ainete õpikud mitte parimale poole.
Õpilastel on ülekoormus, palju aineid, aga õpetaja peab neile siiski kodutöid anda.
Kui ei õpi ega korda õpilased kodus, siis õppetulemused on kehvad.
Kui mina olen eesti keele õpetaja, siis muretseb mind see, et Ida-Virumaal ei puutu lapsed eesti keelega kokku üldse. Puudub võimalust teadmisi kasutada, ei ole keele keskkonda.
Veel puuduvad õppevahendid, ainult on kriit ja lapp.
See on rõõm, kui õpilased õpivad hästi. Mõned neist ei saa hästi õppida, aga püüavad ning rõõmustavad.
Töötan koolis ja sellepärast õpetajate rõõmud ja mured mulle on lähedased.
Tihti õues ma kuulan jutte, et õpetaja töö ei ole raske.
Ma ei saa öelda kõikides õpetajates, vaid võib-olla niisugused on muidugi olemas.
Kõik meie elu on seotud koolieluga.
Muresid on rohkem. Milles on need?
Ma arvan, et haridussüsteem Eestis on väga muutlik. Pidevalt toimuvad mingisugused muutused. Kõigepealt see puutub riigikavasse.
Koolijuhtkond ei jõua andma meile uued käsud.
Näiteks eelmisel aastal meie koolis me töötasime oma kooli õppekavast.
Iga õpetaja aga teab, et ilma seda plaanita me ei saa tööta.
Koolijuhtkond pidevalt kontrollib meid: kas on tunniplaanid, temaatilised plaanid?
Kui ma alustasin rääkima õpikutest, siis tuleb rääkida ka sellest, et varem meil oli üldine koolisüsteem.
Nõukogude ajal vene kool õppis vene õpikute järgi. Praegu vene koolide õpetajatel on käes õpikud, mis on tõlgitud eesti keelest.
Nagu lapsevanem ütlen, et seal on nii palju vigu. Need vead puutuvad nii sisusse kui ka grammatilistesse vigadesse.
Õpetajad peavad otsida lisainfot, lastel on raskusi nende õpikute lugemises.
Ma tean kindlasti, et vene õpikud ja koolikavad on tugevam, kui meie.
Meie kooli matemaatika ja füüsika õpetajad valmistavad ette õpilasi, kes võtavad riigiolümpiaadidest osa ja nad võtavad paremaid kohti.
Haridusministeerium praegu püüab seda reguleerida.
Raske elavad praegu väikesed koolid.
Sünnitus langeb, koolidesse tuleb vähe lapsi.
Seetõttu mõned õpetajad jäävad ilma tööd.
Noortele õpetajatele raskem otsida tööd või nad ei soovi minna töötama kooli.
Tänases Eestis õpetajatel on hirm oma tuleviku peale: koolid sulgetakse, õpetajaid vallandatakse.
Iga klassis on õpilased, kes ütlevad, et õppida pole vaja, ei käi koolis.
Kõik probleemid lõpevad, kui näed mõnede õpilaste silmad.
Kui õpetaja armastab oma tööd, lapsi, siis Eesti koolil on tulevik.
Iisa tahtis saada saadiku jutule, sest teda lapse varastati. Tal on lootus, et saadik saab aidata teda. Aga ta siin ei ela üldse.
Sõja ajal tal oli perekond ja kui fašistid põgenesid, tema mehe sugulased lahkusid kodumaast.
Novelli autor kirjutab, et nähtavasti pärast sõda talle kusagilt mere tagant saadeti pildi, noormehe pildi.
Pildil oli tema poega, aga ta ei heida pilkugi noormehe pildile. Tema jaoks laps jäi niisama väike kui oli tol ajal, kui teda rööviti.
Praegu Iisa on hingehaige ja võib elada isa juures, kes on juba rauk.
Iisa, kes elab ühes linnas, on vaikne hingehaige, kellega on harjunud juba linnaelanikud.
Tol hetkel jäid aeg Iisal seisma.
Vatamata sellele tahab Iisa saadikuga kokku saada, et ta aitaks tal tagastada laps.
Vaid rääkida sellest noormehest nagu Iisa pere liikmest on mõtetu, sest poeg on tema jaoks täitsa võõras.
Ühe sõnaga, kui räägime Iisa perest, siis võib öelda, et need on vana isa ja paelaga seotud imiku, tema poja vist, juuksed.
Loomulikult näeb ta igas lapses oma last. Seepärast haarab Iisa võõrast last, millega ehmub tõelist ema.
Ütleb direktor head sõnad, tervitab sind hommikul ning käid terve päev paistes õnnest. Kuid külastab sinu tundi ja ütleb, et tunnis on tehtud kõik valesti ja jääb tundmatuks, mida õpetati ja õpetatakse sinule ülikoolides, siis kaob tahe elada.
Aga teises tunnis vastab kuuenda klassi õpilane nii toredasti, et mõned üheksanda klassi poisid ei ole isegi unes näinud niisugusi oskusi, siis tunneb kohe, et tasub elada ja sinu töö toob vilja. Vaid need on erarõõmud ja –mured.
Mis on iga normaalse inimese, sissearvates ka õpetaja, kõige suurem rõõmu? Tööpalga tõstmine.
Huraa, õpetajatele tõsteti palka. Kui palju, pole tähtis. Fakt jääb faktiks, palk on suurenenud. Rõõmu rikkab töötumaks. Miks ma pean kedagi toetuma, kui see on riigi kohustus?
Vaid iga vastab, et võib juhtuda nii, et ise jää tööta. Töötu ähvardus on üsna suur kartus.
Praegu suletakse väikesed koolid, töötu õpetajate arv kasvab, nõud lähevad karmimaks.
Laste sündimus langeb ja varsti juhtub nii, et hakkab mitte kedagi õppima.
Kui te teakside, missugune sõda läheb praegu koolide vahel laste pärast, intrigeerivad nii, et juuksed tõusevad püsti.
Vaid kui palju aega ja jõudu võtab pidev õppimine.
Õpetaja pädevus ei pea kellelgi kahtlusi kutsuma.
Ma ei julge rääkida kõiki õpetajate nimelt.
Vaid kõik pole nii halb.
Mind nagu noor inimest muretseb ka see väite, et õpetaja peab kõikjal õpetajaks jääma isegi saunas.
Kas ma pean kõigest meelelahutustest loobuma, istuma kodus, vihikuid kontrollima ja tunniplaane kirjutama, aga lõõgastama pensionil?
Lõppude lõpuks tahaksin öelda, et õpetaja kõige suurem rõõmu ja mure on lapsed.
Aga kui laps vaatab sind mittenägevate silmadega, siis kaod isegi usku endasse, mõtled, et on aega elukutse vahetada.
Õnne aga sõltub sageli pisiasjadest ning need maksavad raha.
Igaüks tahab, et oma korteris oleks soojalt ja mugavalt. Seda võid muidugi saavutada mitte ainult raha eest, aga ilma rahata teha seda ka võimatu.
Kellelgi on palju raha, võib neid ei hoida ja raisata oma soovi täitmiseks, mõnedel on vaja raha igapäevase leiba ostmiseks.
Igaüks perekond peab oma rahakoti paksust arvestada.
Rahanappuse pärast võivad abieluahelaid lõdvendada ning abielulahtutusele soodustada.
Praeguses elus on paljude laste vanemad lahkus ning nende laste kasvatamisega tegelevad emad üksinda.
Kui lisaks sellele perekonna majanduslik olukord on kehv, laps saab kannatada.
Niisugused probleemid võivad olla normaalses perekonnas ka, kus on olemas ema ja isa, vaid keegi nendest on töötu või vanemad teenivad vähe raha.
Rahapuudus tekitab püüe nende saavutamisele. Mõnikord selle jaoks ei valita õiguspäraseid vahendeid.
Rääkimata sellest, et ülikooli õppimine on enamasti tasuline, üliõpilase ülalpidamine (toa üürimine, toitlustus, riietus) nõuab palju raha vanematelt.
Siiski Eestis, kui võib asjatundjaid uskuda, suureneb jõukate inimeste osakaal.
Mõned inimesed teenivad palju ja kõik kohe ära kulutavad.
Aga on teistsugused omavad raha inimesed, niinimetatud tõelised miljonärid.
Seejärel võib öelda, et raha annab võimu, jõudu. Raha võimu ei piiritu.
Kui raha on vähe, see on halvasti, kui neid on palju, see ei muuta olukorda paremaks. Püüe valdada üha enam ja enam haarab inimest.
Võib-olla on vaja lihtsalt peatuda ja vaadata ümberringi ja näha, et maailmas on palju huvitavaid peale raha ning ei anna luba rahale enda kohal ülekaalu saavutada.
Erinevatele inimestele mõjuvad raha isemoodi.
Nii oli iidsest ajast.
Kes võitles raha pärast ja elas vaimuvaesus, kes elas äärmiselt vaeselt ja oli õnnelik.
Väike elusolend nõuab armastust oma vanematelt.
Ema hoiab õrnalt, hoolitseb hellalt oma last, oma raasukest.
Kes see ka oleks lapsest tulevikus, emaarmastus jääb lapsega igavesti.
Muidugi mitte ainult emale kuulub eesõigust oma last armastada. Isad võivad armastada mitte vähem.
Lõpuks konfliktidest võib luua situatsioon, kus räägitakse: perekonnaelu jooksis ummikusse.
Siis hoolimata pingutusest abielu säilitada, perekonnaelu võib puruneda. Abikaasade armastus teineteistele võib hääbuda ja abikaasad lahutavad abielu.
Armastus on väga hell, õrn, kergesti haavuv tunne ning samal ajal väga kindel.
Armastust on vaja kaitsta, hoida, säilitada abielus. Siis perekond saab tugevamaks, õnnelikumaks.
Naabrid, sõbrad, lähedased võivad ainult midagi soovitada, aidata midagi paremaks muutuda.
Abielu on näitlikult ette kujutada lõõmaks, kus karastus armastust.
Armastus sai kas tugevamaks või on murtud.
Muidugi õnnelik abielu sõltub paljudest asjaoludest.
Inimene peab juba lapsepõlves tulvil armastust olema. Ta alustab ema, isa, õde, venda, ühe sõnaga oma lähedaseid armastama.
Armastus loodusele, inimestele rikastab, ülendab inimese hinge.
On väga tähtis tunda end looduse osana inimeste jaoks.
Ja kui on vahva, et on maailmas inimesed, kes armastab, kaitseb loodust, suhtub loodusesse armastusega.
Ei tohi unustada isamaale armastusest.
Seda ülistavad oma töödes kunstnikud ja kunsti tegelevat inimesed.
Maailma ajalugu teab palju näiteid isamaale ennastsalgava armastuse ilmutamist.
Armastuse nimel on saatnud iidsest ajast meeletu tegu, kangelastegu korda.
Inimesel on tingimata tarvis seda tunnet elu jaoks samuti nagu õhk hingamiseks, toit, vesi eluks.
Igaüks elusolend nõuab päikesesoojust, inimene nõuab ka armastuse soojust.
Selles raamatus meie ees möödub ühe poisi saatus. Juhtus nii, et tema ema ja isa lahkusid ja poiss jäi ema juurde.
Varsti ilmus peres uus isa, keda pidi poiss nüüd austama ja armastama. Elasid nad hästi, vaid üks kord ema haigestus.
Tol ajal õppis poiss üheksandas või kümnendas klassis. Jäi ta üksinda oma võõrasisaga. Temal ilmus varsti uus naine ja poiss jäi üksinda oma mõttetega ja eluga.
Koos hakkasid nad õhtuti tänavatel käia, müüsid igasuguseid asju, mida soomlastelt ostsid ja selle eest said palju raha. Nüüd neil ole palju raha.
Sellest sai teada võõrasisa ja nüüd ta ei taha enam, et poiss elaks tema juures, sest temal oli uus naine ja poiss segas neil elada.
Võõrasisa ütles poisile, et nad peavad lahkuma. Poisi jaoks see oli väga suur mure, sest ta oli harjunud selle maja ja kohaga. Ta pidi isa juurde minema elama, kuigi ei tahtnud.
Oleks parem, kui vanemad teadsid kõigest kohe alguses, siis võiks vältida õnnetust.
Mina olen selle väidega nõus, sest parem teada kibe tõde.
Selle väide teine osa on ka õige. Näiteks, kui inimene on raskes olukorras või ta on väga haige, siis sellest talle ei tohi öelda, sellepärast et see võib inimest tappa.
Perekonnas vanemad on laste jaoks esimesed õpetajad ja toetajad.
Ta kogu aeg peab hoolitsema laste eest.
Oma tegevuses naine peab tundma toetust, seepärast kõrval peab olema tugev inimene – mees.
Aga perekonna õnn on mitte ainult selles, tal on teine külg ka.
Selle jaoks mul on vaja palju jõudu ja kannatlikust.
Naine peab tark olema, et säilitama oma perekonda.
Minu arvates, see on laps, kes on natukene eriline kui teised lapsed.
Tavaliselt õpib ta halvasti, jätab tunnid põhjuseta vahele.
Aga kui ta sai kolmeteistkümneaastaseks, ta nii muutus, et ma ei tunne last ära.
Kui me leidsime tema teisest linnast, hakkasin temaga rääkima.
Ja siis saime teada, et kui see tüdruk oli aastane, tema isa läks pere juurest ära.
Minu arvates, tüdruk hakkas sellest kogu aeg mõtlema ja see segas tal rahulikult elada edasi, seepärast ta põgenes kodust ära, ei tahtnud õppida.
Laste psüühika on juba nõnda loodud, õrn haavav.
Väga tihti halva käitumise taga varjub lapse nõrkus, mida ei taha ta kellelegi näidata.
Oma käitumisega nad tõuklevad teisi inimesi eemale.
Praegu paljud vanemad elavad väga raske, on töötu, siis lastel peres on ka raske elada, sellest tulevad „rasked lapsed”.
Ta hakkab ise kogu aeg petta teisi.
Minu arvates „rasked lapsed” olid alati, aga viimasel ajal nende arv on tõusnud.
Ma arvan, et iga täiskasvanu inimene peab mõistma, et laps on niisugune olend, keda peab armastama, mõistma, kelle eest tuleb hoolitseda, keda on vaja kasvatada ja arendada, et tuleks hea inimene.
Muusika tekkimise teooriaid on palju, kusjuures primaarseks vokaalsed, teised instrumentaalsed alget.
Muusika on inimesele kommunikatsioonvahendiks teda ümbritsevat maailma, teda ümbritsevate jõudega suhtlemisel. See ümbritsev inimest maailm on aga igal ajal isesugune.
Kui laps sünnib ja natuke kasvab, ema hakkab talle hällilaule laulma. Laps tahes-tahtmata peab kuulama.
Missugune muusika see on? Tavaliselt vaikne, rahulik. Ta rahuldab, annab lapsele kindla usku, et ema on kõrval ja kõik peab hästi olema.
Olen kindel, et muusika selles ajas kasvatab ja areneb fantaasiat.
Täiskasvanuna inimesel võib olla muusikamaitse muutub, aga ilma muusikata tema ei saa elada.
Mul elus oli üks juhtum, mis muutis minu suhtlemist muusikasse.
Pärast kontserti muusika kõlas veel kaua mu kõrvades.
Eelmisel sügisel, kui mina olin Austrias, käisin seal Toomkirikus kuulata kontserti.
Praegu tahan meenutada, kui üks kord käisime me ekskursioonis Raplas koos Leo Villandiga.
Meie jaoks mängiti orelit ja pärast iga üks võis proovida mängida orelit.
See oli väga huvitavalt.
Raplasse tulevad välismaalt orelimeistrid, et selles kirikus korraldada kontserti, sellepärast et siin on väga vana ja kõlav orel.
Elus igal inimesel on oma lemmikmuusika.
Muusika saatel ja muusikaga elab igaüks inimene.
Aga igaühel on oma muusikamaitse ja see oleneb sellest, milline on inimesel iseloom, millega tegeleb see inimene, kus ta elab, mis rahvuselt ta on.
Peale pereliikmete sünnipäevi, meie peame Eesti ja Vene riiklike pühi.
Mõned välismaa tähtpäevad peatakse Venemaal ka. Sest venelased on väga lõbus rahvas ja nad kasutavad kõik võimalusi teha pidu.
7. januaaril mu sõbrad käivad kirikus.
Venelastel on kombes teha vägevaid sünnipäevi.
Koolis poisid teevad üllatusi tüdrukutele.
Kaubamajades ja klubides kingitakse lille.
Viimasel päeval põletatakse suure nukku, mis sümboliseerib talve.
Siis peab panema hästi koledasti ennast riidesse, sest see peab hirmutama ära külma.
Peale selle rituaali peab vahetama munadega. Päeva jooksul tuleb päris palju seda korduda.
Aga meid ikka ei leiti üles.
Tavaliselt see aeg ma juba sõidan ära Moskvast.
Turismibürood pakkuvad reisimised mitte ainult Euroopas, vaid ka eksootilistes maades.
Inimesed reisivad erinevate eesmärgiga: äriline komandeerimine, reis sõprade või sugulaste juurde või lihtsalt puhkus.
Euroopas on praegu väga populaarsed reisimised autostopiga.
Niisuguse reisimise vastuvaidlematu pluss on see, et sa ei pea raha maksma pileti eest. Aga muidugi on ka miinused. Näiteks, ette kunagi sa ei tea, milline autojuht on selles autos, millega sa kavatsed sõita.
Võib olla ma ei ole niisugune julge inimene ja mõtlen veel 10 korda ennem, kui sõidan võõrase inimesega autos.
Iga kord imestun, kui kuulen, et mõni tüdruk sõitis autostopiga ja mitte ainult ühest linnast teisesse, vaid ka reisis, näiteks, üle Euroopa.
Inimesed, kes on vanem, kasutavad rohkem harilikuid transpordivahendeid.
Mõned hakkavad puhkama juba laevas, mitte ainult siis, kui saabuvad teisele maale.
Kuid, ma tean, et see on paljude inimeste lemmik transport.
Veel 10 aastat tagasi reisimised rongiga olid väga sagedad ja populaarsed.
Mina ise olen lapsepõlves palju reisinud rongiga ja sellega mul on seotud parimad mälestused.
Aga isegi Peterburisse on mõistlikult sõita bussiga.
Reisimine on parim puhkus ja ma sooviksin kõikidele reisida nii palju, kui on üldse võimalik.
Kuid äkki on käes see hetk, millal kõik need mälestused, millest sa nii kangesti tahtsid vabaneda, tulevad meelde. Ja sul ei jää muud üle, kui võtta pliiats kätte ja panna neid kirja.
Alati juhtub see kõige ebasobivamal hetkel; silmad äkki lähevad märjaks ja kõik ujub mingis udus.
Sinu keha on nii pingul, et sa ei saa enam end valitseda.
Alati maailmas leidub inimesi, kellest sa tõesti hoolid ja kes hoolivad sinust.
Miski ei või asendada seda tühjust, seda tillukest armastuse tulukest, mis elas sinu südame põhjal.
Ja sul on ükskõik, kas valus see on või mitte, sest sina alati hoiad mälestused temast oma sisemuses. Sa ei või teda enam kunagi näha, kuid siiski sulle tundub, et ta on sinu kõrval.
Siis muukeelse koolihariduse probleem koondus venekoolisse.
On olnud mitu haridusreformatsiooni, mille tulemusel sai eesti keele tundide suurenemine, kuid venekeelne õpetamine on säilinud.
Oli fantaastiline plaan läbi viia 2007. aastaks kõik koolid eesti keelde.
Kuid sellest plaanist loobuti selle kava täitmise võimatuse seoses.
Olid katsud anda tunde gümnaasiumis eesti keeles.
Võib olla lähemas tulevikus mõnedes koolides õnnestub üle minna õpetamisele riigikeelel.
Mina elan Ida-Virumaal ja ma ei usu, et varases tulevikus meie linna koolid lähevad eesti keelele üle.
Mina ei ole kuulnud füüsika- või geograafiaõpikutes eesti keeles vene lastele.
Sest on võimatu õppida ainet eesti lapsele pühendatud õpikuga, siis on vaja luua, koostada uusi õpikuid eesti keeles, mis oleksid arusaadavad vene lastele.
Seejuures tekkivad teisi probleeme: kes hakka kirjutama neid õpikuid, kust võtta raha, et maksa autoritele ja hiljem trükkida.
On juba praegu katsed õpikutesse sisse viia eestikeelseid elemente. Näiteks geograafia ja bioloogia õpikutes antakse definitsioonid kahes keeles või küsimusi paraagrafi juurde on ainult eesti keeles.
Asi on selles, et vene koolides töötavad õpetajad ei oska eesti keelt üldse, või oskavad madalal tasemel, mis ei anda neile võimalust õpetada oma ainet riigikeeles.
Kellel on rohkem õigusi ainet anda, kas eesti keelt oskaval inimesel, kes läbis näiteks kolmekuulisi geograafiaõpetajate kursuseid või neli aastat kõrgkoolis õppinud geograafiaõpetajal, kes kahjuks oskab halvasti eesti keelt.
Ikkagi mina ei usu sellesse, et muukeelse kooliharidus kaob üldse, eriti venekeelne kooliharidus. On veendunud, et Ida-Virumaal säilib venekeelseid põhikoole.
Vaid minu arust kõige suurem probleemiks saab õpetajate kompetentsus ja professionalism.
Mis puudutab teisi keeli, siis minu arust ei teki isegi idee luua näiteks ukraainakeelset kooli.
Enne seda külastasin ma Tartu ainult kaks korda.
1999. aastal just sellel päeval oli näha Tartus päikese varjutust.
Võib olla see oli mingi märk, aga see aeg ma ei pannud sellele suurt tähelepanu.
Need kaks Tartu külastusi ei olnud pikem, kui üks päev.
Aga ikka see linn jõudis mulle minna väga kalliks.
Nüüd ma saan täpselt ütelda, et ma isegi armastan Tartu.
Kooli ja ülikooli vahel on suur nõudmiste vahe, mis ei saa ühe aasta õppimisega vähendada.
Kui keegi tahab saada heasse ülikooli, ta peab olema või väga tark, või väga rikkas.
Koolis mina õppisin suhteliselt hästi.
Venemaal veel ei ole riigi eksami ja tuleb anda ennem koolis 5 eksami ära ja siis veel mitu ülikooli eksami. Ma ei tea inimest, kes andis vähem kui 20 eksami.
See mõjus halvasti noorte füüsilise ja närvide tervisele.
Paljudel tekkisid probleemid maoga, seljarooga, vererõhuga ja isegi südamega.
Lõpuks tuli välja, et kes õppis hästi koolis, käis mitme kursustel ja tahtis ausalt ülikooli sisse saada, see ei saanud kuskile. Ja nüüd õpib mitte eriti heas ülikoolis.
Aga kes oli laisk koolis ja ei teadnud eriti midagi aga kellel oli raha, need õppivad parimates moskva ülikoolides.
Venemaal on üks viga – varastavad.
Ja isegi ülikoolis sa kunagi ei tea, millal ja kus sa pead jälle võtma rahakott välja.
Õppejõud ei saa võtta tihi. Sellest saab teada terve linn ja tema kaotab tööd.
Veel ma täitsa ausalt sain Tartu ülikooli sisse tasutalise õppimisele. Ja ma pole midagi seni üleliigset maksnud.
Mull on juba palju tuttavaid ja mõnusad naabrid.
Ma elan kesklinnas, kohe Botaaniku aia vastas.
Sügisel korjasin ma kollaseid lehte ja nüüd käisin vaatamas esimest lund.
Mu tuttavad välistudengid on vapustatud Tartu iluga, käivad õhtuti pildistamas Emajõge ja Toomemäe.
Veel ma tahaksin märkida Tartu väikesed vahed. Näiteks peahoonesse ma pean minema täpselt viis minutid.
Moskvas kooli ma sõitsin peaaegu tund. Ülikooli ma sõidaks vähemalt tund.
Väikse linna jaoks on Tartus palju muuseumi ja huvitavaid ajalooliseid märke. Ma ei ole veel kõik siin külastanudki ära.
Veel on Ülikoolis põnevad koostulekud ja kokkusaamised huvitavatega inimestega.
Ainult enne ma pean andma ära Riigi Eksamid ja õppima korralikult eesti keele ära.
Elada terve elu ei saaks vist ma siin.
Need, kes juba käinud välismaal, on õnnelikud ja oma puhkusega ja tööga rahul, teised natukene kadestavad ja loodavad, et võib olla järgmisel suvel nad sõidavad välismaale ka.
Aga kahjuks niisugune sõit on mõeldud mitte kõikide inimeste jaoks, vaid ainult nendele jaoks, kellel on olemas palju raha. See on nn. kallis mõnu.
Ma ise kuulun nende inimeste hulka, kes välismaal veel ei käinud.
Aga ma kuulsin sellest väga palju lugusid.
Paljud neist kasutasid mingi firma teenused, nendel oli kergem kui inimestel, kes sõitis omal käel.
Kui olid probleemid tööga või elamispinnaga, nad lihtsal helistasid oma firmasse ja pärast kaks-kolm tundi nendel oli juba teine koht.
Kõik, isegi kõige kinnised inimesed leidsid endale palju uusi sõpru erinevatest riikidest.
Need, kes sõitis näiteks Ameerikasse, said endale head keelepraktikat. Inglise keele tasand tõstis võrreldes sellega, mis varem oli.
Paljud inimesed jutustasid, et Ameerikas on tudengite jaoks väga kerge tööd leida.
Kahe päeva jooksul nad kõik leidsid endale tööd.
Me peame juba mai kuus interneti kaudu leida mõne firmat, kirjutada nendele kirja sellest, et ma tahame nendel suvel töötada. Vastust kohe ei antakse, ainult pärast paarpäeva.
Aga isegi sellel juhul, kui nad on nõus sinule tööd anda, see on veel ebakindel.
Väga palju inimest tahab endale tööd saad, kohti on aga vähe.
Niisuguses töös töötavad mitte ainult tudengid, vaid ka täiskasvanud inimesed.
Tallinnas on olemas turismibürood, mis korraldavad niisugused sõidud.
Firmas te võite valida endale riik ja selles riigis kaks laagrid.
Oma rahast te maksate ka tee eest.
Te võite valida endale riik, mis teile kõige rohkem meeldib.
Aga võite lähtuda ka sellest, et kui te valite, näiteks Jaapan, siis te peate maksma üsna palju raha, et siia ainult sõita. Juhul, kui teie laager asub, näiteks, Poolas või Venemaal, siis tee ei võta nii palju raha.
Laagris igal päeval toimuvad erinevad ekskursioonid, konkurssid ja mängud.
Te võite tutvuda teise riiki kommetega ja teiste inimeste mentaliteediga.
Aga niisugustes laagrites mitte keegi ei anna teile tööd ja isegi ei luba teile tööd otsida.
Laagrite programm ei mõelnud selleks, et inimesed endale tööd leidsid. See on ainult puhkuse laagrid.
Ma arvan, et seoses sellega, et väga palju inimest sõidab praegu välismaale töötada, juhtub nii, et mõned võivad siia jääda ja seal ka õppida.
Juba praegu väga paljud pärast kooli lõpetamist sõidavad 4-5 aastaks välismaale ja elavad seal.
Nad õpivad ja töötavad seal ja võivad seal elada ilma vanemate toetust.
Nendel on seal täiesti teine elu, mitte selline, nagu, näiteks, eesti tudengitel, kes raha plaanis täiesti sõltuvad oma vanematest.
Me peame valikut tegema: kas töötada või õppida?
Võib olla nad toovad sealt mõned proektid ja ideed, mis oleks kasulikud ka meie eesti firmade jaoks.
Homme jälle lektüüri vastamine.
Eelmises kirjas kirjutasin sulle, et õpin neli keelt.
Kahe kuu pärast inimkond astub aastasse 2002.
Ma pingutasin üle ja praegu tunnen, et olen väga väsinud, põlesin ära.
See on tänapäeval nii populaarne sõna, mida kasutavad praegu nii väga tihti.
Aga, võibolla ma tean vastuse.
Järgmisel semestril kavatsen jätkata õppima jaapani keelt.
Soome keel väga sarnaneb eesti keelega.
Huvitav, kes saab maailma meistriks?
11. september juhtus Ameerikas enneolematu asi.
On erinevaid viisi, kuidas analüüsida seda katastroofi, kuidas tõlgendada neid sündmusi.
Huvitav on see, et paljude analüütikute arvates rünnakuid võisid korraldada ameeriklased ise.
Miks rünnakute sihiks valiti Ameerikat?
Kumb nendest kolmest ülekaalus kõike ülejäänuid, ka sellele küsimusele tuleb leida vastus.
See on nii, kuna võib puudutada kõike inimesi.
Mõni päeva möödudes sõjast enam ei räägitud.
Niikuinii moraalne vastutus tapmise eest ei kanna Ameerika üksi.
See, mis täna on aktuaalne ja vajalik, homme ei oma mingit tähendust.
Keel pidevalt muutub ja areneb edasi.
Tegelikult, kui mingit teost tõlgitakse üha uuesti samas keeles, näitab see, et kirjutisel on tähtsust, seda raamatut vajatakse.
Seda vana raamatut on tõlgitud inglise keelde üle 40 korda.
Ta lihtsalt tegi ettepaneku ja selle võeti vastu.
Ülikooli põlv on minu elus kõige toredam, ilusam ja huvitavam aeg, ja ma arvan kõige raskem
Üliõpilaste elus on palju raskusi: on vaja kõigil jõuda, midagi kirjutada, eksameid sooritada, referaadi teha ja nii edasi.
Mind rõmustab seda olukorda, et ma praegu õpin, aga mitte töötan.
Ma olen harjunud ühiselamu eluga, sain sellest aru, et kõik inimesed on erinevad ja nendel on õigus olla erinevaid.
Mul on oma probleemid, ja ainult mina pean neid otsustama, ema ja isa ei suuda mind aidata.
Praegu vastan oma tegevuste eest ise.
Ainult sellel viisil võib midagi õppida elus, saata teada, proovida.
Ma tean, et ma olen laisavorst.
Mõnikord on raske ennast sunnida õppida, aga lõppude lõpuks saan aru, et see toob mulle ainult kasu.
Loodan, et vaatamata sellele, et õppida on raske, ma armastan ülikooli ja Tartu linna, ja mitte midagi ei rikku seda suurepärast mulje.
Pärast tööd läheksin kojju otse või astuksin toidukaupluse sisse.
Suvilas puhkaksin, päevataksin, lebaksin päikese käes kuulates lindude laulu, kastaksin aia lilled, fotografeeriksin palju.
Praegu oleksid minul kaks last.
Ma ei saaks kohtama paljusid huvitavaid inimesi.
Aga nüüd mul oleks tohutult suur valik, sest meie Vabariik on kutsekoolidest täis.
Peale selle, ma oleksin pidanud endale ise süüa teha ja kõik neid asju.
Võib olla käiaksin kursustel õppima, näiteks saksa keele kursustel.
Õpiksin saksa keelt ja sõidaksin Saksamaale töötada.
Praegu ju töötavad neiud seal: nad elavad peres, kus nad koristavad maja ja istuvad lastega.
Ja siin väga meeldib mulle.
Meie pidime hoolitsema vanemate inimeste eest. Väga tihti käisima hooldekodus, külastasime vanureid. Muretsesime väikeste laste eest turvakodust.
Mõned lapsed olid raske haiged, nende eest oli eriline hoolitsemine.
Mina arvan, et see sobiks mulle parem kui sotsiaaltöötaja.
Siis terve päev ma saaksin inimestega suhelda.
Aga mina olen rõõm, et ma õpin ülikoolis.
See on raske ette kujutada.
Esimeseks, kui ma ei oleks üliõpilane, siis ma oleks õnnetu.
Ilma kõrghariduseta ei leida hea töökoha.
Võib olla mina siis ka oleksin õnnelik, kui mul oli juba oma pere ja laps?
Kui ma ei leiaks tööd, siis ma prooviks astuda tasusele kõrgkoolile, aga järgmisel aastal uuesti prooviks astuda Tartu Ülikooli või Tallinna Pedagoogika ülikooli.
Ja kui ma leiaks tööd, siis mina ka prooviks uuesti astuda ülikooli, sest meil ajal on väga tähtis lõpetada ülikooli.
Siis veel ma käiks mõnedele keelte kursustele, et õppida kõigepealt eesti keel ning võib-olla soome või rootsi keel.
Ja kui mul oleks töö, siis ma tööks ja õpiks.
Kuid ma siiski ei oleks tahtnud Narvas jääda, ja kindlasti järgmisel aastal astuks ülikooli.
Kui ma ei oleks saanud ülikooli astuda, siis võib olla läksin ma elukutsekooli ja õpiksin seal.
See kordaks iga päev.
Võib olla leiaksin ma endale niisugune tegelemine, mis mulle meeldiks.
Kui mul oleks palja raha, sõidaksin ma välismaale, püüaksin seal tööd leida.
Näiteks töötaksin perekonnas lastehoidjaks.
Aga see on ka minu jaoks raske, sest ma ei oska hästi inglis ja saksa keelt.
Arvan, et töötada raamatukogus on vaja hea kasvatus, taktitunne ja huumorimeel.
Ometi mul on vaja kõrgharidus.
Iga päev suureneb informatsioonituld välismaalt.
Räägitakse, et Tallinn on pealinn, Tartu on linn peaga.
Mulle meeldib Tartu ajalooline raekoda, Toomemägi, kus asub Toomkiriku varemed, Inglisild ja Kuradisild.
Mulle meeldib teatrisse „Vanemuine” käia.
Õppeaasta oli seal kaks aastat.
Kui ma ei oleks üliõpilane, siis ma jätkaksin õppida seal ja saaksin reisikorraldajaks.
Kui ma ei oleks üliõpilane, siis võib olla, ma tutvustaksin ühe välismaalasega.
Kui ma armastaksin teda, siis ma läksin temale mehele.
Muidugi, vanemad sõidaksid ka minu külla.
Aga see pole viga, töö on kasulik.
Tartusse võtaksin ma kaasa lemmiku mänguasja.
Pärast ülikooli lõpetamist astuksin ma tööle ja töötaksin õpetajana.
Veel lapsepõlves unistasin ma koolis töötada.
Juhtub nii, et inimene ei saanud aru millest räägitakse tekstist.
Võib olla teksis on palju terminoloogiaid või muid arusaamatuid sõnu.
Mõned reklaamid on inglise, ladina või teise keeles.
Mina arvan, et reklaamikeel on objektiivne ja arusaavad kõige jaoks.
On välja antud juba rohkesti raamatuid, sõnaraamatuid, mille põhiülesandeks on õpetada inimesi õigesti rääkida ja keelt kasutada.
Inimene ei peaks kõiki keeli valdama või oskama, aga peaks vähimaltki neid aru saama.
See nõuab meie kaasaegne ühiskond, haritud inimest austatakse, talle on lihtsam kaugele minna ning kui ta sattub juhuslikult näiteks ajakirjanike ringkonda, siis ta ei hakka tundma häbi, et ta ei saa mitte midagi aru.
Kui näiteks võtta kaks erinevat ajalehte, milles kirjeldatakse üks ja sama sündmus, siis kindlasti võib nendes artiklites leida erinevusi, need ei saa olla samasugused, sest neid kirjutasid kaks erinevat inimest, kaks üksikisikut.
Mis puutub näiteks poliitilisesse elusse, siis poliitikud või nende pressisekretärid võiksid rohkem intervjuusid anda, et ajakirjanikel oleks vähem võimalusi ise midagi välja mõelda.
See on tähtis selle järgi, et teine inimene, kes teda kuulab, võiks teda mõistma, tema juttu aru saama.
Kogu maailmas kasutavad inimesed erinevaid keeltestiili.
Mina jagan rohkem arvamust, et ajalehte keel peab objektiivne olema.
Arvan, et ajaleht peaks informatiivne, sõltumatu, asjalik ja kõige tähtsaim objektiivne olema.
Ajakirjanik peab olema ametialane ettevalmistus, lai silmaring ja kindlasti tõde kirjutada.
Praegu on olukord selline, et ei ole alati ajalehtedes objektiivseid uudiseid.
„Kollane ajakirjandus” kasutab subjektiivne keel.
Ajakirjanikule see ei meeldinud ja ta kirjutas oma artiklit, kus oli subjektiivne tekst.
Ajakirjanikud ei pea kirjutada väljamõeldav lugu.
Tänu keelelisele struktuurile võib üht sündmust iseloomustada ja kirjeldada mitu viisidel.
Uusi tähendusi lööme me ise tänu sellele, et nimetame ja iseloomustame nähtusi, inimesi ja asju uude sõnadega.
Mitte koguaeg inimine jälgib seda, kuidas ta räägib või kirjutab, tal lihtsalt ei jätku tähelepanu või aega selle peale.
Ajalehes peab olema rohkem ametlikum keel, kui kõnekeel.
Reklaamikeel sõltub mitmest faktoridest: missugune on reklaam, mis firma teeb reklaami, mida reklaamitakse, mida tahetakse selle reklaamiga saavutada jne.
Reklaamiks kasutatakse palju vahendeid, mis aitab peibutama inimesi.
Näiteks, mida reklaamivad ja nähes selle, inimene läheb vaatama konkreetset toodet, millest oli kirjutatud.
Võiks öelda, et reklaam näitab tänapäevase maailma.
Mõnikord lähed mööda reklaami ja isegi ei pööra sellele tähelepanu, sama lugu ka postkasti kohta.
Sinna panevad liiga palju igasuguseid pabereid, mida üldse ei vaata.
On ka selliseid reklaamid, millest esmakordselt ei saagi aru, mis tahtis näidata või öelda selle reklaami autor.
Reklaamikeel peab olema korrektne ja suurepärane, aga samas mõttes arusaadav tavalise inimesele (näiteks lastele, vanadele, pensionääridele).
Väga harva me võime kohtuda, kus erinevad tekstid on kirjutatud ühes stiilis.
Näiteks ametniku kirjas me kasutame ametlik stiil, kui me räägime sõbradega siis teine, kui vanematega kolmas.
Igal elumomendil me kasutame erinevad stiilid.
Näiteks kui ma hakkan lapsega ametliku keeles rääkida, siis ta ei saa mind aru.
Sellepärast me võime kindlasti öelda, et keel peegeldab meie elus.
Minu meeles reklaam meie ajal on väga hästi mõjutab meie keelele, sest reklaamis sageli kasutavad vale keel, isegi kõnekeeles inimesed ei räägi nii.
Näiteks neid, kes alles õppivad keel nad vaatavad reklaami ja pärast räägivad nii nagu reklaamis.
Ja nad on kindel, et nad räägivad nii nagu õige.
Samuti lapsed nad ju sageli vaatavad telekat, ja nad õppivad just sellist keelt mis on vale ja pärast lapsele on koolis väga raske tuleb.
Aga minu meeles nad teevad hoppis vastupidi, sest inimene, kes teab õigesti keel see kohe märkab, et teksti on üldse raske aru saada.
Tema eesmärk on kõigepealt reklaamiva toode poole tähelepanu pöörata.
Ühesõnaga, reklaamikeelt võib nimetada emotsiooni sisaldava keeleks.
Keele abil püüakse rõhutada reklaami toode positiivseid küljeid.
Reklaami tegijad mõtlevad enne reklaami tegemist ka sellele, kuidas see võiks teisi inimesi mõjuda.
Absoluutselt ei saa reklaam kõikidele samasuguselt mõjutada, sest inimesed on erinevad.
Kui reklaam on visuaalselt ja keeleliselt näeb peibutavalt välja, siis ootab reklaami objekti edu.
Reet Kasiku poolt kirjutatud artiklis oli räägitud paljudest tähtsatest asjaoludest, mis puudutasid keele kasutamisvaldkondi, keele struktuuri ja ilmenguid, minule aga tundus kõige olulisema see, et keel, nimelt tekst loob maailma. Kuidas sellega mitte nõus olema?
Mind alati hämmustas see, et ühe sõnaga või väikese nüanssiga saab terve teksti sisu ja põhimõtet mõjutada.
Sõnadel on jõudu, sest nende abil võib luua täiesti omapärase ja lummatava maailma, mis oleks täielikult eraldatud reaalsusest, või täielikult sellele vastaks.
Neid erinevusi peegeldavad tekste mitmed liigid, Reet Kasiku poolt toodud näited olid täiesti ammendatavad.
Igale ajalehele on iseloomulik oma stiil ja väljendusviis, nagu näiteks oleks veider terviseajalehes kohata poliitilisi väljendeid või liiga teaduslikke termineid, kuna see ajaleht on mõeldud ikkagi lai rahva massile.
Kuid ajakirjanik oli visa ja teadis maagilisi sõnu, mis aitasid veenda teadlast rääkida oma lapsepõlve tembudest.
Täiskasvanud ei olnud ju alati nii tõsised, nad olid ka väikesteks, kes vallatlesid pidevalt, käitusid nagu kõik tavalised lapsed.
Ühel päeval sai ajakirjanik teada ühelt vanalt kerjuselt, et elab metsa taha, kus päike tõuseb hommikuti väga vara, üks tark maailmakuulus teadlane.
Nutikas ajakirjanik kohe taipas, et midagi tagasihoidlik teadlane varjab.
Ta vist arvas, et kedagi huvitavad probleemid seotud tema uurimistööga.
Nii rääkiski ta vanakest pehmeks.
Professor oli kütkestatud naise iluga ja rääkis talle oma lapsepõlvest.
Nii palju aega võttis ajakirjanikul leida sellist teadlast.
Kuulas teadlane ei tahtnud mitte mingil ettekäändel rääkida oma isiklikust elust, vaid tööst.
Ajakirjanik tahtis väga saada intervjuud maailmakuulsalt teadlaselt. Ta mangus teda sellest terve nädalat.
Aga kahjuks teadlane ei tahtnud seda ja pakkus jutustada oma uurimistööst.
Talle tuli kuulda teadlase uurimistööst, sellest sai nii igav jutt, et ta jäi suikuma.
Ise vastus juba tuleb subjektiivne.
Tavaliselt ainult esimene ja viimane leht on objektiivsuste veergudega.
Kogu ajalehe sisu on keegi arvamus.
Kui ebaharilikum arvamus, siis paremini, sest hakkab lugema seda rohkem inimesi, seega ostma just selle ajalehe.
Olen veendunud, et ei saa uskuda kõigisse, mis on kirjutatud ajalehes.
Võib leida väga tihti erinevad artiklid tuntudest inimestest.
Huvitavam lugeda teisi arvamusi ka, sest et õigemini aru saada, näiteks konfliktist, on vaja teada nii häid külge kui ka halvaid. Ainult siis võib teha mingit järeldust.
Kolmandaks, on loomulikult palju informatsiooni, mis massimeedia poolt meieni jõuab, tellitud kolmandate isikute poolt, kes dikteerivad mitte ainult teksti sisu, kuid ka tekstistiili.
Siin on suur mõju poliitikute ja vastutajate keelekasutuses.
On olemas aga mitu erinevaid valdkondi, mida nad uurivad.
Keelekasutuse viis oleneb siis sellest, kuidas ta sobib kokku olukorrale ja ürituse tähendusele.
Tänapäeval on inimestel suur valik kirjandusest lugemiseks.
Kui artikkel on objektiivne, informatsioon on esitatud mitmekülgselt, võib näha mitu vaatepunkte ja teha oma kokkuvõtet.
Lisaks sellele, objektiivselt kirjutatud artikkel aitab meil näha kõiki negatiivseid ja positiivseid külge.
Nii, kuna me elame infoühiskonnas, informatsioon on meie jaoks väga tähtis.
Tänapäevases maailmas on väga palju igasuguseid ajalehte.
Teiste sõnadega ütlen, et ajalehekeel peab olema „reaalne”, st niisugune, et kui me loeme meid huvitava teksti läbi, siis me peame teada saada, mis maailmas toimub, mis on tegelikkuses. Seda öeldes ma pean meeles neid ajalehte, mis toovad meile uudiseid.
Mulle tundub, et kõik panid tähelepanu sellele, et kui toimub midagi head, siis on tegija tuntud. Kui juhtub midagi halba, siis me ei tea, kes on süüdi.
Muidugi ajakirjanduse keel erineb tavaliselt kasutavast keelest eriti stiili poolest.
Mõnikord isegi kohtume tekstides slängi, võõrsõnadega.
Need sõnad, mida me oleme harjunud kasutada oma igapäevases elus, on üsna iseloomulikud ajalehtedele.
Mina arvan, et ajakirjanikud teevad tihti palju vigu artikli kirjutamise käigus ja toimetaja mitte alati parandab meid. Niimoodi ajalehed ei või olla näidiseks oma keele arendamiseks.
Ühelt poolt on väga hea, et ajakirjanduse keel muutus arusaadavamaks ja lugeda on praegu kergem. Aga, mulle tundub, et see kaotas oma omapärast.
Meie tänapäevases elus väga suurt rolli mängib meedia.
Meile abiks on televisioon, raadio, internet, aga ka ajalehed ja ajakirjad ei kaota oma populaarsuse.
Sellest, mida me loeme, sõltub meie arvamus, meie vaatepilt.
Ajalehtede reklaamis kiidetakse mingit kaupa, mis ei pruugi hea olema.
Keelekasutaja ei vali sõnade ja väljendite vahel, ta valik ka keelelisi struktuuri, lause vormi.
Keeleteadlase peamine ülisanne leida vastust küsimusele, kuidas keel on ehitanud.
Nad uuritakse keele ühiskondlikku, inimestevahelise suhtlemisega seotud külge.
Aga keelesüsteemi analüüsil seda ei vaadeldakse.
Kirjutaja toob näidet sellest, et tekstid hakkavad elama oma elu sedamööda, missugusesse situatsiooni nad kuuluvad ja milline mõju neil on.
Mulle tundub, et ei saa valida mingit üht keelt, mis oli arusaadav kõigile.
Ja on väga raske teha nii, et kõik said aru üht või teist sõnu.
Mõtlen, et ajalehes on valitud keel, mis on saadav keskse haridusega inimestele ja neid on palju.
Kuigi mina loen neid harva, eelistan vaata uudiseid internetist.
Tavaliselt küsin sõbrannadest või vaatan sõna tähendust.
Muidugi oli lihtsam, kui keel oli objektiivne, aga siis me ei saaks arendada oma silmaringi ja teadmist.
Kokkuvõttes võiks lisada, et olen ajalehte keelega rahul ja see peab olema nagu ta on.
Tõenäoliselt ajalehed mõjuvad meile.
Nende armastus algas juba palju aastat tagasi ja kestab kuni siiani.
Minu arvates, see oli väga julgelt, kui see vana proua läks Austraaliase mehe juurde, keda ta ei näinud palju aastat.
Armastus igal juhul muutub meie elu paremaks.
Austraaliasse kolimisega Ilme mitte midagi ei kaotanud, sest kõik tema sugulased ja sõbrad jäävad ikka sugulastena ja sõbradena.
Minu arvates, kui sinu elus midagi muutub, selle pole vaja karta.
Mitte palju naisi oleksid julgenud oma elu nii kardinaalselt muuta, nagu Ilme seda tegi.
Tõenäoliselt oli see armastus, mis sunnis mehe oma armsat otsida.
Ehkki see võib olla mingi teine jõud mis tõmmab inimesed üksteisele.
Kui piirid läksid lahti, ta pani ajalehtele kuulutust, kus oli öelnud, et ta otsib Ilmet.
Siis sõitis Ilme Austraaliasse ja jäi seal elada.
Muidugi – tema perekonnd jäi Eestis, aga Austraalias ta leidis endale uut perekonda ehk Ilmari.
See lugu on esimest armastusest.
Naine oli juba abielunud, temal oli lapsed ja pere.
Ta andis ajalehes kulutus ning helistas ka, et olla kindel.
Aga ta kartis sõita, sest ei teadnud keelt ning temal oli lapsed.
Kõik lahendas kiiresti.
Nüüd nad elavad Austraalias ning abielusid ka.
Ta ütles oma perest.
Kõige huvitav on lugu Ilmest ja Ilmarist.
Nende esimene kohtamine juhtus 50 aastat tagasi ning kestab kuni siiani.
Kui sõja algas, see oli väga ammu, Ilmarile oli vaja emigreeruda Austraaliasse.
Ta pani kuulutuse ajalehte ja pärast seda Ilme märkis seda kuulutust ja helistas Ilmarile.
Nendel oli kohtumus Austraalias, ja natuke aja pärast nad abiellusid.
Pärast seda sõitis Ilme Ilmari juurde Australiasse ja nad kohe abielusid.
Nad rääkisid ja otsustas Ilme Austraaliasse sõita.
Ma ei tunne armastus selle inimese järele.
Kui mina olen veendunud selles asjas, siis mul ei ole kõhklus.
Kui ma töötasin välismaal, ma tundsin igatsus perekonna järel.
Ilmar ja Ilme tutvusite kirja teel.
Ilmar kirjutas kuulutus, et otsib Ilme.
Praegu nad elavad Austraalias ja nad on väga õnnelik.
Aga miks puutub minusse siis mina mitte kunagi ei otsustaks sõida Austraaliasse või kuhugi veel sellepärast et siin mul on väga palju sõpru, tuttavaid, sugulaseid ja minu vanemad on siin ja mina lihtsalt ei saaks nendel loobuda ja kuhugi sõita.
Kas keegi teab seda sõna tähendust?
Ilme saatis oma foto Ilmari ja palus kokkusaamist.
Ilme lihtsalt ei teadnut, kus oli Ilmar ja mida ta tegi.
Ärge muretsege selle eest!
Ma arvan, et selline lugu on võimalik pidada tõeliseks muinasjutuks, kuna niisugused lood juhtuvad äärmiselt harva.
Armastus on niisugune tugev tunne, mille abil kaks inimest saavad absoluutselt õnnelikkudeks.
Kuidas aru saada selle sõna tähendus.
Mul väga suur koduigatsus.
Mu sõber haige, mul on tema pärast kahetsus.
Kaks inimest oli kohtunud noruses eas.
Nende nimi oli Ilme ja Ilmar.
Läks mööda päris palju aega, - 50 aastat, ainult siis nad kohtusid uuesti.
Praegu nad elavad rõõmsad ja nad on väga õnnelikud, et neil on selline suur armastus!
Mulle väga meeldis see lugu.
Inimesed lihtsalt mängivad tunnetega, see jääb väga halba muljet.
Selles loos aga oli vastupidi, see on nii romantiline nii tore oli see lugeda.
Armastus on tunne, mis tõukab inimesi teha rumalaid asju.
Kas on kellegil küsimused selle teksti kohta?
Minu meeles sellised lood on vajalikud eakatele naistele, kes ei ole veel oma armastust saanud.
Mina eriti ei tunne huvi niisuguste artiklide peale.
See on rohkem naiste asi lugeda teiste elu kohta ja pärast vahetama üksteisega muljeid.
Unustasin kirjutad, mis ma sellest loost mäletan.
See on romantiline lugu kahe inimest kohta, kes vaatamata lahkumisele säilitasid oma armastust.
Kuna Ilmar oli juba vana mees, otsustas ta leida oma nooruse armastust.
Ta kirjutas ajalehe kuulutust ja Ilme luges seda ning kohe sai aru, et ta on see naine, keda ta otsib.
Ilme sõitis Austraaliasse Ilmari juurde ja jäi seal elada.
Mulle tundub, et see on ebatavaline, romaantiline lugu, aga minuga täpselt see ei juhtu.
Minu ema on haige, mul on tema pärast kahetsus.
Kui eesti keelest rääkida, ei peaks selle õpimine soomlastele probleeme tekitada.
Vaatamata sellele, et eesti ja vene keeled erinevad üks teisest tunduvalt, ei ole, minu meelest, meie ajal venelaste eesti keele oskus vilets.
Informatiivne isoleeritus on ka üks olulistest probleemidest, mida võib põhjustada eesti keele mitteteadmine.
Need kaks keeled pole sarnased.
Arvatakse, et võõrakeele õppimiseks segab keelebarjäär.
Päriselt minu barjäär rikkus tol ajal, kui ma astusin Tartu ülikooli.
Aga kui see juhtub, siis alustad mõelda, et keel pole nii õudsalt raske, nagu tundus varem.
Maailmas on juba teatatud, et eesti keel kuulub raskete keelte rühmasse.
Mul ei olnud võimalust valida, kas õppida või ei seda keelt, sest väga ammu teadsin, et see keel on kasulik minu jaoks.
Praegu saan aru, et eesti keele õppimine andis mulle alust teiste keelte õppimiseks. Näiteks, sel aastal hakkasin õppida soome keelt ja mulle ei paista juba, et keel võib olla raske.
Õppimiseks raskused tekkivad aga erinevatel inimestel erinevates keeleõppe valdkondades, kuna ühele inimesele pakub rohkem huvi suuline keel ja vestlusharjutused, teised tegelevad rohkem grammatika ja morfoloogiaga.
Seda võib öelda samuti ka eesti keele kohta ja ka paljude teiste keelte kohta.
Ükski keel ei ole raske siis, kui sihikindel, andekas ja töökas inimene tahab ise sellist keelt õppida ja paneb kõiki oma jõudu sellesse jaoks.
Minu meelest eesti keel on küllaltki ilus ja huvitav keel, isegi seda võib nimetada meloodiliseks keeleks.
Ja kui võrrelda neid kaks keelt, siis võib öelda, et eesti keel on lihtsam ja pole raske.
Võib-olla tundub nii, et see on lihtsam kui inglise keelt.
Mulle tundub et eesti keele grammatika on päris lihtne, kõik on seotud ja arusaadav, aga näiteks, inglise keeles, ma ei saa aru ajavormid. Need on palju keerulisem.
Huvitav, et mulle on lihtsam rääkida inglise keeles kui eesti keeles.
Kui tõsiselt öelda, siis eesti keel, minu meelest, keskse raskusega keel.
Kokkuvõttes tahaksin öelda, et eesti keel ei ole raske inimeste jaoks, kes elab eestlastega kõrval.
Kohe toon mõne näide.
Kui inimene ei puutunud kunagi kokku keelega, mida ta väga tahab õppida, kindlasti tal tekivad mõned raskused sooviva keele õppimisel.
Seega, ma võin öelda, et eesti keel, nagu ka iga teine keel, peale emakeelt, on ja jääb raskeks (minu jaoks), sest on tohutu raske õppida võõrt keelt nii, et valdama seda nii nagu me valdame oma emakeelt.
Kui ma oskaksin kirjutama luulet, siis eesti keel oleks mu jaoks lihtne. Aga mina ei oska seega ta on raske.
Stiimuliteks keele õppimises võib osutuda tahtmine kolida teise riigisse, leida parema töökohta, huvi kultuuri vastu, armastus inimese vastu, kes räägib keelt, mida sa ei tunne.
Tunnen paljusid inimesi, kes just sellise vajaduse pärast kiiresti õppisid eesti keelt selgeks.
Keele õppimine on suur probleem palju inimeste jaoks.
Ühe jaoks keel on lihtne ja ei tekita mingeid probleeme, teise jaoks eesti keel on liiga raske ja ta ei saa selle õppimisega hakkama saada.
Ilma suhtlemiseta keel ei saa keegi ära õpida.
Aga eesti keel on vajalik keel elamiseks siin edasi.
See on ümbritsev meid keel siin, Eestis.
Sõltub inimese iseennast: kui suurt rolli mängib see keel tema elus ja kas ta on vaja talle ja milleks.
Kui inimene alustab keele tegelema, peab ta lõpuni seda viia, kui ta on tõesti vajalik.
See, et mind aru saavad eesti keeles – see on üks asi, aga see, et ma räägin korrektselt – on juba teine.
Sõbrade ühiskonnas pole vajalik korrektne ja suurepärane eesti keele oskus, nagunii saavad minust aru. Aga töökohal, hakkad juba mõtlema sellest, kas õigesti midagi tegid või kirjutasid.
Õpetaja ei tohi kahtlustada, kuidas õigesti kirjutada või midagi ütelda, tal ei tohi selliseid probleemid üldse tekkida.
Rühm on väike õpetaja saab ära kuulata iga õpilast ja lahendada probleemi.
Ma ei usu sellesse, et leidub inimesi, kes valdavad eesti keelt päris puhtal, kes ei tee ühtegi vea.
Vanas eas kahetsetakse möödunud päevadest.
Nii selgubki, et mitte kuidagi ei saa kindlaks määrata, kust algab noorus ja kust lõppeb vanadus ja ikka vastupidi, sest mõned inimesed on noored terve elu sünnipäevast surmani – lõbusad ja rõõmsameelsed, mõned aga on vanad juba kümnest aastast – kogu aeg torisevad, iialgi ei ole millegagi rahul.
Keda siis peetakse noorusena?
Et neil olevat sellel – „omal ajal” – kõik oli ilusam olnud: mets rohelisem, meri sinisem ja nemad ise palju parimad kui praegused noorukid.
Elu ei seisa kohal. Ta areneb pidevalt, temaga koos arenevad ka inimesed, siin ka nooredki.
Muudab aeg, muudavad ka inimeste vaated elule.
Mis varem oli keelatud, täna on jõukohane kõigile.
Mille eest varem karistati, täna ei pea väga tähtsaks.
Noorena on kole raske olla. Sest püüavad täiskasvanud pidevalt õpetada neid, kes on noorem.
Kas ikkagi on see tõesti?
Sellele küsimusele ei saa ühest vastust ealeski anda. Esiteks sellepärast, et „nooruse” mõiste tõesti väga suhteline on.
Ja kui me ikka hästi kõvasti tahame, siis kõik tuleb!
Armastust võib nimetada elu suurima saladuse ja müsteeriumina.
Ma olen armastust defineerinud millegi suurena ja vastupandamatu tundega, mis mõnikord ei pruugi alluda mõistusele.
On inimesi, kes ei teagi sellist sõna tähendust nagu truudus ning seetõttu kannatajaks on see, kes seda kõige vähem väärib.
Mõnikord võib mehe ja naise vahel olla ka ainult truudus ning seejuures armastus võib täiesti puududa. Sama võib olla suur armastus, aga truudus võib olemata olla.
Tegelikult paljud suhteid purunevadki seetõttu, et ei ole truu.
Armastus võib ju alles olla, aga kui ollaks juba ühe korra kõrvetada saada, siis teist korda küll ei taheta, et asi sama moodi lõppeks.
Kui inimene ikka kodumaad armastab, siis on ta sellele ka truu. Läheb kas või mõtlemata kodumaad kaitsma kui vaja ega lase sealt jalga häbistades nii ennast kui oma vanemaid ja oma isamaad, kuid niisugused juhtumid ka on olnud ajaloos.
Kui aus olla, siis truudus ja armastus ei pruugi käia koos. Väga hästi saavad nad eraldi olla siis ka, kui ei ole armastust. Väga hea näide selle kohta oleks siis kui ollakse oma vahel sõbrad.
Inimest jääb alati vaevama küsimused armastuse ja truuduse kohta.
Tihti võivad naised, kes midagi väga saavutada tahavad, iseendastki hulljulguse ja mingil määral ka häbematusega üllatada, kuid see on andestatav.
Armuasjades tihti tahab naine kogu juhtimise enda kätte võtta. Vahel aga naine tahab olla mehele saladuslik ja juhitav.
Naine on võimeline ehtsalt mängida täiusliku naise rolli koos selle juurde kuuluvate värelevate silmalaugude ja parajalt doseeritud pisaratega.
Vastuoluline naine on ka saladus. Kes ka ise ei mõista, mida ta elult ootab.
Tihti naine süüdistab oma elu nurjumises oma meest.
Ta elas selle mehe kõrval kogu oma elu, olles kibestanud ja hingeliselt haige.
Kui huvitav ka see on kuid paljud inimesed väidavad, et naised armastavad valu.
Keele omandamine algab sünnimisest, mil vanemad hakkavad oma keelt lapsega rääkima. Ja juba seitsmeks aastaks kõneleb laps sama keelt mis tema vanematel on.
Kooli minnes hakkab laps juba keelt õppima. Õppima tähendab seda, et õigesti kirjutada ja raskeim keelevormi omandamist.
Esiteks õpitakse emakeele selgeks, teiseks – mingi teise keele, mis läheb elus vaja.
Ühes riigis võib palju rahvusi kõrval elada, niigi on ka Eestis.
Ja muude rahvustele on eesti keel – võõrkeel.
Näiteks, kui võrrelda vene ja eesti keelt omavahel, siis saab märgata, et eesti keel on vene keelelt kergem.
Kui inimene valdab kõnes keelt täiuslikult ja oskab grammatiliselt korrektne ennast väljendada, siis võib nimetada seda keelevaldamiseks.
Inimestel kujundab arvamus, et milleks eesti keelt vaja on, kui pole kellegagi selles keeles suhelda.
Kui kogu aeg suhelda, siis mälust ei kao midagi ja keele teadmine hakkab arenema.
Eesti keelega on sama asi, kui kogu aeg harjuda ja suhelda, siis jääb midagi meelde.
Kui on suur tahe keelt omada, siis see raske küll ei ole.
Aga seda probleemi on üsna lihtne lahendada, oleks vaja ainult natuke enda kallal töötada, rohkem aega eesti seltskonnas veeta, eesti raadiot kuulata ja püüa rääkida, rääkida ja rääkida.
Aga ma usun, et mul tuleb kõik välja ja kõik tuleb korras.
Räägitakse, et kui inimene teab rohkem kui kaks keelt, siis ta hakkab teistes keeltes kiiremini rääkida, sest tal on mõni alus, n.ö keele baas.
Peale selle inimene, kes valdab mitu keelt, on austatud inimene ja tal on kergem tööd leida ning end elus realiseerida.
Mina ei arva, et minu eesti keele teadmised ja oskused on head, võimalikult selles on süüdi see, et meie koolis iga aasta muutus eesti keele õpetaja ning meil oli üsna raske uue õpetajaga harjuda, sest õpetasid nad erinevalt, neil olid erinevad metoodikad, keegi oli tugevam, keegi nõrgem ning selline olukord segas keelt õppimast.
Lõpude lõppuks tahaksin öelda, et keelt parem ja efektiivsem õppida seltskonnas, kus selles keeles räägivad. Kui lihtsalt sõnu õppida ja mitte rääkida, siis keelt pole võimalik ära õppida.
Meie ühiskonnas on nii targad kui ka laiskad inimesed.
Esiteks on maailmas raskem keeli, kui eesti keel. Üht neist on vene keel.
Tartu ülikoolis alustasin soome keelt õppida.
Tavaliselt võin teha vigu, kui kirjutan tunnus või minu peas kõik sõnad segavad.
Sest iga keeles on oma reeglid. Ja mõni kord neid on väga raske aru saada, sest oma emakeeles selliseid reeglid ei ole.
Sest grammatika on iga keeles on raske, see et sa oskad väga hästi rääkida, selles keeles ei räägi veel, et sa oskad selles keeles ka hästi kirjutada.
Kui me hakkame keeled oma vahel sarnanema siis me võime kindlasti näha, et nad on absoluutselt erinevad.
Neil ei ole midagi ühist, muidugi me võime näha, et mõned sõnad on sarnased, aga siiski nad on erinevad grammatikast.
Kui me teame, et eesti keeles on 14 käändeid aga vene keeles on 6, saksa keeles 4.
Vene keeles kui me räägime millest siis me võime kohe aru saada kes see on poiss või tüdruk, eesti keeles on väga raske aru saada kui sa ei kuulnud jutt algusest, selle pärast, et vene keeles on naiste ja meeste sugu, aga eesti keeles ei ole.
Aga eesti keel ei ole ainus keel, kus ei ole naiste ja meeste suguseid.
Aga paljud inimesest võivad minuga nõusta ja palju vastupidi mitte. Sest inimesed on erinevad kõigest mõttest.
Minu meeles, nagu ma juba ütlesin, on iga keel raske õppida, sest selleks et õppida keel me peame teada missugused keeled temale ikkagi mõjuvad.
Ja veel ma olen kindel, et kui sa tahad õppida mingi keel siis sa pead sellest ka proovida rääkida ja kui sa juba oskad rääkida siis pole vaja häbeneda, et sa ei oska veel eriti hästi ja, et sul on vead. Sest see on aru saadav, sest sa veel ainult õppid seda.
Minu meeles kõige parem õppida keel on õppida seal kus see keel on riigi keel.
Sest ilma oskamiseta seda keelt sind ei saa mitte keegi aru.
Ma räägin seda nii, sest ma ise olen venelane ja eesti keel ma õpin ainult nii, kui ma lähen poodi siis ma pean rääkima eesti keeles, sest muidu mind ei saa aru mida ma tahan.
Ei probleemid tulevad ikka, näiteks kui sul on grammatikaga probleemid siis sa pead lihtsalt neid reeglid ära õppima ja siis neid kasutada.
Ja oleks parem, minu meeles, et kui su kõrval oleks keegi kes teab eesti keel paremini ja kui sa teed vead siis neid parandama, muidugi mitte siis kui te räägite kellelegiga, vaid pärast, kui te lõppetate.
Kokkuvõtteks ma tahan öelda, et üks kõik milline on keel, ta on oma moodi raske, isegi siis kui meile esimese pilgus tundub, et ta ei ole raske. Ta on siiski raske ja seda me saame aru ainult, siis kui me hakkame seda õppima.
Tihtipeale inimene ei tea kuidas üks või teine sõna või lause õigesti kirjutatakse või hääldatakse, kuid alateadlikult väljendab seda korrapäraselt.
Nii näiteks soome keele kandja kindlasti kergemini saab eesti keelega hakkama, kui araablane või hiinlane.
Võib arvata, et eesti keele õppimine on mõnevõrra lihtsam Eestis, kui välismaal, kuna siin võib seda kuulda keelekandjatelt, mis omakorda aitab selgeks teha kuidas üks või teine sõna hääldatakse või lause tervikus moodustatakse.
Korralik keele teadmine nõuab suurt tööd, kuna keele struktuuris on palju njuanse ja erandeid, mida peab nii meelde jätma, kui ka teadma millal seda kasutada.
Tihti peale pigem jääb sõnadest puudu, et kirjeldada mõnda inimese seisundid.
Mis puudutab mind, siis ütleksin nii, kui rohkem eesti keelt õpin ja püüan aru saada, seda raskemaks loen.
Ilukirjanduse lugemisel eesti keele arusaamine on lihtsam ja ise eesti keel olevat arusaadavam, kui eesti keele grammatikat õppimisel.
Väga tore, kui inimene saab aru, milleks iga keele õppimine temal on vaja ja kas läheb vaja?
Need inimesed õpivad eesti keelt, et hästi elada Eestis või, et leida hea töökohta.
Kas eesti keel raske või ei ole raske keel?
Ühest küljest eesti keel on raske keel, sellepärast see keel ei ole minu emakeelt ja ma elan Narvas, kus räägivad vene keeles.
Kui sa elad linnas, kus suur osa inimest on eestlased, siis on võimalus rääkida eesti keeles, suhelda, õppida eesti keeles, näiteks Tartu ülikoolis.
Siin elavad umbes 1,5 mln elanikke.
Eestlased peavad hoolima oma keelt ja tegema kõike, et muukeelsed inimesed, kes elavad ka Eestis, õpiksid ja osaksid eesti keelt.
Keeleteadlased käsitlevad tekste nii sisu poolest, kui ka selle kasutusviisist.
Ühed arvavad, et olulisem on otsida vastuse küsimusele, kuidas keel on ehitatud. Teised aga peavad olulisemaks küsimus, kuidas keel suhtluses „töötab”.
Pean ausalt tunnistama, et ma tõesti ei vaadanud teksti kasutuse viisile sellest vaatepunktist, nagu pakkub selle vaadelda Reet Kaasik.
Siiski, me oleme harjunud, et, tõesti, luuletusi kirjutatakse ühel viisil, ajalehe artikli – teisel ja ilukirjandust - kolmandal, ja see tundus normaalsena.
Ja, ausalt öeldes, ma arvan, et nii peabki olema, sest kui ei oleks teised inimesed võiksid teksti autorit valesti arusaada ja sellest tulenevad teised probleemid.
Minu meelest, see hästi näitab tegelikku inimolemust, kui midagi halba juhtunud, siis see toimus nagu iseenesest, keegi ei taha selle eest vastutama.
Kuidas on, ja kuidas peab olema, see ei ole mul otsustada.
Mõned teadlased üldse arvavad, et objektiivsus ei eksisteeri, kui see on nii, kas pole naiivsus nõuda ajakirjanikudest, ja teiste inimeste käest, kes töötavad meedia sfääris, objektiivset vaatepunkti ja õiget infot.
See on jällegi ainult kokkuleppe inimeste vahel.
Iga sotsioolog ütleb teile, et on võimatu, näiteks läbi viia uurimust ja ei osaleda selles. Mingis mõttes uurija ise ka on mingi osa uurimisest, lihtsalt juba selle pärast, et ta on vaatleb seda uurimust, olles ümbritseva ühiskonna osana, selle reeglite järgi; teisiti ei või olla.
Kõik kokku aga moodustab ühe ilusa pildi, omal moel harmooniline maailm, kus on oma reeglid, kus tegelikkus on ainult üks paljudest versioonidest.
Olen õppinud eesti keelt neli kuud ega see olnud eriti rasket.
Ainus asi millega minul oli probleeme oli eesti keele kuulamine.
Ma arvan, et see sõltus siit, et minu sõnavara ei olnud eriti suur.
Praegu, kui räägin kellegiga, nii üldse saan aru, mida ta minule räägib.
Ise olen soomlane ja arvan, et meile soomlastele on kergemat õppida eesti keelt kui muile välismaalastele sellepärast, et soome keel ja eesti keel on üsna lähedal teineteist.
Näiteks soome keele ja eesti keele substantiivite vormid on eriti samasugused.
Esimesed korrad kui lugesin eesti keelt, nii alati sain aru vähemalt poolest mida lugesin.
Alguses oli küll vahel lõbusat, kui oli samasugune sõna, kui soome keeles ja tõlgime neid valesti vaatamata neid sõnaraamatust.
Kui mõtleksin näiteks, et minu emakeel oleks inglise keel arvaksin, et oleks viinud rohkem aega õppida eesti keelt, kui emakeelena on soome keel.
Praegu on eesti keel natuke unustanud minult, sest ma olen kasutanud seda ainult poodides ja vaatades televiisorit üheksa kuu jooksul.
Kui ained koolis on matemaatika, füüsika ja programeerimine, nii eesti keele kasutamine jääb ka koolis üsna väheks.
Nad on kõige lähedasemad inimesed minu elus ja ma pean neid hindama, austama ja suhelda nendega võimalikult tihti.
Mõnikord tuleb mõte pähe, et Jaan Kaplinski kirjutas selle raamatu enda jaoks, et mälestuskatked kokku koguma, hindada oma elu, vaadata, mida ta saavutas elus ja mida on vaja teha, et oma eesmärki saavutada.
Minu meelest on see raamat rohkem kiri lähedasele inimesele, keda pole enam olemas, kui dokumentaalse biograafiana.
Minule meeldis selles raamatus veel seda, et autor huvitavalt räägib oma mõtetest, soovidest, oma seiklustest, perest, kuidas ta saab maailmast aru.
J. Kaplinski on tark, mitmekülgne, suurte kogemustega inimene, mina ei mõtle, et keegi võib temasse ükskõikselt suhtuda.
Kirjaniku pojad on õpetanud temale arvuti kohta.
Aga kõigepealt õpetavad lapsed vanematele, mida tähendab kohustus ja vastutus teiste eluolevuste ees.
Niisugune väljaütlemine meeldis mulle väga, ja mina arvan, et jään selliseid sõnu meelde.
Ja tema pikka kirja, raamatut, võib vaadelda kui armastusavaldus maailmale ka, sest siin autor väljendab oma tundeid, tundmusi ja sellepärast raamat on väga südamlik, avameelne, lihtne, huvitav ja intrigeeriv.
Arvan, et raamat tuleb lugeda.
Sageli me võime näha selliseid dialoogid, kus mehed räägivad Hitlerist.
Mulle on raske öelda, et see jutt oli minule väga huvitav, ainus mida mind huvitas oli noor neiu, kes alles lõpetas kooli ja nüüd ta peab koos oma vanaisaga ära kolima.
Aga enne seda noor neiu saab tuttavaks ühe noormehega, esimeses pilgus see poiss ei meeldi talle.
Mõni aja pärast nad jälle kohtuvad aga nüüd juba linnas.
Aga ta on väga armas tüdruk, ta hoolitseb oma vanaisast, sest ta on ainus inimene, kes temal on.
Vanaisa ainus, kes temast hoolitsenud.
Inge ei mõtle oma tulevikust, ta ei kavatse sel aastal edasi õppida minna, sest ta arvab et sel aastal ta puhkab.
Aga vaatamata sellele ta tahab kuhugi tööle minna, sest tema arvatest ta peab ise raha teenima.
Romaanist tuleb jutt sellest, kuidas elas vanaisa lapsepõlvest.
Siis romaanis tuleb täpselt kirjeldus sellest milline oli loodus tol ajal, milline loodus ümbritsenud vanaisad.
Aga romaanis tuleb jutt mitte ainult Ingest ja tema vanaisast, vaid ka palju teistest. Nad samuti meenutavad oma lapsepõlv, muidugi mitte noored, vaid juba vanad inimesed.
Minu meelest selliseid raamatuid nagu romaan Karl Ristikivi „Kõik, mis kunagi oli” on väga raske lugeda minu jaoks, sest tuleb palju asjade kirjeldamine.
Mitte kõigile meeldivad selliseid raamatuid lugeda.
Aga vaatamata sellele raamat on väga huvitav sellega, et me võima näha, kuidas inimesed elasid omal ajal.
Oli raske töö leida, aga seda on raske uskuda, kui me ei hakka sellest mitte kuskil kuulata või teada.
Sellepärast selliseid asjast on parem, kui keegi ikka kirjutab ja me hakkame sellest lugeda.
Ja kõige parem võib kirjutada ainult see inimene, kes ise oli sellest läbi elanud.
Sest on väga lihtne hukka mõista inimest, kes ei käitu nii nagu meie ja mõnikord isegi temast nalja teha.
Soovitan kõigile seda raamat lugeda ja teha oma arvamus, sest iga üks teeb oma arvamus.
Kõike selle te võite leida Maiti Metsanurga raamatus „Ümera jõel”.
Kui metsad olid täis loomi ja inimesed veel uskusid haldjasse ning tegid ohverdused oma jumalatele ja samal ajal uus religioon tulega ja mõõkadega vallutas paganlikke maid, elasid Eestimaal (tol ajal seda nimetust veel ei kasutanud) hõimud oma vaprate pealikudega.
Kuidas teha õige otsuse?
Kuidas leida ja säilitada oma armastuse, kuigi kõik asjaolud on vastu?
Kuidas üldse on jääda inimesena sel raskel ja ohtlikul ajal?
Vastuse sellele ja teistele küsimustele te saate läbilugedes Mati Metsanurga raamatu „Ümera jõel”.
Me ei saa nimetada seda raamatu ajalooliseks romaaniks, aga mõned ajaloolised faktid klappivad.
Tegelikult, see lugu on huvitav juba selle poolest, et Mait Metsanurk kirjeldab vana eestlaste usku ja igapäevase olme, nakatades lugejat nende sõjaka vaimuga.
See paneb tänapäeva noori inimesi austama rohkem oma ajalugu ja annab lootuse, et iga probleemist, kui hirmu äratavana ta ei paistaks, võib lahti saada.
Nii, et toimetaja saatis ajakirjaniku ühe võimsa võluri juurde, kellel lugu pidas kogu maa.
Ei saa ju vapper kirjanik tagasi pöörduda tühja kätega.
Toimetaja on saanud raamatud, aga kuna ta ei leidnud nendes igavese nooruse saladuse, otsustas ta neid toimetada ja levitama kogu maailma riikides.
Ma pakun uue kaubanduskeskuse meie linnas rajada.
Arvestades linna eelarve ja võimalusi, teadvustan, et selle rajamine on meile jõukohane ning peale selle tulukas ettevõtte.
Vaatamata sellele, et linnas on üsna palju kaubanduskeskuseid, pooldan siiski arvamust, et linnas puudub head ja kõikidele standaartidele vastutavat kaubanduskeskust.
Kolmaks, uues kaubanduskeskuses peavad olema populaarsed brändid esindatud, kuna meie linnas neid ei piisa, ning inimesed on sunnitud pealinna sõitma sisseoste tegemaks.
Mis kaubanduskeskuse asupaika puutub, olen kindel, et see ei muuda tõsiseks probleemiks, sest pinda selle ehitamise jaoks on küllaltki palju.
Kaubanduskeskuse eesmärgiks oleks anda Veeriku elanikele võimaluse teha kõiki vajalikke sisseoste oma kodukandis ja ühest kohast.
Teen ettepanekut paigutada uude kaubanduskeskusse suuremat toidupoodi, kust ostjad leiaksid kõike, mida nad soovivad; paar-kolm väiksemat riietepoodi (kindlasti selliseid, mis pakuvad erinevaid stiile), ilusalongi ja fotopoodi.
Selleks oleks ka uude töökohtade loomine.
Lugupeetud Kohtla vallavalitsuse esimees, pöördun Teie poole ettepanekuga rajada uue kaubanduskeskuse Kohtla külasse. Võin võtta osa kuludest enda hooleks.
See on hea võimalus küla arendamiseks, sest kui külaelanikel on võimalik töötada kodu lähedal, siis nad meelega jäävad Kohtlas elada, aga mitte linna kolivad.
Inimestel oleks koht, kus nad saaksid kohtuda, suhelda teineteisega, arutada küla probleeme.
Praegu on see maa jäi tühjaks ja ei kuulu kellelegi külaelanikkudest.
Oleks hea, kui kaubanduskeskuse disain oleks samas stiilis, kui ümberpaigutatud majad, st vana eesti stiilis.
Arvan, et uus keskus mõjutaks Kohtla küla elukvaliteedile positiivselt ja tooks palju plusse küla ja valla arendamisele. Ka majanduse seisukoht paraneks.
Pöördun teie poole ettepanekuga rajada uue kaubanduskeskuse.
Mis puudutab teenuste kohta, siis oluline oleks pakkuda keskuse külastajal söögikohta, nagu näiteks kohvikut.
Kuna meie küla elanikel puudub võimalused veeta vaba aja, võiks ehitada keskusesse ka spordisaalid koos saunaga.
Kui minu idee on tähelepanu väärt, palun teabitada mind selle kohta.
Samas vanemad saavad oma lapsi saata poodisse, teades, et üsna varsti nad jõuavad koju ja toovad kõike vajalikke asju.
Lapseväljakust eemal tahan ehitada parkla, et teeäärsed alad oleksid vabad ja miski ei segaks liiklusvahendeid.
Loodan, et Teie olete nõus sellega, et ka Võru linna teise osa elanikkudel on õigus külastada igal ajal oma piirkonnas kaubanduskeskust.
Mina pööran Teie poole ühe ettepanekuga.
Mul on kavatsus rajada meie linnas uue kaubanduskeskuse, mina tahaksin saada Teie lubadust ehitamiseks ja võib-olla finantsabi.
Arvan, et see kaubanduskeskus ei pea olema liiga suur, vaid seal peavad olema kõige tähtsamad osakonnad.
Minu meelest, niisugune keskus on vajalik Narva elanikke jaoks.
Mina tean, et Narvas on juba päris palju igasuguseid keskuseid, aga kaubanduses kogu aeg tekivad uued firmad, kes samuti tahaksid oma toodangut realiseeruda.
Võin öelda, et uus kaubanduskeskus annab palju töökohti, mis on ka tähtis inimeste jaoks, kes ei saa endale töökohta leida.
Tulevikus mina tahaksin kaubanduskeskuse natuke suurendada.
Mina pööran Teie poole ettepanekuga lubada uue kaubanduskeskuse ehitamist meie linnas.
On olemas muidugi palju erinevaid kaupluseid, kuid asuvad nad linna erinevates osades.
Juhtub nii, et kõige vajalikke ostmiseks tuleb kuulutada väga palju aega ja jõudu.
Suure kaubanduskeskuse avanemisega saame me seda probleemi lahendada.
Kaupluse avanemine annab meile võimalust pakkuda meie linnaelanikkutele mugavat ja meeldivat shoppinguvõimalust.
Uues keskuses on esitatud erinevad tootemärgid.
Peale kaubandusosakondade keskuses on lai teeninduste valik.
Üldiseks, rajatav kaubanduskeskus mõjutaks positiivselt ja effektiivselt linna elukvaliteedile.
Pööran Teie poole eesmärgiga oma projekti kirjeldada.
Mul on kavatsus Jõhvi linna väikse kaubanduskeskuse rajada, seega tahaksin ma Teie lubaduse saada.
Kui lähemalt rääkida, siis keskuse teeninduste põhitarbijad on noorinimesed.
Vaatamata firmade kuulsusile, nende hinnad on taskukohased ning sooduste hooaeg on ettenähtud ka.
Selleks on valitud teadlikud inimesed, kes igal hetkel võivad ostjal aidata.
Ma pööran Teie tähelepanu ka sellele aspektile, et kaubanduskeskuse avanemine saab parandada meie maakonna tööturu olukorda.
Töötingimuste kohta saame arutleda juba hiljem, kui äriplaan on kinnitatud ja kõik vajalik dokumentatsioon on kogetud.
Kokkuvõtteks tahaksin veel kord rõhutada seda, et tulevikune kaubanduskeskus on suurepärane probleemide lahenemisviis.
Suurim osa oma raamatutest kirjutas ta pikas eluaegses paguluses Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides.
Tõuke romaani loomiseks andis P. Krustenit juhuslik kohtumine eestlasest sõjainvaliidiga Saksamaal.
Kas tahab invaliid endast rääkida?
Kas oli see õige, tulla tema külla?
Vaatamata pingele, mis tekkis algul, hakkas see kohe pärast mitut minutit parenema.
Pärast pidu läks autor koju ja mõtiskles palju sellest, mis oli ta täna näinud ja tundnud.
Kohe tekivad Ilmaril tunded, mis ei lase temale rahulikult elada, vaatamata sellele, et tema abikaasa Hildegard teeb kõike, mis on tema jõududes, et Ilmaril oleks rahu.
Haige pakib oma asju ja sõidab haiglasse.
Kõik perekond otsib teda, aga ei tule mitte midagi välja, teda ei ole mittekuskil.
Siis Hildegardi ema räägib oma tütre saladust.
Kui nende linna tulid sõjaväed, siis üks nendest vägistas teda.
Ilmaril oli kohutav tunne, ta tahtis, et nokkisid linnud silmi, et muutuks ta jälle pimedaks.
See julmur jäi tema meelde.
Äkki Ilmar ärkab üles ja saab aru, et oli see ainult halb unenägu, mis muutus täielikult tema elu.
Sest halbu meie elus on palju.
Selles raamatus ei ole peategelasi, kirjeldamine toimub mitme inimeste üle.
Talurahval ei olnud nagunii elu kerge ja lisaks sellele avaldasid oma halba mõju veel riigi sisene olukord.
Sündmused toimuvad ajaloolise järjestiku järgi.
See aeg muutis taluinimeste elu üsna raskemaks.
NKVD mehed, kui said metsavendade olemisest teada, tõotasid nende pereliikmete poole, nõutsid nendelt metsavendade ja nende punkri olekukohta.
Sel ajal olid karmid normid, mis määrasid toiduainete hulka iga kodaniku jaoks ja millises ulatuses oli kohustus riigi kasuks tööd teha.
Nende normide järgi tuli välja, et enamus tööd tuleb riigi kasuks teha ja kogu jõud riigi peale kuluda.
Raamatus on palju kirjeldusi talurahva raske olukorrast, mis on seotud nende normidega.
Ühismajandi sisseastumisega sai talurahvas oma nahal tunda kõik kolhoosiga seotud raskusi.
Käsku andsid inimesed, kes põllumajandusest või loomakasvatamisest mitte midagi ei teadnud.
Minu meelest, ilus kirjandus on see, mida meeldiv lugeda, pärast raamatu lugemist on head muljed.
Tegelikult seal on tavalised seotud eluga asjad, aga sellest inimesed palju ei armasta kirjutada.
Kas meeldiv või ebameeldiv seda lugeda, aga elu või tõde ei saa muutuda.
Ilus ja inetu kirjandus ei ole sama head ja halba.
Vaatamata sellele vaatepunktile on meie alateadvuses arusaamine headest ja halbadest.
Mis puudutab minusse, võtaksin huvi pärast inetut kirjandust lugema. Ma ei arva, et meeldiks mulle nii kõvasti, et tahaksin lugeda lõpuni.
Kirjandus võib mingis mõttes võrrelda teatriga.
Näiteks mulle loeti raamatuid minu vanemaid, aga kui neil ei olnud aega, siis minu haridusega tegelesid minu armsad vanavanemad.
Senisest ajast mina loen küllaltki palju, kui mul on vaba aeg, siis mind võib alati näha raamatuga käes.
Minu meelest igas raamatus võib leida midagi huvitavat ja kasulikku, mis võib kasu tuua inimesele tulevikus.
Igas teoses on varjutud mingi mõte, idee, mis autor tahaks lugejaile näidata, võib-olla isegi mingite mõttetute tegelaste eest kaitsta.
Inimene, kes kirjutab raamatut, kirjutab seda oma elukogemuste järgi ning tahab sellega teiste inimestega jaguda.
Kõik inimesed on erinevad ning igaüks valib ise, mida talle lugeda, kellelegi meeldib klassikalised kirjanikud, keda tunnevad kogu maailmas, aga keegi eelistab kaasaegseid, ebatuntud kirjanikuid, kes teevad ainult esimesi samme kirjandusellu.
Iga inimese tööd on vaja austa, mitte igaüks võib mingi jutustust või teost kirjutada, lihtsalt keegi on natuke andekam kui teine, see ei sõltu inimesest või tema tahtmisest kirjutada, see on või seda ei ole.
Raamat on meie sõber, kes ei jätta kunagi hätta.
Ma mõtlen midagi positiivset, õpetliku.
Kui mingi autor soovib kirjeldada karmi reaalsuse, siis ta peabki kasutama negatiivseid kirjeldusvorme.
Kuid, kes ütleb, kus on piir, mis muudab kirjeldamist rõvedaks?
Ei tohi vahele jätta ka erandi.
Kui mingi olemus eksisteerib maailmas, siis ta on juba looduse seaduse järgi omab õigust siin olla. Teine asi kuidas ühiskond seda võtab vastu.
Nii et kui mingi asi on suurema massi seas aktsepteeritav, olgu ta siis nii olla.
Kirjanduses on mitu žanri, mille abil kirjanikud väljendavad oma arvamust või suhtumist millesse või kasutavad kindla stiili sündmuse kirjeldamiseks.
Kui näiteks on antud kaks kirjanduse teost, kus ühes on ilusasti ja kõrgstiili abil kirjutatud, aga teises – kasutati roppusi või ebaesteetilisi sõnu, siis võib iseloomustada neid kaht teost kui ilukirjanduse teos ja inetu teos.
Seda võib põhjendada sellega, et kõrval seisvates teostes on hästi näha kasutatud kirjeldusstiili, nad on üksteisele vastased.
Vaatleme kolm katkendeid.
See on karakteerne seisund haiglas olevatele patsientidele.
Põhjendus on selleks see, et meditsiiniga puutuvate inimeste jaoks on selline olukord tavaasi, kui inimeste jaoks, kes ei puutu sellega iga päev.
Nii, et kaks esimest teose katkendeid ei või arvata inetuks kirjanduseks.
Ma arvan, et teksti tajumine sõltub ka lugeja arengutasemest ja mõistmist.
Suurt rolli mängivad ka kasutavad väljendusvahendid.
Kui teema puutub teatud valdkonda, järelikult kasutatakse selliseid väljendusvahendeid, mis on selle valdkonna iseloomulikud.
Kokkuvõtteks tahaks rõhutada, et, minu arvates, ei ole kindla piiri ilusa ja inetu kirjanduse vahel.
Kirjanduse tajumus sõltub selle tarvitajast st lugejast.
Igal inimesel sellele teemal on oma arvamus.
Ma ei usu, et inetule või halvale kirjandusele lubaks ilmuda maailmas.
Inetu kirjandus mõjuks ju halvasti inimesele peale.
Minu meelest teostes peab olema selliseid asjad, mis tekitaksid lugejas muigamist, meeleolu tõstmist.
Inimesed on erinevad, sellepärast arvamused iga asja ja tegu kohta on ka erinevad.
Rahulikku ja tasakaaluka inimese jaoks igav kirjandus tundub normaalsena ja ta saab lugeda selliseid teoseid tohutult palju.
Sa sellest aru alles siis, kui hakkad lugema.
Tavaline inimene, kes ei tunne kõike kirjanduslikke voole ei saa eristada sellisel viisil autoreid.
Ühe inimese jaoks hea kirjandus on selline, kus on ilusad, soojad ja head sõnad, kus on väljendamise viis suurepärane, aga teise jaoks ilus kirjandus on just selline, mis on lihtne, väljendamise kirjakeel on arusaadav, sõnad on tavalised, võiks öelda et isegi kõnekeelsed.
Kirjanduse keel peaks tavalisele inimesele arusaadav.
Aga on palju selliseid teoseid, kus kirjanik ei kirjuta selget lõppu, ta tahab, et lugeja mõtleks natuke ja teeks ise sellist lõpp, millist ta soovib.
Selget sellist liigitamist ei olegi olemas, see on ainult lugejate arvamused.
Välja annavad neid teosi, mis „kõlbavad” lugemiseks, see tähendab, et nad on head ja suurepärased.
Kõik teoseid, mis on välja antud ongi head, lihtsalt ühed tekitavad negatiivseid emotsioone ja teised häid emotsioone.
Kirjandusest saab palju kõnelda, sest tal on tähtis roll sellest maailmas ja mängib suurt rolli inimese elus.
Kui rääkida kirjanduses siis me võime märkata, et meie ajal kirjandus on väga rikkas.
Enne see oli lihtsalt suuline kirjandus ja siis kui ilmus kiri inimesed hakkasid kõik kirja panna.
Need inimesed, kes kirjutasid olid väga andekad, sest nende fantaasia ja ettekujutamine on väga rikkas.
Tänu selle inimesele me võime naudida mitte ainult oma eluga, me võime ka näha, et mitte ainult meie üksi oleme õnnelikud või vastupidi õnnetud inimesed.
Kirjandus aitab inimestele lahendada mõnikord oma probleeme.
Kirjandus oma moodi erinev, sest iga autor kirjutab sellest millest ta tahab, ja mitte keegi ei saa teda sundida kirjutada sellest millest ta ei taha.
Nagu ma varem juba ütlesin kirjandus on väga rikkas, seega me võime kirjandus jagada kaheks: ilus ja inetu.
Ka minu meelest ilus kirjandus on siis kui kirjeldakse loodusest, lapsest, sest minu arust maailmas ei ole mitte midagi sellest, mis võiks olla veel ilusam kui loodusest ja lapsest kirjeldamine.
Ilus kirjandusest peab alati olema armastuse kirjeldamine, ükskõik kelle vastu, see ei ole nii tähtis.
Nagu me kõik teame armastus on kõige ilusam ja hea tunde.
Inetu kirjandus, see on kirjandus kus kõik vastupidi siin me õppime tunda, sellest elust millest me ei tahaks üle elada.
Siin ei tule jutt muinasjuttust, siin tuleb sellest, mis tõesti toimub meie elus iga päev, isegi siis kui see meid ei puutu.
Aga me võime vaadata ümber ja me näeme, et teised inimesed tõesti kannatavad sellest.
Inetu kirjandus sageli võib ära tunda, minu meelest siis, kui me vaatame millest see teos kirjeldab kui tuleb jutt mõrvast, sõjast jne. Siis kindlasti tuleb jutt inetu kirjandusest.
Jah, nii ei tohi teha, tappa teist inimest, aga seda autor tahabki meile öelda ta tahab, et me tundsime ennast halvasti juba siis kui me ainult seda loeme ja ei teeks seda päris elus.
Ilus ja inetu kirjandus peab ikka olema, sest nagu me kõik teame elu on ka koosneb heast halvast.
Aga maitsetest ei vaielda.
Nii, et isegi, kui kriitikad on leidnud, et raamat on halb, aga see kutsus üles poleemikat. See juba pakkub huvi, lihtsalt, et teada saada, miks nad kõik vaidlevad?
Kui raamat on olemas ja keegi seda loeb, siis on võimalik, et kuskil on inimene, kellele kõik seal kirjutatud meeldib.
Ühele meeldib looduse pikad, ilusad kirjeldused, palju epititee, teine armastab otsida tuuma sügavas poleemikas, reade vahel, kolmandat stiil üldse ei huvita, talle on vaja midagi põnevat, humoorikaid tegelasi, sarkasmi ning palju seiklusi, neljas tüüp eelistab konkreetseid selgeid fakte ja lihtsad laused.
On olemas autoreid, kes proovivad oma raamatus ühendada mitu stiile, üksikutel see tuleb välja, teistel – mitte.
Ma ei tahaks öelda, et paljud tänapäeva raamatud on rämps, aga kirjandus eksisteerib mitte ainult meelelahutuseks.
Kirjandus annab uusi teadmisi, õpetab suhelda, me kasutame oma igapäevases elus ka sõnu, mida me oleme kuulnud või kuskilt välja lugenud.
Meie põlvkond pole veel nii rikkutud, nagu vanem põlvkond arvab, aga need mis tulevad meie pärast...
Seal küsimus juba ei seisa selles kuidas ja milline on nende keele tasand, milliseid sõnu nad kasutavad et väljendada ennast, vaid selles, et nad üldse ei oska juba suhelda, ja kui oskavad, siis nende sõnavara seisneb slängi sõnadest, roppudest ja arvuti terminitest (paremal juhul).
Suuremas osas meie tervis sõltub tervislikus eluviisist.
Hea oleks ka, kui meie saaksime süüa ainult värsket tervikut toitu, igasuguste E-lisanditeta, mis on küll tervisele kahjulikud.
Aga pole ka mõttet tervisliku eluviisiga ka liigendada.
Pastapliiatsi leiutati kuskil 1930-1939 aastate vahel.
Pastapliiatsid näevad väga erinevalt välja.
Praegu kõige tuntumaid firmasid on Parker, mis tegelikult teeb väga ilusaid ja eksklusiivseid pastapliiatse.
See tegi meie elu palju mugavamaks, sest tavalise elektripliidiga on palju kauem sööki soojendada.
Päris iga elektritoode valmistav firma tegeleb ka mikrolaineahja tootmisega.
Välimust mobiiltelefon nii väga ei muutunud sama karbike ekraani ja nuppudega, ainult see sai palju väiksemaks ja ekraan sai välviliseks.
Mobiiltelefoni kasutab peaaegu igaüks alustades viieaastasest lapsest ja lõppedes 70-aastasena mammiga.
See asi näeb välja nagu väike plasttükk, umbes 8 x 5 cm suurusest.
Krediitkaardi leiutamine lihtsustas poes maksmine.
Pärast tuleb ainult tšekile allkirja panna.
Minu arust see on väga kasulik leiutis, sest paljud inimesed valivad just sellist kontratseptiivi vahendit.
Oma artikli autor pühendas ühele probleemile, nimelt – õpilaste ülekoormus koolis.
See leiutis muutus inimesi, sest kõik närivad teda.
Ja tindiga kirjutamise pärast oli vaja seda paberit kuivatada, et ei läheks kõik sassi.
Telefon näeb nagu kandiline väike karp, kus on nupud ja väike ekraan.
Kui oled näiteks kaupluses, sa helistad ja küsid, mida peab osta või kui on vaja soovida palju õnne oma sugulastele, kes on välismaal, või lihtsalt helistada sõbrale ja kutsuda teda jalutama, tema juurde minema.
Nelja aastaga ületas pastapliiatsite müük täitsulepeade müügi.
Kuna paremat ei ole veel leiutanud, kasutatakse Bino poolt leiutatud pastaka üle kogu maailma kirjutamiseks.
See leiutis tegi lõppu linnusuledega ja täitsulepeadega vaevlemisele.
Esimese elektrilampidega töötavat valgusfoori tehti Berliinis XX sajandi algusel.
Valgusfoori kasutamisele tulekuga liiklus muutus turvaliseks.
Mikrolaineahi abil muutus toiduvalmistamisele kulutatav aeg lühemaks.
Mõnele on vaja selleks suurt maja mere ääres, miljonit euro, ilusat autot...
Noh jah, sellega võivad paljud nõustuda, sest raha annab palju võimalust meie elus ja peaaegu saab osta kõike, kuid aga mitte tervist.
Seega tahaksin öelda, et tervis on üks kõige tähtsamatest asjadest, lisaks sellele ilma terviseta ei saa elu täiuslikumaks olla.
Kui aga ei hoolitsetakse, siis kasvab ta haigeks ja pärast võivad ka raskused tervisega tulla.
Kuigi aga laps võib ka sünnida juba haigeks, see tähendab et tal on halb pärimus, näiteks kui sugulased põdenesid suhkruhaigust või südamekonna haigust.
Sest autori sõnul mitte iga õpilane on võimeline nii palju õppima, kui palju seda nõutakse tänapäeval.
Autor toob näidet, kuidas mõõdetakse õpikute keerukust Ameerika Ühendriikides, ja tema väitel võiks ka meil olla mingi süsteem, mille järgi võiks mõõta õpikute keerukust.
Autor rõhutab, et õpilased, võrreldes täismeelistega, teevad 15 tundi rohkem tööd: uuringute kohaselt kulutab õpilane 55 tundi nädas õppimisele, kuid täismeeliste tööaeg piirdub 40 tunniga.
Autori sõnul ülekoormuse vältimisele aitavad kaasa korralikult koostatud tunniplaanid.
Ka varaline spetsialiseerumine ei leia artiklis toetust.
Autori väitel õpikud on väga mahukad ja nende koostamine on keeruline.
Õpilased aga ei kardavad ei pahandamist ega etteheiteid.
Mõnedel tundidel õpilased ainult konspekteerivad.
See ei teki huvi ja takistab arengut.
Tartu ülikooli professor Jaan Mikk tõstatab küsimuse riigi- ja sisseastumiseksamite ühinemisest.
Kokkuvõttes jääb kõlama seisukoht, et õpetaja peab ise huvi oma aine vastu õpilastel äratama.
Autori hinnangul see kahjustab tervist ja lapse enesehinnangu.
Tema vältel ülekoormuse põhjuseks on liiga keerulised ja mahukad õpikud.
Autor mainib muuseas õige tunniplaani koostamine, kus saaks vältida ainete koormust.
Ta tõstab küsimus, mis on ülekoormuse põhjus.
Kokkuvõttes jääb kõlama seisukoht, et probleem on mitte programmis ega õpikus, vaid hoopis õpetajates, sest dialoogi õpetajaga ei toimu, seepärast on ainet raske omandada ja huvi selle vastu ei teki.
Autor alustab artikli praeguse haridussüsteemi halvade mõjude loetlemisest.
Need ei pruugi olla omavahel mingis seoses olema, vaid üksteisest võivad olla absoluutselt sõltumatud.
On teatud fakt, et need, kes elavad linnast eemal tunnevad end paremini, elavad kauem ja nendel on vähem tervisehäireid kui neil, kes elavad linnas, eriti siis kui elanike arv on päris suur.
Linnades õhk on saastatud, autod teevad palju lärmi, inimene kannatab stressi ja on pidevalt pinges.
Ka inimese suhtumine tervisesse mõjutab ka tervist.
Kui inimene tarvitab alkohoolseid jooke, suitsetab või kasutab narkootikume, isegi kõige lahjemaid, teeb see tervisele suure kahju.
Kuid isegi kui püüda vältida halbu harjumusi ja teha kõike võimalikku oma tervise heaks, ei ole garantiid, et sa ei haigestu mingi tõsise haiguse.
Meie praeguses elus kõik on nii kiire, asjad muutuvad nii dünaamiliselt, et inimesel ei jää aega oma tervisele mõtlema.
Olen veendunud, et väga vähe inimesi märkavad seda, kuidas igapäevane kokkupuutumine teiste inimestega erinevates situatsioonides mõjutab nende tervisele.
On hästi näha, et kaasaegne inimene muutus närviliseks.
Ma sooviksin kõigile olla natuke sallivam ja mitte ägestuda iga tühiasja pärast, sest selle tulemusel kannatab eelkõige tervis.
See on väga oluline tegur, millest unustatakse paraku väga tihti.
Ilma terviseta me ei saa selles kiiresti arendavas maailmas hakkama.
Tööle võetakse vastu kõigepealt noori ja tervisetäis spetsialiste.
Oluline roll mängib toitumine ja arstiabi kättesaadavus.
Kui inimene eelistab süüa tervislik toit, see tähendab et ta sööb puu- ja juurvilju, vähemasti rasvane toit, joob mineraalvesi, mahlad, ei suitseta ega joo alkoholi või mitte tihti, sööb viis korda päevas, siis tema tervis peab olema korras.
Kui aga süüa mitte tervislik toit, tekkivad erinevad haigused.
Kui ta hoolitseb oma kehast ja toidust, siis ta on terve.
Sellised inimesed ei maga rohkem kui kaheksa tundi, ei söö rohkem kui on vaja ja ei tarvita toidu hilja õhtul enne magamist.
Kui aga me hakkame hommikul lahtise akna ees võimelda ja pärast seda külma duši alla käima, siis tugevneb meie organism ja paraneb enesetunne.
Kokkuvõttes võib öelda ainult seda, et tervise inimese saladus on õige toitumine ja füüsiline koormus.
Kui inimene kannatab, kardab midagi ja vaevab depressiooni, siis see mõjub tema organismile ja selle tagajärjel tervis nõrgeneb.
Need on vertikaalsuses seisundis.
Valgusfoor on mõeldud sellele, et tänavatel poleks avariisid ja arusaamatusi.
Kõik liikluse osalejad peavad liikuma oma järjekorras.
Valgusfooriga on palju mugavam autos sõitma ja üle tee jalgsi minna.
See on veniv, kleepuv ja algusel magus.
See leiutis on mõeldud sellele, et pärast sööki oma hambaid mitte hambahariga puhastada vaid närimiskummiga.
Igasugused helina tüübid võimaldavad kohe ära tunda, kes heliseb.
See on ka üks funktsioonidest – iga telefoniraamatus oleneva inimese jaoks oma helin valida.
Kui on mingi häda, siis pole enam tähtis, kus sa tegelikult on – alati on võimalus helistada.
See on muutunud meie elu rõõmsamaks, mugavamaks ja lihtsamaks.
Selle sisse pannakse pangakardi, et kas vaadata oma kontojääki või sularaha saada.
Menüüs on mitu funktsioone ja mitu keeli.
See võimaldab vältida suurt rahasummat kaasas kandmist.
Iisa tahab saadikuga rääkida, sest ta arvab, et ametnik võiks teda aidata oma lapse leida. Kuigi kohe novelli algusest peale selgub, et otsitud saadik ei ole olemaski.
Tema haigestunud arusaamise jaoks on ainuke võimalus lapse tagasi saada mingisugust saadikut kätte saada, kelle abiga kunagi välismaale viidud lapse leida.
Vaeseke naine ei mõista, et pole saadikut ega last enam olemas.
Novelli käigul selgub, et Iisa elab praegu oma isaga, kes on juba vana ja hoolitseb hingehaige tütre eest nii nagu oskab.
Iisa olivat abielunud saksa päritoluga mehega, kes aga kodus ei elanud siis, kui õnnetus juhtus.
Iisa elas mere ääres tema mehe sugulastega, kes otsustasid Eestist lahkuda (oletan, et Teise maailmasõja ajal), kui olukord muutus nende jaoks ohtlikumaks.
Ema avastas röövi liiga hilja, et olukorra muuta.
Siiski jõudis ta näha, kuidas paat, millel sugulased põgenesid – ja millel laps ka ära sõitis – kaugenes ja silmast kadus.
Hiljem saadeti isale pilt, milles oli näha, et kunagi röövitud laps oli selle läbi elanud ja meheks kasvanud.
Iisa püüab poja leida sellisena, nagu ta teda viimati nägi.
Muidugi on tema instinkt võtta kohe laps sülle ja kaisutada ta, nagu kunagi tegi oma lapsega.
Seega ei ole arvutiviirused juba päris uued nähtused, kuid on olemas vähemalt 15-16 aastat.
Viirust kasutatakse tavaliselt kahjustuse tegemise mõttel, sest need rikkuvad arvutiprogramme või üldse isegi arvutimasina tähtsamaid osi.
Viirused võivad kuritegijat aidata tema plaane realiseerida.
Arvutiviiruse leiutamisega on kuritegijal mõnedel aladel kergem oma plaane teostada.
Igaüks peab olema ettevaatlik kasutades Interneti, mille kaudu need viirused enamasti levivadki.
Autori sõnul, koormus mõjutab kõikidele õpilastele erinevalt, mõned saavad sellega hakkama, aga paljudel tekivad psüühilised probleemid.
Ta toob näiteid selle kohta, et tänapäeval kodusele õppimisele õpilased pühendavad vähem aega.
Autor tõstab küsimuse, kuidas saaks vältida liigset koormust.
Autor alustab sellest, et õpilastel on liiga suur koormus, mis tekitab tervisega seotuid probleeme.
Tema sõnul õpematerjali keerukus takistab mõtlemise arengut.
Kokkuvõttes jääb kõlama seisukoht, et ainuke lahendus laste ülekoormuse probleemile on õpesüsteemi ja õpekorralduse muutmine, samas ka õpejõudude parem koolitus.
Tema sõnul kõik õpilased ei tunneta suurt ülekoormust aga ka teistegi arengule pole mõtet käega lüüa.
Autor on seisukohal, et õpilaste koormust tuleb vähendada, ta toob näiteid, kuidas liigse koormuse vältimiseks saab koostada süsteemne tunniplaan.
Ta tõstab küsimuse ka riigieksamite sisu, tema väitel pole õige ühitada gümnaasiumi lõpueksamid ja kõrgkooli siseastumiseksamid.
Autor rõhutab ka sellele, et probleemid ülekoormusega on seotud ka õpetajatega.
Ta rõhutab eriti, et õpikud on liiga keerulised ja mahukad ja õpilastest võtab palju aega, et nende sisu üle mõelda.
Autori sõnul viimasel ajal õpilased õpivad kodus vähem, see viib pahandamiseks ja halbade hindede saamiseks.
Ta toob näiteid õppekorralduse tundide ajal kohta.
Selle küsimuse vastuseks autor mainib meditsiinikandidaadi Reinu Rannamäe lahendust, ta pakub arvestada tunniplaani koostamisel ainete raskusastet pallides, et liigsed koormust vältida.
Autor mainib muuseas ka selle, et ei tohiks ühistada gümnaasiumi lõpueksamid ja kõrgkooli sisseastumiseksamid.
Ikkagi on olemas edukamaid õpilasi, kes ei tunne seda koormust, aga teistel hakkavad psüühilised probleemid, inimesed on ju erinevad.
Ta rõhutab eriti koormuse tasandi, võrreldes täiskasvanutega see on isegi suurem.
Tema hinnangul aineprogrammis sisaldab materjale, mis on tarbetu ja selle peale õpilastel kulutab palju koduse töö aega.
Ta mainib muuseas ka seisukoha, et riigieksam ei tohi sisalda gümnaasiumi lõpueksamid ja kõrgkooli sisseastumiseksamid, sest see on täiesti erinevad asjad.
Võib öelda, et õpetajatel on süü selles probleemis ka.
Seda leiutati umbes tuhande üheksasaja neljakümnendatel aastatel.
Mobiiltelefoni esimene ja kõige tähtsaim funktsioon on otseühendus inimestega.
Lennuk on teiste sõnadega „õhulaev”. Sellel on tavaliselt kaks tiiba, see on kujust kurgi moodi ja sellel on sabaots natuke ülespoole surutud.
Lennuke on erinevaid suurusi ja masse.
Elektriauto näeb välja nagu tavaline auto: neli rattast, uksed, rool jne, ainult et töötab see mitte vedelkütisel, vaid elektril.
Elektriautot kasutatakse sama moodi nagu tavalist autodki – transpordi vahendina.
Maailmaajalugu see leiutis veel eriti ei ole muutnud, ainuke on see, et elektriautode kasutamine lubab kokkuhoida resurse selliseid nagu nafta ja gaas, mis on tänapäeval väga kallid ja mille kogus iga aastaga väheneb.
Värvitelevisioon kujutab endast ette värvilist liikuvat pilti millele kaasneb heli.
Seda kasutatakse informatsiooni levitamise jaoks ning lihtsalt ajaviide ja meele lahutamise jaoks.
See leiutis muutis informatsiooni kättesaadavamaks ja kiiremini levitatamaks, mis tagab maailma kiiremat arengut.
Autor alustab sellest, et aeglasematel õpilastel tuleb ka õppekoormusega hakata saama.
Tema sõnul üks probleem on selles, et praegused õpikud on keerulised õpilaste mõistmiseks.
Aga uurimise näitamisel praegu paljud õpilased ei tee korralikult kodust tööd.
Ta rõhutab eriti seda, et mõned õpetajad ei õpeta õigesti, nagu see peaks olema, eriti kui nad vältivad kontakti õpilastega.
Aga mina olen seisukohal, et kaks kõige tähtsamat elementi, millised kindlasti mõjuvad tervisele – see on pärilikkus ja elustiil.
Erinevate haiguste olemasolu suguvõsas vara või hilja teatab ennast.
Väga tähtis organismile vitamiine ja mineraalaineid saada.
Ohtu tekitab liigne rasvu tarvitamine.
Mis puutub liikuvust, siis on vaja spordiga tegelda, palju liikuda.
Tervisele mõjub ka meel ja iseloom.
Kõigele on tuntud fraas, et suitsetamine, alkohooli ja narkootikume tarvitamine kahjustab tervist.
Aga vaatamata sellele paljud jätkavad suitsetama, alkohooli kuritarvitama ja kahjuks mõned tarvitavad narkootikume.
Iga inimene suhtub oma tervisse erinevalt, keegi pöörab sellele tähelepanu, aga keegi ei mõtle selle üle järele.
Polikliinikutes, hambakliinikutes ja haiglates on ikka suured järjekorrad, vaatamata sellele, et rohkem ja rohkem inimesi pööravad tähelepanu spordimisele, toitumisele.
Ma arvan, et pooled nendest inimestest, kes ülepingutavad spordisaalides, teevad seda vaid selle pärast, et tahavad saavutada või säilitada head kehavormi, mis tegelikult ei ole veel tervise näitaja.
Tegelikult mõtte jõu on suurem, kui arvata võib, sest iga olukorra põhjuseks kuhu inimene sattub on tema mõtlemine, mõtte jõu.
Just mõtlemine sunnib inimest tegeleda mõtliku piires spordiga, tervisliku toitumisega, tööga ja kõige muuga, mis hoiab tema tervist heas olukorras.
Juhul, kui inimene elab suures linnas, kus on palju autosid, erinevaid tehaseid, millised reostavad õhku, millega inimene hingab, selle tulemusel tekivad erinevad hingamisteede haigused.
Lisaks sellele linna inimesed liiguvad liiga vähe, sest kõik on käe-jala juures, kuidas nad kasutavad autosid ja busse.
Need inimesed, kes elavad kuskil maal, linnast kaugel, hingavad värsket õhku, toituvad oma kättedega kasvatatud toiduainetega, terve päev veedavad vabas õhus, oma aias töötades, on tavaliset tervem, kui linnlased.
Kui tema päevad mööduvad kiires tempos, kui inimene päeva jooksul jõuab palju teha siis tal pole aega mõtlema sellest, et tal midagi valutab.
Need, kes reguläärselt tegelevad spordiga, nädalavahetuseks sõidavad mere või järve äärde või lihtsalt linna taga, kes ei veeda terve päev diivani peal vaadates telerit, või istudes, arvuti taga, elab pikka elu ilma haigusteta.
Kokkuvõttes võib öelda, et inimese tervis sõltub temas.
Kui ta tahab olla terveks, ta teeb selle jaoks kõike.
Seepärast igaüks võib kuidagi oma tervise parandada.
Kui inimene käib kogu aeg unine, siis ei ole tal jõudu töö tegemiseks.
Samal väga tähtis on toitumine.
Kui inimene ei söö väga palju rasvaid asju, siis oht saada südamehäired on vähem.
Lõpuks võib öelda, et tervis sõltub meist endast. Niipalju kui me sellega tegutseme, niipalju me saame end aidata ja samal ajal ka oma lastele.
Tänapäeval on inimestel suur valik kirjandusest lugemiseks.
Minu jaoks oli ilukirjandus alati klassikalise näitena, mis kirjeldas meie elu, püstitas üht või teist küsimust, andis nendele vastust.
Seda kirjandust loevad lapsed koolis, selle põhjal õppivad nad omamoodi ka ise kirjutama, mõtlema ja arutlema.
Ühesõnaga kujundab klassikaline ilukirjandus meie iseloomu ja mõtteviisi.
On kirjanikke, kelle kirjanduses on tohutult palju sõimusõnu.
Ja see tihti mõjutab meie arusaamisele ja suhtumisele sellesse kirjandusesse.
Oma kirjanduses püüab iga kirjanik luua mingit meeleolu, seletada oma vaatepunkti või lihtsalt millestki jutustada.
Peaasi on see, kas need sõnad ongi nii vajalikud ja kas oskaks kirjanik ka nendeta toime saada?
Aga kirjanike kirjutamisviise mitmekesisus ja omapärasus teevadki omamoodi kirjandust huvitavamaks.
Kirjanik peab armastuslugu kirjutama niiviisi, et lugejad saaksid kaasa elada raamatu tegelastega.
Raamat osutas lugejale palju emotsioone.
Need paljud loetud raamatud on kirjaniku arendanud, et ta veel sügavamale läheks oma mõtetes, et ta avastaks uusi tõdesid enda ja teiste jaoks.
Kui minna raamatukokku ja veeta paar tundi, välja uurides milliseid väljendusvahendeid erinevad autorid kasutasid oma raamatutes, võib selguda, et mitte kõik ilukirjandus on kirjutatud ilusate sõnadega nagu see võib alguses tunduda.
Just sellepärast usun, et seal ei peaks olema ropendamist. Kui aga keegi tunneb vajadust ka nendes sõnades, siis seda on küllaltki telekas näidatavates saates ja filmides.
Paljud võivad minuga muidugi mitte nõustuda, öeldes et me elame vabal maal ja igal on õigus valida, millist kirjandust ta tahab lugeda.
Enamuses autorid kasutavad ropendamist, kui tahavad väljendada vastumeelt mingi asja suhtes või koomilist situatsiooni.
Aga tõeline oskus, anne on siis, kui nad saavad seda teha ilma nende sõnade kasutamata.
Usun, et kuulsad kirjanikud omasid seda oskust ja ei pidanud nii madalale minna, et kasutada ropendamist oma teostes.
Kuna igal kirjanikul on oma stiil, oma keel kasutusel, kohtume me täna üksteiseset väga erinevaid tekste.
Juhtub, et tekst on üleujutud ropendussõnadega.
Seletusi on siin mitmeid: mõni autor püüab näidata oma vabadust eelarvamustest ning sõnavabadust – ta on võimeline öelda kõike, mida ta tahab; teine püüab sedaviisi endapoole tähelepanu pöörata.
Kuna ropendamine ei ole meie ühiskonnas lõplikult normiks muutunud ja ühtlaselt sellesse suhetakse negatiivselt, lugedes teost, mis on täis roppsõnu, torkavad nad silma, tõmbavad tähelepanu enda külge.
Need on kaks väga erinevad tekstid.
Paljud inimesed on harjunud mõista ilukirjanduse all eeskujuliku teose, ilusa keelega ja huvitava sisuga.
Õpilased koolis väga palju puutuvad kokku ilukirjandusega.
Sellest võib järeldada, et ropendamist võib kirjanduses kasutada ainult, selleks, et parem väljendada mõtet.
Sellisel juhul ei tule eriti arvesse see, millised tunned tekkisid siis, kui ma lugesin seda lõiku, sest autor ütles välja just seda, mida tahtis ütelda ja see jõudis lugejateni, säilitades oma kuju ja tähendust.
Kui ma tunnen ennast väsituna elu probleemidest, mustusest, tekkib mul selline soov – võtta mõnda raamatut, mis oleks nii kauge reaalelust kui võimalik on, ja põgeneda sellest maailmast kas või hetkeks.
Sellisel hetkel, kui ma kohtasin sõna, mis viidaks sellele maailmale, kus ma põgenesin, saaksin ma maruvihaseks.
Isegi mõne roppsõna olemasolu tekstis, kus räägitakse vastastikku armastusest, erootikast, pööraks seda kõike roppuseks.
Kas on kirjatekst, kus räägitakse ilusa, veetleva keelega, kus loomulikult puudub igasugune vihje roppusele, vaieldamatu hea?
Kõigepealt mina tahaksin defineerida, mis tähendab termin „ilukirjandus” minu jaoks.
Ilukirjandus on see, mida võivad lugeda erinevad inimesed, erineva haridusega ja sissemaailmaga inimesed.
See on kirjandus, kus on kasutatud korralik sõnavara, kus on palju allegoorilisi võrdlemisi ja metafoore, mida on meeldiv lugeda.
Armastus on kõrge tunne ja kirjeldada seda on vaja korralikult ning ropendamisele siin ei ole kohta, sobivad ainult ilusad sõnad.
Kui tekstis on palju ropendamist, siis see hakkab paistma vastik.
Mulle tundub, et sellele küsimusele iga inimene vastaks erinevalt.
Iga inimene luges erinevaid lugusid: romaane, tragöödiaid, komöödiaid, luuletusi...
Mõnedele on peamised ka sõnad, missuguste abil autor väljendab omi mõtteid.
Ühest nurgast see on tõesti nii, sest puutub range kriitika, võib öelda ja kirjutada mida tahes ja kuidas tahes.
Ükskord proovisin lugeda taoline tekst, aga ei saanud.
Uurimuste tulemuste analüüsides leidis Tallinna Ülikooli psühholoogiaprofessor seda, et koolide kõige suuremaks probleemiks osutub mitte madalad riigieksamitulemused, vaid õpilaste krooniline rahulolematus kooliga.
Oli valitud mitu kümmet kooli ja nendest siis 9. ja 12. klassid.
Selle uuringu käigul selgus, et Eesti koolide suurimaks probleemiks on rahulolematud õpilased.
Laste sõnul stressi põhiliseks põhjuseks on ühiskonna nõudmiste täitmine, heade tulemuste saamine mitte enda jaoks, vaid oma kooli ja õpetajate jaoks.
On vaja luua sõbralikku keskkonna, kus igaüks saaks ennast teostada ja areneda.
Loomulikult, et õpilaste omavahelistel suhetel on ka oma tähtis ning lahutamatu roll, mida peab täitma selleks, et luua oma klassi elurõõmsat õhkkonda.
Kokkuvõtteks saab öelda, et nii kool ja õpetajad kui ka õpilased on suures vastutuses oma suhete eest.
Psühholoogid väidavad, et peamiseks põhjuseks stressi tekimise jaoks on püüdlus pidevalt näidata häid tulemusi, sest see suurendab konkurentsivõimet. Tasub märkamist, et see võidusõit algab juba algkoolist.
Samuti väidetakse, et koolikeskkond pole tervislik ning selleks, et lapse motivatsiooni ergutada on vaja eeskätt vormida koolist koha, kuhu laps soovib hommikul minna.
Kõrghindade saamisele püüdluse kõrval nimetatakse samuti kurnatus ja õpitüdimus, mis on suurte nõudmiste tagajärjed.
Stress tekib ka nii, kui kõrgkooli sisenemise aeg läheneb.
Rahulolematus, suur koormus, ebamääratus, kõik nimetatud tekitab stressi.
Psühholoogid nimetavad veel mõni tegureid, mis tekitavad lapsestressi.
Lapse psüühika erineb täiskasvanu psüühikast, sest laps ei tea veel, et unistused võivad ka purustada.
Niisugusel võrreldusel on negatiivsed tagajärjed.
Kuna koolis õpetatavast materjaalidest ei piisa on sunnitud õpilased pärast kooli kursustes riigieksamiks oskusi ja teadmisi täiendada.
Omal korral tunnistavad ülikooliõppejõud, et keskkoolist tulnud noortel puudub võime teadmisi omavahel seostada ja analüüsida.
Meeletu elutempo ja hirm riigieksamite eest on põhjustanud õpilastel peavalu ja kurnatuse.
On teatud ka juhtumeid, kui juba keskkoolist hakkavad õpilased rahustusravimeid kasutama.
Paljudel uurimistöö kirjutamine pole veel alanud, sest üliõpilased ei kavatse ülikooli lõpetada sel aastal.
Näiteks vene kirjanik Pelevin kirjutab oma lugusid nii ja naa, ja see sega temale.
Maailmatuntud Puškinil olid ka luuletusid halvade sõnadega, aga sellele ei pöörati tähelepanu.
Pole ise sõna on peamine, vaid kuidas autor teostab selle tekstis.
Ajaloos on pidevalt arutud küsimus väljendusvahendite kohta.
Ilukirjandus on väga lai mõiste. Tema hõlmab kõike kirjanduses.
Kirjanik võib mitte kasutada ühtegi rõvedaid sõnu, aga ikkagi lugemise järel tahaks kohe välja minna, puudutada värsket õhku.
Tean ka selliseid kirjanikke, kellel raamatutes võib kohata massiivset ropendamist, aga lugeja neid ei pane tähelegi.
Mõned teevad seda huvitavalt ja isegi ilusalt, mõnedel aga ropendamine näeb välja labaselt.
Kokkuvõtteks mina ütleksin, et keel on meie tööriist.
Keegi loeb raamatuid sellepärast, et see on kohustuslik, näiteks koolis, kui õpetaja annab mingisugust ülesannet.
Minu jaoks oli kirjandus alati eeskujuks.
Kui kirjaniku keel on rikkas ja mitmekesine, siis see muidugi peegeldub ka tema teoses ning seda kindlasti loed hea meelega.
Sellest lähtudes teeb autor teatud valikut sõnade vahel ja ta peab jälgima žanri.
Aga, kahjuks, viimasel ajal kohtuvad raamatutes rõvedad sõnad.
Me pidevalt kohtume jõhkruse ja ropendamisega igapäevases elus, seepärast tahaksin et kirjanduses kasutati seda võimalikult vähem.
Kõige rohkem valmistab muret Tallinna ja Kohtla-Järve elanikkule õhu saastus.
See probleem tekkitab muret 17% küsitlejatest.
Mõlemad – keemiatööstus ja liigne metsaraie said 13% hääletust ja seega on nad neljandal kohal.
Kui näiteks seda küsimust küsiti minu käest, siis mina vastaks, et prügimajandus.
Ausalt öeldes on see raske teha, kuna meil veel niisuguseid tingimusi.
Arvan, et oleks tarvis rajada keskkonnasõbraliku prügihoidla.
Praegu on meil prügi ümbertöötamise süsteem on välja töötamata.
Kuna elame kiiresti arendavas ühiskonnas, tekivad üha sagedamini mitmesugused probleemid.
Seega on kasvanud ka jäätmete arv, mida kuidagi ei saa tähelepanuta jääda.
Inimeste arvu ning majanduskasv põhjustas üleliigset tarbimist ja tootmist. Omakorda tõi see looduse reostamise kaasa.
Kõik me tahame elada puhtas keskkonnas, selleks on vaja aga keskkonna sõbralikke tingimusi luua. Siin on mitu võimalust. Esimene neist tugineb invisteeringul, nimelt siis peame invisteerida keskkonnasõbralikumasse tehnoloogiasse.
See on väga aktuaalne arutlemisteema, seetõttu kogubki valitsus mais selle probleemi lahendamiseks.
Plaanitav ökoreform toob kõrgemat saaste- ning loodusvaramaksud.
Ökoloogiline maksustamine on hea lähenemisviis, kuid kaasnevad sellele uued probleemid.
Elanikkond suureneb, ajab rohkem energiat ja muid ressursse.
Seepärast maikuus koguneb valitsus, et arutada ökomaksureformi, mis sunniks ettevõtjad rohkem keskkonda säästma, aga see toob kaasa ka elektri- ja kütusehindu tõusu.
Selle jaoks, et säästa keskkonda, on vaja lõpetada keskkonnale ohtlike tööstusharude doteerimist.
Vaatamata sellele, et hinnad tõstetakse, ainult nii me võime säästa nii oma raha kui ka loodusressursse.
Sellejaoks, et majanduslik olukord oleks tasakaalutud, on hädavajalik pakkuda vastu maksukoorma alandamist mujal.
13% inimest vastasid, et liigne metsaraie ning keemiatööstusega seotud probleem valmistavad nendele mured.
Samal ajal üritan ka mu sõpru õpetada, kes ei ole veel selle oma harjumusse võtnud.
Järgmine info pärineb uuringust, mis oli läbi viidud Balti Keskkonnafoorumi ning Kesk- ja Ida-Euroopa Regionaalse Keskkonnakeskuse Eesti esindusega.
Uuringu jaoks oli küsitatud 215 Tallinna ja Kohtla-Järve elanikku, selleks et selgitada inimeste keskkonna-alaseid teadmisi.
Selgus, et kõige murekohad on õhu saastatus (20% küsitletutest), halb joogivesi (17%) ning Läänemere reostatus (16%).
Neljast minuga läbiloetud artiklist on selge, et eesti koolide suurimaks probleemiks on kooliga rahulolematus õpilaste poolt.
Selline olukord näib üsna veidraks olevat.
Psühholoogiga Aleksander Pulveriga läbiviidud uurimus näitas, et Eestis ei osata luua õpilaste eneseteostust toetavat koolikeskkonda.
Viimane on aga tähtis tegur soodsa koolikeskkonna loomiseks, kuna õpetajate ja õpilaste heaolutunne ja omavahelised suhted soodustavad laste hea õppimise.
See kõik eeldab õpilastelt meeletut elutempo, mis põhjustabki stressi.
Joonisel esitatud andmed on tehtud Balti Keskkonnafoorumi ning Kesk- ja Ida-Euroopa Regionaalse Keskkonnakeskuse Eesti esindusega korraldatud ühisuuringu alusel.
Nagu on näha, et enamusele teeb muret õhu saastatus.
Sellele järgneb halb joogivesi, mille puhtuse eest tunneb muret 17% küsitlejaist.
Protsentide võrdset hulka moodustavad küsitlejad, kellele valmistavad muret keemiatööstus ja liigne metsaraie.
Mina olen nõus sellega, kuna just nimelt see probleem sai aktuaalseks tänapäeval.
Õhu saastatus seab ohtu kogu inimkonda, sest et selle tõttu toimub jääkeldrite sulamine, kuna jälgitakse meie kliima globaalne soojenemine. Selleks, et vältida ülemaailmset uputust, tuleb otsekohe lahendada seda tähtsat keskkonnaprobleemi.
Lapsed peavad näitama häid tulemusi, rahuldada vanemate, õpetajate ja ühiskonna nõudmisi, kuid kõik see võib tekitada lapses stressi.
Nendele, kes lõpetavad üheksanda klassi, samuti see võib põhjustada stressi, sest sellest, millised hinded on sul lõputunnistuses, sõltub see, kas sa saad gümnaasiumi või mitte.
Meil oli õigus kas esineja vastu või poolt olla.
On ilmselge see, et tänapäevad õpetajad ei saa täitsa tõega öelda, et nende töö on väga prestiižne või midagi sellest.
Samal ajal ütles üks sõnavõtjast, et õpetajaid on vaja kuidagi motiveerida selleks, et nad õpetaksid lapsi nõutaval tasemel.
Ei saa tähelepanuta jäta seda, et kõik on omavahel seotud: kõrg palk, õpetaja kutse prestiiži tõus, õpetamistaseme parenemine jne.
Ei saa aga niimoodi väita iga õpetaja kohta, mitte kõik neist töötavad vaid oma kasu eest.
Peale seda suure vaidlemise kutsus ka lasteaiaõpetajate küsimus.
Siin on ka ei ole kõik nii hea, nagu tahaks.
Meie arutlemise lõpuks jõudsime ühele järeldusele, et haridusministeeriumile tuleb ikka midagi ette võtta selleks, et lasteaia- ning kooliõpetajaid võrdseks teha (palga suhtes).
Uus haridusminister ehk siis Mailis Reps tegi ettepaneku õppekavade võrdumiseks, millel on nii plusse kui ka miinusi.
Ülevaade lõpetamiseks kordan veel kord, et meie foorumi ülesandeks oli haridusministeeriumi olukorra vaatlemine ning mingite puudutuste esile tõstmine.
Kõik olid nõus ka sellega, et põhikoolis koolilõunad peavad olema tasuta, sest, kui vanemad annavad lastele lihtsalt raha, ta võib osta endale midagi muud.
Kui räägiti sellest, missugused on õpetajate palgad, arvamused olid natuke erinevad.
Tahetakse võtta niisugust seadust, et kõikides koolides oleks üks kindel süsteem.
Võin öelda, et haridusfoorumi osalejad olid peaaegu kõikides küsimustes ühtmeelsed, vaid mõnede küsimuste kohta olid väikesed vaidlused.
Esimese ettekandja arvates peaks õpetajatele palka tõstma.
Haridusfoorumis, mis toimus 28.04. Tartu Ülikoolis, käsitleti igasuguseid haridusministeeriumi uuendusi.
Osalejad vaidlesid selle üle, kas palga tõstmine parandab õpetamise koolides.
Ühisele arvamusele ei saadi.
Suur kasu oleks ka sellest, kui kasutatakse vähem autosid.
Kui rohkem inimesi kasutaks ühistranspordi, siis õhk ei oleks nii saastatud.
Neljanda koha jagavad omavahel keemiatööstus ja liigne metsaraie.
Kõige vähem teeb inimestele muret energiaprobleemid.
Viimaste aastate jooksul oli meie haridussüsteem korduvalt muudetud ning täiendatud.
Nii 90-ndate keskel oli kehtestanud ühisriigieksamisüsteem.
Ma arvan, et see päris edukalt töötab.
Vene keele koolide jaoks on see muidugi väga suur ja valus protsess.
Teiseks plussiks on tema tahtmine kõrgharidussüsteemis ühtsete kvaliteedistandardite kehtestamine.
Praegune on meil õpilased ülekoormatud.
Õpilased sundinud peale kooli võtta lisatundeid, et edukalt eksameid sooritada.
Esiteks, tuleb arvesse võtta, et üleminek nõuab õpetajatest head keeleoskust ning valmidust selle rakendamiseks.
Ikka peab ka kogemus olema, et oleks kergemini kohaneda.
Tundub, et meie haridusministeerium ei mõtle nendele, kelle jaoks on need kõik muudatused ette määratud.
Viimased ei saastuks õhku ja nende peale ei peaks autoomanikud ka iga kuu terve varanduse kütuseks kulutama.
Kui see idee leiab poolehoidu ministeeriumis, siis tõstetakse palk eesti keele õpetajatele (kellel kõrgtaseme eksam sooritatud) kahekümne protsendi võrra.
Minu arust enamik muudatustest kergendaksid oluliselt õpetajate tööd, mõned tuleksid kasuks ka õpilastele.
Mis saab inimesega ja ühiskonnaga?
Sellest tulenevad igasugused haigused, mis tekivad üsna kerge.
Nende hulka kuuluvad erinevat liiki kasvajad, tugevad psüühilised häired, mis võivad põhjustada suitsiidi, Alzheimeri tõbi jms.
Stressi sageli võib inimene mitte märgata.
Ei tohi unustada ka aktiivsest kehakasvatusest ja õigest toitumisest.
Sageli stressi põevad inimesed eralduvad ühiskonnast ja soovivad üksinda olla, mis veel rohkem süvendab haigust.
Viimase paari aasta jooksul siiski vähenes enesetapu arv, aga numbrid on endiselt väga kõrged.
Pikaajaline stress tekitab depressiooni, mis ajaga võib muutuda Alzheimeri tõbiseks.
Siiski niisugused probleemid, mis on seotud vaimse tervisega, arenevad ka rikkades ühiskondades.
Näiteks Suurbritannias töökohast tingitud stressi all kannatab umbes pool miljonit inimest.
Kõige rohkem tekitavad stressi õpetajatel, haritud inimestel ja juhtival personalil.
Pole midagi sellest, kui sa ei karta jagada oma mõtteid teistega ja abi otsida, kuna absoluutselt terveid inimesi ei ole.
Et toime tulla eluga, kõikide probleemidega ja edukas olla, on vaja jälgida oma tervise eest ka.
Mõnedel riikidel juba mõtlevad inimestest stressiga. Seal ettevõtjad mõistavad, et töötulemused saavad paremaks kui aidata oma töötajatele, sest tavaliselt suurem osa võtab endale stressi tõttu haiguspuhkust.
Moodsas keskkonnas mõtlevad depressiooni järeldustest.
Oleks tore, kui me mõtleksime sellest ka.
Viimastel ajal on depressioon ja stress on tõesti väga olulised probleemid nii individuumi kui ka ühiskonna jaoks.
Depressiooni võib põhjustada nii vaimulisi kui ka füüsilisi probleemi.
Samal ajal vanemate ülekoormuse ning totaalse hõivamise tõttu kannavad ka lapsed.
Nad häbenevad arsti poole pöörduda ja oma vaimulistest probleemidest avalikult rääkida.
Inimestel, kes on aktiivsed, positiivse elumeelega, immuunsüsteem on tugevam.
Inimesed, kes on passiivsed ning kurvad asjad immuunsüsteemiga on halvem.
Psühholoogilise stressi vähendamise ja immuunsüsteemi tugevdamise eesmärgil soovitavad arstid kujundada aktiivne eluhoiak, tegeleda kehakultuuriga, proovida pidada tervislikku eluviisi ning julgeda võtta endale vastutust.
Käesolevad artiklid põhinevad ühiskonnale stressi tekitavatele põhjustele ning nende tagajärgedele.
On teatud, et psühholoogilise stressi all kannatajate arv on iga päevaga üha suurem, see oma korda mõjutab ühiskonda ühisseisundit.
Kõikide nende ebamugavuste vältimiseks on soovitav pöörata arsti poole, kui iseseisev eluga toime tulek on võimatu.
Kahjuks mitte kõik Eesti elanikud, kellel tekkisid mingid psühholoogilised häired, julgevad arstilt abi paluda.
Ettevõtete juhtkond ei tea tihti, kui palju puudutud tööpäevade põhjuseks on töötajate stress.
Tööandjad peaks olema igatahes huvitatud stressi kui ühe tööd segava faktori leevendamisest, et hoida ära ootamatuid ja mõtetuid kuulutusi.
Kui rääkida töötajatest, palju sõltub nende endist ka.
Nii et kokkuvõtteks saab teha järgmist järeldust: me ise oleme oma tervise ja meeleolu omanikud.
Kuna immuunsüsteem on nõrgestatud, tõstab vastuvõtlikkust haigustele.
Kõige otsesem depressiooni mõju ühiskonnale on töövõimetu elanike arvu kasv.
Maailmas iga päevaga suureneb psühholoogilise stressi all kannatajate hulk.
Samuti ka ühiskond koosneb probleemidega inimestest, kui ka nendest, kes ise toime tulevad, ja edukuse taga peituvad sageli väga tõsised probleemid.
Depressioon mõjub nii inimestele kui ka ühiskonnale laostuvalt ning hävitavalt.
Väga paljud inimesed puuduvad töölt, kuna põdevad stressi, inimestel pole mingit tahtmist teha tööd, elada, lapsi kasvatada ja laste eest hoolitseda.
Depressioon teeb inimest ükskõikseks, stressis olevat inimest huvitab ainult tema halb olek, teda vaevavad ainult isiklikud probleemid, kuid tihtipeale ka see tundub olevat ükskõikne.
Inimkond hakab rohkem alkoholi, uimasteid tarvitama ning enesetapu sooritama.
See aga tähendab seda, et tõuseb vastuvõtlikkus haiguste vastu.
Inimene, kes põeb stressi või depressiooni, tihedamini kui teine mitte põdev depressiooni inimene, haigestub ning iga haigestumist aina kauem ja kauem ravitakse.
Ei tasu kõik pisiasjad väga südamesse võtta.
Kui inimene kujundab endale aktiivne eluhoiaku, tegeleb kehakultuuriga, lähtub tervislikest eluviisidest, läheb stress temast mööda.
Isegi operatsioonihaavade paranemine on tugevalt seotud immuunsuse funktsioneerimisest.
Kuid optimist ja aktiivne eluhoiak vähendab stressitaset, tugevneb ka immuunsüsteem.
Kunstnik ei teadnud, et kui teda polnud kodus, tema naine tegi väikesed ekskursioonid ja näitused soovijatele.
Siis ta otsustas teha niimoodi: ta rippus kõik oma maalid enda maja ees seisvale müürile, et kõik inimesed saaksid neid näha.
Nagu võib arvata, kõik läks hästi.
Ja kui maalija tahtis panna selle müürile, tuli kusagilt vanamees, kes oli väga imelik ja ütles, et see on eriline maal ja teda ei pea ta panema seinale, et sellest kunstnik saab pärast ise aru.
Ta pani maali oma majja ja polnud seda kellelegi näidanud.
Kahe aasta pärast naine sünnitas last, see oli poiss.
Siis ta maalis teda oma mälust.
See oli kõige imelik maal teiste hulgas, mida armastati ja tundi kõik, see oli tema viimane maal.
Ta kujutas maalidel oma tundeid ja sellepärast tema pilte ei tahtnud keegi osta, sest oma puhtusega ja avameelsega need lihtsalt hirmutasid inimesi.
Üks kord see kunstnik oli istunud tänaval ja lugenud raamatut, looted, et äkki keegi ostab mingi tema maali.
Tema juurde tuli üks väga kena rikkas noordaam.
Miks sinu maalid on nii kurbad? Miks sa kujuneb vihma päeva, mitte vaid päikesepaistelist? Miks see mees nuttab, aga mitte naeratab?
Kunstnik vaatas tema peale, naeratas oma kurba naeratusega ja vastas: „Elus inimesed rohkem nuttavad, kui naeratavad, ja loodus nuttab meiega koos. Vaatamata sellele, kas inimesel on piisavalt raha, suur soe ja mugav maja, truud sõbrad, hea perekond, või mitte, ta alati leidab midagi, mis teeb temast õnnetust inimest. Ta alati leiab mingit põhjust, mille pärast ta saab nutta.”
Naisele meeldis see vastus ja ta ostis kõik tema maalid, ning ta maksis nende eest nii palju, et tal nüüd oli piisav raha, et osta endale väikest maja linna taga, millest ta oli juba ammu unistanud.
Noor daam käskis kõik maalid koju viia ja seinte peale rippuda suures saalis.
Tema nõuandja imestas ja püüdis ta ära räägita, aga naine lihtsalt naeratas ja pehmelt ütles: „Igal inimesel peab olema midagi, mille pärast ta võiks nutta, muidu ta lihtsalt jätab järele õnnelikust hindada. Ja ma loodan, et need maalid jäävad ainukeseks asjaks, mille pärast ma hakkan nutma.
Ühel suvisel päeval läks siis tüdruk põllule, et isale söögi ära viia.
Pikka rohtu seest leidis ta hiirepoega, kes oli raudadesse sattunud.
Hiirepoeg ütles, et ta täidab kolm soovi, kui teda välja lastakse. Neiu lasi hiirepoega välja, kuid ütles, et tal ei ole vaja soove täita ja ta tegi selle, sest tundis kaastunnet.
Ta maalis erinevatele teemadele, rohkem seda, mida oli tema hingele meeldiv, peamiselt loodusjõudu.
Iga hommik tuli ta ühele kohale – see on kivimüür Vanalinnas.
Möödusid kuud ja kunstnikul õnnestus ainult paar maali nädalas maha müüda.
Mees ütles siis õnnetule kunstnikule, et ta ostab kõik maalid ära ja paneb neid pildigaleriisse.
Sinu maalid on väärilised galeriis olla.
Aga tema siiski tundis igatsust oma koha vanalinnas järele.
Ja siis nupukas Jaan taipas, et kui ta hakkab neid müüma, siis saab ta palju raha ja ostab endale seda, millest ta oli juba ammu unistanud – jalgratast.
Ta valis kohta, kus oli palju inimesi.
Seejärel käskis ta piltidel, et nad ütleksid midagi, aga pildid vaikisid ja olid nagu tavalised maalid.
Pildid ju on elatud!
Me mõtlesime, et me oleme sinu parimad sõbrad, sest sul ei ole peale meid kedagi.
Kunstnik Jaan vaatas oma sõpradele ja mõtles, et nii häid sõpru ta ei saa kunagi leida.
Ta palus piltidelt vabandust, pani neid kotti ja läks koju.
Jaan mõtles sellepeale, et küll on hea, et tal on niisugused truud sõbrad ja küll on kahju, et tal ei ole jalgrattast.
Mul on väga keeruline tunniplan, mõnel päeval on ainult kaks loengut ja ma võin natukene puhata, aga näiteks neljapäeval minu õpinguid kestavad hommikust õhtuni.
Loodan, et tulevikus läheb kõik parem.
Pärast kooli ma lähen tavaliselt koju või kui see on puhkepäev, sõidan Tallinnasse ja kohtan oma sõbradega.
Kell 13.00 ma ei lähe ülikooli õppimas.
Kui kõik asjad on tehtud, siis saab ka magada minna.
Pärast hommikusöögi söömist ja tee joomist ma lähen ülikooli õppimas.
Töötama praegu ma ei hakka, sest mul pole veel vastava haridust.
Ma loodan, et minust saab üsna hea tõlkija, sellepärast et mulle meeldib tõlkida ühest keelest teise keelde, uusi sõnu välja kirjutada, nende tähendust aru saada ja kasutada neid tulevikus.
Iga päev ma ärkan kell 8 ja lähen pesta.
Hommikusööki jooksul ma vaatan telerit või kuulan raadiot.
Kell 9 ma ei lähe töötama, sest ma ei töötan, ma lähen ülikoolisse.
Aga ma ei saa aru kõike, sest ei oska eesti keelt väga hästi.
Õhtul ma kohtan sõpradega ja me jalutame koos.
Me lobiseme ja suhtleme üheteisega.
Ema ütles, et minu vana mobiiltelefon on juba halb ja vana, ja otsustas mulle uut osta.
Selles etenduses mulle õiesti ei meeldinud kedagi, aga kui ma ikkagi peaksin valima, valiksin Tiit Piibelehte, sest ta oli enam-vähem jaatav kangelane.
Ma arvan, et ta on ainuke, kes otsustas petta ainult selle eest, et abielluda Lauraga.
Tema ülikond, kui ma saan niimoodi öelda, oli pruun, värviline lips oli tema kaelas, lühikesed püksid ja kingad näitasid, et temal on absoluutselt ükskõik, kuidas ta välja nägi.
Aga arvan, et tema rumal näoilme on ainult mask, sest tõepoolest ta oli väga taibukas ja ettearvestav.
Nagu ma mäletan, ta oli riietud tumeda ülikonnaga.
Tema rääkimismaneer oli väga naljakas, ta räägib niimoodi, nagu ta kardab kedagi või midagi, nagu ta alati närveerib.
Naiste rollid olid väga igavad, seepärast ma ei kirjuta nendega mitte midagi.
Kui minu väikse käekotti õed-vennad – spordikottid – ja vanemad – kohvrid – olid ka valmis, neid kõik saadeti üle maailma erinevatesse riikidesse.
Ühel päeval ma jalutasin Kristiine keskuses, ma tahtsin endale uue kotti hankida.
Just see ese oli mu silma torkanud ja hingesse jäänud.
Mina tahaksin teile jutustada ühest asjast, mida on väga kallis minu jaoks.
Mulle on kinkinud minu isa selle koera.
Minu elus on olnud niisugune üleminekuaeg, kui mina ei ole tahtnud mitte midagi, mina olin väga kurb ja ei ole naernud. Siis minu isa kinkis seda, et mina ei kurvasta.
See koer mul on juba üks aastat.
Mulle meeldib ka temaga emmata ja kui ma seda teen siis ma unistan midagi heast, näiteks minu elust, minu tulevikust.
Mina ei saa endale minu elu ilma selle mänguasjata ette kujutada.
See on minu lemmik nukk.
Seda nukku kinkis mulle ema, kui mina olin nelja aastane tüdruk, ta tõi seda Moskvast.
Mina jalutasin koos minu nukuga, magasin koos temaga, enamasti mina õpetasin teda rääkima ja sööma.
Praegu mina olen täiskasvanu inimene, mul on teistsugused huvid, mina ei mängi mänguasjadega ja minu toas neid pole palju.
Aga see nukk istub diivani peal ja sel ajal, kui ma vaatan teda, mul tuleb meelde minu õnnelikku lapsepõlve.
Mina tahan elulugu ühest esemest kirjutada. Teda nimi on kummut.
Vanavanaisal oli kuldsed käed.
Kummutile on umbes 30 aastat ja ta oli minu isaga renoveeritud.
Praegu ta näeb väga ilusaks ja moeks välja.
Esialgu me olime teda tarbetu asjade taoliseks kasutatud, aga nüüd me märkasime, et ta mahub palju asju ja hoiame seal oma riideid.
Võib olla teistele inimestele see asi ei tähenda mitte midagi, vaid minu jaoks see on mälu minu vanaisast.
Pastapliiats oli tehtud temaga puust ja rauast, kui ta oli elanud Venemaal ja oli noor.
Vanaisa kinkis seda vanaemale, kui ta oli noor neiu ja nende vahel tekkis armastus.
Aga kaks aastat tagasi vanaema kinkis seda mulle.
Arvan, et tulevikus ma kindlasti kinkin seda edasi minu lapsele.
Keegi ei tea, mida ta teeb järgmises minutis, sest Tiit on väga iseeneslik inimene.
Ma olen kindel, et ta on lahke, seltsiv ning alati aitab inimestele raskes situatsioonis.
Mul on üks väga tähtis mulle asi, see on minu vanaema päevik.
Ma ei ole veel seal midagi kirjutanud, sest ema andis mul siis, kui ma sain kaheksateist aastat vana.
Näitlejast mulle meeldis kõige rohkem Laura, sest ta oli ainukene, kes ei karjunud.
Ta käitus väga rahulik, kui ta rääkis tema sõnadest ma sain aru peaaegu kõik.
Minu tuttav kinkisin mulle selle kaheksateistkümneks aastaseks, see oli päris ootamatu kingitus, kuid väga meeldiv.
See ese on olnud minu juures rohkem kui kakskümmend kuut.
Kui see ese poleks mu kätte sattunud, siis sattuks teise inimese kätte, aga mina üritangi elada lootmata mingi esemele, kuid saaks kõigega hakkama iseseisvalt.
Minu üks kõigedest vajalikumatest asjadest on minu arvuti.
See arvuti kinkis mulle minu vanaema umbes 3 aastat tagasi.
Kui oleks juhtunud, kui arvuti poleks minu kätte sattunud, siis ma ei oleks õppinud interneti kasutada ja ei oleks leidnud sõpru, kellega ma suhtlen praegu interneti abil.
Mina olen juba lugenud Eduardi Vilde näidendi „Pisuhänd”.
Tiit kirjutab erilised teosed, ta on loominguline inimene.
Tiit riietub ebatavaliselt: seljas tal on vana must ülikond, tema püksid ja varrakad on liiga lühikesed, aga kõige naljakas on see, et ta paneb jalga üht punast sokki ja teine musta.
Tema parem sõber on Ludvig.
Tiit aitas alati Ludvigile, nii lapsepõlves, kui ka küpses igas.
Tiit andis oma kirjutatud teos „Pisuhänd” Ludvigile, et oma sõpra säästa.
Õnneks, see lugu lõpetas õnnelikult ja Tiit leidis oma armastust.
Kõikidest tegelastest kõige rohkem meeldis mulle Tiit Piibeleht, kuid suurem sümpaatiat tunnen ma koera Triinu vastu, kes oli alati tagaplaanil.
Tulles tagasi mu küsimusele, tahan esijoones ütelda seda, et mulle imponeerivad sellised mehed, kes oskavad taotleda seda, mida planeerisid.
Kuigi oma välimusega meenutab ta klounit oma ebatavalise võilille moodi soengu tõttu ja käitub üsna kummaliselt (järeldan, praeguste meeste käitumiste lähtudes).
Tiit saavutab seda, mille poole oli kaua püüelnud: Laura isa nimetab teda oma pojana ja lubab neile abielluda.
Tahaksin kirjutada ühe taldriku kohta. Taldrik oli sündinud Jaapanis Osaka linnas eelmise sajandi algusel.
27. mail minu emal oli sünnipäev ja tema sõbranna kingis talle selle karu.
Ta oli väga pehme ja ilus ning tal oli suured säravad silmad.
Ta on nagu vana sõber, kes on oldud alati minuga.
Ja sellest pole lugu, et tal on nööbid silmade asemel ning tuhmunud karv, ta on alati oldud minu kõige armsama mänguasjana.
Kui mina tulen koju, mina teen oma kodutööd, õpin midagi pähe, tõlgin lauseid eesti keelele.
Enamasti puhkuse ajal mina loen raamatut, aga vahel mina kohtan oma sõpradega ja läheme kinno.
Õhtuti ma ei tööta, ainult puhkan, vahel ajal ka kohtan sõpradega.
Õhtuti ma ei kohta oma sugulastega, sest nad elavad Narvas, aga ma olen Tartus.
Kui ma ei sa midagi aru saada, küsin naabrist, ta oskab eesti keelt hästi.
Kui mul on veel natukene aega, kohtan sõbradega.
Iga teisipäev ma vaatan enne loengute uudiseid.
Loengutel ma kuulan hästi mu õpetajat, sest aru saada kõik materjalist.
Pärast kõike loengut ma lähen koju puhkama.
Minu tavaline kodutöö, see on kirjutama ja tõlkima.
Paljud mu kaaslased mitte ainult õpivad, nad ka töövad ka pärast õppimist, aga ma ei tööta, sest ma ei oska hästi õppida ja tööda.
Mu lemmik päev – see on reede, sest reedeti ma kohtan sõbraga.
Täna kell 14 pean juba ülikoolisse minema, sest praegu mina ei tööta.
Õppimise pärast tavaliselt mina tahaksin puhkuda aga, kahjuks, ei saa, sest pean tõlkida. Tõlkimise pärast ikkagi natuke puhkan.
Kahjuks mina ei saa kõiki aru ja siis õppimise pärast tegelen ladina keelega.
Kahjuks mina ei oska toidu valmistama ja siis ootan minu naabrit.
Ma ei saa kõike aru, aga ma oskan suhelda inglise keeles.
Tööpäevadel ma ei kohta oma sõpradega vaid õpin.
Tavaliselt me vaatame filme või käime diskos.
Siis läksin kuulata raadio, aga ta ei töötanud.
Kohtasin sõbratega linnas ja ei osanud loenguse minna.
Igal hommikul ma ärkan umbes kella üheksani.
Ma veel ei tööta ja loodan, et ei tee seda veel paar aastaid.
Rohkem kui kirjutada harjutuseid mulle meeldib loeda raamatuid.
Siis me kohtume veel teisi sõpru ja lähme kuhugi.
Iga päev ma ärkan kell üheksa ning võin lubata endale veel magada, kui tahan.
Ärkamist pärast mina kindlasti söön oma hommikusööki, millesse koosneb puder ja võileib.
Selle pärast ma joon kohvi või teed sidruniga.
Siis ma riidlen ja lähen ülikooli õppima ja palju uut teadma saama.
Kodus aga on vaja lugeda lektüüri, sest mitu aega pärast on vaja seda vastata.
Mõned inimesed mõtlevad, et tudengid ei õpi, vaid alati puhkavad, aga see pole tõde.
Mõnikord ma ei saa midagi aru, millest loengul räägivad, aga ma võin kindlasti küsida seda õpetajal.
Õhtuti ma ei kohta oma vana sõbradega, sest nad elavad teises linnas. Aga küll hakkan kohtama oma uute sõbradega.
Minu elus ei olnud palju sündmusi, kuna ma elasin kogu aeg Tallinnas ja olen koolinud ainult üks kord.
Ma ei ole palju reisinud, aga ikka paar korda olin välismaal.
Seda sündmust ma jätan meelde koguks eluks.
Minu elus oli palju positiivseid sündmusi, näiteks ükskord ma sain esimest kohta ühel võistlusel, see oli väga tore, ma olin väga õnnelik.
Esmakordselt oli väga raske elada, tundsin mingi puudust ja teravat valut.
Mõnikord ma suhtun väga julmalt teiste inimestesse, ma võin ignoreerida nende lahkust, kuid märgata ainult halvaid iseloomujooneid isiksuses.
Koolis õppides, loobusin ma õpetajate nõudest, pärast ehkki kahetsesin, et käitusin niimoodi.
Ma püüdsin mu vanemaid aidata nõuga või teoga, sõltub sellest, mis nendel vaja oli.
Ma proovin olla avatud ja abivalmis kõik inimestele (mitu korda olen viinud eakaid naisi üle teed jne).
Üritangi unustada solvangutest, mis mõned inimesed teevad, soovin meeles pidada ainult positiivseid külgi.
Minu elus olid positiivsed ja negatiivsed sündmused. Üks positiivsest on see, et ma olen õppinud kunstikoolis ja lõpetasin seda ning olen kaitsnud diploomi.
Näiteks sellel suvel ma ei ole külastanud minu vanaema ja vanaisa, kes elavad Musta mere ääres ning ei ole puhanud seal.
Pärast seda lavale oli tulnud üks poiss keda ma ei teadnud ja tal oli jõuluvana riietus seljas pannud.
Mina teen alati, mida ma tahaksin. Aga enne seda, mina mõtlen, kas see on õigesti, kas ma pean seda teha või ei.
Mõnikord mina kahetsen sellest, et näiteks mina olen proovinud suitsetama. Mina proovisin seda lapsepõlves, kuna mina ei ole teadnud, et see kahjustab tervist.
Aga minu elus olid ka positiivsed sündmused.
Praegu mina olen väga õnnelik, et ma olen sportlik inimene.
Tulevikus mina kavatsen ka oskata tennis mängida ja veel inglise ja saksa keel ära õppida.
Mina ei olnud elanud liiga kaua, kuigi minu elus olid samad positiivsed ja negatiivsed sündmused.
Kui rääkida positiivsetest sündimustest, siis kõigepealt tuleb mul meelde, kuidas mina läksin kooli, esimesesse klassi.
See oli väga tore, ma sain palju teada, kohtusin paljudega inimestega.
Viimane positiivne sündmus juhtus paar kuut tagasi, mina sain teada, et mina astusin Tartu ülikooli.
Kohe mina helistasin emale, olin väga õnnelik.
Kahjuks minuga juhtusid ka negatiivsed sündmused, aga alati mina suhtusin sellesse kui kasulikku kogemusse.
Kui ma olin kuus aastat vana, läksin ma kooli, mis nimi oli 15. keskkool.
1993. aastal hakkasin ma iluvõimlemisega tegelema, see oli väga positiivne sündmus, pärast ma lahkusin seda, sest mul pole aega.
Treening algas kell 18.00, aga tunnid koolis lõpetasid kell 19.00.
Praegu saan ma absoluutselt täpselt öelda, et see oli hirmsalt negatiivne sündmus.
Koolis ma õppisin hästi, mäletan palju head sündmusi koolielust, näiteks lõppupidu, mida me tähestasime restoraanis.
Kahekümneteisendas klassis ma võtsin osa vene keele olümpiaadis, kus ma oli kaheksandal kohal üle terve Eesti ja esimene üle Tallinna.
Minu arvates, see oli esimine negatiivne sündmus minu elus. Esimeselt, mina olen sündinud küll Eestis, aga Narva pole tõesti eesti linn, sest suur hulk linna elanikutest on venelased või vene keele rääkijad. Teiselt, mul pole mingi häit võimalust riigikeele õppimisest.
Lapsepõlvest olen ma tegelnud palju harrastustega. Näiteks tennisiga, tantsimisega, ujumisega, korvpallimängimisega ja palju teiste asjadega.
See tähendab, et mitu kuud pärast ma lõpetasin millegagi tegelemine.
Sest kui ma tegelesin kõike sellega tõsiselt, siis mul oleks spordikeha ja suur kogemus õlgede tagant.
Üks kord ma olen käinud massaaži kursustele terve aasta ja see oli väga positiivne minu elus. Sest mul oli võimalus aitama vanematele või tuttavatele, kui neil midagi valutas.
Ka positiivne sündmuseks minu elus oli kohtus minu armastusega. Sest armastus alati hästi mõjutab elusse.
Ka Tartusse sisseastumine oli positiivne sündmus, sest mulle isegi Tartu linn meeldib ja õppimine ka.
Mina elan siin, Eestis, olen peaaegu 19 a, ja minu elu on negatiivsete ja positiivsete sündmustega täis.
Tahan öelda, et kaks või kolm aastat tagasi mulle meeldis kurjat naljat teha teiste inimeste peal.
4 aastat tagasi sõpradega koos mängisime jalgpalli ja mina äkkiliselt murdsin minu sõprale jalaluu, tegelikult mina ei tahtnud seda teha ja palusin vabandust, aga ükskõikselt meie sõprus lõpetas ja me ei suhtle siiamaani.
Möödunud aastal mina vaieldsin oma õpetajaga ja mina oli väga pahane siis mina võtsin oma tooli avasin akna ja viskasin tooli aknast välja ja tool läks katki.
Tegelikult mina ei oli nii halb nagu te saate mõtelda.
Möödunud aastal meie võrkpallirühm sai esimest kohta ja see oli suurepärane.
Mulle meeldivad autot ja kui ma olin saksamaal, mina olin saksamaal autod näitusel.
Teine hea asi, mis juhtus – ma sain juhiluba.
Olgu, rääkime siis negatiivsest sündmustest.
Suitsetamine on üks nõme sündmus, millest ma tahaksin lahkuda, sest see kahjustab minu tervist.
Ja veel üks asi, üks aasta tagasi ma olen kaotanud oma telefoni.
Minu elus olid kui negatiivsed nii positiivsed sündmused.
Esiteks, kui ma olen 3-aastane, siis mul ilmus minu õde, kuigi ma ei palusin teda.
Praegu meil on väga head suhted ja ta on minu parem sõber.
Teiseks, umbes 4 aastat tagasi ma olen kohtunud minu noormeest.
Näiteks, kui ma olen 13-aastane minu sõbranna suri ära haiguse pärast.
Kuna ma ei saanud teda aidata, mul oli väga raske teda surmi üle elada.
Veel, sellel suvel ma sõitsin töötama Soomesse ja seal olid väga halvad tingimused ja suhtumine töötajatele.
Ja oli veel üks halv moment minu elus, see on oma kodu lahkumine, sest mina igatsen oma pere järele väga.
Siis ma pean öelda ka seda, et positiivne sündmus oli, kui ma viienda klassi ekskursioonil esimest korda käisin Tartus ehkki sel ajal õppimine Tartu ülikoolis paistis nagu kauge unenägu.
Kuigi mul meeldib Tartus elada, minu arvates on negatiivne see, et ma ei saa minu perega ja sõpradega suhtelda nii sageli kui varem.
Positiivseks mina võin nimetada oma tütre sünnitus.
Kuni tema sündimist, mul ei olnud lapsi.
Kolmaks hea sündmuseks võib oma koolimist Tartusse nimetada.
Ehkki mul eriti seal ei meeldinud, on kahju aega raiskamist.
Samuti õnnetus sõjaväes võib nimetada negatiivseks sündmuseks.
Lõhkepaketti kõrva juures plahvatus ei mõjunud eriti hästi minu tervisele.
Kaks aastat tagasi mul põletas korteri ära, ehkki ma ei muretsenud kaua, vaid ostsime uut korterit.
Mul oli kurb, kuni ma ostsin endale hamstrit.
Koolis mul oli väga hea klassijuhataja ja me reisime tihti.
Minu rõõmsast ei olnud piirid.
Kolmas negatiivne sündmus oli, et minu koer olnud haige.
Seal ma olen näinud oma sugulased, keda ei näinud 7 aastat.
Mulle päris meeldib Krimm, kuna inimesed räägivad, et külas ei ole eriti huvitav.
Meie küla on väike, rahul, sõbralik. Meri ei ole kaugel külalt.
Mul juhtus niimodi, et mult varastati käekotti ära, kuigi ma ei hakkanud nutma, vaid tegin kõik dokumendid ära, ostsin uut käekotti ja praegu kõik on korras.
Ma arvan, et kõik mida juhtub, on vaja ka inimesele.
Aga kui keegi ei taha üksinda tunda, Tartu on õige koht, kuhu minna.
Käisin seal iga päev, laenasin raamatud ja ajasin juttu.
Meie rühmas oli peale mind üks saksa poiss, üks hispaanlanna ja üks virk ameerika tüdruk, viimasega hääletasime Hispaaniani kui suvi tuli ja oli aeg koju minna.
Kuigi mu kehva eesti keele oskusega ei saanud ma kuskilt tööd leida.
Ma ei tea, mis ma järgmisel sügisel tulin tagasi siia. Kodumaal oli mul sõbrad ja perekond.
Mul on meeles, et too sügis oli eriti külm Tartus.
Vist oli vaid minu korteris, mille pidin kütma ahiküttega.
Nüüd näen, et see suhe ei oleks pidanud nii kaua kesta.
Muidugi tegin ka igasuguseid asju Mariga, me käisime suusatamas ja seejärel tema juurde, kus ema oli meile valmistanud supi ja koogi.
Teisel aastal võtsin õpingut tõsisemalt ja tol sügisel oli mul uskumatu tunniplaan, hommikust õhtuni iga päev.
Nüüd on mul eriti kena siin elada: vahetasin korteri teise, palju mugavama eest.
Mul on palju rohkem vaba aega, kuna otsustasin sel semestril mitte töötada, et ennast täielikult pühendada oma õpingutesse.
Kuigi võib juhtuda, et mõni kuu pärast tekib selline tunne, nagu tahaks siia tagasi tulla. Kunagi ei või teada, mis ootab meid elu teel.
Kui sellist meetodid kasutada, oleksid eesti noored vene keele spetsialistid, nad ju ropendavad praegusel ajal vene sõnu kasutades.
See ema peaks oma lastega eesti keelt, mida ta aga ei tee.
Kõik oleks tore, probleem on aga selles, et ta on tudeng ja sissetulekut tal lihtsalt pole olemas, välja arvatud lastetoetus, millest täiskasvanud inimene koos lapsega läbi ei aja.
Neiu harrastas juba ammu istuda internetis ja suhelda seal jututubades.
Mees maksis korterivõla kinni, annab nüüd ka iga kuu sada ameerika dollari, et neiu saaks läbi ajada.
Neiu ei tee sellest väljagi ja kavatseb juba sel suvel kolida ümber oma tuleva mehe juurde Moskvasse.
See oli novembri algus ja oktoobri lõpp, siis läkski tollelt neiult ta mees ära.
Ja nüüd järsku ilmub see prints, kes kingib ühe kalli kingituse järel teist, annab raha eluks ja isegi sõbrannale kingib vähemalt poolteist tuhat krooni maksva jope.
See lükkas ümber isegi selle väide, et raha eest saab osta kõike, välja arvatud armastus.
Ma pole pärit rikast perest, võib öelda isegi, et mu perekond on üsnagi vaene.
Seega ma lihtsalt pidin kuidagi läbi ajada ilma rahata.
Eesti kodakondsust võib osta nii illegaalselt, kui ka legaalselt, Preatoni sai ju kodakondsust ja sai seda raha eest ja legaalselt.
Lapsed uskuvad kõikest, mis nendele räägivad nende vanemad.
Tolledel aegadel oli harituid inimesi üsna vähe.
Me ise ei pea nüüd iga vea tõttu terve töö uuesti tegema.
Mul oli kahju kõik neid lapsed, kes elab lastekodus.
Tundsin end uhkeks ja täiskasvanuks.
Ma õpin eesti keelt iga päev ja harjutan rääkima.
Inimestel on alati palju soove, kuid mitte kõik need on head.
Mõtlesin algul, et jutu autor võis olla kirjutav kirjandit õpilane.
Sõjale lähevad nii noored kui ka ealised inimesed, nii mehed kui naised.
Vastlapäeval teeme meie pannkooke, lapsepõlves oli aga sel päeval lõbusamini.
Nad pidid ka kokkuhoidlikult elama hakata.
Noored astuvad suure maailma muretu, isegi raha puudumine ei tundu neile suureks takistuseks.
Raamat on ikka raamat ja seal on autoriga loodud tegelased.
Ülikool on täiskasvanute inimeste jaoks.
Minu meelest argipäev ei või hävitada suure õnne ja armastuse.
Ülikool on nendele, kes tahab õppida, et saada targem.
Võin kindlasti öelda, et eestlased oskavad palju parem võõrkeeli.
Eesti noored räägisid peaaegu vabalt ja ma võisin ainult kadestada neile nende oskuste järgi.
Ma olen väga rõõm, et olen üliõpilasena.
Aga kes keelab venelastele kõige seda õppida?
Vead võivad tekkida mitu põhjuse tõttu.
Minu arvates emakeel mõjub õppiva keelele väga.
On vigu, millised on iseloomulikult vene emakeelega õppijatele.
Rektsioone on vaja pähe õppida, aga kippuvad alati vene keele reeglite järgi kirjutama.
Kui osasihitis tahab osastava käänet, siis täissihitis kas nimetava või omastava käänet ning õppijatele on väga raske valik teha.
Need on kõige tüüpilisemad vead, millised saab õpetada, seletada mitu korda ja veel kord korrata, kuid vigu tehakse ikka.
Need on nn arenguvead: inimene veel ei teinud endale selgeks kõike morfoloogilisi vorme.
On vead, mille põhjuseks on kultuurierinevused.
See viga on seotud sellega, et vene keeles kasutatakse sama vormi mõlemas juhus.
Liigtarvitatakse oleva käände tarvitamisega.
Tihti kasutavad nad oleva käänet seal, kus seda pole vaja.
Eesti keele õppimisel mõjub vene üliõpilastele emakeel.
Mõnikord vene üliõpilased mõtlevad välja oma sõnu, mõeldes, et see on eestikeelsed.
Paljudel eesti keele käänetel on vene keele käänetega võrreldes on hoopis teised funktsioonid.
Tüüpilised on rektsioonivead. Lihtsalt sellepärast, et vene keeles on samade verbidel teised rektsioonid.
Vene komparatiivi kohta on tihti raske öelda, kas tegemist on adjektiiviga või adverbiga, adverbil aga mitmust ei ole, nii et jäetakse eesti keeleski komparatiiv ainsuses.
Sõnad, mis on sünonüümid vene keeles, ei pruugi sellisteks eesti keeles olema.
Tüüpiliseks veaks võib pidada ka silpide vahele jätmine.
Et eesti keelt õigesti rääkima/kirjutama, peab õppima eesti keeles mõelda, peab omandama eesti mõtteviisi.
Paljud eesti rektsioonid erinevad vene omastest.
Eesti keele õppimisel venelased teevad päris palju vigu, ja see on loomulik, sest meie keeled on grammatiliselt väga erinevad.
Eriti on see märgatav, kui inimene alustab keelt õppima.
Minu arvates mõjutab emakeel võõrkeele õppimisele.
Vead sõltuvad ka võõrkeele õppija tasemest, kui tase on natuke kõrgem, siis kohtub sagedamini sõnastusega seotud probleeme, teisest kultuurist tingitud vigu.
Üheks suureks probleemiks on rektsioon, sest tihti ei klappi kokku õppiva ja oma keele verbide rektsioon.
Viga on kõrvalekalle normist ja seda tuleb parandada, et keeleoskuse taset kõrgemale tõusta.
Teised ei suuda kunagi seda teha, kuid kõike sõnu ja kõike vorme ei ole võimalik pähe õppida.
Loomulikult, kui inimene tahab keel ära õppida, tuleb tal palju harjutama, suhtlema eestlastega.
Venelastele segab oma emakeel, sest et vene keeles ei ole vahet, kas raamat on läbiloetud või ei ole, nad panevad ikkagi osastava.
Lapsepõlvest saadik muinasjutud õpetasid meid, et õnnelik on see inimene, kes on hea ja kes alati teeb head.
Meie maailmas on need inimesed, kelle jaoks raha on kõige tähtsam asi nende elus.
Ja samal ajal on ka inimesed, kes lihtsalt teavad, et raha on vajalik selleks, et elada, et rahuldada oma soove ja vajadusi. Ma pean silmas materiaalsed vajadused, nagu toit, rõivad jne.
Need inimesed teavad, et raha iseenesest ei tähenda õnne, aga me vajame seda, et täisväärtuslikult elada, et olla kindel homses päevas.
Kui inimesel on niisugune seisukoht, siis raha laseb talle õnnelik olla.
Tegelikult see ju õige ongi.
Kui ütleks, et Eestimaa on provints siis see ei oleks päris õige selle pärast, et meie riik hakkas rohkem arenema, eriti pärast Euroopa Liidu astumise.
Ma arvan, et meie maad ei saa nimetama provintsiks ka sellel põhjusel, et viimase aasta jooksul Eesti hakkas arenema kiire tempoga.
Provintsiks me tavaliselt kutsume linna või väikse maad, kus on vähe elanikke, kus elatakse rahulikku eluga, mis peaaegu üldse ei arene aastate jooksul.
Tahaks märkida, et selle kirjeldusega on natuke raske võrrelda Eestimaaga.
Ma tahan öelda seda, et meie riigile on veel palju teha.
Arvan, et iga maa on omalmoel pärl, sest kõikjal on midagi väärtusliku, ilusat ja ainulaadset.
Pean sellega väitega täielikult nõustuma, kuigi arvan hoopis teisiti, sest meie maailmas tõesti raha oli alati mänginud suurt rolli.
Kes on rikas ja kellel on palju raha, nende jaoks peaaegu kõik on kättesaadav ilma mingisuguste vaevata, sest kuidas öeldakse, raha valitseb maailma.
Paljude inimeste jaoks raha nende elus tähendab kõike.
On ka väga palju inimesi, kes on valmis raha pärast sooritada palju kurjategusid, isegi on võimelised tappa inimese.
Ma arvan, et meie elus on veel väga palju omaduseid ja tundeid, mis on inimese jaoks kõige tähtsad ja ei mingi raha sellega ei võrdle.
Sellised näited ajavad mind harja punaseks.
Vahel juhtub nii, et tüdrukud tahavad leida endale rahaga mehi.
Raha kasutatakse iga päev ja igal pool. Mõnedel inimestel on see rohkem, teistel aga vähem.
Sõbrad ei hinda mitu miljonid mul on ja nad armastavad mind sellisena nagu ma olen.
Minu toas kõik on tehtud nii, et ma võiks seal nii puhata või magada kui ka õpida või sõprad külalisteks võtta.
Voodist paremalt poolt on töölaud ja mugav tugitool.
Selleks, et minule koos minu sõbrannaga Anastassiaga oleks seal mugav, toas kindlasti kõik peab olema feng shui järgi tehtud.
Oleks palju patju erinevaid värvi.
Laua kõrval on nahkdiivan, musta värvi, mille peal on loomanahk ning paar padja.
Tuba on hubane ja heledas värvides.
Tagaseinal on suur aken, akna ees on kardinad.
Kolmas nurgas on korsten, mille kõrval oli kunagi ahi, aga enam ei ole.
Neljas nurgas on kitarr, tool ja hunnikusse kokku visanud riided.
Laed on väga kõrged, sellepärast võib ehitada teiste korruste.
Diivani taha, seina peal ripub maal.
Diivani vastas teise seina ääres mul seisab puidust kummut, mida võib kasutada ka lauaks.
Kummut seisab kahe riiulite vahel, mis on põrandast laeni raamatuid täis.
Algklassis minu ajal kanti vormiriietus mis oli päris range.
Tol ajal see tundus mul kole.
Aga nüüd mina arvan, et oleks tore, kui ülikoolis oleks ka oma väljamõeldud riietus, mis peaksid kandma kõik üliõpilased.
Jalgadele sobiksid kingad.
Naistele sobiksid seelikud (kõrgus igaüks valiks ise), pluusid ja pintsakud.
Igal ülikoolil võiksid olla mingid omapärased märgid, mis võiks kinnitada või õmmelda pintsakutel.
Tänapäeval riietused on mõeldud selleks, et võib rõhutada oma figuuri plussid ja peita miinuseid.
Meie elus meil on palju töö ja vähe vaba aega.
Minu arvates reisimine lennukiga on mugavam.
Hämmastavalt – sa lendad lennukiga ja ainult paar tundi pärast oled nii kaugele sõitnud.
Sellel juhul tohib rongipiletit osta.
Kui inimesele meeldib rohkem jalutada, vaatamisväärsusi vaadelda, või lihtsalt matkada ja õhkuga hingata, siis parem viis vaba aega veeta on jalutamine jalgsi või jalgrattaga.
Mugav jalgrattas, head sõbrad, värske õhk – mis võib olla parem?
Ma olen kindel, et liikumisevahend sõltub reisimise eesmärgiks.
Reisimine, et keele õppima on väga huvitav, aga ei meeldi näiteks mulle.
Ma tahan ainult supelda, päevitada, rannas lamada ja mitte midagi ei teha.
See meeldib aga mitte kõigele.
Kes aga tahab lihtsalt puhata, saada uut eneergiat või uueid mulje, võib soe maale reisida või minna matkasse.
Hispaanias või Prantsusmaal näiteks on väga hästi rannas puhata, päevitada, supelda.
Teine võimalus hästi puhata on minna matkasse.
Mida võib olla parem, kui sina ja sinu paremad sõbrad, võib olla ka sinu koer seljakottiga kaasas lähete metsa matkada.
Seal on nii värske õhk, ilus loodus, palju rohelusi.
Ilusal lagendikul võib telki asetada ja lõkketuult süütada.
Lõpuks räägin iseennast.
Mina ei taha oma vaba ajal lamada diivanis, magada või telekat vaadata.
Ma valin reisimist, kui parim viis vaba aja veeta.
Inimene valib ise millega ta tahab tegutseda.
Maailmas on kõik ametid kasulikud, ükskõik kellena inimene töötab, ta toob kasu seltskonnasse.
Esimesed nõuavad palju oskusi, inimene peab teadma palju keeli ja kindlasti ta peab oskama ka arvutiga tegelema.
Minu arvates amet võib ikka inimest rikkuda, näiteks kui loomingulist inimest sunnitakse lihamüüjana töötama, siis see võib rikkuda tema kogu elu.
Mitte lihtsalt vanemad soovivad oma lapsedele saada kõrgharidust, sest mõtlevad, et see aitab leidma hea töökoha.
Minu arvates, halvad ametid on need, mis on seotud jõu kasutamisega. See on füüsiliselt rasked ametid, nagu ehitaja, montaažija jne.
Need ametid halvasti mõjuvad inimeste tervisele ja ei anna nendele palju raha. See tähendab, et inimene peab kogu elu töötada selleks, et vanapõlves raisata oma raha enda ravimiseks.
On olemas ka head töökohad, need, mis hästi mõjuvad inimesele.
Meie kodukohas on populaarseim need ametid, mille valdamiseks pole vaja palju töötada ja õppida. See on väga halvasti ja kahju.
Minu arvates, kõik sõltub iseennast.
Kui sulle meeldib sinu amet, siis kõik läheb hästi ja tervisele ka kasu toob. Ja kui sina algas halvast madalast ametist, aga sulle meeldib töötada, siis sa kindlasti saavutad kõike, mida sa tahaks.
Ma olen sellega väitega nõus.
On need ametid, mis rikuvad inimest.
Kui inimese ümber on halvad inimesed või vastupidi, inimene võib ka muuta. Kui inimene töötab lasteaias, ta suhtleb lastega ta muutub lahkemaks või näiteks inimene töötab baaris kus kõik on alati purjud ta võib ka rohkem juua või ta võib alustada suitsetama.
Ei ole häid või halbu ametit.
Sest, kui inimene töötab oma ametis ja armastab oma tööd. Ta ei muuta halvaks või kurjaks inimeseks. Aga vastupidi ta muutub edukaks ja rõõmsaks inimeseks. Ma arvan, et inimene peab olema vajalik keskkonnale!
Iga inimene, noor naine või mees, tahab olla vajalik keskkonnale. Sest inimestel kellel ei ole oma meeldiv asi ja amet. Ei tea mida elus teha. Tema elu muutub igavaks ja tüütuks.
Ma olen kindel et mitte amet rikkub inimest, aga raha.
Aga selliseid inimest keda amet rikub on väga palju ja sellega ei saa mitte midagi teha.
Elu näitab, et kui inimene hakkab rahaga töötama, ta kiiresti muutub ihane ja agressiivseks, ta saab liiga kokkuhoidlikuks ja püüab raha mitte kulutada üldse.
Olen kuulnud ja lugenud, et need inimesed, kes saavutasid elus palju, kellel on amet, seotud suure võimuga, nad on keskendanud endale ja oma palgale, nad ei mõtle hoopis teistest inimestest, vaatamata sellele, et väga tihti nende elutingimused sõltuvad temalt.
Näideks, kui sulle meeldib sinu profesioon, siis sa iga õhtul tuleb töölt rõõmus (võib-olla mitte rõõmus, aga sul ei ole halb tuju).
Kui sinu amet sul ei meeldi või on jäänud tüütuks, siis oled kurb, kuri või närviline.
Amet võib mõjuda mitte ainult emotsionaalset olukorda kui ka tervist.
Nendel, kes palju töötavad arvutiga, rikkuvad silmad.
Need, kes kogu päev seisavad või lähevad siia ja tagasi, siia-tagasi – ettekandjad, müüjad, kelnerid – rikkuvad oma jalad, aga need, kes kogu päev istuvad võib kiiresti paksuks minna.
Kui hakasin kirjutada ei olnud kindel, mida arvan, aga nüüd – kui natuke mõtlesin – sain aru, et minu arvates amet küll rikub inimest.
Ühelt poolt, mitte amet, aga ise inimene rikub oma elu.
Inimene võib töötada igasugustel aladel ja olla normaalseks inimeseks, kes armastab oma pere, sõpru ja ümbritsevat maailma.
Näiteks, minu onu palju aastaid töötas vanglas ja suhtles kuritegijatega ja see ei mõju temale halvasti. Lihtsalt see mitte väga hästi mõjus tema närvisüsteemile ja seetõttu ta läks ära.
Näiteks, ma tean, et väga tihti kelneri ja baarmeni amet mitte väga hästi mõjub noormeestele. Nad võiksid saada alkohoolikuteks.
Ühelt küljelt mina ei ole nõus sellega.
See on niisugused ametid, kus on palju raha.
Kui inimene töötab, tahab ta palju ja veel palju raha.
Mulle tundub, et mitte amet rikub inimest, vaid raha.
Sellepärast et amet on vaja igale inimesele.
Sest kui kellelgil on üks ja saama amet kogu elu, ja kui see on mingi hea palkaga amet, siis inimene muutub.
Mis minusse puutub, ma olen töötanud paljudel tööl.
Ma püüan mõista teist inimesi, sest igal on oma saatus ja igal on oma töö. Ja me ei pea teistega halvasti suhelda, kui meil on parem töökoht!
Tegelikult meie maailmas tuleb töötada et elada, aga minu arvates raha on ainult vahend et saavutada mingi eesmärke elus ja siis amet on ka lihtsalt ainult vahend et raha teenida.
Aga kahjuks mõnikord inimesed pööravad liiga palju tähelepanu oma ameti poole. Ja amet (aga täpsemalt raha) saavad rikuda inimest.
Minu arvates ei oli nii „häid” kui ka „halvaid” ameteid sest et kõik inimesed on erinevad ja igaühel on oma vaade ja maitse ning tean et inimesed püüavad leida end erinevates valdkondades ja kui näiteks mulle ei meeldi mingi amet või elukutse siis see ei tähenda et elukutse on halb see on lihtsalt minu vaade ja armastus.
Oma elus ma vahetasin mittu ameteid.
Aga, kahtlemata minu jaoks, amet võib nii rikkuda, kui ka teha paremaks inimest.
Kohtusin temaga pole ammu ja sain tema elust palju huvitavaid asju teada.
Kui ta õppis ülikoolis, tehti temale ettepanekut Tartusse minna ja õppida seal.
Pean ütlema, et niisugust ettepanekut tehti ainult kahele inimesele, sest Tartusse pidid minema tublimaid üliõpilased.
Kõike on raske õppima hakkama nullist.
Eesti keele õppimises aitas talle tema elu ühikas, sest temaga koos elasid ka eestlased, kes aitasid talle keelt aru saama ja oskama hakkama.
Kolja tuletab meelde, et ülikoolis talle väga meeldinud keelt õppima, vaid ei meeldinud talle filosoofia.
Ülikooli õppimas õppis ta soome ja ungari keelt.
Üks tema tuttav pakkus talle tõlkimis tööd ja pärast töötellilja pakkus talle tööd muuseumis teaduriks.
Mis puutub teda tuleviku elu, siis ta veel ei tea, mida tulevikus tegema hakkab.
Pärast ülikooli lõpetamist temale pakkuti töökoht ja ta töötab siiamaani oma erialas.
See on väga kena asi, sest tänapäeval on päris palju inimesi, kes töötab mitte oma erialas.
Ta tuli Venemaalt, tal on punane pass, aga see ei tekki probleeme et lõpetada Tartu Ülikooli ja töötada heas erialas.
Kui ta esimesel korral tuli Eestisse, tal oli 17 aastat vana, ja ta ei teadnud üldse eesti keelt.
Alguses oli väga raske eesti keelt aru saama ja ta terve aasta õpis seda.
Nikolai, nagu mina, elas ühiselamuses Narva mnt 25.
See riik asub väga kauge Eestist.
Nikolai ütles, et ta ei kahjusta, et ta elab praegu Eestis ja, et ta on õppinud filoloogiat.
Mina olin üllatanud, kui ta ütles, et ta ei leidnud töö, töö leidis teda ise.
Olen väga üllatanud, et ta oskab komi keelt, sest arvasin, et seal räägitakse vene keelt.
Aga Nikolai praegu oskab neli keelt – komi keelt, vene keelt, eesti keelt ja ungari keelt.
Nikolai tuli Eestisse üksteist aastat tagasi õppimaks ja jäi siia töötada, see tähendab, et tema elukoht on Eesti – Tartu.
Meie kangelasele tema töö väga meeldib, aga ta tahaks tegelda natuke rohkem praktikaga, näiteks koostada sõnaraamatuid.
Järgmisel aastal tal õnnestus astuda Tartu Ülikooli, erialana ta valis soome-ugri keeleteadust.
Ma arvan, et ta on väga edukas inimene, sest ta tegeleb lemmiku tööga.
Nikolai tavaliselt külastab oma kodumaa paar korda aastal.
Pärast ühe aasta eesti keele õpingut hakkas ta õppima eesti filoloogiat.
Nüüd on ta teadur kirjanduse muuseumis.
Ta isegi õppetas Tartu ülikooli mõni aeg seda keelt.
Praegu ta on rahul oma töökohaga ja ei kahetse, et valis seda erialat.
Seda tööd aitas teda leida tema tuttav, kes palus tema käest midagi tõlkida eesti keelest vene keelde, aga pärast Nikolai võeti tööle.
Nikolai teab päris hästi eesti keelt, sest alates esimesest õppeaastast elas koos eestlastega ühiselamus ja praegu temal on sõbrad, kellega ta suhtleb eesti keeles.
Komi keeles ta suhtleb päris harva, sest Eestis temal on ainult kaks sõpra, kes oskab komi keelt.
Nikolai on noor mees kes 6 või 7 aastat tagasi õpis filosoofia teaduskonnas.
Veel ta kirjutas alla lepingut, et õpimise lõpu sõidab ära tagasi Komi vabariigi.
Alguses üks aasta ta õpis eesti keelt.
Praegu ta teab kolm keelt: eesti keelt, emakeelt ja vene keelt.
Ta tõlkis eesti keelt teksit vene keelde.
Hiljem talle pakuti hea töö.
Tema kogumustest oli aru saadav, et algusest oli talle väga raske õpida, aga kui me näeme praegu. Ta väga hästi räägib eesti keelt, grammatikuga temal on ka hästi.
Ma arvan, et see noor inimene motiveerib meid mitte seista ühes kohas.
Mulle oli väga huvitav teada, et tema õppis minuga sarnases teaduskonnas, ainult lõpetas seda paar aastat tagasi.
Kui tema sõitis siia tema ei teadnud mitte ühtegi eesti sõnu ja siin enne õppimise alguseks tema pidi üks aasta õppima eesti keelt.
Praegu tema on Vene kodanik aga arvan et ta tahaks saada Eesti kodanikuna.
Tema on vaba abielus.
Tema ütles, et temale oli väga raske aru saada Eesti ajaloost.
Tema praegu töötab teadurina mingisuguses roosa hoones mis asub Vanemuise tänaval Pepleri ühika juures.
Mina ei ole anarhist või ühiskonna vastane. Ei kippu ka revolutsiooni tegemise poolne olema.
Iga päev näen seda kuidas inimesed küsivad inimestest raha: mõned viisakalt, mõned mitte eriti ja natuke edasi on näha prügikastist kaevavat „asotsiaalit”.
Muidugi seda ei või öelda ainult eesti ühiskonna suhtes: usun, et kõikidel Ida-Euroopa maadel ja ka mujal on seda kindlasti näha.
Üks asi on siiski eriti tüüpiline minu meelest praeguses eksisteerivas eesti ühiskonnas: püütakse näo teha nagu kõik on korras.
Veel skisofreenlikum tundub see, et ühiskonna silma ees jäävad mõned inimesed imekombel elu ja samal ajal teised, kellel on piisavalt palju raha ei teeks mitte midagi, et aitaks esimestele.
Mina ei ole niisugune „sotsiaalse õiguse” inimene, kes tahab, et kõikidel on sama palju ruutmeetrit ja saavad samasugust palka.
Mispärast see haige inimmass tuleb väärtuslikuna võtta?
Kahjuks ma ei ole võimeline fondi tegema, kuhu koguneks raha ja energiat ühiskonna paranduse jaoks.
On aga üks lihtne fakt: gloobuse peal eksisteerivad üle 200 riiki, mis tähendab just seda, et kui üks neist inimesele ei sobi, siis on tal teoreetiline õigus mujale sõita, kuid asi on selles, et tegelikult tuleb piirangutega arvestada.
Kõlan vist väga idealistlikult ja tean, et tuleb kompromissi teha, kui olen sunnitud Euroopasse jätta.
Maailm on muutunud. Kaheteistkümnendal sajandil mutub peaaegu kõik, leiutati televiisorit, telefoonit, arvutit ja viimaks internetit.
Tänapäeval interneti ja arvutitehnoloogiat kasutatakse igal pool, kui kodus, nii ka tööl – suurtes ja väikestes firmades, bankades, laboratooriades, koolides...
Miks on internet nii laias kasutusel?
Tõepoolest, mis on vaja, et interneti kasutada – ainult arvuti ja interneti ühendus.
Kõik see on lihtne, arvutit müüakse igal tehnikapoes vastuvõetaval hinnal.
Internetiühendus saada on veel lihtsam, igas linnas on kaks või kolm interneti firmad, on vaja lihtsalt helistada ja päeva jooksul tulevad töölised, et interneti lülitada.
Internetis võib valmistada erinevaid teaduskonverentseid, kui teadlased kogu maailmast võivad kogemusega vahetada.
Peamine on see, et nende programmide abil võib mitte ainult suhelda, kui ka failidega vahetada, rääkida kõrvaklappide ja mikrofooni abil.
Interneti kasutamine aga toob kaasa ebamugavaid tagajärje.
Internet rajab oma maailma, virtuaal maailma, kus kõik on nii reaalne, et paljud inemesed hakkavad elama sellises välja mõeldudes maailmas.
Niisugune inimene kaob kontakti reaalsusega, temaga on raske suhelda, sest ta räägib ainult internetist.
Niisugune inimene mängib ainult oma mängudesse, istub iga päev arvuti ees, temal on tihti peavalud ja nägemise halvendamine.
Seda inimese võiks juba haigeks arvutada, sest kõik tema aeg on pühendatud mängudele ja internetile, ta ei jõua töötada, puhata ja isegi magada.
Minu arvates internet on kõige tähtis leiutati meie sajandil.
Ma olen kindel et internet tuleb kasutada ettevaatlikult ja alati mäletada, et välja mõeldud maailm pole reaalne.
Iga inimene unistab sellest, et tulevikus ta saab saada kõike, mida planeerib.
Aga, kahjuks, aastad lähevad väga kiiresti, ja siis sa saad aru, et palju on vahele jäetud, et see aeg, kuna oli vaja mõtlema oma tulevikusele, läks mööda.
Aga teiselt poolt nooruses võib inimene näha palju probleeme ja pettumusi. Sest on vaja võtta vastu tähtsaid otsustusi, millest sõltub tulevik elu.
Selle peale kulub palju aega, paljust tuleb loobuma.
Kuid mitte kõik inimesed saavad loobuda naudingust.
Mõned inimesed valivad lõbusat, muretut noorust. Aga hiljem, nad kadetsevad inimesi, kes on elus palju saavutanud.
Juba noorest saadik on vaja õppida ületada raskusi.
Muidugi, palju kergem on elada ilma muredeta, lõbusalt, mitte mõtlema õppimise peale, eriti kui on vanemad, kes teevad kõike sinu jaoks, alati aitavad.
Aga tihti vanemad liialt hoolitsevad oma lapse eest, ja sel juhul ta ei ole valmis iseseisvaks eluks, ei oska ületada raskusi.
Aga, vaatamata kõigidele probleemidele, mina arvan, et noorus on väga ilus aeg elus. Sel ajal tuleb palju jõudma, nii rajada oma tulevikku, kui ka elada enda jaoks, lõbutseda.
Kui lapse vanemad on näiteks alkohoolikud, siis ta koguaeg näeb, kuidas nad joovad, tülitsevad ja laps hakkab mõtlema, et see on normaalne, et kõik niimoodi elavad.
Kui ta läheb kooli, ta näeb, et tema sõpradel on palju rohkem kui tal endal, ta kadetseb neid ja pärast võib-olla hakkab varastama, selleks et saada samasuguseid asju nagu koolikaaslastel.
Pärast kurjategijal on väga raske loobuda oma elustiilist, sest ta on harjunud saada kõike lihtsalt, töötamata.
Võib juhtuda ka nii, et peres ei ole mingeid probleeme, vanemad tegelevad lapsega palju, annavad talla kõike, mis ta tahab, kuid sellele vaatamata lapseset kasvab kurjategija.
Mitte alati ju lapsed võttavad eeskuju oma vanematest.
Väga tähtis roll karakteri moodustamises on sõpradel.
Iga kuriteo eest peaks tulema karistus.
Tihti tõsised kuriteod jäävad karistuseta.
Karistuse rangus sõltub süüteosest: see võib olla kas rahaline trahv, arest või vangla karistus.
Mida saaks teha selleks, et kuritegevusi oleks vähem?
Tingimata, vanemad ja õpetajad koolis peavad rohkem rääkima lastega, seletada neile, kuidas on õige elada.
Kuigi päike paistab veel väljas eredalt, võib juba tunnistada, et varsti on juba talv tulemas. Ka viimane suvine püha oli tähistanud.
Rahvast oli palju, lapsed jooksesid kisaga ringi, täiskasvanud kuulasid muusikat, nautisid päikesega, toredate kaupmeeste poolt väljapandud kaubaga.
Mihklipäeva juhina oli Jaan Aitaja, tema teatas linnarahavale, et on algamas Mihklijooks.
Põllumajandus Muuseumi poolt olid korraldanud linatöödeldamistööd.
Vokirattas läks käima ja linane lõngas hakkas tulema.
Väga huvitavad esinejad olid Peipsi järve kandist. Kalurid kudusid kalavõrgu. Ma olen seda tegevust näinud ainult fotodest aga seal sain näha oma silmadega.
Emajõe kaldal pakkuti sõidu lootsikuga, need olid sama meistrid, kes olid esinenud ka Hansapäevadel.
Eesti kultuuri ühest kõrgematest aegadest oli just 19. sajandi esimene pool.
Eesti keel oli rikastanud uute sõnadega.
Tänu temale hakkasid koguma ja uurima eestikeelseid rahvajutte.
Ka tänapäeval on eesti keel rikastanud uute sõnadega. Ma ei võtta praegu kirjanduskeelt, vaid kõnekeele.
Minu tuttavatest on üks soomlane ja tema ei saa kuidagi aru, miks tervitussõnaks on sõna „chao”, mis pärib itaalia keelest ja tähendab hüvastijätmist.
Kõnekeel just armastab sellised lühikeseid sõnu, mõnikord nad on veelgi lühendanud.
Aga mida ütlevad selle peale keeleuurijad tulevikus, saavad teada meie pärijad.
Üheksanda klassi lõpetamisel seisavad õpilased raske valiku ees: kas astuda kümnenda klassi ja pärast kooli lõpetamist – ülikooli või astuda kutsekooli ja omandada elukutse?
Valides katse- või kõrgharidust, inimene valib endale ka teatva aste elus ja ma seletan, miks ma nii arvan.
Kui inimene lõpetab põhi-, siis läheb kutsekooli ja saab, näiteks, kokaks või ehitajaks, siis ta hakkab töötada ainult ühes valdkonnas – köögis või ehitamisel. Tema haridus ei luba talle edasi liigutada ja areneda.
Seda enam pärast kutsehariduse saamist inimene ei astu ülikooli, sest teab, et võib juba raha teenida ja ei haka oma aja raista õppimisele, aga töötab.
Tudengitel on tulevikus rohkem võimalusi arendamiseks ja püsivate teadmiste suurendamiseks.
Pärast bakalaureuseõppest inimene võib edasi minna magistri-, ja kes tahab tõeliseks spetsialistiks oma valdkonnas saada, läheb doktoriõppesse.
Inimene õpib kogu aeg ja enesearendab.
Mina arvan, et katkestamatu õppimine positiivselt mõjub inimesele.
Ta loeb raamatuid, tutvustab erinevate huvitavate inimestega ja avab endale imelike asju, mis meid tänapäevases elus ümbritsevad ja millele me mõnikord lihtsalt ei pane tähele.
Meil on praegu vähe inimesi, kes oskavad kättega töötada ja on nõus seista, näiteks, töömasina juures. See juhtub, mõtlen, sellest, et nende palk on vähem, kui inimestel, kes midagi ei tooda.
Ma arvan, et tänapäevases Eestis on vaja rohkem kutseharidus spetsialiste, et tõstada väärikale tasemele tööstuse ja nagu tulemusel majanduse.
Olukorra Eestis on vaja parandada ja abinõusid tarvitusele võtma.
Võib olla, peab uut arendus programmi välja töötada, mis tõmbas inimesi juurde just kutseharidust saada.
Kuigi keegi ei anna saja protsendilist kindlust, et nad tulevikus saavad väärilist palka ja töökohta.
Kuid viimasel hetkel kõik pööras ringi ja ma läksin õppima teise kooli, kus lõpetasingi edukalt viimased kolm aastad.
Ma kavatsen õppida kolm aastad erialal, kus praegu olen: eesti keel ja kultuur muukeelsetele.
Kui ma astun Sissekaitseakadeemiasse, pean ma sealt kõige pealt läbida kutsekeskharidust.
See ei häiri mind kuidagi, sest mul on ees eesmärk, millist ma tahan ellu viia.
Sellel inimestel, kellel on kõrgharidus, on kergem midagi saavutada, leida head tööd.
Tegelikult see suhtub inimesest, kui inimene midagi väga tahab, siis ta saab seda.
Sellepärast tahangi ma kõrgharidust omandama, et minu valik oleks suurem, võimalusi rohkem.
Iga inimene vist oli küsinud ennast, mis ta teeks, kui tal oleks rohkem raha, kui tal hetkel on.
Austraalia, Prantsusmaa, Itaalia, Kreeka – riigid kus ma võiksin peatuda.
Muidugi oleksin endale puhkkuseplaanid ka ette valmistatud.
Sõidaksin igal pool ümber Maakera. Vaataksin kõik ajaloolisi mälestussamme.
Annaksin oma tüttart õppima mingisse heasse ülikooli, vaatamata sellele, oleks ta tasuline või mitte.
Esimesed trükkimisvõimalused Eestis oli tulnud alles 16. sajandi lõppus.
Kõik kirikuraamatud olid esialgul alamsaksa keeles ja samal ajal Hans Susile oli antud ülesanne tõlkida neli evangeeliumi.
Tol ajal juba ilmunud trükkised, kus olid juba esimesed eestikeelsed üksikud sõnad ja hiljem tulnud redaktsioonid ehk parandused.
Raamatu esimeses osas vaadeldakse grammatilised vormid Hans Susi tõlges, kus väga vana keelt iseloomustavad siis ühelt poolt sõnasõnalisest tõlkimisest tekkinud keelevaistule vastased germanismid, teiselt poolt ka eesti keelde eriomased tunnused, nii saab järjeldada, et XVI sajandi tõlkekirjanduse rajaja pidi olema eestlane, kes ei mõistnud nii palju saksa keelt, et suutnuks tõlkida sõltumatult algteksti sunnist.
Kui vaatame tolle aega, siis Rootsi võimu ajal, sai luterlik kirik Eestis kindlalt jalad alla.
Esimesed terminoloogia kujundajad olid koolilapsed, kes ei osanud piisavalt kumbagi keelt, pidid seepärast tõlkima termeneid võimalikult sõna-sõnalt ning vaevalt ise aru said oma tõlkest.
Paljudele on tuntud väljend, et suitsetamine, alkoholi ja narkootikume tarvitamine kahjustab tervist. Aga hoolimata sellele paljud suitsetavad, alkohooli kuritarvitavad ja kahjuks tarvitavad narkootikume, mis on eriti ohtlik.
Ja nüüd on üks asjaolu, millele inimene ei mõju – see on pärilikkus.
Erinevate haiguste olemasolu suguvõsades vara või hilja teatab ennast.
Selleks, et määrata pärilikud ohud, on kasulik vanematest ja vanavanematest küsida, millised haigused neid vaevasid.
Pärnu on algupärane kuurordilinn Balti mere kaldal, mis meelitab oma ilusate liivarandade, soe mere, hulgaliste parkide ja puiesteedega.
Seda kroonitud tiitliga Eesti suvepealinnaks linna võib ka nimetada sündmuste linnaks, kus toimuvad nii traditsioonilised festivaalid, kontserdid ja vabaõhuüritused kui ka näitused, rannasõud ja spordivõistlused.
Suvel 44 tuhande kohalikke elanikuni lisandutakse 400 tuhandeni külalise, kellel on võimalus valida erinevate majutuskohtade kõrge teenindustasemega vahel, piisavalt on ühistoitmise kohti, kus on peale eesti rahvaroge pakutakse ungari, slaavi, mehiko, italia ja hiina toitu.
Aasta jooksul Pärnu sanatooriumides teenindatakse rohkem kui 60 tuhat külastajaid.
Puhkus Pärnus tuleb täiuslikum, kui te teete väljasõite tuntud oma ilusa looduse maakonda.
Kihnu saarel, kus on unikaalne rahvakultuur, te võite kohata naisi ja neidu, kes kannavad rahvariietust, nad lahkelt teevad teile välja oma leiva ja sooja suitsukala.
Teie viibimist Pärnus võib paremaks teha väljasõidud ilusa maastikuga maakonda.
Mitu aega tagasi mina olen lugenud raamatu „Eetika: õiget ja väära avastamas”.
Raamat on kirjutanud huvitavas, vestlevas stiilis, kuid on palju termineid.
Natuke raske oli lugeda mõneid peatükke, sest nad sisaldavad raskeid eriala termineid ja mina näiteks hakkasin sassi minema.
Eesti keele tõlge ilmus välja 2005 aastal ja tõlkija on Tiiu Hallap.
Ta on mitmeid aastaid eetikateooriat õpetanud ja tundis vajadus õpiku järele.
See õpik tema arvamusel ergutaks üliõpilast välja arendama oma moraaliteooriat.
Seal vaadatakse nüüdisaegse moraaliteooria olulisemad küsimused.
Autor jutustab eetikas: mis on üldse eetika, kust on pärit termiin „eetika” ja mida see tähendab, milleks õppida eetikat, mis on moraal, kuidas me peaksime oma elu elama, miks me peaksime olema moraalne, milline on usu ja moraali vahekord.
Ise autor räägib oma õpikust nii: „Ma kirjutasin selle raamatu, taotledes tõde ja mõistmist, loodes kutsuda eile põnevust ja huvi eetika suhtes.”
Mida mulle meeldis selles raamatus ja mida ei meeldinud?
Kõige rohkem meeldis see, et autor tihti palju jutustab elusituatsioonidest, kui näiteks tahab selgitada mõne terminet.
Lugejad saavad paremini aru tema jutustusi eetikas ja moraalis, kui ta sidub neid elusituatsiooniga kokku. Näiteks räägides mooralis, jutustas ta ühest naist, keda rünnati kolm korda tema kodukandis samal ajal kui tema naabrid seda pealt nägid ja kuulsid.
On tore, et ta näitab kõik ilmekas näidises.
Mina olen lugenud seda raamatu ja seepärast mul oli väga lihtne aru saada, mis on loodusseisund.
Mida mulle ei meeldinud? Esiteks see, et minged laused on liiga pikkad ja lõppus mina juba enam ei mäleta millest lause üldse jutustab. Raamatus on ka palju termineid ja võõraid sõnu, et raske on nendes orienteeruda.
Lõplikult tahan ütelda, et see raamat on õpik ja õpik ei pea kerge olema.
Louis Pojmanile õnnestub kirjutada arusaadav ja huvitav õpik, mille abil võib eetikateooriat selget teha.
Igale meist vanemad annavad elu.
Sellest, mis on edu, mõtisklesid palju põlvkondi. Kuid ühele mõttele nad ei jõudnud. Sest ju kui palju inimesi, nii palju ka arvamusi.
Inimene, kellel on lemmik töö, kes on edukas või kellel on oma anne austajad ilma kodukolleta ei saa oma eluga täielikult rahul olla.
Aga samal ajal elu edu on nagu rulett: kellegile veab, kellegile ei.
Aga teisest küljest inimene on ise oma õnne looja.
Võib olla minu seisukohaga paljud ei nõustu, võibolla nende jaoks elu edu tähendab hoopis midagi teist.
Aga selle peale saab vastata nii, et palju on inimesi, nii palju ka arvamusi.
Kuivõrd rikkas on inimese sisemine maailm, sedavõrd mitmekesisem on ka õnne tajumine.
Maailma teadlased juba tõestasid, et depressioon on üks XXI sajandi haigustest.
Kui end analüüsida, siis laiskust on minus küll, umbes 25% ja kohe ütleks, et ei arva, protsentide suhtes, end laiskvorstina.
Kohe tahaks mainida, et pikka aktiivse perioodi järele tuleb pikk depressioon.
Ma võin iseenda kohta öelda, et mulle parem mitte midagi soovitada, ma olen küllaltki põikpäine ja teen kõik vastupidi.
Rahuolek on meie kõikide jaoks ikka väga tähtis.
Kas oskame iseenda kiita?
Arvan, et iga inimene on oma suhtes egoist.
Ma arvan, et õnne ettekujutlus on igaühel erinev.
Ühed arvavad, et õnn on kättesaamatu. Teised püüavad leida seda rahas, töös, lastes, teistele aitamises.
Ja ikkagi vaatamata kõigile igaüks saab meenutada minuteid, millal ta oli tõeliselt õnnelik.
Kuid tuletades minevikku meelde, sa saad aru, et õnn sinu elus on vaid hetked, eredat ja unustamatud.
Sa lõpuks saavutasid eesmärki, mille poole sa kaua püüdlesid – õnn!
Sulle kingiti koera – õnn!
Kuid millele siis uskuda – unistustele või kogemustele?
Ma arvan, et õnn on silmapilklik, sest ju kõik muutub.
Üks ja sama inimene pidevalt seab enda ees uusi eesmärke, pidevalt saavutab mingeid tulemusi.
Mida sagedam inimene tunneb ennast õnnelikuna, seda erksam ja mitmekesisem on tema elu.
Inimene on imelik olend. Ta saab aastate jooksul mäletada halba, aga head unustada järgmisel päeval.
Teisel inimesel nagu polekski midagi, tal ei ole kuhjaga materiaalseid väärtusi, kuid tema hing laulab, ta on avatud, ta mahutab terve maailma ja on valmis jagada sellega, mis on kättesaadav kõikidele, on vajalik ainult näha ja tunda.
Eelkõige tuleb selgeks tegema, mida meie jaoks tähendab mõiste „inimene”.
Ainult sisemine jõud, kogutud inimesel terve elu jooksul, aitab talle kõige raskematel momentidel teha õige valik, jääda inimeseks.
Teised otsivad vastuseid küsimustele toetudes inimeste vastastikuste suhetele, katsuvad tabada tegude ja väärtegude põhjuseid, katsetavad enda ja teiste suhetega.
Pole võimalik aidata kõikidele ja päästa kõiki, ja mitte igasugust abi vajab inimene, siin on tähtis individuaalne lähenemine.
Ma võtan omaks arvamust, et olla Inimene tähendab olla lihtsalt inimene, millegi poole püüdlema, ja midagi kaotama, õppima tundma uut, aitama sind ümbritsevaid inimesi, mitte karta valikut tegema ja elada kooskõlas oma südametunnistusega. Sest ju igal inimesel on oma tee täiuslikuse juurde.
Iga inimene millalgi esitab endale selle küsimuse: kas kerge on olla inimene?
Isiksuse kujunemise peale mõjub mitte ainult kasvatus ja perekonnaseis, kuid hiljem, juba tedvuslikus eas, püüdlemine kultuurse arengu poole, saavutada mingeid ideaale, soov olla vajalik ja kasulik inimene ühiskonna jaoks, või saada austust ja lugupidamist, saada kuulsaks.
Hoolimata kujunenud arvamusega, et inimene saab täiskasvanuks kaheksateistkümneks aastaks, võin öelda, et isiksus kujuneb terve elu jooksul. Ja kui räägitakse, et teda juba ei muuda mitte miski, talle on juba kolmkümmend aastat, see on kohutav! Sest meie ju areneme aasta aastalt, saame uusi teadmisi, analiseerime neid, kuidagi reageerime ja tähendab muutume.
See muutub juba mingi stereotüübiks.
Paljud noorukid arvavad, et selleks, et saada kuulsaks, tuleb põgeneda kodust, minema tülli kõikide oma sõpradega ja nii edasi.
Ja tihti unustatakse kõige tähtsamat – annet.
See tähendab, saatusel on olemas kaks algust: isiklik ja juhuslik, võib nimetada seda ettemääratuks, sest keegi ei tea kas meid valitseb juhtum või seaduspärasus.
Me omame otsekohest mõju oma saatuse peale, võime seda muuta, püüdeldes ühte või teiste ideaalide poole, saavutades kindlaid eesmärke.
Elu põhimõtte küsimust võib peeta üheks kõige tähtsamaks küsimuseks inimkonna elus.
Ja tõenäoliselt selles seisnebki sügav mõtte inimese mõistlikus eksisteerimises suures maailmas – leida vastust sellele küsimusele.
Isikuks tavaliselt peetakse iseloomu joonte kogusust, mida inimene avaldab erinevates olukordades.
Kõige populaarsemaks ja mugavamaks sai interneti kasutamine, sest see võimaldab palju asju teha.
Loengukonspektid on ka olemas ülikoolide kodulehekülgedes, nii et on mugav arvestusteks ja eksamiteks valmistuda.
Paljud loevad uudiseid või vaatavad ilmateadet ja üldse kasutab firmade kodulehekülge, millised pakuvad erinevaid teenesid, kas need on tööpakkumised, turismiteened või midagi muud.
Väga mugav on see, et võib arveid maksta, pole välja minnes.
Aga pidev võrgus viibimine loob lõpuks ebamäärase abstraktsuse tunde, nii et ühel hetkel kipud unustama, et inimene, kellega sa iga päev lühikesi kirjaridu vahetad, on ka päris olemas.
Interneti „võrku” sattus juba peaaegu kõik kaasaegne maailm, nii et see võrk on asendamatu.
Samuti peaks rohkem looduslikku toitu eelistada ja ise sööki valmistada, sest kiir- ja valmistoit ei too kasulikkust tervisele, pigem on see kahjulik.
Nüüdisajal inimesed liikuvad üsna vähe, sest spordiks ei jätku aega ega raha.
Vaatamata sellele liikuda siiski on vaja, sest spordiga tegelemine annab reipust juurde, teeb enesetunnet paremaks ning tõstab töövõimekust.
Tervisele mõjuvad isegi meel ja emotsioonid. Uurimuste andmetel selgus, et kui inimene on halvas tujus, teda vaevab pidev depressioon, tunneb end õnnetuna või on agressiivne ja vihane, siis kõik see halvasti annab tunda esialgul moraalsele seisundile, kuid ka füüsilisele tervisele.
Karastamine ka hästi mõjub tervisele, eriti külmetushaiguste vastu.
Juba siis, kuna käis reklaamkampaania, oli tunda pinge poliitareenis.
Isegi tänapäeva maarahvas ei näe sellisena välja.
Minu meelest, mööduvad siin parimad aastad üliõpilaste elus.
Siin kasvavad lastest täiskasvanud välja, ema poegadest ja isa tütreist aga iseseisvad inimesed.
See on samm täisealisesse ellu.
Ühel päeval teatati mulle, et ma astusin Tartu Ülikooli.
Minu sugulased tundsid rõõmu minu eest.
Varsti tuli see päev, millal pidin ma kodust ära sõitma. Mäletan, kuidas nuttis minu ema, nagu nägi mind viimast korda.
Õnneks astusin ma Tartu Ülikooli mitte üksi, minu klassiõed astusid ka.
Kõikjal oli kuuldav eesti kõne, nii võõras ja peaaegu tundmatu.
Esimene kuu elasin ma korteris klassiõdedega, pärast kolisin aga ühiselamusse.
Algusel oli mul kõik raske.
Siin tuli mul palju asju teha, mida ma ei teinud varem kodus. Tasakesi tulin nende asjadega toime.
Siin ei olnud ja ei ole ema ja isa kõrvuti, mitte ühtegi sugulashinge. Ma käsutan ise rahaga, teen ostusid, oskan juba süüa teha, ilusti katta lauda ja kutsuda oma sõpru.
Minu sugulased ütlevad, et ma sain teiseks inimeseks, rohkem iseseisvaks ja tõsiseks inimeseks. Nad loodavad, et ma saan oma elus palju saavutada ja et minu elu on parem kui nende.
Me olime kutsunud sünnipäevale ja otsustasime, et me sõidame.
Me Rolandiga armastame üksteist väga ja teeme kõik koos.
Me läksime maha ühe maja ees aga muidugi see oli vale maja.
Osvald pakkus jääma ööseks tema juures ja me olime nõus.
Algusest me mõtlesime, et võime võtta raha, aga pärast saime aru, et meie armastus minu ja Ronaldi vahel on tähtsam.
Ta ütles, et ma üksi võin tema juures jääda aga Ronald peab ära minema.
Ta näitab minu pildi ajakirjas, ütleb et juba ammu armastab mind.
Olen nii väsinud, lähen ma etem magama.
Roland tuli, räägis immelikud asjad, võib olla see on sellest, et ei maganud.
Osvald jutustas, et ta palus see raha kuldkalast.
Lähen Rolandiga õues räägin.
Roland paneb Osvaldi käed ja jalad kinni ja läheb raha eest.
Me istume kodus räägime vaikselt, äkki tuli mees ühe pizzaga, istus laua taga sõi seda ära.
Me jäime niimoodi seista.
Äkki me olime näinud maja.
Oli huvitav seda, et Osvald ei tahtnud, et Rolland oleks jäänud majas ka.
Osvald imelikult vaatas minu otsa ja mul oli natukene hirmus.
Ta hakkas rääkima imelikke asju ja näitas mulle minu pildi ajakirjas.
Osvald tahtis, et ma jääks temaga elada.
Paar tunni pärast ma ärkasin.
Oli nii tunne, et ta ikkagi ise tahtis, et ma jääks Osvaldiga.
Vist see on paremaks!
Ta ütles, et Roland peab aitama teda, vaid meile ei tohi magada koos.
Peremees alati vaatas minu poole kuidagi kahtlaselt.
Palusime Rolandiga teda, et ta lubas meile magada koos.
Palusin teda näidata mulle foto – kahjuks, seal oli minu pilt!
Hakkame häälitsema tee peal.
Mul on jalg märk.
Hei, miks Roni ei saa siin jäta?
Armas, olen igatsenud sinu järele, ei taha enam sinuta jäta.
See on lugu inimestest kes tahavad raha saada, noor paar armastab üksteist, aga vaatamata sellele, nad on nõus reeta üksteist, et ainult saada raha.
Tal oli raha, ta tahtis anda neid ja samas saada midagi muud tagasi.
Ta pakkus Rolandile raha, sel juhul, et ta annab Laurat talle.
Tema küljest, see oli liiga julm küsida seda, mis talle ei kuulu.
Lõpuks selgub, et see ole tema raha, vaid muinasjutt.
Kui koputasime uksele, avas meile üks tundmatu mees, kuidas selgus hiljem tema nimi oli Osvald.
Ta pakkus mul ööseks tema majas jääda, ma jäingi.
Ei, ma ei lase seda võimalust!
Hakkan elama parem, kui Maria!
Ma ei saa oodata hetket, kui saan seda raha puudutada.
Ma olengi juba unustanud sellest.
Ma sain juba kõike aru!
Ma ei taha siin jätta! Tahan kaugele joosta ja kunagi siia tagasi pöörduda.
Miks keegi ei peatu? Olen juba väsinud seista siin sirge käega ja hüppata, et mind märgataks ja peatuks.
Ükskord ühes ajakirjas ma olen näinud üht naist, minu arvates ta on väga kaunis.
Ja kui ma nägin seda naist, ma sain aru, et see on just see naine, keda ma olen näinud ajakirjas.
Ma ütlesin, et kui ta hakkab olema mu naine, ma annan talle 4 miljardit.
Ja ma tegin seda, seletasin talle, et vaatasin teda pilti ja ootasin teda, aga ta ignoreeris mind.
Kõik oli juba otsustanud.
Maailm on tänapäeval väga reostatud. Looduse seisukoht on väga halb.
Inimesed tegevad liiga vähe, et loodust puhtana hoida ja säilitada.
Teine suur reostusallikas on prügi ja inimesejäätmed.
Prügiarv aga suureneb iga aastaga ja tulevikus kogu planeet võib saada üheks suureks mahalaadimiseks.
Mis ootab meid kõike?
Esiteks tuleb välja anda seadust, kus ära märgitakse karistuseid keskkonna reostumise eest.
Teiseks, tuleb rajama mitmesuguseid organisatsiooni, mis loodust kaitsevad.
Lõplikuks tahan öelda, et iga inimene võib midagi teha, et loodust kaitsta.
Täiskasvanud inimesed peaksid oma lapsi õpetama kuidas loodusega hoidvalt käsitlema.
Tuleb ka pidevalt konsulteerima vastava alla spetsialistidega kui tekib mingi küsimusi ja külastama igasuguseid seminaare.
Arstile tuleb palju inimestega suhelda.
Ta võib oma kabinetis istuda ja haiget vastu võtta, võib aga külastada haige inimesi kodus.
Arsti töö nõuab laialdasi teadmisi, näiteks peab ta teadma kõikide rohtu ja haigusi nimed ladina keeles, tuleb siis temale palju lugeda.
Lõppkokkuvõttes arstina õppida tuleb umbes 10 aastat.
Apteekri abil võib inimene saada kõike vajaliku informatsiooni ravimite kohta.
Apteeker peab olema teadlik kõiges ravimite kasutamisjuhendites.
Kuna selleks on vaja teadma kõigide ravimite kasutamisjuhud ja meeles pidada kõik nimetused, peab tal olema hea mälu ja kontsenteerimisoskus.
Apteeker peab oskama eesti keelt nii kõnes kui kirjas ja paar võõrkeeli.
Ajalehti vajatakse igal pool tänapäeval maailmas.
Tundub, et enne kui panevad artikli ajalehte eelnev külaltki pikk eeltöö. Esiteks, kirjanik peab lugema läbi oma uudist ning rõhutada need aspektid, mis on olulised.
Kuna kirjutamiseks on vaja olla korrektsena, sel juhul peab ta vaatama lauseehitus, et ei teki mingit viga.
Tal on ka võimalus Interneti kasutada.
Pärast mingit teksti lõpetamist ta loeb oma teksti veel üks kord üle, teeb parandusi ja täiendusi ja siis annab lõplik variant toimetajale.
Ajakirjanikud on olemas nii vabakutselised kui ka need inimesed kes töötavad firma poolt.
Linnapea vajatakse et juhendada linna. Üks osa tema erialas on selline, et linnapea on esindaja linnast riikliku tasemel, teine aga selline et linnapea tegeleb linna probleeme lahendamisega.
Linnapea koos oma meeskonda istub linnavolikogus ja arutleb probleeme, millised tülitsevad linna ja proovib neid lahendada.
Linnapea võtab vastu otsusi ja viib neid elusse.
Linnapea omandab ka vastuvõttu aeg ja sel ajal iga linnakodanik saab pöörduda linnapeale oma probleemiga või pakkuda mingi idee linna heaolule.
Linnapea jälgib ka linna arengu üldiselt ja majanduse arengu järele.
Kui linnas tekkib probleem linnapea peab igal juhul töökohal olema, ja see ei sõltu kas praegu on tööaeg või ei.
Linnapea peab ka intervjuud andma ja esinema meedias.
Linnapea peab omandama kõrgharidust ja keelte oskusi.
Linnapeaks iseloomustatakse nagu tasakaalukas, aus ja kannatlik.
Instruktor peab tutvustaga inimestega, kellega ta hakkab töötama.
Loomulikult ravivõimlemise trenni jooksul, instruktor peab pöörama tähelepanu igale inimesele, kui on võimalik, siis ka individuaalselt aidata.
Ravivõimlemiseks sobib parem hommik. Sest et on tore päeva algata pärast sporditrenni.
Kõrge professionaalse taseme säilitamiseks on soovitav osalemine mitmesugustel seminaaridel, kus vahetatakse kogemusi ja proovivad uusi ravimisviisi.
Õpetaja on vajalik inimene väikesele lastele, noortele ja täiskasvanutele.
Õpitajatel palju aega on pühendatud oma tööle. Näiteks kooliõpetaja korraldab ekskursiooni ja külastab lastega erinevaid kohti.
Õpetajate tööaeg on alati täpne. Õpetajad ei saa määrada oma töörütmi ise. Kindlaajaperioodiga nad peavad täita vajalikke asju.
Õpetaja töö nõuab laialdasi teadmisi, tuleb õpetajal palju lugeda.
Arvan, et kõige olulisem isuksuseomadus on kannatlikus.
Helilooja töö eelneb küllaltki pikk eeltöö.
Kui Muusa tuli, siis helilooja hakkab teostama. Tema teostamise protsess võib pikendada mitu päeva, kui lõppude lõpuks ta saab seda, mis teda rahuldab.
Sageli heliloojad pakuvad oma teosed lindistusfirmadele, mis siis nõustuvad seda lindistama ja välja andma või mitte.
Heliloojate haridusliku taustana on soovitavam ja nõudvam muusika kõrgharidus.
Kõige professionaalse taseme säilitamiseks on soovitav osalemine mitmesugustel seminaridel.
Neid vajatakse igasugustel kohtadel, näiteks inimesed, kes valvavad piireid või kui juhtub mingi terroriakt, siis pääsevad nad teisi inimesi.
Sõjaväelased praegu Eestis on vabakutselised, aga kõik noored peavad üks aasta armees käima.
Sõjaväelane peab igal hommikul vara ära tõusma ja palju trennima, et oma oskusi areneda.
Esimene tingimus on see, et inimene, kes tahab sõjaväkke minna, peab olema tugev, nii füüsiliselt, kui ka vaimuga.
Veel ei tohi tal karta, sest sõja ajal tegelevad sõjaväelased alati surmaga.
Veel ei tohi ta karta kaklema.
Õpetaja peab ise valida, mis töömaterjalid ta valib, mõtleb välja kuidas teha õppimisprotsessi huvitavamaks ja kuidas selgitada õpilastel kursuse eesmärgid.
Töö käigus õpetaja tihti tugined oma vanemate kolleegide töökogemusele ja võib kasutada nende meetodeid.
On võimalust ka konsulteerida vastava ala spetsialistiga, kes ei ole aga õpetaja vaid uurija.
Tavaliselt õpetajatel on täiskoormus tööl ning sageli peavad nad osa tööst teha ka kodus, sest vihikute kontrollimisega ja uute materjalide otsimisega ei ole alati võimalik tegeleda lühikesel vaheajal.
Kuna õpetaja töö nõuab laialdasi teadmisi mitmetest erinevatest eluvaldkondades, tuleb tal palju lugeda, palju ringi liikuda ja erinevate inimestega suhelda.
Kõige professionaalse taseme säilitamiseks on soovitav osalemine mitmesugustel õpetajate seminaridel, kus vahetatakse kogemust ja arutletakse noorte probleemide üle.
Õpetaja peaks valdama mitu võrkeelt ja tunda ka teiste riikide kultuuri, et saaks teha tööd ka välismaalt tulnud õpilastega.
Turvamehi vajatakse erinevate kohtadele.
Ja nad peavad jälgida seda, et kõik oleks korras.
See juhtub sellest kus töötab turvamees.
See võib olla kui päev kui ka öö.
Turvamehel peab olema oma tööriide, selleks et inimesed nägid, et see ei ole tavaline inimene.
Tavaline turvamehe tööriide värv on must, aga võib olla ka teine. See suhtub kõik firmast.
Nad sõidavad palju välismaal ja sellepärast peavad teadma võõrkeeli.
Töö käigus tuleb vahel kunstnikule konsulteerida vastava ala spetsialistidega kui on selline vajadus.
Tänapäeval on kunstniku ka töövahendiks arvuti graafikaprogrammid.
Töö käigus võivad mingid nüansid muuta.
Enne seda kui teos jõuab lavale, tuleb läbi teha pikka eeltööd.
Lavastajale tuleb veel valida näitlejaid, mis sobivad teatatud rollidele.
Ta peab omama head suhtlemisoskust, oskama väljendama oma mõtteid.
Lavastaja pühendab peaaegu kõike oma vaba aega tööle.
Suureks abiks osutavad: hea kujutlusvõime, hea mälu, püsivus.
Tänapäeval on töövahendiks muidugi arvuti aga ei tohi ka ära unustada paksud raamatud.
Esma pilgult tundub, et selline töö on kindla ülesandetega ja paindlikutega kellaaegadega.
Suur huvi pakkus viimasel nädalal mulle Juri Lotmani raamat Filmisemiootika, mille esimene trükk üllatusena on a. 1973.
Raamatus koosneb sissejuhatusest, 14. peatükkist ja kokkuvõtest.
Sissejuhatuse sirvisin ruttu, sest see tundus mulle natuke tüütu olevat.
Niiviisil saab eristuda detaile kaadrite lõhutud filmimaailmast.
Muusika oma korda pulseerib ja kummitab: viib teisesse maailma ja toob ta minu maailma.
Unenäod on ka üks mu lemmik teema.
19. sajandil lõpu vaimsus tuli Jaani kirikule kasuks.
Kujuta ette: ma olin Jaani kirikus käinud!
Me, meie grupiga olime Jaani kirikus.
Kiriku altar on väga tagasihoidlik, vaid väga eriline.
Jaani kirikus on ka organ.
Kirikus leidsin voldikut, kus on informatsioon ürituste kohta.
Ta ei ole suur, aga sellest pole lugu, tähtis on muusika, mitte muusikarist.
Ma kiirustan sulle teatada, et kaks päevat tagasi külastasin ma Tartu Jaani kiriku, mis asub Tartu Ülikooli peahoone lähedal.
Esmapilgul, ei erine ta teistest eesti kirikutest, vaid kui ma astusin sisse, siis sain aru, et see on omapärane ja väga vana hoone.
Meie giid jutustas selle kiriku ajalugu, kuidas selle ehitati, mis teeb kirikut eriliseks...
Sees ja väljast hoone on dekoreeritud terrakotafiguuridega.
Praegu ma julgen arvama, et see kirik peetakse eesti suureks uhkuseks.
Nädala alguses sain sinult kirja, kus sa jutustasid mulle väga põnevat lugu.
Sa küsid mind, miks see on niimoodi.
Aga Tartu linna elanikutel oli väga vaja seda kiriku tagastada, sest see on väga tunduv hoone.
Muidugi, kiriku taastamiseks oli kulutanud palju millioone kroone.
Tead, see on väga ilus gootiline kirik.
Kirikut kaunistavad nii seest kui ka väljast huvitavad ehisdetailid. See on erinevate apooostolite kujud.
See on juba väga vana kirik, varem see kirik oli nimetatud Kivi kirik.
Iga kord kui kirik murdus selle ehitati juurde, nii, et kirik on ehitatud tükidest.
Kirikus on seina peal palju figuuri, mis on tehtud puust.
Aitas ehitama terve Tartu linn, ja selle peale läks päris palju raha ja aega.
Tartu Ülikooli peahoone asemele sellel ajal oli ka kirik ning hiljem ehitati TÜ peahoonet.
Kirikus on kolm korda nädala kontserdid.
Iga kontsert on palju rahvast, jõulude ajal inimesed kõik lihtsalt ei mahu.
Mul on ainult 3 plusse ja 7 miinuseid.
Ta tahtis töötada dokumentidega reisifirmas, aga ta peab veel reisima ja korraldama midagi, vormistama viise.
Ma olen veendunud, et ei võtnud selle inimese tööle oma firmasse.
Ta käivitas mootorit, ja me sõidsime edasi.
Nad armastavad lobiseda öösel, millal kõik magavad.
Mu sõber alati mainib sellest, et ta on tuntud inimene.
Hajameelsed inimesed alati teevad palju vigu.
See on hea, et ta tunneb huvi töö kohta ja küsib tähtsad küsimused.
Ma arvan, et ta saab selle töö. Sest ta valdab palju keelt.
Ta on noor tüdruk ja saab hakata.
Ta ei tea saksa keelt.
Sõbrana räägib hajameelselt oma vanematega.
Kandidaat oskab viis keelt: eesti, inglise, vene, norra ja prantsuse keelt.
Temal on ka olemas töökogemus, kuna ta töötas turuuuringute firmas (turuuuringute ja statiistikaga tegeles).
Kandidaadil on positiivne ja optimistlik elusuhtumine, ta ütles, et võiks kursustel minna, et omandada olulisi oskusi.
Piret varem ei tegelnud korraldustööga.
Keegi ei saa kindlustada seda, et ta oskab tööga hakkama saada.
Mulle tundub, et Piret ei saa selle töö, sest tal ei ole tähtsaid töökogemusi, ta ei oska saksa keelt, temal on palju nõudmisi (suur palk kulub nende hulka) ja ta on hõivatud õppimisega ka.
Ma ei võtaks selle inimese oma firmasse tööle, sest mul oleks kergem leida sobivat kandidaati, kes vastab kõigile mu soovidele ja nõudmistele, kui võtta tööle Piretit nagu „kassi kotis” ja pärast mõelda kas ta tuleb toime selle tööga või mitte.
Ta on veel õpib ülikoolis.
Mulle tundub, et see neiu ei saa selle töö, sest ta ei ole väga hea kandidaat.
Esialgu, ta jäi päris hea mulje, sest ta oskab palju keeli (inglise, norra, prantsuse), temal on hea suhtlemisoskus ja ta palju reisis.
Mina ei võtaks selle inimese oma firmasse tööle, sest mulle ei meeldi liiga enesekindlad inimesed.
Aga see neiu väga armastab end.
Ühelt poolt on väga hea, et neiu oskab nii palju keeli, ta palju reisis ja kergelt suhtleb inimestega, aga teiselt poolt mind häirib et ta tahab liiga palju.
Minu meelest Piret Ülejõe on natukene liiga enesekindel, ta tahab kõike ja kohe, ning teda tööle keegi peaaegu ei võtnud, aga Piret nõuab juba soodustusi ja mobiilit.
Ta on valmis õppida, käia kursustel.
Mulle tundub, et Piret ei saa selle töö.
Teiseks, Piret ei tegelnud varem korraldustööga, kuigi see on vajalik.
Ma ei võtaks selle inimese oma firmasse tööle.
Teiseks, ta peab õppima end hästi käituma.
Isa peab autot käivitama, sest tahaksime maale sõita.
Võib alata sellega, et pole üldse vaja midagi selles filmis muutuda.
Minu arvates see võib näida pisut sündsusetu autorite ja operaatorite suhtumisel.
Aga muidugi kõikidel inimestel on mõttekujutus ja võib küll fantaseerida.
Näiteks, tänapäevases maailmas on väga kõvasti kõlab sõna „demokraatia”.
Ja see tähendab, et praeguses „Kevades” õpetavad peavad olla rahulikud ja ei saa mingil juhul lapsi lüüa.
Et kõik oli hästi nende taga jälgiksid videokaamerad.
Muidugi nad elaksid mitte koolis, vaid oma vanemate korteris.
Ka uue filmi näitlejad peavad olla tõelised näitlejad, mitte ainult tavalised koolilapsed. Sest see aitab tegema filmi palju huvitavam ja tõesem.
Tänases „Kevades” võib kasutada muusikat, mille kõik noorlapsed teavad.
Esiteks, tal ei ole häid praktikat, mis on niisuguse tööga seotud.
Näiteks, ta ju saab aru, et esialgselt talle mitte keegi ei anna nii suurt palka. Sest ta on niinimeliselt praktikant.
Ta ei tea, mille raskustega on see töö seotud.
Ta mõtleb ainult palgast ja soodustustest mitte tööst.
Ta ühtegi korda ei küsinud millise kollektiiviga tal tuleb töötada.
Ma ei tea, kuidas ta varem oma klientidega suhtles, aga tööintervjueerijatega ta ei suhelnud lugupeamisega.
Ta ei saanud aru tööeesmärki.
Minu arvamus, ei saa ta selle töö, sest ta ei sobi sellele tööle, ta on õpilane, see tähendab, et temal pole palju vaba aega, ta ei oska saksa keelt, aga see oli kohuslik tingimus, ta on väga noor, aga see töö on väga vastutav, ta peaks kontrolleerima turiste võõras maal.
Arvan, et ta ise ei taha juba selle töö saada, sest ta arvas, et peaks ainult dokumentidega töötama ja soodustusi kätte saama.
Praegu ta teab, et ta peab reisima, aga ta on õpilane ja temal ei ole sellist võimalusi.
Kui mina oleksin firmajuht, mina ei võtaks selle inimese oma firmasse tööle, sest ta on veel noor tüdruk, kes tahab tasuta reisida ja mobiiltelefoni kasutada.
Ta oli üllatanud, kui firmajuht ütles tööeesmärgi, see tähendab, et ta ei ole valmis sellele tööle.
Kui minul poleks teist kandidaati, siis ma võtaksin teda, aga annaksin temale mingit kerget tööd, näiteks organiseerida reisi Tallinnast Tartusse ja siis vaataksin, kuidas ta seda teeks.
Minu pass kehtib ainult kuue detsembrini.
Vabandage palun, et mina tegin sinule liiga.
Piret ei saanud töö reisifirmas, sest ta oli väga hajameelne.
Piret Ülejõe valdab eesti, inglise, norra ja prantsuse keeli.
Ta kiire õppib.
Mina arvan, et see inimene on väga hea kandidatuur, aga praegu ta ei saa selle töö.
Ja kolmeks, ta ei pidanud palgast rääkima, see teeb paha mulje.
Kuidas ta oskab puuduma loengus, siis võib ka juhtuda, et ta puudub töös.
Võib olla mina võtaksin selle inimese kaks aastat pärast.
Mina ei pidanud oma puudustest mainima.
Mina valdan saksa, vene ja eesti keeli ja oskan natuke inglise keel.
Et eesti keelt parandada, on vaja suhelda eestlastega.
Mina arvan, et ta saab selle töö, sellepärast, et mida talle seal intervjuus öeldi, ta oli kõigiga nõus.
Minu arvates inimene teeb kõike, et teda tööle võtaksid.
Ma arvan, et võtaksin selle inimese oma firmasse tööle, sest ta on minu arvates püüdlik inimene, ja ta ei tulnud vaid sellepärast et raha tellida aga sellepärast et tunneb huvi selle töökoha vastu ka. Sellel tööl sobiks selline inimene nagu Piret Ülejõe.
Seal oli vajalik suurt täpsust.
Tal ei ole konkretselt tööeesmärgi.
Esimeseks, arvasin, et ta saab selle töö.
Aga kui kuulasin lõpuni, täpselt võin öelda, et tal on vähe võimalusi selle töö saada.
Mulle tundub, et ta ei taha dokumentitöö teha ega üksinda töötada, ta tahab rohkem reisida ja soodustusi võtta, sellepärast, et ta on veel noor ja õpib ülikoolis.
Kui mina oleksin firmajuht, mina ei võtaks selle inimese tööle.
Võib olla kui Piret ei tahtnud nii suurt palka ja ei küsinud soodustustest, siis võib olla teda võiks kasutada, aga parem on anda talle kerget tööd.
Esimeseks maksta talle vähem palka ja vaata kuidas ta saab tööga läbi.
Väike poiss tegi liiga tüdrukule lasteaias.
Kirik on ehitatud gootika stiilis ja esmamainitud 1323. a., kuigi kesklöövi alal leiti 12./13. sajandi puitehitise.
Jaani kirik on kuulsus sellega, et siin on nii palju terrakota skulptuuri. Kui õige mäletan, siis umbes 2000, aga mitte kõik nendest on kirikus.
Neid restaureeritakse ja nendest tehakse koopiat.
Igaüks nendest on tehtud käega.
Tulekus kokku on umbes 200 inimest, jõulude ajal kirik on alati täis.
Siin tihti toimub kontserdid ja kirikus on ka kamerkoor.
Ajade jooksul kirikule on alati midagi juurde ehitatud, see on põhjus, mis kirik on kitsem eesosas ja laiem tagaosas.
Hiljem võiksime ka küsida, kui veel midagi teada tahtsime.
Siis vaatasime natuke ringi, natuke jalutasime, ja nii meie väike ekskursioon Jaani kirikusse oli lõpetanud.
Tänapäevane „Kevade” versioonis paljud süžee liinid võiks olla samasugused, aga teistpidi peaks olla mõned tehnilised ja kooliga seotud asjad.
Keegi poiss või tüdruk võib armuma klassikaaslasesse, poisid võivad kakelda, keegi ei taha üles tunnustama, mida halba ta on teisele teinud.
Ka suhtumises õpetajatega tänapäeval me võime leida palju sarnased asju „Kevadega” sel ajal – üks õpetaja karjub sinu üle, tal on oma probleemid, ja ta ei taha sind kuulata, teine teistpidi – alati tahab teada, mis on sinuga juhtunud, tahab aidata.
Nii et ajad on nüüd muutunud, loogiliselt, et mõned asjad peaks ka teistpidi tänapäevases versioonis „Kevadest” olla.
Ja kuigi kannel on eesti rahva muusika instrument, arvan, et tänapäevane noormees valiks teist instrumendi, näideks, gitarri, või lihtsalt tema anne oleks tantsimine või laulmine mõnes konkreetses stiilis.
Ja veel on tähtis, et tänapäevane kooli süsteem on muutunud, ja ühised teed kooli või koju kestab nüüd iga päev, aga ainult paar minutit.
Kokkuvõtes võib öelda, et on asjad, mis lihtsalt ei muutu.
Ta on nõus käia saksa keele kursustel, kui seda keelt on vaja teada.
Ta oskab end hästi kaitsma ja küsimustele vastada.
Ta küsib asju, mida ei peaks tööintervjuus küsida.
Võib-olla ta saab selle töö, sest, kuigi tal on ka miinusid, Piret paneb uskuma, et ta oskaks selle töö hästi teha.
Ja on väga hästi, et on nähtav, et ta tahab töötada reisikorraldajaks.
Firmi juhatajad ka on tõsised naised, ja ma usun et nad näitavad Piretile, kuidas saab selles firmas käituda ja kuidas ei saa, ja kui suur võiks olla tema palk.
Esimeseks ma võtaks Pireti tööle kontrolli ajale, sest ma arvan, et tema iseloom sobib sellele tööle, kuigi kui inimene ta mulle ei meeldi.
Ja siis, kui ta oleks kontrolli ajal kõik reisid hea korraldanud ma andsin talle tööd, sest ta oleks õige inimene minu firmale.
Enne ta peaks küll aru saada paar tähtsat asju.
See oli enesemõistetav, et me võtsime kingaid jalast, kui läksime tuppa.
Me sõime küüslauku ja see hoidus meid haigusest.
Tund kehtib 40 minutit, aga loeng 90.
Minu toanaabrid alati lobisevad südaööni ja veel hiljem.
Ma sind ei süüdista, ainult ütlen, et järgmisel kord sa võiksid teistpidi teha.
Väga oluline ka see, et talle sobib graafik (mitte iga inimene tahab terve nädala jooksul tööl olla).
Olen kindel, et see ei ole võimalik hästi õppida ja töötada samal ajal.
Kuu jooksul ei ole võimalik õppida keelt.
Mõnikord juhtub niimoodi, et vanemad ei leia head tööd halva hariduse tõttu ja nemad ei saa oma lastele anda kõike, mis nendel on vaja. Niimoodi juhtus mu peres.
Mu vend, kes ei töö oma elukutsel lõi pere.
Praegu selleks, et saada tasuta haridus, on vaja kooli medaliga lõpetada, teisiti ei saa.
Mõned õpilased võtavad õppelaenu pangast, selleks et õppimise eest maksta.
Võib olla üliõpilased hindavad rohkem õppimist, sest nad teavad, kui palju raha nad peavad maksma selle eest.
Võib osta kõik, aga mitte tervist.
Mõned tapavad end kasutades narkootikume.
Siis nemad on kindlad, et nad ei jää tööta.
Mõnedel noortel ei ole nii selget pead, selleks, et hea hariduse saada.
Muidugi auto on tore ja mugav, aga selle tõttu ilmusid uued probleemid, näiteks jalakäijate turvalisus.
Suurt rolli mängivad ka helkurid. Sest näiteks talvel päevad on lühikesed, seepärast jalakäija peab olema väga tähelepanek, selleks et mitte auto alla jääda.
Autojuhid teel on muidugi tugevamad, seepärast jalakäijate turvalisus sõltub nendest ka.
Praegu elan ma ühiselamus number 89, kuid siiski mu kodu on Narvas (kolmetoaline korter viiekorruselises majas – kõige uues ja moodsas majas mu linnas).
Võrreldes mu Narva korteriga, kaheksakümne üheksas Tartu ühiselamu näeb kohutavalt välja, ehkki selle ühiselamu suureks plussiks on madal kuutasu.
Kui ma kolisin siia, pidin remonti tegema, sest tuba oli kehvas olukorras: vana mööbel oli murtud katki, seinad olid määrdunud, põrand oli õudsat pruuni värvi.
Narvas on ilmtingimata parem, kui rääkida sisustusest ja mugavustest, kuid Tartus on meeldiv üldse elada ja õppida, sest siinne ühiskond on sõbralikem ja arukam, aga see on juba teine küsimus.
Mina kirjutan sulle kirja, et jutustada Jaani kiriku külastamisest.
Kirikut kaunistavad nii seest kui ka väljast arvukad ehitusdetailid. Kõik need on valmistatud terrakotast.
Ukse peal mina nägin palju kuulutusi, et kirikus on orgaanikontserdid, võib olla me tuleme millalgi seda kuulama.
Seal mina elan paneelmajas kahetoalisel korteris.
Hea külg on see, et minu aknast avab suurepärane vaade merele, aga halb – meie majas ei ole lifti.
Maja ees on õue, kus asub lastemänguplats, roheline aed ja parkimiskohad – see on väga mugav inimestele, kellel on auto, aga mina ei ole nende hulgast, mulle seda ei meeldi, sest parkimisplats võtab palju ala.
Minu lemmik koht korteris on loomulikult minu tuba.
Mulle meeldib, et see on väike, aga kui mul on külalised, siis mulle seda ei meeldi.
Kappi kõrval mul on suur roheline diivan, mille peal on mänguasjad.
Kahjuks, seinadel ei ole üldse pilti, sest mul ei ole aega neid ripputada.
Põrandal on suur pehme vaip, aknal on valge tüll ja punased kardinad.
Minu lemmik hoone Tallinnas on Kadrioru loss, mis laskis tsaar Peter I.
Aga alguses Peeter kinkis seda lossi oma abikaasale Katariinale.
See loss on väga suur kahekorraline hoone, mis on värvitud kollase ja punase värvidega, raudne katus on roheline.
Aja poolest peaukse juurde tuleb ilus valge trepp.
Nagu mina mäletan, on majas neli ukset.
Keskel on ilus suur purskkaev, aga üldse pargis on mitu väikseid purskkaevu.
Ühesõnaga, see on väga mugav külastamiseks koht ja üks väga hea kunstimuuseum.
Nüüd tahan jutustada minu kodust, mis asub Narvas ning ühiselamust, kus ma praegu elan.
Maja ümbruses asub vaikne park, kus võib jalutada, kui suvel nii ka talvel.
Siin ka suur turg.
Tahan öelda, et see on rahulikud vanad inimesed.
Toas elan oma klassikaaslasena, kes õpib ka Tartu ülikoolis õigusteaduskonnas.
Aga sellel aastal mina sai üliõpilaseks Tartu ülikoolis, seejärel mul oli vaja Tartu kolida.
Praegu mina elan Tartus üheksakorrulises ühiselamus neljandal korrusel.
Minu ühiselamu asub kesklinnas, tema lähedal on peaaegu kõik hädavajalikud hooned.
Igas toas elab kaht inimest.
Oma tuba jagan mina minu sõbrannaga.
Meie boks ei ole väga suur: seal on kaks toad, esik, köök, vannituba ja tualett.
Meie toas on kaks voodi, kaks tooli, kaks kirjutuslauad ja kaks kappi.
Iga voodi üle rippuvad riiulid, kus me saame palju asju panna.
Kahjuks, meil ei ole televiisori, kuid minu naabril on arvuti, seejärel meil ei ole nii igav.
Mina saan öelda, et minu korter on küllalt uus ja kaasaegne, sest kõik aknad on vahetatud ja kõikides tubades on hea remont tehtud.
Mul on kahju, et mul ei ole rõdu, aga ükskõik mul on väga kaunis vaade aknast.
Mulle meeldib oma korter, sest see on ilus ja mugav ning mina ei tahtnud seda vahetada.
Seega mul oli vaja teisse linnasse kolida, sest Narvas pole mingit häit õppeasutust.
See on kesklinn, aga väga hea ja rahulik hoov, kusjuures on kaasaaegne lasteplats.
Mina praegu ei tea minu kodu miinused. Võib olla ainult see, et hoovil on vähe pinke.
Ka mulle ei meeldi meie elamutasu. Me tasume mitte enda järel, vaid kogu arve jagatakse kõike elanikkute vahel.
See tähendab, et inimestel on erinevad vee, elektri kasutamised, aga maksvad kõik samasuguselt.
Veel mulle ei meeldi meie aknavaade.
Minu korter asub kolmandal korrusel renoveerimata osas. Mulle meeldib see paigaldus, sest korteris, mis asuvad esimesel korrusel, talvel on väga külm.
Näiteks kodulinnast Tartu tagasi tulles, raskete kottidega käes, on väga tüütu iga kord neid kolmandale korrusele tassida, sest lifti meil ka pole.
Juhtub, et alumised naabrid häiruvad minu und, kuulates muusikat väga kõvasti.
Kõige suuremaks eelduseks on see, et minu korteriüür on madal ja sellepärast ma ei kuuluta eriti palju raha arvede maksmisele.
Augusti kuust mina hakkasin elama ühiselamus.
Muidugi see tähendab uued sõbrad, väiksed peod ja õppimine õhtuti.
Raske külg minu jaoks oli see, et kõik loengud alustasid eesti keeles.
Esialgu minu pea väga haigestus.
Saan öelda, et loengud nagu maatundmine ja usundilugu on raske eesti keeles kuulata, sest palju sõnu on tundmatu.
Esimesel semestril mul on neli eksamid, ja üks neist mina olin juba sooritanud.
Esialgu mina väga kardsin, aga kõik möödus hästi ja mina sain aru, et on vaja õppida kõike semestri jooksul ja sul on kergem ainult korrata eksami jaoks.
Esimesel semestril mina võtsin ka palju võõrkeeli ja mulle meeldis see.
Arvan, et kui inimesel on veel aega siis ta peab rohkem ained võtta.
See semester möödas nagu üks päev, mul on väga kahju, et ta lõpeb kohe.
Arvan, et järgmine semester tuleb ka huvitab nagu esimene.
Ma tulin Tartusse ja rääkisin väga halvasti eesti keeles, võras linnas mul ei olnud üldse sõpru ning kõik kelle poole ma pöördusin abi saamiseks ei rääkinud vene keeles.
Ülikoolis ma pidin igasugust informatsiooni ise otsima, aga ma ei olnud selleks ettevalmistatud, sest kodus mind alati aitas ema ja minu õpetajad.
Kõikele sellele lisaks pidin ma otsekohe õppida sööki valmistama ja oli kõige ärritav asi, sest see mulle hirmsalt ei meeldi.
Mind aga segab üks asi, minu meelest minu eesti keel siiamaani ei muutunud paremaks, võib olla, et ma ei suhtle eestlastega, sest ma kardan veel rääkida.
Oli suvi ja mul oli väga hea meel Tartus õppimise algata.
See asub kesklinnas ja seepärast mina päris kiiresti loengutele jõuan.
Tahaksin ka diktofooni osta, aga kõik laadus ilma selleta.
Septembris ma olen kõikidele loengutele käinud.
Aga pärast ma sain teada, et mõned loengud võib internetist kätte saada. Ja ma ei käinud rohkem filosoofiale ja usundiloole.
Kõige raskeim minu jaoks on maatundmine, sest on palju võõrsõnu.
Aga muidugi ma ei unusta õppimisest ja eksamitest.
Ta on noor neiu ja hästi kõike meile seletab.
Peale kõike muu sain ma tuttavaks ladina keelega.
Aga praegu meil eksamid algavad ja ma üldse ei mõista, kuidas kõik seda kokku panna.
Me kogunesime kõik Vanemuise vana õppehoones hiiglaslikus auditooriumis, mis mahus üle 500 tudengit.
Sellest hetkest ma saanud aru, ma tundsin, et see ongi Tartu ülikool.
Praegu ma olen kõikega leppinud, ma olen saanud teada raskustest mis on mul veel ees, ebasooritatavatest ainetest (nagu sissejuhatus filosoofia ajalukku) ja see mind praegu hirmutab.
Ma kardan, et ei kogu neid vajalikku 30 AP, mis mul on vaja, et jääda riigieelarvelisel kohal.
On veel suur eelis mu õppimises just siin on olemas: ma sain tuttavaks mõningate väga heade inimestega, mis loodan saavad mu lähedasteks sõpradeks varsti.
Ma tunnen, et mu keelte oskused on juba parandatud, mul on suur edusamm eesti-, inglise- ja ladinakeeles (mida ma ei õppinud varem).
Oli põnev kohtuda palju uusi inimesi.
Ei tea, kas see puutub ainult esimest semestrit, aga loodetavasti mitte.
Minu esimene eesti grammatika eksamit mina kirjutasin mitte väga hästi ja sain D hinde. Aga teisi eksameid ma sooritasin suurepäraselt.
Sellel aastal mina olen astunud Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda.
Eelmisel aastal seda mina ka proovinud teha aga ükskõik otsustasin Saksamal üks aasta töötada.
Praegu ma õpin siin juba kolm kuud ja ei kahetse sellega.
Minu lemmik aine koolis oli saaksa keel, aga samaaegsel väga keeruline.
Mina olen tutvunud uue inimestega ja olen väga õnnelik.
Minu lemmik aine siin ülikoolis on foneetika.
See on väga raske aine ja paljudel üliõpilastel ei meeldi.
Aga mina arvan, et kui raskem, siis paremini.
Juba suvel mina kolisin Tartusse.
See on kaasaaegne ja mugav ühiselamu.
Mulle väga meeldib ülikoolis õppida, kuigi mõni kord on raske.
Siin, Tartus mina tutvusin palju inimestega.
Pärast ma mõtlesin, et tahan proovida Tartus õppida, sellepärast et Tartus on kergem eesti keelt õppida ning elamustingimused on parem.
Mulle väga meeldisid mitmeid tunde, kuidas me käisime Jaani kirikus või vaatasime filme.
Praegu ma suhtlen oma tallinna sõpratega ja nad kadestavad mind, et meil võivad olla niisuguseid loenguid.
Tartu ei ole eriti suur, vaid ta on kaasaaegne ja arenev.
Mulle meeldib siin õppida ja olen kindel, et teine semester läks niimoodi või veel parem.
Ma olen Tartu ülikooli filosoofia teaduskonna üliõpilane.
Praegu on talv ja minu esimene semester varsti lõpeb.
Esimesed kogumused on üsna head.
Meil on palju ained.
Mulle meeldib, et õpime palju uut keelt.
Siis ma arvan, et kõigidel on praegu suur hirm. Sest varsti tulevad rasket eksamid.
Ülikoolis kõik on eesti keeles, see oli väga raske, sest Tallinnas palju inimesi oskab vene keelt, aga Tartus mina üldse ei saa vene keeles rääkida, sest kedagi ei saa minust aru.
Raske oli ka see, et ülikoolis keegi ei muretse sinust, nagu koolis, kus õpetajad käskisid teha seda ja seda.
Ülikoolis on teistmoodi – kui saa ei taha midagi teha, siis see on sinu probleem – sinule on halvam.
Aga kergem on sellepärast, et Tartus on mingi tudengi meeleolu, tänavadel mina näen ainult tudengeid ja õppejõudu, kõik kuhugi kiirustavad.
Ülikoolis mulle meeldis seda, et mina ise saan otsustada, mis ja millal ma õpin.
Koolis ma õppisin seda keelt hästi lihtsalt, õppisime lihtsaid sõnu, umbes koer, kass jne, aga ülikoolis seda polnud ja pidime õppima raskemad sõnu ja väljendid.
Esimene semester Tartu ülikoolis oli minu jaoks päris raske, aga hindad tuli välja head, nii et ma olen väga õnnelik et astusin Tartu ülikooli ja ma püüan edaspidi õppima.
Sajandite jooksul kujunes välja mõiste üldinimlikud väärtused.
Niisuguste väärtuste hulka arvatakse inimelu; eristatakse looduslikud ja kultuursed (vabadus, õigused, haridus, suhtlus) väärtused.
Praegusel globaalsete muutuste ajastul saavad headuse, ilu, tõe ja usu absoluutsed väärtused erilist tähendust ja tähtsust nagu vaimse kultuuri vastavate vormide fundamentaalsed alused.
Ülalmainitud väärtustest tahaksin ma nimetada neli, minu meelest kõige tähtsat, väärtust.
Samal ajal ei saa ma kõrvale jätta perekonda, perekondlike suhteid.
Inimene ei ela õhus või kõrbes. Teda ümbritsevad teised inimesed. Ja kõige lähedased on just lihased sugulased, mees või naine.
Lapsepõlvest õppime me meie perekonnas suhtlemist, armastust ja vastastikust mõistmist. Seega on väga tähtis, et perekonnas oli terve õhkkond.
Kui rääkida armastusest, siis pean silmas selle sõna kristlikku tähendust. Et on vaja armastada lähedasi, nagu armastad ennast.
Ma arvan, et mingi eesmärgi poole sööstmine (eesmärgi saavutamine on juga teisejärguline etapp) on lahutamatu inimese omadus ja, minu arust, eesmärgiks peab olema enesetäiendamine, mis põhineb üldinimlikel väärtustel.
Esialgu ma rääkisin tegelikest väärtustest. Ja siis tahan ka natuke näilistest väärtustest mõtiskleda.
Ma ei arva, et raha on paha. Lihtsalt on vaja õppida niisugusele suhtumisele nendesse, et neid ei oleks domineerida ja inimene ei saaks nende orjaks, et raha ei saanud ülbuse, kadeduse ja ahnuse ning kõrkuse põhjuseks.
Mulle meeldib katolikliku kiriku rahasse suhtumine, et rikkus on töötasu. Aga õigeusklik arvab, et need on kurjus ja kõike õnnetuste põhjus.
Võib-olla see arvamus kellelegi imelikuks paistab.
Ma ei kutsu kohe pesumasinatest ja arvutitest loobuda.
Inimene peab olema hoolikas peremees, mitte aga üheks päevaks kuningas.
Küsimus elu tegelikest ja näilistest väärtustest on filosoofiline küsimus, millele on raske kohe ühetähenduslikku vastust leida. Ja muidugi ei piisa sellest kolme lehekülge.
Näiteks, me elame kolmetoalises korteris, kus WC, köök ja duširuum on kolme inimeste peale.
Kolmandaks minu toast me võime näha elusat vaadet ja natukene kesklinna.
Pluss on veel selles, et meil on soe toas.
Muidugi, elades ühiselamus me võime leida nii plussid kui ka miinused, sest see on alati raske kohaneda uue elu tingimustega.
Elades kodust kaugel kõige negatiivsem külg on helid, sest inimesed kes on toa kõrval räägivad valjusti ja see häirib.
Eriti öösel, kui kõik on nii vaikne, kõik kõlad on kuuldud.
Kuigi see on küll raske elada võõrastega aga alati on võimalik leida väljapääsu olukorrast.
Hooldajal on õigus tulla millal ta tahab ja siseneda igasse ruumisse.
Lepingu järgi peavad üürnikud elama teisi elanikke häirimata, ei tohi kuulata muusikat öösel kõvasti, sest see häirib teistele inimestele.
Üürnik kohustub kasutama toas oleva vara korralikult.
Üürnik kohustub koristama enda pärast vannitoas ja köögis.
Üürnik kohustub mitte vastu võtta külalisi pärast kella 23.
Üürileandjal on õigus kontrollida üüriobjektiks oleva vara korralikust kasutamist, selle säilimist ja hooldamist.
Üürnikul on õigus saama võtmed korterist majahooldajalt allkirja vastu.
Üürnikul on õigus rentima auto parkimispaiga.
Üürnik kohustub küsima majahooldaja nõusolekut ümberehitustööid korteris tegemiseks ja raskemate mööbliesemete paigutamiseks.
Sellelt aastalt ma õpin Tartu ülikoolis ja sellepärast elan Tartus ka.
Pärast üheksat uksed on lukus ja inimesed kellel ei ole võtit ei saa ukse avada. See on väga mugav elanikute jaoks, sest võõrad inimesed ei saa sattuda.
Kahjuks ühiselamu on väga kallis – umbes tuhat kakssada inimese peal kuus, aga see-eest siin on väga head tingimused.
Üürnik kohustub teatama, kui kavatseb enda juurde teiste isikute elama võtta.
Üürnikul on õigus rentida auto parkimispaiga.
Üürileandja kohustub juhul, kui toimuvad müra tekitavad tööd saatma eelteade.
Üürnik kohustub teatama, kui kavatseb enda juurde teiste isikute elama võtta.
Üürnikul on õigus tuua oma mööbli korterisse.
Suur köök annab võimalust kahele inimesele ühes koos süüa teha ja mitte teine teisele segada.
Vannituba ja WC on eraldi ja keegi ei pea ootama teisi vannitoast lahkumist et WCs käia.
Minu meelest see on liiga palju, aga see teeb lihtsamaks koristamine või prügi väljaviskamine.
Üürileandjal on kohustus üürniku nõudmisel võimaldama tal tutvuda kõrvalkulusid tõendavate dokumentidega, kandma asjaga seotud maksud ja koormised, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
Üürnikul on kohustus tasuma üüri ning täitma muid kohustusi kooskõlas lepinguga, kasutama eluruumi vastavalt selle kasutamise otstarbele, suhtuma sellesse hoolikalt.
Üürnik kohustub teatada majahooldajale, et ta kavatseb olla kodust eemal üle nädala ning elada teisi elanikke häirimata.
Ei tohi üürnikule teha ümberehitustööd, ise elektripirni vahetada, ukselukke vahetada.
Vabandan veel kord, et ei andnud teile oma koduse harjutuse õigel ajal.
Pöörduge õpetaja poole, kui teil on midagi arusaamata.
Teiste inimeste arvamus ei mõju minu otsustamisele.
Ilmselt ta ei saanud minu sõnumi ja seetõttu jäi hiljaks.
Eile Londonis kogunesid kõige edukat ärimehed Euroopas.
Igaks juhuks ma teatasin oma sõbranna ette, et võib olla jään hiljaks.
Aga paarist asjast ikka võiks mainida.
Ma väga hästi mäletan oma esimest raamatu, mida sain iseseisvalt lugeda.
Ausalt, ma ei saa midagi negatiivset meelde tuletada. Võib olla see päev, mil ma sain endale arvuti, sest täielikult unustasin raamatutest, sõpradest ja üldse hakkasin elama virtual elu.
See on positiivne sündmus, kuna olen väga rõõm, et sain ülikooli sisse.
Ma arvan, see on väga oluline, sest mõjub minu praegule elule.
Võib olla ka negatiivne on see, et ei saanud teiste ülikooli sisse, sest tegelikult tahan ärijuhtimist õppida, aga ma suhtun sellesse normaalselt, sest tekkis mul võimalus keelt õppida ja kui ma õpin seda, ma jätkun oma õppimist ja proovin haldusjuhti õppida ja kuna ma oskan eesti keelt, ei ole mul mingeid probleeme.
Proovin meenutada mõned positiivsed ja negatiivsed sündmused minu elust.
Minu negatiivsest sündmustest tuleb meelde see, et mina läksin kooli kuue aastana. Klassis kõik olid mind vanem ja see ärritas mind väga.
Ja viimane asi mis ma mäletan oli see, et ma ei sõitnud Soomesse, kuigi õde ja ema läksid.
Jäin koju istuda.
Oli aga minu elus ka positiivsed sündmused.
Siis võin öelda, et mul väga hea õde.
See ei ole mingi sündmus aga see toob minu ellu palju positiivsusi.
Ehkki ta on mind vanem aga mõistame teineteist parem kui keegi muu maailmas.
Veel üks meeldiv asi minu elus toimus pole nii ammu.
Aasta tagasi kohtusin ma inimese kellesse ma armusin.
Need tunned olid vastuslikud.
Miinus on aga see, et tegelikult oli väga kurb lahkuma koolist, oma sõpradest.
Kooli lõpetamine tähandab ka lapsepõlve lõpp, mis on ka natuke kurb, aga seega uue elu algust...
Kõik on lihtsalt: esimene õpetaja andis väga palju meile.
Kõige olulisem oli see, et ta õpetas meid alati rääkida südamest ja tõde.
Muidugi on väga palju häid asju minu elus: medaliga kooli lõpetamine, astumine ülikooli, aga see on rohkem need asjad, mis sõltuvad ainult minust.
Ma tantsisin 11 aastat aga pärast oli trauma ja arstid keelasid mulle tantsida.
Aga peab muidugi mäletada, et on vaja näha rohkem häid sündmusi, kuigi ei tohi unustada oma veadest.
Minu elus oli palju erinevaid sündmusi, kuigi ma mäletan mitte kõike neist.
Aga need mis juhtusid viimaste aastate jooksul ma mäletan küll, kuna see oli väga tähtis aeg minu elus.
Üks positiivne sündmus oli kohtamine oma parimat sõpra.
Algab elu, mis on tundmatu ja hirmuv.
Üks negatiivsest sündmustest juhtus siis, kui pärast üheksanda klassi ma sain oma tunnistuse kätte.
Siiamaani meenutan ma tihti, selle meie käiku ent hakkab väga raske.
Ma kardan natuke, et ma ei pääse eksameid mõnedel ainetel aga loodan, et kõik läheb hästi.
Kahjuks ma ei saa haiguse tõttu esmaspäeval tunnil olla ja ei saa oma kodutööd esitada. Kui sobib, siis ma võin seda saada mailiga või vastan suuliselt kolmapäeval.
Eesti keelt olen õppinud kolmteist aastat, varem olen õppinud eesti keelt lasteajas ja koolis.
Ma loodan, et me tegeleme põhjalikult suulise ja kirjaliku oskuse arenemisega.
Ma kardan natuke, et alguses tuleb natuke raskelt suhelda nii palju eestlastega aga siiski me tuleme sellega toime.
Esimene põhjus, miks tulin sellele kursusele, on see, et tahan eesti keelt täielikult läbi õppida, teine põhjus on soov eestlastega suhelda.
Ja minu praeguline eesmärk lõpetada ülikool.
Esimene põhjus, miks tulin sellele kursusele, on soov õppida eesti keelt ja kultuur, teine põhjus on see, et ma alati olen tahtnud õppida Tartu Ülikoolis.
Missugused raamatud peame lugema selleks, et rohkem eesti kultuurist teada saama?
Kõige tähtsam minu elus on kasulik meie ühiskonnale olla.
Kõige tähtsam minu elus on mitte ehmuda raskusi, mis mind ootavad, ja tööga, kannatamisega ja energiaga saavutama kord ette pandud eesmärki.
Ma armastan reisida, tutvuda erinevate kultuuridega ja kombetega, kohtuma huvitavate inimestega.
Seal ma veetsin ekskursioone ja mõnikord juhtusid olukorrad, kus mu eesti keele teadmised olid mitte piisavad.
Mul on vaja olla rohkem tähelepanelikkum, et vältida erinevaid arutu vigu kirjaliku töö tehes.
Ma loodan, et me tegeleme põhjalikult osastava kääne mitmuse vorme moodustamisega.
Ma kardan natuke, et ei saa täpselt oma arvamusi ja mõtet väljendada, kui me hakkame midagi arutama või kirjutama mõnel teemal töö.
Kõige tähtsam minu elus on õnne.
Esimene põhjus, miks tulin sellele kursusele, on mu eesmärki saavutamine, teine põhjus on hea haridus, mis annab Tartu ülikool.
Mul on eesti keelt vaja, et lugeda erinevaid tekste, eesti keeles kirjutatud.
Kuid arvan, et teile oli huvitav lugeda.
Eesti keelt olen õppinud 12 aastat, varem olen õppinud seda lasteajas ja siis koolis.
Loodan, et saan teie vastus varsti.
Ma kardan natuke, et läheb liiga raskemaks.
Ma tahaksin teada, kas meil tuleb rohkem suulist või kirjalikke töid?
Ise olen omapärane inimene, nii siis on õudselt lõbus elada koos minuga sarnastega inimestega.
Üürnik on kohustatud koristama korteri regulaarselt.
Omanikul on õigus kontrollida oma korteri läbi ükskõikjal ajal.
Tartus ma võin suure rõõmuga jooksema minema, sest siin on ümbruses palju rohelust.
Kui tahame võime sõbradega tantsima minna, sest siin on alati avatud mingi tantsukoht.
Mulle meeldib iga päev üle silla minna ja vaatada, kas Emajõel on juba jää, kas seal on partid või kas vesi veel voolab lainedega.
Kahjuks pean seda juttu nüüd lõppetama, kuigi Tartu elust esimesel semestril võiksin veel kaua aega rääkida.
Aga mul on lemmik loeng ka.
Väga huvitav teada saada sellest, kuidas teised rahvad näevad seda maailma.
Nad lihtsalt nimetavad need sama asjad teistmoodi.
Nii tore eestlastega suhelda nende emakeeles.
Aga elades Tartus, ma võin võrrelda kaks ühiselamust.
Selles ühiselamus elavad umbes 1000 inimest.
Seal ma esimest korda kohtusin eestlastega.
Ehkki proovisin Riias leida mingid eesti keele kursused, sellest ei tulnud midagi välja.
Nii hakkasin iseõppimist.
Olgugi et, oskasin ainult oma nime ja vanust öelda, olin valmis oma elu eesti keelega ühendada.
Raamatu lugedes iga inimene kujutab kangelaste välimust ja vaatepilti omamoodi.
Ja film siis vaidleb sinu fantaasia vastu.
Alguses mul oli juba selge, et kõik need poisid koolis näevad välja tüüpilisteks eesti poissideks. Blondid, kena näoga, oma iseloomus kangelaslikud ja alati on valmis kakelda, et end kaitseks.
Nii teeb Arno ja Teele.
See ei sega neid koos koolist koju minna ja iga hommikul suure puu all kohtuda, et kooli läheks.
Ta alati tahtis inimeste tähelepanu ja tegi kõik võimalikud asjad, et seda saaks kätte.
Mul on vaja rääkida inimestega igapäevades olukordades.
Aitan alati oma hea sõpra.
Jüri armus Marit esimesest pilgust.
Ära hiline loengule ega tunnile!
Kas sa saad selle ülesande aru?
Paljud inimesed on kiindunud oma lemmikloomi ja hoolitsevad neid hästi.
Liikluseeskirju tuleb kinni pidada.
Kohtasin tänaval oma klassikaaslase.
Mõnikord tunnen puudust hea seltskonna üle.
Mari tunneb huvi kirjanduse üle.
Tõlgi artikkel eesti keelde vene keelde.
Vahetan oma auto mootorrataga.
Arst ei lubanud Matit palju süüa.
Ärge mind muretsege!
Mõnedel üliõpilastel on toad ühiselamustes, teised elavad üürikorterites.
Sel aastal puhkan ma kahekümne kaheksandast juunist kuni üheteistkümneni augustini.
Ostsisi teatripiletid kolmandasse ritta, sealt näeb paremini kui kaheteistkümnest reast.
Sügisel ööd pimedam, kui suvel.
Tahan osta poest kaks pliiatsit, mitu vihikuid ja palju raamatuid.
Nad räägisid uuest seiklusest filmist.
Mulle tuntub, et ta on armunud punastepeaga neiusse.
Vaid ma näen tänaval noored näod.
Vene noor suhtleb eesti noorega, nad vahetavad oma elukogemustega.
Kellel on rikad vanemad rohkem võimalusi elada hästi.
Selles ma näen sarnased eesti ja vene noorte vahel.
Erinevus on selles, et eesti noored vabamalt suhtlemises, kui vene noored.
Tahaksin, et ei olnud vene ja eesti noorust, aga oli üks noorus oma erinevustega ja sarnastega. Asi ainult vanuses.
Politsei kahtlustas meest kuriteost.
Mõnikord tunnen puudust hea seltskonna.
Nendele tüdrukutele meeldivad lõbusad pidusid.
Te jutustasite nähtuid filmidest oma targadele sõbradele.
Minu sõber elab neljakümne kuues korteris, mis asub kaheksandal korrusel.
Peeter pikem kui Jaan.
Ta oleks terveks, kui ei suitsetaks.
Neil on sarnased probleemid: tööpuudus, vaevus.
Tõlgi artikkel eesti keeles vene keelde.
Otsisime neid teoseid nii poodides kui raamatukogudest.
Mulle tundub, et ta on armunud punajuustesse neiusse.
Ma juba leidsin oma võtti, ärge enam otsi!
Mul on raske kohut mõista tänapäevanoori, sest oma laps on mul veel väike ja ise ma töötan algkoolis.
Saan rääkida tänastest noortest vaid ajalehte järgi ja nende käitumisest õues.
Noorte inimeste vahel, nagu meie elus, on kindlustatud ja vaesed lapsed, targad ja rumalad, head ja halvad.
Kõik see, loomulikult, sõltub vanemate kasvatamisest, nende elu tasemest.
Muidugi on olemas väga targaid nooreid inimesi nii eestlaste kui ka venelaste vahel.
Nii eesti kui vene noortel on sarnased probleemid ja nad ise neid lahendavad.
Minu arvates, noored praegu ei ole halvem, kui olime meie, nad on töökad, ausad, heatahtlikud ja arukad.
Minu teada, nad saavad tõsta meie majandust kõrgele tasemele, et meie elu saaks paremini.
Tahaksin ka, et me ei jaguneks nooreid kaheks grupiks.
Ära hiline loengut ega tundi!
Pean lugu oma vanemaid.
Politsei kahtlustas mehe kuriteo tõttu.
Töölt tulles astusin poe läbi.
Siin neid küll ei müüa.
Ekskursioonile sõitakse bussiga, rongiga sinna ei sõita.
Selles peres süüakse hommikusöögiks putru, suppi selles peres tavaliselt ei süüa.
Tiiu võttis kotis raamatu ja pani selle ümmargusele lauale.
Tulge appi, minu sõber kukkus sügava vette!
Pane oma uued saapad jalga, punase mütsi pähe, salli kaela ja palitu selga, lähme kinno!
Mulle tundub, et ta on armunud sellesse punapea neiusse.
Arvan, et kõige suur erinevus eesti ja vene noorte vahel selles, et palju eestlased kooli lõpetamiseks täpselt teavad, millega nad hakkavad elus tegelema.
Seepärast juba kooliõppimise ajal nad käivad erinevatel kursustel peale kooli, vabal ajal töötavad, õpivad kuskil ettevalmistuskursustel, et saada rohkem võimalusi ülikoolis õppida.
Muidugi on mõned hoolsad ja targad lapsed, kes püüavad väga õppima, aga nad on üksikud. Palju lapsed üldse ei mõtle oma tulevikust.
Kas sa oled juba oma uut korterit harjunud?
Politsei kahtlustas meest kurjateos.
Mari tunneb huvi kirjandust.
Vahetan oma auto mootorrattaga.
Ärge minust muretsege!
Nende tüdrukutele meeldivad lõbusaid pidusid.
Mõnedel üliõpilastel on tube ühiselamustes, teised elavad üürikorterites.
Siin neid küll ei müüdi.
Selles peres süüakse hommikusöögiks putru, suppi selles peres tavaliselt ei söödi.
Peeter on Jaani pikem.
Nad vestlesid uuest seikluse filmist.
Pakki te saate kolmandast kassast.
Kas sa tõid poega koju sellest koosolekust tagasi tulles?
Mul on sünnipäev, tulge minu külla!
Ta iga päev käib ujumas ja tennist mängida.
Tema perekonda küüditati Siberisse.
Ta õpetas mind eesti keelt rääkima, palju korda ma olin tema perekonnas, vaatlesin eesti kombeid.
Minus kasvatas huvi eesti kultuuri vastu.
Ma pean lugu eesti rahvusest, mõtlen et me oleme kui ka erinevad ja nii sarnased, sellepärast et me oleme kõik inimesed ja peame elama ühes ühiskonnas.
Kas sa saad seda ülesannet aru?
Pean lugu oma vanemad.
Arvan, et sa tuled sellele tööle toime.
Mõnikord tunnen puudust head seltskonda.
Töölt tulles astusin poodi läbi.
Mari tunneb huvi kirjandusele.
Jürile õnnestus paar tundi magada.
Toas seistes muutus lumi veest.
Sellele tüdrukule meeldivad lõbusaid pidusid.
Peeter on kõrgem, kui Jaan.
Tiiu võttis seljakotist raamatu ja pani teda ümmargusele lauale.
Ma sain sinu emast telegrammi ja saatsin talle kohe vastuse.
Kuidas suhtuvad sinusse, sõltub sinust.
Iga päev ta käib ujuma ja mängima tennist.
Ma kirjutan vene noortest, sest ma elan venekeelse linnas Sillamäel.
Kas sa tõid poja koju, tulles tagasi sellest koosolekust?
Pane oma uued saapad jalga, punase mütsi pähe, sall kaela, mantel selga ja lähme kinno!
Arst ei lubanud Mati palju süüa.
Ostsin teatripiletid kolmanda ritta, sealt näeb paremini kui kaheteistkümnest reast.
Ta oleks terve kui ei suitsutaks.
Vaid minu arvates eesti ja vene noored sarnanevad sellega, et neil on soov (nagu paljudel inimestel) palju näha ja teha oma elus.
Selle jaoks peab palju töötama, mis teevad juba varasest noorusest eesti ja vene noored (ja muidugi, teised noored).
Venelased ma arvan emotsionaalsem, nad suhtuvad töösse lihtsem, vaid töötama saavad rohkem ja kauem.
Kuid ühe sõnaga – eesti noored on minu jaoks tõsisem, venelased on lõbusam ja avalikum.
Tiiu võtis raanitsast raamatut ja pani teda ümarguse laua peale.
Ma sain sinu ema käest telegrammi ja saatsin talle kohe vastust.
Räägivad, et ta elab ja õpib praegu Tallinnas.
Ma leidsin oma võti juba, ära otsi rohkem.
Kui vene, kui ka eesti noored tahavad õppida, tahavad midagi saavutada selles elus.
Eesti noored on kannatlikkum ja tähelepanelikkum.
Mõnikord tunnen puudust heas seltskonnas.
Vahetan oma auto mootorratast.
Raadiost läks huvitav kontsert.
Kas sa tõi poja koju, tulles sellelt koosolekult tagasi?
Vene noored elavad ühe päevaga.
Aga kaks tüdrukud eesti koolist lõhkusid minu arvamuse eestlastest.
Nendele tüdrukule tänu hakkasin ma mõtlema eestlastest teisiti.
Peale selle sellel suvel mul vedas elada Saaremaal ühes peres, kellel on väike külalistemaja.
Samal ajal seal elasid kaks neiud Tallinnast.
Ei ole vaja jagada noori eestiks ja veneks.
Nad saavad hästi oma vahel läbi.
Töölt tulles astusin poe läbi.
Arvan, et sa tuled selle töö toime.
Spetsiaalselt need küsimused ei uurinud.
Eesti noorusega kohtusin harva ja tean sellest peamiselt ajalehtedest ja telesaadetest.
Kui sind ümbritseb rohulus, jõgi või järv, tekkib kindlasti looduse ühendusega tunne.
Loomulikult on lapsed, kes hoiab oma kodukoha loodust.
On hea olla noorena.
Nii venelastest kui eestlastest on sõbralikud ja sõbratud, heatundelised ja tundetu, andekad ja tavalised, viisakad ja jämedad.
Minu arvates pole tähtis otsida erinevusi rahvavaheliste vahel.
Peeter on Jaanis pikem.
See, kuidas sinusse suhtuvad, oleneb ainult sinust endast.
Mis vaja teha?
Paljudel seda õnnestub.
Aga vene noortel, eriti nendel, kes elab Ida-Virumaal tõesti on raske, sest keele valdkonda ei ole.
Kes ei ole andekas, siis tema elu nii ilus nagu tema eakaaslastel ei ole.
Aitan alati oma hea sõbrale.
Jüri armus Marile esimesest pilgust.
Ära hiline loengusse ega tunni!
Kas sa saad seda ülesanne aru?
Pean lugu oma vanematele.
Kas sa oled juba oma uue korteri harjunud?
Paljud inimesed on kiindunud oma lemmikloomade ja hoolitsevad nemast hästi.
Kas sinu huvitab sport?
Liikluseeskirjade tuleb kinni pidada.
Politsei kahtlustas mehele kuritegut.
Arvan, et sa tuled selle tööle toime.
Töölt tulles astusin poode läbi.
Mari tunneb huvi kirjanduseks.
Jürile õnnestus paar tundi magama.
Tudengid on õppimist tüdinenud.
Kas sellele inimesele võib usaldada?
Ärge minust muretsege!
Toas seistes muutus lumi vett.
Ära sega meile!
Sellele tüdrukutele meeldivad lõbusad peod.
Nad rääkivad uuest filmist.
Ma sai telegramm sinu emalt ja saatsin temale vastust.
Täna on neliteist kümne juuli.
Õhtul väljume kojust ja leidame sõbrade, siis jalutame koos. Öösel tuleme taga.
Hommikutel me tõusme, sööme ja lähme tööle, kooli ja võib olla ülikooli.
Kui linnas on pidu või diskoteek, me koostame seal ja lõbutseme.
Kui kellel on probleemid või raskused, me abistame talle.
Kui sajab vihm, me istume ühes majas ja suhtleme.
Huvitavalt, et mõnikord me rääkime inglise keeles arvuti abiga, aga elame ühes majas.
Meil on enam sarnaste, kui erinevate.
Jätsin vihmavarju kodus.
Kas sellest inimesest võib usaldada?
Sügisel ööd on tumedam, kui suvel.
Tiiu võttis raamatut kotist ja pani teda ümmarguse laua peale.
Tahan osta poest kaks pliiatsi, mitu vihikut ja palju raamatut.
Minu isa on eestlane, ema on venelane, sest mina olen eestlane, aga minu emakeel on vene keel.
Ma arvan, et iga inimene, noor või vana, on erinev ja omamoodi, ja see ei sõltu missugust rahvusest ta on.
Kõigepealt vene noorus peab saada aru, et temale on vaja, kui ta tahab elada Eestis õppida eesti keele, siis palju probleemi tulemuses on lahkunud.
Mõned neist mõtlevad, et kui ma ei tea eesti keelt, siis ma ei tea, mis minuga tuleb.
Noorus on noorus. Kõigidel on oma häid, oma halva.
Raadiost tuli huvitavat kontserti.
Aga ongi samuti erinevusi.
Sellest sõltub paljudes juhtudes noorinimese eluedukus.
Eespool esitletud väike monograafia on osa minu oma ametlikku eluloost.
Olen elanud tavalist elu, mille juurde kuuluvad eesmärgid ja nendele jõudmine, õnnestumised ja ebaõnnestumised.
Sellesse, tühjasse kohasse, nende lausete puudusesse, peitub minu teine elu.
Karen Blixeni eluloo kirjutaja Judit Thurman kujutas oma tööd, et see oli nagu legopulkade kogunemine ilma juhendita või mudelita. Kui keegi välismaalane kirjutaks minu elulood, temal ei oleks piisavalt pulki: olen tegelikult püüdnud peita palju.
Kui nüüd ise kirjutan oma elust, jutustan sellest, mida teiste oleks raske leida. Liimin kokku pinna pildid ja peitetu elu pildid.
Minul ei ole kedagi, kes oleks näinud kõik minu elu perioodid.
Minu hiljemast elust mäletab üks inimene ühesuguseid ja teine inimene teisesuguseid asju, aga keegi ei mäleta seda tervikuna.
Teised nägevad mind, mina näen nemad.
Aga iseenda vaatamine sisepoolt on võimalik ainult endale, kuigi ise ei näe enda läbi.
Inimesesse sisaldub ka minevik, ja seda teised ei tunne tervikuna.
Ainult ise tunneb oma taustad, oma ajaloo ja need suuremad ühendused, millesse liitub nii välja nähtav kui ka see, mida teised nägevad.
Keegi teine ei suuta näha minu unenägusid.
Kui on vanem, näeb selgemini, sest on võimalik näha iseenda ka sellisena, kui on varem olnud ja teab oma nooruse eesmärkide tulemused.
Mõtted on neid, mida praegu mõtlen, sest on võimatu rekonstrueerida varemaid mõtteid.
Ma ei suuta ega püüa anda mingisugust täielikult pildi iseendast või minu imelikust eeltingimusest.
Räägin mõnest sündmusest ja inimsuhtest, mis sisalduvad sellesse osasse minu elust, mis on olnud peidus või varjus.
Olen juba sellel vanusel, et võib juba meenutada, vähemalt peaaegu, ja meenutan natuke ka iseenda jaoks.
Soome keeleteadus ei ole soome keele uurimust.
Soome keel on abstraktne mõiste, ega mitte keegi soome keele uurija uuri soome keelt kui niisugust.
Keegi kontsentreerub selle muutmisesse, teine sellesse kuidas keel vaheldub selle rääkija, ümbruse, rääkimise olukorra järgi, kuidas keel on moodustunud, liigendunud koodiks.
Aga vaatenurk ei saa olla teiselt poolt liiga kitsas: keel ei ole iseseis nähtus, mida on võimalikku eraldada inimesest ja kultuurist.
Grammatika õpikute ja sõnaraamatute abil on proovitud iseloomustada keele struktuurid ja koguda selle väljendusvahendid.
Stiimulina oli soov selgitada soome keele olukord: millesse teistesse keeltesse see liitub, missuguseid sugulasi sellel on maailma keelte hulgas.
Ehkki keele normeerimine ongi keelepoliitika, ega päris keeleuurimist, normid ja soovitused luuakse keeleuurimise kaudu.
Ka sellel juhul vaatenurk on üldiselt teoreetiline: mis see üksikjuhtum räägib keelest ja keele muutumisest avaramalt, missugusest üldisemast nähtusest on see näitena?
Aga niisama hästi soome keele uurija saab otsida keelest vastusi ühiskondi ja selle sotsiaalset ehitust puudutavale küsimusele.
Teiselt poolt keeleuurija saab ka otsida vastuseid inimesena olemise kõige põhjalikumale küsimusele.
Põhimõttelist tähendust on ka sellisel uurimusel, milles käsitellakse keele, mõtlemise ja meele ühendusi: mida keel paljastab inimese kognitiivsetest tegevustest (mälust, tähelepanuvõimest, otsustustest jne).
Soome lehtedes ei kirjutada peaaegu mitte kunagi eesti kirjandusest.
Üleminek nõukogude ühiskonnast on juhtunud tema arvates liiga kiiresti, muutuste oleks pidanud juhtuma aeglasem.
Ta näeb iga päev sama maastiku ja iga päev see on võõras.
Töö saab valmiks, muruniiduk seiskub, omal poolel uks paugatab, naabri poolel teine.
Temale meeldib pööning, kus eelmine elanik ennast tappis, ja temale meeldivad keldritrepid, kus keegi on saanud südameatakki.
Sügiseses metsas oma abielulahutust põgenev mees peatub peakraavi kõrvale.
Nendest mõttest tema ärkab. Tema saab nüüd jätka reisi.
Mul on palju sõpru, aga ta on kõige kallim mulle.
Me kogu aeg olime koos, ma õpetasin teda tähestiku.
Tal on valge juuksed, sinised ja suured silmad, tumedad kulmud.
Ma võin ütelda talle kõike, sest ma tean, et ta ei ütle kellele.
Muinasjutt ja lapsepõlv on kaks mõistet, mis ei saa eraldada.
Selles kodus on riiulid, mis on raamatutest täis.
Siin on minu esimene raamat, ma lugesin seda emaga mitu korda, ema õpetas mind lugema, me lugesime koos veel ja veel, sest kogu aeg ma avasin selles raamatus midagi uut.
Kui ma olin veel väiksem ning ei osanud üldse lugeda, siis ema luges ja mina koos oma vennaga kuulsime põnevusega.
Kooliajal ma lugesin muinasjutte ja isegi praegu on nii tore seda lugeda.
See riiul muinasjutudega, mis ootab, millal selles majas ilmub laps, on vanemate majas kõige armsam riiul.
Seal on raamatud, mis lugesid mu vanaemad oma lastele, mis mu vanemad lugesid mulle, mis ma varsti hakkan lugema oma lapsele.
Mina olen pigem optimis kui pissimist, ning just sellepärast oleks mul kergem kirjutada sellest, mis mind rõõmustab tänases Eestis, sest elus on nii kui nii juhtub palju halvaid asju ja me tihti unustame headest.
Mina ei tahaksin elada Venemaal, vaatamata sellele, et Venemaal elavad venelased ja mul oleks kergem end seal realiseerida.
Loodan, et Eesti saab selle probleemiga hakkama saada, aga palju sõltub inimestest, nad peavad ise ka midagi tegema oma elu parenemiseks.
Veel tahaksin kirjutada, et ma armastan oma maad, armastan kõige südamest.
Võib palju rääkida sellest, mis on hea meie vabariigis: haridus, tervislik keskkond, ilusad linnad, rikkas kultuur, huvitavad ja väga ilusad traditsioonid, mis rõõmustavad inimesi igal aastal.
On tuntud, et oma kodumaad, nagu ema ei valitakse.
See on mu lemmik aastaaeg, eriti siin linnas.
Sellel aastaajal muutub teine suuruselt linn Eestis täitsa teiseks kohaks, kogu aeg tekib tõmme minna kusagile, pole ju terve aasta kevadist Tartut näinud!
Teha on palju – tuleb ainult silmi avada ja otsida.
Mina olen sündinud Tartus kaheksateist aastat tagasi ja täna päevani ma arvan, et minu kodulinn on kõige parim Eestis.
Nii palju vanu ehitisi, ilusaid majakesi leidub ka teistel linnadel (isegi rohkem, kui siin) aga siiski mõnikord on rõõm näha, kui ilus on see linn.
Aga tihtipeale inimesed kippuvad unustama, et see ülikool ei ole veel kogu linn ja et Tartu linn on tegelikult midagi rohkemat ja muud kui Tartu ülikool.
Ma arvan, et mulle on vedanud, et ma sündisin just Tartus.
Tartu mitte väike linn, aga ta on üsna vaikne ja mulle mitte kunagi ei meeldinud mürisevad linnad.
Puude oksete peal on näha napilt tekkinud pungad, mis tähendab et varsti hakkavad puud haljendama.
Kõik need kevade tunnused panevad inimesi heasse meeleollu.
Varsti algavad aprilli kuus Kevad Tudengipäevad, mille jooksul tudengid lõbutsevad, joovad õlut ja leiavad uued tutvumised.
Kevad on alati olnud minu lemmik aastaaeg ja minu kujutlusvõimel on see alati seotud Tartuga, selle nooruse ja lootuse linnaga.
Mitte ainult noored tulid välja, vaid ka vanemad inimesed.
Tartus kevadel on palju rohkem lärma, kui talvel.
See on linn, kus ei ole vaja isegi transpordi kasutada.
Ühe tunniga võib jalutada ühest otsast teisele ja näha palju tuttavaid nägusid.
Elan siin viies aastat ja rohkem eriti ei taha.
Pärast ülikooli ma ei kujuta endale mingi teist karjääri peale akadeemilist.
Tallinn on praegu kõike keskus.
Aega möödudes hakkasin Tartuga lähemalt tuttavaks saama.
Rõõmustasin, kui nägin et ehitakse uued ilusad hooned, kui linn kaunistati Jõuludeks, kui pimeduse saabumisel Tartu muutus romantiliseks, säravaks ja salapäraseks linnaks.
Muretsesin, kui midagi lammutati ja pärast jäeti seda tähelepanuta, kui Emajõe kaldad olid kevadise sulamise tõttu uputatud ja jalgrajad olid läbikäimatud.
Tartust kaugel olles ja nähes teisi linnu, teisi maid ja rahvu, tihtipeale mõtlen sellest, et ükskõik kuhu saatus mind elama viib, hakkan igatsust tundma oma kodulinna vastu.
Õnnetuse kohal ma märkasin palju jäljed, lumi oli värske.
Aga ma ei ole S. Holmes, et seda kõike uurima ja otsustasin helistada politseile, las ise vaatavad, mul ei ole midagi karta, eile vormistasin kindlustuse.
Kui ma jõudsin ristmikule, minu koer nägi orava ja jooksis üle tee.
Jalgrattaja kukkus maha ja auto, mis oli tema taga äkki pidurdas, teine auto ei jõudnud pidurdada ja juhtus kokku põrke.
Viis minuti pärast tuli kiirabi.
Meie sõitsin bussiga mööda teed ja enne ristikut vähendasime kiirust.
Kui tähelepanelikult vaadata ratturi jäljed, siis võib aimata, et ta oli purjus.
See oli vist nii huvitav, et ta ei märkanud ristikud, kus ta peaks pidurdama.
Oli palju verd, rattas segas ka liikumist ja ma pidurdasin järsult.
Pärast seda nägin, et minu koer on ära jooksnud ja ruttasin tema järele.
Ma rahulikult jalutasin mööda teed, koer oli minu kõrval.
Jalgrattur kukkus ja oli teadvuseta.
Koeraomanik aga jäi seisma, sest ei teadnud mida teha, kas helistada politseisse või joosta oma koera eest.
Aga pea teelt tuli kaks autot.
Ma ise ei märganudki, et sattusin tee peale, kuna tundsin, et miski sõitis mulle otsa.
Kui mitte see koer, siis kõik oleks hästi, mina ei hakkaks ennast kaitsma teele vaatamata ja ei sattuks auto alla.
Auto B lähenes peateele, kuid ta ei pannud jalgratturi tähele, sest kõik tema tähelepanu oli pesureklaamile pööratud.
Üks koeraomanik, kes jalutas kutsuga, nägi kõik pealt ja kutsus kiirabi.
Siis ma kiirustasin sõitma ristmiku läbi nii kiiresti kui saan.
Äkki minu ees ilmus mees koeraga.
Mõtlen, kõikides süüdi on plakat palja naisega, mis juhtib autojuhtide tähele panu.
Nii et jäin õppima sama kooli, vaid vahetasin suhtlemiskeelt.
Algusel oli nii, et me suhtlesime ainult vajaduse korral.
Ma olen eestlastega palju kordi pidutsenud ja trennis käinud ja muud asju teinud, ja mina arvan, et mõned neist on väga emotsionaalsed ja impulsiivsed, nagu mõned venelased on rahulikud ja tagasihoidlikud.
Lihtsalt tuleb üksteisest lugu pidama.
Mina võin vabalt end tunda nii eestlaste seas – vestelda, naerma, naljatama, kas või rahvatantsu tantsida, kui ka venelaste seas.
Asi ei ole rahvuses, asi on iseloomus, temperamentis, kasvatamises.
Aga üldiselt on vaja üksteist austama, ja siis me kõik saame hästi läbi.
Praegu on isegi moodne leida endale eestlastest sõpra.
Loodan, et noored ise ei võtta seda asja nii tõsiselt, nagu mina praegu.
Samm sammult kordavad nad oma vanemate elu: kui eesti noored, nii ka vene noored.
Kord kutsus ta mind ujumistreeningule kaasa ja ma nõustusin ühe korra ära käia.
Käik ujulasse kestis veel pool aasta, siis ma avastasin, et kõik treeningul käivad ujujad olid minust nooremad ja õpetaja tegeles kogu aeg nendega, minu arust polnud see aus, sest ennast õpetada võiksin mina ka tasuta, ja ma otsustasin ujumistreeningule lõppu teha. Niimoodi lõppes mu järjekordne märg ja pidevalt klooriga lõhnav harrastus.
Minu uueks ohvriks sai peotants, õigemini mina sain tema ohvriks, kuigi ma sain jälle minust noorema rühma, aga see ei olnud minu jaoks enam probleem, vähemalt partner oli minuga sama vana ja minust pikem, natuke loll, aga peotants ei nõua ju erilist tarkust, lihtsalt osavust. Valss, tango, samba – kiirustasin järgmisele tunnile, ootasin seda.
Ma läksin oma partneri juurde, rääkisin temaga, karjusin tema peale ja lõpuks ta nõustus järgmine tund kohal olla.
Hakkasin tundides paremini tantsida ja paljud märkasid seda.
Kõik paistis normaalne olevad kuni ühe juhtumini.
Aga ma ei kahtle, et niimoodi tegin.
Lihtsalt tahaks teada, mis minu omane on.
Inimesed otsivad endale pidevalt mingi tegevus, on see kas kunst või muusika, sport või lugemine, nad tunnevad huvi selle vastu ja hea meelega tegevad seda.
Liigutades oma maailma vaimseks ja materiaalseks, tekib esimene jaotus, see aga ei anna veel päris õiget ettekujutus.
Eneseusk on väga oluline kindlustunne ja käitumise seisukohast.
Vabaduse definitsioon – tunnetatud paratamatus – on kõige muud kui selge.
Mida aga teha, et see elu möödub võimalikult õnnelikult?
Üliõpilased veedavad vaba aegu erinevalt.
On ka niisugused õpilased, kes ainult istuvad raamatukogus ja õpivad või loevad lisakirjandust.
Narkomaania on levinud mitte sellepärast, et narkotikumid on hea kraam, aga halva ja vaese elu tõttu.
Vaesus ei jää inimestele teist võimalust, kui tänavatel raha paluma.
Vaesusega on seotud kaudselt ka näiteks see, et inimeste kulud on suurem kui saadud tulu.
Mina lugesin artikli ajalehest Siim Kallase kohta.
Praegu ma elan ühiselamus ning see ei ole see koht, kus ma elasin lapsepõlvest saadik, kuid ma pean selle just minu kindluseks.
Ma tegin seda, mida peetsin õigeks.
Ma tahaks kirjutada ühest õnne toovast kivist. Seda kinkis mulle minu hea sõber.
Mu sõber tõi seda Türgist.
Minu kass ronis kappi peale.
Iga ühel peab olema oma kodu ja see peab olema nagu tõeline kindlus.
Kui mul oleks oma korter, siis mina võiksin kõike teha.
Augud kõrvades mul veel ei olnud, kuid need ehted olid nii ilusad, et mina palusin augud teha.
Minu ema jutustas, et need kõrvarõngad kandis minu vanavanaema, vanaema, tema ise ja nüüd oli minu kord.
Ma ei näinud oma vanavanaema, kuid need rõngad meenutavad mulle temast.
Arvan, et midagi ei juhtunud, kui see ese poleks minu kätte sattunud.
Kes teab võib olla mina ei oleks nii õnnelik, kui mul neid ei olnud.
Paljud sõbrad on tunnistanud, et me koos näeme välja suurepäraselt.
Vanasti sõiti vankris, nüüd ei sõita.
Ta oli mind pettunud ja rohkem ma ei usu.
Vanasti ei helistata nii palju välismaale, praegu helistati.
Praegu sõideti autoga, vanasti ei sõideta nii palju autoga vaid jalgrattaga.
Mulle pakkutakse uus töökoht.
Mul on halb nägemus, ma ei näe kaugel.
Mulle tundub, et mind jälitavad pidevalt.
Enne see oli minu vanaisa auto, tema lemmik mänguasi, aga kui ma olin väike, siis ta andis seda mulle.
Suu võib lahti olema.
Vanasti käidi ballides, nüüd ei käiakse.
Kindlasti kodu peab olla kindlus.
Aga ühika ei ole kodu.
Siis ma ei oleks endaga rahul, mul ei oleks sõpru, väärtusi, mul ei oleks mõtted elada.
Ostsin endale mahuka märkmikku.
Vanasti veeti aega õues, nüüd ei veeta.
Vanasti käidi muuseumides, nüüd ei käia.
Vanasti müüdi pirukaid tänaval, nüüd ei müüa.
Kokkuvõtte koostatakse homseks.
Ma täiesti olen oma vennas pettunud.
Nad ei teadnud mida tegema.
Kui küsiks miks, siis selleks mul on mitu põhjusi.
Kõigil on oma nägemus erinevate asjade peale.
Ma olen harjunud üksi elada, nii et koos teistega elada pole alati lihtne.
Vanasti sõiti hobusega, nüüd ei sõita.
Praegu saadetakse kirju posti teel, vanasti ei saatnud.
Klientidest ei hoolitseta üldse.
Ja, võib olla, et mul oleks palju aega õppimiseks ja ma oleks parima õppijana linnas.
Ma arvan, et kodu peab olema iga inimese kindlustuseks.
Seal on kõik võõrad ja peab jälgida reegleid.
Kuid vaatamata sellele asjatele, kodus on ikka parem kui teises kohas ja alati tahab koju, sest seal on kõik oma asjad ja midagi sinust ennast.
Fotokas on olnud minu juures juba pool aastad.
Mulle kingiti seda möödunud suvel.
Praegu ma elan ühiselamus ja arvan, et ei saa sellest elukohast öelda nagu kindlusest.
Need isikud ei tea täpselt, mis toas on pidu ja hakkavad otsima koputades igasse uksesse.
Meie peres on üks reliikvia, mida me oleme saanud minu vanavanaemast.
Mina täpselt ei tea, kus see ese on sündinud, kuid arvan et Venemaal. Sest mu vanavanaema sai seda Venemaal viibides ühest rikkast parunist, kes oli temasse armunud.
Juhtus nii, et mu vanavanaema ja see parun ei saanud kokku olla. Siis see noormees kinkis vanavanaemale lusika, et ta kunagi teda ei unustanud.
See lusikas on meie peres juba kümme aastat. Me saime seda mu vanaemalt, aga tema – oma emast.
See on väike, pehme karu, mu isa kingis teda mulle.
Ka mulle ei lubata koduloomi pidada.
Sõber tõi mulle see ese Lätist.
Aga arvan, et inimene, kes kinkis mulle see nüüd mulle kallimaks.
Praegu müüakse poodides kõik, vanasti ei müüda.
Vanasti käidi kauplusesse jalgsi, nüüd ei käida.
Ma arvan, et kui mul oleks võimalus nimetada „Aasta inimest”, siis ma ei kahtleks palju ja annaksin seda tiitli kinonäitlejale, jääb ainult otsustada, kellele nimelt.
Mõni võib küsida, miks ma annaks sellist auväärset tiitli näitlejale, mitte režisöörile.
Selle peale ma võin öelda, kuigi see võib kõlada natukene naiivselt, et režisöört me ju ei näe ja ta ei jätta sellist muljet nagu näitleja, kellega koos me elame antud juhul kolm tundi.
Ma annaks mingisugust tiitli ka naispeaosatäitjale, kuigi ta ei meeldinud mulle eriti.
Lõpuks ma natukene seletaks, kust ma sellist mõtet sain.
Ma käisin eile tuttavatel tüdrukutel külas ja olin vapustatud, kui nad kuulasid kasetti peale lindistatud dialooge ja muusikat sellest filmist.
Need varemed olid siin juba mõnda sajandi eest.
Sellega seoses palju asju kaovad oma aktuaalsust, inimesed ei tarvitse neid enam.
Aga veel inimene hakkab kasutama arvuti kõikjal. Võib-olla siis poleks vaja ka pliiatsi ja pastakaid?
See oli tõesti hirm lugu. Kõik rääkisid sellest loost ja Diana sai tiitlit „Aasta inimene”.
Keegi ei karda tema juurde minna, sest ta ei sundi midagi teha.
Sel aastal Narvas oli suur kontsert, millest B. Pavlovi õpilased osa võeti.
Väike laps ei näinud enda ümber midagi peale ilusat värvilist palli.
Kõigepealt on vaja öelda, et see tiitel on väga auväärne. Et saada selle kätte, peab inimene mitmeid aastaid palju vaeva nägema.
Mitte mingil juhul ei annaks ma selle kindralitele või sõjaväe juhtidele.
Ka ei annaks ma selle poliitikutele, sest nende hulgas (nagu ma arvan) ei ole ühtki ausat inimest.
Niimoodi mu arvamus on selline, et selle tiitli peaks siiski teadlastele ära andma. Aga mitte nendele, kes näiteks pommi mõtlesid välja.
Ja peale selle on vaja ju, lõppude lõpuks oma stiili muutma.
Rong väljub tunni aega pärast.
Kui Katja ei oleks sulle aidanud, ei oleks sa jõudnud lõpetada õigeks ajaks.
Igal inimesel on oma nägemus, kuidas riietuma.
Tartus on ajalooline ja ilus linn.
Vahel tunnen igavust oma vanemate ja kodulinna peale, aga saan aru, et lapsepõlv on juba tagasi ja pean hästi õppima, et ülikooli lõpetama ja tööd leida.
Siin mul ilmusid palju uusi sõpru, kellega on meeldiv suhelda ja kes alati aitavad mind.
Nende abi on praegu eriti oluline, sest on palju kodutöid ja ülesandeid, mida ma ei saa aru – ilma nende seletust oleks väga raske ja ei jätkuks aega puhkamiseks.
Olin juba kolm korda diskol käinud.
Aga ei saa unustada, milleks ma siin olen, ei saa lõdvestuda.
Olen Tartus, et minu unistus ellu viia – alati tahaksin töötada tõlkijana või õpetajana.
Nad saavad aru üksteist ilma sõnadeta.
Minu sünnipäevaks ema kinkis mulle väga ilus läikiv kleit.
Mul on mitte palju sõpru – ainult kaks ja nad on pärit Tartust.
Nad aitavad mulle peaaegu kõikjal.
Ma tunnen, et üks nendest väga tugev mõjutab õppimist.
Ta vaatas mulle kõik vajalikud kohad Tartus, mis seotud õppimisega, näiteks koopiakeskused, raamatupoed, sööklad ja bussijaamad.
Ma pean olema nagu nad, töökad ja lahked.
Ta on juba ammu tahtnud läikivad saapad.
Ema ostis pojale mahukat koolikotti.
Peale gümnaasiumi lõpetamist igaüks hakkab aru saama, et ta ei ole kellegile vaja kui ainult vanematele ja iseendale.
Kui ta ei taha kõrgkooli minna, ta ei pea, aga kes on oma tulevikus huvitatud ja tahab karjääri teha, see proovib ja astub sisse.
Suure linna mõjutamine võib vahepeal ohtlik olla sinu tulevikku jaoks.
Kõige suurem mõjutab alkohool ja vaba elu, siis sõbrad võivad ka pahasti mõjuda.
Minu arust igaüks peab ise mõtlema ja otsustama mis tal sellest elust vajab ja missugused eesmärgid ta tegi varem.
Tartus on palju erinevaid asju, mis võiksid mõjutada inimesele.
On vaja kogu aeg ainult oma jõu peale arvestada.
Pole vaja unustada, et Tartus palju üliõpilasi.
See on väga mõjutab mu elu, sest ilmuvad uued sõbrad, tuttavad.
See tähendab, et on vaja iseloom, et ütelda mõnikord „ei” meelelahutustele.
Keeruline rääkida eesti keeles minu jaoks.
Loodan, et tulevikus hakkan rohkem eestlastega suhtlema ja saan selgeks eesti keelt.
Raske on panna tähele kõik asjad, mis mõjutavad mu elu ja õppimist Tartus.
Ta pani selga läikiv kleit ja läks peole.
Mul on vähem vabadust, kui nendel, kes elavad ühikas või rentivad korterit.
Minu arvatest need, kes elavad juba praegu ilma oma vanemateta, saavutavad rohkem elus, sest nad on harjunud enda eest seista ja ise oma asjad ajada.
Ma nagu alati teen kõik viimasel hetkel ja loodan, et mulle veab.
Ma loodan veel, et mul tekkib võimalus muuta oma elu tingimused ja tuua sellesse natuke põnevust.
Mulle ei meeldi kõndida üksi mööda pargi.
Ta pettub mind iga päeva, selle pärast olen väga kurb.
Mina tahan saavutada mu elus kõike head ja selle jaoks püüan teha paremat.
See pole lihtne valida mida on etem.
Nad toetavad mind lapsepõlvest ja sest ma arvan, et pean silmas pidama neid ja loomulikult hoolikalt kuulda mida nad räägivad.
Nad kunagi ei anna halba nõu.
Niisiis olen väga nõudlik inimene tahan teha nii rohkem mu elus kui see on võimalik.
Tean et kõik sõltub ainult omaennast siis kunagi ei süüdi teisi inimesi.
Olen väga õnnelik et astusin ülikooli ja teen kõike võimalikke mida ma saan.
Ma pettusin oma paremast sõbrast.
On väga raske elada siin ühiselamuses ilma oma perekonna.
Teiselt poolt on see hästi, kuna nüüd pean mina uusi sõpru saama, pean tutvustama.
Mulle meeldib elada Tartus, sellepärast et see on ilus linn, siin on palju noori ja palju kohta, kuhu võiks minna.
See tõstab mind tuju.
Veel lapsepõlves ma tahaksin õppida siin, Tartus.
Tehakse palju pidusid, kus noored olevad koos.
Ma pean kõik ise teha, nagu täiskasvanu.
Ma ei suutnud sellele uskuda.
Ta noogutasin nõusoleku märgiks pead.
Ta toetus küünarnuki lauale ja pani jala üle põlve.
Tal oli jalas läikivad kingad.
Tema kotte peab olema mahukas, sest ta läheb komandeeringusse.
Palju asjad mõjutavad minu elu ja õppimist Tartus.
Sama ka sõbrad ja tuttavad on kaugel.
Esialgul igatsesin nende järele väga.
Ilm ka mõjub nii minu elu kui ka õppimist.
Soe ja päikeline ilm tekkib laiskust.
Mul on mahukas kott, mis aitab mulle raamatuid loengule viia.
Minu elu ja õppimist Tartus mõjutab kõigepealt soov saada diplomi ja töötada koolis, millest ma olen lapsepõlvest unistanud.
Mulle väga meeldib õppida, sest õppejõud annab palju huvitavaid informatsiooni ja mul on juba palju sõpru kursusest.
Kui ma ärkan hommikul, ma ei tea mida toob mulle uus päev ja see mõjutab õppimisele Tartus ka, sest kogu aeg on üllatused ja uued teadmised.
Sa võid suhtud teistesse rahvuse inimestega, õppida palju keeli.
Tartus sul on võimalus õppida nii palju keeli kui sa tahad ja siis tekkib veel üks võimalus lihtsam tööd leida või sõida välismaale.
Üliõpilastele siin pakutakse palju tööd ja see on väga tore, sest sa võid õppida ja sellel ajal teenida raha ja vanemad ei pea sulle aitama.
Sa teed oma ja nende elu lihtsam.
Elates ühiselamuses kaugel vanematest sa saad täiskasvanuks.
Kas sulle meeldib minu uus läikiv kott, mida mulle kingiti?
Ma eksisin ja panin kampsunit selga tagurpidi.
Ma austan minu vanemad ja sellepärast töötan ülikoolis, sest mul ei meeldi, kui nad muretsevad minu pärast.
Kui sain teada, et astusin Tartu ülikooli sisse, muutusin väga rõõmsaks, sellepärast et Tartu ülikool on kõige parem ülikool mitte ainult Eestis, vaid terve Balti regioonis.
Siis sain kohta ühiselamus, minu lapsepõlve sõbrannaga ühes toas.
Sain aru, et see on väga raske minu jaoks – elada ema eemal võõrastega inimestega võõrases linnas.
Kogu aeg ma mõtlen seale, kus mu ema on.
Iga kord, kui ma sõidan Tallinnasse ema külla, ma muutun õnnelikuks, kuid aga Tartusse pühapäeval tagasi tulen – olen ma kurb.
Sel ajal kui fašistid põgenesid ja nende kuritegute lehk tungis läbi liivaluidete, juhtus see, et Iisalt rööviti lapse.
Mehe omaksed põgenesid paadiranda ja võtsid kaasa lapse ja paadiga sõitsid ära.
Inimesed on harjunud sellega, et ta käib seal, sest nad ei saa talle seletada, ükskõik ta ei saa neid aru.
Praegu Iisa perekonnas on kaks inimest: tema ja tema isa.
Iisal on aeg seisma jäänud. Ta mõtleb ja mäletab sellest, et ta laps on veel väike.
Iida ei saa kujutleda ette, et see laps juba kasvas suureks ja võib tüdrukuga kinno minna, tantsida temaga või armastusest võõrkeeles rääkida.
Nad tahtsid, et Jänku maksis homme raha, aga alguses tal palusid passi.
Kui Jänku ronis autosse, siis mina rääkisin, et ta andis neile minu passi.
Hiljem ilmusin mina korterisse kaks meesterahvast. Kandpead ülatasid väga, kui mind nägid.
Nad ei teadnud mida teha ja paljude küsimuste pärast nad läksid ära ja andsid mulle passi tagasi, sest et arvasid, et minu pass oli varastanud.
Üks kord mul oli vaja sõida haiglasse ja minu lapse lapse sõbranna Olga pakkus mind kohale viia.
Kui me olime valgusfooril Olga taga, Olga riivas kergelt maasturit, tekitas tühise kriimu.
Ma ütlesin, et mul minu pass oli varastanud.
Nad küsisid mind kust ma tean seda.
Ma ei tea miks aga nad kohe läksid ära.
Ja ühes ristmikus meiega juhtus üht intsidenti.
Nad ütlesid, et autoremont maksab 10 000 dollarid ja nad palusid raha kohe.
Nädala pärast need poisid tulid minu juurde ja ütlesid, et Innal Petroval on võlg kaelas.
Varased lõikasid minu tasku.
Üks kord mul oli vaja arsti juurde sõita ja üks naine kelle nimi on Jänku oli nõus mind aidata. Vaid me sattusime ebameeldivasse olukorda.
Valgusfoori taga parempoolse tiivuga riivas ta džippi. Autost läksid välja 2 meest, kes palusid selle järele 10 000 dollarit ja võtsid temalt passi.
Pärast minu korterisse tulid 2 meest, kes tahtsid võlga võtta.
Siis nad jutustasid kõike ja näitasid passi, kuigi mina ütlesin, et see pole minu pass ja minu passi varastati juba eelmisel aastal.
Kokkuvõtteks nad läksid ära, andsid mulle Jänku passi, aga mina ei antud nendele raha.
Me sõitsime autos koos mu vanatütre sõbrannaga, ta oli roolis, kui äkki ta riivas džippi.
Nad olid väga vihased meie peale ja käskisid tüdrukule tuua raha nendele.
Ühe nädala pärast tuli minu juurde kaks noormeest selle õnnetuse kohta.
See oli väga meeldiv, kui minu noor vallatu lapse laps pakkus mind arsti juurde viida.
Mind kenasti pandi tagaistmele istuma ja Olga asus teele mööda Leningradi maanteed.
Kuna olen väga artistiline naine, otsustasin mängida teatrilavastus.
Esialgu nad mõtlesid et ma olen hull, vaid pärast oli väga naljakas, kuidas need suured mehed hirmusid mind ja suundisid ukse poole.
Ükskord mul oli vaja minna arsti juurde. Ja mu lapselapse sõbranna viisin mind kohale.
Nad hakkasid nõudma raha auto ülevärvimise ees.
Ühe nädala pärast kaks meest tulid minu külla, et võtta võlgu.
Mina selgetasin nendele, et keegi varastati mu pass väga ammu aega tagasi.
Valgusfori taga surus ta end kaunis oskamatult tuliuue maasturi ja väikeauto Okaa vahele. Ja maasturil tekis tühise kriimu.
Ja siis ma seletasin nendele, et nii asjad ei tehta.
Nad ju ei teadnud, et ma olin töötanud politseinikuga.
Siis mina hakkasin jutustada, kuidas vanasti varastati rahakoti.
Siis petustasin, et töötasin millitsis.
Suhtlemine meeldivate inimestega tagab tugevamat immuunsüsteemi ja stabiilset psüühilist seisundit.
Kui pöörduda arsti poole õigeaegselt, siis võib vältida paljudest kahjulikest tagajärgedest.
Stressi all kuritarvitavad inimesed tihti alkoholi, tarbivad mõnuaineid, muutuvad vägivaldseteks, sooritavad enesetappu või tapavad teisi inimesi.
Kas on kerge noor olema?
Lapsepõlvest saadik hakatakse küsimused nagu „Kelleks sa tahad saada?”, „Kuhu tahad sisse astuda?”, „Millised on sinu eesmärgid tulevikuks?” küsima.
Ja meie hakkame vastused välja mõtlema, lähtudes sellest, mida näeme ja teame.
Ja kui saabub see otsustamise hetk, siis tekkib kohe nii palju nõuandjat – vanemad, tuttavad, õpetajad, ülikoolid.
Võib-olla mind meelitab suurt firma juhtimine või oma riigile teenimine?
Pole ju ainult inimeste ees kerkib see küsimus elukutse valimisest. Osutub, et loomade keskkonnas kerkib samasugune tuleviku probleem.
Ühel päeval tuleb seesama Antarktika valge karupojake isa juurde ja seletab, et on valmis isesesvaks eluks, ainult näidake, kuidas see tehakse.
Sel juhul oleks kõige parem ei valida mitte sellist elutegevust, mille eest hästi tasutakse, vaid sellist, mis toob suurt naudingut.
Pärast seda suletakse silmad ja kujutatakse ette, millega tahaks tegeleda, kui poleks vaja rahast mõtlema?
Vaat milleks on vaja pürgima.
Me tihti ütleme, et jääb nii palju vaba aega. Aga seda siiski kulutatakse tarbetult telerit vaatamiseks, lihtsalt kauplustes käimiseks, selle asemel, et enda kasuks seda kasutada.
Tuleb mõtlikuks jääda, mida tahan elus saavutada, mis on mul selleks vaja, mida teised on juba selles sfääris saavutanud.
Püüdke end aja orjusest lahti rebeneda, ärge laske sellele end juhida ja õppige ise seda taltsutama.
Pange oma eesmärgid kirja ja iga päev, samm-sammult püüdke neid täitma, sellega tunnustust taoteldes, kogemust kogudes, aga mis on peamine – enesekindlust omandades.
See on hea näide sellele, et ei tohi kohe pärast keskkooli ülikooli tõttada, kui ei tea veel millest oled tõesti huvitatud.
Noortel on tõesti hulk võimalusi, tuleb ainult kõrvu teritada ja vajaduse juhul aktiivselt toimida.
Eestist rääkides, üllatub see fakt, et abiturieendid arvavad millegi pärast, et saab õppida ainult kas Tallinna või Tartu ülikoolides.
Kuid õppides sellesama Tallinna ülikooli sotsiaal- või teisel teaduskonnal on tudengil võimalus samasuguseid aineid kas semestri või aasta jooksul kuskil mujal õppida, kuskil välismaal.
Isegi Kanaari saartel saab õppida! Just, seal ka õpetataksegi sotsiaaltöö ja kõik muud asjad.
Huvitatutele välismaal saadud haridusest oleks kasulik teada, et praegu puudub ühine euroopa õppekava.
Sellepärast enne välismaale mineku, tuleb selgeks teha, missugust haridust sulle pakutakse.
Ilma selleta võib vastuvõetav komissioon keelata eksameid sooritada.
Ja see on, uskuge mind, üldse mitte nii kerge, nagu võib tunda.
Eestis on palju täitmata nišše. Paras aeg enda jaoks sobivad valida hakata ja ruttu seda hõivata.
Palju kasulikku tutvusi ja keelepraktika ilmtingimata aitavad tulevikus.
Aga koju tagasi tulla on ikka vaja – nimelt siin on ainuke võimalus end sajaprotsendiliselt realiseeruda.
Noh, silmaringi laiendamine läheb aga alati kasuks.
Võimalused on kõikjal, neid on vaja vaid märkata ja tabata!
Ära ruttu igasse ülikooli sisse astuma suurte rahasummade eest, kui sul on muusikaline anne.
Mida see teile soovib, seda valigegi.
Tänapäeva maailmas eksisteerib palju kunsti liike. Näiteks, maalikunst, filmikunst, muusika, kirjandus jne.
Inimene puhkab, kui vaatab kino või käib näitusel. Temal tõstab tuju, kui ta näeb midagi ilusat.
Just sellepärast kunst on nii levindatud tänapäeva maailmas.
Kõige laialam levinud kunsti liik on minu meelest musikakunst.
Ilmuvad rohkem ja rohkem uued muusika stiilid.
Inimesed õppivad mängida uutes muusikainstrumentides.
Viimasel ajal on muusik väga jõukohane kunsti liik.
Esimesed muusikamehed olid vanad iidsed inimesed, nad valmistasid instrumente kivist, kondidest või puust ja nende abil tegid erinevaid helinaid. Veel täitsid nad seemnega erinevaid kotikeseid – nii ilmus kõristi.
Esimesed instrumentid olid trammid. Pärast ilmusid õhu- ja keeliinstrumentid.
Muinas ajas oli muusika kõige ilusam kunsti liik.
Muusikamehe elukutse oli väga austatud, sest vaid mõnel inimesel oli anne muusikat tegeleda.
Erinevas maanurgas olid erinevad instrumendid, seepärast muusika oli ka mitmesugune.
Mida rohkem maa on tsiviliseeritud, seda keerulised instrumentid seal tehakse.
Mida vähem maa on tsiviliseeritud, seda lihtsaim olid instrumentid.
Keskajas muusika oli ka laialt levinud.
Muusikamehed olid bardid, neist peati lugu nii rahva- kui ka ülimaühiskonna keset.
Mitu sajandit tagasi ilmusid muusikasuunad või stiilid, ilmusid tuntud heliloojad, kes on tänapäeval klassikut.
Inimesed käivad teatrisaalis just sellepärast, et klassikat kuulata, kaivad ka muusikakoolis, et õppima klassikat mängima.
Tänapäeva ühiskonnas muusika haridus ei ole eriti tähtis.
Praegu paljud vanemad annavad oma lapsi õppida muusikakoolidesse.
Seal lapsed õppivad, kuidas lugema ja kirjutama noote.
Selleks et muusika kirjutada ei ole piisav lihtsalt mängida oskama.
Helilooja elukutse on keeruline ja vastutav.
Praegu on palju muusikamehi. Paljudel neist ei ole annet, aga musikaga tegeles võib hästi teenida seepärast musikamehena on prestiižne olema.
On palju viisi, et lemmik muusikat salvestada ja kuulata, kui on vajadust ja tahmist.
CD-plaadil on suur maht ja neid on väga mugavalt kasutada.
Muusikat kuulavad lugedes, õppides, jalutades või puhates.
Ma olen kindel, et muusika on üks tähtsatest kunsti liikmeid.
Vanemad peavad panema lapsi muusikat kuulata just lapsepõlvest, et nad saaksid sellest aru.
Sõnavabadus, üks nendest vabadusest, mis praegu valitseb ühiskonnas. See on positiiv.
Mõtevabadus – see muutus meie ühiskonna elu kirevamaks, kaunistab meie elu.
Vanemate ja nende laste vahel tihti tekkivad probleemid.
Mured paljunevad kiiresti, perekonna olukord halveneb ja pärast on juba raske teineteisega kontakti seada.
Aga vaja ennast panna teise inimese asemel ja õppida mõista teist inimest.
Inimeste suhted on väga rasked, aga kui me mõtleme, kuidas näeb olukord teise inimese arust, siis me võime kompromissini tulla ja situatsiooni lihtsustada.
On väga tähtis inimestega hästi läbi saama.
Mina ise tahaksin niisugusena olla, mina soovin ja püüan, kuigi saan aru, et see on väga raske.
Me võime lähedast inimest lihtsalt solvuda ja karjuda tema peale ainult sellepärast, et meil on halb tuju, meil ei lähe hästi tööl ja see inimene oli lihtsalt lähedal sel momendil, kui me ärevil olime.
Pärast kõik vaikivad ja on solvunult.
Sellepärast on vaja nendest hoolitseda ja hoida nagu kallisvara.
Mis juhtuks, näiteks, kui ma ei koliks teisse rajooni, kui ma ei vahetaks kooli?
On tarvis elada tänapäevaga ja ei kahetseda mineviku.
Võib-olla oleks parem, kui mina kunagi ei kohtaks mõnda inimest?
Õde läks kööki ja pani elektriteekann tööle.
Meie pere teab, et ei tohi korraga pesumasinat ja teekann sisse lülitada, aga ikkagi selline asi juhtub sageli.
Mina isiklikult usun, et kõik halvad asjad, mis meiega juhtuvad on meie karitus.
Mina pean neid välja kuulama.
Mina olen nagu prügikast, kuhu nad viskavad oma halvad emotsioonid ja sinna samma paiskuvad välja stress. Kurb seda teada.
Kui ma hakkan temaga lähedam suhtlema, siis minul tekkib vastupidine arvamus tema kohta.
Ma tean nende miinused ja plussid ja tean, mida neist oodata.
Mulle meeldib magada ja unenäod vaadata.
Minu sõbranna rääkis mulle, et tema ka luuletas unenäos ja kui ärkas, kiiresti kirjutas sõnad paberile.
Rootsi aja lõpus suur näljahäda ulatus igale Läänemere kaldale. See tappis ka suur osa rahvast Eestis.
Põhja sõda algas aastal 1700. kui vene kuningas tahtis avata ukse Euroopasse ehk vallutada tee Läänemere kaldale.
Vene isannad valitsesid Eestit üle 200 aastat, kuni esimese iseseisvuseni.
Pärnumaal on palju loomaliige.
Pärnumaa mets on päris noort.
Pärnus külastab väga suur hulk välismaalasi turiste, aga ka siseturism on oluline.
Pärnu on kuulus oma sanatooriumidest.
19. sajandi algul avastati, et merest leidub ravimuda, mis on väga hea ravi mitmele haigusele.
Tänapäeval sanatooriumides külastab väga palju välismaalasi ja enamus nendest on soomlasi.
Narva jõe äärest on leidud vana keraamika ja ehteid.
Sõja lõpul Punaarmee püüdis jälle vallutada Narva.
Taani ei osalenud sõtta.
Tartumaa loodus on väga mitmeküljeline.
Omaks tarbimiseks jatkub ka liiva ja kruusi.
Tartumaal valmistetakse mööbleid.
Tartumaal asuv Tartu linn on ka Eesti meditsiin pealinn.
Hiiumaa on võtnud osa erinevates sõdades oma hea asukoha poolest.
Kui Rootsi oli saanud Tallinna endale, see hakkas võistlema Venemaa vastu, et saada kogu Liivimaa endale.
Idas Tartumaa piirdub Peipsi järvega.
Tartumaa pealinnaks on Tartu, mis ehitati Emajõe kaldale, võimalikult kuivasse kohta.
Tartumaa elanikest umbes 83 protsenti on eestlasi ja umbes 14 venelasi.
Umbes 10% Tartumaa elanikest omab akadeemilise kõrghariduse.
Tartut külastab paljud turistid aasta ringselt.
Hiiumaa koolides töötab umbes 170 õpetajad.
Maakonna ja kogu Kagu-Eesti keskusena on Tartu mis asub tahtsate rahvusvaheliste liikumisteede ristmiskohas.
Peips on Euroopa viiendaks suurem järv ning oluline kalajärv.
Lisaks on Tartumaal ligi 100 muud loodusliku ja tehisjärve.
Tartumaal elab umbes 150 000 inimest ja see ongi üks tihedamini asutuid piirkondi Eestis.
Tartu peetakse atraktiivseks ärikeskkonnaks.
Tartu on värav itta, sest Venemaa suured keskused pole kaugel ja inimesed oskavad vene keelt ja tunnevad sealised olud.
Vanimateks arhitektuurimälestiseks on Hiiumaal kirikut.
Juba mitu aastat on tähistatud Rudolf Tobiase sünnipäeva, millal toimub ka pianistide võitlus.
Esimeseks koduloomaks oli eestlastel koer, mida vajaduse korral isegi söödi.
Talus oli ka kanu, mida peeti munade pärast – linnulina ei mänginud tähtsat rolli toidulauas.
Populaarseid olid erisugused ringmängulaulud.
Võrumaa on maakond, mis asub kõige pikemalt pealinnast.
Hiiumaa on Eesti teiseks suurim saar.
Minu arvates tegi tema elu raskeks pikad tööpäevad ning sellest tulenev väsimus.
Tänapäeval on ka noored härrad mitu korda ülemusteks ning vanemad inimesed teevad rasket tööd. Loota on, et see lähi tulevikus muutub, ning inimesed saaksid pensionil elust nautida.
Nendel olid väikesed pulmad, ainult neliteist lähemad sugulast olid kohal.
Mind oli palutud peole osalema tõlkina, et pruudipaari vanemad saaksid omavahel suhelda.
Kõik on muidugi suhteline, Eesti ja Soome on ikkagi üsna lähedal teineteist nii geograafiliselt kui ka kultuuriliselt ning keeleliselt.
Mulle ongi jäänud mulje, et mitu korda segaabielu puhul on sugulaste kõige suuremaks mureks oma sugulase välismaale kolimine.
Selle printsiipi järgi peaks siin Eestis elavate venelaste ja eestlaste abielud olema sugulastele kergemini vastuvõetavad, aga ega see päris nii vist ei ole.
Siin tulevad mängu juba teistsugused asjad: rahvuste ajaloolised taustad ning hoiakud teineteise kohta.
Nagu juba alguses sai öeldud, segaabielud on viimasel ajal minu arvates üldistunud.
See on tegelikult mitmeotsaga küsimus.
See, mida eestlased ilmselt ka kartavad on rahvuste, rahvusliku eripära ning keele ja kultuuri kadumine.
Teisalt võib segaabielu võtta elu rikastavana nähtusena.
Tihti rääkitakse sellest, et kultuurierinevused teevad segaabielus elavate inimeste argipäeva raskemaks, ning et nad just sellepärast ka kergemini lähevad lahku.
On loomulik, et rahvusvaheline koostöö kujuneb ka ebaametlikul tasemel.
Palju sõltub sellest, mille rahvuse esindajad on koos.
Kõigepealt probleemiks on keel.
Laste sündides on vaja otsustada, mis keelt neile räägitakse.
Vanemad võivad rääkida lastele oma emakeelt, aga olukord kujuneb päris kummaliseks, kui vanemad ise ei valda teine teise keelt. Sel puhul oleks lastel vaja rääkida vanematele eraldi.
Inimese arengule on esmatähtis osata korralikult üks keel, aga kuidas õppida, kui kodus räägitakse kolme keelt korraga?
Paljude kultuuride nägemine ja erinevate keelte õppimine juba lapsepõlves on muidugi suur rikkus ja laiendab maailmavaadet, aga oleks huvitav teada, mille rahvuse esindajaks segaabielu lapsed ennast tunnevad, ja kuidas see mõjutab nende identiteeti.
Mitte ainult keel, vaid ka teised kulturilised erinevused võivad kokkupõrgeid tekitada.
Elukoha otsimine võib ka probleemiks moodustuda.
Ta tahaks jagada teistega selle, mida ta iga päev oma ringkäigul näeb.
Ta tunneb ennast üksildaseks.
Kõik turustatakse, majanduslik heaolu ja raha peetakse kõige tähtsamateks teguriteks elus.
Materiaalse heaolu kasvamine ei aga tähenda vaimse heaolu arenemist.
Nii kaua kui kõik on korras, masin kedagi ei huvita.
Haldjad olid alguses neutraalsed hinged, kes hoolitsesid erinevatest looduskohtadest, inimestest ja igasugustest asjadest.
Mõnedel haldjatel oli oma nimed ja kujud aga kõigil kindlasti mitte.
Haldjad oli seotud eesti rahvausundis peaaegu kõigega.
Inimesed uskusid nähtamatu väesse, mis tähendas uskumist erinevatesse olenditesse.
Iga üks oskas tegeleda maagikaga.
Sellepärast ei viidud surnud kalmistule mitte otse, vaid tehti ringi.
Inimesed vajasid rahvusliku identiteeti toetavaid lugusid.
Rahvuslikule kirjandusele on omast terved ja heas füüsilises vormis kangelased, kellega lugejatel oli võimalus samastuda.
Kohe stalinismi aja alguses hakati kunstnikute tegevust piirama. Asutati organisatsioon, millega kõikide kunstnikute pidi liituma.
Eesti- ja Liivimaa langesid Vene imperiumi kätte pärast Rootsi vastu käidud Põhjasõda, mille Rootsi Balti alade valitsejana kaotis.
Kindralkubernerite ülesandeks oli rahaasjade pealtvaatamine ja sõjaväest hoolitsemine, aga tihti nad ei olnud üldse huvitatud Balti asjadest ja kohalikud ametimehed hoolitsesid nende asjade eest.
Balti aadli olud olid üsna hea Vene imperiumi aja algpoolel.
Balti aadlil olid ka eriõigused võrreldes Vene aadliga, mis muidugi ärritas Vene aadlid.
Vanast nimest meenutab Tallinna saksakeelne nimi Reval.
Alati jõudis sõjad ja rüüsretked Tallinna alla ja terve maakond sai mitu korda rüüstatud.
Harjumaa on hariduselu mõttes Eesti teiseks tähtsam maakond Tartumaa olles kõige tähtsam.
Jõgevamaa on keskmist suurust maakond.
Jõgevamaal on ka soodlasid, millest saab turbast.
Maakonnas on palju viljakast põllumajandusmaad.
Jõgevamaale tähtsaks asjaks on ka see, et maakonda läbivad tähtsat teed.
Libahunti esines Baltimaades ja maad olid sellest tuntud 17. sajandil.
Libahunt oli Eestis olend, mis murdis peamiselt loomi.
Ta sõi looma liha kas kohapeal või viis kaasas.
Sellist libamist tuntakse mitmel poolel maailma ja sellest on sündinud isegi maailmaloomise müüte, nt alguses on oldud loomad, näiteks linnud või kalad ja siis, kui on olnud vaja elada inimestemoodi, on muudutud inimesteks.
Katkut peeti nõia hingeõhuks, mille ta hingas välja ja saatis inimestele.
Oli teatud inimesed, kellele katk ei suutnud midagi teha, need olid hällilaps oma emaga ja juhuslikult ärkvel olevad inimesed.
Usuti, et igal inimesel on oma surma, mis on temaga alati koos.
Vahel õnnestus ka inimesel endal näha oma surm aga seda juhtus võrdlemisi harva.
Esimesed pühad kohad olid seotud loodusega, sealt muinas eestlased said hingejõudu.
Sinna ohverdati ja seal suheldi surnute sugulastega.
Üks inimene ohverdas ja palus, et tema haigus kadus.
Nende loomingu ülesandeks oli eelkõige eesti rahva traditsioonide arendamine, rahvustunnet äratamine ja rahva jõusse usu sisenemine.
Just see periood oli tähelepanuväärne sellega, et hakati looma eesti kangelaseepose.
Ta vaatas teost koos Wiedemanniga ja tänu sellele olid tehtud keelelisi korrektiive.
Ikkagi varsti anti välja eepose lõplikku varianti.
Esialgu vene sõdurid elasid eraldi baasides ning suhtlemist eesti rahvaga ei toimunud.
1939. a lõppus algas Talvesõda Soomes, ning abi Soomelt Eestimaa juba ei oodanud, vaid püüdis ise aidata põhja naabrit.
1940. aastal Eestimaa oli juba okkupeeritud venelastega ja eestlastel ei olnud vähimatki lootust iseseisvusele.
Saksamaa seevastu järk-järgult hakkas Eestimaa alad võita enda kontrolli ja võimu alla.
Eestit liideti Nõukogude Liidule ja Eestis hakkas kehtima kommunistliku partei režiim.
Võrumaa asub ka Eesti lõunapiiril ning piirineb Lätiga.
Võrumaal elab setu rahvas, kes on kuulus oma keelega ja õigeusuga.
Samal ajal suurunes pidevalt eestlastest õppurite arv linnakoolides.
Sellepärastki on tänapäeval regilaulud samad, mis olid mitu sajandid tagasi.
Üks varasematest tegutsejaid selles suunas oli Põltsamaa pastor A. W. Hupel.
Tema kaudu jõudis eesti lugejani anekdootid, legendid, loomalood.
1993. aastal Juhan Kangur kirjutas artikli, kus ta kirjeldas mõnede rahvaste iseloomulikud jooned.
Ka praegu eestlastele on vaja rohkem tolerantsuse, sest piir vaeste ja rikkaste vahel on üsna selge.
Kus on kaks eestlast, seal on kolm partei.
Juba vanade aegade alates eestlased kõike tegid salaja, eraldi vanade ja noorede, samuti meeste ja naiste tegevused olid eraldatud.
Kolmas iseloomujoon, mis on omapärane eestlaste jaoks on tagasihoidlikus, ettevaatlikus.
Ja muidugi need eestlased, kes tulid elada Ameerikasse, oli väga raske alguses.
Kui vaadelda eestlaste tavad, siis näiteks külades on olemas niisugune tava kõikedele vastu tulejatele rääkida mingit tervitust.
Seda on võimalik selgitada nii, et mida väiksem on rahvas, seda suurem on tema kartused.
Juhan Kangur aga lõpus ütleb, et eestlasi on väga raske aru saada, selle jaoks peab olema mingi kuues meel.
Esimesed laulukoorid hakati moodustama kloostrikoolides.
Kõike riiste valmistati kodus.
Kaks aastat inimesed ootasid, millal nende lubatakse pidu korraldada ja Jakobson sai vastuse ainult nelja kuu enne pidu korraldamist.
Alguses sakslased arvasid, et see pidu aitab nendel parem oma kultuuri Eestis levida, tegelikult aga see pidu sidus rohkem eestlasi ja pani alguse rahvusärkamise ajale.
Need peod aitasid siduda eesti rahvast ja näitasid, et eestlastel on olemas oma kultuur ja on vaja võistelda edasi vabaduse eest.
Praegu laulupeod ka korraldatakse ja paljudes Eesti linnades on olemas oma lauluväljakud.
Joonistati erinevaid usustseeni, mõnikord inimesi, aga need samuti mingil moel olid seotud usuga.
Paberit veel ei olnud ja joonistati peamiselt mingitel tahvlidel.
Majadel olid ilusaid fassade, aknaid ka ehitati omal moel.
Praegu Tallinna vanalinnas veel säilisid mõningaid ehitused keskajast.
Samuti arenes tarbekunst, kaupmehed sõitsid teistesse maade ja tulid tagasi mingite ilusatega asjadega.
Nõukogude aeg eestlased peavad kõike halvemaks ajaks.
Nõukogude ajas likvideeriti kõik kirikud.
Venemaas ja Eestis purustasid kõik kirikud, ikoonid, kõik mis oli kirikuga seotud.
Eestlastel polnud sellega probleemid.
Likvideeriti tööliste organisatsioonid ja poliitilisi vabadusi.
Põhja sõda algas 1700 a kui Vene tsari riik ründas Eestit mis oli toll ajal Rootsi võimu all.
Kuna sõda venis nii pikalt see koormas talurahva, kes olid ka ennem raskes olukorras.
Rahval ei olnud mingid kaitsevahendid ja algul rahvas arvas et venelased abistavad neeid ja aitasid vene vegesid.
Siin on palju haruldast taimeliiki.
Eestlastele rootslased ei aidanud.
1346 aastal eestlased kaotasid sõda.
Talupojad aitasid Vene väge algusel, sest nägid venelastes jõudu, mis neid sakslastest vabastab.
Juhtub aga, et on võimalik kohtuda inimest, kes hiiumaa keele pole unustanud.
Eestlaste elus toimusid muutused, nad hakkasid rohkem tegeleda põlluharimisega, karjapidamisega, jahiga ja kalapüüdmisega.
Eestlased olid pika kasvu, enamik oli neist valge juustega.
Enamik rahvastes elab maal, kuid linnas on ka päris palju elanikke.
Põlva linn tekkis vana kaubandusteele, sellel teel oli kirik ja ümber seda kirikut hakati ehitama maju.
Väga tähtsaks peetakse Räpina vabrikut, mida ehitati 18. sajandil. Praegu see vabrik ei tegutse aga seda peetakse üheks vaatamis väärtuseks.
Selles mõisas saab veel näha üle 300 erinevaid põõsaid.
Kindlasti Pärnu laht on tore koht kalapüükidest. Räim on kõige populaarne kala.
Pärnumaal ei ole palju põllu.
Loksa on tuntud kui hea seene koht ja üldiselt Lääne-Viirumaal on palju kohta puhkamiseks.
Suur nälg algas vihmast suvest, saagu ei ole, toituda loomi inimesed ei saanud, ja tuli väga külm talv. Inimesed hakkasid surema külma pärast, nälgu pärast ja siis kevadel tuulid epideemiad.
Karl IX lõpetas aadi iseseisvusaja, hakkas korraldama ümber kohtusüsteem ja kergendada talupoegade majanduslikku ja õiguslikku olukorda kuni nende pärisorjudest vabastamist.
Aga seal õppisid väga vähe eestlasi, aga need, kes õppisid kiirest sakslastusid.
Lepinguga kaasnes sajaline protokool, mis on mõjutanud kogu Euroopa ajalugu.
Rootsi ajana nimetatakse perioodi, mil Eesti oli Rootsi ülemvõimu all.
Natuke hiljem linnas tegutsev arst avastas ravimullaid, mille ravimtoime tegi paika veel populaarsemaks.
Sõda hakkas 1700 aastal kui oli suur lahing Narva jõe ääres.
Aga ta oli tark, sest kohe sõja pärast ta ei võtnud ette mitte midagi, ei hakkanud muutuma Eestis mitte midagi.
Sellel maakonnal elavad enamasti vanemad inimesed kes juba harjus seal elada.
Lääne Virumaal olid palju lossi keskajal.
Maakond oli arendatud ja seal elasid palju inimesi keskajal.
Sellel perioodil hakati ehitama lossid.
1804. aastal Eestimaal kui ka Liivimaal olid tehtud oma seadused, mis lubasid talupoegadele omama oma maad ja vallasvarad.
Peale kaua ründamist suutsid venelased võtta oma alluse alla ka teisi eesti linnu. Näiteks Tartu ja Pärnu.
Munamäe vaatetornilt avaneb ilus vaade Võrumaa maastikule.
Viimaste ajal paljud turistid on huvitatud nende koopade vaatamisel.
Võrumaas on kahjuks palju töötu inimesi.
Inimene on sotsiaalne olemus.
Ja meie poleksime nendena, kes me oleme praegu, kui me elaksime ühiskonnast väljas.
Ma ei armasta üldistust, ja kui võtta tänase maailma tervikuna, siis on raske nimetada seda harmooniliseks.
Toon paar näiteid.
See oli tavaline päev ühistranspordis. Olukord mis tekkis kahe täiesti tundmatu inimeste vahel.
Labürindist on mitu väljapääsu. Ja iga moslem ise valib, mööda millist rada minna.
Probleem on see ummik, tupik, mis jõuab vastu, ja kui keegi või miski segab sulle sealt välja pääseda.
Elu segab sulle elada?
Miks on uskliketele inimestele kergem elada?
Tahtsin selle filmi vaadata, kuid ei saanud, sest ei olnud võimalust telerit vaadata.
Minu vanemad rääkisid, et film on vahva, kuid ma ei teadnud, kuidas reageerida, sest mul võiksid olla täpselt vastupidised tunded sellesse filmi.
Film koosneb üheksateistkümnest osadest ja peegeldab ennast Jessenini elu sellest momendist, millal ta läks – juba kuulsa tol ajal luuletajale – A. Bloki juurde tuttavaks saada, ja tema elu lõpuni.
Kõrvuti näidakse Moskvat 1985. aastal.
Uurida ei olnud nii lihtsalt nagu võis esimesest pilgust näima.
Tal oli kolm abielusid ja mitu last.
Üks viimasest teosest oli „Lurjuste riik”, kus ta paljastas Nõukogude Liidu võimu.
Kellelegi ei meeldinud see ja Jesseninit tahtsid aresti alla panna.
Sellepärast üks tuttav naine soovitas talle hullumajas mõni aega veeta.
Filmis on tõestatud see fakt, et see oli mõrv, sest Jesseninil oli suur haav laubal (filmis on näha, et teda lõid küünlajalaga ja see löök tappis luuletajat).
Aga lagi oli umbes neli meetrit kõrgusel, nii et tal peaks olema kahe-meetriline nöör, aga seda ei olnud.
Need inimesed, kes teda tapsid, koristasid kõik toas ja instseneerisid enesetapmine.
Uurija sõidab autos, oli talvine libe tee, kaotas juhtimist ja auto kukkus sillalt alla.
Uurija surm jättis niisugune tunne, et poeediga tegelenud oli uurija ennast ka ohvriks teinud.
Kerge tuul puhus merelt lennujaama peale ja silitas tüdruku juuksed.
Täna ma tulin ülikoolist ja leidsin kööki hirmsas seisundis, - ühika naabrid jälle teevad oma lemmikuid asju.
Tahan ka saada rasedaks.
Varem olen mõelnud, et kindlasti tahan endale tütre, ja et nimetan teda Svetlanaks.
Mind saadi valesti aru.
Kui me tahame oma tuleviku ette kujutada, meil on vaja tänapäevase elu kohta mõelda.
Me võime uurida inimeste käitumist, nende elustiili ja siis prognoseerida elu tulevikus maailmas.
Kui inimesed on sõbralikud, tulevik ei saa olla masendav, kuigi mina ei usu, et maailmas hakkab rahu valitsema.
Ma arvan, et mõni liider mõnest riigist kavatseb terve maailmaga valitseda ja siis algab sõda ja palju inimesi sureb.
Ma ei saa öelda, kas see on hea, või halb, aga ma tean kindlasti, et on väga raske suurte territooriumidega valitseda.
Probleem maa ozooni kihist on olnud kogu aeg arutletud.
Tänavatel me võime vaadelda, et seal on rohkem autod, kui mõned aastad tagasi.
Sündimistase langeb, sellepärast, et inimestel ei ole palju raha, et oma peresid toetuda.
Ma arvan, et tulevikus inimesed tahaksid elada rohkem enda jaoks ja hoolida enda eest.
Mida rohkem sa tead ja oskad, seda suurema palka sa saad.
Keelte teadmine on vajalik.
Õues muidugi veel lamab lumi ja puhub tuul.
Meies põhjamaal lumi kevadel on tavaline nähtus.
Ilm tihti mõjub meeleolu.
Ilm mõjub inimeste tervist.
Inimesed alati tahtsid ilma ennustada.
Mõnedel maal on alati soe kliima, mõnedel alati külm.
Paljudel maal, eriti Euroopas on aga mõõdukas kliima.
Mitte kõigile aga ei vedanud nii kliimaga.
Nad ilmuvad ainult erilises tingimuses ja erilises kohtades.
Aasta, mis kestab 365 päeva, on jagatud nelja aastaajaks.
Kevad on minu meelest kõige parim aastaaeg.
Seepärast kevadetulemusele tuleb varakult ette valmistada.
Pärast kevade tuleb suvi – kõige armsam aastaaeg.
Suvi on lõbuse ja rõõmustuse aeg.
Suvi tihti assotsieeritakse puhkusega.
Palav mõjub halvasti inimeste organismile, sellepärast just suvel inimesel on eriti palju infarkte.
Pärast lõbusat suvi tuleb nukker aastaaeg – sügis.
Sügisel tihti sajab vihm ja sellepärast inimestel on kurvad mõtted.
Sügis on mälestuse aeg: inimesed meenutavad suvi, puhkust, valmistavad ette külmusele.
Teiselt poolt talvel võib raskesti haigeks jääma, sellepärast tuleb parem riietuda ja ei tohi liiga kaua jalutada.
Tänapäeva elu tempo on väga kiire. Inimesed töötavad palju ja väsinevad.
Sellepärast tuleb mõtese jääma, kuidas veeta vaba aja kasulikult.
Inimesed tegelevad lugemisega iidse aegadest ja ka tänapäeval loevad palju.
Lugedes inimene arendab iseenda ja algata lugemist tuleb juga lapsepõlvest.
Mina mäletan, et õhtuti minu vanemad ei vaatanud telerid vaid tavaliselt lugesid raamatuid.
Lapsele, kes oskas ja armastas lugeda enne kooli sisseastumist, on kergem õppida.
Ka lugemise abil tundsin end alati kindlalt, sest teadsin palju ja sain alati vestluse toetada.
Mul olid näiteks sõbrad, kellele lugemine eriti ei meeldinud ning nendele oli raske teha kodutööid, sest see võttis palju aega ja pingutusi ja üldse õppida on raske.
Nii, võin kindlalt öelda, et lugemine arendab inimest kõigest küljest.
Siis soovitan kõigele vanematele harjutama oma last lugeda: viia raamatukogudesse, õpetada lugema ja osta võimalikult palju lasteraamatuid.
Tänapäeval on palju teisi viisi vaba aega veeta – näiteks internet, kino, sport, reisimine.
Esiteks, mulle tundub, et inimesed loevad, et abstraheerima oma probleemidest.
Kui laps loeb, ta tihti ühendab end peategelasega, kujutab et tema ise on ka nii vapper, tugev ja leidlik.
Noorele inimestele tihti ei meeldi klassikat lugeda, sest klassika keel on natuke raske omandamiseks.
Paljud inimesed jätkavad end arendada ka pärast ülikooliõppimist.
Raamatutes on kontsentreeritud kõiki iminese teadmised.
Raamatud ilmusid mitu tuhat aastat tagasi. Need olid väga kaua ainukeks informatsiooni allikaks ja tänapäevani ei kaotanud oma tähendust.
Maailmas eksisteerivad väga vanad raamatut, mis on kirjutatud mitu sada aastat tagasi, aga on väga populaarsed seni päevani.
Meie kõik otsime midagi oma elus: kas vastus, elumõte, õiglus – raamat annab vastusi inimeste küsimustele.
Isegi tänapäeva ühiskonnas inimesed õppivad raamatute-õpikute abil.
Inimene võib edastama oma mõtteid raamatu kaudu, õpetada teisi.
Raamatud on kõige jõukohasev informatsiooni allikas.
On ka hinnalised raamatud, neid on vähe ja need on ka väga kallid.
See tähendab, et iga inimene, kas rikas või vaene saab lugeda raamatud ja õppida nende abil.
Me õppime, õppime elama, tundma, probleemi lahendada, elust paremini aru saama.
Näiteks, kui mina esimest korda lugesin koolis Bulgaakovi „Meistri ja Margarita” mulle ei meeldinud, pärast seda juba ülikoolis lugesin seda raamatut uuesti ja olin hämmastanud. Mulle meeldis!
Minu jaoks raamat on salapärane ja täiesti iseseisev maailm.
Mina olin üheksateistkümne aastane Tartu ülikooli teisekursuslane, kui lõpuks leidsin enda jaoks kindla töökohta.
Koolide vahelistel võistlustel mängisime võrkpalli ja saavutasime mitme aastate järjest esimest kohta, olime palju joostu krossidel, suusavõistlustel, kergejõustiku võistlustel.
Enne Taani minekule pidime mängida Eestis teiste võistkondadega ja võita, et sinna sõita.
Osalesime siin, Eestis, Eesti Meistrivõistlustel naiste jalgpallis 3 aastat järjest, saime ka kolmandat ja teist kohta.
Ikka võin ma aru saada teisel poolt, minu isa poolt. Ta oli tegelnud sportiga palju aastat. Kui ta mulle ütleks, et sa ei teinud nii palju trenni ja pingutust nagu mina, siis ma ütleks, et tal on õige.
Niisiis, võiks arvata, et perekond peab ka propageerima sporti, vaatama teleris sporti ja ka ise tegelema või andma võimalust lapsele sellega tegelema.
Kuidas saab olla rahvas tervis, kui ta ei tegele sportiga?
Siin peab riik midagi tegema. Näiteks nii propageerima teleri kaudu, kui ka finantseerima, ehitama spordihoone, ostma vajalike tarbeid.
Tänapäeval paljude riikide elanikud on nagu hullumeelsed, kes söövad tervislikku toitu, joovad mineraalvett, mahlasid, tarvitavad toidulisandid ja muidugi tegelevad spordiga.
Ma olen näinud ühe filmi, kus üks terve mees tegi eksperimendi, ta sõi ja jõi ainult Mc Donald`si eined ja joogid ja ei tegelnud millegagi, käis pidevalt arsti juurde oma kaalu ja tervise kontrollimas. Katse lõpus selgus, et ta tervis on ohus, ja tema kaal on suurenenud 11 kg võrdselt.
Ikka see juhtub.
Mõned sportlased tarvitavad nn doping.
Kodumaa – nii tugev, haarav, meeletult lähedane, aga samaaegselt segane sõna palju inimeste jaoks.
Eesti keeles saame kasutada kodumaa asemel isamaa. See on päris hea sünonüüm, mis annab vihjet selleks, mida eestlased oma kodumaaks peavad.
Siis saab öelda, et see on samuti just see paik, kust su otsesed juured oma algust võtavad.
Ja praegu sina oled vastutav. See, kelle turjal on kohustus oma maa edaspidisest õitsengust hoolitseda.
Ma põhjendan seda sellega, et riik, selle sõna laiemas mõttes, võtab iga oma kodaniku kasvatamisest siirast osalust.
Ühine osa igaühe elust ja vaimse pagasist aitab säilitada seda ühtsuse tunnust, mis on küll ülitähtis kodumaa jõu jaoks.
Kodumaa eest saab isegi elu ohvrida. See innustab häid tegusid tegemisele, meisterlikkust avaldamisele.
Kes on kunagi seda tunnet oma südames avaldanud, ei loobuda sellest iialgi.
Kellegi jaoks kodumaa on tuttav seltskond, ümbritsevad inimesed ning loodus, sinendav taevas ja atmosfäär, mis on kohutavalt tuttavad ja lähedased. Niisuguse suhega juttu on tavaliselt mitte terve riigist, vaid see võib üldse mingi üksik linn, tänav või isegi maja olla. See on need assotsiatsiooid, mis lakkamatult tekkivad inimese sees.
Las see on maja, aga kõige kauneim ja kallim.
Kellelgi, võib-olla üldse puudub see side mingi kohaga, sest saatuse tahtmisel on nad võõrusmaal kas sündinud või üles kasvatatud.
See ei tähenda tingimata, et unustatakse oma sünniriigist või oma vanemate sünniriigist.
Elu koosnebgi kogemusest ja selle kogemust andvatest kohtadest.
Aga tihe paikade vahetamine ei võimalda pisikesel isiksusel läbi tunnetama, mis kodumaa tegelikult on.
See on kindlasti lubatud ja teretuletatud.
Eestiga ei sidunud neid midagi, kuid siiski sattusid nad siia elada ja mulle elu anda.
Vaatamata sellele, et ta veetis seal ainult paar oma elu esimest aastat, tundub ta midagi, mis Venemaa poole kiskub.
Eestis elamine jättis aga oma jäljed tema hinges.
On soov lihtsalt veel kord rõhutada, et kodumaa on ikka see ainuke ja kõige kallim koht maailmas, kus inimene tundub end kodus, kus temale ja tema perekonnale on hea ja mugav olla, kuhu hing ja süda kihutavad.
Parimaks tunnustati võistlustöö märgusõnaga „Memory Field”, mille autoriteks on Pariisis tegutsev arhitektuuribüroo.
Aga konkurssi eesmärgiks oligi võimalikult laialt kasutada vaba ruumi ning mitte hõlmata ainult mõisalossi varemeid.
Selles kavandis muutusid nad kogu territooriumi väljanägemist.
Minu meelest, ütleb võidutöö nimi juba ise, et meil on nii mälestusi kui ka innovatiivseid lahendusi.
Praegu ei tule juba meelde, kust ma lugesin esimest korda fraasi „Kui juba võitlema, siis headuse eest, mitte kurjuse vastu”. „Aga milles erinevus?” – mõtlesin mina tol hetkel.
Kui te ei taha ise pühkida, siis palgake teine kojamees. Kui ei ole kohta kust palgata, siis looge ise ettevõtte, mis pakkub selliseid teenuseid.
Igal juhul tekkinud pahameel peaks saama tegutsemise tõukeks.
Ja ainult siis kui te hakate võitlema millegi eest, see mõjutabki ümbritseva maailma.
Üleval kirjutatud juhtumis teil pole vaja võitlema kohusetundetu kojamehega, pole vaja kirjutada tema vastu kaebuseid, kaklema temaga.
Kui te ei ole võimelised leida viise tegutsemiseks, lähtudes oma meelepahast, järelikult te ei oma õigust ka meelepahaks.
Tööta enda üle, võitle headuse eest enda sees, ülejäänud jõuavad ise järele.
Palju tõhusam on unustada oma puudustest ja vaadata keskendunult oma väärtuste peale ja töötada nende üle.
Minu meelest ei maksa oma laste kasvatamises proovima nende ulakasest käitumisest jagu saada.
Ükskord mina koos oma sõbrannaga organiseerisime jälgimist sipelgapesa järele.
Maailma ebatäiuslikkus võib tunduda teile kurjusena seni, kui te leiate endale eesmärki.
Teel vedeleb suur oks, mis kukkus puust. Te vihastate, et teil tuleb nüüd seda oksa tõstma või eest ära lükkama, et tuleb sellega võitlema.
Aga elus peaaegu kõik on tasuline, kõike eest me peame maksma.
Ja tihti tasu õppimise eest on suurem kui õppelaenu summa.
Aga ta ei saa kunagi olla kindel, et need tuttavad ei jätta teda raskes olukorras.
Sest need on huvitatud tema rahas, meelelahutustes, mis ta pakkub, kuid mitte temas endas.
Aga neil lihtsam leida tõelist sõpru.
Tänapäeval arvuti- ja internetikasutus pidevalt kasvab.
Selleks et välja selgitada Eesti elanike arvutikasutuse osatähtsuse ja internetikasutamise põhjused, EMOR oli viinud uuringu läbi.
Meie organisatsiooni jaoks on vaja hoone.
Oli leitud üks omanikuta maja, kuhu me planeerime luua noortekeskus, aga maja on kehvas seisukorras ja on vaja selle remontida.
Meie organisatsioon töötab juba viie aasta jooksul, korraldab erinevaid üüritusi laste jaoks, konkursse ja kontserte, spordivõistlusi.
Loodame, et te toetate meie projekti ja aidate selle teoks viia.
Kolmas näitaja on liklusõnnetustes vigastatute arv. Ta on kurb näitleja, kuna suureneb liklusõnnetustes vigastatute arv iga aastaga.
Tekkib küsimust kohe, kas meie teed saavad ohtlikum?
Loomulikult, kui inimene ostab juhiluba, aga ei oska sõita, siis ta on ohtlik.
Lugupeetud auditooriumi kohalviibijad! Päevakorras on meil Eesti inimarengu aruanne näitajad.
Rohkem tähelepanu pööratakse naistele, nende jaoks luuatakse uusi töökohti, korraldatakse koolitusi, ümberõppeid.
Kõik see soodustab sellele, et naiste roll ühiskonnas muutub paremaks.
Elu muutub raskemaks, tulemuseks on vägivaldne käitumine, narkootikumi ja alkoholi tarvitamine, kuritegude suurenemine.
Ühelt poolt võib öelda, et elu Eestist on 1995. aastast muutunud paremaks. Teiselt poolt peab Eesti pöörata rohkem tähelepanu järgmistele näitajatel, nagu liiklusohutus, vangid, tööpuudus.
Mina arvan, et alampalk, koolituste ja täiend- ja ümberõpe puudumine ja teised tegurid mõjutavad tööpuudust.
Selleks, et saada Teie toetust, esitan Teile oma projektikirjeldus.
Näiteks, ühes toas on võimalik lauamänge mängida ja teises arvutit.
Ühe sõnaga teeme seda, mida huvitab noori.
Ootan Teie vastuse, kas olete nõus meid toetada?
Tuleb välja, et päris palju inimesi kasutavad arvutit (meie ajal vist enamasti töö jaoks), interneti kasutamine ka muutus üsna populaarseks ja, vaieldamatult, kasutajate arv kiiresti kasvab lähitulevikul üles.
Natuke vähem kasutati interneti Eesti internetiväljaandeid lugemiseks.
Kuna andmed on vanad, siis praegu võib kahelda, et interneti kasutatakse ainult nendel juhtudel ning oma kogemuste järgi ma kahtlen et interneti kasutatakse ainult internetipanka külastamiseks.
Mina nt tihti kasutan interneti mingi info leidmiseks, suhtlemiseks või meelelahutuseks.
Pöördun Teie poole ettepanekuga võta osa uues palju lubavas projektis, mida läbi viib MTÜ „Noorte Sõber”, projekti sisuks on remontida MTÜ valduses oleva maja eesmärgiks teha sellest noortekeskus, mis pakkuks linna noortele uue võimaluse vaba aja veetmiseks.
Selle seoses otsime majandusliku toetust projekti alustamiseks.
Meie meeskond koosneb 6 vabatahtlikutest, 3 poolajaga töötavatest õpetajatest ja sotsiaaltöötajast.
Meie noortekeskus tahab pakkuda neil võimalust vaba aja veetmiseks ja uute oskuste õppimiseks.
Noortekeskus pakkub võimaluse tegelda lauatennisiga ja teiste sportiliikidega mis arendavad füüsilist vormi, samuti pakkume joonistamises ja lugemistes huvitatud ringi, filmidearmastajate klubi.
Uuringute põhjal teen väikset kokkuvõtet sellest, kuidas ja mille jaoks kasutatakse tänapäeval arvutit ning uurin seda, kas koduarvutite hulk 2000. aastat võrreldes muutus Eestis või mitte.
Meie ei saa juba oma elu ilma arvutita ette kujutada.
Ma tean seda oma kogemuste põhjal ning suur osa noori toetub mind kindlasti.
Mina olen meie linna noorte mittetulundusühingu esineja.
Alguses on nõus meie töötajad tasuta töötada ning me leidsime juba ühe omanikuta maja.
Meie tahaksime ka meie keskusse kutsuda naistearsti ja psühholoogi, kes võiksid hädas meie noortel aidata.
Arvuti ja Interneti kasutajate osatähtsus elanike hulgas pidevalt kasvab. See on tingitud aina suurenevate võimalustega, mida pakkub Internet ja arvuti kasutamine üldse.
Enda harjumuste kohta võin lisada seda, et kõige rohkem kasutan internetiportaale ja otsingumootorit, kuna pean neid väga kiirteks infosaamise võimalusteks.
Meie ühing on juba loonud sellist keskust Tallinna, kus noortel on võimalus osaleda igasugustes üritustes.
Selleks otsime firmasid ja ettevõtteid, kes oleks nõus meiega koostööd teha ja rääkida oma tegevusest.
Tartu Noortekeskuse liikmeteks on 5 inimest: projekti juhataja, kes samaaegselt töötab ka igasuguste üürituste korraldajana, tema asetäitja, kelle panuseks on projekti finantseerimise ja rahastamise allikate leidmine, ning 3 inimest, kes on nõus oma tööst vabal ajal tulla ning aidata noortel arendada ennast nagu maalija, tantsija ja teatri näitleja.
Paljud andmed peegeldavad ka minu enda Internetti kasutamise harjumusi.
Ka minul on olemas kodu arvuti ja ma kasutan Internetti kogu aeg.
Ma otsustasin luua meie toredas linnas noortekeskust.
Noortekeskus oleks just see, mida nad vajad.
Kolmas liige on lihtsalt üks pensionäär, kes on valmis teha ükskõik mida uue keskuse loomiseks, sest ta enam ei suuda välja kannatada tema aknade all karjuvaid noori, kes kogunevad sinna igal õhtul.
Teie raha on meil vajalik selleks, et remontida ühe omanikuta maja ja luua sinna noortekeskus.
Samuti me loodame, et saame korraldada mitmeid üritusi kas vabal õhul või otse keskuses.
Hiljuti EMOR viis läbi Eesti elanike arvutikasutamist puudutava uuringu, mille eesmärgiks oli tuua välja arvutite kasutamise statistikat ja koduarvutite hulga muutumist.
Juhuslikuks surfamiseks Internetis kasutasid ainult 30%, mis näitab, et enamuse inimestest Internet on pigem teabe saamise allikas ja panga tehingute teostamise vahend.
Tartu linnas aadressil Küütri N asub kahekorruseline maja, millel pole omaniku, see vajab remontimist ning nagu on näha ei ole sellega tegelemist kellelgi vaja.
Meil tekkis mõtet, et see hoone eriti hästi sobiks noortekeskuseks, puudub vaid maja renoveerimiseks vajalik raha.
Püüame olema paindlikud ja laste soovide korral viia muutusi programmidesse, sellest tulenevalt ka oma personali koolitada.
Meie noortemajas viibimine ei ole keelatud kõigile, kes tahab meil viibida, selleks meil luuakse erilised ruumid teleritega, kohvinurgad, kuid koolitusprogrammides osalemine, kursustel käimine on tasuline.
Meie tahame mitte ainult sisustada noorinimeste elut, vaid ka loodame arendada ja anda stardi neile, kel on annet.
Tulevikus on plaane luua puhkuselaagreid, sõita reisimistele ja mis on eriti tähtis, meie pöörame tähelepanu ka ühiskonna probleemidele: narkomaaniale, suguhaigustele ja nende ennetamiseks hakkame noortele rääkida, sellest millised tagajärjed on erinevatel halvadel harjumustel ja läbi mõtlematutel tegudel.
Meie ühing plaanib remontida üks omanikuta maja ja luua sinna noortekeskus, kus noored saavad tasuta tegeleda oma huvialaga vabal ajal.
Tahan tutvuda teid tabeliga, kus on esitatud Eesti elanike arvuti- ja internetikasutuse statistika.
Kõik inimesed on kursis, mis toimub nende rahaga, kuhu need lähevad, millele raisatakse.
Väga tihti inimesed ei tea, kus leida informatsiooni, otsingumootoriga on lihtsalt seda leida.
Meil on idee remontida ühe omanikuta maja, kus noored võiksid oma vaba aega veeta.
Meie keskuses noored saavad suhelda üksteisega, korraldada pidusid, matkamisi, jagada oma teadmisega, aidata teineteist.
Atmosfäär on meie noortekeskuse sõbralik ja soe, kus igaüks võib tunda end vabalt ja mugavalt.
Oletame, et paljud inimesed tunnevad meie keskuse huvi vastu.
Ajalehest lugesin, et praegu on peaaegu igas kolmas perekonnas arvuti.
Ma tahan teha ühte keskuse noorte jaoks.
Praegu on noortel palju probleeme, levib alkoholi ja suitsu kuritarvitamine. Selleks, et seda peatuda, tahaks ma noortele ühte keskuse pakkuda vaba aja veetmiseks.
Ma olen kindel, et seda keskuse on vaja teha ja see toob kasu esiteks noortele vanuserühmas 12–23.
Edaspidi tahaks sponsoreid leida ja linnavalitsust finantseerimisest paluda.
Need kasvatajat on kompetentsed, kvalifitseeritud, vajaliku kõrgharidusega. Nendest on kaks psühholoogi, kes alati aitavad meie lapsi raskes hetkes.
Nüüd ei pea kogu aeg panka minema, et raha ülekandma või kontrollima oma tulekute suurenemist.
Ma pööran teie poole palvega.
Me tahame luua ühe omanikuta majja noortekeskus.
Teisena on projektis punkt, mis puudutab noorte tööhõivamist.
Et noortel oleks koht, kuhu minna pärast koolitunde või loenguid, tahan mina avada noortekeskus ühes omanikuta majas.
Sellest, kuidas me stressi ohjame ja juhime, on otseselt seotud meie elu pikkus ja kvaliteet.
Uuringud näidanud, et optimism ja aktiivne eluviis vähendab stressi ja paraneb tervist.
Tänapäeval on vaimsete häiretega inimene võib töötada vastutavas ametis.
Stress tähendab Suurbritanniale liigi kolme miljardi dollari kuulutamist aastas.
Uue kaubanduskeskuse eesmärk on anda linnaelanikele võimaluse osta kõike vajalikku ühest kohast.
See oleks vaga mugav meie külastajate jaoks ja ilusalongi olemise võimalus hoiaks kokku inimeste aega.
Ootame teie vastuse ja loodame saada teie heakskiitu.
See tõstaks turistide arvu tunduvalt, mis omakorda positiivselt mõjutaks valla arenemist.
Pöördun teile poole ametliku AS Vennaskond esindajana.
Meie ettevõtte kavatseb rajada uue kaubanduskeskuse hiljuti ostetud maa peale, mille seoses vajame teie luba ehitamise alustamiseks.
Uus kaubanduskeskus soodustab elukvaliteedi tõstmist ning pakkub nii vaba aega viitamisviisi kui ka uusi töökohti.
Pöördun teie poole ettepanekuga rajada uue, kuid mitte eriti suure kaubanduskeskuse.
Meie linnas on vähe niisugust kaubanduskeskust, aga palju väikseid kauplusi, mis asuvad igal pool.
Väga tihti ei tea inimesed, kus asub üks või teine ettevõte linnas või kust osta vajalikku asju.
Palun vaadata meie ettepaneku läbi.
Pakkume lähedamalt tutvuda meie äriprojektiga ning loodame Teie mõistlikule suhtumisele.
Lisaks sellele, me kavatseme avada ka kohviku ja apteeki.
Tahaksin linnavalitsuselt luba ehitamiseks saada.
Ma loodan, et uus keskus mõjub olukorda tööjõuturul.
Oleks mõnus pärast ostutegemist istuda kohvikus ja nautida kohvi joomist ja saiakesi söömist.
Graafikul kajastusid inimeste suhtumist töösse kujundatavad tegurid.
Stressi põhjustajateks on sellised tegurid nagu madalasse sotsiaalklassi kuulumine, probleemid perekonnas, tööga ja ühiskonna tegevusega seotud vastutusrohkus ja pinged ning paljudki muud tegurid.
Iga haigestumise eest vastutab inimorganismis immuunsüsteem, kuid masendava elusuhtumisega inimesel, kes võtab asju liiga tõsiselt, aja jooksul immuunsüsteemi jõud peaaegu kahaneb.
Ja selleks, et parandada tekkinud olukorda, ühiskond peab õppima õigesti suhtuma haigetesse inimestesse ja neid osata aidata ühiskonna sees, mitte visata neid sellest väljast.
Ma pöördun teie poole äriettepanekutega, et rajada uue, kuid mitte eriti suure kaubanduskeskuse.
Meie ettevõtte töötas välja kaubanduskeskuse projekti, mis mõjub inimeste elukvaliteedile.
See kaubanduskeskus sisaldab peaaegu kõike vajalikke asju, mis on vaja inimeste mugavuse jaoks.
Selle eesmärk on lihtsustada elanikke elu ja säästa nende aega.
Me pakkume paikneda seal igasuguseid osakondi.
Mõlematel korrusel paikneb tualett.
Samas viimasel ajal Eestis hakati propageerima tervislikku eluviisi.
Minu arvates selline muutus on tingitud sellest, et meedias ühe rohkem räägitakse ja kirjutatakse hariduse rollist inimese elus.
Selletõttu õpetaja kõnepruuk peab olema arusaadav. Et seda saavutada ta peab kasutama grammatiliselt lihtsaid lauseid; kasutama lihtsamad grammatilised struktuurid; kordama lapse poole öeldud lauseid; rääkima asjadest, mis on tugevalt kontekstiga seotud; rõhutama olulisi sõnu; kasutama kehakeelt, miimikat ja ettenäitamist; rääkima aeglasemalt.
Kohtla-Järvel läbi viidud küsitluse käigus selgus, et õpilased soovivad, et õpetajad kasutaksid nende oma keelt, sest lapsed ei ole kindel oma keele oskuses.
Vajaduse korral võib võtta appi ka kohandatud kõne ja parafraseerimine, mis sisaldab lapse jaoks tuttavaid sõnu.
Kasuks läheb ka mitteverbaalse konteksti kasutamine, milleks on nii kehakeel kui ka pildimaterjalide ja objektidele osutamine.
Ühe küsitluse käigus õpetajatelt küsiti, millist keelt nad kasutavad grammatika seletamisel.
Mõned õpetajad tõlgivad oma juttu pidevalt õpilaste ema keelde.
Seejärel pistme toit mikrolaineahju – küll tark masin ära tunneb, kui kaua üht või teist asja valmistada või soojendada.
Toa nurga võib panna süntesaatori, mille monitorile saab Internetist tellida muusikatunde.
Elu tulevikus on lihtsam ja heledam, nagu paradiisis.
Ma olen vaikne ja rahulik inimene, kellele ei meeldi müra ning kõvad kõlad.
Mulle meeldivad heledad soojed toonid. Oleks hea, kui mööbel on sellides toonides.
Kuhu ma tahan elada?
Mu peas praegu on nii palju erinevaid mõtteid.
Aga alati ma teadsin, et ma tahaksin elada kuskilt, kus on soe ilm.
Aga võib-olla siin mu Eestis minu vanematega ääres 10 aasta pärast ma olen 30-aastane naine suure perega hubases majas kahe koertega...
Aeg jookseb väga kiiresti ja aega jooksel toimub palju muutusi.
Praegu mina saan ainult unistada minu kodust, kuid milline ta on, ei tea mitte keegi.
Tahan alustada sellega, et meie elus tekkeb palju muutusi ja parandusi (tehnoloogia valdkonnas) ja selle tõttu esialgselt muutub inimene ise ja erinevate eas ühel inimesel on erinevad vaadet, maitsed ja mõtted...
Tegelikult, tahan et minu kodu oli suur, valge, punase katusega maja ja arvan et see on kõik.
Ma ei tea mitutoaline peab ta olema, mina tahan, et sisse oleks avar ja mugav.
Tahan öelda veel, et minu arvates kodu ei ole ainult maja, kuid pere ka ja on väga rumal mõtelda kodust, ja ei mõtle perest.
Muidugi ma tahaksin, et minu kodus koos minuga elas minu abikaasa, keda mina armastan ja kes armastab mind ja muidugi koer.
Mind ja minu pere ümbretsetaksid asjad, mis tegevad elu lihtsamaks.
Näiteks, kui mina tahaksin, siis kohe tuled hakkavad iseenesest põlema, uksed automaatselt avanevad, kui ma läheksin teisesse tuppa, köögis on masinad, mis teavad, mis ja millal on vaja teha, kas on vaja teha kohvi või lõunasöögi lastele.
Elutoa keskel on suur ekraan, nagu kodukino, mis hakkab töötama minu hääle pärast.
Ta on mitte ainult koduloom, vaid ka hea valvur.
Pärast me lendame helekopteriga mere äärde võrkpalli mängida.
Kööki oleks otstarbekas panna keraamilist elektripliiti, õhupuhastajat, mikrolaineahju, suurt hõbedat värvi moodsat külmikut ja nõudepesumasinat.
See ongi standartne köök.
Korralikuks lõdvastamiseks ma ostaks kodukinoteatrit, DVD mängijat, muusikakeskust karaokega.
Kümme aasta pärast mul on oma kodu.
Mul on suur ja kaasaaegne maja.
Juhul kui see on oodetav inimene, talle võib kohe ütelda tervitusi ja uks automaatselt avaneb.
Meie kodus on olemas kõike, mis on mugavale elule vaja.
Nende kõrval on väike ekraan ja kui sina tahad millega tegelda, siis sa võid oma tänase koormuse ja sööki järgi teada saada, mis spordiülesandeid ja kui palju on sul vaja teha, et ülekoormuse vältida.
Ka on olemas apparaat arstiga side võtmiseks.
Ja kui sul on mingi tervisehäire või mingi probleem, siis sa lihtsalt võid sellest doktorile ütelda ja vajaduse korral näidata. Ja siis ta võib kohe ütelda sulle mingit retsepti, et terveks saada.
Tahaks, et seal oleks vähemalt neli tuba ja minu toa asuks teisel korrusel.
Majas on ka nõudepesumismasin ja riidekuivamismasin, et ei tuleks rõivaid kuskile kuivamiseks panna.
Külmal talvel võib saunasse minna (mis on ka minu kodus olemas).
Aga ma tahaksin omada kahekorruselist majast või korterit kuskil linnast väljas.
Minu maja on päris kaasaaegne, aga mitte väga moderniseeritud.
Kõigepealt on väga tähtis, et majas oleks hea turvasüsteem ja varased ei saa sisse tulla.
Minu tuleviku majas on tänapäevane videosüsteem, sest tavaliselt perekond veedab oma vaba aega telerit vaatamas ja see tõttu teler peaks olema ohutu silmade jaoks ja kvaliteetne.
Sportisaal on ka väga vajalik noore pere jaoks.
Sportisaalis võivad tegeleda kui vanemad nii ka lapsed.
Laste jaoks see on erite hea, sest nende keha on vaja areneda.
Õhtuti ma istuksin aias oma perega ja juuaksin kuuma teed piparmündiga.
Kõikides ruumides oleks pehmemööbel ja pehmed vaibad ning kaasaaegne tehnika, mis aitaks mulle majapidamistööga hakkama saama.
Siin ma elan oma abikaasaga ja kahe lastega.
Esimesel korrusel on köök, külalistetuba, tualett ja sauna.
Vannitoas on mullivann, dušširuum, kranikauss, peegel, elektrikaalud ja pesumasin.
Reedel anti meile eesti keele kõrgtaseme loengus ülesande, et igaüks jutustaks teistele oma bakalaureusetööst.
Peab aga mainima, et kuigi paljudel on nende uurimistöö veel pole alustatud, on valmis kavad ning valitud kirjandus, mis näitab, et ikkagi üks neljandik tööst on juba tehtud.
Samuti selgus, et praktiliselt kõik valitud teemad on tingitud tudengite isikliku huviga selle teema vastu.
Enamasti valiti teemad, mis on seotud kultuuri, ajaloo ja religiooniga, üsna populaarsed ka keele sotsiaalset küljet käsitlevad teemad, samuti kirjutatakse tööd ka grammatikaga seotutel teemadel.
Kuna töö maht on ainult 25 lehekülge, oli otsustatud, et töö oma olemusest on rohkem referatiivne, s.t eeldab tööd kirjandusega, sellel põhjusel iseseisvaid uuringuid keegi ei tee.
Teiseks motivaatoriks on kahtlemata võimalus sõita teisse riiki vahetusõpilaseks, mis paneb üliõpilasi rohkem keeli õppima.
AS Fontes Konsultatsioonid on korraldanud uurimuse Eestis ja Soomes, et püüda leida vastuse küsimusele – milline on inimeste suhtumi oma töösse.
Esiteks tahaksin kirjeldada ja analiseerida uurimuse tulemuse Eesti kohta.
Nüüd vaatame Soomes vastanute respondentide tulemusi.
Kui võrrelda uurimuse tulemisi Soomes ja Eestis, siis võib märgata, et hinnangud on erinevad.
See on ka arusaadav, sest on teada, et Soomes töötasu on märgatavat kõrgem, kui Eestis.
Mina olen üliõpilane ja arvan, et motivatsiooni tõstmiseks, tudengitele võiks anda stipendiumi.
Kuna AS Fontes Konsultatsioonid pakkusid ainult tabelis olevaid tegureid, mis võiksid kujundada inimeste suhtumist töösse, siis all järgnev seletus puudub ainult neid.
Kui rahaga probleeme ei ole, nagu on näha nt Soomes küsetletanute näidel, siis võib mõelda sotsiaalsetest kontaktidest, eneseteostamisest jne.
Uurimuse jaoks olid võtnud mõned tegurid, mis kujundavad inimeste suhtumist oma töösse.
Suhted töökaaslastega on kõige tähtsamad mõlemates riikides.
Eesti töötajad leiavad, et töö eest maksev palk mängib tähtsat rolli töö tegemises.
Esimesel kohal seisavad suhted töökaaslastega, seda pidavad Eestis töötavad inimesed kõige tähtsaks.
Esimene näitaja on töötasu, mis näitab, et raha motiveerib eestlast rohkem tööl käia, kui soomlast.
AS Fontes Konsultatsioonid on püüdnud selle küsimusele vastust leida.
Eestlased püüavad leida niisugune töökoht, kus töötasu oleks kõrg.
Umbes 18% eestlastest arvavad, et hea töötasu kujundab hea suhtumist oma töösse.
Naaberriigis kõrgelt hinnatakse suhted töökaaslastega.
AS Fontes Konsultatsioonid on korraldatud uurimuse eestlaste ja soomlaste suhtumisest oma töösse.
Intelligendid rääkivad Tartu vaimust, mis või kes peaks olema kuidagi Suppilinna ja Karlovaga seotud: kujutame eks ette ahju, puumaja, korstnat, suitsu ja ainulaadset tagahoovi kompositsiooni.
Kõik näeb selles hooajas ilusti välja, parkides ja tänavates on näha noori inimesi, majad kesklinnas näevad kaunis välja suve päikese käes, igal pool on tunda lillede lõhna.
Igas linnas elavad muidugi selliseid inimesi, eriti Ida-Euroopas või kusagil teistes kontinentides.
Miks nn normaalsed inimesed ehk „sotsiaalid” nagu kardavad seda teemat ja selle kohta ütlevad, et igas linnas ja riigis on asotsiaale ja pöörduvad jutu teiste riikide või linnade poole?
Ma ei ajaks sellist juttu, et ühiskond on süüdi selle olukorra eest.
Kui sulle ei pakuta sotsiaalabielamu, siis vähemalt pakub linn sulle oma suurepäraseid lagunevaid maju, kust saab rahu leida ja kus öösel saab natukeses soojemas kohas olla.
Kuigi tehakse tihti selliste eksistentsiaalsete küsimustega seose suitsiidi mõttega või depressiooniga, hakkasin ise elu mõtte asja peale mõtlema ja oma eluviisi õigustada.
Ei tahaks neid rühmasid eraldi analüüsida, sest nad on hästi nähtavad nähtused ja igal ühel on peas kindel mudel millesse kastisse teised ja tema ise võivad kuuluda.
Minu jaoks on elu mõte võimalus enda jaoks huvitavalt elada, lihtsalt tegeleda sellega, mis tundub põnevat olevat.
Ja ei peaks arvestama kas selline hoiak on ühiskonna poolt hästi või halvasti vastu võetud, kuigi oleksin alati valmis kompromisse selle suhtes teha.
Kuivõrd ei kahjusta inimene ühiskonda oma käitumisega või agressiivsusega, niivõrd ei pea ühiskond inimest kahjustada oma piiratustega või propagandaga.
Alati tekkivad probleeme inimese ja ühiskonna vahel.
Mõtlen ka ikka tehtud ilusate asjade peale, et enesetunde tõsta.
Ei tahaks kinnitada, et enda jaoks olen elu mõtet üles leidnud ja väldiks parema meelega filosoofide või tarkade inimeste tsitaate.
See, mis juhtub maailmas ja inimesega on lihtsalt tobe farss, mille peale tuleb üle naerta ja kõige parem on see, et see komöödia pakutakse tasuta.
Vanasti olid küll ajalugu ja geograafia põhi aja ja ruumi „peauurijad”, aga kaasaegse lääne maailma elu tempo käigul hakkasid aeg ja ruum mõjutada inimese eluviisi üha tundlikumalt ning nende traditsiooniliste teaduste abil ei saa seda mõju hästi uurida.
Sotsioloogia ei suuda kahjuks vastust anda paljudele uutele tekitud küsimustele.
Olen märkanud, et inimene kipub oma minevikku unustama, seda nostalgiliselt idealiseerida või hoopis eitada, nagu poleks tahtnud selles osaleda.
Eestlased tähistasid peaaegu kõike sündmusi üksinda, isegi salajana.
Mehed tegelesid viljastusega, naised karjastusega.
Eestlaste talud asusid kaugemalt teineteisest.
Eestlaste käitumise peale mõjus ka nende usk.
Nad pühendasid loodust.
Esimene laulupidu toimus Tartus, kuhu saabus 51 meeskoori ja 854 lauljad-mängijad.
Pärast Teist Maailmasõda taastas laulupidude traditsioon 1947. aastal.
1950. aastast hakkasid laulupidusid läbi viia jälle iga viis aastat.
Esimesed laulupeod toimusid Tartus, pärast hakati neid Tallinnas läbi viia.
Esimene toimuv Tallinnas laulupidu oli 1928. aastal spetsiaalselt ehitatuks selleks laval.
Praegune lava oli ehitatud 1960. aastal.
Kõige armastatuim üldlaulupeo derigend läbi aegade oli Gustav Ernesaks.
Rajutati kindlustusi ja püstitati kirikuid.
Rajutati kolmelöövelisi ja samuti ka ühelöövelisi ehitisi.
Kõige vanim ehitis on 1229. aastal ehitatud püha klooster.
Tartu maakond on suurusel mitte suur.
Tartu maakonnas on väga ilus loodus, siin on palju erinevad metsad, isegi võib kohtuda neid taimed mis teisest kohas ei kasva ültse, ühe sõnaga võib öelda, et Tartumaa erineb teistest maakonnast oma taimedega.
Tartumaa metsas võib kohtuda kuuske, tammi ja kaase.
Palju kohad Tartu maakonnas on võetud kaitsealale.
Tartumaa majandus on väga hästi areneb, sest on palju inimesi kes tegeleb oma äriga.
Minu meeles majandusega Tartumaas ei ole suur probleemi.
Selles saares on palju huvitavam, sest siin on ilus loodus ja palju vanaaegsed asjad.
Esimesed inimesed kes tuli Eestimaale hakkasid elama just saarel ja Pärnumaas, sest selles kohas oli rohkem loomi ja kalaliike, nad võiksid elada siin parem kui teistel kohal sest siin neil oli see mida nad võiksid süüa.
Hiiumas on palju metsad kus on kasvavad erinevad puud ühe sõnaga Hiiumaa on ilusega loodusega.
Hiiumaas on olemas mittu erinevades internetti punktid.
Kõrkkooli Hiiumaas ei ole, aga põhikooli ja keskkooli on.
Hiiumaas elavad väga head inimesed kes on valmis sulle aidata.
Selles sõdas on palju inimest kes saanud surra, aga seda ei takestanud kedagi.
Selles sõjas võtsid venelased.
Palju etendusi toimuvad suveperioodil.
Kolmandiku maakonna katab mets, kolmandiku maakonna katab soid.
Üle kogu maakonna volab Emajõgi.
Kolmandiku maakonna on ka põldude all.
Kliima sai soem ja ilmusid esimesed puud, loomad.
Kõige vanim asulakoha asub Pärnu jõe ääres.
Tartus 24.12.1920 sõlmiti rahulepingu.
Eestlased said tagasi oma iseseisvust, mida nad olid nii kaua oodanud.
Toimusid I Riigikogu valimised, kus enamik häält sai tööerakond.
Eestlased said aru et nende iseseisvust võivad nad kergelt kaotada.
Hiljem lisati sellele territooriumile ka Räpina rajooni.
Põlvamaal on palju spordikooli ja huvialaasutusi.
Inimesi, kes elavad Hiiumaal kutsutakse hiidlasteks, kes on arvatavasti tänu mandrist eraldatusele säilinud omapärase kultuuri ja keele.
Võrumaal asuvad väga vanad ja tähtsad Eesti jaoks kohad.
Eestist küüditati üle 20 tuhat inimest.
Eesti keel oli tõrjunud kõikidest elusfääridest.
Kuningana Vene impeeriumis oli Peter I.
Aga Eesti ei saanud täelikuna impeeriumi osana: Vene impeeriumi ja Eesti vahel oli piir nagu erinevalaste riigi vahel.
Maakonnas on väga palju muuseumi, raamatukogusid, teatre, korraldatakse väga palju näitusi ja kontserdi.
Üldhariduskoolid on umbes 20, neist on lasteajad, algkooli, põhikooli, kutseõppeasutusi ja gümnaasiumi.
Iga laps otsib endale, mida talle on vaja ja millega ta huvitab.
Hiiumaa kultuur on seotud vana aega.
Nägu räägisin Hiiumaal on säilitud vanad kombed.
Selles üritustes võtavad osa nii noored kui ka vanad.
Mõnedel inimestel on nii tuntub.
Ta andis käsu, et eestlasi peavad maksma Venemaale.
Rahvapojad olid vaesed.
Siis vene tsaaril oli hea võimalus sõja alustada.
Nad ei saa maksma.
Saaremaal on umbes 120 kaitsealad. Nendest kõige tuntuim on Kaalijärv.
See on Saaremaa pea vaatamisväärsus.
Hiiumaal on säilitud vanad kombed.
See on üks suuremates maakondades.
Siin elavad kõik Eestis registreerunud looma liike.
Venelased vallutasid Tartu, Võru ja palju teisi linna.
Liivi ordu hakkas otsida abi.
Saaremaa on liigirikkas saar.
Iga aasta sügisel Saaremaad külastavad miljoneid rändlindu.
Saaremaal kasvab palju Eestile haruldasi taimeliiki.
Tartus hakati välja andma ajaleht „Eesti Postimees”.
Üldlaulupeo eesmärgiks oli rahvast kokku luua. See tõi kaasa uute kooride ja orkestrite loomine.
Hiiumaa on väga väike saar ikkagi, ja siin elab väga vähe inimesi – nende majad seisavad üht teiste kaugel.
Sellel sõjal osa võtsid venelased, rootslased ja poolased.
Liivi sõda kestis umbes 30 aastat ja Eesti ajaloos mängis suur roll, sest et terve sõjaprotsess käis Eesti territoriumil.
See sõda lõppes Liivlastele halvaks.
See piirineb viie maakondadega ja Võrtsjärvega, Peipsi järvega.
Siin asuvad: suur põllude arv, metsad ja palju veehoiud.
Siin asub suur ülikoolide ja üldhariduslikku koolide arv.
Eestis elab umbes 1,4 miljonit elanikke.
Kolmandik eestlastest elavad pealinnas Tallinnas.
Pärnumaa on kõige suurim eesti maakond, selle pindala on umbes 4500 ruutkilomeetrit.
Seoses sellega, et suurim osa makonnast on kaetud soodega ja metsadega on Pärnumaal palju erinevaid taimeliike, loomastik on suurusest üle keskmise Eestis.
Pärnumaa on üks suurimatest (umbes viies) Eesti maakondadest rahvustikust, see on umbes 100 tuhat elanikke, 2/3 nendest elavad Pärnus.
Tuhanded inimesi tulevad suvel üle Eesti Pärnusse, et nautida suve ja sellepärast on turism väga hästi arenenud.
Tartumaa on kõige mitmekesisem maakond Eestis, siin on esitatud peaaegu kõik maastiku tüübid.
Tartumaa rahvustiku arv on 150 000 inimest.
40% kogu Eestimaa üliõpilastest õpivad Tartus.
Tartumaal on keskmine rahvustiku tihedus.
Ka Hiiumaal talupoegadest said pärisorjad ja ainult 1816 aastal eestlasi vabastati pärisorjusest.
Esimese ja Teise Maailmasõdade ajal Hiiumaa kuulus Eesti Vabariigi koosseisu.
Ida osas piirab Tartu maakond Peipsi järvega, lääne osas – võrtsjärvega.
Halduslikult jaotab Tartumaa 3 linnaks ja 14 vallaks.
Tartus asuvad väga vajalik maanteed ja raudteed.
Tartus elab umbes 40% kõige eesti tudengist. 12 protsendil inimestel on kõrg haridus.
Siin säilitati omapärane kombed.
Palju inimesi külastavad Hiiumaad, sellepärast seal asuvad ilusad turismipaigad, kus võib puhata ja nautida looduse ilu.
Aga Leningradi linna all kaotasid sakslased venelastele ja Nõukogude Liid akupeeris Eestimaad.
Koju tagasi said minna ainult pärast Stalini surma.
Nõukogude Liidu ajal ehitati Eestis palju kolhose ning tööstusettevõtteid, mis pärast 1991. aastat olid suletud, sest nendel ei vaja Eestimaa.
Viljandi lossimägedes asus eestlaste linnus, mis oli muiste ajal Sakala keskus ja tähtis liiklussõlm.
Kui Viljandi läks Mõgavennade Ordu koosseisu, siis liivlased hakkasid kohe Viljandi linnuse ehitama ja tugevdama.
Viljandimaa oli omal ajal venelastele, sakslastele ning rootslastele alanenud.
Viljandis anti välja ka Jakobsoni ajaleht „Sakala”.
Viljandimaa oli juba keskajal väga ilus linn, paljude vaatamisväärsustega, kus puhkasid maailma kuulsad inimesed, isegi liikmed Venemaa tsaariperekonnast.
Lääne-Virumaal on piir nelja maakondadega.
Metsad on rikad marjadega, seentega, igasuguste lindudega ja loomadega. Karud, hundid, põdrad, metssead jt on tihti kohtuvaid loomad.
Sellepärast, et Tartumaal on puhas ja rikkas loodus, pesitseb siin palju lindu.
Kõige tähtsad maavarad on liiv, kruus, turvas.
Liigi veerandi territooriumit on kaetud soodega.
Elanike suur osa koostavad eestlased, pärast lähevad venelased ja teised rahvused.
Tartus tegutseb palju nii suurt kui väikseid ettevõteid.
Rahvamajades käib palju rahvast lauludes, tantsides ja lihtsalt puhkamiseks.
Iseseisvuse lõpp oli seotud II Maailmasõda algusega.
Punaarmee keskendus oma väed eesti piiride juures.
Pärast K. Selter läks Moskvasse, et sõlmida Venemaaga vastastikuse abistamise lepingu, mille järel Eestis oli ehitatud N. Liidu mere- ja õhujõudu baasid.
Eestimaa oli akkupeeritud venelastega ja hakkasid toimuma eestlaste küüditamised.
Eestlased proovisid sel ajal võimalikult kiirelt oma iseseisvust tagastada.
Hiiumaal on kõige väikse kuritegevus.
Saaremaal elab umbes 40 000 inimest, rahvust kõige rohkem eestlasi, see tähendab, et rääkivad peamiselt eesti keeles.
Saare maakonnal kuulub mitte ainult Saaremaa saar vaid ka Ruhnu, Vormsi, Vilsandi ja palju laidu.
Saaremaal on 4 muuseumid, rahvamajad. Seal veel toimuvad erinevad tantsu ja muusika üritused, missi võitlused, rahvuslikud üritused, pudipäevadel palju kontserte toimub.
Esimene maailma sõda algas 1914 aastal.
Eestimaa jaoks see oli halb selle eest, et Eestimaa oli Venemaa koosseisis. Ja eestlasi hakkati Venemaa sõja väkke võtta.
Muidugi see oli halvaks Eestimaa jaoks, sest see sõda tõttu suuri palju eesti rahvast ja Venemaa võttis suur maksu, et oma sõja vägi toetuda.
Aga sõja lõppus situatsioon läks paremini eestlasi jaoks.
Venemaal hakkasid ebarahuldused, sest inimesed olid juba väsinud võitsuse käigus.
Ja aprill kuus oli suur riigi pööre ja tsaar kirjutas ukaas oma trooni vabanemiseks.
Eestis juba 20. sajandi alguses hakkasid rahvus ärkamis aeg, ja inimesed hakkasid oma maad ja kultuur kaitsta.
Aga see oli lühike aeg, pärast seda tulid sakslased ja okupeeriti jälle Eestimaad.
Kokkuvõtteks tahaksin ööelda see, et nii nagu kõik sõda on halb asi, aga mõnel situatsioonil see on hea põhjus oma maa kaitsta ja oma iseseisvuse eest seista.
Jõgevamaal elavad paremuselt eestlased, venelasi on siin vähem.
Siin on puhas õhk, paksud metsad, palju loomi ja lindu.
Jõgevamaa Alam-Pedja looduskaitsealas on ka harvad liiged loomi ja lindu.
Kõiges suures Nõukogude riigis valitses karm tsentsuur. Rahvale ei öeldi kunagi tõde, vaid pani Leninit ja Stalinit ülistama.
See on üks suurimaid pesetsemispaik ja peatumis koht räändlindudele (üle 2000 erinevaid linnulike).
See et Haapsalu asub mere ääres, on teinud teemast kurordilinna. Leidav sealt ravimuda on üheks põhjuseks Läänemaal on palju Sanatooriume, kus kasutatakse raavimuda.
20. sajandi algul algus Eestis radikaalse sotsialistliku liikumise formeerumine.
Hakkas ka õpetamine emakeeles.
Venelased ja sakslased tegid igasugused takistused rahvuslikule ettevõtmisele, aga mitte midagi ei tulnud välja.
Kuna maakond on suur ja kuna see on üks suurematest tõmbekeskustest on Tallinnas ka palju õppeasutust.
Kultuuri kohta veel seda, et Tallinnas asub palju venerahvuseid inimesi ja vahepeal tundub, kuna olen Tallinnas, et ma olen kuskil Venemaal.
Võib öelda, et rahvuslik ärkamisaja juured olid majanduse refoormides 19. sajandi alguses. Tsaar Aleksander I andis mingeid vabaduseid Liivi- ja Eestimaa talupojadele.
Kui Felman suri, Kreitzwald lõpetas töö lõpuni. Ta lõi eepos „Kalevipoeg”.
Ta õpis ja töötas Peterburis, aga väga tähtis aitama oma rahva.
Peterburis ta oli „Peterburi patriootide” rühma esimehena.
Aega hakkas ilmuma rohkem perioodilise kirjanduse eesti keeles.
Vene tsaar tähtis piiritada sakslaste võimu Eesti- ja Liivimaal.
Sinna tulesid palju venelased, kes ei tahtnud võtta endale apostlik õigeusk.
Jõgevamaal on olemas nii eestikeelse kui venekeelse koolid.
Saaremaal on väga rikkas loodus, sest seal esitatud peaaegu kõiget looduse erialad, mis on Eestis. Saaremaa sümbolid – kadakas ja dolomiit.
Taimede ja loomade liikmede osa on kaitse all.
Saaremaal tegelased kala püüdmisega kõige pealt.
Saksad allveelaevad ilmusid Eesti vetes juba 1915. aastal.
Sündmused, mis toimusid Vene impeeriumis lubasid Eestil teha esimesed sammud iseseisvu saavutamise poole.
Samuti Eesti sain õigust rahvusliude väed moodustada, mis hiljem Vabadussõja ajal võilesid oma iseseisvu.
1918. aasta veebruaris, pärast edutu läbirääkimist Brest-Litovskis, saksa väed hakkasid minema Eesti poole, tekkitud situatsioonil, kui saksad tuli juurde ja bolševikud lahkusid tekkis unikaalne võimalus iseseisva vabariigi moodustamisest.
21. nov. 1918 a võim tuli eesti kätte, oli loodud Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mis peaks sai K. Päts.
Kaunis koht on Taevaskoda, siin võib näha palju kalju.
23.02.1918 võeti vastu deklaratsiooni, milles kinnitati Eesti Vabariigi iseseisvuse.
Siis nad astusid tagasi Saksamaa seesprobleemide tõttu, Punaarmee aga hakkas pealetungi.
Eestlased hakkasid tegutsema, et oma uue riigi vabastada.
1930-ndade aastate alguses aga maailmas hakkas suur kriis, mis puutus ka Eestisse.
Riigivanem Konstantin Päts sai esimene presidendiks.
Raplamaa võib tänapäeval nimetada Harjumaa magamistoaks, sest palju inimesi töötavad Tallinnas, kuid elavad Raplamaas.
See on teine saar suuruselt Eestis.
Rootsi aeg hakkas Eestis pärast Liivisõja lõpu, kui 1629 a sõlmiti Altmarki vaherahu ja terve mandri Eesti läks Rootsi kuningriiki võimu alla.
Alguses Rootsi võim pööras tähelepanu kirikule ja tege eestlast lõplikult luterlased.
Ja sellised probleemid tekkisid, siis tavaliselt need lahendadi talupoegade kasuks, sest kuningas tahtis säilitada head suhted oma provintsiga ja selle põhielanikutega.
1632 avati Tartus esimene ülikool. Kuigi ta tegutses ainult 1710. aastani ja pole teadi ühtki eestlast tudengit, pani see ikkagi alust suurele traditsioonile, sellest ajast alates hakatakse Tartu pidama ülikoolilinnaks ja Eesti kultuuri ja hariduse keskuseks.
Viljandimaa on üks kolmest Eesti sisemaakondadest, kus ei ole väljapääsu suurtele välisveekogudele.
Tema keskosa on täielikult selle kõrgustikul, ääremaad on aga kahel madalikul.
Selle järgi võibki öelda, et Viljandis on peale metsi ja põllumajanduslikuid maid on palju ka soid.
Pensionärid ja inimesed, kes ei suuda töötada elavad rohkem linnadest väljas, töökõlblikud inimesed koondavad linnadesse.
Viimasel ajal toimub üleminek põllumajandusest kui tähtsamast elastsusalast teenindus ja äri aladele.
Ida-Virumaa on üks vanimatest maakondades.
Narva linnus põles mitu korda, kuid iga kord seda taastati.
Ida-Virumaa haridussüsteemis paistab silma see fakt, et seal on Eestis suurim arv venekeelseid üldharidus kooli.
Ida-Virumaal peale mitmeid üldhariduskooli on ka mõned kõrgasutused.
Siin on mitmeid muuseumi, kus saab jälgida meie ajaloolist arengut.
See kõik on Gutslaff kirjeldab oma raamatuses.
Kõik see kirjutas J. Gutslaff üles.
Eestlased hakati karja pidama üsna vara.
Koduloomad oli erinevate halbade mõjude objektina, sellega seoses oli erilise maagilised viisid kurjade mõjude tõrjumiseks.
Kui koduloomad millegipärast said haiged ja suresid see oli suur õnnetus pere jaoks. Rahvaluules on säilinud erinevad seletused selliste karjahaigustele ja erinevad viisid sellest lahti saada.
Enamasti arvati vanapaganat selles süüdiks.
On ka perioodi mis rahva arvates on karja jaoks kõige ohtlikumad, ja sellistel perioodidel võeti ette erinevad tegusid, mis oli suunatud karja päästmisele.
Saaremaa pealinna Kuressaare tähtsaim vaatamisväärsus on Piiskopilinnus, mis on kõige parem säilinud linnus kogu Baltikumis.
On arenenud teised tööstusharud, aga kõige tuntuim on muidugi lihatööstus.
19. sajandi alguselt Pärnu on tuntud nagu kuurortlinn.
1810-ndate algusel ehitati sinna esimene suplusmaja, hiljem, kui avastati mudade ravitoimet, ka mudaravilat.
Muuseumidest pakkuvad huvi Kurgja muuseum ja Lavassaare kitsarööpmelise raudtee muuseum.
Kihnu saar kuulub Pärnu maakonda koos veel 177 väiksemate saartega.
Eestis ta oli Õpetatud seltsi juhataja ja mitmete bibliograafiate koostajana ning toimetajana.
Jõgevamaakonnas elab üle 41 000 elanikke.
Huvi pakkuvad Niigula rahvuspark ja Soomaa rahvuspark.
Selleks et säilida looduse omapärasus rajati Eesti rahvusparke ja looduskaitsealad.
Viimastel aastatel arenesid Eesti majanduses mitu tööstusharud.
Sel suvel Pärnulinn sai Sinilipu. See on rahvusvaheline märk ja tähendab, et Pärnu vastab kõigile rahvusvahelisele standardile.
Viljandi linnas on üle 22 000 elanikke.
Idas Eesti piirab Venemaaga, lõunas on ühine piir Lätiga.
See on viies suuruselt järv Euroopas.
Pärnumaakonna on ühine piir Lääne-, Rapla-, Järva-, Viljandi maakondadega. Siin elab umbes 100 tuhat inimest, mis koosneb umbes 7% Eesti rahvasarvust.
Pärast muistsevabadussõda Pärnumaa oli Lääne-piiskopi koosseisus.
Keskajal Pärnu kuulus Hansa Liitu.
Pärnus andis ta välja eestikeelne ajaleht Pärnu Postimees.
Siin on palju hotelle, puhkekodusid. Selle tõttu siin arendab teenindust.
Peipsi rannikul asuvad puhkemajad, puhkekodu, sellepärast et siinse loodus hästi sobiv puhkuse veetmiseks.
Looduslikult siin pakuvad huvi veel luited Lohusuu lähedusel.
See on tähtsad energeetilised ressursid.
Sajandi algusel tekkis põlevkivikeemia.
Praegu, kahjuks regioonis on palju töötusid, sest mitte kõik ettevõtteid on ümber formeeritud.
Ta oli ehitatud möödunud sajandil, täna ka võib näha möödunud sajandi hoonete omapärane arhitektuur.
Veel tegutseb Ida-Virumaal kalutöötlemine.
Palju rohkem inimest elab lindades kui maal.
Viimastel aastatel sünnitakse palju vähem lapsi, see tähendab, et inimeste arv ei suurune.
1700-1710 oli Põhja sõda, selle tulemuses läks Eesti Vene võimu alla.
19. sajandi teisest poolest on ärkamise aega periood.
Korraldati esimest üldlaulupidu, toimetati ajalehti „Eesti Postimees”, rajati esimest rahvuslikku teatrit, korraldati erinevaid seltse. Arenesid majandust, kultuuri ja haridust.
1918. a. kuulutati Eesti Vabariigi välja.
20.08.1991 kuulutati teist korda Eesti Vabariigi välja.
Soodsa kliima ja geagraafilise erandise tõttu oli Saarema üks tihedameni asetsetud Eesti piirkonda.
Läbi aegade põhilisteks majandusaladeks olud põllumajandus, kalapüük ja laevandus.
Alles mitu aastat pärast seda, kui kõik Eesti mandi osa oli juba alistutu, julgesid sakslased tungida Saaremaale.
Aga igal sobival juhul näitasid saarlased oma iselooma.
Kõige tuntumad on Püha kirik, Pöide kirik, Karja kirik, mis on säilinud kõige parem Eestis.
Kuressaare on Saaremaa keskus. Sii on kindus, mis on kõige parem säilinud Baltimail.
Venelased müüsid kindluse 3000 rubla eest Rüütlikonnale.
Peipsi järve kaldal elavad saabunud 18. sajandil vanausklikud.
Selle põhjas võib võrrelda kolme rahvaste haldjaid.
Maa harimiseks kasutati äke, atra, vikatit ja tehti palju ka käsitsi.
Kõige viljakamaid maad olid Lõuna- ja Kagu-Eestis, kus algas areneda põlluharimine.
Kesk-Eestis elavatele inimestele oli põlluharimine kõige tähtis töö, sellepärast, et see oli ainuke leib.
Seal olid kõige sobivamaid maid vähe kive ja soid.
Kõige tavalisemad maaharimis ristad oli tehtud puust kõigepealt see oli ader.
Mõned põllutööristad on laienenud naabritest (slaavlastest, soomlastest, rootslastest).
Sellega töö sai paremini ja lihtsam teha.
Lõikuse kohta kasutati Eestis seerbid, mis tulid Venemaalt.
Pärast lõikus tavaliselt järgneb rehepeks. Rehe peksti kootidega.
Kõige tähtsaim teravili eestis oli oder, rukis.
Lääne- ja Põhja-Eestis tähtsamad olid ka põllude kuivatamine veest ja puhastamine kiividest. See väga raskendab põlluharimine.
Muinasjutudel on määratlemata aeg ja koht. Tihti nad rääkivad tavalistest asjadest, mis toimuvad elus.
Peategelane omandab üleloomuliku võimalustega ja kasutab esemed, mis ka on üleloomuliku võimega.
16. saj tuli mõisades lammaste eest hoolitseda ja viia neid karjamaale. Siis oli mõisades juba lehmi ja hanu.
Kuni 19. saj polnud Eestis mingit loomatõuge olemas.
19 saj võeti Eesti kasutusele ühise, mitmest ruumist koosneva lauda.
Tuleb teha vahet naljandi ja anekdooti vahel.
Pajatus ei oli nii selgesti väljakujunenud, kui teised rahvajuttude liigid.
Surnust kehast lahkub ka vaim ja läheb surnuteriiki. Erinevate juttude järgi asub see riik kas põhjas, idas või läänes, maa või vee all või üldsegi jätkab surnuvaim elama oma maja ümbruses ja on selle haldjas.
Inimesed uskusid, et pärast surma jätkab vaim elama.
Väga tähtis oli surnuga mahajätmine. Ta saadeti teisse maailma.
Väga huvitav on itke traditsioon.
Itkumas ei väljendanud itkuja iseennast vaid tema suu kaudu kõneles surnu viimast korda.
Usuti, et surnud mõjuvad elavate ellu.
Oli eripäevad või ööd, millal jäeti ööseks toit laual ja kutsuti surnute esivanemate vaimusid sööma.
Kuri vaim võib tuua õnnetusi, hea vaim ei puutu inimest siiamaani, kui ta ise esimene ei alusta suhtlemist.
Teine teooria seisneb selles, et haldjad on taevast ära ajatud inglid, kes hakkasid üks kord Taevajumala vastu. Mõned neist osutusid kohe põrgu, neist said kuradid; teised said maa peale ja muutusid haldjateks.
See tõestas varanduse vedajatel oli mingi kokkuleppe kuradiga.
Koerad ja hundid libahundi ei rindanud.
Soome libahunt toitub tuulest, ta sööb õhku, just sellepärast ta on kujundatud peamiselt lahtise suuga.
Libahundiks võis ka muuta kauaks nurka jäetud tööriist.
Libahundi kuju võis võtta mitte ainult inimesed, vaid ka taimed, loomad jne.
Tuli ka hoolitseda, et inimeste surres ei jäänud majja laibahaldjaid.
Harjumaa on üks suurimatest maakondadest. See asub Soome lahe kaldal ning selle tõttu Harjumaal käis väga palju inimest Soomest, Rootsist, Taanist.
Liivi sõda tekkis maakonnale suurt kahju.
Maakonnas on keskkoolid, algkoolid, lasteajad, põhikoolid.
On koolid erinevate puudustega lastedele.
Suurem osa inimest töötab ja elab linnades.
Ida-Virumaal asuvad inimestega tehtud tuhamäed.
Looduskaitsealas toimuvad ekskursioonid (peamiselt sügisel).
Varem oli maakonnas levinud lambakasvamine, kuid praegu juba ei ole.
Tartumaa asub Lõuna Eestis ning selle maakonda pindala suurus on 3051 ruutkilomeetrit.
Tartu maakonnal elab umbes 151 000 elanikke.
Tartu maakonnas on esitatud peaaegu kõik maastikutüübid.
Peipsi järve kaldal ja Võrtsjärve kaldal tegelevad kalatööstusega, seal on suurepärased puhkekohad.
Saaremaa loodus on mitmekesine, siin on taimi, mis võib kohata ainult siin.
Saaremaal pesitseb üle 100 000 lindu.
Õlgadel kanti ka suur nelinurkne villane sõba või linane palaka.
19. s linnastumisega seoses hakkas rahvarõivastuse kombed taanduma, naistel ilmusid triibulised kleidid (linna mõju).
Kõige kauem kanti rahvarõivas saartel, kõige kiiremini taandus see suurte linnade läheduses.
Pärast ülikooli lõpetamist töötas õpetajana, millest pidi hiljem loobuda silmahaiguse tõttu.
Ta ise kogus rahvaluule.
Rahvaluule köitis ta juba noorpõlves ning ta hakkas seda koguma.
Mõned kogud olid avaldatud odavate rahvaraamatutega ja leidsid suurt populaarsust.
A. M. Neus tegeles rahvalaulude kogemisega, samas tegi ta uurimuse eesti veehaldjatest.
Tema on välja andnud kolmeköitelist eesti rahvalaulude kogu saksa keelse tõlkega.
Ta avaldas arvestuse ühe reisiraamatu kohta, kus ta rääkis eesti regivärsidest, nende eripärast.
Esimeselt korda Kuressaare on mainitud 1424 aastal kirjas. See on üks parimaid ajaloomälestus.
Siin hakkab kiiresti arendama turismimajandus, sest talvel ja suvel palju inimesed soovivad puhata just Otepääl, kus õhk on väga puhas, samamoodi loodusega.
On olemas igasuguseid väikesed firmad, filiaalid jne.
Tavaliselt ta ütles, et surnu ei võtnud mingit eset kaasas ja ei taha ilma selleta surnute maailma minna.
Ajaloo käigul tulid Peipsi järve kaldale elama palju Vene vanausulisi, kes põgenesid Vene Tsaaririigist. Nende palvemajad leidub Peipsi järve kaldal, seal hulgas ka Jõgevamaal.
Maakonna idaosas keskendakse rohkem kalapüügil, kuid haritatakse ka maad.
Pärast Põhjasõda hakkas Pärnumaa kuluma Vene Tsaaririigi võimu alla.
Pärnumaa kulus ka kunagi Saare-Lääne piiskopkonna.
Nende poolt välja antud ajaleht „Perno Postimees” on suur mõju avaldanud Eesti ajakirjandusele.
Põlvamaa majandus on väga mitmepalgaline.
Kõikjal Saaremaal rannikuvetes on kohandatud ka viigerhülgeid, kuid nende kartlikkuse tõttu pole suudetud nende arvukust kindlaks teha.
Seoses põllundusega tekkis meie esivanematel vajadus muid loomi järel.
Nii kasutati veise ainult põlluharimiseks ja väetamiseks.
Koduloomad elasid lauas ja rehealuses.
Lehmad oli suvel väljas, neid valvas kas laps või vanem inimene, kes palgati.
Mihklipäevaks tapeti kana või muu lindu.
Kadri- või mardipäevaks tapeti lamba.
Anekdoodi iseloomustab kondenseeritud sõnastus, teravmeelne teema arendus ja lõppumine püjandiga.
Teke- ja seletusmuistendid sisaldavad vanfastilisi seletusi maa, maailma, taevakehade, inimeste, loomade ja nende välimuse, omaduste tekkimise kohta.
Võrumaal asub ligikaudu 200 järvi.
Hariduse mõttes see on küllaltki rikkas maakond.
Rootsi ajal see oli üks rikkamatest maakondadest, kuna maakonna ametnikutel olid mingeid erasoodustusi.
Muidugi ülikoolis arendas kultuur.
Tartus tekkisid palju erinevaid seltsi.
Jumalad on kangelasmuistendeid peategelased.
Eestis kasvatavatest kultuuridest vanim on oder.
18. saj. Eestis jõudis kartul ja sellega koos ristikhein.
Esialgu talupojad suhtusid nende kultuuridesse umbusaldusega, eriti kartulisse, kuid hiljem ei kujutanud endale oma elu ilma nendeta.
Majahaldjatele jäeti toitu laual.
Särgid olid talvise ajaks villast, seelikud linased, tingimata kinnitatud vööga.
Mehed kandsid pükste asemel põlvpüksid.
Materjaalse vara rohkus naisel näitas seelikute arv ja nahkpüksid mehe jalas.
Naised pidid kandma seelikuid, mehed aga püksid.
Leskel olid valged linase särgid ja must kuub.
Seeliku saamine sümboliseeris täisealiseks saamine, sest lapsepõlves lapsed kandsid ainult valged pikad särgid.
Enamasti metshaldjaid ei näha.
Veehaldjaks võib olla ka ilus naine kes ahvatleb inimesi vette, ja nad uppuvad.
19. sajandil toimusid suur muutused vanas elukorralduses.
Deemonlike surnute hulka kuulusid vanadel aegadel kodukäiad, kes ei saa hauas rahu leida ja tulevad tagasi elavaid tülitama.
Kõige tõenäoliselt kodukäiateks saavad sellised surnud, kes juba elus olid midagi erilist: nõiad, kurjategijad, patused inimesed, vanapoisid, vanatüdrukud, ahned ja kadestajad.
Väga oluline eesti rahvausundis oli surnute esivanemate austamine.
Keele sugulus võib näita kultuurisugulust, vaid mitte alati.
Soome-ugri rahvaste sugulus põhineb ainult keele sugulasel.
Naabrid olid väga erinevad, erinevate kultuuriga.
Maaharimine pärast seda hakkas muutma põhi tegevuseks.
Kaua aega nad on käsitlenud koos.
Kõnekäänd iseloomustab ainult konkreetne olukorda.
Enamik mõistatusest on rahvusvahelised. Nad on vormilt metaafoorid, võrdlused, või diskriptiivsed laused.
Oli levinud eriline õng mille seosti traadiga puu külge ja selle otsa pandi lihatükk, muidugi oli levinud ka võrk, millega püüti loomi.
Näiteks kaevati auku, pandi puuoksad peale ja oodati, millal loom tuleb.
Sõnnikut panemine oli raske töö ning seda tegid täis kasvanud mehed.
Adra kõrval kasutati ka äkke.
Äket oli samuti mitu erinevat tüüpi.
Peret moodustab kooselavate inimeste rühm, kellel on ühine majapidamine ning enamasti need inimesed on sugulased.
Kuna inimene tundis end nõrgaks ümbritsevas maailmas ta ei suutnud olla ilma toetuseta.
Tavaliselt elas pere talus, töötas sellesse talusse kuuluval maal, toitus isekasvatatud toidust.
Naised tegelesid laste kasvatamisega, toidu valmistamisega, saaki töötlemisega ja riie valmistamisega.
Ka tänapäeval on vanasõnad veel populaarsed. Paralleelselt aga kasutatakse ka uued kindlad ütlused reklaamist või populaarsetest lauludest.
Lina ja villa esmane töötlemine toimus ainult käsiti.
Populaarseteks värvideks oli punane, sinine, kollane ja roheline värvid.
19. sajandi teisel poolel hakati eesti talurahva vanad koduse käsitöö tehnilised oskused paranema, hakkas vabrikumaterjalide ilmumine, mis muutus olukorda.
Need erinevusi on aidanud säilitada Eesti kauane jaotus Eesti ja Liivimaa kubermangiks.
Kõige soomeugrilastel kohtab igasuguseid maaaluseid, kellel on olemas oma nimed.
Usuti, et ohverdades neile, maaalused toovad õnne, annavad häid nõusid ning inimesel peab pärast ohverdamist kõik korras olema.
Mõnedel rahvastel ohverdati selleks, et haldjad ei vihastaks, mõnedel aga selleks, et haldja annaks inimesele midagi.
Kui mansid käisid kalastamas, siis nad võtsid kaasas puust või mingist muust materjalist tehtud kalakujundi selleks, et nad saaksid püüta palju kalasid.
Mis puutub surma hetkesse, siis seda ei pidanud eriti tähtsaks.
Libahunt võtab alati murtud kodulooma kaasa metsa.
Usuti, et nii tavalised inimesed võisid muuta libahuntideks, kui ka nõid esinesid nendena.
Ainus erinevus seisnes selles, et tavaline inimene muutus libahundiks mitte heatahtlikult, vaid teda nõiati ja ta pidi libahundina nii kaua olema, kuna teda keegi ei vabastaks sellest.
Pärast seda tuli hundinahka põletada ära, muidu muudaks inimene jälle libahundiks.
Eesti aladel püütakse erinevaid liike kalu.
Eesti oli tuntud ka öine kalapüük ja seda tehti tulevalgel.
Inimese esimese sissehingega algas ta füüsiline elu, mis kestis samuti viimase sissehingamiseni.
Ristiusu järgi aga inimene pidavad kuuluvaks ühiskonda ainult siis, kui ta on ristitud.
Tundravööndis elavate hõimude juures on olnud ka hüljatud vanureid, kes oma vanaduse tõttu ei kõlbanud enam normaalseks hõimu eluks, vaid ainult kulutas ressursse, mida niigi oli vähe.
Luupainaja tegutsemismotiiviks on ohvri jõuetuks muuta.
Painaja kättesaamiseks pidi näiteks laudas valvama, valvuriteks kõige paremini sobisid targad, kes olid võimelised võõrast asja teistest eristada.
Surma ja surnuteda on seotud palju tavad ja kombeid.
Inimesed uskusid, et surnud esivanemad peab austama, nendest ei või halvasti rääkida.
Võib juhtuda nii, et surnu vaim tuleb tagasi ja teeb midagi halva.
Tihti inimesed kutsusid oma surnud olevat esivanemate vaim sellest, et ta aitas neile mingis asjas või tegus.
Seda tegid šamaanid ja nõiud, spetsiaalsete sõnade ja esemetega kasutades.
Tavalised inimesed kardsid surnute vaimude tagasi tuleku.
Kuradi tavaliselt kujutletakse nagu suur, must, pikk mees.
Naisena kurat ilmub harva. Enamasti ta on meeldiva välimustega hästi riides noor neiu või naine.
Pärnu linn on kultuuri keskus, kus on juba ammu korraldatakse palju erinevaid üritusi, nagu laulu- ja tantsupidusid, näitusi, erinevaid festivaali.
Rootsi ajal on saabunud Pärnumaale esimesed piiskopid, kes asutati siin piiskopkonnad ja hakkasid oma usu levima.
Juba ammusest ajast saadik tegelesid eestlased põlluharimisega, seega tunti neid kui maarahvas.
Hiljem võeti kasutusele kolmeväljasüsteemi.
See julgustas töörahva.
See on oluline peamiselt eestlastele, vaid võib kohata sarnaseid hooneid ka teistel soome-ugri rahvastel peale vadjalasi.
Veel mehed tegid igasuguseid nõudeid söömise jaoks – kausse, kanne; taldrikud kasutati vanemal ajal vähe, ei kasutanud ka kahvleid ja nugasid ainult lusikad.
Eriti huvitasid teda rahvausundit ja kombeid.
Ta töötas Kirjandusmuuseume rahvalaule sektoris.
Kõik teised toidud nimetati leivakõrvaliseks.
Ranna elanikkudel kala oli igapäevane toit.
Loomadele tehti varjualust, lisatoidu eriti ei hankinud, see oli tülikas.
Lehmad andsid vähe piima ja piimaloomadena neid hakati pidama ainult uude tõugude tulekuga 19. sajandi keskpaigast.
Peeti ka sigu ja kitse, kes olid väga vähenõudlikud, viimased sõid talvel ka kuuseokse.
Hobust hakati pidama massiliselt 19. sajandi lõpust, siis sai võimalikuks varuda sellele nõudlikule loomale talveks sööda.
Oma loomingul Kitzberg kasutas rahva laulud, muistendid, kommete kirjeldamine, rahva uskumused.
Peamiselt ta tegeles rahvalaulu uurimisega, käsitles ta ka rahvamuusikagi.
I. Rüütel töötatas Kirjandusmuuseumi just rahvalaudude seotud osakonnas. Tema on kirjutanud palju artikleid rahvalaudude kohta.
Alemaa saamiseks kasutati noor mets.
Kütis oli veel viljakam, kui alemaa, ka selle kasutamisaeg oli rohkem.
Põlludel kasvatati nisu, rukis, oder, hernes, naeris, kapsas jne. Pärast aga hakkas kartuli ja ristlehe kasvatamine.
Madu ja hunt olid, näiteks, karjaloomade jaoks ohtlikud, seepärast ka muistendites ja muinasjutudes neil on negatiivne roll.
Riimiliste laulude värss on nende võrreldes palju mitmekesisem.
See kõik elavned värsi monotoonsust.
Kõnekäändudel on oma funktsioon: neid kasutatakse teistes rahvaluuleliikides ja ilukirjanduses keele elavnemiseks.
Oma struktuuri poolt koosneb mõistatus küsimusest ja vastusest.
F. R. Faehlmann oli Eesti Õpetatut Seltsi tegelane, hiljem ka presidentina.
Sellele viitavad mitud arheoloogilised leied.
Selle tuhkaga väeti mulda.
Hiljem kui ilmusid spetsiaalsed põlluharimismasinad põllu töö sai natuke kergemaks.
Haldjad võivad olla kui nähtamatud, nii ka võib neid kohtada.
Need elavad omal alal ja võivad olla kui ohtlikud, nii ka heatahtlikud.
Selleks et nende käest midagi saada, peab nendele midagi ohverdama ja käituda nendega väga viisakalt.
Abiellunud naisel pidi ka põld olema, neiud aga ei kandnud põlde.
Tööd jätkas ka lastele.
Pärast väetamist pidi kiiresti maad kündma hakata, sest kui väetis kuivab õhu käes, siis ei ole temast suurt abi.
Pärast väetamist hakati põld kündma.
Künniriistadeks olid igasuguseid tüüpe atru, mis arvestasid maa kvaliteeti ja kündja jõudu.
Sellistes muinasjuttudes väljendatakse protesti ebaõiguslikkuse vastu.
Seal ei ole lahte, kus võiks areneda kalatoostust ega maastiku, et ehitada kaevatusi.
1224 a lõppes Tartu linnuse vallutamisega muistne vabadusvõistlus Eesti mandriosal.
Lisaks sellele on maakonnas kokku üle 30 erinevaid muuseumi ja galerii.
Hiiumaal on palju putumatuid loodust.
Noored lähevad õppima mandrile ja jäävad elama seal.
Põletanud puudest said väetiseks tuhku.
Hiljem hakati kasutama kahevälja süsteem.
Haldjate ilmumine seoti millega halva juhtumisega.
Et haldja oleks lahke, anti talle sööki ja jooki.
Kui inimesed rikkusid mingit kaitumise reeglid, siis haldja oli vihane, tegi kurja peremehele.
Usuti, et haldja peab andma luba maja ehitamisele, teise majja kolimisele.
Eriti tähtsamateks olid viljakushaldjad.
Haldjaks võis saada surnute inimeste hing.
Peterson on töödes kirjeldas ja analüüsis eesti rahvaluule ja tõi siia mütoloogilised motiivid, mida eesti rahvaluules ei olnud.
Põlvamaa inimeste arv on viimastel aastatel kahanenud, üheks põhjuseks sündimuste väike arv ja ka kohalike inimeste väljasõit teistesse paikadesse, seoses töökohtade puudumise tõttu.
Oma asendi tänu Saaremaa oli kaitstud paljudest vaenlastest mandrimaakondade võrdluseld, aga see takistus ka linna-, kulturielu arengule.
II Maailma sõja ajal Sõrve poolsaarel olid kõige karmad lahingud.
Kultuur jaguneb mitmeks harudeks.
Eesti usk oli samamoodi nagu teistest riikidest, kuigi isegi siis on olemas erinevused.
Mõned isegi surnu keha põleti ära selleks, et vabastada hing kehast välja, selleks et hingel oleks võimalik elada teise elus.
Inimesed uskusid vaimule, haldajad. Haldajad oli mittu inimesed pidid nendega viisakas olla, sest kui sa ei ole nendega viisakas käinud siis nad võinud teha palju haiged sulle.
Haldaja oli saunas, majas, põllul, vees, metsas jne. Teise riigides neile ei usuti eriti, sest neil oli omad haldjad.
Tänu seltsile Eesti hakkas rohkem ja rohkem areneda.
Kirjanduse kohta võib öelda, et ta oli populaarne, sest iga kirjanikus tahtis, et tema emakeel, eesti keel, oleks säilinud, sest kui kõik läks teist moodi siis eesti keel võiks ju üldse kaduda, aga õnneks seda ei juhtunud.
Tasub märgata, et eesti haldjad ei olnud ei pahatahtlikud ega head. Need olid indefirentsed e neutraalsed. Haldjad võisid teha nii häid kui halbu, see sõltus juba inimese iseendast.
See oli nähtamatu, aga aitas vajalikus momendis.
Eesti talurahvas hindasid väga oma esivanemad.
Surnudest ei saa rääkida halvasti. Peab mainima ja mäletama ainult head asjad.
Seal asusid kalmistu. Sinna käisid inimesed suhelda oma surnute sugulastega ja ohverdati sinna toitu, lõnka ja teisi.
Eesti rahvausund on minetatakse maausuks.
Muutus ka elamukultuur, nt uuenduseks olid suured aknad, mõned muutused olid nähtavad ka ruumi sisustamisel, kasutati ikka rohkem uut mööblit, varem oli mööbli vähem ruumis, nüüd aga vaatakse, et see oleks ka mugav.
Ajakirjanduses kajastati kõik sündmusi ja olukordi mis pakkusid huvi rahvale.
Ka kirjanduse järgi oli võimalus inimesi arendada, nad lugesid ikka rohkem ja rohkem kirjanduse, see mõjutas aga omakorda nende hariduse tasemele.
Nad olid oma aja väga tähtsatena tegelastena kes arenesid eesti keelt ja rikkastusid eesti kultuurielu.
Jannsenile aitas oma töös tema tütar – Lydia Koidula, kelle tegevus on väga tähelepanuväärne Eesti kultuurielus.
1637. a. kirjutas H. Stahl esimest Eesti keele grammatikat.
Hakkasid ilmuma eesti keelseid grammatikaid ja aabitsaid.
Juba olid ajalehed ja inimesed oli huvitanud kirjanduse arendamises.
K. J. Peterson oli silmapaistev kirjanik sellel ajal, ta kirjutas odad ja luuletused.
Ka kivid olid tähtis ohverdamiskohad.
Nüüd nendele lisati gümnaasiumeid, ka tütarlaste jaoks, kooliskäimine oli kohuslik.
Tartu Ülikoolile lubati kutsuda õppejõud välismaalt.
Aga mõni aeg loengud veel peeti saksa keeles.
See aeg oli nimetakse Suur Nälg ja kestis 2 aastat.
Ja pärast seda aega Eestimaa oli Vene impeeriumi koosseisuses umbes 200 aastat.
Selles koolis õppivad paljud vene keelt ja et parandada nende oskusi on projektid. Saadetakse neid õpilasi õppida vene koolidele Ida-Virumaal.
On ka vene kool, aga venelasi õppib seal vähe, sest vähe elavad seal venelasi.
24.01.1919 oli Eesti pind vaenlaste puhas.
Mobiliseeritud eestlased vapralt läksid sõtta, arvates, et murtakse Eestis saksa ülem võim.
Venemaast eraldamine sai Eestile võimalik 1917 aastal alanud revolutsiooni tõttu.
Aga järgmisel valimistel enamlaste mõju langes, sest enamus häälte oli läinud iseseisvust pooldavate parteite kätte.
Põlvamaal asub üle Eestit tuntud Värska sanatoorium.
13 sajandiks oli Lääne-Virumaal kujunenud mitu muistseid kihelkondi.
Suur osa Viljandimaast hõlmab Sakala kõrgustik.
Üks tähtsamaid vaatamisväärtuseid on Haapsalu loss kus suvel toimub palju kulturseid üritusi.
Seal toimub ka harastajate teatride festival.
Üks huvitav sündmus on see, igal aastal suplemist hooaja avab Haapsalu linnapea.
Maakonnas elab liigi 41 000 inimesi.
Maakonnal elab 41 000 inimesi, suurem osa neist on eestlased.
Sel periodil elu Eestimaal kiiresti areneb.
Eesti toodab vili mida müüb naabritele või vahetab vastu soola, ehtede või teist vajaliku asjade vastu.
See tõttu, et kirik mängis tähtsa rolli inimese elus oli vaja rohkem inimesi, kes saaks lugeda.
Sellega hakkas tegeleda Forselius.
See seminaria ei töötanud kaua, sest Forselius varsti hukkus, kuigi ta jõudis anda teadise paarkümne õpetajatele.
Rootsi ajal anti välja esimene eesti keele grammatikat ja tõlgiti eesti keelde pibliat.
Rahva jaoks võib olla oli see tõesti hea aeg peale palju sõjasi.
Punaarmee keskendus oma väed Eestimaa juures.
Eesti Vabariigi regulaarväed hakkasid kuuluma Punaarmeile.
1941 a. olid kõige suured maasküüditamised.
Eestlased proovisid sel ajal oma vabaduse eest võitlema.
Loodus Võrumaal on vaheldusrikkas.
1917 Saksa väed okkupeerisid saart.
Muinasaja lõppul Eesti elanikud hakkasid paremini elada.
Ja kõige rohkem tahtis ta jutustada oma üksinduses.
Ka tänapäeval on palju inimesi, kes on üksik, kes vajab armastust ja kaastundlikkust.
Ja ma ütleksin, et selle novelli sisu ei ole aktuaalseks läinud ainult Eestis, vaid terves maailmas.
Ehkki me jääme venelasteks, harjume me iga päev võõra kultuuriga ja oleme kitsas kontaktis teise rahvaga.
Milles keeles suhtlevad siis inimesed selles perekonnas.
Neil õnnistub elada õnnelikult ja harmooniliselt. Nende laps valdab nii isa, kui ka ema keelt.
Mida keelt te kodus räägite?
Aga mida keelt räägib siis nende laps?
Minu arvates on väga raske looda täisväärtuslikku perekonda, kui ei ole võimalust harmooniliselt suhelda ja väljendada oma mõtteid.
Igaühel on oma harjumused, mida nad said pärimuseks oma vanematest.
Mitte viimasel kohal on mõlemate abikaasade usk või sellega seotud ettekujutlused.
Siis on nende maailmavaated päris lähedased, las nad on eestlased, venelased või prantsuslased.
See probleem muutub palju terasemaks, kui hakkame rääkima erinevate reiligonide esindajatest.
See tähendaks siis oma kultuurist loobumust.
Ma tahan siiski loota, et tõeline armastus on kannatlik. Ning et vaatamata erinevatele raskustele on siiski segaabielu võimalik ja see on võimeline teha inimest õnnelikuks.
Mulle tundub, et kui eri kultuurid ühenduvad, siis laieneb inimeste silmaring, nende võimalused ja võimed.
See on ju suurepärane, kui näiteks peres räägitakse kahte või rohkem keelt.
Sündinud segaperekonnas laps ei karda suhelda eri keeltes, nagu seda teevad tema eakaaslased ja ka täiskasvanud inimesed.
Ja see, mis puutub aktsendi juurde, on üldse rumalus.
Lehtekandjad ei käi enam jalgsi, selleks on spetsiaalsed autod. Nad ei pea enam käia trepilt üles ja alla, sest igas majas on postkastid.
Ja nagu mina tean inimesed ei kasuta enam postiteenuseid nii palju, kui seda tehti varem.
Kodu jõudes nad heidavad kohe asemele pikali.
Vene keel on nende jaoks ema keel.
Kas on tõesti vaja, et venelased unustuksid oma keelt, kultuuri, usku, et elada Eestis?
Praegu seisab Eestimaa ees üsna tähtsa küsimuse lahendus.
Paljude venelaste jaoks on eesti keele õppimine suur probleem praegu.
Mõnedel inimestel ei ole lihtsalt aega, mõnedel aga raha, sest et eesti keele õppimine nõuab üsna palju kulusid.
Vene noorikute jaoks, kes elavad Ida-Virumaal, eesti keele õppimine on suur probleem.
Kõigepealt ilmneb see selles, et koolides on eesti keele õpetamine on halvel tasemel.
Praeguses maailmas igaüks hoolitseb ainult enese pärast, keegi teine ei huvita meid.
See tuleb armastus, kõige ebatavalisem, fantastilisem tunne meie elus, tunne, mis paneb meid head halvast leida, elu nautida ja lihtsalt armastada ja armastatud olla.
See on reaalsus, milles on oma plussid ja minusid.
Täna paljud noored neiud tahavad, et nende abikaasa elaks kuskil välismaal.
Mõned inimesed tõusevad üles ja lähevad magama mõttega sellest, kui raha teenida.
Kui inimesel pole raha, siis ta sõltub nendest, kellel see on.
See abielu annab vabaduse materiaalses plaanis, sest inimene ei pea enam muretsema sellest, kuidas raha teenida.
Inimene ei saa õnnelik olla, kui see õnne sõltub rahast.
Mis puutub minusse, siis ma võin öelda, et ei nõustuks kunagi abielluda raha pärast.
Kui keegi elab riigis, mis pole väga hästi arenenud, kui ta on veendunud, et ei saa seal midagi saavutada, siis segaabielu on nagu uks teisse maailma, maailma, kus ta võib elada nii, nagu ta tahab, maailma, milles ta saab õnnelik olla.
Vanemad tahavad, et nende laste elu oleks parem, kui nende oma. Ja kui see on võimalik mingis teises riigis, siis nad teevad selle sammu, võtavad otsuse ja avavad ukse uutte maailma...
See ongi ju elu, elu, kus tegutsevad oma seadused.
Hiljuti külastas meie noor haridusminister koolid eesti linnades.
Eestis elab praegu umbes 30% venelast, kes tunnevad end rõhututena eestlaste poolt. Kõik need ei ole kindel isegi hommses päevas.
Venekeelne ühiskond jagas kaheks grupiks.
Probleem on selles, et vene natsioonil ei saa olla tulevikust võõral maal.
Me võime väherahvuseks saada ja oma kultuuri teha.
Nad peavad kokku saama ja hakkama iseendale aitama.
Ma väga kardan, et meie koolid muutuvad erakoolideks, sest eesti valitsus loovutab raha anda.
See probleem on tõsine, sest see puutub ka rahvuse olemasolusse.
Mõtlen, et meie jaoks see probleem kuskil on siiski aktuaalne.
Kui sa saad aru, et see töö on puhas inimese ekspluateerimine, siis ta võib-olla lahkub ja leiab teist mitte eriti paremat tööd.
Mu seisukohast, haridus Eestis on hästi madalal tasemel nii eestikeelne, kui ka muukeelne (peamiselt venekeelne) ja näeb, et tulevikus paremaks see ei muutu.
Eriti see puutub venekeelset haridust, teistest ma ei räägingi.
Tahaks aga märgata, et on olemas veel vene koolid hästi kõrge õppimistasemega nii, et vähemalt Eestis selliste koolide õpilased on konkurentsvõimalised.
Suur osa neist on tulnud Ida-Virumaast.
Ma mäletan kuidas meid õppetati eesti keelt koolis ja mulle näeb imelik, et nii palju venelasi võivad õppida siin eesti keeles, ja mis on veel tähtsam – õppida enam-vähem edukalt.
Praegusel ajal palju räägitakse sellest, et on vaja kõikides vene koolides teha õppimist eesti keeles.
Mu arust, see on idiotism, ma ei saa isegi seda teise sinaga nimetada.
Mulle tuntub, et kui vene õpetaja õpetab vene lapsi eesti keeles inglise keelt, vene kirjandust, vene keelt – see on nimelt idiotism.
Ma ei tea kellele see hull mõte pähe torkas, aga mittemidage head see küll kaasa ei too.
Oleks loogilisem õppida eesti keelt eesti keeles, inglise keel inglise keeles ja vene keel vene keeles.
Umbes pool Eestimaa elanikuist on venelased, ei saa neid ilma emakeeleta jätta.
Kui siiski otsustatakse teha haridust igalpool Eestis eestikeelseks, siis esiteks, paljud õpetajaid kohe jäävad ilma töökohata, sest ainult mõned saavad neist tunde eesti keeles korraldada. Teiseks, vene õpilased üldse ei ole selleks valmis.
Viimate aastate vältel Eestis üha rohkem ja rohkem ilmuvad ja levivad koolid, kus haridus on teistes keeledes. Neid koole on veel vähe, aga nad muutuvad populaarsetena.
Eestis on palju teisi rahvaid peale eestlasi ja venelasi.
Ja need rahvad muretsevad oma emakeele säilimisest nagu teisedki, ja isegi rohkem sest neid Eestis on vähe ja keel unustatakse.
Lapsed juba ei tea vanemate keelt.
Nad püüavad oma koolides ka emakeelt õpetada, aga mitte kõigile õnnestub seda teostada.
Üldiselt, kui mõelda muukeelsest kooliharidusest siis tuleb järeldusele, et see sõltub nii meie valitsusest, haridusministeeriumist, ja meist endast.
Nr. 17 on lehekandja ja tema pidevalt tahtis rääkida oma viletsusest ja ametiraskustest, oma raskest elust, kuidas on raske 10 aastat pidevalt õhtust hommikuni lehti laiali kandma.
Keegi ei huvitanud temaga, tema elust, tervisust, meeleolust, paljud ei teadnud isegi tema nime.
Jah, ma tean kuidas sul on raske, aga sa saad hakkama.
Minu meelest sellist inimest meie praeguses elus võib ka kohtuda.
Nemad on samuti väga vähe palgamaksalised inimesed, nende töö on raske, nad töötavad kogu elu ühel tööl pensionini ja surevad, et keegi ei märka isegi nende kadumist ja elu läheb edasi.
Kolmas variant kehtib selles juhus, kui tema on ilus ja noor; siis võib ta töötada näiteks paar nädalat ja mingi noormees märkab teda ja pakkub talle töötama tema juures sekretäärina, või pakkub mingi muu töö.
Aga paremal juhul tema abiellub ja leiab endale uut tööd, mis on huvitavam ja palgalisem kui lehtekandja.
Minu meelest, segaabiellumine on tänapäeval väga aktuaalne teema.
Ma arvan, et praegused noored inimesed suhtuvad kõigisse väga lihtne ja rahurik.
Me rohkem tahame uurida, paraneda oma elutingimusi, leida uusi sõpru ja lõpuks ära õppida ja tunda kogu maailma ja tema rahvas.
Siis muidugi nad tahavad elada selles riigis ja loomulikult ihkavad leidma endale abikaasat, kellega nad tahaksid elada oma elu lõppuni.
Ma tean palju juhtumeid, kui vene neiu sõitis Itaaliasse, et leida seal endale meest ja seal elama jääda.
Mina samuti suhtun segaabieludesse väga positiivne.
Kui keegi tahab elada USA-s või Siberis või Afrikas – see on tema isiklik valik; tähtis on see, et tema elas oma uue perega rahulikult, rõõmus ja ei unustaks oma uue kultuuri arenemisest.
Segaabiellumine on väga huvitav ja samal ajal kasulik asi, sest kui kaks erinevate rahvusega inimest kohtuvad, siis nad võivad rääkida oma elust, rahvast, riigist, kultuurist jne väga kaua aega. Minu arust on just see ju väga tore ja uudishimulik.
Et paremini õppida tundma oma abikaasa kultuuri või tema loomuse, naine või mees võib sõita oma abikaasa kodumaale ja näha või tutvuda kultuuriga.
Mis puutub keelt, siis erineva rahvaste vahel suhtlumine on praegu palju parem ja lihtsam, sest meil on rahvusvaheline inglise keel, mida peab oskama iga rahvus.
Juhul kui nad jäävad Eestis, siis soome noormees õpib eest keelt või vastupidi.
Minu meelest on veel üks väga tähtsam detail, millest ei tohi kunagi ära unustada.
Sellest ei tohi kunagi unustada, isegi kui hakkad elama teises riigis.
Olen näinud mitu inimest, kes on segaabielus.
See mees pidi lahkuma Eestist ja tahtis Laurat endaga koos võtta.
Võib-olla siis Laurat huvitasid raha, aga see ei ole oluline.
Viie kuu pärast nad olid üks teist juba unustanud.
Segaabielus on mitu raskusi.
Selles mõttes on väga raske üks teist aru saada.
Segaabielu suhtumine ja arusaamine tänapäeval on erinev.
Suhtuda segaabieludesse on vaja rahulikult.
Tema töö ei pakku talle rahuldust, sest inimesed, kes teda kontoris ümbritsevad on pidevalt millegagi hõivatud ja neil ei ole aega kedagi kuulata.
Ma arvan, et tal on lihtsalt vaja rääkida, sest iga inimesel on vaja oma muret kellegagi jagada.
Teised isegi ei tea seda, et see mida ta rääkida tahab ei ole kellegi süüdistamine, või tööl kõrgendamise nõudmine, tal on lihtsalt vaja tähelepanu ja ärakuulamist.
Slaavi päritolu rahvad on teistsugused, kui eestlased.
Vastus sellele küsimusele kõlaks viiskümmend aastat tagasi tõenäoliselt teisiti.
Just ühiskond paljude segaabielude purunemise põhjus.
Siiski ei olnud probleemid nii tõsiseid, sest neid on suudetud lahendada.
Juba enne tutvumist negatiivselt meelestatud sugulased tunduvad pruudile või peigmehele hirmuäratavana ja tema häbelik käitumine tõlgendatakse, kui mittesobivus perekonda.
Ka minu onupojad ei tunneks end mugavalt venelaste seas, kuigi teoreetilised on nad venelased.
Üldse on selline liigitamine mõtetu.
Tal oli ju tõepoolest raske elu, sest tööl oli iga päev üks ja sama: lehekandja läks kontori, ootas lehti, sai neid kätte, kandis laiali ja ronis väsinult koju.
Ja ma arvan, et meil maailmas jääb see niimoodi alati, sest inimestel, kellel on raha, on nendel ka võim ja nad on väga tihti julmad teiste suhtes.
Ma ei võta arvesse neid, kes on vanad, sest nad ei saa juba keelt ära õppida.
Nagu me teame, pole maailmas kõik nii lihtne, nagu algusel võib tunduda.
Ja tihti tuleb välja nii, et see andekas inimene ei saa tööd leida, sest ta ei oska eesti keelt. Aga tema asemele saab sama töökoha keegi muu, kes valdab riigi keelt, aga füüsikast ei tea midagi.
Mitte keegi teine peab tema tulevikust ja saatusest hoolima, vaid tema ise.
Ja ta ise otsustab, kas ta jääb Eestisse, õpib keele ära ja saab hea töökoha, või sõidab ta Eestist Venemaale või mujale, või jääb Eestisse ja hakkab poodi ees seisma ja raha paluma.
Inimene ise valib, kas ta on tulevikus rikas ja teised teada austavad, või ta on vaene, või isegi kodutu.
Ma ei kujutagi ette, kuidas kõikides vene koolides endised õpetajad hakkavad oma tunde teha eesti keeles.
Ja mis tuleb välja siis?
Ja just meie, kes lõpetasid vene õppekeelega kooli, peame olema kangekaelsed, julged ja targad, et oma eesmärgi tulevikus saavutada.
Kellel on rohkem jõudu ja kavalust, see võidab ja jääb ellu. Aga kes on tagasihoidlik ja kõike kardab, peab surema – tuleb kiskja, saab teda kätte ja sööb ära.